Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon_vastus

Martin Helme

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna

fraktsioon

[email protected]

Teie 11.09.2024 nr

Meie 09.10.2024 nr 6-1/241462/2405771

Karistusseadustiku § 1511 põhiseaduspärasus ja politsei tegevuse vaidlustamine

Lugupeetud Martin Helme

Pöördusite õiguskantsleri poole murega riigivõimu laieneva kuritarvitamise pärast. Te ei ole rahul,

et politsei võttis ära mälestusmärgi, mis oli kavas paigaldada Lihulasse eramaale. Palusite

selgitust, mida peaksid kodanikud tegema, kui riigivõimu kuritarvitatakse. Tõite välja, et Teid ei

rahulda kohtusse pöördumise soovitus, sest kohtumenetlused kestavad aastaid ja on kulukad.

Ühtlasi soovisite, et õiguskantsler kontrolliks karistusseadustiku § 1511 põhiseaduspärasust.

Leidsite, et selle sätte laialivalguv ja ebamäärane sõnastus soosib riikliku karistusvõimu

kuritarvitamist.

Teie mure riigivõimu tegevuse pärast on igati mõistetav. Avaliku võimu tegevus peab olema

põhiseaduspärane ja rajanema seadustel. See kehtib ka politsei tegevuse kohta.

1. Karistusseadustiku § 1511 põhiseaduspärasus

Riigikogul on väga avar otsustusõigus karistuspoliitika kujundamisel ja kuritegeliku käitumise

mõjutamisel. Nii saab Riigikogu otsustada, millisest hetkest on üks või teine tegevus karistatav,

kuidas määratleda süüteokoosseisu ja milline karistus kehtestada (Riigikohtu 25.11.2003 otsus

nr 3-4-1-9-03, p 21; Riigikohtu 27.06.2005 otsus nr 3-4-1-2-05, p 57; Riigikohtu 23.09.2015 otsus

nr 3-4-1-13-15, p 41).

Karistusseadustikus (või muus seaduses, mis näeb ette karistuse süüteo eest) sätestatud

süüteokoosseis peab olema kooskõlas põhiseaduses sätestatud määratletuse ja õigusselguse

põhimõtetega (vt põhiseaduse § 23 lg 1 ja § 13 lg 2). Õigusselguse põhimõtte järgi peavad

õigusnormid olema piisavalt selged ja arusaadavad, et inimesel oleks võimalik avaliku võimu

organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ning oma käitumist reguleerida (vt Riigikohtu

28.10.2002 otsus nr 3-4-1-5-02, p 31). Määratletusnõude kohaselt peavad nii tegu, mille eest

seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud. Karistusnormi määratletus

tagab selle, et igaühel on võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning

2

milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (Riigikohtu

21.06.2011 otsus nr 3-4-1-16-10, p 50). Karistusseaduse regulatsiooni ei tohi arendada edasi nii,

et hõlmatakse ka juhtumeid, mida Riigikogu pole soovinud karistatavaks teha (Riigikohtu

09.11.2018 otsus nr 1-17-6580, p 12).1

Riigikogu otsustas agressorriigi sümboolika avaliku eksponeerimise keelamise 21. aprillil 2022.

Fraktsioonide esindajate sõnavõttudes peeti vajalikuks isegi laiemat kriminaliseerimist.

Karistusseadustiku (KarS) § 1511 järgi on väärteona karistatav agressiooniakti, genotsiidi,

inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avalik eksponeerimine

neid tegusid toetaval või õigustaval viisil. Isikut saab karistada teo eest, kui see vastab

süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi (KarS § 2 lg 2).

Seda sätet on kohaldatud juba Riigikohtus. Põhiseaduslikkuse järelevalvet ei alustatud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas 09.03.2023 otsuses nr 4-22-3610, et KarS § 1511 lõike 1

koosseis eeldab järgmiste tunnuste olemasolu: a) agressiooniakti (KarS § 91 lg 3), genotsiidi (KarS

§ 90), inimsusevastase kuriteo (KarS 8. ptk 2. jagu) või sõjakuriteo (KarS 8. ptk 4. jagu)

toimepanemisega seotud sümboli olemasolu, b) sellise sümboli avalik eksponeerimine, c)

agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toetamine või õigustamine (vt

otsuse p 9). Seega eeldab süüteokoosseis mitte ainult sümboli olemasolu, vaid ka selle avalikku

eksponeerimist ning rahvusvahelise kuriteo õigustamist ja toetamist.

Riigikohus leidis selles otsuses, et avalikult toimepanduks tuleb lugeda tegu, kui eksponeeritav

sümbol tehakse nähtavaks/juurdepääsetavaks kindlaks määramata arvule isikutele (nt avalik

internetigrupp) või konkretiseerimata isikutele (nt nimeliste kutseteta koosolek). See, kas sümbol

seondub rahvusvahelise kuriteo toimepanemisega ja kas sellise sümboli eksponeerimine on toetav

või õigustav, tuleb Riigikohtu hinnangul sisustada nn keskmise mõistliku inimese seisukohast.

Seejuures peab arvesse võtma sümboli tähendust ning selle eksponeerimise aega (nt teatud

tähendusega kuupäev või ajaline distants mõnest sündmusest), kohta (nt etendus/lavastus või

poliitiline demonstratsioon) ja viisi (nt svastika käesidemel või kujutis svastika viskamisest

prügikasti). Seos sümboli eksponeerimise ja koosseisus nimetatud kuriteo toetamise/õigustamise

vahel ei pea olema sõnaselgelt esile toodud, vaid piisab sellest, kui selline seos tekib ilma

eriteadmisteta ja maailma (poliitilistest) sündmustest keskmiselt informeeritud kõrvaltvaatajal (nt

Z-tähe ja Georgi lindi üheselt arusaadav seos Venemaa Föderatsiooni sõjaga Ukraina vastu; vt

otsuse p 10).

KarS § 1511 sõnastus ei sea erilisi tingimusi teo subjektiivse külje suhtes ning kuivõrd tegemist on

väärteoga, loetakse süüteoks ka ettevaatamatusest toime pandud tegu (vt otsuse p 11). Väärteona

on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu (KarS § 15 lg 3). Isik, kes tegu toime pannes ei

tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult (KarS § 17 lg 1). Tahtluse

saab välistada üksnes süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmine (KarS § 17 lõiked 1-2),

mitte aga seaduse mittetundmine (KarS § 17 lg 3).

2. Politsei tegevuse vaidlustamine

Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel

(põhiseaduse § 3 lg 1 esimene lause). Isiku põhiõigustesse ja -vabadustesse tohib riik sekkuda siis,

1 Vt ka põhiseaduse § 23 lõike 1 ja § 13 lõike 2 kommentaare.

3

kui selleks on seaduslik alus. Igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral

kohtusse (põhiseaduse § 15 lg 1 esimene lause). Kohtusse pöördumise õigus on hädavajalik

õigusriigi toimimiseks ja riigivõimu kuritarvitamise vältimiseks. Kohus peab õigust mõistma

kooskõlas põhiseaduse ja seadustega (põhiseaduse § 146). Seejuures tuleb kohtuasi lahendada

mõistliku aja jooksul (vt nt halduskohtumenetluse seadustiku § 2 lg 2).

Politsei ülesanded on sätestatud politsei ja piirivalve seaduses (vt PPVS § 3). Politsei ülesanne on

KarS 9., 12., 13., 16., 17., 21. ja 22. peatükis sätestatud süütegude ennetamine (kui see ülesanne

ei ole seadusega antud muu korrakaitseorgani pädevusse) ning avaliku korra kaitse

korrakaitseseaduses (KorS) sätestatud alusel ja korras. KarS 10. peatükis (selles on ka KarS § 1511)

sätestatud süütegude ennetamist ei ole politseile ülesandeks pandud. Politsei ülesanne on ka

süütegude menetlemine ja karistuste täideviimine seaduses sätestatud alustel ja korras (PPVS § 3

lg 1 punktid 1 ja 7).

Süütegude ennetamisel ja avaliku korra kaitsel saab politsei kohaldada KorS-is sätestatud

meetmeid (vt § 23 jj). Isik saab vaidlustada politsei tegevuse korrakaitsemeetmete kohaldamisel

(nt vallasasja läbivaatusel ja hoiule võtmisel, vt KorS §-d 49 ja 52) eelkõige vaide- ja

halduskohtumenetluse korras. Vaide esitamist ja vaidemenetlust reguleerib haldusmenetluse

seadus (HMS § 71 jj) ning kohtule kaebuse esitamist ja kohtumenetlust halduskohtumenetluse

seadustik (HKMS).

Vaide esitamine on tasuta. Samuti peab isik saama esitada vaide õigusabi kasutamata. Vaiet läbi

vaatav asutus peab vajaduse korral andma isikule selgitusi ja hoolitsema, et menetlus aitaks kaasa

vaide esitaja õiguste kaitsele ja et tal oleks menetluses võimalikult lihtne osaleda (HMS § 1 ja § 5

lg 2).

Halduskohtusse pöördumine ei ole väga kulukas (tavaliselt tuleb maksta riigilõivu 20 eurot, vt

riigilõivuseaduse § 60 lõiked 1 ja 6). Kohtult saab taotleda ka riigilõivu tasumisest vabastamist

menetlusabi korras (menetlusabi kohta vt HKMS §-d 111˗113). Halduskohtusse pöördumiseks ei

ole vaja võtta advokaati, kuna halduskohus peab olulised asjaolud välja selgitama, kogudes

vajaduse korral tõendeid ise või kohustades neid esitama menetlusosalisi. Kohus peab

menetlusosalisele andma selgitusi ja hoolitsema, et ükski menetlusosalise huvide kaitseks vajalik

avaldus ega tõend ei jääks inimese asjatundmatuse pärast esitamata (HKMS § 2).

Isikul on õigus pöörduda ka õiguskantsleri poole, kui ta leiab, et politsei kohaldatud

korrakaitsemeetmetega on rikutud tema õigusi. Tuleb siiski silmas pidada, et erinevalt kohtust ei

ole õiguskantsleril seaduslikku voli teha kontrollitavatele asutustele ettekirjutusi toimingute

tegemiseks (nt äravõetud asja tagastamiseks), otsuste vastuvõtmiseks või nende kehtetuks

tunnistamiseks.

Kui on põhjendatud kahtlus, et toime on pandud karistatav süütegu (nt KarS § 1511), võib

rakendada süüteomenetluses ette nähtud meetmeid. Politsei tegevust süüteomenetluses (nt

konfiskeerimisel) on võimalik vaidlustada menetlusseadustikus sätestatud korras

(väärteomenetluse korral vt menetlusaluse isiku õiguste ja kohustuste kohta ning kohtuvälise

menetleja tegevuse peale kaebamise kohta väärteomenetluse seadustiku §-d 19 ja 76 jj). Kuna

seadus ei luba õiguskantsleril sekkuda süüteomenetlusse (õiguskantsleri seaduse § 25 lg 2), tuleb

süüteomenetluses kasutada menetlusseadustikus sätestatud õiguskaitsevahendeid.

4

Oma kohtuasja läbivaatamisel on puudutatud isikul võimalik taotleda asjassepuutuva seaduse (sh

KarS § 1511) põhiseadusevastaseks tunnistamist (põhiseaduse § 15 lg 1 teine lause). Sätte

kehtetuks tunnistamine sõltub lõppastmes Riigikohtust (põhiseaduse § 152 lg 2).

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Kristel Lekko 693 8443

[email protected]