Arvamus

Villu Kõve

Riigikohus

[email protected]

Teie 20.09.2024 nr 5-24-26/3

Meie 15.10.2024 nr 9-2/241500/2405936

Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-24-26

Lugupeetud Riigikohtu esimees

Palusite arvamust asjas, milles Tallinna Halduskohus leidis, et töövõimetoetuse seaduse

§ 12 lõige 4 on osaliselt vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 lõikega 2 ja § 12 lõikega 1,

kuna see säte ei võimalda maksta töövõimetoetust toitjakaotuspensioni saavale inimesele.

Leian, et töövõimetoetuse seaduse § 12 lõige 4 on Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlas.

Põhiseaduse § 12 ega § 28 lõige 2 ei kohusta korraga maksma pensioni ja töövõimetoetust. Millise

toetuste ja hüvitiste süsteemi toel tagatakse inimeste väärikas äraelamine vanaduse, töövõimetuse,

toitjakaotuse ja puuduse korral on rahvaesinduse otsustada. Keelatud on inimeste piisava abita

jätmine ja meelevaldne erinev kohtlemine.

Kokkuvõte

Kui 16- ja 17-aastasel noorel on tuvastatud vähenenud töövõime, makstakse talle töövõimetoetust.

Kui noor kaotab toitja, tuleb tal valida toitjakaotuspensioni ja töövõimetoetuse vahel, mõlemat

korraga ei maksta. Siiski on tal vajadusel õigus muudele toetustele ja teenustele, näiteks puudega

inimeste sotsiaaltoetustele.

16- ja 17-aastastelt ei saa oodata, et nad suudavad ennast ise tööga ülal pidada. Alla 18-aastast last

peavad perekonnaseaduse kohaselt ülal pidama tema vanemad. Seega ei ole riik kohustatud

vähenenud töövõimega noorele töövõimetoetust maksma, kuid mõistagi on tänuväärne, kui riik

seda teeb. Riigikogu ongi otsustanud, et töövõimetoetust võib saada alates 16. eluaastast. Samas

on Riigikogu otsustanud, et korraga ei maksta töövõimetoetust ja pensioni.

Õigusliku küsimuse tuum seisneb selles, kas 16- ja 17-aastased noored saavad põhiseadusele

tuginedes nõuda, et toitja kaotuse korral määratakse neile toitjakaotuspension ja jätkatakse ka

töövõimetoetuse maksmist.

Leian, et põhiseadus ega rahvusvaheline õigus sellist nõudeõigust ei anna. Laste ja puuetega

inimeste õiguste edendamise eesmärke silmas pidades oleks toitja kaotanud noorele nii

toitjakaotuspensioni kui töövõimetoetuse maksmine aga tervitatav poliitiline valik. Oluline oleks

ka see, et asendussisissetulekud ja toetused oleksid seadustes selgelt eristatud ja nende maksmine

põhineks läbival loogikal. Praegu see nõnda paraku ei ole.

I. Vaidlustatud säte

Töövõimetoetuse seadus (TVTS) sätestab:

2

„§ 12. Õigus töövõimetoetusele

(4) Töövõimetoetusele ei ole õigust isikul, kellele makstakse pensioni, […].“

II. Asjassepuutuvus

1. Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema põhivaidluse lahendamisel

asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lõige 1 ja § 14 lõike 2

esimene lause). Konkreetses asjas algatatud põhiseaduspärasuse kontrolli puhul on asjassepuutuv

säte see, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele

mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse

korral.1

2. Kui TVTS § 12 lõige 4 oleks põhiseadusvastane ja kehtetu, oleks kohus pidanud jõudma

seisukohale, et Eesti Töötukassal ei olnud põhjust keelduda kaebajale töövõimetoetuse

määramisest. Seega on TVTS § 12 lõige 4 asjassepuutuv.

III. Hinnang põhiseaduse § 28 lõike 2 rikkumise kohta

3. Tallinna Halduskohus leidis, et TVTS § 12 lõikes 4 sätestatud piirang ei taga kaebajale õigust

saada riigilt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 lõikega 2 ette nähtud abi.

4. Põhiseaduse § 28 lõige 2 ja rahvusvaheline õigus (Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeks art 54 ja

art 60; parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta art 12, majanduslike, sotsiaalsete ja

kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti2 art 9) näevad ette, et riik loob

sotsiaalkindlustussüsteemid, mis mh tagavad elatusvahendid nii püsivalt töövõimetule inimesele

kui ka lapsele või lesele, kes kaotab toitja surma tõttu elatusallika.

5. Põhiseadus ega rahvusvaheline õigus ei nõua, et juhul, kui inimene on kaotanud toitja ja ta on

samal ajal ka püsivalt töövõimetu, peaks riik talle elatusvahendite tagamiseks maksma korraga

kahte sotsiaalkindlustushüvitist (PS § 28 lõige 2; Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi art 68

punkt c3; piiriüleste juhtude kohta ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) 883/2004

art 53 punkt 1). Oluline on, et üks riigi makstavaid sotsiaalkindlustushüvitisi tagab inimesele

piisavad elatusvahendid.

6. Sotsiaalkindlustussüsteemid on loodud muu hulgas selleks, et riik saaks pakkuda töövõimetutele

ja toitja kaotanud inimestele piisavas ulatuses elatusvahendeid.4 Riigi antava hüvitise eesmärk ei

pea olema kompenseerida kõiki vajadusi, mis inimesel võivad tekkida.5 Nii ei pea riik toitja

kaotuse korral asuma toitja asemele ja tagama ülalpeetavale samasuguses määras elatusvahendeid,

nagu toitja tagas või oleks pidanud perekonnaõiguse normide järgi tagama. Kui inimesele ei piisa

sotsiaalkindlustushüvitisest (nt töövõimetoetusest), on tal õigus küsida abi (ülalpidamist) oma

perekonnalt. Kui perekonnalt pole võimalik abi saada või kui sellest abist ei piisa, siis on inimesel

1 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 5-24-7, p 13. 2 Vt ka ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee üldkommentaari nr 19 p-d 20 ja 21. 3 Vt Nickless, J. European Code of Social Security. Short Guide, lk 69. 4 Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi art-d 56 ja 62; parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta art 12 (vt ka

Euroopa Sotsiaalsete Õiguste Komitee praktika kokkuvõtet lk 120-121); majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste

õiguste rahvusvahelise pakti art 9 (vt ka majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee üldkommentaari nr

19 p 22). 5 Annus, T., Aaviksoo, B. Sotsiaalhoolekanne kui põhiõigus. Juridica, 2002.

3

õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse poole (abi puuduse korral).6 Seega võivad riigi antava abi

reeglid erineda eraõigusest, kus ülalpidamist antakse konkreetse inimese vajadustest ja tema

tavalisest elulaadist lähtudes, kui see on võimalik kohustatud poole varalist seisu arvestades

(perekonnaseaduse (PKS) §-d 99, 101 ja 102).

7. Vaidlusalune seadusesäte – TVTS § 12 lõige 4 – ei jäta inimest ilma PS § 28 lõikega 2 ette

nähtud abist. See säte välistab võimaluse, et elatusvahendite kaotuse korral hakkab inimene saama

samaaegselt mitut samaeesmärgilist sissetulekut, kui ta on samal ajal nii töövõimetu kui ka toitja

kaotanud. Praeguses asjas pole ka vaidlust selles, et emma-kumma hüvitise suurus ei vasta PS §

28 lõikes 2 ja Eestile siduvas rahvusvahelises õiguses ette nähtud abi ulatusele.

8. TVTS § 12 lõikes 4 ei ole öeldud, millise hüvitise inimene peaks valima. Inimesel on võimalik

valida toitjakaotuspensioni ja töövõimetoetuse vahel ning teha otsus suurema summa kasuks.

9. Veel tuleb arvestada, et riik on võtnud endale kohustuse maksta töövõimetoetust 16- ja 17-

aastastele lastele. Põhiseadus ja rahvusvaheline õigus seda ei nõua. Töövõimetuse korral tuleb

riigil asendussissetulekut maksta neile inimestele, kellelt saab vanust arvestades oodata, et nad

teenivad endale tööga ülalpidamist, kuid kellel pole võimalik seda tervise tõttu teha. Lapseealistelt

ülalpidamise teenimist ei oodata. Alaealise kasvatamise ja arendamise eest vastutavad eeskätt tema

vanemad, neil on kohustus tagada lapsele arenguks vajalikud elutingimused (PS § 27 lõige 3; lapse

õiguste konventsiooni art 18 lg 1, art 27 lg 2). Ka Euroopa Liidu õiguse ja Eestile siduvate

rahvusvaheliste lepingute kohaselt tuleb riikidel piirata alla 18-aastaste laste töötamist, eriti

koolikohustuslike laste töötamist. See on vajalik laste õiguste kaitseks.7

10. Riigikogu on otsustanud, et vanemad peavad oma alla 18-aastast last ülal pidama, sõltumata

sellest, kas laps õpib või töötab (PKS § 97 p 1). Kuigi Eestis võivad ka 16- või 17-aastased lapsed

töötada (töölepingu seaduse (TLS) §-d 7) või töö otsimiseks end töötuna arvele võtta

(tööturumeetmete seaduse § 8 lõike 4 punkt 1), on Riigikogu seadnud laste – eriti

koolikohustuslike laste – töötamisele lapsi kaitsvad lisatingimused (TLS § 7 lg 2; § 49 lg 1, § 51

lg 2 jne). Noor on koolikohustuslik kuni põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni

(põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lg 2).

11. Niisiis ei ole 16- ja 17-aastastel lastel õigust nõuda püsiva töövõimetuse korral (PS § 28 lõike 2

alusel) riigilt abi. Seetõttu ei saa TVTS § 12 lõiget 4 pidada PS § 28 lõikega 2 vastuolus olevaks.

IV. Hinnang põhiseaduse § 12 lõike 1 rikkumise kohta

12. TVTS § 12 lõikes 4 sätestatu kehtib võrdselt kõigi inimeste kohta, kellel on õigus saada

toitjakaotuspensioni. Kuna PS § 28 lõige 2 ei nõua, et püsivalt töövõimetule ja toitja kaotanud

inimesele tuleb maksta korraga kaht sotsiaalkindlustushüvitist, ei saa ka kerkida küsimust erineva

kohtlemise kohta. Kui Riigikohus siiski leiab, et tuleb hinnata TVTS § 12 lõike 4 vastavust

PS § 12 lõikele 1, siis on erineva kohtlemise hindamiseks võimalik moodustada vähemalt kaks

gruppi.

6 Riigikohtu üldkogu otsus asjas 5-20-3, p 41 jj; parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta art 13;

sotsiaalseadustiku üldosa seaduse eelnõu (93 SE) seletuskiri, lk 19; Annus, T., Aaviksoo, B. Sotsiaalhoolekanne kui

põhiõigus. Juridica, 2002. 7 Nõukogu direktiiv 94/33/EÜ noorte kaitse kohta tööl; Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioon

(nr 182) „Lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamine“ ja Rahvusvahelise

Tööorganisatsiooni (ILO) töölevõetava isiku vanuse alammäära konventsioon (nr 138), vt ka Lapse Õiguste Komitee

üldkommentaar nr 20 (lapse õigused teismeeas, 2016), üldkommentaar nr 17 (lapse õigus puhkusele, jõudeajale,

mängule, meelelahutuslikule tegevusele, kultuurile ja kunstile, 2013).

4

Võrreldavad grupid

13. Tallinna Halduskohus leidis oma otsuses (punktid 17-19), et TVTS § 12 lõike 4 järgi

koheldakse 16-aastaseid ja vanemaid vähenenud töövõimega inimesi töövõimetoetuse maksmisel

erinevalt, sõltuvalt sellest, kas nad on kaotanud ülalpidamiskohustusega vanema või mitte. Kohtu

hinnangul seisneb erinev kohtlemine selles, et ühel juhul saab inimene töövõimetoetust ja

vanemalt elatist või riigi elatisabi ning teisel juhul saab inimene vaid toitjakaotuspensioni.

14. Eri vanusegruppidele kehtivad erinevad toitjakaotuspensioni ja elatise maksmise reeglid,

sõltuvalt sellest, kas abivajajad on 16–17-aastased, 18–20-aastased; 21–23-aastased või

24-aastased ja vanemad (PKS § 97, riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 20 lg 2 p 1).

Tuleb arvestada ka seda, et mõlemal vanemal on kohustus last ülal pidada ning elatise suurus ei

võrdu alati miinimumelatisega, vaid sõltub peret puudutavatest asjaoludest. Seega on konkreetset

kaebust arvestades kõige sarnasemas olukorras

a) 16- ja 17-aastased vähenenud töövõimega lapsed, kelle mõlemad vanemad on elus;

b) 16- ja 17-aastased vähenenud töövõimega lapsed, kelle üks vanem on elus.

15. Vähenenud töövõime annab mõlemasse gruppi kuuluvatele lastele õiguse saada

töövõimetoetust. TVTS § 12 lõige 4 toob aga kaasa teise grupi erineva kohtlemise, sest nemad ei

või töövõimetoetust saada, kui nad valivad toitjakaotuspensioni. Neil võrreldavatesse gruppidesse

kuuluvatel lastel on õigus saada sotsiaalkindlustushüvitisi ja ka ülalpidamist, mis esimese grupi

puhul jaguneb kahe vanema vahel.

16. Küsida võib ka nii, kas 16- ja 17-aastaseid vähenenud töövõimega lapsi ülal pidama kohustatud

vanemaid koheldakse erinevalt, olenevalt sellest, kui suur on nende ülalpidamiskoormus. Võib

eeldada, et üksikvanem peab kandma suuremat ülalpidamiskoormust kui kahe vanemaga peres

kumbki vanem eraldi.

Erineva kohtlemise tagajärjed pere majanduslikule toimetulekule

17. Võib eeldada, et TVTS § 12 lõikes 4 sätestatud piirangu eesmärk on kasutada

sotsiaalkindlustusvahendeid otstarbekalt ja säästlikult. Kui laps või lesk on kaotanud toitja või

inimene on püsivalt töövõimetu, tuleb inimesele tagada esmalt sotsiaalkindlustushüvitis, mis

võimaldab talle piisavalt elatusvahendeid (vt ka p-d 5 ja 6). Riik võib maksta inimesele teist

sotsiaalkindlustushüvitist, aga ei pea seda tegema, kui inimesele on elatusvahendid juba ühe

sotsiaalkindlustushüvitisega tagatud. Kahe sotsiaalkindlustushüvitise samaaegne maksmine

tähendaks sisuliselt seda, et riik tagaks kattuvas osas inimesele elatusvahendid kaks korda.

18. Praeguses olukorras on tegemist pikka aega tagasi seatud eesmärgiga, sest kõnealune piirang

oli sätestatud nii 5. detsembril 2001 vastu võetud riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 6 kui ka

26. juunil 1998 vastu võetud riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 6. Mõlema seadusega

kehtestati, et inimesel ei ole õigust saada ühel ja samal ajal toitjakaotuspensioni ja

töövõimetuspensioni. Sarnaseid piiranguid on Riigikogu kehtestanud ka teiste

sotsiaalkindlustushüvitiste samaaegse saamise kohta (nt töötuskindlustuse seaduse § 3 lg 2 p 5).

19. On selge, et ühe vanema kaotanud vähenenud töövõimega 16- või 17-aastased lapsed on

märkimisväärselt keerulisemas ja haavatavamas olukorras kui need 16- ja 17-aastased vähenenud

töövõimega lapsed, kelle mõlemad vanemad on elus. Kuidas ja mil määral mõjutab vanema

kaotanud laste majanduslikku toimetulekut TVTS-is sätestatud nõue valida toitjakaotuspensioni ja

töövõimetoetuse vahel, sõltub paljudest teguritest.

5

20. Üldjuhul on töövõimetoetus suurem kui toitjakaotuspension. Töövõimetoetuse suurus on

keskmiselt 352 eurot kuus osalise töövõime korral ja 617 eurot kuus puuduva töövõime korral.

Toitjakaotuspensioni suurus sõltub toitja vanaduspensioni suurusest ning toitjakaotuspensioni

saama õigustatud pereliikmete arvust (RPKS § 21). 2023. aastal jäi 87 protsenti

toitjakaotuspensioni väljamaksetest vahemikku 130–290 eurot.8 Suurim toitjakaotuspensioni

väljamakse oli ligi 2150 eurot ning väikseim ligi 30 eurot.9

21. Toitjakaotuspension või töövõimetoetus võib katta osaliselt ja mõnel juhul ka täielikult lapse

ülalpidamiskulud. PKS-i kohaselt saab elatise arvutamisel sissetulekutena arvesse võtta üksnes

lapsetoetust ja lasterikka pere toetust (PKS § 101 lg 5). Siiski võib teistele perekonnaseaduse

sätetele tuginedes eeldada, et vanemad ei pea andma lapsele ülalpidamist selles osas, mida saab

katta lapse muude sissetulekuga, kui see sissetulek on mõeldud elatusvahendite tagamiseks (vt

PKS § 99, § 102 lg 2, § 127, § 130, § 132 lg 1). Ka erialakirjanduses on leitud, et lapse sissetulek

võib osaliselt katta lapse vajadusi, mistõttu peaks lapse abivajadus olema elatisnõude rahuldamise

eeldus või mõjuv põhjus elatise vähendamiseks.10 Elatise asjus tehtud kohtuotsused kinnitavad, et

lapsevanema panus lapse ülalpidamisse on sellevõrra väiksem, mil määral saab laps oma

igapäevaseid vajadusi rahuldada töövõimetoetuse või toitjakaotuspensioni arvelt.11

23. Seevastu on kohus leidnud, et tavapärasest igapäevaste vajaduste katmiseks määratud elatisest

ei ole õige maha arvata puudega lapse toetust, mida laps saab kasutada puudega seotud teenuste

saamiseks ja sobivate huvialadega tegelemiseks.12

24. Puuetega inimestele ettenähtud sotsiaaltoetusi makstakse puudest tingitud lisakulude

hüvitamiseks (puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 1 lg 2). Nii makstakse kuni

15-aastasele noorele puudega lapse toetust, aga kui laps saab 16-aastaseks, asendatakse see

puudega tööealise inimese toetusega (PISTS §-d 6 ja 7). Samuti on võimalik saada õppetoetust, et

hüvitada õppimisel puudest tingitud lisakulusid näiteks gümnaasiumis või kutsekoolis, ja

täiendkoolitustoetust, et katta tasemeõppe või täiendkoolituse kulutusi (PISTS § 10 ja § 12).

25. Kuna puudega tööealise inimese toetus on puudega lapse toetusest märgatavalt väiksem

(suurimas määras toetuste erinevus on ligi viiekordne, 2024. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 4),

on mõistetav, et pered näevad alates 16. eluaastast makstavat töövõimetoetust toetusena, mis aitab

kompenseerida puudest tingitud lisakulutusi. Töövõimetoetus on siiski mõeldud selleks, et tagada

sissetulek inimesele, kelle töötamine on takistatud pikaajalise tervisekahjustuse tõttu

(TVTS § 1 lg 1, § 11).

26. Kui ülalpidamist andma kohustatud vanemaid on kaks, võib eeldada, et kummagi kanda jääv

osa on väiksem kui summa, mida peab maksma üksikvanem. Alati ei pruugi see nii olla, sest elatise

suurus sõltub muu hulgas ka vanemate varalisest seisust ning kohtul on võimalik määrata

miinimumelatisest nii suurem kui ka väiksem elatis (PKS § 102 lõiked 2 ja 3, § 105 lg 2). Näiteks

võib ka juhul, kui lapse mõlemad vanemad on elus, jääda suur osa ülalpidamisest suurte

sissetulekutega vanema õlule, sest teine vanem on töövõimetu. Perekonda puudutavad sündmused

(nt raske haigus, töö kaotus või töö leidmine) võivad mõjutada kogu pere tavalist elulaadi ning

8 Perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus, lk 5. 9 Samas. 10 Uusen-Nacke, T. Ülalpidamisnõue kohtuveskis. Kas ja mis ulatuses rakendub alaealise lapse ülalpidamisasjades

uurimisprintsiip? – Juridica 2023/6. 11 Nt Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 2-22-938, p 11; Harju Maakohtu otsus asjas nr 2-21-130103, p 22, vt ka

Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas 2-17-7798 (õppiva alla 21-aastase lapse kohta). 12 Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 2-22-58, p-d 78-81; Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 2-17-4165, p 10.

6

vanemate ülalpidamiskoormust olenemata sellest, kas ülalpidamiskohustusega vanemaid on kaks

või üks.

27. Ülalpidamist peavad andma ka vanavanemad, kui lapse vajadused jäävad piisavalt katmata,

näiteks siis, kui vanem on surnud (PKS § 96 lg 2, § 97 p 1, § 105).13 Kui elatist on vanemalt raske

kätte saada, on võimalik, et vanavanematel tekib asenduskohustusena kohustus lapsele elatist

maksta (PKS § 106 lg 2).14 Samuti on lapsel teatud tingimuste täitmisel õigus saada riigilt hüvitist

ehk elatisabi nii kohtumenetluse kui ka täitemenetluse kestel (perehüvitiste seaduse § 47 jj).

28. Kokkuvõttes sõltub TVTS § 12 lõikes 4 kehtestatud piirangu tagajärgede raskus

toitjakaotuspensioni ja töövõimetoetuse suurusest, lapse vajadustest, vanemate sissetulekutest

ning muudest ülalpidamist mõjutavatest asjaoludest. Perekonnaseaduse ülalpidamise regulatsioon

peaks aitama kindlustada, et lapse vajadused on rahuldatud siis, kui laps saab töövõimetoetust, ja

ka siis, kui ta saab toitjakaotuspensioni.

Erineva kohtlemise mõju lapse muudele õigustele

29. Asjaolu, et vanema kaotanud 16- või 17-aastane laps peab valima toitjakaotuspensioni ja

töövõimetoetuse vahel, ei mõjuta tema muid õigusi, mis tal on vähenenud töövõime tõttu. Otsus

töövõime vähenemise kohta jääb kehtima ka siis, kui inimene töövõimetoetust ei taotle

(TVTS § 11 jj). Näiteks on vähenenud töövõimega inimesel sõltumata töövõimetoetuse saamisest

õigus riigi rahastusega abivahendile ja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenustele (sotsiaalhoolekande

seaduse § 47 lg 1, § 59 lg 1). Samuti jääb lapsel alles õigus saada puudetoetusi vastavalt tuvastatud

puude raskusastmele ja liigile.

Järeldus

30. Riik ei pea maksma inimesele töövõime vähenemise korral sotsiaalkindlustushüvitist

elatusvahendite tagamiseks, kui ta juba maksab talle sotsiaalkindlustushüvitist toitja kaotuse

korral. Inimesel on õigus valida kas töövõimetoetus või toitjakaotuspension, lähtuvalt sellest,

kumb neist on suurem. Nii on riigil võimalik sotsiaalkindlustusvahendeid otstarbekalt ja säästlikult

kasutada. TVTS § 12 lõikest 4 tingitud erineva kohtlemise tagajärgi lapse majanduslikule

toimetulekule tasakaalustab perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamise regulatsioon. Vähenenud

töövõimega seotud muid õigusi ei mõjuta see, kui inimene valib töövõimetoetuse asemel

toitjakaotuspensioni. Seetõttu ei ole kõnealune säte vastuolus PS § 12 lõikest 1 tulenevat võrdse

kohtlemise põhimõttega osas, milles see ei võimalda töövõimetoetuse maksmist 16- ja 17-

aastastele vähenenud töövõimega lastele, kes saavad toitjakaotuspensioni.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Angelika Sarapuu 693 8411, [email protected]

Merle Malvet 693 8426, [email protected]

13 Nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3‑2‑1‑35‑17, p 29, Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 2-17-

1696, p-d 14 ja 15. 14 Nt Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 2-21-9339.