Vastus

Suur-Ameerika 1 / Tallinn 10122 / 626 2802/ [email protected] / www.kliimaministeerium.ee/

Registrikood 70001231

Liisa-Ly Pakosta

Justiitsministeerium

Teie 08.08.2024 nr 10-4/5991-1

Meie 11.09.2024 nr 1-14/24/3837-2

Bürokraatiale vitsad peale

Austatud proua Pakosta

Pöördusite Kliimaministeeriumi poole ettepanekuga panustada oma tähelepanekutega bürokraatia

vähendamisse. Alljärgnevalt esitame loetelu teemadest, mis seda eesmärki silmas pidades vääriks

meie hinnangul täiendavat tähelepanu ja rakendusvõimaluste ning tulemuslikkuse analüüsi.

1. Leiame, et ettevõtjate halduskoormuse minimeerimine ning selle optimaalsuse tagamine on

äärmiselt vajalik ja mõistlik eesmärk nii riigi kui ettevõtluse vaatest. Kliimaministeerium toetab

antud küsimuses eesmärgipärast ja süsteemset lähenemist, mis tugineb vastava valdkonna

ekspertide ja huvigruppide koostöös sündivale analüüsile.

2. Kliimaministeerium toetab ettevõtjatele seatud loakohustuste ja tegevuse kontrolli süsteemsust

ja eesmärgipärasust, mis võimaldaks ettevõtetele ühekordse, lihtsa, kiire ja arusaadava

andmete/taotluse esitamise, nende andmete alusel vajalike lubade menetlemise ja väljastamise

ning ka hilisema kontrolli, mis lähtub tegevuse riskianalüüsist.

3. EL õigusaktide ülevõtmisel tuleb lähtuda riigisiseselt vajaliku regulatsiooni terviklikkusest,

seega juhul, kui direktiivi ülevõtmiseks vajalike sätetega kaasnevad riigisisese õiguse muutmise

vajadused veidi laiemalt, ei tohiks sellise regulatsiooni lisamine olla keelatud eeldusel, et

esitatud on ammendavad selgitused. Alternatiivsete eelnõude väljatöötamisega kaasneks

oluline lisatöö ning see tekitaks kaasatavas avalikkuses ebavajalikku segadust ning ebakindlust.

4. Kliimaministeeriumi tähelepanekud seoses HÕNTEga:

1) ühtsed vormistusnõuded: HÕNTEt tuleks rakendada ühetaoliselt erinevate õigusaktide

vormistamise puhul nii valitsuse kui Riigikogu tasandil;

2) VTK nõude kaotamine: HÕNTE seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse ja kontseptsiooni

regulatsioon on meie hinnangul ajale jalgu jäänud ja sellisel kujul ennast ei õigusta. VTKd

on praktikas kujunenud pigem ebavajalikuks, formaalseks ja koormavaks lisaetapiks,

kuivõrd konkreetsed küsimused, probleemid ja lahendused sünnivad enamasti siiski alles

eelnõu väljatöötamise käigus, mil sõnastatakse omavahel süsteemi moodustavaid

õigusnorme. Väljatöötamiskavatsuse pelgalt informatiivne eesmärk ei ole oma

ressursikulukuse tõttu õigustatud. Kindlasti võib teatud juhtudel olla VTKl ka oma väärtus,

kuid selle koostamine võiks olla võimalus, mitte igakordne kohustus. VTK eesmärgi võiks

tulevikus katta koosloomekeskkonna teatis seaduseelnõu väljatöötamisega alustamise kohta.

Kontseptsiooni koostamine pärast VTKd on aga veel küsitavama väärtusega ning kuigi see

ei ole kohustuslik (vastupidisena VTKle), on selle eesmärk jäänud segaseks, mida on

praktikas tõestanud ka selle kasutamise vähesus. Järjest kiireneva õigusloome vajaduse ning

ressursside vähenemise kontekstis teeme ettepaneku mõlema instrumendi kasutamisel

lähtuda siiski äärmisest vajadusest ja sedagi väga kontsentreeritud kujul;

3) põhiseaduslikkuse analüüsi nõude piiramine: eelnõu seletuskirjas peaks põhiseaduslikkuse

analüüs olema nõutav vaid põhiõiguste olulise riive korral – see viiks HÕNTE nõude

praktikaga kooskõlla, kuivõrd enamus õigusnorme sätestab mingeid kitsendusi või

piiranguid, kuid põhiseaduslikkuse analüüsi nad oma olemuselt ei vaja ja seda ka ei tehta,

sest piisav on lihtsalt alternatiivide läbikaalumine. Leiame, et põhjalik analüüs tuleks

kindlasti teha vaid väga intensiivseid riiveid (mida isik ise mõjutada ei saa) sisaldavate

eelnõude puhul;

4) HÕNTE rakendamisel tuleks konkretiseerida eelnõu mõju analüüsi nõudeid: nõuded eelnõu

mõju analüüsile läinud järjest mahukamaks ning muutunud väga tööjõumahukaks niigi

ülekoormatud riigisektorile; põhjalike mõjuanalüüside tellimiseks väljastpoolt ei ole riigil

ressurssi, seega tuleks mõjuhindamise korraldus üle vaadata tervikuna ning piirduda vaid

hädavajalikuga. Samas on mõjude määratlemise kontrollküsimustikus eraldi välja toodud

vaid mõjud piiratud majandusvaldkondades: näiteks mõjud põllu-, metsa- ja

kalamajandusele ning toiduainetööstusele. Kliimaministeeriumi vastutusalasse kuuluvad

mitmed erinevad majandussektorid (nt merenduspoliitika), mille kujundajatena oleks meil

huvi, et eraldi oleks kontrollküsimustikus välja toodud ka mõju teistele asjakohastele

majandussektoritele (nt ka turismimajandus ei leia enamasti seletuskirjades kajastust).

Ennekõike võiks see juhis olla kajastatud seletuskirja näidise kommenteeritud versioonis,

kui see Justiitsministeeriumi poolt koostatakse;

5) teeme ettepaneku eelnõule märkuste esitamiseks nõuete seadmiseks riigiasutustele:

ettepanekud tuleks esitada konkreetselt sõnastatuna ning koos selgituse ja kaasneva mõju

hinnanguga;

6) järelhindamise kohustuse või selle mittetegemise põhjendamise nõude kaotamine: HÕNTE

§ 46 lg 3 p 7 kohaselt tuleb seletuskirjas esitada mh järelhindamise aruande esitamise

kohustus või põhjendada selle ebavajalikkust. Leiame, et järelhindamine võiks olla tõesti

vajalik teatud olukordades, kuid sellise kohustuse sätestamine on ebavajalik kõigis

valdkondades, sh sellistes, kus riik juba niigi teostab seiret (nt keskkonnaseire). Samuti ei

ole otstarbekas sätestada järelhindamisele kohustuslikke nõudeid (HÕNTE § 1 lg 6) –

lähtuda võiks asjakohasuse printsiibist ja mitte näha ette formaalseid nõudeid, mis

suurendavad asjatult töökoormust.

7) eelnõu väljatöötamise eest vastutaja nimetamine ministeeriumi täpsusega: HÕNTE § 41 lg

3 kohaselt tuleb eelnõu seletuskirjas märkida eelnõu ja seletuskirja koostanud ja toimetanud

isikute nimed, ametikohad ja kontaktandmed. Märgime, et eelnõu koostajaks on siiski

ministeerium, mitte konkreetne ametnik. Tegemist on praktikas järjest teravamaks muutuva

probleemiga, kuivõrd sagenenud on otsesed ja isiklikud solvangud ja isegi ähvardused

seletuskirjas koostajana märgitud ametnike aadressil nii suuliselt kui kirjalikult. Teeme

ettepaneku, et eelnõu ja seletuskirja koostaja märgitakse ministeeriumi täpsusega koos

ministeeriumi üldiste kontaktandmetega (selline praktika on kasutusel ka teistes riikides).

8) õigusaktide eelnõude ja seletuskirjade ühetaoline vormistus: vormistus võiks olla ühetaoline

sõltumata ministeeriumist (erinevad näidisdokumendid võiks olla üleval JUM kodulehel, sh

erinevate õigusaktide seletuskirjade vorm koos selgitustega – seadusel põhjalikum, määrusel

lihtsam), et ühtlustada praktikat ja seeläbi lihtsustada nii menetlust kui arusaadavust

tervikuna;

9) keeletoimetamise vähendamine: on ebapraktiline teha keeletoimetus eelnõu

kooskõlastamise igas etapis. Kindlasti tuleks see teha enne avalikule konsultatsioonile

saatmist ja seejärel eelnõu heakskiitja juures (Vabariigi Valitsuse määruse puhul

Riigikantseleis, seaduse puhul Riigikogus), kuid vahepealsetes etappides, kui eelnõule

esitatakse muudatusettepanekuid, ei ole sellisel toimetamisel mõtet;

10) eelnõu seletuskirja täiendamine ka Riigikogu menetluses: eelnõu menetlemisel Riigikogus

peaks parema õigusloome ja hilisema arusaadavuse huvides koos eelnõus tehtavate

muudatustega muutuma ka seletuskiri ning üks seletuskiri võiks n.ö saata eelnõud läbi kogu

menetluse. Praegu on seaduseelnõudel kaks eraldi seletuskirja, mis muudab seletuskirjade

jälgimise raskepäraseks;

11) riigi koosloome keskkonna läbiv kasutusele võtmine: keskkonna loomine on olnud juba

aastaid töös, kuid selle kasutus on seni väga piiratud nii võimalustelt kui ulatuselt. Tegemist

on väga tänuväärse algatusega, mis võiks juba jõuda reaalse kasutuseni nii valitsussektoris

kui Riigikogus, et õigusloome selle tulemusel muutuks kiiremaks, ühtlasemaks ja

ressursitõhusamaks;

12) lisaks märgime taaskord ära oma mure seoses välislepingute tehniliste muudatuste

tõlkimisega. Oleme sellekohast diskussiooni pidanud nii Justiitsministeeriumi kui

Välisministeeriumiga, kuid mõistlikku lahendust teemale leitud ei ole. Välislepingute lisad

on tehnilised ja keerulised (sageli sisaldavad nt keemiliste ühendite või loomaliikide

nimesid) ning neid muudetakse väga sageli. Tihti jõustuvad need automaatselt (st ilma

riigisisese heakskiitmiseta), mistõttu ei ole praegune nõue selliste lisade tõlkimiseks eesti

keelde, et neid avaldataks Riigi Teatajas, mõistlik ei aja- ega raharessurssi silmas pidades.

Selliste lisade avaldamisel võiks lähtuda paljude teiste riikide praktikast ning jätta need

tõlkimata ja võibolla piirduda ka avaldamisel viidetega lepingut haldava rahvusvahelise

organisatsiooni kodulehele. Alternatiivselt tuleks välislepingute tõlke juures ära kaotada

vandetõlgi nõue, sest vandetõlk ei ole kursis sisuliste terminitega ning lõpliku teksti peab

toimetama ikkagi teema eest vastutava asutuse ametnik, mistõttu ei ole õigustatud selliste

tõlgete tellimine vandetõlgilt riigi raha eest;

13) rahvusvaheliste lepingute tekstide, samuti õigusaktide tõlkimist korraldavad praegu kõik

ministeeriumid eraldi, otsides selleks igaüks sobivaid tõlkebüroosid. Teeme ettepaneku, et

seda võiks korraldada keskselt Riigi Teataja (nii nagu ka terviktekstide koostamist). Riigile

tuleks see ilmselt tervikuna odavam ja samas oleks võimalik ka ühtlustada tõlgete

kvaliteeti;

14) kaalumist vääriks ka plaanitava regulatsiooni toimivuse ja detailide testimiseks

pilootprojektide elluviimise võimaldamine – teatud juhtudel võiks sellise pilootprojekti

käigus tuvastada asjaolusid, mida saaks arvestada hilisemate püsivate õigusnormide

väljatöötamiseks.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Yoko Alender Vladimir Svet

kliimaminister taristuminister

Triin Nymann, 626 2927

[email protected]