Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamine

EELNÕU
13.09.2024

Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmine

Kollektiivse töötüli lahendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 8 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Riikliku lepitaja ülesandeid täidab õiguskantsler, kes aitab töötüli pooltel leida neid rahuldavat lahendust.“;

2) paragrahvi 8 lõige 2, §-d 81–86, § 10 lõige 2 ja § 29 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 11 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:täiendatakse lõigetega 21–24 järgmises sõnastuses:

„(1) Leppimine toimub riikliku lepitaja vahendusel või riikliku lepitaja omapoolse ettepaneku alusel. Riikliku lepitaja ettepanekule peavad pooled vastama kolme päeva jooksul.

(2) Pooled on kohustatud osa võtma lepitustoimingutest, saatma lepitustoimingutele oma täievolilised esindajad ning esitama asja sisuliseks lahendamiseks vajalikud dokumendid riikliku lepitaja poolt määratud ajaks.

(321) Riiklik lepitaja alustab lepitusmenetlust töötüli põhjuste ja kõigi asjaolude väljaselgitamisega, eelkõige kuulates ära mõlema poole seisukohad tekkinud töötülis, nõudes vajaduse korral nõudes töötüliga seotud isikutelt ja asutustelt lepitustoiminguteks vajalikku teavet ning kontrollides ja analüüsides esitatud teavet.

(422) Enne lepituskoosolekut soovitab riiklik lepitaja pooltel leppida või teeb töötüli lahendamiseks ettepaneku.

(523) Kui pooled ei saavuta kokkulepet ega nõustu riikliku lepitaja ettepanekuga, kutsub riiklik lepitaja viie tööpäeva jooksul vastuse saamisest kokku lepituskoosoleku poolte seisukohtade ärakuulamiseks ja lepitusele suunamiseks, teatades pooltele lepituskoosoleku aja ja koha.

(624) Kui lepituskoosolekul ei saavutata kokkulepet, võib riiklik lepitaja esitada pooltele leppimiskokkuleppe projekti ja soovitada sellega nõustuda kolme tööpäeva jooksul. Leppimiskokkuleppe projektiga mittenõustumise korral otsustab riiklik lepitaja, kas jätkata või lõpetada lepitusmenetlus.“;

(7) Leppimine vormistatakse protokolliga, millele kirjutavad alla poolte esindajad ja riiklik lepitaja. Protokollis sisalduv leppimine on pooltele kohustuslik ja jõustub allakirjutamise hetkest, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Protokoll koostatakse ka siis, kui kokkulepet ei saavutata ja lepitusmenetlus lõpeb.

4) paragrahvi 11 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(841) Riiklik lepitaja võib lepitusmenetluse poolte ettepanekul või omal algatusel kirjaliku otsuse alusel peatada lepitusmenetluse kuni menetluse peatamise aluste äralangemiseni, kui:
1) pool ei ole esitanud asja lahendamiseks vajalikke dokumente;
2) pool ei ole mõjuval põhjusel ilmunud lepituskoosolekule vähemalt kahel korral;
3) lepituskoosoleku käigus selgub, et asja läbivaatamise ks on vaja täiendavaid toimingute jätkamiseks vajalikke täiendavaid tõendusmaterjale.

(9) Riiklik lepitaja ja töötüli lahendamisest osavõtjad peavad hoidma neile lepitustoimingute käigus teatavaks saanud tootmis-, äri- või ametisaladusi.“;

4) seadust täiendatakse §-ga 30 järgmises sõnastuses:

„§ 30. Riikliku lepitaja ülesannete ümberkorraldamine

(1) 2025. aasta 1. aprillil jõustuvate riikliku lepitaja ülesannete ümberkorraldamisega seotud toimingud teeb riiklik lepitaja 31. märtsiks 2025. aasta 31. märtsiks.

(2) 2025. aasta 31. märtsi seisuga ametisse nimetatud riiklikule lepitajale makstakse seoses 2025. aasta 1. aprillil jõustuvate käesoleva seaduse 2025. aasta 1. aprillil jõustuvate muudatustega hüvitist riikliku lepitaja ühe kuu keskmise ametipalga ulatuses, lähtudesvalt 2025. aasta 31. märtsil kehtinud kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse redaktsioonist.“.

§ 2. Avaliku teenistuse seaduse muutmine

Avaliku teenistuse seaduse § 2 lõike 3 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks.

§ 3. Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse muutmine

Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse § 3 lõige 18 tunnistatakse kehtetuks.

§ 4. Maksukorralduse seaduse muutmine

Maksukorralduse seaduse § 251 lõike 4 punkt 11 tunnistatakse kehtetuks.

§ 5. Ravikindlustuse seaduse muutmine

Ravikindlustuse seaduse § 5 lõike 2 punktist 2 ja § 6 pealkirjast jäetakse välja tekstiosa „riiklik lepitaja,“ vastavas käändes.

§ 6. Tööturumeetmete seaduse muutmine

Tööturumeetmete seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 8 lõike 4 punktist 4 ja § 18 lõike 3 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „riikliku lepitajana,“;

2) seaduste 10. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 351 järgmises sõnastuses:

„§ 351. Erisused riikliku lepitaja ülesannete ümberkorraldamisel

2025. aasta 31. märtsi seisuga ametisse nimetatud riikliku lepitaja osas suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse 2025. aasta 31. märtsil kehtinud redaktsiooni.“.

§ 7. Töötuskindlustuse seaduse muutmine

Töötuskindlustuse seaduses tehase järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 lõikest 1 ja § 7 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „riiklik lepitaja,“ vastavas käändes;

2) paragrahvi 7 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „või tasu riikliku lepitajana“;

3) seadust täiendatakse §-ga 527 järgmises sõnastuses:

„§ 527. Erisused riikliku lepitaja ülesannete ümberkorraldamisel

2025. aasta 31. märtsi seisuga ametisse nimetatud riikliku lepitaja osas suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse 2025. aasta 31. märtsil kehtinud redaktsiooni.“.

§ 8. Töövaidluse lahendamise seaduse muutmine

Töövaidluse lahendamise seaduse § 7 lõikes 3 asendatakse sõnad „riikliku lepitaja“ sõnadega „soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku“.

§ 9. Õiguskantsleri seaduse muutmine

Õiguskantsleri seaduse § 1 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Õiguskantsler täidab kollektiivse töötüli lahendamiseks riikliku lepitaja ülesandeid kollektiivse töötüli lahendamise seaduses ettenähtud korras.“.

§ 10. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 1 punktid 1–3 ja §-d 2–9 jõustuvad 2025. aasta 1. aprillil.



Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, ”.…” …………….. 2024. a.

Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2024

(allkirjastatud digitaalselt)

13.09.2024

Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1.
Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

EelnõugaEelnõukohase seadusega antakse riikliku lepitaja ülesanded üle õiguskantslerile. Riikliku lepitaja poole pöörduvad töötajate ja tööandjate ühingud või liidud siis, kui omavaheliste läbirääkimiste käigus ei jõuta töötülitöötülis osas kokkuleppele (nt uut kollektiivlepingut sõlmides) ning tekib töörahu katkemise oht. Riiklik lepitaja kutsub pooli osa võtma lepitustoimingutest ning alustab lepitusmenetlust.

Riikliku lepitaja ülesannete üleandmine õiguskantslerile aitab parandadatõsta kollektiivsete töötülide lahendamise kvaliteeti ja tõhusust, kunaefektiivsust tulenevalt Õiguskantsleri KantseleiKantseleil on suuremast võimekusest. Riikliku Lepitaja Kantselei koosseisus on lisaks lepitajale kaks inimest (lepitaja nõunik-asetäitja ja kantselei juhataja). Õiguskantsleri Kantseleil on ka näiteks eraldi haldus- ja õigusteenistus, võimaldades lepitusmenetlustes suuremat tuge. Arvestades lepitusmenetluste väikest arvu (2021. a kolm3, 2022. a kuus6 ja 2023. a kaks2 menetlust) ning väikest kantselei väikest koosseisu ei ole seega mõistlik hoida Riikliku Lepitaja Kantseleid eraldiseisva üksusena. Seejuures on õiguskantsleri ja riikliku lepitaja funktsioonides olulisi sarnasusi. Õiguskantsler on sarnaselt riikliku lepitajaga rangelt apoliitiline institutsioon, millekelle ülesanne on seista selle eest, et Eesti riigis kehtivad seadused on kooskõlas põhiseadusega ning inimeste põhiõigused ja vabadused, sh ühinemisvabadus, on kaitstud. Seega on õiguskantsleri ja riikliku lepitaja ülesannetesfunktsioonides olulisi kokkupuutekohti ja sarnasusi ning riikliku lepitaja tegevus sobib õiguskantsleri kantselei juurde.

EelnõugaEelnõukohase seadusega muudetakse peaasjalikult kollektiivse töötüli lahendamise seadust ja õiguskantsleri seadust eesmärgiga sätestada, et riikliku lepitaja ülesandeid täidab edaspidi õiguskantsler. SellegaSeetõttullega seoses tehakse väiksemaid mittesisulisi muudatusi ka teistesse seadustesse (nt kõrgemate riigiteenistujate ametipalkade seadus, töötuskindlustuse seadus).

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja koostasid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi töösuhete ja töökeskkonna osakonna töösuhete poliitika juht Maria-Helena Rahumets ([email protected], +372 5916 2680) ja nõunik Johann Vootele Mäevere ([email protected], +372 5378 5158). Eelnõuga kaasnevaid mõjusid hindasid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi töövaldkonna analüüsijuht Deisi Pohlak ([email protected], +372 5912 7349) ja töövaldkonna andmete nõunik Ingel Kadarik ([email protected], +372 5451 0226). Eelnõu koostamises osales tööala asekantsler Ulla Saar ([email protected], +372 5919 8883).
Keeletoimetuse tegi Justiitsministeeriumi õigusloome talituse keeletoimetaja Aili Sandre ([email protected]).

Eelnõu juriidilise ekspertiisi tegi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Ragnar Kass ([email protected]).


1.3. Märkused

EelnõugaEelnõukohase seadusega muudetakse kollektiivse töötüli lahendamise seadust (RT I, 30.06.2023, 31), avaliku teenistuse seadust (RT I, 02.05.2024, 21), kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadust (RT I, 04.01.2024, 3), maksukorralduse seadust (RT I, 21.06.2024, 6), ravikindlustuse seadust (RT I, 21.06.2024, 17), tööturumeetmete seadust (RT I, 06.07.2023, 110), töötuskindlustuse seadust (RT I, 06.07.2023, 111), töövaidluse lahedamise seadust (RT I, 24.11.2020, 6) ja õiguskantsleri seadust (RT I, 26.05.2020, 11).

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

EelnõuleEelnõu koostamisele ei ole eelnenud väljatöötamiskavatsust. Väljatöötamiskavatsuse koostamine ei ole Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõike 2 punkti 5 kohaselt vajalik, kui seaduseelnõu seadusena rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju. Eelnõuga ei kaasne seaduste ulatuslik ümberkujundamine ega asendusseaduse väljatöötamine. Eelnõuga ei kavandata kollektiivse töötüli lahendamise sisulist muutmist. Et tegemisttTegemist on faktiliselt ühe riikliku funktsiooni liigutamisega ühest asutusest teise, mis mõjutabsiis omab see mõju vaid kahele asutuselekahtele asutustele ja neid asutusi puudutavatele seadustele.puudutavaidtele seadusitele. Ka eelnõu laiem mõju ühiskonnale on vähene, kuna riikliku lepituse mehhanism säilib senisel kujul ja lepitusmenetlusi tehakseviiakse läbi harva.

Eelnõu ei ole seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälteenamuspoolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõuga Kavandatud seadusega antakse riikliku lepitaja ülesanded üle õiguskantslerile.

Riiklik lepitaja on sõltumatu erapooletu ametiisik, kes aitab kollektiivse töötüli pooltel leida neid rahuldavat lahendust. Riikliku lepitaja põhiülesanne on kollektiivse töötüli lahendamisele kaasaaitamine lepitusmenetluses, selgitades välja töötüli põhjused ja asjaolud ning pakudespakkudes välja lahendusi.

Kollektiivne töötüli on tööandja (nende liidu) ja töötajate (nende ühingu või liidu, st ametiühingu või ametiühinguliidu) vahel kollektiivlepingu sõlmimise ja selle rakendamise ning uute töötingimuste kehtestamise pinnal tekkinud tüli. Kui riikliku lepitaja korraldatud lepitusprotseduuride käigus leppimist ei saavutata, siis tekib töötajatel, nende ühingul või liidul õigus korraldada töötüli lahendamiseks streik.

Eelkirjeldatud ülesandefunktsiooni täitmiseks on täna praegu Riikliku Lepitaja Kantselei käsutuses büroo ja lisaks riiklikule lepitajale kaks töötajat: lepitaja nõunik-asetäitja ja kantselei juhataja. Kantselei ülesandeksülesannedeks on riikliku lepitaja menetlusse võetud kollektiivsete töötülide lahendamisega seotud lepitustoimingute korraldamine, läbirääkimiste tehniline ja sisuline ettevalmistamine, läbirääkimistega seotud dokumentide vormistamine. Lisaks aitavad kantselei töötajad selgitada oma pädevusvaldkonna õigusakte.

Riikliku lepitaja ülesannete üleandmine õiguskantslerile aitab parandadatõsta kollektiivsete töötülide lahendamise kvaliteeti ja tõhusustefektiivsust tulenevalt, kuna Õiguskantsleri Kantselei suuremast võimekusest.võimekus on suuremest. Riikliku lepitaja kantselei väiksuse tõttu jääb lepitusmenetluste kvaliteetse ja efektiivse läbiviimise jaoks ressurssidest vajaka. Riikliku Lepitaja Kantselei koosseisus on lisaks lepitajale kaks inimest. Õiguskantsleri kantselei on seevastu tugev põhiseaduslik institutsioon, kus on tagatud erineva mastaabi ja keerukusastmega töövaidluste efektiivse lahendamise jaoks piisav personal1 ja kompetents (nt õigusteenistus, sotsiaalsete õiguste osakond ja üldosakond, sh tugipersonal töökorralduse, dokumendihalduse, eelarve, personali jt küsimustes). Arvestades lepitusmenetluste väikest arvu (2021. a kolm3, 2022. a kuus6 ja 2023. a kaks2 menetlust) ning väikest kantselei väikest koosseisu ei ole seega mõistlik hoida Riikliku Lepitaja Kantseleid eraldiseisva üksusena.

Seejuures on õiguskantsleri ja riikliku lepitaja ülesannetesfunktsioonides olulisi sarnasusi. Sarnaselt riikliku lepitajaga on õiguskantsler rangelt apoliitiline institutsioon. Õiguskantsleri ülesanne on seista selle eest, et Eesti riigis kehtivad seadused on kooskõlas põhiseadusega ning inimeste põhiõigused ja vabadused on kaitstud. Ühinemisvabadus, sh õigus pidada kollektiivläbirääkimisi ja sõlmida kollektiivlepinguidtöötingimusi kollektiivlepingutegaid töötingimuste osas, on üks põhiõigustest ja vabadustest, mille tagamisel on oluline osaroll nii õiguskantsleril kui ka riiklikul lepitajal. Lisaks kuulub õiguskantsleri ülesannete hulka lepitusmenetlus diskrimineerimisvaidlustes, mis sarnaneb riikliku lepitaja poolt läbiviidava lepitusmenetlusega. Seega on õiguskantsleri ja riikliku lepitaja funktsioonides olulisi kokkupuutekohti, mistõttu ja sarnasusi ning sobib riikliku lepitaja tegevus sobib õiguskantsleri kantselei juurde. Teisi sarnased asutusiTeisti sellistarnased asutusti, kuhu riiklik lepitaja oma ülesannetegafunktsioonidega sobiks, Eestis ei ole.

Seega on kavandatud seaduse eesmärk parandadatõstetakse käesoleva eelnõuga kollektiivsete töötülide lahendamise efektiivsust ja kvaliteeti.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu vastavus rahvusvahelisele õigusele

Rahvusvaheliste tööõiguse põhimõtete kohaselt on oluline, et riigil oleks olemas mehhanism kollektiivsete töövaidluste lahendamiseks. Peaasjalikult tulenevad kollektiivset töötüli käsitlevad rahvusvahelised põhimõtted Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) soovitustest. Need ei käsitle kollektiivse töötüli lahendamise korda detailselt, küll aga näevad ette peamised lepitusmehhanismilepitusmehhanismidi põhimõtted. ILO soovituse R0922 järgi peab olema tagatud kättesaadav, vabatahtlik, kiire ja tasuta lepitusmehhanism, mis aitab ennetada ja lahendada kollektiivseid töötülisid tööandjate ja töötajate vahel. Soovitus R1583 näeb ette, et kollektiivsete töötülide puhuks peab olema organiseeritud siseriiklikesiseriigiklike tingimustega kohalduv lepitus- ja vahendusvõimalus, mis peaksmille s peaksid olema korraldatudkorraldamatud vastavate pädevate asutustepädevadte asutusedte poolt. Esmatähtis on, et eksisteeriks erapooletu ja kompetentne lepitusmehhanism, mis vastaks siseriiklikelesiseriigisisesteleklikele tingimustele. Samuti on Eesti ratifitseerinud parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta4 artikli 6 punkti 3, mille kohaselt, et rakendada tulemuslikult õigust pidada kollektiivläbirääkimisi, kohustuvad lepingupooled soodustama asjakohase lepitus- ja vabatahtliku vahekohtumehhanismi loomist ning kasutamist töövaidluste lahendamisel.

Eestis on nende põhimõtete rakendamiseks loodud riikliku lepitaja institutsioon. Tulenevalt kollektiivsekKollektiivse töötüli lahendamise seaduse (KTTLS) § 8 lõikest 1 kohaselt on riiklik lepitaja sõltumatu erapooletu ametiisik, kes aitab töötüli pooltel leida neid rahuldavat lahendustlahenduset. Lepitusmenetlus on vabatahtlik, mis tähendab, et kollektiivse töötüli poolel on õigus, mitte kohustus, pöörduda riikliku lepitaja poole.

Eelkirjeldatud rahvusvahelised lepingud ja soovitused ei näe ette põhimõtet, et lepitusfunktsioon peab olema korraldatud selleks eraldi ettenähtud institutsioonina. Andes riikliku lepitaja ülesanded üle õiguskantslerile, säilib töötüli lepitaja erapooletus ja sõltumatus. Seega on riikliku lepitaja ülesannete üleandmine õiguskantslerile rahvusvahelise õigusega kooskõlas.

Eelnõu põhiseaduslikkuse analüüs

Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 139 lõike 1 kohaselt on õiguskantsler oma tegevuses sõltumatu ametiisik, kes teostabteebostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Kuigi grammatiliselt on õiguskantsleri põhiseaduslikud ülesanded tsiteeritud viidatud sättes selgelt piiritletud, ei ole see seni seadusandjat takistanud õiguskantsleri ülesandeid laiendamast.5

Kui 1999. aastal jõustunud õiguskantsleri seaduse (ÕKS) 4. peatükiga lisati õiguskantslerile ülesanne kontrollida põhiõiguste ja -vabaduste tagamist ning hea halduse tava järgimist riigiasutustes ja hilisemalthiljemisemalt ka teistes avaliku ülesannete täitjate tegevuses (nn ombudsmani funktsioon),6 leiti toonase seaduseelnõu seletuskirjas7, et sellist täiendust legitimeeris PS § 139 lõige 2, mille kohaselt analüüsib õiguskantsler seaduste muutmise, uute seaduste vastuvõtmise ja riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid ning esitab vajaduse korral Riigikogule ettekande. Hilisemate täienduste puhul pole enam PS-st alust otsitud, vaid on mindud PS täiendamise teed. Nii on õiguskantsleri ülesandeid täiendatud Eesti Vabariigile välislepingutega võetud ülesannetega, nagu nt õiguskantsler kui väärkohtlemise ennetusasutus (ÕKS § 1 lõige 7), lasteombudsman (ÕKS § 1 lõige 8), Euroopa Parlamendi liikme immuniteedimenetleja (ÕKS § 1 lõige 31) ja puuetega inimeste õiguste kaitsega tegelev organ (ÕKS § 1 lõige 11).

Ka KTTLS § 8 lõike 1 tähenduses riiklik lepitaja täidab KTTLS § 9 kohaselt ülesannet, mis on Eesti Vabariigile võetud välislepinguga. Nimelt näeb Euroopa sotsiaalharta artikkelartiklikel 6 lõige 3 Eesti Vabariigile kui lepingupoolele ette kohustuse soodustada asjakohase lepitus- ja vabatahtliku vahekohtumehhanismi loomist ning kasutamist töövaidluste lahendamisel. Seadusandja on otsustanud seda kohustust täita riikliku lepitaja kui sõltumatu ametiisiku ellukutsumisega. Nagu aga eelnevas on kirjeldatud (vt siinses seletuskirjas eespool olevat 2. peatükki), ei ole eraldiseisva ametiisiku loomine, kelle teenindamiseks on vajalik ka eraldiseisev kantselei, end majanduslikult õigustanud. Seepärast on mõistlik riikliku lepitaja KTTLS §-s 9 sätestatud ülesanne asetada õiguskantslerile, kes sarnaselt kõnesoleva ülesandega lahendab ka eraõiguslike isikute vahel diskrimineerimise üle tekkinud vaidlusi (ÕKS § 1 lõige 5).

Seni on seadusandja sellistele iseseisvatele põhiseaduslikele institutsioonidele nagu õiguskantsler PS-ga võrreldes lisatäiendavate ülesannete asetamisel lähtunud nii õiguskirjanduses kui ka Riigikohtu praktikas levinud tõlgendusest, mille kohaselt peab põhiseadusliku pädevusega võrreldes lisaülesannete panemine olema õigustatav mõne kaaluka põhjusega.8 Eelnõu koostajad leiavad, et selleks kaalukaks põhjuseks on riigisektori väiksusest tulenev ressursside piiratus, sh karessursside piiratus pädevate ametnike vähesusnäol. Seda kui kaalukat põhjust on aktsepteeritud ka õiguskirjanduses, eeldusel, et lisatäiendavad ülesanded ei piira ülemäära õiguskantsleri põhiseaduslikku sõltumatust, „seades talle liigseid kitsendusi või kohustades teda täitma ülesandeid, mis ei ole õiguskantsleri põhiseaduslike funktsioonidega ühildatavad. […] Oluline on, et lisapädevuste omistamisel õiguskantslerile ei satuks ohtu tema otse [PS-st] tulenevate ülesannete täitmine ning eeskätt tema kui erapooletu tasakaalustaja positsioon võimude lahususe süsteemis. Loomulikult tuleb ka jälgida, et õiguskantsleri kantseleile eraldatud inim- ja materiaalsed ressursid oleksid kõigi talle pandud ülesannete täitmiseks piisavad.“9

Arvestades, nagu ka eelnevas on välja toodud (vt siinses seletuskirjas eespool olevat 2. peatükki), et PS § 29 lõige 5 (aga ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 11) sisaldabhõlmab õigust pidada kollektiivläbirääkimisi ja sõlmida selle tulemusel kollektiivlepinguid ning kasutada kollektiivseid survemeetmeid enda sotsiaalsete ja majanduslike huvide saavutamiseks,10 on kollektiivse töötüli lahendamisele kaasaaitamine ühelt poolt töötajate üldise ühinemisvabaduse (PS § 48) ja teiselt poolt tööandjate ettevõtlusvabaduse (PS § 31) realiseerimist võimaldav riigipoolne tegevus. Nimelt on riigil PS §-st 14 tulenevalt kohustus sätestada korraldus ja menetlus, mis on üheaegselt vajalik nii töötaja ühinemisõiguse eri tahkude teostamiseks kui ka teise töösuhte poole ettevõtlusvabaduse teostamiseks. Seega saab kollektiivse töötulitöötüuli lahendamise mehhanismi pidada meetmeks, mis neid kaht kõnesolevast aspektist vastassuunalise põhivabaduse realiseerimist tasakaalustab. Õiguskantslerile kui põhiseadusliku korra kaitsjale on eelnõu koostajate hinnangul kollektiivse töötüli lahendamisele kaasaaitaja ehk lepitaja roll igati paslik ning tema põhiseaduslike ülesannetega ühildatav.

SeetõttuEelnevast tulenevalt on eelnõu koostajate hinnangul KTTLS § 8 lõike 1 tähenduses riikliku lepitaja rolli omistamine õiguskantslerile PS-ga kooskõlas.

Eelnõu sisu

Eelnõu koosneb kümnest paragrahvist.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse KTTLS-i.

Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse KTTLS § 8 lõiget 1. Muudatuse eesmärk on sätestada, et edaspidi täidab riikliku lepitaja ülesandeid õiguskantsler. See tähendab, et KTTLS reguleerib jätkuvalt riikliku lepitaja tegevust ning riikliku lepitaja funktsiooni täidab seejuures õiguskantsler. Võrreldes kehtiva KTTLS § 8 lõike 1 muudatusega, jäetakse eemaldatakse seadusest välja viited sõltumatusele ja erapooletusele, kuivõrdkunaivõrd ÕKS § 1 lõike 1 kohaselt on õiguskantsler oma tegevuses sõltumatu ja ÕKS § 7 lõike 1 kohaselt tõotab õiguskantsler täita oma kohustusi erapooletult.

Tulenevalt KTTLS §-st 9 on riikliku lepitaja põhiülesanne aidata kollektiivse töötüli lahendamisele kaasa lepitusmenetluses. Selleks selgitab riiklik lepitaja välja töötüli põhjused ja asjaolud ning pakub välja lahendusi (nt korraldades lepituskohtumisi, tehes lepitusettepanekuid). KTTLS § 11 reguleerib poolte lepitamise protsessi, poolte õiguseid ja kohustusi ningja protokollimist. Olukorras, mil lepitusprotseduurid on läbitud, kuid leppimist ei ole saavutatud ja töörahu kohustus ei kehti, tekib töötajatel, töötajate ühingul või liidul õigus korraldada töötüli lahendamiseks streik ning tööandjal, tööandjate ühingul või liidul aga töösulg (KTTLS § 13 lg 1). Streigist või töösulust etteteatamisele kehtivad kindlad tähtajad (KTTLS § 15) ning streigi või töösulu korral on pooled kohustatud taas alustama läbirääkimisi kollektiivses töötülis kokkuleppele jõudmiseks (KTTLS § 13 lg 2).

Eeltoodud põhimõtted lepitusprotsessi põhimõtted osas seaduses ei muutu. Muutub üksnes ametiisik, kellel on seadusest tuleneb õigus ja pädevus lepitusmenetlust tehaläbi viia.

Eelnõu § 1 punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks KTTLS sätted, millegamilles sätestatutga seonduvat reguleerib juba ÕKS või ei ole need sätted muul põhjusel sätted pärast riikliku lepitaja ülesannete üleandmist õiguskantslerile asjakohased.

KTTLS § 8 lõike 2 kehtetuks tunnistamine on tingitud sellest, et Vabariigi Valitsuse 30. novembri 1993. a määrust nr 372 „„Riikliku lepitaja põhimääruse“ kinnitamine“ ei ole eraldiseisvana enam vaja ning seaduses volitusnormi kehtetuks tunnistamisega muutub haldusmenetluse seaduse § 93 lõikest 3 lähtudes kehtetuks ka nimetatud määrus. VajaduselVajaduse korral sätestatakse riikliku lepitaja põhimääruses sisalduvad olulisemad põhimõtted, mida seadus ei reguleeri, KTTLS-is. Põhiseaduse § 144 kohaselt sätestab õiguskantsleri õigusliku seisundi ja tema kantselei töökorralduse seadus. Seetõttu tuleb õiguskantslerile esitatavad nõuded, tema tegevuspiirid, töövormid ja -meetodid ning teda abistavate isikute töökorraldus sätestada seadusega, eteesmärgiga tagada õiguskantsleri sõltumatus ja poliitiline puutumatus.11

KTTLS §-d 81–86 tunnistatakse kehtetuks, kuivõrdkunaivõrd õiguskantslerile esitatavaid nõudeid, tema ametisse nimetamist ja ametiaja lõppu, töötingimusi ning kantseleid reguleerib ÕKS (vt eelkõige ÕKS §-d 5–6, 8, 36–37 ja 38). Näiteks ei lepi riikliku lepitaja kandidaadis edaspidi kokku tööandjate ja ametiühingute keskliidud, vaid õiguskantsler nimetatakseõiguskantsleri nimetabtakse ametisse Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu poolt. Näiteks Kkui seni nimetati riiklik lepitaja ametisse viieks aastaks, siis õiguskantsleri ametiaeg on seitse aastat.

KTTLS § 10 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks, kuivõrdkunaivõrd õiguskantsler võib lepitusprotsessi nii või teisiti kaasata asjakohaseid eksperte või ametiisikuid, kui selleks vajadus tekib. Töötüli lahendamisse kaasatud ekspertidele, ametiisikutele jt-le kehtib sel juhul KTTLS § 11 lõikest 5 tulenev kohustus hoida neile lepitustoimingute käigus teatavaks saanud tootmis-, äri- või ametisaladusi. KTTLS § 29 tunnistatakse kehtetuks, kuivõrdkunaivõrd tegemist on rakendussättega aastast 2015, mida enam rakendada ei ole võimalik ning seetõttu on säte muutunud tänaseks sisutühjaks.

Eelnõu § 1 punktiga 3 muudetakse KTTLS §-i 11. Täiendused on tingitud asjaolust, et Vabariigi Valitsuse 30. novembri 1993. a määrus nr 372 „„Riikliku lepitaja põhimääruse“ kinnitamine“ tunnistatakse kehtetuks.

Valdav osa riikliku lepitaja põhimäärusepõhimääruses sätestatust regulatsioonist on seaduses olemas või on ebamõistlik sätestada seaduse tasandil liialt detailset lepitusmenetluse lepitusmenetluste liialt detailselt.regulatsiooni Näiteks reguleerib seadus riikliku lepitaja põhimääruse punkte 1 (vt KTTLS § 8 lg 1, ÕKS § 1 lg 1 ja § 7 lg 1), 19 (vt KTTLS § 11 lg 2), 21 (vt KTTLS § 11 lg-d 3 ja 4), 31 (vt KTTLS § 11 lg 5), 33 (vt KTTLS § 19 lg 1) ja 34 (vt KTTLS § 21 lg 3). Seejuures näib ebamõistlik kehtestada seaduse tasandil teatud mõningaid põhimääruses sisalduvaid põhimõtteid, nagu näiteks põhimääruse punktis 30 toodud riikliku lepitaja kohustus pidama kinni seaduste ja teiste õigustloovate aktidega ettenähtud ja menetluse käigus kokkulepitud tähtaegadest, sestkuivõrd õiguskantsleril tuleb nii või teisiti oma tegevuses lähtuda seaduses sätestatud või kokkulepitud tähtaegadest.

KTTLS-i täiendatakse põhimõtetega, mis puudutavad lepitusmenetluse ja lepituskoosoleku korraldamisekorraldamiste, lepitusmenetluse peatamisepeatamiste ja leppimiskokkuleppe projektiga seonduvat. Valdav osa KTTLS § 11 sätetest võrreldes kehtiva seadusega ei muutu: eelnõu lõiked 1, 2 ja 9 on sõnastuselt samad, nagu on kehtivad seaduses (vt kehtiva KTTLS § 11 lõiked 1, 2 ja 5)), ning lõike 7 põhimõtted on näeb samuti ette ka kehtiv seadus, kuid lõike sõnastust muudetakse (vt kehtiva KTTLS § 11 lõiked 3 ja 4). Ülejäänud reeglistik tuuakse riikliku lepitaja põhimäärusest seaduse tasandile. See tähendab, et lepitusmenetluse reeglistik võrreldes kehtivaga ei muutu, st ja jääb samaks.

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse KTTLS-i §-ga 30 riikliku lepitaja ülesannete ümberkorraldamise kohta. Riiklikul lepitajal tuleb 2025. aaasta 1. aprillil jõustuvate riikliku lepitaja ülesannete ümberkorraldamisega seotud toimingud teha ära 31. märtsiks 2025. a (nt lõpetada lepingud, mida Õiguskantsleri Kantseleile üle ei anta ja mis ei ole riikliku lepitaja funktsiooni täitmiseks vajalikud). VajaduselVajaduse korral tuleb anda lepingud, mis on õiguskantsleri arvates riikliku lepitaja funktsiooni täitmiseks vajalikud, üle õiguskantsleriga temaga kokkuleppel.

Samuti täiendatakse seadust põhimõttega, mille kohaselt makstakse 2025. aaasta 31. märtsi seisuga ametisse nimetatud riiklikule lepitajale seoses tema ülesannete üleandmisega õiguskantslerile hüvitist riikliku lepitaja ühe kuu keskmise ametipalga ulatuses lähtuvalt, lähtudesvalt 2025. aaasta 31. märtsil kehtinud kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse redaktsioonist. Säte on vajalik, sestkuivõrd riiklikule lepitajale ei kohaldu avaliku teenistuse seadus ulatuses, milles käesolevas seaduses ei nähta ette erisusi. Hüvitise suuruse leidmisel on võetud aluseks sarnane hüvitise suurus koondamise korral.

Eelnõu §-ga 2 tunnistatakse kehtetuks avaliku teenistuse seaduse § 2 lõike 3 punkt 8, mille kohaselt ei kohaldata avaliku teenistuse seadust riiklikule lepitajale. KuivõrdKunaivõrd riikliku lepitaja ülesandeid täidab edaspidi õiguskantsler, jäetakseeemaldatakse seadusest välja viide riiklikule lepitajale. Seejuures sätestab avaliku teenistuse seaduse § 2 lõike 3 punkt 6, et avaliku teenistuse seadust ei kohaldata õiguskantslerile.

Eelnõu §-ga 3 tunnistatakse kehtetuks kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse § 3 lõige 18, mis sätestab riikliku lepitaja palgamäära. Kuivõrd riikliku lepitaja ülesandeid täidab edaspidi õiguskantsler, jäetakseeemaldatakse seadusest välja viide riiklikule lepitajale. ÕKS § 14 lg 1 kohaselt määratakse õiguskantsleri ametipalk kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadusega (vt kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse § 3 lõige 7).

Eelnõu §-ga 4 tunnistatakse kehtetuks maksukorralduse seaduse § 251 lõike 4 punkt 11, mille kohaselt kantakse riiklik lepitaja töötamise registrisse. Kuivõrd riikliku lepitaja ülesandeid täidab edaspidi õiguskantsler, jäetakseeemaldatakse seadusest välja viide riiklikule lepitajale.

Eelnõu §-ga 5 muudetakse ravikindlustuse seaduse § 5 lõike 2 punkti 2 ja § 6 pealkirja. Kehtiv ravikindlustuse seadus reguleerib riikliku lepitaja kindlustuskaitset. KuivõrdKunaivõrd riikliku lepitaja ülesandeid täidab edaspidi õiguskantsler, jäetakseeemaldatakse seadusest välja viide riiklikule lepitajale.

Eelnõu §-ga 6 muudetakse tööturumeetmete seadust.

Eelnõu § 6 punktiga 1 muudetakse tööturumeetmete seaduse § 8 lõike 4 punkti 4 ja § 18 lõike 3 punkti 2. KuivõrdKunaivõrd riikliku lepitaja ülesandeid täidab edaspidi õiguskantsler, jäetakseeemaldatakse seadusest välja viide riiklikule lepitajale.

Eelnõu § 6 punktiga 2 lisatakse tööturumeetmete seaduseleseadusessele rakendussättena § 351, mis sätestab erisused riikliku lepitaja ülesannete ümberkorraldamisel. Sätte kohaselt kohaldatakse 2025. aaasta 31. märtsi seisuga ametisse nimetatud riikliku lepitaja suhtesosas tööturumeetmete seaduse 2025. aaasta 31. märtsil kehtinud redaktsiooni.

Eelnõu §-ga 7 muudetakse töötuskindlustuse seadust.

Eelnõu § 7 punktiga 1 muudetakse töötuskindlustuse seaduse § 3 lõiget 1 ja § 7 lõike 1 punkti 1, jätteseemaldades nendest sätetest välja viited riiklikule lepitajale. Paragrahvi 3 lõike 1 kohaselt on töötuskindluse seaduse tähenduses kindlustatu lisaks näiteks töötajatele ja ametnikele ka riiklik lepitaja. Paragrahvi 7 lõikelLõike 1 punkti 1 kohaselt loetakse töötuskindlustusstaaži hulka ka periood, mil inimene sai tasu riikliku lepitajana ametis olemise eest, kui sellelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse. KuivõrdKunaivõrd riikliku lepitaja ülesandeid täidab edaspidi õiguskantsler, jäetakseeemaldatakse seadusest välja viide riiklikule lepitajale.

EenõuEelnõu § 7 punktiga 2 lisatakse seaduseleseadusessele rakendussättena § 527, mis sätestab erisused riikliku lepitaja ülesannete ümberkorraldamisel. Sätte kohaselt kohaldatakse 2025. aaasta 31. märtsi seisuga ametisse nimetatud riikliku lepitaja suhtesosas kohaldatakse töötuskindlustuse seaduse 2025. aaasta 31. märtsil kehtinud redaktsiooni.

Eelnõu §-ga 8 muudetakse töövaidluse lahendamise seaduse § 7 lõiget 3, mille kohaselt on töövaidluskomisjoni juhataja põhipalk 80–100 protsenti riikliku lepitaja põhipalgast. KuivõrdKunaivõrd riikliku lepitaja ülesandeid täidab edaspidi õiguskantsler, asendatakse seaduses viide riiklikule lepitajale viitega soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikule. Tegemist on tehnilisemittesisulise muudatusega, mis töövaidluskomisjoni juhatajate töötasu suurust ja vahemikku ei mõjuta. RiiklikuRiiklikul lepitajal on sama ametipalga koefitsient, mis soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikul (kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse § 3 lõige 19).

Eelnõu §-ga 9 täiendatakse ÕKS § 1 lõikega 12 ning tuuakse õiguskantsleri ülesandena välja, et õiguskantsler täidab kollektiivse töötüli lahendamiseks riikliku lepitaja ülesandeid kollektiivse töötüli lahendamise seaduses ettenähtud korras. Sätte eesmärk on anda õiguskantslerile riikliku lepitaja pädevus. Kuivõrd lepitusmenetluse sisu ja korda reguleerib KTTLS, viidatakse ÕKS-is vajadusele järgida lepitamisel sealset korda. lepituse läbiviimisel.

Eelnõu §-ga 10 sätestatakse seaduse jõustumise kord. Eelnõu § 1 punkt 4 jõustub üldises korras ehk kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. Ülejäänud eelnõu sätted jõustuvad 01.04.2025. a. Jõustumistähtaeg võimaldab jätta piisavalt aega ümberkorralduste ettevalmistamiseks ja elluviimiseks, et anda riikliku lepitaja ülesanded üle õiguskantslerile.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Euroopa Liidu õigus kollektiivsete töötülide lahendamise põhimõtteid ei reguleeri. Kollektiivse töötüli lahendamisegalahendamist käsitlevaega seonduvat rahvusvahelise õiguse reeglistikku on selgitatud sektsioonis „Eelnõu vastavus rahvusvahelisele õigusele“.

6. Seaduse mõjud

EelnõugaSeadusegaEelnõuga antakse riikliku lepitaja ülesanded üle õiguskantslerile. See tähendab, et edaspidi lepitab kollektiivse töötüli osapooli õiguskantsler.
Muudatuste rakendamisega kaasneb mõju järgmistes valdkondades: (1) sotsiaalne, sh demograafiline mõju ning (2) mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse üksuste ja nende asutuste korraldusele. Eelnõu mõjude olulisuse tuvastamiseks hinnati nimetatud valdkondi nelja kriteeriumi alusel: mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus, mõjutatud sihtrühma suurus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk. Muudatused ei mõjuta haridust, kultuuri, sporti; majandust; keskkonda; infotehnoloogiat ja infoühiskonda; riigikaitset ja välissuhteid; siseturvalisust ega regionaalarengut, mistõttu ei ole mõju olulisust nendes valdkondades hinnatud.
Kokkuvõtlikult suurendatakse kollektiivsete töötülide lahendamise kvaliteeti ja efektiivsust. Muudatuse laiem mõju ühiskonnale on vähene, kuna riikliku lepituse mehhanism jääb alles senisel kujul ja lepitusmenetlusi tehakseviiakse läbi harva.

Sotsiaalne mõju, sealhulgas demograafiline mõju
Mõjutatud sihtrühmad: töötajad, sh töötajate ühingud ja liidud; tööandjad, sh tööandjate ühingud ja liidud
Mõju ulatus, mõjutatud sihtrühma suurus ja mõju sagedus
Eelnõuga Seadusega antakse riikliku lepitaja ülesanded üle õiguskantslerile ehk edaspidi lepitab kollektiivse töötüli osapooli õiguskantsler. Praegu kehtiv lepitusmenetluse kord ja mehhanism ei muutu. KTTLS-i üksnes täiendatakse lepitusmenetlust puudutavate põhimõtetega, mis seni on kehtestatud riikliku lepitaja põhimääruse tasandil (nt lepituskoosoleku kokku kutsumise ja lepitusmenetluse peatamise kord).
Vastavalt KTTLS kohaselt-ile on töötajatel (sh ka töötajate ühingul või liidul) ja tööandjal (sh ka tööandjate ühingul või liidul) võimalus pöörduda abi saamiseks riikliku lepitaja poole, kui nende vahel on tekkinud kollektiivlepingu sõlmimisel, täitmisel või muutmisel vaidlus, milles pooled ei suuda kokkuleppele jõuda. Statistikaameti (2024) tööelu-uuringu andmetel oli kollektiivlepingu sõlminud ettevõtteid 2015. a ca 600 ja 2021. a ca 800, mis moodustab vastavalt 3,9% ja 5,2% kõikidest vastava aasta ettevõtetest. Seega on tööandjate puhul muudatusest mõjutatud sihtrühma suurus väike. Kollektiivlepinguga kaetud töötajaid oli 2015. a ca 98 000 ning 2021. a ca 100 000, mis moodustab vastavalt 18,6% ja 19,1% kõikidest vastava aasta töötajatest. Seega on töötajate puhul mõjutatud sihtrühma suurus keskmine. Samas nähtub, et praktikas pöördutakse riikliku lepitaja poole kollektiivsete töövaidluste lahendamiseks siiski harva. Riiklik lepitaja on vahemikus 2017–2023 teinudläbi viinud kokku 25 lepitusmenetlust ehk keskmiselt 3,6 menetlust aastas.
Riikliku lepitaja lepitusmenetluste arv aastatel 2017–2023:
Aasta
Menetluste arv
2017
5
2018
2
2019
6
2020
1
2021
3
2022
6
2023
2
Eelnõuga säilib Rriikliku lepitaja funktsioon säilib sihtrühmade jaoks, kes seda vajavad. KuivõrdKunaivõrd riikliku lepitaja kantselei on väike (riiklik lepitaja ja kaks töötajat), võib see piirata töötülide lahendamise efektiivsust ja kiirust ning seda eriti keerulisemate juhtumite puhul. Õiguskantsleri kantselei on seevastu tugev põhiseaduslik institutsioon, kus on tagatud erineva mastaabi ja keerukusastmega töövaidluste efektiivse lahendamise jaoks piisav personal ja kompetents, millestmistõttullest tulenevalt võib eeldada muudatuste tulemusel töötülide lahendamise tõhususe ja kiiruse kasvu. See omakorda mõjutab sihtrühmi positiivselt. SeetõttuEeltoodust tulenevalt on mõju ulatus sihtrühmade jaoks väike. Mõju sagedus on harv, kuivõrdkunaivõrd riikliku lepitaja ülesannete üle andmine õiguskantslerile on ühekordne tegevus.
Ebasoovitavad mõjud
Muudatuse tulemusena kaob tööandjate ja ametiühingute keskliitudel võimalus riikliku lepitaja kandidaadis kokku leppida, vähendades nende võimalust mõjutada riikliku lepitaja kandidaadi valikut. Õiguskantsler, kes edaspidi lepitaja ülesandeid täidab, on oma ülesannetes erapooletu. Seega võib eeldada, et ka muudatuse jõustumisel säilib kollektiivsete töötülide lahendamisel nii tööandjate kui ka töötajate huvidega arvestamine.

Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele
Muudatuse järgseltjõustumiselärgselt võtab õiguskantsler üle riikliku lepitaja ülesanded. Samas säilib senise riikliku lepitaja funktsioon endisel kujul nende sihtrühmade jaoks, kes seda vajavad, mistõttu on mõju ulatus väike. Mõjutatud sihtrühma suurus on tööandjate sihtrühm onpuhul väike ning töötajate puhul keskmine. Mõju sagedus on harv, kuivõrdkunaivõrd muudatus onviiakse ellu ühekordseltühekordneselt.
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse üksuse ja selle asutuste korraldusele
Mõjutatud sihtrühm: Riikliku lepitaja kantselei
Mõju ulatus, mõjutatud sihtrühma suurus ja mõju sagedus
Muudatuse tulemusena riikliku lepitaja kantselei suletakse, mis mõjutab negatiivselt riiklikku lepitajat ja tema kantselei kahte töötajat. Kantselei koosseis on väike (lepitaja ja kaks töötajat), mistõttu on mõjutatud sihtrühm väike. Riikliku lepitaja ja kantselei tegevuseks vajalikud kulud kaetakse riigieelarvest. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisala 2024. aasta eelarves on kRiikliku Lepitaja Kantselei eelarve 153 269 eurot ja. Riikliku Lepitaja Kantselei 2024. aaasta palgafond on 132 269 eurot, sh lepitaja enda palgafond 76 376,14 eurot. Töötülisid, kus on vajalik lepitamine, esineb vähe (vahemikus 1–6 menetlust aastas), mistõttu ei ole riikliku lepitaja käsutuses olevad ressursid optimaalselt kasutatud. Teisalt, Riikliku Lepitaja KantseleiKkantselei väiksuse tõttu ei ole neil keerukamate lepitusmenetluste kvaliteetse ja efektiivsekvaliteetseks ja efektiivseks tegemiseks läbiviimise jaoks piisavalt rahalisiraha egalisi ning inimressursseinimesiressursse (sh nt kohtuvaidlustes osalemiseosalemiseks jaoks). Mõju sagedus on harv, kuivõrdkunaivõrd muudatus on ühekordne. Muudatus ei mõjuta kohaliku omavalitsuse üksust ja selle asutusi.
Ebasoovitavad mõjud
Muudatuse tulemusena kaotavad töö kolm inimest, mis mõjutab negatiivselt nii riiklikku lepitajat kui ka kantselei kahte töötajat.
Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele
Muudatuse tulemusena riikliku lepitaja kantselei suletakse, mis mõjutab negatiivselt riikliku lepitajat ning kantselei kahte töötajat, mistõttu on mõju ulatus nende jaoks keskmine. Mõjutatud sihtrühma suurus on väike, kuivõrdkunaivõrd riikliku lepitaja kantseleisse kuulub kolm töötajat. Mõju sagedus on harv, kuivõrd muudatus on ühekordne.
Mõjutatud sihtrühm: õÕiguskantsler
Mõju ulatus, mõjutatud sihtrühma suurus ja mõju sagedus
Muudatus mõjutab õiguskantslerit, kes hakkab täitma riikliku lepitaja ülesandeid ning peab leidma viise, kuidas lepitaja ülesanded tõhusalt oma kantseleis jaotada. Muudatuse tulemusena peab õiguskantsler kohandama oma tööprotsesse, mis ajutiselt suurendab õiguskantsleri ja tema kantselei töökoormust. Tööprotsesside kohandamine on ühekordne protsess. Lisaks kuulub õiguskantsleri ülesannete hulka lepitusmenetlus diskrimineerimisvaidlustes, mis sarnaneb riikliku lepitaja poolttehtava läbiviidava lepitusmenetlusega. Seega võib eeldada, et tööprotsesside kohandamise vajadus on pigem väike. Õiguskantsleri töökoormus kasvab lisanduvate töövaidluste lepitusmenetluste arvelt. Õiguskantslerile eraldatakse rahalised vahendid lisanduvate kohustuste täitmiseks. KuivõrdKunaivõrd seni on töötülide lepitusmenetlusi esinenud harva, siis on mõju ulatus ja sagedus õiguskantsleri jaoks eelduslikult väike.
Ebasoovitavad mõjud
Ebasoovitavaid mõjusid ei tuvastatud.
Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele
Muudatus mõjutab õiguskantslerit, seega on mõjutatud sihtrühma suurus väike. Muudatuse tulemusena peab õiguskantsler kohandama oma tööprotsesse, mis ajutiselt suurendab õiguskantsleri ja tema kantselei töökoormust. KuivõrdKunaivõrd seni on töötülide lepitusmenetlusi esinenud harva, siis on ka mõju ulatus ja sagedus õiguskantsleri jaoks väike. Ebasoovitavaid mõjusid ei tuvastatud.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega ei kaasne lisatäiendavaid kulusid. Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse tegevused on kirjeldatud seaduse mõjude peatükis.

8. Rakendusaktid

Seletuskirjale on lisatud kaks eelnõu kavandit:
1) Vabariigi Valitsuse 11. aprilli 2013. a määruse nr 60 „Politsei- ja Piirivalveameti ja Kaitsepolitseiameti vaheline uurimisalluvus“ muutmine;
2) sSotsiaalministri 21. jaanuari 2011. a määruse nr 4 „Kollektiivlepingute andmekogu põhimäärus“ muutmine.

Vabariigi Valitsuse määrusesmäärusest tuleb välja jättaeemaldada viide Riikliku Lepitaja Kantseleile, mis riikliku lepitaja ülesannete üleandmisega õiguskantslerile kaob. Sotsiaalministri määruses asendatakse viide riiklikule lepitajale viitega õiguskantslerile, kuivõrd kollektiivlepingu andmekogusse infot kandes tuleb kanda info selle kohta, kas kollektiivlepingu sõlmimisel kasutati riikliku lepitaja abi.

Tulenevalt haldusmenetlusehHaldusmenetluse seaduse § 93 lõikest 1 kohaselt muutub KTTLS § 8 lõike 2 kehtetuks tunnistamisega kehtetuks ka Vabariigi Valitsuse 30. novembri 1993. a määrus nr 372 „„Riikliku lepitaja põhimääruse“ kinnitamine“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/105072023263).

9. Seaduse jõustumine

Seaduse § 1 punkt 4 jõustub üldises korras ehk kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. Ülejäänud seadus jõustubmuudatusedseadus jõustuvadb 2025. aasta 1. aprillil. Jõustumistähtaeg võimaldab jätta piisavalt aega ümberkorralduste ettevalmistamiseks ja elluviimiseks, et anda riikliku lepitaja ülesanded üle õiguskantslerile.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi EIS kaudu Justiitsministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Siseministeeriumile ja Sotsiaalministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks õiguskantslerile, riiklikule lepitajale, Tööinspektsioonile, Eesti Ametiühingute Keskliidule ja Eesti Tööandjate Keskliidule.


Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2024. a.