Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium_vastus

Erkki Keldo

Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium

[email protected]

Teie 16.09.2024 nr 2-2/2324-1

Meie 18.09.2024 nr 18-2/241459/2405304

Arvamus kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta

Austatud minister

Tänan Teid võimaluse eest avaldada arvamust Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse (KTTLS)

muutmise ja sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta.

Arvamuse kujundamiseks antud kaks tööpäeva on paraku liiga napp pakutud muudatuste

põhjalikuks analüüsiks. Seetõttu kordan varasemate sellelaadsete ettepanekute teoreetilise arutelu

ja mitteametlike konsultatsioonide ja käigus väljendatud seisukohti.

1. Kui Vabariigi Valitsus kavandatava muudatuse heaks kiidab ja seaduseelnõu Riigikogus

algatab, tuleb silmas pidada Õiguskantsleri võimalikke rollikonflikte Riikliku lepitaja ja teiste

temale pandud ülesannete täitja vahel. Vähemasti teoreetiliselt võib näha probleemsena olukorda,

kus Õiguskantsler peab Riikliku lepitajana lahendama kollektiivset töötüli valdkonna x töötajate

ja tööandja vahel, ning samal ajal viima läbi põhiseaduslikku järelevalvet normi osas, mis lubab

või keelab valdkonna x töötajatel streikida. Sellest, kas töötüli võib viia streigini või mitte, sõltub

teatud ulatuses lepitusmenetluse iseloom.

2. KTTLS § 21 lg 3 järgi peab Riiklik lepitaja määrama elanike ja majanduse esmavajadusi

rahuldavates ettevõtetes ja asutustes kindlaks hädavajaliku teenindus- või tootmismahu, kui töötüli

pooled selles kokkuleppele ei jõua. KTTLS § 21 lg 4 järgi peab Vabariigi Valitsus kehtestama

elanike ja majanduse esmavajadusi rahuldavate ettevõtete ja asutuste loetelu. Seda pole Vabariigi

Valitsus teinud. Võimalik, et kehtivas seaduses ettenähtud lahendus ei ole parim. Ilmselt on raske

määratleda esmavajadusi rahuldavaid ettevõtteid ja asutusi nii, et loetelu ei muutuks liiga kitsaks

ega liiga laiaks, oleks ajakohane ja selge. Samuti võib sellise loetelu koostamisel olla keeruline

arvestada streigi ulatusest ja kestusest tingitud tagajärgi eri valdkondades (nt seda, mis juhtuks,

kui streik hariduse valdkonnas kestaks kuude kaupa). Igal juhul pean vajalikuks, et enne Riikliku

lepitaja rolli võimalikku ümberkujundamist kehtestaks Vabariigi Valitsus KTTLS § 21 lg 4 ette

nähtud loetelu või lahendaks selle küsimuse muul põhiseaduspärasel moel.

3. Streik on vabas maailmas üks legitiimseid oma õiguste kaitsmise viise. Sellega seoses tuleks

KTTLSi muutmise kontekstis analüüsida täiendavaid võimalusi, kuidas saavad oma õiguste

(töötingimused, töötasu, puhkeaeg) eest seista nende asutuste ametnikud ja töötajad, kellele

laieneb streigikeeld või ulatuslikud streigipiirangud.

2

4. Eelnõu seletuskiri väidab, et Riikliku lepitaja koormus pole siiani olnud suur ega õigusta seetõttu

eraldi asutuse pidamist ega sellele praeguses mahus riigieelarve vahendite eraldamist. Sellest

väitest paraku ei tulene, et lepitaja töökoormus ei võiks tulevikus suureneda näiteks kestva

majandusliku surutise olukorras, riigieelarves läbi viidavate kärbete või muude asjaolude tõttu.

5. Sotsiaalpartnerite ehk tööandjate ja töövõtjate ettevaatlikkus ja tõrksus Riikliku lepitaja

institutsiooni ümberkujundamise on mõistetav, kuivõrd selle tagajärjel antaks Riikliku lepitaja

ülesanne Õiguskantslerile ning iseseisev Riiklik lepitaja kui ametnik kaoks. Sotsiaalpartnerid

peavad oluliseks, et kollektiivseid töötülisid lahendaks ja töörahu taastaks ametiisik, kellel on

tööturu osapoolte usaldus ja vastav kogemus. Usaldust saab luua avameelse arutelu käigus, paraku

käesoleva eelnõu ettevalmistamisesse sotsiaalpartnereid ei kaasatud. Seetõttu tuleks eelnõu

ettevalmistamisel aeg maha võtta ning anda ministeeriumile, Riiklikule lepitajale,

sotsiaalpartneritele ja Õiguskantslerile võimalus kavandatavate muudatuste vajalikkust ja

põhjendatust arutada.

7. Mõistes soovi kasutada riigieelarve raha senisest tõhusamalt, tuleks Vabariigi Valitsusel

täiendavalt kaaluda, kas loodetav kulude kokkuhoid kaalub üles võimaliku konflikti

sotsiaalpartnerite ja valitsuse vahel. Õiguskantslerile tuleks täiendava ülesande täitmiseks eraldada

riigieelarvest täiendavalt ca 80 000 eurot aastas lepitusprotsessi eest vastutava ametniku ja

ekspertide palkamiseks, tõenäoliselt lisanduks ka muid kulusid.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Olari Koppel 693 8420

[email protected]