Kohtuasi

Vastuvõtmise kuupäev : 10/09/2024

EUROOPA LIIDU KOHUS

Kantselei

10/09/24

Telefon : (352) 43031 Kirjad saata aadressile:

Faks : (352) 433766 Euroopa Liidu Kohus

E-mail : [email protected] Kantselei

Internetiaadress : http://www.curia.europa.eu L - 2925 LUXEMBOURG

Välisministeerium

Islandi väljak 1

15049 Tallinn

EESTI/ESTONIA

1302902.6 IT

Eelotsuse asi C-522/24

Ministero della difesa

(Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Consiglio di Stato - Itaalia)

Eelotsusetaotluse kättetoimetamine

Euroopa Kohtu kohtusekretär edastab Teile käesolevaga eespool nimetatud kohtuasjas ELTL

artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluse ärakirja.

Vastavalt protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 23 teisele lõigule koostoimes

Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 51 on liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja pooltel,

liikmesriikidel, komisjonil ning juhul, kui nad leiavad, et neil on eelotsusetaotluses tõstatatud

küsimuste suhtes eriline huvi, Euroopa Parlamendil, nõukogul ja Euroopa Keskpangal ja vajaduse

korral ka liidu institutsioonil, organil või asutusel, mis on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või

tõlgendamine on vaidlustatud, õigus esitada eelotsusetaotluse kohta Euroopa Kohtule kirjalikke

seisukohti või märkusi kahe kuu ja kümne päeva jooksul alatest käesoleva teate kättesaamisest,

kusjuures seda tähtaega ei pikendata.

Lisaks sellele võivad põhikirja artikli 23 kolmanda lõigu kohaselt teised Euroopa

Majanduspiirkonna lepingu osalisriigid, kes ei ole liikmesriigid, samuti EFTA järelevalveasutus

esitada juhul, kui küsimuse all on mõni kõnealuse lepingu reguleerimisaladest, Euroopa Kohtule

kirjalikke seisukohti samasuguse mittepikendatava kahe kuu ja kümne päeva pikkuse tähtaja

jooksul.

Kohtusekretär juhib Teie tähelepanu sellele, et kohtuasjaga seotud dokumendid tuleb toimikusse

lisamiseks esitada menetluse kirjaliku osa jooksul.

-2-

Juhime Teie tähelepanu ka menetlusdokumentide pikkust, vormi ja esitusviisi puudutavatele

juhistele, mis sisalduvad aktis Praktilised juhised pooltele seoses Euroopa Kohtule esitatavate

kohtuasjadega, mis on kättesaadav Euroopa Kohtu veebisaidil (www.curia.europa.eu) rubriigis

„Euroopa Kohus – Menetlus“, ning esitatud kirjalike seisukohtade või märkuste avaldamisele

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 96 lõikes 3 ette nähtud tingimustel. Kõigil põhikirja artiklis 23

nimetatud huvitatud isikutel palutakse seega mitte viidata oma seisukohtades või märkustes

isikuandmetele või eelotsusetaotluses varjatud andmetele.

Cesare Di Bella

Ametnik

Vastuvõtmise kuupäev : 10/09/2024

Kokkuvõte C-522/24 - 1

Kohtuasi C-522/24

Eelotsusetaotluse kokkuvõte vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 98

lõikele 1

Saabumise kuupäev:

29. juuli 2024

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Consiglio di Stato (Itaalia riiginõukogu)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

23. juuli 2024

Kaebaja:

BG

Vastustaja:

Ministero della difesa

Teine menetlusosaline:

Presidenza del Consiglio dei ministri

Põhikohtuasja ese

Erakorraline kaebus vabariigi presidendile, millega Ministero della difesa

(kaitseministeerium) teenistuses olev sõjaväelane palub tühistada meetme, millega

ta kõrvaldati ajutiselt teenistusest ja peatati talle palga maksmine põhjusel, et ta oli

jätnud täitmata talle seadusega pandud kohustuse Covidi vastu vaktsineerida, ning

nõude rahuldamise korral hüvitada talle tekitatud kahju.

Eelotsusetaotluse ese ja õiguslik alus

ELTL artikli 267 teise lõigu alusel palutakse tõlgendada nõukogu 27. novembri

2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik

võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, samuti palutakse

tõlgendada diskrimineerimiskeeldu, võrdse kohtlemise põhimõtet ning õigust

inimväärsele äraelamisele ja elatusvahenditele, eriti alaealiste laste ülalpidamisele,

ET

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-522/24

2

mis on ette nähtud ka ELi põhiõiguste hartas, et tuvastada, kas siis, kui

liikmesriigi õigusnorm kohustab kaitseministeeriumi teenistuses olevaid

sõjaväelasi end Covid-19 vastu vaktsineerida laskma, kõrvaldades nad vastasel

korral palga maksmise peatamisega teenistusest, ent sama ministeeriumi

tsiviilteenistujatetele sellist kohustust ette nähtud ei ole, isegi kui nad täidavad

sama nakkusohtlikke ülesandeid kui sõjaväelased, on see liikmesriigi õigusnorm

nende liidu õigusnormide ja põhimõtetega vastuolus.

Eelotsuse küsimused

„[1.] Kui ametiasutus ei pidanud vajalikuks kehtestada sõjaväelastele

seadusandliku dekreedi nr 66/10 artikli 206-bis alusel konkreetsete tööülesannete

jaoks vaktsineerimiskohustust, millega oleks kaasnenud tema vastutus vaktsiini

mõju eest, siis kas direktiiviga 2000/78/EÜ on vastuolus selline ülevõtmine, mis

võimaldab vastu võtta dekreetseaduse nr 172/21 osas, millega muudetakse

dekreetseadust nr 44/21, lisades sellesse [artikli] 4-ter lõike 2 punkti b, mis paneb

sõjaväelasele vaktsineerimiskohustuse – mis on vastuolus tema isikliku

seisukohaga, kuna see sunnib teda vabatahtlikult ning riski ja ohtu enda kanda

võttes läbima veel eksperimentaalses staadiumis olevat ravi – kui lisatingimuse

selleks, et ta võiks töötada samas töökeskkonnas tsiviilteenistujatega, kellelt sellist

vaktsineerimist ei nõuta, kuigi nende ülesanded on inimeste nakatamise ja

nakatumise aspektist samasugused nagu sõjaväelastel?

[2.] Kui Itaalia tööle pääsemise alaste õigusnormide kohaselt peetakse isegi

rahvarohke töökeskkonna puhul nagu ühistranspordis, staadionidel ja restoranides

vaktsineerimistõendit ja viimase 48 tunni jooksul antud proovi negatiivset

tulemust dekreetseaduses nr 172/21 nimetamata töötajate puhul samaväärseks, siis

kas selline õigusakt nagu dekreetseadus nr 172/21 on osas, millega muudetakse

dekreetseadust nr 44/21, lisades sinna [artikli] 4-ter lõike 1 punkti b, mis paneb

sõjaväelasest teenistujale vaktsineerimiskohustuse – mis on vastuolus tema

isikliku seisukohaga – kui lisatingimuse selleks, et ta võiks töötada samas

töökeskkonnas sõjaväelastega, kes on pidanud vaktsineerimist oma isiklike

veendumuste kohaseks ka ilma kohustuseta, kuigi vaktsineerimata sõjaväelane

saab ja tal tuleb nii või teisiti esitada alla 48-tunnise vahega Covidi-proovi

negatiivne tulemus, on direktiivi 2000/78/EÜ artikli 2 lõike 2 punktiga b

vastuolus?

[3.] Kas meede, mis on võetud dekreetseadust nr 44/21 täiendava dekreetseaduse

nr 172/21 alusel, mille artikli 4-ter lõige 3 ei jäta töötajale, kes on töölt

vaktsineerimiskohustuse rikkumise tõttu kõrvaldatud, mingit seaduslikku

võimalust oma peret ülal pidada ja oma alaealiste laste heaoluks vajalikku kaitset

ja hoolitsust pakkuda, on ELi põhiõiguste harta artikli 24 kohaselt harta

artiklitega 1 ja 24 vastuolus?“

MINISTERO DELLA DIFESA

3

Viidatud liidu õigusnormid

Euroopa Liidu põhiõiguste harta: artiklid 1, 21, 24 ja 52.

Euroopa Liidu toimimise leping: artikkel 10.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon: artikkel 14.

Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse

üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel:

artiklid 2, 3, 4, 6 ja 17.

Euroopa Kohtu 20. detsembri 2017. aasta otsus Global Starnet Ltd, C-322/16,

resolutsiooni punkt 1.

Viidatud riigisisene õigus

1. aprilli 2021. aasta dekreetseadus nr 44 – Erakorralised meetmed COVID-19

epideemia ohjeldamiseks SARS-CoV-2 vastu vaktsineerimise, kohtute töö ja

avalike konkursside alal (Decreto-legge 1 aprile 2021, n. 44 – Misure urgenti per

il contenimento dell’epidemia da COVID-19, in materia di vaccinazioni anti

SARS-CoV-2, di giustizia e di concorsi pubblici) (kinnitati muudetud

redaktsioonis seadusena 28. mai 2021. aasta seadusega nr 76), mida on muudetud

26. novembri 2021. aasta dekreetseadusega nr 172 – Erakorralised meetmed

COVID-19-epideemia ohjeldamiseks ning majandus- ja ühiskondliku tegevuse

ohutuks jätkamiseks (decreto legge 26 novembre 2021, n. 172, Misure urgenti per

il contenimento dell’epidemia da COVID-19 e per lo svolgimento in sicurezza

delle attività economiche e sociali) (kinnitati muudetud redaktsioonis seadusena

21. jaanuari 2022. aasta seadusega nr 3), millega lisati sinna muu hulgas

artikli 4-ter punkt b. Selle artikliga laiendati varem tervishoiutöötajatele juba

kehtestatud vaktsineerimiskohustust ka kaitseministeeriumi teenistuses olevatele

sõjaväelastele. Vaktsineerimiskohustuse täitmata jätmise korral oli ette nähtud

töölt kõrvaldamine koos tasu maksmise peatamisega, kuid ilma distsiplinaarsete

tagajärgedeta ning õigusega töösuhte säilimisele.

Artikkel 4-ter tunnistati kehtetuks 24. märtsi 2022. aasta dekreetseaduse nr 24

artikliga 8, millega muu hulgas tunnistati sõjaväelastele pandud

vaktsineerimiskohustus kehtetuks alates 25. märtsist 2022, mil selle sätte alusel

ajutiselt kõrvaldatud teenistujad said järelikult uuesti teenistusse asuda.

2010. aasta seadusandlik dekreet nr 66 – sõjaväekorralduse seadustik (Decreto

legislativo n. 66 del 2010 – Codice dell’ordinamento militare), eriti selle

artikkel 206-bis, mille kohaselt võib ametiasutus oma vastutusel tunnistada

sõjaväelastele teatud konkreetsete vaktsiinide manustamise hädavajalikuks, et neid

sõjaväelasi saaks kasutada konkreetsetes operatiivtingimustes, eesmärgiga tagada

inimeste ja kogukonna tervis.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-522/24

4

Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) otsused nr 14/2023, nr 15/2023

ja nr 185/2023, millega tunnistatakse tervishoiutöötajate kategooriale seadusega

kehtestatud Covidi-vastase vaktsineerimise kohustus täielikult põhiseadusega

kooskõlas olevaks.

Faktiliste asjaolude ja menetluse lühiülevaade

1 Dekreetseaduse nr 44/2001 artikli 4-ter punktiga b, mis oli sinna lisatud

dekreetseadusega nr 172/2021, laiendati tervishoiutöötajatele juba varem ette

nähtud Covidi vastu vaktsineerimise kohustust alates 15. detsembrist 2021 ka

sõjaväelastele.

2 Kaebaja, kes on kaitseministeeriumi teenistuses töötav sõjaväelane, otsustas, et ei

lase end vaktsineerida; sellele järgnes pikk menetlus, mille käigus ametiasutus

tagas tema õiguse ärakuulamisele, ning ta avaldas, et on alternatiivse võimalusena

valmis laskma testida, kas tema Covidi-proov on negatiivne.

3 Selle menetluse tulemusel tegi kaitseministeerium 10. jaanuaril 2022 otsuse

kõrvaldada ta teenistusest ja peatada talle palga maksmine, kuid ilma

distsiplinaarsete tagajärgedeta ning õigusega teenistussuhte säilimisele; asjaomane

isik vaidlustas selle erakorralise kaebusega vabariigi presidendile.

4 Sellise kaebusega seoses täidab Consiglio di Stato (Itaalia riiginõukogu)

nõuandvat ülesannet, sest tal palutakse anda siduv arvamus kaitseministeeriumile,

kelle pädevuses on kaebuse läbivaatamine ja vabariigi presidendile lõpliku otsuse

kohta ettepaneku tegemine.

Põhikohtuasja poolte põhiargumendid

5 Kaebaja on oma kaebuses esitanud kuus väidet, paludes esitada Euroopa Kohtule

sama arvu eelotsuse küsimusi liidu õiguse tõlgendamise kohta.

6 Esimese väitega ei vaidle ta vastu sellele, et riik võib kehtestada

vaktsineerimiskohustuse, vaid kõigest selle kohustuse rakendustingimuste vastu,

mis on tema väitel diskrimineerivad ja vastuolus nii direktiivi 2000/78/EÜ

artikli 2 lõike 2 punktiga a kui ka selle Itaalia ülevõtmisnormiga, nimelt

seadusandliku dekreedi nr 216/2003 artikli 2 lõike 1 punktiga a.

Täpsemalt on kaebaja enda arvates kannatanud „otsese diskrimineerimise“ all,

võrreldes samas ministeeriumis töötavate ja temaga samasuguseid ülesandeid

täitvate tsiviilteenistujatega, sest üksnes sõjaväelastele pandud

vaktsineerimiskohustus neid ei hõlmanud.

Lisaks väidab kaebaja, et Covidi vastu vaktsineerimise kohustusega kaasnev risk

ja oht jäeti isikute enda kanda, vastupidi sellele, mis on ette nähtud

sõjaväekorralduse seadustiku artiklis 206-bis, mille kohaselt võib ametiasutus

MINISTERO DELLA DIFESA

5

omal vastutusel tunnistada konkreetsete vaktsiinide manustamise sõjaväelastele

hädavajalikuks, et neid sõjaväelasi saaks kasutada konkreetsetes

operatiivtingimustes.

7 Teine väide on, et kaebajat on võrreldes vaktsineeritud sõjaväelastega „kaudselt

diskrimineeritud“ puhtalt tema isiklike vaktsiinivastaste seisukohtade alusel ja

ilma paikapidavate teaduslike argumentideta. Nimelt oli ta andnud teada oma

valmidusest lasta endalt iga 48 tunni tagant proove võtta, väites mõnele

teadusaruandele viidates, et vaktsineerimata inimene, kes läheb tööle vähem kui

48 tundi pärast negatiivse proovi andmist, kujutab endast vaktsineeritud

kolleegidega sarnast või isegi väiksemat nakkusohtu, aga sellist võimalust talle ei

antud ning see on tema väitel direktiivi 2000/78/EÜ artikli 2 lõike 2 punktiga b

vastuolus.

8 Kolmanda väitega väidab kaebaja, et vaidlustatud meetmega peatati tema õigus

tööd teha, nägemata ette tasu või muud hüvitist, takistades tal selle peatamise

vältel iseennast ja oma peret, sealhulgas kaht alaealist tütart ülal pidada. See on

tema arvates vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi: „harta“)

artiklitega 1 ja 24, millest esimese kohaselt on inimväärikus puutumatu ja teises

on sätestatud, et lastel on õigus vajalikule hoolitsusele.

9 Neljanda väite kohaselt ei saanud kaebaja kasutada oma õigust tasustatud

põhipuhkusele ning seega on rikutud harta artikli 31 lõiget 2. Kohtumenetluse

käigus võttis ta selle väite tagasi, kuna 24. märtsi 2022. aasta dekreetseaduse nr 24

artikliga 8 muudeti varasemaid õigusnorme, kaotades sõjaväelaste

vaktsineerimiskohustuse alates 25. märtsist 2022, mil need, kes olid selle

kohustuse alusel teenistusest kõrvaldatud, sealhulgas kaebaja (kes oli olnud

kõrvaldatud alates 10. jaanuarist 2022), said uuesti teenistusse asuda.

10 Viienda väitega heidab kaebaja ette, et rikutud on Euroopa Liidu lepingu

artiklit 19, sest talle ei võimaldatud tegelikku õiguskaitset.

11 Kuuenda väitega palub kaebaja lasta hüvitada talle osaks saanud

diskrimineerimisega tekitatud kahju, määrates direktiivi 2000/78/EÜ artikli 17

kohase heidutava ja hoiatava sanktsiooni.

12 Vastustajast ametiasutus palub jätta kaebuse rahuldamata ning väidab, et

vaidlustatud meede on õiguspärane, sest see tuleneb dekreetseaduse nr 44/2001

(muudetud dekreetseadusega nr 172/2021) artiklis 4-ter sõnastatud konkreetsest

õiguslikust kohustusest.

13 Lisaks täpsustas ametiasutus menetluse käigus teatavaid kaebaja töö asjaolusid: ta

töötab peamiselt eraldi kabinetis, kuid käib sageli koosolekutel ja kohtumistel

teiste sõjaväelaste ja sama asutuse tsiviilteenistujatega ning asutuseväliste

ühingute esindajatega.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-522/24

6

Eelotsusetaotluse põhjenduste lühiülevaade

14 Consiglio di Stato (riiginõukogu) lükkab tagasi viienda ja kuuenda väite ning

nendega seoses kaebaja sõnastatud ettepanekud eelotsuse küsimuste esitamiseks.

Lisaks võtab ta teadmiseks, et kaebaja võttis kaebuse neljanda väite ja sellega

seotud eelotsuse küsimuse eespool punktis 8 meenutatud põhjustel tagasi.

15 Ent Consiglio di Stato (riiginõukogu) otsustab esitada Euroopa Kohtule eelotsuse

küsimused, mille kaebaja pakkus välja seoses kaebuse esimese, teise ja kolmanda

väitega.

16 Kõigepealt märgib Consiglio di Stato (riiginõukogu), et tema hinnangul on

direktiivis 2000/78/EÜ sätestatud diskrimineerimiskeeld ja põhiõiguste harta

põhimõtted kaebaja, kaitseministeeriumi teenistuses töötava sõjaväelase suhtes

teoreetiliselt kohaldatavad, eriti järgmised: töötamisõiguse tunnustamine, piisav

tasu, et tagada töötaja ja tema pere vaba ja inimväärne elu, ning võimalus tagada

alaealiste laste ülalpidamine.

17 Need sätted on põhikohtuasja lahendamiseks asjakohased, sest kui kõnealused

liikmesriigi õigusnormid peaks osutuma liidu õigusnormide ja -põhimõtetega

vastuolus olevaks, tuleb need liikmesriigi normid kohaldamata jätta ning seega

kaebus rahuldada. Kui aga vaidlusalune liikmesriigi säte osutub liidu õigusega

kooskõlaliseks, tuleb kaebus rahuldamata jätta.

18 Kõige selle juures märgib Consiglio di Stato (riiginõukogu), et kaebaja esimeses,

teises ja kolmandas väites tõstatatud küsimused, mis puudutavad liidu õiguse

rikkumist vaidlustatud meetmega, on tema hinnangul põhjendamatud.

19 Konkreetsemalt on Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus)

õiguspärasust kolmest kõnealusest aspektist oma kohtuotsustes nr 14/2023,

15/2023 ja 185/2023 juba analüüsinud, leides, et dekreetseadusega nr 44/2001

tervishoiutöötajate kategooriale kehtestatud Covidi-vastase vaktsineerimise

kohustus on põhiseadusega kooskõlas. Consiglio di Stato (riiginõukogu) sõnul

saab neis kohtuotsustes väljendatud põhimõtteid, mis on kaebaja viidatud liidu

õigusnormides sõnastatud põhimõtetega analoogsed, kohaldada ka analoogsele

vaktsineerimiskohustusele, mis on kehtestatud põhikohtuasjas kõne all olevatele

sõjaväelastele.

20 Kaebuse esimese väite kohta, nimelt et direktiivi 2000/78/EÜ artikli 2 lõike 2

punkti a on rikutud kaitseministeeriumi teenistuses olevate sõjaväelaste otsese

diskrimineerimisega, võrreldes tsiviilpersonaliga, kellel vaktsineerimiskohustust

ei ole, märgib Consiglio di Stato (riiginõukogu), et direktiivis on sõnastatud

reeglid, mis kehtivad tavalistel tingimustel, ent nagu sama artikli lõikes 5 on

täpsustatud, ei piira direktiiv „siseriikliku õigusega sätestatud meetmeid, mis

demokraatlikus ühiskonnas on vajalikud avaliku julgeoleku […] [ja] tervise […]

kaitseks“.

MINISTERO DELLA DIFESA

7

21 Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et kaebajale pandud

vaktsineerimiskohustus on aga Covid-19 pandeemia tõttu erandlik. Seega võib

sarnaselt sellega, mida märkis Corte costituzionale (konstitutsioonikohus)

meditsiinitöötajate Covidi-vastase vaktsineerimise kohustuse kohta, kinnitada, et

see vaktsineerimiskohustus tuleneb „pandeemia raskusest ja […] kulgemise

ennustamatusest“ (2023. aasta kohtuotsus nr 14) ning vajadusest täita „pädevate

rahvusvaheliste asutuste, [nagu] ÜRO, […] Euroopa Komisjoni, […] Euroopa

Nõukogu antud juhiseid“ (2023. aasta kohtuotsus nr 15).

22 Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, viidates Corte costituzionale

(konstitutsioonikohus) 2023. aasta kohtuotsusele nr 14, et mitu teadusasutust,

nagu näiteks kõrgem tervishoiuinstituut (Istituto superiore di sanità), on

kinnitanud, et vaktsiinid on Covidist põhjustatud ägeda raskekujulise respiratoorse

sündroomi ennetamiseks ja selle viiruse leviku vähendamiseks ohutud, mistõttu ei

saa öelda, et selle vaktsiini kasutamine pole mõistlik.

23 Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab seoses sellega, millised kutsekategooriad

seadusandja vaktsineerimiskohustuse jaoks välja valis ning kuidas kontrollida, ega

see valik neid teistega võrreldes ei diskrimineeri, et Corte Costituzionale

(konstitutsioonikohus) on selle suhtes seisukohta väljendanud juba 2023. aasta

kohtuotsuses nr 185, milles ta võttis teadmiseks, et kui seadusandja pidas pärast

vaktsiini leidmist tollaste meditsiinilis-teaduslike teadmiste valguses seda

vaktsiini sobivaks viiruse levikut vähendama, tegi ta selge valiku laialdase

vaktsineerimise kasuks ning tegi eelnevalt kindlaks määratud kategooriate põhjal

ka üldise valiku selle kohta, mis kategooriatele vaktsineerimine kohustuslikuks

teha, nähes need ette järk-järgult, sedamööda, kuidas pandeemia kulges.

24 Eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab, et seadusandlik valik kehtestada

vaktsineerimiskohustus sõjaväelastele, kes peavad erinevalt tsiviilpersonalist

vajaduse korral sõjaväes avaliku julgeoleku teenuseid osutama ja selle käigus

üldsusega kokku puutuma, oli tollal mõistlik ja sobiv valik nii sõjaväelaste enda

kui ka rahvatervise kaitseks. Teisisõnu on Consiglio di Stato (riiginõukogu)

seisukohal, et sõjaväelaste ja tsiviilpersonali olukorra vahel puudub igasugune

sarnasus, mistõttu ei ole kaebaja väidetavat diskrimineerimist toimunud.

25 Kaebuse teise väite kohta, mis puudutab kaebaja kaudset diskrimineerimist

sellega, et tal ei lubatud vaktsineerimise alternatiivina iga 24 tunni tagant proovi

anda, lisab Consiglio di Stato (riiginõukogu), et oma 2023. aasta kohtuotsustes

nr 15 ja 14 möönis Corte Costituzionale (konstitutsioonikohus), et põhimõtet,

mille kohaselt peavad erakorralised õigusnormid olema oma eesmärkidega

proportsionaalsed, ei ole rikutud ning et vaktsineerimiskohustus ei olnud

ebaproportsionaalne, sest tollal ei olnud seadusandja eelnevalt kindlaks määratud

pandeemiavastase eesmärgi saavutamiseks muid sama adekvaatseid meetmeid

olemas. Täpsemalt kasutati perioodilist testimist alternatiivse lahendusena

üldisemalt selleks, et inimesed, kes ei kuulu vaktsineerimiskohustusega

kategooriatesse, pääseksid avalikesse kohtadesse: ent kuna neid teste tuli väga

lühikese aja järel korrata (see tähendab, iga kahe või kolme päeva tagant), oleks

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-522/24

8

need nõudnud tervishoiusüsteemilt, millel tuli niigi pandeemia ohjeldamisega

tegeleda, jätkusuutmatuid kulusid ja talumatuid pingutusi. Teiseks, kuna proovi

tulemust ei saa kohe selle andmise järel kätte, on see algusest peale aegunud ning

võib olla vahepeal saadud nakkuse tõttu juba kehtetu.

26 Seoses kaebuse kolmanda väitega, et kõrvaldades kaebaja teenistusest ilma

mingi tasu või muu hüvitiseta on rikutud harta artikleid 1 ja 24, milles on ette

nähtud inimväärikuse puutumatus ja laste õigus vajalikule hoolitsusele, rõhutab

Consiglio di Stato (riiginõukogu) ennekõike, et kaebaja oli konkreetsel juhul

teenistusest kõrvaldatud 10. jaanuarist 2022 kuni 24. märtsini 2022, arvestades, et

ta asus 25. märtsil 2022 tänu sõjaväelaste vaktsineerimiskohustuse kehtetuks

tunnistamisele uuesti teenistusse.

27 Lisaks viitab Consiglio di Stato (riiginõukogu) Corte costituzionale

(konstitutsioonikohus) otsustele: nimelt täpsustas viimane oma 2023. aasta

kohtuotsuses nr 15, et vaktsineerimata töötajat töölt kõrvaldades täidab tööandja

talle pandud ohutuse tagamise kohustust ning et põhiseaduses sätestatud õigus

tööle ei hõlma tingimata õigust töötada, kui see kujutab endast rahvatervise kaitse

jaoks riskitegurit ja töötaja otsustab tööohutusnõuded, käesoleval juhul

Covidi-vastase vaktsineerimise kohustuse omal tahtel täitmata jätta.

28 Consiglio di Stato (riiginõukogu) on seisukohal, et kuna sõjaväelastele

vaktsineerimiskohustuse kehtestamine ei ole seoses esimese ja teise väitega

kirjeldatud põhjustel diskrimineeriv, sest tegemist on rahvatervise kaitse vajaduste

aspektist mõistliku ja proportsionaalse meetmega, kuigi see võib suhestuda

negatiivselt kellegi isiklike veendumustega, siis on töötaja töölt kõrvaldamine

koos tasu maksmise peatamisega selle kohustuse teadliku rikkumise korral

õigustatud.

29 Seoses viimati öelduga märgib Consiglio di Stato (riiginõukogu), et tagajärg, mille

seadusandja on vaktsiinikohustuse täitmata jätmise eest ette näinud, seisneb

töösuhte peatamises, kuna selle jätkumine on ajutiselt mittesüülisel põhjusel

võimatu, kusjuures sellega ei kaasne distsiplinaarseid tagajärgi, töösuhe säilib ja

töötaja ennistatakse tööle niipea, kui ta enam seda kohustust ei riku, ja nii või

teisiti ka epidemioloogilise kriisi lõppedes. Selline tagajärg on tema hinnangul

proportsionaalne ja parajalt häälestatud, kui võrrelda omavahel sõjaväelaste

õigusi, mis on ohvriks toodud, ja õigusnormi eesmärki, nagu Corte costituzionale

(konstitutsioonikohus) on seoses tervishoiutöötajatega 2023. aasta kohtuotsustes

nr 14 ja nr 15 juba otsustanud.

30 Kokkuvõttes leiab Consiglio di Stato (konstitutsioonikohus), et kuigi eelotsuse

küsimused, mille kaebaja pakkus välja oma kaebuse 1.–3. väites, on tema

hinnangul eespool kokku võetud põhjustel põhjendamatud, tuleb need siiski

Euroopa Kohtule esitada, andes neile uue eespool (pärast alapealkirja „Eelotsuse

küsimused“) toodud sõnastuse, sest kuna tal on põhikohtuasjas lõpliku otsuse

tegemisel siduv nõuandev roll, on ta ELTL artikli 267 lõike 3 tähenduses

„liikmesriigi kohus, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi

MINISTERO DELLA DIFESA

9

kaevata“ ja sellisena põhimõtteliselt kohustatud eelotsusetaotluse esitama isegi

siis, kui samas riigisiseses menetluses on sama liikmesriigi konstitutsioonikohus

hinnanud oma riigi õigusnormide vastavust põhiseadusele, lähtudes liidu

õigusnormidega samasisulistest alusnormidest (Euroopa Kohtu 20. detsembri

2017. aasta kohtuotsus Global Starnet Ltd, C-322/16).