Halduskohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus(kohtumenetluse tõhustamine)

1

Halduskohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seadus

(kohtumenetluse tõhustamine)

§ 1. Halduskohtumenetluse seadustiku muutmine

Halduskohtumenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 10 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 käsitletud määrus kuulub viivitamata täitmisele. Üleandev

kohus võib enne üleandmise määruse tegemist või sellega koos teha edasilükkamatuid

menetlustoiminguid, eelkõige esialgse õiguskaitse määruse.“;

2) seadust täiendatakse §-ga 111 järgmises sõnastuses:

„§ 111. Kohtukoosseisu määramine

Käesoleva seadustiku § 8 lõikes 5 ja § 266 lõikes 1 nimetatud haldusasjades määratakse asja

läbivaatav kohtukoosseis juhuslikkuse põhimõttel, arvestamata halduskohtute tööpiirkondi.“;

3) paragrahvi 108 täiendatakse lõikega 62 järgmises sõnastuses:

„(62) Vastustaja kannab kaebaja menetluskulud, kui kohus jätab kaebuse rahuldamata või

lõpetab menetluse kaebusest loobumise tõttu pärast vaidlustatud haldusaktis vigade

kõrvaldamist käesoleva seadustiku §-s 1711 käsitletud veaotsuse alusel.“;

4) paragrahvi 109 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Kui kohus tegi otsuse käesoleva seadustiku § 122 lõike 5 alusel, andmata

menetlusosalistele võimalust menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks, on

menetlusosalistel õigus esitada menetluskulude kohta täiendava otsuse tegemise taotlus

käesoleva seadustiku § 170 lõike 5 kohaselt. Taotlusele tuleb lisada menetluskulude nimekiri

ja kuludokumendid.“;

5) paragrahvi 122 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„(4) Kohtuasjas, mis puudutab tootmist taastuvatest energiaallikatest elektrituruseaduse § 57

tähenduses, korraldab kohus eelistungi või teeb menetlusosalistele teatavaks asja kohtus

läbivaatamise aja ja koha või asja kirjalikus menetluses läbivaatamise üksikasjad kolme kuu

jooksul puudusteta kaebuse esitamisest arvates.

(5) Kui kohus jõuab eelmenetluse käigus järeldusele, et kaebus tuleb rahuldada vaidlustatud

haldusakti või toimingu ilmselge õigusvastasuse tõttu, võib ta teha otsuse kaebuse ja vastuste

põhjal, korraldamata kohtuistungit ja määramata tähtaega täiendavate menetlusdokumentide

esitamiseks.“;

6) paragrahvi 133 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

2

„(21) Viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja

pikendamisest keeldumise või viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse või nende otsuste

vaideotsuse peale esitatud kaebuse võib kohus oma õiglase äranägemise kohaselt läbi vaadata

lihtmenetluses, arvestamata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimusi.“;

7) paragrahvi 169 lõigetes 1 ja 2 asendatakse tekstiosa „ §133 lõigetes 1 ja 2“ tekstiosaga „§

133 lõigetes 1, 2 ja 21“;

8) paragrahvi 169 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib kohus käesoleva seaduse § 133

lõikes 21 nimetatud juhul asja läbivaatamisel lihtmenetluses teha otsuse kirjeldava ja

põhjendava osata, kui kohtule on esitatud erakordselt suur hulk kaebusi viisa andmisest

keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest

keeldumise või viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse või nende otsuste vaideotsuse

peale. Kohus ei pea seejuures arvestama käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–3 sätestatud

tingimustega.“;

9) seadustikku täiendatakse §-ga 1711 järgmises sõnastuses:

㤠1711. Veaotsus

(1) Kui kohus jõuab tühistamiskaebuse läbivaatamisel järeldusele, et vaidlustatud haldusaktil

on menetlus- või vormivead, mis võisid mõjutada asja otsustamist, kuid mis on kergesti

kõrvaldatavad, võib ta teha otsuse, millega teeb kindlaks vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse

ja annab vastustajale võimaluse need vead kõrvaldada (edaspidi veaotsus). Veaotsuse võib teha

ainult juhul, kui see ei riiva ebaproportsionaalselt kaebaja või kolmandate isikute õigusi või

avalikke huve.

(2) Veaotsuse tegemise küsimuses tuleb menetlusosalised ära kuulata.

(3) Veaotsuses määrab kohus vastustajale tähtaja, mis hakkab kulgema alates haldusakti vigade

kõrvaldamiseks tehtud veaotsuse jõustumisest. Kohtumenetlus peatatakse selle tähtpäeva

saabumiseni. Vastustaja taotlusel ja mõjuval põhjusel võib kohus seda tähtaega määrusega

pikendada. Sellise taotluse rahuldamise peale võib esitada määruskaebuse.

(4) Veaotsus on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega.

(5) Vastustaja annab veaotsuses sätestatud vigade kõrvaldamise järel uue haldusakti. See

haldusakt peab vastama õigusaktidele ning tehakse teatavaks seaduses ettenähtud korras.

Vastustaja esitab uue haldusakti viivitamata kohtule.

(6) Pärast uue haldusakti andmist uuendab kohus menetluse ning annab kaebajale võimaluse

kaebust muuta või kaebusest loobuda. Kui menetlus jätkub, teeb kohus menetlusosalistele

teatavaks asja kohtus läbivaatamise aja ja koha või asja kirjalikus menetluses läbivaatamise

üksikasjad käesoleva seadustiku § 132 kohaselt.

(7) Kui vastustaja ei anna kohtu määratud tähtaja jooksul uut haldusakti, uuendab kohus asja

menetluse ja teeb otsuse kaebuse rahuldamise kohta. Selle otsuse võib kohus teha kirjeldava ja

põhjendava osata, märkides ära otsuse õigusliku aluse.“;

10) paragrahvi 175 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

3

„(2) Sõltumata jõustumisest võib kohus avaldada kohtuotsuse või selle sisu käesoleva

seadustiku §-s 89 sätestatud tingimustel. Menetlusosaliste seisukohta küsitakse selleks juhul,

kui see on kohtu hinnangul vajalik ja võimalik avaldamise eesmärki arvestades.“;

11) paragrahvi 175 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Määruse peale, millega lahendatakse käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kohtuotsuse või

selle sisu avaldamise peale esitatud vastuväide, võib esitada määruskaebuse. Määruskaebuse

kohta tehtud kohtulahend on lõplik.“;

12) paragrahvi 175 lõike 4 esimeses lauses asendatakse sõna „delikaatseid“ sõnaga „eriliiki“;

13) paragrahvi 179 lõiget 4 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Kompromissi kinnitamise määrust ei avalikustata arvutivõrgus.“;

14) paragrahvi 218 lõike 1 teine ja kolmas lause tunnistatakse kehtetuks;

15) paragrahvi 218 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses:

„(11) Riigikohus võib enne kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamist või pärast

kassatsioonkaebuse menetlusse võtmist kohustada menetlusosalist kassatsioonkaebusele

vastama ja anda selleks tähtaja.

(12) Kui menetlusosaline, keda ei ole kohustatud kassatsioonkaebusele vastama, on omal soovil

kassatsioonkaebusele vastanud, siis kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral ei

loeta tema vastamisega seotud menetluskulusid üldjuhul vajalikuks ega põhjendatuks käesoleva

seadustiku § 109 lõike 6 tähenduses.

(13) Pärast kassatsioonkaebuse menetlusse võtmist määrab Riigikohus tähtaja, mille jooksul

menetlusosalised, keda ei kohustatud kassatsioonkaebusele vastama, võivad

kassatsioonkaebusele vastata.“;

16) paragrahvi 219 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Riigikohus otsustab kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise kolmeliikmelises koosseisus

ja menetlusosalisi välja kutsumata.“;

17) paragrahvi 224 kolmas lause tunnistatakse kehtetuks;

18) seadustiku 27. peatükki täiendatakse §-ga 2651 järgmises sõnastuses:

„§ 2651. Kirjeldava ja põhjendava osata määrus

(1) Kohus võib taotluse kiiremaks lahendamiseks teha käesoleva seadustiku § 265 lõikes 3

nimetatud määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, kui selle osa koostamise tõttu tekkiv

viivitus võiks taotluse eesmärgi saavutamist oluliselt raskendada või teha selle võimatuks.

(2) Kohus täiendab kirjeldava ja põhjendava osata tehtud määrust puuduva osaga, kui

menetlusosaline või muu isik, kellel on õigus esitada määruse peale määruskaebus, teatab

seitsme päeva jooksul määruse resolutsiooni kättetoimetamisest või kohtuistungil

teatavakstegemisest arvates kohtule soovist esitada määruse peale määruskaebus. Kohus

4

täiendab määrust kirjeldava ja põhjendava osaga esimesel võimalusel, kuid hiljemalt

seitsmendal päeval pärast määruskaebuse esitamise soovist teadasaamist.

(3) Määruskaebuse esitamise tähtaeg hakkab kulgema kirjeldava ja põhjendava osaga

täiendatud määruse kättetoimetamisest arvates või pärast käesoleva paragrahvi lõike 2 teises

lauses nimetatud tähtaja möödumist, kui kohus ei ole määrust täiendanud. Kui menetlusosaline

või muu isik ei teata käesoleva paragrahvi lõike 2 esimeses lauses nimetatud tähtaja jooksul

kohtule määruskaebuse esitamise soovist, loetakse, et ta on määruskaebuse esitamise õigusest

loobunud.“;

19) paragrahvi 279 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Ringkonnakohtule apellatsioon- või määruskaebuse esitaja vastaspool on kohustatud

esitama kümne päeva jooksul edasikaebuse saamisest arvates kaebusele kirjaliku vastuse. Sama

tähtaja jooksul on vastuse esitamise õigus ülejäänud menetlusosalistel.“;

20) paragrahvi 279 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Riigikohtule esitatud kassatsioon- või määruskaebusele on menetlusosalistel õigus vastata

edasikaebuse saamisest arvates kümne päeva jooksul.“.

§ 2. Advokatuuriseaduse muutmine

Advokatuuriseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 17 lõike 4 kolmas ja neljas lause tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 45 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Esimese astme kuriteo ärahoidmiseks on advokaat õigustatud esitama advokatuuri

juhatusele põhjendatud kirjaliku taotluse kutsesaladuse hoidmise kohustusest vabastamiseks.

Advokatuuri juhatus vaatab taotluse viivitamata läbi ja annab kohustusest vabastamiseks

kirjaliku loa või keeldub sellest.“.

§ 3. Jahiseaduse muutmine

Jahiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 36 lõige 52 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(52) Tunnistuse andja võib keelduda jahitunnistuse andmisest kutsealusele, kes ei täida

kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud terviseseisundi hindamisel osalemise kohustust või

ajateenistusse asumise kohustust, ning reservis olevale isikule, kes ei täida Kaitseväe määratud

ajaks õppekogunemisele ilmumise kohustust. Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi teavitab

esimesel võimalusel Keskkonnaametit või käesoleva seaduse § 10 lõike 1 alusel

Kliimaministeeriumiga halduslepingu sõlminud isikut, kui jahitunnistuse andmisest keeldumise

asjaolud on ära langenud.“;

2) paragrahvi 37 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Jahitunnistuse kehtivuse võib peatada tähtajatult kutsealusel, kes ei täida

kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud terviseseisundi hindamisel osalemise kohustust või

ajateenistusse asumise kohustust, ning reservis oleval isikul, kes ei täida Kaitseväe määratud

5

ajaks õppekogunemisele ilmumise kohustust. Jahitunnistuse peatamise otsuse tegemisel lähtub

tunnistuse andja Kaitseressursside Ameti või Kaitseväe poolt isiku ärakuulamisel kogutud

andmetest, kui lisaandmete saamine ei ole vajalik.“;

3) paragrahvi 38 lõige 22 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(22) Käesoleva seaduse § 37 lõikes 4 sätestatud jahitunnistuse kehtivuse peatamine

lõpetatakse, kui peatamise alused on ära langenud ja Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on

sellest Keskkonnaametit või käesoleva seaduse § 10 lõike 1 alusel Kliimaministeeriumiga

halduslepingu sõlminud isikut teavitanud.“.

§ 4. Kaitseväeteenistuse seaduse muutmine

Kaitseväeteenistuse seaduse §-d 331 ja 711 tunnistatakse kehtetuks.

§ 5. Kalapüügiseaduse muutmine

Kalapüügiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 27 lõike 1 punkt 31 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 27 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(21) Kalastuskaardi andmisest võib keelduda või selle kehtivuse peatada kutsealusel, kes ei

täida kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud terviseseisundi hindamisel osalemise kohustust

või ajateenistusse asumise kohustust, ning reservis oleval isikul, kes ei täida Kaitseväe määratud

ajaks õppekogunemisele ilmumise kohustust. Kalastuskaardi kehtivus peatatakse kaardi andja

otsusega. Otsuse tegemisel lähtub kaardi andja Kaitseressursside Ameti või Kaitseväe poolt

isiku ärakuulamisel kogutud andmetest, kui lisaandmete saamine ei ole vajalik.“;

3) paragrahvi 27 lõige 31 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(31) Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi teavitab esimesel võimalusel kalastuskaardi andjat,

kui käesoleva paragrahvi lõikes 21 sätestatud kalastuskaardi andmisest keeldumise asjaolud on

ära langenud. Kalastuskaardi andja taastab samas lõikes nimetatud juhul kalastuskaardi

kehtivuse viivitamata, kui kehtivuse peatamise alused on ära langenud ning Kaitseressursside

Amet või Kaitsevägi on sellest kalastuskaardi andjat teavitanud.”.

§ 6. Kohtute seaduse muutmine

Kohtute seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 45 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Kui kohtu menetluses on mitu sarnast asja, mille lahendamiseks tuleb kohaldada

õigusnormi, mille kohta varasem kohtupraktika puudub, võib kohtu esimees anda kohtunikule

juhise lahendada üks sellistest asjadest võrreldes teiste sarnaste asjadega eelisjärjekorras.“;

2) paragrahvi 452 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras võivad ringkonnakohtute esimehed ühise

otsusega saata maakohtu või ringkonnakohtu kohtuniku tema nõusolekuta välismaalase

kinnipidamise loa taotlusi ajutiselt läbi vaatama halduskohtusse, kui see on vajalik

6

õigusemõistmise korrakohaseks toimimiseks. Halduskohtu koosseisu ajutiselt kaasatud

kohtunik võib menetleda kõiki alates massilisest sisserändest tingitud hädaolukorra algusest

Eestisse saabunud välismaalaste, sealhulgas rahvusvahelise kaitse taotlejate, kinnipidamise loa

või selle pikendamise taotlusi.“.

§ 7. Liiklusseaduse muutmine

Liiklusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 106 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Transpordiamet võib keelduda mootorsõiduki juhtimise õiguse andmisest ning esmase

juhiloa väljastamisest kutsealusele, kes ei täida kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud

terviseseisundi hindamisel osalemise kohustust või ajateenistusse asumise kohustust, ning

reservis olevale isikule, kes ei täida Kaitseväe määratud ajaks õppekogunemisele ilmumise

kohustust.”;

2) paragrahvi 124 lõige 42 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(42) Transpordiamet võib peatada mootorsõiduki juhtimise õiguse kutsealusel, kes ei täida

kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud terviseseisundi hindamisel osalemise kohustust või

ajateenistusse asumise kohustust, ning reservis oleval isikul, kes ei täida Kaitseväe määratud

ajaks õppekogunemisele ilmumise kohustust. Transpordiamet lähtub otsuse tegemisel

Kaitseressursside Ameti või Kaitseväe poolt isiku ärakuulamisel kogutud andmetest, kui

lisaandmete saamine ei ole vajalik.”;

3) paragrahvi 129 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi teavitab esimesel võimalusel Transpordiametit, kui

käesoleva seaduse § 106 lõikes 11 sätestatud mootorsõiduki juhtimise õiguse andmisest ning

esmase juhiloa väljastamisest keeldumise asjaolud on ära langenud. Kui mootorsõiduki

juhtimise õigus on peatatud käesoleva seaduse § 124 lõike 42 alusel, taastab Transpordiamet

juhtimisõiguse viivitamata, kui Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi teavitab peatamise

aluseks olnud asjaolude äralangemisest.”.

§ 8. Meresõiduohutuse seaduse muutmine

1) paragrahvi 393 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Transpordiamet võib peatada väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse ning keelduda nende

õiguste andmisest ja väikelaevajuhi või jetijuhi tunnistuse väljastamisest kutsealusele, kes ei

täida kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud terviseseisundi hindamisel osalemise kohustust

või ajateenistusse asumise kohustust, ja reservis olevale isikule, kes ei täida Kaitseväe määratud

ajaks õppekogunemisele ilmumise kohustust.“;

2) paragrahvi 393 lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse peatamise otsuse

tegemisel lähtub Transpordiamet Kaitseressursside Ameti või Kaitseväe poolt isiku

ärakuulamisel kogutud andmetest, kui lisaandmete saamine ei ole vajalik.“;

7

3) paragrahvi 393 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi teavitab esimesel võimalusel Transpordiametit, kui

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse andmisest ja

väikelaevajuhi või jetijuhi tunnistuse väljastamisest keeldumise asjaolud on ära langenud.

Transpordiamet taastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud väikelaeva ja jeti juhtimise

õiguse viivitamata, kui Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi teavitab Transpordiametit

väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse peatamise aluseks olnud asjaolude äralangemisest.”.

§ 9. Notariaadiseaduse muutmine

Notariaadiseaduse § 3 lõige 24 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(24) Julgeolekuasutuse juhi nõudmisel annab notar Notarite Koja eestseisuse loal andmeid

ametitoimingute kohta julgeolekuasutusele julgeolekuasutuste seaduse §-s 6 ja § 7 lõikes 1

sätestatud ülesannete täitmiseks. Loa andmine otsustatakse kirjalikult julgeolekuasutuse juhi

põhjendatud kirjaliku taotluse alusel. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata käesoleva

paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmete avaldamisele.“.

§ 10. Notari distsiplinaarvastutuse seaduse muutmine

Notari distsiplinaarvastutuse seaduse § 63 lõike 4 neljas ja viies lause tunnistatakse kehtetuks.

§ 11. Patendivoliniku seaduse muutmine

Patendivoliniku seaduse § 2023 lõike 4 neljas ja viies lause tunnistatakse kehtetuks.

§ 12. Relvaseaduse muutmine

Relvaseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 36 lõike 1 punkt 141 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 36 lõige 13 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 36 lõige 22 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(22) Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi teavitab esimesel võimalusel Politsei- ja

Piirivalveametit, kui käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 7 sätestatud soetamisloa või relvaloa

andmisest keeldumise asjaolud on ära langenud.”;

4) paragrahvi 36 lõiget 4 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:

„7) kutsealusele, kes ei täida kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud terviseseisundi hindamisel

osalemise kohustust või ajateenistusse asumise kohustust, ja reservis olevale isikule, kes ei täida

Kaitseväe määratud ajaks õppekogunemisele ilmumise kohustust.“;

5) paragrahvi 43 lõike 1 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 43 lõige 16 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

8

„(16) Politsei- ja Piirivalveamet võib peatada soetamisloa või relvaloa kehtivuse kutsealusel,

kes ei täida kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud terviseseisundi hindamisel osalemise

kohustust või ajateenistusse asumise kohustust, ning reservis oleval isikul, kes ei täida

Kaitseväe määratud ajaks õppekogunemisele ilmumise kohustust.“;

7) paragrahvi 43 lõige 22 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(22) Politsei- ja Piirivalveamet lõpetab käesoleva paragrahvi lõikes 16 nimetatud juhul

soetamisloa ja relvaloa kehtivuse peatamise, kui peatamise alused on ära langenud ning

Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on sellest Politsei- ja Piirivalveametit teavitanud.”.

§ 13. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse 22 lõiget 2 täiendatakse punktiga 9 järgmises sõnastuses:

„9) rahvusvahelise kaitse taotleja rahvusvahelise kaitse menetluses tehtud otsuse peale kaebuse

esitamisel.“.

§ 14. Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmine

Riikliku pensionikindlustuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 281 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Pensioniõiguslikku staaži tõendatakse rahvastikuregistris sisalduvate õiguslikku tähendust

omavate andmete, pensioniõiguslikku staaži tõendavate dokumentide või tunnistajate ütluste

alusel. Kui rahvastikuregistris on pensioniõiguslikku staaži tõendavad õiguslikku tähendust

omavad andmed, lähtutakse registri andmetest. Kui pensioniõiguslikku staaži tõendatakse

tunnistajate ütluste alusel, on Sotsiaalkindlustusametil õigus tuvastada pensioni määramise

aluseks oleva avalik-õigusliku suhte tingimused.“;

2) paragrahvi 281 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks.

§ 15. Vangistusseaduse muutmine

Vangistusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seadust täiendatakse §-ga 531 järgmises sõnastuses:

㤠531. Tervishoiuteenusega seotud vaidluste lahendamine

Kinnipeetavale tervishoiuteenuse korraldamise ja osutamisega seotud vaidlus lahendatakse

halduskohtus.“;

2) paragrahvi 86 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Arestialuse tervishoiu korraldamisel ja talle tervishoiuteenuse osutamisel lähtutakse

käesoleva seaduse §-dest 49, 52 ja 531 ning nende alusel kehtestatud õigusaktidest.“;

3) paragrahvi 93 lõike 6 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

9

„Vahistatu tervishoiu korraldamisel ja talle tervishoiuteenuse osutamisel lähtutakse käesoleva

seaduse §-dest 49, 52 ja 531 ning nende alusel kehtestatud õigusaktidest.“.

§ 16. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmine

Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 153 lõiked 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 269 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Väljasaadetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlus lahendatakse

halduskohtus.“.

§ 17. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmine

Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 365 lõiked 2 ja 3 tunnistatakse

kehtetuks.

§ 18. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 1 punkt 2 jõustub 2026. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, „…“ ……………2024. a

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus „…“ ……………2024. a

(allkirjastatud digitaalselt)

1

Halduskohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse

(kohtumenetluse tõhustamine) eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga muudetakse halduskohtumenetluse seadustikku (HKMS) ning sellega seonduvalt

teisi seadusi eesmärgiga tõhustada halduskohtute tööd ning kiirendada kohtumenetlusi. Samuti

on eelnõu eesmärk kiirendada eraldi just taastuvenergiaparkide rajamisega seotud

kohtumenetlusi, soodustades sellega kiiremat taastuvenergiaparkide rajamist. See on seotud

Vabariigi Valitsuse eesmärgiga toota 2030. aastal sama palju taastuvelektrit kui on Eesti aastase

tarbimise kogumaht.

Kohtute töökoormus aasta-aastalt kasvab ning see väljendub peamiselt kohtuasjade

lahendamisele kuluva aja pikenemises ning kohtunike ülemäärases töökoormuses1. Eelnõuga

plaanitakse lihtsustada ning kiirendada halduskohtute tööd, kohandades halduskohtumenetluse

norme viisil, mis aitab kohtul viia menetlusi läbi kiiremini ja ökonoomsemalt. Samuti

vähendatakse kohtumenetlusi, mille puhul kohus ei täida oma tavapärast õigusemõistmise

funktsiooni ning mille puhul kohtu roll ei ole alati põhjendatud ega sisuliselt vajalik.

Halduskohtu roll ei ole mitte tegutseda haldusakti väljastava haldusorgani käepikendusena, vaid

pakkuda subjektiivsete õiguste kaitset kaebuse alusel. Seetõttu loobutakse eelnõuga

halduskohtult haldustoimingu tegemiseks loa hankimisest seal, kus see ei ole vältimatult

vajalik. Subjektiivsete õiguste tõhus halduskohtulik kaitse on jätkuvalt tagatud kõikidele

tavapärases korras kaebuse alusel.

Allpool on ülevaade eelnõuga kavandatavatest muudatustest.

 Luuakse veaotsuse instituut.

 Võimaldatakse haldusakti ilmselge õigusvastasuse korral teha juba eelmenetluse käigus

kaebust rahuldav otsus kaebuse ja vastuste põhjal, korraldamata kohtuistungit või

määramata tähtaega täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks.

 Luuakse võimalus jagada kinnipeetavate asjad ja hankeasjad üle riigi, mitte

kinnipeetava viibimiskoha või kohtu tööpiirkonna järgi.

 Võimaldatakse kohtul teha haldustoiminguks loa andmise määrus esmalt ilma kirjeldava

ja põhjendava osata.

 Määrus asja üleandmiseks kohtualluvuse järgi muudetakse viivitamata täidetavaks.

 Võimaldatakse viisaotsuse peale esitatud kaebuste lahendamine kohtu õiglasel

äranägemisel lihtmenetluses.

 Taastuvenergiat puudutavates haldusasjades seatakse eelmenetlusele kindel tähtaeg

(kolm kuud).

 Kaotatakse nõue taotleda halduskohtult luba järgmiste õiguste ja lubade peatamiseks,

kui kutsealune ei täida terviseseisundi hindamisele ilmumise või ajateenistusse asumise

kohustust või kui reservis olev isik ei täida õppekogunemisele ilmumise kohustust:

- jahipidamisõigus;

1 Kohtute aastaraamat 2023. Maa-, haldus- ja ringkonnakohtute 2023. aasta menetlusstatistika kokkuvõte.

Riigikohus, 2023. https://aastaraamat.riigikohus.ee/maa-haldus-ja-ringkonnakohtute-2023-aasta-

menetlusstatistika-kokkuvote/

2

- mootorsõiduki juhtimise õigus;

- kalastuskaart;

- relvaluba ja relvasoetamisluba;

- väikelaeva ja jeti juhtimise õigus.

 Kaotatakse vajadus taotleda halduskohtu luba advokaadi kutsesaladuse hoidmise

kohustusest vabastamiseks, kui see on vajalik esimese astme kuriteo ärahoidmiseks.

 Kaotatakse halduskohtu loa nõue olukorras, kus julgeolekuasutuse juht nõuab notarilt

andmeid ametitoimingute kohta, mis on vajalikud Kaitsepolitseiameti või

Välisluureameti ülesannete täitmiseks.

 Kaotatakse võimalus küsida halduskohtu abi tõendite kogumiseks ja tagamiseks Eesti

Advokatuuri, Notarite Koja ning Patendivolinike Koja aukohtumenetlustes.

 Võimaldatakse lahendada pretsedenti loovaid (nn pilootasju) kiirendatud korras: kui

kohtu menetluses on mitu sarnast asja, mille lahendamiseks tuleb kohaldada

õigusnormi, mille kohta varasem kohtupraktika puudub, võib kohtu esimees anda

kohtunikule juhise lahendada üks sellistest asjadest eelisjärjekorras.

 Tõhustatakse kohtunike kaasamist massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras.

 Suurendatakse Sotsiaalkindlustusameti pädevust pensioniõigusliku staaži tuvastamisel

tunnistajate ütluste alusel, et vähendada kohtusse pöördumist.

 Rahvusvahelise kaitse taotlejad vabastatakse riigilõivust halduskohtule kaebuse

esitamisel.

 Kinnipeetavate tervishoiuteenustega seotud vaidlusi lahendab edaspidi ainult

halduskohus.

Muudatuste tegemisel on aluseks võetud Riigikohtu ning esimese ja teise astme kohtute

Justiitsministeeriumile esitatud ettepanekud halduskohtumenetluse optimeerimiseks.

Muudatused on valminud koostöös Riigikohtuga.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna avaliku

õiguse talituse nõunik Silja Tammeorg ([email protected], 5879 3044) ning koostamises

osales sama talituse juhtaja Illimar Pärnamägi ([email protected]; 5850 7903). Eelnõu

seletuskirja mõjude analüüsi on koostanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna

õigusloome korralduse talituse nõunikud Pilleriin Lindsalu ([email protected], 528

0482) ja Karen Alamets ([email protected], 5860 8420). Eelnõu on keeleliselt toimetanud

Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Mari

Koik ([email protected], 5348 0013).

Märkused

Eelnõuga muudetakse järgmiste seaduste järgmisi redaktsioone:

1) halduskohtumenetluse seadustik (HKMS), RT I, 06.07.2023, 30;

2) advokatuuriseadus (AdvS), RT I, 05.05.2022, 5;

3) jahiseadus (JahiS), RT I, 27.09.2023, 3;

5) kaitseväeteenistuse seadus (KVTS), RT I, 20.02.2024, 5;

6) kalapüügiseadus (KPS), RT I, 30.06.2023, 23;

7) kohtute seadus (KS), RT I, 04.01.2024, 4;

8) liiklusseadus (LS), RT I, 29.06.2024, 26;

9) meresõiduohutuse seadus (MSOS), RT I, 30.12.2023, 2;

3

10) notariaadiseadus (NotS), RT I, 06.07.2023, 60;

11) notari distsiplinaarvastutuse seadus (NotDVS), RT I, 22.12.2020, 42;

12) patendivoliniku seadus (PatVS), RT I, 01.03.2023, 13;

13) riigilõivuseadus (RLS), RT I, 21.06.2024, 22;

14) riikliku pensionikindlustuse seadus (RPKS), RT I, 14.12.2023, 7;

15) vangistusseadus (VangS), RT I, 21.06.2024, 31;

16) väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (VSS), RT I, 21.06.2024, 33;

17) välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus (VRKS), RT I, 06.07.2023, 119;

18) väärtpaberituru seadus (VPTS), RT I, 21.06.2024, 56.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on põhiseaduse § 104 punkti 4 kohaselt vajalik Riigikogu

koosseisu häälteenamus, kuna PS § 104 p 14 järgi on tegemist konstitutsioonilise seaduse

muutmisega (HKMS).

Eelnõul on vähene seos Riigikantselei poolt kooskõlastamisele esitatud tsiviilkriisi- ja

riigikaitseseadusega, milles täpsustatakse massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorra

regulatsiooni.

Eelnõu § 1 punktid 6–9 on seotud Siseministeeriumi poolt ettevalmistatava välismaalaste

seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõuga, millega nähakse ette viisaotsuste

vaidlustamise regulatsioon.

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Eelnõu § 1 punktis 7 kavandatud veaotsuse regulatsioonile eelnes halduskohtumenetluse

seadustiku muutmise seaduse (kohtumenetluse tõhustamine) väljatöötamiskavatus2, milles

analüüsiti taastuvenergia parkide rajamisega seotud kohtuvaidluste kiiremat menetlemist.

Eelnõu ülejäänud muudatuste kohta ei ole väljatöötamiskavatsust koostatud, kuna muudatuste

seadusena rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju

(HÕNTE § 1 lg 2 p 5).

2. Seaduse eesmärk

Eelnõu peamiseks eesmärgiks on halduskohtumenetluse tõhustamine, kiirendamine ja

optimeerimine, et vähendada kohtute koormust ning muuta kohtumenetlused kiiremaks. Samuti

on eesmärgiks taastuvenergiaparkide rajamisega seotud kohtuvaidluste kiirem menetlemine.

Eesmärkideni jõudmiseks muudetakse eelnõuga HKMSis mitmeid menetlusnorme, mis aitavad

halduskohtutel edaspidi kohtuasju kiiremini lahendada ning töökoormust kohtute vahel

paindlikumalt jagada. Samuti muudetakse mitmeid eriseadusi, kus on sätestatud halduskohtu

tavapärasest kohtumõistmise funktsioonist väljapoole jäävad ülesanded, näiteks

haldustoiminguks loa andmine.

2.1. Eelnõuga kavandatavad peamised muudatused

Halduskohtumenetluse tõhustamine

Eelnõuga luuakse HKMSi uus veaotsuse instituut. Kohtutele antakse võimalus teha tuvastav

otsus, millega kohus teeks siduvalt kindlaks, et vaidlusalusel haldusaktil on kergesti

2 Halduskohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (kohtumenetluse tõhustamine) väljatöötamise

kavatsus. Justiitsministeerium, 30.06.2023.

4

kõrvaldatavad menetluslikud või kaalumisvead, mida kõrvaldamata pole siiski võimalik

veenduda haldusakti õiguspärasuses. Kui kohus on sellise otsuse teinud, siis määrab ta

vastustajale tähtaja, mille jooksul on vastustajal võimalik need vead kõrvaldada ja kohtul

kaaluda uuesti (mille tulemusena jäädakse kas varasema otsuse juurde või tehakse uus). Seejärel

jätkub sama kohtumenetlus, mille raames hinnatakse ka uue otsuse õiguspärasust. Kokku

hoitakse nii menetlusosaliste kui ka kohtu vahendeid selle arvelt, et haldusakti tühistamise ja

uue otsuse tegemise korral algaks tõenäoliselt uus kohtuvaidlus n-ö nullist (vrd viimase aja

praktikast nt õlitehase ehitusloa vaidlus). See peaks siiski puudutama ainult väiksemaid vigu,

nt kui mõni üksik küsimus on keskkonnamõju hindamise (KMH) puhul käsitlemata või

ebapiisavalt uuritud, mitte olukordi, kus KMH on täiesti tegemata. Veaotsuse puhul on oluline

järgida põhimõtet, et haldusmenetlus ei tohi kanduda kohtumenetlusse ülemäära suures

ulatuses. Samuti ei tohi veaotsus riivata ebaproportsionaalselt kaebaja või kolmandate isikute

õigusi või avalikke huve. Halduse n-ö järeleaitamist tasakaalustatakse eelnõus menetluskulude

jaotust puudutava erisättega kaebaja kasuks.

Sarnane menetluskord eksisteerib näiteks Hollandis, kust küll norme otse üle võtta ei saa, sest

sealne regulatsioon on võrreldes meie tavaga äärmiselt üldsõnaline. Küll aga on reeglistikku

luues arvesse võetud Hollandi süsteemi kohta tehtud kriitikat, samuti Belgias

põhiseadusevastaseks tunnistatud sarnase instituudi kohta esiletoodud vigu.

Vastukaaluks veaotsusele luuakse kohtule võimalus, kui kohtumenetluse alguses on näha

oluline ja ilmselge viga haldusaktis, kaebus formaalsetel põhjusel kiiresti ja lihtsustatud korras

rahuldada, sh eelmenetluses ja sisuküsimusi arutamata. See hoiab oluliselt kokku nii kohtu kui

ka menetlusosaliste aega, võimaldades teha kiiresti otsuse, uurimata läbi kõiki vaidluse aspekte.

Eelnõuga soovitakse muuta kohtuasjade jagamine kohtute vahel paindlikumaks, et seeläbi

ühtlustada kohtute koormust. Eelnõu kohaselt jagatakse kinnipeetavate asjad pärast selleks

vajaliku kohtute infosüsteemi arenduse elluviimist üle riigi, mitte kinnipeetava viibimiskoha

järgi. Samasugune muudatus tehakse ka hankeasjade jagamise puhul, mis ühest küljest

võimaldab ühtlustada kohtute koormust ning teisest küljest võimaldab kohtu suuremat

spetsialiseerumist hankeasjadele.

Täpsustatakse ka täitetoiminguks loa andmisel resolutsioonmääruse tegemise ja selle

vaidlustamise võimalusi ning tõhustatakse kassatsioonimenetlust, et võimaldada otsustada

menetlusloa üle ilma kassatsioonkaebusele vastuseid ootamata.

Lisaks nähakse eelnõuga ette kohtuasja alluvuse järgi üleandmise määruste viivitamata

täidetavaks tunnistamine (sarnaselt esialgse õiguskaitse määrustega). Üleandev kohus võib

enne üleandmise määruse tegemist või sellega koos teha edasilükkamatuid menetlustoiminguid,

eelkõige esialgse õiguskaitse määruse.

Taastuvenergiat puudutavate kohtumenetluste kiirendamine

Kuigi taastuvenergiaga seotud menetluste kiirendamise eesmärgil tehakse HKMSis ka mõned

muud muudatused (nt veaotsuse instituudi loomine), on enamik neist mõeldud kohalduma

kõigile, mitte ainult taastuvenergia vaidlustele. Kitsalt taastuvaid energiaallikaid puudutab

HKMSis tehtav muudatus, mis seab nende vaidluste puhul eelmenetlusele kindla tähtaja.

Edasise menetluse tähtaegade range reguleerimine pole vajalik – eeltoodu tagab, et need

vaidlused saaksid teatava prioriteedi, aga sisuliselt võivad need asjad olla keerukad ja seetõttu

paratamatult ajamahukad. Nimetatud reegel peaks tagama, et taastuvenergia parkide rajamist

5

puudutavad vaidlused ei jää kohtutes liiga kauaks ootele. Muudatus on seotud Vabariigi

Valitsuse plaaniga tõsta taastuvenergia osakaalu ja kiirendada sellega seonduvat asjaajamist, et

Eesti saaks 2030. aastal toota sama palju taastuvelektrit, kui on Eesti aastase tarbimise

kogumaht.

Haldustoiminguks loa andmiste vähendamine eriseadustes

Halduskohtumenetluse seadustiku 27. peatükk (§-d 264-265) sätestab haldustoiminguks loa

andmise menetluse. Halduskohtu luba ehk kohtu eelhinnang teatud haldustoimingutele peaks

olema ette nähtud juhtumitel, kui selline nõue tuleneb põhiseadusest (vabaduse võtmine – PS §

21 lg 2, sõnumisaladuse kaitse – § 43 ls 2) või on mõni muu kaalukas põhjus haldustoiminguks

eelneva loa andmiseks (nt inimene ei saa oma õiguste piiramisest teada ning tal ei ole võimalik

oma õigusi kohtus kaitsta). Tegemist on n-ö kohtu eelkontrolliga olukorras, kus täidesaatev

riigivõim hakkab isiku põhiõigusi olulisel määral riivama ning isik on seejuures kaitsetus

olukorras või ei ole oma õiguste riivamisest teadlik. Nimetatud juhtudel on oluline, et lisaks

haldustoimingu hiljem kohtus vaidlustamise võimalusele oleks tagatud nendele toimingutele

sõltumatu eelhinnangu andmine.

Haldustoiminguks loa andmise võimalus on kehtivas õiguses kasutusel väga mitmes menetluses

ning alati ei ole kaalul isikute oluliste põhiõiguste riivamine sellisel viisil, et isikutel ei oleks

võimalik enda õiguste riivamist hiljem kohtus vaidlustada. Pigem on mitmetel juhtudel tegemist

täidesaatva riigivõimu otsuste ja toimingutega, millega riivatakse küll isikute õigusi olulisel

määral, kuid mille kohtulik eelkontroll ei ole tihti sisuliselt põhjendatud ega vajalik. Lisaks

kohaldab kohus sellistes menetlustes tavapärast haldustoiminguks loa andmise menetluses

kohaldatavat menetluslikku standardit (st ei kontrolli kõiki haldusmenetluses kogutud tõendeid

ega analüüsi täiel määral kavandatava haldusakti formaalse ja materiaalse õiguspärasuse kõiki

elemente) ning seetõttu võib see luua ebaõige ettekujutuse kõnealuse meetme

kontrollistandardist ning mõjuda haldusakti adressaadile eksitavalt. Samas kaasneb

haldustoiminguks lubade andmisega halduskohtutele arvestatav töökoormus, mis omakorda

mõjutab kõiki kohtumenetlusi ning nende pikkust. Loataotlused tuleb kohtutel lahendada

eelisjärjekorras ja viivitamata ning seetõttu võib tekkida olukord, kus muud menetlused jäävad

ootele.

Eelnõuga vähendatakse eriseadustes haldustoiminguks loa andmist sätestavat regulatsiooni.

Kohtu loa nõue kaotatakse juhtudel, kui loa andmise nõue ei tulene otsesõnu põhiseadusest (nt

vabaduse võtmine, sõnumisaladuse riivamine) või ei ole muud olulist põhjust sellise loa

ettenägemiseks. Peamiselt on need olukorrad, kus täidesaatva võimu otsusega piiratakse küll

olulisel määral isiku õigusi, kuid isik on oma õiguste riivamisest teadlik ja tal on võimalik need

otsused kohtus vaidlustada ning seeläbi on tagatud nende otsuste õiguspärasuse hilisem põhjalik

kohtulik kontroll. Eelnõuga nähakse ette, et edaspidi hakkavad isiku õigusi piiravaid otsuseid

tegema haldusorganid ise või neile annab selleks loa muu pädev isik või organ. Kohtule jääb

õigusi piiravate toimingute vaidlustamise puhul järelhindaja roll.

Täiendatakse massilisest sisserändest tingitud hädaolukorra reeglistikku

Kui 2020. aastal täiendati kohtute seadust selliselt, et maa- ja ringkonnakohtu kohtunikke saab

ajutiselt kaasata välismaalase esmaseks kinnipidamiseks loa andmiseks kuni 7 päevaks, siis

praeguseks on jõutud järeldusele, et samad kaasatud kohtunikud võiksid menetleda kõiki alates

6

massilisest sisserändest tingitud hädaolukorra algusest Eestisse saabunud välismaalaste

kinnipidamise või selle pikendamise taotlusi.

Pretsedenti loovate asjade kiirendatud korras lahendamine

Kohute seaduses nähakse ette, et kui kohtu menetluses on mitu sarnast asja, mille

lahendamiseks tuleb kohaldada õigusnormi, mille kohta varasem kohtupraktika puudub, võib

kohtu esimees anda kohtunikule juhise lahendada üks sellistest asjadest eelisjärjekorras.

Pensionistaaži tuvastamine

Eelnõuga soovitakse anda Sotsiaalkindlustusametile (SKA) pädevus tuvastada pensioniõiguslik

staaž ehk pensioni arvestamise aluseks oleva avalik-õigusliku suhte tingimused tunnistajate

ütluste alusel. Sellega kaob vajadus suunata staaži tuvastamist taotlevad isikud kohtusse

olukordades, kus poolte vahel vaidlust tegelikult pole ning kohus peab tuvastama üksnes

pensionistaaži tuvastamiseks vajalikud juriidilised faktid.

Rahvusvahelise kaitse taotlejate vabastamine riigilõivust

Eelnõuga muudetakse riigilõivuseadust ning nähakse ette, et rahvusvahelise kaitse taotlejad on

rahvusvahelise kaitse menetluses tehtud otsuse kohtus vaidlustamisel riigilõivust automaatselt

vabastatud. Praktikas on rahvusvahelise kaitse taotlejad haavatavas olukorras, kus nad on

sunnitud oma õiguste kohtus kaitsmiseks taotlema riigilt õigusabi. Kuna keeldumist nende

õigusabi taotlusele praktikas ei esine, siis oleks mõistlik näha ette automaatne vabastus

riigilõivust. Lõivust vabastamise taotluste menetlemine läheb riigile eelduslikult kallimaks kui

riigilõivust vabastamine seaduse alusel.

Vanglas kinni peetavate isikute tervishoiuteenustega seotud vaidluste lahendamise viimine

halduskohtu alla

Muudatuse eesmärk on korrastada kehtivat seadust, sätestades seal Riigikohtu praktika alusel

kujunenud õigusliku olukorra. Muudatusega sätestatakse vangistusseaduses (VangS) üheselt,

et vanglas kinni peetavatele kinnipeetavatele, arestialustele ja vahistatutele tervishoiuteenuste

osutamisega seotud vaidlusi lahendab halduskohus. Samuti nähakse VSSis ette, et

väljasaadetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlus lahendatakse halduskohtus.

Viisaotsuste peale esitatud kaebuste lahendamine lihtmenetluses

Eelnõuga võimaldatakse kohtule senisest kergemalt lahendada viisa andmisest keeldumise,

viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise või

viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse ja selle vaidlustamise käigus tehtud vaideotsuse

(edaspidi viisaotsus) peale esitatud kaebusi lihtmenetluses. Kohus ei pea seejuures hindama

lihtmenetluse kohaldamise tavapäraseid tingimusi (riive intensiivsus ning menetlusosaliste

nõusolek).

2.2. Väljatöötamiskavatsus taastuvenergia vaidluste kiiremaks lahendamiseks

Eelnõule koostamisele eelnes väljatöötamiskavatsus3 (edaspidi VTK), milles analüüsiti

taastuvenergia parkide rajamisega seonduvate kohtumenetluste kiirendamise võimalusi. VTK-

3 Halduskohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (kohtumenetluse tõhustamine) väljatöötamise

kavatsus. Justiitsministeerium, 30.06.2023.

7

s pakuti taastuvenergiaga seonduvate kohtumenetluste kiirendamiseks välja 4 peamist

võimalust:

 anda kohtule võimalus teha vaheotsus (praeguses eelnõus kasutusel termin „veaotsus“),

millega kohus saab vaidlustatud haldusotsuses ilmnenud vead tuvastada ja anda

haldusorganile võimaluse need puudused kõrvaldada, mille järel kohtumenetlus jätkuks

sealt, kus see pooleli jäi;

 suurendada kohtu rolli kompromissiläbirääkimistes ja läbirääkimisteks maksimaalse

tähtaja seadmine;

 esialgse õiguskaitse puhul erandkorras määruskaebeõiguse andmine ringkonnakohtu

loal;

 võimaldada taotleda Riigikohtult õiguslikku arvamust.

VTK saadeti 08.08.2023 arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule,

Tartu Ringkonnakohtule, Tallinna Halduskohtule, Tartu Halduskohtule, Eesti Kohtunike

Ühingule, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Eesti Juristide Liidule, Tartu

Ülikooli õigusteaduskonnale, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Keskkonnaametile,

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile ning Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioonile.

VTK kooskõlastasid märkustega Kliimaministeerium, Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium ja Siseministeerium ning arvamuse esitasid Eesti Advokatuuri

haldusõiguse komisjon, Eesti Advokatuuri maksuõiguse komisjon, EL Üldkohus, Tartu

Halduskohus, Tartu Ringkonnakohus, Tallinna Halduskohus, Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Amet, Riigikohus ja Keskkonnaamet. Esitatud arvamustes juhiti tähelepanu

mitmetele probleemidele ja küsimustele, mis võivad seoses VTK-s välja pakutud

seadusemuudatustega tekkida ning mis vajaks täiendavat analüüsi.

VTK kohta esitatud tagasiside põhjal otsustati minna edasi VTK-s välja pakutud muudatusega,

mis võimaldab kohtul edaspidi teha vaheotsuse (praeguses eelnõus veaotsuse), millega

tuvastada vaidlustatud haldusotsuses ilmnenud vead ja anda haldusorganile võimalus need

puudused kõrvaldada. Veaotsuse regulatsiooni koostamisel on VTK kohta tulnud tagasisides

tõstatatud küsimuste ja probleemidega arvestatud.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

§ 1. Halduskohtumenetluse seadustiku muutmine

Punktiga 1 tunnistatakse kohtuasja alluvuse järgi üleandmise määrused viivitamata täidetavaks

(sarnaselt esialgse õiguskaitse määrustega). Kehtiva HKMS § 10 lg 2 ls 1 kohaselt annab kohus,

kes ei pea ennast alluvuse järgi õigeks kohtuks, asja üle pärast määruse jõustumist. Kuigi

haldusasja kohtualluvuse järgi üleandmise määruste vaidlustamine on väga harv, on siiski

oluline, et 15-päevane määruskaebuse esitamise tähtaeg vastavalt HKMS § 204 lg-le 1 pikendab

asja menetlust. Üleandev kohus võib teha üksnes edasilükkamatuid menetlustoiminguid,

eelkõige esialgse õiguskaitse määruse (HKMS § 10 lg 2 ls 2).

Eriti tõsiseks probleemiks on see viivitus kiireloomuliste asjade lahendamisel, sh näiteks

hankeasjades, kus ka 10-päevane määruskaebetähtaeg (HKMS § 278 lg 1) võib ohustada

hankeasja lahendamist HKMS § 275 lg-s 2 sätestatud 45-päevase tähtaja jooksul. Praktikas on

kohtunikud toimetanud erinevalt: üks osa kohtunikke teeb määruse, milles viidatakse 10-

päevasele edasikaebetähtajale, ja asi saadetakse teisele halduskohtule selle määruse

8

jõustumisel. Osa kohtunikke on püüdnud vastastikuste kokkulepete alusel leida leevendust nt

järgmiselt.

- Kohus, kelle alluvusse hankeasi ei kuulu, tunnistab alluvuse järgi üleandmise määruse

kohe jõustunuks/täidetavaks. Asi edastatakse kohe teisele halduskohtule.

- Kohus, kelle alluvusse hankeasi ei kuulu, teeb HKMS § 278 lg 1 järgi vaidlustatava

määruse, kuid otsustab esmaste kiireloomuliste toimingutena kohe ka kaebuse

menetlusse võtmise ja/või nõuab välja riigihangete vaidlustuskomisjoni (VAKO)

toimiku ning vastuse kaebusele.

- Kohus, kelle alluvusse hankeasi ei kuulu, teavitab alluvuse poolest õiget kohut alluvuse

järgi üleantavast haldusasjast ning alluvuse poolest õige kohus saab (arvestades

määruste harva edasikaebamist) asja juba sisuliselt anda kohtunikule, kes saab asjaga

tutvuda ja menetluseks valmistuda.

Seoses äärmiselt harva vaidlustamisega ei ole ohtu, et selliste määruste viivitamatu täidetavus

tooks kaasa olulisi probleeme. Juhuks kui juba üleandmise määruse tegemise ajal on selge, et

asjas on vältimatu vajadus teha mõni väga kiireloomuline menetlustoiming, nagu näiteks

esialgse õiguskaitse määramine, siis on eelnõuga jäetud võimalus see üleandval kohtul siiski

ära teha.

Punktiga 2 muudetakse kinnipeetavate asjade ja hankeasjade kohtu koosseisude vahel

jagamine üleriigiliseks, arvestamata kohtute tööpiirkondi.

Justiitsministri 27.10.2005. a määruse nr 45 „Maa- ja halduskohtute tööpiirkonnad“ § 2 kohaselt

on halduskohtute tööpiirkonnad järgmised:

1) Tallinna Halduskohus – Harju maakond, Hiiu maakond, Järva maakond, Lääne maakond,

Rapla maakond, Pärnu maakond, Saare maakond;

2) Tartu Halduskohus – Jõgeva maakond, Põlva maakond, Tartu maakond, Valga maakond,

Viljandi maakond, Võru maakond, Ida-Viru maakond, Lääne-Viru maakond.

HKMS § 8 lg 5 kehtiva redaktsiooni kohaselt esitab isik, kellelt on võetud vabadus, kaebuse

oma viibimiskoha järgi. Vastav regulatsioon puudutab eelkõige kinnipeetavaid, s.o vanglas

vangistust kandvaid süüdimõistetuid (VangS § 2). Vanglaid on Eestis kolm: Tallinna vangla

(asub Harju maakonnas), Viru vangla (asub Ida-Viru maakonnas) ja Tartu vangla (asub Tartu

maakonnas).

Tallinna vanglas vangistust kandvate kinnipeetavate kaebused on eeltoodust tulenevalt Tallinna

Halduskohtu tööpiirkonnas ja alluvuses ning Viru vanglas ja Tartu vanglas vangistust kandvate

kinnipeetavate kaebused Tartu Halduskohtu tööpiirkonnas ja alluvuses. Tulenevalt

kinnipeetavate arvu erinevusest kohtute tööpiirkondades (Tartu halduskohtu tööpiirkonnas on

nii Tartu vangla kinnipeetavad kui ka Viru vangla kinnipeetavad4) jaotuvad kinnipeetavate

kaebused kohtute vahel ebaühtlaselt.

Alates 01.07.2024 vähendati Tartu vanglas kohti ligikaudu poole võrra ning osa kinnipeetavaid

toodi üle Tallinna vanglasse. Selle tulemusena võib küll kinnipeetavate kaebuste hulk Tartu

Halduskohtus väheneda ning Tallinna Halduskohtus suureneda, kui täpne mõju kinnipeetavate

kaebuste arvule ei ole teada.

4 Justiitsministeeriumi vanglate osakonna statistika kohaselt oli 31.12.2023. a seisuga Tallinna vanglas 697

kinnipeetavat ning Tartu vanglas ja Viru vanglas kokku 1123 kinnipeetavat.

9

Eespool viidatud halduskohtute koormuse erinevusi aitaks ühtlustada kinnipeetavate kaebuste

üleriigiline jagamine, st menetlusalluvuse kaotamine. Uute kohtuasjade jagamine kohtunike

vahel on kohtutes reguleeritud tööjaotusplaani kaudu, lähtudes järgmistest põhimõtetest:

kohtunike vahel tuleb jaotada kõik kohtusse läbivaatamiseks saabuvad asjad; asjad tuleb

jaotada, lähtudes juhuslikkuse põhimõttest; asjade jaotamine peab tagama kohtunike

spetsialiseerumise ning asjade jaotamine peab tagama kohtunike ühtlase töökoormuse kohtu

piires (KS § 37 lg 2).

Praktikas on uute kohtuasjade jagamine eeltoodud põhimõtteid arvesse võttes lahendatud

kohtute infosüsteemi automaatprotsessi kaudu. Nimelt jagab infosüsteem uue kohtuasja

vastavalt kohtuasja liigile (kategooriale) spetsialiseerunud kohtunike vahel selliselt, et

kohtuasja saab lahendamiseks kohtunik, kellele on aasta algusest jagatud selleks hetkeks kõige

vähem uusi kohtuasju (iga aasta alguses arvestus nullitakse). Seejuures on halduskohtutes

kohtuasjaliike, mille asju jaotatakse kõigi konkreetse kohtu kohtunike vahel (nn üldjagamise

asjad) ning mis tasandavad seeläbi olukorda, kus konkreetse kohtuniku

spetsialiseerumiskategooriates saabub teiste kohtunikega võrreldes vähem või rohkem uusi

kohtuasju. Selliseks üldjagamise kohtuasjaliigiks on ka kinnipeetavate kaebused.

Kohtuasjaliigid on ühtlasi üle kohtute määratletud koormuspunktiväärtuste kaudu, mis on

taandatavad tööajaks (nt kinnipeetavate kaebuste koormuspunktiväärtuseks on 9,66, mis

tähendab, et keskmise selle valdkonna kohtuasja lahendamisele kulub kohtunikul

hinnanguliselt 9,66 töötundi).5 Kokkuvõtvalt tagab eelkirjeldatud mudel, et aasta jooksul

jaotatakse kohtunike vahel konkreetses kohtus analoogne töömaht ning tagatud on nii

juhuslikkus kui ka spetsialiseerumine.

Kinnipeetavate kaebuste jagamine eelkirjeldatud põhimõtetel Tallinna Halduskohtu ja Tartu

Halduskohtu vahel tagaks selle, et nii Tallinna kui ka Tartu halduskohtunike vahel jaotatakse

aasta jooksul analoogne töömaht (ning tagatud on nii juhuslikkus kui ka spetsialiseerumine).

Selle eelduseks on, et kinnipeetavate kohtuasju jaotatakse kõigi Tallinna ja Tartu

halduskohtunike vahel (vaja reguleerida kohtute tööjaotusplaanides). Praktikas tähendaks see,

et iga uus kinnipeetava algatatud kohtuasi jagatakse Tallinna või Tartu halduskohtunikule, kes

on saanud aasta algusest selleks hetkeks kõige vähem uusi kohtuasju (koormuspunkte).

Arvestades kinnipeetavate kaebuste suurt osakaalu kohtuasjade kogumahust, tähendab see, et

kinnipeetavate kohtuasjad tasandavad alluvuse põhjal / tavakorras jaotatud kohtuasjade mahust

tingitud töömahu erinevused Tallinna ja Tartu halduskohtute kohtunike vahel.

Kuna sama reegli alusel on seni kohtute tööpiirkondade põhjal jagatud ka esialgse õiguskaitse

taotlusi vaidemenetluse ajal (VangS § 11 lg-te 5 ja 8 järgi tuleb neil läbida kohustuslik

kohtueelne menetlus) ja riigiõigusabi taotlusi (sh Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks

– vt RKEKm 3-21-3011/9, p 4), peaksid ka need olema uue reegliga hõlmatud.

Erandliku kohtualluvuse regulatsiooni täiendatakse kinnipeetavate kaebustega seotud

muudatusega sarnaselt ka hankeasjade jagamisel. Eelnõu kohaselt jagatakse edaspidi

hankeasjades kohtuasi kohtukoosseisule juhuslikkuse põhismõttel, arvestamata halduskohtute

tööpiirkondi. See võimaldab ka hankeasjades kohtute koormust võrdsemalt jagada. Mingil

määral võib see muuta keerukamaks Lõuna-Eestis elavate või tegutsevate menetlusosaliste

5 Vt täpsemalt kohtute töökoormusmetoodika

10

istungil osalemise, kuid arvestades hankeasjade istungite vähesust senises praktikas6, samuti

digitaalsete osalusvõimaluste olemasolu, ei tohiks mõju olla märkimisväärne.

Mõistliku aja jooksul üleriigilisele jagamisele üleminek eeldab kohtute infosüsteemi vastava

arenduse väljatöötamist. Eelnõuga on planeeritud kõnealuse infosüsteemi arenduse valmimine

ning sellega seotud muudatuste jõustumine 1. jaanuariks 2026.

Punktiga 3 reguleeritakse veaotsuse (vt lähemalt punkt 7) alusel halduse poolt muudetud

haldusakti üle toimunud vaidluses tekkinud menetluskulude jaotust. Kuna veaotsuse eelduseks

on, et haldusaktil on menetluslikud või vormilised puudused, mis ei võimalda hinnata

haldusakti sisulist õiguspärasust, tähendab see, et kaebaja (eeldusel, et tal oli kaebeõigus)

pöördus kohtusse igati põhjendatult. Veaotsuse regulatsioon ei tohi vähendada õiguskaitse

tõhusust ega pärssida õigusvastaste haldusaktide peale kohtusse pöördumist. Selleks, et

tasakaalustada veaotsusega halduse n-ö järeleaitamist, tuleb sätestada, et kaebaja (põhjendatud

ja vajalikud) menetluskulud kannab ka pärast veaotsust kaebuse rahuldamata jätmise või

kaebusest loobumise korral vastustaja. Alternatiiv oleks jätta kohtule kaalutlusõigus, aga seda

pidas nt Belgia konstitutsioonikohus sealset administrative loop süsteemi hinnates kaebajate

õiguste kaitse seisukohast problemaatiliseks.

Punktiga 4 antakse erandina tavapärasest, kus menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid

tuleb esitada enne otsuse tegemist, võimalus esitada need dokumendid tagantjärele koos

täiendava otsuse tegemise taotlusega, kui kohus on haldusakti ilmse vea tõttu teinud

eelmenetluses kaebust rahuldava otsuse (vt järgmist punkti).

Punktiga 5 nähakse esiteks ette eelmenetluse tähtaeg taastuvenergiat puudutavatele kaebustele.

Eesmärk on, et taastuvenergia asjad võetaks kohe kohtusse saabumisel aktiivselt käsile, mitte

ei jääks n-ö riiulisse ootama. Edasisele menetlusele tähtaega ei sätestata, sest menetluse pikkust

võib mõjutada tõendite kogumise (sh nt ekspertiisi korraldamise) vajadus. Taastuvenergia

mõiste määratlemisel tehakse viide elektrituru seaduse §-le 57, mis sätestab taastuvad

energiaallikad.

Teiseks lisatakse HKMSi võimalus, et kui kohus jõuab eelmenetluse käigus järeldusele, et

kaebus tuleb rahuldada vaidlustatud haldusakti või toimingu ilmselge õigusvastasuse tõttu, võib

ta teha otsuse kaebuse ja vastuste põhjal, korraldamata kohtuistungit või määramata tähtaega

täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks. Eelmenetlus lõpeb sellisel juhul kohtuotsuse

teatavakstegemise aja teatamisega (HKMS § 125 lg 2).

Esialgu võib tekkida vaidlusi selle üle, kas konkreetne viga haldusaktis oli n-ö piisavalt

ilmselge. Siiski on ilmselguse mõiste protsessiõiguses laialdaselt kasutusel ja

halduskohtumenetluses on selle üle rohkelt vaieldud seoses kaebuse tagastamise alustega.

Ilmselge vea näitena võib tuua olukorra, kus kohtul pole kahtlust selles, et vaidlustatud

haldusakti andmiseks tulnuks koostada KMH, kuid see on jäetud täielikult tegemata, või siis on

jäetud täitmata seadusega selgelt ette nähtud ärakuulamis- või avalikkuse kaasamise kohustus.

Kõne alla võivad sõltuvalt eriseaduste regulatsioonist tulla ilmselged aegumise juhtumid. Aga

välistatud pole ka lihtsalt selged n-ö tööõnnetused, nagu haldusaktile määratud ekslik adressaat,

minevikku jääv täitmise tähtpäev vms.

6 VAKO-l oli 2022. a kolm istungit 125-s sisuliselt lahendatud asjas.

https://www.fin.ee/sites/default/files/documents/2024-02/Vaidlustused%202022.pdf

11

Punktiga 6 nähakse HKMSis ette kohtule võimalus lahendada viisa andmisest keeldumise,

viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise või

viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse ja selle vaidlustamise käigus tehtud vaideotsuse

(edaspidi viisaotsus) peale esitatud kaebusi lihtmenetluses. Lihtmenetluse rakendusalaks on

vaidlused, kus isikul on küll kaebeõigus, kuid võimalik õiguste riive intensiivsus on väike.7

HKMS § 133 lg 1 ja 2 kohaselt võib kohus oma õiglase äranägemise kohaselt vaadata asja läbi

lihtmenetluses, kui kaebusega kaitstava õiguse riive väheintensiivne (vaidlusaluse varaliselt

hinnatava hüve väärtus alla 2000 euro) ning kui pooled ja kolmandad isikud on lihtmenetlusega

sõnaselgelt nõustunud. Kavandatava muudatuse kohaselt ei ole kohus viisaotsuste

vaidlustamise puhul kohustatud hindama HKMS § 133 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimusi, vaid

võib viisaotsuste peale esitatud kaebuste puhul kohalda lihtmenetlust oma õiglase äranägemise

kohaselt. Kõnealused viisaotsused puudutavad nii VMS §-s 57 nimetatud lühiajalisi viisasid,

millele kohaldub EL viisaeeskiri8 kui ka pikaajalisi viisasid, mille suhtes kehtib VMSis toodud

normistik.

Lihtmenetluse võimaldamine viisaotsuste vaidlustamisel on mõeldud eelkõige suurema

menetlusökonoomia saavutamiseks ning viisaotsuste puhul on see põhjendatud asjaoluga, et

välismaalasel puudub subjektiivne õigus Eestisse saabuda ning viisat saada. Euroopa Kohus

(EK) on oma 13. detsembri 2017. a lahendis9 (nr C-403/16) leidnud, et EL-i viisaeeskirja10

artikli 32 lõiget 3 koosmõjus EL-i põhiõiguste harta11 artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et see

kohustab liikmesriike ette nägema viisa andmisest keeldumise otsuste vaidlustamise menetluse,

mille üksikasjalikud eeskirjad tuleb kehtestada iga liikmesriigi õiguskorras, järgides sealjuures

võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. Viidatud kohtulahendi juures olevas kohtujuristi

arvamuses12 on analüüsitud välismaalase subjektiivset õigust liikmesriigi territooriumil viisa

saamiseks. Kohtujurist on leidnud, et välismaalasel ei ole subjektiivset õigust viisat saada, sest

liikmesriikidel on ELi viiseeskirjast tulenev kaalutlusõigus otsustada viisa andmise üle ning

liikmesriigi pädevad asutused saavad keelduda viisa andmisest juhul, kui taotleja suhtes saab

kohaldada mõnd viisaeeskirja artikli 32 lõikes 1 ja artikli 35 lõikes 6 loetletud keeldumise

põhjustest. Samas leiab kohtujurist oma arvamuses, et kui haldusorgan on kohustatud

viisaeeskirja ja selle sätteid teataval viisil kohaldama, peab olemas olema sellele õiguspärasuse

kohustusele vastav subjektiivne õigus. Tegu ei ole materiaalõigusliku õigusega saada viisa, vaid

pigem menetluslikku laadi õigusega. See on mitte õigus viisale, vaid õigus taotluse õiglasele ja

nõuetekohasele menetlemisele (EK otsuse nr C-403/16 kohtujuristi arvamuse p 103). Seega

võib kohtujuristi arvamusele tuginedes öelda, et välismaalasel ei ole küll subjektiivset õigust

viisat saada, kuid tal on subjektiivne õigus vigadeta kaalumisotsusele.

7 Merusk, K., Pilving, I. (2013). Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura. Lk

462 8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 810/2009, 13. juuli 2009, millega kehtestatakse ühenduse

viisaeeskiri (viisaeeskiri). https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A32009R0810

(29.08.2024) 9 Euroopa Kohtu 13.12.2027. a eelotsus nr C-403/16. CURIA - Dokumendid (europa.eu) (29.08.2024) 10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 810/2009, 13. juuli 2009, millega kehtestatakse ühenduse

viisaeeskiri (viisaeeskiri). https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A32009R0810

(29.08.2024) 11 Euroopa Liidu põhiõiguste harta. https://eur-

lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:C:2010:083:0389:0403:et:PDF (29.08.2024) 12 EL Kohtu otsuse C-403/16 kohtujuristi ettepanek. CURIA - Dokumendid (europa.eu) (29.08.2024)

12

Kavandatud muudatuses sätestatud lihtmenetlus ei välista viisat taotleva isiku õigust tõhusale

õiguskaitsele ning vigadeta ja nõuetekohasele menetlusele, kuid võimaldab samas viisaotsuste

peale esitatud kaebuste kiiremat ja tõhusamat kohtumenetlust. Kohtutel on juba kehtiva õiguse

kohaselt võimalik viisaotsuste vaidlustamisel sarnaselt kõikidele teistele kaebustele vaadata asi

läbi lihtmenetluses, kui kaitstava õiguse riive on kohtu hinnangul väheintensiivne. Muudatus

annab kohtutele paindlikuma ja kiirema võimaluse lihtmenetluse kohaldamiseks, kuna ei eelda

kohtult riive intensiivsuse hindamist ega menetlusosaliste nõusolekut (HKMS § 133 lõigetes 1

ja 2 sätestatud tingimused).

Muudatuste kohaselt ei ole viisaotsustega seotud vaidluste puhul lihtmenetluse kohaldamine

kohtule kohustuslik, vaid kohus saab oma õiglase äranägemise järgi otsustada, kas

lihtmenetluse kohaldamine on põhjendatud või mitte. Seejuures on kohtutel kohustus jälgida,

kas viisaotsus võib riivata olulisel määral isikute põhiõigusi, näiteks perekonna taasühinemise

õigust olukorras, kus viisat taotleva isiku perekond asub Eestis. Lihtmenetlus on asja kiiremale

läbivaatamisele ja paindlikkusele tuginev asja läbivaatamise vorm, milles isiku õigusi ei jäeta

kuidagi kaitseta. Kui kohtul on kahtlusi, et lihtmenetlus ei suuda piisavalt kaitsta isikute

põhiõigusi, on kohtul alati võimalus otsustada tavamenetluse kasuks.

Punktiga 7 täiendatakse HKMS § 169 lõikeid 1 ja 2.

HKMS § 169 lõikes 1 on sätestatud, millistel juhtudel on kohtul lihtmenetluses võimalik teha

otsus kirjeldava ja põhjendava osata. Kõnealuses paragrahvis on viited HKMS § 133 lõigetele

1 ja 2, mis sätestatavad lihtmenetluse kohaldamise võimalused (kaebusega kaitstava õiguse

riive on väheintensiivne ning kui pooled ja kolmandad isikud on sellega sõnaselgelt nõustunud).

Kuna eelnõuga täiendatakse HKMS §-i 133 lihtmenetluse kohaldamise võimalusega

viisaotsuste vaidlustamise korral, siis tuleb vastava viitega täiendada ka § 169 lõiget 1 ning

võimaldada kirjeldava ja põhjendava osata otsuse tegemist ka viisaotsuste peale esitatud

kaebuste menetlemisel lihtmenetluses.

Samuti täiendatakse HKMS § 169 lõiget 2, mis võimaldab kohtul lihtmenetluses teha otsuse

esmalt ilma kirjeldava ja põhjendava osata ning lisada põhjendused hiljem, kui

menetlusosalised ei ole teatanud, et nad loobuvad edasikaebamise õigusest. Muudatusega

täiendatakse lõiget viitega eelnõuga lisatavale HKMS § 133 lõikele 21, mis sätestab viisaotsuste

peale esitatud kaebuste lahendamise lihtmenetluses. Viisaotsuste menetlemisel lihtmenetluses

peaks kohtul olema samuti võimalik teha otsus esmalt kirjeldava ja põhjendava osata ning

täiendada seda juhtudel, kui kaebajad ei ole edasikaebamisest loobunud.

Punktiga 8 sätestatakse HKMSis, et kui kohus lahendab viisaotsuste peale esitatud kaebust

lihtmenetluses, siis võib selles asjas teha otsuse kirjeldava ja põhjendava osata juhtudel, kui

kohtule esitatakse erakordselt suur hulk selliseid kaebusi. Muudatus võimaldab kohtul

olukorras, kus mingil põhjusel (nt pahatahtlikul eesmärgil) laekub kohtule erakordselt suur hulk

kaebusi viisaotsuste vaidlustamiseks, teha lõpliku otsuse kirjeldava ja põhjendava osata.

HKMS § 169 lõikes 1 on ette nähtud tingimused, millal kohus võib teha lihtmenetluses otsuse

kirjeldava ja põhjendava osata. Kirjeldava ja põhjendava osata otsus on lihtmenetluses võimalik

teha järgmiselt juhtudel: 1) kaebus jääb rahuldamata; 2) põhjendused kaebaja poolt

kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumise ja tema viidatud tõendite arvestamata

jätmise kohta sisalduvad ammendavalt ja selgelt haldusaktis, vaideotsuses või kaebuse kohta

esitatud vastuses; 3) kohus järgib lõike 1 punktis 2 viidatud põhjendusi, osutades otsuses

13

nendega nõustumisele, lõikele 1 ja dokumendile, kus põhjendused sisalduvad. Kavandatava

muudatuse kohaselt ei ole kohus eeltoodud tingimustega seotud ning võib teha otsuse kirjeldava

ja põhjendava osata olukorras, kus viisaotsuste peale on esitatud erakordselt suur hulk kaebusi

ning kohtute tavapärane menetlus on selle tõttu oluliselt häiritud.

Keeruline on määrata, milline peaks olema kaebuste arv, et nende hulka saaks määratleda

erakordselt suurena. Pigem tuleb iga kord hinnata, kas olukord on selline, et viisaotsuste peale

esitatud kaebuste hulk on nii suur, et kohus ei saa objektiivse takistuse tõttu kirjutada kirjeldava

ja põhjendava osaga kohtuotsuseid või kirjeldava ja põhjendava osaga otsuste kirjutamine on

kaebuste suure hulga tõttu oluliselt raskendatud.

Muudatusega tagatakse võimalikult kiire ja paindlik kohtumenetlus ka olukorras, kus kohtu

koormus tulenevalt suurest hulgast välismaalaste esitatud kaebustest suureneb. Sarnast

sõnastust on kasutatud ka kehtiva VSS § 153 lõikes 2 ja VRKS § 365 lõikes 2, kus on sätestatud

võimalus teha rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise määrus kirjeldava ja põhjendava

osata, kui kohtule on esitatud erakordselt suur hulk välismaalase kinnipidamise taotlusi ning

kohus ei saa objektiivse takistuse tõttu kinnipidamistaotlust läbi vaadata halduskohtumenetluse

seadustiku 27. peatüki alusel ja selles sätestatud korras või läbivaatamine on oluliselt

raskendatud.

Punkt 9 puudutab veaotsuse regulatsiooni kehtestamist HKMSis, millega nähakse ette kohtu

võimalus teha tuvastav otsus haldusakti kergesti kõrvaldatavate menetluslike või

kaalumisvigade tuvastamiseks ning anda haldusorganile tähtaeg vigade parandamiseks.

Veaotsus on piiratud haldusakti tühistamise nõuetega. Seda põhjusel, et veaotsuse eeldused

haakuvad HMS §-ga 58, mis käsitleb just haldusaktide menetlus- ja vormivigu. Toimingute

puhul ei ole menetlus- ja vormivigadel sedavõrd suurt tähtsust. Veaotsusega on kaudselt

hõlmatud ka kohustamisnõue olukorras, kus kaebaja taotleb haldusakti tühistamist koos

vastustaja kohustamisega sama küsimust uuesti otsustama.

Veaotsuse võib teha üksnes menetluslike või vormiliste puuduste korral, mis ühest küljest ei

võimalda anda hinnangut haldusakti sisulisele õiguspärasusele, kuid mis teisest küljest on

kergesti kõrvaldatavad. Sisulised vead peaksid jätkuvalt viima haldusakti tühistamisele. Kõne

alla võivad tulla näiteks põhjendamispuudused, ära kuulamata jätmised, üksikud tegemata

jätmised KMHs (kuid mitte KMH täielik puudumine), mõne tunnistaja üle kuulamata jätmine

maksumenetluses vm väiksemad vead tõendite kogumises. Eelkõige saab see regulatsioon

muidugi puudutada kaalutlusotsuseid, sest muudel juhtudel saaks või isegi peaks uuema

praktika järgi ju kohus ise need vead ära kõrvaldama. Ka tehniliselt keerulisemate, eriteadmisi

nõudvate hindamisotsuste puhul (näiteks töövõime hindamine) võib haldusorganile vea

kõrvaldamiseks võimaluse andmine siiski olla põhjendatud.

Et vältida menetluse liialt halduse kasuks kallutamist, tuleks kohtule jätta kaalutlusõigus ja selle

teostamiseks on kirja pandud suunis, et veaotsus ei tohi riivata ebaproportsionaalselt kaebaja

või kolmandate isikute õigusi või avalikke huve (viimane võib eelkõige kõne alla tulla

keskkonnateemadel). Menetlusosalised tuleb veaotsuse tegemise kavatsuse osas ära kuulata

(see oli üks Belgia regulatsioonile tehtud etteheidetest). Muu hulgas võib kohus seejuures

vastustajalt küsida ajaprognoosi, et osata vigade kõrvaldamise tähtaeg adekvaatselt määrata.

Tähtaeg, mis antakse vastustajale haldusaktis vigade parandamiseks, on eelnõus jäetud kohtu

otsustada. Mõjuval põhjusel võib vastustaja taotleda tähtaja pikendamist – näiteks kui oli vaja

14

tellida mingis osas täiendav KMH ja eksperdil läheb esialgu kokkulepitust kauem aega vms.

Sätestatakse tähtaja pikendamise peale määruskaebuse esitamise võimalus, lähtudes

üldpõhimõttest, et menetlust takistav määrus peaks olema edasikaevatav. Kui tähtaeg jäetakse

pikendamata, järgneb sellele paratamatult lg-s 7 käsitletud resolutsioonotsus kaebuse

rahuldamise kohta ning vastustaja saab tähtaja pikendamata jätmise õigusvastasusele tugineda

seda vaidlustades. Liigne edasikaebuste esitamise võimalus vähendaks menetlusi kiirendavat

mõju, mis veaotsusel on.

Vastustajale haldusakti vigade parandamiseks antud tähtaja jooksul peab menetlus olema

peatatud. Kohtule jääb võimalus igal üksikjuhul hinnata, kas vigade parandamise ajaks

haldusakti kehtivus või täitmine peatada või ei ole see põhjendatud. Haldusakti kehtivuse

peatamine võib olla põhjendatud juhul, kui on näha, et uus haldusakt tuleb täiesti

vastassuunaline ning esialgu vaidlustatud haldusakti täitmine ei ole selle haldusakti

adressaatide huvides.

Kuna veaotsusega tuvastatakse siduvalt haldusakti vead, aga teisalt võidakse oluliselt riivata nii

kaebaja kui ka kolmandate isikute õigusi, peab see olema vaidlustatav. Eelnõuga nähakse ette,

et veaotsus on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega.

Eelnõuga on otsustatud lähenemise kasuks, et vigade kõrvaldamise tulemusena peaks sündima

uus haldusakt (see oli jällegi üks Belgia põhiseaduslikkuse probleemidest). Jättes kõrvale

konkreetse asja menetlusosalised, võib eriti juhul, kui veaks olid kaasamispuudused või kui vea

kõrvaldamise tulemusena selgub mingi keskkonnamõju, mis varem polnud teada, mõni kolmas

isik, kes seni polnud asjaga seotud, avastada, et see haldusakt rikub ka tema õigusi (nt kaasamis-

või teavitamispuuduste korral ei pruukinud ta asjast isegi teadlik olla). Sel juhul tekib tal

võimalus haldusakti vaidlustada. Samuti on uue haldusakti andmine hädavajalik, kui vastustaja

jõuab puuduste kõrvaldamise tulemusena järeldusele, et haldusakt peab tulema teistsuguse

sisuga (kas täiesti vastassuunaline või peetakse vajalikuks lisada kõrvaltingimusi).

Rõhutatult on eelnõusse kirja pandud, et uus haldusakt peab vastama õigusaktidele. Mõeldud

on seda, et uus haldusakt tuleb ühest küljest anda korrakohases menetluses, järgides kõiki sellise

sisuga haldusakti ilma kohtu korralduseta andmise reegleid (näiteks avalik väljapanek ja/või

arutelu, kui see on seaduse järgi nõutav), ja teisest küljest peab sisult olema kooskõlas uue akti

andmise ajal kehtivate õigusaktidega (vt ka HMS § 54).

Eelnõu koostamisel on arutatud küsimust, kas uue haldusakti andmisel võib tekkida probleeme

aegumisega maksuasjades. Kuna vigade kõrvaldamise ajal on menetlus aga peatatud, st

lõppotsust veel sündinud pole, siis on aegumine selleks ajaks peatunud (MKS § 99 lg 1 p 2).

Aga kui see mõnes teises valdkonnas nii ei ole, siis peab uus antav haldusakt muidugi selle

andmise ajal vastama ka aegumist puudutavatele reeglitele. Eeldatavasti on veaotsuse tegemine

haldusele sel juhul endiselt kas soodsam või samaväärne kui alternatiiv, milleks on vaidlustatud

haldusakti kohtuotsusega tühistamine – ka viimasel juhul tekivad aegumisega samalaadsed

probleemid.

Uus haldusakt peab vastama kõigile õigusaktide nõuetele (sh menetlusnõuetele, nt tuleb

teatavaks teha samas korras nagu algne haldusakt) ja kaebajale antakse võimalus kaebust

täiendada uue haldusakti tühistamise nõudega (või kaebusest loobuda, kui tema jaoks vigade

kõrvaldamine lahendaski probleemid) – ehk siis menetlusse jäävad tühistamisnõuded mõlema

haldusakti peale. Juhul kui uus haldusakt on varasemaga võrreldes vastassuunaline ning

15

vastustaja on vana haldusakti tunnistanud kehtetuks, st kaebaja on oma eesmärgi saavutanud,

on see tavajuhul alus menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.

Kui menetlus jätkub, peaks see olema täiemahuline kohtumenetlus, st kui varem juba oli

kirjaliku menetluse tähtaeg või istung, siis peaks nüüd tulema uus, et menetlusosalised saaksid

ka uue haldusakti üle vaielda. Kuna veaotsusega tuvastati ainult formaalsed puudused, ei tohi

edasine menetlus kindlasti piirduda selle kontrollimisega, kas kohtu esiletoodud vead

kõrvaldati, vaid alles pärast nende vigade kõrvaldamist saab hinnata haldusakti sisulist

õiguspärasust, mis ongi veaotsuse peamine mõte.

Kui vastustaja talle määratud tähtaja jooksul uut haldusakti ei anna, st kohtu viidatud puudusi

ei kõrvalda, on sisuliselt automaatseks tagajärjeks kaebuse rahuldamine – tegemist on ju juba

siduvalt tuvastatult õigusvastase haldusaktiga. Kohtule on jäetud võimalus teha selline otsus

kirjeldava ja põhjendava osata, sest kõik põhjendused on ju varasemas veaotsuses olemas (ja

läbi vaieldud või on vastustaja vaidlustamisest loobunud).

Punktidega 10 ja 11 tehakse ettepanek leevendada kehtivas seaduses sätestatud jõustumata

kohtuotsuste avaldamise tingimusi, samuti reguleerida kohtuotsuse sisu avaldamist (näiteks

pressiteate või suulise intervjuu vormis) ja selle vaidlustamise võimalust.

Muudatustega nähakse ette, et sõltumata jõustumisest võib kohus avaldada kohtuotsuse või

selle sisu HKMS §-s 89 sätestatud tingimustel. HKMS § 89 sätestab, millistel tingimustel võib

menetlusväline isik toimikuga tutvuda. Samuti sätestatakse muudatusega, et menetlusosaliste

seisukohta küsitakse kohtuotsuse või selle sisu avaldamisel juhul, kui see on kohtu hinnangul

vajalik ja võimalik avaldamise eesmärki arvestades.

Kohtuotsused kuulutatakse PS § 24 lg 4 kohaselt avalikult. Kohtuotsuse avaliku kuulutamise

põhimõtet on EIK rõhutanud oma praktikas (14810/02: Biryukov/Venemaa, p 38 jj).

Infoühiskonnas on kohtute sõltumatuse tagamiseks oluline, et ka jõustumata kohtuotsuste kohta

ei levitataks ajakirjanduses, sotsiaalmeedias vm väärinfot ega pooltõdesid. Selleks on vältimatu,

et kohus saaks avalikkusele kiiresti ja bürokraatiavabalt oma lahendeid tutvustada, jäädes

seejuures menetlusosaliste suhtes erapooletuks ning näidates üles kohast vaoshoitust (vt

muuhulgas ka nt Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu arvamus nr 25(2022), iseäranis p 40;

nr 3(2002), p 40).

Lisaks nähakse muudatustega ette, et määruse peale, millega lahendatakse lõike 2 alusel

kohtuotsuse või selle sisu avaldamise peale esitatud vastuväide, võib esitada määruskaebuse.

Määruskaebuse kohta tehtud kohtulahend on lõplik.

Punktiga 12 asendatakse HKMS § 175 lg-s 4 vananenud termin „delikaatsed isikuandmed“

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 (füüsiliste isikute kaitse kohta

isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks

tunnistamise kohta) art 9 järgse uue terminiga „eriliiki isikuandmed“, mis on kasutusel ka

kehtivas isikuandmete kaitse seaduses.

Punkt 13 kohaselt täiendatakse HKMS §-i 179 teise lausega, mille kohaselt kompromissi

kinnitamise määrus ei kuulu arvutivõrgus avalikustamisele.

Muudatuse kohaselt ei kuulu avalikustamisele kompromissi kinnitamise määrused. HKMS §

154 lg-s 4 on sätestatud kohtu ülesanne teha kogu menetluse ajal kõik endast sõltuv, et asi või

selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel. Sageli soovivad

16

pooled sõlmida kompromissi ja vältida kokkuleppe avalikustamist. Kuna kompromissi

kinnitava kohtumääruse puhul kinnitab kohus poolte kokkuleppe ega tee ise asjas sisulist

lahendit, ei ole sellise lahendi avalikustamine vajalik ega eesmärgipärane.

Kohtute infosüsteemi andmetel kinnitasid halduskohtud 2022. aastal 46 ja avalikustasid 41

kompromissi, muutmata kujul avalikustati 20 määrust. Kompromisside avalikustamata jätmine

ei anna kohtule märkimisväärset tööaja kokkuhoidu, kuid menetlusosalise jaoks tagab

regulatsioon kompromissi konfidentsiaalsuse.

Punktide 14–16 mõte on loobuda vastuse nõudmisest edasikaebusele ning võtta Riigikohtult

kohustus oodata vastus kassatsioonkaebusele ära. Praktikas seda nagunii alati ei tehta ja pole

ka vajadust, kui kassatsioonkaebust lugedes on kõik selge. Puhtalt selgitava ja senist

kohtupraktikat kodifitseeriva mõjuga on uus § 218 lg 12 teine lause, millega sätestatakse

üheselt, et vabatahtliku vastuse koostamise kulud jäävad menetlusloa mitteandmise korral

vastaja enda kanda.

Punktiga 17 jäetakse HKMSist välja reegel, et koos istungist teatamisega saadetakse

kassaatorile ärakirjad vastustest kassatsioonkaebusele. Vastused toimetatakse E-toimiku

portaali kaudu juba varem kätte.

Kohtudokumentide kättetoimetamine käib praegu peaasjalikult elektrooniliselt E-toimiku

portaali kaudu. HKMS § 73 sätestab, et kohtudokumentide elektroonilisele kättetoimetamisele

kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 3111 ning tsiviilkohtumenetluse

seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 22 lõikes 1 sätestatut. TsMS §

3111 kohaselt võib kohus toimetada menetlusdokumendi kätte elektrooniliselt selleks

ettenähtud infosüsteemi kaudu, edastades seal dokumendi kättesaadavaks tegemise kohta

teavituse. Teavitus esitatakse näiteks isiku poolt kohtule avaldatud elektronposti aadressil ja

telefoninumbril, juriidiliste isikute ja füüsilisest isikust ettevõtjate puhul registris olevate

kontaktandmete kaudu, samuti rahvastikuregistrisse kantud elektronposti aadressil ja

telefoninumbril. Menetlusdokument loetakse kätte toimetatuks, kui saaja avab selle

infosüsteemis või kinnitab infosüsteemis selle vastuvõtmist dokumenti avamata, samuti siis,

kui seda teeb muu isik, kellel saaja võimaldab infosüsteemis dokumente näha. Dokumendi

kättetoimetamise registreerib infosüsteem automaatselt.

Punkt 18 käsitleb haldustoiminguks loa andmisel tehtavaid määrusi. Kehtivad

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 153 lg-d 2 ja 3 ning välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 365 lg-d 2 ja 3 näevad ette, et kui kohtule on

esitatud erakordselt suur hulk kinnipidamistaotlusi ning kohus ei saa objektiivse takistuse tõttu

kinnipidamistaotlust läbi vaadata halduskohtumenetluse seadustiku 27. peatüki alusel ja selles

sätestatud korras või läbivaatamine on oluliselt raskendatud, võib kohus teha välismaalase

kinnipidamise määruse kirjeldava ja põhjendava osata. Sellisel juhul esitab kohus

välismaalasele, kui ta soovib vaidlustada enda kinnipidamist, kirjeldava ja põhjendava osa

esimesel võimalusel.

Nimetatud normid ei anna vastust küsimusele, millise tähtaja jooksul peab välismaalane kohtule

teatama soovist enda kinnipidamiseks loa andmise määrus vaidlustada. See on aga otsustava

tähtsusega küsimus, sest vastasel juhul puudub selgus, millal isik minetab määruskaebuse

esitamise õiguse. Selget vastust sellele küsimusele ei tulene ka kohtuotsuse kohta käivatest

sätetest HKMS § 169 lg-s 2 ja § 170 lg-s 2, mida saaks HKMS § 178 lg 3 alusel kohtumäärusele

17

kohaldada. Esiteks pole selge, kumba normi üldse kohaldada saaks. Kuigi haldustoiminguks

loa andmine on lihtmenetlus (HKMS § 264 lg 4), on HKMS § 169 lg 2 kohaldamisala pealtnäha

piiratud HKMS § 133 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asja lihtmenetluses läbivaatamise juhtudega.

HKMS § 169 lg 2 ja § 170 lg 2 eristamine on oluline, sest nendes sätestatud tähtajad on erinevad

(15 päeva vs. 10 päeva). Samuti on sätetes ette nähtud tähtajad määruskaebemenetluse

kontekstis ebamõistlikult pikad. Kuivõrd määruskaebuse esitamise tähtaeg on

apellatsioonkaebuse esitamise tähtajast kaks korda lühem, ei ole otstarbekas kohaldada sama

pikki edasikaebamise soovist teatamise tähtaegu.

Vajadus teha määrus esmalt ilma kirjeldava ja põhjendava osata võib tekkida ka muudes

haldustoiminguks loa andmise menetlustes, kus praegu ei ole seda lubavat normi. Ei ole

otstarbekas, et haldusmenetlus jääb efektiivselt tagamata põhjusel, et kohus ei jõua piisavalt

kiiresti põhjendatud määrust teha, kuigi taotlus on esitatud ja kohus on jõudnud selle läbi

vaadata piisavalt kiiresti.13 Sellistes olukordades ei jää puudutatud isiku põhiõigused tegeliku

kaitseta, vaid kohus ei pruugi jõuda enda kujundatud seisukohta piisavalt kiiresti

kohtulahenditele kohaldatavaid standardeid järgides kirja panna. Sarnast võimalust tuntakse ka

kriminaalmenetluses vahistamismääruste puhul (KrMS § 132 lg 3).

Eeltoodud põhjustel on otstarbekas luua üldsäte kõigi haldustoiminguks loa andmise määruste

kohta, mis võimaldab erandina teha haldustoiminguks loa andmise asjas määruse14 esmalt ilma

kirjeldava ja põhjendava osata. Määruse võib ilma kirjeldava ja põhjendava osata teha üksnes

siis, kui selle tegemine raskendaks viivituse tõttu oluliselt haldustoiminguks loa andmise

taotluse esitamise eesmärgi saavutamist või muudaks selle võimatuks. Selline olukord esineb

näiteks siis, kui massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras peab kohus menetlema taotlusi

sellisel hulgal, et kirjeldava ja põhjendava osaga määrust pole võimalik teha 48 tunni jooksul

isiku kinnipidamisest arvates. Kui poleks võimalust määrust ilma kirjeldava ja põhjendava

osata teha, tuleks isik sellises olukorras vabastada, mis võib oluliselt raskendada taotluse

esitamise eesmärgi saavutamist (isiku kättesaadavus menetlustoiminguteks või

lahkumiskohustuse sundtäitmiseks) või teha selle võimatuks.

Soovist ilma kirjeldava ja põhjendava osata tehtud määrust täiendada tuleb teatada seitsme

päeva jooksul ilma kirjeldava ja põhjendava osata tehtud määruse kättetoimetamisest või selle

resolutsiooni teatavakstegemisest kohtuistungil. Seega hakkab tähtaeg kulgema varaseimast

sündmusest, mil isik saab tema kohta tehtud määruse resolutsioonist teada. Seitse päeva peaks

olema piisav aeg, mille jooksul isik saab teha esmase otsuse, kas ta võib soovida vaidlustada

tema õigusi puudutavat määrust. Samas ei kohusta soovist teatamine teda määruskaebust

esitama, vaid ta võib seda pärast kirjeldava ja põhjendava osaga määrusega tutvumist ka mitte

teha. Arvestades haldustoiminguks loa andmise menetluste kiireloomulisust, peaks kohus

määrust täiendama esimesel võimalusel, kuid seitsme päeva jooksul arvates vastava soovi

esitamisest.

13 Kinnipidamise asjades tuleb isik vabastada, kui kohus ei jõua määrust teha 48 tunni jooksul isiku kinnipidamisest

arvates. Samas on ka muudes haldustoiminguks loa andmise asjades võimalik, et vaja on tegutseda väga kiiresti,

nt juhul, kui keegi on asunud maksuhalduri eest vara peitma. Veelgi enam tõuseb see küsimus esile siis, kui

kehtestatakse konkurentsitrahvid, mille menetlustes peab Konkurentsiamet asuma halduskohtult nt läbiotsimiseks

luba taotlema. 14 Kuigi üldjuhul on selline vajadus taotlust osaliselt või täielikult rahuldades, siis ei ole mõistlik sätet sellisel viisil

piirata. Mõnel juhul võib olla vaja teha ka taotlust rahuldamata jättev määrus kiiresti. Näiteks vabastatakse

kaitseväelane viivitamata distsiplinaararestist, kui halduskohus tunnistab haldustoiminguks loa andmise

menetluses distsiplinaararesti määramise seadusvastaseks (KVTS § 173 lg-d 2 ja 4).

18

Õigus taotleda määruse täiendamist on menetlusosalisel või muul isikul, kellel on õigus

määruse peale määruskaebus esitada. Sättes ei saa piirduda pelgalt menetlusosalistele

viitamisega, sest osas haldustoiminguks loa andmise menetlustest ei ole puudutatud isik

menetlusosaline, kuid tal on tulenevalt erisättest määruskaebuse esitamise õigus (vt HKMS §

264 lg 3 teine lause ja nt MKS § 1361 lg 4).

Määruskaebuse esitamise tähtaeg hakkab üldjuhul kulgema arvates kirjeldava ja põhjendava

osaga täiendatud määruse kättetoimetamisest. Alternatiivselt hakkab tähtaeg kulgema, kui isik

on halduskohtule teatanud soovist määrus vaidlustada, kuid halduskohus ei ole seitsme päeva

jooksul määrust täiendanud. Kuna haldustoiminguks loa andmise menetluses lahendatakse

kiireloomulisi asju, ei oleks mõistlik, et määruskaebuse esitamise tähtaeg võiks pikeneda

halduskohtu viivituse tõttu. Samuti aitab see vältida kohmakat määruskaebemenetlust määruse

täiendamise küsimuses, kui halduskohus keeldub seda tegemast näiteks leides, et isikul pole

määruskaebuse esitamise õigust. Sellisel juhul saab selle küsimuse lahendada haldustoiminguks

loa andmise asjas tehtud sisulist määrust vaidlustades. Kui halduskohus jätab õigusvastaselt

määruse täiendamata, riskib ta selle tühistamisega kohtumääruse vorminõuete täitmata jätmise

tõttu.

Kui isik ei teata tähtaegselt määruskaebuse esitamise soovist, loetakse, et ta on määruskaebuse

esitamise õigusest loobunud. Sarnaselt on see sätestatud ka HKMS § 169 lg-s 3 ja § 170 lg-s 3.

Punktidega 19 ja 20 tehtavad muudatused on seotud hankeasjades kassatsioonimenetluses

loastaadiumis vastuste vähendamisega. Hankeasjades muutub kassatsioonkaebusele vastamine

vabatahtlikuks. Kehtiva seaduse järgi on see kohustuslik, aga see kohustus ei ole sisuliselt

põhjendatud. Kuigi põhimõtteliselt jääb alles 10-päevane vastamistähtaeg, võimaldab eelnõus

olev HKMS § 219 lg 2 muudatus menetlusloa enne tähtaja möödumist ära otsustada, mida ka

senises praktikas sageli tehakse.

§ 2. Advokatuuriseaduse muutmine

Punktiga 1 jäetakse advokatuuriseaduse § 17 lõikest 4 välja advokatuuri aukohtu võimalus

taotleda aukohtumenetluses halduskohtult abi tõendite kogumiseks või nende tagamiseks.

Advokatuuri aukohus saab koguda tõendeid oma algatusel ning kohtult abi palumine ei ole

põhjendatud ega vajalik.

Punktiga 2 muudetakse advoktuuriseaduse § 45 lõiget 5, mis sätestab advokaadi kutsesaladuse

hoidmise kohustusest vabastamise esimese astme kuriteo ärahoidmiseks. Kehtiv seadus näeb

ette, et advokaadi kutsesaladuse hoidmise kohustusest vabastamiseks on vaja taotleda luba

halduskohtult.

Muudatusega kaotatakse halduskohtult loa taotlemise kohustus ning kutsesaladuse hoidmise

kohustusest vabastamise üle hakkab edaspidi otsustama advokatuuri juhatus. Kutsesaladuse

hoidmise kohustusest vabastamiseks esitab advokaat advokatuuri juhatusele põhjendatud

kirjaliku taotluse ning advokatuuri aukohus vaatab taotluse viivitamata läbi ja annab

kohustusest vabastamiseks kirjaliku loa või keeldub selle andmisest.

19

Euroopa Kohtu praktika15 kohaselt tuleb isikuandmetele juurdepääsu lubamisel, mis põhjustab

isiku põhiõiguste raske riive, olema tagatud üldjuhul sõltumatu asutuse eelkontroll. See

sõltumatu asutus ei pea Euroopa Kohtu arvates olema tingimata riigisisene kohus, vaid see võib

olla ka mõni muu haldusasutus, kuid see haldusasutus peab olema sõltumatu ning tagama

tasakaalu ühelt poolt asjakohase huvi ja eesmärgi ning teiselt poolt isikute eraelu puutumatuse

ja isikuandmete kaitse põhiõiguste vahel. See sõltumatu asutus peab oma rolli täitma

objektiivselt ja erapooletult, et tagada õiglane ja läbipaistev protsess.

Eelnõus on pakutud välja lahendus, kus sõltumatu ametiasutuse rolli advokaadi kutsesaladusele

juurdepääsuks loa andmisel täidaks edaspidi kohtu asemel advokatuur. Seda lahendust kaaludes

tekib küsimus, kas advokatuur vastab Euroopa Kohtu praktika kontekstis sõltumatu asutuse

nõuetele. Kuigi võib eeldada, et advokatuur tegutseb sõltumatult, on oluline hinnata, kas see

institutsioon on suuteline täitma vajalikke kriteeriume – sealhulgas sõltumatust, objektiivsust

ja erapooletust – viisil, mis vastab Euroopa Kohtu praktikast tulenevatele nõuetele. Sellest

tulenevalt võib eelnõu edasise menetluse käigus olla otstarbekas kaaluda ka muid asutusi, mis

vastavad täpsemalt Euroopa Kohtu poolt sätestatud sõltumatu asutuse kriteeriumidele.

§ 3. Jahiseaduse muutmine

Punktiga 1 muudetakse jahiseaduse § 36 lõiget 52, mis sätestab jahitunnistuse andmisest

keeldumise kutsealuse ja reservis oleva isiku puhul, kui halduskohus on andnud selleks

kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 331 ja § 711 alusel loa. Eelnõuga kaotatakse KVTSist

halduskohtult loa taotlemise nõue ning jahiseaduses nähakse ette, et võib keelduda

jahitunnistuse andmisest kutsealusele, kes ei täida kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud

terviseseisundi hindamisel osalemise kohustust või ajateenistusse asumise kohustust, ning

reservis olevale isikule, kes ei täida Kaitseväe määratud ajaks õppekogunemisele ilmumise

kohustust. Muudatuse kohaselt saab edaspidi jahitunnistust andev haldusorgan teha otsuse

jahitunnistuse andmise kohta halduskohtu loata.

Punktiga 2 muudetakse jahiseaduse § 37 lõiget 4, mis sätestab halduskohtu loal (KVTS § 331

ja § 711) jahitunnistuse kehtivuse peatamise isikutel, kes ei täida KVTSist tulenevaid kohustusi.

Muudatuse kohaselt saab edaspidi jahitunnistuse andnud haldusorgan halduskohta loata teha

otsuse jahitunnistuse kehtivuse peatamise kohta isikute puhul, kes ei täida KVTSist tulenevaid

kohustusi.

Punktiga 3 muudetakse jahiseaduse § 38 lõiget 22, mis näeb ette, et jahitunnistuse kehtivus

taastatakse, kui kehtivuse peatamise alused on ära langenud ja Kaitseressursside Amet (KRA)

või Kaitsevägi on sellest jahitunnistuse andnud haldusorganit teavitanud, kui halduskohtu

määrusest ei tulene teisiti. Sättest võetakse välja viide halduskohtu määrusele, kuna eelnõu

kohaselt ei ole jahitunnistuse andmisest keeldumiseks või selle kehtivuse peatamiseks enam

halduskohtu luba vaja.

§ 4. Kaitseväeteenistuse seaduse muutmine

Eelnõu §-ga 3 tunnistatakse kehtetuks kaitseväeteenistuse seaduse paragrahvid, mis näevad

ette halduskohtu loa taotlemise isiku õiguste ja lubade kehtivuse peatamiseks või nende

andmisest keeldumiseks.

15 Euroopa Kohtu otsused nr C-293/12 p 62 ja nr C-746/18 p-d 51 ja 54jj.

20

Kaitseväeteenistuse seaduse § 331 sätestab, et KRA võib taotleda halduskohtult luba kutsealuse

õiguste ja lubade kehtivuse peatamiseks või nende andmisest keeldumiseks. KRA taotleb

halduskohtult luba, kui kutsealune eirab korduvalt kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud

terviseseisundi hindamisel osalemise kohustust või ajateenistusse asumise kohustust. KRA võib

taotleda halduskohtult luba kutsealuse jahipidamisõiguse, mootorsõiduki juhtimise õiguse,

kalastuskaardi, relvaloa ja relvasoetamisloa, väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse peatamiseks või

nende andmisest keeldumiseks.

Kaitseväeteenistuse seaduse § 711 näeb ette halduskohtult loa taotlemise reservis oleva isiku

ülalnimetatud õiguste ja lubade peatamiseks või kehtetuks tunnistamiseks, kui isik ei täida

Kaitseväe määratud ajaks õppekogunemisele ilmumise kohustust. Reservis oleva isiku puhul

esitab halduskohtule taotluse Kaitsevägi.

Muudatuse kohaselt kaotatakse kaitseväeteenistuse seadusest sätted, mis näevad ette kohtu loa

taotlemise nõude ülalnimetatud õiguste ja lubade piiramiseks. KRA ning Kaitsevägi ei taotle

edaspidi enam halduskohtult luba eelnimetatud õiguste piiramiseks, vaid pöörduvad otse õiguse

või loa andnud haldusorgani poole ning taotlevad kutsealuse või reservis oleva isiku õiguse või

loa peatamist või nende andmisest keeldumist. Loa või õiguse andnud haldusorganile jääb

otsuse tegemisel kaalutlusõigus.

Haldustoiminguks loa andmine (HKMS § 264) peaks olema ette nähtud juhtudel, kus see nõue

tuleneb põhiseadusest (nt PS § 21 lg 2 – vabaduse võtmine) või kui isiku põhiõigusi hakatakse

olulisel määral riivama ning isikul ei pruugi olla võimalik enda õigusi hiljem kohtus kaitsta (nt

PS § 43 ls 2 – sõnumisaladuse riive). Kaitseväeteenistuse seadus sätestab küll võimaluse isikute

õigusi oluliselt piirata, kuid nimetatud õiguste piiramise puhul ei ole põhjendatud kohtuliku

eelkontrolli tegemine. Tegemist on täidesaatva riigivõimu otsusega, mille tegemiseks ei peaks

olema nõutav kohtu eelnev luba. Kohus tagab loa või õiguse piiramisele hilisema põhjaliku

kohtuliku kontrolli, kui puudutatud isik otsustab loa või õiguse piiramise kohtus vaidlustada.

Kaitseväeteenistuse seadusest jäetakse välja ka sätted isikule hoiatuse tegemise kohta, kuna

HMSi põhimõtetest tulenevalt on haldusorganil haldusmenetluse läbiviimisel

selgitamiskohustus (HMS § 36) ning menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise

kohustus (HMS § 40).

Samuti ei ole eelnõuga täpsemalt sätestatud, kuidas edaspidi KRA ja Kaitsevägi pöörduvad loa

või õiguse andnud haldusorgani poole ning taotlevad kutsealuste ning reservis olevate isikute

lubade või õiguste piiramist. Tegemist on haldusorganite omavahelise asjaajamisega, mille

kesksed põhimõtted on sätestatud HMSis.

§ 5. Kalapüügiseaduse muutmine

Punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks kalapüügiseaduse § 27 lõike 1 punkt 31, mis näeb ette, et

kalastuskaardi andmisest keeldutakse, kui halduskohus on KVTS § 331 lõikes 5 või § 711 lõikes

5 sätestatud taotluse alusel andnud loa kalastuskaardi taotlejale kalastuskaardi andmisest

keelduda. Sättes ei ole haldusorganile jäetud otsuse tegemiseks kaalutlusõigust, vaid

kalastuskaardi andmisest keeldumise otsus on imperatiivne, kui isik ei täida KVTSist

tulenevaid kohustusi. Kuna eelnõuga kaotatakse halduskohtult loa taotlemise kohustus, siis jääb

kaalutlusotsuse tegemine kalastuskaardi andnud haldusorganile, kes võib kalastuskaardi

andmisest keelduda kutsealuse puhul, kes ei täida kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud

terviseseisundi hindamisel osalemise kohustust või ajateenistusse asumise kohustust, ning

21

reservis oleval isiku puhul, kes ei täida Kaitseväe määratud ajaks õppekogunemisele ilmumise

kohustust. Kõnealuse otsuse tegemine on edaspidi sätestatud kalapüügiseaduse § 27 lõikes 21

(vt punkti eelnõu § 5 punkt 2).

Punktiga 2 muudetakse kalapüügiseaduse § 27 lõiget 21 ning sätestatakse, et kalastuskaardi

andmisest võib keelduda või selle kehtivuse peatada kutsealusel, kes ei täida

kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud terviseseisundi hindamisel osalemise kohustust või

ajateenistusse asumise kohustust, ning reservis oleval isikul, kes ei täida Kaitseväe määratud

ajaks õppekogunemisele ilmumise kohustust. Kalastuskaardi andmise või selle kehtivuse

peatamise otsuse tegemisel ei pea kalastuskaardi andnud haldusorgan lähtuma enam

halduskohtu loast, kuna eelnõuga kaotatakse kohtu loa taotlemise nõue.

Punktiga 3 muudetakse kalapüügiseaduse § 27 lõiget 31, mis näeb ette, et kalastuskaardi

kehtivuse peatamine või selle andmisest keeldumine lõpetatakse, kui peatamise või keeldumise

alused on ära langenud ning KRA või Kaitsevägi on sellest kalastuskaardi andnud haldusorganit

teavitanud, kui halduskohtu määrusest ei tulene teisiti. Sättest jäetakse välja viide halduskohtu

määrusele, kuna eelnõu kohaselt ei ole kalastuskaardi andmisest keeldumiseks või selle

kehtivuse peatamiseks enam halduskohtu luba vaja.

§ 6. Kohtute seaduse muutmine

Punktiga 1 nähakse kohtute seaduses ette, et kui kohtu menetluses on mitu sarnast asja, mille

lahendamiseks tuleb kohaldada õigusnormi, mille kohta varasem kohtupraktika puudub, võib

kohtu esimees anda kohtunikule juhise lahendada üks sellistest asjadest võrreldes teiste sarnaste

asjadega eelisjärjekorras. Muudatusega on otsitud lahendust küsimusele, kuidas saaks kohtud

kiirendatud korras lahendada pretsedenti loovaid asju. Juhul kui kohtu menetlusse on lühikese

aja jooksul saabunud mitmeid vaidlusi sarnasel teemal (nt COVID-19 eriolukorras), oleks hea

mõni neist eelisjärjekorras ja kiirkorras ära lahendada, võimaldamaks kiiremat

edasikaebemenetlust ja seeläbi õigusselguse saabumist mõistliku aja jooksul. Selleks ei pruugi

piisata praegusest kohtute seaduse § 45 lg 11 regulatsioonist. Muudatus seostub ka EL

taastuvenergia kavaga „RePowerEU“, kuna on võimalik, et halduskohtusse tuleb millalgi

suurem hulk sarnast tüüpi taastuvenergiavaidlusi, kus on vaja uudseid õigusnorme tõlgendada.

Selle olukorra määratlemine, milles on alust pretsedenti loova asja valimiseks, on küll

võrdlemisi keeruline, aga eelnõus on siiski välja pakutud üks võimalik lahendus. Jäädud on

määratluse „mitu“ juurde, sest menetluse peatamise puhul (HKMS § 95 lg 2 teine lause) võib

Riigikohtu varasema kogemuse põhjal täpne arv (nt 10) olla pigem takistav. Praktikas tegelikult

peatatakse menetlust teise sarnase asja lahendi äraootamiseks ka väiksema arvu puhul.

Punkt 2 on mõeldud täiendama massilisest sisserändest tingitud hädaolukorra reeglistikku.

Muudetakse kohtute seaduse § 452 lg-t 1 osas, mis määratleb, milliseid kohtuasju võivad maa-

ja ringkonnakohtu kohtunikud halduskohtu koosseisus lahendada.

Alates 30.06.2020 kehtivas redaktsioonis täiendati kohtute seadust §-ga 452, mis reguleerib

maakohtu ja ringkonnakohtu kohtuniku ajutist kaasamist halduskohtu koosseisu. Kehtivas § 452

lg-s 1 on kaasamine piiratud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-s 154 ja

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) §-s 366 reguleeritud

välismaalase kinnipidamisega hädaolukorras. VSS § 154 lg 3 ja VRKS § 366 lg 3 võimaldavad

Politsei- ja Piirivalveametil või Kaitsepolitseiametil taotleda massilisest sisserändest tingitud

22

hädaolukorras luba välismaalase kinnipidamiseks kuni seitsmeks päevaks, kui massilisest

sisserändest põhjustatud hädaolukorras ei ole objektiivse takistuse tõttu võimalik teha vajalikke

menetlustoiminguid, et kohus saaks hinnata välismaalase kinnipidamise põhjendatust nn

korralisel alusel, milleks on VSS § 23 lg 1 ja VRKS § 361 lg 2.

VSS § 154 lg-s 3 ja VRKS § 366 lg-s 3 sätestatud erakorralistel kinnipidamise alustel on

kahtlemata massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras oma roll. Samas on ka massilisest

sisserändest tingitud hädaolukorras paljudel juhtudel juba 48 tunni jooksul olemas piisavalt

teavet, et taotleda isiku kinnipidamist kuni kaheks kuuks VSS § 23 lg-s 1 või VRKS § 361 lg-s

2 sätestatud alusel. Ka 2023. a novembris toimunud PPA ja kohtumenetluse harjutusõppusel

(kus harjutati muu hulgas maakohtunike kaasamist halduskohtute koosseisu massilisest

sisserändest tingitud hädaolukorra tingimustes) ilmnes, et PPA menetlejad eelistavad

võimalusel taotleda luba kinnipidamiseks kuni kaheks kuuks VSS § 23 lg 1 või VRKS § 361 lg

2 alusel. Sellisel juhul ei teki nii kiiresti vajadust esitada kohtule uut kinnipidamise taotlust, kui

seitsme päeva jooksul ei selgu, et isikul võib lubada vabaduses viibida. Kehtiv õigus ei

võimalda nende taotluste lahendamiseks maa- ja ringkonnakohtunikke halduskohtu koosseisu

kaasata. Seega võib tekkida olukord, kus massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras tekib

samaväärne või isegi suurem ressursipuudus nn korralisel alusel kinnipidamise asjades.

Sellepärast nähakse eelnõus ette, et halduskohtu koosseisu ajutiselt kaasatud kohtunik võib

menetleda kõiki alates massilisest sisserändest tingitud hädaolukorra algusest Eestisse

saabunud välismaalaste, sealhulgas rahvusvahelise kaitse taotlejate, kinnipidamise või selle

pikendamise taotlusi. Need hõlmavad kinnipidamist VSSi, VRKSi ja Dublin III määruse16

alusel. Kinnipidamise pikendamise taotluste menetlemise õigus on vaja sättega hõlmata

sellepärast, et kui massilisest sisserändest tingitud hädaolukord kestab pikemat aega ja

viibimisaluseta välismaalasi ei õnnestu piisavalt kiiresti tagasi või välja saata, tekib olukord,

kus kinnipidamise pikendamise taotlusi võib olla vaja menetleda peaaegu sama suurel hulgal

kui esmaseid kinnipidamise taotlusi. Samuti võib kinnipidamise pikendamise taotluste

menetlemise vajadus tekkida oluliselt kiiremini kui kahe kuu jooksul, sest ebaselges, ent kiiresti

muutuvas olukorras (nt kus isik on tuvastamata, kuid seda võib olla võimalik kiiresti teha) võib

olla õiguslikult põhjendatud anda luba kinnipidamiseks lühemaks ajaks kui kaheks kuuks.

Seega annab säte massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras vajaliku paindlikkuse.

Samas jääb kehtima KS § 452 lg 3, mille kohaselt võib kohtute haldamise nõukoda kehtestada

maakohtu ja ringkonnakohtu kohtuniku halduskohtu koosseisu ajutise kaasamise täpsemad

põhimõtted. Nende põhimõtetega saab täpsustada tingimusi, millal on kohane kaasata maa- ja

ringkonnakohtu kohtunikke üksnes lühiajaliste kinnipidamiste otsustamiseks ning millal on

põhjendatud nende kaasamine kõigi sättes nimetatud asjade menetlemisse. Sarnaselt senise

redaktsiooniga otsustavad maakohtu või ringkonnakohtu kohtuniku kaasamise

ringkonnakohtute esimehed ühiselt.

§ 7. Liiklusseaduse muutmine

Punktiga 1 muudetakse liiklusseaduse § 106 lõiget 11, mis näeb ette, et auto ja mootorratta

juhtimise õigust ei anta ning esmast juhiluba ei väljastata isikule, kellele nimetatud õiguse või

loa andmisest keeldumist lubab halduskohus kaitseväeteenistuse seaduse § 331 lõikes 5 või § 16 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid

selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta

isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (uuesti sõnastatud)

23

711 lõikes 5 nimetatud taotluse alusel. Kuna eelnõuga kaotatakse KVTSist halduskohtult loa

taotlemise nõue, siis nähakse liiklusseaduses ette, et võib keelduda auto ja mootorratta juhtimise

õiguse andmisest ning esmase juhiloa väljastamisest kutsealusele, kes ei täida

kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud terviseseisundi hindamisel osalemise kohustust või

ajateenistusse asumise kohustust, ning reservis oleval isikule, kes ei täida Kaitseväe määratud

ajaks õppekogunemisele ilmumise kohustust. Muudatuse kohaselt saab juhtimisõigust andev

haldusorgan edaspidi halduskohtu loata teha kaalutletud otsuse juhtimisõiguse andmise kohta

kutsealusele või reservis olevale isikule.

Punktiga 2 muudetakse liiklusseaduse § 124 lõiget 42, mis sätestab halduskohtu loal (KVTS §-

d 331 ja 711) mootorsõiduki juhtimise õiguse peatamise isikutel, kes ei täida KVTSist tulenevaid

kohustusi. Muudatuse kohaselt saab Transpordiamet edaspidi halduskohta loata teha otsuse

juhtimisõiguse peatamise kohta. Transpordiamet lähtub otsuse tegemisel KRA või Kaitseväe

poolt isiku ärakuulamisel kogutud andmetest, kui lisaandmete saamine ei ole vajalik.

Punktiga 3 muudetakse liiklusseaduse § 129 lõiget 7 ning sätestatakse, et kui mootorsõiduki

juhtimise õigus on peatatud liiklusseaduse § 124 lõike 42 alusel, taastab Transpordiamet

juhtimisõiguse viivitamata, kui KRA või Kaitsevägi teavitab peatamise aluseks olnud asjaolu

äralangemisest. Sättest jäetakse välja viide halduskohtu määrusele, kuna eelnõu kohaselt ei ole

juhtimisõiguse peatamiseks enam halduskohtu luba vaja.

§ 8. Meresõiduohutuse seaduse muutmine

Punktiga 1 muudetakse meresõiduohutuse seaduse § 393 lõiget 1, mis näeb ette, et

Transpordiamet peatab väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse ning keeldub nende õiguste andmisest

ja väikelaevajuhi või jetijuhi tunnistuse väljastamisest isikule, kelle suhtes on halduskohus

andnud kaitseväeteenistuse seaduse § 331 lõikes 5 või § 711 lõikes 5 sätestatud taotluse alusel

selleks loa. Kuna eelnõuga kaotatakse KVTSist halduskohtult loa taotlemise kohustus, siis

nähakse meresõiduohutuse seaduses ette, et Transpordiamet võib peatada väikelaeva ja jeti

juhtimise õiguse ning keelduda nende õiguste andmisest ja väikelaevajuhi või jetijuhi tunnistuse

väljastamisest kutsealusele, kes ei täida kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud terviseseisundi

hindamisel osalemise kohustust või ajateenistusse asumise kohustust, ja reservis olevale isikule,

kes ei täida Kaitseväe määratud ajaks õppekogunemisele ilmumise kohustust. Muudatuse

kohaselt teeb Transpordiamet edaspidi halduskohtu loata otsuse kutsealusele või reservis

olevale isikule väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse andmise, andmisest keeldumise või õiguse

peatamise kohta.

Punktiga 2 muudetakse meresõiduohutuse seaduse § 393 lõike 3 esimest lauset, mis sätestab,

et KVTSi alusel väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse peatamise otsuse tegemisel lähtub

Transpordiamet KRA, Kaitseväe või kohtu poolt isiku ärakuulamisel kogutud andmetest, kui

lisaandmete saamine ei ole vajalik. Muudatusega jäetakse välja viide kohtule, kuna eelnõu

kohaselt ei ole vaja enam kõnealuste õiguste piiramiseks halduskohtult luba taotleda. Edaspidi

lähtub Transpordiamet otsuse tegemisel KRA või Kaitseväe poolt isiku ärakuulamisel kogutud

andmetest.

Punktiga 3 muudetakse meresõiduohutuse seaduse § 393 lõiget 4 ning sätestatakse, et

Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi teavitab esimesel võimalusel Transpordiametit, kui

väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse andmisest ja väikelaevajuhi või jetijuhi tunnistuse

väljastamisest keeldumise asjaolud on ära langenud. Transpordiamet taastab § 393 lõikes 1

24

sätesatud väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse viivitamata, kui KRA või Kaitsevägi teavitab

liiklusregistri volitatud töötlejat väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse peatamise aluseks olnud

asjaolu äralangemisest. Sättest jäetakse välja viide halduskohtu määrusele, kuna eelnõu

kohaselt ei ole väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse peatamiseks või selle andmisest keeldumiseks

enam halduskohtu luba vaja.

§ 9. Notariaadiseaduse muutmine

Muudatusega jäetakse notariaadiseaduse § 3 lõikest 24 välja halduskohtu loa nõue olukorras,

kus julgeolekuasutuse juht nõuab notarilt andmeid ametitoimingute kohta julgeolekuasutuste

seaduse (JAS) §-s 6 ja § 7 lõikes 1 sätestatud ülesannete täitmiseks. Nimetatud JASi

paragrahvid sätestavad Kaitsepolitseiameti ja Välisluureameti ülesanded. Edaspidi annab notar

julgeolekuasutustele andmeid ametitoimingute kohta Notarite Koja eestseisuse loal ning

halduskohtult loa taotlemise kohustus kaob ära. Loa andmine otsustatakse kirjalikult

julgeolekuasutuse juhi põhjendatud kirjaliku taotluse alusel.

Kõnealune muudatus on võrreldav advokaadi kutsesaladusele juurdepääsuks loa andmist

puudutava muudatusega (vt eelnõu § 2 punkt 2), sest ka siin edastatakse isikuandmeid ning

põhjustatakse sellega isiku põhiõiguste raske riive. Muudatuse puhul on sarnaselt advokaadi

kutsesaladusele oluline tagada, et loa ametitoimingute kohta andmete edastamiseks

julgeolekuasutustele annaks sõltumatu asutus. Muudatusega on pakutud välja, et see sõltumatu

asutus võiks kohtu asemel olla Notarite Koda, kuid eelnõu edasise menetluse käigus on Euroopa

Kohtu praktika valguses otstarbekas kaaluda ka muid lahendusi.

§ 10. Notari distsiplinaarvastutuse seadus

Muudatus puudutab notari suhtes algatatud Notarite Koja aukohtu menetlust. Notari

distsiplinaarvastutuse seaduse § 63 lg 4 näeb ette, et aukohus võib taotleda halduskohtult abi

tõendite kogumiseks või nende tagamiseks. Muudatusega jäetakse halduskohtult abi taotlemise

võimalus välja.

§ 11. Patendivoliniku seaduse muutmine

Muudatus puudutab patendivoliniku suhtes läbiviidavat aukohtumenetlust. Kehtiv seadus

võimaldab Patendivolinike Koja aukohtul taotleda halduskohtult abi tõendite kogumiseks või

nende tagamiseks. Halduskohus lahendab aukohtu taotluse halduskohtumenetluse seadustiku

haldustoiminguks loa andmise sätete järgi määrusega. Muudatusega jäetakse halduskohtult abi

küsimise võimalus seadusest välja.

§ 12. Relvaseaduse muutmine

Punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks relvaseaduse § 36 lõike 1 punkt 141, mis näeb ette, et

relvasoetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes ei osale kutsealusena

Kaitseressursside Ametis terviseseisundi hindamisel, ei asu ajateenistusse või eirab

reservteenistusse ilmumise kohustust. Tegemist on imperatiivse sättega, mis ei luba mingil

juhul anda relvasoetamisluba ega relvaluba isikule, kes ei täida KVTSis talle pandud kohustusi.

Lisaks näeb sama paragrahvi lõige 13 ette, et loa andmata jätmist kohaldatakse, kui halduskohus

on andnud selleks loa. Eelnõuga kaotatakse halduskohtu loa andmise kohustus ära ning edaspidi

teeb otsuse relvasoetamisloa või relvaloa andmisest keeldumise kohta luba andev haldusorgan.

25

Punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks relvaseaduse § 36 lõige 13, mis sätestab, et relvaseaduse §

36 lõike 1 punktis 141 sätestatud soetamisloa ja relvaloa andmata jätmist kohaldatakse, kui

halduskohus on andnud selleks loa. Eelnõuga kaotatakse halduskohtu loa taotlemise nõue ära

ning edaspidi otsustab soetamisloa või relvaloa andnud haldusorgan nende lubade andmata

jätmise üle.

Punktiga 3 muudetakse relvaseaduse § 36 lõiget 22, mis näeb ette, et soetamisloa või relvaloa

andmise keeld lõpetatakse, kui isikule soetamisloa ja relvaloa andmisest keeldumise asjaolud

on ära langenud ning Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on sellest teavitanud Politsei- ja

Piirivalveametit, kui halduskohtu määrusest ei tulene teisti. Muudatusega jäetakse kõnealusest

sättest välja viide halduskohtu määrusele, kuna see ei ole eelnõuga planeeritud muudatusi

arvestades enam asjakohane.

Punktiga 4 täiendatakse relvaseaduse § 36 lõiget 4 punktiga 7, mis sätestab, et loa andja võib

keelduda soetamisloa ja relvaloa andmisest kutsealusele, kes ei täida kaitseväeteenistuse

seaduses sätestatud terviseseisundi hindamisel osalemise kohustust või ajateenistusse asumise

kohustust, ja reservis olevale isikule, kes ei täida Kaitseväe määratud ajaks õppekogunemisele

ilmumise kohustust. Muudatusega antakse soetamiseloa või relvaloa andvale haldusorganile

kaalutlusõigus otsustada, kas keelduda kutsealusele või reservis olevale isikule soetamisloa või

relvaloa andmisest, kui nad ei ole täitnud KVTSist tulenevaid kohustusi.

Punktiga 5 tunnistatakse kehtetuks relvaseaduse § 43 lõige 1 punkt 8, mis sätestab, et Politsei-

ja Piirivalveamet peatab soetamisloa või relvaloa kehtivuse, kui loa omaja ei osale kutsealusena

Kaitseressursside Ametis terviseseisundi hindamisel, ei asu ajateenistusse või eirab

reservteenistusse ilmumise kohustust. Tegemist on imperatiivse sättega, mille kohaselt tuleb

Politsei- ja Piirivalveametil igal juhul peatada soetamisluba või relvaluba isikul, kes ei täida

KVTSist tulenevaid kohustusi. Lisaks näeb sama paragrahvi lõige 16 ette, et loa peatamist

kohaldatakse, kui halduskohus on andnud selleks loa. Eelnõuga kaotatakse halduskohtu loa

andmise kohustus ära ning edaspidi teeb otsuse soetamisloa või relvaloa peatamise kohta luba

andev haldusorgan (Politsei- ja Piirivalveamet).

Punktiga 6 muudetakse relvaseaduse § 43 lõiget 16, mis näeb ette, et soetamisloa ja relvaloa

kehtivus peatatakse KVTSi alusel, kui halduskohus on andnud selleks loa. Kuna eelnõuga

kaotatakse halduskohtu loa taotlemise kohustus ära, siis muudetakse kõnealust sätet ning

nähakse ette, et Politsei- ja Piirivalveamet võib peatada soetamisloa või relvaloa kehtivuse

kutsealusel, kes ei täida KVTSis sätestatud terviseseisundi hindamisel osalemise kohustust või

ajateenistusse asumise kohustust, ning reservis oleva isikul, kes ei täida Kaitseväe määratud

ajaks õppekogunemisele ilmumise kohustust.

Punktiga 7 muudetakse relvaseaduse § 43 lõiget 22, kus on sätestatud, et soetamisloa või

relvaloa kehtivuse peatamine lõpetatakse, kui peatamise alused on ära langenud ning

Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on sellest Politsei- ja Piirivalveametit teavitanud, kui

halduskohtu määrusest ei tulene teisti. Muudatusega jäetakse kõnealusest sättest välja viide

halduskohtu määrusele, kuna see ei ole eelnõuga planeeritud muudatusi arvestades enam

asjakohane.

§ 13. Riigilõivuseaduse muutmine

Muudatusega vabastatakse rahvusvahelise kaitse taotlejad halduskohtusse pöördumisel

riigilõivust. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 31 lg 2 näeb ette, et

26

rahvusvahelise kaitse menetluse lõppemisel säilib rahvusvahelise kaitse taotlejal tema suhtes

tehtud lõpliku otsuse peale üldine kohtukaebeõigus. Rahvusvahelise kaitse saaja asju tuleb

kohtul menetleda eelisjärjekorras (HKMS § 126 lg 3) ning menetlusabi andmisest keeldumist

praktikas ette ei tule. Seetõttu on kohtute töökoormuse ning ka rahalise kokkuhoiu eesmärgil

otstarbekam rahvusvahelise kaitse saajate automaatne vabastamine riigilõivust.

Sarnane süsteem on ka näiteks Soomes, kus rahvusvahelise kaitse taotlejatel on

rahvusvahelise kaitse taotlemisega seotud otsuste peale kohtusse pöördumisel automaatne

vabastus riigilõivust

§ 14. Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmine

Muudatuse eesmärk on anda Sotsiaalkindlustusametile (SKA) pädevus tuvastada

pensioniõiguslik staaž tunnistaja ütluste alusel, sealhulgas tuvastada ise avalik-õigusliku suhte

tingimused ehk juriidilised faktid. Sellega kaob vajadus suunata staaži tuvastamist taotlevad

isikud kohtusse olukorras, kus poolte vahel vaidlust staaži üle tegelikult ei ole. Tunnistaja

ütluste välistamine tõendina pensionimenetluses ei ole põhjendatud. Kõigis teistes

haldusmenetlustes on võimalik tunnistaja ütlustele tugineda.

Kehtiva riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 281 lg 2 sätestab võimaluse tõendada

pensioniõiguslikku staaži tunnistajate ütluste alusel juhul, kui rahvastikuregistri andmeid või

dokumente pensioniõigusliku staaži kohta ei ole säilinud.

Varem kehtinud pensioniõiguse regulatsiooni järgi ei olnud võimalik pensioniõigusliku staaži

tuvastamiseks vajalikke fakte tõendada tunnistajate ütluste alusel muul viisil kui ainult

kohtumenetluses. Halduskolleegium ei pidanud sellist tõendamisviisi toona põhiseadusega

vastuolus olevaks (vt otsus asjas nr 3-3-1-86-09, p 14 jj).

Sellegipoolest pidas seadusandja mõistlikuks luua võimalus tunnistajate ütluste kasutamiseks

haldusmenetluses. 1. jaanuaril 2013 jõustunud muudatusega täiendati RPKSi uue ja tänini

kehtiva normiga (§ 281), mille kohaselt tõendatakse pensioniõiguslikku staaži

rahvastikuregistris sisalduvate õiguslikku tähendust omavate andmete või pensioniõiguslikku

staaži tõendavate dokumentide alusel. Kui rahvastikuregistris on pensioniõiguslikku staaži

tõendavad õiguslikku tähendust omavad andmed, lähtutakse registri andmetest (lg 1). Kui

rahvastikuregistri andmeid või dokumente pensioniõigusliku staaži kohta ei ole säilinud, on

pensionikindlustatul õigus pöörduda tunnistajate ütluste arvestamise taotlusega

Sotsiaalkindlustusameti poole (lg 2).

Lisaks sätestati sotsiaalministri 27. detsembri 2012. a määruse nr 59 „Pensioniõigusliku staaži

tõendamise ja arvestamise kord“ § 28 lg-s 1, et tunnistajate ütluste alusel on RPKS §-s 28

sätestatud pensioniõigusliku staaži hulka arvatava tegevuse aega võimalik tõendada üksnes

juhul, kui dokumendid pensioniõigusliku staaži või selle eri perioodide kohta ei ole säilinud ja

selle kohta on arhiiviteatis või muu pädeva asutuse poolt väljastatud tõend.

Sotsiaalkindlustusamet teeb pensioniõigusliku staaži kindlaks kahe tunnistaja ütluste alusel.

Erandkorras, kui objektiivsetel põhjustel ei ole võimalik mitut tunnistajat üle kuulata, võib

pensioniõigusliku staaži kindlaks teha ühe tunnistaja ütluse alusel (lg 2).

Kuigi tunnistajate ütluste kasutamine ei olnud enam välistatud, on muudatusettepaneku tegija

väitel SKA valdav praktika peatada haldusmenetlus ning lasta kohtul staaž tuvastada. See

koormab nii kohut kui ka isikut, kes staaži tuvastamist soovib, sest kohtumenetlused on

27

aeganõudvad. SKA praktika näib olevat alguse saanud kohtupraktikast. Umbes aasta pärast uue

korra kehtima hakkamist leidis Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-13-70193, et uusi

norme tuleb tõlgendada kitsendavalt: „SKA lähtub pensionistaaži määramisel ainult

dokumentidest ning RKPS §-st 281 ega sotsiaalministri määruse nr 59 §-st 28 ei tulene, et SKA-

l on endal õigus tunnistajate ütlustega tuvastada väljateenitud aastate pensioni määramise

aluseks olevaid juriidilisi fakte (s.o et töötamist näitavatel dokumentidel on töökoha nimetus

ebaõige ja tegelik töö sisu vastas väljateenitud aastate pensionile õigust andvale töökoha

nimetusele). Viidatud norme tuleb ringkonnakohtu hinnangul tõlgendada selliselt, et vastav

õigus ja pädevus on halduskohtul, sest vastupidisele seisukohale asumisel jääksid

pensionitaotleja õigused kaitseta olukorras, kus dokumentide vormistamisel tehti viga või oli

vormistus muul põhjusel ebatäpne.“ Kohtud on seda seisukohta järginud, asudes seisukohale,

et SKA-l puudub võimalus tunnistajate ütlustega tõendada väljateenitud aastate pensionile

õigust andva staaži määramiseks või soodustingimustel vanaduspensioni õigust andva töö sisu

määramiseks, kuid tal on õigus tunnistajate ütlustega tuvastada pensioni määramise aluseks

olevat töötatud perioodi kui juriidilist fakti (nt Tartu Halduskohtu 31. jaanuari 2017. a otsus

asjas nr 3-17-66 ja 3. novembri 2017. a otsus asjas nr 3-17-1962).

§ 15. Vangistusseaduse muutmine

Vangistusseaduse muutmise eesmärk on määrata seadusega kindlaks halduskohtu pädevus

kinnipeetavate isikute raviga seotud vaidlustes.

Kinnipeetavate tervishoius segunevad omavahel sageli ravi ja administratiivsed meetmed

(julgeolekuabinõud, lubatud ja keelatud esemed), mis varem põhjustasid pidevaid

piiritlemisprobleeme Riigikohtu erikogus. Riigikohtu üldkogu muutis 28. juuni 2021. a

määrusega nr 3-21-30/19 erikogu senist praktikat, et kinnipeetavale tervishoiuteenuse

osutamisega seotud vaidlusi lahendavad maa- või halduskohtud sõltuvalt sellest, kas

vaidlustatakse arsti (meditsiinilist) otsust või vangla haldusotsust, leides, et kõiki

kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi on pädevad lahendama

halduskohtud. Seda seisukohta täiendas Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vaheline

erikogu, kes leidis määruses nr 3-21-924/12, et ka kinnipeetavale väljaspool vanglat

tervishoiuteenuse osutamisest tekkinud vaidlus tuleb lugeda avalik‑õiguslikuks ning sellise

vaidluse lahendamine on samuti halduskohtu pädevuses. Erikogu selgitas, et kinnipeetava

väljapoole vanglat ravile suunamisega täidab vangla avalik-õiguslikku kohustust tagada tema

ravi, kasutades seejuures eraõiguslikust juriidilisest isikust haigla või kliinikumi abi.

Kinnipeetaval tekib õigussuhe üksnes vanglaga, mitte teenust osutava haigla või kliinikumiga.

1. juulil 2024 jõustusid VangS §‑de 49–53 muudatused, mille kohaselt korraldab edaspidi

tervishoiuteenuse osutamist vanglas Tervisekassa. Muudatuste eesmärk on seletuskirja

(Riigikogu XIV koosseisu 699 SE) järgi muu hulgas määrata kindlaks pädev kohus vanglas

tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidluste lahendamiseks. Riigikohtu halduskolleegium

on juhtinud tähelepanu sellele, et 1. juulil 2024 jõustunud seaduse tekst ei pruugi olla piisavalt

ühemõtteline, et oleks vaidlusteta selge, milline kohus on tulevikus pädev lahendama vanglas

tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi (määrus nr 3-22-2321/45, p 11; vt ka

riigikohtunik I. Pilvingu täiendav arvamus). Eelnõu koostajate hinnangul tuleks lähtuda juba

välja kujunenud kohtute pädevusjaotusest, arvestades Riigikohtu üld‑ ja erikogu praktikat.

Halduskohtu pädevus võimaldaks lahendada korraga ja ühes kohtus samast elujuhtumist

(kinnipeetava ravi ja administratiivsed meetmed) tekkinud vaidlused. Maakohtu pädevuse eelis

oleks küll nii kinnipeetavate kui ka teiste isikute raviga seoses tekkinud kohtuvaidluste

28

koondamine sama liiki kohtusse, kuid see ei pruugi välistada seda, et tuleb hakata lahendama

piiritlemisprobleeme kinnipeetava raviga seotud vaidlustes, nagu oli enne Riigikohtu üldkogu

ja erikogu juba viidatud lahendeid. Riigikohtu üld- ja erikogu on toonud kaalukaid argumente,

miks peaksid kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi lahendama

halduskohtud.

§ 16. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmine

Punkt 1 seondub HKMS täiendamisega täitetoiminguks resolutsioonmäärusega loa andmise

regulatsiooniga (vt eelnõu § 1 p 18).

Punkt 2 haakub eespool kirjeldatud VangSi muudatustega (vt eelnõu § 15), mis puudutab

kinnipeetavate tervishoiuteenustega seonduvate vaidluste lahendamist (vt kolleegiumi määrus

nr 3-22-1557/27).

§ 17. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmine

See muudatus seondub samuti HKMSi täiendamisega täitetoiminguks resolutsioonmäärusega

loa andmise regulatsiooniga (vt eelnõu § 1 p 18).

§ 18. Jõustumine

Seadus on planeeritud jõustuma üldises korras, välja arvatud eelnõu § 1 punktis 2 sätestatud

muudatus, mis puudutab kinnipeetavate ning hankeasjade üleriigilist jagamist kohtu

koosseisude vahel. Nimetatud muudatuse jõustumise aeg on planeeritud 1. jaanuari 2026, kuna

selleks ajaks valmib muudatuseks vajalik kohtute infosüsteemi arendus, mis võimaldab

edaspidi kohtuasjade üleriigilist jagamist.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga võetakse halduskohtumenetluses kasutusele uus termin „veaotsus“, mis tähistab

kohtu otsust, millega kohus teeb kindlaks vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse ja annab

vastustajale võimaluse kõrvaldada haldusaktis ilmselged menetlus- või vormivead, mis võisid

mõjutada asja otsustamist, kuid mis on kergesti kõrvaldatavad (vt eelnõu § 1 punkt 19).

5. Eelnõu vastavus EL-i õigusele

Euroopa Liidu õigus kõnealust valdkonda ei reguleeri. Euroopa Liidu õigusega on seotud

viisaotsuste kohtumenetlust puudutavad sätted (eelnõu § 1 punktid 6–9), kuna ELi viisaeeskiri17

kehtestab menetluse ja tingimused liikmesriikides lühiajaliselt viisa alusel viibimiseks. Eelnõus

olevad viisaotsuste kohtumenetlust puudutavad normid, mis lubavad viisaotsuste peale esitatud

kaebusi arutada senisest kergemini lihtmenetluses, on kooskõlas ELi viiseeskirjaga, kuna

muudatustega sätestatakse viisaotsuste vaidlustamise kohtumenetluse täpsemad reeglid.

Viiseeskiri näeb ette, et taotlejal, kellele keelduti viisat andmast, on õigus otsus vaidlustada

ning kaebus esitatakse taotluse kohta lõpliku otsuse teinud liikmesriigi vastu kooskõlas

nimetatud liikmesriigi õigusega.

17 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 810/2009, 13. juuli 2009, millega kehtestatakse ühenduse

viisaeeskiri (viisaeeskiri). https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A32009R0810

(29.08.2024)

29

6. Seaduse mõjud

Eelnõuga kavandatavad muudatused on mõjuanalüüsis koondatud seitsmeks laiemaks

sisuliseks muudatuseks, lähtudes nende eesmärgist või sisust. Iga punkti juures on välja toodud

vastav kohtustatistika ning analüüsitud mõju sihtrühmadele.

1. Halduskohtumenetluse tõhustamine

2. Taastuvenergiat puudutavate kohtumenetluste tõhustamine

3. Haldustoiminguks loa andmiste vähendamine eriseadustes

4. Pretsedenti loovate asjade kiirendatud korras lahendamine ja massilisest sisserändest

tingitud hädaolukorras kohtunike kaasamine

5. Pensioniõigusliku staaži tuvastamine

6. Rahvusvahelise kaitse taotlejate vabastamine riigilõivust

7. Kinnipeetavate isikute tervishoiuteenustega seotud vaidluste lahendamine

halduskohtus

6.1. Halduskohtumenetluse tõhustamine

Halduskohtute töö tõhustamist puudutavate kohtumenetluse normide muutmise eesmärgiks on

kohtumenetluse kiirendamine, tõhustamine ning paindlikumaks muutmine. Samuti aitavad

muudatused jagada koormust erinevate piirkondade halduskohtute vahel ühtlasemalt ning

muuta kohtumenetluse toimingud selgemaks ja kiiremaks.

Eelnõuga kavandatakse HKMSis järgnevad muudatused:

 luuakse veaotsuse instituut;

 võimaldatakse haldusakti ilmselge õigusvastasuse korral teha juba eelmenetluse

käigus kaebust rahuldav otsus kaebuse ja vastuste põhjal, korraldamata kohtuistungit

või määramata tähtaega täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks;

 luuakse võimalus jagada kinnipeetavate asjad ja hankeasjad üle riigi, mitte

kinnipeetava viibimiskoha või kohtu tööpiirkonna järgi;

 võimaldatakse kohtul teha haldustoiminguks loa andmise määrus esmalt ilma

kirjeldava ja põhjendava osata;

 määrus asja üleandmiseks kohtualluvuse järgi muudetakse viivitamata täidetavaks.

 võimaldatakse viisaotsuse peale esitatud kaebuste lahendamine kohtu õiglasel

äranägemisel lihtmenetluses.

Kohtulahendite statistika

Muudatustega kaasneva mõju analüüsimiseks vaadati läbi halduskohtute üldine

menetlusstatistika, kuna eeltoodud kohtumenetluse normide muudatused, v.a kinnipeetavate

asjade ja hankeasjade üleriigiline jagamine, võivad olenemata valdkonnast puudutada kõiki

halduskohtumenetlusi.

Vaadates halduskohtutesse viimase viie aasta jooksul saabunud haldusasju, on näha, et

kohtumenetluste arv muutub tõusvas trendis. Kui 2019. aastal saabus halduskohtusse 2535

haldusasja, siis 2023. aastal oli neid juba 3081.

Tabel 1. Tallinna ja Tartu halduskohtute kohtumenetlused aastatel 2019−2023

30

Allikas: kohtute menetlusstatistika18, Justiitsministeerium

Muudatus, mis annab kohtule võimaluse teha veaotsus haldusaktis vigade parandamiseks, võib

puudutada kõiki haldusasju, kus vaidlustatakse haldusorgani kaalutlusotsust sisaldavat

haldusakti. Samuti muudatus, mis võimaldab kohtul teha juba eelmenetluses kaebust

rahuldav otsus, puudutab menetlusi, kus on kaalumisel haldusakti õiguspärasus.

Kohtumenetluse statistikast ei tulene küll andmeid selle kohta, kui paljudes menetlustes võiks

selline haldusakti hindamine kõne alla tulla, aga kuna halduskohtumenetluse üldine eesmärk on

kaitsta isikut riigivõimu omavoli eest, siis võib öelda, et enamikus halduskohtus toimuvatest

menetlustest hinnatakse riigivõimu poolt isiku suhtes tehtud üksikotsuste (ehk haldusaktide)

õiguspärasust. Kuna aga eelnõu kohaselt saab kohus teha veaotsuse üksnes juhul, kui

haldusaktil on kergesti kõrvaldatavad menetluslikud või vormilised puudused, siis ei pruugi

veaotsuse tegemine olla väga mitmete haldusaktide puhul otstarbekas ega võimalik. Samuti on

veaotsuse tegemisel kohtunikul kaalutlusõigus ning veaotsuse regulatsioon näeb ette, et

veaotsuse võib teha ainult juhul, kui see ei riiva ebaproportsionaalselt kaebaja või kolmandate

isikute õigusi või avalikke huve. Nimetatud tingimus seab samuti olulised piirid ning kitsendab

kohtumenetluste hulka, mille puhul veaotsuse tegemine võiks kõne alla tulla.

Üks võimalus on veaotsuse regulatsiooni puhul lähtuda kohtuotsusega lõppenud kohtuasjadest,

millele kulunud menetlusaeg ei ole olnud väga pikk (näiteks kuni 100 päeva). Tõenäoliselt on

selliste kohtuasjade puhul pigem kiiresti selge, kas haldusaktil on kergesti kõrvaldatavad

menetluslikud või vormilised puudused.

2023. aastal kestis kõige kiirem kohtulahendiga lõppenud kohtumenetlus 18 päeva ning kõige

pikem menetlus oli 3498 päeva, keskmine menetlusaeg oli 314 päeva. Arvestades, et kohus

võiks tuvastada ilmselged vead haldusaktis ligikaudu 100 päeva ehk kolme kuu jooksul

menetlusse võtmisest alates, oli 2023. aastal alla 100 päeva kestnud kohtuotsusega lõppenud

menetlusi 98 (joonis 1).

18Kohtute menetlusstatistika, Justiitsministeerium. https://www.kohus.ee/eesti-kohtud/kohtute-menetlusstatistika

(12.08.2024)

2019 2020 2021 2022 2023

Saabunud haldusasjad 2535 2737 3124 2771 3081

Lahendatud haldusasjad 2388 2531 2795 2736 2923

Lahendatud haldusasjade keskmine menetlusaeg (päevades)

125 126 128 151 162

31

Joonis 1. Kohtuotsusega lõppenud haldusasjade jaotus menetluse kestuse järgi 2023. aastal.

Allikas: kohtute menetlusstatistika

Kohtuasjade üleriigilist jagamist reguleerivad muudatused puudutavad kahte kohtuvaidluste

kategooriat – kinnipeetavate kaebused ning hankeasjades esitatud kaebused. Kinnipeetavate

kaebused moodustavad halduskohtuasjade koguarvust märkimisväärse osa. 2023. aastal oli

kinnipeetavate kaebusi 633 (vrd kohtuasjade üldarv halduskohtus 3081), millest 505 saabus

Tartu Halduskohtusse ja 128 Tallinna Halduskohtusse (tabel 3). Kinnipeetavate arv vanglate

kaupa erineb eelkõige seetõttu, et Tartu Halduskohtu tööpiirkonnas on nii Tartu vangla kui ka

Viru vangla, mistõttu on Tartu halduskohtu tööpiirkonnas viibivate kinnipeetavate arv olnud

pidevalt suurem kui Tallinna Halduskohtu tööpiirkonnas.

Tabel 2. Kinnipeetavate arv aastatel 2019−2023

2019 2020 2021 2022 2023

Kinnipeetavate arv (vahistatud ja süüdimõistetud)

2381 2447 2336 2175 2053

Kinnipeetavate arv Tallinna Vanglas 696 811 876 805 776

Kinnipeetavate arv Tartu Vanglas 906 867 799 727 658

Kinnipeetavate arv Viru vanglas 779 769 661 807 619

Allikas: Justiitsministeeriumi vanglate osakonna statistika19

Tabel 3. Kinnipeetavate kaebuste arv aastatel 2019−2023

2019 2020 2021 2022 2023 Kinnipeetavate kaebuste arv kokku 643 765 956 738 633 Kaebused Tallinna Halduskohtus 105 209 374 205 128 Kaebused Tartu Halduskohtus 538 556 582 533 505

Allikas: kohtute menetlusstatistika20

Eelnevas kahes tabelis esitatud andmete põhjal võib öelda, et viimasel viiel aastal on

kinnipeetavate kaebuste arv olnud kohtute vahel ebavõrdselt jaotunud. Erinevus tuleneb

peamiselt asjaolust, et kinnipeetavate arv on olnud kohtute tööpiirkondades erinev. Mõningane

19 Andmed saadud Justiitsministeeriumi vanglate osakonna statistikast iga aasta jaanuarikuu seisuga. 20Kohtute menetlusstatistika, Justiitsministeerium. https://www.kohus.ee/eesti-kohtud/kohtute-menetlusstatistika

(12.08.2024)

32

muutus toimus 2024. aasta 1. juulil, kui reformi tagajärjel viidi Tartu vanglast umbes pooled

vangid Tallinna vanglasse. Seisuga 11.08.2024 on Tallinna vanglas 888 kinnipeetavat ja Tartu

vanglas 307 kinnipeetavat, aasta tagasi (2023) Tallinnas vastavalt 756 ja Tartu vanglas 603.

Seega kinnipeetavate kaebuste arv Tallinna Halduskohtus 2024. aastal tõenäoliselt kasvab.

Kuna reform toimus hiljuti, ei ole selle täpne mõju kinnipeetavate kaebuste arvule veel

selgunud. Kohtute töökoormus on kinnipeetavate asjade osas olnud aastate jooksul ebaühtlane

ja vanglate ümberkorralduse tõttu on see kõikuv ka edaspidi. Seetõttu aitaks kaebuste

üleriigiline jagamine halduskohtute koormust ühtlustada, kuna kaebuste kohtute vahel

jagamisel ei võetaks enam aluseks kinnipeetava viibimiskohta, vaid kohtute ja kohtunike

tegelik töökoormus.

Hankeasjade puhul on viimasel viiel aastal olnud vaidlused koondunud Tallinna

Halduskohtusse. Viimase viie aasta jooksul on 229 vaidlusest ligi 75% lahendatud Tallinna

Halduskohtus ning 25% Tartu Halduskohtus.

Tabel 4. Halduskohtusse saabunud kaebuste arv hankeasjades

2019 2020 2021 2022 2023

Hankeasjade menetlused halduskohtus 49 43 60 37 40

Hankeasjade menetlused Tallinna Halduskohtus 41 38 41 23 30

Hankeasjade menetlused Tartu Halduskohtus 8 5 19 14 10

Allikas: kohtute menetlusstatistika21,

Hankeasjade puhul võiks kaebuste üleriigiline kohtunike koormust arvestav jagamine olla

samuti lahenduseks, et saavutada kohtute ühtlasem koormus.

Muudatus, mis võimaldab kohtul taotluse kiiremaks lahendamiseks teha haldustoiminguks loa

andmise määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, kui viivitus võib taotluse eesmärgi

saavutamist oluliselt raskendada või võimatuks muuta, puudutab kõiki haldustoiminguks loa

andmise menetlusi.

Peamiselt annavad halduskohtud lube järgmisteks toiminguteks: Maksu- ja Tolliametile (MTA)

täitmist tagavate toimingute tegemiseks (2023. aastal 70 taotlust), PPA taotlused isiku

kinnipidamiseks kinnipidamiskeskuses (2023. aastal 272 taotlust), Rahapesu Andmebüroo

(RAB) taotlused vara käsutamise piiramiseks ja/või vara riigi omandisse kandmiseks (2023.

aastal 46 taotlust), Kaitseressursside Ameti taotlused kutsealuste lubade ja õiguste piiramiseks

(2023. aastal 61 taotlust), Kaitseväe taotlused aresti seaduslikkuse tuvastamiseks (2023. aastal

17 taotlust), PPA taotlused korrakaitsemenetluses valduse läbivaatuseks (2023. aastal 5

taotlust)22. Seega võib öelda, et haldustoiminguks loa andmise menetlusi oli 2023. aastal

umbkaudu 480, mis moodustab 16% kõikidest haldusasjadest.

21Kohtute menetlusstatistika, Justiitsministeerium. https://www.kohus.ee/eesti-kohtud/kohtute-menetlusstatistika

(12.08.2024). Tabelis on haldusasjade arvud, mis on kohtute infosüsteemis liigitatud „riigihangete“ kategooriasse. 22 Kohtute menetlusstatistika, Justiitsministeerium. https://www.kohus.ee/eesti-kohtud/kohtute-menetlusstatistika

(12.08.2024)

33

Joonis 2. Haldustoiminguks loa andmise menetlused halduskohtus 2023. aastal23

Kohtualluvuse muutmise määrusi tehti 2023. aastal kohtusse saabunud 456 kohtuasjas. Seega

puudutasid 2023. aastal kohtualluvuse muudatused kohtusse sisse tulnud kohtuasjade

koguarvust ligikaudu 15%.

Viisaotsuste vaidlustamine kohtus ei olnud VMSi kohaselt lubatud kuni 2021. aasta

Riigikohtu otsuseni24 (PSJVo nr 5-20-10), millega tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks

VMS sätted, mis välistasid välismaalasel viisavaba viibimisõiguse tühistamise otsuse

vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule. Pärast seda on kohtud võtnud viisaasju

menetlusse ELi õiguse alusel. Viisaotsustega seotud vaidlusi on ajavahemikus 2021–2023

olnud halduskohtu menetluses 14. Kuna Siseministeeriumis on väljatöötamisel VMSi

muudatused, millega sätestatakse seaduses viisaotsuste kohtukaebeõigus, siis võib eeldada, et

viisaotsuste peale esitatud kaebuste arv tulevikus kasvab.

Mõju kohtutele ja kohtupidamisele

Kohtumenetluse tõhustamiseks tehtavatel muudatustel on otsene mõju kolmele kohtuastmele –

halduskohtule, ringkonnakohtule ja Riigikohtule. Eestis on kaks halduskohut – Tallinna

Halduskohus ja Tartu Halduskohus, kokku 4 kohtumajaga. Tallinna Halduskohtus töötab 17

kohtunikku ning Tartu Halduskohtus 8 kohtunikku.25 Samuti mõjutavad muudatused Tallinna

Ringkonnakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiume ning Riigikohtu

halduskolleegiumi. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumis on 6 kohtunikku ja Tartu

Ringkonnakohtu halduskolleegiumis 3 kohtunikku.26 Riigikohtu halduskolleegiumisse kuulub

4 kohtunikku. Lisaks kohtunikele puudutavad muudatused ka haldusasjadega tegelevaid

kohtujuriste ja muid kohtuametnikke.

23 Andmed põhinevad kohtute infosüsteemis registreeritud haldusasjade kategooriatel, seetõttu võib tegelik

menetluste arv mõnevõrra erineda. 24 PSJV 20.04.2021. a otsus nr 5-20-10. Välismaalaste seaduse § 10018 koosmõjus § 10010 lõikega 1 ja § 10013

lõikega 2 põhiseaduspärasuse kontroll–Riigi Teataja 25 Kohtute menetlusstatistika, ülevaade kohtusüsteemist, Justiitsministeerium. https://www.kohus.ee/eesti-

kohtud/kohtute-menetlusstatistika (12.08.2024) 26 Andmed võetud kohtute veebilehelt (12.08.2024)

34

Üldiselt avaldavad kohtusüsteemi tõhustamiseks kavandatavad muudatused kohtusüsteemile ja

kohtunikele positiivset mõju, kuna muudatuste eesmärk on kohtute koormuse vähendamine ja

ühtlustamine ning kohtute töö paindlikumaks muutmine.

Veaotsuse instituudi loomine aitab muuta haldusakti õiguspärasuse tuvastamise menetlused

kiiremaks ja paindlikumaks, kuivõrd kohtul on võimalik teha haldusakti ilmselgete kergemate

vigade puhul vahepealne otsus ning lasta haldusorganil haldusaktis tuvastatud vead parandada.

Kehtiva korra kohaselt algaks kohtumenetlus sellise otsuse puhul algusest, kuid muudatuse

kohaselt on võimalik kohtumenetlus selleks ajaks peatada ning oodata, kuni haldusorgan vead

parandab. Seejärel saab kohtumenetlus jätkuda sealt, kus see pooleli jäi. Muudatus hoiab kokku

nii kohtunike kui ka menetlusosaliste aega.

Veaotsuse instituudi kasutuselevõtmisega kaasneb kohtute jaoks töökorralduse muutus, kuna

edaspidi peab kohus tegema juba menetluse kestel põhjendatud otsuse. Esialgu vajab see

kohtunikelt ning teistelt kohtu ametnikelt uue töökorraldusega harjumist ning tõenäoliselt ka

lisanduvaid ülesandeid veaotsuse regulatsiooni rakendamiseks. Kui veaotsus tehakse esimeses

või teises kohtuastmes, siis võib selle otsuse vaidlustamine tuua täiendavat töökoormust

kõrgemale kohtuastmele. Samas muudab veaotsuse instituudi edukas rakendamine halduskohtu

menetlused kiiremaks ja paindlikumaks ning aitab kaasa lõpplahenduse saavutamisele. Lisaks

tuleb märkida, et veaotsuse tegemine ei ole kohtule kohustuslik ning kohtus peab hindama, et

veaotsus ei riivaks ebaproportsionaalselt kaebaja või kolmandate isikute õigusi või avalikke

huve. Kuna esialgu puuduvad andmed selle kohta, kui paljudes kohtumenetlustes saaks hakata

veaotsuse instituuti rakendama, siis on muudatuse mõju ulatust keeruline hinnata.

Muudatus, mis võimaldab haldusakti ilmselge õigusvastasuse korral teha juba eelmenetluses

kaebust rahuldav otsus, vähendab samuti kohtute töökoormust. Kui haldusaktil on ilmselged

vead, mida kohtul on võimalik eelmenetluses selgelt tuvastada, siis ei ole edasiste toimingute

tegemine enam põhjendatud ning kohus võib teha otsuse kaebuse ja vastuste põhjal.

Muudatus, mis võimaldab kohtul teha haldustoiminguks loa andmise määrused esmalt

kirjeldava ja põhjendava osata, mõjutab samuti kohtute töökoormust. Kuna kirjeldava ja

põhjendava osata määruse võib teha üksnes olukorras, kus selle tegemine raskendaks viivituse

tõttu oluliselt haldustoiminguks loa andmise taotluse esitamise eesmärgi saavutamist või

muudaks selle võimatuks, on sättel abistav toime olukorras, kus kohtul tekib määruste

põhjendamise tagajärjel erakordselt suur koormus ning asja lahendamine on ülimalt

kiireloomuline, näiteks massilise sissrände korral rahvusvahelise kaitse taotlejate

kinnipidamiseks. Samuti aitab see muudes olukordades, kus kohtumäärus haldustoiminguks loa

andmiseks on vaja esitada kiiresti, kuid kohtul puudub võimekus vajaliku kiirusega

kohtumääruse põhjendusi kirjutada.

Muudatus annab võimaluse kohtul esitada kohtumääruse resolutsioon kohe ning alles seejärel

asuda põhjendusi formuleerima. Lisaks töökoormusele on muudatusel positiivne mõju kohtu

töökorraldusele, sest regulatsioon täpsustab seaduses tähtajad, mille jooksul on võimalik

menetlusosalisel kohtult kirjeldavat ning põhjendavat osa nõuda ning millise aja jooksul peab

kohus määrust kirjeldava ja põhjendava osaga täiendama.

Regulatsioon, millega muutub kohtumäärus asja üleandmiseks kohtualluvuse järgi viivitamata

täidetavaks, on samuti positiivse mõjuga eelkõige kohtute töökorraldusele. Sellega luuakse

35

selgus, mis hetkest alates saab kohus, kellele kohtuasi üle antakse, asuda menetlustoiminguid

tegema. Kuna kehtiva regulatsiooni järgi antakse kohtuasi õigele kohtule üle alles pärast

üleandmise määruse jõustumist, on kohtud aja kokkuhoidmiseks püüdnud leida lahendusi,

kuidas asja enda alluvusse võttev kohus saaks asuda võimalikult kiiresti menetlustoiminguid

tegema. Samuti on olnud erinevat tõlgendamist seoses üleandmise määruse jõustumise

tähtaegadega. Kõnealune muudatus mõjub seega positiivselt nii töökorralduse selgusele kui

ka kohtute ajaplaneerimisele ning menetluse kiirusele. Kuna üleandmise määrusi

vaidlustatakse väga harva, ei ole muudatusel olulist mõju menetlusosaliste õiguste kaitsele.

Lisaks jääb muudatuse jõustudes alles üleandva kohtu õigus teha kiireloomulisi

menetlustoiminguid, näiteks määrata esialgne õiguskaitse.

Kinnipeetavate kaebuste ja hankeasjades esitatud kaebuste üleriigiline jagamine mõjutab

samuti kohtute töökoormust. Muudatuste eesmärk on jagada kinnipeetavate kaebused ning

hankeasjades esitatud kaebused viisil, mis arvestab kaebaja viibimiskoha asemel kohtute

tegelikku töökoormust – edaspidi jaotub töökoormus kohtute vahel senisest ühtlasemalt ning

muudab kohtuasjade jagamise paindlikumaks ja õiglasemaks.

Viisaotsuste peale esitatud kaebuste lahendamine lihtmenetluses aitab vähendada kohtute

töökoormust, kuna võimaldab kohtul senisest paindlikumalt lahendada välimaalaste

viisaotsuste peale esitatud kaebusi. Lihtmenetluses kohaldab kohus üksnes

halduskohtumenetluse olulisi põhimõtteid. See võimaldab ökonoomsemat ja kiiremat menetlust

ning suuremat paindlikkust kohtutel ise otsustada lihtmenetluse kohaldamise üle, kuivõrd

kohtunikel ei ole vaja enam hinnata kohtus kaitstava õiguse riive intensiivsust, samuti ei ole

vajalik menetlusosaliste selgesõnaline nõusolek. Kuna viisaotsuseid puudutavaid kohtuvaidlusi

on seni olnud vähe, on muudatuse mõju kohtutele pigem väike.

Mõju menetlusosalistele

Kohtumenetluses menetlusosalisena osalevaid haldusorganeid puudutab kõige enam

veaotsuse tegemist võimaldav muudatus. Mõju on eelkõige haldusorganite töökorraldusele,

kuna neil tekib kohustus hakata veaotsuses märgitud vigu haldusaktides parandama. Nad

peavad seejuures järgima kohtu antud tähtaega. Veaotsuse regulatsioon näeb ette, et kohtul

tuleb kõnealuse otsuse tegemise juures menetlusosalised ära kuulata ning küsida vastustajalt

ehk haldusorganilt ajaprognoosi vigade parandamise tähtaja määramiseks. Seega saavad

haldusorganid oma töökoormuse kujunemisel mõnevõrra ka ise kaasa rääkida. Muudatusel on

haldusorganitele pigem positiivne mõju, kuna väheneb kohtumenetluste arv, milles

haldusorganid vastustajana osalema peavad, ning õiguslik selgus kõigi osapoolte jaoks

saavutatakse kiiremini.

Haldusorganeid mõjutab ka muudatus, mis haldusakti ilmselge õigusvastasuse korral

võimaldab juba eelmenetluses teha kaebust rahuldav otsus. Muudatuse mõju haldusorganitele

võib pidada pigem positiivseks, sest hoitakse kokku haldusorganite aega, mis muidu kuluks

edasises kohtumenetluses osalemiseks. Kui haldusakti õigusvastasus on ilmselge, siis viiks

edasine kohtumenetlus niikuinii kaebuse rahuldamiseni. Samas, kui haldusorgan ei nõustu

kohtu hinnanguga haldusakti õigusvastasuse kohta, saab minna kohtumenetlusega edasi

järgmises kohtuastmes.

36

Muudatuste mõju ulatust haldusorganitele on keeruline hinnata, sest praegu ei ole täpselt teada,

kui paljudes menetlustes saab edaspidi veaotsust rakendada ning kui paljudel juhtudel on

haldusaktil ilmselged vead. Veaotsuse tegemise ning haldusakti juba eelmenetluses

õigusvastaseks tunnistavad muudatused võivad küll puudutada kõikide haldusorganite kõiki

kaalutlusotsuseid, kuid samas rakendab kohus veaotsust üksnes ilmselgete ja kergemate vigade

puhul.

Haldusorganitele on positiivne mõju ka regulatsioonil, mis võimaldab teha haldustoiminguks

loa andmise määrused esmalt kirjeldava ja põhjendava osata. Seda võib teha eelkõige

olukordades, kus haldusorganitel on toimingutega kiire, näiteks massilise sisserände puhul, kui

kohtutel tuleb anda menetlust korraldavale haldusorganile (PPA) korraga väga palju lube

sisserännanute kinnipidamiseks.

Kinnipeetavate vaidluste kohtute vahel üleriigilist jagamist võimaldav muudatus võib vähesel

määral mõjutada vanglate ning PPA tegevust, sest kui kinnipeetava kohtuasjas korraldatakse

suuline istung, peab PPA korraldama kinnipeetava etapeerimise kohtuistungile. Kui edaspidi

tuleb kinnipeetav etapeerida teise linna kohtuistungile, tähendab see PPA-le lisanduvat

töökoormust ja lisakulusid. Samas toimub kinnipeetavate asjades suulisi kohtuistungeid väga

vähe. 2023. aastal toimus kaheksas kohtuasjas kokku üheksa istungit, mis arvestades

kinnipeetavate kohtuasjade koguarvu (2023. aastal 633) on väga väike arv.

Kohtumenetlust tõhustavad ja kiirendavad muudatused puudutavad kogu elanikkonda ning

neil on inimeste õiguste kaitsele positiivne mõju. Haldusakti peale esitatud kaebuse kiirem

lahendamine ning ilmselge õigusvastasuse korral isiku kaebuse kohene rahuldamine aitab kaasa

isiku õiguste tõhusamale kaitsele ning õigusrahu saavutamisele. Veaotsuse tegemine

kohtumenetluse käigus võimaldab inimestel saada enda jaoks õiglane lahend ühe

kohtumenetlusega ning see lahendus on säästlikum ja selgem kui samade haldusaktide uuesti

vaidlustamiseks mitme kohtumenetluse pidamine. Lisaks on isikute õiguste kaitseks säte, mis

näeb ette, et kui kohus jätab kaebuse rahuldamata või lõpetab menetluse kaebusest loobumise

tõttu pärast vaidlustatud haldusaktis vigade kõrvaldamist veaotsuse alusel, kannab vastustaja

kaebaja menetluskulud. Seega ei ole inimese jaoks riski, et kui veaotsuse tulemusena

parandatud haldusakti puhul ei ole enam põhjust kohtus edasi vaielda, peaks isik kohtukulud

kinni maksma. Need kulud jäävad sellisel juhul vigadega haldusakti andnud haldusorgani

kanda.

Samuti puudutavad kõiki isikuid muudatused, mille kohaselt võib haldustoiminguks loa

andmise määrused teha esmalt kirjeldava ja põhjendava osata ning mille järgi muutuvad asja

üleandmise määrused viivitamata täidetavaks. Nende muudatuste mõju on inimestele pigem

väike, sest näiteks kohtualluvust saab muuta ka juba kehtiva õiguse järgi. Edaspidi saab asja

enda alluvusse saav kohus hakata vajalike menetlustoimingutega kiiremini tegelema.

Haldustoiminguks loa andmise määrusi puudutavad muudatused võimaldavad inimestel saada

kohtu hinnang nende suhtes tehtava toimingu kohta kiirelt kätte ning kavandatavad muudatused

loovad selguse, millise aja jooksul peab isik otsustama, kas soovib saada kohtult põhjendusi

määruse edasikaebamiseks. Samuti on selgelt kirjas, millise aja jooksul tuleb kohtul kirjeldus

ja põhjendused esitada. Esmalt ilma kirjeldava ja põhjendava osata võib kohus määrused teha

üksnes siis, kui selle tegemine raskendaks viivituse tõttu oluliselt haldustoiminguks loa andmise

taotluse esitamise eesmärgi saavutamist või muudaks selle võimatuks. Seega puudutab see

37

üksnes olukordi, kus kohtu luba tuleb anda väga kiiresti ning taotluse eesmärki ei ole hilisema

kohtumääruse puhul enam võimalik saavutada.

Kinnipeetavaid puudutab muudatus, mis näeb ette kinnipeetavate kaebuste üleriigilise

jagamise kohtute vahel, arvestamata kohtute tööpiirkondi. Muudatuse mõju kinnipeetavatele on

pigem väike, sest kinnipeetavate olukord ja juurepääs õigusemõistmisele ei muutu. Muutub

üksnes see, milline kohus kinnipeetava kaebust lahendama hakkab. Muudatuse tulemusena võib

juhtuda, et Tartu vanglas karistust kandva kinnipeetava kaebust ei pruugi lahendada enam

viibimiskohale lähemal asuv Tartu Halduskohus, vaid kaugemal asuv Tallinna Halduskohus.

Kinnipeetavate asjade lahendamine toimub enamasti kirjalikus menetluses ning seetõttu ei

mõjuta asja lahendava kohtu asukoht kinnipeetavaid ka seeläbi, et neil tuleks liikuda teises

linnas toimuvale kohtuistungile. 2023. aastal toimus kinnipeetavate asjades istungeid kuues

kohtuasjas kokku seitsmel korral. Võttes arvesse, et kokku oli kinnipeetavate kaebusi 2023.

aastal 633, on istungite toimumine nende menetluses väga harv. Lisaks on võimalik istungitel

osalemiseks kasutada digitaalseid vahendeid.

Hankeasjades esitatud kaebuste üleriigiline jagamine kohtute vahel võib puudutada vähesel

määral hankeasjades menetlusosalisena osalevaid ettevõtjaid. Mõju on väike ja avaldub

peamiselt selles, et kui hankeasjas korraldatakse istung ja asja lahendab kohus, kes asub

menetlusosalisest kaugel, võib menetlusosalisel olla keeruline ja ebamugav minna teise linna

kohtusse. Samas korraldatakse hankeasjades istungeid harva ning kasutada on võimalik

digitaalseid kohtuistungil osalemise võimalusi. Hankeasjades toimus 2023. aastal viies

kohtuasjas kokku viis istungit.

Infosüsteemide arendajaid mõjutab eelkõige muudatus, mis puudutab kinnipeetavate kaebuste

ja hankeasjades esitatud kaebuste üleriigilist jagamist, kuna selleks on vaja välja töötada uus

kohtute infosüsteemi arendus. Esialgsel hinnangul saab muudatuse teha infosüsteemi

tavapärase arendusena ning seetõttu ei ole vaja planeerida selleks riigieelarves eraldi vahendeid,

töö toimub juba planeeritud tavapärase süsteemiarenduse käigus.

Viisaotsuste peale esitatud kaebuste lahendamine lihtmenetluses mõjutab Eestisse viisa alusel

või viisvaba viibimisõiguse alusel tulla soovivaid välismaalasi. Kavandatavatel muudatustel

võib välismaalastele olla nii positiivne kui ka negatiivne mõju. Negatiivne mõju avaldub

eelkõige selles, et kohtutel on võimalik nende kaebusi viisaotsuste peale senisest lihtsamini

lahendata lihtmenetluses, kuid teisalt toob lihtmenetluse kohaldamine neile kiirema ning

väiksemate menetluslike viivitustega lõpplahendi, säilitades neile tõhusa õiguskaitse

halduskohtus.

6.2. Taastuvenergiat puudutavate kohtumenetluste

tõhustamine

Riiklik taastuvenergiaeesmärk on, et aastaks 2030 moodustab taastuvenergia vähemalt 65%

riigisisesest energia summaarsest lõpptarbimisest. Seejuures elektri summaarsest

lõpptarbimisest peab taastuvenergia moodustama vähemalt 100%. Taastuvenergia osakaalu

38

suurendamine energia tootmises ja tarbimises on olnud Vabariigi Valitsuse prioriteet juba

aastaid ning seda eesmärki silmas pidades on rakendatud erinevaid meetmeid ja lahendusi.27

Riigikantselei auditis leiti, et taastuvenergia projektide üheks takistuseks on pikad

halduskohtumenetlused, mis kaasnevad ehitiste planeeringute ja lubadega. Probleemina toodi

välja liiga lai kaebeõigus ja suur hulk vaidlustatavaid haldusakte loamenetluse eri etappides28.

Eelnõuga kavandatakse kolme muudatust, mis aitavad taastuvenergiat puudutavaid

kohtuvaidlusi tõhusamalt lahendada:

 veaotsuse instituudi loomine;

 võimalus teha haldusakti ilmselge õigusvastasuse korral juba eelmenetluses kaebust

rahuldav otsus;

 taastuvenergiat puudutavates asjades eelmenetlusele kindla tähtaja (kolm kuud)

seadmine.

Kohtulahendite statistika

Kui esimesed kaks muudatust puudutavad haldusasju laiemalt ning nende mõju on analüüsitud

eelnevas alapunktis, siis kolmas muudatus on mõeldud üksnes taastuvenergia arendamist

puudutavate kohtuasjade jaoks. Eelnõuga on kavas HKMSis sätestada, et kohtuasjas, mis

puudutab tootmist EnKS § 57 tähenduses taastuvast energiaallikast, korraldab kohus eelistungi

või teeb menetlusosalistele teatavaks asja kohtus läbivaatamise aja ja koha või kirjalikus

menetluses läbivaatamise üksikasjad kolme kuu jooksul puudusteta kaebuse esitamisest

arvates.

EnKSi kohaselt on taastuvad energiaallikad vesi, tuul, päike, laine, tõus-mõõn, maasoojus,

prügilagaas, heitvee puhastamisel eralduv gaas, biogaas ja biomass. Senise kohtupraktika

põhjal saab välja tuua, et aastas lahendatakse halduskohtutes 3−11 haldusasja, mis puudutavad

taastuvenergia arendamist (tabel 5).

Tabel 5. Tallinna ja Tartu halduskohtutes aastatel 2016−2023 lahendatud haldusasjad.

Aasta Lahendatud haldusasjad

Sh planeerimise ja ehituse valdkonnas

Taastuvenergiat puudutavad asjad29

2016 3 123 143 4

2017 2 967 160 7

2018 2 477 164 3

2019 2 388 158 9

2020 2 531 194 8

2021 2 795 187 8

2022 2 736 183 11

2023 2 923 176 7

27 Õiguslikke muudatusi on ellu viidud näiteks energiamajanduse korralduse seaduse, elektrituruseaduse ja

ehitusseadustiku muudatustega (656 SE, 382 SE, 696 SE, 308 SE, menetluses olev 359 SE). Lisaks korraldatakse

taastuvenergia vähempakkumisi ning rakendatakse toetusmeetmeid (rohkem infot Kliimaministeeriumi veebilehel

https://kliimaministeerium.ee/energeetika-maavarad/taastuvenergia/taastuvenergia). 28 Taastuvenergia kiirendamise audit, Riigikantselei 2023. https://valitsus.ee/sites/default/files/documents/2023-

01/Taastuvenergia%20kiirendamise%20raport_preambula_1.pdf, lk 27−28. 29 Kohtustatistika ei võimalda taastuvenergia menetluste automaatset eristamist ning menetluste tuvastamiseks

kasutati märksõnaotsingut menetluse aluseks olnud failidest (otsitud märksõnad olid näiteks tuulepar%, tuuleele%,

tuulikupar%, päikesepa% jm). Seetõttu on tegelik menetluste arv tõenäoliselt mõnevõrra suurem, sest kõik

menetlused ei pruugi olla märksõnaotsinguga leitavad.

39

Kokku 21 940 1365 57

Osakaal haldusasjadest 100% 6,2% 0,3%

Allikas: kohtute menetlusstatistika, Justiitsministeerium, autorite analüüs.

Andmed viitavad, et taastuvenergia asjades on menetlusajad keskmisest pikemad. Menetluste

keskmine kestus tuvastatud taastuvenergia asjades oli 495 päeva (mediaan 332 päeva), kuid

pikimad menetlused ulatusid isegi viie ja seitsme aastani. Võrdluseks võib tuua, et kõigi aastatel

2016−2023 lahendatud planeerimist ja ehitust puudutavate haldusasjade keskmine menetlusaeg

oli 258 päeva ehk ligi poole lühem aeg (joonis 3). See kinnitab, et taastuvenergiat puudutavad

vaidlused on mahukad ning pikemad kui muud sarnast laadi halduskohtumenetlused, koormates

seega nii menetlusosalisi kui ka kohtusüsteemi.30

Joonis 3. Kohtumenetluse keskmine kestus päevades taastuvenergiat puudutavates

kohtuasjades, planeerimise ja ehituse valdkonna asjades ning kõigis haldusasjades.31 Allikas:

kohtute infosüsteem

Taastuvenergia asjad puudutavad enamasti tuuleenergia arendamist (57-st tuvastatud

menetlusest 42), seejuures rohkem maismaa- kui meretuuleparke. Esines ka vaidlusi seoses

päikese- ja hüdroenergia tootmisega (14) ning biogaasijaama rajamisega (1).

Mõju menetlusosalistele

Taastuvenergiat puudutavate vaidluste puhul võivad olla kaebajateks nii eraisikud,

energiatootmisega tegelevad ettevõtjad kui ka huvitatud isikuid koondavad

mittetulundusühingud. Kaebuste näol on sageli tegemist ettevõtja, näiteks energiapargi arendaja

kaebusega haldusorgani – enamasti kohaliku omavalitsuse üksuse – haldusakti või tegevuse

peale. Näiteks vaidlustati haldusakte, millega vald keeldus väljastamast

projekteerimistingimusi või ehituslube. Samuti puudutasid mitmed arendajate kaebused

ruumilisi planeeringuid, näiteks valla üld- või eriplaneeringut või teemaplaneeringut. Analüüsi

30 Keskmiste erinevus püsib umbes sama ka ülemiste ja alumiste detsiilide eemaldamisel, st väga pikad ja väga

lühikesed menetlused ei mõjuta keskmiste erinevust. 31 Menetluse kestus on aeg menetluse registreerimise kuupäevast kuni lahendamise kuupäevani. Keskmise kestuse

arvutamisel on arvesse võetud kõik registreeritud menetlused, ka need kaebused, mis ei jõudnud sisulise

arutamiseni (kaebus tagastati või jäeti läbi vaatamata).

40

käigus tuvastati, et kaebuste esitajate hulgas oli 26 äriühingut, mõned neist olid kaebajad

mitmes menetluses.

Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni kui peamisesse valdkonna erialaliitu kuulub eelnõu

koostamise ajal 28 ettevõtjat32, kes samuti moodustavad potentsiaalse sihtrühma. Kuigi

päikeseenergia tootmisega tegelevate ettevõtjate arv on oluliselt suurem, puutuvad nad

kohtumenetlusega senise kohtupraktika põhjal kokku äärmiselt harva.

Eelnõuga kavandatud muudatustel (veaotsuse instituudi loomine, kaebust rahuldava otsuse

võimaldamine eelmenetluses, eelmenetlusele kindla tähtaja seadmine) on tervikuna positiivne

mõju majandusele. Otsesemalt mõjutab see taastuvenergia tootmisega tegelevaid ettevõtjaid ja

nende majandustegevust, teisest küljest aga aitab kaasa majanduse jätkusuutlikkuse

suurendamisele ning energiajulgeoleku tagamisele. Nimetatud mõju on siiski kaudne ning

eraldi raskesti hinnatav.

Eraisikute ja MTÜde esitatud kaebusi tuvastati analüüsi käigus 18 ja neist enamik tulenes

vastuseisust taastuvenergiaehitiste planeerimisele või rajamisele nende elukoha lähedusse.

Kokku oli kaebuste esitajate hulgas 33 eraisikut, lisaks isikud, keda esindasid MTÜ-d.

Vastustajad on taastuvenergiat puudutavates vaidlustes valdavalt kohaliku omavalitsuse

üksused, aga ka valitsusasutused, näiteks ministeeriumid, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Amet ja Keskkonnaamet. On oluline märkida, et tuuleparkide, sh nii mere- kui

maismaatuuleparkide arendamine ei ole riigikaitseliste piirangute tõttu suures osas Eestist üldse

võimalik33, seetõttu puutub osa kohaliku omavalitsuse üksustest taastuvenergia

kohtumenetlustega kokku harva või ei puutu üldse. Teised jällegi, kus on tuuleparkide

rajamiseks sobivad tingimused (eelkõige rannikualadel asuvad KOVid), puutuvad vastavate

planeeringute ja lubadega ning ka kohtumenetlustega rohkem kokku. Regionaalse mõju

näitamiseks on alljärgneval joonisel märgitud kohaliku omavalitsuse üksused, kes olid

vastustajad mõnes analüüsi käigus tuvastatud taastuvenergia vaidluses.

32 Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni koduleht. https://tuuleenergia.ee/right-sidebar/ 33 Taastuvenergia kiirendamise auditis (lk 13-14) on näidatud kohalike omavalitsuste territooriumid, kuhu saab kavandada ning kuhu on KOVi

üld- või eriplaneeringuga kavandatud alasid tuuleparkide rajamiseks.

41

Joonis 4. Kohaliku omavalitsuse üksused, kes osalesid vastustajana aastatel 2016−2023

lahendatud taastuvenergiat puudutavates kohtuvaidlustes (tumedalt on märgitud korduvad

menetlused)34. Omavalitsuste piirid: Maa-amet 01.11.2020

Eelnõuga kavandatavad muudatused halduskohtumenetluses on menetlusosaliste jaoks

positiivse mõjuga – eelkõige mõjutab menetluse kestust eelmenetlusele kindla tähtaja

seadmine, kuid teatud juhtudel võib kohaldatav olla ka veaotsuse instituut. Tervikuna muutuvad

taastuvenergiat puudutavad menetlused prioriteetseks ja menetluse varastes etappides

kiiremaks. Vastutajateks olevad haldusorganid peavad samas arvestama, et neil võib olla vähem

aega eelmenetluses kaebusele vastuse ning dokumentide esitamiseks.

Mõju kohtutele ja kohtupidamisele

Eelnõuga kavandatavad muudatused taastuvenergia arendamise tõhustamiseks mõjutavad

peamiselt halduskohtumenetluse esimest astet ehk Tallinna ja Tartu halduskohtuid, kokku nelja

kohtumajaga. Enamik taastuvenergiat puudutavaid haldusasju menetletakse siiski Tallinna

Halduskohtus: 57 tuvastatud haldusasjast 46 lahendati Tallinna Halduskohtus. Mõju teise ja

kolmanda astme kohtutele ja kohtunikele on nende muudatuste puhul tõenäoliselt väike.

Sihtrühma kuuluvad ka haldusasjadega tegelevad kohtuteenistujad – kohtujuristid ja nõunikud.

Eelmenetlusele kindla tähtaja seadmisega muutuvad taastuvenergiat puudutavad asjad kohtu

jaoks prioriteetseks. Eelmenetluse toimingud, mis on vajalikud asja läbivaatamiseks, tuleb

kohtutel teha senisest kiiremini. Samas puuduvad andmed, milline on eelmenetluse kestus

taastuvenergia asjades seni olnud ning millise ajalise kokkuhoiu kavandatav muudatus toob.

Teised muudatused – veaotsuse instituudi loomine ja kaebust rahuldava otsuse võimaldamine

eelmenetluses – leiavad taastuvenergiat puudutavates menetlustes tõenäoliselt rakendamist

harva, arvestades nende asjade mahtu ja keerukust.

6.3. Haldustoiminguks loa andmiste vähendamine eriseadustes

Seaduseelnõuga tehakse eriseadustes kokku viis muudatust, mis puudutavad haldustoiminguks

loa andmist:

 kaotatakse nõue taotleda halduskohtult luba järgmiste õiguste ja lubade peatamiseks,

kui kutsealune ei täida terviseseisundi hindamisele ilmumise või ajateenistusse asumise

kohustust või kui reservis olev isik ei täida õppekogunemisele ilmumise kohustust:

- jahipidamisõigus;

- mootorsõiduki juhtimise õigus;

- kalastuskaart;

- relvaluba ja relvasoetamisluba;

- väikelaeva ja jeti juhtimise õigus.

 Kaotatakse vajadus taotleda halduskohtu luba advokaadi kutsesaladuse hoidmise

kohustusest vabastamiseks, kui see on vajalik esimese astme kuriteo ärahoidmiseks.

 Kaotatakse halduskohtu loa nõue olukorras, kus julgeolekuasutuse juht nõuab notarilt

andmeid ametitoimingute kohta, mis on vajalikud Kaitsepolitseiameti või

Välisluureameti ülesannete täitmiseks.

34 Tumeda tooniga on märgitud omavalitsused, kes osalesid kohtumenetlustes korduvalt. Haldusreformi käigus haldusterritoriaalse korralduse

muutmist arvestades on kaardile märgitud need KOVi üksused, kelle koosseisu menetluses osalenud KOV pärast liitumist kuulub (näiteks on

Mustjala vald vastustajana märgitud Saaremaa vallana).

42

 Kaotatakse võimalus küsida halduskohtu abi tõendite kogumiseks ja tagamiseks Eesti

Advokatuuri, Notarite Koja ning Patendivolinike Koja aukohtumenetlustes.

Muudatuste eesmärk on vähendada kohtute töökoormust, mis kaasneb kohtu loa andmise

nõudega olukordades, kus kohtu loa nõue ei tulene põhiseadusest ega ole sisuliselt põhjendatud

ega vajalik.

Haldustoiminguteks lubade andmise menetlused tuleb kohtus lahendada eelisjärjekorras. Kuigi

sellised menetlused moodustavad vaid väikese osa halduskohtu kõigist menetlustest, tekitavad

need siiski kokkuvõttes töökoormust, mis mõjutab teiste kohtus olevate haldusasjade

menetlemise aega.

Kavandatav muudatus: kaotatakse nõue Kaitseressursside Ametil ja Kaitseväel taotleda

halduskohtu luba, et rakendada KVTSis sätestatud võimalust piirata kutsealuste või reservis

olevate isikute õigusi, kui nad ei täida KVTSist tulenevaid kohustusi (terviseseisundi hindamisel

osalemise kohustus, ajateenistusse asumise kohustus, õppekogunemisele ilmumise kohustus).

Muudatus puudutab kõiki kutsealuseid ja reservis olevaid isikuid, keda on kokku ligi 289 000.

Sihtrühm on viimase kolme aasta jooksul kasvanud 16 000 isiku võrra (sh kutsealuste hulk 1168

võrra) ning suurenenud on samuti nende isikute hulk, kes ei täida kohustusi.

Tabel 6. Kutsealused ja reservis olevad isikud 2021−2023

Kategooria 2021 2022 2023

1 Kutsealused 33 561 34 256 34 729

2 Ajateenijad 3 072 2 925 3 496

3 Asendusteenistujad 71 77 42

4 Tegevväelased 3536 3 356 3 514

5 18–60-aastased mehed (reservis olev isik) 23 1126 231 232 245 665

6 Naised (reservis olev isik) 1 132 1 177 1 211

Kokku 272 498 273 023 288 657

Allikas: Kaitseressursside Ameti kaitseväekohustuslaste register

Muudatus toob kaasa positiivse mõju Tallinna halduskohtu töökoormusele (kohtunikud,

kohtujuristid, muud kohtu ametnikud), sest kohus ei osale enam eelnimetatud õiguste ja lubade

peatamise otsustamisel. Kaitseressursside Ameti taotlustega haldustoiminguks loa saamiseks

on tegelenud Tallinna Halduskohus.

Kutsealuste ja reservis olevate isikute jaoks tähendab muudatus, et otsuse loa või õiguse

piiramiseks teeb kohtu asemel haldusorgan. Kuna tegemist on haldusorgani otsusega, siis on

teoreetiline võimalus, et neid otsusesid hakatakse halduskohtus vaidlustama. See omakorda

võib suurendada nii kohtute kui ka luba väljaandvate asutuste töökoormust.

2023. aastal jättis ajateenistusse ilmumata 240 ehk 0,69% kutsututest, mis on eelmise aastaga

võrreldes enam-vähem sama palju. 2022. aastal jättis ajateenistusse ilmumata 229 ehk 0,67%

kutsealustest, kes pidid asuma ajateenistusse. Võrreldes 2021. aastaga on viimasel kahel aastal

43

ajateenistusse ilmumata jätnute hulk ja osakaal kõigist kutsutest kasvanud. 2021. aastal jättis

ajateenistusse ilmumata 0,27% kutsututest ehk 91 kutsealust35.

Kaitseväe korraldatud õppekogunemistele kutsutute statistika on toodud tabelis 7.

Tabel 7. Reservis olevate isikute osalemine õppekogunemistel 2021−2023

Aasta Kutsuti Ilmus Vabastatud enne

õppekogunemist

Väärteo-

menetlus

Kutsutuste kohta

väärteomenetlusi (%)

2021 4404 2144 2137 123 3%

2022 11287 7497 1316 1212 11%

2023 27504 18136 4176 3080 11%

Allikas: Kaitseressursside Ameti Kaitseväe infosüsteem

Põhjuseta mitteilmunute osas rakendatakse esmalt väärteomenetlust36. Kaitseressursside Amet

või Kaitsevägi taotleb halduskohtult luba haldustoiminguks alles siis, kui kutsealune eirab

korduvalt kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud terviseseisundi hindamisel osalemise

kohustust või ajateenistusse asumise kohustust või kui reservis olev isik ei tule

õppekogunemisele.

Viimase kolme aasta jooksul on Kaitseressursside Amet esitanud halduskohtule kokku 72

taotlust ning need on seotud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega. Kaitsevägi on läbi

viinud väärteomenetlusi (kokku 4415), kuid ei ole alustanud ühtegi loa peatamise menetlust.

Joonis 5. Kaitseväe ja Kaitseressursside Ameti halduskohtu lubade taotlused, 2021−2023

Allikas: Kaitseressursside Ameti kaitseväekohustuslaste register

35 https://kra.ee/kodanik-ja-riigikaitse/uuringud-ja-aruanded/ 36 Aruanne kaitseväekohustuse täitmisest ja kaitseväeteenistuse korraldamisest 2023. aastal, lk 7-8.

https://kra.ee/wp-content/uploads/sites/4/20240513_VVAruanne23.pdf

44

Nii Kaitseressursside Amet kui ka Kaitsevägi peavad muutma oma seniseid tööprotsesse, kuid

nende ametite töökoormus olulisel määral ei suurene. Kõige enam mõjutab muudatus

töökoormuse ja tööprotsesside osas just lube andvaid haldusorganeid: Transpordiametit,

Keskkonnaametit, Eesti Jahimeeste Seltsi ning Politsei- ja Piirivalveametit.

Kaitseressursside Amet ja Kaitsevägi esitavad edaspidi taotluse luba või õigust andvale

haldusorganile, kes taotluse põhjal otsustab loa või õiguse piiramise üle. Kuna haldusorganid

peavad hakkama ise kaalutlusotsust langetama, siis nende töökoormus tõenäoliselt suureneb,

sest ka võimalikud otsuste vaidlustused tuleb nende osalusel kohtus lahendada. Arvestades

sihtrühma kasvu ning lubade olemasolu ja/või huvi nende taotlemise vastu, võib prognoosida,

et kõige enam kasvab Transpordiameti töökoormus.

Kavandatav muudatus: kaotatakse vajadus taotleda halduskohtu luba advokaadi

kutsesaladuse hoidmise kohustusest vabastamiseks, kui see on vajalik esimese astme kuriteo

ärahoidmiseks.

Muudatusel on vähene mõju kohtute töökoormusele, advokatuuri halduskoormusele ja

kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate advokaatide klientide õiguskindluse

tagamisele.

Selle muudatuse peamiseks sihtrühmaks on advokatuur, kelle halduskoormus vähesel määral

kasvab, sest edaspidi otsustab ta ise loa andmise üle. Samuti on mõjutatud kriminaalmenetluses

kahtlustatavad või süüdistatavad advokaatide kliendid. Advokatuuri otsus võib erineda

halduskohtu omast ning seeläbi on võimalik kaudne mõju nende õiguste kaitsele.

Kohtulahendite statistika põhjal oli selliseid advokatuuri aukohtusse pöördumisi viimase kolme

aasta jooksul vaid kolm ning võib hinnata, et muudatus toob kaasa väga väikese mõju, seda nii

advokatuuri halduskoormusele kui ka nende klientidele.

Kavandatav muudatus: kaotatakse halduskohtu loa nõue olukorras, kus julgeolekuasutuse juht

nõuab notarilt andmeid ametitoimingute kohta Kaitsepolitseiameti või Välisluureameti

ülesannete täitmiseks.

Edaspidi annab notarile loa esitada julgeolekuasutustele andmeid ametitoimingute kohta

Notarite Koja eestseisus. Loa andmine otsustatakse kirjalikult julgeolekuasutuse juhi taotluse

alusel. Muudatusel on vähene mõju kohtute ja ametite töökoormusele ning Notarite Koja

halduskoormusele.

Muudatuse peamiseks sihtrühmaks on halduskohtud (kohtunikud, kohtujuristid, muud kohtu

ametnikud), kelle töökoormus muudatuse järel väheneb. Edaspidi halduskohus seda liiki lube

ei väljasta.

Kuigi viimase kolme aasta jooksul ei ole selliseid kohtusse pöördumisi olnud, suurendab see

muudatus siiski vähesel määral Notarite Koja halduskoormust. Notarite Koja eestseisus peab

hakkama vajadusel ise neid lube andma ning osalema loaotsuseid puudutavates

kohtuvaidlustes. Muudatusest on kaudselt mõjutatud ka notarite kliendid, sest nende kohta

andmete küsimiseks ei ole vaja enam kohtu luba, vaid loa annab ja selle andmist põhjendab

edaspidi Notarite Koja eestseisus.

45

Muudatus mõjutab vähesel määral ka Kaitsepolitseiameti ja Välisluureameti töökorraldust

(luba taotletakse Notarite Kojast), kuid nende töökoormus sellest ei suurene.

Kavandatav muudatus: kaotatakse võimalus küsida halduskohtu abi:

 tõendite kogumiseks ja tagamiseks advokatuuri aukohtumenetluses;

 tõendite kogumiseks ja tagamiseks Notarite Koja aukohtumenetluses;

 tõendite kogumiseks ja tagamiseks Patendivolinike Koja aukohtumenetluses.

Muudatuse mõjul võib halduskoormus pisut kasvada ja kohtute töökoormus pisut väheneda.

Selle muudatuse peamiseks sihtrühmaks on Eesti Advokatuur, Notarite Koda ja Patendivolinike

Koda. Edaspidi ei ole halduskohtul vaja aidata nende organisatsioonide aukohtumenetluses

olevate pöördumiste lahendamiseks tõendeid koguda või tagada.

Kuna kohtulahendite statistikas selliste päringute kohta ülevaade puudub, siis võib oletada, et

neid kas ei ole viimase kolme aasta jooksul olnud või on olnud üksikuid. Siiski võib see

muudatus kasvatada nende organisatsioonide koormust ning tõenäoliselt muudab ka

organisatsioonide tööprotsesse ning võib kaudselt mõjutada ka võimalikke menetlusosalisi.

Muudatus kaotab halduskohtute võimaliku töökoormuse, mis on seotud Eesti Advokatuuri,

Notarite Koja ja Patendivolinike Koja aukohtumenetlustega.

6.4. Pretsedenti loovate asjade kiirendatud korras lahendamine

ja massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras kohtunike

kaasamine

Muudatustega täiendatakse ja korrastatakse kohtute seaduses olevat regulatsiooni eesmärgiga

muuta kohtute menetlus erandlikes olukordades paindlikumaks ja kiiremaks. Muudatuste

kohaselt nähakse kohute seaduses ette, et:

 kui kohtu menetluses on mitu sarnast asja, mille lahendamiseks tuleb kohaldada

õigusnormi, mille kohta varasem kohtupraktika puudub, võib kohtu esimees anda

kohtunikule juhise lahendada üks sellistest asjadest eelisjärjekorras;

 halduskohtu koosseisu ajutiselt kaasatud kohtunik võib menetleda kõiki alates

massilisest sisserändest tingitud hädaolukorra algusest Eestisse saabunud välismaalaste,

sealhulgas rahvusvahelise kaitse taotlejate, kinnipidamise või selle pikendamise

taotlusi.

Mõju kohtutele ja kohtusüsteemile

Erinevalt ülejäänud kohtute tööd tõhustavatest muudatustest, mis vähemalt esimese astme

kohtute puhul reguleerivad ainult halduskohtute tööd, puudutavad kohtute seaduses tehtavad

muudatused kõiki kohtuid, ka maakohtuid. Seega on mõjutavad muudatused kogu Eesti

kohtusüsteemi, kus on kokku 242 kohtunikukohta − maakohtutes 152, halduskohtutes 25,

ringkonnakohtutes 46 ja Riigikohtus 19 kohtunikukohta.37 Kõik kohtunikukohad ei ole küll

pidevalt täidetud ja seetõttu võib tegelik kohtunike arv olla erinev.

37 Andmed veebilehelt https://www.kohus.ee/eesti-kohtud/kohtunikud (12.08.2024)

46

Muudatustel on mõju eelkõige kohtute töökorraldusele, sest muudatuste abil on võimalik

keerulistes olukordades kohtute tööd paindlikumalt ja läbimõeldumalt korraldada.

Olukordades, kus kohtusse saabub lühikese ajavahemiku jooksul palju sarnaseid kaebusi, mille

puhul puudub senine kohtupraktika, saab kohus lahendada ühe pretsedenti loova asja

(pilootasja) eelisjärjekorras ning seejärel on teistes samasugustes kohtuasjades võimalik

lahendatud asjast eeskuju võtta. Näiteks võib siin tuua COVID-19 pandeemia ajal kehtinud

eriolukorra, kus tekkis mitmeid uusi õigusvaidlusi. Muudatusel on kohtute töökorraldusele

positiivne mõju, sest see võimaldab tegutseda ressursisäästlikumalt ning saada uute keeruliste

vaidluste puhul kiiremini õigusliku selguse. Muudatuse mõju kohtutele ja kohtunikele on pigem

väike, sest kirjeldatud olukordi tuleb tõenäoliselt ette väga harva ning selle tulemusena ei pea

kohtunikud tegema muudatusi oma tavapärases töös.

Massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorras maa- ja ringkonnakohtu kohtunike

halduskohtu koosseisu kaasamise puhul on tegemist samuti töökorraldust mõjutava

muudatusega. Kehtiv KS § 452 lg 1 juba võimaldab kohtunike kaasamist, aga üksnes

kinnipidamiseks erakorralistel alustel (VSS § 154 lg 3 ja VRKS § 366 lg 3 alusel kinnipidamine

kuni 7 päevaks, kui ei ole võimalik teha vajalikke menetlustoiminguid). Muudatus annab

võimaluse kaasata maa- ja ringkonnakohtu kohtunikke ka tavakorras kinnipidamiste

menetlemiseks (VSS § 23 lg-s 1 või VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alusel kinnipidamine kuni

kaheks kuuks).

Muudatus annab seega võimaluse kaasata teiste kohtute kohtunikke senisest mõnevõrra

laiemalt, kuid kaasamine on siiski piiratud massilise sisserände olukorraga. Muudatusel on

mõju kaasatavate kohtunike töökoormusele, kuid samas esineb mõju kohtunike töökoormusele

üksnes ajutiselt ning üksnes massilise sisserände olukorras. Muudatusel on positiivne mõju

halduskohtute kohtunikele, kes teiste kohtunike kaasamise võimaluseta oleksid massilise

sissrände olukorras tõenäoliselt märkimisväärselt üle koormatud. Olenevalt sisserännanute

arvust võiks õigusemõistmise korrakohane toimimine sel juhul olla väga keeruline või isegi

võimatu. Kokkuvõttes võib öelda, et muudatus ei mõjuta kohtusüsteemi ja kohtunike igapäevast

tööd ning mõju avaldub ainult teatud ajutise loomuga kriitilistes olukordades, mille esinemise

sagedust on keeruline prognoosida. Seetõttu on ka muudatuse mõju ulatust keeruline hinnata.

Mõju menetlusosalistele

Muudatused mõjutavad kohtumenetlusega seotud isikuid kaudselt ning mõju on pigem

positiivne, kuna kohtute töökorralduse muudatused toovad kaasa kiirema menetluse ja parema

kvaliteediga kohtulahendid, mis aitavad tagada menetlusosaliste rahulolu. Massilise sisserände

olukorras on peamiseks muudatuse sihtrühmaks ebaseaduslikult Eestisse sisserännanud isikud,

kelle kinnipidamise puhul tuleb tagada korrakohane menetlus, kus loa kinnipidamiseks annab

kohus. Positiivne on mõju ka PPA-le, kes haldusorganina peab massilise sisserände olukorras

korraldama sisserännanud isikutele kiire ja ELi õigusega kooskõlas oleva menetluse.

Pretsedenti loovate asjade kiirem menetlusse võtmine peaks samuti aitama kaasa

menetlusosaliste jaoks kiirema õigusliku lahenduse saavutamisele ning on seetõttu kõigile

menetlusosalistele positiivse mõjuga.

47

6.5. Pensioniõigusliku staaži tuvastamine

Eelnõuga kavandatakse muudatust riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 281, millega

antakse Sotsiaalkindlustusametile selge pädevus tuvastada pensioniõiguslik staaž tunnistajate

ütluste alusel.

Tunnistajate ütluste arvestamine pensioniõigusliku staaži tõendamiseks on võimalik ka praegu,

kui rahvastikuregistri andmeid või dokumente pensioniõigusliku staaži kohta ei ole säilinud.

Kuid varasemast kohtupraktikast tulenevalt38 on SKA-l õigus tunnistajate ütlustega tuvastada

üksnes pensioniõigusliku staaži hulka arvatavat aega (perioodi), kuid mitte avalik-õigusliku

suhte tingimusi. Näiteks ei saa SKA tuvastada töö sisu, millest võib sõltuda isiku õigus saada

vanaduspensioni soodustingimustel.

Seetõttu on kujunenud praktika, et SKA peatab otsusega pensioniavalduse menetlemise, et

pensioni taotleja saaks avalik-õigusliku suhte tingimuste tuvastamiseks pöörduda kaebusega

halduskohtusse. Kohtus on praegu valdavalt need kaasused, kus tunnistajatega tuvastatakse

seaduses sätestatud soodustingimust, sest esitatud dokumendid SKA jaoks seda ei tõenda (kas

piisavalt või üldse). See aga koormab nii kohtusüsteemi kui ka pensionitaotlejat, kelle jaoks

pensioni määramise otsuse tegemine lükkub kohtumenetluse tõttu edasi.39 Kohtumenetlus on

koormav ka SKA-le, kes peab vastustajana esitama vastuse ja vajalikud dokumendid. Lisaks

võib kaebust rahuldava otsuse korral olla SKA kohustatud hüvitama kaebaja menetluskulud.

Muudatusega sätestatakse, et pensioniõiguslikku staaži saab tõendada nii rahvastikuregistris

sisalduvate õiguslikku tähendust omavate andmete, pensioniõiguslikku staaži tõendavate

dokumentide kui ka tunnistajate ütluste alusel. Sellega antakse SKA-le õigus tuvastada

tunnistajate ütluste alusel lisaks töötamise perioodile ka tööülesannete sisu või töötingimusi,

mis on olulised otsustamaks isiku õiguse üle saada kõrgemat vanaduspensioni. Kui pensioni

taotleja SKA otsusega ei nõustu, on tal endiselt võimalik pöörduda halduskohtusse.

Kohtulahendite statistika

Sotsiaalkindlustusameti andmetel oli 2023. aastal 47 juhtumit, kus SKA tuvastas

pensioniõigusliku staaži perioodi tunnistajate ütluste abil.40

Kohtustatistikat vaadates selgub, et 2023. aastal saabus kohtutesse üle 70 haldusasja, mis

puudutasid pensioni. Lahenduseni jõudis aasta jooksul 41 haldusasja.41 Enamik pensioni

puudutavatest kaebustest seisnesid pensioniõigusliku staaži tuvastamise nõudes: nende hulgas

oli nii soodustingimustel vanaduspensioni õigust kui ka eripensione (väljateenitud aastate,

kutsealade ja ametikohtade pensionid) puudutavaid vaidlusi.

Eelnõuga kavandatav muudatus puudutaks neist siiski vaid osa, sest paljude kaasuste puhul oli

tegemist sisulise vaidlusega kaebaja ja vastustaja vahel, kus vaidlustati SKA otsus pensioni

määramise kohta. Sisulise eriarvamuse puhul on pensioni taotlejal endiselt võimalik enda

38 Vt täpsemat selgitust seletuskirjas eelnõu § 14 kohta. 39 2023. aastal halduskohtutes lahendatud pensione puudutavate haldusasjade keskmine menetluse kestus oli 222

päeva. 40 Sotsiaalkindlustusameti 13.09.2024 vastus, Justiitsministeeriumi dokumendiregistris 10-4/6641-1. 41 Saabunud haldusasju, mille sisuline liigitus kohtustatistikas oli „pension“, oli täpsemalt 73, kuid mõned üksikud

asjad on liigitatud ka muudesse kategooriatesse. Seega võib hinnata, et vanaduspensioni puudutavaid vaidlusi oli

halduskohtutes 2023. aastal umbes 80.

48

õiguste kaitseks halduskohtusse pöörduda. Ligikaudse hinnanguna võib öelda, et 2023. aasta

näitel puudutaks kavandatav seadusemuudatus 10−20 kohtumenetlust aastas.

Mõju menetlusosalistele

Pensionitaotlejate jaoks on tegemist positiivse muudatusega, kuna eelduslikult jõutakse

pensioni määramise otsuseni mõnevõrra kiiremini. Kohtumenetlus on üldjuhul aeganõudvam

võrreldes haldusmenetlusega, lisaks on kohtusse pöördumine mõne inimese jaoks

psühholoogiliselt keeruline. Võimalik risk seisneb selles, et on olukordi, kus SKA langetab

teistsuguse otsuse, kui seda oleks teinud kohus. SKA hinnangul on senist kohtupraktikat

vaadates selliseid juhtumeid esinenud.

SKA pädevuse laiendamisega kohtute koormus väheneb, kuid selle võrra SKA oma suureneb.

See puudutab nii menetlemist kui ka tugiteenuseid ja vaidemenetlusi. SKA on välja toonud, et

vaiete maht muudatuse tulemusel suureneks ning võib olla vaja värvata täiendav vaiete

spetsialist. Kasvada võib ka klienditeenindusse pöördumiste arv ning menetlejad võivad vajada

juristipoolset lisanõustamist. Praegu puudub SKA-s praktika tunnistajate ütluste põhjal avalik-

õigusliku suhte tingimuste tuvastamiseks. Ka vaidemenetlused neis asjades võivad muutuda

keerukamaks, kuna tuleks hakata tunnistajate ütlusi uuesti uurima ja hindama.

6.6. Rahvusvahelise kaitse taotlejate vabastamine riigilõivust

Muudatuse eesmärk on vähendada kohtute töökoormust, mis tekib rahvusvahelise kaitse

taotlejate riigilõivust vabastamise otsuste menetlemisel, kui taotleja on vaidlustanud kohtus

PPA tehtud rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse. Seaduseelnõuga muudetakse

riigilõivuseadust, et tagada rahvusvahelise kaitse taotlejatele automaatne vabastus riigilõivust,

kui nad vaidlustavad kohtus rahvusvahelise kaitse menetluses tehtud otsuse.

Muudatus mõjutab Tallinna halduskohtu tööd (sh töökoormust), riigieelarvet ja vähesel määral

rahvusvahelise kaitse taotlejate infokoormust. Muudatusest mõjutatud sihtrühmadeks on

rahvusvahelise kaitse taotlejad, kes pöörduvad kohtusse, ja kohtute töötajad (kohtunikud,

kohtujuristid, muud kohtu ametnikud, kelle töö on seotud menetlustega).

Kohtustatistika

Rahvusvahelist kaitse taotlejate hulk on viimase kolme aasta jooksul märkimisväärselt

kasvanud ning sagenenud on kohtusse pöördumised, mis on seotud rahvusvahelise kaitse

menetluses tehtud otsustega. Oluliseks mõjutajaks on olnud sõda Ukrainas. Kui 2021. aastal

taotles Eestis rahvusvahelist kaitset 80 inimest, siis 2023. aastal kokku juba 3984. Suure osa

rahvusvahelise kaitse taotlejate arvust moodustavad Ukraina põgenikud, kelle hulk olukorra

stabiliseerudes tõenäoliselt väheneb. Siiski on teistest riikidest pärit rahvusvahelise kaitse

taotlejate hulk (v.a Ukraina kodanikud) viimaste aastate jooksul kasvanud ning tõenäoliselt

jätkub kasv ka edaspidi. See omakorda suurendab võimalust, et kasvab kohtusse pöördumiste

hulk.

Tabel 8. Rahvusvahelise kaitse taotlejad 2021−2023.

2021 2022 2023

Rahvusvahelise kaitse taotlejad 80 2941 3984

49

Sh Ukraina kodanikest taotlejad 3 2610 3776

Ukraina kodanike osakaal 4% 89% 95%

Rahvusvahelise kaitse taotlused, millega vaidlustati PPA otsus

kohtus 11 43 35

Allikad: Justiitsministeerium (kohtute infosüsteem), Politsei-ja Piirivalveamet

2021. aastal esitati halduskohtusse kokku 22 rahvusvahelise kaitsega seotud pöördumist. Neist

pooled (11) olid seotud Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) otsusega, millega keelduti

rahvusvahelise kaitse andmisest. 2022. aastal oli 65 pöördumisest selliseid 43 (66%) ning 2023.

aastal 72 pöördumisest 35 (49%). Kuigi rahvusvahelise kaitse taotluste hulk on kolme aasta

jooksul kasvanud ligi 50 korda, on kohtusse pöördumiste arv suurenenud vaid kolm korda.

Joonis 6. Rahvusvahelise kaitse taotlejate kohtusse pöördumised 2021−2023

Allikas: Justiitsministeerium (kohtute infosüsteem)

Muudatuse jõustudes väheneb rahvusvahelise kaitse taotlejatel kohtusse pöördumisel

infokoormus, sest pole enam vaja esitada taotlust riigilõivust vabastamiseks.

Mõju kohtutele ja kohtusüsteemile

Kõik PPA poolt rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsusega seotud pöördumised

on tehtud Tallinna Halduskohtusse ning antud lahendada neljale kohtunikule. Kokku on

rahvusvahelise kaitsega seotud pöördumiste lahendamine võtnud kolme aasta jooksul 2670

tundi.

Muudatusest tulenevat kohtunike töökoormuse vähenemist on raske hinnata, sest riigilõivust

vabastamine puudutab ainult ühte osa rahvusvahelise kaitse taotlejatega seotud

kohtuvaidlustest. Siiski on riigilõivust vabastamine üks osa menetlusest, selle puudumise korral

tõenäoliselt iga pöördumise menetlusaeg lüheneb ning kokkuvõttes ka kohtu töötajate

töökoormus ühe pöördumise kohta väheneb.

50

Muudatusel võib olla minimaalne mõju riigieelarvele. Muudatuse jõustumine ei võimalda

edaspidi küsida rahvusvahelise kaitse taotlejatelt kohtusse pöördumisel riigilõivu. Arvestades

kohtusse esitatud rahvusvahelise kaitse pöördumiste hulka (alla 50 pöördumise aastas) ning

praegust halduskohtute praktikat (kõik pöördumiseed või enamik pöördumisi vabastatakse

riigilõivust), ei ole muudatusel otsest mõju riigieelarvele.

6.7. Vanglas kinni peetavate isikute tervishoiuteenustega seotud

vaidluste lahendamine halduskohtus

Muudatusega eesmärk on korrastada kehtivat seadust, sätestades seal Riigikohtu praktika alusel

kujunenud õigusliku olukorra. Muudatusega sätestatakse vangistusseaduses (VangS) üheselt,

et vanglas kinni peetavatele kinnipeetavatele, arestialustele ja vahistatutele (edaspidi

kinnipeetavad) tervishoiuteenuste osutamisega seotud vaidluseid lahendab halduskohus.

Samuti nähakse VSSis ette, et väljasaadetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlus

lahendatakse halduskohtus.

Kuni Riigikohtu üldkogu 28. juuni 2021. a määruseni (nr 3-21-30/19)42 lahendasid

kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi maa- või halduskohtud sõltuvalt

sellest, kas vaidlustati arsti (meditsiinilist) otsust või vangla haldusotsust. Riigikogu üldkogu

leidis eelnimetatud määruses, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega

seotud vaidlusi on pädevad lahendama halduskohtud.

Mõju kohtutele ja kohtusüsteemile

Muudatuse mõju kohtutele ja kohtunikele on väike, kuna alates 2021. aastast (Riigikohtu

üldkogu lahendist) on kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi

lahendanud vaid halduskohtud. Vanglateenistuse andmetel oli 2023. aastal halduskohtus

kinnipeetavate tervishoiuteenuste osutamisega seotud 11 sisulist vaidlust, kus

tervishoiuteenusega seonduv oli kohtuasjas ainuke või peamine komponent. 2022. aastal oli

selliseid vaidlusi 15. Kuna täpset statistikat kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisega

seotud vaidluste kohta ei ole, on tegemist ligikaudsete arvudega. Nende põhjal saab siiski öelda,

et muudatusega seotud kohtuasju on üldist statistikat arvesse võttes pigem väga vähe ning kõik

vaidlused on viimastel aastatel juba olnud halduskohtutes. Maakohtutes oli 2019. aastal

kinnipeetavate tervishoiuga seotud vaidlusi 24 ning 2020. aastal 18.

Mõju kinnipeetavatele

Regulatsiooni täpsustamisel on kinnipeetavatele pigem positiivne mõju, sest muudatuse järel

on seaduses selgelt kirjas, milline kohus kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisega

seonduvaid vaidlusi lahendab. See tagab kinnipeetavate jaoks õiguslikult selgema olukorra.

Halduskohtu roll tulenevalt halduskohtu uurimisprintsiibist tagab kinnipeetavatele mõnevõrra

tugevama kaitse, kui see oleks lepinguõigusliku vaidluse puhul maakohtus, kus asjast huvitatud

pool peaks suutma ise enda kasuks kõnelevad asjaolud välja tuua.

42RKÜKo 28.06.2021, 3-21-30

51

7. Rakendusaktid

Seadusega ei kaasne vajadust kehtestada uusi ega muuta või kehtetuks tunnistada

olemasolevaid rakendusakte.

8. Seaduse jõustumine

Seadus on planeeritud jõustuma üldises korras, välja arvatud eelnõu § 1 punktis 2 sätestatud

muudatus, mis puudutab kinnipeetavate ning hankeasjade üleriigilist jagamist kohtu

koosseisude vahel. Nimetatud muudatuse puhul on planeeritud jõustumisaeg 1. jaanuar 2026,

kuna selleks ajaks valmib muudatuseks vajalik kohtute infosüsteemi arendus, mis võimaldab

edaspidi kohtuasju jagada üle riigi.

9. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu edastatakse kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks

järgmistele riigi institutsioonidele ja huvirühmadele: Riigikohus, Tallinna Ringkonnakohus,

Tartu Ringkonnakohus, Tallinna Halduskohus, Tartu Halduskohus, Eesti Kohtunike Ühing,

Õiguskantsleri Kantselei, Eesti Advokatuur, Notarite Koda, Patendivolinike Koda, Eesti

Juristide Liit, Transpordiamet, Keskkonnaamet, Eesti Jahimeeste Selts, Kaitseressursside

Amet, Kaitsevägi, Politsei- ja Piirivalveamet, Sotsiaalkindlustusamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Amet, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon, Eesti Linnade ja Valdade Liit.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898

Ministeeriumid Halduskohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (kohtumenetluse tõhustamine) Esitame kooskõlastamiseks halduskohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse tõhustamine) eelnõu. Palume teie tagasisidet hiljemalt 15. novembriks 2024. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: 1. seaduseelnõu;

2. seletuskiri. Lisaadressaadid: Riigikohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Tallinna Halduskohus Tartu Halduskohus MTÜ Eesti Kohtunike Ühing Õiguskantsleri Kantselei Eesti Advokatuur Notarite Koda Patendivolinke Koda Eesti Juristide Liit Transpordiamet Keskkonnaamet Eesti Jahimeeste Selts Kaitseressursside Amet Eesti Kaitsevägi Politsei- ja Piirivalveamet Sotsiaalkindlustusamet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

Meie 22.10.2024 nr 8-1/7554-1

Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon Eesti Linnade ja Valdade Liit Silja Tammeorg 5879 3044 [email protected]