3
õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse poole (abi puuduse korral).6 Seega võivad riigi antava abi
reeglid erineda eraõigusest, kus ülalpidamist antakse konkreetse inimese vajadustest ja tema
tavalisest elulaadist lähtudes, kui see on võimalik kohustatud poole varalist seisu arvestades
(perekonnaseaduse (PKS) §-d 99, 101 ja 102).
7. Vaidlusalune seadusesäte – TVTS § 12 lõige 4 – ei jäta inimest ilma PS § 28 lõikega 2 ette
nähtud abist. See säte välistab võimaluse, et elatusvahendite kaotuse korral hakkab inimene saama
samaaegselt mitut samaeesmärgilist sissetulekut, kui ta on samal ajal nii töövõimetu kui ka toitja
kaotanud. Praeguses asjas pole ka vaidlust selles, et emma-kumma hüvitise suurus ei vasta PS §
28 lõikes 2 ja Eestile siduvas rahvusvahelises õiguses ette nähtud abi ulatusele.
8. TVTS § 12 lõikes 4 ei ole öeldud, millise hüvitise inimene peaks valima. Inimesel on võimalik
valida toitjakaotuspensioni ja töövõimetoetuse vahel ning teha otsus suurema summa kasuks.
9. Veel tuleb arvestada, et riik on võtnud endale kohustuse maksta töövõimetoetust 16- ja 17-
aastastele lastele. Põhiseadus ja rahvusvaheline õigus seda ei nõua. Töövõimetuse korral tuleb
riigil asendussissetulekut maksta neile inimestele, kellelt saab vanust arvestades oodata, et nad
teenivad endale tööga ülalpidamist, kuid kellel pole võimalik seda tervise tõttu teha. Lapseealistelt
ülalpidamise teenimist ei oodata. Alaealise kasvatamise ja arendamise eest vastutavad eeskätt tema
vanemad, neil on kohustus tagada lapsele arenguks vajalikud elutingimused (PS § 27 lõige 3; lapse
õiguste konventsiooni art 18 lg 1, art 27 lg 2). Ka Euroopa Liidu õiguse ja Eestile siduvate
rahvusvaheliste lepingute kohaselt tuleb riikidel piirata alla 18-aastaste laste töötamist, eriti
koolikohustuslike laste töötamist. See on vajalik laste õiguste kaitseks.7
10. Riigikogu on otsustanud, et vanemad peavad oma alla 18-aastast last ülal pidama, sõltumata
sellest, kas laps õpib või töötab (PKS § 97 p 1). Kuigi Eestis võivad ka 16- või 17-aastased lapsed
töötada (töölepingu seaduse (TLS) §-d 7) või töö otsimiseks end töötuna arvele võtta
(tööturumeetmete seaduse § 8 lõike 4 punkt 1), on Riigikogu seadnud laste – eriti
koolikohustuslike laste – töötamisele lapsi kaitsvad lisatingimused (TLS § 7 lg 2; § 49 lg 1, § 51
lg 2 jne). Noor on koolikohustuslik kuni põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni
(põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lg 2).
11. Niisiis ei ole 16- ja 17-aastastel lastel õigust nõuda püsiva töövõimetuse korral (PS § 28 lõike 2
alusel) riigilt abi. Seetõttu ei saa TVTS § 12 lõiget 4 pidada PS § 28 lõikega 2 vastuolus olevaks.
IV. Hinnang põhiseaduse § 12 lõike 1 rikkumise kohta
12. TVTS § 12 lõikes 4 sätestatu kehtib võrdselt kõigi inimeste kohta, kellel on õigus saada
toitjakaotuspensioni. Kuna PS § 28 lõige 2 ei nõua, et püsivalt töövõimetule ja toitja kaotanud
inimesele tuleb maksta korraga kaht sotsiaalkindlustushüvitist, ei saa ka kerkida küsimust erineva
kohtlemise kohta. Kui Riigikohus siiski leiab, et tuleb hinnata TVTS § 12 lõike 4 vastavust
PS § 12 lõikele 1, siis on erineva kohtlemise hindamiseks võimalik moodustada vähemalt kaks
gruppi.
6 Riigikohtu üldkogu otsus asjas 5-20-3, p 41 jj; parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta art 13;
sotsiaalseadustiku üldosa seaduse eelnõu (93 SE) seletuskiri, lk 19; Annus, T., Aaviksoo, B. Sotsiaalhoolekanne kui
põhiõigus. Juridica, 2002.
7 Nõukogu direktiiv 94/33/EÜ noorte kaitse kohta tööl; Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioon
(nr 182) „Lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamine“ ja Rahvusvahelise
Tööorganisatsiooni (ILO) töölevõetava isiku vanuse alammäära konventsioon (nr 138), vt ka Lapse Õiguste Komitee
üldkommentaar nr 20 (lapse õigused teismeeas, 2016), üldkommentaar nr 17 (lapse õigus puhkusele, jõudeajale,
mängule, meelelahutuslikule tegevusele, kultuurile ja kunstile, 2013).