Vastus

RIIKLIK LEPITAJA




Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Erkki Keldo
Majandus- ja tööstusminister
Teie 16.09.2024 nr 2-2/2324-1.
Meie 18.09.2024 nr 1-2/7
Lisaadressaadid:

Eesti Tööandjate Keskliit
Eesti Ametühingute Keskliit
Tööinspektsioon
Õiguskantsler



Vastuskiri
Riikliku lepitaja seisukohad „Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule“.
Riikliku Lepitaja Kantselei (edaspidi RLK) peab tutvumiseks saadetud Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse (KTTLS) muutmise eelnõud kahetsusväärseks ja ebaõnnestunuks ning esitab järgmised põhimõttelised vastuväited.
Esiteks, eelnõu ettevalmistamisele ei eelnenud ei kollektiivsete töötülide lepitamisega seotud probleemide ega üldisemat kollektiivsete töösuhete õigusliku regulatsiooni arutelu.
Teiseks, eelnõu ettevalmistamiseks ei moodustatud kolmepoolset töörühma tööandjate, ametiühingute ja lepitusmenetluse asjatundjate osalusel – see valmis salaja mitte üksnes RLK, vaid ka tööturu osapoolte eest. Sellega rikkus valitsus Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni nr 154 artiklis 7 sätestatud kohustust arutada kollektiivsete töösuhete vallas võetavaid meetmeid eelnevalt tööandjate ja töötajate ühendustega. Rikkumist ei õigusta asjaolu, et Eesti pole nimetatud konventsiooni ratifitseerinud. Kuna tööelu tegelikke valupunkte ja muudatuste vajadusi teavad just tööandjate ja ametiühingute esindajad, siis järelikult ei huvitanud eelnõu autoreid valdkonna sisuliste küsimuste lahendamine.
Kolmandaks, eelnõu näeb ette kaks põhimõttelist muudatust kollektiivsete töötülide lahendamisel: 1) tühistab riiklikule lepitajale kehtiva sisulise pädevuse (valdkonna tundmise) nõude ning 2) loobub tööandjate ja ametiühingute kokkuleppest riikliku lepitaja kandidaadi osas, millele valitsus tugineb riikliku lepitaja ametisse nimetamisel.
Tunnistab ju eelnõu § 1 p. 2 kehtetuks rea KTTLS sätteid, sh tühistab riiklikule lepitajale kehtiva sisulise pädevuse nõude, millest sõltub kollektiivsete töötülide tõhus lepitamine: kui riiklikult lepitajalt nõutakse kollektiivse töötüli lahendamiseks vajalikke oskusi, kogemusi ja teadmisi, sealhulgas oskusi, kogemusi ja teadmisi tööõigusest ning tööturu ja ettevõtluse toimimisest, siis õiguskantsleril peab olema akadeemiline kõrgharidus õigusteaduses ning ta peab olema kogenud ja tunnustatud jurist. Sellest saab järeldada vaid üht – eelnõu algataja ei pea oluliseks, et kollektiivsete töötülide lahendaja tunneks valdkonda, milles ta peab tegutsema. Sellega seoses mõjub pehmelt öeldes õhumüümisena eelnõu seletuskirja kindlas kõneviisis lause, et „riikliku lepitaja ülesannete üleandmine õiguskantslerile aitab tõsta kollektiivsete töötülide lahendamise kvaliteeti ja efektiivsust“. Paraku ei õnnestunud seletuskirjast leida ühtki sisulist argumenti, mis eelnõu algataja spekulatiivset veendumust minimaalseltki toetaks.
Mõlemad ülalnimetatud tingimused kujutavad endast kollektiivsete töötülide eduka lepitamise olulise tähtsusega eeldust – aitavad luua töötüli osapoolte usaldust nii lepitusmenetluse kui ka riiklikku lepitaja institutsiooni suhtes. See on väga hästi toiminud ligi veerand sajandi jooksul, kui valitsus on nimetanud riiklikuks lepitajaks isiku, kes 1) tunneb töösuhteid, mõistab tööturu osapoolte hingeelu ning 2) kelle nimetamiseks on omavahelise kokkuleppe sõlminud ametiühingute ja tööandjate keskliidud tööturu osapoolte esindajatena. On ju aastast 2001 RLKs töötanud inimesed, kes teavad ja mõistavad väga hästi nii tööandjate kui ka töötajate huve ja vajadusi.
Kuna eelnõu viiks pika aja jooksul toiminud tõhusa süsteemi lammutamiseni, on alusetu, eksitav ja ebaõige seletuskirja lk. 2 (p. 1.3) toodud katse õigustada asjaolu, et eelnõule ei eelnenud väljatöötamiskavatsust.
Neljandaks, kuigi seletuskirja lk. 3-4 (p. 3) üritatakse jätta muljet, et eelnõu on kooskõlas Põhiseadusega, ei ole selle tõestuseks esitatud veenvaid argumente. Teatavasti sätestab õiguskantsleri kui põhiseadusliku institutsiooni ülesanded Põhiseadus, mida konkreetset valdkonda reguleeriva seadusega muuta ei saa. Väidet, et seda on võimalik teha juhul, kui lisaülesannete panemist võrreldes põhiseadusliku pädevusega õigustab mõni kaalukas põhjus, ei toeta seletuskirjas ükski kaalukas või tõsiseltvõetav põhjendus.
Püüd luua mulje, ressursside nappusega võib õigustada Põhiseaduse eiramist, on küüniline. Otsitud ja mittekohane on seletuskirja lk. 4 leiduv ettekääne, mis püüab õigustada riikliku lepitaja ametikoha kaotamist asjaoluga, et Eesti kohustus tagada kollektiivsete töötülide lepitamine tuleneb välislepingust (Euroopa Sotsiaalharta ratifitseerimisest) ning varasematel aastatel on ka õiguskantslerile pandud kohustusi, mis riik on endale võtnud välislepingutega. Täiesti meelevaldne on soov panna võrdusmärk riikliku lepitaja tegevuse (huvikonfliktide lepitamise) ning õiguskantslerile pandud ülesande (eraõiguslike isikute vahel diskrimineerimise küsimustes tekkinud õigusvaidluste lahendamine) vahele.
Viiendaks, eelnõus ette nähtud loobumine tööturu osapoolte kokkuleppest riikliku lepitaja kandidaadi nimetamiseks edastab ühemõttelise sõnumi – riiki ei huvita ei tööandjate ja nende ühenduste ega töötajate/ametiühingute arvamused ja seisukohad tööelu küsimustes. Asjaolu, et õiguskantsleri nimetab riigikogu presidendi ettepanekul ei õigusta kuidagi tööturu osapoolte eiramist. Seda enam, et nagu juba ülalpool märgitud, tunnevad tööelu tegelikke probleeme ja vajadusi just tööturu osapoolte esindusorganisatsioonid, mitte ametnikud või poliitikud.
Lisaks ülaltoodud põhimõttelistele vajakajäämistele eelnõus osundab RLK ka reale konkreetsetele vajakajäämistele eelnõus.
• Eelnõu eirab olulist tõsiasja, et nii rahvusvaheline tööõigus kui ka KTTLS § 2 lg 1 määratleb kollektiivse töötüli huvikonfliktina, mitte õigusvaidlusena – riiklik lepitaja ei mõista õigust ning saab lepitamisel lähtuda ainult sellest, et kollektiivsete töötülide keskmes on osapoolte vaidlus konkreetsete töötingimuste üle, kus mõlemad pooled seisavad enda huvide eest, millega arvestamine on lepituse otsimisel ja lahenduste pakkumisel vältimatult vajalik.
• Seletuskirja lk. 1 (p. 1.1) leitakse, et õiguskantsleri ja riikliku lepitaja funktsioonides on olulisi sarnasusi ja kokkupuutekohti ning riikliku lepitaja tegevus sobib õiguskantsleri kantselei juurde. Ainus ühine formaalne joon, mis esile tuuakse, on erapooletuse nõue nii riiklikule lepitajale kui ka õiguskantslerile. See väline sarnasus ei kaalu aga kuidagi üles eelpool rõhutatud olulisi põhimõttelisi erinevusi. Sama hästi võiks eelnõu panna kollektiivsete töötülide lahendamise kohustuse nt olümpiakomiteele, kellel kindlasti on praktilisi kogemusi huvikonfliktide lepitamisel, isegi kui need pole seotud töösuhetega.
• Tegelikkusele mittevastavalt on eelnõu seletuskirjas (lk. 1, p. 1.1) juttu vaid ametiühingute ja tööandjate keskliitudest ja liitudest – ilmselt pole algataja teadvustanud tõsiasja, et suur osa kollektiivsetest töötülidest leiab aset ettevõtetes, kus esmatasandi ametiühing vaidleb oma otsese tööandjaga.



Lugupidamisega

Meelis Virkebau
Riiklik lepitaja
(digitaalselt allkirjastatud)

RIIKLIK LEPITAJA




Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Erkki Keldo
Majandus- ja tööstusminister
Teie 16.09.2024 nr 2-2/2324-1.
Meie 18.09.2024 nr 1-2/7
Lisaadressaadid:

Eesti Tööandjate Keskliit
Eesti Ametühingute Keskliit
Tööinspektsioon
Õiguskantsler



Vastuskiri
Riikliku lepitaja seisukohad „Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule“.
Riikliku Lepitaja Kantselei (edaspidi RLK) peab tutvumiseks saadetud Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse (KTTLS) muutmise eelnõud kahetsusväärseks ja ebaõnnestunuks ning esitab järgmised põhimõttelised vastuväited.
Esiteks, eelnõu ettevalmistamisele ei eelnenud ei kollektiivsete töötülide lepitamisega seotud probleemide ega üldisemat kollektiivsete töösuhete õigusliku regulatsiooni arutelu.
Teiseks, eelnõu ettevalmistamiseks ei moodustatud kolmepoolset töörühma tööandjate, ametiühingute ja lepitusmenetluse asjatundjate osalusel – see valmis salaja mitte üksnes RLK, vaid ka tööturu osapoolte eest. Sellega rikkus valitsus Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni nr 154 artiklis 7 sätestatud kohustust arutada kollektiivsete töösuhete vallas võetavaid meetmeid eelnevalt tööandjate ja töötajate ühendustega. Rikkumist ei õigusta asjaolu, et Eesti pole nimetatud konventsiooni ratifitseerinud. Kuna tööelu tegelikke valupunkte ja muudatuste vajadusi teavad just tööandjate ja ametiühingute esindajad, siis järelikult ei huvitanud eelnõu autoreid valdkonna sisuliste küsimuste lahendamine.
Kolmandaks, eelnõu näeb ette kaks põhimõttelist muudatust kollektiivsete töötülide lahendamisel: 1) tühistab riiklikule lepitajale kehtiva sisulise pädevuse (valdkonna tundmise) nõude ning 2) loobub tööandjate ja ametiühingute kokkuleppest riikliku lepitaja kandidaadi osas, millele valitsus tugineb riikliku lepitaja ametisse nimetamisel.
Tunnistab ju eelnõu § 1 p. 2 kehtetuks rea KTTLS sätteid, sh tühistab riiklikule lepitajale kehtiva sisulise pädevuse nõude, millest sõltub kollektiivsete töötülide tõhus lepitamine: kui riiklikult lepitajalt nõutakse kollektiivse töötüli lahendamiseks vajalikke oskusi, kogemusi ja teadmisi, sealhulgas oskusi, kogemusi ja teadmisi tööõigusest ning tööturu ja ettevõtluse toimimisest, siis õiguskantsleril peab olema akadeemiline kõrgharidus õigusteaduses ning ta peab olema kogenud ja tunnustatud jurist. Sellest saab järeldada vaid üht – eelnõu algataja ei pea oluliseks, et kollektiivsete töötülide lahendaja tunneks valdkonda, milles ta peab tegutsema. Sellega seoses mõjub pehmelt öeldes õhumüümisena eelnõu seletuskirja kindlas kõneviisis lause, et „riikliku lepitaja ülesannete üleandmine õiguskantslerile aitab tõsta kollektiivsete töötülide lahendamise kvaliteeti ja efektiivsust“. Paraku ei õnnestunud seletuskirjast leida ühtki sisulist argumenti, mis eelnõu algataja spekulatiivset veendumust minimaalseltki toetaks.
Mõlemad ülalnimetatud tingimused kujutavad endast kollektiivsete töötülide eduka lepitamise olulise tähtsusega eeldust – aitavad luua töötüli osapoolte usaldust nii lepitusmenetluse kui ka riiklikku lepitaja institutsiooni suhtes. See on väga hästi toiminud ligi veerand sajandi jooksul, kui valitsus on nimetanud riiklikuks lepitajaks isiku, kes 1) tunneb töösuhteid, mõistab tööturu osapoolte hingeelu ning 2) kelle nimetamiseks on omavahelise kokkuleppe sõlminud ametiühingute ja tööandjate keskliidud tööturu osapoolte esindajatena. On ju aastast 2001 RLKs töötanud inimesed, kes teavad ja mõistavad väga hästi nii tööandjate kui ka töötajate huve ja vajadusi.
Kuna eelnõu viiks pika aja jooksul toiminud tõhusa süsteemi lammutamiseni, on alusetu, eksitav ja ebaõige seletuskirja lk. 2 (p. 1.3) toodud katse õigustada asjaolu, et eelnõule ei eelnenud väljatöötamiskavatsust.
Neljandaks, kuigi seletuskirja lk. 3-4 (p. 3) üritatakse jätta muljet, et eelnõu on kooskõlas Põhiseadusega, ei ole selle tõestuseks esitatud veenvaid argumente. Teatavasti sätestab õiguskantsleri kui põhiseadusliku institutsiooni ülesanded Põhiseadus, mida konkreetset valdkonda reguleeriva seadusega muuta ei saa. Väidet, et seda on võimalik teha juhul, kui lisaülesannete panemist võrreldes põhiseadusliku pädevusega õigustab mõni kaalukas põhjus, ei toeta seletuskirjas ükski kaalukas või tõsiseltvõetav põhjendus.
Püüd luua mulje, ressursside nappusega võib õigustada Põhiseaduse eiramist, on küüniline. Otsitud ja mittekohane on seletuskirja lk. 4 leiduv ettekääne, mis püüab õigustada riikliku lepitaja ametikoha kaotamist asjaoluga, et Eesti kohustus tagada kollektiivsete töötülide lepitamine tuleneb välislepingust (Euroopa Sotsiaalharta ratifitseerimisest) ning varasematel aastatel on ka õiguskantslerile pandud kohustusi, mis riik on endale võtnud välislepingutega. Täiesti meelevaldne on soov panna võrdusmärk riikliku lepitaja tegevuse (huvikonfliktide lepitamise) ning õiguskantslerile pandud ülesande (eraõiguslike isikute vahel diskrimineerimise küsimustes tekkinud õigusvaidluste lahendamine) vahele.
Viiendaks, eelnõus ette nähtud loobumine tööturu osapoolte kokkuleppest riikliku lepitaja kandidaadi nimetamiseks edastab ühemõttelise sõnumi – riiki ei huvita ei tööandjate ja nende ühenduste ega töötajate/ametiühingute arvamused ja seisukohad tööelu küsimustes. Asjaolu, et õiguskantsleri nimetab riigikogu presidendi ettepanekul ei õigusta kuidagi tööturu osapoolte eiramist. Seda enam, et nagu juba ülalpool märgitud, tunnevad tööelu tegelikke probleeme ja vajadusi just tööturu osapoolte esindusorganisatsioonid, mitte ametnikud või poliitikud.
Lisaks ülaltoodud põhimõttelistele vajakajäämistele eelnõus osundab RLK ka reale konkreetsetele vajakajäämistele eelnõus.
• Eelnõu eirab olulist tõsiasja, et nii rahvusvaheline tööõigus kui ka KTTLS § 2 lg 1 määratleb kollektiivse töötüli huvikonfliktina, mitte õigusvaidlusena – riiklik lepitaja ei mõista õigust ning saab lepitamisel lähtuda ainult sellest, et kollektiivsete töötülide keskmes on osapoolte vaidlus konkreetsete töötingimuste üle, kus mõlemad pooled seisavad enda huvide eest, millega arvestamine on lepituse otsimisel ja lahenduste pakkumisel vältimatult vajalik.
• Seletuskirja lk. 1 (p. 1.1) leitakse, et õiguskantsleri ja riikliku lepitaja funktsioonides on olulisi sarnasusi ja kokkupuutekohti ning riikliku lepitaja tegevus sobib õiguskantsleri kantselei juurde. Ainus ühine formaalne joon, mis esile tuuakse, on erapooletuse nõue nii riiklikule lepitajale kui ka õiguskantslerile. See väline sarnasus ei kaalu aga kuidagi üles eelpool rõhutatud olulisi põhimõttelisi erinevusi. Sama hästi võiks eelnõu panna kollektiivsete töötülide lahendamise kohustuse nt olümpiakomiteele, kellel kindlasti on praktilisi kogemusi huvikonfliktide lepitamisel, isegi kui need pole seotud töösuhetega.
• Tegelikkusele mittevastavalt on eelnõu seletuskirjas (lk. 1, p. 1.1) juttu vaid ametiühingute ja tööandjate keskliitudest ja liitudest – ilmselt pole algataja teadvustanud tõsiasja, et suur osa kollektiivsetest töötülidest leiab aset ettevõtetes, kus esmatasandi ametiühing vaidleb oma otsese tööandjaga.



Lugupidamisega

Meelis Virkebau
Riiklik lepitaja
(digitaalselt allkirjastatud)