Kriminaalmenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse (kohtumenetluse otstarbekamaks muutmine) eelnõu kooskõlastamine

Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Pr Liisa-Ly Pakosta

Justiitsministeerium

Meie: 23.09.2024 nr 1-7/153-3

Kriminaalmenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse

ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse

(kohtumenetluse otstarbekamaks muutmine)

eelnõu kooskõlastamine

Olete esitanud kooskõlastamiseks kriminaalmenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu), mille eesmärgiks on

kohtumenetluse otstarbekamaks muutmine. Siseministeerium toetab kohtumenetluse optimeerimise eesmärki, ent esitab eelnõu kohta järgnevad tähelepanekud:

1) Eelnõu § 1 punktiga 23 soovitakse täiendada kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi

KrMS) § 72 lõikega 31, luues kohtule võimaluse kohustada tervishoiutöötajat andma

ütlusi isiku terviseseisundi kohta, kes väidab, et ei saa tervise tõttu kohtuistungil osaleda.

Toetame ettepanekut igati ja leiame, et vastav õigus võiks erandlikel juhtudel ja

kohtu loal olla võimalik ka kohtueelses menetluses selleks, et takistada menetlusest

kõrvalehoidmist ja tagada kriminaalmenetluse läbiviimine mõistliku aja jooksul.

Siseministeerium on oma 06.02.2024 arvamuses KrMS muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse (kutsesaladusega seotud ametiprivileegide kaitse tõhusamine kriminaalmenetluses) kohta märkinud, et meie hinnangul on RKKKo 1-20-5071 p 28

õiguskonformsel tõlgendamisel uurimisasutusel lubatud saada tervishoiuteenuse osutajalt ka patsiendi nõusolekuta infot fakti kohta, kas isik on ravi saanud ning seoses millise diagnoosiga. Praktikas on see aga osutunud sageli võimatuks, kuna

tervishoiuteenuse osutajad on asunud, sh ekspertiiside raames ekspertide suhtes, tõlgendama võlaõigusseaduse §-st 768 tulenevat kutsesaladuse hoidmise kohustust

Riigikohtu nn miinimumstandardist laiemalt või väljastanud teavet diagnoosi kohta lakoonilise viitega rahvusvaheliselt määratud klassifikatsioonile, mis ei võimalda kujundada hinnangut isiku terviseseisundi kohta (sh suutlikkuse üle menetluses

osaleda). Eeltoodu tähendab, et olukorras, kus isik ei anna nõusolekut enda terviseandmete avaldamiseks, puudub uurimisasutusel võimalus ekspertiisi abil

tõendeid (nii süüstavaid kui õigustavaid) koguda, tema suhtes toiminguid läbi viia ja pahatahtlikku menetlusest kõrvalehoidujat vastutusele võtta.

Hüpoteetiliselt olukorras, kus kahtlustatav kaebab vahetult kinnipidamise järgselt terviseprobleemide üle ja ta toimetatakse tervishoiuteenuse osutaja juurde, ja tal

õnnestub saada perearsti nimistu alusel tegutsevalt perearstilt, tegevusluba omavalt

2 (6)

eriarstilt või hambaarstilt või eriarstiabi tegevusluba omava tervishoiuteenuse osutaja juures töötavalt arstilt või hambaarstilt KrMS § 170 lõikes 4 nimetatud tõend (mis tõendab tema või lähedase ootamatut rasket haigust, mis ei võimalda isikul ilmuda

menetleja juurde), puudub uurimisasutusel võimalus viia läbi kohtueelse menetluse põhitoimingud – kahtlustuse esitamine ja kahtlustatavana ülekuulamine. Ehkki KrMS

§-de 69 ja 75 lõike 4 kohaselt on võimalik kohaldada kaugülekuulamist ning menetlustoimingule allutamine ja selle läbiviimine on võimalik ka kahtlustatava juures (st mitte teda menetleja juurde ilmuma kohustades), seadmata seejuures KrMS § 64

lõike 1 kohaselt ohtu tema elu või tervist, on kahtlustataval võimalik neist toimingutest hoiduda. Kirjeldatud olukorras oleks KrMS § 64 lõikes 1 nimetatud tõendite kogumise

üldreegleid silmas pidava KrMS §-s 139 sätestatud sundtoomise eelduseks ekspertiis i määramine, mis aga eelkirjeldatud põhjustel tulemust ei taga.

Kuigi tõstatatud probleem ei pruugi kuuluda käesoleva eelnõu skoopi ja võib olla planeeritud lahendada Justiitsministeeriumi koostatud kriminaalmenetluse seadustiku

muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse (kutsesaladusega seotud ametiprivileegide kaitse tõhustamine kriminaalmenetluses) raames, märgime, et Siseministeer iumi hinnangul tagatakse meie ettepanekuga nii kohtu, kohtueelse menetluse läbiviijate kui

menetlusosaliste huvid isikuõiguste kaitsel olukorras, kus eelnõu § 1 punktis 23

sätestatud võimalus on kohtueelse menetluse etapis erandlikel juhtudel ja kohtu

loal ette nähtud ka uurimisasutustele .

2) Eelnõu § 1 punktiga 24 muudetakse KrMS § 74 lõiget 3 selliselt, et edaspidi ei märgita

tunnistaja taotlusel ülekuulamisprotokollis tema elu- ja töökohta, õppeasutuse nimetust ega sidevahendite andmeid. Toetame muudatusettepaneku eesmärki, milleks on tagada

tunnistajate ja kannatanute parem kaitse, ent märgime, et sellega seoses võib tekkida olukord, kus uurimisasutusel puudub alus neid andmeid tunnistajalt ja kannatanult küsida. Nõustume igati, et vastava õiguse tutvustamine menetleja poolt peab toimuma

aktiivsemalt ja mõistlik võib olla nende andmete vaikimisi kuvamata jätmine kahtlustatavale, kuid alus tunnistajalt ja kannatanult nende andmete küsimiseks ja

talletamiseks peab säilima. Kui probleemi lahendamist peetakse vajalikuks seaduse tasandil, teeme ettepaneku sõnastada säte selliselt, et neid andmeid küsitakse ja talletatakse ka edaspidi, ent vaikimisi kuvamist teistele menetlusosalistele ei toimu. Kui

probleemiks on tänane KrMS § 74 lõike 3 sõnastus digimenetluse vaates, st võimatus lisada teatavad tunnistaja andmed ülekuulamisprotokolli juurde suletud ümbrikus,

teeme ettepaneku muuta sätte sõnastus tehnoloogianeutraalseks.

Siseministeeriumi hinnangul võiks kaaluda antud muudatusettepaneku käsitlemist

kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu raames, mis keskendub kohtueelse menetluse küsimustele.

3) Eelnõu § 1 punktiga 25 muudetakse sideettevõtjalt andmete nõudmist käsitlevat KrMS

§ 901, tunnistades kehtetuks sätte lõike 5 ja lõike 6 kolmanda lause, mis mõlemad

puudutavad eeluurimiskohtuniku poolt päringu lubatavaks tunnistamise vormistamist prokuratuuri taotluse pealdisena. Juhime tähelepanu, et see ei pruugi omada mõju

sellele, et kolmandale isikule (s.o sideettevõtja) tehakse KrMS § 901 lõike 4 punktist 2 tulenevalt teatavaks kriminaalmenetluse asjaolud olukorras, kus tal puudub

selleks nii teadmisvajadus kui õigustatud huvi. Palume kaaluda sätte muutmist viis il,

mis sätestaks, et sideandmete päringu loas esitatakse sideettevõtjale vaid otsuse resolutiivosa, s.o toimingu lubatavaks tunnistamine, ent mitte andmete kogumise

põhjendus. Eelnõu § 1 punktis 50 esitatud KrMS § 145 muudatused, eeskätt selle lõige 5, eelnimetatud probleemi eest samuti kaitset ei paku.

3 (6)

4) Eelnõu § 1 punkti 32 kohaselt soovitakse KrMS § 12614 lõiget 1 muuta selliselt, et

kahtlustatava kohta jälitustoiminguga kogutud andmeid tuleb talle tutvustada hiljemalt

kohtueelse menetluse lõpuleviimisel koos kriminaaltoimiku tutvumiseks esitamisega. Seletuskirja kohaselt tuleb need andmed talle eelkirjeldatud hetkeks kättesaadavaks

teha. Tegemist on olemuslikult erinevate olukordadega ja meie hinnangul tuleks (eeskätt kolmandate isikute) isikuandmete kaitse eesmärgil eelistada eelnõu käsitlust.

Esiteks, mööname, et tänast jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise praktikat saab tõhustada ja muuta kasutajasõbralikumaks ning oleme selleks valmis meetmeid

tarvitusele võtma. Põhjus aga, miks jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamine on kehtiva õigusega ette nähtud uurimisasutuse esindaja juuresolekul ja tööajal (praktikas reeglina uurimisasutuse ruumides), seisneb selles, et välistada teiste isikute

andmete lekkimist (nt pealtkuulatud kõnede, millel on lisaks kahtlustatavale ka teine osapool), lubamatut reprodutseerimist. Seda eeskätt kohtueelse menetluse etapis, kus

osa kahtlustatavaid on kinni peetud, osa veel mitte, kuid mitte ainult. Samuti tuleb silmas pidada, et ehkki kohtumenetluses avaldatava ja tõendina kasutatava kõne osas, kõne teist osapoolt eraelu riive eest kaitsta võimalik ei ole (sh sellise materjali levitamise

eest, sest avalikustamise järgselt ei oma uurimisasutus selle üle kontrolli), on võimalik kaitsta selle isiku õigusi ja vabadusi, kelle eraelu puutumatust on jälitustoimingu käigus

tahes tahtmata oluliselt riivatud, ent kellega seonduvad kõned tõendamise aspektist tähendust ei oma. Mõistame, et efektiivse kaitseõiguse teostamise tagamiseks tuleb kahtlustatavale ka selliste andmetega tutvumine võimaldada, kuid meie hinnangul

tuleks jälitustoiminguga kogutud andmetega, mida tõendina ei kasutata, tutvumise l järgida praegust korda ehk võimaldada tutvumine keskkonnas, kus tutvuja peab enne

tutvuma asumist läbima turvakontrolli selleks, et tuvastada salvestiste kopeerimist ja hilisemat edastamist võimaldavad tehnikavahendid. Kahju, mis menetluse käigus menetlusvälistele isikutele nende kohta kogutud andmete avalikustamisega põhjustada

võib, on pöördumatu ja selle heastamise võimalused (nii tsiviil- kui hüpoteetiliselt isegi kriminaalmenetluse raames) perspektiivitud. Näiteks seletuskirjas toodud tõlgendusest

lähtuvas olukorras, kus kõik andmed tehakse kättesaadavaks e-keskkonnas kriminaaltoimiku tutvumiseks esitamisel, ei ole andmete avaldamise järgselt võimalik reeglina kindlaks teha nende levitajat, keda vastutusele võtta või tõendada tema süüd.

Jälitustoiminguga kogutud andmeid on vaja tutvustada uurimisasutuse ametiruumides või kinnipidamisasutuses ja asutuse tööajal seetõttu, et näiteks seletuskirjas viidatud

justiitspunktides praegu turvakontrolli ette nähtud ei ole. Ehk kogu jälitusto iminguga kogutud andmete kopeerimise ja levitamise risk on maandamata.

Teiseks, seoses ettepanekuga tutvustada kahtlustatava kohta jälitustoiminguga kogutud andmeid talle hiljemalt kohtueelse menetluse lõpuleviimisel koos kriminaaltoimiku

tutvumiseks esitamisega, märgime, et kuigi toetame igati eesmärki vältida menetluse venimist ja mõistame, et jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamine võib aset leida ka enne seda, kui kahtlustatavale tutvustatakse kriminaaltoimikut, ei pruugi see

alati olla võimalik. Seda näiteks olukordades, kus sama süüteo raames peetakse kinni mitu kahtlustatavat ja seda erinevatel ajahetkedel (nt kuritegeliku ühenduse kaasustes).

Kui eelkirjeldatud olukorras annab prokuratuur KrMS § 12613 lõike 2 punktis 1 nimetatud alusel loa isikud teavitamata jätta, ei pruugi teavitamata jätmise aluse äralangemise järgselt alles jääv ajavahemik kriminaaltoimiku tutvumiseks esitamiseni

olla kahtlustatavale piisav selleks, et soovi korral kogu materjaliga tutvuda, kuna tutvustamine võib olla kriminaalmenetlust kahjustamata võimalik alles viimase

kahtlustatava kinnipidamise järgselt. Piisav aeg kogu jälitustoiminguga kogutud teabega tutvumiseks ei pruugi olla võimalik ka olukorras, kus kahtlustatavale tehakse hiljemalt

4 (6)

kriminaaltoimiku tutvumiseks esitamisel jälitustoiminguga kogutud andmed kättesaadavaks. Seda ka olukorras, kus vahistatud kahtlustatava kõnesid on kuulatud pealt kuus kuud, ta on olnud jälitustoimingute teostamise perioodil sidevahendite teel

suhtluses aktiivne ja tal on võimalik andmetega tutvuda koheselt, vahi alla võtmise järgselt igapäevaselt, kuid ta soovib tutvuda kõikide kõnedega.

Lisaks juhime eelnõu § 1 punktiga 32 seoses tähelepanu, et kuivõrd KrMS § 12614 lõike 3 kohaselt kehtestab jälitustoimingust teavitamise ja jälitustoimiku tutvustamise

korra valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul Vabariigi Valitsus määrusega, tuleb vastavat määrust muuta. Hetkel on see seletuskirjas rakendusakte käsitlevas punktis 8

jäetud kajastamata.

5) Eelnõu § 1 punktiga 33 muudetakse KrMS § 12614 lõikes 1 sätestatud

jälitustoimingutega kogutud andmete tutvustamata jätmise aluste loetelu, kaotades võimaluse jätta andmed tutvustamata seetõttu, et need kajastavad teiste isikute

perekonna- või eraelu või et tutvustamise tulemusena võidakse edastada teavet jälitusasutuse meetodite, taktika ja jälitustoimingu tegemisel kasutatava vahendi kohta.

Nõustume igati seletuskirjas toodud selgitusega, et sätte senine formuleering „võidakse edastada teavet“ on lubamatult umbmäärane ja liiglaia tõlgendust võimaldav ning et

tõeliselt kaitsmisväärilised andmed jätkuvalt kaetud riigisaladusega – KrMS § 12614 lõike 1 punktis 6 sätestatu, mis kaitset väärib, on kaetud KrMS § 12614 lõike 1 punktis 3 sätestatuga. Siiski, lähtudes soovist tagada rakendajatele õigusselgus ja vältida tarbetu

avaldamisega tekkida võivat kahju, palume kaaluda eelnõus KrMS § 12614 lõike 11 punkti 2 sõnastamist viisil, mis lähtub eelnõukohase KrMS 12614 lõike 11 mõttest –

andmed, mis ilmselgelt ei ole seotud tõendamiseseme asjaoludega ega ole tarvilikud tõendi usaldusväärsuse hindamiseks, võib jätta tutvustamata. Eeltoodust tuleneva lt palume kaaluda näiteks KrMS 12614 lõike 11 punkti 2 sõnastamist järgmiselt:

„2) mis sisaldavad riigisaladust või salastatud välisteavet, eelkõige teavet jälitusasutuse meetodite, taktika ja vahendite kohta, või teise isiku seadusega

kaitstud saladusi;“.

Pakutud sõnastuse korral on välistatud rakendajatele tekkida võiv väärarusaam, et

igasugune teave jälitusasutuse meetodite, taktika ja vahendite kohta tuleb ilmtingimata avaldada.

6) Eelnõu § 1 punktiga 45 muudetakse KrMS § 140 lõiget 31, mis reguleerib tagaotsimist. Seletuskirjas selgitatakse, et muudatusvajadus tuleneb sellest, et esineb väärpraktikat,

mille kohaselt politsei keeldub taga otsimast isikuid, kelle kohta ei ole välja antud vahistamismäärust ega tehtud vangistust mõistvat kohtuotsust. Peame vajalikuks

selgitada, et KrMS § 140 lõike 3 kohaselt on politseil kohustus täita tagaotsimismäärust juhul, kui tagaotsimise aluseks olev kriminaalasi on tema menetluses või kui tagaotsimise aluseks olev kriminaalasi on või oli jälitusasutuseks mitteo leva

uurimisasutuse menetluses. Olukorras, kus tagaotsimise aluseks olev kriminaalasi on teise jälitusasutuse menetluses, peaks aktiivsed tagaotsimistoimingud teostama see

jälitusasutus. Eeltoodu mõistagi ei tähenda, et määrust ei peaks täitma politsei siis, kui tal kokkupuude tagaotsitavaga esineb. Praktikas esineb probleeme seetõttu, et KrMS § 140 lõikes 3 sätestatud korrast hoolimata esitatakse tagaotsimismäärus vaikimis i

täitmiseks üksnes Politsei- ja Piirivalveametile ning jälitusasutus, kelle ülesandeks tagaotsimist antud juhtumil tegelikult teostada tuleb, selle täitmisest keeldub, tuginedes

näiteks kohtuotsuse seadusjõu põhimõttele, ning seda ka olukorras, kus

5 (6)

haldusmenetluse seaduse § 15 lõikest 4 juhindudes esitatakse selline taotlus haldusorgani enda initsiatiivil pädevale haldusorganile.

7) Eelnõu § 1 punktiga 57 tunnistatakse kehtetuks kriminaalasja kohtueelse menetluse dokumentide näidisvormide kehtestamist reguleeriv KrMS § 1603 lõige 11. Märgime,

et Siseministeerium nimetatud ettepanekut ei toeta. Ehkki uurimisasutustel on muudatuse järgselt võimalik ametkondlikult ise näidisvorme välja töötada ja kasutada, sh jätkata praegu kehtestatute kasutamist, tagab meie hinnangul kehtiv regulats ioon

kriminaalmenetluse huve paremini. Esiteks, ei sisalda KrMS-i kehtiv regulats ioon Siseministeeriumi hinnangul (eeskätt protokollide kohustuslikke elementide osas)

midagi üleliigset, millest tuleks loobuda või mille täitmine oleks uurimisasutuse le niivõrd koormav, et see kaaluks üle kriminaalmenetluse (eeskätt tõendi kujunemise jälgitavuse aspektist) huve. Teiseks, aitavad juhisega kehtestatud dokumentide

näidisvormid paremini tagada andmekvaliteeti (sh digimenetlustes) ja kooskõla kehtiva õiguspraktikaga, millega kohtueelset menetlust juhtiv prokuratuur on vaieldamatult

paremini kursis kui uurimisasutus või vähemalt mille tagamise vastutus lasub KrMS § 30 lõike 1 kohaselt prokuratuuril. Seletuskirjas esitatud probleemikäsitluse, s.o praktikas on aeg-ajalt tekkinud ka vaidlusi seoses sellega, kui mingil põhjusel on

menetlejad kehtestatud näidisvormidest kõrvale kaldunud, ehkki seaduse nõudeid on järgitud lahendusena näeme, et olukorras, kus seaduse nõudeid on vajalikul tasemel

järgitud, tuleks ette näha, et näidisvormidest juhindumine on küll tungivalt soovitus lik, ent sellest kõrvalekaldumine tõendi lubatavust ei mõjuta (sh vajadust hinnata sellest tulenevalt lubatavust).

Siseministeeriumi hinnangul võib kaaluda selle muudatusettepaneku käsitlemist

põhjalikumalt kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu raames, mis keskendub kohtueelse menetluse küsimustele.

8) Ühtlasi juhime tähelepanu järgnevale:

a) seletuskirjas kasutatakse korduvalt mõistet „kohtueelse uurimise asutused“, mis ei lange kokku tänase KrMS-i terminoloogiaga.

b) eelnõu § 1 punktis 42 on ekslikult sätestatud, et kehtetuks tunnistatakse KrMS § 137 lõiked 21 ja 5, kuigi ilmselt on silmas peetud KrMS § 1371, sest §-s 137 ei ole

lõiget 5.

c) eelnõu § 1 punktis 67, millega muudetakse KrMS-i § 207 lõige 3 ja sõnastatakse

see järgmiselt:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kaebuse võib esitada kriminaalmenetluse alustamata jätmise põhjendustega teate, prokuratuuri koostatud kaebuse lahendamise määruse või põhjendustega kriminaalmenetluse

lõpetamise määruse koopia saamisest arvates kümne päeva jooksul.“;

Kehtiv lõige 3 on sõnastatud järgmiselt: „(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kaebuse võib esitada kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate, prokuratuuri koostatud kaebuse lahendamise määruse või põhistatud

kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia saamisest alates kümne päeva jooksul.“.

6 (6)

Seaduse tekstis tuleks läbivalt kasutada samu väljendeid – eelnõu § 1 punkti 66 muudatuses kasutatakse sõna „arvates“, antud punktis aga vastupidi – asendatakse sõna „arvates“ sõnaga „alates“. Palume eelnõu terminikasutus ja kehtiva seadusega

sobivus tervikuna üle vaadata.

d) eelnõu § 1 punktides 72 ja 74 on Siseministeeriumi hinnangul esitatud samasisuline säte. Nimelt punktis 72 täiendatakse KrMS-i § 226 lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Soovides kohtusse ütlusi andma kutsuda isikut, keda ei ole kohtueelses

menetluses üle kuulatud, esitab prokuratuur koos süüdistusaktiga teistele kohtumenetluse pooltele kirjaliku kokkuvõtte kohtusse kutsutava isiku ütluste eeldatavast sisust või selle võimatuse korral põhjenduse, miks ütluste eeldatav sisu

ei ole teada.“;

Punktis 74 täiendatakse KrMS-i § 227 lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses: „(7) Soovides kohtusse ütlusi andma kutsuda isikut, keda ei ole kohtueelses menetluses üle kuulatud, esitab kaitsja samal ajal kaitseaktiga teistele kohtumenetluse pooltele

kirjaliku kokkuvõtte kohtusse kutsutava isiku ütluste eeldatavast sisust või põhjenduse, miks ütluste eeldatav sisu ei ole teada.“

Meie hinnangul sobitub säte pigem KrMS-i §-i 227, sest see räägib kaitseaktist ehk kaitsja tegevusest.

e) seletuskirjas on eelnõu § 1 punkti 6 kohta selgitatud, et „istungit on võimalik soovi

korral jälgida kohtumajas või nn justiitspunktis“. Seletuskirjas on selgitatud, et justiitspunktiks on koht, mis pole kohtumaja, kuid on pealtvaatamiseks määratud ja vastava võimekusega. Justiitspunkti mõiste on käesoleval ajal valdavale osale meie

valitsemisala ametnikest tundmatu, millest tulenevalt võib eeldada, et selle sisu jääb arusaamatuks ka laiemale üldsusele. Palume seda mõistet seletuskirjas selgitada.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Lauri Läänemets siseminister