Ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamine

EELNÕU
14.08.2024

Ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seadus

§ 1. Ehitusseadustiku muutmine

Ehitusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 122 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Puurkaevu ja -augu ümberehitamisele kohaldatakse käesoleva seadustiku §-edes 123, 125 ja 126 sätestatut.“;

2) paragrahvi 123 lõikest 3 jäetakse välja sõnad „puurkaevu või -augu ümbertegemine,“;

3) paragrahvi 124 lõikes 2 asendatakse sõna „arengukava“ sõnadega „arendamise kava“;

4) paragrahvi 126 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Pädev asutus kooskõlastab puurkaevu või -augu ehitusloa taotluse Keskkonnaametiga, kui:
1) rajatakse või ehitatakse ümber puurkaev, millest kavatsetakse võtta põhjavett rohkem kui 10 kuupmeetrit ööpäevas või rohkem kui 150 kuupmeetrit kuus või rohkem kui 50 inimese jaoks;
2) rajatakse või ehitatakse ümber avatud maasoojussüsteemi puurkaev;
3) rajatakse maasoojussüsteemi puurkaev või -auk, mis on sügavam kui 100 meetrit või maasoojussüsteemi kavandatav projektivõimsus projektis on alates 25 kilovattiW;
4) rajatakse või ehitatakse ümber puurkaev kKambriumi-vVendi või Oordoviitsiumi-kKambriumi veekompleksi või kehtestatud põhjaveevaruga alale või põhjaveemaardlasse;
5) rajatakse või ehitatakse ümber puurkaev looduskaitseseaduse alusel sätestatud kaitstaval loodusobjektil.“;

5) paragrahvi 126 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Keskkonnaamet kooskõlastab taotluse või keeldub ehitusloa taotluse kooskõlastamisest kümne päeva jooksul taotluse saamisest arvates.“;

6) paragrahvi 126 lõike 2 punktist 2 jäetakse välja sõnad „või toiteala“;

7) paragrahvi 126 lõike 3 punkt 7 tunnistatakse kehtetuks;

8) paragrahvi 126 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Lisaks käesoleva seaduse §-s 44 sätestatud alustele keeldub pädev asutus puurkaevu või -augu ehitusloa andmisest, kui:
1) puurkaevu ehitusprojektikohase lahenduse järgi ületatakse piirkonnas vaba põhjaveevaru kogust või ei ole selle kohaselt avatava põhjaveekihi valik lähtuvalt vee kasutamise otstarbest põhjendatud;
2) puurkaevu või -augu ehitusprojektikohane sügavus, konstruktsioon või puurimismeetod ei taga põhjavee kaitse nõuete täitmist.“.



§ 2. Halduskoostöö seaduse muutmine

Halduskoostöö seaduse § 13 lõiget 11 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:
„31) veeseaduse § 243 lõikes 4 nimetatud haldusleping.“.

§ 3. Veeseaduse muutmine

Veeseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 52 lõikes 5 asendatakse sõnad „valdkonna eest vastutav minister“ sõnadega „Keskkonnaameti peadirektor“;

2) paragrahvi 99 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Reoveekogumisala moodustamiseks või muutmiseks tuleb esitab kohaliku omavalitsuse üksusel esitada Keskkonnaametile taotluse.“;

3) paragrahvi 99 lõikes 2 asendatakse sõnad „valdkonna eest vastutav minister “ sõnadega „Keskkonnaameti peadirektor“;

4) paragrahvi 99 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Reoveekogumisala muudab Keskkonnaamet omal algatusel, kooskõlastades selle muutmise kohaliku omavalitsuse üksusega, või asjaomase kohaliku omavalitsuse üksuse ettepanekul reoveekogumisala moodustamise kriteeriumidest lähtudes.“;

5) paragrahvi 101 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Reoveekogumisala võib moodustada käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud koormustest väiksemate koormuste korral, kui see on vajalik veekaitse eesmärkide saavutamiseks ning kui see on sotsiaalmajanduslikult põhjendatud.“;

6) paragrahvi 188 lõiget 1 täiendatakse punktidega 9 ja 10 ja 11 järgmises sõnastuses:
„9) ehitise ehitamiselks, kui toimub põhjaveett juhitakse ümberjuhtimine maapinnalähedasest põhjaveekihist, mis ei ole hõlmatudasu kehtestatud põhjaveevaruga alal või joogiveehaarde toitealal koosseisu;
10) ehitise ehitamiselks, kui toimub põhjaveett juhitakse ümberjuhtimine maapinnalähedasest põhjaveekihist vähem kuialla kuue6 kuud ja mitte kõige rohkem, kui 1000 kuupmeetritm3 ööpäevas.;“;

7) paragrahvi § 209 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„5) kelle hüdrogeoloogilised tööd vastavad õigusaktides sätestatud nõuetele ja töö eesmärgile.“;

8) paragrahvi § 209 lõike 2 sissejuhatav tekstlauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule antakse tegevusluba vastavalt käesoleva seaduse §-s 208 nimetatud töö valdkonnale järgi:“;

9) paragrahvi § 209 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Tegevusloa omaja peab vastama käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele.“;



10) paragrahvi § 213 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses:
„(2) Lisaks majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse §-s 43 sätestatule võib tegevusloa andja loa peatada, kui loa omaja ei täida puurkaevu ehitamisele ja konstruktsioonile õigusaktidega kehtestatud nõudeid.“;

11) paragrahvi 243 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Kui veeuuringu või joogiveeuuringu käigus võtab veeproovi akrediteeritud katselabor, mille akrediteerimisulatuses on vastava valdkonna proovivõtumeetod on, ei pea katselabori proovivõtja olema atesteeritud.“;

12) paragrahvi 243 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt;
„(4) Proovivõtja atesteerimist korraldab Kliimaministeerium koostöös Terviseametiga. Kliimaministeerium võib proovivõtja atesteerimiseks sõlmida halduskoostöö seaduses sätestatud korras halduslepingu katselaboriga, mille akrediteerimisulatuses on proovivõtumeetodid kõikides atesteeritavates proovivõtuvaldkondades proovivõtumeetodid on. Sellise halduslepingu sõlmimisele ei kohaldata halduskoostöö seaduse §-e 6 ja 14.“;

13) paragrahvi 243 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Katselabor, kellega on sõlmitud haldusleping proovivõtjate atesteerimiseks, võib atesteerimise eest võtta tasu 72 kuni 300 eurot ilma käibemaksuta atesteeritava isiku kohta.“;

14) paragrahvi 243 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:
„(51) Proovivõtjat atesteeritakse iga seitsme aasta järel.“.

§ 4. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 1 punktid 4, 5 ja 8 ning § 3 punktid 2–5 jõustuvad 2025. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar
Riigikogu esimees


Tallinn, “…..” ………………. 2024. a
________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus
“.....” ....................... 2024. a nr….

Ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seadusega muudetakse ehituseadustikku (edaspidi ka EhS), halduskoostöö seadust ja veeseadust (edaspidi ka VeeS). Eelnõu kohaselt hakkab Keskkonnaamet edaspidi kooskõlastama ainult nende puurkaevude ja -aukude projekte, mille rajamise, ümberehitamise ja lammutamisega kaasnevad suuremad riskid põhjaveele. Selle muudatusega väheneb Keskkonnaameti töökoormus ja lüheneb puurkaevude ehitusloa taotlemise aeg. Teise muudatusena antakse reoveekogumisalade kinnitamise õigus kliimaministrilt Keskkonnaameti peadirektorile. Tegemist on pigem administratiivse tegevusega, siis on mõistlik see menetlus viia Keskkonnaametisse. Kolmanda muudatusena antakse veeproovivõtjate atesteerimise korraldamise õigus Kliimaministeeriumilt halduslepinguga pädevale eraõiguslikule juriidilisele isikule. Kliimaministeerium ei pea ise andma välja veeproovivõtjate atesteerimistunnistusi ja seetõttu väheneb mõnevõrra ministeeriumi töökoormus. Samuti viiakse veemajanduskava rakendamisega seotud kavade kehtestamine ministeeriumist Keskkonnaameti tasemele. Seoses puurkaevude ehituskvaliteedi kohta tekkinud kaebustega täpsustatakse hüdrogeoloogiliste tööde tegevusluba reguleerivaid sätteid selliselt, et oluliste ehitusnõuete rikkumiste korral oleks võimalik tegevusluba peatada või kehtetuks tunnistada.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Seaduseelnõu valmistas ette ja seletuskirja koostas Kliimaministeeriumi veeosakonna peaspetsialist Hendrik Põldoja (626 2861, [email protected]) ja veeosakonna nõunik Kersti Türk (626 2809, [email protected]) ja veeseaduse reoveekogumisalade sätete muutmiseks veeosakonna nõunik Katrina Lang (626 2909, [email protected]). Keeletoimetaja oli Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talituse keeletoimetaja Aili Sandre (5322 9013, [email protected]) ja õigusekspertiisi tegi õigusosakonna nõunik Elina Lehestik (626 2904, [email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on kaudselt seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm 2023–2027 eesmärgiga leida kokkuhoiuvõimalusi ning suurendada valitsemise ühtsust ja tagada riigi sujuv toimimine. Eelnõu ei ole seotud muude menetluses olevate eelnõudega. Seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Eelnõukohase seadusega muudetakse:
1) ehitusseadustikku redaktsioonis RT I, 11.06.2024, 6 (jõustus 01.08.2024);
2) halduskoostöö seadust redaktsioonis RT I, 11.03.2023, 46 (jõustub 01.09.2024);
3) veeseadust redaktsioonis RT I, 11.06.2024, 18 (jõustub 01.11.2024).



2. Seaduse eesmärk

Eelnõukohase seadusega tehtavate muudatuste eesmärk on vähendada puurkaevude ehitusloa taotlemisel halduskoormust ja seeläbi ka Keskkonnaameti töökoormust. Ülevaade peamistest muudatustest:
1) Puurkaevude ehitusloa kooskõlastamine
Keskkonnaametile (KeA) esitatakse KOV-ide kaudu aastas ca 2000 kuni 2300 puurkaevude ehitusloa taotlust kooskõlastamiseks. Eelnõukohase seaduse järgi hakkaks Keskkonnaamet edaspidi kooskõlastama ainult nende puurkaevude ja -aukude projekte, mille rajamise, ümberehitamise ja lammutamisega kaasnevad suuremad riskid põhjaveele. Näiteks üksikelamu puurkaevu ja maasoojuspuuraugu taotlust ja ehitusprojekti enam KeA vaatama ei hakkaks. Jätkuvalt kooskõlastaks KeA taotluse koos ehitusprojektiga kui rajatakse või ehitatakse ümber puurkaev, millest võetakse vett ühisveevärgi jaoks. Ja mõned olulisemad juhtumid veel. Kriteeriumite valikul on arvesse võetud puurkaevude ja -aukude ehitus- ja kasutusaegset mõju põhjaveele ning et pädeval asutusel (KOV) oleks kõik andmed projektist ja avalikest andmebaasidest lihtsalt leitavad, et vajadusel ehitusloa taotlust Keskkonnaametiga kooskõlastada. Aastas kooskõlastamisele esitatavatest ehitusloa taotlustest moodustavad ca 70% üksikmajapidamise puurkaevud. Ehk nende rajatiste osas jääb KeA-l ehitusloa taotluste kooskõlastamine ära.

2) Reoveekogumisalade määramine
Reoveekogumisalade kinnitamise õigus antakse kliimaministrilt Keskkonnaameti peadirektorile. Praegu esitavad KOVid taotluse reoveekogumisala moodustamiseks või muutmiseks Kliimaministeeriumile. Reoveekogumisala moodustamine või muutmine kooskõlastatakse KeAga. Reoveekogumiala kriteeriumid on sätestatud veeseaduses. Kuna kriteeriumid on paigas ja tegemist on pigem administratiivse tegevusega, siis on mõistlik see menetlus viia KeAsse. Reoveekogumialade määramine tuleneb asulareovee puhastamise direktiivist. Reoveekogumisala on ala, kus on piisavalt elanikke või majandustegevust reovee kanalisatsiooni kaudu kogumiseks ja reovee reoveepuhastisse või heitvee suublasse juhtimiseks. Eestis on määratud 56 reoveekogumisala, mille reostuskoormus on üle 2000 inimekvivalendi (ie) ja 474 reoveekogumisala, mille reostuskoormus on alla 2000 ie. Aastas esitatakse uue reoveekogumisala moodustamise või reoveekogumisala muutmise taotlusi umbes 10.

3) Veeproovivõtjate atesteerimine
Veeproovivõtjate atesteerimise korraldamise õigus andtakse Kliimaministeeriumilt halduslepinguga pädevale eraõiguslikule juriidilisele isikule. Selleks, et tagada vee- ja joogiveeuuringute käigus võetud proovide usaldusväärsus, peavad proovivõtjad end perioodiliselt atesteerima. Atesteerimistunnistus kehtib seitse aastat. Atesteerimise käigus teevad proovivõtjad kirjaliku testi. Esmakordsel atesteerimisel sooritavad atesteeritavad praktilised ülesandeid. Praegu korraldab proovivõtja atesteerimist Kliimaministeerium koostöös Terviseametiga. Mõistlik on anda see ülesanne vastavat pädevust omavale organisatsioonile. Aastas toimub kuni 10 atesteerimise vooru. Proovivõtjate läbiviimist võiks halduslepingu alusel edaspidi läbi viia OÜ Keskkonnauuringute Keskus.

4) Suurem õigusselgus hüdrogeloogiliste tööde tegevusloa peatamiseks või kehtetuks tunnistamiseks

Kliimaministeeriumi juures tegutseva hüdrogeoloogiliste tööde tegevusloa komisjonile ja Eesti Geoloogiateenistusele on esitatud mitmeid kaebusi rajatud puurkaevude ehitusnõuetele mittevastavuse kohta. Selle probleemi lahendamiseks kavandatud muudatustega luuakse suurem õigusselguse puurimisettevõtete vastutuse osas. Kehtivas õiguses on hüdrogeoloogiliste tööde tegevusloa kontrolliese seotud loa taotlejale esitatavate nõuetega ja seetõttu on seda keeruline kohaldada loa omaja suhtes. Kavandatava muudatus laiendab taotlejale esitatavad nõuded ka loa omajale, mis on regulatsiooni tegelik mõte ja eesmärk. Kuna MSÜSi tegevusloa peatamise aluseid ei ole alati kohaldatavad hüdrogeoloogiliste tööde tegevusloa peatamisele, on ka täpsustatud tegevusloa peatamise aluseid VeeSis.

Arvestades Vabariigi Valitsuse 22. novembri 2011. aasta määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ (edaspidi HÕNTE) § 1 lõike 2 punkti 5, ei koostatud enne seaduseelnõu ja seletuskirja koostamist eelnõu vajaduse kooskõlastamiseks ja õiguslike valikute selgitamiseks seaduseelnõu väljatöötamise kavatsust.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb neljast paragrahvist.

Paragrahviga 1 muudetakse ehitusseadustikku. Paragrahv koosneb kaheksast punktist.

Punktiga 1 muudetakse ehitusseadustiku § 122 lõiget 2. Lõikest jäetakse välja viide §-le 124, sest puurkaevu ümberehitamisele ei ole asjakohane kohaldada puurkaevu ja -augu asukoha kooskõlastamise sätteid. Samuti viiakse muudetav säte kooskõlla EhS üldosa §-ga 4 ning EhS lisa 1 ja lisa 2 jaotisega „muud vee-ehitised“ kus kasutatakse mh mõistet „ümberehitamine“.

Punktiga 2 muudetakse EhS § 123 lõiget 3. Sättest jäetakse välja tekstiosa „puurkaevu või -augu ümbertegemine,“. Selgitus on eelmises punktis.

Punktiga 3 muudetakse ehitusseadustiku § 124 lõiget 2, asendades tekstiosa ühisveevärgi ja ‑kanalisatsiooni arengukava ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse kohase sõnastusega ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava.

Punktiga 4 muudetakse ehitusseadustiku § 126 esimest lõiget.
Eelnõu kohaselt vaatab Keskkonnaamet edaspidi läbi ja kooskõlastab ainult nende puurkaevude ja -aukude ehitusloa taotlused ja projektid, mille rajamise, ümberehitamise ja kaasnevad suuremad riskid põhjaveele. Selliste kriteeriumite valikul on arvestatud puurkaevude ja -aukude ehitus- ja kasutusaegse mõjuga põhjaveele ning et pädev asutus (KOV) leiaks andmed projektist ja avalikest andmebaasidest (eelkõige Eesti looduse infosüsteemi andmebaas ehk EELIS) lihtsalt, et otsustada ehitusloa kooskõlastamine Keskkonnaametiga.

Muudatuse kohaselt esitab kohaliku omavalituse üksus edaspidi Keskkonnaametile kooskõlastamiseks puurkaevu või -augu ehitusloa taotluse järgmistel juhtudel:
1) rajatakse või ehitatakse ümber puurkaev, millest kavatsetakse võtta põhjavett rohkem kui 10 kuupmeetrit ööpäevas või rohkem kui 150 kuupmeetrit kuus või rohkem kui 50 inimese jaoks;
2) rajatakse või ehitatakse ümber avatud maasoojussüsteemi puurkaeve;
3) rajatakse maasoojussüsteemi puurkaeve või -auke, mis on sügavamad kui 100 m või maasoojussüsteemi kavandatav võimsus projektis on alates 25 kW;
4) rajatakse või ehitatakse ümber puurkaeve või Kambriumi-Vendi või Ordoviitsiumi-Kambriumi veekompleksidesse või kehtestatud põhjaveevaruga alale või põhjaveemaardlasse;
5) rajatakse või ehitatakse ümber või lammutatakse puurkaeve looduskaitseseaduse alusel looduskaitsealal.

Põhjendused punktide kaupa.
1) Keskkonnametiga tuleb ehitusluba kooskõlastada juhul, kui põhjaveevõtt ületab veeseaduses kehtestatud piirmäära, millest alates peab veekasutajal olema veevõtuks veeluba. Veeseaduse § 187 punkti 2 alusel on veeluba kohustuslik, kui võetakse põhjavett rohkem kui 150 kuupmeetrit kuus või rohkem kui 10 kuupmeetrit ööpäevas. Samuti on olulisema mõjuga veekeskkonnale puurkaevud, millest võetakse või kavatsetakse võtta põhjavett rohkem kui 50 inimese tarbeks, sel juhul on tegemist ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse järgi ühisveevärgiga. Alates 50 inimesest kehtivad joogiveele kvaliteedinõuded ja veekasutajal on kohustus võtta veeproove ja teha joogivee analüüse. Ühisveevärgi puurkaevud avavad sügavamaid veekihte, nende konstruktsioonid on keerulisemad ja veevõtuga kaasneb enamasti suur veetaseme alanemine, mis avaldab mõju piirkonna teistele veekasutajatele.

2) Avatud maasoojussüsteemi puhul pumbatakse ühest puurkaevust põhjavett, mis soojusvaheti läbimise järel juhitakse jahedamana teise puurkaevu, ühisveevärki või keskkonda. Puurkaevude vahele jäävas lõigus on ring avatud ja osa ringlevast veest kandub regionaalse põhjavee liikumise käigus süsteemist kaugemale. Avatud süsteemid on tõhusad, kuna voolav vesi kannab efektiivselt soojust kaasas ning pumbatava kaevu poole voolab vett ka nendest suundadest, mis ei ole jahutamisest mõjutatud. Igasugune puurimine kujutab potentsiaalset ohtu põhjaveele, mis on peamine joogiveeallikas ja vajab seetõttu erilist kaitset. Põhjavett ei tohi saastada ei soojussüsteemide rajamise ajal ega ka hilisema kasutamise kestel. Maasoojussüsteemid on mõeldud kestma aastakümneid ja peavad olema tehnilises mõttes vastupidavad ja soojuslikus mõttes jätkusuutlikud. Avatud süsteemiga võetud põhjavesi tuleb tagasi juhtida samasse veekihti, et vältida põhjavee hulga vähenemist ja veekihtide segunemist ja seda peab projektide koostamisel ja kooskõlastamisel kindlasti tähelepanelikult jälgima. Oluline on avatud süsteemide puhul tagada erinevate põhjaveekihtide isoleeritus nii projektides kui ka puurimistöödel.

3) Maasoojussüsteemide kasutamise käigus muudetakse kivimite ja põhjavee temperatuuri, millega võivad kaasneda keemilised ja füüsikalised protsessid. Vähem ohutud põhjaveele on kinnise süsteemi maasoojuse puuraugud, mis on tamponeeritud puuraugud ehk tsementi täis valatud. Küll kujutab ehitusaegset riski põhjaveele ja lähedal paiknevatele teistele puurkaevudele nii avatud kui ka kinniste maasoojussüsteemide rajamine, kuna läbitakse mitut veekihti ja muutuda võib naaberkaevude vee kvaliteet (vesi muutub hägusaks). Mida sügavamad puuraugud on, seda rohkem veekihte läbitakse ja suurem on risk põhjaveele. Oluline on projektides jälgida, et kasutatakse sobivat puurimistehnoloogiat ja sobivaid materjale ning mõju läheduses paiknevatele puurkaevudele. Piirsügavuseks, millest alates on ehitusloa taotluste ehitusprojekte vaja kooskõlastada Keskkonnaametiga, on valitud 100 meetrit. Sügavamate kui 100 m maasoojussüsteemi puurkaevude ja -aukude rajamisel on suuremad riskid põhjaveekihtidele, mida kasutatakse ühisveevärgis joogiveeallikatena, ning nende kaevude konstruktsioonid ja puurimistehnoloogiad on keerulisemad.
Sageli on praktika selline, et soojuspuuraugud rajatakse mitmest puurkaevust kooseneva grupina. Lähtudes ainult puurkaevu sügavuse kriteeriumist, siis võib ette tulla olukord kus rajatakse näiteks kümme 98 meetri sügavust soojuspuurauku. Seepärast on teise kriteeriumina lisatud maasoojussüsteemi projektivõimsus alates 25 kW-st. Allapoole maasoojussüsteemi võimsust 25 kW jääb suurem osa eramutest (soojuspumbad vahemikus võimsusega 10-25 kW). Ülejäänud suurema võimsusega on näiteks ridaelamud, mitteelukondlikud hooned, tööstushooned ja muud suuremad hooned.

4) Kambriumi-Vendi ja Ordoviitsiumi-Kambriumi veekompleksid on Eestis põhilised ühisveevarustuse joogiveeallikad (sh Põhja-Eesti suurematele linnadele) ja on taastumatud põhjaveeressursid, mistõttu on nende kaitse erilise tähtsusega. Nendesse veekompleksidesse uute puurkaevude rajamisel või ümberehitamisel ning projekteerimisel on vaja hinnata mõju kehtestatud põhjaveevarule, nii selle kogusele kui ka põhjavee kvaliteedi muutustele. Nimetatud põhjaveekomplekside puurkaevud on keerulisema konstruktsiooniga ja enamasti sügavamad kui 100 m ning nende rajamisel läbitakse mitut veekihti.
Suurema veevõtuga kui 500 kuupmeetrit veehaardele on kehtestatud põhjaveevaru 25–30 aastaks ja moodustatud põhjaveevaruga ala või põhjaveemaardla. Sellises piirkonnas täiendava kaevu puurimine on veekeskkonnale olulise mõjuga ja sinna uue puurkaevu projekteerimisel on vaja hinnata kavandatava veevõtu mõju põhjaveevarule, põhjavee keemilisele koostisele ja mõju olemasolevatele ja teistele veehaaretele.

5) Keskkonnametiga tuleb puurkaevu või -augu ehitusloa taotlus kooskõlastada ka juhul, kui tegevus on veevõtukoha rajamine kavandatud kaitstaval loodusobjektil. Looduskaitseseaduse § 14 lõike 1 punktis 8 sätestatud korra alusel kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja (Keskkonnaameti) nõusolekuta anda ehitusluba. Kooskõlastamine on vajalik, sest tuleb jälgida, et puurmasinaga ei kahjustataks taimestikku jm objekte, kuhu puurimisšlamm ja puurvesi suunatakse. Samuti tuleb jälgida, et veevõtt kavandatavast puurkaevust ei kahjustaks maismaaökosüsteeme ega pinnaveekogude vooluhulka põhjaveetaseme langusest tingituna. Puurmasin tekitab müra, mille mõjuga peab arvestama.

Eelpool nimetatud puurkaevu ja -augu ehitusloa taotluste puhul saab Keskkonnaamet jätta taotluse kooskõlastamata EhSi § § 126 lõike 3 punktides sätestatud alustel. Näiteks puurkaevu või -augu asukoha valikul ei ole arvestatud piirkonna geoloogiliste ja hüdrogeoloogiliste tingimustega; puurkaevu või -augu ehitusprojektikohane sügavus, konstruktsioon või puurimismeetod ei taga põhjavee kaitse nõuete täitmist või puurkaevu ehitusprojektikohane tootlikkus ületab piirkonnas kinnitatud vaba põhjaveevaru koguse jne.
Nende puurkaevude ja -aukude ehitusloa taotluste puhul, mida Keskkonnaametile kooskõlastamiseks ei esitata võib kohaliku omavalitsuse üksus keelduda EhSi §-is 44 sätestatud üldisematel alustel.

Kuigi muudatusega kaasneb, et edaspidi ei vaata Keskkonnaamet kõiki puurkaevu ja -augu ehitusloa taotlusi läbi vaid olulisema mõjuga, on riskid siiski maandatud. Kohaliku omavalitsuse üksus on ka seni puurkaevude ehituslubade andmisel tähelepanu pööranud puurkaevude projektides kajastatud keskkonna- ja veekaitse aspektidele ning tunneb kõige paremini kohalikke olusid. Kohalikul omavalitsuse üksusel on ka kõige parem ülevaade planeeringutest, arengukavadest, võimalikest põhjavett ohustavatest potentsiaalsetest saasteallikatest, kohtkäitlussüsteemidest ning teistest salvkaevudest ja puurkaevudest. Riske maandab ka see, et puurkaevude ja -aukude projekte koostavatel ettevõtetel on olemas pädevus, neil on olemas majandustegevuse registris hüdrogeoloogiliste tööde tegevusluba puurkaevude ja -aukude ja maasoojussüsteemi puurkaevude ja -aukude projekteerimise valdkonnas.

Punktiga 5 täiendatakse § 126 uue lõikega. Lõike 1 senine teine lause, mille järgi Keskkonnaamet kooskõlastab taotluse või keeldub taotluse kooskõlastamisest kümne tööpäeva jooksul taotluse saamisest arvates, sätestatakse eraldi lõikena. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on kooskõlastamise tähtaeg 10 tööpäeva. Kuna haldusmenetluse menetlustähtaegade arvestamise regulatsioonis arvestatakse tähtaegasid päevades ning ehitusseadustiku üldosa kohaselt antakse kooskõlastamiseks 10 päeva, siis on tehtud vastav muudatus.

Punktiga 6 jäetakse § 126 lõike 2 punktist 2 välja sõnad „või toiteala“. Muudatuse kohaselt ei lisata kooskõlastamisel ehitusloa eelnõule lisaks veehaarde toiteala projekti. 17.02.2023 jõustund veeseaduse muudatuse ja 23.04.2023 jõustunud keskkonnaministri 03.10.2019 määruse nr 50 „Veehaarde sanitaarkaitseala ulatuse suurendamise nõuded ja nõuded veehaarde sanitaarkaitseala projekti kohta ning joogiveehaarde toiteala ja valgala ulatus ning piirid“ muudatuse kohaselt ei koostata enam toiteala projekti, vaid joogiveehaarde toiteala ulatus ja piirid määratakse hüdrogeoloogilise uuringu käigus hüdrodünaamiliste arvutustega ning need esitatakse veeseaduse § 852 kohase joogiveehaarde toiteala riskihindamise raames.

Punktiga 7 tunnistatakse ehitusseadustiku § 126 lõike 3 punkt 7 kehtetuks, kuna selles punktis nimetatud keeldumise alust ei ole asjakohane rakendada. Punktis on kaudselt viidatud sotsiaalministri 02.01.2003 määrusele nr 1 „Joogivee tootmiseks kasutatava või kasutada kavatsetava pinna- ja põhjavee kvaliteedi- ja kontrollinõuded“, mis on kehtetu.

Punktiga 8 täiendatakse EhSi § 126 uue lõikega 41, mis annab kohaliku omavalitsuse üksusele lisaks EhSi §-ile 44 täiendavad alused ehitusloa andmisest keeldumiseks puurkaevude ja -aukude ja maasoojussüsteemi puurkaevude ja -aukude ehitusloa andmisest keeldumiseks. Need on juhtumid, mis pole kaetud EhS §-is 44 sätestatud alusetega (allpool punktid 4-6).

Sisuliselt on KOVil puurkaevude ja- aukude ehitusloa andmisest keeldumisel samad alused, mis on sätestatud EhS §is 44 ja § 126 lõikes 3, arvestades eelnõuga kavandatud erisusi:
1) ehitusprojekti on koostanud isik, kellel ei ole puurkaevude ja -aukude projekteerimiseks hüdrogeoloogiliste tööde tegevusluba (EhS § 44 p 2);
2) puurkaevu või -augu asukoha valikul ei ole arvestatud piirkonna geoloogiliste ja hüdrogeoloogiliste tingimustega (määruse nr 431 § 6; EhS § 44 p 5), nõuetekohase sanitaarkaitseala, hooldusala või veehaarde toiteala moodustamise võimalikkusega või piirkonnas olemasolevate puurkaevude ja -aukude mõjuraadiustega (EhS § 44 p 1, avalik-õiguslikud kitsendused);
3) puurkaevu ehitusprojektikohane sügavus ja konstruktsioon ei taga ehitusprojektikohast vee tootlikkust või vee kvaliteeti (määruse nr 43 § 9 lg 1 p 2; EhS § 44 p 1 ehitusele esitatavad nõuded);
4) puurkaevu või -augu ehitusprojektikohane sügavus, konstruktsioon või puurimismeetod ei taga põhjavee kaitse nõuete täitmist (eelnõu § 126 lg 41);
5) puurkaevuga või -auguga ehitusprojektikohaselt avatava põhjaveekihi valik ei ole lähtuvalt vee kasutamise otstarbest põhjendatud (eelnõu § 126 lg 41);
6) puurkaevu ehitusprojektikohane tootlikkus ületab piirkonnas kinnitatud vaba põhjaveevaru koguse (eelnõu § 126 lg 41);
7) taotleja ei ole esitanud kõiki nõuetekohaseid dokumente või on teadvalt esitanud valeandmeid (HMS § 15 lg 2 ja 3, EhS § 44 § 12).

Paragrahviga 2 muudetakse halduskoostöö seadust.

Halduskoostöö seaduse § 13 lõiget 11 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:
„31) veeseaduse § 243 lõikes 4 nimetatud haldusleping.“.
Halduskoostöö seaduse § 13 kohaselt tuleks haldusülesannet täitva isiku volitamiseks juhinduda riigihangete seaduses teenuste hankelepingu sõlmimise tingimustest ja riigihanke tegemise korrast. Selle järgi oleks hanke korraldamine ebamõistlik halduskoormus ja lisakulu. Katselaboreid, mille akrediteerimisulatuses oleks kõik veeuuringu proovivõtumeetodid, on Eestis üks: riigi äriühing OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus. Sealjuures on ta tegelenud proovivõtjate atesteerimise korraldamisega vähemalt 20 aastat.

Paragrahviga 3 muudetakse veeseadust. Paragrahv koosneb 124 punktist.

Punktiga 1 muudetakse VeeSi § 52 lõiget 5. Kehtiva korra kohaselt kehtestab meetmeprogrammi rakendamise tegevuskava valdkonna eest vastutav minister ehk kliimaminister käskkirjaga. Eelnõu kohaselt kehtestaks selle tegevuskava edaspidi Keskkonnaameti peadirektor käskkirjaga. Veemajanduskava meetmeprogrammis kavandatakse meetmed vesikonnas veekaitse põhimõtete rakendamiseks ning eesmärkide saavutamiseks. Veeseaduse kohaselt koostab Keskkonnaamet iga vesikonna kohta meetmeprogrammi rakendamise tegevuskava. Seepärast on mõistlik, et selle kinnitaks ka Keskkonnaamet.

Punktiga 2 muudetakse VeeSi § 99 lõiget 1. Muudatuse kohaselt esitab kohaliku omavalitsuse üksus edaspidi reoveekogumisala moodustamiseks või muutmiseks taotluse Keskkonnaametile. Reoveekogumisala kriteeriumid on sätestatud veeseaduses (VeeSi § 100) ja tegemist on pigem administratiivse tegevusega, siis on mõistlik see menetlus viia Keskkonnaametisse. Reoveekogumialade määramine tuleneb asulareovee puhastamise direktiivist. Reoveekogumisala on ala, kus on piisavalt elanikke või majandustegevust reovee kanalisatsiooni kaudu kogumiseks ja reovee reoveepuhastisse või heitvee suublasse juhtimiseks.

Punktiga 3 muudetakse VeeSi § 99 lõiget 2. Eelmises punktis tehtud muudatusest lähtudes sätestatakse lõikes 2, et reoveekogumisalad kehtestab Keskkonnaameti peadirektor käskkirjaga.

Punktiga 4 muudetakse VeeSi § 99 lõiget 4. Kuna ministeerium eelnõu kohaselt enam reoveekogumisalasid ei kehtesta, siis muudetakse ka lõike 4 sõnastust ja jäetakse välja valdkonna eest vastutava ministri õigus omal algatusel reoveekogumisala muuta. Edaspidi muudab kehtestatud reoveekogumisala Keskkonnaamet omal algatusel, kooskõlastades selle kohaliku omavalitsuse üksusega, või asjaomase kohaliku omavalitsuse üksuse ettepanekul reoveekogumisala moodustamise kriteeriumitest lähtudes.

Punktiga 5 muudetakse VeeSi § 101 lõiget 4. Kuna edaspidi kehtestab reoveekogumisala Keskkonnaamet, siis jäetakse välja tekstiosa, mille kohaselt Keskkonnaameti ettepanekul võib reoveekogumisala moodustada VeeSi § 101 lõigetes 1–3 sätestatud koormustest väiksemate koormuste korral, kui see on vajalik veekaitse eesmärkide saavutamiseks ning on sotsiaalmajanduslikult põhjendatud.

Eespool toodud muudatuste kohaselt oleks menetlus järgmine: reoveekogumisala moodustamiseks või muutmiseks esitab kohaliku omavalitsuse üksus Keskkonnaametile taotluse. Juhend reoveekogumisala moodustamise või muutmise taotluse koostamiseks asub Kliimaministeeriumi kodulehel https://kliimaministeerium.ee/merendus-veekeskkond/vesi/reovesi-ja-reoveekogumisalad, fail nimega „Reoveekogumisala määramise või muutmise taotluse koostamise juhend“. Järgmisena kontrollib Keskkonnaamet reoveekogumisala moodustamise või muutmise asjakohasust VeeSi § 100 lõigete 1–3 ning § 101 lõigete 1–3 järgi, mille kohaselt peab reoveekogumisala moodustamisel lähtuma põhjavee kaitstusest, loodava reoveekogumisala koormusest, arvestades sotsiaalmajanduslikku kriteeriumit, pinnavee seisundist ja veekaitse eesmärkidest. Lisaks peab reoveekogumisala suurus olema vähemalt 5 hektarit ning tuleb arvestada leibkonna võimalusi ühisveevärgi ja ‑kanalisatsiooni teenuse eest tasumiseks. VeeSi § 101 järgi määratletakse reoveekogumisala moodustamise asjakohasus põhjavee kaitstuse ning tekkiva reostuskoormuse põhjal. Kui eespool mainitud tingimuste analüüsimisel selgub, et reoveekogumisala moodustamine on asjakohane, tuleb kontrollida, kas reoveekogumisala moodustamine või laiendamine on kooskõlas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava või üldplaneeringuga. Samuti tuleb kindlaks teha, kas kogu reoveekogumisala moodustamiseks või muutmiseks vajalik info on esitatud: reoveekogumisala või selle laiendusala pindala, reoveekogumisalal tekkiv reostuskoormus inimekvivalentides (ie), reostuskoormuse arvutus, põhjavee kaitstus, reostuskoormus 1 hektari kohta, vee- ja kanalisatsiooniteenuse hind leibkonna keskmisest sissetulekust (vastav analüüs võib sisalduda ka ÜVK arendamise kavas, kui mitte, siis tuleb esitada taotlusega), reoveekogumisala kaart. Seejuures peab reoveekogumisala moodustama ühtse terviku.
Kui taotlusega ei ole kogu vajaminevat infot esitatud või on alust arvata, et esitatud info on väär, pöördub Keskkonnaamet taotleja poole ning palub esitada lisainfot ja/või puudused likvideerida, määrates selleks mõistliku aja. Saades kogu vajamineva info reoveekogumisala moodustamiseks või muutmiseks, algatab Keskkonnaamet reoveekogumisala moodustamise või muutmise menetluse. Selleks algatatakse käskkirja „Reoveekogumisalad reostuskoormusega üle 2000 ie“ või „Reoveekogumisalad reostuskoormusega alla 2000 ie“ muutmine. Kui ühel ajal menetletakse mitme eri reostuskoormusega reoveekogumisala muutmist, tuleb algatada mõlema käskkirja muutmine. Kuna ühe kalendriaasta jooksul esitatakse mitu reoveekogumisala moodustamise ja muutmise taotlust, siis on aja kokkuhoiu mõttes ratsionaalsem koguda kokku mitu taotlust ja seejärel algatada nende menetlus ja käskkirja(de) muutmine.
Lisaks käskkirja muutmisele kantakse Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) moodustatava või muudetava reoveekogumisala info ning imporditakse reoveekogumisala kaardikiht. Sellega on reoveekogumisala moodustamise või muutmise protsess lõppenud ning moodustatud või muudetud reoveekogumisala kuvatakse Keskkonnaportaalis.

Reoveekogumisalad reostuskoormusega alla 2000 ie on kinnitanud keskkonnaminister 15.02.2019 käskkirjaga nr 1-2/19/131 ja reoveekogumisalad reostuskoormusega üle 2000 ie 08.09.2021 käskkirjaga nr 1-2/21/377. Eelnõukohase seaduse vastuvõtmisel tuleb need käskkirjad kehtetuks tunnistada ja Keskkonnaameti peadirektor peab käskkirjaga reoveekogumisalad uuesti kehtestama.

Punktiga 6 täiendatakse VeeSi § 188 lõike 1 punktidega 9 ja 10. VeeSi § 187 punkt 12 alusel on veeluba kohustuslik, kui põhjavett täiendatakse, juhitakse ümber või juhitakse tagasi. Põhjavee tagasijuhtimine on näiteks avatud maasoojussüsteemide puhul ühest puurkaevust võetud põhjavee tagasijuhtimine teise puurkaevu samasse veekihti. Põhjavee ümberjuhtimine on sarnane põhjaveevõtule, näiteks kui võetakse põhjavett ja juhitakse seda veekogusse. Kehtiva VeeSi sõnastuse alusel on vajalik veeluba taotleda põhjavee ümberjuhtimiseks igal juhul, arvestamata ümberjuhitava põhjavee kogust ja ümberjuhtimise ajalist kestvust ning see on tekitanud probleeme. Näiteks ehitusplatsil kaasneb kaevetöödega vajadus kaevikutesse/süvenditesse kogunenud vee ärajuhtimiseks. Keeruliseks teeb asjaolu, et osa kogunenud veest on põhjavesi ja osa sademetest kogunenud vesi. Reaalne ei ole ehitamisel iga väheses koguses ümberjuhitava põhjavee koguse puhul välja anda veelube. Näiteks ei ole reaalne veeloa taotlemist täpsusega, mis nõuaks koguste ettenägemist ning ühe kindla suubla määramist. Keskkonna seisukohalt parima tulemuse saavutamiseks on ehitajal tarvis vee juhtimisel paindlikkust, mis võimaldaks vajadusel ilma igasuguse viivituseta muuta ehitusplatsil vee juhtimise korraldust.
Kuigi sätte sõnastuse kohaselt peaks igasuguse põhjavee ümberjuhtimisel taotlema veeloa, siis praktikas seda ehitustegevuses on antud väga vähe. Peamine probleem on selles, et kehtiva sätte alusel peaks ehitustöödel veeluba taotlema kõik arendajad, kuid see ei ole otstarbekas ja tekitab suure halduskoormuse. Muudatuse eesmärgiks oli leida lahendus, kus suurte ja veekeskkonnale mõju omavate arenduste puhul tekiks kohustus taotleda veeluba ning väikeste puhul oleks võimalik sellest loobuda. Enamasti on põhjavee ümberjuhtimiseks veeluba antud kaevandamisel põhjavee ärajuhtimiseks. Veeloa põhjavee kaitse eesmärk on kontrollida ja hallata mõju põhjaveekihtidele ja põhjaveekogumitele. Veekasutuse muud mõjud (juhtimine veekogudesse jne) on juba kaetud pinnaveekaitse ja maismaaökosüsteemide kaitse nõuetega. Veeluba on ainuke viis, kuidas riik saab tegevust hallata ja sätestada veekeskkonna mõjude seire tingimusi. On kaks võimalust veeloa vajalikkuse määramiseks – mahupõhine piir või ajaline piir. Mahupõhise piiri jäigalt ette määramisel võib juhtuda, et:
1. Põhjaveeressursse väga oluliselt mõjutava arenduse pumpamismäär jääb alla määramispiiri, mistõttu oleks raske nõuda veeluba.
2. Suure pumpamismahuga arendusel pole olulist mõju põhjaveeressurssidele, mistõttu oleks veeluba asjatu aja- ja ressursikulu.
Seepärast on mõistlik sätestada nii mahupõhine kui ka ajaline piir veeloa vajaduse hindamiseks. Veeluba ei ole vaja põhjavee ümberjuhtimiseks kõrge põhjaveetasemega või liigniiskelt alalt ehitise ehitamiseks igal juhul, vaid teatud tingimustel. Eelnõu kohaselt ei ole veeluba vaja ehitise ehitamisel, kui toimub põhjavee ümberjuhtimine maapinnalähedasest põhjaveekihist, mis ei ole hõlmatud kehtestatud põhjaveevaruga ala või joogiveehaarde toiteala koosseisu. Teiseks veeluba ei ole vaja ehitise ehitamisel, kui toimub põhjavee ümberjuhtimine maapinnalähedasest põhjaveekihist vähem kui kuus kuud ja mitte rohkem, kui 1000 m3 ööpäevas. Pikemate ajalise kestvusega arenduste puhul tuleks taotleda veeluba, lühemate puhul mitte. Põhjavee ümberjuhtimise teemat arutati ka 17.05.2024 a toimunud põhjaveekomisjoni istungil. Istungi protokoll on kättesaadav Kliimaministeeriumi kodulehelt https://kliimaministeerium.ee/pohjaveekomisjon. Lisatingimusena soovitas põhjaveekomisjon sätestada, et veeloa vajaduse kriteeriumid põhjavee ümberjuhtimisel kehtivad vaid maapinnalt esimese põhjaveekihi ehk maapinnalähedase põhjaveekihi puhul. Kui arendus mõjutab kihtidevahelisi põhjaveekihte, tuleb veeluba igal juhul taotleda.
Maapinnalähedaste põhjaveekihtide kehtestatud põhjaveevaruga alad ja toitealad moodustavad kokku väga väikese pindalalise katvuse. Kui kuue kuu kriteeriumi ei kehtestaks, siis tähendab see seda, et loastamata jääb enamus juhtumeid, kus võidakse ehitamise ajal suuri põhjaveemahtusid välja pumbata ilma et teaks mõju põhjavee seisundile, lähedalpaiknevatele veekasutajatele ja põhjaveest sõltuvatele pinnaveekogudele ja maismaaökosüsteemidele. Põhjaveevaruga ala (enne 2015. a nimetusega põhjaveemaardla) on põhjavee võtmiseks määratud kehtestatud põhjaveevaruga maapõue osa. Kui mingile veehaardele (ühele või mitmele puurkaevule) on kliimaministri käskkirjaga kehtestatud põhjaveevaru, siis kaasneb sellega ka põhjaveevaruga ala piirkond, kus põhjaveevaru kehtib. Eestis on põhjaveevaru kehtestatud ka ülemistele põhjaveekihtidele, sel juhul on see väärtuslik põhjaveekiht joogiveeallikana. Veeloas on võimalus kehtestada seirenõuded ja küsida andmeid väljapumbatavate põhjaveekoguste ja veetasemete mõõtmise kohta. Need andmed on vajalikud erineval eesmärgil kasutatavate hüdrogeoloogiliste mudelite loomisel ja kasutamisel ning põhjaveevaru ümberhindamise vajaduse hindamisel (VeeS § 206 lõige 1 punktid 2, 5 ja 6). Ehk siis oluline on jälgida, mis toimub põhjaveetasemetega suure põhjaveekoguse ümberjuhtimisel eriti põhjaveevaruga alal ja seda võimaldaks veeluba. Põhjavee ümberjuhtimine põhjaveekihist, millele on kehtestatud põhjaveevaru võib tekitada olukorra, kus põhjaveevaru on vaja ümber hinnata tulenevalt muutunud hüdrogeoloogiliste tingimuste tõttu. Põhjavee ümberjuhtimise suhtes on oluline ka põhjavee joogiveehaarde toiteala. Joogiveehaarde toiteala on kaitset vajav ala, kus välditakse põhjavee kvaliteedi halvenemist ulatuses, mis võib kaasa tuua joogivee tootmisel veetöötluse kulude olulise suurenemise. Põhjavee ümberjuhtimine võib joogiveehaarde toitealal tekitada ettenägematu ja erandliku olukorra, mis võib põhjustada põhjavee keemilise koostise kvaliteedinäitajate väärtuste ajutist piiratud ületamist. Põhjaveetaseme alanemine põhjavee ümberjuhtimisel võib tuua kaasa ebasoovitavaid muudatusi põhjavee kvaliteedi osas. Kui toimub põhjavee ümberjuhtimine maapinnalähedases põhjaveekihis kestvusega vähem kui kuus kuud või koguses vähem kui 1000 m3/ööpäevas, siis võib eeldada, et ajutine põhjaveetaseme alanemine ei ole püsiva iseloomuga ja mõju veekeskkonnale ei ole tähtis.

Punktidega 7, 8 ja 9 muudetakse või täiendatakse VeeSi § 209 sätteid, mis reguleerivad hüdrogeoloogiliste tööde tegija tegevusloa kontrollieset.
Kliimaministeeriumis moodustatud hüdrogeoloogiliste tööde tegevusloa komisjonile ja Eesti Geoloogiateenistusele on esitatud mitmeid kaebusi hiljuti rajatud puurkaevude ehitusnõuetele mittevastavuse kohta.
Selle probleemi lahendamiseks kavandatud muudatused loovad suurema õigusselguse puurimisega tegeleva ettevõtja vastutuse osas. Kehtivas õiguses on hüdrogeoloogiliste tööde tegevusloa kontrolliese seotud loa taotlejale esitatavate nõuetega ja seda on keeruline kohaldada loa omaja suhtes, kuna sõnastus on taotleja keskne ja seda on raske tõlgendada teisiti. Kavandatav muudatus laiendab taotlejale esitatavad nõuded ka loa omajale, mis on regulatsiooni tegelik mõte ja eesmärk. Ka majandustegevuse seadustiku (edaspidi MSÜS) kontrollieseme eesmärgiks on, et nõuetele vastaks nii taotleja kui ka loa omaja. Muudatuse kohaselt peab ka loa omaja vastama samadele nõuetele nagu taotleja ja see on õigusselguse huvides eraldi välja toodud. Paragrahvi pealkirja kaudu on uus lõige 21 ka hõlmatud kontrollieseme mõistesse. Eelkõige peab puurija täitma keskkonnaministri 09.07.2015 määrusest nr 43 tulenevaid ehitusnõudeid puurkaevu rajamise ajal.

Regulatsiooni eesmärgiks on, et vajadusel saaks kohaldada MSÜS § 37 lg 2 p 2 ja loa kehtetuks tunnistada, kui puurimisega tegelev ettevõtja on korduvalt ja oluliselt rikkunud ehitusnõudeid, mis on kontrollieseme osaks VeeS § 209 lg 1 p 5 ja lg 21 alusel. MSÜS kohaselt peab rikkumine olema oluline. Samuti võib loa kehtetuks tunnistada, kui loa peatamine ei ole andnud soovitud tulemust. Puurkaevu rajamine, kust saadakse suure hägususega tahkete osakestega vesi, on oluline rikkumine, kui on rikutud ehitusnõudeid ja on suur hulk raha puurimisele ära raisatud. Sõltuvalt puuritava kaevu asukohast, kasutatavatest materjalidest, sügavusest ja konstruktsioonist jäävad puurimistööde hinnad vahemikku 7000-20 000 EUR või isegi rohkem.

Muudetakse ka selgemaks § 209 lõike 2 sissejuhatav tekst, et eristada seda lõikest 1. VeeS § 209 lg 1 kehtib kõigile tegevusloa taotlejatele olenemata hüdrogeoloogilise töö valdkonnast. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab nõuded vastavalt hüdrogeoloogilise töö valdkonnale, kuid seaduse tekstist on seda esmapilgul raske välja lugeda. Tegevusloa omaja nõuetele vastavuse täpsustamisega § 209 lõikes 21on vaja täiendada ka § 209 lõiget 2 õigusselguse huvides.

Punktiga 10 täiendatakse VeeSi § 213 lõikega 2. See on lisaalus hüdrogeoloogliste tööde tegevusloa peatamiseks, mis on vaja kehtestada, kuna ehitusnõuetele mittevastavast puurkaevust saadud joogikõlbmatu vesi ei ole reeglina ohtlik, mis on MSÜS § 43 rakendumise eeltingimus, sest näiteks puurkaevust võetud vette segunenud pinnase osakesed (liiv, savi), mitte saasteained. Hägusust tekitavate pinnaseosakeste välja filtreerimine puurkaevust võetavast veest on erinevalt mõnedest saasteainetest, nt raud ja mangaan keerukam ja võib rikkuda tehnoloogilisi seadmeid (pumbad, filtrid, veemõõdikud jt).Tegevusloa kehtivuse peatamine on oluline instrument, et juhtida tähelepanu puudustele puurimisettevõtte töödes ja panna neid järgima hoolsuskohustust. Hoolsuskohustuse täitmiseks peab ettevõtja esitama kava, kuidas ta võtab meetmeid majandustegevuse nõuete täitmise tagamiseks ja majandustegevuse nõuetele mittevastavuse viivitamatuks kõrvaldamiseks.

Punktiga 11 täiendatakse VeeSi § 243 lõikega 11. Kui veeuuringu või joogiveeuuringu käigus võtab veeproovi akrediteeritud katselabor, millel on vastava valdkonna proovivõtumeetod akrediteerimisulatuses, ei pea katselabori proovivõtja olema atesteeritud. Praegu toimub proovivõtjate pädevuse topeltkontroll, mis ei ole otstarbekas. Kui katselabori proovivõtumeetod on akrediteeritud, siis tähendab see, et proovivõtule rakenduvad kõik samad nõuded, mis akrediteeritud katselabori katsetegevusele: erapooletu ja kompetentne personal, valideeritud metoodikad, kalibreeritud mõõteseadmed, mõõtemääramatuse hindamine, jälgitavuse tagamine, tehniliste tõendusdokumentide ohje jne. Järelevalvet akrediteeritud katselabori tegevuse üle teostab aastase intervalliga Eesti Akrediteerimiskeskus, kasutades selleks vastavas valdkonnas pädevaid assessoreid. Katselabori koosseisus olevate füüsilisest isikust proovvõtjate täiendav atesteerimine ei ole vajalik. Ligikaudu 25% atesteeritud proovivõtjatest töötab akrediteeritud katselabori koosseisus. Selle võrra väheneks otseselt atesteerimiseks kuluv halduskoormus.

Punktiga 12 muudetakse VeeSi § 243 lõiget 4. Muudatuse kohaselt võib Kliimaministeerium proovivõtja atesteerimiseks sõlmida halduskoostöö seaduses sätestatud korras halduslepingu riigi katselaboriga, mille akrediteerimisulatuses on kõik veeuuringute ja joogiveeuuringute proovivõtumeetodid. Täiendavad kriteeriumid valiku tegemiseks seab keskkonnaministri määrus nr 53 „Atesteerimisele kuuluvad proovivõtuvaldkonnad, proovivõtjale esitatavad nõuded, õppeprogramm, atesteerimise kord, atesteerimistunnistuse vorm ja atesteerimiskomisjoni töökord“ § 5 lõige 2 (vooluhulkade mõõtmine ja kütustest proovide võtmine, mis peaksid olema labori akrediteerimisulatuses).
Sätte eesmärk on vähendada ministeeriumi vahetut töökoormust ning viia see kohasele tasandile. Juba aastakümneid on proovivõtjate atesteerimist aidanud korraldada riigi äriühing OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus, mis on mh ka referentlabor laboritevaheliste võrdluskatsete tegemiseks. Praktika on näidanud, et ametnike osalemine proovivõtjate atesteerimisel ei ole hädavajalik – proovivõtt on praktilisi oskusi eeldav tegevus, mille pädevuskontrolli saavad eelkõige teha need, kellel on endal proovivõtuoskus. Töökoormuse vähendamiseks on põhjendatud vähendada ametnike rolli atesteerimisel ning anda see pädevale riigi äriühingule.

Punktiga 13 täiendatakse VeeSi § 243 lõikega 41, mille kohaselt katselabor, kellega on sõlmitud haldusleping proovivõtjate atesteerimiseks, võib atesteerimise eest võtta tasu 72 kuni 300 eurot atesteeritava isiku kohta. Eelnõukohases seaduses on tasu toodud käibemaksuta. Praegu ei ole proovivõtjate atesteerimise eest määratud riigilõivu ning atesteerimise kulud katab Kliimaministeerium oma eelarvest. Sätte eesmärk on tagada, et proovivõtu atesteerimise kulud kannab atesteeritav. Tasu piirmäärad tuleb seaduses kehtestada halduskoostöö seaduse § 10 punkti 4 alusel. Piirmäärade kehtestamisel on arvestatud proovivõtu atesteerimiseks tehtavate tegelike kuludega. Atesteerimisistungi hind koos praktilise atesteerimisega koosneb eksperdi tunnitasust, andmetöötlusest, atesteeritavate transport proovivõtukohtadele, atesteerimiseks vajalike proovivõtuvahendite transport proovivõtukohtadele. Atesteerimisel osalejate soovi korral on võimalik ära jätta atesteeritavate transpordi. Ehk siis atesteeritavaid teavitatakse kuupäevast, kellaajast ja valdkonna põhjal proovivõtukohast, mis tähendab, et nad peavad sinna tulema oma transpordivahendiga. Kui osalejad peavad ise tasuma atesteerimise eest ning tasu sõltub valdkondade arvust, siis tehakse teadlikumad valikud atesteerimist soovitud valdkondadest. Ühtlasi soovitakse võimalikult vähe aega kulutada atesteerimisele ning sellist paindlikkust osalejatele saab rakendada, kui nad kasutavad oma transporti. Eelnõus nimetatud miinimumhind on arvutatud ilma transpordita proovivõtukohta.

Punktiga 14 täiendatakse VeeSi § 243 lõikega 51. Õigusselguse huvides tuuakse VeeSi § 243 lõike 4 teine lause, mille kohaselt proovivõtjat atesteeritakse iga seitsme aasta järel, eraldi lõikeks.

Paragrahviga 4 sätestatakse seaduse osade sätete üldkorrast erinev jõustumine. Selgitused on seletuskirja punktis 9.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõukohases seaduses ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega.

6. Seaduse mõju

Tegemist on halduskoormuse ja bürokraatia vähendamisega seotud eelnõuga, seaduse rakendamisega ei kaasne olulisi riske, samuti ei kavandata põhimõttelisi muudatusi õiguskorras. Seetõttu ei ole seletuskirjale lisatud HÕNTE § 46 nõuete kohast põhjaliku mõjuanalüüsi aruannet. Eelnõukohase seadusega ei kavandata kehtiva õigusega võrreldes põhimõttelisi muudatusi. Muudatustega ei kaasne sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, samuti mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele.
Muudatusega kaasneb mõju kõige enam majandusele, vähendades eelkõige halduskoormust ja bürokraatiat. Mõju avaldub asutuste töökoormusele ja ülesannete hulgale, avalike teenuste kättesaadavusele ja avaliku sektori tuludele ja kuludele.

Olulisemad kavandatud muudatused ja nende mõju

6.1. Kavandatav muudatus: Keskkonnaametiga ei ole edaspidi vaja kooskõlastada kõikide puurkaevude ja -aukude rajamise ehitusloa taotlusi. Näiteks puurkaevud ja -augud, millest kavatsetakse võtta alla veeloa künnise põhjavett või sellised maasoojussüsteemide puuraugud, mis ei kujuta keskkonnaohtu.

Sihtrühm: maaomanikud ja teised isikud, kes tellivad puurkaeve ja -auke ja maasoojussüsteemi puurkaeve ja -auke; ettevõtjad, kes tegelevad puurkaevude ja -aukude rajamisega (umbes 30); kohaliku omavalitsuse üksused (79), Keskkonnaamet (Keskkonnaameti veeosakonnas töötab 01.07 seisuga 36 töötajat, millest puurkaevude ehitusloa taotlustega tegelevad 5 töötajat).

2020. aastal puuritud puurkaevudest ca 72% on üksikmajapidamiste kaevud, ca 25% on kinnise soojussüsteemi puuraugud. Samad numbrid 2021. aasta kohta on vastavalt ca 70% ja ca 28%. Kõik veehaarded, mis on seotud keskkonnaloaga, saavad veehaarde koodi, seega kõik kaevud, millel sellist koodi ei ole, kuuluvad üldjuhul üksikmajapidamistele (ei ole keskkonnaloaga seotud).
2020. aastal on puuritud 1946 puurkaevu/puurauku, neist olmevee saamiseks 1405 puurkaevu (ilma veehaarde koodita), ühisveevärgi olmevee puurkaeve 11, kinnise soojussüsteemi puurauke 488, avatud soojussüsteemi puurkaeve 2, hüdrogeoloogilise uuringu puurauke 20, puurkaeve põllumajandustootmise tarbeks 4 ja puurkaeve tootmisvee saamiseks 8.
2021. aastal on puuritud olmevee saamiseks 2294 puurkaevu/puurauku, neist olmevee saamiseks 1596 puurkaevu (ilma veehaarde koodita), ühisveevärgi olmevee puurkaeve 21, kinnise soojussüsteemi puurauke 651, hüdrogeoloogilise uuringu puurauke 11, puurkaeve põllumajandustootmise tarbeks 4 ja puurkaeve tootmisvee saamiseks 1. Aastal 2021. avatud soojussüsteemi puurkaeve ei puuritud.
Põhjaveevaruga ala (enne 2015. a põhjaveemaardla) on põhjavee võtmiseks määratud kehtestatud põhjaveevaruga maapõue osa. Kui mingile veehaardele (ühele või mitmele puurkaevule) on Keskkonnaministri käskkirjaga kehtestatud põhjaveevaru, siis kaasneb sellega ka põhjaveevaruga ala piirkond, kus põhjaveevaru kehtib.

Muudatust toetab KeA tehtud analüüs, mille kohaselt ei vasta vaid ca 3,8% esitatud puurkaevu või augu projektidest kehtestatud nõuetele. Peamiseks kooskõlastamata jätmise põhjuseks on KeA-le puuduliku dokumentatsiooni esitamine (nt volitus, maaomaniku nõusolek jne). Andmed on kogutud rutiinse andmeanalüüsi käigus, kus analüüsiti Keskkonnaametisse läbi dokumendihalduskeskkonna KIRKE laekunud ehitisregistriga seotud kooskõlastuste ja muude puurkaevudega seotud pöördumiste arvu. Nimelt laekus 2023. aastal selliseid taotlusi 1953, millest ca 70 olid puudustega (ehk suunati teistkordsele ülevaatamisele). Seega jääb üldjoontes puudulike projektide osakaal 3,5-3,8% piiridesse. Samasugust proportsiooni on täheldatud ka varasematel aastatel.

Mõju looduskeskkonnale, sh pinna- ja põhjaveele: üksikutel juhtudel võib kasvada keskkonnaoht ja keskkonnarisk põhjaveele, kui Keskkonnaamet ei ole üle vaadanud ja kooskõlastanud puurkaevu või -augu ehitusloa taotlust. Halvasti rajatud puurkaevuga kaasneda võiv negatiivne mõju põhjavee kvaliteedile võib avalduda suhteliselt kiiresti aga ka väga kauges tulevikus tulenevalt hüdrogeoloogilistest tingimustest ning tehtud vea ulatusest. Kahjud kannab puurkaevu rajaja, kui viga seisneb puurkaevu rajamises ning projekteerija, kui viga seisneb puurkaevu projekteerimises. Muudel juhtudel kannab kahjud puurkaevu omanik.

Mõju KOVidele: väheoluline mõju. KOVid kontrollivad puurkaevu nõuetele vastavust ka täna. KOVide teadlikkus puurkaevude nõuetele vastavuse kohta on praktika käigus ja tänu koolitustele suurenenud. KOVide töökoormus väheneb seoses KeA-le osade ehitusloa taotluste kooskõlastuseks saatmise ärajäämisega ja tagasisidena saadud KeA kooskõlastuste läbivaatamise ärajäämisega. Seoses puurkaevude ja -aukude ehitusloa taotluste menetlustega töökoormus mõnevõrra suureneb, kuna täiendatakse ehitusloa andmisest keeldumise aluseid (vt eelnõu § 1 p 10).

Mõju maaomanikele ja ettevõtjate tegevusele: väheoluline positiivne mõju. Maaomanikele ja puurimisega tegelevale ettevõtjatele väheneb puurkaevu või -augu ehitusloa taotluse menetluse aeg. Puurkaeve rajavate ettevõtjate (projekteerijad ja puurijad) vastutus suureneb mõnevõrra. Nende puurkaevude ja -aukude rajamisel, mille projekte Keskkonnaamet ei ole kooskõlastanud, mingil määral puurimisettevõtte vastutus suureneb. Nad peavad puurimistöödel olema tähelepanelikumad geoloogiliste kihtide ja veekihtide läbindamisel ning vajadusel kiiremini reageerima projekti võimalike ebatäpsuste puhul. Samas on Keskkonnaametiga kooskõlastamata projektid lihtsamad ja projekteeritavad puurkaevud on madalamad ning valdavalt ei läbi mitmeid erinevaid veekihte. Puurkaevude ja -aukude projekte koostavad ettevõtted on pädevad ning neil on olemas majandustegevuse registris hüdrogeoloogiliste tööde tegevusluba projekteerimise valdkonnas.
Puurkaevude tellijatele väheneb teatud puurkaevude ja -aukude ehitusloa taotluste menetlemise aeg, kuna ära jääb täiendav kooskõlastamine Keskkonnaametiga. Seetõttu on võimalik operatiivsemalt planeerida puurkaevu või -augu rajamise töid. Muutus võimaldab ajalist kokkuhoidu määrusest tulenevalt kuni kümme tööpäeva, st KeA kooskõlastamisele kuluva aja võrra. EhS § 126 lg 1 järgi kooskõlastab Keskkonnaamet taotluse või keeldub taotluse kooskõlastamisest kümne tööpäeva jooksul taotluse saamisest arvates. Juhul, kui taotlus on puudustega, on pikenenud kooskõlastuse andmise tähtaeg vastavalt sellele, kui kiiresti taotleja vead taotluses parandab. Samas on parktikas juhtumeid, kus Keskkonnaametilt on palutud kooskõlastust kiiremini, kui EhS § 126 lg 1 sätestatud tähtaeg.

6.2. Kavandatav muudatus: reoveekogumisalad kehtestab edaspidi Kliimaministeeriumi asemel Keskkonnaamet.

Sihtrühm: Kliimaministeerium, Keskkonnaamet, kohaliku omavalitsuse üksused (79), vee-ettevõtteid otseselt ei puuduta (umbes 150).

Eestis on määratud 56 reoveekogumisala, mille reostuskoormus on üle 2000 inimekvivalendi (ie), ja 474 reoveekogumisala, mille reostuskoormus on alla 2000 ie.

Mõju looduskeskkonnale, sh veekogudele: väheoluline mõju. Reoveekogumisala määramise kriteeriumeid ei muudeta, seega mõju keskkonnale puudub.

Mõju vee-ettevõtjate tegevusele: väheoluline mõju. Reoveekogumisalade kehtestaja tasandi muutmine ei muuda vee-ettevõtja tegevuse jaoks midagi, kuna sätteid sisuliselt ei muudeta. Muudatus on formaalne.

Mõju töökoormusele: Kliimaministeeriumi töökoormus väheneb. Keskkonnaameti töökoormus kasvab mõnevõrra vajaduse tõttu menetleda reoveekogumisalade määramise või muutmise taotlusi. Kuna kehtiva korra kohaselt on Keskkonnaamet analüüsinud reoveekogumisala määramise või muutmise taotlusi ja andnud arvamusi nende kohta, ei ole seega lisanduv töökoormus eeldatavalt suur ega nõua uute töökohtade loomist. Kliimaministeeriumi praktika kohaselt kulub ühe taotluse läbivaatamiseks ja analüüsimiseks ligikaudu 5-6 töötundi. Viimastel aastatel on ministeeriumile esitatud kümmekond reoveekogumisala moodustamise või muutmise taotlust aastas.

6.3. Kavandatav muudatus: veeproovivõtjate atesteerimisega seotud muudatus, mille kohaselt võib atesteerimise halduslepinguga üle anda akrediteeritud katselaborile.

Sihtrühm: Kliimaministeerium, Terviseamet, katselabor.

Mõju looduskeskkonnale, sh veekogudele: väheoluline mõju. Veeproovivõtjatele esitatavaid nõudeid ei muudeta ja atesteerimise nõudeid ei muudeta.

Mõju töökoormusele: Kliimaministeeriumi töökoormus väheneb. Katselabori, kellega sõlmitakse halduskoostööleping atesteerimise läbiviimseks, töökoormus jääb samaks, sest juba praegu tellitakse katselaborilt proovivõtjate atesteerimisteenust töövõtulepinguga. Terviseameti töökoormus ei muutu, kuna joogiveeproovivõtjate atesteerimise regulatsioon ei muutu.

6.4. Kavandatav muudatus: veeproovivõtjate atesteerimisega seotud muudatus, mille kohaselt akrediteeritud katselabori töötaja ei pea olema proovivõtmises atesteeritud.

Sihtrühm: akrediteeritud katselaborid ja atesteeriv katselabor

Mõju looduskeskkonnale, sh pinna- ja põhjaveele: väheoluline mõju. Kuna akrediteeritud katselabori koosseisus peavad proovivõtjad olema teadlikud proovivõtunõuetest ja korrektselt rakendama neid, siis ei ole põhjust kahelda võetud proovide tulemustes ja seeläbi saada jätkuvalt adekvaatset infot pinna- ja põhjavee seisundi kohta.

Mõju katselaborite, vee-ettevõtjate, veeproovivõtjate tegevusele: positiivne mõju. Ligikaudu 25% atesteeritud proovivõtjatest töötab praegu akrediteeritud katselabori koosseisus. Edaspidi ei ole neid töötajaid vaja atesteerida ja seega halduskoormus neile väheneb. Atesteeritud katselaborite töökoormus ei muutu. Atesteeriva katselabori töökoormus väheneb mõnevõrra.

6.5. Kavandatav muudatus: veeproovivõtjate atesteerimisega seotud muudatus, mille kohaselt atesteeritav isik tasub atesteerimise läbiviimise kulud

Sihtrühm: mitteakrediteeritud katselaborid ja ettevõtted, kelle töötajaid ja muud isikud, keda atesteeritakse.

Mõju looduskeskkonnale, sh pinna- ja põhjaveele: mõju puudub

Mõju katselaborite, vee-ettevõtjate, veeproovivõtjate tegevusele: väheoluline mõju. Atesteerimise tasuliseks muutmisega kaasneb keskmine rahaline kulu veeproovivõtjatele või ettevõtetele, kus nad töötavad (72-300 eurot ja proovivõtjat atesteeritakse iga seitsme aasta järel). Minimaalne atesteerimistasu sisaldab atesteerimiskorrast tulenevalt testide sooritamist ja vestlust komisjoniga. Igas valdkonnas, milles proovivõtja ei ole varem olnud atesteeritud, peab ta sooritama praktilise atesteerimise. Praktilisel atesteerimisel peab atesteeritav sooritama praktilise ülesande vastava valdkonna suhtes esinduslikus proovivõtukohas (põhjavee puurkaev, reoveepuhasti jne). Minimaalsele tasule lisandub praktilise atesteerimise tasu iga valdkonna eest eraldi, milles taotletakse esmakordselt atesteerimist (kokku atesteeritakse 6 valdkonnas).

6.6. Kavantava muudatus: Suurem õigusselgus hüdrogeloogiliste tööde tegevusloa peatamiseks või kehtetuks tunnistamiseks

Sihtrühm: maaomanikud ja teised isikud, kes tellivad puurkaeve ja -auke ja maasoojussüsteemi puurkaeve ja -auke (edaspidi ka puurkaevud ja -augud); ettevõtjad, kes tegelevad puurkaevude ja -aukude rajamisega (umbes 30); hüdrogeoloogiliste tööde tegevusloa menetlusega seotud ametnikud ja töötajad.

Mõju maaomanikele ja ettevõtjate tegevusele: väheoluline positiivne mõju. Parema õigusselguse loomisega saavad puurkaevude ja -aukude tellijad olla senisest kindlamad, et neile rajatakse kvaliteetne puurkaev või -auk. Kuigi puurkaevude ja -aukude tegijad peavad juba täna osutama kvaliteetset teenust, siis ei avalda kavandatav muudatus sektoris tegutsevale ausale ja edukale ettevõtjale täiendavat uut mõju. Siiski regulatsiooni täpsustamine suunab neid ettevõtjaid, kes mõnikord nõudeid ei järginud, senisest seaduskuulekamale käitumisele.

Mõju hüdrogeoloogiliste tööde tegevusloa menetlusega seotud ametnikele ja töötajatele: kehtivas õiguses on loa peatamise ja kehtetuks tunnistamise alused ebamäärased ja seetõttu on neid vähe kasutatud. Õigusselguse puudumine tegevusloa peatamise ja kehtetuks tunnistamise alustes ei ole võimaldanud neid aluseid rakendada. Muudatusega sõnastatakse konkreetsed tegevusloa peatamise ja kehtetuks tunnistamise alused, mis võimaldab tegevusloa menetlusega tegelevatel ametnikel ja töötajatel on senisest kindlamalt rakendada õiguslikke aluseid tegevusloa peatamiseks või kehtetuks tunnistamiseks.

Mõju looduskeskkonnale, sh pinna- ja põhjaveele: väheoluline positiivne mõju, sest muudatus motiveerib puurimisettevõtjaid rajama kvaliteetseid puurkaeve ja -aukusid. Õigusaktides sätestatud nõudeid eirates puurkaevu või augu rajamisega võib kaasneda negatiivne mõju põhjavee kvaliteedile. Selline negatiivne mõju on tellija jaoks sageli pöördumatu ja tuleb rajada uus puurkaev, mis teeb vee kättesaadavuse topeltkulukaks. Nõuetele vastavalt rajatud puurkaevud vähendavad negatiivse mõju riski põhjavee kvaliteedile. Tulemuseks on parema kvaliteediga tarbitav vesi.


7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega kaasneb peamiselt Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) arendustööde kulu. EELIS arendustööd rahastatakse Kliimaministeeriumi valitsemisala IT-eelarvest.

8. Rakendusaktid

Veeseaduse muutmisega seoses muudetakse järgmisi rakendusakte:
1) keskkonnaministri 08.10.2019 määrus nr 53 „Atesteerimisele kuuluvad proovivõtuvaldkonnad, proovivõtjale esitatavad nõuded, õppeprogramm, atesteerimise kord, atesteerimistunnistuse vorm ja atesteerimiskomisjoni töökord“ (RT I, 13.07.2023, 5), kus täpsustatakse, et atesteerija oleks halduslepinguga atesteerijaks määratud organ, sh tuleks siiski säilitada Terviseameti osalus joogivee valdkonnas (kavandit ei ole lisatud, sest muid muutusi ei kaasne);
2) sotsiaalministri 24.09.2019 määrus nr 61 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ja analüüsimeetodid ning tarbijale teabe esitamise nõuded“ (RT I, 05.09.2023, 6), kus sätestatakse, et proove võivad võtta joogivee proovivõtu valdkonnas akrediteeritud katselaborid või joogivee proovivõtu valdkonnas atesteeritud proovivõtjad (kavandit ei ole lisatud, sest muid muutusi ei kaasne).



9. Seaduse jõustumine

Hilisem jõustumine on kavandatud seaduse § 1 punktidele 4, 5 ja 8, mis on kavandatud jõustuma 2025. aasta 1. jaanuaril. KOVidele on vaja üleminekuaega, et muuta puurkaevude ja -aukude ehitusloa taotlustega seonduvat töökorraldust.
Samuti on hilisem jõustumine kavandatud seaduse § 3 punktidele 2–5. Need punktid on kavandatud samuti jõustuma 2025. aasta 1. jaanuaril selleks, et oleks aega tunnistada kehtetuks keskkonnaministri käskkirjad, millega on kehtestatud reoveekogumisalad ja kehtestada need uuesti Keskkonnaameti peadirektori käskkirjaga.
Muud seaduse sätted on kavandatud jõustuma üldises korras, sest nende rakendamine ei vaja aega tegevuste seadusega kooskõlla viimiseks.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Sotsiaalministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ja Haridus- ja Teadusministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Eesti Vee-ettevõtete Liidule, Eesti Akrediteerimiskeskusele, Eesti Toiduainetööstuse Liidule, Eesti Keemiatööstuse Liidule, Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidule, Eestimaa Looduse Fondile, Eesti Keskkonnaühenduste Kojale, Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioonile, Eesti Mäeseltsile, Eesti Ehitusinseneride Liidule. Ministeeriumitelt ja organisatsioonidelt saadud märkuste ja arvamuste kohta on koostatud tabel, mis on lisatud seletuskirja lisana.