Perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus

Seletuskirja lisa 1

KAVAND

MÄÄRUS

Rahandusministri 31. detsembri 2003. a määruse nr 113 „Sotsiaalmaksu maksmise kord

erijuhtudel“ ja rahandusministri 29. novembri 2010. a määruse nr 60

„Tulumaksuseadusest, sotsiaalmaksuseadusest, kogumispensionide seadusest ja

töötuskindlustuse seadusest tulenevate deklaratsioonide ja tõendite vormide kinnitamine

ning nende täitmise ja esitamise korrad“ muutmine

Määrus kehtestatakse sotsiaalmaksuseaduse § 6 lõike 4 ja § 9 lõike 7 alusel.

§ 1. Rahandusministri 31. detsembri 2003. a määruse nr 113 „Sotsiaalmaksu maksmise

kord erijuhtudel“ muutmine

Rahandusministri 31. detsembri 2003. a määruses nr 113 „Sotsiaalmaksu maksmise kord

erijuhtudel“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „8–10“ tekstiosaga „9–10“;

2) paragrahvi 2 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui „Sotsiaalmaksuseaduse“ § 6 lõike 1 punktis 1, 11, 9 või 15 nimetatud isik vastab

samaaegselt mõnele „Sotsiaalmaksuseaduse“ § 6 lõike 1 punktis 21–33, 6, 61, 7, 11 või 13 või

lõikes 11 sätestatud tingimusele, peab tema osas sotsiaalmaksu arvestust Sotsiaalkindlustusamet

„Sotsiaalmaksuseaduse“ § 6 lõike 1 punkti 1, 11, 9 või 15 alusel.“;

3) paragrahvi 3 lõige 1 ja § 4 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 8 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „punktides 11 ja 8“ tekstiosaga „punktis 11“;

5) paragrahvi 8 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „ning „Sotsiaalmaksuseaduse” § 6 lõike 1

punktis 8 nimetatud isik teatab sellest sotsiaalkindlustusametile“.

§ 2. Rahandusministri 29. novembri 2010. a määruse nr 60 „Tulumaksuseadusest,

sotsiaalmaksuseadusest, kogumispensionide seadusest ja töötuskindlustuse seadusest

tulenevate deklaratsioonide ja tõendite vormide kinnitamine ning nende täitmise ja

esitamise korrad“ muutmine

Rahandusministri 29. novembri 2010. a määruse nr 60 „Tulumaksuseadusest,

sotsiaalmaksuseadusest, kogumispensionide seadusest ja töötuskindlustuse seadusest

tulenevate deklaratsioonide ja tõendite vormide kinnitamine ning nende täitmise ja esitamise

korrad“ lisa 9 täitmise korra punktist 6 jäetakse välja tekstiosa „punkti 8 tunnus – 618,“.

§ 3. Määruse jõustumine

Määrus jõustub…..

(allkirjastatud digitaalselt)

Jürgen Ligi

Minister

(allkirjastatud digitaalselt)

Merike Saks

Kantsler

1

Seletuskirja lisa 2

Kooskõlastustabel

Märkuse esitaja/sisu Kommentaar märkusele

Sotsiaalkindlustusamet

1. Eelnõu § 1. Seoses eelnõu § 1 punktiga 1 teeme ettepaneku

kaaluda ka PHS § 46 lõikes 4 nimetatud tähtaegade

täpsustamist. Näiteks võiks kaaluda lõike 4 muutmist

järgmiselt: „(4) Kui isa või teine vanem taotleb isa

vanemahüvitist lapse sünnile eelneva perioodi eest,

määratakse isa vanemahüvitis 30 tööpäeva jooksul pärast

lapse sündi, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) lapse

sünniandmed on edastatud rahvastikuregistrisse; 2)

isapuhkuse õigust omava isiku isapuhkuse andmed on kantud

töötamise registrisse.“.

Arvestatud, eelnõu täiendatud.

2. Eelnõu § 4. Seoses RPKS § 32 lõike 1 muudatusega, teeme

ettepaneku ühtlasi kaaluda sama paragrahvi lõike 21

täpsustamise vajadust. Näiteks võiks RPKS § 32 lõiget 21

muuta ja sõnastada järgmiselt: „(21) Kui pensionitaotleja

esitab pensioniavalduse ja pensioni määramise otsustamiseks

nõutavad andmed enne vanaduspensioniikka jõudmise

päeva, kuid mitte varem kui kuus kuud enne

vanaduspensioniikka jõudmise päeva, tehakse pensioni

määramise otsus hiljemalt 15 tööpäeva jooksul

vanaduspensioniikka jõudmise päevast ja pension

määratakse pensioniõiguse tekkimise päevast. Pensioni

määramisest keeldumise otsus tehakse esimesel võimalusel,

kuid hiljemalt vanaduspensioniikka jõudmise päeval.“.

Ei toeta. 30 tööpäeva menetlusaega pärast pensioni taotleja poolt

nõuetekohase avalduse esitamist on menetlejatele tagatud läbi üldise

printsiibi (RPKS § 32 lõige 1).

Kui inimene toob kuni 6 kuud enne vanaduspensioniikka jõudmise

päeva taotluse koos kõigi vajalike dokumentidega, on võimalik SKA

pensionitaotluste menetlejate tööd vastavalt planeerida, kuna sellisel

juhul jääb menetlusaega rohkem kui 30 tööpäeva. Menetlusaja

pikendamine üle 30 tööpäeva ei ole põhjendatud.

3. Eelnõu § 7 punkt 3. Teeme ettepaneku kaaluda ka § 1 punkti

2 jõustamist alates 01.04.2025 ja näha ette erisusena

Ei toeta, kuna regulatsiooni varasem jõustamine 01.04.25 ja tegelikult

selle rakendamine vaid väiksele sihtrühmale 2025. aastal, ei ole

2

Märkuse esitaja/sisu Kommentaar märkusele

rakendusnorm, mille kohaselt rakendatakse kuni 31.12.2025

sündivate laste osas kuni 31.03.2025 kehtinud PHS-i

redaktsiooni.

õigusselge lahendus. Jääme selle juurde, et rakendussättega sätestatakse,

et PHS 01.01.2026 jõustuvaid ülempiiri muudatusi rakendatakse pärast

seda kuupäeva eeldatavalt sündiva või sündinud lapse eest

vanemahüvitise maksmisel, mis tähendab ka seda, et SKA määrab selle

sätte alusel ema vanemahüvitise enne lapse sündi.

Tervisekassa

1. 15.05 jõustunud ravikindlustuse seaduse muudatusega viidi

kergema töö eest makstava palgavahe arvutamine kehtiva

töötasu peale. Selle all mõeldi kindlat fikseeritud töötasu - nt

kuupalk. Tööandjate poolt makstav töötasu on tööandjate lõikes

ja erinevates sektorites väga erinev. Kombinatsioone on

põhipalgast ja lisatasust, tunnitöö tasust ja lisatasust, aga ka

tükitöö tasust ja tulemustasudest jne, mistõttu on kehtiva töötasu

mõiste sisustamine praktikas väga komplitseeritud. Selguse ja

õiglase hüvitamise huvides, teeme ettepaneku siduda kehtiva

töötasu mõiste Vabariigi Valitsuse määrusega nr 91 Keskmise

töötasu maksmise tingimused ja kord. Tööandjatele on see selge

ja igapäevatöös kasutusel olev metoodika. Selle alusel arvutab

tööandja välja ka näiteks haiguslehe tööandja vastutuspäevade

(4.-8. päeva) hüvitise summa. Eelolevale tuginedes teeme

ettepaneku sisustada täpsemalt kehtinud töötasu mõistet

ravikindlustuse seaduse § 55 lõikes 9 järgmiselt: (9) Käesoleva

seaduse § 51 lõike 1 punktides 3, 4 ja 41  sätestatud

kindlustusjuhtumite puhul haiguslehele märgitud töö- või

teenistuskohustuste täitmisest vabastuse alguspäevale eelnenud

päeval kehtinud töötasu arvutatakse töölepingu seaduse § 29

lõige 8 alusel kehtestatud korras.

Arvestatud. Eelnõu on täiendatud.

2. Lisaks on praktika käigus selgunud, et kehtivast seadusest

tulenev arvutusskeem töötingimuste ajutisel kergendamisel

mitme tööandja puhul vajab spetsiifilisemat erisust. Oluline on

luua soodsamad tingimused isikute tööle naasmiseks ja vältida

Arvestatud sisuliselt. Koostöös Tervisekassaga leidsime, et

ettepanekus toodud muudatus sobib sisust tulenevalt paremini RaKS §-

i 54. Eelnõu on täiendatud RaKS-i § 54 lõike 5 lisamisega.

3

Märkuse esitaja/sisu Kommentaar märkusele

Tervisekassa poolt ajutise töövõimetuse hüvitise üle maksmist

olukorras, kus isiku kõikidel tööandjatel ei ole võimalik pakkuda

tema terviseseisundile vastavaid töötingimusi. Hetkel arvutab

Tervisekassa mitme tööandja puhul palgavahe viisil, kus

tööandjate poolt märgitud töötasud enne haigestumist liidetakse

ning sellest lahutatakse kergema töö tasud. Juhul, kui mõne

tööandja juures ei ole võimalik kergemaid tingimusi rakendada,

hüvitab Tervisekassa sisuliselt töötaja

kogu töötasu selle tööandja juures. See on ravikindlustuse

eelarve ebamõistlik kasutamine.

Sellest lähtuvalt teeme ettepaneku ravikindlustuse seaduse

täiendamiseks ja lisada § 55 lõige 10 järgmiselt:

(10) Kui kindlustatud isikul on mitu tööandjat ja tal on õigus

vähemalt ühe tööandja juures haigushüvitisele käesoleva

seaduse § 51 lg 1 p 41

alusel, siis nende tööandjate juures, kus isik ei ole

terviseseisundile

vastavale tööle üle viidud, arvutab Tervisekassa 70%

kalendripäeva keskmisest tulust vastavalt haiguslehele märgitud

töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse alguspäevale

eelnenud päeval

kehtinud töötasust. Tööandja arvutab töötasu töölepingu seaduse

§ 29 lõige 8 alusel kehtestatud korras.

Vältimaks ravikindlustusrahade võimalikku kuritarvitamist,

soovime seletuskirjas täpsustada, et erisust rakendatakse nende

tööandjate juures, kus kindlustuskaitse on tekkinud enne

haiguslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest

vabastuse alguspäeva. See välistab võimaluse, et vahetult enne

töötingimuste ajutist kergendamist sõlmitakse põhjendamatult

uusi töölepinguid, kus Tervisekassa peab hüvitama 70%

4

Märkuse esitaja/sisu Kommentaar märkusele

tööandja märgitud töötasust, mille korrektsust ei ole võimalik

kontrollida.

3. Muuta TerKS § 4 lõiget 3 ja täiendada lõikega 3¹ järgmiselt:

Ettepanek: (3) Tervisekassa nõuab kindlustatult või

ravikindlustusega hõlmamata isikult või sotsiaalmaksu maksjalt

Tervisekassa kasuks sisse kulud ravikindlustuse seaduses või

Tervisekassa seaduses ettenähtud juhtudel. (3¹) Tervisekassal on

tagasinõudeõigus isiku suhtes, kes vastutab juhtumi toimumise

eest, mille tõttu Tervisekassa tasus ravikindlustusega hõlmamata

isiku tervishoiuks tehtud kulutuste eest.

Kuna Tervisekassa pädevuse alused ning ulatus on sätestatud

TerKS-is ja RaKS reguleerib vaid ravikindlustusega seonduvat,

siis Tervisekassa eelarve efektiivse ja otstarbeka kasutamise

tagamiseks ravikindlustamata isikute tervishoiuteenustega

seotud kulude tagasinõudeõiguse sätteid ei ole kohane kirjutada

RaKS-i, vaid TerKS-i.

Arvestatud sisuliselt. Läbiräägitult Tervisekassaga on eelnõusse lisatud

TerKS-i täiendamine § 4 lõikega 31.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

1. Eelnõuga kehtestatakse Tervisekassa makstavale ajutise

töövõimetuse hüvitisele ülempiir. Lisaks Tervisekassale maksab

töötajale haigushüvitist töötervishoiu ja tööohutuse seaduse

(TTOS) § 122 alusel tööandja. Eelnõuga ei ole aga ette nähtud

tööandja makstavale haigushüvitisele ülempiiri kehtestamist.

Oleme seisukohal, et haigushüvitise maksmisel riigi ja tööandja

poolt võiksid kohalduda samad põhimõtted. See tähendab, et nii

hüvitise määr (70%) kui ka hüvitise ülempiir peaksid tööandja ja

riigi makstava haigushüvitise puhul olema samad. Seetõttu

teeme ettepaneku täiendada eelnõu TTOS § 122 muudatustega,

kehtestades ka tööandja makstavale haigushüvitisele (4.–8.

haiguspäeva eest) ülempiir. Ülempiir peaks olema sama, mis on

Ei toeta. Eelnõu eesmärk ei ole riigi poolt kehtestada töötajatele

täiendavaid piiranguid ka töötajate poolt makstavatele hüvitistele.

Eesmärk ei ole ka ühtlustada tööandjate ja riiklikult makstavaid hüvitisi.

5

Märkuse esitaja/sisu Kommentaar märkusele

kavandatud Tervisekassa makstavale ajutise töövõimetuse

hüvitisele.

Samal aja jääb tööandjale võimalus TTOS § 123 alusel maksta

vabatahtlikult töövõimetushüvitist ehk hüvitada vabatahtlikult

haigushüvitise ülempiiri rakendamisest tekkiv vahe keskmise

töötasuga.

2. Eelnõuga muudetakse TTOS § 123 lõiget 4, millega

võimaldatakse tööandjale vabatahtlikult hüvitada

ravikindlustuse seaduses sätestatud ajutise töövõimetushüvitise

ülempiiri rakendumisest tuleneva saamata jääva summa.

Nõustume nimetatud muudatusega, kuid teeme ettepaneku

täpsustada selguse huvides sätte sõnastust selliselt, et tööandjal

on õigus vabatahtlikult hüvitada ajutise töövõimetuse hüvitise

ülempiiri ja keskmise töötasu vahe, nt järgnevalt:

„Ravikindlustuse seaduse § 54 lõikes 11 sätestatud ajutise

töövõimetuse hüvitise ülempiiri rakendumisel võib tööandja

hüvitada töötajale ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri ja

keskmise töötasu vahe.“.

Arvestatud sisuliselt. Eelnõu on muudetud tulenevalt RAMi

samasisulisest märkusest. Lisaks kehtestatakse säte uue lõikena 41.

Eesti Töötukassa

1) Eelnõu § 2 kohaselt pikendatakse puuetega inimeste

sotsiaaltoetuste seaduses sotsiaalkindlustusameti poolt puude

raskusastme tuvastamise või tuvastamata jätmise otsuse

tegemise aega 15 tööpäevalt 30 tööpäevani kõikides

vanusegruppides. Seletuskirjas on põhjenduseks toodud

ülesande täitmisel inimressursi piiratus. Seletuskirja kohaselt

„puude raskusastme taotleja jaoks pikeneb otsuse saamise aeg.

Kuigi muudatus pikendab puude raskusastme tuvastamise aega,

ei kaota inimesed pikema menetlusaja tõttu oma toetuse

suuruses. Pikem menetlusaeg võib viivitada puude

Arvestatud. Eelnõu seletuskirja mõjude osa täiendatud mõjuga

töötukassale, sh on välja toodud täiendav mõju puude raskusastmega või

vähenenud töövõimega inimestele ning olemasolevad

leevendusmeetmed.

6

Märkuse esitaja/sisu Kommentaar märkusele

raskusastmega seotud teenuste, nagu rehabilitatsioon,

kättesaadavust, kuid esmased terviseprobleemidega seotud

teenused jäävad inimesele kättesaadavaks sõltumata puude

raskusastme määramisest“. Töötukassa juhib tähelepanu, et

muudatus omab mõju nii töötukassa tegevusele kui ka

vähenenud töövõimega inimeste teenuste kättesaadavusele.

Arvestades töövõime hindamise menetlustähtaega, mis on

samuti 30 tööpäeva ja korduvhindamise tähtaega, mis on kuni 50

tööpäeva enne eelneva hindamise perioodi lõppemist, võib

tekkida surve töövõime hindamise taotluste varasemaks

esitamiseks, et puude hindamisest tulenev teenuse saamise õigus

ei katkeks. Töötukassa andmetel esitab keskmiselt 70%

klientidest töövõime hindamise ja puude tuvastamise

ühistaotluse ca 30 tööpäeva enne eelneva otsuse lõpptähtaega,

mis tähendab seda, et väga suurt klientide hulka ohustab teenuse

katkemine mingiks ajaks. Lisaks sotsiaalkindlustusmeti poolt

osutatavatele teenustele sõltub puude olemasolust ka mitmete

kohaliku omavalitsuse poolt osutatavate teenuste kättesaadavus.

Eelnõu seletuskirjas on nenditud, et teenuste kättesaadavus võib

viibida, aga puudub analüüs kui paljusid

inimesi see puudutab ja võimalikud meetmed olukorra

leevandamiseks, et teenuste kättesaadavus ei katkeks ega viibiks.

2) Eelnõu § 5 punktiga 2 jäetakse sotsiaalmaksuseaduse

sotsiaalmaksu maksmise erijuhtude loetelust välja need

ravikindlustatud isiku abikaasad/registreeritud elukaaslased, kes

kasvatavad ühte või kahte 3–8-aastast last või kolme kuni kuut

last, kellest ükski pole noorem kui 8-aastane. Seletuskirja

kohaselt on muudatuse eesmärk soodustada mõlema vanema

tööturul osalemist. Samas puudub seletuskirjas analüüs selle

kohta, kuidas need ülalpeetavad abikaasad/registreeritud

elukaaslased, kelle põhitegevuseks on laste eest hoolitsemine,

Arvestatud mõjude osas. Töötukassaga on mõjude prognoos läbi

räägitud ja täpsustatud. Töötukassa mõjude rida on täiendatud ja lisatud

ka mõju Töötukassa administratsioonile ja selgitust sellevõrra

täpsustatud. Riigieelarvest makstavad kulud on jäetud rea alla mõjud

riigieelarvele ja need ei kajastu Töötukassa mõjude all, riigieelarve

mõjusid on samuti täpsustatud ja selgitusi täiendatud.

Selgitame vabatahtliku kindlustuslepingu tingimuste osas, et neid on

seletuskirjas piisavalt kajastatud. Isikutel, kelle eest varasemalt maksis

sotsiaalmaksu riik piisava aja jooksul, see õigus tekib. Samuti saab

7

Märkuse esitaja/sisu Kommentaar märkusele

saavad pelgalt riigipoolse ravikindlustuse kaotamise tõttu tööle

asuda ja on motiveeritud aktiivselt tööd otsima. On küsitav,

kuivõrd põhjendatud on eeldus, et pärast töötukassas

registreerimist on sihtrühma töötamise motivatsioon

hoolduskoormuse kõrval kasvav. Lisaks on välja toodud

võimalusena tervisekassaga vabatahtliku kindlustuslepingu

sõlmimise võimalus, aga välja ei ole toodud analüüsi, kui

paljudel sihtrühma kuuluvatest inimestest oleks RAKS § 22

tingimustele vastavalt võimalik vabatahtlikku kindlustuslepingut

sõlmida. Seletuskirja punkti 6.2.1 sotsiaalne mõju kohaselt on

mõju ulatus sihtrühmale suur, sest tähendab muutusi inimeste

käitumises võrreldes varasemaga ning see eeldab sihiteadlikku

kohanemist. Nendel inimestel on võimalus minna Töötukassasse

tööd otsima, asuda tööle või sõlmida Tervisekassaga vabatahtlik

kindlustusleping. Seletuskirja põhjal eeldatakse, et esimesel

aastal ca pooled sihtrühmast pöörduvad Töötukassa poole, ca

veerand läheb tööle ning 15% ostavad kindlustuse. Järgnevatel

aastatel suureneb tööle minejate proportsioon Töötukassasse

pöördunud inimeste arvelt. Seletuskirja punkti 6.2.2 mõju

riigivalitsemisele kohaselt sihtrühma pöördumine Töötukassa

poole mõjutab Töötukassa töökoormust. Seletuskirja põhjal

eeldatakse, et tegu on väikse mõjuga arvestades sihtrühma

suurust (esimesel aastal ca 500 inimest, järgnevatel aastatel

nende arv väheneb tööle minejate arvelt) ning seda, et

Töötukassasse pöörduvad isikud hajusalt aja jooksul, mida

toetab ennetav teavitustöö.

Töötukassa juhib tähelepanu, et muudatus võib riigivalitsemise

koondmõjuna (st kuludele ja töökoormusele üle asutuste kokku)

olla negatiivse suunaga. Ebasoovitavate mõjude risk seisneb

selles, et ühelt poolt väheneb muudatusega 1051 isiku

sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa, mida riik hüvitab täna läbi

lepingut sõlmida kindlustatud isik ka oma ülalpeetava eest. Iga

üksikisiku vastavust tingimustele saab kontrollida Tervisekassa

konkreetse isiku andmete alusel.

8

Märkuse esitaja/sisu Kommentaar märkusele

Tervisekassa. Teiselt poolt suureneb töötuna arvele tulijate eest

makstava ravikindlustuse kulu, mida riik hüvitab läbi

Töötukassa, kuid millele lisanduvad töötuna arvel

olekuga kaasnevad kulud nõustamisele, teenustele, toetustele.

Töötukassa praktika näitab, et hoolduskoormusega klientide

töötuna arvelolek on keskmisest pikem. Arvestusega, et

potentsiaalselt lisanduvad Töötukassasse uued töötud (esimesel

aastal pöörduvad umbes pooled, teiseks aastaks on töötuna

registreerunud 35% ja kolmandaks aastaks 25% sihtrühmast), on

Töötukassa eelarves tegemist arvestatava kulude kasvuga.

Kokkuvõttes koondmõju võib

riigivalitsemise sektorile tervikuna olla kulusid ja töökoormust

kasvatav. Seletuskirja p 7.2 tabelis 5 on mõju töötukassa

eelarvele meie hinnangul alahinnatud. Ülalmainitud eeldusi

kasutades töötuna registreerimise osakaalu ja töötuna

arvelolekuga kaasnevate kulude kohta leiame, et töötukassale on

2026. aastal muudatusest tingitud lisanduv kulu ca 1,2 miljonit,

teisel aastal ca 700 000 ja kolmandal aastal ca 500 000 eurot.

Antud kuluarvutuses on kululiikidena arvesse võetud

lisanduvate töötutega seotud teenuste, arveloleku ja nõustamise,

töötutoetuse ja sotsiaalmaksuga (ravikindlustus) seotud kulu.

Ainult sotsiaalmaksu kulu moodustab kaasnevatest kuludest

2026. aastal ca 360 000 eurot, 2027. aastal ca 280 000 eurot ja

2028. aastal ca 210 000 eurot.

Rahandusministeerium

1. Eelnõuga kaotatakse vanemahüvitise vähendamine, kui saaja

töötab ja teenib suurt palka. Leiame, et see on riigi poolt vale

sõnum ja riigieelarve paketi kokkuhoiu eesmärgiga vastuolus.

Kuigi seletuskirjas märgitakse, et sellega kaasneb negatiivne

risk, peetakse seda ebaoluliseks. Leiame, et siin on üks

vanemahüvitise võtmeprobleem, mis võib muudatusega

Selgitame, et kirjeldatud riski aitab maandada hüvitise ülempiiri

langetamine. See vähendab stiimulit "skeemitamiseks" ja aitab ühtlasi

vähendada naiste ja meeste hüvitiste soolist lõhet.

9

Märkuse esitaja/sisu Kommentaar märkusele

süveneda: hüvitist saav (suurema palgaga) vanem töötab ja

lapsega on tegelikult kodus see

vanem, kes hüvitist ei saa. Ennekõike võib tekkida soov

„skeemitada“ nendel, kes on kõrgemapalgalised ja kellel seni ei

olnud võimalust ega rahalist motivatsiooni süsteemist

maksimumi võtta. Sellega kaasneb ühelt poolt riigile täiendav

kulu ning teiselt poolt kaotab madalapalgalisem osapool oma

töösuhte ning ravikindlustuse. Vanemahüvitise eesmärk on

maksta asendussissetulekut inimesele, kes reaalselt last hooldab.

Palume Sotsiaalministeeriumil analüüsida kõnealuse muudatuse

mõju ja vajadusel täiendada eelnõu.

2. Sotsiaalmaksuseaduses ning töötervishoiu ja tööohutuse

seaduses tehtavate muudatuste kohaselt on ajutise töövõimetuse

hüvitise ülempiiri rakendumisel nii füüsilisest isikust ettevõtjal

(FIE) kui ka tööandjal õigus maksta maksuvabalt haigushüvitist

saamata jääva

summa ulatuses. Ajutise töövõimetuse hüvitise suuruse arvutab

Tervisekassa eelneval aastal isiku eest või tema poolt makstud

sotsiaalmaksu alusel. Selleks, et tööandja või FIE saaks määrata

saamata jäävat osa, peaks neil olema teada Tervisekassa

arvutatud ajutise töövõimetus hüvitise suurus. Sellist teavet

tööandajal ega FIE-l ei ole. Kõnealuse haigushüvitise suurust

peaks tööandja või FIE saama arvutada neile teada olevate

andmete põhjal.

Teeme ettepaneku muuta sõnastust järgmiselt:

1) sotsiaalmaksuseaduse § 3 punkti 18 täiendatakse teise lausega

järgmises sõnastuses: „Ravikindlustuse seaduse § 54 lõikes 11

sätestatud ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri rakendumisel

võib käesoleva punkti esimese lause alusel arvutatud summale

liita eelmise aasta kalendripäeva keskmise sotsiaalmaksuga

Arvestatud. SMS § 3 täiendatakse punktiga 19 eelnõus teisel kujul, kuid

ettepanekuga on sisuliselt arvestatud. Uus sõnastus on välja töötatud

koosöös RaM-iga. TTOS 123 lg 4 muudatusega on arvestatud ja eelnõu

on muudetud.

Tegemist on olnud vabatahtliku hüvitise maksmise võimalusega

loomisega, mis ongi ettevõtete lõikes erinevalt kasutatav lähtuvalt nende

motivatsioonist ja võimalustest oma töötajaid materiaalselt rohkem

toetada ajutise töövõimetuse perioodil. Oleme seletuskirjas selgitanud,

et tööandjad ja FIE-d saavad lähtuda arvutamisel ainult seaduses

sätestatud protsendist ja enda juures makstava töötasu andmetest (mis

on neile teada). Tervisekassa kasutab summeeritud sotsiaalmaksuga

maksustatud tulu andmeid ning nende andmete jagamine tööandjatega

oleks kõigile osapooltele liigne halduskoormus ja ka lubamatu, kuna

sisaldab inimese kõiki palgatulusid, mitte ainult neid mida konkreetne

tööandja vajaks.

10

Märkuse esitaja/sisu Kommentaar märkusele

maksustatava tulu ja ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri

vahe.

2) töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 123 lõiget 4 täiendatakse

teise lausega järgmises sõnastuses: „Ravikindlustuse seaduse §

54 lõikes 11 sätestatud ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri

rakendumisel võib tööandja keskmise töötasu ja ajutise

töövõimetuse hüvitise ülempiiri vahe töötajale hüvitada .“.

Lisaks märgime, et taoline soodustus tekitab ebavõrdset

kohtlemist olukorras, kus töötajal on mitu tööandjat või ta

tegutseb samaaegselt FIE-na. Seaduses on täpsustamata, millisel

tööandjal ja kui suures ulatuses on sellisel juhul õigus maksta

ülempiiri rakendumisel saamata jääva tulu ulatuses

sotsiaalmaksuvaba haigushüvitist

3. Eelnõuga lõpetatakse ülalpeetavate abikaasade/elukaaslaste

eest sotsiaalmaksu ravikindlustusosa maksmine. Seletuskirja

mõjuhinnangus on välja pakutud rida käitumuslikke eeldusi.

Mõned neist tunduvad liialt optimistlikud: näiteks, et kolme

aastaga on pooled inimesed mõjutatud sihtgrupist tööle läinud.

Seletuskirjas võiks välja tuua, kui tundlik on mõjuhinnang

nendele eeldustele ning millised riskid kaasnevad, kui need

eeldused osutuvad valeks.

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

4. Hetkel veel seletuskirjas toodud IT-kuludel puudub

katteallikas, otsused tehakse RES-RE

2025–2028 protsessis.

Teadmiseks võetud.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

Oleme eelnõuga tutvunud ning anname teada, et Kaubanduskoda

toetab eelnõu §-s 6 kirjeldatud muudatust, mis võimaldab

ravikindlustuse seaduses sätestatud ajutise töövõimetuse hüvitise

ülempiiri rakendumisel tööandjal ülempiiri rakendumisest

tuleneva puuduoleva summa töötajale hüvitada.

Teadmiseks võetud.

Eesti Pensionäride Ühenduste Liit

11

Märkuse esitaja/sisu Kommentaar märkusele

SMS eelnõu: Kas praeguse demograafilise kriisi tingimustes

Eestis, on perehüvitiste vähendamine ainuke meede, mille peale

seaduseeelnõu autorid said tulla.

Seletuskirjas märgitukohaselt on seaduste muudatuste

eesmärgiks ,,ühtlustada riiklike hüvitisi ning luua

tasakaalustatum ja riigieelarvele jõukohasem

sotsiaalkindlustussüsteem“

Halb on see ,et tasakaalustatus saavutatakse ainult osade

hüvitiste vähendamise kaudu, mistõttu saavutatakse

pseudotasakaal. Tegemist on sõnalise demagoogia.

Eriti kummastav praeguses demograafilises kriisis on ettepanek,

jätta välja sotsiaalmaksu maksmise erijuhtude loetelust

ravikindlustatud isiku abikaasad, kes kasvatavad mitut üle 3

aasta vanust last, selle asemel, et leida täiendavaid

hüvitisvõimalusi.

Selgitame, et kui vanem kasvatab kolme või enamat last, kellest

vähemalt üks on alla 8-aastane, siis säilib senine riigi poolt

sotsiaalmaksu maksmise kord. Samuti juhul, kui vanem kasvatab seitset

või enamat last.

TTOS: Kas töövõimetuse hüvitise maksmise lükkamine

ettevõtete kanda on see abinõu, mis tevisekassa finantsvehendite

nappusest päästab.

Selgitame, et ajutise töövõimetuse hüvitisele ülempiiri kehtestamine ei

tähenda, et tööandjad peavad ülejäänud osa töötajale hüvitama.

PISTS: Ei pea SKA menetlusaja pikendamist põhjendatuks. Teadmiseks võetud.

Justiitsministeerium

Justiitsministeerium kooskõlastab eelnõu lisatud failides esitatud

normitehniliste ja keelemärkuste ning seletuskirja kohta tehtud

märkustega arvestamisel.

Arvestatud, v.a ettepanekud, mis on all tabelis välja toodud.

Muutmise seaduse pealkirjas nimetatakse seadus, mille

muutmine lähtub eelnõu peaeesmärgist ja millest lähtuvad

muude seaduste muudatused (HÕNTE § 35 lg 2).

Selgitame, et eelnõusse on pandud kokku erinevad kokkuhoiu- ja

lisaraha leidmise meetmed eelarvepositsiooni puudujäägi

vähendamiseks, mis ei ole omavahel kõik sisu osas seotud. Seetõttu on

muudetavad seadused loetletud eelnõus tähestikulises järjekorras.

RaKS § 552 lg 1: Kas tuleks kõne alla: "kahekordne tulu"?

Mittearvestatud. See sõnastus peab olema sama, mis PHS § 40 lõike 1

sõnastus, kuna viitab samale keskmisele ühele kalendrikuu tulule. Siin

on viide keskmisele tulule, mis on välja arvutatud lõikes 2 toodu

kohaselt.

12

Märkuse esitaja/sisu Kommentaar märkusele

PHS § 639. 2026. aasta vanemahüvitise ülempiiri arvutamine.

Sättes ei räägita ülempiiri arvutamisest, vaid ülempiirist endast.

Pealkiri võiks olla "2026. aasta vanemahüvitise ülempiir". Kui

kõneldaks arvutamisest, siis tuleks lisada ka, kuidas seda

tehakse, nt jagatakse ülempiir millegagi .

Pigem: "vanemahüvitise saamise õiguse", ÕS ei soovita kasutada

fraasi "õigus millelegi".

Mittearvestatud. Sättes on toodud erisus PHS § 40 lõigetes 2 ja 3

sätestatud ülempiiri arvutamise korrast, nii et ülempiiri arvutamise

üldreegel on seaduses juba kirjeldatud. Rakendussäte viitabki just

ülempiiri arvutamise erisusele, mistõttu võiks see tulla välja ka

pealkirjast. Ka sätte sõnastuse puhul jääme § 40 lg 1 sõnastuse juurde,

kuna see on juba kehtivas seaduses kasutusel.

Vanemahüvitise ülempiiri vähendamine ning vanemahüvitise

ajal töötamise piirangu kaotamine. Selle muudatusel võib olla

oluline mõju sihtrühma käitumisele (sh isa vanemahüvitise

saajatele), seetõttu soovitame kaaluda muutuse mõjude

hindamiseks lisada eelnõusse järelhindamise kohustust sisaldava

säte.

Selgitame, et vanemahüvitise muudatuste järelhindamine toimub

andmete regulaarse seire kaudu ning tulemusi kuvab tulevikus ka

Sotsiaalministeeriumi HEA laste ja perede näidikulaud.

Eesti Puuetega Inimeste Koda

04.09.2024 saadeti kooskõlastuseks eelnõu, milles paluti

arvamust avaldada hiljemalt 11.09.2024. Eesti Puuetega

Inimeste Koda ja meie võrgustik juhib tähelepanu, et antud

eelnõu menetlemisel pole arvestatud hea kaasamise tavaga, sest

kooskõlastuseks on antud lühike ajaraam ning muudatusi pole

varasemalt sihtgruppidega läbi räägitud ega tutvustatud.

Teadmiseks võetud.

Eelnõuga plaanitakse pikendada puude raskusastme tuvastamise

tähtaegu, kuna 15 tööpäeva jooksul ei ole võimalik otsuseid teha

piiratud tööjõuressursi ja taotluse läbivaatamise keerukuse tõttu.

Oleme seisukohal, et tähtaegade pikendamine peab mh

parandama puude raskusastme tuvastamise otsuste kvaliteeti.

Eesti Puuetega Inimeste Kojale ja meie võrgustikule ning ka

laiemalt meie poole pöördujatele teeb muret, et viimastel aastatel

on suurenenud inimeste arv, kellel on puude raskusastet

vähendatud või üldse ära võetud. Oleme korduvalt teemat

ministeeriumi ametnikega tõstatanud ning teinud ka ametliku

Teadmiseks võetud. Selgitame täiendavalt, et 15 tööpäeva jooksul

oleks jätkuvalt võimalik puude raskusastet tuvastada kui SKA

ekspertiisitalitus saaks jätkata sama tööjõuressursiga nagu praegu.

Hetkel on menetlustähtaegade pikenemise peamine põhjus vajadus leida

tööjõukuludelt kokkuhoid ja puude raskusastme tuvastamise või

tuvastamata jätmise otsuse tegemise pikenemine 15 tööpäeva võrra

(koos puude tuvastamise ja toetusega edaspidi 40 tööpäeva) võimaldab

SKA andmetel alates 2025. aastast kokku hoida kolme menetleja

tööjõukulu ehk 69 000 eurot igal aastal.

Puudega inimeste arvu menetlustähtaegade pikendamine ei mõjuta.

13

Märkuse esitaja/sisu Kommentaar märkusele

pöördumise, mille osas oleme saanud vastuse põhjustest, miks

on puudega inimeste arv vähenenud (peamiseks põhjenduseks

taotlejate arvu vähenemine või vanaduspensioniealiste puhul

vähene rahaline motivatsioon toetust taotleda, mis ei tähenda

seda, et inimesel puuet ei oleks). Meie poole pöörduvad

inimesed, kelle puude raskusastmeid on vähendatud või ära

võetud olenemata sellest, et nende terviseseisund ei ole

muutunud. Samuti oleme korduvalt ministeeriumi ja

Sotsiaalkindlustusametiga aruteludes toonud välja otsuste

sisulist kvaliteeti – otsuste ebapiisavat põhjendamist ja

arusaadavust inimestele. Seega ootame, et antud muudatus

toetaks sisuliselt puude raskusastme tuvastamise menetlust ja

tõstaks väljastatavate otsuste kvaliteeti. Juhime tähelepanu, et

tähtaegade pikendamine peab olema selgelt ja arusaadavalt ka

inimestele kommunikeeritud ning inimestele vajalike teenuste ja

muu abi kättesaadavus ei tohi pikenevate tähtaegade tõttu

kannatada.

1

EELNÕU

17.09.2024

Perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Perehüvitiste seaduse muutmine

Perehüvitiste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 8 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Perehüvitiste määramise või määramata jätmise otsustab Sotsiaalkindlustusamet 30

tööpäeva jooksul nõuetekohase taotluse esitamisest.“;

2) paragrahvi 40 lõikes 1 asendatakse sõna „kolmekordne“ sõnaga „kahekordne“;

3) paragrahvi 40 lõige 5, § 43 lõige 2 ning §-d 44, 462 ja 463 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 46 lõikes 4 asendatakse sõna „viie“ arvuga „30“;

5) seaduse 5. peatüki 1. jagu täiendatakse §-dega 639 ja 6310 järgmises sõnastuses:

„§ 639. 2026. aasta vanemahüvitise ülempiiri arvutamine

2026. aasta ühe kalendrikuu vanemahüvitise ülempiiri arvutamise aluseks on lapse sünni aastast

ja lapsendaja vanemahüvitise korral vanemahüvitisele õiguse tekkimise aastast arvates üle-

eelmise kalendriaasta Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu

kahekordne tulu. Sotsiaalkindlustusamet avaldab hüvitise ülempiiri oma veebilehel 2025. aasta

1. mail.

§ 6310. Vanemahüvitise ülempiiri muudatuste rakendamine

2026. aasta 1. jaanuaril jõustuvaid vanemahüvitise ülempiiri muudatusi rakendatakse 2026.

aasta 1. jaanuaril või pärast seda eeldatavalt sündiva või sündinud lapse eest vanemahüvitise

määramisel või lapsendaja vanemahüvitise määramisel alates 2026. aasta 1. jaanuarist

jõustunud kohtumääruse või hoolduspere vanemaga sõlmitud lepingu puhul.“.

§ 2. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmine

Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 24 lõigetes 1 ja 2 asendatakse arv „15“ arvuga

„30“.

§ 3. Ravikindlustuse seaduse muutmine

Ravikindlustuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 42 lõikes 5 asendatakse arv „2,5“ arvuga „3,50“;

2) paragrahvi 54 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa täiendatakse pärast sõna „isikule“ tekstiosaga

„käesolevas seaduses sätestatud ülempiiri arvestades“;

2

3) paragrahvi 54 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Tervisekassa maksab kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva

eest kuni käesoleva seaduse § 552 alusel arvutatud hüvitise ülempiiri ulatuses.

(12) Ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri ei kohaldata käesoleva seaduse § 51 lõike 1

punktides 3, 41 ja 5 sätestatud kindlustusjuhtumi puhul.“;

4) paragrahvi 54 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kui kindlustatud isikul on mitu tööandjat ja tal on õigus vähemalt ühe tööandja juures

töötamise eest haigushüvitisele käesoleva seaduse § 51 lg 1 p 41 alusel, siis juhul kui tööandjal

ei ole võimalik pakkuda terviseseisundile vastavaid töötingimusi tulenevalt töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse § 124 lõikest 3, on hüvitis 70 protsenti tööandja poolt haiguslehele märgitud

töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse alguspäevale eelnenud päeval kehtinud

töötasust.“;

5) paragrahvi 55 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(9) Käesoleva seaduse § 51 lõike 1 punktides 3, 4 ja 41 sätestatud kindlustusjuhtumite puhul

arvutatakse haiguslehele märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse

alguspäevale eelnenud päeval kehtinud töötasu töölepingu seaduse § 29 lõige 8 alusel

kehtestatud korra kohaselt.“;

6) seadust täiendatakse §-ga 552 järgmises sõnastuses:

„§ 552. Ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri arvutamine

(1) Ühe kalendripäeva ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiir on kindlustusjuhtumi

alguspäevale eelnenud üle-eelmise kalendriaasta Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava

ühe kalendrikuu tulu kahekordne suurus jagatuna 30-ga.

(2) Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu suuruse arvutamiseks

järgmise kalendriaasta kohta korrutatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse § 13 lõike 3

alusel Vabariigi Valitsuse kinnitatud eelmise kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu

pensionikindlustuse osa keskmine suurus viiega ja saadud tulemus jagatakse 12-ga. Eesti

keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu suuruse arvutamisel ümardatakse

summa ühe sendi täpsusega.

(3) Tervisekassa avaldab käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 alusel arvutatud järgmise

kalendriaasta ühe kalendripäeva hüvitise ülempiiri oma veebilehel hiljemalt 1. detsembril.“;

7) paragrahvi 70 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Kui ambulatoorse eriarstiabi osutaja jätab kindlustatud isiku tema terviseseisundi tõttu

eriarstiabi osutaja jälgimisele või ravile, tohib kindlustatud isikult nõuda visiiditasu maksmist

kord aastas.“;

8) paragrahvi 70 lõike 5 punktid 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks;

9) seadust täiendatakse §-ga 701 järgmises sõnastuses:

3

„§ 701. Visiiditasu tervishoiutöötajaga võrdsustatud isiku teenuse eest tasumisel

(1) Kui tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lõike 6 kohaselt tervishoiutöötajaga

võrdsustatud isik osutab iseseisvalt ambulatoorset tervishoiuteenust pere- või eriarstiabi osutaja

saatekirja alusel, on tal õigus nõuda kindlustatud isikult visiiditasu maksmist.

(2) Kui tervishoiutöötajaga võrdsustatud isik osutab iseseisvalt tervishoiuteenust Eestis

tervishoiuteenuste osutamise tegevusluba omava perearstiabi või eriarstiabi osutaja saatekirjata

ei võta Tervisekassa üle tervishoiuteenuse eest tasumise kohustust (täiendav omaosalus).

(3) Kindlustatult isikult ei tohi nõuda visiiditasu maksmist, kui ta suunatakse

tervishoiutöötajaga võrdsustatud isiku juurde sama tervishoiuteenuse osutaja või sama

tervisekeskuse teise tervishoiutöötaja poolt.

(4) Kui tervishoiutöötajaga võrdsustatud isik jätab kindlustatud isiku tema terviseseisundi tõttu

jälgimisele või ravile, tohib kindlustatud isikult nõuda visiiditasu maksmist kord aastas.

(5) Kui patsient ütleb tervishoiuteenuse osutamise lepingu üles vähem kui 24 tundi enne teenuse

osutamiseks kokkulepitud aega või ei ilmu teenuse osutamiseks kokkulepitud ajal lepingu

täitmise kohta, on tervishoiuteenuse osutajal õigus nõuda patsiendilt järgmise tervishoiuteenuse

lepingu täitmisel visiiditasu kahekordses suuruses.“;

10) paragrahvi 72 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Koduvisiidi visiiditasu piirmäär on 5 eurot ja ambulatoorse eriarstiabi visiiditasu piirmäär

on 20 eurot.“;

11) paragrahvi 72 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Ambulatoorse eriarstiabi visiiditasu piirmäär on 5 eurot, kui ambulatoorset eriarstiabi

osutatakse kindlustatud isikule, kes on:

1) alla 19-aastane;

2) rase;

3) alla üheaastase lapse ema;

4) üle 63-aastane;

5) riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel töövõimetuspensioni või vanaduspensioni saaja;

6) töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud osalise või puuduva töövõimega;

7) töötu tööturumeetmete seaduse tähenduses;

8) sotsiaalhoolekande seaduse alusel toimetulekutoetuse saaja ja tema perekonnaliige, kui

isikule või tema perekonnale on ambulatoorse eriarstiabi osutamise kuul või sellele eelnenud

kahel kuul makstud toimetulekutoetust.

(12) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 11 nimetatud piirmäärasid kohaldatakse ka

tervisehoiutöötajaga võrdsustatud isiku iseseisvalt osutatud ambulatoorse tervishoiuteenuse

visiiditasule.“;

12) paragrahvi 72 lõikes 2 asendatakse arv „2,50“ arvuga „5“;

13) paragrahvi 72 lõiked 3–4 tunnistatakse kehtetuks;

14) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

4

„(31) Käesoleva seaduse 2026. aasta 1. jaanuaril jõustunud ajutise töövõimetuse hüvitise

ülempiiri puudutavaid muudatusi rakendatakse alates 2026. aasta 1. jaanuarist toimunud

kindlustusjuhtumite puhul avatud uutele töövõimetuslehtedele.“.

§ 4. Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmine

Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 32 lõikes 1 asendatakse arv „15“ arvuga „30“.

§ 5. Sotsiaalmaksuseaduse muutmine

Sotsiaalmaksuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 täiendatakse punktiga 19 järgmises sõnastuses:

„19) majandus- või kutsetegevuse vabastuse iga ravikindlustuse seaduse § 54 lõikes 11

sätestatud ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri rakendumise päeva eest arvestatud

arvestuslikku hüvitist, mille aluseks on füüsilisest isikust ettevõtjal tekkinud ravikindlustuse

seaduses või selle alusel antud määruses sätestatud kindlustusjuhtum, välja arvatud

ravikindlustuse seaduse §-s 60 sätestatud juhtudel, ja mis vastab füüsilisest isikust ettevõtja

eelmise aasta kalendripäeva keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava tulu ja ravikindlustuse

seaduses sätestatud töövõimetushüvitise protsendi korrutisele ning millest on lahutatud ajutise

töövõimetuse hüvitise ülempiiri summa, arvestades käesoleva seaduse § 2 lõikes 5 sätestatut.“;

2) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 6 lõige 33 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(33) Sotsiaalmaksu makstakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 1, 11 ja 10 alusel vaid

ühe last või lapsi kasvatava isiku eest käesolevas lõikes sätestatud punktide järjekorras.“;

4) paragrahvi 7 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „8,“.

§ 6. Tervisekassa seaduse muutmine

Tervisekassa seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(3¹) Tervisekassal on tagasinõudeõigus isiku suhtes, kes vastutab juhtumi toimumise eest,

mille tõttu Tervisekassa tasus tervishoiuteenuse osutajale tervishoiuteenuse osutamise eest

ravikindlustusega hõlmamata isikule, samuti kindlustusandjate ja Eesti Liikluskindlustuse

Fondi suhtes, kes on kohustatud võimaldama hüvitisi sama juhtumi raames.“;

2) paragrahvi 361 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks.

§ 7. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmine

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 123 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Ravikindlustuse seaduse § 54 lõikes 11 sätestatud ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri

rakendumisel võib tööandja keskmise töötasu ja ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri vahe

töötajale hüvitada.“.

5

§ 8. Seaduse jõustumine

(1) Käesoleva seaduse § 1 punktid 1 ja 4, § 2, § 3 punkt 1 ja § 4 jõustuvad 2025. aasta 1.

jaanuaril.

(2) Käesoleva seaduse § 1 punkt 5 ja § 3 punktid 7–13 jõustuvad 2025. aasta 1. aprillil.

(3) Käesoleva seaduse § 1 punktid 2 ja 3, § 3 punktid 2, 3, 6 ja 14 ning §-d 5 ja 7 jõustuvad

2026. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2024. a.

Algatab Vabariigi Valitsus 2024. a.

1

Perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga vähendatakse vanemahüvitise ülempiiri, kehtestatakse ülempiir ajutise töövõimetuse

hüvitisele ja kaotatakse vanemahüvitise vähendamine samaaegse töise tulu teenimise korral.

Samuti lõpetatakse riigipoolse sotsiaalmaksu maksmine kindlustatud isiku mittetöötava

abikaasa või registreeritud elukaaslase eest, kes kasvatab ühte või kahte 3–8-aastast last või

kolme kuni kuut last, kellest ükski pole noorem kui 8-aastane. Lisaks pikendatakse eelnõuga

perehüvitiste määramise, puude raskusastme tuvastamise ja riikliku pensioni määramise

menetlustähtaega.

Täiendavalt on eelnõusse lisatud pärast eelnõu esimest kooskõlastusringi:

1) Tervisekassa seaduse muudatused, et võimaldada Tervisekassa reservidest jaotamata tulemi

suuremas mahus kasutamist, kui kehtiv seadus seda võimaldab. Edaspidi saab Tervisekassa

nõukogu otsusega kasutada jaotamata tulemit suuremas määras, et tagada Tervisekassa

kohustuste täitmine olukorras, kus eelarve tulud pole selleks piisavad.

Samuti sätestatakse Tervisekassale tagasinõudeõigus, kui tegemist on ravikindlustusega

hõlmamata isiku tervishoiukulutustega, mille põhjustamise eest vastutab teine isik. Muudatus

on vajalik, et tõhustada ravikindlustusvahendite kasutust. Puudutab ca 700 isiku raviarvete

kulusid kokku ca 660 000 eurot aastas;

2) ravikindlustuse seaduse muudatused, et tervishoiu rahakasutuse tõhustamiseks suurendada

ja jaotada osaliselt ümber tervishoiuteenuste osutamisega seotud inimeste omaosaluse tasusid

– visiiditasu, voodipäevatasu ja retseptitasu. Visiiditasude puudutavad potentsiaalselt kõiki

ravikindlustatud inimesi (ca 1,3 miljonit 31.12.2023 seisuga) ja hõlmab ca 1,85 miljonit

arstikülastust aastas. Voodipäevatasud puudutavad ca 130 000 inimest ja retseptitasud ca 900

000 inimest.

Samuti täpsustatakse ravikindlustuse seaduse muudatusega ajutise töövõimetuse hüvitise

arvutamist pikaajalisel haiguslehel olevale isikule juhtudel, kus isikule ühe tööandja juures

võimaldatakse pärast 60 haiguspäeva töötamist (terviseseisundile vastavaid töötingimusi) ja

teise juures mitte ning tööandja poolt töövõimetuslehele märgitavat kehtiva töötasu mõistet.

Muudatus on vajalik, et oleks õigusselgus hüvitise arvutamise põhimõtetes. Tervisekassa

andmetel on mitme tööandjaga töötajaid ca 35 000.

Muudatuste peamine eesmärk on tagada riigi ressursside säästlikum kasutamine ja

administratiivsete kulude vähendamine. Muudatuste rakendamine aitab ühtlustada riiklikke

hüvitisi ning luua paindlikuma sotsiaalkindlustussüsteemi, mis on paremini kooskõlas riigi

rahaliste võimalustega. Samuti võimaldavad muudatused tagada otsuste kvaliteedi ja tõhususe

väiksema ametnike arvuga, mis toob kaasa avaliku sektori töökoormuse vähenemise.

Menetlustähtaegade muudatused jõustuvad 1. jaanuaril 2025. a. Vanemahüvitise ja ajutise

töövõimetuse hüvitise ülempiiri ning ravikindlustusega seotud muudatused jõustuvad 1.

jaanuaril 2026. a. Tervisekassa seaduse muudatused ning ravikindlustuse seaduse muudatused

2

mitme tööandjaga isikute ajutise töövõimetuse hüvitise arvutuspõhimõtete ja kehtiva töötasu

mõiste täpsustamiseks jõustuvad üldises korras. Visiidi- ja voodipäevatasusid puudutavad

seadusemuudatused jõustuvad 1. aprillil 2025. a ja retseptitasude suurendamise muudatus 1.

jaanuaril 2025. a. Sellega jäetakse piisav aeg nende muudatuste rakendamiseks ja avalikkuse

teavitamiseks.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna

perepoliitika juht Kadri Raid ([email protected], 56816531), hoolekande osakonna nõunik

Kadri Mets ([email protected], 5913 7972), hüvitiste ja pensionipoliitika osakonna piiriülese

sotsiaalkindlustuse juht Leili Eenlo ([email protected], 5914 3941), hüvitiste ja

pensionipoliitika osakonna pensionipoliitika juht Merle Sumil-Laanemaa (merle.sumil-

[email protected], 5916 6728) ja tervisesüsteemi arendamise osakonna tervisevõrdsuse

poliitika juht Lii Pärg ([email protected], telefon 591 43942). Eelnõu koostamisse on olnud

kaasatud ka Sotsiaalkindlustusameti (edaspidi ka SKA) ja Tervisekassa ametnikud.

Eelnõu mõjude hindamise osa on teinud Sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakonna

analüütikud Age Viira ([email protected], 59107348) ja Elo Reitalu ([email protected], 5913

0724) ning nõunikud Alis Tammur ([email protected], 5911 4135) ja Ülle Marksoo

([email protected], 5913 4890). Eelnõu mõjude hindamisse on olnud kaasatud ka SKA ja

Tervisekassa analüütikud.

Eelnõu juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusloome- ja

isikuandmete kaitse nõunik Alice Sündema ([email protected], 5911 1796), õigusnõunik

Reet Kodu ([email protected], 5855 3159) ning terviseõiguse juht ja osakonnajuhataja asetäitja

Ebe Sarapuu ([email protected], 5912 9275).

Eelnõu on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalituse

keeletoimetaja Virge Tammaru ([email protected], 6269320).

1.3. Märkused

Eelnõu esitatakse koos 2025. aasta riigieelarve seaduse eelnõuga.

Eelnõuga muudetakse järgmisi seaduste redaktsioone:

1) perehüvitiste seadus (PHS), RT I, 06.07.2023, 62;

2) puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (PISTS), RT I, 17.08.2024, 10;

3) ravikindlustuse seadus (RaKS), RT I, 21.06.2024, 19;

4) riikliku pensionikindlustuse seadus (RPKS), RT I, 14.12.2023, 7;

5) sotsiaalmaksuseadus (SMS), RT I, 02.05.2024, 24;

6) Tervisekassa seadus (TerKS), RT I, 02.05.2024, 26;

7) töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS), RT I, 02.05.2024, 29.

Eelnõu ei ole seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses.

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

3

PHS-i muudatuste eesmärk on luua tasakaalustatum ja riigieelarve seisukohast jõukohasem

vanemahüvitise süsteem, kus erisus minimaalse ja keskmise hüvitise ning maksimaalse hüvitise

vahel ei ole nõnda suur. Samuti soovitakse ühtlustada erinevate vanemahüvitise liikide

ülempiirid ning anda vanemapuhkusel viibijatele vabadus teenida täiendavat tulu ilma

vanemahüvitise vähenemiseta.

PHS-i, PISTS-i ja RPKS-i menetlustähtaegade muudatuste eesmärk on pikendada perehüvitiste

määramise, puude raskusastme tuvastamise või tuvastamata jätmise ja riikliku pensioni

määramise tähtaegasid, et need ülesanded oleks ka piiratuma inimressursi tingimustes

kvaliteetselt täidetavad.

RaKS-i muudatuste eesmärk on ajutise töövõimetuse hüvitistele ülempiiri sätestamisega

ühtlustada hüvitiste maksmisel sarnaste sotsiaalkindlustushüvitiste (ema vanemahüvitis ja

ajutise töövõimetuse hüvitis) saajatele sarnased ülempiirid. Ajutise töövõimetuse hüvitise

eelarve suurenemist mõjutab enim palgakasv. Seetõttu on muudatus vajalik, et võimaldada

Tervisekassal ravikindlustushüvitiste eelarve piiratud ressursside tingimustes täita seadusest

tulenevaid ülesandeid.

SMS-is eelnõu § 5 punktidega 2–4 tehtud muudatuste eesmärk on viia riigi sotsiaalmaksu

maksmise erandid kooskõlla töö- ja pereelu toetamise ja muutunud peremudelitega. Eelnõuga

muudetakse sotsiaalmaksu maksmise erijuhtude loetelu, kust jäetakse välja need

ravikindlustatud isiku abikaasad / registreeritud elukaaslased, kes kasvatavad ühte või kahte 3–

8-aastast last või kolme kuni kuut last, kellest ükski pole noorem kui 8-aastane. Muudatuse

eesmärk on soodustada mõlema vanema tööturul osalemist. 3-aastastel lastel on võimalik käia

lasteaias, mis võimaldab vanemal saada ravikindlustuskaitse tööturul osalemise kaudu. Veelgi

enam, tööturul osalemine tagab kaitse ka muude riskide vastu – tagatud on nii

pensionikindlustus kui ka töötuskindlustus. Väikelaste ja lasterikaste vanemate eest jätkab riik

sotsiaalmaksu maksmist ka edaspidi. Nimetatud muudatus on kooskõlas Eesti

sotsiaalkindlustussüsteemi põhimõtetega, kus õigused sotsiaalkaitsele on üldjuhul

individuaalsed ega ole sõltuvuses teise (kindlustatud isiku) abikaasaks või registreeritud

elukaaslaseks olemisest.

TerKS-i muutmise eesmärk on võimaldada Tervisekassa reservidest jaotamata tulemi

kasutuselevõttu seni seadusega lubatust suuremas mahus. Samas säilib tingimus, et jaotamata

tulemi kasutuselevõtu otsustab Tervisekassa nõukogu. Samuti täiendatakse seadust

Tervisekassa õigusega nõuda tagasi kulutusi isikutelt, kes vastutavad ravikindlustamata isikule

tervisekahjustuse tekitamise eest sarnaselt ravikindlustatud isikutele tervisekahjustuse

tekitamisega.

RaKS-i muutmise eesmärk on reguleerida ajutise töövõimetuse hüvitise arvutamist pikaajalisel

haiguslehel olevale isikule, kellel on ravikindlustus mitme tööandja kaudu ning täpsustada

tööandjate poolt töövõimetuslehele märgitava kehtiva töötasu mõistet. Samuti kehtestatakse

uued määrad visiiditasule, voodipäevatasule ja retseptitasule. Visiiditasu hindasid muudeti

viimati 2013. aastal. Üleüldises hinnatõusude olukorras aitab antud meede raviasutustel korvata

lepingumahtude vähendamise mõjusid ja parandada finantsilist jätkusuutlikkust ning

Tervisekassal aitab muudatus eelarve keerulises olukorras osaliselt pidurdada

tervishoiuteenuste hinnatõusu ja püüda hoida inimestele tervishoiuteenuste tänast

kättesaadavust. Ambulatoorse eriarstiabi sh vältimatu abi visiiditasu suurus on praegu 5 eurot

ja tõuseb muudatusega 20 eurole. Erand sätestatakse haavatavamatele elanike rühmadele

(toimetulekutoetuse saajad, alla 19-aastased lapsed, lapseootel naised, eakad, töötud jne), kellel

jääb visiiditasuks 5 eurot. Alla 2-aastased lapsed ja lapseootel naised on täna visiiditasust

4

vabastatud (ca 40 000 inimest), ka neile rakenduks uuest aastast 5 eurot visiiditasu. Selleks, et

eriarstiabis ravi käigus korduvaid külastusi vajavad inimesed ei satuks tervise tõttu vaesusriski,

piiratakse visiiditasu küsimist ühele korrale aastas, kui ambulatoorse eriarstiabi osutaja jätab

kindlustatud isiku tema terviseseisundi tõttu eriarstiabi osutaja jälgimisele või ravile.

Voodipäevatasu suureneb 2,50 eurolt 5 eurole ning retseptitasu 2,50 eurolt 3,50 eurole. Kuna

perearstiabi on visiiditasuta, siis tõenäoliselt motiveerib vältimatu abi osutamisel visiiditasu

suurendamine inimesi edaspidi lihtsamate terviseprobleemidega pöörduma EMO asemel

perearstile, mis aitab vähendada ja hoida kokku Tervisekassal edaspidi ebavajalike EMO

visiitidega kaasnevaid eelarve kulusid.

TTOS-i muudatuse eesmärk on täpsustada seaduse sätet, kui rakendub RaKS-is ajutise

töövõimetuse hüvitise ülempiir ehk anda tööandjatele võimalus sotsiaalmaksuvabastusega

kompenseerida töötajatele hüvitise ülempiiri ja saamata jääva töötasu vahet. Sama muudatus

on tehtud ka SMS-is, mis reguleerib FIE vabatahtliku haigushüvitise sotsiaalmaksuvabastust.

Eelnõule ei ole eelnenud väljatöötamiskavatsuse koostamist, kuna tegemist on riigi ressursside

säästlikuma kasutamise ja administratiivsete kulude vähendamise eelnõuga, mis tuleb esitada

Riigikogule kiireloomuliselt, enne 2025. aasta riigieelarve menetlemist. Hea õigusloome ja

normitehnika eeskirja § 1 lõike 2 punkti 1 kohaselt ei ole väljatöötamiskavatsuse koostamine

sellisel juhul nõutav.

2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kaheksast paragrahvist, millest esimeses seitsmes paragrahvis sätestatakse

seaduste muudatused ning kaheksandas seaduse jõustumissätted.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse PHS-i.

Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse PHS § 8 lõiget 1 selliselt, et edaspidi otsustab SKA

perehüvitiste määramise või määramata jätmise nõuetekohase taotluse esitamisest alates 30

tööpäeva jooksul. Praegu kohaldub perehüvitise määramise otsustamisele sotsiaalseadustiku

üldosa seaduse §-s 25 sätestatud tähtaeg kümme tööpäeva. Perehüvitiste määramise tähtaega

pikendatakse kümnelt tööpäevalt 30 tööpäevani, et tagada menetluse põhjalikkus ja teostatavus

vähesema tööjõuga. Muudatus võimaldab SKA-l koguda ja kontrollida vajalikke andmeid,

vähendades vigade riski ja parandades otsuste kvaliteeti. See aitab paremini hallata kasvanud

menetluskoormust ning tagada ühtlasem ja kvaliteetsem teenus, arvestades SKA vähenenud

tööjõuressurssidega. Nendel juhtudel, kui perehüvitiste taotluse saab lahendada lühema tähtaja

jooksul, seda ka tehakse.

Eelnõu § 1 punktiga 2 asendatakse PHS § 40 lõikes 1 sõna „kolmekordne“ sõnaga

„kahekordne“. Muudatus tähendab seda, et vanemahüvitise ülempiiri arvutamisel võetakse

aluseks vanemahüvitise õiguse tekkimise aastast arvates üle-eelmise kalendriaasta Eesti

keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu senise kolmekordse suuruse

asemel kahekordne suurus.

Vanemahüvitise ülempiiri vähendamine on kooskõlas riigi muutunud eelarveliste

võimalustega, säilitades samas senise vanemahüvitise asendusmäära ja maksmise perioodi.

Samuti aitab muudatus vähendada lõhet hüvitist saavate kõrgema ja madalama sissetulekuga

perede vahel.

5

Eelnõu § 1 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks PHS § 40 lõige 5, mis seni välistas

vanemahüvitise ülempiiri kohaldamise ema vanemahüvitisele, ja § 43 lõige 2, mis sätestas ema

vanemahüvitise ülempiiri rakendamise vaid järjestikuste sündide korral. PHS § 40 lõige 6 on

juba kehtetu alates 10.04.24 (PHS § 88 lg 9). Selle muudatuse eesmärk on ühtlustada

vanemahüvitise määramise põhimõtted, kaotades ema vanemahüvitisele kehtivat ülempiiri

puudutavad erisused. Muudatusega ajutise töövõimetushüvitise määramises kõrvaldatakse

senised piirangud ja erandid, mis välistasid ülempiiri kohaldamise ema vanemahüvitisele,

tagades kõikidele vanematele võrdsed tingimused ning suurendades süsteemi õiglust ja

läbipaistvust.

Näide 1 – ülempiiri arvutamine

Enne muudatust

Kaisa saab 2025. aastal lapse. Tema vanemahüvitise arvestusperioodi keskmine

sotsiaalmaksuga maksustatav ühe kalendrikuu tulu on 4800 eurot. 2025. aastal on

vanemahüvitise summa ülempiiri arvutamise aluseks lapse sünni aastast arvates üle-eelmise

kalendriaasta Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu sotsiaalmaksuga

maksustatava tulu kolmekordne suurus (5265 eurot). Kuigi tema vanemahüvitise ja -puhkuse

periood kestab ka 2026. aastal kui seadus muutub, ei mõjuta see vanemahüvitise summa

suurust. Tema vanemahüvitise suurus on 4800 eurot.

Pärast muudatust

Kaisa saab 2026. aastal lapse. Tema vanemahüvitise arvestusperioodi keskmine

sotsiaalmaksuga maksustatav ühe kalendrikuu tulu on 4800 eurot. 2026. aastal on

vanemahüvitise summa ülempiiri arvutamise aluseks lapse sünni aastast arvates üle-eelmise

kalendriaasta Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu kahekordne

suurus 3671 eurot. See ongi Kaisa vanemahüvitise suurus.

Näide 2 – ülempiiri kohaldamine järjestikuste sündide korral

Järjestikuste sündide korral kohaldub ülempiir vastavalt kehtivale seadusele.

Anna sai esimese lapse 2024. aastal ning tema vanemahüvitise suurust arvutati lähtuvalt

vanemahüvitise arvestusperioodi keskmisest sotsiaalmaksuga maksustatavast ühe kalendrikuu

tulust, mis oli 4800 eurot. Ülempiirina kehtis 2024. aastal ühe kalendrikuu keskmise

sotsiaalmaksuga maksustatav tulu kolmekordne suurus (4733,53 eurot). Seega kujunes Anna

vanemahüvitise suuruseks 4733,53 eurot.

Anna saab teise lapse 2026. aastal. Ta ei ole vahepeal teeninud sotsiaalmaksuga maksustatavat

tulu ning on viibinud esimese lapsega vanemapuhkusel. Seega on Anna vanemahüvitise

määramise aluseks enne esimese lapsega vanemapuhkusele jäämist teenitud töötasu. Kuna aga

seaduses on muutunud ülempiiri arvutamise alus, on teise lapse puhul Anna vanemahüvitise

suuruseks ühe kalendrikuu keskmise sotsiaalmaksuga maksustatav tulu kahekordne suurus

3671 eurot.

Eelnõu § 1 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks ka PHS §-d 44, 462 ja 463, mis reguleerisid

vanemahüvitise ümberarvutamist juhul, kui vanemahüvitise saaja saab vanemahüvitise

maksmise kuul sotsiaalmaksustatavat tulu enam kui pool hüvitise ülempiirist, ja vastavat

teavitamiskohustust.

6

Sotsiaalmaksuga maksustatava tulu teenimise piirangu kaotamine jagatava ja lapsendaja

vanemahüvitise saamise ajal leevendab vanemahüvitise ülempiiri vähendamist, sest võimaldab

hüvitise suuruses kaotamata tulu teenimist jätkata. Seejuures on just kõrgepalgalistel inimestel

võimalus ja motivatsioon tulu teenimist nt osalise kodutööna jätkata. Kontakti hoidmine

tööturuga aitab vanematel säilitada oma tööalased oskused ja kvalifikatsioon, vähendades

seeläbi tööhõivesse naasmise raskusi pärast vanemapuhkuse lõppu.

Muudatus lihtsustab kehtivat vanemahüvitise süsteemi, kaotades korra, mille järgi

vanemahüvitis vähenes, kui sotsiaalmaksustatav tulu ületas poole hüvitise ülempiirist. See kord

nõudis peredelt ja riigilt pidevat tulude jälgimist ja teavitamist, mis omakorda suurendas

bürokraatiat ja tekitas lapsevanemates segadust. Muudatus vähendab vajadust pideva

aruandluse järele ning muudab töö ja pereelu ühitamise lihtsamaks.

Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse § 46 lõikes 4 sätestatud menetlusaega 5 tööpäevalt 30

tööpäevale. Muudatuse kohaselt määratakse ja makstakse edaspidi juhul, kui isa või teine

vanem taotleb isa vanemahüvitist lapse sünnile eelneva perioodi eest, vanemahüvitis 30

tööpäeva jooksul pärast lapse sündi, kui on täidetud lõikes sätestatud tingimused. Muudatuse

eesmärk on viia isa vanemahüvitise määramise ja maksmise tähtaeg kooskõlla teiste

perehüvitiste menetlusaegadega.

Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse PHS 5. peatüki 1. jagu rakendussätetega (§-d 639 ja 6310).

Paragrahvis 639 sätestatakse 2026. aasta vanemahüvitise ülempiiri arvutamise erisus. 2026.

aasta ühe kalendrikuu vanemahüvitise ülempiiri arvutamise aluseks on lapse sünni aastast või

lapsendaja vanemahüvitisele õiguse tekkimise aastast arvates üle-eelmise kalendriaasta Eesti

keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu kahekordne suurus. Muudatuse

kohaselt jääb ülempiiri arvutamise üldine alus samaks, kuid ülempiir väheneb ühe kalendrikuu

kolmekordselt tulult kahekordsele nagu näeb ette ka PHS § 40 lõike 1 muudatus, mis jõustub

1. jaanuaril 2026. a. 2026. a vanemahüvitise ülempiiri arvutamiseks peab SKA aga rakendama

juba uut reeglit. SKA avaldab 2026. aasta ülempiiri oma veebilehel 1. mail 2025. a. Varajane

teavitamine annab peredele vajaliku ettevalmistusaja, et olla muudatustest teadlik ja nendega

kohaneda.

Paragrahvis 6310 sätestatakse reeglid vanemahüvitise ülempiiri muudatuste rakendamise

kohta. Vanemahüvitise ülempiiri muudatused, mis jõustuvad 1. jaanuaril 2026, rakenduvad

kõigile laste puhul, kelle eeldatav sünnitähtaeg on või sünd toimub sel kuupäeval või pärast

seda, samuti lapsendaja vanemahüvitise saajatele, lähtudes kohtumääruse jõustumisest või

hoolduspere lepingu sõlmimisest. Muudatused ei mõjuta vanemahüvitise suurust nende laste

eest, kelle eeldatav või tegelik sünnitähtaeg on enne 01.01.2026 või kelle puhul on määratud

lapsendaja vanemahüvitis enne 01.01.2026. Muudatuse varasem jõustumine on vajalik, et

Sotsiaalkindlustusamet saaks juba lapse planeeritava sünnikuupäeva alusel saata korrektsed

vanemahüvitise pakkumused ja teha vanemahüvitise määramised, mis arvestavad nii lapse

eeldatava kui ka tegeliku sünnikuupäevaga.

Näide 1

Kaisa on töötav ema, kellel tekib õigus ema vanemahüvitisele 70 päeva enne lapse eeldatav

sünnikuupäev, mis on 27. detsembril 2025. Sel juhul määratakse ja makstakse Kaisale ema

vanemahüvitis vastavalt sellele seadusele, mis kehtib eeldatava sünnikuupäeva ajal. Kui aga

Kaisa laps sünnib hoopis 2. jaanuaril 2026, siis 1. jaanuaril 2026 jõustuva seadusemuudatuse

järgi rakendatakse uus kord ainult jagatavale vanemahüvitisele, kuid ema vanemahüvitist

7

makstakse ikka vastavalt eeldatavale sünnikuupäevale ehk 27. detsembril 2025 kehtiva seaduse

järgi.

Näide 2

Kaisa on töötav ema, kellel tekib õigus ema vanemahüvitisele 70 päeva enne lapse eeldatav

sünnikuupäev, mis on 5. jaanuaril 2026. Sel juhul määratakse ja makstakse Kaisale ema

vanemahüvitist vastavalt sellele seadusele, mis kehtib eeldatava sünnikuupäeva ajal. Kui aga

Kaisa laps sünnib hoopis 25. detsembril 2025, siis 1. jaanuaril 2026 jõustuva seadusemuudatuse

järgi rakendatakse uus kord ainult ema vanemahüvitisele, kuid jagatavat vanemahüvitist

makstakse ikka vastavalt sünnikuupäevale ehk 25. detsember 2025.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse PISTS-i.

PISTS § 24 lõigete 1 ja 2 muudatusega pikendatakse SKA poolt puude raskusastme tuvastamise

või tuvastamata jätmise otsuse tegemise aega 15 tööpäevalt 30 tööpäevani kõikides

vanuserühmades. Puude raskusastme tuvastamise ekspertiisi tähtajad on püsinud pikalt samad

ega võta enam asjakohaselt arvesse ekspertiisiks olemasolevat SKA tööjõuressurssi.

Kehtiva seaduse kohaselt teeb SKA puude raskusastme tuvastamise või tuvastamata jätmise

otsuse 15 tööpäeva jooksul ekspertiisiks piisavate andmete saamise päevast arvates (lapsed,

vanaduspensioniealised ja tööealised, kes taotlevad ainult puude tuvastamist). Kui tööealine

inimene on teinud töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise ühistaotluse, teeb

SKA otsuse 15 tööpäeva jooksul eksperdiarvamuse ja Eesti Töötukassa (edaspidi töötukassa)

tehtud töövõime hindamise otsuse saamise päevast arvates. Muudatuse tulemusel peab SKA

tegema puude raskusastme tuvastamise või tuvastamata jätmise otsuse 30 tööpäeva jooksul,

millele lisandub sotsiaalministri määruse nr 49 alusel sotsiaaltoetuse määramise või määramata

jätmise otsus, mis tuleb teha kümne tööpäeva jooksul puude raskusastme tuvastamise või

tuvastamata jätmise otsuse tegemise päevast arvates. Seega on puude tuvastamise ja toetuse

määramise aeg praegu kokku 25 tööpäeva, mis pikeneb muudatuse kohaselt 40 tööpäevale.

Puude raskusastme tuvastamise otsuse tegemise maksimaalse võimaliku aja pikendamine on

vajalik, sest arvestades puude raskusastme tuvastamise taotluse läbivaatamise keerukust ja

piiratud tööjõuressursse, ei ole võimalik edaspidi puude raskusastet tuvastada 15 tööpäeva

jooksul. Sarnaselt puude raskusastme tuvastamise muudatusega on juba kehtivas

töövõimetoetuse seaduses sätestatud, et töötukassa teeb töövõime hindamise otsuse 30 tööpäeva

jooksul nõuetekohase töövõime hindamise taotluse saamisest arvates ja töövõimetoetuse

määramise otsuse kümne tööpäeva jooksul töövõime hindamise otsuse tegemise päevast

arvates.

Muudatuse tulemusena inimese jaoks puude raskusastme tuvastamise aeg küll pikeneb, kuid

toetus määratakse puude raskusastme tuvastamise päevast, milleks loetakse päev, mil inimene

on esitanud SKA-le (või töötukassale) taotluse puude raskusastme tuvastamiseks. Pikema

menetlusaja tõttu võib puude raskusastmega seotud abi (nt rehabilitatsiooniteenus, puude

raskusastmega seotud soodustused) saamise aeg pikeneda, kuid terviseprobleemi ilmnedes on

esmajärjekorras vajalik abi ja teenused inimesele kättesaadavad puude raskusastmest sõltumata.

Eelnõu §-ga 3 muudetakse RaKS-i.

Eelnõu § 3 punktiga 1 muudetakse § 42 lõikes 5 kehtestatud ravimi väljastamise omaosaluse

alusmäära (nn retseptitasu) 2,50 eurot retsepti kohta 3,50 eurole retsepti kohta. Kehtima jääb

8

varasem tingimus, et omaosaluse alusmäära rakendatakse ainult Tervisekassas kindlustatud

isiku suhtes ambulatoorse ravi korral.

Eelnõu § 3 punktiga 2 täiendatakse RaKS § 54 lõike 1 sissejuhatava lauseosa pärast sõna

„isikule“ tekstiosaga „käesolevas seaduses sätestatud ülempiiri arvestades“.

Muudatuse tulemusena rakendub Tervisekassa makstavale ajutise töövõimetuse hüvitisele

ülempiir, mis põhineb samadel alustel PHS-i alusel makstava vanemahüvitise ülempiiriga.

Ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri arvutamine on sätestatud RaKS §-s 552 ja

vanemahüvitise ülempiiri arvutamine on sätestatud PHS §-s 40. Muudatuse eesmärk on

ühtlustada sotsiaalkindlustushüvitiste (ema vanemahüvitis ja ajutise töövõimetuse hüvitis)

saajatele sarnased ülempiirid.

Eelnõu § 3 punktiga 3 lisatakse RaKS § 54 lõiked 11 ja 12 , eesmärgiga sätestada põhimõte,

mille kohaselt maksab Tervisekassa kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist RaKS §

552 alusel arvutatud hüvitise ülempiiri ulatuses, kuid see ei kehti teatud kindlustusjuhtumite

puhul.

Kindlustusjuhtumite erandid, millele ülempiiri ei rakendata on järgmised:

1) kindlustatud isikult elundi või vereloome tüvirakkude eemaldamine teisele isikule

raviotstarbeliseks ülekandmiseks, mille puhul raviv arst on määranud, et kindlustatud isik

ei ole selle tõttu ajutiselt võimeline töötama oma töö- või ametikohal või jätkama oma

ülesannete täitmist või majandus- või kutsetegevust. Erand on vajalik, et ei väheneks

inimeste motivatsioon materiaalsetel kaalutlustel olla elundi või vereloome tüvirakkude

doonoriks;

2) kindlustatud isiku töötamine TTOS § 124 lõike 1 või § 125 lõike 1 alusel. Tegemist on

kindlustusjuhtumitega, mille korral pikaajalisel haiguslehel viibiv inimene pärast 60

haiguspäeva jätkab haiguslehe ajal tervisele kohandatud tingimustes töötamist ning kui rase

ja emapuhkuse õigusega töötaja jätkab haiguslehe ajal kergemates ülesannetes töötamist.

Sellisel juhul säilitab tööandja inimesele vähemalt 50% kindlustusjuhtumile eelnevast

töötasust ja Tervisekassa maksab ülejäänud osas palgavahet. See tähendab, et tegemist on

tööandja ja Tervisekassa ühise panusega, et motiveerida pika aega tervise tõttu töölt eemal

olevaid inimesi jätkama osalise ajaga või kergemates ülesannetes töötamist. Sellega

ennetatakse inimeste tervise tõttu tööturult väljalangemise ja püsiva töövõimetuse riske.

Samuti on inimeste osalise ajaga või kergemates ülesannetes töötamise jätkamisel

positiivne mõju Tervisekassa eelarvekulude kokkuhoiule ja riigi maksutulule võrreldes

olukorraga, kus pikaajalise ajutise töövõimetuse vajadusega inimesed või rasedad jääksid

pikaks ajaks (kuni 182 päevaks või kuni emapuhkuse alguseni) haiguslehele ja kasutaksid

haigushüvitist.

Eelnõu § 3 punktiga 4 täiendatakse § 54 lõikega 5, et sätestada, kuidas Tervisekassa arvutab

haigushüvitist isikule, kes töötab mitme tööandja juures ja kui ühe tööandja juures

võimaldatakse isikule töötamist (terviseseisundile vastavaid töötingimusi) ja teise juures mitte.

Kehtivas regulatsioonis ei tulnud selgelt välja, milline on sellisel juhul Tervisekassa poolt

makstava hüvitise määr ja millistele andmetele tuginedes arvutatakse hüvitist selle tööandja

juurest, kus isik ei tööta. Kehtiv kord võimaldab tõlgendada, et hüvitist arvutakse eelmise

kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu andmetelt. Seejuures on mitme tööandja

juhtumite korral hüvitise protsent seaduses määratlemata. Samas oli 15.05.2024 jõustunud

seadusemuudatuse eesmärk ühtlustada arvutamise põhimõtted haiguslehe ajal töötamise

9

õigusega sihtrühmadele – rase, kellel on väljastatud haigusleht terviseseisundile vastava töö

andmiseks ja üle 60 päeva haiguslehel olnud töötaja, kellel tekib õigus töötada töötingimuste

ajutiseks kergendamiseks väljastatud haiguslehe alusel. Kehtiva korra alusel rasedale

makstakse sellisel juhul kui ta ei tööta hüvitist 70% kalendripäeva keskmisest tasust, arvutatuna

tööandja poolt haiguslehele märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse

alguspäevale eelnenud päeval kehtinud töötasust ning eesmärk on samad põhimõtted sätestada

ka teistele töötajatele. Erisust rakendatakse nende tööandjate juures, kus kindlustuskaitse on

tekkinud enne haiguslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse

alguspäeva. See välistab võimaluse, et vahetult enne töötingimuste ajutist kergendamist

sõlmitakse põhjendamatult uusi töölepinguid, kus Tervisekassa peab hüvitama 70% tööandja

märgitud töötasust, mille andmete korrektsust ei ole võimalik kontrollida. Oluline on luua

soodsamad tingimused isikute tööle kiiremaks naasmiseks ja samas vältida Tervisekassa poolt

ajutise töövõimetuse hüvitise üle maksmist olukorras, kus isiku kõikidel tööandjatel ei ole

võimalik pakkuda tema terviseseisundile vastavaid töötingimusi.

Näide

Priidul on 2 töösuhet. Mõlema tööandja juures töötab ta töölepingu alusel ning osakoormusega.

Lisaks osutab ta teenust võlaõigusliku lepingu alusel. Pärast 60 päeva haiguslehel viibimist

soovib Priit asuda tööle ajutiselt kergendatud töötingimustel:

• tööandja 1 võimaldab Priidule kergemat tööd, vähendades endist töökoormust 30% võrra;

• tööandjal 2 ei ole võimalik kergemat tööd pakkuda;

• vastavalt RaKS-le võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutavat inimest kergemale tööle üle

viia ei saa.

Tervisekassas hüvitise arvutamine toodud näite põhjal:

Tööandja 1 Tööandja 2

Kokku lepitud töökoormus

70% haigestumise eelsest

töökoormusest

Kergemat tööd pakkuda

ei ole võimalik

Tööandja märgitud enne esmase

lehe algust kehtinud töötasu

andmed

1000 eurot 800 eurot

Tööandja maksab kergemal tööl

töötamise aja eest

700 eurot 0 eurot

Tervisekassa maksab kergemal

tööl töötamise aja eest

Palgavahe 300 eurot 70% tööandja märgitud

töötasust 800 x 70% =

560 eurot*

* Hüvitiselt arvestatakse maha tulumaks.

Eelnõu § 3 punktiga 5 muudetakse § 55 lõike 9 sõnastust, et täpsustada tööandja poolt

töövõimetuslehele märgitava kehtiva töötasu mõistet. Tervisekassa ajutise töövõimetuse

menetluse praktika näitab, et 15.05.2024. a jõustunud RaKS-iga kasutusele võetud mõiste

“kehtiv töötasu” ei ole tööandjatele üheselt mõistetav ja andmete Tervisekassale esitamine on

kujunenud praktikas komplitseerituks, kuna tööandja poolt töötajale makstav töötasu võib

kujuneda tööandjate lõikes ja erinevates sektorites väga erinevaks. Kombinatsioone on

põhipalgast ja lisatasust, tunnitöö tasust ja lisatasust, aga ka tükitöö tasust ja tulemustasudest

jne. Töölepingu seaduse alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud “Keskmise töötasu

10

maksmise tingimused ja kord” on aga tööandjatele selge ja igapäevatöös juba kasutusel olev

metoodika.

Eelnõu § 3 punktiga 6 täiendatakse RaKS-i §-ga 552, et sätestada ajutise töövõimetuse hüvitise

ülempiiri arvutamise alused ja Tervisekassa veebilehel ülempiiri avalikustamise tähtaeg.

Inimesele makstava ühe kalendripäeva ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiriks on

kindlustusjuhtumi alguspäevale eelnenud üle-eelmise kalendriaasta Eesti keskmise

sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu kahekordne suurus jagatud 30-ga. Eesti

keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu suuruse arvutamiseks järgneva

kalendriaasta kohta, korrutatakse RPKS § 13 lõike 3 alusel Vabariigi Valitsuse kinnitatud

eelmise kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa keskmine suurus

viiega ja saadud tulemus jagatakse 12-ga.

Tervisekassa võtab aluseks SKA arvutatud ja veebilehel hiljemalt jooksva aasta 1. maiks

avaldatud järgmise kalendriaasta ühe kalendrikuu hüvitise ülempiiri. Ei ole mõistlik tekitada

kahte asutusse dubleerivaid arvutusmehhanisme. Seetõttu võtab Tervisekassa aluseks juba SKA

poolt välja töötatud arvutusmehhanismi tulemusel saadavad andmed. Tervisekassal ei ole vaja

nii pikk andmete avalikustamise aeg kui SKA-l. Pigem tekitaks liiga varajane ülempiiri

avalikustamine inimestele lisaküsimusi, kuna see puudutab alles järgmisel aastal algavaid

kindlustusjuhtumeid. Seetõttu avaldab Tervisekassa nimetatud ülempiiri oma veebilehel

hiljemalt 1. detsembriks.

Inimese vaatest arvutatakse ülempiiri kindlustusjuhtumi toimumise aastal vastavalt RaKS §-le

552 ja kalendriaasta vahetumisel seda ümber ei vaadata. See tähendab, et arvutatud ülempiir on

sama kogu kindlustusjuhtumi (esmane leht ja järglehed) kestel.

Ülempiiri rakendamiseks Tervisekassa:

1) arvutab MTA andmete alusel välja isiku eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud

keskmise kalendripäeva tulu;

2) arvutab saadud summast maha vastavalt kehtivale seadusele hüvitise määra 70% või 80%;

3) võrdleb saadud ühe kalendripäeva tulu ülempiiriga;

4) maksab hüvitise MTA sotsiaalmaksu andmete alusel kui maksmisele kuuluv hüvitise ühe

kalendripäeva tulu on ülempiirist väiksem või sellega võrdne;

5) maksab hüvitise päevamäära ülempiiri alusel, kui maksmisele kuuluv hüvitise ühe

kalendripäeva tulu on ülempiirist suurem;

6) arvestab hüvitiselt maha tulumaksu.

Näide

2026. aastal on kuu ülempiir 3670,65 eurot ja ühe päeva ülempiir seega 122,36 (3670,65 : 30 =

122,36). Arst väljastas Marile haiguslehe pikkusega 20 kalendripäeva perioodiga 5.–24. jaanuar

2026. a.

Tervisekassa arvutab Marile alates 9. päevast haigushüvitise, rakendades ülempiiri järgmiselt:

1) haiguslehe 1.–3. kalendripäev on isiku omavastutuse päevad;

2) haiguslehe 4.–8. kalendripäeva eest maksab Marile haigushüvitist tööandja Mari viimase

kuue kuu keskmise töötasu alusel (ülempiiri ei rakendata);

3) Tervisekassa hüvitab haiguslehe 9.–20. kalendripäeva eest kokku 12 päeva:

a. Mari 2025. a keskmine töötasu oli 5500 eurot kuus (aluseks MTA sotsiaalmaksuga

maksustav tulu). Kalendripäeva keskmine tulu on 5500 : 30 = 183,33 eurot;

11

b. haigushüvitise määr on 70%, seega kuuluks Tervisekassa poolt hüvitamisele ühe

kalendripäeva eest 183,33 x 70% = 128,33 eurot;

c. Tervisekassa võrdleb saadud päevamäära 2026. a haigushüvitise maksmise ülempiiriga

3670,65 eurot kuus (3670,65 : 30= 122,36 eurot kalendripäevas);

d. eelmise kalendriaasta töötasu alusel arvutatud ühe kalendripäeva tulu (arvestades

haigushüvitise määra 70%) 128,33 eurot on suurem kui 2026. a haigushüvitise

maksmise ülemmäär 122,36 eurot (vahe on 5,97 eurot). Seega võtab Tervisekassa

Marile haigushüvitise maksmise aluseks ülempiiri 122,36 eurot;

e. Tervisekassa poolt hüvitatav haiguslehe kalendripäevade arv 12 x 122,36 = 1468,32

eurot;

f. hüvitiselt arvestatakse maha tulumaks 1468,32 – tulumaks 22% = 1145,29 eurot;

g. Tervisekassa maksab Marile haigushüvitist 1145,29 eurot.

Kehtiva seaduse korral, kui ülempiiri ei ole rakendatud, saaks Mari Tervisekassalt 12 päeva

eest hüvitist ca 56 eurot rohkem (12 päeva x 128,33 eurot) – tulumaks 22% = 1201,17 eurot.

Eelnõu § 3 punktiga 7 täiendatakse § 70 lõikega 41, eesmärgiga piiritleda inimestelt visiiditasu

küsimine korduvvastuvõttude vajaduse korral, kui ambulatoorse eriarstiabi osutaja jätab

kindlustatud isiku jälgimisele või ravile. Sellisel juhul tohib visiiditasu maksmist nõuda isikult

kord aastas.

Eelnõu § 3 punktiga 8 tunnistatakse kehtetuks § 70 lõike 5 punktid 1 ja 2, mis varem andsid

visiiditasu maksmisest vabastuse, kui ambulatoorset eriarstiabi osutati rasedale või alla

kaheaastasele kindlustatud isikule. Edaspidi on rasedad ja alla kaheaastased lapsed lülitatud

nende isikute sihtrühma, kellel kehtib soodsam visiiditasu võrreldes töötavate inimeste

visiiditasuga. Kehtima jääb visiiditasust vabastus neile isikutele, kellel on raske tervislik

olukord ehk kui vältimatu ambulatoorse eriarstiabi osutamisele järgneb vahetult statsionaarse

tervishoiuteenuse osutamine.

Eelnõu § 3 punktiga 9 täiendatakse seadust §-ga 701 eesmärgiga reguleerida ambulatoorse

eriarstiabi teenusega sarnased visiiditasu põhimõtted ka tervishoiutöötajaga võrdsustatud isiku

teenuse eest tasumisel. Kehtivas seaduses oli nende spetsialistide visiiditasu võtmine

reguleerimata. Muudatusega saab tervishoiutöötajaga võrdsustatud isik, kes osutab iseseisvalt

ambulatoorset tervishoiuteenust pere- või eriarstiabi osutaja saatekirja alusel, sarnased õigused

ja piirangud visiiditasu nõudmisel, mis kehtivad ambulatoorse eriarstiabi teenuse osutajale:

1) kui tervishoiutöötajaga võrdsustatud isik osutab iseseisvalt tervishoiuteenust Eestis

tervishoiuteenuste osutamise tegevusluba omava perearstiabi või eriarstiabi osutaja

saatekirjata ei võta Tervisekassa üle tervishoiuteenuse eest tasumise kohustust (täiendav

omaosalus);

2) kindlustatult isikult ei tohi nõuda visiiditasu maksmist, kui ta suunatakse

tervishoiutöötajaga võrdsustatud isiku juurde sama tervishoiuteenuse osutaja või sama

tervisekeskuse teise tervishoiutöötaja poolt;

3) kui tervishoiutöötajaga võrdsustatud isik jätab kindlustatud isiku tema terviseseisundi tõttu

jälgimisele või ravile, tohib kindlustatud isikult nõuda visiiditasu maksmist kord aastas;

4) kui patsient ütleb tervishoiuteenuse osutamise lepingu üles vähem kui 24 tundi enne teenuse

osutamiseks kokkulepitud aega või ei ilmu teenuse osutamiseks kokkulepitud ajal lepingu

täitmise kohta, on tervishoiuteenuse osutajal õigus nõuda patsiendilt järgmise

tervishoiuteenuse lepingu täitmisel visiiditasu kahekordses suuruses.

Alates 01.10.2023. a on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lõike 6 kohaselt ravi osutav

füsioterapeut, kliiniline logopeed ja psühholoog võrdsustatud tervishoiutöötajaga. Seetõttu

12

vajab seadustamist ka nende õigused visiiditasu nõudmisele sarnastel põhimõtetel teiste

tervishoiutöötajatega.

Eelnõu § 3 punktiga 10 muudetakse § 72 lõikes 1 sätestatud ambulatoorse eriarstiabi

visiiditasu piirmäära. Uus piirmäär on 20 eurot.

Eelnõu § 3 punktiga 11 täiendatakse § 72 lõigetega 11 ja 12, et kehtestada ravikindlustatud

isikute rühmad, kellel kehtib soodsam, 5 euro suurune visiiditasu ja et tervishoiutöötajaga

võrdustatud isikutele kohaldatakse samuti ambulatoorse eriarstiabi visiiditasu piirmäärasid.

Soodsam visiiditasu kehtib isikule, kes on:

1) alla 19-aastane;

2) rase;

3) alla üheaastase lapse ema;

4) üle 63-aastane;

5) riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel töövõimetuspensioni või vanaduspensioni saaja;

6) töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud osalise või puuduva töövõimega;

7) töötu tööturumeetmete seaduse tähenduses;

8) sotsiaalhoolekande seaduse alusel toimetulekutoetuse saaja ja tema perekonnaliige, kui

isikule või tema perekonnale on ambulatoorse eriarstiabi osutamise kuul või sellele eelnenud

kahel kuul makstud toimetulekutoetust.

Tegemist on hambaravihüvitiste soodsama hüvitise põhimõtete rakendamiseks defineeritud

haavatavamas olukorras olevate elanike rühmadega, kellel võib suurema visiiditasu korral

tekkida majanduslikel põhjustel takistusi vajamineva abi saamisel. Tervisekassal on

hambaravihüvitise soodsamas määras rakendamiseks loodud juba vastavad tunnused

ravikindlustuse andmekogusse või arendatud vajalik andmevahetus. Näiteks

toimetulekutoetuse saajate andmed saab Tervisekassa STAR-ist. Raviasutustele ei kuvata välja

inimese staatust, vaid õigust soodustusele. Rase saab oma õigust soodustusele tõendada

rasedakaardi esitamisega tervishoiutöötajale nii nagu hambaraviteenuse soodsamas määras

saamiseks, kuna ravikindlustuse andmekogus sisalduvad vaid mittetöötavate rasedate andmed,

mis on esitatud ravikindlustuse saamiseks. Teiste isikute soodustusele õiguse kuvamiseks

vajalikud andmed on Tervisekassa ravikindlustuse andmekogus olemas.

Soodustuse saamiseks peab isik arvestama, et õigus soodustusele peab kehtima ka

tervishoiuteenuse osutamise kuupäeval, mitte ainult teenusele registreerimise kuupäeval.

Lisatava lõike 12 kohaselt kohaldatakse tervishoiutöötajaga võrdsustatud isikutele ehk

iseseisvalt füsioteraapiat, kliinilise psühholoogi teenust ja logopeedi teenust osutavatele

isikutele ambulatoorse eriarstiabi visiiditasu piirmäärasid – nii visiiditasu 20 eurot kui ka

visiiditasu 5 eurot, kui patsient kuulub soodustatud isikute gruppi.

Eelnõu § 3 punktiga 12 muudetakse § 72 lõikes 2 kehtestatud voodipäevatasu piirmäär 2,50

eurolt 5 eurole. Voodipäevatasusid muudeti viimati 2013. aastal. Eelnõuga jääb sihtrühmale

kehtestatud erand samaks – voodipäevatasu ei tohi nõuda intensiivravis olemise aja eest,

raseduse/sünnituse statsionaarse abi eest ja statsionaarse abi osutamisel alaealisele.

Eelnõu § 3 punktiga 13 tunnistatakse § 72 lõiked 3–4 kehtetuks, kuna antud sätted praktiliselt

ei täida enam oma eesmärki. Tarbijahinnaindeksi mõjul oleks kehtiva regulatsiooni alusel

arvutatuna visiiditasu tõus olnud marginaalne – keskmiselt ca 0,3 eurot aastas (suureneks 2024.

a ca 8 euroni) ja ei oleks piisav, et toetada üleüldise hinnatõusu taustal ja eelarve keerulises

olukorras raviasutuste finantsilist jätkusuutlikkust.

13

Eelnõu § 3 punktiga 14 täiendatakse RaKS § 89 lõikega 31 järgmises sõnastuses: „Käesoleva

seaduse 2026. aasta 1. jaanuaril jõustunud ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri puudutavaid

muudatusi rakendatakse alates 2026. aasta 1. jaanuarist toimunud kindlustusjuhtumite puhul

avatud uutele töövõimetuslehtedele.“.

Kuna seadus jõustub 1. jaanuaril 2026, on mõistlik, et ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri

hakatakse rakendama pärast nimetatud kuupäeva toimunud kindlustusjuhtumitele. Seega, kui

isik jääb töövõimetuslehele enne 1. jaanuari 2026, siis temale hüvitise ülempiiri ei rakendata.

Eelnõu §-ga 4 muudetakse RPKS-i.

RPKS-is pikendatakse SKA menetlusaega pensioniotsuse tegemiseks 15 tööpäevalt 30

tööpäevani.

Kehtiva seaduse kohaselt teeb SKA riikliku pensioni määramise või sellest keeldumise otsuse

15 tööpäeva jooksul pensioniavalduse esitamisest arvates. Arvestades SKA vähenenud

tööjõuressurssi, ei ole võimalik kõiki menetlusi senise tähtajaga teha. Rohkem aega võtavad

enamasti sooduspensionide menetlused, kuid ka töötamised kooperatiivides 90-ndatel, mille

kohta dokumentide valideerimine ja menetlemine on aeganõudev. Seetõttu on põhjendatud

pikendada pensioniavalduse lahendamise tähtaega selliselt, et pensioni määramise või

määramata jätmise otsus tehakse 30 tööpäeva jooksul nõuetekohase pensioniavalduse

esitamisest arvates. Vastasel juhul tuleks saata pensionitaotlejatele massiliselt teateid

menetlustähtaja pikendamise kohta, mis aga ei ole mõistlik ressursikasutus. Nendel juhtudel,

kui pensioniavaldust saab lahendada lühema tähtaja jooksul, seda ka tehakse.

Eelnõu §-ga 5 muudetakse SMS-i.

Eelnõu § 5 punktiga 1 täiendatakse SMS § 3 punktiga 19, mis reguleerib FIE vabatahtliku

haigushüvitise sotsiaalmaksuvabastust. Kehtiv SMS võimaldab FIE-l

sotsiaalmaksuvabastusega maksta vabatahtlikku haigushüvitist. Muudatus on vajalik, et

sotsiaalmaksuvabastus laieneks ka ülempiiriga tekkiva ajutise töövõimetuse hüvitise ja töötasu

vahe kompenseerimiseks. Vaata ka TTOS-i selgitusi.

Eelnõu § 5 punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks SMS § 6 lõike 1 punkt 8. Sotsiaalmaksu

maksmise erijuhtude loetelust jäetakse seega välja ravikindlustatud isiku ülalpeetav abikaasa /

registreeritud elukaaslane, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last või 8-aastast last kuni

esimese klassi lõpetamiseni või vähemalt kolme alla 16-aastast last. Kehtiva seaduse kohaselt

makstakse nimetatud isikute eest sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa (13%). Riik jätkab

lapsevanemate eest sotsiaalmaksu maksmist, tagades muu hulgas ravikindlustuskaitse:

a) alla 3-aastast last kasvatavale vanemale (SMS § 6 lg 1 p 1);

b) kolme ja enamat alla 19-aastast last kasvatavale vanemale kuni noorima lapse 8-aastaseks

saamiseni (SMS § 6 lg 1 p 11);

c) seitset või enamat alla 19-aastast last kasvatavale vanemale (SMS § 6 lg 1 p 10).

Seega on kuni kahte last kasvatavate vanemate puhul mõjutatud need ravikindlustatud isiku

mittetöötavad abikaasad / registreeritud elukaaslased, kelle noorim laps on saanud 3-aastaseks.

Kehtiva seaduse kohaselt maksab riik sotsiaalmaksu edasi kuni noorima lapse 8-aastaseks

saamiseni. Muudatusega lõpetatakse sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa maksmine varem (lapse

3-aastaseks saamisel). Kolme kuni kuue lapse kasvatamisel on mõjutatud isikud need, kelle

noorim laps saab 8-aastaseks (või lõpetab esimese klassi). Kehtiva seaduse kohaselt maksab

14

riik sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa edasi nii kaua, kui vähemalt kolm last on alla 16-

aastased. Lapsevanemad, kelle eest riik muudatustest tulenevalt enam sotsiaalmaksu

ravikindlustuse osa ei maksa ja kellel seetõttu sellel alusel ravikindlustust ei ole, võivad samas

kuuluda mõnda teise sihtrühma, kelle eest riik, avalik-õiguslik juriidiline isik, kohaliku

omavalitsuse üksus või loomeliit maksab mõne muu SMS § 6 sätte alusel sotsiaalmaksu ja

kellel seetõttu ravikindlustus säilib. Näiteks puudega isiku / lapse hooldaja eest maksab

sotsiaalmaksu kohaliku omavalitsuse üksus (SMS § 6 lg 11).

Näide 1

Maril on kolm last: 2-aastane, 5-aastane ja 10-aastane. Mari eest tasub riik jätkuvalt ka peale

eelnõu jõustumist sotsiaalmaksu seetõttu, et tal on alla 3-aastane laps (SMS § 1 lg 1 p 1). Kui

noorim laps saab 3-aastaseks ja Mari jätkuvalt ei tööta, jätkab riik tema eest sotsiaalmaksu

tasumist seetõttu, et tal on kolm kuni 19-aastast last, kellest vähemalt üks on alla 8-aastane

(SMS § 1 lg 1 p 11). Seega saab Mari riigi kulul ravikindlustuskaitse kuni ta noorim laps saab

8-aastaseks. Kehtiva seaduse alusel on ravikindlustuskaitse tagatud kuni vanima lapse 16-

aastaseks saamiseni, seega tagaks riik ravikindlustuse veel kuus aastat. Kuna aga Mari noorim

laps on 2-aastane, tagab riik talle ravikindlustuskaitse kuni noorima lapse 8-aastaseks

saamiseni. Selles näites esitatud laste vanusevahede tõttu Mari olukord eelnõust tulenevalt ei

muutu.

Näide 2

Maril on kolm last: 2-aastane, 4-aastane ja 8-aastane. Mari eest tasub riik jätkuvalt ka peale

eelnõu jõustumist sotsiaalmaksu seetõttu, et tal on alla 3-aastane laps (SMS § 1 lg 1 p 1). Kui

noorim laps saab 3-aastaseks ja Mari jätkuvalt ei tööta, jätkab riik tema eest sotsiaalmaksu

tasumist seetõttu, et tal on kolm alla 19-aastast last, kellest vähemalt üks on alla 8-aastane (SMS

§ 1 lg 1 p 11). Seega saab Mari riigi kulul ravikindlustuskaitse, kuni ta noorim laps saab 8-

aastaseks. See aeg saabub kuue aasta pärast. Kehtiva seaduse alusel oleks Mari saanud

ravikindlustuse riigi kulul kuni vanima lapse 16-aastaseks saamiseni (SMS § 1 lg 1 p 8:

vähemalt kolm alla 16-aastast last) ehk Maril oleks ravikindlustus tagatud veel lisaks kaheks

aastaks.

Kui riik isiku eest enam sotsiaalmaksu ei maksa ja ta töötamise / ettevõtlusega tegelemise vms

alusel ravikindlustuskaitse saamiseks samme astuda ei soovi, on võimalik sõlmida

Tervisekassaga vabatahtlik kindlustusleping RaKS § 22 sätestatud tingimustel.

Kindlustusmakse suurus ühes kuus on 13% eelmise kalendriaasta Eesti keskmisest kuupalgast

(Statistikaameti poolt avaldatud). 2024. aastal on ühe kvartalimakse suuruseks 714,60 eurot

(ehk ühes kuus 238,2 eurot). Vabatahtliku kindlustuslepingu saavad sõlmida näiteks need

isikud, kes on olnud enne lepingu sõlmimist kahe aasta jooksul vähemalt 12 kuud kindlustatud

riigi poolt sotsiaalmaksu maksmise, töötamise, ettevõtlusega tegelemise vm tõttu (RaKS § 22

lg 1 p 1). Seega on ülalpeetavatel abikaasadel, kelle eest on riik maksnud sotsiaalmaksu

vähemalt 12 kuud, võimalus sõlmida kindlustusleping. Samuti saab ravikindlustatud isik

sõlmida vabatahtliku kindlustuslepingu enda ülalpeetava kasuks (RaKS § 22 lg 2), kui ta vastab

RaKS-s sätestatud tingimustele. See tähendab näiteks, et lepingu saab sõlmida ka mittetöötava

lapsevanema ülalpidaja, kui ta on eelneval kahel aastal olnud vähemalt 12 kuud kindlustatud.

Nende isikute ravikindlustuskaitse, kelle eest riik enam sotsiaalmaksu ei maksa, kestab peale

sotsiaalmaksu maksmise lõpetamist veel ühe kuu (RaKS § 7 lg 2). Seega on antud juhul isikute

ravikindlustuskaitse viimane päev 31. jaanuar 2026. a. Kui vabatahtlik kindlustusleping

sõlmitakse sundkindlustuse kehtivuse ajal, hakkab kindlustuskaitse lepingu alusel kehtima

15

eelmise kindlustuse lõppemisest ilma katkemata. Kui vabatahtlik leping sõlmida hiljem,

kohaldub ühekuuline ooteaeg (RaKS § 24 lg 4).

Tervisekassa teavitab eelnõuga tehtavatest muudatustest ravikindlustuskaitse kaotavaid isikuid

Tervisekassa seaduse § 2 lõike 2 punkti 31 ja Vabariigi Valitsuse 5. jaanuari 2001. a määruse

nr 1 „Tervisekassa põhikiri“ § 381 alusel.

Eelnõu § 5 punktiga 3 jäetakse vanemlusega seotud riigipoolse sotsiaalmaksu maksmise

prioriteetsuse järjekorda reguleerivast sättest välja viide § 6 lõike 1 punktile 8 seoses selle

kehtetuks tunnistamisega. Kuna punkt 8 oli prioriteetsuselt viimane, ei mõjuta see

sotsiaalmaksu maksmise prioriteetsuse järjekorda.

Eelnõu § 5 punktiga 4 jäetakse SMS-i sotsiaalmaksu määra suurust reguleerivast sättest välja

viide § 6 lõike 1 punktile 8 seoses selle kehtetuks tunnistamisega.

Eelnõu §-ga 6 muudetakse TerKS-i.

Eelnõu § 6 punktiga 1 täiendatakse TerKS § 4 lõikega 31, millega antakse Tervisekassale õigus

nõuda isikutelt, kes vastutavad ravikindlustamata isikuga seotud juhtumi toimumise eest, mille

tõttu tasus Tervisekassa tervishoiuteenuse osutajale teenuste osutamise eest (nt kehavigastuse

tekitamine ravikindlustamata isikule ja Tervisekassa tasub tema ravi eest vältimatu abi

osutamisel). Samuti saab Tervisekassa tagasinõudeõigust kasutada kindlustusandjate ja Eesti

Liikluskindlustuse Fondi suhtes (vt sama ka RaKS § 26 lg 1). Tervisekassa rakendab

tagasinõudeõigust liiklusõnnetuse põhjustaja kindlustusandja suhtes (LKindlS § 23 lg 1 p 2).

Tagasinõudeõigust Eesti Liikluskindlustuse Fondi suhtes rakendatakse näiteks juhul, kui

liiklusõnnetus põhjustati kindlustamata sõidukiga (LKindlS § 45 lg 1) või kui liiklusõnnetus

põhjustati tuvastamata sõidukiga (LKindlS § 46 lg 1) või kui välisriigi kindlustusandjal ei ole

Eestis esindajat (LkindlS § 50 lg 2).

Sarnane õigus ravikindlustatud isikute eest kantud kulude tagasinõudmise osas on sätestatud

RaKS § 26 lõikes 1. Kuigi Tervisekassa tasub alates 01.01.2019 oma eelarvest TTKS § lõike 4

alusel vältimatu abi eest ravikindlustusega hõlmamata isikutele osutatud tervishoiuteenuste

eest, siis ei ole RaKS-i kohaselt tegemist ravikindlustushüvitisega, sest ravikindlustushüvitis on

kindlustatud isikute eest tehtud tervishoiuteenustega seotud kulutus (vt RaKS § 25 lg 1). Seega

võimaldab RaKS § 26 sõnastus tagasinõudeõiguse rakendamist ravikindlustatud isikute

tervishoiuks tehtud kulutuste osas, kuid ei võimalda tagasi nõuda ravikindlustusega hõlmamata

isikute tervishoiuks tehtud kulutusi.

Kuna Tervisekassa pädevuse alused ning ulatus on sätestatud TerKS-s ja RaKS reguleerib vaid

ravikindlustusega seonduvat, siis on Tervisekassa eelarve efektiivse ja otstarbeka kasutamise

tagamiseks kohane ravikindlustusega hõlmamata isikute tervishoiuteenustega seotud kulude

tagasinõudeõiguse normid sätestada TerKS-s.

Tervisekassa nõuab RaKS § 26 alusel ravikindlustatud isikute raviks kulutatud

ravikindlustusraha tagasi kohtuväliselt. Nõuete mittetasumisel jätkub sissenõudmine

tsiviilkohtumenetluse korras hagimenetluses. Samamoodi saab eelnõust tulenevalt nõuda

edaspidi ka ravikindlustamata isikutele tekitatud tervisekahjuga seotud tervishoiuteenuste

osutamise eest tasutud kulude hüvitamist.

Eelnõu § 6 punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks TerKS paragrahv 361 lõige 1. Kehtiv seadus

võimaldab majandusaastas kasutada jaotamata tulemit 30% ulatuses ja mitte rohkem kui 7%

16

eelmisel aastal Tervisekassa eelarves ettenähtud tervishoiuteenuste kulud. 2025–2028 perioodi

Tervisekassa eelarve puudujääk on suurem, kui eelarve tulud. Piirangu kaotamine võimaldab

edaspidi Tervisekassa nõukogul otsustada puudujäägi katmine jaotamata tulemist suuremas

mahus. Näiteks, suvise majandusprognoosi alusel on Vabariigi Valitsusele esitatud

Tervisekassa eelarvepositsioon 2026. a -224,6 miljonit eurot, tõhustamistegevuste ja

muudatusettepanekute mõjul (51,4 miljonit eurot) väheneks see -195,4 miljonile eurole, kuid

kehtiva seadusega pole 30% (136,8 miljonit eurot) piisav, et katta puudujääki. Jaotamata tulemi

kasutuselevõtu otsustab jätkuvalt Tervisekassa nõukogu juhatuse ettepanekul (§ 361 lõige 2).

Eelnõu §-ga 7 muudetakse TTOS-i.

TTOS § 123 täiendatakse lõikega 41, mille kohaselt saab RaKSis sätestatud ajutise töövõimetuse

hüvitise ülempiiri rakendumisel tööandja ülempiiri rakendumisest tuleneva puuduoleva summa

töötajale hüvitada, kuid peab arvestama, et vabatahtlik töövõimetushüvitis ei tohi koos

makstava haigushüvitisega ületada töötaja keskmist töötasu. SMS § 3 punkti 3 kohaselt ei

maksustata sotsiaalmaksuga SMS §-des 122 ja 123 sätestatud tingimustele vastavat hüvitist ega

sama seaduse § 13 lõikest 1 tulenevaid tööandja kulutusi töötaja töötervishoiu ja tööohutuse

tagamiseks. Muudatuse eesmärk on jätkata võimalust tööandjal maksta vabatahtlikku

töövõimetushüvitist sotsiaalmaksuvabastusega samal määral nagu kehtiva seaduse kohaselt.

Kehtiva seaduse kohaselt saab tööandja kompenseerida töötajale temaga töölepingus kokku

lepitud töötasu ja RaKS-i alusel võimaliku hüvitise määra vahe, mis haigushüvitise puhul

tähendab, et tööandja võib maksta töötajale juurde maksimaalselt 30% töötasust ja

hooldushüvitise puhul maksimaalselt 20%. Sotsiaalmaksust on vabastatud tööandja poolt

täiendavalt makstav vabatahtlik hüvitis, mis ei ületa töötaja keskmist töötasu. Tööandja saab

vabatahtliku hüvitise arvutamisel lähtuda seaduses sätestatud protsendist ja töötasu andmetest

ning kehtivast ülempiirist. Tervisekassa ei tohi tööandjale väljastada andmeid inimese tulude

kohta. Seetõttu saavad tööandjad jätkata vaid senist praktikat, võttes aluseks enda makstava

töötasu andmed.

Näiteks, 30-kalendripäevase haiguslehe (tööst vabastuse põhjusega 1 – haigestumine) puhul,

kui töötaja keskmine kalendripäevatasu on 200 eurot, on tööandjal võimalik maksta töötajale

sotsiaalmaksuvabastusega juurde haigushüvitist:

1) 1–3 päeva eest kuni 100% ehk 600 eurot (3 päeva × 200 = 600);

2) 4–30 kalendripäeva eest kuni 30% ehk 1620 eurot (27 päeva × 200 × 30%);

3) kuna Tervisekassa makstav hüvitis on 70% ehk 140 eurot kalendripäevas ja rakendub

ülempiir (2026. aastal 122,36), on tööandjal võimalik hüvitada töötajale 70% ja ülempiiri

vahe – 17,64 eurot kalendripäevas, ehk kokku 388, 08 eurot (22 päeva × 17,64).

Selle näite puhul on tööandjal võimalik töötajale sotsiaalmaksuvabastusega maksta

vabatahtlikku haigushüvitist juurde kokku kuni 2608,08 eurot.

Tööandja arvutab kalendripäevatasu järgmiselt: keskmine kalendripäevatasu = kuue kuu

töötasud, mis on sissenõutavaks muutunud: kuue kuu kalendripäevad – TLS § 19 alusel töölt

eemal viibitud kalendripäevad. TTOS-i muudatusega on tööandjal võimalik ka ülempiiri

rakendumisest tulenev puuduolev summa hüvitada sotsiaalmaksuvabastusega.

Samuti tekitatakse SMS-is vabatahtliku hüvitise maksmise võimalus FIE-le (vt eelnõu § 5 p 1).

Eelnõu §-s 8 sätestatakse seaduse jõustumine.

17

Eelnõu § 8 lõikes 1 sätestatakse, et seaduse § 1 punktid 1 ja 4 ning § 2, § 3 punkt 1 ja § 4

jõustuvad 1. jaanuaril 2025. a. Tegemist on menetlustähtaegade pikendamise muudatustega,

mille rakendamiseks ei ole vaja pikemat üleminekuaega ning mis peaksid jõustuma asutuse uue

eelarveaasta alguses. Samuti jõustub sellest ajast retseptitasu suurendamise muudatus.

Eelnõu § 8 lõikes 2 sätestatakse, et seaduse § 1 punkt 5 ja § 3 punktid 7–13 jõustuvad 2025.

aasta 1. aprillil. Tegemist on rakendussätetega 2026. a vanemahüvitise ülempiiri arvutamiseks

ja ülempiiri muudatuste rakendamiseks ning visiiditasu ja voodipäevatasu suurendamise

muudatustega.

Eelnõu § 8 lõikes 3 sätestatakse, et seaduse § 1 punktid 2 ja 3, § 3 punktid 2, 3, 6 ja 14 ning

§-d 5 ja 7 jõustuvad 1. jaanuaril 2026. a. Sellest kuupäevast alates hakkab kehtima uus

vanemahüvitise ülempiiri suurus ning ülempiir kehtestatakse ka ema vanemahüvitisele ja

ajutise töövõimetuse hüvitisele. Alates sellest kuupäevast ei maksa riik enam sotsiaalmaksu

ravikindlustatud isiku ülalpeetava abikaasa või registreeritud elukaaslase eest, kes kasvatab

ühte või kahte 3–8-aastast last või 3–8-aastast last kuni esimese klassi lõpetamiseni või kolme

kuni kuut alla 16-aastast last, kellest ükski pole noorem kui 8-aastane.

Eelnõu kooskõla põhiseadusega

Eelnõuga ette nähtud muudatuste kohaselt vähendatakse vanemahüvitise ülempiiri ning

kehtestatakse ülempiir ajutise töövõimetuse hüvitisele. Samuti kaotatakse ravikindlustuse

tagamine riigi poolt ravikindlustatud isiku ülalpeetava abikaasa või registreeritud elukaaslase

eest, kes kasvatab ühte või kahte 3–8-aastast last või 3–8-aastast last kuni esimese klassi

lõpetamiseni või kolme kuni kuut alla 16-aastast last, kellest ükski pole noorem kui 8-aastane.

Lisaks suureneb eelnõuga ravikindlustatud isikute omaosalus tervishoiukulude katmisel –

eelnõuga tõstetakse retseptitasu, visiiditasu ja voodipäevatasu.

Kuna muudatuste tagajärjel muutub isikute olukord võrreldes varasemaga ebasoodsamaks, võib

öelda, et riivatakse isikute õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet, mis on kehtiva

regulatsiooni puhul tekkinud.

Õiguskindluse põhimõte, mis tuleneb õigusriigi põhimõttest, on sätestatud Eesti Vabariigi

põhiseaduse (PS) §-s 10. Õiguskindlus hõlmab õigusselgust ja õiguspärase ootuse põhimõtet.

See tähendab, et kehtivad õigusnormid peavad olema selged ja püsivad, võimaldades isikutel

oma elu ja tegevusi planeerida. Riigikohtu otsuste valguses on kõnealused muudatused

vastavuses PS §-st 10 tuleneva õigusriigi põhimõttega, mis omakorda hõlmab õiguskindluse

põhimõtet. Vastavalt Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-4-1-20-04 ei tähenda õiguspärane ootus,

et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse

põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhted vastavalt

muutunud oludele ümber kujundada. Seadusandjal on eelarve- ja maksukoormust puudutavates

küsimustes ulatuslik otsustusõigus. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-4-1-27-13 asunud

seisukohale, et õiguspärase ootuse põhimõtet piirab demokraatia põhimõte. Otseselt või

kaudselt rahva mandaadile tuginevad poliitilised organid on põhimõtteliselt õigustatud oma

varasemaid valikuid ajakohastama, kui sellega ei kahjustata ülemäära kehtivat regulatsiooni

usaldanud isikuid. Seega ei välista õiguspärane ootus õiguste piiramist või soodustuste

lõpetamist. Riigikohus on leidnud, et seadusandja võib õigussuhteid ümber kujundada,

arvestades muutunud olusid ja avalikku huvi. Otsus reformide kohta on seadusandja pädevuses

ja see on lubatav, kui see ei kahjusta ülemäära isikuid, kes on kehtivat normi usaldanud.

18

Samuti peab uue regulatsiooni jõustumiseks olema ette nähtud mõistlik aeg, mille jooksul normi

adressaadid saavad oma tegevuse vajadusel ümber korraldada, ehk tuleb järgida vacatio legis’e

põhimõtet. Vacatio legis on seaduse avaldamise ja selle jõustumise vahele jääv ajavahemik ning

piisava vacatio legis’e nõue on samuti osa PS §-s 10 tagatud õiguskindlusest. Riigikohus on

leidnud, et õiguskindlusele vastab olukord, kus riik ei kehtesta uusi regulatsioone

meelevaldselt. Uue õigusliku olukorra loomisel peab seadusandja kindlustama, et õiguse

adressaadil oleks oma tegevuse ümberkorraldamiseks mõistlikul määral aega.

Vanemahüvitise ülempiiri muudatused

Nagu eespool viidatud, on Riigikohus leidnud, et riigieelarve koormus on arvestatav argument

sotsiaalabi meetme ja suuruse ulatuse otsustamise osas. Seadusandjal on riigieelarvet

puudutavates küsimustes ulatuslik otsustusõigus ning selle alla kuuluvad ka vanemahüvitise

maksmise tingimustes tehtavad muudatused. Eelnõuga soovitakse säästa riigi rahalisi

vahendeid ja jagada vanemahüvitisi ühetaolisemalt. Seadusandjal on õigus muuta

vanemahüvitise süsteemi, et tagada riigieelarve jätkusuutlikkus ja õiglane jaotus hüvitise

saajate vahel. Seega on muudatuste laiem eesmärk ühtlustada riiklikke hüvitisi, luua

tasakaalustatum ja riigieelarvele jõukohasem sotsiaalkindlustussüsteem, kus kindlustuskaitse

on individuaalne, hüved jagunevad õiglasemalt ning toetavad paremini töö ja pereelu ühitamist.

Samuti soovitakse ühtlustada erinevate vanemahüvitise liikide ülempiirid ning anda

vanemapuhkusel viibijatele vabadus teenida täiendavat tulu ilma vanemahüvitise

vähendamiseta. Nimetatud eesmärke võib pidada legitiimseks eesmärgiks õiguskindluse ja

õiguspärase ootuse põhimõtte riivele.

Vanemahüvitise ülempiiri muudatusi tasakaalustab vanemahüvitise mittevähendamine töise

tulu teenimise korral. See aitab suurendada perede rahalist kindlustatust, võimaldades neil

paremini katta igapäevaseid kulutusi, parandada töötamise motivatsiooni ja suurendada perede

üldist heaolu.

Eelnõuga on vanemahüvitise ülempiiri muudatuste jõustumiseks ette nähtud aastane

üleminekuaeg, et vanemahüvitise tulevased taotlejad saaksid uue olukorraga kohaneda ja oma

tegevusi selle järgi korraldada. Sellist aega võib pidada piisavaks vacatio legis’eks, arvestades

et muudatus puudutab vaid vanemahüvitise tulevasi taotlejaid ning vanemahüvitist juba saavate

isikute olukord sellest ei muutu.

Ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri muudatused

Põhiseadus ei sätesta, millistele konkreetsetele tingimustele peab vastama

ravikindlustussüsteem ning selle kujundamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus.

Eelnõuga soovitakse säästa riigi rahalisi vahendeid ja jagada ajutise töövõimetuse hüvitist

õiglasemalt. Seadusandjal on õigus muuta ravikindlustussüsteemi, et tagada riigieelarve

jätkusuutlikkus ja õiglane jaotus hüvitise saajate vahel. Muudatuste laiem eesmärk on

ühtlustada riiklikke hüvitisi, luua tasakaalustatum ja riigieelarvele jõukohasem

ravikindlustussüsteem, kus hüved jagunevad õiglasemalt. Nimetatud eesmärke võib pidada

legitiimseks eesmärgiks õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte riivele.

Ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri seadmise muudatusi tasakaalustavad 15.05.2024

jõustunud TTOS-i muudatused, mille kohaselt on tööandjal võimalik maksta vabatahtlikku

töövõimetushüvitist. Vastavalt TTOS §-le 123 võib tööandja maksta töötajale töövõimetuslehe

alusel lisaks TTOS § 122 alusel makstud haigushüvitisele ning ravikindlustuse seaduses või

selle alusel antud määruses sätestatud kindlustusjuhtumi korral makstud töövõimetushüvitisele

19

vabatahtlikku töövõimetushüvitist. Siinkohal on ainus piirang see, et vabatahtlik

töövõimetushüvitis ei tohi koos TTOS § 122 alusel makstava haigushüvitisega ületada

töölepingu seaduse § 29 lõike 8 alusel arvutatud töötaja keskmist töötasu. Kui töötajale maksab

töövõimetushüvitist Tervisekassa, arvutab tööandja maksimaalse vabatahtliku

töövõimetushüvitise suuruse, lahutades töötaja keskmisest töötasust ravikindlustuse seaduses

sätestatud töövõimetushüvitise protsendile vastava keskmise töötasu summa ja TTOS § 122

alusel makstava summa. Kui töövõimetushüvitise protsendile vastav keskmise töötasu summa

ületab ajutise töövõimetushüvitise ülempiiri, saab tööandja vabatahtliku hüvitisega ülempiiri

ületava osa töötajale kompenseerida sotsiaalmaksusoodustusega.

Ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri seadmine ei kehti siiski kõigi kindlustusjuhtumite

puhul. RaKS § 54 täiendatakse lõigetega, mis näevad ette põhjendatud erandid, mil ajutise

töövõimetuse hüvitise ülempiiri ei rakendata. Erandid on ette nähtud elundi või vereloome

tüvirakkude doonoriks olemise juhtudele (kindlustatud isik ei ole selle tõttu ajutiselt võimeline

töötama oma töö- või ametikohal või jätkama oma ülesannete täitmist või majandus- või

kutsetegevust) ja kindlustusjuhtumitele, mille korral pikaajalisel haiguslehel viibiv inimene

pärast 60 haiguspäeva jätkab haiguslehe ajal tervisele kohandatud tingimustes töötamist ja kui

rase ja emapuhkuse õigusega töötaja jätkab haiguslehe ajal kergemates ülesannetes töötamist.

Sellisel juhul säilitab tööandja inimesele vähemalt 50% kindlustusjuhtumile eelnevast töötasust

ja Tervisekassa maksab ülejäänud osas palgavahet. See tähendab, et tegemist on tööandja ja

Tervisekassa ühise panusega, et motiveerida pikka aega tervise tõttu töölt eemal olevaid inimesi

jätkama osalise ajaga või kergemates ülesannetes töötamist. Sellega ennetatakse inimeste

tervise tõttu tööturult väljalangemise ja püsiva töövõimetuse riske. Samuti on inimeste osalise

ajaga või kergemates ülesannetes töötamise jätkamisel positiivne mõju Tervisekassa

eelarvekulude kokkuhoiule ja riigi maksutulule, võrreldes olukorraga, kus pikaajalise ajutise

töövõimetuse vajadusega inimesed või rasedad jääksid pikaks ajaks (kuni 182 päevaks või kuni

emapuhkuse alguseni) haiguslehele ja kasutaksid haigushüvitist.

Eelnõuga on ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri muudatuste jõustumiseks ette nähtud

aastane üleminekuaeg, et inimesed saaksid uue olukorraga piisavalt pika perioodi jooksul

kohaneda. Sellist aega võib pidada piisavaks vacatio legis’eks, arvestades et muudatus

puudutab vaid ajutise töövõimetuse hüvitise tulevasi taotlejaid ning seaduse jõustumise ajal

juba hüvitist saavate isikute olukord sellest ei muutu.

Omaosaluse tõus ravikindlustushüvitise saamiseks

Nagu ka ülal märgitud, siis Põhiseadus ei sätesta, millistele konkreetsetele tingimustele peab

vastama ravikindlustussüsteem ning selle kujundamisel on seadusandjal avar

diskretsiooniõigus. Eelnõuga soovitakse kaasata täiendavaid vahendeid tervishoiu

rahastamisse. Seadusandjal on õigus muuta ravikindlustussüsteemi, et tagada riigieelarve

jätkusuutlikkus. Muudatuste laiem eesmärk on luua tasakaalustatum ja riigieelarvele

jõukohasem ravikindlustussüsteem. Nimetatud eesmärke võib pidada legitiimseks eesmärgiks

õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte riivele.

Eelnõuga tõstetakse apteegist ravimi väljastamisele kehtestatud omaosaluse alusmäära, samuti

tõuseb voodipäevatasu ja osadele ravikindlustatutele visiiditasu.

Retsepti väljastamisele kehtestatav omaosaluse alusmäär ehk nn retseptitasu tõuseb

ravikindlustatud isikutele, kes ostavad välja retseptiravimeid. Kuigi retseptitasu tõuseb, siis

teisest küljest jääb ka peale muudatusi kehtima täiendav ravimi- ja meditsiiniseadmehüvitis

(kuni 31.12.2024 täiendav ravimihüvitis), mis tähendab seda, et kui Tervisekassa soodustusega

20

retseptiravimitele ja meditsiiniseadmetele kulub kalendriaastas üle 100 euro (v.a summad, mis

ületavad piirhinda või hinnakokkuleppes märgitud hinda), siis võtab Tervisekassa veel

täiendavalt isikult tasu maksmise kohustuse üle. Seega ei muutu nende isikute jaoks, kellel on

retseptiravimitele ja meditsiiniseadmetele suured kulud olukord palju ebasoodsamaks.

Visiiditasu tõstmisega samaaegselt kehtestatakse selle mõju tasakaalustamiseks ka isikute ring,

kellel visiiditasu üldises korras ei tõuse ehk nende jaoks jääb visiiditasu senisega võrreldes

samaks. Samas võib edaspidi nõuda visiiditasu rasedale ja alla kaheaastasele lapsele

ambulatoorse eriarstiabi osutamisel. Eelnõu kohaselt kuuluvad aga nii rasedad kui alla

kaheaastased lapsed kõige haavatavamas olukorras olevatele ravikindlustatud inimeste gruppi

ja seega on nende visiiditasu üldisest visiiditasust neli korda madalam. Viidatud haavatavate

inimeste gruppi kuuluvad ka kõik alla 19-aastased lapsed, alla üheaastaste laste emad, töötud,

toimetulekutoetuse saajad, üle 63-aastased inimesed, lisaks ka nooremad vanadus- ja

töövõimetuspensionärid ning osalise või puuduva töövõimega inimesed. Täiendava muudatusi

tasakaalustava meetmena kehtestatakse, et kui isik on jäänud eriarsti juurde jälgimisele nt käies

arsti juures iga kahe kuu tagant, siis võib see eriarstiabi osutaja võtta isikult visiiditasu vaid

korra aastas. Perearsti juures käies ei ole samuti endiselt visiiditasu. Eeltoodust tulenevalt võib

öelda, et visiiditasu tõuseb üksnes töövõimelistel ja töötavatel kindlustatud isikutel.

Visiiditasu võtmise õigus tekib eelnõu kohaselt ka iseseisvalt füsioteraapia teenust,

logopeedilist ja psühholoogilist ravi osutavatele füsioterapeutidele, logopeedidele ja

kliinilistele psühholoogidele. Nimetatud spetsialistide iseseisev tegevus on reguleeritud alates

01.10.2023. Seni neil osutades teenuseid Tervisekassa lepingu alusel ravikindlustatud isikutele

visiiditasu võtmise õigust ei olnud. Neile kehtivad samad piirangud visiiditasu nõudmisel, mis

eriarstiabis (vt eelmine lõik), see tähendab, et lapsed, töötud, piiratud töövõimega isikud jt ülal

välja toodud isikud maksavad visiiditasu 5 eurot ja samuti kehtib korra aastas visiiditasu

võtmise piirang, kui patsient on jäetud jälgimisele või ravile. Seega hakkavad ka siin visiiditasu

maksma selle tavapärases suuruses (20 eurot) töövõimelised ja töötavad kindlustatud isikud.

Voodipäevatasu tõuseb kõigil kindlustatud isikutel, kuid samas jäävad kehtima ka

olemasolevad ja seega tõusu tasakaalustavad meetmed. Voodipäevatasu võib võtta

maksimaalselt kümne kalendripäeva eest ühe haigusjuhtumi korral, seega on selle lisatasu

suurus alati piiratud. Voodipäeva tasu ei maksa isik, kellele osutatakse intensiivravi, raseduse-

või sünnitusega seotud eriarstiabi või kes on alaealine. Seega on ka siin osad haavatavamad

sihtgrupid soodsamalt koheldud, kui ülejäänud ravikindlustatud isikud.

Visiiditasu ja voodipäevatasu tõusu osas on eelnõuga planeeritud vähemalt kolmekuuline

üleminekuaeg (olenevalt sellest, millal eelnõu vastu võetakse) – viidatud lisatasude tõusud

rakenduvad alates 2025. aasta aprillist, seega on selles osas jäetud ka mõningane vacatio legis.

Riigi makstava sotsiaalmaksu muudatused

Põhiseadus ei sätesta, millistele konkreetsetele tingimustele peab tervisekindlustussüsteem

vastama ning selle kujundamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus. Majandus- ja

sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine on seadusandja pädevuses. Selle alla kuuluvad ka

riigi poolt ravikindlustuse tagamises tehtavad muudatused. Riigikohus on leidnud ka, et SMS §

6 lõikega 1 punktis 1 sätestatud hüvitis ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, sest seda ei ole

seatud sõltuvusse õigustatud isiku või tema pere majanduslikust olukorrast.1 Seega on ka

1 Riigikohtu 18.12.2019. a otsus nr 5-19-42, p 46.

21

seetõttu taolise hüvitise kujundamisel seadusandjal avar otsustusõigus. Tegemist on hüvega,

mida riik on jaganud isikutele sotsiaalpoliitilistel kaalutlustel.2

Antud juhul ei jäta riik muudatusest puudutatud isikuid ravikindlustusest ilma, sest kui

mittetöötavad isikud kasutavad riigi abi töö leidmisel, mis on ka PS § 29 lõikes 2 sätestatud

riigi kohustus ja nad võetakse töötuna arvele, tekib neil samuti õigus saada riigi poolt

ravikindlustus. Põhiseadus ei sätesta, et muudatusest mõjutatud mittetöötavatele isikutele peaks

riik tagama ravikindlustuse ilma, et nad otsiksid tööd ja astuksid endale ravikindlustuse

saamiseks ka ise samme. Neile täiskasvanud isikutele, kelle töötamine on takistatud tervise või

hoolduskohustuse täitmise tõttu on ravikindlustuskaitse samuti tagatud: vähenenud või puuduva

töövõimega isikud loetakse RaKSi alusel ravikindlustatutega võrdsustatud isikuteks,

hoolduskohustusega isiku eest tasub ravikindlustusmakseid kohalik omavalitsus. Lisaks on

kõigile kättesaadav ka tasuta vältimatu arstiabi.

Samuti tagab riik ka edaspidi ravikindlustuse alla 3-aastase lapse vanemale ja paljulapselise

pere vanemale, kelle noorim laps on alla 8-aastane. Seejuures on nimetatud vanematele riigi

poolt tagatud ka pensionikindlustus, sest nende eest makstakse ka sotsiaalmaksu

pensionikindlustuse osa.

Põhiseadusest tulenev õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või

soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Regulatsiooni, mille kehtima jäämist kaitseb isiku

õiguspärane ootus, on võimalik põhiseaduspäraselt muuta, kui muudatusel on eesmärk, mis

kaalub üles isiku õiguspärase ootuse regulatsiooni kehtima jäämiseks. Riigi eelarveliste

vahendite kokkuhoid on selliseks eesmärgiks. Samuti peab uue regulatsiooni jõustumiseks

olema ette nähtud mõistlik aeg, mille jooksul normi adressaadid saavad oma tegevuse vajaduse

korral ümber korraldada.

Kõnealuse muudatuse eesmärk on hoida kokku riigi rahalisi vahendeid isikuid vähim riivaval

moel ja ühtlasi viia riigipoolse sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa maksmise erandid kooskõlla

töö ja pereelu ühitamise eesmärkidega ja muutunud peremudelitega. Töö ja pereelu ühitamise

eesmärk on muu hulgas toetada mõlema vanema tööturul püsimist. Samuti on see laiemalt

kooskõlas sotsiaalkindlustusskeemides tehtud muudatustega, mis soodustavad töötamist ja

tööturul püsimist (töövõimereform, ajutise töövõimetushüvitise saamise ajal osalise

koormusega töötamise võimaldamine jms). Riik ei peaks soosima ravikindlustuse tagamisega

tööturult eemalejäämist ja sellega ka väljajäämist ülejäänud sotsiaalkindlustussüsteemist

(pensioni- ja töötuskindlustus).

Samuti on puudutatud isikutele kavas jätta aasta aega (eelnõu on kavas vastu võtta enne 2025.

aasta algust, kõnealune muudatus omab isikutele mõju sisuliselt alates 1. veebruarist 2026. a,

kui võtta arvesse ka ravikindlustuse garantiiaeg) muudatustega kohaneda, mis on piisavalt pikk

aeg, et planeerida muudatusi oma elukorralduses (nt alustada tööotsinguid).

Eelnevat kokku võttes võib öelda, et eelnõuga kavandatavad muudatused on kooskõlas PS-iga,

arvestades muudatuste eesmärki, muudatustega seotud avalikku huvi ja isikutele kavandatud

kohanemisaega, mistõttu kaalub muudatustega saavutatav legitiimne kasu üles riivest tingitud

kahju.

Eelnõu vastavus Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksile

2 Samas.

22

Eelnõu § 1 punktiga 3 (ema vanemahüvitisele ülempiiri kehtestamine), § 3 punktiga 3 (ajutise

töövõimetuse hüvitisele ülempiiri kehtestamine) ja §-ga 5 (riigi poolt ravikindlustuse tagamise

lõpetamine) kavandatavad muudatused on kooskõlas Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksiga.

Eesti on ennast seotuks lugenud muu hulgas haigushüvitise, emadushüvitise ja arstiabiga seotud

õigustega.

Haigushüvitisele ja emadushüvitisele ülempiiri seadmist lubab sätestada koodeksi art 65 lõige

3. Kui hüvitisesaaja või tema ülalpidaja eelnev töine tulu on meesoskustöölise palgaga võrdne

või sellest väiksem, ei pea täiendavaid arvutusi hüvitise piisavuse osas tegema. 2023. aasta

brutopalgaks oli meesoskustöölisel 2193,79 eurot ja kui ülempiir oleks kehtinud samal aastal,

oleks see olnud 2860,86 eurot, mistõttu täiendavat arvutust vastavuse tagamiseks teha ei ole

vaja. Kui meesoskustöölise palk peaks mingil põhjusel tõusma oluliselt kiiremini kui ülempiiri

arvutamise aluseks olev keskmine tulu, tuleb vastavuse tagamiseks teha täiendavad arvutused

koodeksi § 65 lõike 1 alusel.

Arstiabi puhul annab koodeks lepinguriikidele valikuvõimaluse kaitstud isikute ringi valikuks

olenevalt riigi ravikindlustussüsteemist (artikkel 9). Eesti on lähtunud artiklil 9 punktiga c

sätestatud isikute ringist, mille alusel on kaitstavateks isikuteks elanike kategooriad, kes

moodustavad vähemalt 50% kõikidest elanikest. Viimase avaldatud Eesti esitatud raporti alusel

on kindlustatud 95,5% elanikkonnast (2022. andmete alusel).3 Kuna muudatusest mõjutatud

isikute arv on väike (vt täpsemalt mõjuanalüüsist) ja neil on võimalik saada ravikindlustuskaitse

edaspidi muul alusel (nt töötamine, tööotsingud või kuulumine mõnda muusse isikute gruppi,

kelle riik või KOV tagab ravikindlustuskaitse), ei mõjuta nimetatud muudatus kooskõla

koodeksi artikliga 9.

4. Eelnõu terminoloogiat

Eelnõus ei kasutata uut terminoloogiat.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Ema vanemahüvitise ülempiiri seadmine on seotud Euroopa Ühenduste nõukogu direktiiviga

92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu

parandamise meetmete kehtestamise kohta (kümnes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ

artikli 16 lõike 1 tähenduses). Nimetatud direktiivi artikkel 8 reguleerib naiste õigust raseduse

ja sünnitusega seotud puhkusele, mis peab tulenevalt artikli 11 lõike 2 punktist b olema piisavalt

tasustatud. Piisavaks loetakse tasu juhul, kui see on vähemalt võrdne tervislikel põhjustel töö

katkestamisest saadava hüvitisega. Lisaks on riigil õigus sätestada hüvitistele ülempiir (art 11

lg 3). Kuivõrd eelnõuga kehtestatakse ema vanemahüvitisele ja ajutise töövõimetuse hüvitisele

ühtne ülempiir, on eelnõu kooskõlas nimetatud direktiivi nõuetega.

Vanemahüvitise ülempiiri seadmine on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga

2019/1158, milles käsitletakse lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalu ning millega

tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2010/18/EL. Nimetatud direktiivi artikkel 5

reguleerib iga töötaja õigust vanemapuhkusele ning artikli 8 lõige 3 käsitleb hüvitise maksmist

vanemapuhkuse ajal. Kuigi direktiivis ei ole sätestatud konkreetset hüvitise suurust, rõhutatakse

vajadust tagada vanemapuhkusel olevatele vanematele piisav tasu või hüvitis, mis võimaldaks

neil puhkust kasutada. Hüvitise määr peab olema piisav, et soodustada töö- ja pereelu tasakaalu.

Seega on vanemahüvitise ülempiiri seadmine vastavuses direktiivi nõuetega.

3 Eesti raport on leitav Euroopa Nõukogu veebilehelt 1680ae13bd (coe.int).

23

Eelnõu § 1 punktiga 3 (ema vanemahüvitisele ülempiiri kehtestamine), § 3 punktiga 3 (ajutisele

töövõimetuse hüvitisele ülempiiri kehtestamine) ja §-ga 5 (riigi poolt ravikindlustuse tagamise

lõpetamine) kavandatavad muudatused on kooskõlas Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksiga.

Eesti on ennast seotuks lugenud muu hulgas haigushüvitise ja emadushüvitise ning arstiabiga

seotud õigustega.

6. Seaduse mõjud

6.1. Vanemahüvitise ülempiiri vähendamine ja vanemahüvitise saamise ajal töötamise

piirangu kaotamine

Muudatustega võib eeldada mõju esinemist järgmistes valdkondades: sotsiaalne, sealhulgas

demograafiline mõju, mõju majandusele ja mõju riigivalitsemisele.

6.1.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

2023. aastal sai jagatavat vanemahüvitist 29 296 lapsevanemat, neist 18,5% laste isad4 (2022.

aastal oli isade osakaal 17,4%). Ema vanemahüvitist sai 12 150 isikut, isa vanemahüvitist sai

11 441 isikut ja lapsendaja vanemahüvitist 45 isikut. Vanemahüvitise ülempiiri vähendamise

muudatusest on mõjutatud isikud, kelle teenitud tulud vanemahüvitise suuruse määramise

aluseks oleval referentsperioodil ületavad üle-eelmise aasta kahekordset keskmist

sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. Jagatava vanemahüvitise saajatest moodustab sihtrühm

hinnanguliselt 12%, mis on 2023. aasta jooksul 3500 isikut, neist 37% on mehed. Meeste seas

on kõrgepalgalisi vanemahüvitise saajaid suhteliselt rohkem ning kõikidest meestest, kes

saavad jagatavat vanemahüvitist, moodustab mõjutatud sihtrühm veerandi, kõikidest naistest

aga kümnendiku. Isa vanemahüvitise5 saajatest moodustab sihtrühm hinnanguliselt viiendiku

(20%), mis on 2023. aasta näitel 2300 isikut. Ema vanemahüvitise saajatest moodustab

sihtrühm hinnanguliselt kümnendiku, mis on 2023. aasta näitel ca 1200 ema.

Vanemahüvitise ülempiiri langetamise muudatus vähendab madalama ja kõrgema

sissetulekuga perede hüvitise määra erinevust selliselt, et aitab kokku hoida riigi eelarvelisi

vahendeid suurema õiglustunde loomisega ega mõjuta vaesust ühiskonnas. 2024. aasta

vanemahüvitise ülempiir on 4733,53 eurot (kolm üle-eelmise aasta kuist keskmist

sotsiaalmaksuga maksustatud tulu) ning alampiir 725 eurot, mis teeb 6,5-kordse erinevuse ja

on suurem kui sissetulekute ebavõrdsus ühiskonnas (Statistikaameti andmetel oli 2022. aastal

madalaima sissetulekukvintiil sissetulekute ja kõrgeima sissetulekukvintiili sissetulekute suhe

5,4). Muudatuste jõustumisel väheneb erinevus minimaalse ja maksimaalse vanemahüvitise

suuruse vahel 4,4-kordseks. Ema vanemahüvitisel ülempiiri pole – suurim väljamakstud ema

vanemahüvitise suurus on 2024. aastal olnud 14 700 eurot. Ülempiiri kehtestamisega kaovad

mitmekümnekordsed erinevused ema vanemahüvitise suuruses ning ühtlustuvad kõigi

vanemahüvitise liikide ülempiirid.

Jagatava ja lapsendaja vanemahüvitise saamise ajal on võimalik ka teenida tulu. 2024. aasta

maikuu seisuga teenis 24% jagatava vanemahüvitise saajatest hüvitise saamisega samal ajal ka

sotsiaalmaksuga maksustatud tulu ehk töötas. See on keskmiselt 3500 isikut kuus, 1600 naist ja

4 Statistikaameti tabel SK23: VANEMAHÜVITIST SAAVAD ISIKUD AASTAS 5 Erinevat liiki vanemahüvitise saajaid ei saa kokku liita, sest näiteks isa vanemahüvitise saaja võis samal aastal

olla ka jagatava vanemahüvitise saaja. Sama on ema vanemahüvitisega. Isa vanemahüvitist on võimalik saada ka

ühel samasoolisel vanemal, kes ei ole lapse ema, mistõttu on isa vanemahüvitise saajate seas ka üksikud naised.

24

1900 meest. Vanemahüvitise saamise ajal tulu teenimisel on märkimisväärsed erinevused

meeste ja naiste käitumises – kui emadest töötab 13%, siis isadest 72%. Vanemahüvitise

saamise ajal töötamist ja ka isade osakaalu kasvu vanemahüvitise saajate seas on soodustanud

1. märtsil 2018 kehtima hakanud hüppeliselt suurenenud sissetulekupiir6, millest

vanemahüvitist töötamise korral ei vähendata. Kui sissetulekupiir oli töötasu alammäär, töötas

ca kümnendik vanemahüvitise saajatest (50% isadest ja 6% emadest). Kindlasti on

vanemahüvitise saamise ajal töötamise populaarsuses rolli mänginud ka pärast koroonakriisi

suurenenud kaugtöö võimalused, mis võimaldavad kodus olles lapse eest hoolitsemist ja

töötamist kombineerida.

SKA registriandmed näitavad, et üle kehtestatud sissetulekupiiri teenib viiendik töötavat

vanemahüvitise saajat, neist valdav enamik (90%) on mehed. SKA tähelepanekute kohaselt on

vanemahüvitise saajad muutnud oma töösuhte vormi (oma ettevõttes dividenditasu,

võlaõigusseadus leping jne), et tagada vanemahüvitise saamise ajal töötamise võimalus ilma

vanemahüvitist vähendamata. Seadusemuudatuse jõustumise korral ei pea pered töösuhtega

seotud lahendusi enam kombineerima ega uusi välja mõtlema, vaid saavad jätkata

sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamist olenemata vanemahüvitise saamisest, samuti ei

vähene nende vanemahüvitise suurus töötamise tõttu. Ka Eesti Rakendusuuringute Keskus

CentARi tehtud intervjuude7 käigus tõid lapsevanemad välja, et teenitava töötasu piir võiks olla

kõrgem. Selle idee taga on tunnetus, et vanemahüvitise saamise ajal töötamine on inimese enda

panus ja töö, mille eest saadava tasu tõttu tagasimaksed riigile pole õiglased. Samuti teeb

muudatus vanemahüvitise süsteemi inimeste jaoks lihtsamaks ning vähendab nii isikute kui

SKA asjaajamise koormust.

Vanemahüvitise saamise ajal töötamise piiri kaotamise ebasoovitavate mõjude risk on see, et

suureneb nende perede arv, kes sissetulekute maksimeerimise eesmärgil vahetavad

vanemahüvitise isale, kuid lapse ema tööle ei hakka ja jääb seega ilma ravikindlustuskaitseta,

kui see pole talle muud moodi tagatud. Samas on töötamise sissetulekupiir, millest alates

vanemahüvitist ei vähendata, juba praegu väga kõrge, ja peredel on võimalus vanemahüvitise

saamist peatada ja jätkata ning nii on pered juba praegu saanud soovi korral teenida töötamise

piirist kõrgemat sissetulekut. Intervjuude analüüs näitas perede otsuste tagamaade variatiivsust

vanemahüvitise jagamiseks – perega koos ühise aja veetmine, töö ja pereelu kombineerimine

lähtuvalt mõlema vanema karjäärist ja soov võrdselt lapsega aega veeta ning koduse

majapidamise ja lastega seotud koormust jagada. Ligi pooled emadest, kelle lapse isa saab

vanemahüvitist, töötavad. Ebasoovitavate mõjude riski leevendab vanemahüvitise ülempiiri

langetamine, sest praegu on just kõrgepalgalised mehed need, kes vanemahüvitist lapse emaga

jagavad ning pere kogutulusid arvestades ei pruugi madalama vanemahüvitise ülempiiri tõttu

olla kasulik vormistada vanemahüvitise isale ka siis, kui vanemahüvitist enam ei vähendata.

Umbes 75%-l emadest on enne lapse sündi kehtiv töösuhe ning isa vanemahüvitise saamise

korral peab ema tööle naasma, sest vanemapuhkust koos sellega kaasnevate hüvedega on õigus

saada vaid ühel vanematest. Seega võib muudatuse mõju pidada perede otsustele

vanemahüvitist jagada väheoluliseks ning eeldatavasti isade osakaal vanemahüvitise saajate

seas jätkab kasvu sarnases tempos kui viimastel aastatel. Vanemahüvitise ülempiiri muudatus

toob kaasa väljamakstud hüvitise suuruste soolise lõhe vähenemise ning toetab laiemas plaanis

naiste ja meeste kogusissetuleku lõhe vähenemist.

6 Varem oli võimalik vanemahüvitise maksmise kuul teenida töist tulu vaid eelmise kalendriaasta 1. jaanuaril

kehtinud töötasu alammäära ulatuses. 7 Uuringu valimisse kuulusid pered, kus isa võttis jagatavat osa vanemahüvitisest 2020. aastal või hiljem.

Intervjueeriti kokku 20 pere. Uuringu raport avaldatakse Sotsiaalministeeriumi veebilehel 2024. aasta sügisel.

25

Seaduseelnõu ebasoovitava mõju riskiks on veel võimalik mõju sündide arvule, sest igasugused

muudatused perepoliitikas, mis perede hüvesid vähendavad, loovad peredes teatavat

ebakindlust. Statistikaameti väljavõte sündide ja sissetulekute järgi näitas, et lapse saamise

tõenäosus on suurem neis peredes, kus sissetulekud on kasvanud. Sellest võib eeldada, et pered

püüavad võimaluse korral enne lapse saamist teenida välja võimalikult kõrge vanemahüvitise.

Samas mõjutab muudatus keskmiselt paremini hakkamasaavat osa lapsevanematest ja ka

kehtestatav vanemahüvitise ülempiir jääb suhteliselt kõrgeks. Võib eeldada, et vanemahüvitise

vähendamine ei mõjuta perede majanduslikku olukorda sedavõrd, et loob olulisi takistusi lapse

saamisel. Nõnda kõrge sissetulekuga vanematel on enamasti suuremad säästud ja võimalus

investeerida, et soovi korral ka lapse kasvatamise kõrvalt varasemat elustandardit hoida. Kuna

muudatus puudutab kõrgepalgalisi lapsevanemaid, puudub mõju ka absoluutsele ja suhtelisele

vaesusele.

Vanemahüvitise ülempiiri vähendamise mõju sündimusele töise tulu teenimise korral on

vähene ja pigem positiivne, sest võimaldab mõlemal vanemal majandusliku olukorra

parandamiseks töötada ilma, et vanemahüvitis sellest väheneks.

6.1.2. Mõju majandusele

Vanemahüvitise ülempiiri vähendamine mõjutab sihtrühma majanduslikku olukorda, sest kui

vanemahüvitise määramise aluseks olevad teenitud tulud ületavad uut ülempiiri, saab määratud

hüvitise suurus kuni 1/3 võrra kehtivast väiksem. Samas on tegu hea tööturu positsiooniga

professionaalset karjääri omavate lapsevanematega, kellest ca 43% töötab samal ajal

vanemahüvitise saamisega, mis tähendab, et lisaks vanemahüvitisele koosneb sissetulek pea

pooltel juhtudel ka töisest tulust. Vanemahüvitise mittevähendamine töise tulu teenimise korral

kompenseerib vanemahüvitise ülempiiri langetamise, sest võimaldab vanemahüvitise saamise

ajal teenida suuremaid sissetulekuid ning säilitada kõrgepalgalistel elatustase vaatamata sellele,

et nende asendussissetulek ei pruugi vastata varasematele sissetulekutele, kuna vanemahüvitisel

on varasemast madalam ülempiir. Eesti tööjõu-uuringu andmed näitavad, et 68% üle uue

ülempiiri teenivatest väikelapsevanematest on kõrgharidusega. Võrdluseks – kogu tööealises

elanikkonnas on kõrgharidusega isikute määr 30%. Kaugtöö tegijaid on kogu elanikkonnast

26%, kuid üle uue ülempiiri teenivatest väikelapsevanematest 50%.

Seega arvestades perede sissetulekuid ja võimalusi ning ka seda, et tulu teenimise piirang

vanemahüvitise saamise ajal kaotatakse, saavad need pered ka väiksema vanemahüvitisega

endiselt keskmisest paremini hakkama ning mõju ulatus nende toimetulekule on väike. Mõju

avaldumise sagedus on keskmine, kuna tegu on igakuise toetusega.

Muudatustega kaasnevat ebasoovitavate mõjude riski aitavad leevendada etteteatamisaeg ja

üleminekuperiood, sest ühegi juba määratud vanemahüvitise saaja hüvitist ei vähendata ning

muudatus rakendub vaid uutele saajatele. Seaduse jõustumisest etteteatamine annab piisavalt

aega avalikkuse teavitamiseks ja aitab kõrgepalgalistel peret planeerivatel lapsevanematel

muudatusega kohaneda.

Vanemahüvitise mittevähendamine samaaegse töise tulu teenimise korral mõjutab

märkimisväärselt nende perede sissetulekut ja majanduslikku toimetulekut, kellel on soov ja

võimalus vanemahüvitise saamise ajal töötada ning teenida üle täna kehtiva sissetulekupiiri.

Andmed näitavad, et vanemahüvitise saamise ajal töötavad eelkõige kõrgema sissetulekuga

lapsevanemad ja eelkõige laste isad, kes teenivad oma määratud vanemahüvitise suurusest vaid

saja euro võrra väiksemat töötasu. Vanemahüvitise saamise ajal töötavate emade keskmine

26

töötasu on ligi poole võrra väiksem kui nende keskmine vanemahüvitis, mis viitab pigem

osaajaga töötamisele või tööampsudele.

Tabel 1. Vanemahüvitise saamise ajal töötavate emade ja isade vanemahüvitise suurus ja

keskmine töötasu 2023. aastal*

Naised Mehed

Vanemahüvitise

saamise ajal

mittetöötav

Määratud vanemahüvitise suurus 1 338 € 2 045 €

Vanemahüvitise

saamise ajal töötav

Määratud vanemahüvitise suurus 1 726 € 2 148 €

Töötasu 971 € 2 061 €

Kokku sissetulekud, kui isik saab

vanemahüvitist ja töötab 2 697 € 4 209 €

*sotsiaalmaksuga maksustatud tulu

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet

Kõigist vanemahüvitise saamise ajal töötavatest lapsevanematest ca pooltel juhtudel on teenitud

tulu kehtiva töötamise piiri läheduses (1800–2367 eurot), mis viitab teenitud tulude

optimeerimisele töötamise piiri järgi ning võib eeldada, et seadusemuudatus mõjutab just neid

töötavaid vanemahüvitise saajaid (78% neist mehed) senisega võrreldes suuremaid tulusid

teenima.

6.1.3. Mõju riigivalitsemisele

Seaduseelnõu muudatus mõjutab SKA töökorraldust, sest kaovad vanemahüvitise

enammaksete menetlused ning vanemahüvitise enammaksete ja vanemahüvitise

vähendamisega seotud vaided ja pöördumised, mis on seotud vanemahüvitise perioodil tulu

teenimise küsimustega ja tulutõendite esitamisega. Mõju avaldumise sagedus on keskmine, sest

tegu on igakuise toetusega. Ühekordsete arendustena näeb SKA ette vanemahüvitise

kalkulaatori, väljamakseteatiste, otsuste, universaalmenetluste ja ametnikurakenduse

muudatusi, mille mõju ulatus ja mõju avaldumise sagedus SKA töötöökoormusele on väike.

Kuna muudatus puudutab ühe riigiasutuse tööprotsesse, on kokkvõttes tegu väheolulise mõjuga

riigivalitsemisele.

6.2. Muudatus mitte maksta ülalpeetava abikaasa / registreeritud elukaaslase eest

sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa (13%)

6.2.1. Sotsiaalne mõju

Tervisekassa andmetel on ülalpeetavaid abikaasasid / registreeritud elukaaslasi, kelle eest riik

maksab sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa 2024. aasta juulikuu seisuga 1051 isikut, kellest 90%

on naised ning valdav osa (90%) on vanuses 30–49. SKA lapsetoetuse saajate andmed näitavad,

et 33%-l neist on üks laps, 52%-l kaks last ja 15%-l kolm last. Kõikidest ravikindlustatud

isikutest moodustab sihtrühm 0,08% ja kõigist riigi poolt kindlustatud isikutest 2%.

Kindlustatul võib olla samal ajal mitu kehtivat kindlustuse liiki, kuid need on isikud, kellel

teised kehtivad ravikindlustuse liigid puuduvad, mis tähendab, et seadusemuudatuse korral

kaotab see sihtrühm ravikindlustuskaitse ning ravikindlustust omamata peab inimene tekkivad

ravikulud ise tasuma. Seega puudutab muudatus sihtrühma õigust sotsiaalsele kaitsele. Mõju

ulatus sihtrühmale on suur, sest tähendab muutusi inimeste käitumises võrreldes varasemaga

27

ning see eeldab sihiteadlikku kohanemist. Nendel inimestel on võimalus minna töötukassasse

tööd otsima, asuda tööle või sõlmida Tervisekassaga vabatahtlik kindlustusleping. Võib

eeldada, et esimesel aastal pöördub töötukassa poole ca pool sihtrühmast, ca veerand läheb

tööle ja 15% ostab kindlustuse. Järgnevatel aastatel suureneb tööleminejate proportsioon

töötukassasse pöördunud inimeste arvelt.

Muudatuse ebasoovitavate mõjude riskiks on see, et need inimesed ei tee midagi

ravikindlustuskaitse saamiseks, kuid eeldatavasti on tegu siiski väikese osaga (10%) isikutest

esimesel aastal ning ajaga nende osakaal ka väheneb ning vabatahtliku kindlustuse ostjate arv

suureneb. Ebasoovitavate mõjude riski leevendab SKA ja Tervisekassa teavitustöö

muudatustest ning isiku personaalne teavitamine ravikindlustuskaitse puudumisest juba

ennetavalt pärast seadusemuudatuste vastuvõtmist ning 2025. aasta sügisel, kui Tervisekassa

annab info vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimise kohta. Seega jääb inimestel aega

muudatustega kohanemiseks.

6.2.2. Mõju riigivalitsemisele

Muudatused mõjutavad SKA, Tervisekassa ja töötukassa tööd. Suureneb Tervisekassa

töökoormus: muudatustega kaasneb selgitus- ja teavitustöö ning arvestada tuleb ka vabatahtlike

lepingute haldamisele kuluvat ressurssi, mis praegu on käsitöö. Praegu tegeleb vabatahtlike

lepingute haldamisega igapäevaselt kokku kaks Tervisekassa töötajat. Tuleb arvestada ca 30%

administratiivse töö kasvuga kogu vabatahtlike lepingute haldamisega seotud protsessis.

Arvestades mittetöötavate abikaasade poolt ravikindlustuse saamiseks tehtud taotluste väikest

hulka kuus (nt 2024. I poolaasta 6 taotlust) ning seda, et sotsiaalmaksu maksmise lõpetamine

toimub automaatselt, ei ole muudatusel eraldi mõju SKA töötajate koormusele. SKA

töökoormust suurendab vähesel määral isikute teavitamine ravikindlustuskaitse lõppemisest ja

sellega kaasnev teavitustöö.

Sihtrühma pöördumine töötukassa poole mõjutab töötukassa töökoormust. Tegu on eeldatavasti

väikse mõjuga arvestades sihtrühma suurust (esimesel aastal ca 500 inimest, järgnevatel aastatel

nende arv tööleminejate arvelt väheneb) ja seda, et töötukassasse pöörduvad isikud hajusalt aja

jooksul, mida toetab ennetav teavitustöö.

6.3. Menetlustähtaegade pikendamine

1. Muudatusega pikendatakse isa või teise vanema isa vanemahüvitise määramise ja maksmise

tähtaega lapse sünnile eelneva perioodi eest viielt tööpäevalt 30 tööpäevani ning teiste

perehüvitiste menetlemise tähtaega kümnelt tööpäevalt 30 tööpäevani.

2. Muudatusega pikendatakse puude raskusastme tuvastamise või selle tuvastamata jätmise

otsuse tegemise aega 15 tööpäevalt 30 tööpäevani kõigi vanuserühmade puhul, mis koos

toetuse määramise või määramata jätmise otsusega teeb kokku menetlusajaks kuni 40

tööpäeva

3. Muudatusega pikendatakse pensioniavalduse menetlemise tähtaega 15 tööpäevalt 30

tööpäevani.

6.3.1. Sotsiaalne mõju

Perehüvitiste menetlusajad

2024. aasta I poolaasta seisuga sai SKA Riikliku Sotsiaalkindlustuse aruande andmetel

perehüvitisi 163 120 pere. Perehüvitiste menetlemise tähtaja pikendamisel kümnelt tööpäevalt

28

30 tööpäevani ja isa vanemahüvitise määramisel lapse sünnile eelneva perioodi eest tähtaja

pikendamisel viielt tööpäevalt 30 tööpäevani ei ole perehüvitise saajate vaates olulist sotsiaalset

mõju, kuna hüvitiste väljamaksed toimuvad endiselt igakuiselt ja toetused laekuvad õigel ajal.

Menetlemistähtaja pikenemine tähendab perehüvitise saaja ehk kliendi vaatest seda, et

määramise otsust tuleb pikemalt oodata, kuid positiivseks mõjuks on parem menetluse

kvaliteet, sest menetlejal jääb piisavalt aega, et teha täiendavaid andmekontrolle ja kontrollida

vastavust tingimustele arvestades ka perehüvitiste keerukust ja vanematevahelist hüvitiste

paindlikkust ja informeeritust.

Puude menetlusajad

Puude raskusastme tuvastamisega tegeleb SKA teenuste osakonna ekspertiisitalitus. Puude

raskusastme tuvastamiseks hindab ekspertarst taotluse ja terviseandmete põhjal millise

raskusastme ja funktsiooni kõrvalekaldega (puude liigiga) puue inimesel on. Töö, mis ei eelda

ekspertarsti eriteadmiseid, teeb ära peaspetsialist. Ekspertiis on dokumendipõhine ja toimub

taotluses märgitud asjaolude, e-tervise infosüsteemi kantud terviseandmete ja muude esitatud

tõendite (nt audiogrammid, glükosensori näidud jms) alusel. Puude raskusastme tuvastamisel

hinnatakse tegutsemispiirangute esinemist ja kõrvalabi vajadust8. Tööealise inimese töövõime

hindamise ja puude tuvastamise ühistaotluse korral teeb SKA enamikul juhtudel puude

raskusastme tuvastamise otsuse töötukassa eksperthinnangu alusel.

Puude tuvastamise ekspertiiside tähtajad ei vasta enam olemasolevas riigieelarve olukorras

SKA võimalusele tööjõudu palgata, mistõttu on vajalik menetlusaega pikendada. Praegu peab

SKA tegema otsuse 15 tööpäeva jooksul piisavate andmete saamisest (lisandub kümme

tööpäeva toetuse otsuse tegemiseks), kuid uue korra kohaselt pikendatakse see aeg 30

tööpäevani, millele lisandub sotsiaaltoetuse määramise otsuse tegemise aeg kümme tööpäeva

pärast puude raskusastme tuvastamise või tuvastamata jätmise otsuse tegemist. Muudatuse

eesmärk on arvestada menetluse keerukust ja piiratud tööjõuressursse, sest praegu on keskmine

menetlusaeg 20,6 päeva (2024. a kuue kuu keskmine) ja väheneva tööjõuressursiga ei ole alates

2025. aasta algusest võimalik puude raskusastet tuvastada ja toetust määrata 25 tööpäeva

jooksul (15+10 tööpäeva). 2023. aastal menetlesid 21 ametnikku kokku 57 465 (5200 lapse, 35

330 tööealise ja 16 935 vanaduspensioniealise) taotlust, mis teeb ühe ametniku kohta 2736

taotlust aastas. Lisaks peavad ekspertiisitalituse arstid koostama arvamusi ka teiste teenuste

jaoks (nt töövõimetuspension ELi lepingupartneritele), mis moodustab umbes 5% nende

töökoormusest (2023. a 484 arvamust), ja menetlejad koondavad ka nende menetluste jaoks

vajalikke dokumente või hangivad lisainfot.

Puude raskusastme taotleja jaoks pikeneb otsuse saamise aeg. Kuigi muudatus pikendab puude

raskusastme tuvastamise aega, jääb toetuse määramise alguskuupäevaks päev, mil inimene

esitab taotluse. Seega ei kaota inimesed pikema menetlusaja tõttu oma toetuse suuruses. Pikem

menetlusaeg võib viivitada puude raskusastmega seotud teenuste kättesaadavust, kuid esmased

terviseprobleemidega seotud teenused jäävad inimesele kättesaadavaks ega sõltu ka edaspidi

puude raskusastme määramisest. SKA korraldatavatest teenustest on hetkel seotud puude

raskusastme olemasoluga sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus ja abivahenditeenus (kuni

01.09.2025), mille kättesaadavus inimese jaoks võin pikeneda pikema puude tuvastamise

menetlusaja tõttu. Lastel on hetkel võimalik saada riigipoolse soodustusega abivahendeid ka

eelneva puude raskusastme tuvastamiseta, kuid puude raskusastmest oleneb soodustuse

protsent (puudega lastel 90% ja puudeta lastel 50%)9. Vanaduspensioniealisel abivahendi

8 Puude raskusastme tuvastamisel hinnatakse tegutsemispiirangute esinemist ja kõrvalabi vajadust järgmistel

põhitegevustel: söömine, ravitoimingud, hügieenitoimingud, riietumine, liikumine ja suhtlemine. 9 Sotsiaalkindlustusamet, 2024.

29

riigipoolse soodustusega saamiseks puude raskusastet vaja ei ole. Tööealistel on võimalik

abivahendeid riigipoolse soodustusega saada nii puude raskusastme kui ka vähenenud töövõime

korral, seejuures töövõime hindamise menetlusajad ei muutu. Sotsiaalkindlustusameti andmetel

oli 2023. aastal tööealisi (18-63-aastaseid) abivahendite saajaid kokku sõltumata staatusest

747410. Igakuiselt ostab või rendib abivahendeid umbes 3000 tööealist isikut, kellest umbes 20

(alla 1%) on vaid puudega, s.t. töövõimet ei ole hinnatud. Seega on mõjutatud tööealiste

sihtrühm kõiki abivahendite saajaid arvestades väike. Alates 01.09.2025 ei ole enam üheski

vanusgrupis abivahendi riigipoolse soodustusega saamiseks vajalik puude raskusaste või

vähenenud töövõime. Seega võib eeldada mõju laste ning tööealiste abivahendite taotlemise

protsessile, mis võib puude menetlusaja pikenemisel samuti pikeneda.

Praegu on puude raskusastme olemasolu eelduseks sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse

saamisele (v.a KOV kaudu suunatud lapsed, esmasesse psühhoosi haigestunud) kuni

rehabilitatsioonireformi rakendumiseni 2027. aastal. Seega võib muudatus mõjutada

rehabilitatsiooniteenusele saamise kiirust. Tööealistel sõltub teenusele saamine ka töövõime

hindamisest, mille menetlusajad ei pikene.

Samuti võib pikem menetlusaeg pikendada kohaliku omavalitsuse pakutavate teenuste

kättesaadavust. Kuigi ükski SHS-i järgi kohustuslikuna korraldatav kohaliku omavalitsuse

teenus (nt isikliku abistaja teenus, sotsiaaltransporditeenus) ei ole seotud puude raskusastme

olemasoluga, siis võib takistuseks saada asjaolu, et osad kohalikud omavalitsused on siiski

seadnud SHS-i järgi kohustuslikuna korraldatava teenuse eelduseks puude raskusastme

olemasolu ja nende inimeste teenusele jõudmise aeg võib pikeneda. Viimane ei ole SHS-iga

kooskõlas, sest kõikide SHS-i järgi kohustuslikuna korraldatavate teenuste aluseks on

abivajaduse hindamine. Sellele lisaks võib kohalik omavalitsus pakkuda oma elanikkonna

vajadustest lähtuvaid teenuseid ja toetuseid, mille eelduseks võib olla puude raskusastme

olemasolu.

Niisamuti võib pikem menetlusaeg pikendada puude raskusastmega seotud soodustuste

kättesaadavust (nt puudega isiku parkimiskaart, soodustused ühistranspordis ja muuseumis).

Kokkuvõttes mõjutab muudatus puude raskusastmega ja vähenenud töövõimega inimeste

teenuste kättesaadavust ja on seetõttu oluline. Pikem menetlusaeg võib mõjutada kõiki puude

raskusastme taotlejaid (aastas ca 57 000 taotlejat, puude raskusastmega inimesi 01.05.2024

seisuga 112 864), kes võivad vajada aasta jooksul erinevaid teenuseid. Leevendusmeetmena on

Sotsiaalministeerium töötanud selle nimel, et nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi teenused

sõltuksid abivajadusest, mitte puude raskusastme olemasolust (nt ei ole puude raskusastmega

seotud erihoolekande teenus, alates 01.09.2025 ka abivahenditeenus). Samuti on

terviseseisundist tulenevad esmased teenused ja tugi tagatud puude raskusastmest sõltumata.

Pensioni menetlusajad

Pensioni saamiseks tuleb inimesel esitada avaldus koos vajalike dokumentidega SKA-le.

Kehtiva seaduse järgi peab SKA tegema riikliku pensioni määramise või sellest keeldumise

otsuse 15 tööpäeva jooksul, kuid see tähtaeg ei ole alati piisav. Pensionidokumentide hindamine

ja menetlemine võib võtta rohkem aega, kui tegemist on eripensionide või 1990ndatel

eraettevõtluses töötamist tõendavate dokumentidega. Samuti võivad viivitusi põhjustada laste

kasvatamise eest pensionilisade määramise küsimused, mis nõuavad teise vanema nõusolekut.

Seetõttu on põhjendatud pikendada pensioniavalduse lahendamise tähtaega 30 tööpäevani

alates nõuetekohase avalduse esitamisest. Pikem tähtaeg aitab säästa tööjõuressurssi ja

10 Sotsiaalkindlustusamet, 2024

30

vähendada vajadust massiliste tähtaegade pikendamise teadete saatmiseks. Pensionitaotlejatele

ei põhjusta see probleeme, kui nad on uuest tähtajast teadlikud ja arvestavad sellega. Kui

pensioniavaldus on võimalik lahendada kiiremini, tehakse seda ka lühema tähtaja jooksul.

6.3.2. Mõju riigivalitsemisele

Perehüvitiste menetlusajad

Praegune perehüvitiste 10-tööpäevane ning isa vanemahüvitise lapse sünnile eelneva perioodi

5-tööpäevane menetlustähtaeg ei vasta SKA hinnangul menetluseks vajalikule ajale. Kehtivate

hüvitiste keerukus ja paindlikkus vanemate vahelisel jagamisel ning vajadus tagada nende

vastavus tingimustele nõuavad täiendavaid andmekontrolle. Menetlustähtaja pikendamine

annab võimaluse ilma tähtaega pikendamata menetlus läbi viia. 30-tööpäevane menetlustähtaeg

annab SKA-le võimaluse paindlikumalt tööülesandeid jaotada ja menetleda, tagada menetluse

parem kvaliteet (kiirustamisest tulenevad vead on minimaliseeritud) ja prioriseerida ülesandeid

sisu järgi, mitte saabunud tähtaega silmas pidades. Menetlustähtaegade ühtlustamine võimaldab

viia SKA poolt määratavaid ja makstavaid hüvitisi ühtsesse protsessivoogu ning arenduste ja

süsteemide haldamine muutub lihtsamaks ja vähem kulukaks. Muudatus võimaldab anda

lisaressursi kuu lõpus, kui kontrollpäringuid enne uut väljamakset on rohkem. SKA on

hinnanud ressursikulu kokkuhoiuks ühe ametikoha (perehüvitiste peaspetsialist). Mõju

esinemise sagedus on hinnanguliselt keskmine, sest perehüvitiste uusi määramisi on aastas ca

45 000.

Puude menetlusajad

Puude raskusastme tuvastamise või tuvastamata jätmise otsuse tegemise pikenemine ei muuda

SKA tööprotsesside sisu, kuid edaspidi tuleb taotlused läbi vaadata ja otsused teha väiksema

tööjõuressurssiga, mistõttu on menetlemiseks ette nähtud pikem aeg. Seega toob tööjõukulude

vähendamine kaasa puude raskusastme tuvastamise või tuvastamata jätmise otsuse tegemise

tähtaja pikenemise. Taotluste esitamise kõrgperioodidel ei ole vähenenud tööjõuga võimalik

enam taotlusi 15 tööpäeva jooksul menetleda. SKA hinnangul toob kolme menetleja tööjõukulu

kokkuhoidmine (alates 2025. aastast 69 000 eurot aastas) kaasa puude tuvastamise ja

puudetoetuse otsuste tegemise pikenemise. Mõju riigieelarvele on positiivne. Mõju esinemise

sagedus on hinnanguliselt keskmine, sest puudeotsuste taotlusi on aastas ca 57 00011.

Lisaks SKA-le mõjutab menetlustähtaegade pikenemine ka töötukassat. Enamasti teevad

tööealised inimesed töövõime hindamise ja puude tuvastamise ühistaotluse töötukassasse, mis

tähendab, et esmalt hinnatakse inimese töövõimet töötukassas ja seejärel tehakse tööealise

inimese puude raskusastme tuvastamise ekspertiis SKA-s. Töövõime hindamise menetlusaeg

on samuti 30 tööpäeva ja töövõime korduvhindamise taotlus on võimalik inimesel teha kuni 50

tööpäeva enne eelmise töövõime hindamise otsuse lõppemist. Kuna muudatuse kohaselt on ka

puude tuvastamise ekspertiis edaspidi 30 tööpäeva (+10 tööpäeva toetuse otsuse tegemiseks),

siis võivad inimesed soovida esitada ühistaotluse töötukassasse varem kui 50 tööpäeva enne

töövõime hindamise otsuse lõppemist, et nad saaksid lisaks töövõime hindamise otsusele ka

puude tuvastamise otsuse kätte enne eelmise puude tuvastamise otsuse lõppu. Sellest tulenevalt

vajab muudatus tööealiste inimeste teavitamist töötukassa ja SKA poolt, et inimesed teeksid

taotluse korduvekspertiisi ajal, kuid mitte varem kui 50 tööpäeva enne eelmise otsuse

lõppemist. See on oluline ka seetõttu, et töötukassa andmetel esitab keskmiselt 70% klientides

töövõime hindamise ja puude tuvastamise ühistaotluse ca 30 tööpäeva enne eelneva otsuse

lõpptähtaega. Sellisel juhul jõuab töötukassa teha uue töövõime hindamise otsuse õigeaegselt.

SKA-l on võimalik teha lühema aja jooksul kui 30 tööpäeva kõik need tööealiste inimeste puude

11 Sotsiaalkindlustusameti andmetel oli 01.05.2024 seisuga 112 864 puudega inimest.

31

tuvastamise otsused, mille aluseks on töövõime hindamisel töötukassa ekspertiisi andmed.

Juhul kui neid ei ole (nt töövõimet välistavad seisundid) võib otsuse tegemine võtta kuni 30

tööpäeva. Kui tööealise inimese puude tuvastamise ekspertiisi otsus tehakse hiljem kui lõppeb

eelmine puude tuvastamise otsus, siis ebasoovitavat mõju aitab vähendada asjaolu, et uus otsus

hakkab kehtima sellest kuupäevast, mil eelmine lõppeb (st inimesel ei jää kahe otsuse vahel

vahet sisse ka siis kui otsus tehakse hiljem).

Pensioni menetlusajad

Praegu kehtiva kuu lõpus tehtud otsused isikutes ebaõige ootuse, et pensioni väljamakse tehakse

veel jooksval kuul, kuna määramise otsus on tehtud. Tehniliselt ei ole selliste määramiste puhul

SKA-l võimalik nimetatud hüvitist välja maksta järgmise kuu massmakse päeval, vaid alles

vahemaksena. Seega võib muudatus vähendada klientide pahameelest tingitud pöördumisi

(töökoormus mõnevõrra väheneb). Pikem menetlustähtaeg annab SKA-le võimaluse ka

paindlikumalt tööülesandeid jaotada ehk seadusemuudatuse mõju on pigem positiivne. 2023.

aastal oli uusi pensioni määramisi (sh soodus- ja eripensioni määramisi) 15 700 12. Seega on

mõju esinemise sagedus pigem väike. Pensioni ressursikulu kokkuhoid on SKA hinnangul 3

ametikohta 69 468 euro ulatuses aastas.

6.3.3. Koondhinnang menetlustähtaegade pikendamisele

Menetlustähtaegade pikendamise muudatustega ei kaasne olulisi kohanemisraskusi ega

ebasoovitavat mõju, kuid kavandatavad muudatused ei pruugi saavutada soovitud kokkuhoidu

SKA menetlusressursi puhul, kuna ette võivad tulla ootamatud tõrked. Pikema ootamise tõttu

võib näiteks kasvada pöördumiste arv ja tõenäoliselt tuleb otsuseid teha väiksema

tööjõuressursiga, kuna ametnikke koondatakse.

Muudatusega ei kaasne inimese jaoks eeldatavalt koormuse suurenemist. SKA töökorraldus

muutub, kuid selle mõju on väike, sest ka praegu tuvastatakse puuet ja määratakse pensione ja

perehüvitisi ning tähtaegade pikendamine ei avalda olulist mõju.

6.4. Ajutise töövõimetuse hüvitisele ülempiiri kehtestamist puudutav muudatus

6.4.1. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: Ajutise töövõimetuse hüvitise saajad, kelle sotsiaalmaksuga maksustatava ühe

kalendrikuu tulu ületab väljamakstava hüvitise kehtestatud ülempiiri.

Tervisekassa andmetel oli 2023. aastal Tervisekassa poolt hüvitatud töövõimetusjuhtumite

koguarv 391 395. Hüvitiste ülempiiri muudatused mõjutavad isikuid, kellele väljamakstava

ajutise töövõimetuse hüvitise suurus ületab kindlustusjuhtumi alguspäevale eelnenud üle-

eelmise kalendriaasta Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu

kahekordse suuruse. RPKS- alusel arvutatuna oli ühe kalendrikuu tuluks 2021. aastal 1430,43

eurot. Hüvitise lagi 2023. aasta näitel oleks seega 2860,86 eurot ja päevamäär 95,36 eurot.

Ajutistele töövõimetusjuhtumitele ülempiiri kehtestamisest oleks olnud mõjutatud 6353

juhtumit, ehk 1,6% kõigist juhtumitest. Mõjutatud sihtrühma suurus on väike, kuna üle

kehtestatava hüvitiste ülempiiri teenib väike osa Eesti elanikkonnast. Need on töötavad isikud,

kes kuuluvad kahte kõrgeimasse brutopalga tuludetsiili. Seega ei mõjuta muudatus keskmise ja

madalama sissetulekuga inimeste majanduslikku toimetulekut ning ei suurenda vaesusriski.

12 Sotsiaalkindlustusameti andmetel oli 2023.aastal 333,7 tuhat pensionäri.

32

Hüvitistele ülempiiri seadmine mõjutab rohkem mehi kui naisi. Näiteks 2023. aastal oli

ülempiiri kehtestamisest mõjutatud juhtumite seas naiste osakaal 39% ning meeste osakaal

61%. Samal ajal kõikidest hüvitatud ajutise töövõimetuse juhtumitest oli naisi 60% ning mehi

40%. Seega toob ajutistele töövõimetushüvitistele ülempiiri kehtestamine kaasa väljamakstud

hüvitise suuruste soolise lõhe vähenemise ning ühtlasi toetab naiste ja meeste kogusissetuleku

lõhe vähenemist.

Ülempiir kehtib alates 01.01.2026 avatud uutele töövõimetuslehtedele. 2026. aastal võetakse

aluseks 2024. aasta kahekordne Eesti keskmine sotsiaalmaksuga maksustatav kalendrikuu tulu

(allolevas tabelis kuu ülempiir), mis on 3670, 65 eurot.

Tabel 2. Ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiir (eurot)

2023 2024 2025 2026 2027 2028

Kuu

ülempiir

(eurot)

2860,86 3155,69 3510,06 3670,65 3852,34 4037,25

Allikas: Arvutused riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel ja Sotsiaalkindlustusameti prognoos

Ajutise töövõimetuse hüvitise alaliigid on haigushüvitis ja hooldushüvitis. Haigushüvitise

puhul on hüvitise määr üldjuhul 70%, hooldushüvitise puhul 80%. Haigushüvitiste puhul, mis

kuuluvad maksmisele tööõnnetuse, kutsehaiguse tagajärjel tekkinud haigestumise või vigastuse

korral, riiklike või ühiskondlike huvide kaitsel ning inimelude päästmisel või kuriteo

tõkestamisel ja elundi või vereloome tüvirakkude annetuse puhul, on hüvitise määr 100%.

Sellest tulenevalt võib haiguslehe ja hoolduslehe puhul olla konkreetse isiku eelnev tulu ka

suurem kui kahekordne Eesti keskmine.

Olenemata hüvitise määrast on väljamakstava hüvitise ülempiir ühesuurune. Kuna haiguslehe

ja hoolduslehe puhul jälgitakse ülempiiri hüvitise väljamaksmisel ja ülempiiri ei ole kehtestatud

sissetulekule, on see inimese jaoks soodsam lahendus ja ta ei kaota rahaliselt nii palju. Samuti

ei seata ülempiiri tööandja 4.–8. päevani (5 päeva) makstavale haigushüvitisele.

Juba praegu makstakse inimesele terve kindlustusjuhtumi pikkuses hüvitist esmasele

töövõimetuslehele arvutatud kalendripäevatulu andmetel. Seega rakendub harjumuspärane

praktika, et terve töövõimetusjuhtumi pikkuses kehtib ühesugune ülempiir ja kalendriaasta

vahetudes seda ümber ei arvutata.

Muudatustega kaasnevate riskidena võib välja tuua järgmist:

1. Inimesel võib olla keeruline mõista, et väljamakstava hüvitise ülempiir on erinevate ajutise

töövõimetuse kindlustusjuhtumite puhul sarnane, kuna muidu on erinevate

töövõimetuslehtede liikide ja töövabastuse põhjuste puhul hüvitise protsent erinev.

2. Kõrgema sissetulekuga inimesed võivad hakata eelistama hoolduslehtede korral

haiguslehte, kuid seda saab teha eelkõige sellisel juhul, kus pere põeb korraga

nakkushaigusi. Sama on võimalik ka olemasolevas süsteemis, kus inimene võib olla

motiveeritud sellisel juhul eelistama hoolduslehte haiguslehele.

SMS ja TTOS võimaldavad tööandjatel ilma erisoodustusmaksuta maksta töötajatele

vabatahtlikult töövõimetushüvitist, et kompenseerida palga ja RaKSi alusel makstava hüvitise

vahet. Seega, osadel töötajatel, kelle tööandjad vabatahtlikku hüvitist maksvad, leevendab see

asendussissetuleku vähenemise mõju haigusperioodil.

33

Kokkuvõttes on suurimaks ebasoovitavaks mõjuks inimeste teadmatus ja kartus ülempiiri

kehtestamise ees, kuigi see puudutab ainult väheseid kõrgepalgalisi. Ebasoovitavate mõjude

riski aitab leevendada piisav etteteatamistähtaeg. Kuna muudatus rakendub ainult uutele ajutise

töövõimetuse juhtumitele alates 01.01.2026, on aega teavitamiseks ja riskide maandamiseks.

Arvestades aastas väljaantavate töövõimetuslehtede hulka ja muudatustest mõjutatud inimeste

arvu võib muudatuse mõju sihtrühmale ja mõju ulatust hinnata väikeseks.

6.4.2. Mõju riigivalitsemisele

Sihtrühm: Tervisekassa

Muudatustest on mõjutatud eeskätt Tervisekassa, kes tegeleb ajutise töövõimetuse hüvitise

maksmisega.

Ajutise töövõimetuse hüvitise kulud on perioodil 2013–2023 suurenenud 84% (vastavalt 84,2

mln eurot vs. 155,2 mln eurot). Seejuures on haigushüvitiste kulud suurenenud 170% (42,4 mln

eurolt 114,3 mln euroni) ja hooldushüvitised 133% (15,2 mln eurolt 35,4 mln euroni).13

Ajutise töövõimetuse hüvitise kulude suurenemist mõjutab peamiselt palgakasv, mis viimase

kümne aastaga on olnud 93% (keskmine brutokuupalk 2023. a 1832 eurot vs. 2013. a 949

eurot).14 Järgmise kümne aasta 2023–2032 prognoositav palgakasv on keskmiselt 5,4%

aastas.15 Ajutise töövõimetuse hüvitisele ülempiiri kehtestamine aitab kokku hoida riigi rahalisi

vahendeid.

Võttes aluseks 2023. aasta numbrid ja 2021. aasta Eesti kahekordse keskmise sotsiaalmaksuga

maksustatava kalendrikuu tulu (2860,86 eurot), oleks 2023. aastal olnud ülempiiri

kehtestamisest mõjutatud juhtumeid kokku 6353 ja rahaliste vahendite kokkuhoid ca 3,25

miljonit eurot. 2026. aastaks on prognoositav kokkuhoid ca 4 miljonit eurot.

Tabel 3. Ülempiiri kehtestamise mõju väljamakstavale ajutise töövõimetuse hüvitistele

2023. aasta näitel

Hüvitise liik

2023. a

juhtumite arv

Tegelikult

arvestatud

summa (mln

eurot)

Arvestatud

summa

fikseeritud

ülempiiri juures

(mln eurot)

Erinevus mln

eurodes

Haigushüvitis 2520 6,79 4,59 2,20

Hooldushüvitis 3729 3,23 2,31 0,92

Tööõnnetus 104 0,53 0,40 0,13

Kokku 6353 10,55 7,30 3,24 Allikas: Tervisekassa

13 Tervisekassa 2013. a ja 2023. a majandusaasta aruanded.

https://www.tervisekassa.ee/tervisekassa/finantsaruanded-ja-eelarve. 14 Statistikaameti andmed: https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-

toojoukulu/keskmine-brutokuupalk. 15 Rahandusministeeriumi pikaajaline prognoos kuni 2070 (19.09.2023).

https://www.fin.ee/media/10380/download.

34

Arvestades, et ajutise töövõimetuse hüvitise maksmine on üks Tervisekassa põhiülesandeid, ei

kaasne muudatusega eeldatavalt töökoormuse kasvu. Küll eeldab aga hüvitistele ülempiiri

kehtestamine vastavaid IT arendusi, mille maksumuseks on Tervisekassa hinnanud 60 000

eurot ja millele on vaja leida katteallikas.

Võimalike riskidena võib nimetada IT-süsteemide arendust, mis võib osutuda keeruliseks:

vajalik on info kuvamine riigiportaalis eesti.ee ja Terviseportaalis. Riski aitab maandada piisav

aeg muudatuse jõustumiseni.

6.5. Tervishoiu rahakasutuse suurendamiseks ja tõhustamiseks tehtavate muudatuste -

Tervisekassa reservide suuremas mahus kasutamise ja inimeste omaosaluskoormuse

ümberjaotamise mõjud

6.5.1. Sotsiaalne mõju

Tervisekassa reservide suuremas mahus kasutamine

Tervisekassa eelarve tulud ei ole piisavad tervishoiu praeguse teenuste kättesaadavuse taseme

hoidmiseks. 2023. aasta lõpu seisuga on Tervisekassa reservide jaotamata tulem 540 mln eurot,

2025. a prognoositav puudujääk aga 188,9 mln. Aastatel 2025–2028 on Tervisekassa eelarve

puudujääk suurem, kui eelarve tulud. Kuna riigi eelarve seis on pingeline, ei ole sealt võimalik

tervisevaldkonnale täiendavaid vahendeid suunata. Lahenduseks on Tervisekassa

eelarvepuudujäägi katteks kasutada reserve, mis on kogutud just keeruliste aegade jaoks ja seda

suuremas määras, kui kehtiv Tervisekassa seadus võimaldab. Piirangu kaotamine jaotamata

tulemi kasutamiselt võimaldab edaspidi Tervisekassa nõukogul otsustada puudujäägi katmist

jaotamata tulemist suuremas mahus. Muudatusel on positiivne mõju elanikkonnale, kuna see

võimaldab Tervisekassal täita oma kohustusi ka olukorras, kus eelarve tulud pole selleks

piisavad ning saada elanikel jätkuvalt tervishoiuteenuseid ja ravimeid.

Inimeste omaosaluskoormuse suurenemine ja ümberjaotamine

1) Ambulatoorses eriarstiabis sh vältimatu arstiabi korral visiiditasu tõstmine 5-lt eurot

20 euroni

Visiiditasude tõstmine puudutab potentsiaalselt kõiki ravikindlustatud inimesi (ca 1,3 miljonit

31.12.2023 seisuga) ja hõlmab ca 1,85 miljonit arstikülastust aastas. Eelnõu näeb ette

ambulatoorses eriarstiabis sh tervishoiutöötajaga võrdsustatud isikute (logopeed, füsioterapeut,

psühholoog) poolt tervishoiuteenuse osutamisel ja ka vältimatu arstiabi korral visiiditasu

tõstmise 5-lt eurot 20 euroni (alates 1.04.2025). 5-eurose visiiditasu sihtrühm kokku on ca 700

000 ning 20-eurose visiiditasu sihtrühma suurus on hinnanguliselt 550 000. 2023. aasta

andmetel mõjutab visiiditasu hinnanguliselt kokku ca 700 000 inimest. Füsioteraapias

soodsamat visiiditasu maksavad ca 12 tuhat inimest ning kallimat 16 tuhat inimest, logopeedias

97% on soodsama visiiditasuga sihtrühmas ning psühholoogias on soodsamas sihtrühmas 36%

inimestest ning kallimas sihtrühmas 74% inimestest. Raviasutuse sisesed suunamised on

visiiditasuta.

35

Haavatavamas olukorras olevatele inimestele hakkab kehtima neli korda väiksem visiiditasu

ehk 5 eurot. Nimetatud gruppi kuuluvad alla 19-aastased lapsed, alla üheaastaste laste emad,

Eesti Töötukassas registreeritud töötud, toimetulekutoetuse saajad, üle 63-aastased inimesed,

vanadus- ja töövõimetuspensionärid ning osalise või puuduva töövõimega inimesed. Erinevalt

praegu kehtivast korrast võib ambulatoorse eriarstiabi osutamisel 5-eurost visiiditasu nõuda ka

rasedale ja alla kaheaastasele lapsele. Juhul kui isik on eriarsti jälgimisel ja peab tegema

korduvaid visiite, võib eriarstiabi osutaja võtta isikult visiiditasu vaid korra aastas, et vähendada

isiku rahalist koormust.

Eriarstiabiteenuse kasutamise andmetel on suurel osal juhtudel tegemist pensionieas

inimestega, kes juba täna maksavad visiiditasu (5 eurot), kelle jaoks omaosalus eelnõuga ei

muutu. Tasakaalustava meetmena ei pea visiiditasu maksma isikud, kel vältimatu ambulatoorse

eriarstiabi osutamisele järgneb vahetult statsionaarse tervishoiuteenuse osutamine ja kui

kindlustatu on suunatud eriarsti juurde sellesama raviasutuse teise tervishoiutöötaja või teise

raviasutuse sama eriala arsti poolt.

Visiiditasu hindasid muudeti viimati 2013. aastal. Arvestades, et alates 2013. aastast on

tänaseks suurenenud sissetulekud, siis esmase visiidi korral 5 eurot visiiditasu ei halvenda

ühiskonna haavatavamas olukorras olevatele inimestele vajamineva abi kättesaadavust.

Muudatus suurendab inimeste omaosaluskoormust, kuid mitte olulisel määral. Perearstile saab

inimene jätkuvalt visiiditasuta, mis peaks mobiliseerima inimesi lihtsamate probleemide korral

pöörduma EMO asemel perearsti poole.

2) Statsionaarses eriarstiabis voodipäevatasu tõstmine 2,5-lt eurolt 5-le eurole

2023. aasta andmetel mõjutab voodipäevatasu hinnanguliselt ca 130 000 inimest.

Voodipäevade arv, millele muudatus rakendub on hinnanguliselt aastas kokku 870 000.

Voodipäevatasusid muudeti viimati 2013. aastal. Raviasutustel suureneb muudatuse mõjul tulu

1,6 mln eurot aastas (2025. aastal on mõju 1,2 mln eurot, kuna rakendub alates 1.04.2025).

Eelnõuga jääb sihtrühmale kehtestatud erand samaks – voodipäevatasu ei tohi nõuda

intensiivravis olemise aja eest, raseduse/sünnituse statsionaarse abi eest ja statsionaarse abi

osutamisel alaealisele.

3) Retseptitasu tõstmine 2,50-lt eurolt 3,5 eurole

Retsepti väljastamisele kehtestatav omaosaluse alusmäär ehk nn retseptitasu tõuseb

ravikindlustatud isikutele, kes ostavad välja retseptiravimeid. Muudatus mõjutab 900 000

inimest, kes retseptiravimeid aasta jooksul ostavad. Aasta jooksul ostetakse välja ca 11,8 mln

retsepti. Endiselt jääb ka peale muudatusi kehtima täiendav ravimihüvitis (alates 01.01.2025

täiendav ravimi- ja meditsiiniseadmehüvitis), mis leevendab nende isikute olukorda, kellel on

retseptiravimitele suured kulud.

6.5.2. Mõju riigivalitsemisele

Sihtrühm: Tervisekassa

36

Üleüldises hinnatõusude olukorras aitab visiiditasude ja voodipäevatasude tõstmine

raviasutustel korvata lepingumahtude vähendamise mõjusid ja parandada finantsilist

jätkusuutlikkust. Visiiditasude muutmisel lähtume ühtlasi OECD poolt meile antud soovitustest

– visiiditasude suurendamisega tõhustada süsteemi ja samas kaitsta haavatavamas olukorras

olevaid inimesi.

Raviasutustel suureneb visiiditasude tõstmise mõjul tulu 8,8 mln eurot aastas (2025. aastal on

mõju 6,6 mln eurot, kuna rakendub alates 1.04.2025). Tervisekassal võimaldab antud muudatus

eelarve keerulises olukorras osaliselt pidurdada tervishoiuteenuste hinnatõusu (2025. aastal ca

6,6 mln euro võrra) ning püüda hoida inimestele tervishoiuteenuste tänast kättesaadavust.

Voodipäevatasude tõstmise mõjul suureneb raviasutuste tulu 1,6 mln eurot aastas (2025. aastal

on mõju 1,2 mln eurot, kuna rakendub alates 1.04.2025).

Visiiditasu tõstmisega kaasnevad IT arendusvajadused Tervisekassale ja raviasutustele, kuid

need ei ole suuremahulised. Täiendamist vajab vaid juba täna kasutusel olev ravikindlustuse

kontrolli andmevahetuse teenus. Voodipäevatasu tõstmisega IT arendusvajadusi ei kaasne.

Retseptitasu tõstmise muudatus on vajalik eelarve keerulises olukorras, et suurendada

Tervisekassa finantsilist jätkusuutlikkust ja võimaldada seaduses pandud kohustuste täitmist.

Muudatuse mõjul paraneb Tervisekassa eelarvepositsioon ca 10 mln euro võrra aastas.

Retseptitasu tõstmisega kaasnevad digiretsepti teenuses IT arendusvajadused, kuid mitte

suuremahulised.

Vaatamata tervishoiusüsteemi tõhustamisest ja omaosaluskoormuse ümberjaotamisest

saadavale efektile, ei ole Tervisekassa eelarve tulud piisavad tervishoiu praeguse teenuste

kättesaadavuse taseme hoidmiseks. Kuna riigieelarvest lisaraha tulemas ei ole, aitab olukorda

leevendada Tervisekassa reservide jaotamata tulemi kasutamine suuremas määras, kui kehtiv

Tervisekassa seadus võimaldab.

6.5. Tervisekassa tagasinõudeõiguse laiendamine

6.5.1. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: Isikud, kes on vastutavad ravikindlustamata isikutele tervisekahjustuse tekitamise

eest.

2023. aastal tekitati tervisekahjustus 653-le ravikindlustamata isikule, kelle ravikulud olid

kokku 658 472 eurot ja mille eest tasus Tervisekassa (tabel 4). Isikutelt, k.a kindlustusandjad ja

Eesti Liikluskindlustuse Fond, kes vastutavad ravikindlustamata isikule tervisekahjustuse

tekitamise eest, hakatakse sisse nõudma raviarvete kulu. Ravikindlustamata isikutele osutavad

tervishoiuteenuse osutajad abi vältimatu abi korras, need arved maksab kinni Tervisekassa.

Praegu koheldakse tervisekahju põhjustamise eest vastutavaid isikuid ebavõrdselt juhul, kui

isik tekitab tervisekahju ravikindlustatud isikule või ravikindlustusega hõlmamata isikule.

Viimase puhul Tervisekassa kulu tagasinõudeks ei esita. Muudatus on vajalik, et tõhustada

ravikindlustusvahendite kasutust. Kuigi sihtrühm on väike, võivad raviarved olla küllalt suured

ja mõju konkreetsele isikule suur. Samas on isikute võimalus sissenõudeid tasuda erinev ja

37

tegelik tulu Tervisekassale selgub praktika käigus. Praegu Tervisekassa nõuab ravikindlustatud

isikute raviks kulutatud ravikindlustusraha tagasi RaKS § 26 alusel iseseisva menetlusega

kohtuväliselt, jättes välja ravikindlustusega hõlmamata isikute raviarvete kulu. Nõuete mitte

tasumisel jätkub sissenõudmine tsiviilkohtumenetluse korras hagimenetluses.

Tabel 4. Tervisekassa kulud aastatel 2019–2023 ravikindlustamata isikute raviarvetele, mis on

esitatud seoses tervisekahjustustega ja liiklusõnnetustega seotud raviga

Kulu aasta Isikuid Raviarvete summa

2019 1021 495 453

2020 686 507 106

2021 601 395 300

2022 722 495 320

2023 653 658 472

Kokku 3683 2 551 651

Allikas: Tervisekassa

6.5.2. Mõju riigivalitsemisele

Sihtrühm: Tervisekassa

Muudatustest on mõjutatud Tervisekassa, kes tegeleb seaduses sätestatud juhtudel

tervishoiuteenuse osutajatele tasutud ravikulude tagasinõudmisega. Muudatusettepaneku

kehtima hakkamisel saab Tervisekassa tagasi nõuda ka ravikindlustusega hõlmamata isiku

ravikulu. Tagasinõudeõiguse kehtestamine suurendab laekuvate rahaliste vahendite näol

Tervisekassa eelarve tulubaasi.

Seaduse muudatusega ei kaasne Tervisekassale täiendavaid kulutusi, kuna olemasoleva

tööjõuga on võimalik lisanduvad nõuded menetleda. Samuti on juurutamisel tööprotsesside

automatiseerimine.

Tabelis 4 toodud trendidest lähtuvalt oleks Tervisekassa võimalik tulu kasv ca 400 000–600

000 eurot aastas. See sõltub aga ka sellest, millal tagasimaksed toimuvad. Alates seaduse

muudatuse jõustumisest 1. jaanuaril 2019. a, millega Tervisekassale pandi kohustuseks maksta

ravikindlustusega hõlmamata isikute ravikulu, on potentsiaalselt sisse nõudmata jäänud 2 551

651 eurot.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Käesoleva seaduseelnõu eesmärk on suunata raha õiglasema ja kulutõhusama toetussüsteemi

loomiseks riigi eelarvepuudujäägi olukorras.

7.1. Vanemahüvitise ülempiiri ja töötamise piirangu muudatused

38

Vanemahüvitise ülempiiri kahekordsele Eesti keskmisele sotsiaalmaksuga maksustatavale

tulule langetamine ja vanemahüvitise mittevähendamine samaaegse tulu teenimise korral

vähendab vanemahüvitise eelarvet. Muudatuste rakendumisel väheneb pärast

üleminekuperioodi SKA prognoositud vanemahüvitise arvestuslik kulu 2028. aastal 23,4

miljoni euro võrra, mis moodustab 6% vanemahüvitise kogueelarvest. TEHIKule lisandub

muudatusega IT arenduskulu 2025. aasta jooksul 350 000 eurot, milleks lisaraha eraldamine

riigieelarvest otsustatakse RES 2025–2028 protsessis.

Vanemahüvitise saamise ajal töötamise sissetulekupiiri kaotamine toob kaasa suurema

sotsiaalmaksu ja tulumaksu laekumise riigieelarvesse, eeldusel, et need lapsevanemad

(peamiselt laste isad), kes praegu töötavad töötamise sissetulekupiiri lähedaste tuludega,

suurendavad oma teenitud tulusid. Vähene mõju on ka töötukassa eelarvele, kuna suurenevad

töötuskindlustusmaksed.

Tabel 5. Vanemahüvitise muudatustest tingitud riigieelarvemõjud miljonites eurodes aastatel

2026–2028

2026 2027 2028

Vanemahüvitise ülempiiri vähendamise kokkuhoid 13,94 22,51 27,61

...jagatav vanemahüvitis 8,19 16,61 21,54

...isa vanemahüvitis 1,58 1,62 1,66

...ema vanemahüvitis 4,16 4,28 4,41

Töötamise piiri vabaks laskmise kulu SKA-le

(enammaksed ja tagasinõuded)

-3,85 -4,04 -4,22

Mõju SKA eelarvele 10,08 18,47 23,39

Täiendav sotsiaalmaks töötamise piiri vabaks laskmisest 1,93 2,68 3,12

Täiendav tulumaks töötamise piiri vabaks laskmiseks 0,86 0,90 0,94

Kokku riigieelarve kokkuhoid 12,87 22,05 27,45

7.2. Riigi makstava sotsiaalmaksu muudatused

Sotsiaalmaksu suurus ravikindlustatud isiku ülalpeetava abikaasa või registreeritud elukaaslase

eest oleks 2026. aastal 1,61 miljonit eurot. Selle maksmise lõpetamine ühelt poolt tekitab

kokkuhoidu, samal ajal halvendab see sama summa ulatuses Tervisekassa eelarve positsiooni.

Lisaks tekib riigil ikkagi kohustus maksta sotsiaalmaksu, kui osa sihtrühmast võtab ennast

töötuna arvele. Samas, kui mingi osa sihtrühmast liigub tööturule või ostab vabatahtliku

kindlustuse, toob see kokkuvõttes kaasa tulu sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakse laekumise

kaudu. Lõplik mõju eelarvele on seotud inimeste käitumisega. Eelduseks on võetud

potentsiaalselt keskmine käitumine. Kui enam inimese liigub töötusesse, siis kokkuhoid on

väiksem ja kui enam tööle ja alampalgast suurema palgaga, siis suurem. SKA teenuse

sulgemisega seotud TEHIKu IT arenduskulu on 2025. aastal 30 000 eurot, milleks lisaraha

eraldamine riigieelarvest otsustatakse RES 2025–2028 protsessis.

39

Tabel 6. Riigieelarve mõjud miljonites eurodes aastatel 2026–2028 muudatustest, millega riik

ei maksa sotsiaalmaksu ravikindlustatud isiku ülalpeetava abikaasa või registreeritud

elukaaslase eest

2026 2027 2028

Mõju riigieelarve positsioonile* 1,23 2,57 3,29

… sh mõju riigieelarvele** 1,00 1,28 1,55

… sh mõju SKA eelarvele*** 0,68 1,20 1,55

… sh mõju Tervisekassa eelarvele**** -0,02 0,24 0,23

… sh mõju Töötukassa eelarvele***** -0,43 -0,16 0,04

* Eeldatud on, et rakendumise esimesel aastal registreerib 50% ennast töötuks, 25% läheb tööle, 15% ostab

vabatahtliku kindlustuse ja 10% ei tee midagi. Teiseks aastaks (2027) on töötuna registreeritud 35%, tööturul

40%, vabatahtliku kindlustuse ostab 20% ja 5% ei tee midagi. Kolmandaks aastaks (2028) on 25% registreeritud

töötuna ja 50% töötavad, 20% ostavad vabatahtlikku kindlustuse ja 5% ei tee midagi.

** Riigieelarve mõjude all on arvestatud, et edaspidi ei maksta ravikindlustuse sotsiaalmaksu ülalpeetava

abikaasa/registreeritud elukaaslase eest, aga töötukassa kaudu makstakse ravikindlustuse sotsiaalmaksu töötute

eest. Riigieelarve mõju = ülalpeetava abikaasa ravikindlustuse sotsiaalmaks - töötute ravikindlustuse

sotsiaalmaks. Riigieelarve mõjus ei ole arvestatud töötutoetuse maksmisega, kuna MKM on algatanud reformi,

mille käigus senine toetus kaob ja uuele baasmääras töötuskindlustushüvitisele sama sihtrühm ei kvalifitseeru.

Juhul, kui prognoosis arvestada töötutoetuse kuludega, on mõju eelarvele 2026. a -0,11; 2027. a 0,8 ja 2028. a

1,26 miljonit eurot ja sellevõrra muutub vastavalt ka kogumõju eelarvepositsioonile: 2026. a 0,13; 2027. a 2,08

ja 2028. a 3 miljonit eurot.

*** Sotsiaalkindlustusameti mõjude all on arvestatud töötavate inimeste eest makstud pensionikindlustuse

sotsiaalmaksu.

**** Tervisekassa eelarve mõjude all on arvestatud edaspidi laekuvat töötute eest makstavat ravikindlustuse

sotsiaalmaksu, töötavate eest makstavat ravikindlustuse sotsiaalmaksu ja vabatahtlikku ravikindlustust. Siin ei ole

arvestatud suuremat administreerimise kulu, mis kaasneb vabatahtlike kindlustustega. Tervisekassa eelarve =

töötajate ravikindlustuse sotsiaalmaks + töötute ravikindlustuse sotsiaalmaks + vabatahtlik kindlustus -

ülalpeetava abikaasa ravikindlustuse sotsiaalmaks.

***** Töötukassa mõjude puhul on arvestatud töötavate inimeste laekuvate töötuskindlustusmaksetega ja

lisanduva teenuste kuluga. Töötukassa eelarve = töötajate töötuskindlustusmakse - teenuste kulu töötute eest ning

töötukassa administreerimise kulu.

7.3. Menetlustähtaegade pikendamise mõju

Perehüvitistega seotud tööjõukulu kokkuhoid on üks ametikoht (perehüvitiste peaspetsialist),

mis on 23 100 eurot aastas. Isa või teise vanema vanemahüvitise menetlusaega lapse sünnile

eelneva perioodi eest pikendav muudatus täiendavat rahalist kokkuhoidu ei too, kuid see on

vajalik, sest praegune süsteem ei ole tehniliselt ega SKA makseprotsessi jõudlusprobleemide

tõttu täidetav. Puude raskusastme tuvastamise või tuvastamata jätmise otsuse tegemise

pikenemine 15 tööpäeva võrra (koos puude tuvastamise ja toetusega edaspidi 40 tööpäeva)

võimaldab SKA andmetel alates 2025. aastast kokku hoida kolme menetleja tööjõukulu ehk 69

000 eurot igal aastal. Pensionidega seotud orienteeruv personali- ja töökohakulu kokkuhoid on

69 468 eurot aastas.

40

7.4. Ülempiiri kehtestamise rahaline mõju väljamakstavale ajutise töövõimetuse

hüvitisele

Ajutise töövõimetuse hüvitisele ülempiiri kehtestamine aitab kokku hoida riigi rahalisi

vahendeid. Prognoosides mõjusid aastatele 2026–2028, oleks hüvitistele ülempiiri kehtestamise

rahaliste vahendite kokkuhoid 2026. aastal ca 4,03 miljonit, 2027. aastal 4,23 miljonit ja 2028.

aastal 4,43 miljonit. Seega mõju riigivalitsemisele oleks positiivne.

Tabel 7. Väljamakstavale ajutise töövõimetuse hüvitistele ülempiiri kehtestamise mõju

prognoos (mln eurot)

2026 2027 2028

Haigushüvitis 2,73 2,86 3,00

Hooldushüvitis 1,14 1,19 1,25

Tööõnnetus 0,17 0,17 0,18

Kokku riigieelarve kokkuhoid 4,03 4,23 4,43 Allikas: Tervisekassa

7.5. Omaosaluskoormuse suurendamise mõju

Tervisekassa eelarves on arvestatud omaosaluskoormuse suurendamise ja ümberjaotamise

mõjudega 2025. a 17,8 mln eurot ja 2026–2028 perioodil 20,4 mln eurot aastas (tabel 8).

Raviasutustel suurenevad visiiditasude ja voodipäevatasude muudatuste mõjul tulud samas

suurusjärgus.

Tabel 8. Omaosaluskoormuse muudatuste prognoositav mõju perioodil 2025–2028 (mln eurot)

2025 2026 2027 2028

Visiiditasu 6,6 8,8 8,8 8,8

Voodipäevatasu 1,2 1,6 1,6 1,6

Retseptitasu 10,0 10,0 10,0 10,0

Kokku 17,8 20,4 20,4 20,4

7.6. Kogumõju

Seaduseelnõu muudatuste kogumõju riigieelarvele kulude kokkuhoiuna on 2025. aastal 0,16

miljonit, 2026. aastal 18,48 miljonit, 2027. aastal 29,14 miljonit ja 2028. aastal 35,43 miljonit

eurot (vt tabel 9). Kokku hoitud rahalised vahendid suunatakse riigieelarve positsiooni

parandamiseks.

2025. aastal lisanduvad täiendavad IT-arenduste kulud, mis tuleb katta 2025. aasta eelarvest

440 tuhande euro ulatuses. Riigieelarvest on vaja IT arenduskuludeks eraldada TEHIKule 380

tuhat eurot ja Tervisekassale 60 tuhat eurot. Lisaraha eraldamine TEHIKule ja Tervisekassale

otsustatakse RES 2025–2028 protsessis.

Tabel 9. Seaduseelnõu muudatuste kogumõju riigieelarvele (mln eurot)

2025 2026 2027 2028

41

Vanemahüvitise ülempiiri langetamise,

ema vanemahüvitise ülempiiri

kehtestamisest ja töötamise piirangu

kaotamisest tulenev kulude kokkuhoid

12,87 22,05 27,45

Vanemahüvitise SKA IT arenduskulud* -0,35

Ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri

kehtestamisest tulenev kulude

kokkuhoid

4,03 4,23 4,43

Ajutise töövõimetuse IT arenduskulu* -0,06

Menetlustähtaegade pikendamise

tööjõukulude kokkuhoid 0,16 0,16 0,16 0,16

SMS muudatustest tulenev kulude

kokkuhoid 1,23 2,57 3,29

SMS muudatuse IT arenduskulu* -0,03

Seaduseelnõu kogumõju riigieelarvele -0,28 18,29 29,01 35,33

*Katteallikas puudub

8. Rakendusaktid

Eelnõuga seoses on vaja muuta järgmisi määruseid:

1) rahandusministri 31. detsembri 2003. a määrus nr 113 „Sotsiaalmaksu maksmise kord

erijuhtudel“;

2) rahandusministri 29. novembri 2010. a määrus nr 60 „Tulumaksuseadusest,

sotsiaalmaksuseadusest, kogumispensionide seadusest ja töötuskindlustuse seadusest

tulenevate deklaratsioonide ja tõendite vormide kinnitamine ning nende täitmise ja esitamise

korrad“.

Määruste muutmise kavandid on esitatud seletuskirja lisas 1.

9. Seaduse jõustumine

Eelnõu § 8 lõikes 1 sätestatakse, et seaduse § 1 punktid 1 ja 4 ning § 2, § 3 punkt 1 ja § 4

jõustuvad 2025. aastal 1. jaanuaril. Tegemist on menetlustähtaegade lühendamise

muudatustega, mille rakendamiseks ei ole vaja pikemat üleminekuaega ning mis peaksid

jõustuma asutuse uue eelarveaasta alguses. Samuti jõustub sellest ajast retsepti omaosaluse

alusmäära tõstmine, mille rakendamiseks on vajalik teha küll IT-arendusi, kuid seda on

võimalik teha enne 1. jaanuari 2025. a.

Eelnõu § 8 lõikes 2 sätestatakse, et seaduse § 1 punkt 5 ja § 3 punktid 7–13 jõustuvad 2025.

aasta 1. aprillil. Sellest kuupäevast alates on SKA-l õigus kasutada 2026. aasta ülempiiri

arvutamiseks kohandatud valemit. Ülempiir avaldatakse SKA veebilehel 2025. aasta 1. mail.

Kuigi ülempiiri arvutamise üldine põhimõte jääb samaks, vähendatakse ülempiiri ühe

kalendrikuu sotsiaalmaksuga maksustatavalt kolmekordselt tulult kahekordsele. Varasem

inimeste teavitamine on vajalik, et võtta piisav aeg teavituseks ning tagada, et inimesed saaksid

42

uue ülempiiriga juba ettevaatavalt arvestada. See aitab vältida segadust ja võimaldab sujuvat

üleminekut uutele tingimustele. Lisaks saab SKA hakata sellest kuupäevast alates välja saatma

teavitusi neile lapsevanematele, kellel tekib õigus saada vanemahüvitist lähtuvalt lapse

eeldatavast sünnikuupäevast, mis on pärast 2026. aasta 1. jaanuari. Vanemahüvitise saajate

teavitamine korrektsest hüvitise määrast on oluline, et vältida hilisemaid vaidlusi. Samuti

jõustuvad sellest ajast visiiditasu ja voodipäevatasu tõusuga seotud muudatused, sest nende

muudatuste elluviimiseks on vaja teha IT-arendusi.

Eelnõu § 8 lõikes 3 sätestatakse, et seaduse § 1 punktid 2 ja 3, § 3 punktid 2, 3, 6 ja 14 ning §-

d 5 ja 7 jõustuvad 2026. aasta 1. jaanuaril. Sellest kuupäevast alates kehtib uus vanemahüvitise

ülempiiri suurus ning ülempiir kehtestatakse ka ema vanemahüvitisele ja ajutise töövõimetuse

hüvitisele. Samuti ei maksa riik alates sellest kuupäevast sotsiaalmaksu ravikindlustatud isiku

ülalpeetava abikaasa või registreeritud elukaaslase eest, kes kasvatab ühte või kahte 3–8-aastast

last või 3–8-aastast last kuni esimese klassi lõpetamiseni või kolme kuni kuut alla 16-aastast

last, kellest ükski ei ole noorem kui 8-aastane.

Eelnõu § 3 punktid 4 ja 5 ning § 6 jõustuvad üldises korras. Tegemist on töötamise ja samal

ajal haiguslehel oleku olukorras ajutise töövõimetuse hüvitise arvutamist puudutava

regulatsiooni täpsustamisega, seega on kohane, et see jõustub esimesel võimalusel. Samuti

jõustuvad üldises korras TerKS-i muudatused, sest need ei vaja üleminekuaega.

Kavandatud jõustumisajad annavad piisavalt aega seadusemuudatuste rakendamiseks ja

vajalike ettevalmistuste tegemiseks nii riiklikul tasandil kui ka peredele, kes plaanivad

vanemahüvitist kasutada või keda puudutab sotsiaalmaksu maksmine ravikindlustatud isiku

ülalpeetava abikaasa või registreeritud elukaaslase eest. Lapsevanemad, kelle eest riik lõpetab

sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa maksmise, saavad seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahele

jääva aja jooksul valida soovi korral muu viisi ravikindlustuskaitse saamiseks. Kokkuvõttes

jääb seaduse vastuvõtmisest muudatuste jõustumiseni muudatustest mõjutatud isikutele ja

asutustele piisav aeg nendega kohanemiseks ning vajalike tegevuste kavandamiseks ja

ümberkorraldamiseks. Samuti on selline aeg vajalik, et teha seaduse rakendamiseks vajalike

infosüsteemide arenduste tegemiseks.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse avaldamiseks

Sotsiaalkindlustusametile, Tervisekassale, Eesti Tööandjate Keskliidule, Eesti Väike- ja

Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Ametiühingute

Keskliidule, Eesti Töötukassale, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Pensionäride Ühenduste

Liidule ja MTÜ-le Eesti Lastevanemate Liit.

Kultuuriministeerium, Siseministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium kooskõlastasid

eelnõu märkusteta. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium ja

Justiitsministeerium kooskõlastasid eelnõu märkustega. Eelnõu kohta avaldasid arvamust

Sotsiaalkindlustusamet, Tervisekassa, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Töötukassa, Eesti

Pensionäride Ühenduste Liit ja Eesti Puuetega Inimeste Koda.

Kooskõlastamise käigus esitatud märkuste ja ettepanekutega arvestamise tabel

(kooskõlastustabel) on esitatud seletuskirja lisas 2.

Eelnõu esitatakse täiendavaks kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile.

43

________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus 2024. a.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952

Justiitsministeerium

Meie 17.09.2024 nr 1.2-2/83-8

Eelnõu kooskõlastamine

Esitame täiendavaks kooskõlastamiseks perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Palume vastata 18. septembril 2024. a., kuna tegemist on kiireloomulise eelnõuga. Vabandame väga lühikese tähtaja pärast! Tähtaeg on tingitud 3. septembril valitsuses kokku lepitud kokkuhoiumeetmetest, mida tuleb menetleda koos 2025. a. riigieelarvega. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Signe Riisalo sotsiaalkaitseminister (allkirjastatud digitaalselt) Riina Sikkut terviseminister Lisad: 1. Eelnõu 2. Seletuskiri 3. Seletuskirja lisa 1 4. Seletuskirja lisa 2 Kadri Raid [email protected]