Vastus ebavajaliku bürokraatia vähendamise algatusele

Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Lp. Liisa-Ly Pakosta

Justiitsministeerium

Teie: 08.08.2024 nr 10-4/5991-1

Meie: 19.09.2024 nr 2-1/585-2

Vastus ebavajaliku bürokraatia vähendamise

algatusele

Austatud justiits- ja digiminister

Ebavajaliku bürokraatia vähendamise algatus on tänuväärne ja vajalik. On oluline, et seda

koordineeritaks ühtselt, sest isegi kui paljud püüavad oma igapäevatöös tarbetult aeganõudvat asjaajamist vältida, siis juurdunud protsesside ümbermuutmine on keerukas ega toimu üleöö.

Oleks kahju, kui hea algatus ning esitatud ettepanekud jääksid ainult ettepanekuteks ning seetõttu soovime teada, kuidas käesoleva infokorje käigus laekunud tagasiside saab koondatud ning millised on järgnevad sammud.

Märgime, et bürokraatiat toodab muuhulgas ka seniste tööprotsesside stagnatsioon või nende

mittepidev ja- süsteemne ülevaatamine. Muudatuste algatamiseks soovitame kirjeldada ja hinnata ära kogu väljatöötamiskavatsuste, eelnõude koostamise ja arvamuste küsimise/kooskõlastamiste ametlik ning mitteametlik töövoogude protsess. See toob kindlast i

esile hulgaliselt kitsaskohti, mis toodavad bürokraatiat nii asutustele kui ka ministeeriumite le. Õigusloomes bürokraatia vähendamise üheks sammuks võib olla ka eelnõude menetlemise l

koosloome keskkonna rakendumine, milles osad standardsed tegevused on automatiseeritud. Loodame et paljude kitsakohtade kaardistamine on selle keskkonna loomise juures juba lä bi viidud.

Järgnevalt esitame vastused pöördumises toodud küsimustele.

1. Halduskoormuse vähendamine Kuigi üle-reguleerimise vältimine ning reguleerimise vähendamine tervikuna on kõikide

ministeeriumite huvi, peame siiski ebamõistlikuks sätestada nõudena, et ühe halduskoormust suurendava sätte jõustamisega tuleb üks halduskoormust suurendanud säte kehtetuks tunnistada. Kui eesmärgiks on kehtestada tagasilükkamise alus sellistele eelnõudele, mis ühise lt

võetud reguleerimise vähendamise nõuet ei täida, siis tuleb eelnevalt selgitada, kes nimetatud tagasilükkamise otsustab, millistel tingimustel ja millises eelnõu menetlusetapis. Leiame, et

selline nõude sätestamine tekitab juba ise täiendavat bürokraatiat. Õige on, kui iga halduskoormust tõstva nõude kehtestamisel tuleb selle vajalikkust eelnõu seletuskir jas põhjendada ja selle mõjusid hinnata. Samuti võib kaaluda seletuskirja täpsustava punkti

lisamist, kus peab põhjendama, miks ei ole võimalik halduskoormust vähendada. Praegu täidab reguleerimise vähendamise rolli väljatöötamiskavatus, kus tuleb muuhulgas selgitada, kas

probleemile on mitteregulatiivseid lahendusi, samuti mida neist on regulatsiooni

2 (3)

muutmisele/kehtestamisele eelnevalt varem kaalutud või proovitud. Leiame, et uute nõuete kehtestamisele eelnevalt tuleb Justiitsministeeriumil analüüsida ja selgitada, miks ja millises ulatuses täna kehtivad soovitused/nõuded reguleerimise vähendamisele kaasa ei ole aidanud.

Ühtlasi oleks hea teada, milliseid tänaseks menetlusprotsessi läbinud eelnõusid peab Justiitsministeerium reguleerimise vähendamise nõudeid rikkuvaks ning milliseid kõnealustest

uusi halduskoormust tõstvatest nõuetest võiks kehtestamata jätta või omakorda millised olemasolevad halduskoormust tõstvad nõuded uutele vastukaaluks kehtetuks tunnistaks.

2. HÕNTE uuendamine ja õigusaktide kooskõlastamine Toetame igati HÕNTE kaasajastamist. Oluline on üle vaadata, kas kõik normitehnilised nõuded

on põhjendatud ning millised erisused on vajalikud. Samuti on oluline kujunenud praktika ülevaatamine kohtades, kus HÕNTE otsesõnu tegutsemisjuhist ei anna. Märgime, et praktikas kujunenud nõuded eelnõule ja/või nende seletuskirjale on oluliselt detailsemaks ja mahukamas

muutunud, kui on HÕNTE-s sätestatud. Samuti ei ole tavapäratu, kui eelnõu koostamise käigus tekkinud küsimustele ei leia vastuseid ka käsiraamatutest. Lisaks tuleks riigisiseselt ühtlus tada

normitehnilisi nõudeid, et menetlus valitsuse ning Riigikogu tasandil käiks ühte jalga. Leiame, et võimalikult suures ulatuses tuleb ühtlustada seaduse- ja määruste eelnõude (ja nende seletuskirjade) koostamise nõudeid, sh nt eelnõudes muutmisvormelite sõnastus. Nimetatu

vähendaks oluliselt eelnõu koostajate ning ka kooskõlastusprotsessis osalevate isikute töömahtu (samuti pidevat koolitusvajadust), aitaks vähendada bürokraatiat ning seejuures ei oleks

eelnõude koostamise oskus sedavõrd isikupõhine (sõltuv üksnes konkreetse isiku pikaajalisest kogemusest/teadmisest) kui see on täna praktikas.

Oleme ka täheldanud, et kui Justiitsministeeriumis eelnõud menetlev teenistuja vahetub, siis muutuvad ka juba läbiräägitud seisukohad ja ootused normitehnikale/sõnastusele/vormistuse le .

Leiame, et õigusloomet koordineeriv asutus peaks kujundama ühtse seisukoha ja seda ka järjepidevalt edasi andma. Kui mõni seisukoht aga muutub, siis tuleb muudatust selgitada ja senise praktika muutumisest teavitada ka teisi ministeeriume. See hoiab kokku kõigi aega ja

õigusloomega tegelejad on samas infoväljas. Samuti vähendab see teise kooskõlastuse ajal eelnõus esitatu muutmist ning Justiitsministeerium saab piirduda Vabariigi Valitsuse

reglemendis toodud eelnõu lõpliku HÕNTE-le vastavuse kontrolliga. 3. Euroopa Liidu (edaspidi ka EL) õigust üle võtvates eelnõudes selge eristus, mis osas

võetakse üle Euroopa Liidu õigust ja mis on muud täiendused HÕNTE paneb kohustuse põhjendada eelnõu seletuskirjas riigisiseselt kehtestatava

regulatsiooni olemust ja vajalikkust ning tuua välja võimalik alternatiiv juhul, kui EL õigusakt jätab liikmesriigile õiguse normide täpsustamiseks. Seega tuleks seletuskirja sisukokkuvõttes juba selgelt välja tuua, kas Euroopa Liidu õigust ülevõtvas eelnõus on esitatud täiendava id

ettepanekuid, mis ei ole otseselt EL õigusega seotud. Samuti tuleb eelnõu sisu ja võrdleva analüüsi osas iga muudatuse juures selgitada, millega seoses seda muudatust tehakse – kas see

on Euroopa Liidu õigust ülevõttev säte või on täiendav muudatus. Samas võib kaaluda ka (taas)kehtestada nõue eelnõu seletuskirjale lisada EL õigusallikate ja

Eesti seaduse eelnõu võrdlustabel. Selline nõue oli Vabariigi Valitsuse 28.09.1999 määruses nr 279 „Õigustloovate aktide eelnõude normitehnika eeskiri“. Praegu on nõutav eelnõu

võrdlustabeli koostamine direktiiviga kooskõlla viimisel, muude aktide puhul võrdlustabe l i koostamise kohustust enam ette ei nähta, vaid piirdutakse üksnes analüüsikohustusega juhul, kui eesmärgiks on Eesti seaduste kooskõlla viimine EL õigusega.

Seega on HÕNTE uuendamine kiiduväärt mõte juba seetõttu, et EL-i peamiseks

õigusloomeliseks vahendiks on muutunud direktiivide asemel otsekohalduvad määrused, mille kohta HÕNTE võrdlustabelit koostama ei kohusta. Samas vajavad need määrused enamasti ka

3 (3)

riigisisest täpsustavat regulatsiooni õigusselguse eesmärgil (nt milline riigiasutus millist osa EL määruses sätestatud ülesannetest täidab ja kuidas – arvestades seejuures juba kehtivat riigisisest õigust). 12 aastat tagasi, kui HÕNTE kehtima hakkas, ei osatud sellist rõhuasetuse muutus t

ilmselt ette näha. Teemat on mh käsitletud artiklis (lk-l 100): Ginter, C., ja Schasmin, P. (2022). Understanding and Effects of EU Directives. Baltic Yearbook of International Law, 20(1), lk

67-107. https://brill.com/view/journals/byio/20/1/article-p67_6.xml. Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt) Lauri Läänemets

siseminister

Kertu Nurmsalu 6125084

[email protected]