Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus

Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus

Koostamise kuupäev ja koht: 09.09.2024, Tallinn

Koostaja ametinimetus ja nimi: ringkonnaprokurör Ange Kangur

Ametiasutuse nimi: Majandus- ja Korruptsioonikuritegude ringkonnaprokuratuur

Kriminaalasja number: 20230100458

Kuriteo kvalifikatsioon: KarS § 201 lg 2 p 3

Kahtlustatava nimi (isikukood): XXX (isikukood: XXX)

Majandus- ja Korruptsioonikuritegude ringkonnaprokuratuur menetleb kriminaalasja nr

20230100458, mis alustati 28.04.2020 KarS § 201 lg 1 järgi Põhja prefektuuri poolt seoses

kahtlusega, et XXX, olles määratud ettevõtte XXX (rg-kood XXX) XXX, pööras ajavahemikul

15.01.2019 kuni 23.08.2019 jätkuva teona ebaseaduslikult enda ja kolmandate isikute kasuks temale

usaldatud XXX vara kokku summas XXX euro ulatuses.

Pärast tõendite kogumist ja nende analüüsimist esitati kriminaalmenetluses XXX kahtlustus KarS §

201 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemises.

XXX esitati järgmine kahtlustus:

XXX (XXX) kahtlustatakse KarS § 201 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o omastamise

toimepanemises ametiisiku poolt, mis seisneb järgnevas:

XXX, tegutsedes äriühingute XXX ametiisiku mõistes, pööras XXX (rg-kood XXX) ja XXX (rg-

kood XXX) XXX talle usaldatud XXX kokku summas XXX eurot ebaseaduslikult endaga seotud

ettevõtete kasuks.

XXX tegutses XXX, olles alates 01.01.2010 kuni käesoleva ajani XXX XXX liige. XXX osalemiseks

kasutas XXX äriühingutena XXX (rg-kood XXX), XXX (rg-kood XXX), XXX (rg-kood XXX),

XXX (rg-kood XXX), kuhu laekus XXX XXX ja XXX tekkinud menetluskulud.

Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 3 lg 1 kohaselt toimub pankrotimenetlus kohtu- ja kohtuvälise

menetlusena ning sama paragrahvi lg 3 alusel peab pankrotiasja menetlev kohus oma algatusel võtma

tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsust, ja

korraldama selleks vajalike tõendite kogumise. Pankrotimenetluse eesmärgiks on PankrS § 2 kohaselt

rahuldada pankrotimenetluse kaudu võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel pankrotiseaduses

ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise või võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu.

Pankrotimenetluse käigus selgitatakse välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Pankrotihaldur on

pankrotimenetluse organiks ning PankrS § 54 alusel on pankrotihalduri kutsetegevuseks

pankrotimenetluste läbiviimine, tegutsemine juriidilise isiku sundlõpetamise korral kohtu poolt

määratud likvideerijana ja saneerimisnõustajana ning õigusaktidega pandud teiste ülesannete

täitmine.

PankrS § 55 kohaselt on pankrotihalduri kohustuseks kaitsta kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku

õigusi ja huve ning tagada seaduslik, kiire ja majanduslikult otstarbekas pankrotimenetlus (§ 55 lg 1).

Haldur peab oma kohustusi täitma korralikule ja ausale haldurile omase hoolega ning arvestama kõigi

võlausaldajate ja võlgniku huve. Haldur täidab oma kohustusi isiklikult (§ 55 lg 2). Pankrotihalduri

kohustuseks (§ 55 lg 3 p 1, 2, 4, 6) on selgitada välja võlausaldajate nõuded, valitseda pankrotivara,

korraldada selle moodustamine ja müük ning rahuldada pankrotivara arvel võlausaldajate nõuded,

anda seaduses ettenähtud juhtudel teavet võlausaldajale ja võlgnikule, korraldada vajadusel võlgniku

majandustegevuse jätkamine ja lisaks peab haldur täitma muid seadusest tulenevaid kohustusi.

Muuhulgas on halduri kohustuseks tagada võlgniku vara säilimine ja koostada halduri toimik PankrS

§ 22 alusel kehtestatud korras (§ 22 lg 2 p 3 ja 41). Nii ajutisel halduril kui ka pankrotihalduril on

õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, samuti kuuluvad haldurile hüvitamisele

pankrotimenetluse käigus tekkinud ja põhjendatud menetluskulud. Pankrotihalduri tasu määrab kohus

pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel, olles ära kuulanud halduri ning pankrotitoimkonna

arvamuse. Halduri taotlusel määrab kohus halduri tasu büroole, mille kaudu haldur tegutseb (PankrS

§ 65 lg 1). Pankrotitoimkonnal ja kohtul on õigus nõuda haldurilt kuludokumentide ning täiendavate

andmete esitamist (PankrS § 66 lg 1).

XXX on pankrotimenetlustes kohtu poolt antud avalik ülesanne kaitsta kõigi võlausaldajate ja

võlgniku õigusi ja huve ning tagada, et pankrotimenetlus oleks läbi viidud korralikule ja ausale

pankrotihaldurile omase hoolega ning seaduslikult, majanduslikult otstarbekalt ja kiiresti, samuti on

XXX avalik ülesanne tagada võlgniku vara säilimine. Kuna pankrotihaldur valitseb pankrotivara ning

juhib pankrotistunud äriühingut kohtu poolt antud ja PankrS tulenevate avalike ülesannete täitmiseks

on pankrotihaldur käsitletav ametiisikuna KarS § 288 mõttes. Seega laienevad pankrotihalduri

tegevusele korruptsioonivastases seaduses (edaspidi KVS) sätestatud nõuded.

KVS § 2 lg 1 ning KVS § 2 lg 2 p 1, 2 kohaselt on ametiisik füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande

täitmiseks ametiseisund sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt,

tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel.

Ametiseisund seisneb õigusaktist, tehingust või asutuse töökorraldusest tulevas õiguses ja kohustuses

avaliku ülesande täitmisel teha otsus, sealhulgas avalikku ülesannet täitva asutuse õiguse või

kohutuse tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud otsus, millega reguleeritakse

üksikjuhtumit või piiritlemata arvu juhtusid, sealhulgas õiguse üldakt, haldusakt haldusmenetluse

seaduse tähenduses, kohtulahend, samuti asutuse siseakt. Samuti loetakse ametiseisundiks asutuse

töökorraldusest tulenevast õigusest ja kohustusest avaliku ülesande täitmisel teha toiming, sealhulgas

osaleda selles või selle sisulises suunamises. Toiming on teisele isikule, sealhulgas avalikku ülesannet

täitvale asutusele õiguslikku või vältimatut faktilist tagajärge põhjustav tegevus, mis ei ole otsuse

tegemine. Toiming võib seisneda ka menetlustoimingu tegemises, tegevusetuses või viivituses.

XXX oli kohtu poolt määratud XXX (XXX tsiviilasja XXX määrus) ja XXX (XXX tsiviilasja XXX

määrus) pankrotihalduriks ning ta on ajavahemikus alates 15.01.2019 kuni 25.01.2022 tegutsenud

eelviidatud XXX nimel tehingute tegemises. XXX on rikkunud talle kohtu poolt pandud kohustusi

ning kahes pankrotimenetlustes on ta asunud talle usaldatud pankrotivara kasutama isiklikuks

otstarbeks või kandnud pankrotivara alusetult, st ilma kohtumääruseta endaga soetud kolmandate

isikute valdusesse järgnevalt:

1) Tsiviilasjas nr XXX, s.o XXX pankrotimenetluses 17.05.2019 määrati pankrotihalduri XXX

töötasuks XXX eurot (sh käibemaks). 16.04.2020 määrati pankrotihalduri XXX töötasuks XXX

eurot (sh käibemaks) ja kinnitati pankrotimenetluse kulud summas XXX eurot.

XXX oli ainuisikuliselt XXX (pankrotis) arvelduskontode nr EEXXX ja nr EEXXX

internetipanga kasutaja õigused perioodil 22.05.2019 - 15.05.2022.

XXX on XXX (pankrotis) varast, mis oli talle kui pankrotihaldurile usaldatud, teinud endaga

seotud äriühingutele XXX, XXX ja XXX ülekandeid kogusummas XXX eurot alljärgnevalt:

EEXXX SEB Pank (II)

22.05.2019 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX SEB Pank

(II)

21.06.2019 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX SEB Pank (II)

11.07.2019 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX Swedbank

(I)

24.08.2019 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX SEB Pank

(II)

07.05.2020 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX Swedbank (I)

24.07.2020 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX Swedbank

(I)

31.07.2020 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX Swedbank (I)

25.08.2020 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX Swedbank

(I)

03.10.2020 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX Swedbank (I)

25.11.2020 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX SEB Pank

(II)

10.02.2021 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX Swedbank (I)

27.04.2021 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX Swedbank

(I)

01.09.2021 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX Swedbank

(I)

26.10.2021 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX Swedbank

(I)

13.01.2022 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX Swedbank (I)

25.01.2022 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

XXX ja XXX kohtumääruste kohaselt oli XXX õigus saada pankrotihalduri tasu kokku summas XXX

eurot.

XXX kohtumäärusega kinnitati pankrotimenetluse kulud summas XXX eurot. XXX kontolt nähtub,

et pankrotimenetluse kulud summas XXX eurot olid tasutud otse pankrotivarast. Kohtumääruste

kohaselt oli XXX õigus endale kanda pankrotivarast kokku XXX eurot. Seega XXX kandis XXX

kontodelt alusetult endaga seotud äriühingutele kokku XXX eurot.

2) Tsiviilasjas nr XXX, s.o XXX pankrotimenetluses XXX määrati ajutise halduri XXX töötasuks

XXX eurot (sh käibemaks). XXX määrati pankrotihalduri XXX töötasuks XXX eurot (sh

käibemaks) ja kinnitati pankrotimenetluse kulud summas XXX eurot.

XXX oli ainuisikuliselt XXX (pankrotis) arvelduskonto nr EEXXX internetipanga kasutaja

õigused perioodil 05.09.2018 - 26.07.2021.

XXX on XXX(pankrotis) varast, mis oli talle kui pankrotihaldurile usaldatud, teinud endaga

seotud äriühingutele XXX, XXX ja XXX ülekandeid kogusummas XXX eurot alljärgnevalt:

EEXXX 05.09.2018 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX 15.01.2019 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX 08.03.2019 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX 07.04.2019 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX 08.04.2019 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX 09.04.2019 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX 15.07.2019 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX 17.07.2019 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX 12.08.2019 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX 23.08.2019 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX 28.08.2020 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX 02.09.2020 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX 11.09.2020 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX 23.02.2021 EUR + XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX 27.04.2021 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX 01.05.2021 EUR + XXX XXX EEXXX XXX

EEXXX 13.07.2021 EUR - XXX XXX EEXXX XXX

XXX ja XXX kohtumääruste kohaselt oli XXX õigus saada pankrotihalduri tasu kokku summas XXX

eurot. XXX poolt on tagastatud kokku XXX XXX eurot.

XXX kontolt nähtub, et pankrotimenetluse kulud summas XXX eurot olid tasutud otse pankrotivarast.

Seega XXX kandis XXX kontolt alusetult endaga seotud äriühingutele kokku XXX eurot.

XXX, olles XXX ja XXX pankrotihaldur, on omastanud pankrotivara kokku summas XXX eurot.

Seega pani XXX toime KarS § 201 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o XXX ametiisikuna

pööras kavatsetult talle usaldatud võõra vara enda ja endaga seotud kolmandate isikute kasuks.

Kuriteo asjaolusid kinnitavad eelkõige järgmised tõendid:

Pankadele esitatud nõudekirjadele laekunud pankade vastused, milles on näha XXX ja XXX

pangakontode väljavõtted ja millest nähtub XXX poolt rahaliste vahendite mittesihtotstarbeline

kasutamine. Samuti see, kes omas pangakontodele juurdepääse ja mis perioodil.

XXX Maakohtule esitatud nõudekirjale laekunud vastus, millega väljastati XXX tsiviilasja nr XXX

ja XXX tsiviilasja nr XXX pankrotimenetluste originaaltoimikud, kus on näha pankrotimenetluse

jooksul määratud pankrotihalduri tasu ja kinnitatud pankrotimenetluse kulud.

XXX vaatlusprotokoll, milles on välja toodud rahaliste vahendite liikumine XXX pangakontolt

XXX seotud äriühingutele XXX, XXX ja XXX kokku summas XXX eurot. Vaatlusest nähtub, et

XXX kandis XXX pangakontolt alusetult endaga seotud ettevõtetele XXX eurot, mille osas on XXX

kahtlustatavana ülekuulamisel kuriteo toimepanemist tunnistanud.

XXX vaatlusprotokoll, milles on välja toodud rahaliste vahendite liikumine XXX pangakontolt XXX

seotud äriühingutele XXX, XXX ja XXX kokku summas XXX eurot. Vaatlusest nähtub, et XXX

kandis XXX pangakontolt alusetult endaga seotud ettevõtetele XXX eurot, mille osas on XXX

kahtlustatavana ülekuulamisel kuriteo toimepanemist tunnistanud.

Kahtlustatava XXX kahtlustatavana ülekuulamise protokollid, mis tõendavad asjaolu, et XXX

tunnistas oma tegusid ja andis ütlusi.

Toimikusse kogutud tõendid kinnitavad, et XXX tegutses talle etteheidetavate tegude toimepanemise

ajal asjassepuutuvate õigusnormide tähenduses ametiisikuna.

Seega tuleb karistusõiguslikus mõttes rääkida tahtlikult toime pandud tegudest. Kokkuvõtvalt asub

prokurör seisukohale, et XXX etteheidetavad teod vastavad KarS § 201 lg 2 p 3 koosseisule, need on

õigusvastased ja XXX on põhjust nende toimepanemist ette heita.

Karistusregistri andmetel ei ole kahtlustataval ühtegi kehtivat kriminaalkaristust.

KrMS § 202 lg 1 kohaselt võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et

kohus kriminaalmenetluse lõpetaks, kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles

kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama

kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda

kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. KrMS § 202 lg 7

kohaselt võib kriminaalmenetluse lõpetada prokuratuur, kui teise astme kuriteo puhul ei näe seadus

ette vangistuse alammäära või näeb karistusena ette üksnes rahalise karistuse. KarS § 201 lg 2 järgi

kvalifitseeritav kuritegu on teise astme kuritegu, mille puhul on karistuseks rahaline karistus või kuni

viieaastane vangistus.

Käesoleval juhul on formaalsed eeldused kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 202 lg 1 ja 7

alusel olemas.

Materiaalsete eelduste osas tuleb analüüsida kahtlustatava süü suurust, avalikku menetlushuvi ja

kohustuse valikut.

I Süü suurus

Süü suuruse hindamisel tuleb aluseks võtta KarS § 56, mille kohaselt on isiku karistamise aluseks

isiku süü. Tuleb hinnata kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada

süüdlast hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süü suurust mõjutavad

asjaolud võivad olla objektiivsed ja subjektiivsed. Süü on suurem kui isik on täitnud kuriteokoosseisu

mitu kvalifitseerivat tunnust. Lisaks tuleb hinnata isiku käitumist vahetult enne ja pärast kuriteo

toimepanemist. Süüd suurendavana ei saa arvestada põhjust, et kahjustatud õigushüve on eriti oluline

vms. Süü suurus ei sõltu tahtluse liigist. Süü suuruse hindamisel tuleb kõrvale jätta süüteo

toimepannud isiku varasem elukäik. Seda saab arvestada eripreventiivse prognoosi puhul, mida võib

arvestada karistuse liigi ja määra valikul. Isiku varasemat karistatust saab arvesse võtta üksnes

olukorras, kus tegemist on kehtiva karistusega ning see on seostatav uue teoga. Kui varasem süütegu

ei ole uuega seotud, on rangem karistamine uue teo eest vastuolus põhiseaduse § 23 lg-ga 3 ja KarS

§ 2 lg-ga 3.

Eripreventsiooni eesmärk on suunata isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Selle

aspekti juures on oluline süüdlase isik. Seda eesmärki saab saavutada hoidudes isiku

desotsialiseerimisest. Põhiseaduslik inimväärikuse põhimõte eeldab, et karistust mõistes ei

muudetaks isikut abstraktseks ühikuks.

Üldpreventiivsete kaalutluste puhul tuleb silmas pidada, et karistusseadustik on loobunud

hirmutamispreventsioonist, mis seisneb konkreetse inimese karistamises teistele hirmutava toime

avaldamises. Positiivse üldpreventsiooni puhul on oluline anda kindlus, et karistus on õiglane ning

usk normide kehtivusse on tagatud. Selliste kaalutluste alusel karistuse mõistmine tuleb kõne alla

olukorras, kus mingit liiki kuritegude toimepanemine on oluliselt suurenenud või on eriliselt vaja

rõhutada mingi keelunormi kehtivust. Üldsõnaline osundus süüteo ohtlikkusele ei ole piisav.

Eelnevast tulenevalt võib asuda seisukohale, et XXX süü ei ole suur. Isikut on alust kahtlustada

kuriteo toimepanemises, mille puhul tõenditest nähtuvalt ei olnud õigushüve rünne, tegevuse

intensiivsus ja kuriteoepisoodide arv suur, XXX kahtlustatakse jätkuva kuriteo toimepanemises..

XXXei ole enam XXX ja XXX pankrotihaldur. XXX on süü ülekuulamisel omaks võtnud ja ütluste

ning ka eeluurimise jooksul kogutud tõendite kohaselt maksnud kogu kahju ulatuses võlausaldajatele

raha tagasi.

Süü suuruse hindamisel tuleb käesoleval juhul tähelapanu pöörata ka seadusandja tahtele sanktsiooni

piirmäärade kehtestamisel. KarS § 201 lg 2 puhul on võimalik isikule karistuseks mõista rahaline

karistus või kuni viieaastane vangistus. Seadusandja ei ole pidanud oluliseks määrata ära vangistuse

alammäära. Arvestades tuvastatud asjaolusid, siis võib väita, et isiku süü jääb alla sanktsiooni

keskmise määra ning arvestades, et tegemist on varasemalt kriminaalkorras karistamata isikuga, siis

on potentsiaalne karistus kohtus rahaline karistus. Rahalise karistuse piirid on 30-500 päevamäära.

Vastavalt Riigikohtu praktikale tuleb karistust hakata vaagima sanktsiooni keskmisest määrast (265

päevamäära). Käesoleval juhul annavad kriminaalmenetluses kogutud tõendid alust rääkida

sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jäävast süü suurusest. Seega on prokurör seisukohal, et

KarS § 201 lg 2 p 3 puhul nii etteheidetava teo toimepanemise asjaolud kui ka sellega tekitatud kahju

on sellised, mis välistavad võimaluse rääkida suurest süüst.

Mis puudutab aspekti, et XXX tegutses ametisikuna ja küsimust kas ametiisikuna teo toimepanemine

võiks või peaks kaasa tooma tema süü suuremaks hindamise, siis sellele tuleb vastata eitavalt.

Taoliselt toimine tugineb asjaolule, et ametiisiku poolt süüteo toimepanemine on kvalifitseeriv tunnus

ja just seetõttu kvalifitseeritakse süüdistatava tegu raskemat karistust ette nägeva KarS § 201 lg 2 p

3, mitte aga KarS § 201 lg 1 järgi.

Varavastaste süütegude puhul on üheks süü suuruse hindamise kriteeriumiks tekitatud kahju suurus.

Käesoleva kaasuse puhul on kahjusummaks XXX eurot. See ületab olulise kahju määra, ent see ei

ole võrreldav suure kahju ja KarS § 201 lg 2 p-s 2 nimetatud suure ulatuse määraga (40 000 eurot).

Arvuliste väärtuste kõrvutamisel asub prokurör seisukohale, et omastamisega kahjustatud õigushüve

ulatusest lähtuvalt ei ole XXX süü selline, mis annaks aluse kõneleda suurest süüst. Kahjustatud

õigushüvest lähtuvalt suurest süüst oleks alust rääkida mh siis, kui XXX tekitatud kahju ületaks

karistusõiguses tunnustatud suure kahju määra vähemalt poole ulatuses, ületaks seda või tekitatud

kahju jääks vaid mõnevõrra alla 40 000 eurot.

Samuti on XXX puhul sedastatavad karistust kergendavad asjaolud. Ta andis ammendavaid ütlusi

etteheidetavate tegude toimepanemise kohta ning tunnistas oma süüd. Samuti on XXX koheselt pärast

kahtlustatava ülekuulamist kogu kahju XXX euro ulatuses võlausaldajatele hüvitanud. Seega on

tegemist karistust kergendava asjaoluga KarS § 57 lg 1 p 2 tähenduses.

Eripreventiivsete eesmärkide saavutamine kaalub käesoleval juhul üles üldpreventiivsete eesmärkide

saavutamise. Nagu eespool viidatud, siis ei saa karistamise eesmärk olla hirmutamine või mõni muu

karistuspraktikast irduv motiiv. Üldpreventiivsetel kaalutlustel karistamisest ei saa käesoleval juhul

rääkida sellest lähtepunktist, et KarS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritavaid kuritegusid oleks hakatud

toime panema massiliselt. Samuti ei ole läbi kriminaalkorras karistamise vaja eriliselt rõhutada

keelunormi olemasolu ja kehtimist. Seda eesmärki täidab ka oportuniteediga määratav kohustus ning

teadmine, et õiguskaitseasutused reageerivad sellistele rikkumistele ning kohaldavad vajalikke

meetmeid kuriteo toimepanija mõjutamiseks. XXX puhul on tuvastatud, et ta töötab siiani

pankrotihaldurina ning isik on XXX. On alus arvata, et oma ameti lõpetamine (XXX) ning maine

olulisus paneb isikut tegema piisavalt tõsiseid järeldusi toime pandud tegudest, et edaspidi neist

hoiduda. Isik on ise ka tegusid tunnistanud. Varasemalt kriminaalkorras karistamata isikut mõjutab

ning tema igapäevast elukorraldust võib muuta teadmine tema suhtes läbiviidavast

kriminaalmenetlusest ning teadmine vajadusest võtta toime pandud tegude eest vastutus. Isikule, kelle

puhul ei ole tuvastatud väljakujunenud retsidiivset käitumist, on praktikas olnud piisavaks mõjutuseks

oportuniteediga pandav kohustus, mis samuti eeldab isikult, kas rahalist väljaminekut igakuisest

sissetulekust või üldkasuliku töö tegemist ühiskonna hüvanguks. Ka neid meetmeid võib pidada

teatud määral karistuslikeks meetmeteks olenemata sellest, et seadus neid otsesõnu karistusena ei

käsitle. XXX elukäik on varasemalt olnud kalduv õiguskuulekusele. See annab aluse väita, et isiku

puhul on arvestades tema süü suurust toimepandud kuriteos, piisavad võimalused oportuniteediga

eripreventiivselt teda mõjutada edaspidi õigusrikkumistest hoiduma. Menetluse käigus on olnud

jälgitav kahtlustatava arusaama kujunemine enda tegevuse ebaõigsusest. See näitab seda, et isik on

mõistnud oma ebaõiget käitumist.

II Avalik menetlushuvi

Avaliku menetlushuvi sisustamisel tuleb hinnata karistamise eesmärki. Avaliku menetlushuvi mõiste

peab tagama seda, et karistusõiguslikud sanktsioonid säilitaksid oma ultima ratio iseloomu ja oleksid

seega tõlgendatavad karistamise eesmärkide valguses ning tagama, et karistust kohaldataks üksnes

siis, kui muudest vahenditest ei piisa ja just selle järele on tungiv vajadus. Avaliku menetlushuvi

mõiste sisustamisel ei ole legitiimsed need kaalutlused, mis ei ole legitiimsed karistamise

eesmärkidena.

Eripreventiivsete eesmärkide puhul tuleb hinnata tõenäosust, kas isik võib tulevikus jätkata uute

õigusrikkumiste toimepanemist. Sellise prognoosi puhul tuleb aluseks võtta isiku varasem karistatus,

samuti isiku üldine ühiskonnavaenulikkus ning teo iseloom.

Üldpreventiivsete eesmärkide puhul tuleb arvestada, et ühiskonna usk õiguse kehtivusse ei kannataks.

Avaliku menetlushuvi olemasolu tuleb hinnata läbi toime pandud tegude arvu, toimepanemise viisi,

tagajärgede erakordsuse või muude põhjuste. Samuti tuleb hinnata, kas tegemist on elusfääriga, mille

vastu peab olema avalikkusel eriline usaldus. Kaaluda tuleks ka vajadust karistada isikut seetõttu, et

tagada õiguskorra kaitse.

Avaliku menetlushuvi määratlemise aluseks ei ole õige võtta kahtlustatava sotsiaalset staatust,

avalikkuse huvitatust konkreetse õigusküsimuse lahendamisest, samuti kaasuse kajastamist meedias.

Avalik menetlushuvi võib ajas väheneda. Üksnes õiguslikust huvist pretsedenti loova kohtuotsuse

saamise vastu ei ole eraldivõetuna avaliku menetlushuvi jaatamiseks piisav. Kriminaalasja suunamine

kohtumenetlusse ei ole põhjendatav vajadusega kontrollida kohaldamisele kuuluva õigusnormi

kehtivust või selle tõlgendamise õigsust. Avalik menetlushuvi on olemas, kui on vaja ennetada

õigusrikkumise juurdumist sotsiaalpraktikasse.

Käesoleval juhul hinnates eripreventiivsete eesmärkide saavutamise võimalikkust läbi avaliku

menetlushuvi, siis võib asuda seisukohale, et avalik menetlushuvi puudub. Seda põhjusel, et XXX ei

ole varasemalt silma paistnud järjepidevate õigusrikkumiste toimepanemisega. Tal puuduvad

kehtivad kriminaalkaristused. Registri andmetel ei nähtu isiku puhul varasemaid oportuniteetide

kohaldamisi. Puudub teave, et tema osas oleks varasemalt olnud menetluses samaliigiliste

rikkumistega seoses kriminaalasju. XXX puhul ei ole kriminaalmenetluses leidnud tuvastamist tema

eriline ühiskonnavaenulik käitumine. Eripreventiivsete eesmärkide hindamisel puudub veendumus,

et kriminaalkorras karistamine oleks XXX puhul ultima ratio tagajärg, mis ainsana suudaks suunata

teda õiguskuulekale teele. XXX on andnud ütlused, milles ta võtab etteheited omaks. Seega on ta

näidanud ülesse ausust. Samuti on XXX hüvitanud kogu kahju XXX eurot. Seega prokurör ei tuvasta

asjaolusid, mis tõstataks kahtluse, et kriminaalmenetluse lõpetamine ja XXX karistamisest loobumine

võiks viia selleni, et ta jätkaks uute süütegude toimepanemist. Sellise järelduse tegemisel tugineb

prokurör mh asjaolule, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral tuleb XXX lisaks kahju hüvitamisele

ka täita riigile kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemisest 6 kuu jooksul kriminaalmenetluse

lõpetamisega kaasnev rahaline kohustus summas XXX eurot. Kuna XXX heidetakse ette

omakasuliste süütegude toimepanemist, siis praegusel juhul varalise kasu saamise moment lõpp-

astmes puudub, sest kõrvuti juba hüvitatud kahjuga tuleb XXX tasuda XXX euro suurune rahaline

kohustus. Taoline asjade käik kõneleb selgelt, et süütegude toimepanemine ja ootus isikliku kasu

saamiseks osutuvad miraažiks. Eesti õiguskaitseasutused toimetavad tõhusalt ja iga isik, kes paneb

toime süüteo, peab juba eos arvestama sellega, et menetluse esemeks olevad teod, ükskõik kui hästi

neid varjatakse, ei jää avastamata, süütegudega tekitatud kahju tuleb varem või hiljem hüvitada, ent

lisaks kahju hüvitamise kohustusele tuleb taluda ka teisi, ebameeldivaid karistusõiguslikke tagajärgi.

Prokurör on vestelnud XXX ja on arusaadav, et XXX jaoks on ainuüksi kriminaalmenetluse

alustamine osutunud äärmiselt ebameeldivaks ajas kulgenud sündmuseks, XXX on kartus, et see võib

omada kahjustavat mõju tema karjäärile ja ei ole kahtlust, et taoline isiklik ja vahetu ebameeldiv mõju

koostoimes täitmisele kuuluvate rahaliste kohustustega on sellised, mis välistavad tema poolt uute

võimalike süütegude toimepanemise.

Prokurör on seisukohal, et kriminaalmenetluse lõpetamisega kohaldatakse XXX piisavalt mõjusaid

ja hoiatavaid karistusõiguslikke järelmeid, mis viivad koostoimes kriminaalmenetlusega tõdemuseni,

et XXX suhtes on karistusõiguslikud eesmärgid saavutatavad ilma karistust kohaldamata.

Üldpreventiivsete eesmärkide puhul hinnatuna tuleb käesoleval juhul samuti sedastada, et avalik

menetlushuvi puudub. Puudub veendumus, et XXX poolt toime pandud rikkumine oleks käesoleval

juhul selline, et ilma selle eest kriminaalkorras isikut karistamata satuks löögi alla üldine usk

õiguskorra toimimisse. XXX puhul ei saa rääkida massilisest rikkumiste toimepanemisest. Tegude

tagajärg ei ole olnud erakordne.

Ühiskonnal on pankrotihalduri ametikohtadel töötavate isikute suhtes kõrgendatud usaldus. Seda

usaldust tõepoolest XXX kuritarvitas. Kaotatud usaldust on keeruline taastada, kuid süü tunnistamine,

kahetsus, kahju hüvitamine ja riigituludesse makstav rahasumma kompenseerivad osaliselt usalduse

kuritarvituse ebaõiglust. Vaatamata XXX etteheidetavate tegude nii üldinimlikule kui ka

karistusõiguslikule hukkamõistule, ei saa jätta kõrvale, et XXX ei heideta ette karistusseadustiku 17.

peatükis nimetatud ametialaste kuritegude toimepanemist. Seega karistusõiguslikus tähenduses ei saa

kõneleda erakordsest teo toimepanemise viisist või tagajärjest, mis võiks välistada

kriminaalmenetluse lõpetamise võimalikkuse üldpreventiivsest kaalutlusest lähtuvalt.

Menetluse üks eesmärk on anda kahtlustatavale kui ka ühiskonnale signaal, et selline käitumine ei

ole kuidagi aktsepteeritav ning süüdlasele rakendatakse kohaseid meetmeid, et minimeerida uute

kuritegude toimepanemist tema poolt. Kaudselt annab see signaali ka teistele ettevõtte rahaliste

vahendite oma kasuks pööramist kaaluvatele isikutele märku, et selliste rikkumiste puhul kaasneb

kriminaalmenetlus ning olenevalt süü suurusest järgneb ka kohane tagajärg, mis ei tähenda seda, et

alati oportuniteeti kohaldatakse. XXX kriminaalkorras karistamine ei ole põhjendatud vajadusega

tagada õiguskorra kaitse. Käesoleval juhul on õiguskorra kaitseks olemas piisavalt muid meetmeid,

mitte ainuüksi kriminaalkaristus. XXX teguviis ja toimepandud kuritegu ei ole sellised, mis

ohustaksid õiguskorra püsimist või vallandaksid massilise omastamise laine.

Tegemist ei ole ka kaasusega, kus oleks vaidlust õigusnormi kehtivuse või selle tõlgendamisega.

Puudub põhjendus saavutada mingit pretsedenti kohtupraktikas. Ei nähtu asjaolusid, mis annaks aluse

väita, et olukorras, kus käesoleval juhul ei kohaldata isikule kriminaalkaristust, siis juurdub sedalaadi

õigusrikkumiste toimepanemine ühiskonnas. Käesoleval juhul tuleb rõhutada täiendavalt veel sedagi,

et tegemist ei ole koosseisu puudumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamisega, vaid lõpetamisega,

mille kohaselt on tõenditega leidnud kinnitust isiku ebaõige käitumine ning isik on nõus võtma

vabatahtlikult vastutuse toimepandud teo eest. Avaliku menetlushuvi puudumise hindamisel tuleb

analüüsida ka aja hulka, mis on teo toimepanemisest möödunud. Antud hetkeks on juhtunust

möödunud piisav aeg (viimane ülekanne 25.01.2022) st. üle kahe aasta ning selle aja jooksul ei ole

tuvastatud uusi rikkumisi XXX poolt. Seega on aja möödudes vähenenud avalik menetlushuvi.

III Kohustuse valik

KrMS § 202 lg 2 näeb ette erinevaid kohustuse variante. Käesoleval juhul on kriminaalmenetluses

tekitatud reaalne varaline kahju. KrMS § 202 lg 2 p 1 sätestab kriminaalmenetluse käigus tekkinud

kulude ja kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise kohustuse. Käesoleval juhul on tuvastatud kuriteoga

tekitatud kahjuna XXX eurot, mille XXX on juba omaalgatuslikult hüvitanud.

Prokurör on arvamusel, et XXX peab maksma riigituludesse XXX eurot. Tähtajaks määrata 6 kuud

ehk 09.03.2025 (k.a).

Määratud kohustuse kohasuse ja proportsionaalsuse üle hindamisel selgitab prokurör, et kui tekitatud

kogukahju on XXX eurot, siis riigituludesse kohustusena makstav rahasumma on üle poole sellest.

Taolises suhtes/proportsioonis väljendub selge arusaam nii eri- kui üldpreventiivsel tasandil, et

süütegude toimepanemine ei tasu end ära: isikul, kes paneb toime süüteo, tuleb ühelt poolt arvestada

sellega, et tal tuleb hüvitada tekitatud kahju, ja teiselt poolt – karistusõiguslik mõju ei piirdu üksnes

kahju hüvitamisega. Kahju hüvitamise kohustuse kõrval tuleb sellisel isikul taluda ka teisi

ebamugavaid, seda isikut vahetult ning reaalselt mõjutavaid karistusõiguslikke tagajärgi ja seda

sõltumata asjaolust, kas karistusõiguslik tagajärg väljendub kriminaalmenetluse lõpetamisel

kaasnevas kohustuses või päädib see karistusotsuses. Prokuröri veendumusel on kohustusena

määratav kahju määr selline, mis on kohaseks ja proportsionaalseks karistusõiguslikuks tagajärjeks.

Tuues siia juurde sellegi, et rahaline kohustus tuleb kriminaalmenetlust lõpetava lahendi tegemisest

täita 6 kuu jooksul ja see tuleb täita tähtaegselt kriminaalmenetluse uuendamise ähvardusel, siis täidab

see koostoimes eelnevalt käsitletud asjaoludega avaliku menetlushuvi kriteeriumid: süüdistatav

tunneb määratava kohustuse kaudu vahetut, arvestatavat ja ebamugavat materiaalset mõju ning

ühiskonnale saadetakse selge sõnum: õigusnormid kehtivad kõigi suhtes ja erandeid ei eksisteeri.

Kokkuvõte

Praegusel juhul on kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel põhjendatud ja

prokuratuur lõpetab kriminaalasja, milles XXX süüdistatakse KarS § 201 lg 2 p 3 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises KrMS § 202 lg 1 ja 7 alusel. XXX süüd talle

etteheidetavate tegude toimepanemisel pole põhjust hinnata suureks, talle ette heidetavad teod on

hinnatavad teise astme süütegudena, ta on kahju hüvitanud, võtab endale riigituludesse raha tasumise

kohustuse ning kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi.

Nimetatud tingimuste täidetus kõneleb sellest, et põhiseaduslikkuse proportsionaalsuse põhimõttest

tulenevalt puudub vajadus XXX karistamiseks ja tema suhtes on karistusõiguslikud eesmärgid

saavutatavad ka kriminaalmenetluse lõpetamisel pandavate kohustuste kaudu. Prokuröri hinnangul

on siinkohal asjakohane ka see, et XXX etteheidetavate tegude raskus ja nendega kahjustatud

õigushüve oleks kriminaalasja arutamise korral üldmenetluses ebaproportsionaalses suhtes ja

kõneleks piiratud ressursi ebamõistlikust kasutusest.

Kriminaalmenetluse kulud, mis moodustuvad kaitsjatasust, jäävad XXX kanda.

Juhindudes KrMS § 202 lg-st 1, 7 ja § 206, ringkonnaprokurör

määras:

1. Lõpetada kriminaalasjas nr 20230100458 menetlus.

2. Määratud kohustuse liik ja tähtaeg: XXX kohustub maksma riigituludesse XXX eurot. Tähtajaks

määrata 09.03.2025 (k.a).

3. KrMS 4. peatükis loetletud tõkendite ja muude kriminaalmenetluse tagamise vahendite

tühistamine: ei kohaldatud.

4. Asitõendid või äravõetud või konfiskeerimisele kuuluvad objektid: Juhindudes KrMS § 126 lg 3

p 1 jätta CD-plaadid toimiku juurde.

5. Andmekogus ABIS ja riiklikus süüteomenetluse biomeetriaregistris sisalduvate andmete

kustutamine: andmeid ei kogutud.

6. Kriminaalmenetluse kulud: kahtlustatava XXX menetluskulud lepingulise esindaja ees jäävad

kahtlustatava kanda.

7. Vastavalt KrMS § 206 lõikele 2 tuleb kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia viivitamata

saata: kahtlustatavale XXX ja tema lepingulisele esindajale XXX.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ange Kangur

ringkonnaprokurör

Olen käesoleva määruse kätte saanud. Nõustun kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS § 202 alusel

ülaltoodud tingimustel ja valmis määratud kohustused ettenähtu tähtaja jooksul täitma. Olen teadlik,

et kui ma ei täida tähtaegselt minule määratud kohustust, uuendatakse KrMS § 202 lg 6 alusel

kriminaalmenetlus ühe kuu jooksul alates tähtaja möödumisest.

kahtlustatav XXX lepinguline esindaja XXX

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)