| Dokumendiregister | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
| Viit | 6-1/2646-1 |
| Registreeritud | 22.10.2024 |
| Sünkroonitud | 23.10.2024 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 6 Rahvusvahelise koostöö korraldamine |
| Sari | 6-1 EL otsustusprotsessidega seotud dokumendid (eelnõud, seisukohad, töögruppide materjalid, kirjavahetus) |
| Toimik | 6-1/2024 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Välisministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Välisministeerium |
| Vastutaja | Silver Tammik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Strateegia ja teenuste juhtimise valdkond, EL ja rahvusvahelise koostöö osakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga. |
Tere
Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest Euroopa Liidu Kohtu lahenditest septembris 2024. Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle kokkuvõtte üles Välisministeeriumi kodulehele.
Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid:
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
Olulisemad EL Kohtu lahendid ja kohtujuristi ettepanekud:
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest.
EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud).
Tervitades
Heli Hirsik
Vanemjurist | Juriidiline osakond
+372 637 7432 | +372 509 9622
Välisministeerium
Islandi välljak 1 | 15049 Tallinn
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
o C-109/23: Jemerak (eelotsus – õigusabiteenuste osutamise keeld)
o C-247/23: Deldits (kohtujuristi ettepanek – sugu puudutavate andmete
parandamine)
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
o C-611/22 P ja C-625/22 P: Illumina vs. komisjon (apellatsioonkaebus –
koondumise läbivaatamine)
o C-603/22: M.S. jt (eelotsus – alaealise õigus kaitsjale)
o C-498/22, C-499/22, C-500/22: Novo Banco jt (eelotsus – krediidiasutuste
saneerimine)
o C-351/22: Neves 77 Solutions (eelotsus – keelatud tehingu eest saadud
summade konfiskeerimine)
o C-29/22 P ja C-44/22 P: KS ja KD vs. nõukogu jt (apellatsioonkaebus – ÜVJP
kohtulik kontroll)
o C-557/23: SPAR Magyarország (eelotsus – põllumajandustoodete
reguleeritud hinnad)
o C-768/21: Land Hessen (eelotsus – andmekaitse järelevalveasutuse
ülesanded)
o C-792/22: Energotehnica (eelotsus – õigus tõhusale õiguskaitsevahendile)
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
———————————————————————————————— C-109/23: Jemerak (eelotsus – õigusabiteenuste osutamise
keeld) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 5. septembril 2024
Saksamaa kodanikud soovisid osta Berliinis asuva korteri, mille müüja oli Venemaal asutatud
juriidiline isik, kuid notar keeldus müügilepingut tõestamast ja täitmast, sest kahtlustas, et ta rikuks
liidu piiravat meedet – määruse nr 833/2014 artikli 5n lõikes 2 sätestatud keeldu, mille kohaselt on
keelatud õigusabiteenuste otsene või kaudne osutamine Venemaa valitsusele ja Venemaal asutatud
juriidilistele isikutele. Saksamaa kohus küsis vaidlust lahendades Euroopa Kohtult, kuidas keeldu
tõlgendada.
Kohus selgitas, et määruse nr 833/2014 artikli 5n lõikes 2 nimetatud „õigusabiteenus“ kujutab
endast majandustegevust, mis põhineb teenuseosutaja ja kliendi vahelisel suhtel, mille ese on
õigusliku arvamuse andmine, milles teenuseosutaja annab õigusküsimustes arvamuse seda
palunud isikutele. Sellised õigusabiteenused eristuvad selgelt ametiasutuste või muude üksuste
tegevusest, kellele riik on usaldanud üldise huvi ülesande täitmise ja kellele on selleks antud kodanike
suhtes teatavad siduvad volitused (nagu Saksa notarid).
Kohus tõdes, et seadusandja ei ole kehtestanud üldist keeldu osaleda tehingus pelgalt seetõttu, et teine
tehingupool on Venemaal asutatud juriidiline isik, ega ka keeldu võõrandada liidu territooriumil
asuvat ja Venemaal asutatud juriidilisele isikule kuuluvat kinnisasja. Külmutatud on vaid määruse
lisas ammendavalt loetletud isikute vara. Kui õigusabiteenuste osutamise keeld laieneks sellisele
tõestamistoimingule, nagu seda teevad Saksa notarid, oleksid keelu tagajärjed liikmesriikides
erinevad, sest mõnes liikmesriigis osutuksid üldiselt lubatud tehingud praktikas võimatuks – see aga
ei saanud olla seadusandja kavatsus.
Lisaks leidis kohus, et Venemaal asutatud juriidilisele isikule kuuluva kinnisasja müügilepingu
notariaalne tõestamine niisugusel kujul, nagu see on reguleeritud Saksa õiguses, ei ole vastuolus
eesmärgiga muuta liidu territooriumil tegutsevatele Venemaa juriidilistele isikutele oma äritegevuse
jätkamine raskemaks ja mõjutada Venemaa majandust. Kuna kehtestatud ei ole üldist Venemaal
asutatud juriidiliste isikutega äritehingute tegemise keeldu, ei saa kinnisasja müügilepingu
notariaalne tõestamine kohtu hinnangul kuidagi kaasa aidata ka piiravatest meetmetest
kõrvalehoidmisele.
Tõestatud lepingu täitmiseks vajalike toimingute osas tuleb eelotsusetaotluse esitanud Saksa
kohtul vaidlust lahendades hinnata iga notari ülesande puhul, kas see eeldab, et notar annab pooltele
õigusabi vastavalt „õigusabiteenuse“ tõlgendusele; esmapilgul tundus kohtule, et õigusabi ei anta.
Seega kohus järeldas, et Venemaal asutatud juriidilistele isikutele õigusabiteenuste osutamise keelu
alla ei kuulu: liikmesriigi notari poolt selles liikmesriigis asuva ja Venemaal asutatud juriidilisele
isikule kuuluva kinnisasja müügilepingu tõestamine; toimingud tõestatud lepingu täitmiseks,
mida notar teeb koormatiste kustutamiseks, müügihinna tasumiseks, omandi ülemineku kandmiseks
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
kinnistusraamatusse; tõlketeenused, mis abistavad juriidilise isiku esindajat, kes ei valda
tõestamismenetluse keelt.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-247/23: Deldits (kohtujuristi ettepanek – sugu
puudutavate andmete parandamine) ————————————————————————————————
Kohtujuristi ettepanek, 12. septembril 2024
Iraani kodanik, keda tunnustati Ungaris 2014. aastal pagulasena ja kes kanti varjupaigaregistrisse
naissoost isikuna, esitas 2022. aastal taotluse, milles palus parandada varjupaigaregistris märgitud
soo meheks ning muuta eesnime. Menetluse käigus esitas ta eriarstide tõendid, mis kinnitasid tema
transseksuaalsust. Ungari pädev asutus tegi otsuse, millega jättis taotluse rahuldamata, sest kaebaja
ei olnud tõendanud, et tema sugu oli kirurgiliselt muudetud.
Eelotsusetaotluse esitanud Ungari kohus küsis, kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 16 (õigus
andmete parandamisele) nõuab, et liikmesriigi asutus parandaks registris isikuandmed isiku soo
kohta, kui need andmed on pärast registrisse kandmist muutunud. Samuti soovis Ungari kohus teada,
millised tõendid peab esitama isik, kes soovib parandada oma sugu puudutavat registrikannet
isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 16 alusel.
Kohtujurist märkis, et kohtuasja faktiliste asjaolude kohaselt määratles kaebaja end juba 2014. aastal,
kui Ungari tunnustas kaebaja pagulaseseisundit, transsoolise mehena. Seetõttu oli
varjupaigaregistrisse tehtud kanne algusest peale ebaõige. Sellist kannet peab isikuandmete kaitse
määruse kohaselt olema võimalik parandada. Seejuures ei või liikmesriikide kehtestatud õiguslik
raamistik piirata isiku õigust andmeid parandada ega selle õiguse kasutamist. Kohtujurist jõudis
järeldusele, et liikmesriigi asutus peab parandama pagulase sugu puudutavad ebaõiged
isikuandmed.
Seejärel selgitas kohtujurist, et liikmesriigi asutus võib andmete parandamist taotlevalt isikult nõuda
mõistlikke tõendeid, mis tõendavad andmete ebaõigsust, arvestades nende kogumise või töötlemise
eesmärke. Viidates Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, lisas kohtujurist, et kaebaja ei pea
tõendama, et talle on tehtud operatsioon sooliseks üleminekuks.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
———————————————————————————————— C-611/22 P ja C-625/22 P: Illumina vs. komisjon
(apellatsioonkaebus – koondumise läbivaatamine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 3. septembril 2024
Illumina on Ameerika Ühendriikides asutatud äriühing, kes pakub geneetilise ja genoomilise analüüsi
järjendamis- ja massiivipõhiseid lahendusi. Ilumina plaanis omandada ainukontrolli teise Ameerika
Ühendriikides asutatud äriühingu Graili üle, kes töötab välja vähivormide varase sõeluuringu
vereproovi teste. Kuna Illumina ja Graili käibed ei ületanud asjakohaseid künniseid, sest Grailil ei
olnud mingit käivet Euroopa Liidus ega mujal maailmas, ei teatatud sellest koondumisest Euroopa
Komisjonile.
Komisjonile esitati selle koondumise kohta kaebus ja ta palus liikmesriikidel esitada määruse
nr 139/2004 (kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle) kohane üleandmistaotlus
koondumise läbivaatamiseks. Prantsuse riiklik konkurentsiasutus esitaski üleandmistaotluse, millega
liitusid Islandi, Norra, Belgia, Madalmaade ja Kreeka riiklikud konkurentsiametid. Komisjon
rahuldas oma otsustega nii üleandmistaotluse kui ka liitumistaotlused. Illumina esitas komisjoni
otsuste peale hagi Üldkohtusse. Üldkohus jättis Illumina hagi tervikuna rahuldamata. Illumina ja
Grail esitasid Üldkohtu otsuse peale apellatsioonkaebused Euroopa Kohtusse.
Euroopa Kohus tühistas Üldkohtu ja komisjoni otsused. Euroopa Kohus analüüsis oma otsuses
küsimust, kas komisjon võib määruse nr 139/2004 kohaselt nõustuda koondumise üleandmisega
olukorras, kus üleandmist taotleval liikmesriigil ei ole koondumiste kontrolli reguleerivate
õigusnormide kohaselt õigust seda koondumist läbi vaadata. Ta kontrollis määruse grammatilist,
ajaloolist, kontekstipõhist ja teleoloogilist tõlgendust ning asus seisukohale, et Üldkohtu tõlgendus
oli olnud osaliselt väär. Euroopa Kohtu sõnul ei saa liikmesriigid esitada komisjonile
üleandmistaotlust siis, kui asjaomane koondumine ei kuulu nende riigisiseste koondumiste
kontrolli reguleerivate õigusnormide kohaldamisalasse. Künnised, mis on kehtestatud selleks, et
teha kindlaks, kas koondumisest tuleb teatada või mitte, on koondumise osalistele olulised
ettenähtavuse ja õiguskindluse tagatised.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-603/22: M.S. jt (eelotsus – alaealise õigus kaitsjale)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 5. septembril 2024
Poolas alustati alaealiste M. S-i, J. W. ja M. P. suhtes kriminaalmenetlust. Nad kutsuti politseisse
ülekuulamisele. Neid ei teavitatud õigusest valida endale kaitsja või kasutada määratud kaitsja abi.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
Neile anti lugeda dokument, mis käsitles üldist teavet kahtlustatava õiguste ja kohustuste kohta
kriminaalmenetluses, kuid ei sisaldanud konkreetset viidet alaealiste õigustele ja kohustustele.
Kahtlustatavad kirjutasid dokumendile alla, tutvumata selle sisuga. Kohtuistungil tuvastas kohus, et
M. P. oli saanud 18-aastaseks, mistõttu Poola õiguse kohaselt oli M. P. puhul kohustus kaitsja abile
lõppenud. Kohus jättis M. P. kaitsja määramine otsuse siiski jõusse.
Poola kohus soovis eelotsusetaotlusega sisuliselt teada, kas direktiiviga 2016/800 (kahtlustatavate või
süüdistatavate laste menetluslikud tagatised kriminaalmenetluses) on vastuolus riigisisesed
õigusnormid, mis võimaldavad lapsi kahtlustatavana üle kuulata ilma kaitsja juuresolekuta. Teiseks
soovis Poola kohus teada, kas alaealise õigus kasutada määratud kaitsja abi lõpeb siis, kui ta on saanud
kriminaalmenetluse ajal 18-aastaseks. Kolmandaks soovis eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas
direktiiviga 2016/800 on vastuolus see, kui kahtlustatavad lapsed ei saa enne esimest ülekuulamist
lihtsas ja arusaadavas keeles teavet oma õiguste kohta. Lõpuks soovis Poola kohus teada, kas liidu
õigusega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei võimalda liikmesriigi kohtul tunnistada
vastuvõetamatuks tõendeid, mis põhinevad ülekuulamisel, millega rikuti alaealise õigust kaitsjale.
Euroopa Kohus selgitas, et direktiivis 2016/800 ei ole lastele ette nähtud võimalust loobuda õigusest
kaitsja abile. Lastele, kes on kahtlustatavad, tuleb riigisiseses õiguses anda konkreetne ja tegelik
võimalus kasutada kaitsja abi enne, kui politsei või muu õiguskaitseasutus neid esimest korda üle
kuulab. Need asutused ei või ülekuulamist läbi viia, kui asjaomane laps tegelikult sellist abi ei saa.
Seetõttu on liidu õigusega vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad lapsi
kahtlustatavana üle kuulata ilma kaitsja juuresolekuta. Euroopa Kohus lisas, et direktiivi
2016/800 järgi on isikutel, kes said kriminaalmenetluse ajal 18-aastaseks, jätkuvalt õigus kaitsja
abile, kui see on vajalik, võttes arvesse nende isikute küpsust ja haavatavust.
Seejärel selgitas Euroopa Kohus, et lapsed peavad saama teavet oma õiguste kohta niipea, kui neile
teatatakse, et nad on kahtlustatavad. Teave tuleb esitada kirjalikult või suuliselt lihtsas ja
arusaadavas keeles. Teabe andmisel tuleb arvesse võtta laste erivajadusi ja haavatavust. Isegi kui
riigisiseses õiguses on ette nähtud standarddokument kahtlustatavate kirjalikuks teavitamiseks nende
õigustest, ei saa seda dokumenti kasutada samas olukorras olevate laste teavitamiseks. Euroopa
Kohus rõhutas, et liikmesriigi kohus ei pea tunnistama vastuvõetamatuks süüstavad tõendid, mis on
kogutud direktiivis 2016/800 ette nähtud õigusi rikkudes, kuid seda tingimusel, et liikmesriigi kohtul
on võimalik kontrollida, kas neid õigusi on järgitud, ja teha rikkumise korral järeldused nende
tõendite tõendusliku väärtuse kohta.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-498/22, C-499/22, C-500/22: Novo Banco jt (eelotsus
– krediidiasutuste saneerimine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 5. septembril 2024
Portugali keskpank võttis 2014. aasta augustis krediidiasutuse Banco Espíritu Santo SA (BES) suhtes
saneerimismeetmeid ja asutas sildpanga Novo Banco, kellele anti üle teatavad BESi varad,
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
kohustused ja muud bilansivälised vahendid. Osa BESi kohustustest Novo Bancole üle ei antud ja
need jäid BESi vara hulka, sealhulgas jäi BESi vara hulka vastutus õigusnormide rikkumise eest ja
sellega seotud ettenägematud kulud. BESil on Hispaanias filiaal (edaspidi „BES Hispaania“).
Direktiivis 2001/24 (krediidiasutuste saneerimise ja likvideerimise kohta) on sätestatud, et kui
krediidiasutuse päritoluliikmesriigis võetakse krediidiasutuse suhtes saneerimismeetmeid ja see võiks
mõjutada kolmandate isikute huve filiaali asukohaliikmesriigis (vastuvõtvas liikmesriigis) ja
päritoluliikmesriigis võib meetme võtmise otsuse edasi kaevata, tuleb väljavõte otsusest avaldada
Euroopa Liidu Teatajas ja vastuvõtva liikmesriigi kahes üleriigilises ajalehes. Hispaania keskpank
avaldas Hispaania ametlikus väljaandes üldise teate kriisilahenduse meetmete võtmise kohta, kuid ei
teatanud, et osa BESi kohustust ei antud Novo Bancole üle.
BES Hispaania kliendid, kellel olid nõuded, mille eest vastutust Novo Bancole üle ei antud või mille
eest vastutus anti BESile tagasi, esitasid Hispaania kohtutesse Novo Banco vastu hagid. Hispaania
kõrgeimal kohtul, kes vaatas nende hagide kohta tehtud otsused läbi kassatsiooni korras, tekkis
eelkõige küsimus, kas juhul, kui direktiivi 2001/24 kohast teavitamiskohustust ei ole
saneerimismeetmete võtmisel täidetud, on saneerimismeetme tunnustamine vastuvõtvas liikmesriigis
kooskõlas põhiõigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, õiguskindluse põhimõtte ja kodakondsuse
alusel diskrimineerimise keeluga.
Euroopa Kohus otsustas, et direktiivis 2001/24 ette nähtud teabe avaldamise kohustuse täitmata
jätmine ei saa kaasa tuua saneerimismeetmete kehtetuks tunnistamist ega nende mõjude
kohaldamatust vastuvõtvas liikmesriigis. Samas tuleb iga liikmesriigi enda õiguskorras kehtestada
menetlusnormid, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse. Kui
saneerimismeetmeid ei ole avaldatud vastavalt direktiivile 2001/24, peab päritoluliikmesriigi õigus
võimaldama isikutel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi need meetmed mõjutavad ja kelle asu- või
elukoht on vastuvõtvas liikmesriigis, esitada nende meetmete peale kaebus mõistliku aja jooksul
alates hetkest, mil need meetmed neile teatavaks tehti, nad neist teada said või oleks mõistlikult
pidanud nendest teada saama.
Lisaks otsustas Euroopa Kohus, et õigusega omandile, õiguskindluse põhimõttega ja tarbijakaitse
põhimõttega ei ole põhimõtteliselt vastuolus see, kui vastuvõtvas liikmesriigis tunnustatakse
päritoluliikmesriigi selliste saneerimismeetmete mõju, millega nähakse ette sildpanga loomine ja
jäetakse saneeritava panga kohustuseks maksta välja lepingueelse või lepingulise kahju hüvitis.
Sellised meetmed tagavad üldise huvi eesmärki tagada pangandussüsteemi stabiilsus ja ennetada
süsteemset riski.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-351/22: Neves 77 Solutions (eelotsus – keelatud
tehingu eest saadud summade konfiskeerimine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 10. septembril 2024
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
Neves 77 Solutions (Neves) vahendas Ukraina ja India äriühingu vahel tehingut 32 raadiojaama
müügiks, millest 20 oli toodetud Venemaal. Rumeenia välisministeeriumi ekspordi järelevalve
osakond teatas Nevesile, et need raadiojaamad kuuluvad välisministri määruse kohasesse sõjaliste
kaupade nimekirja, et nendega seotud kaubandustehinguid võib läbi viia üksnes teatud tingimustel ja
et neid raadiojaamu puudutav vahendustehing kuulub nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP (piiravad
meetmed seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas) kohaldamisalasse.
Neves vaidles sellele vastu ja jätkas tehingu vahendamisega. Rumeenia maksuamet määras Nevesile
trahvi ja konfiskeeris lepingu alusel saadud tasu. Neves esitas haldustrahvi ja konfiskeerimismeetme
peale kaebuse Rumeenia kohtusse. Apellatsioonkaebust läbi vaadanud kohtul tekkis küsimus, kas
otsuses 2014/512 ette nähtud keeld on kohaldatav ka siis, kui asjaomast sõjavarustust ei ole kunagi
liikmesriigi territooriumile imporditud, ja kas riigisisene meede, millega konfiskeeritakse
automaatselt kogu vahendustehingust saadud tulu, on kooskõlas omandiõiguse põhimõttega.
Euroopa Kohus otsustas kõigepealt, et ta on pädev tõlgendama kõnealust ühise välis- ja
julgeolekupoliitika (ÜVJP) alla kuuluvat üldkohaldatavat sätet, kuna nõukogu oleks pidanud
rakendama seda meedet – mis on aluseks riigisisestele sanktsioonimeetmetele – ELTL artikli 215
alusel vastu võetud määrusega ja mitte otsusega, nagu praegusel juhul.
Küsimuses, kas otsuses 2014/512 ette nähtud keeldu kohaldatakse ka siis, kui asjaomast sõjavarustust
ei ole kunagi liikmesriigi territooriumile imporditud, tõi Euroopa Kohus välja, et arvestades määruses
nr 833/2014 (piiravad meetmed seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas)
esitatud „vahendusteenuste“ määratlust ei ole kehtestatud ühtegi tingimust, mis nõuaks
vahendustegevuse esemeks oleva kauba importi liikmesriigi territooriumile. Seega on
vahendusteenuste osutamise keeld kohaldatav ka siis, kui vahendustehingu esemeks olevat
sõjavarustust ei ole kunagi liikmesriigi territooriumile imporditud.
Euroopa Kohus leidis samuti, et omandiõiguse põhimõttega on kooskõlas kogu vahendustehingu
tulu automaatne konfiskeerimine. Omandiõiguse põhimõte ei ole absoluutne, vaid selle
teostamisele võidakse kehtestada piiranguid, mis on põhjendatavad liidu taotletavate üldise huvi
eesmärkidega. Euroopa Kohtu hinnangul oli kõnealune meede proportsionaalne rikkumise
raskusega. Euroopa Kohus rõhutas, et juhul kui konfiskeerimine määratakse olenemata
kriminaalkorras süüdimõistmisest, on oluline, et menetlus tervikuna annaks huvitatud isikule
võimaluse end kaitsta end nii liikmesriigi ametiasutustes kui ka kohtutes.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-29/22 P ja C-44/22 P: KS ja KD vs. nõukogu jt (apellatsioonkaebus – ÜVJP kohtulik kontroll)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 10. septembril 2024
2008. aastal loodi Euroopa Liidu õigusriigi tsiviilmissioon Kosovos (Eulex Kosovo), mille eesmärk
oli abistada Kosovo institutsioone, õigusorganeid ja õiguskaitseasutusi. KS ja KD esitasid 2020.
aastal Euroopa Liidu Üldkohtusse hagi, milles väitsid, et nende põhiõigusi on rikutud, kuna Eulex
Kosovo ei uurinud piisavalt nende pereliikmete vastu 1999. aastal Kosovos aset leidnud konflikti
käigus toime pandud kuritegusid. KS ja KD palusid hagis Üldkohtul mõista EL Nõukogult, Euroopa
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
Komisjonilt ja Euroopa välisteenistuselt solidaarselt välja hüvitise neile põhiõiguste rikkumisega
tekitatud kahju eest.
Üldkohus jättis määrusega KS-i ja KD hagi läbi vaatamata. Üldkohus leidis, et tal puudub pädevus,
sest Eulex Kosovo missiooni loomine ja tegevus on EL ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP)
rakendamine. KS ja KD ning Euroopa Komisjon esitasid Euroopa Kohtule apellatsioonkaebused,
milles palusid Üldkohtu määruse tühistada.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et üldjuhul ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse ÜVJP sätete alusel
vastu võetud aktid. Euroopa Kohus lisas siiski, et liidu õiguskorra aluspõhimõtted on kohaldatavad
ka ÜVJP raames. Nende hulka kuuluvad eelkõige õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste austamine. Kui
ÜVJP raames vastu võetud aktid ei ole otseselt seotud liidu poliitiliste või strateegiliste
valikutega, on Euroopa Liidu Kohus pädev hindama nende aktide õiguspärasust või neid
tõlgendama. Seevastu juhul, kui nimetatud aktid on otseselt seotud liidu poliitiliste või
strateegiliste valikutega, puudub Euroopa Liidu Kohtul pädevus.
Euroopa Kohus tõi seejärel välja KS-i ja KD väited, mille kohaselt Eulex Kosovol puudusid piisava
uurimise läbiviimiseks sobivad töötajad ja kaebuste läbivaatamiseks vajalikud menetlusnormid ning
juba tuvastatud põhiõiguste rikkumiste kõrvaldamiseks ei võetud parandusmeetmeid. Need puudused
ei olnud Euroopa Kohtu hinnangul seotud selle missiooni ÜVJP raames tehtud poliitiliste või
strateegiliste valikutega. Seega jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et Üldkohus eksis, kui ta leidis,
et tal puudub pädevus hagi läbi vaadata. Euroopa Kohus tühistas Üldkohtu määruse ja saatis
kohtuasja tagasi Üldkohtusse.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-557/23: SPAR Magyarország (eelotsus – põllumajandustoodete reguleeritud hinnad)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 12. septembril 2024
Ungari võttis 2022. aasta alguses vastu määruse, mille kohaselt tuli teatud esmatarbekaupu, nagu
teatavat liiki suhkrut, nisujahu, päevalilleõli, sea- ja kodulinnuliha ning piima, turustada reguleeritud
hindadega. Täpsemalt ei tohtinud nende toodete jaemüügi brutohind olla kõrgem kui jaemüügi
brutohind kindlaksmääratud kuupäeval. Lisaks, kui kaupleja turustas sel kuupäeval neid tooteid, pidi
ta neid päevas turustama vähemalt samas keskmises päevases koguses. Ukraina sõja tõttu hakkas
Ungari valitsus 2022. aastal reguleeritud hindasid ja koguseid kohaldama ka munadele ja kartulitele.
Kauplejale SPAR Magyarország määrati trahv, kuna tema pakutav keskmine päevakogus oli väiksem
võrdluskuupäeva keskmisest päevakogusest. Kauplus vaidlustas trahvi kohtus. Vaidlust lahendanud
kohtul tekkis küsimus, kas liikmesriigi meede, millega kehtestatakse kohustus, et kauplejad peavad
hädaolukorras pakkuma reguleeritud hinnaga müügiks teatavaid määruse nr 1308/2013 (ühise
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
turukorralduse määrus) kohaldamisalasse jäävaid põllumajandustooteid ettenähtud koguses, on selle
määrusega vastuolus.
Euroopa Kohus otsustas, et sellised liikmesriigi meetmed on ühise turukorralduse määrusega
vastuolus. Euroopa Kohus leidis, et nii maksimumhinna kindlaksmääramise meetmed kui ka teatava
koguse toodete müügiks pakkumise kohustus peavad vastama proportsionaalsuse osas Euroopa
Kohtu praktikast tulenevatele tingimustele. Need peavad olema taotletava eesmärgi täitmiseks
sobivad ega tohi minna kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.
Proportsionaalsuse analüüsis tuleb kaaluda omavahel ühelt poolt ühise põllumajanduspoliitika
eesmärke ja ühise turukorralduse ladusat toimimist ning teiselt poolt valitsuse määrusega taotletavaid
eesmärke, milleks on võidelda inflatsiooniga ja kaitsta ebasoodsas olukorras olevaid tarbijaid.
Euroopa Kohtu hinnangul lähevad kõnealused meetmed kaugemale sellest, mis on vajalik nende
eesmärkide saavutamiseks. Järelikult on need meetmed ühise turukorralduse määrusega vastuolus.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-768/21: Land Hessen (eelotsus – andmekaitse
järelevalveasutuse ülesanded) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 26. septembril 2024
Saksamaa hoiukassa töötaja tutvus korduvalt ühe hoiukassa kliendi, TRi isikuandmetega. Hoiukassa
sai sellest teada ja teavitas sellest andmekaitsevolinikku, kuid mitte TRi ennast. TR sai juhuslikult
teada, et tema andmetega on tutvutud, ja esitas andmekaitsevolinikule kaebuse, milles märkis, et kuna
hoiukassa ei ole talle tema isikuandmetega seotud rikkumisest teada andnud, on hoiukassa rikkunud
määruse nr 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus) artiklit 34. Andmekaitsevolinik kuulas
hoiukassa ära nii kirjalikult kui ka suuliselt. Ärakuulamise käigus avaldas hoiukassa, et ta ei
teavitanud TRi seetõttu, et tema hinnangul ei kujutanud see isikuandmete rikkumine endast
tõenäoliselt suurt ohtu TRi õigustele ja vabadustele kõnealuse artikli tähenduses. Nimelt kinnitas
asjaomane töötaja kirjalikult, et ta ei kopeerinud, säilitanud ega edastanud neid isikuandmeid
kolmandale isikule ega tee seda ka edaspidi. Andmekaitsevolinik teatas oma otsuses TRile, et
hoiukassa ei ole rikkunud isikuandmete kaitse üldmääruse artiklit 34, kuna ta on hinnanud õigesti, et
rikkumine ei kujuta endast tõenäoliselt suurt ohtu TRi õigustele ja vabadustele.
TR esitas selle otsuse peale Wiesbadeni halduskohtule kaebuse, milles nõudis muu hulgas, et
andmekaitsevolinikku kohustataks määrama hoiukassale rikkumise eest trahvi. Wiesbadeni
halduskohtul tekkis küsimus, kas isikuandmete kaitse üldmäärust tuleb tõlgendada nii, et kui
järelevalveasutus tuvastab, et isikuandmete töötlemisega on rikutud andmesubjekti õiguseid, peab
järelevalveasutus alati võtma niisuguseid parandusmeetmeid nagu trahv või on tal kaalutlusõigus, mis
lubab tal olenevalt asjaoludest niisugused meetmed võtmata jätta.
Euroopa Kohus juhtis kõigepealt tähelepanu, et vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale ja
isikuandmete kaitse üldmäärusele on liikmesriikide järelevalveasutuste ülesanne kontrollida nende
liidu õigusnormide järgimist, mis käsitlevad füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
Täpsemalt peab iga järelevalveasutus nõutava hoolega käsitlema andmesubjektide esitatud kaebusi ja
uurima asjakohasel määral kaebuste sisu ning teavitama kaebuse esitajat mõistliku aja jooksul
uurimise käigust ja tulemustest. Kui järelevalveasutus teeb uurimise tulemusel kindlaks üldmääruse
sätete rikkumise, peab ta tuvastatud puuduse kõrvaldamiseks sobival viisil reageerima. Selleks on
sätestatud erinevad parandusmeetmed, mida asutus võib võtta.
Euroopa Kohus otsustas, et isikuandmete üldmäärusest ei saa järeldada, et kui järelevalveasutus
tuvastab isikuandmete rikkumise, on tal igal juhul kohustus võtta parandusmeede, eelkõige
määrata trahv. Seevastu on järelevalveasutus kohustatud sekkuma, kui ühe või mitme isikuandmete
kaitse üldmääruses ette nähtud parandusmeetme võtmine on konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid
arvesse võttes asjakohane, vajalik ja proportsionaalne, et tuvastatud puudused kõrvaldada ja tagada
isikuandmete kaitse täielik järgimine. Samas ei ole välistatud, et erandjuhul ja konkreetse juhtumi
eriomaseid asjaolusid arvestades võib järelevalveasutus jätta parandusmeetme võtmata, isegi
kui isikuandmete rikkumine on tuvastatud, eelkõige kui rikkumine on lõpetatud ja selle kordumist
välditud.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-792/22: Energotehnica (eelotsus – õigus tõhusale
õiguskaitsevahendile) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 26. septembril 2024
Ettevõttes Energotehnica töötanud elektrik suri elektrilöögi tagajärjel. Tööohutuse eest vastutas teine
Energotehnica töötaja MG. Õnnetusega seoses algatati haldusuurimine Energotehnica suhtes ja
kriminaalmenetlus MG suhtes. MG suhtes algatatud kriminaalmenetluses osalesid tsiviilhagejatena
kannatanu õigusjärglased. Asja läbi vaadanud halduskohus otsustas, et õnnetus ei kujutanud endast
tööõnnetust. Halduskohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebust ei rahuldatud.
Kriminaalmenetluses tõusetus samuti küsimus, kas tegemist oli tööõnnetusega, kuivõrd esines
põhjendatud kahtlus, kas MG andis kannatanule vastava töökorralduse, ja kuna õnnetus leidis aset
pärast tööaja lõppu. Asja lahendanud esimese astme kohus asus seisukohale, et tegemist ei olnud
tööõnnetusega, ja mõistis MG õigeks. Apellatsioonikohus leidis, et riigisisesed õigusnormid ja
Rumeenia konstitutsioonikohtu praktika näevad ette, et viidatud halduskohtu otsus, mille kohaselt
tegemist ei olnud tööõnnetusega, on talle siduv ja seetõttu ei ole tal võimalik teha otsust
menetlusosaliste kriminaal- või tsiviilvastutuse kohta. Seda vaatamata sellele, et need õigusnormid ei
võimalda töötaja õigusjärglastel olla ära kuulatud üheski menetluses. Tal tekkis küsimus, kas sellised
õigusnormid ja kohtupraktika on kooskõlas direktiivis 89/391/EMÜ (töötajate töötervishoiu ja
tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kohta) sätestatud töötajate kaitse ja tööandjate
vastutuse põhimõttega.
Euroopa Kohus kordas oma varasemat seisukohta, et direktiiviga 89/391 kehtestatakse tööandja
üldine kohustus tagada ohutus, ilma et selles oleks täpsustatud menetluseeskirju kohtusse
pöördumiseks. Seega kuuluvad menetlused tööandja vastutusele võtmiseks liikmesriikide riigisisese
õiguskorra reguleerimisalasse tingimusel, et need ei muuda liidu õigusega antud õiguste teostamist
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
11
tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks. Samuti tuleb kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte
rakendamise tingimused sätestada iga liikmesriigi riigisiseses õiguskorras, järgides võrdväärsuse ja
tõhususe põhimõtteid. Eelkõige peavad liikmesriigid tagama, et järgitaks õigust tõhusale
õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele. Käesoleval juhul, kui pooltel ei olnud
tegelikku võimalust kummaski menetluses oma argumente esitada, hoolimata sellest, kas nad seda
võimalust kasutasid, ei olnud tagatud õigus olla ära kuulatud. Seda peab kontrollima liikmesriigi
kohus.
Euroopa Kohus otsustas ka, et liidu õiguse esimuse põhimõttega on vastuolus sellised liikmesriigi
õigusnormid, mille kohaselt ei saa liikmesriigi kohus jätta konstitutsioonikohtu otsuseid omal
algatusel kohaldamata, kuigi ta leiab Euroopa Kohtu tõlgendust arvestades, et need otsused on liidu
õigusega vastuolus. Sellisel juhul ei tohi kohtunike suhtes algatada distsiplinaarmenetlust.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
—————————————————————————————————————————————————————————
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis
(viited lisatud).
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
o C-109/23: Jemerak (eelotsus – õigusabiteenuste osutamise keeld)
o C-247/23: Deldits (kohtujuristi ettepanek – sugu puudutavate andmete
parandamine)
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
o C-611/22 P ja C-625/22 P: Illumina vs. komisjon (apellatsioonkaebus –
koondumise läbivaatamine)
o C-603/22: M.S. jt (eelotsus – alaealise õigus kaitsjale)
o C-498/22, C-499/22, C-500/22: Novo Banco jt (eelotsus – krediidiasutuste
saneerimine)
o C-351/22: Neves 77 Solutions (eelotsus – keelatud tehingu eest saadud
summade konfiskeerimine)
o C-29/22 P ja C-44/22 P: KS ja KD vs. nõukogu jt (apellatsioonkaebus – ÜVJP
kohtulik kontroll)
o C-557/23: SPAR Magyarország (eelotsus – põllumajandustoodete
reguleeritud hinnad)
o C-768/21: Land Hessen (eelotsus – andmekaitse järelevalveasutuse
ülesanded)
o C-792/22: Energotehnica (eelotsus – õigus tõhusale õiguskaitsevahendile)
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
———————————————————————————————— C-109/23: Jemerak (eelotsus – õigusabiteenuste osutamise
keeld) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 5. septembril 2024
Saksamaa kodanikud soovisid osta Berliinis asuva korteri, mille müüja oli Venemaal asutatud
juriidiline isik, kuid notar keeldus müügilepingut tõestamast ja täitmast, sest kahtlustas, et ta rikuks
liidu piiravat meedet – määruse nr 833/2014 artikli 5n lõikes 2 sätestatud keeldu, mille kohaselt on
keelatud õigusabiteenuste otsene või kaudne osutamine Venemaa valitsusele ja Venemaal asutatud
juriidilistele isikutele. Saksamaa kohus küsis vaidlust lahendades Euroopa Kohtult, kuidas keeldu
tõlgendada.
Kohus selgitas, et määruse nr 833/2014 artikli 5n lõikes 2 nimetatud „õigusabiteenus“ kujutab
endast majandustegevust, mis põhineb teenuseosutaja ja kliendi vahelisel suhtel, mille ese on
õigusliku arvamuse andmine, milles teenuseosutaja annab õigusküsimustes arvamuse seda
palunud isikutele. Sellised õigusabiteenused eristuvad selgelt ametiasutuste või muude üksuste
tegevusest, kellele riik on usaldanud üldise huvi ülesande täitmise ja kellele on selleks antud kodanike
suhtes teatavad siduvad volitused (nagu Saksa notarid).
Kohus tõdes, et seadusandja ei ole kehtestanud üldist keeldu osaleda tehingus pelgalt seetõttu, et teine
tehingupool on Venemaal asutatud juriidiline isik, ega ka keeldu võõrandada liidu territooriumil
asuvat ja Venemaal asutatud juriidilisele isikule kuuluvat kinnisasja. Külmutatud on vaid määruse
lisas ammendavalt loetletud isikute vara. Kui õigusabiteenuste osutamise keeld laieneks sellisele
tõestamistoimingule, nagu seda teevad Saksa notarid, oleksid keelu tagajärjed liikmesriikides
erinevad, sest mõnes liikmesriigis osutuksid üldiselt lubatud tehingud praktikas võimatuks – see aga
ei saanud olla seadusandja kavatsus.
Lisaks leidis kohus, et Venemaal asutatud juriidilisele isikule kuuluva kinnisasja müügilepingu
notariaalne tõestamine niisugusel kujul, nagu see on reguleeritud Saksa õiguses, ei ole vastuolus
eesmärgiga muuta liidu territooriumil tegutsevatele Venemaa juriidilistele isikutele oma äritegevuse
jätkamine raskemaks ja mõjutada Venemaa majandust. Kuna kehtestatud ei ole üldist Venemaal
asutatud juriidiliste isikutega äritehingute tegemise keeldu, ei saa kinnisasja müügilepingu
notariaalne tõestamine kohtu hinnangul kuidagi kaasa aidata ka piiravatest meetmetest
kõrvalehoidmisele.
Tõestatud lepingu täitmiseks vajalike toimingute osas tuleb eelotsusetaotluse esitanud Saksa
kohtul vaidlust lahendades hinnata iga notari ülesande puhul, kas see eeldab, et notar annab pooltele
õigusabi vastavalt „õigusabiteenuse“ tõlgendusele; esmapilgul tundus kohtule, et õigusabi ei anta.
Seega kohus järeldas, et Venemaal asutatud juriidilistele isikutele õigusabiteenuste osutamise keelu
alla ei kuulu: liikmesriigi notari poolt selles liikmesriigis asuva ja Venemaal asutatud juriidilisele
isikule kuuluva kinnisasja müügilepingu tõestamine; toimingud tõestatud lepingu täitmiseks,
mida notar teeb koormatiste kustutamiseks, müügihinna tasumiseks, omandi ülemineku kandmiseks
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
kinnistusraamatusse; tõlketeenused, mis abistavad juriidilise isiku esindajat, kes ei valda
tõestamismenetluse keelt.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-247/23: Deldits (kohtujuristi ettepanek – sugu
puudutavate andmete parandamine) ————————————————————————————————
Kohtujuristi ettepanek, 12. septembril 2024
Iraani kodanik, keda tunnustati Ungaris 2014. aastal pagulasena ja kes kanti varjupaigaregistrisse
naissoost isikuna, esitas 2022. aastal taotluse, milles palus parandada varjupaigaregistris märgitud
soo meheks ning muuta eesnime. Menetluse käigus esitas ta eriarstide tõendid, mis kinnitasid tema
transseksuaalsust. Ungari pädev asutus tegi otsuse, millega jättis taotluse rahuldamata, sest kaebaja
ei olnud tõendanud, et tema sugu oli kirurgiliselt muudetud.
Eelotsusetaotluse esitanud Ungari kohus küsis, kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 16 (õigus
andmete parandamisele) nõuab, et liikmesriigi asutus parandaks registris isikuandmed isiku soo
kohta, kui need andmed on pärast registrisse kandmist muutunud. Samuti soovis Ungari kohus teada,
millised tõendid peab esitama isik, kes soovib parandada oma sugu puudutavat registrikannet
isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 16 alusel.
Kohtujurist märkis, et kohtuasja faktiliste asjaolude kohaselt määratles kaebaja end juba 2014. aastal,
kui Ungari tunnustas kaebaja pagulaseseisundit, transsoolise mehena. Seetõttu oli
varjupaigaregistrisse tehtud kanne algusest peale ebaõige. Sellist kannet peab isikuandmete kaitse
määruse kohaselt olema võimalik parandada. Seejuures ei või liikmesriikide kehtestatud õiguslik
raamistik piirata isiku õigust andmeid parandada ega selle õiguse kasutamist. Kohtujurist jõudis
järeldusele, et liikmesriigi asutus peab parandama pagulase sugu puudutavad ebaõiged
isikuandmed.
Seejärel selgitas kohtujurist, et liikmesriigi asutus võib andmete parandamist taotlevalt isikult nõuda
mõistlikke tõendeid, mis tõendavad andmete ebaõigsust, arvestades nende kogumise või töötlemise
eesmärke. Viidates Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, lisas kohtujurist, et kaebaja ei pea
tõendama, et talle on tehtud operatsioon sooliseks üleminekuks.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
———————————————————————————————— C-611/22 P ja C-625/22 P: Illumina vs. komisjon
(apellatsioonkaebus – koondumise läbivaatamine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 3. septembril 2024
Illumina on Ameerika Ühendriikides asutatud äriühing, kes pakub geneetilise ja genoomilise analüüsi
järjendamis- ja massiivipõhiseid lahendusi. Ilumina plaanis omandada ainukontrolli teise Ameerika
Ühendriikides asutatud äriühingu Graili üle, kes töötab välja vähivormide varase sõeluuringu
vereproovi teste. Kuna Illumina ja Graili käibed ei ületanud asjakohaseid künniseid, sest Grailil ei
olnud mingit käivet Euroopa Liidus ega mujal maailmas, ei teatatud sellest koondumisest Euroopa
Komisjonile.
Komisjonile esitati selle koondumise kohta kaebus ja ta palus liikmesriikidel esitada määruse
nr 139/2004 (kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle) kohane üleandmistaotlus
koondumise läbivaatamiseks. Prantsuse riiklik konkurentsiasutus esitaski üleandmistaotluse, millega
liitusid Islandi, Norra, Belgia, Madalmaade ja Kreeka riiklikud konkurentsiametid. Komisjon
rahuldas oma otsustega nii üleandmistaotluse kui ka liitumistaotlused. Illumina esitas komisjoni
otsuste peale hagi Üldkohtusse. Üldkohus jättis Illumina hagi tervikuna rahuldamata. Illumina ja
Grail esitasid Üldkohtu otsuse peale apellatsioonkaebused Euroopa Kohtusse.
Euroopa Kohus tühistas Üldkohtu ja komisjoni otsused. Euroopa Kohus analüüsis oma otsuses
küsimust, kas komisjon võib määruse nr 139/2004 kohaselt nõustuda koondumise üleandmisega
olukorras, kus üleandmist taotleval liikmesriigil ei ole koondumiste kontrolli reguleerivate
õigusnormide kohaselt õigust seda koondumist läbi vaadata. Ta kontrollis määruse grammatilist,
ajaloolist, kontekstipõhist ja teleoloogilist tõlgendust ning asus seisukohale, et Üldkohtu tõlgendus
oli olnud osaliselt väär. Euroopa Kohtu sõnul ei saa liikmesriigid esitada komisjonile
üleandmistaotlust siis, kui asjaomane koondumine ei kuulu nende riigisiseste koondumiste
kontrolli reguleerivate õigusnormide kohaldamisalasse. Künnised, mis on kehtestatud selleks, et
teha kindlaks, kas koondumisest tuleb teatada või mitte, on koondumise osalistele olulised
ettenähtavuse ja õiguskindluse tagatised.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-603/22: M.S. jt (eelotsus – alaealise õigus kaitsjale)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 5. septembril 2024
Poolas alustati alaealiste M. S-i, J. W. ja M. P. suhtes kriminaalmenetlust. Nad kutsuti politseisse
ülekuulamisele. Neid ei teavitatud õigusest valida endale kaitsja või kasutada määratud kaitsja abi.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
Neile anti lugeda dokument, mis käsitles üldist teavet kahtlustatava õiguste ja kohustuste kohta
kriminaalmenetluses, kuid ei sisaldanud konkreetset viidet alaealiste õigustele ja kohustustele.
Kahtlustatavad kirjutasid dokumendile alla, tutvumata selle sisuga. Kohtuistungil tuvastas kohus, et
M. P. oli saanud 18-aastaseks, mistõttu Poola õiguse kohaselt oli M. P. puhul kohustus kaitsja abile
lõppenud. Kohus jättis M. P. kaitsja määramine otsuse siiski jõusse.
Poola kohus soovis eelotsusetaotlusega sisuliselt teada, kas direktiiviga 2016/800 (kahtlustatavate või
süüdistatavate laste menetluslikud tagatised kriminaalmenetluses) on vastuolus riigisisesed
õigusnormid, mis võimaldavad lapsi kahtlustatavana üle kuulata ilma kaitsja juuresolekuta. Teiseks
soovis Poola kohus teada, kas alaealise õigus kasutada määratud kaitsja abi lõpeb siis, kui ta on saanud
kriminaalmenetluse ajal 18-aastaseks. Kolmandaks soovis eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas
direktiiviga 2016/800 on vastuolus see, kui kahtlustatavad lapsed ei saa enne esimest ülekuulamist
lihtsas ja arusaadavas keeles teavet oma õiguste kohta. Lõpuks soovis Poola kohus teada, kas liidu
õigusega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei võimalda liikmesriigi kohtul tunnistada
vastuvõetamatuks tõendeid, mis põhinevad ülekuulamisel, millega rikuti alaealise õigust kaitsjale.
Euroopa Kohus selgitas, et direktiivis 2016/800 ei ole lastele ette nähtud võimalust loobuda õigusest
kaitsja abile. Lastele, kes on kahtlustatavad, tuleb riigisiseses õiguses anda konkreetne ja tegelik
võimalus kasutada kaitsja abi enne, kui politsei või muu õiguskaitseasutus neid esimest korda üle
kuulab. Need asutused ei või ülekuulamist läbi viia, kui asjaomane laps tegelikult sellist abi ei saa.
Seetõttu on liidu õigusega vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad lapsi
kahtlustatavana üle kuulata ilma kaitsja juuresolekuta. Euroopa Kohus lisas, et direktiivi
2016/800 järgi on isikutel, kes said kriminaalmenetluse ajal 18-aastaseks, jätkuvalt õigus kaitsja
abile, kui see on vajalik, võttes arvesse nende isikute küpsust ja haavatavust.
Seejärel selgitas Euroopa Kohus, et lapsed peavad saama teavet oma õiguste kohta niipea, kui neile
teatatakse, et nad on kahtlustatavad. Teave tuleb esitada kirjalikult või suuliselt lihtsas ja
arusaadavas keeles. Teabe andmisel tuleb arvesse võtta laste erivajadusi ja haavatavust. Isegi kui
riigisiseses õiguses on ette nähtud standarddokument kahtlustatavate kirjalikuks teavitamiseks nende
õigustest, ei saa seda dokumenti kasutada samas olukorras olevate laste teavitamiseks. Euroopa
Kohus rõhutas, et liikmesriigi kohus ei pea tunnistama vastuvõetamatuks süüstavad tõendid, mis on
kogutud direktiivis 2016/800 ette nähtud õigusi rikkudes, kuid seda tingimusel, et liikmesriigi kohtul
on võimalik kontrollida, kas neid õigusi on järgitud, ja teha rikkumise korral järeldused nende
tõendite tõendusliku väärtuse kohta.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-498/22, C-499/22, C-500/22: Novo Banco jt (eelotsus
– krediidiasutuste saneerimine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 5. septembril 2024
Portugali keskpank võttis 2014. aasta augustis krediidiasutuse Banco Espíritu Santo SA (BES) suhtes
saneerimismeetmeid ja asutas sildpanga Novo Banco, kellele anti üle teatavad BESi varad,
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
kohustused ja muud bilansivälised vahendid. Osa BESi kohustustest Novo Bancole üle ei antud ja
need jäid BESi vara hulka, sealhulgas jäi BESi vara hulka vastutus õigusnormide rikkumise eest ja
sellega seotud ettenägematud kulud. BESil on Hispaanias filiaal (edaspidi „BES Hispaania“).
Direktiivis 2001/24 (krediidiasutuste saneerimise ja likvideerimise kohta) on sätestatud, et kui
krediidiasutuse päritoluliikmesriigis võetakse krediidiasutuse suhtes saneerimismeetmeid ja see võiks
mõjutada kolmandate isikute huve filiaali asukohaliikmesriigis (vastuvõtvas liikmesriigis) ja
päritoluliikmesriigis võib meetme võtmise otsuse edasi kaevata, tuleb väljavõte otsusest avaldada
Euroopa Liidu Teatajas ja vastuvõtva liikmesriigi kahes üleriigilises ajalehes. Hispaania keskpank
avaldas Hispaania ametlikus väljaandes üldise teate kriisilahenduse meetmete võtmise kohta, kuid ei
teatanud, et osa BESi kohustust ei antud Novo Bancole üle.
BES Hispaania kliendid, kellel olid nõuded, mille eest vastutust Novo Bancole üle ei antud või mille
eest vastutus anti BESile tagasi, esitasid Hispaania kohtutesse Novo Banco vastu hagid. Hispaania
kõrgeimal kohtul, kes vaatas nende hagide kohta tehtud otsused läbi kassatsiooni korras, tekkis
eelkõige küsimus, kas juhul, kui direktiivi 2001/24 kohast teavitamiskohustust ei ole
saneerimismeetmete võtmisel täidetud, on saneerimismeetme tunnustamine vastuvõtvas liikmesriigis
kooskõlas põhiõigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, õiguskindluse põhimõtte ja kodakondsuse
alusel diskrimineerimise keeluga.
Euroopa Kohus otsustas, et direktiivis 2001/24 ette nähtud teabe avaldamise kohustuse täitmata
jätmine ei saa kaasa tuua saneerimismeetmete kehtetuks tunnistamist ega nende mõjude
kohaldamatust vastuvõtvas liikmesriigis. Samas tuleb iga liikmesriigi enda õiguskorras kehtestada
menetlusnormid, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse. Kui
saneerimismeetmeid ei ole avaldatud vastavalt direktiivile 2001/24, peab päritoluliikmesriigi õigus
võimaldama isikutel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi need meetmed mõjutavad ja kelle asu- või
elukoht on vastuvõtvas liikmesriigis, esitada nende meetmete peale kaebus mõistliku aja jooksul
alates hetkest, mil need meetmed neile teatavaks tehti, nad neist teada said või oleks mõistlikult
pidanud nendest teada saama.
Lisaks otsustas Euroopa Kohus, et õigusega omandile, õiguskindluse põhimõttega ja tarbijakaitse
põhimõttega ei ole põhimõtteliselt vastuolus see, kui vastuvõtvas liikmesriigis tunnustatakse
päritoluliikmesriigi selliste saneerimismeetmete mõju, millega nähakse ette sildpanga loomine ja
jäetakse saneeritava panga kohustuseks maksta välja lepingueelse või lepingulise kahju hüvitis.
Sellised meetmed tagavad üldise huvi eesmärki tagada pangandussüsteemi stabiilsus ja ennetada
süsteemset riski.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-351/22: Neves 77 Solutions (eelotsus – keelatud
tehingu eest saadud summade konfiskeerimine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 10. septembril 2024
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
Neves 77 Solutions (Neves) vahendas Ukraina ja India äriühingu vahel tehingut 32 raadiojaama
müügiks, millest 20 oli toodetud Venemaal. Rumeenia välisministeeriumi ekspordi järelevalve
osakond teatas Nevesile, et need raadiojaamad kuuluvad välisministri määruse kohasesse sõjaliste
kaupade nimekirja, et nendega seotud kaubandustehinguid võib läbi viia üksnes teatud tingimustel ja
et neid raadiojaamu puudutav vahendustehing kuulub nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP (piiravad
meetmed seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas) kohaldamisalasse.
Neves vaidles sellele vastu ja jätkas tehingu vahendamisega. Rumeenia maksuamet määras Nevesile
trahvi ja konfiskeeris lepingu alusel saadud tasu. Neves esitas haldustrahvi ja konfiskeerimismeetme
peale kaebuse Rumeenia kohtusse. Apellatsioonkaebust läbi vaadanud kohtul tekkis küsimus, kas
otsuses 2014/512 ette nähtud keeld on kohaldatav ka siis, kui asjaomast sõjavarustust ei ole kunagi
liikmesriigi territooriumile imporditud, ja kas riigisisene meede, millega konfiskeeritakse
automaatselt kogu vahendustehingust saadud tulu, on kooskõlas omandiõiguse põhimõttega.
Euroopa Kohus otsustas kõigepealt, et ta on pädev tõlgendama kõnealust ühise välis- ja
julgeolekupoliitika (ÜVJP) alla kuuluvat üldkohaldatavat sätet, kuna nõukogu oleks pidanud
rakendama seda meedet – mis on aluseks riigisisestele sanktsioonimeetmetele – ELTL artikli 215
alusel vastu võetud määrusega ja mitte otsusega, nagu praegusel juhul.
Küsimuses, kas otsuses 2014/512 ette nähtud keeldu kohaldatakse ka siis, kui asjaomast sõjavarustust
ei ole kunagi liikmesriigi territooriumile imporditud, tõi Euroopa Kohus välja, et arvestades määruses
nr 833/2014 (piiravad meetmed seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas)
esitatud „vahendusteenuste“ määratlust ei ole kehtestatud ühtegi tingimust, mis nõuaks
vahendustegevuse esemeks oleva kauba importi liikmesriigi territooriumile. Seega on
vahendusteenuste osutamise keeld kohaldatav ka siis, kui vahendustehingu esemeks olevat
sõjavarustust ei ole kunagi liikmesriigi territooriumile imporditud.
Euroopa Kohus leidis samuti, et omandiõiguse põhimõttega on kooskõlas kogu vahendustehingu
tulu automaatne konfiskeerimine. Omandiõiguse põhimõte ei ole absoluutne, vaid selle
teostamisele võidakse kehtestada piiranguid, mis on põhjendatavad liidu taotletavate üldise huvi
eesmärkidega. Euroopa Kohtu hinnangul oli kõnealune meede proportsionaalne rikkumise
raskusega. Euroopa Kohus rõhutas, et juhul kui konfiskeerimine määratakse olenemata
kriminaalkorras süüdimõistmisest, on oluline, et menetlus tervikuna annaks huvitatud isikule
võimaluse end kaitsta end nii liikmesriigi ametiasutustes kui ka kohtutes.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-29/22 P ja C-44/22 P: KS ja KD vs. nõukogu jt (apellatsioonkaebus – ÜVJP kohtulik kontroll)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 10. septembril 2024
2008. aastal loodi Euroopa Liidu õigusriigi tsiviilmissioon Kosovos (Eulex Kosovo), mille eesmärk
oli abistada Kosovo institutsioone, õigusorganeid ja õiguskaitseasutusi. KS ja KD esitasid 2020.
aastal Euroopa Liidu Üldkohtusse hagi, milles väitsid, et nende põhiõigusi on rikutud, kuna Eulex
Kosovo ei uurinud piisavalt nende pereliikmete vastu 1999. aastal Kosovos aset leidnud konflikti
käigus toime pandud kuritegusid. KS ja KD palusid hagis Üldkohtul mõista EL Nõukogult, Euroopa
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
Komisjonilt ja Euroopa välisteenistuselt solidaarselt välja hüvitise neile põhiõiguste rikkumisega
tekitatud kahju eest.
Üldkohus jättis määrusega KS-i ja KD hagi läbi vaatamata. Üldkohus leidis, et tal puudub pädevus,
sest Eulex Kosovo missiooni loomine ja tegevus on EL ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP)
rakendamine. KS ja KD ning Euroopa Komisjon esitasid Euroopa Kohtule apellatsioonkaebused,
milles palusid Üldkohtu määruse tühistada.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et üldjuhul ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse ÜVJP sätete alusel
vastu võetud aktid. Euroopa Kohus lisas siiski, et liidu õiguskorra aluspõhimõtted on kohaldatavad
ka ÜVJP raames. Nende hulka kuuluvad eelkõige õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste austamine. Kui
ÜVJP raames vastu võetud aktid ei ole otseselt seotud liidu poliitiliste või strateegiliste
valikutega, on Euroopa Liidu Kohus pädev hindama nende aktide õiguspärasust või neid
tõlgendama. Seevastu juhul, kui nimetatud aktid on otseselt seotud liidu poliitiliste või
strateegiliste valikutega, puudub Euroopa Liidu Kohtul pädevus.
Euroopa Kohus tõi seejärel välja KS-i ja KD väited, mille kohaselt Eulex Kosovol puudusid piisava
uurimise läbiviimiseks sobivad töötajad ja kaebuste läbivaatamiseks vajalikud menetlusnormid ning
juba tuvastatud põhiõiguste rikkumiste kõrvaldamiseks ei võetud parandusmeetmeid. Need puudused
ei olnud Euroopa Kohtu hinnangul seotud selle missiooni ÜVJP raames tehtud poliitiliste või
strateegiliste valikutega. Seega jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et Üldkohus eksis, kui ta leidis,
et tal puudub pädevus hagi läbi vaadata. Euroopa Kohus tühistas Üldkohtu määruse ja saatis
kohtuasja tagasi Üldkohtusse.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-557/23: SPAR Magyarország (eelotsus – põllumajandustoodete reguleeritud hinnad)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 12. septembril 2024
Ungari võttis 2022. aasta alguses vastu määruse, mille kohaselt tuli teatud esmatarbekaupu, nagu
teatavat liiki suhkrut, nisujahu, päevalilleõli, sea- ja kodulinnuliha ning piima, turustada reguleeritud
hindadega. Täpsemalt ei tohtinud nende toodete jaemüügi brutohind olla kõrgem kui jaemüügi
brutohind kindlaksmääratud kuupäeval. Lisaks, kui kaupleja turustas sel kuupäeval neid tooteid, pidi
ta neid päevas turustama vähemalt samas keskmises päevases koguses. Ukraina sõja tõttu hakkas
Ungari valitsus 2022. aastal reguleeritud hindasid ja koguseid kohaldama ka munadele ja kartulitele.
Kauplejale SPAR Magyarország määrati trahv, kuna tema pakutav keskmine päevakogus oli väiksem
võrdluskuupäeva keskmisest päevakogusest. Kauplus vaidlustas trahvi kohtus. Vaidlust lahendanud
kohtul tekkis küsimus, kas liikmesriigi meede, millega kehtestatakse kohustus, et kauplejad peavad
hädaolukorras pakkuma reguleeritud hinnaga müügiks teatavaid määruse nr 1308/2013 (ühise
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
turukorralduse määrus) kohaldamisalasse jäävaid põllumajandustooteid ettenähtud koguses, on selle
määrusega vastuolus.
Euroopa Kohus otsustas, et sellised liikmesriigi meetmed on ühise turukorralduse määrusega
vastuolus. Euroopa Kohus leidis, et nii maksimumhinna kindlaksmääramise meetmed kui ka teatava
koguse toodete müügiks pakkumise kohustus peavad vastama proportsionaalsuse osas Euroopa
Kohtu praktikast tulenevatele tingimustele. Need peavad olema taotletava eesmärgi täitmiseks
sobivad ega tohi minna kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.
Proportsionaalsuse analüüsis tuleb kaaluda omavahel ühelt poolt ühise põllumajanduspoliitika
eesmärke ja ühise turukorralduse ladusat toimimist ning teiselt poolt valitsuse määrusega taotletavaid
eesmärke, milleks on võidelda inflatsiooniga ja kaitsta ebasoodsas olukorras olevaid tarbijaid.
Euroopa Kohtu hinnangul lähevad kõnealused meetmed kaugemale sellest, mis on vajalik nende
eesmärkide saavutamiseks. Järelikult on need meetmed ühise turukorralduse määrusega vastuolus.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-768/21: Land Hessen (eelotsus – andmekaitse
järelevalveasutuse ülesanded) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 26. septembril 2024
Saksamaa hoiukassa töötaja tutvus korduvalt ühe hoiukassa kliendi, TRi isikuandmetega. Hoiukassa
sai sellest teada ja teavitas sellest andmekaitsevolinikku, kuid mitte TRi ennast. TR sai juhuslikult
teada, et tema andmetega on tutvutud, ja esitas andmekaitsevolinikule kaebuse, milles märkis, et kuna
hoiukassa ei ole talle tema isikuandmetega seotud rikkumisest teada andnud, on hoiukassa rikkunud
määruse nr 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus) artiklit 34. Andmekaitsevolinik kuulas
hoiukassa ära nii kirjalikult kui ka suuliselt. Ärakuulamise käigus avaldas hoiukassa, et ta ei
teavitanud TRi seetõttu, et tema hinnangul ei kujutanud see isikuandmete rikkumine endast
tõenäoliselt suurt ohtu TRi õigustele ja vabadustele kõnealuse artikli tähenduses. Nimelt kinnitas
asjaomane töötaja kirjalikult, et ta ei kopeerinud, säilitanud ega edastanud neid isikuandmeid
kolmandale isikule ega tee seda ka edaspidi. Andmekaitsevolinik teatas oma otsuses TRile, et
hoiukassa ei ole rikkunud isikuandmete kaitse üldmääruse artiklit 34, kuna ta on hinnanud õigesti, et
rikkumine ei kujuta endast tõenäoliselt suurt ohtu TRi õigustele ja vabadustele.
TR esitas selle otsuse peale Wiesbadeni halduskohtule kaebuse, milles nõudis muu hulgas, et
andmekaitsevolinikku kohustataks määrama hoiukassale rikkumise eest trahvi. Wiesbadeni
halduskohtul tekkis küsimus, kas isikuandmete kaitse üldmäärust tuleb tõlgendada nii, et kui
järelevalveasutus tuvastab, et isikuandmete töötlemisega on rikutud andmesubjekti õiguseid, peab
järelevalveasutus alati võtma niisuguseid parandusmeetmeid nagu trahv või on tal kaalutlusõigus, mis
lubab tal olenevalt asjaoludest niisugused meetmed võtmata jätta.
Euroopa Kohus juhtis kõigepealt tähelepanu, et vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale ja
isikuandmete kaitse üldmäärusele on liikmesriikide järelevalveasutuste ülesanne kontrollida nende
liidu õigusnormide järgimist, mis käsitlevad füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
Täpsemalt peab iga järelevalveasutus nõutava hoolega käsitlema andmesubjektide esitatud kaebusi ja
uurima asjakohasel määral kaebuste sisu ning teavitama kaebuse esitajat mõistliku aja jooksul
uurimise käigust ja tulemustest. Kui järelevalveasutus teeb uurimise tulemusel kindlaks üldmääruse
sätete rikkumise, peab ta tuvastatud puuduse kõrvaldamiseks sobival viisil reageerima. Selleks on
sätestatud erinevad parandusmeetmed, mida asutus võib võtta.
Euroopa Kohus otsustas, et isikuandmete üldmäärusest ei saa järeldada, et kui järelevalveasutus
tuvastab isikuandmete rikkumise, on tal igal juhul kohustus võtta parandusmeede, eelkõige
määrata trahv. Seevastu on järelevalveasutus kohustatud sekkuma, kui ühe või mitme isikuandmete
kaitse üldmääruses ette nähtud parandusmeetme võtmine on konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid
arvesse võttes asjakohane, vajalik ja proportsionaalne, et tuvastatud puudused kõrvaldada ja tagada
isikuandmete kaitse täielik järgimine. Samas ei ole välistatud, et erandjuhul ja konkreetse juhtumi
eriomaseid asjaolusid arvestades võib järelevalveasutus jätta parandusmeetme võtmata, isegi
kui isikuandmete rikkumine on tuvastatud, eelkõige kui rikkumine on lõpetatud ja selle kordumist
välditud.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-792/22: Energotehnica (eelotsus – õigus tõhusale
õiguskaitsevahendile) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 26. septembril 2024
Ettevõttes Energotehnica töötanud elektrik suri elektrilöögi tagajärjel. Tööohutuse eest vastutas teine
Energotehnica töötaja MG. Õnnetusega seoses algatati haldusuurimine Energotehnica suhtes ja
kriminaalmenetlus MG suhtes. MG suhtes algatatud kriminaalmenetluses osalesid tsiviilhagejatena
kannatanu õigusjärglased. Asja läbi vaadanud halduskohus otsustas, et õnnetus ei kujutanud endast
tööõnnetust. Halduskohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebust ei rahuldatud.
Kriminaalmenetluses tõusetus samuti küsimus, kas tegemist oli tööõnnetusega, kuivõrd esines
põhjendatud kahtlus, kas MG andis kannatanule vastava töökorralduse, ja kuna õnnetus leidis aset
pärast tööaja lõppu. Asja lahendanud esimese astme kohus asus seisukohale, et tegemist ei olnud
tööõnnetusega, ja mõistis MG õigeks. Apellatsioonikohus leidis, et riigisisesed õigusnormid ja
Rumeenia konstitutsioonikohtu praktika näevad ette, et viidatud halduskohtu otsus, mille kohaselt
tegemist ei olnud tööõnnetusega, on talle siduv ja seetõttu ei ole tal võimalik teha otsust
menetlusosaliste kriminaal- või tsiviilvastutuse kohta. Seda vaatamata sellele, et need õigusnormid ei
võimalda töötaja õigusjärglastel olla ära kuulatud üheski menetluses. Tal tekkis küsimus, kas sellised
õigusnormid ja kohtupraktika on kooskõlas direktiivis 89/391/EMÜ (töötajate töötervishoiu ja
tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kohta) sätestatud töötajate kaitse ja tööandjate
vastutuse põhimõttega.
Euroopa Kohus kordas oma varasemat seisukohta, et direktiiviga 89/391 kehtestatakse tööandja
üldine kohustus tagada ohutus, ilma et selles oleks täpsustatud menetluseeskirju kohtusse
pöördumiseks. Seega kuuluvad menetlused tööandja vastutusele võtmiseks liikmesriikide riigisisese
õiguskorra reguleerimisalasse tingimusel, et need ei muuda liidu õigusega antud õiguste teostamist
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
11
tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks. Samuti tuleb kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte
rakendamise tingimused sätestada iga liikmesriigi riigisiseses õiguskorras, järgides võrdväärsuse ja
tõhususe põhimõtteid. Eelkõige peavad liikmesriigid tagama, et järgitaks õigust tõhusale
õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele. Käesoleval juhul, kui pooltel ei olnud
tegelikku võimalust kummaski menetluses oma argumente esitada, hoolimata sellest, kas nad seda
võimalust kasutasid, ei olnud tagatud õigus olla ära kuulatud. Seda peab kontrollima liikmesriigi
kohus.
Euroopa Kohus otsustas ka, et liidu õiguse esimuse põhimõttega on vastuolus sellised liikmesriigi
õigusnormid, mille kohaselt ei saa liikmesriigi kohus jätta konstitutsioonikohtu otsuseid omal
algatusel kohaldamata, kuigi ta leiab Euroopa Kohtu tõlgendust arvestades, et need otsused on liidu
õigusega vastuolus. Sellisel juhul ei tohi kohtunike suhtes algatada distsiplinaarmenetlust.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
—————————————————————————————————————————————————————————
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis
(viited lisatud).