Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

EELNÕU

13.09.2024

Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmine

Kollektiivse töötüli lahendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 8 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Riikliku lepitaja ülesandeid täidab õiguskantsler, kes aitab töötüli pooltel leida neid

rahuldavat lahendust.“;

2) paragrahvi 8 lõige 2, §-d 81–86, § 10 lõige 2 ja § 29 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 11 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Leppimine toimub riikliku lepitaja vahendusel või riikliku lepitaja omapoolse ettepaneku

alusel. Riikliku lepitaja ettepanekule peavad pooled vastama kolme päeva jooksul.

(2) Pooled on kohustatud osa võtma lepitustoimingutest, saatma lepitustoimingutele oma

täievolilised esindajad ning esitama asja sisuliseks lahendamiseks vajalikud dokumendid

riikliku lepitaja poolt määratud ajaks.

(3) Riiklik lepitaja alustab lepitusmenetlust töötüli põhjuste ja kõigi asjaolude

väljaselgitamisega, eelkõige kuulates ära mõlema poole seisukohad tekkinud töötülis, vajadusel

nõudes töötüliga seotud isikutelt ja asutustelt lepitustoiminguteks vajalikku teavet ning

kontrollides ja analüüsides esitatud teavet.

(4) Enne lepituskoosolekut soovitab riiklik lepitaja pooltel leppida või teeb töötüli

lahendamiseks ettepaneku.

(5) Kui pooled ei saavuta kokkulepet ega nõustu riikliku lepitaja ettepanekuga, kutsub riiklik

lepitaja viie päeva jooksul vastuse saamisest kokku lepituskoosoleku poolte seisukohtade

ärakuulamiseks ja lepitusele suunamiseks, teatades pooltele lepituskoosoleku aja ja koha.

(6) Kui lepituskoosolekul ei saavutata kokkulepet, võib riiklik lepitaja esitada pooltele

leppimiskokkuleppe projekti ja soovitada sellega nõustuda kolme päeva jooksul.

Leppimiskokkuleppe projektiga mittenõustumisel otsustab riiklik lepitaja, kas jätkata või

lõpetada lepitusmenetlus.

(7) Leppimine vormistatakse protokolliga, millele kirjutavad alla poolte esindajad ja riiklik

lepitaja. Protokollis sisalduv leppimine on pooltele kohustuslik ja jõustub allakirjutamise

hetkest, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Protokoll koostatakse ka siis, kui kokkulepet ei saavutata

ja lepitusmenetlus lõpeb.

(8) Riiklik lepitaja võib lepitusmenetluse poolte ettepanekul või omal algatusel kirjaliku otsuse

alusel peatada kuni menetluse peatamise aluste äralangemiseni, kui:

1) pool ei ole esitanud asja lahendamiseks vajalikke dokumente;

2) pool ei ole mõjuval põhjusel ilmunud lepituskoosolekule vähemalt kahel korral;

3) lepituskoosoleku käigus selgub, et asja läbivaatamiseks on vaja täiendavaid toimingute

jätkamiseks vajalikke tõendusmaterjale.

(9) Riiklik lepitaja ja töötüli lahendamisest osavõtjad peavad hoidma neile lepitustoimingute

käigus teatavaks saanud tootmis-, äri- või ametisaladusi.“;

4) seadust täiendatakse §-ga 30 järgmises sõnastuses:

„§ 30. Riikliku lepitaja ülesannete ümberkorraldamine

(1) 2025. a 1. aprillil jõustuvate riikliku lepitaja ülesannete ümberkorraldamisega seotud

toimingud teeb riiklik lepitaja 31. märtsiks 2025. a.

(2) 2025. a 31. märtsi seisuga ametisse nimetatud riiklikule lepitajale makstakse seoses 2025. a

1. aprillil jõustuvate käesoleva seaduse muudatustega hüvitist riikliku lepitaja ühe kuu keskmise

ametipalga ulatuses lähtuvalt 2025. a 31. märtsil kehtinud kõrgemate riigiteenijate

ametipalkade seaduse redaktsioonist.“.

§ 2. Avaliku teenistuse seaduse muutmine

Avaliku teenistuse seaduse § 2 lõike 3 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks.

§ 3. Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse muutmine

Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse § 3 lõige 18 tunnistatakse kehtetuks.

§ 4. Maksukorralduse seaduse muutmine

Maksukorralduse seaduse § 251 lõike 4 punkt 11 tunnistatakse kehtetuks.

§ 5. Ravikindlustuse seaduse muutmine

Ravikindlustuse seaduse § 5 lõike 2 punktist 2 ja § 6 pealkirjast jäetakse välja tekstiosa „riiklik

lepitaja,“ vastavas käändes.

§ 6. Tööturumeetmete seaduse muutmine

Tööturumeetmete seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 8 lõike 4 punktist 4 ja § 18 lõike 3 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „riikliku

lepitajana,“;

2) seadust täiendatakse §-ga 351 järgmises sõnastuses:

„§ 351. Erisused riikliku lepitaja ülesannete ümberkorraldamisel

2025. a 31. märtsi seisuga ametisse nimetatud riikliku lepitaja osas kohaldatakse käesoleva

seaduse 2025. a 31. märtsil kehtinud redaktsiooni.“.

§ 7. Töötuskindlustuse seaduse muutmine

Töötuskindlustuse seaduses tehase järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 lõikest 1 ja § 7 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „riiklik lepitaja,“

vastavas käändes;

2) seadust täiendatakse §-ga 527 järgmises sõnastuses:

„§ 527. Erisused riikliku lepitaja ülesannete ümberkorraldamisel

2025. a 31. märtsi seisuga ametisse nimetatud riikliku lepitaja osas kohaldatakse käesoleva

seaduse 2025. a 31. märtsil kehtinud redaktsiooni.“.

§ 8. Töövaidluse lahendamise seaduse muutmine

Töövaidluse lahendamise seaduse § 7 lõikes 3 asendatakse sõnad „riikliku lepitaja“ sõnadega

„soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku“.

§ 9. Õiguskantsleri seaduse muutmine

Õiguskantsleri seaduse § 1 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Õiguskantsler täidab kollektiivse töötüli lahendamiseks riikliku lepitaja ülesandeid

kollektiivse töötüli lahendamise seaduses ettenähtud korras.“.

§ 10. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 1 punktid 1–3 ja §-d 2–9 jõustuvad 2025. aasta 1. aprillil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, ”.…” …………….. 2024. a.

Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2024

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Justiitsministeerium

Rahandusministeerium

Siseministeerium

Sotsiaalministeerium

Meie 16.09.2024 nr 2-2/2324-1

Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse

muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seadus

Lugupeetud ministeeriumid ja partnerid

Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Peame väga vabandama lühikese kooskõlastustähtaja eest, kuid palume tagasiside tavapärasest kiiremas ajaraamis 18. septembri jooksul.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister

Lisad: 1) eelnõu;

2) seletuskiri;

3) seletuskirja lisa.

Lisaadressaadid: Õiguskantsleri Kantselei

Riikliku Lepitaja Kantselei

Eesti Tööandjate Keskliit

Eesti Ametiühingute Keskliit

Tööinspektsioon

Maria-Helena Rahumets

+372 5916 2680 [email protected]

1

13.09.2024

Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga antakse riikliku lepitaja ülesanded üle õiguskantslerile. Riikliku lepitaja poole pöörduvad

töötajate ja tööandjate ühingud või liidud siis, kui omavaheliste läbirääkimiste käigus ei jõuta töötüli

osas kokkuleppele (nt uut kollektiivlepingut sõlmides) ning tekib töörahu katkemise oht. Riiklik

lepitaja kutsub pooli osa võtma lepitustoimingutest ning alustab lepitusmenetlust.

Riikliku lepitaja ülesannete üleandmine õiguskantslerile aitab tõsta kollektiivsete töötülide

lahendamise kvaliteeti ja efektiivsust tulenevalt Õiguskantsleri Kantselei suuremast võimekusest.

Riikliku Lepitaja Kantselei koosseisus on lisaks lepitajale kaks inimest (lepitaja nõunik-asetäitja ja

kantselei juhataja). Õiguskantsleri Kantseleil on ka näiteks eraldi haldus- ja õigusteenistus,

võimaldades lepitusmenetlustes suuremat tuge. Arvestades lepitusmenetluste väikest arvu (2021. a

3, 2022. a 6 ja 2023. a 2 menetlust) ning väikest kantselei koosseisu ei ole seega mõistlik hoida

Riikliku Lepitaja Kantseleid eraldiseisva üksusena. Seejuures on õiguskantsleri ja riikliku lepitaja

funktsioonides olulisi sarnasusi. Õiguskantsler on sarnaselt riikliku lepitajaga rangelt apoliitiline

institutsioon, kelle ülesanne on seista selle eest, et Eesti riigis kehtivad seadused on kooskõlas

põhiseadusega ning inimeste põhiõigused ja vabadused, sh ühinemisvabadus, on kaitstud. Seega on

õiguskantsleri ja riikliku lepitaja funktsioonides olulisi kokkupuutekohti ja sarnasusi ning riikliku

lepitaja tegevus sobib õiguskantsleri kantselei juurde.

Eelnõuga muudetakse peaasjalikult kollektiivse töötüli lahendamise seadust ja õiguskantsleri

seadust eesmärgiga sätestada, et riikliku lepitaja ülesandeid täidab edaspidi õiguskantsler. Sellega

seoses tehakse väiksemaid mittesisulisi muudatusi ka teistesse seadustesse (nt kõrgemate

riigiteenistujate ametipalkade seadus, töötuskindlustuse seadus).

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja koostasid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi töösuhete ja

töökeskkonna osakonna töösuhete poliitika juht Maria-Helena Rahumets (maria-

[email protected], +372 5916 2680) ja nõunik Johann Vootele Mäevere

([email protected], +372 5378 5158). Eelnõuga kaasnevaid mõjusid hindasid Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi töövaldkonna analüüsijuht Deisi Pohlak ([email protected],

+372 5912 7349) ja töövaldkonna andmete nõunik Ingel Kadarik ([email protected], +372

5451 0226). Eelnõu koostamises osales tööala asekantsler Ulla Saar ([email protected], +372 5919

8883).

Eelnõu juriidilise ekspertiisi tegi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna

õigusnõunik Ragnar Kass ([email protected]).

2

1.3. Märkused

Eelnõuga muudetakse kollektiivse töötüli lahendamise seadust (RT I, 30.06.2023, 31), avaliku

teenistuse seadust (RT I, 02.05.2024, 21), kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadust (RT I,

04.01.2024, 3), maksukorralduse seadust (RT I, 21.06.2024, 6), ravikindlustuse seadust (RT I,

21.06.2024, 17), tööturumeetmete seadust (RT I, 06.07.2023, 110), töötuskindlustuse seadust (RT I,

06.07.2023, 111), töövaidluse lahedamise seadust (RT I, 24.11.2020, 6) ja õiguskantsleri seadust

(RT I, 26.05.2020, 11).

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Eelnõule ei ole eelnenud väljatöötamiskavatsust. Väljatöötamiskavatsuse koostamine ei ole

Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“

§ 1 lõike 2 punkti 5 kohaselt vajalik, kui seaduseelnõu seadusena rakendamisega ei kaasne olulist

õiguslikku muudatust või muud olulist mõju. Eelnõuga ei kaasne seaduste ulatuslik

ümberkujundamine ega asendusseaduse väljatöötamine. Eelnõuga ei kavandata kollektiivse töötüli

lahendamise sisulist muutmist. Et tegemist on faktiliselt ühe riikliku funktsiooni liigutamisega ühest

asutusest teise, siis omab see mõju vaid kahele asutusele ja neid asutusi puudutavatele seadustele.

Ka eelnõu laiem mõju ühiskonnale on vähene, kuna riikliku lepituse mehhanism säilib senisel kujul

ja lepitusmenetlusi viiakse läbi harva.

Eelnõu ei ole seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälteenamus.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõuga antakse riikliku lepitaja ülesanded üle õiguskantslerile.

Riiklik lepitaja on sõltumatu erapooletu ametiisik, kes aitab kollektiivse töötüli pooltel leida neid

rahuldavat lahendust. Riikliku lepitaja põhiülesanne on kollektiivse töötüli lahendamisele

kaasaaitamine lepitusmenetluses, selgitades välja töötüli põhjused ja asjaolud ning pakudes välja

lahendusi.

Kollektiivne töötüli on tööandja (nende liidu) ja töötajate (nende ühingu või liidu, st ametiühingu

või ametiühinguliidu) vahel kollektiivlepingu sõlmimise ja selle rakendamise ning uute

töötingimuste kehtestamise pinnal tekkinud tüli. Kui riikliku lepitaja korraldatud

lepitusprotseduuride käigus leppimist ei saavutata, siis tekib töötajatel, nende ühingul või liidul

õigus korraldada töötüli lahendamiseks streik.

Eelkirjeldatud funktsiooni täitmiseks on täna Riikliku Lepitaja Kantselei käsutuses büroo ja lisaks

riiklikule lepitajale kaks töötajat: lepitaja nõunik-asetäitja ja kantselei juhataja. Kantselei ülesandeks

on riikliku lepitaja menetlusse võetud kollektiivsete töötülide lahendamisega seotud

lepitustoimingute korraldamine, läbirääkimiste tehniline ja sisuline ettevalmistamine,

läbirääkimistega seotud dokumentide vormistamine. Lisaks aitavad kantselei töötajad selgitada oma

pädevusvaldkonna õigusakte.

3

Riikliku lepitaja ülesannete üleandmine õiguskantslerile aitab tõsta kollektiivsete töötülide

lahendamise kvaliteeti ja efektiivsust tulenevalt Õiguskantsleri Kantselei suuremast võimekusest.

Riikliku lepitaja kantselei väiksuse tõttu jääb lepitusmenetluste kvaliteetse ja efektiivse läbiviimise

jaoks ressurssidest vajaka. Riikliku Lepitaja Kantselei koosseisus on lisaks lepitajale kaks inimest.

Õiguskantsleri kantselei on seevastu tugev põhiseaduslik institutsioon, kus on tagatud erineva

mastaabi ja keerukusastmega töövaidluste efektiivse lahendamise jaoks piisav personal1 ja

kompetents (nt õigusteenistus, sotsiaalsete õiguste osakond ja üldosakond, sh tugipersonal

töökorralduse, dokumendihalduse, eelarve, personali jt küsimustes). Arvestades lepitusmenetluste

väikest arvu (2021. a 3, 2022. a 6 ja 2023. a 2 menetlust) ning väikest kantselei koosseisu ei ole

seega mõistlik hoida Riikliku Lepitaja Kantseleid eraldiseisva üksusena.

Seejuures on õiguskantsleri ja riikliku lepitaja funktsioonides olulisi sarnasusi. Sarnaselt riikliku

lepitajaga on õiguskantsler rangelt apoliitiline institutsioon. Õiguskantsleri ülesanne on seista selle

eest, et Eesti riigis kehtivad seadused on kooskõlas põhiseadusega ning inimeste põhiõigused ja

vabadused on kaitstud. Ühinemisvabadus, sh õigus pidada kollektiivläbirääkimisi ja sõlmida

kollektiivlepinguid töötingimuste osas, on üks põhiõigustest ja vabadustest, mille tagamisel on

oluline roll nii õiguskantsleril kui riiklikul lepitajal. Lisaks kuulub õiguskantsleri ülesannete hulka

lepitusmenetlus diskrimineerimisvaidlustes, mis sarnaneb riikliku lepitaja poolt läbiviidava

lepitusmenetlusega. Seega on õiguskantsleri ja riikliku lepitaja funktsioonides olulisi

kokkupuutekohti ja sarnasusi ning riikliku lepitaja tegevus sobib õiguskantsleri kantselei juurde.

Teisi sarnased asutusi, kuhu riiklik lepitaja oma funktsioonidega sobiks, Eestis ei ole.

Seega tõstetakse käesoleva eelnõuga kollektiivsete töötülide lahendamise efektiivsust ja kvaliteeti.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu vastavus rahvusvahelisele õigusele

Rahvusvaheliste tööõiguse põhimõtete kohaselt on oluline, et riigil oleks olemas mehhanism

kollektiivsete töövaidluste lahendamiseks. Peaasjalikult tulenevad kollektiivset töötüli käsitlevad

rahvusvahelised põhimõtted Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) soovitustest. Need ei käsitle

kollektiivse töötüli lahendamise korda detailselt, küll aga näevad ette peamised lepitusmehhanismi

põhimõtted. ILO soovituse R0922 järgi peab olema tagatud kättesaadav, vabatahtlik, kiire ja tasuta

lepitusmehhanism, mis aitab ennetada ja lahendada kollektiivseid töötülisid tööandjate ja töötajate

vahel. Soovitus R1583 näeb ette, et kollektiivsete töötülide puhuks peab olema organiseeritud

siseriiklike tingimustega kohalduv lepitus- ja vahendusvõimalus, mis peaks olema korraldatud

vastavate pädevate asutuste poolt. Esmatähtis on, et eksisteeriks erapooletu ja kompetentne

lepitusmehhanism, mis vastaks siseriiklikele tingimustele. Samuti on Eesti ratifitseerinud

parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta4 artikli 6 punkti 3, mille kohaselt, et rakendada

tulemuslikult õigust pidada kollektiivläbirääkimisi, kohustuvad lepingupooled soodustama

asjakohase lepitus- ja vabatahtliku vahekohtumehhanismi loomist ning kasutamist töövaidluste

lahendamisel.

1 Info Õiguskantsleri Kantselei ametkonna kohta on kättesaadav: https://www.oiguskantsler.ee/et/ametkond. 2 ILO. Voluntary Conciliation and Arbritration Recommendation, 1951 (No. 92), Kättesaadav:

https://normlex.ilo.org/dyn/normlex/en/f?p=NORMLEXPUB:12100:0::NO::P12100_ILO_CODE:R092. 3 ILO. Labour Administration Recommendation, 1978 (No. 158), Kättesaadav:

https://normlex.ilo.org/dyn/normlex/en/f?p=NORMLEXPUB:12100:0::NO:12100:P12100_INSTRUMENT_ID:31249

6:NO. 4 Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta. – RT II 2000, 15, 93.

4

Eestis on nende põhimõtete rakendamiseks loodud riikliku lepitaja institutsioon. Tulenevalt

kollektiivse töötüli lahendamise seaduse (KTTLS) § 8 lõikest 1 on riiklik lepitaja sõltumatu

erapooletu ametiisik, kes aitab töötüli pooltel leida neid rahuldavat lahendust. Lepitusmenetlus on

vabatahtlik, mis tähendab, et kollektiivse töötüli poolel on õigus, mitte kohustus, pöörduda riikliku

lepitaja poole.

Eelkirjeldatud rahvusvahelised lepingud ja soovitused ei näe ette põhimõtet, et lepitusfunktsioon

peab olema korraldatud selleks eraldi ettenähtud institutsioonina. Andes riikliku lepitaja ülesanded

üle õiguskantslerile säilib töötüli lepitaja erapooletus ja sõltumatus. Seega on riikliku lepitaja

ülesannete üleandmine õiguskantslerile rahvusvahelise õigusega kooskõlas.

Eelnõu põhiseaduslikkuse analüüs

Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 139 lõike 1 kohaselt on õiguskantsler oma tegevuses sõltumatu

ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku

omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Kuigi grammatiliselt

on õiguskantsleri põhiseaduslikud ülesanded tsiteeritud sättes selgelt piiritletud, ei ole see seni

seadusandjat takistanud õiguskantsleri ülesandeid laiendamast.5

Kui 1999. aastal jõustunud õiguskantsleri seaduse (ÕKS) 4. peatükiga lisati õiguskantslerile

ülesanne kontrollida põhiõiguste ja -vabaduste tagamist ning hea halduse tava järgimist

riigiasutustes ja hilisemalt ka teistes avaliku ülesannete täitjate tegevuses (nn ombudsmani

funktsioon),6 leiti toonase seaduseelnõu seletuskirjas7, et sellist täiendust legitimeeris PS § 139 lõige

2, mille kohaselt analüüsib õiguskantsler seaduste muutmise, uute seaduste vastuvõtmise ja

riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid ning esitab vajaduse korral Riigikogule ettekande.

Hilisemate täienduste puhul pole enam PS-st alust otsitud, vaid on mindud PS täiendamise teed. Nii

on õiguskantsleri ülesandeid täiendatud Eesti Vabariigile välislepingutega võetud ülesannetega,

nagu nt õiguskantsler kui väärkohtlemise ennetusasutus (ÕKS § 1 lõige 7), lasteombudsman (ÕKS

§ 1 lõige 8), Euroopa Parlamendi liikme immuniteedimenetleja (ÕKS § 1 lõige 31) ja puuetega

inimeste õiguste kaitsega tegelev organ (ÕKS § 1 lõige 11).

Ka KTTLS § 8 lõike 1 tähenduses riiklik lepitaja täidab KTTLS § 9 kohaselt ülesannet, mis on Eesti

Vabariigile võetud välislepinguga. Nimelt näeb Euroopa sotsiaalharta artikkel 6 lõige 3 Eesti

Vabariigile kui lepingupoolele ette kohustuse soodustada asjakohase lepitus- ja vabatahtliku

vahekohtumehhanismi loomist ning kasutamist töövaidluste lahendamisel. Seadusandja on

otsustanud seda kohustust täita riikliku lepitaja kui sõltumatu ametiisiku ellukutsumisega. Nagu aga

eelnevas on kirjeldatud (vt siinses seletuskirjas eespool olevat 2. peatükki), ei ole eraldiseisva

ametiisiku loomine, kelle teenindamiseks on vajalik ka eraldiseisev kantselei, end majanduslikult

õigustanud. Seepärast on mõistlik riikliku lepitaja KTTLS §-s 9 sätestatud ülesanne asetada

õiguskantslerile, kes sarnaselt kõnesoleva ülesandega lahendab ka eraõiguslike isikute vahel

diskrimineerimise üle tekkinud vaidlusi (ÕKS § 1 lõige 5).

Seni on seadusandja sellistele iseseisvatele põhiseaduslikele institutsioonidele nagu õiguskantsler

PS-ga võrreldes täiendavate ülesannete asetamisel lähtunud nii õiguskirjanduses kui ka Riigikohtu

5 Atko-Madis Tammar, Eesti Vabariigi põhiseaduse kommentaarid, 2022, Eesti Teaduste Akadeemia Riigiõiguse

Sihtkapital, § 139, komm. 8. Kättesaadav: https://pohiseadus.ee/. 6 Hent Kalmo, Eesti Vabariigi põhiseadus, Kommenteeritud väljaanne, 2020, XII peatükk, komm. 7. 7 Õiguskantsleri seadus 1029 SE. Seletuskiri. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6384c7cc-

c357-3018-bba5-c91234609131/oiguskantsleri-seadus/.

5

praktikas levinud tõlgendusest, mille kohaselt peab põhiseadusliku pädevusega võrreldes

lisaülesannete panemine olema õigustatav mõne kaaluka põhjusega.8 Eelnõu koostajad leiavad, et

selleks kaalukaks põhjuseks on riigisektori väiksusest tulenev ressursside piiratus, sh ressursside

piiratus pädevate ametnike näol. Seda kui kaalukat põhjust on aktsepteeritud ka õiguskirjanduses

eeldusel, et täiendavad ülesanded ei piira ülemäära õiguskantsleri põhiseaduslikku sõltumatust,

„seades talle liigseid kitsendusi või kohustades teda täitma ülesandeid, mis ei ole õiguskantsleri

põhiseaduslike funktsioonidega ühildatavad. […] Oluline on, et lisapädevuste omistamisel

õiguskantslerile ei satuks ohtu tema otse [PS-st] tulenevate ülesannete täitmine ning eeskätt tema

kui erapooletu tasakaalustaja positsioon võimude lahususe süsteemis. Loomulikult tuleb ka jälgida,

et õiguskantsleri kantseleile eraldatud inim- ja materiaalsed ressursid oleksid kõigi talle pandud

ülesannete täitmiseks piisavad.“9

Arvestades, nagu ka eelnevas on välja toodud (vt siinses seletuskirjas eespool olevat 2. peatükki), et

PS § 29 lõige 5 (aga ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 11) hõlmab õigust

pidada kollektiivläbirääkimisi ja sõlmida selle tulemusel kollektiivlepinguid ning kasutada

kollektiivseid survemeetmeid enda sotsiaalsete ja majanduslike huvide saavutamiseks,10 on

kollektiivse töötüli lahendamisele kaasaaitamine ühelt poolt töötajate üldise ühinemisvabaduse (PS

§ 48) ja teiselt poolt tööandjate ettevõtlusvabaduse (PS § 31) realiseerimist võimaldav riigipoolne

tegevus. Nimelt on riigil PS §-st 14 tulenevalt kohustus sätestada korraldus ja menetlus, mis on

üheaegselt vajalik nii töötaja ühinemisõiguse eri tahkude teostamiseks kui ka teise töösuhte poole

ettevõtlusvabaduse teostamiseks. Seega saab kollektiivse töötuli lahendamise mehhanismi pidada

meetmeks, mis neid kaht kõnesolevast aspektist vastassuunalise põhivabaduse realiseerimist

tasakaalustab. Õiguskantslerile kui põhiseadusliku korra kaitsjale on eelnõu koostajate hinnangul

kollektiivse töötüli lahendamisele kaasaaitaja ehk lepitaja roll igati paslik ning tema põhiseaduslike

ülesannetega ühildatav.

Eelnevast tulenevalt on eelnõu koostajate hinnangul KTTLS § 8 lõike 1 tähenduses riikliku lepitaja

rolli omistamine õiguskantslerile PS-ga kooskõlas.

Eelnõu sisu

Eelnõu koosneb kümnest paragrahvist.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse KTTLS-i.

Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse KTTLS § 8 lõiget 1. Muudatuse eesmärk on sätestada, et

edaspidi täidab riikliku lepitaja ülesandeid õiguskantsler. See tähendab, et KTTLS reguleerib

jätkuvalt riikliku lepitaja tegevust ning riikliku lepitaja funktsiooni täidab seejuures õiguskantsler.

Võrreldes kehtiva KTTLS § 8 lõike 1 muudatusega eemaldatakse seadusest viited sõltumatusele ja

erapooletusele, kuivõrd ÕKS § 1 lõike 1 kohaselt on õiguskantsler oma tegevuses sõltumatu ja ÕKS

§ 7 lõike 1 kohaselt tõotab õiguskantsler täita oma kohustusi erapooletult.

Tulenevalt KTTLS §-st 9 on riikliku lepitaja põhiülesanne aidata kollektiivse töötüli lahendamisele

kaasa lepitusmenetluses. Selleks selgitab riiklik lepitaja välja töötüli põhjused ja asjaolud ning pakub

välja lahendusi (nt korraldades lepituskohtumisi, tehes lepitusettepanekuid). KTTLS § 11 reguleerib

poolte lepitamise protsessi, poolte õiguseid ja kohustusi ja protokollimist. Olukorras, mil

lepitusprotseduurid on läbitud, kuid leppimist ei ole saavutatud ja töörahu kohustus ei kehti, tekib

8 Vt nt RKPSJKo 19.03.2009, 3-4-1-17-08, p 45. 9 Hent Kalmo, Eesti Vabariigi põhiseadus, Kommenteeritud väljaanne, 2020, XII peatükk, komm. 11. 10 Kärt Muller, Eesti Vabariigi põhiseadus, Kommenteeritud väljaanne, 2020, § 29, komm. 29.

6

töötajatel, töötajate ühingul või liidul õigus korraldada töötüli lahendamiseks streik ning tööandjal,

tööandjate ühingul või liidul aga töösulg (KTTLS § 13 lg 1). Streigist või töösulust etteteatamisele

kehtivad kindlad tähtajad (KTTLS § 15) ning streigi või töösulu korral on pooled kohustatud taas

alustama läbirääkimisi kollektiivses töötülis kokkuleppele jõudmiseks (KTTLS § 13 lg 2).

Eeltoodud põhimõtted lepitusprotsessi osas seaduses ei muutu. Muutub üksnes ametiisik, kellel on

seadusest tuleneb õigus ja pädevus lepitusmenetlust läbi viia.

Eelnõu § 1 punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks KTTLS sätted, millega seonduvat reguleerib juba

ÕKS või ei ole muul põhjusel sätted pärast riikliku lepitaja ülesannete üleandmist õiguskantslerile

asjakohased.

KTTLS § 8 lõike 2 kehtetuks tunnistamine on tingitud sellest, et Vabariigi Valitsuse 30. novembri

1993. a määrust nr 372 „„Riikliku lepitaja põhimääruse“ kinnitamine“ ei ole eraldiseisvana enam

vaja ning seaduses volitusnormi kehtetuks tunnistamisega muutub haldusmenetluse seaduse § 93

lõikest 3 lähtudes kehtetuks ka nimetatud määrus. Vajadusel sätestatakse riikliku lepitaja

põhimääruses sisalduvad olulisemad põhimõtted, mida seadus ei reguleeri, KTTLS-is. Põhiseaduse

§ 144 kohaselt sätestab õiguskantsleri õigusliku seisundi ja tema kantselei töökorralduse seadus.

Seetõttu tuleb õiguskantslerile esitatavad nõuded, tema tegevuspiirid, töövormid ja -meetodid ning

teda abistavate isikute töökorraldus sätestada seadusega, eesmärgiga tagada õiguskantsleri

sõltumatus ja poliitiline puutumatus.11

KTTLS §-d 81–86 tunnistatakse kehtetuks, kuivõrd õiguskantslerile esitatavaid nõudeid, tema

ametisse nimetamist ja ametiaja lõppu, töötingimusi ning kantseleid reguleerib ÕKS (vt eelkõige

ÕKS §-d 5–6, 8, 36–37 ja 38). Näiteks ei lepi riikliku lepitaja kandidaadis edaspidi kokku tööandjate

ja ametiühingute keskliidud, vaid õiguskantsler nimetatakse ametisse Vabariigi Presidendi

ettepanekul Riigikogu poolt. Näiteks kui seni nimetati riiklik lepitaja ametisse viieks aastaks, siis

õiguskantsleri ametiaeg on seitse aastat.

KTTLS § 10 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks, kuivõrd õiguskantsler võib lepitusprotsessi nii või

teisiti kaasata asjakohaseid eksperte või ametiisikuid, kui selleks vajadus tekib. Töötüli

lahendamisse kaasatud ekspertidele, ametiisikutele jt-le kehtib sel juhul KTTLS § 11 lõikest 5

tulenev kohustus hoida neile lepitustoimingute käigus teatavaks saanud tootmis-, äri- või

ametisaladusi. KTTLS § 29 tunnistatakse kehtetuks, kuivõrd tegemist on rakendussättega aastast

2015, mida enam rakendada ei ole võimalik ning seetõttu on säte muutunud tänaseks sisutühjaks.

Eelnõu § 1 punktiga 3 muudetakse KTTLS §-i 11. Täiendused on tingitud asjaolust, et Vabariigi

Valitsuse 30. novembri 1993. a määrus nr 372 „„Riikliku lepitaja põhimääruse“ kinnitamine“

tunnistatakse kehtetuks.

Valdav osa riikliku lepitaja põhimääruse regulatsioonist on seaduses olemas või on ebamõistlik

sätestada seaduse tasandil liialt detailset lepitusmenetluse regulatsiooni Näiteks reguleerib seadus

riikliku lepitaja põhimääruse punkte 1 (vt KTTLS § 8 lg 1, ÕKS § 1 lg 1 ja § 7 lg 1), 19 (vt KTTLS

§ 11 lg 2), 21 (vt KTTLS § 11 lg-d 3 ja 4), 31 (vt KTTLS § 11 lg 5), 33 (vt KTTLS § 19 lg 1) ja 34

(vt KTTLS § 21 lg 3). Seejuures näib ebamõistlik kehtestada seaduse tasandil teatud põhimääruses

sisalduvaid põhimõtteid nagu näiteks põhimääruse punktis 30 toodud riikliku lepitaja kohustus

pidama kinni seaduste ja teiste õigustloovate aktidega ettenähtud ja menetluse käigus kokkulepitud

11 Eesti Vabariigi põhiseadus, Kommenteeritud väljaanne, 2020. § 144, komm 1.

7

tähtaegadest, kuivõrd õiguskantsleril tuleb nii või teisiti oma tegevuses lähtuda seaduses sätestatud

või kokkulepitud tähtaegadest.

KTTLS-i täiendatakse põhimõtetega, mis puudutavad lepitusmenetluse ja lepituskoosoleku

korraldamise, lepitusmenetluse peatamise ja leppimiskokkuleppe projektiga seonduvat. Valdav osa

KTTLS § 11 sätetest võrreldes kehtiva seadusega ei muutu: eelnõu lõiked 1, 2 ja 9 on sõnastuselt

samad nagu kehtivad seaduses (vt kehtiva KTTLS § 11 lõiked 1, 2 ja 5) ning lõike 7 põhimõtted on

näeb samuti ette ka kehtiv seadus, kuid lõike sõnastust muudetakse (vt kehtiva KTTLS § 11 lõiked

3 ja 4). Ülejäänud reeglistik tuuakse riikliku lepitaja põhimäärusest seaduse tasandile. See tähendab,

et lepitusmenetluse reeglistik võrreldes kehtivaga ei muutu ja jääb samaks.

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse KTTLS-i §-ga 30 riikliku lepitaja ülesannete

ümberkorraldamise kohta. Riiklikul lepitajal tuleb 2025. a 1. aprillil jõustuvate riikliku lepitaja

ülesannete ümberkorraldamisega seotud toimingud teha ära 31. märtsiks 2025. a (nt lõpetada

lepingud, mida Õiguskantsleri Kantseleile üle ei anta ja mis ei ole riikliku lepitaja funktsiooni

täitmiseks vajalikud). Vajadusel tuleb anda lepingud, mis on õiguskantsleri arvates riikliku lepitaja

funktsiooni täitmiseks vajalikud, üle õiguskantsleriga temaga kokkuleppel.

Samuti täiendatakse seadust põhimõttega, mille kohaselt makstakse 2025. a 31. märtsi seisuga

ametisse nimetatud riiklikule lepitajale seoses tema ülesannete üleandmisega õiguskantslerile

hüvitist riikliku lepitaja ühe kuu keskmise ametipalga ulatuses lähtuvalt 2025. a 31. märtsil kehtinud

kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse redaktsioonist. Säte on vajalik, kuivõrd riiklikule

lepitajale ei kohaldu avaliku teenistuse seadus ulatuses, milles käesolevas seaduses ei nähta ette

erisusi. Hüvitise suuruse leidmisel on võetud aluseks sarnane hüvitise suurus koondamise korral.

Eelnõu §-ga 2 tunnistatakse kehtetuks avaliku teenistuse seaduse § 2 lõike 3 punkt 8, mille kohaselt

ei kohaldata avaliku teenistuse seadust riiklikule lepitajale. Kuivõrd riikliku lepitaja ülesandeid

täidab edaspidi õiguskantsler, eemaldatakse seadusest viide riiklikule lepitajale. Seejuures sätestab

avaliku teenistuse seaduse § 2 lõike 3 punkt 6, et avaliku teenistuse seadust ei kohaldata

õiguskantslerile.

Eelnõu §-ga 3 tunnistatakse kehtetuks kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse § 3 lõige 18,

mis sätestab riikliku lepitaja palgamäära. Kuivõrd riikliku lepitaja ülesandeid täidab edaspidi

õiguskantsler, eemaldatakse seadusest viide riiklikule lepitajale. ÕKS § 14 lg 1 kohaselt määratakse

õiguskantsleri ametipalk kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadusega (vt kõrgemate

riigiteenijate ametipalkade seaduse § 3 lõige 7).

Eelnõu §-ga 4 tunnistatakse kehtetuks maksukorralduse seaduse § 251 lõike 4 punkt 11, mille

kohaselt kantakse riiklik lepitaja töötamise registrisse. Kuivõrd riikliku lepitaja ülesandeid täidab

edaspidi õiguskantsler, eemaldatakse seadusest viide riiklikule lepitajale.

Eelnõu §-ga 5 muudetakse ravikindlustuse seaduse § 5 lõike 2 punkti 2 ja § 6 pealkirja. Kehtiv

ravikindlustuse seadus reguleerib riikliku lepitaja kindlustuskaitset. Kuivõrd riikliku lepitaja

ülesandeid täidab edaspidi õiguskantsler, eemaldatakse seadusest viide riiklikule lepitajale.

Eelnõu §-ga 6 muudetakse tööturumeetmete seadust.

Eelnõu § 6 punktiga 1 muudetakse tööturumeetmete seaduse § 8 lõike 4 punkti 4 ja § 18 lõike 3

punkti 2. Kuivõrd riikliku lepitaja ülesandeid täidab edaspidi õiguskantsler, eemaldatakse seadusest

viide riiklikule lepitajale.

8

Eelnõu § 6 punktiga 2 lisatakse tööturumeetmete seadusele rakendussättena § 351, mis sätestab

erisused riikliku lepitaja ülesannete ümberkorraldamisel. Sätte kohaselt kohaldatakse 2025. a 31.

märtsi seisuga ametisse nimetatud riikliku lepitaja osas tööturumeetmete seaduse 2025. a 31. märtsil

kehtinud redaktsiooni.

Eelnõu §-ga 7 muudetakse töötuskindlustuse seadust.

Eelnõu § 7 punktiga 1 muudetakse töötuskindlustuse seaduse § 3 lõiget 1 ja § 7 lõike 1 punkti 1,

eemaldades nendest sätetest viited riiklikule lepitajale. Paragrahvi 3 lõike 1 kohaselt on

töötuskindluse seaduse tähenduses kindlustatu lisaks näiteks töötajatele ja ametnikele ka riiklik

lepitaja. Paragrahvi 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt loetakse töötuskindlustusstaaži hulka ka periood, mil

inimene sai tasu riikliku lepitajana ametis olemise eest, kui sellelt on kinni peetud

töötuskindlustusmakse. Kuivõrd riikliku lepitaja ülesandeid täidab edaspidi õiguskantsler,

eemaldatakse seadusest viide riiklikule lepitajale.

Eenõu § 7 punktiga 2 lisatakse seadusele rakendussättena 527, mis sätestab erisused riikliku lepitaja

ülesannete ümberkorraldamisel. Sätte kohaselt kohaldatakse 2025. a 31. märtsi seisuga ametisse

nimetatud riikliku lepitaja osas kohaldatakse töötuskindlustuse seaduse 2025. a 31. märtsil kehtinud

redaktsiooni.

Eelnõu §-ga 8 muudetakse töövaidluse lahendamise seaduse § 7 lõiget 3, mille kohaselt on

töövaidluskomisjoni juhataja põhipalk 80–100 protsenti riikliku lepitaja põhipalgast. Kuivõrd

riikliku lepitaja ülesandeid täidab edaspidi õiguskantsler, asendatakse seaduses viide riiklikule

lepitajale viitega soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikule. Tegemist on

mittesisulise muudatusega, mis töövaidluskomisjoni juhatajate töötasu suurust ja vahemikku ei

mõjuta. Riikliku lepitajal on sama ametipalga koefitsient, mis soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse

kohtlemise volinikul (kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse § 3 lõige 19).

Eelnõu §-ga 9 täiendatakse ÕKS § 1 lõikega 12 ning tuuakse õiguskantsleri ülesandena välja, et

õiguskantsler täidab kollektiivse töötüli lahendamiseks riikliku lepitaja ülesandeid kollektiivse

töötüli lahendamise seaduses ettenähtud korras. Sätte eesmärk on anda õiguskantslerile riikliku

lepitaja pädevus. Kuivõrd lepitusmenetluse sisu ja korda reguleerib KTTLS, viidatakse ÕKS-is

vajadusele järgida sealset korda lepituse läbiviimisel.

Eelnõu §-ga 10 sätestatakse seaduse jõustumise kord. Eelnõu § 1 punkt 4 jõustub üldises korras ehk

kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. Ülejäänud eelnõu sätted jõustuvad 01.04.2025

a. Jõustumistähtaeg võimaldab jätta piisavalt aega ümberkorralduste ettevalmistamiseks ja

elluviimiseks, et anda riikliku lepitaja ülesanded üle õiguskantslerile.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Euroopa Liidu õigus kollektiivsete töötülide lahendamise põhimõtteid ei reguleeri. Kollektiivse

töötüli lahendamisega seonduvat rahvusvahelise õiguse reeglistikku on selgitatud sektsioonis

„Eelnõu vastavus rahvusvahelisele õigusele“.

9

6. Seaduse mõjud

Eelnõuga antakse riikliku lepitaja ülesanded üle õiguskantslerile. See tähendab, et edaspidi lepitab

kollektiivse töötüli osapooli õiguskantsler.

Muudatuste rakendamisega kaasneb mõju järgmistes valdkondades: (1) sotsiaalne, sh

demograafiline mõju ning (2) mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse üksuste ja nende asutuste

korraldusele. Eelnõu mõjude olulisuse tuvastamiseks hinnati nimetatud valdkondi nelja kriteeriumi

alusel: mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus, mõjutatud sihtrühma suurus ja ebasoovitavate

mõjude kaasnemise risk. Muudatused ei mõjuta haridust, kultuuri, sporti; majandust; keskkonda;

infotehnoloogiat ja infoühiskonda; riigikaitset ja välissuhteid; siseturvalisust ega regionaalarengut,

mistõttu ei ole mõju olulisust nendes valdkondades hinnatud.

Kokkuvõtlikult suurendatakse kollektiivsete töötülide lahendamise kvaliteeti ja efektiivsust.

Muudatuse laiem mõju ühiskonnale on vähene, kuna riikliku lepituse mehhanism jääb alles senisel

kujul ja lepitusmenetlusi viiakse läbi harva.

Sotsiaalne mõju, sealhulgas demograafiline mõju

Mõjutatud sihtrühmad: töötajad, sh töötajate ühingud ja liidud; tööandjad, sh tööandjate ühingud

ja liidud

Mõju ulatus, mõjutatud sihtrühma suurus ja mõju sagedus

Eelnõuga antakse riikliku lepitaja ülesanded üle õiguskantslerile ehk edaspidi lepitab kollektiivse

töötüli osapooli õiguskantsler. Praegu kehtiv lepitusmenetluse kord ja mehhanism ei muutu.

KTTLS-i üksnes täiendatakse lepitusmenetlust puudutavate põhimõtetega, mis seni on kehtestatud

riikliku lepitaja põhimääruse tasandil (nt lepituskoosoleku kokku kutsumise ja lepitusmenetluse

peatamise kord).

Vastavalt KTTLS-ile on töötajatel (sh ka töötajate ühingul või liidul) ja tööandjal (sh ka tööandjate

ühingul või liidul) võimalus pöörduda abi saamiseks riikliku lepitaja poole kui nende vahel on

tekkinud kollektiivlepingu sõlmimisel, täitmisel või muutmisel vaidlus, milles pooled ei suuda

kokkuleppele jõuda. Statistikaameti (2024) tööelu-uuringu andmetel oli kollektiivlepingu sõlminud

ettevõtteid 2015. a ca 600 ja 2021. a ca 800, mis moodustab vastavalt 3,9% ja 5,2% kõikidest vastava

aasta ettevõtetest. Seega on tööandjate puhul muudatusest mõjutatud sihtrühma suurus väike.

Kollektiivlepinguga kaetud töötajaid oli 2015. a ca 98 000 ning 2021. a ca 100 000, mis moodustab

vastavalt 18,6% ja 19,1% kõikidest vastava aasta töötajatest. Seega on töötajate puhul mõjutatud

sihtrühma suurus keskmine. Samas nähtub, et praktikas pöördutakse riikliku lepitaja poole

kollektiivsete töövaidluste lahendamiseks siiski harva. Riiklik lepitaja on vahemikus 2017–2023 läbi

viinud kokku 25 lepitusmenetlust ehk keskmiselt 3,6 menetlust aastas.

Riikliku lepitaja lepitusmenetluste arv aastatel 2017–2023:

Aasta Menetluste arv

2017 5

2018 2

2019 6

2020 1

2021 3

2022 6

10

2023 2

Eelnõuga säilib riikliku lepitaja funktsioon sihtrühmade jaoks, kes seda vajavad. Kuivõrd riikliku

lepitaja kantselei on väike (riiklik lepitaja ja kaks töötajat), võib see piirata töötülide lahendamise

efektiivsust ja kiirust ning seda eriti keerulisemate juhtumite puhul. Õiguskantsleri kantselei on

seevastu tugev põhiseaduslik institutsioon, kus on tagatud erineva mastaabi ja keerukusastmega

töövaidluste efektiivse lahendamise jaoks piisav personal ja kompetents, millest tulenevalt võib

eeldada muudatuste tulemusel töötülide lahendamise tõhususe ja kiiruse kasvu. See omakorda

mõjutab sihtrühmi positiivselt. Eeltoodust tulenevalt on mõju ulatus sihtrühmade jaoks väike. Mõju

sagedus on harv, kuivõrd riikliku lepitaja ülesannete üle andmine õiguskantslerile on ühekordne

tegevus.

Ebasoovitavad mõjud

Muudatuse tulemusena kaob tööandjate ja ametiühingute keskliitudel võimalus riikliku lepitaja

kandidaadis kokku leppida, vähendades nende võimalust mõjutada riikliku lepitaja kandidaadi

valikut. Õiguskantsler, kes edaspidi lepitaja ülesandeid täidab, on oma ülesannetes erapooletu. Seega

võib eeldada, et ka muudatuse jõustumisel säilib kollektiivsete töötülide lahendamisel nii tööandjate

kui ka töötajate huvidega arvestamine.

Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele

Muudatuse järgselt võtab õiguskantsler üle riikliku lepitaja ülesanded. Samas säilib senise riikliku

lepitaja funktsioon endisel kujul nende sihtrühmade jaoks, kes seda vajavad, mistõttu on mõju ulatus

väike. Mõjutatud sihtrühma suurus on tööandjate puhul väike ning töötajate puhul keskmine. Mõju

sagedus on harv, kuivõrd muudatus viiakse ellu ühekordselt.

Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse üksuse ja selle asutuste korraldusele

Mõjutatud sihtrühm: Riikliku lepitaja kantselei

Mõju ulatus, mõjutatud sihtrühma suurus ja mõju sagedus

Muudatuse tulemusena riikliku lepitaja kantselei suletakse, mis mõjutab negatiivselt riiklikku

lepitajat ja tema kantselei kahte töötajat. Kantselei koosseis on väike (lepitaja ja kaks töötajat),

mistõttu on mõjutatud sihtrühm väike. Riikliku lepitaja ja kantselei tegevuseks vajalikud kulud

kaetakse riigieelarvest. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisala 2024. aasta

eelarves on Riikliku Lepitaja Kantselei eelarve 153 269 eurot. Riikliku Lepitaja Kantselei 2024. a

palgafond on 132 269 eurot, sh lepitaja enda palgafond 76 376,14 eurot. Töötülisid, kus on vajalik

lepitamine, esineb vähe (vahemikus 1–6 menetlust aastas), mistõttu ei ole riikliku lepitaja käsutuses

olevad ressursid optimaalselt kasutatud. Teisalt, Riikliku Lepitaja Kantselei väiksuse tõttu ei ole neil

keerukamate lepitusmenetluste kvaliteetse ja efektiivse läbiviimise jaoks piisavalt rahalisi ning

inimressursse (sh nt kohtuvaidlustes osalemise jaoks). Mõju sagedus on harv, kuivõrd muudatus on

ühekordne. Muudatus ei mõjuta kohaliku omavalitsuse üksust ja selle asutusi.

Ebasoovitavad mõjud

Muudatuse tulemusena kaotavad töö kolm inimest, mis mõjutab negatiivselt nii riiklikku lepitajat

kui ka kantselei kahte töötajat.

Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele

11

Muudatuse tulemusena riikliku lepitaja kantselei suletakse, mis mõjutab negatiivselt riikliku

lepitajat ning kantselei kahte töötajat, mistõttu on mõju ulatus nende jaoks keskmine. Mõjutatud

sihtrühma suurus on väike, kuivõrd riikliku lepitaja kantseleisse kuulub kolm töötajat. Mõju sagedus

on harv, kuivõrd muudatus on ühekordne.

Mõjutatud sihtrühm: Õiguskantsler

Mõju ulatus, mõjutatud sihtrühma suurus ja mõju sagedus

Muudatus mõjutab õiguskantslerit, kes hakkab täitma riikliku lepitaja ülesandeid ning peab leidma

viise, kuidas lepitaja ülesanded tõhusalt oma kantseleis jaotada. Muudatuse tulemusena peab

õiguskantsler kohandama oma tööprotsesse, mis ajutiselt suurendab õiguskantsleri ja tema kantselei

töökoormust. Tööprotsesside kohandamine on ühekordne protsess. Lisaks kuulub õiguskantsleri

ülesannete hulka lepitusmenetlus diskrimineerimisvaidlustes, mis sarnaneb riikliku lepitaja poolt

läbiviidava lepitusmenetlusega. Seega võib eeldada, et tööprotsesside kohandamise vajadus on

pigem väike. Õiguskantsleri töökoormus kasvab lisanduvate töövaidluste lepitusmenetluste arvelt.

Õiguskantslerile eraldatakse rahalised vahendid lisanduvate kohustuste täitmiseks. Kuivõrd seni on

töötülide lepitusmenetlusi esinenud harva, siis on mõju ulatus ja sagedus õiguskantsleri jaoks

eelduslikult väike.

Ebasoovitavad mõjud

Ebasoovitavaid mõjusid ei tuvastatud.

Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele

Muudatus mõjutab õiguskantslerit, seega on mõjutatud sihtrühma suurus väike. Muudatuse

tulemusena peab õiguskantsler kohandama oma tööprotsesse, mis ajutiselt suurendab õiguskantsleri

ja tema kantselei töökoormust. Kuivõrd seni on töötülide lepitusmenetlusi esinenud harva, siis on

ka mõju ulatus ja sagedus õiguskantsleri jaoks väike. Ebasoovitavaid mõjusid ei tuvastatud.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse tegevused,

eeldatavad kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega ei kaasne täiendavaid kulusid. Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse

tegevused on kirjeldatud seaduse mõjude peatükis.

8. Rakendusaktid

Seletuskirjale on lisatud kaks eelnõu kavandit:

1) Vabariigi Valitsuse 11. aprilli 2013. a määruse nr 60 „Politsei- ja Piirivalveameti ja

Kaitsepolitseiameti vaheline uurimisalluvus“ muutmine;

2) Sotsiaalministri 21. jaanuari 2011. a määruse nr 4 „Kollektiivlepingute andmekogu

põhimäärus“ muutmine.

Vabariigi Valitsuse määruses tuleb eemaldada viide Riikliku Lepitaja Kantseleile, mis riikliku

lepitaja ülesannete üleandmisega õiguskantslerile kaob. Sotsiaalministri määruses asendatakse viide

riiklikule lepitajale viitega õiguskantslerile, kuivõrd kollektiivlepingu andmekogusse infot kandes

tuleb kanda info selle kohta, kas kollektiivlepingu sõlmimisel kasutati riikliku lepitaja abi.

12

Tulenevalt haldusmenetluse seaduse § 93 lõikest 1 muutub KTTLS § 8 lõike 2 kehtetuks

tunnistamisega kehtetuks ka Vabariigi Valitsuse 30. novembri 1993. a määrus nr 372 „„Riikliku

lepitaja põhimääruse“ kinnitamine“.

9. Seaduse jõustumine

Seaduse § 1 punkt 4 jõustub üldises korras ehk kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

Ülejäänud seadus jõustub 2025. aasta 1. aprillil. Jõustumistähtaeg võimaldab jätta piisavalt aega

ümberkorralduste ettevalmistamiseks ja elluviimiseks, et anda riikliku lepitaja ülesanded üle

õiguskantslerile.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi EIS kaudu Justiitsministeeriumile,

Rahandusministeeriumile, Siseministeeriumile ja Sotsiaalministeeriumile ning arvamuse

avaldamiseks õiguskantslerile, riiklikule lepitajale, Tööinspektsioonile, Eesti Ametiühingute

Keskliidule ja Eesti Tööandjate Keskliidule.

Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2024. a.

Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse

muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu seletuskirja lisa

EELNÕU KAVAND

12.09.2024

VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Vabariigi Valitsuse 11. aprilli 2013. a määruse

nr 60 „Politsei- ja Piirivalveameti ja

Kaitsepolitseiameti vaheline uurimisalluvus“ muutmine

Määrus kehtestatakse kriminaalmenetluse seadustiku § 212 lõike 4 alusel.

§ 1. Vabariigi Valitsuse 11. aprilli 2013. a määruse nr 60 „Politsei- ja Piirivalveameti ja

Kaitsepolitseiameti vaheline uurimisalluvus“ § 2 lõike 2 punktist 5 jäetakse välja tekstiosa

„Riikliku Lepitaja Kantselei,“.

§ 2. Määrus jõustub 1. aprillil 2025. a.

Kristen Michal

peaminister

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister

Taimar Peterkop

riigisekretär

EELNÕU KAVAND

12.09.2024

MAJANDUS- JA TÖÖSTUSMINISTER

MÄÄRUS

Sotsiaalministri 21. jaanuari 2011. a määruse nr 4

„Kollektiivlepingute andmekogu põhimäärus“ muutmine

Määrus kehtestatakse kollektiivlepingu seaduse § 41 lõike 2 alusel.

§ 1. Sotsiaalministri 21. jaanuari 2011. a määruse nr 4 „Kollektiivlepingute andmekogu

põhimäärus“ § 3 lõike 4 punktis 5 asendatakse sõnad „riikliku lepitaja“ sõnaga „õiguskantsleri“.

§ 2. Määrus jõustub 1. aprillil 2025. a.

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister

Ahti Kuningas

kantsler