Pöördumine

Kliimaministeerium
[email protected]
Justiitsministeerium
[email protected]
Õiguskantsler
[email protected]
09.10.2024

Tuulikutasust
Pöördume käesolevaga seoses keskkonnatasude seaduses („KeTS“) sätestatud tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasuga („tuulikutasu“). Tuuleparkide arendajate poole on pöördutud kohalikest omavalitsusest sooviga sõlmida arendajate ja valla vahel täiendavad koostöölepingud, mille kohaselt maksaks arendajad lisaks KeTS-i järgsele tuulikutasule veel lisanduva summa (tuuleelektrijaama ehitamise alustamise teatise registreerimisest arvates kuni tuuleelektrijaama tema asukohast eemaldamiseni). Muret tekitavalt on näiteks üks vald viidanud, et niisugune täiendava makse leping aitab loodetavasti tagada suuremat poolehoidu käimasoleva tuulepargi kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu suhtes nii kogukonnas kui volikogus. See on korduv muster – ka teised omavalitsused on otseselt või kaudselt samasuguseid ja ajas suurenevaid nõudmisi esitanud.

Avaldame muret, et niisuguste kokkulepete sõlmimise ettepanek viitega suuremale poolehoiule volikogu/ vallavalitsuse poolt võib olla olemuslikult õigusvastane ning seaduse järgimise ja taastuvenergia eesmärkide täitmise tagamiseks palume käesoleva kirja adressaatidelt selget seisukohta, millele saaksime omavalitsustega suheldes viidata.

Selgitame esmalt taustaks, et KeTS-i 01.07.2023 jõustunud muudatuste kohaselt on tuulikutasu keskkonnahäiringu hüvitamise tasu, mida maksab tuuleelektrijaama omanik või kasutama õigustatud isik (tuuleelektrijaama valdaja) ja mis jaotatakse kohaliku omavalitsuse üksusele, mille territooriumil maismaal paiknev tuuleelektrijaam asub (KeTS § 212 lg 1). Tuulikutasu makstakse alates tuuleelektrijaama ehitamise alustamise teatise registreerimisest kuni tuuleelektrijaama tema asukohast eemaldamiseni (KeTS § 212 lg 2). KeTS § 213 lg 1 sätestab, et maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuulikutasu määratakse vahemikus 0,7 kuni 1 protsenti järgmise kahe näitaja korrutisest: 1) tuuleelektrijaama kvartalis toodetud elektrienergia kogus megavatt-tundides, kuid mitte vähem kui 70 protsenti tuuleelektrijaama nimivõimsusest korrutatuna 750-ga; 2) vastava kvartali Eesti hinnapiirkonna järgmise päeva turu elektrienergia aritmeetiline keskmine börsihind. KeTS § 213 lg 2 kohaselt kehtestab maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuulikutasu määra omavalitsuse volikogu määrusega. KeTS § 215 sätestab tuulikutasu kümneprotsendilise koefitsiendi ehitusperioodiks. Maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuulikutasu kantakse omavalitsuse eelarvesse (KeTS § 552 lg 1) ja KeTS § 553 reguleerib tuulikutasu kandmist omavalitsuse poolt omakorda maismaatuulepargi mõjualas elavatele füüsilistele isikutele.

Ühemõtteliselt on selge, et KeTS-i eeltoodud regulatsioon on kõigile osapooltele siduv ning täiendava tasu soovimine ei pruugi olla seaduspärane. Põhjendame seisukohta alljärgnevalt.

Esiteks, PS § 113 kohaselt sätestab riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadus. Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on selgitatud, et PS §-st 113 tulenevalt saab mistahes avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestada üksnes seadusega.[1] Siia alla kuuluvad ka keskkonnatasud.[2] Ka omavalitsused ei saa PS §-st 113 tulenevalt rakendada avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi, mis pole ette nähtud seaduses (siinjuures seaduses peab olema ka vähemalt kohustuse alam- ja ülempiir või suuruse arvutamise alused).[3] PS § 157 lg 2 võimaldab samuti omavalitsusel kohalikke makse või muid kohaliku iseloomuga avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi määrata ainult seaduse alusel ja piires.[4] Riigikantselei tellitud kohaliku kasu instrumentide analüüsi (taluvushuvi mõjuanalüüsi) (2020)[5] üks põhilisi järeldusi oli, et toona (enne tuulikutasu regulatsiooni kehtestamist) omavalitsuste ja (muu hulgas tuuleparkide) arendajate vahel sõlmitud nö vabatahtlikel kohaliku kasu kokkulepetel puudus õiguslik alus. Samale järeldusele jõuti „Tuuleenergeetika sektori kohaliku kasu õigusliku instrumendi seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuses“ (2021).[6] Tuulikutasu regulatsiooni kehtestamine oli ja ongi mõeldud probleemi ühtselt lahendama. KeTS § 213 lg 1-2 sätestavad nüüd selge valemi, kuidas maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuulikutasu arvestatakse toodetud elektrienergia koguse ja hinna põhjal ning kohalikul omavalitsusel (volikogul) on üksnes õigus otsustada, millise protsendiga määra vahemikus 0,7-1% rakendatakse. Seetõttu juhime tähelepanu asjaolule, et kohane ei oleks argument, justkui seadusest suuremas ulatuses tuulikutasu maksmise kokku leppimine on vabatahtlik juhul kui esmalt on omavalitsuste poolt selgelt mõista antud, et kokkuleppe sõlmimine omab tähendust planeeringu edasisel menetlemisel ja kehtestamise otsustamisel (ehk sisuliselt suuremat tuulikutasu tuulepargi planeeringu menetlemise ja kehtestamise eest). Lisaks on Riigikohus selgitanud, et ei ole oluline, kas toimingu või haldusakti taotlemine, mille eest tasu maksta tuleb, on kõigile isikutele kohustuslik, vaid oluline on, et toimingust või haldusaktist huvitatud isik peab tasu maksma (mis eeldaks aga õigusliku aluse olemasolu).[7] Seega puudub omavalitsusel õiguslik alus nõuda tuulikutasu maksmises KeTS-i piiridega võrreldes mingisuguses teises ulatuses või määras.

Teiseks, avalik-õiguslikud rahalised kohustused peavad olema proportsionaalsed.[8] Eelnõu 596 SE[9] II lugemise muudatusettepaneku nr 21.11 selgituses on KeTS § 213 lg 1 kohta märgitud: „Antud määr leiti põhjaliku töö tulemusel, mille raames tugineti juba varasemalt sõlmitud lepingutele ning tehti koostööd arendajate, KOVide ja katuseorganisatsioonidega. Põhjaliku koostöö tulemusel ja turuolukorra hindamise järgselt leiti, et kõigile sobivaks ja majanduslikult mõistlikuks tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu määraks on 0,7-1 protsenti üleval olevat valemit arvesse võttes, kui tuulelektrijaam asub maismaal.“ Seega on KeTS §-s 213 lg-s 1 sätestatud tuulikutasu suurus (omavalitsuse otsustatava vahemiku piires) toonase analüüsi kohaselt proportsionaalne nii ühelt poolt kohalike omavalitsuste ja elanike kui teiselt poolt tuuleparkide arendajate vaates.[10] Seega, kui mõni omavalitsus nõuab tuulikutasu (mis iganes nimetuse all) suuremas määras kui KeTS § 213 lg-s 1 ette nähtud, muutuks tuulikutasu arendaja suhtes eelduslikult ebaproportsionaalseks, pärssides ühtlasi vastava tuulepargi konkurentsivõimet nii kohalikus vaates kui elektribörsil ning takistaks nõnda ka Eesti taastuvenergia eesmärkide täitmist.  

Kolmandaks, avalik-õiguslike rahaliste kohustuste (ja vähemalt ka nende alam- ja ülemmäära või suuruse arvestamise aluste) kehtestamine seaduses tagab, et tasu on objektiivsetel alustel, kohustatud subjektile ettenähtav ja et isikuid koheldakse võrdselt.[11] Antud juhul on tuuleparke kavandavad planeeringud juba käimas ning arendajad ka olulisi kulutusi teinud, olles arvestanud muu hulgas seadusjärgse tuulikutasuga. Samuti tekib potentsiaalselt ebavõrdne kohtlemine arendajate vahel vastavalt, kas keegi on nõus suuremas määras tuulikutasus kokku leppima või ei. Sisuliselt kujuneks olukord, kus täiendavat tuulikutasu maksvad arendajad saaksid endale planeeringumenetluse kiirust ja lahendust „osta“ – kes rohkem maksab, jõuab kiiremalt sobiva lahenduseni ning teiste arendus jääb seisma. Lisaks hakkab arendajate püsivate sisendkulude määr sõltuma omavalitsusest, kus tuuleparki arendatakse, ehkki konkureeritakse samal turul. Seega on KeTS-iga võrreldes suuremas määras tuulikutasu nõudmine vastuolus ka õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega.

Neljandaks tekib oht, et tasu nõudmist ja/või maksmist käsitletakse õiguskaitseorganite poolt korruptiivsena.[12] Seadusjärgse tuulikutasu laekumine omavalitsuse eelarvesse ja edasi elanikele jaotamine on KeTS-is täpselt reguleeritud. Igasuguste lisatasude kasutamise üle puudub mistahes juriidiliselt siduv kontroll ning võib hõlpsasti tekkida kahtlus, et tasu on vallavõimu hüvanguks. 

Eeltoodust tulenevalt palume teie seisukohta, kas omavalitsusel on õigus siduda planeerimisprotsessi edenemine seadusest mitte tuleneva täiendava tuulikutasu nõude aktsepteerimisega.

Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/

Jaanis Järvet
Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhatuse liige 


[1] RKÜKo nr 3-3-1-48-16, p 39; RKPJKo nr 3-4-1-6-08, p 40; RKPJKo nr 3-4-1-52-13, p 44; RKPJKo nr 3-4-1-1-10, p 56; RKPJKo nr 3-4-1-14-09, p 26-27; Madise, Ü jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, § 113 p 2 ja 9.
[2] RKHKo nr 3-3-1-72-15, p 18; Madise, Ü jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, § 113 p 14.
[3] RKPJKo nr 3-4-1-1-10, p 58;  RKÜKo nr 3-3-1-48-16, p 40; RKPJKo nr 3-4-1-6-08, p 41; RKPJKo nr 3-4-1-14-09, p 33; RKHKo nr 3-3-1-72-15, p 17; Madise, Ü jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, § 113 p 5 ja 14-15.
[4] RKÜKo nr 3-3-1-48-16, p 44 ja 46; RKPJKo nr 3-4-1-11-98, p V; Madise, Ü jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, § 157, p 2-3.
[5] https://www.digar.ee/id/nlib-digar:615594
[6] https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/e7038a4e-4d3d-4a4d-a4af-fecdb2511e94
[7] RKPJKo nr 3-4-1-1-10, p 65.
[8] Madise, Ü jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, § 113, p 7.
[9] Maagaasiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 596 SE
[10] KeTS § 213 lg 1 p-d 1 korrigeeriti veel enne jõustumist (01.07.2023) elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga 696 SE. Nimelt oli eelnõu 596 SE järgselt KeTS § 213 lg 1 p-s 1 märgitud üheks tuulikutasu aluseks olevaks näitajaks „tuuleelektrijaama kvartalis toodetud elektrienergia kogus megavatt-tundides, kuid mitte vähem kui 70 protsenti tuuleelektrijaama nimivõimsusest korrutatuna 3000-ga“. Eelnõu 596 SE II lugemise muudatusettepaneku nr 21.11 selgituses toodud arvutuskäigust on aga tegelikult näha, et 3000 on maismaal paikneva tuuleelektrijaama aastane, mitte kvartaalne töötundide arv. Nii ongi eelnõu 696 SE I lugemise seletuskirja lk 6 märgitud, et lähtuda tuleb kvartali puhul 750 töötunnist ning vastavalt KeTS § 213 lg 1 p-d 1 (enne jõustumist) ka parandati.
[11] RKPJKo nr 3-4-1-1-10, p 58; RKPJKo nr 3-4-1-6-08, p 41; RKPJKo nr 3-4-1-14-09, p 33.
[12] Korruptsiooniohtu rõhutati ka eelviidatud „Tuuleenergeetika sektori kohaliku kasu õigusliku instrumendi seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuses“ (2021).

Kliimaministeerium
[email protected]
Justiitsministeerium
[email protected]
Õiguskantsler
[email protected]
09.10.2024

Tuulikutasust
Pöördume käesolevaga seoses keskkonnatasude seaduses („KeTS“) sätestatud tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasuga („tuulikutasu“). Tuuleparkide arendajate poole on pöördutud kohalikest omavalitsusest sooviga sõlmida arendajate ja valla vahel täiendavad koostöölepingud, mille kohaselt maksaks arendajad lisaks KeTS-i järgsele tuulikutasule veel lisanduva summa (tuuleelektrijaama ehitamise alustamise teatise registreerimisest arvates kuni tuuleelektrijaama tema asukohast eemaldamiseni). Muret tekitavalt on näiteks üks vald viidanud, et niisugune täiendava makse leping aitab loodetavasti tagada suuremat poolehoidu käimasoleva tuulepargi kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu suhtes nii kogukonnas kui volikogus. See on korduv muster – ka teised omavalitsused on otseselt või kaudselt samasuguseid ja ajas suurenevaid nõudmisi esitanud.

Avaldame muret, et niisuguste kokkulepete sõlmimise ettepanek viitega suuremale poolehoiule volikogu/ vallavalitsuse poolt võib olla olemuslikult õigusvastane ning seaduse järgimise ja taastuvenergia eesmärkide täitmise tagamiseks palume käesoleva kirja adressaatidelt selget seisukohta, millele saaksime omavalitsustega suheldes viidata.

Selgitame esmalt taustaks, et KeTS-i 01.07.2023 jõustunud muudatuste kohaselt on tuulikutasu keskkonnahäiringu hüvitamise tasu, mida maksab tuuleelektrijaama omanik või kasutama õigustatud isik (tuuleelektrijaama valdaja) ja mis jaotatakse kohaliku omavalitsuse üksusele, mille territooriumil maismaal paiknev tuuleelektrijaam asub (KeTS § 212 lg 1). Tuulikutasu makstakse alates tuuleelektrijaama ehitamise alustamise teatise registreerimisest kuni tuuleelektrijaama tema asukohast eemaldamiseni (KeTS § 212 lg 2). KeTS § 213 lg 1 sätestab, et maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuulikutasu määratakse vahemikus 0,7 kuni 1 protsenti järgmise kahe näitaja korrutisest: 1) tuuleelektrijaama kvartalis toodetud elektrienergia kogus megavatt-tundides, kuid mitte vähem kui 70 protsenti tuuleelektrijaama nimivõimsusest korrutatuna 750-ga; 2) vastava kvartali Eesti hinnapiirkonna järgmise päeva turu elektrienergia aritmeetiline keskmine börsihind. KeTS § 213 lg 2 kohaselt kehtestab maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuulikutasu määra omavalitsuse volikogu määrusega. KeTS § 215 sätestab tuulikutasu kümneprotsendilise koefitsiendi ehitusperioodiks. Maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuulikutasu kantakse omavalitsuse eelarvesse (KeTS § 552 lg 1) ja KeTS § 553 reguleerib tuulikutasu kandmist omavalitsuse poolt omakorda maismaatuulepargi mõjualas elavatele füüsilistele isikutele.

Ühemõtteliselt on selge, et KeTS-i eeltoodud regulatsioon on kõigile osapooltele siduv ning täiendava tasu soovimine ei pruugi olla seaduspärane. Põhjendame seisukohta alljärgnevalt.

Esiteks, PS § 113 kohaselt sätestab riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadus. Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on selgitatud, et PS §-st 113 tulenevalt saab mistahes avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestada üksnes seadusega.[1] Siia alla kuuluvad ka keskkonnatasud.[2] Ka omavalitsused ei saa PS §-st 113 tulenevalt rakendada avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi, mis pole ette nähtud seaduses (siinjuures seaduses peab olema ka vähemalt kohustuse alam- ja ülempiir või suuruse arvutamise alused).[3] PS § 157 lg 2 võimaldab samuti omavalitsusel kohalikke makse või muid kohaliku iseloomuga avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi määrata ainult seaduse alusel ja piires.[4] Riigikantselei tellitud kohaliku kasu instrumentide analüüsi (taluvushuvi mõjuanalüüsi) (2020)[5] üks põhilisi järeldusi oli, et toona (enne tuulikutasu regulatsiooni kehtestamist) omavalitsuste ja (muu hulgas tuuleparkide) arendajate vahel sõlmitud nö vabatahtlikel kohaliku kasu kokkulepetel puudus õiguslik alus. Samale järeldusele jõuti „Tuuleenergeetika sektori kohaliku kasu õigusliku instrumendi seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuses“ (2021).[6] Tuulikutasu regulatsiooni kehtestamine oli ja ongi mõeldud probleemi ühtselt lahendama. KeTS § 213 lg 1-2 sätestavad nüüd selge valemi, kuidas maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuulikutasu arvestatakse toodetud elektrienergia koguse ja hinna põhjal ning kohalikul omavalitsusel (volikogul) on üksnes õigus otsustada, millise protsendiga määra vahemikus 0,7-1% rakendatakse. Seetõttu juhime tähelepanu asjaolule, et kohane ei oleks argument, justkui seadusest suuremas ulatuses tuulikutasu maksmise kokku leppimine on vabatahtlik juhul kui esmalt on omavalitsuste poolt selgelt mõista antud, et kokkuleppe sõlmimine omab tähendust planeeringu edasisel menetlemisel ja kehtestamise otsustamisel (ehk sisuliselt suuremat tuulikutasu tuulepargi planeeringu menetlemise ja kehtestamise eest). Lisaks on Riigikohus selgitanud, et ei ole oluline, kas toimingu või haldusakti taotlemine, mille eest tasu maksta tuleb, on kõigile isikutele kohustuslik, vaid oluline on, et toimingust või haldusaktist huvitatud isik peab tasu maksma (mis eeldaks aga õigusliku aluse olemasolu).[7] Seega puudub omavalitsusel õiguslik alus nõuda tuulikutasu maksmises KeTS-i piiridega võrreldes mingisuguses teises ulatuses või määras.

Teiseks, avalik-õiguslikud rahalised kohustused peavad olema proportsionaalsed.[8] Eelnõu 596 SE[9] II lugemise muudatusettepaneku nr 21.11 selgituses on KeTS § 213 lg 1 kohta märgitud: „Antud määr leiti põhjaliku töö tulemusel, mille raames tugineti juba varasemalt sõlmitud lepingutele ning tehti koostööd arendajate, KOVide ja katuseorganisatsioonidega. Põhjaliku koostöö tulemusel ja turuolukorra hindamise järgselt leiti, et kõigile sobivaks ja majanduslikult mõistlikuks tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu määraks on 0,7-1 protsenti üleval olevat valemit arvesse võttes, kui tuulelektrijaam asub maismaal.“ Seega on KeTS §-s 213 lg-s 1 sätestatud tuulikutasu suurus (omavalitsuse otsustatava vahemiku piires) toonase analüüsi kohaselt proportsionaalne nii ühelt poolt kohalike omavalitsuste ja elanike kui teiselt poolt tuuleparkide arendajate vaates.[10] Seega, kui mõni omavalitsus nõuab tuulikutasu (mis iganes nimetuse all) suuremas määras kui KeTS § 213 lg-s 1 ette nähtud, muutuks tuulikutasu arendaja suhtes eelduslikult ebaproportsionaalseks, pärssides ühtlasi vastava tuulepargi konkurentsivõimet nii kohalikus vaates kui elektribörsil ning takistaks nõnda ka Eesti taastuvenergia eesmärkide täitmist.  

Kolmandaks, avalik-õiguslike rahaliste kohustuste (ja vähemalt ka nende alam- ja ülemmäära või suuruse arvestamise aluste) kehtestamine seaduses tagab, et tasu on objektiivsetel alustel, kohustatud subjektile ettenähtav ja et isikuid koheldakse võrdselt.[11] Antud juhul on tuuleparke kavandavad planeeringud juba käimas ning arendajad ka olulisi kulutusi teinud, olles arvestanud muu hulgas seadusjärgse tuulikutasuga. Samuti tekib potentsiaalselt ebavõrdne kohtlemine arendajate vahel vastavalt, kas keegi on nõus suuremas määras tuulikutasus kokku leppima või ei. Sisuliselt kujuneks olukord, kus täiendavat tuulikutasu maksvad arendajad saaksid endale planeeringumenetluse kiirust ja lahendust „osta“ – kes rohkem maksab, jõuab kiiremalt sobiva lahenduseni ning teiste arendus jääb seisma. Lisaks hakkab arendajate püsivate sisendkulude määr sõltuma omavalitsusest, kus tuuleparki arendatakse, ehkki konkureeritakse samal turul. Seega on KeTS-iga võrreldes suuremas määras tuulikutasu nõudmine vastuolus ka õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega.

Neljandaks tekib oht, et tasu nõudmist ja/või maksmist käsitletakse õiguskaitseorganite poolt korruptiivsena.[12] Seadusjärgse tuulikutasu laekumine omavalitsuse eelarvesse ja edasi elanikele jaotamine on KeTS-is täpselt reguleeritud. Igasuguste lisatasude kasutamise üle puudub mistahes juriidiliselt siduv kontroll ning võib hõlpsasti tekkida kahtlus, et tasu on vallavõimu hüvanguks. 

Eeltoodust tulenevalt palume teie seisukohta, kas omavalitsusel on õigus siduda planeerimisprotsessi edenemine seadusest mitte tuleneva täiendava tuulikutasu nõude aktsepteerimisega.

Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/

Jaanis Järvet
Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhatuse liige 


[1] RKÜKo nr 3-3-1-48-16, p 39; RKPJKo nr 3-4-1-6-08, p 40; RKPJKo nr 3-4-1-52-13, p 44; RKPJKo nr 3-4-1-1-10, p 56; RKPJKo nr 3-4-1-14-09, p 26-27; Madise, Ü jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, § 113 p 2 ja 9.
[2] RKHKo nr 3-3-1-72-15, p 18; Madise, Ü jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, § 113 p 14.
[3] RKPJKo nr 3-4-1-1-10, p 58;  RKÜKo nr 3-3-1-48-16, p 40; RKPJKo nr 3-4-1-6-08, p 41; RKPJKo nr 3-4-1-14-09, p 33; RKHKo nr 3-3-1-72-15, p 17; Madise, Ü jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, § 113 p 5 ja 14-15.
[4] RKÜKo nr 3-3-1-48-16, p 44 ja 46; RKPJKo nr 3-4-1-11-98, p V; Madise, Ü jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, § 157, p 2-3.
[5] https://www.digar.ee/id/nlib-digar:615594
[6] https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/e7038a4e-4d3d-4a4d-a4af-fecdb2511e94
[7] RKPJKo nr 3-4-1-1-10, p 65.
[8] Madise, Ü jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, § 113, p 7.
[9] Maagaasiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 596 SE
[10] KeTS § 213 lg 1 p-d 1 korrigeeriti veel enne jõustumist (01.07.2023) elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga 696 SE. Nimelt oli eelnõu 596 SE järgselt KeTS § 213 lg 1 p-s 1 märgitud üheks tuulikutasu aluseks olevaks näitajaks „tuuleelektrijaama kvartalis toodetud elektrienergia kogus megavatt-tundides, kuid mitte vähem kui 70 protsenti tuuleelektrijaama nimivõimsusest korrutatuna 3000-ga“. Eelnõu 596 SE II lugemise muudatusettepaneku nr 21.11 selgituses toodud arvutuskäigust on aga tegelikult näha, et 3000 on maismaal paikneva tuuleelektrijaama aastane, mitte kvartaalne töötundide arv. Nii ongi eelnõu 696 SE I lugemise seletuskirja lk 6 märgitud, et lähtuda tuleb kvartali puhul 750 töötunnist ning vastavalt KeTS § 213 lg 1 p-d 1 (enne jõustumist) ka parandati.
[11] RKPJKo nr 3-4-1-1-10, p 58; RKPJKo nr 3-4-1-6-08, p 41; RKPJKo nr 3-4-1-14-09, p 33.
[12] Korruptsiooniohtu rõhutati ka eelviidatud „Tuuleenergeetika sektori kohaliku kasu õigusliku instrumendi seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuses“ (2021).