Õigusakti eelnõu

Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Ministeeriumid

23.10.2024 nr 1-6/3047-1

Eelnõu esitamine kooskõlastamiseks ja arvamuse

andmiseks

Esitame ministeeriumidele kooskõlastamiseks ning allpoolnimetatud asutustele ja ühendustele

arvamuse andmiseks kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu.

Kooskõlastuskirju ja arvamusi ootame hiljemalt 13. novembriks 2024.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Lauri Läänemets

siseminister

Lisad:

1. Eelnõu 3 lehel

2. Seletuskiri 23 lehel

Arvamuse andmiseks:

Politsei- ja Piirivalveamet

Kaitsepolitseiamet

Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Eesti Linnade ja Valdade Liit

Eesti Kirikute Nõukogu

Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liit

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda

Eesti Juudiusu Kogudus

Erik Salumäe

[email protected]

Ilmo Au

[email protected]

1

EELNÕU

22.10.2024

Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadus

Kirikute ja koguduste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Kogudus võib kuuluda ühte kirikusse või koguduste liitu.“;

2) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kirik, kogudus, koguduste liit ja klooster ei või juhinduda oma tegevuses välisriigi isikust,

institutsioonist või ühendusest ega olla põhikirjaliselt, usutunnistuselt või õpetuslikult temaga

seotud, kui see isik, institutsioon või ühendus:

1) kujutab ohtu Eesti avalikule või põhiseaduslikule korrale;

2) toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu

kasutamisele või vägivallale või

3) on oma tegevuses vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega.“;

3) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Usuühing ei või juhinduda oma tegevuses välisriigi isikust, institutsioonist või ühendusest

ega olla põhikirjaliselt või muudes dokumentides toodu kohaselt temaga seotud, kui see isik,

institutsioon või ühendus:

1) kujutab ohtu Eesti avalikule või põhiseaduslikule korrale;

2) toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu

kasutamisele või vägivallale või

3) on oma tegevuses vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega.“;

4) paragrahvi 4 lõige 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Usuühingu põhikirja või muude dokumentide seaduses sätestatud nõuetele vastavuse

kindlakstegemiseks pöördub Tartu Maakohtu registriosakond (edaspidi registripidaja)

seisukoha saamiseks ministeeriumi poole, kelle valitsemisalas on usuliste ühendustega seotud

asjade korraldamine, ning vajadusel pikendab kandeavalduse läbivaatamise tähtaega kuni

kolme kuuni.”;

5) paragrahvi 5 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 7 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Usulise ühenduse nimi peab olema kirjutatud ladina tähtedega ja sisaldama vastavat sõna

„kirik“, „kogudus“, „koguduste liit“ või „klooster“ ning selgelt erinema teistest

mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud juriidiliste isikute nimedest ega või olla

eksitav tegevuse eesmärgi, ulatuse ega õigusliku vormi osas ega näida teisi usulisi ühendusi

nende tahet omamata usutunnistuselt ühendavana.“;

7) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Koguduste liidu nimes võib sisalduda registrisse kantud kiriku nimi, kui see võimalus

tuleneb kiriku põhikirjast või koguduste liidu ja kiriku vahel sõlmitud lepingust.“;

2

8) paragrahvi 12 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Usulise ühenduse põhikirjas võib ette näha erisusi mittetulundusühingute seaduses

liikmete ja juhtimise kohta sätestatust, kui need tulenevad usulise ühenduse ajalooliselt

väljakujunenud õpetusest ja struktuurist ning erisused on kooskõlas käesoleva seaduse § 3

lõikes 21 sätestatuga.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetega seotud otsuse tegemist või otsuse

tegemisel osalemist ei või põhikirjaga anda välisriigis asuvale isikule, institutsioonile või

ühendusele, kes kujutab ohtu avalikule või põhiseaduslikule korrale Eestis, toetab sõjalist

agressiooni, kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele või

vägivallale või kelle tegevus on vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtetega.“;

9) paragrahvi § 14 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Usulise ühenduse seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kindlakstegemiseks pöördub

registripidaja seisukoha saamiseks ministeeriumi poole, kelle valitsemisalas on usuliste

ühendustega seotud asjade korraldamine, ning pikendab vajadusel kandeavalduse läbivaatamise

tähtaega kuni kolme kuuni.“;

10) paragrahvi 15 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Registrisse kantud andmete muutmise avalduse läbivaatamisel kohaldab registripidaja

käesoleva seaduse §-s 14 sätestatut.“;

11) paragrahvi § 17 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahvi 20 lõikes 2 asendatakse sõnad „töö- ja elamisluba“ sõnadega „elamisluba või

viisat“;

13) paragrahvi 20 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

„(3) Usulise ühenduse vaimulik ei saa olla isik,

1) kelle tegevus on olnud suunatud või on suunatud või on põhjendatud alus arvata, et see on

olnud või on suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu või kelle tegevus võib kujutada ohtu

avalikule või põhiseaduslikule korrale Eestis;

2) kellele on keeldutud viisa või elamisloa andmisest või pikendamisest või see on kehtetuks

tunnistatud või viisa tühistatud alusel, et isik kujutab või võib kujutada ohtu riigi julgeolekule.

(4) Usuline ühendus, kelle huve on kahjustatud vaimuliku tiitli õigustamatu kasutamisega, võib

nõuda selle õigustamatu kasutamise lõpetamist, samuti tekitatud kahju hüvitamist.“;

14) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Juhatuse liige ei saa olla isik,

1) kelle tegevus on olnud suunatud või on suunatud või on põhjendatud alus arvata, et see on

olnud või on suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu või kelle tegevus võib kujutada ohtu

avalikule või põhiseaduslikule korrale Eestis;

2) kellele on keeldutud viisa või elamisloa andmisest või pikendamisest või see on kehtetuks

tunnistatud või viisa tühistatud alusel, et isik kujutab või võib kujutada ohtu riigi julgeolekule.“;

3

15) seadust täiendatakse §-ga 312 järgmises sõnastuses:

„§ 312. Käesoleva seaduse § 3 lõike 21, § 4 lõike 11, § 12 lõike 12 ja § 23 lõike 21 rakendamine

Usuline ühendus või usuühing peab oma põhikirja, juhatuse koosseisu ja tegevuse viima

käesoleva seaduse § 3 lõikest 21, § 4 lõikest 11, § 12 lõikest 12 ja § 23 lõikest 21 tulenevate

nõuetega vastavusse kahe kuu jooksul nimetatud sätete jõustumisest arvates.“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, ……………………… 2024

Algatab Vabariigi Valitsus

1

Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse

eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Kirikute ja koguduste seaduse (edaspidi KiKoS) § 1 lg 1 kohaselt sätestab KiKoS põhiseadusega

igaühele tagatud usuvabaduse teostamiseks kirikute, koguduste, koguduste liitude, kloostrite ja

usuühingute liikmeks astumise korra ning reguleerib nende tegevust.

Seadusega reguleeritakse nii usuliste ühenduste kui ka usuühingute tegevust. Vahetegemine

baseerub vastava organisatsiooni põhitegevusel. Usulised ühendused on kirikud, kogudused,

koguduste liidud, kloostrid ja välislepingu alusel tegutseva kiriku institutsioonid. Nende

põhitegevuseks on oma usu tunnistamine ja viljelemine, eeskätt jumalateenistuste, usuliste

koosolekute ja talituste vormis. Tegemist on eraõiguslike juriidiliste isikutega, mis omandavad

õigusvõime nende kandmisega usuliste ühenduste registrisse. Muid religioosseid

organisatsioone käsitleb seadus usuühingutena ning sätestab, et need kantakse

mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse. Seadus annab küll eraldi usulise ühenduse ja

usuühingu definitsioonid, kuid enese ühe või teise organisatsioonina määratlemine on

ennekõike seda moodustavate isikute otsustada.1

Usulisi ühendusi eristab teistest mittetulunduslikest ühendustest õpetusliku aluse olemasolu,

usutunnistus ja kohustuslike usuliste talituste läbiviimine ning sõltuvalt usulise ühenduse

olemusest ka ajalooline traditsioon, vaimulike eristaatused või muud usutunnistusest tulenevad

asjaolud, mistõttu ka KiKoS tervikteksti (jõustunud 01.07.2002) koostamisel2 jätkuvat vajadust

usulisi ühendusi puudutava eriregulatsiooni järele kajastati. Seetõttu on kehtivas seaduses

muuhulgas sätestatud nõuded usulisele ühendusele, selle asutamisele, registrisse kandmisele ja

lõpetamisele, samuti nõuded põhikirjale, vaimulikule ja juhatuse liikmetele.

Sõltumata asjaolust, et KiKoS terviktekst on vastu võetud 2002. aastal, on usuliste ühendustega

seotud regulatsioon põhiolemuselt olnud piisav nii riigile kui ka kirikutele ja kogudustele.

Samas on usuliste ühenduste mitmekesistumisest ning julgeolekuolukorrast lähtuvalt

viimasel kümnendil regulaarselt tõusetunud küsimused, millega KiKoS tervikteksti

väljatöötamisel ei saanud arvestada. Ebaselgus õiguslikus regulatsioonis tekitab ühelt poolt

pingeid usuliste ühenduste vahel, samuti muudab keeruliseks riigi ja usuliste ühenduste vahelise

suhtluse, puudutades laiemalt ka Eesti Vabariigi välissuhtlust.

Riigikogu on 06.05.2024 avalduses3 märkinud, et Eesti Vabariik demokraatliku riigina seisab

usuvabaduse eest. Riik peab tagama võimaluse vabalt valida, millist religiooni inimene järgib.

Tänases maailmas tuleb riigil kaitsta inimesi aga ka terroristliku ja muu vaenupropaganda ning

vägivallale üleskutsete eest.

1 Religiooni puudutavate õigusaktide analüüs, M. Kiviorg, 2012 2 Kirikute ja koguduste seaduse eelnõu (284SE), mis algatati 07.02.2000 3 Riigikogu avaldus „Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks

institutsiooniks" (420 AE)

2

Seega usu- ja veendumusvabaduse austamise kõrval tuleb arvestada väljakutsetega, mis

ohustavad riigi julgeolekut ja ühiskonna turvalisust. Eeltoodu omakorda on tõstatanud vajaduse

KiKoS regulatsiooni ülevaatamiseks.

Eelnevast lähtuvalt on kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõuga (edaspidi

eelnõu) kavandatavad olulisemad muudatused järgmised:

1) täiendatakse usulise ühenduse ja usuühingu tegevusele seatud nõudeid ning välistatakse

sõnaselgelt juhindumine välisriigis asuvast isikust, institutsioonist või ühendusest, kes

kujutab ohtu avalikule või põhiseaduslikule korrale Eestis, toetab sõjalist agressiooni,

kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale

või kelle tegevus on vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega;

2) täpsustatakse riigiasutuste vahelist töökorraldust usuühingu ning usulise ühenduse

tegevuse ja põhikirja seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kindlakstegemiseks

registritoimingute tegemisel;

3) täiendatakse nõudeid usulise ühenduse põhikirjale;

4) täiendatakse nõudeid usulise ühenduse vaimulikule ja juhatuse liikmele;

5) luuakse alus nõude esitamisele usulise ühenduse vaimuliku tiitli õigustamatu

kasutamise lõpetamiseks.

Eelnõu väljatöötamisel on lähtutud Eesti Vabariigi põhiseaduses (edaspidi põhiseadus),

rahvusvahelistes konventsioonides ja juhistes sätestatust, arvestatud on mittetulundusühingute

seaduses (edaspidi MTÜS) ja äriregistri seaduses (edaspidi ÄRS) toodud nõudeid, muuhulgas

on juhindutud korrakaitseseaduse (edaspidi KorS), karistusseadustiku (edaspidi KarS) ja

välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) terminoloogiast ning arvesse on võetud temaatiliselt

seotud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid.

Eelnõu rakendamisega kaasneb positiivne mõju riigi julgeolekule ja siseturvalisusele. Mõju

kaasneb ka riigiasutuste töökorraldusele, kuid see on väheoluline. Seadusel on positiivne

sotsiaalne mõju. Mõjud majandusele, elu- ja looduskeskkonnale ning regionaalarengule,

samuti kohaliku omavalitsuse korraldusele puuduvad.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au

(612 5057; [email protected]), sama osakonna nõunik Ringo Ringvee (612 5058;

[email protected]), õigusosakonna juhataja Liisa Surva (612 5050;

[email protected]) ning Siseministeeriumi lepinguline õiguskonsultant Erik

Salumäe ([email protected]). Eelnõu väljatöötamisse on olnud kaasatud

Siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika osakond ([email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Siseministeeriumi õigusosakonna

juhataja Liisa Surva (612 5050; [email protected]).

Eelnõu ja seletuskiri on keeleliselt toimetamata.

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

3

Eelnõu on seotud „Siseturvalisuse arengukava 2020–2030“4 alaeesmärgi 3 „Kindel

sisejulgeolek“ tegevussuunaga 3.1 „Põhiseadusliku korra tagamine“. Nimetatud tegevussuund

näeb muuhulgas ette hübriidohtude ja vaenuliku mõjutustegevuse tõkestamist.

Samuti on eelnõu seotud Riigikogu 22.02.2023 otsusega (RT III, 28.02.2023, 1) heakskiidetud

Eesti julgeolekupoliitika alustes tooduga järgmistes punktides:

- punkt 4.1 „Ühiskonna sidusus ja riigi kerksus“ – „Eesti ühiskonna sidususe hoidmiseks

ja suurendamiseks tuleb pöörata pidevat tähelepanu ühiskonda lõhestavatele

ilmingutele, nende mõju vähendamisele ja põhjuste kõrvaldamisele. /…/ Selleks, et

vältida elanike hoiakute mõjutamist viisil, mis viib põhiseaduslikku korda ohustavate

konfliktideni, tuleb kiirelt tuvastada informatsiooniline mõjutustegevus, sealhulgas

desinformatsioon, ning takistada selle levikut.“;

- punkt 4.3 „Sisejulgeolek ja avalik kord“ – „Eesti kaitseb vankumatult põhiseaduslikku

korda ja riigi sisemist rahu. Avaliku korra ja turvalisuse avatud, inimlik ning tõhus

tagamine suurendab elanikkonna usaldust riigi vastu. Eesti tegutseb otsustavalt

vaenulike eriteenistuste ja mitteriiklike tegutsejate tegevuse ennetamiseks ning

tõkestamiseks. /…/ Eesti ennetab ja tõkestab korruptsiooni, radikaliseerumist,

vägivaldset äärmuslust, terrorismi ning selle rahastamist, rahapesu ja organiseeritud

kuritegevust.“

Täiendavalt on eelnõu seotud Eesti Reformierakonna, Erakonna Eesti 200 ja

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsioonileppe ehk valitsusliidu programmi aastateks

2023-20275 peatüki „Riigikaitse ja laiapindne julgeolek“ alljaotuses „Laiapindne julgeolek ja

siseturvalisus“ sisalduvate punktidega:

- Lähtume Eesti julgeoleku tagamisel ja arendamisel avara julgeoleku käsitluse

kontseptsioonist, mille kohaselt on julgeoleku ja kriisikindluse tagamine riigis ja

ühiskonnas läbiv, pidev ja sihipärane tegevus.

- Avar julgeolekukäsitlus peab peegelduma põhiseaduslike institutsioonide, täidesaatva

riigivõimu, kohalike omavalitsuste, ettevõtete, organisatsioonide, kogukondade ja

üksikisikute mõtlemises, valmisolekus, tegutsemises ja omavahelises koostöös.

Eelnõuga muudetakse KiKoS redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 05.05.2022, 18.

Lähtudes Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. aasta määruse nr 180 „Hea õigusloome ja

normitehnika eeskiri“ (edaspidi HÕNTE) § 1 lõike 2 punktist 1 ei ole eelnõus toodud

muudatuste kohta eelnevalt koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna muudatuste menetlus on

põhjendatult kiireloomuline. Kiireloomulisuse põhjendused seonduvad peamiselt kiiresti

muutunud julgeolekuolukorraga, mida on üksikasjalikumalt käsitletud seletuskirja alljaotises

2.1.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus, sest ei muudeta

seadust, mille vastuvõtmiseks on põhiseaduse § 104 kohaselt vaja Riigikogu koosseisu

häälteenamust.

4 https://www.siseministeerium.ee/stak2030 5 https://valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/koalitsioonilepe-2023-2027

4

2. Seaduse eesmärk

Eelnõu eesmärgiks on korrastada ja ajakohastada KiKoS-e regulatsiooni, arvestades praktikas

ilmnenud kitsaskohti, usuliste ühenduste mitmekesistumist ning julgeolekuolukorda maailmas.

Riigil on kohustus kaitsta oma territooriumil viibivate kõigi üksikisikute, ühenduste ja

kogukondade õigusi – samaaegselt usu- ja veendumusvabadusega kohaldub ka õigus

turvalisusele. Põhiseaduse preambula kohaselt kaitseb riik sisemist ja välimist rahu. See

tähendab, et avaliku korra ning laiemalt ka riigi julgeoleku tagamine on põhiseaduse kaitsealas.

Eelnõus toodud sätete sõnastamisel on lähtutud muuhulgas asjaolust, et siseriiklikult ei saa olla

vastuvõetav olukord, kus Eestis registreeritud usuline ühendus on oma tegevuses juhitud või

põhikirjas sätestatud tegevuse või usu tunnistamise ja selle viljelemise, usuliste talituste ja

teenistuste kaudu seotud sõjalist agressiooni toetava või muul moel riigi julgeolekule ohtu

kujutava välisriigis asuva isiku, organisatsiooni või ühendusega.

2.1. Eelnõu vajalikkus

Vastavalt seletuskirja punktis 1.1 märgitule on usuliste ühenduste mitmekesistumisest ning

julgeolekuolukorrast lähtuvalt viimasel kümnendil regulaarselt tõusetunud küsimused, millega

KiKoS tervikteksti väljatöötamisel ei saanud arvestada. Ebaselgus õiguslikus regulatsioonis

tekitab ühelt poolt pingeid usulise ühenduste vahel, samuti muudab keeruliseks riigi ja usuliste

ühenduste vahelise suhtluse, puudutades laiemalt ka Eesti Vabariigi välissuhtlust,. Seetõttu on

vajalik kehtivat regulatsiooni muuta ja täiendada.

Eelnõu väljatöötamisel on muuhulgas arvestatud järgmist:

1) Põhiseaduses ning Eestile siduvates rahvusvahelistes konventsioonides on sätestatud

kindlad kriteeriumid, millal võib põhiõigusi, sh usu- ja veendumusvabadust ning

ühinemisvabadust piirata;

2) Juba KiKoS 01.07.2002 jõustunud regulatsiooni menetlemisel Riigikogus oli

muudatusettepanekuna kaalumisel täiendada eelnõu piirangutega usulisele ühendusele,

kelle alaline või ajutine haldus- või majandusjuhtimine toimub või kelle otsused

kinnitatakse kiriku või koguduste liidu väljaspool Eestit tegutseva juhi või kõrgema

organi poolt ning kui usulise ühenduse õpetuse alustest, põhikirjast või tegevusest Eestis

või mujal ilmneb või on ilmnenud kurjust, vägivalda või diskrimineerimist õhutav

inimsusevastane loomus;6

3) „Julgeolekuolukord maailmas on viimastel aastatel oluliselt muutunud ning

paratamatult traditsioonilised meetodid erinevate ohtudega võitlemisel enam ei toimi.

/…/ Eestis on radikaalse islamismi levik üha ulatuslikum riskiriikidest pärit sisserände

suurenemise tõttu, samuti on Eesti moslemikogukond kasvav ning muutumas etniliselt

üha mitmekesisemaks ja eripalgelisemaks. Kuigi tervikuna saab moslemikogukonda

hinnata rahumeelseks, esinevad kogukonnas siiski suureneval määral mõningad

negatiivsed arengusuundumused.“;7

4) „Alates 1990. aastatest kasutavad Venemaa eriteenistused Ukraina omariikluse

õõnestamiseks ära NSV Liidu ja Venemaa eriteenistustega seotud vaimulikke ja

koguduste radikaalsemaid Kremli-meelseid liikmeid. Patriarh Kirill väljendab üha

tooremate Ukraina ja läänevastaste üleskutsetega oma kiriku võimuladviku ja

riigivõimu arusaama kiriku ja riigi „sümfooniast“ ning Russki Mir’i ideoloogia

6 Kirikute ja koguduste seaduse eelnõu (284SE), mis algatati 07.02.2000 7 Aastaraamat 2023-2024, Kaitsepolitseiamet

5

teenistusse rakendatud ja Venemaa eriteenistustega seotud Vene Õigeusu Kiriku

juhtkonna tegevus pakub juba aastaid väga mitmekesist pilti Venemaa läänevastase

mõjutuspoliitika arsenalist.“;8

5) „Venemaa huvide seisukohast on oluline säilitada Vene Õigeusu Kirikuga seotud

ühendused, nende mõju ja vara välismaal, sest see organisatsioon on üks väheseid

Venemaa mõjutustegevuse hoobasid, mida rahvusvahelised sanktsioonid ei ole seni

otseselt puudutanud.“;9

6) „Vladimir Putini režiim on pühendunud Russki Mir`i ("Vene maailm")

neoimperialistlikule ideoloogiale, mille Kreml on muutnud sõja edendamise vahendiks.

Seda ideoloogiat kasutatakse demokraatia hävitamiseks, Venemaa ühiskonna

militariseerimiseks ja välisagressiooni õigustamiseks Vene Föderatsiooni piiride

laiendamisel, et hõlmata kõik kunagi Venemaa ülemvõimu all olnud territooriumid,

sealhulgas Ukraina. Vene õigeusu kiriku Moskva patriarhaadi hierarhia, sealhulgas

patriarh Kirill, on propageerinud Russki Mir ideoloogiat, kuulutades sõja Ukraina ja

"saatanliku" lääne vastu "kõigi venelaste pühaks sõjaks", kutsudes õigeusklikke üles

ohverdama ennast oma riigi heaks. Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee on

jahmunud sellise usu kuritarvitamise ja kristliku õigeusu traditsiooni moonutamise

pärast Vladimir Putini režiimi ja selle esindajate poolt Moskva patriarhaadi hierarhias.

Assamblee mõistab sellise retoorika hukka ja rõhutab, et agressiooni, genotsiidi ja

sõjakuritegude toimepanemisele õhutamine on kuritegu omaette. Assamblee kutsub

kõiki riike üles käsitlema patriarh Kirilli ja Venemaa õigeusu hierarhiat kui Vladimir

Putini režiimi ideoloogilist laiendust, kes osales sõjakuritegudes ja inimsusevastastes

kuritegudes Vene Föderatsiooni ja Russki Miri ideoloogia nimel.“;10

7) Riigikogu 06.05.2024 avaldusega kuulutati Moskva patriarhaat Venemaa Föderatsiooni

sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks. Riigikogu on oma avalduses märkinud,

et Moskva patriarhaadi üleskutsed kätkevad endas ohtu Eesti julgeolekule ja püsimisele,

seejuures otsest ohtu avalikule ja põhiseaduslikule korrale Eestis. Vastavalt Eesti

Vabariigi seadustele ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetele on sõjale või

muul viisil relvajõu kasutamisele üleskutsumine kuritegu;11

8) Võimalikud väljakutsed, mis tulenevad religioonide ja veendumuste mitmekesisusest

(kogu Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni12 (Organization for Security and

Co-Operation in Europe ehk OSCE) piirkonnas), samuti vägivaldsest äärmuslusest

tulenev oht ja radikaliseerumine, mis viib terrorismini, on toonud terava fookuse alla

seose mõtte-, südametunnistuse-, usu- või veendumusvabaduse ning vajaduse vahel

pakkuda turvalisust. Alates OSCE loomisest on riigid võtnud kasutusele erinevaid

strateegiad tagamaks, et nende turvameetmed on täielikult kooskõlas rahvusvaheliste

kohustustega, seejuures on usu- või veendumusvabadusega seotud kohustused,

julgeolekupoliitika ja -tavad asetanud usuvabaduse ja muud universaalsed inimõigused

riigis olulise surve alla.13

8 Välisluureameti aastaraamat „Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas 2023“ 9 Aastaraamat 2023-2024, Kaitsepolitseiamet 10 Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 17.04.2024 resolutsioon 2540 (2024) punkt 13 11 Riigikogu avaldus „Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks

institutsiooniks" (420 AE) 12 OSCE on maailma suurim regionaalse julgeoleku koostöö organisatsioon, millega Eesti liitus 1991. aastal.

OSCEsse kuulub 57 osalisriiki Euroopast, Põhja-Ameerikast ja Aasiast. OSCE ja tema aluspõhimõtted

moodustavad Euroopa demokraatia ja julgeolekuarhitektuuri ühe alussamba. Eesti huvides on hoida ja tugevdada

ühiselt kokkulepitud põhimõtteid ja kohustusi nii julgeoleku kui ka inimõiguste ja demokraatia vallas. 13 Freedom of Religion or Belief and Security Policy Guidance, OSCE 2019

6

Eelnevast lähtuvalt ning seejuures arvestades avalikkuses toimuvaid diskussioone ja arutelusid

riigi ja usuliste ühenduste vahel, on ilmselge, et kehtiv regulatsioon vajab õigusselguse huvides

täpsustamist.

2.2. Eelnõu kooskõla Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega

HÕNTE § 3 kohaselt peab seaduseelnõu olema muuhulgas kooskõlas rahvusvahelise õiguse

üldtunnustatud põhimõtete ja normide, Eesti Vabariigi suhtes jõustunud välislepingute ning

Euroopa Liidu õigusega.

Eelnõu reguleerimisalal on vahetu puutumus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusega, aga

ka sõna- ja teabevabaduse ning kogunemis- ja ühinemisvabadusega. Seetõttu on kindlasti

vajalik järgida:

1) Euroopa Liidu põhiõiguste harta14 asjassepuutuvaid artikleid, sh artiklit 10 (mõtte-,

südametunnistuse- ja usuvabadus), artiklit 11 (sõna- ja teabevabadus), artiklit 12

(kogunemis- ja ühinemisvabadus), artiklit 52 (õiguste ja põhimõtete ulatus ja

tõlgendamine);

2) Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis (edaspidi EIÕK) (RT

II 2010, 14, 54; selle kohaldamisele teeb viite ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 52

p 3) asjassepuutuvaid sätteid, sh artiklit 9 (mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus),

artiklit 10 (sõnavabadus), artiklit 11 (kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadus)

ja artiklit 17 (õiguste kuritarvitamise keelamine);

3) Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis (RT II 1993, 10, 11)

sätestatut, sh artikleid 18 kuni 22.

Kuivõrd Euroopa Liidu põhiõiguste hartal on Euroopa Liidu aluslepingutega samaväärne

õigusjõud ning tulenevalt põhiseaduse § 3 lõikest 1 on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtted ja normid (antud juhul hõlmavad neid eespoolnimetatud konventsioon ja pakt) Eesti

õigussüsteemi lahutamatu osa, ei käsitleta seletuskirja käesolevas alljaotises eraldi eelnõu

kooskõla rahvusvahelise õigusega, vaid vastavad viited tehakse vajadusel seletuskirja järgmises

alljaotises, kus analüüsitakse eelnõu põhiseaduspärasust.

2.3. Eelnõu põhiseaduspärasus

Eelnõu sisaldab sätteid, millega kehtestatakse usuliste ühenduste ja usuühingute tegevusele

täiendavaid nõudeid, samuti täiendatakse piiranguid usulise ühenduse juhatuse liikmele ja

vaimulikule. Lähtuvalt HÕNTE § 43 lg 1 punktist 5 tuleb analüüsida, kas eelnõuga

kehtestatavad nõuded on põhiseadusega kooskõlas. Eelnõus toodut arvestades tuleb hinnata

kooskõla põhiseaduses sätestatud usu- ja veendumusvabaduse, sõna- ja väljendusvabaduse ning

ühinemisvabadusega.

2.3.1. Põhiseaduses sätestatud vabadused ja nende kaitse

Usu- ja veendumusvabadus

Kuna südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus kui õigus kätkeb vabadust muuta oma usku või

veendumusi, samuti vabadust kuulutada usku või veendumusi nii üksi kui ka koos teistega,

14 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:12012P/TXT

7

avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu, siis on peamiselt

kasutusel termin usu- või veendumusvabadus (freedom of religion or belief).15

Usu- ja veendumusvabadus ei ole mitte iseseisev õigus, vaid osa inimõigustest. Seega peab

igaüks arvestama oma usu või veendumuse väljendamisel teiste õigusi ja vabadusi. Sarnane

mõte on kätketud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 19: „Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste

kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi

ning järgima seadust“. Ka Eesti Riigikohus on märkinud, et „eraisikud ei saa oma hüvede kaitsel

jätta teiste isikute õigustega meelevaldselt ja mõõdutundetult arvestamata“.16

Põhiseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt17 ei ole kõik veendumused ja arvamused

kaitstud EIÕK art-ga 9. Kaasuses Campbell ja Cosans vs. Ühendkuningriik leidis kohus, et

termin „veendumus“ (belief) EIÕK art-s 9 tähendab vaateid (views), mida teatud määral

iseloomustavad veenvus (cogency), tõsidus (seriousness), kokkukuuluvus (cohesion) ning

tähtsus (importance) – seega mitte igasugune sisemine või triviaalne veendumus või arvamus,

vaid teatud kriteeriumidele vastav veendumus. Need kriteeriumid eristavad ka veendumusi,

mille väljendamine kuulub vastavalt EIÕK art 9 või art 10 (sõnavabadus) kaitsealasse (EIKo

7511/76, 7743/76, Campbell ja Cosans vs. Ühendkuningriik, 25.02.1982).

Samuti võib juhtuda, et teatud usuline või mitteusuline veendumus ei kuulu üldse EIÕK

kaitstavate veendumuste hulka. Nimelt sätestab konventsiooni art 17 keelu konventsioonis

sisalduvaid õigusi kuritarvitada (vt ka §-de 10 ja 45 komm-d; EIKo 23414/02, Wood vs.

Ühendkuningriik, 16.11.2004; EIKo 35222/04, Pavel Ivanov vs. Venemaa, 20.02.2007; EIKo

34367/14, Belkacem vs. Belgia, 27.06.2017): „Midagi käesolevas konventsioonis ei või

tõlgendada selliselt, et see annab mingile riigile, isikurühmale või üksikisikule õiguse

tegevuseks või teoks, mille eesmärk on konventsiooniga sätestatud õiguste või vabaduste

kaotamine või nende piiramine suuremal määral, kui see on ette nähtud konventsioonis.“ /…/

Kui isiku vaated ja sisemised veendumused kasvavad üle vaadete väljendamiseks või mõtete

realiseerimiseks, võivad kõne alla tulla põhiseadusest tulenevad või põhiseadusega lubatud (nt

§ 40 lg 3, § 41 lg 2, § 45 lg 1) piirangud.18

Nagu märgitud, ei ole usu ja veendumuse väljendamine piiramatu vabadus. Piiramatu on see

ainult nii-öelda sisemises sfääris, mille kohta sageli kasutatakse ladinakeelset terminit forum

internum. Sisuliselt tähendab see absoluutset vabadust omada (have) ja vahetada (change,

adopt) oma usku ja veendumusi.19 Kuna sõjapropaganda, vaenu ja desinformatsiooni

levitamine ei ole usuvabaduse kaitsealas, siis tuleb hinnata, kas tegemist on arvamustega, mis

on sõnavabaduse kaitsealas, või hinnata, kas arvamused või veendumus on üldse EIÕK

kaitsealas.

Sõna- ja väljendusvabadus

Põhiseadusega on kaitstud igaühe, st nii Eesti kodanike, välismaalaste kui ka kodakondsuseta

inimeste õigus sõnavabadusele (§ 45). Ka eraõiguslike juriidiliste isikute (nt ettevõtete,

sealhulgas meediaettevõtete) sõnavabadus on põhiseaduse kaitse all.20

15 Inimõigused, Õiguskantsleri Kantselei, Tallinn 2022. Religioon ja inimõigused, M. Kiviorg 16 Ibid. 17 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 40, p 8-9 18 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 40, p 8-9 19 Inimõigused, Õiguskantsleri Kantselei, Tallinn 2022. Religioon ja inimõigused, M. Kiviorg 20 Inimõigused, Õiguskantsleri Kantselei, Tallinn 2022. Sõna- ja kogunemisvabadus, K. Mäger

8

Väljendusvabadus on üks kesksemaid vabadusõigusi ning selle sisustamine rajaneb

põhiseaduse preambulis sätestatud põhimõttel, et Eesti riik on „rajatud vabadusele, õiglusele ja

õigusele“, seega siis laias mõistes ka väljendusvabadusele kui üldise vabadusõiguse ühele

alaliigile. Väljendusvabadus on ka vahetult seotud põhiseaduse §-s 1 sätestatud demokraatia

põhimõttega, olles viimase immanentseks osaks. Demokraatia põhimõte on üks Eesti

ühiskonnakorralduse aluspõhimõtteid. Väljendusvabadus on väärtus iseenesest. See on tähtis

eeldus ja tingimus paljude põhiseadusega tagatud õiguste ja vabaduste sisuliseks ja

asjakohaseks toimimiseks ja kaitseks, näiteks valimisõiguse, mõtte-, südametunnistuse- ja

ühinemisvabaduse, informatsioonilise enesemääramise ja privaatsuse, loomevabaduse jmt

õiguste ning vabaduste kasutamisel. Ilma täiemahulise väljendusvabaduseta on teiste õiguste ja

vabaduste vaba toimimine piiratud ning üksikisikul on raske vastu seista võimu omavolile või

kuritarvitustele ning teha põhistatud valikuid eraelus.21

Et väljendusvabadusel on keskne roll demokraatliku ühiskonna toimimises ja igaühe vabas

arengus, siis selle vabaduse kasutamisega kaasnevad ka kohustused ja vastutus. Et hinnata

vabaduse riive juhtumeid, kehtestavad põhiseaduse paragrahvi 45 teine ja kolmas lause

väljendusvabaduse riive põhiseaduslikud alused sarnaselt EIÕK art 10 lg-ga 2. See annab

avalikele võimudele õiguse seostada väljendusvabadus „niisuguste formaalsuste, tingimuste,

piirangute või karistustega, mis on fikseeritud seaduses ning on demokraatlikus ühiskonnas

vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides,

korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni

või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise

autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks“. Samuti on sõnavabadust põhiseaduse kohaselt

võimalik piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning

hea nime kaitseks. EIÕK lubab seda piirata ka julgeoleku eesmärgil22.

Ühinemisvabadus

Põhiseaduse § 48 esimese lause kohaselt on igaühel õigus koonduda mittetulundusühingutesse

ja -liitudesse.

Ühinemisvabaduse eesmärk on anda üksikisikule võimalus oma huvide kaitseks või paremaks

teostamiseks ühineda teistega, moodustades ühingu, mis seisab või tegutseb nende kõigi eest,

samuti tagada õigus loodud ühinguga liituda või ühingu tegevuses muul viisil osaleda. Üksinda

on raske ühiskonnas oma sõna kuuldavaks muuta, sageli on see võimalik vaid koostööd tehes.

Nii kaitseb õigus koonduda mittetulundusühingutesse ühtlasi ka arvamuste paljusust, mis on

demokraatia alustalaks. /…/ Paragrahv 48 kohustab riiki looma õigusliku raamistiku, mis

võimaldab mittetulundusühingutel tegutseda. Seejuures tuleb neile tagada omandiõigus ja

muud põhiõigused, st tunnustada neid õigussubjektidena.23 Ühinemisvabadus pakub suuremat

kaitset kui kogunemisvabadus, sest ühingu tegevuse võib peatada või lõpetada üksnes kohus.24

21 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 45, p 6 22 EIÕK art 10 lg 2: Kuna nende vabaduste kasutamisega kaasnevad kohustused ja vastutus, võidakse selle kohta

seaduses ette näha formaalsusi, tingimusi, piiranguid või karistusi, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud

riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude

ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste maine või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe

avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks. 23 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 48, p 1 24 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 48, p 6

9

Ühinemisvabadus ei hõlma vaid õigust ühineda, vaid ka ühiselt (ühingu kaudu) oma eesmärkide

nimel tegutseda. Seetõttu on §-ga 48 kaitstud ka õigus ühingu tegevust korraldada, saada ühingu

tegutsemiseks vajalikke vahendeid ja neid vastavalt ühingu vajadustele kasutada.25

Samas ei ole ühinemisvabadus piiramatu. Ühinemisvabaduse piirangud on lubatavad, kui need

on sätestatud seadusega ja on proportsionaalsed. EIÕK art 11 seab nõude, et piirangud peavad

olema vajalikud riigi julgeoleku või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude

ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.26

Tuleb ka arvestada, et põhiseaduse § 48 kohaselt on keelatud ühingud, liidud ja erakonnad, kelle

eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või on

muul viisil vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega.

2.3.2. Riigi roll nõuete kehtestamisel

Euroopa Liidu Välisasjade Nõukogu võttis 2013. aastal vastu juhised27, milles on märgitud

riikide esmane roll usu- ja veendumusvabaduse tagamisel, sealjuures:

1) Riigid peavad tagama, et nende territooriumil kehtiv regulatsioon sätestaks kõigile

piisavad ja tõhusad meetmed ja tagatised mõtte, südametunnistuse, religiooni või

veendumuste kohta ilma põhjendamatu välistamise või diskrimineerimiseta ning

asjakohaseid sätteid jõustatakse nõuetekohaselt;

2) Riikide esmane kohustus on kaitsta kõiki nende territooriumil elavaid isikuid,

sealhulgas isikud, kellel on ateistlikud veendumused, kes kuuluvad vähemuste ja

põlisrahvaste hulka ning tagada nende õiguste kaitse. Riigid peavad kohtlema kõiki

üksikisikuid võrdselt ilma diskrimineerimiseta nende usutunnistuse või veendumuste

alusel;

3) Riigid peavad kehtestama tõhusad meetmed usu- või veendumusvabaduse rikkumiste

ärahoidmiseks ja tagama vastutuse nõuete rikkumise korral;

4) Kohustus on keelata igasugune usuline diskrimineerimine, samuti vaenulikkuse,

vihkamise ja vägivalla avalik propageerimine.

Riigi kohustused seoses sõna- ja kogunemisvabaduse tagamisega võib jagada negatiivseteks ja

positiivseteks. Negatiivne kohustus, millele on viidatud Eesti põhiseaduse §-s 45 sõnastusega

„Igaühel on õigus vabalt levitada …“, seisneb kohustuses mitte sekkuda sõna- ja

kogunemisvabaduse kasutamisse. Riigivõim, sealhulgas kohus, võib sekkuda ainult juhul, kui

selgesti ja põhjendatult on olemas sama paragrahvi teisest lausest (ja EIÕK artiklist 10)

tulenevad alused. Sõnavabaduse piiramise meetmed peavad olema demokraatlikus ühiskonnas

vajalikud, nende järele peab olema tungiv sotsiaalne vajadus ja need peavad olema taotletava

eesmärgiga proportsionaalsed. Samad kriteeriumid kehtivad sekkumisele

kogunemisvabadusse.28

Ühinemisvabadus mitte ainult ei keela riigil sekkuda ühingute tegevusse, vaid paneb talle ka

kohustuse luua õiguslikud alused ühinemiseks. „Ühinemisvabaduse kasutamine põhiseaduse

tähenduses eeldab mittetulundusühingute erinevaid õiguslikke vorme vastavalt koonduvate

isikute õiguslikule staatusele, koondumise eesmärkidele ning huvidele. Paragrahvis 48 lg 1

25 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 48, p 10 26 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 48, p 11 27 EU Guidelines on the promotion and protection of freedom of religion or belief, Foreign Affairs Council,

Luxembourg, 24 June 2013 28 Inimõigused, Õiguskantsleri Kantselei, Tallinn 2022. Sõna- ja kogunemisvabadus, K. Mäger

10

nimetatud „õigus koonduda“ tähendab ka õigust asutada mittetulundusühinguid ja nende liite.

/…/ Samuti nõuab ühinemisvabadus, et seadusega antaks ühingule õigus otsustada põhikirjaga

oma korralduse üle. Lisaks kaitseb ühinemisvabadus ühingute õigust olla registreeritud, kui

need vastavad seaduses sätestatud nõuetele (EIKo 72881/01, Moscow Branch of the Salvation

Army vs. Venemaa, 05.10.2006, p 59).29

2.3.3. Eelnõus toodud nõuete põhiseaduspärasuse kontroll

Eelnõu eesmärk on muu hulgas ajakohastada KiKoS-e regulatsiooni, arvestades praktikas

ilmnenud kitsaskohti, usuliste ühenduste mitmekesistumist ning julgeolekuolukorda maailmas.

Täiendavate nõuete lisamise eesmärgiks on kaitsta avalikku korda ning seeläbi laiemalt ka riigi

julgeolekut.

Põhiseaduse § 11 sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega.

Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada

piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Sellest tuleneb, et põhiõiguse riivel peab olema

põhiseadusega kooskõlas olev ehk legitiimne eesmärk ja riive peab olema eesmärgi

saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik, mõõdukas). Põhiõiguse riive on eesmärgi

saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab mingil moel kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive

on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi

vähem piiravat meedet kasutades.30

Demokraatlikus ühiskonnas saab vajalik olla põhiõiguse piirang, millel on legitiimne eesmärk,

st mida õigustab avalik huvi või teiste isikute põhiõiguste kaitsmise vajadus, ja mis ei ole

ülemäärane. Põhiõiguste piiramine on seega lubatav vaid juhtudel ja ulatuses, kus see on

põhiseaduslike või sellega kooskõlas olevate väärtuste kaitseks vajalik, need eesmärgid, miks

põhiõigust piiratakse, on kooskõlas §-s 10 loetletud põhimõtetega ja legitiimsed ning piirang ei

ole seda eesmärki silmas pidades põhjendamatult suur. Samuti on oluline, et põhiõiguse

piiramise eesmärk ei oleks varjatult midagi muud, st seadust kohaldatakse heas usus ja

ühetaoliselt igaühe suhtes ilma riigivõimu omavolita. Arvestada tuleb konkreetset

ühiskondlikku konteksti (RKPJKo 15.07.2002, 3-4-1-7-02, p 15). EIK on pidanud oluliseks, et

põhiõiguse piirangut õigustaks tungiv ühiskondlik vajadus (pressing social need).„Piirangud ei

tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga

on põhjendatav. Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga“.31

Vastavust proportsionaalsuse põhimõttele tuleb Riigikohtu pikaajalise praktika järgi hinnata

kolmeastmeliselt – kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka

proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust.32

Sobivus

Meede on sobiv ehk kohane, kui see aitab kaasa legitiimse eesmärgi saavutamisele.

Nagu käesolevas seletuskirjas varasemalt viidatud, on OSCE usu- ja veendumusvabaduse ning

julgeoleku poliitikajuhises33 välja toodud üldised põhimõtteid ja praktilised soovitused

29 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 48, p 11 30 RKPJKo 21.06.2019 otsus nr 5-18-5, p 65 31 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 11, p 30 32 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 11, p 31 33 Freedom of Religion or Belief and Security Policy Guidance, OSCE 2019

11

probleemide lahendamiseks olukorras, kus kaalukausil on usu- ja veendumusvabadus ühelt

poolt ning teisalt riigi julgeolek. Väljaanne on peamiselt adresseeritud neile, kelle ülesandeks

on seaduste (või strateegiate) väljatöötamine ja rakendamine riigi julgeoleku ning inimõiguste

tagamisel kooskõlas rahvusvaheliste nõuetega.

Kõnealusest juhisest lähtuvalt peavad piirangud olema selgelt sõnastatud, piirangute aluseks ei

saa olla üldine julgeolekuoht, vaid nõuete kehtestamisel tuleb viidata konkreetsetele alustele

või sätestada järgitavad nõuded lähtuvalt avaliku korra kaalutlustest.

Seetõttu on eelnõus toodud eesmärgi saavutamiseks kavandatud KiKoS-sse järgmised nõuded:

1) Usulise ühenduse tegevusele kehtestatakse täiendav piirang, st eelnõus toodud

regulatsiooni jõustumisel ei tohi kirik, kogudus, koguduste liit ja klooster juhinduda

oma tegevuses välisriigi isikust, institutsioonist või ühendusest ega olla põhikirjaliselt,

usutunnistuselt või õpetuslikult temaga seotud, kui see isik, institutsioon või ühendus

kujutab ohtu Eesti avalikule või põhiseaduslikule korrale, toetab sõjalist agressiooni või

kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale

või on oma tegevuses vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega.

Samasisuline nõue kehtestataks ka usuühingule.

2) Usulise ühenduse vaimulikule ja juhatuse liikmele seatakse täiendavad nõuded, mille

kohaselt ei saa juhatuse liikmeks ega vaimulikuks olla isik, kelle tegevus on olnud

suunatud või on suunatud või on põhjendatud alus arvata, et see on olnud või on

suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu või kelle tegevus võib kujutada ohtu

avalikule või põhiseaduslikule korrale Eestis, samuti isik, kellele on keeldutud viisa või

elamisloa andmisest või pikendamisest või see on kehtetuks tunnistatud või viisa

tühistatud alusel, et isik kujutab või võib kujutada ohtu riigi julgeolekule.

Eelnõus toodud nõuded on avaliku korra ja seeläbi tervikuna riigi julgeoleku tagamise eesmärki

arvestades sobilikud ning aitavad selle saavutamisele kaasa.

Vajalikkus

Meede on vajalik, kui eelnõu eesmärki ei ole võimalik muul leebemal viisil vähemalt sama hästi

saavutada. Arvestades eelnõu seletuskirjas kajastatut, eelkõige alajaotuse punktis 2.1 toodut, ei

ole eelnõus sätestatud nõuetele alternatiive, mis oleksid avaliku korra ja seeläbi laiemalt riigi

julgeoleku tagamiseks sama tõhusad, kuid vähem koormavad. Olukorras, kus ei ole

võrreldavaid ja eelnõu eesmärgi saavutamiseks sama tulemuslikke alternatiive, tuleb meetmeid

pidada vajalikuks.

Mõõdukus

Meetme mõõdukuse hindamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja

intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust.

Avaliku korra ja julgeoleku kaitse on põhiseaduses väljendatud väärtused. Nagu ka varasemalt

märgitud, on ka põhiseaduse preambulas väljendatud, et riik kaitseb sisemist ja välist rahu. See

ühtlasi tähendab, et avaliku korra ning julgeoleku kaitse on põhiseadusega kooskõlas olev

eesmärk. Põhiõiguse riivel on legitiimne eesmärk, kuna julgeolekukeskkond on pidevas

muutumises, mis omakorda tähendab, et vajadus senikehtinud nõudeid täpsemalt reguleerida

võib tõusetuda sellistes valdkondades, kus neid varem ei esinenud.

12

On oluline silmas pidada, et usulise ühenduse ja usuühingu puhul on tegemist juriidilise isikuna

registrisse kantud füüsilistest isikutest liikmetega kodanikuühendustega, mille asutamisele ja

tegevusele laienevad seega lisaks põhiseaduse §-le 40 ka mitmed teised põhiseaduse

paragrahvid (nt §-d 41, 45, 48). Ühtlasi tähendab see ka küsimust sellest, millises ulatuses on

usuliste ühenduste tegevus EIÕK artikli 9 kaitsealas ja millal jääb see nimetatud artikli

kaitsealast väljapoole.

Eelnõus on seega selgelt eristatud:

1. usu tunnistamist ja selle praktiseerimist usulistes ühendustes ning nende liikmete poolt

Eestis. Seejuures ei piira riik ühegi usutunnistuse praktiseerimist, mis väljendub usulise

ühenduse rahumeelse põhitegevusena;

2. usuliste ühenduste ärakasutamist nii avaliku kui põhiseadusliku korra vastase tegevuse

eesmärgil, sõjapropaganda ja vaenu õhutamiseks, sh desinformatsiooni levitamisel.

Sellisel puhul ei ole tegemist usuliste veendumuste väljendamisega, mis oleks Eestis

kaitstud põhiseaduse §-ga 40 ja EIÕK art-ga 9.

Juhul kui usuline ühendus või usuühing on põhikirja või oma tegevuses juhindumisega (usuline

ühendus ka usutunnistuse kaudu või õpetuslikult) seotud välisriigis asuva isiku, institutsiooni

või ühendusega, kes toetab sõjalist agressiooni, kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul

viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale või kelle tegevus on vastuolus rahvusvahelise õiguse

üldtunnustatud põhimõtetega, kujutab oma vaenuliku mõjutustegevusega ohtu Eesti

ühiskonnale ja seeläbi ka julgeolekule laiemas tähenduses. Seejuures tuleb riigil kaitsta inimesi

terroristliku ja muu vaenupropaganda ning vägivallale üleskutsete eest. Kirjeldatud olukorras

on põhjendatud kehtestada ühenduste, antud juhul usuliste ühenduste ja usuühingute,

tegevusele täiendavaid nõudeid.

On oluline rõhutada, et eelnõus toodud nõuded ei ole usuvabaduse realiseerimist piiravad, vaid

vastupidi, need tagavad usuvabaduse realiseerimist, tõkestades usulise ühenduse

administratiivsete suhete kaudu usu praktiseerimisega igasugust seost mitteomava vaenuliku

mõjutustegevuse ja desinformatsiooni jõudmist koguduse liikmeteni või kloostris elavate

inimesteni.

Järeldus. Loetletud meetmed on proportsionaalsed, sest aitavad kaasa eelnõu eesmärgi

saavutamisele ning kaaluvad üles usu- ja veendumusvabaduse, sõna- ja väljendusvabaduse ning

ühinemisvabaduse riive. Tervikuna saab eelkirjeldatut arvestades kinnitada, et eelnõus toodu

on kooskõlas põhiseadusega.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb viieteistkümnest punktist.

Eelnõu punktiga 1 täiendatakse KiKoS §-i 2 lõikega 7, mille kohaselt võib kogudus kuuluda

ühte kirikusse või koguduste liitu. Kehtiva seaduse alusel on teadaolevalt usulised ühendused

siiani sama põhimõtet järginud, samas tuleneb punktis 1 toodu sõnaselge sätestamise vajadus

eelnõu punktist 7, millega täiendatakse KiKoS §-i 7 uue lõikega 11. Eelnõu punkti 1 eesmärgiks

on välistada olukord, kus kirik formeerib oma seesmised territoriaalsed struktuuriüksused (nt

praostkonnad, piiskopkonnad) koguduste liitudeks ning kannab need iseseisvate juriidiliste

isikutena usuliste ühenduste registrisse.

13

Eelnõu punktiga 2 täiendatakse KiKoS § 3 lõikega 21.

Tulenevalt TsÜS § 24 esimesest lausest on juriidiline isik seaduse alusel loodud õigussubjekt.

KiKoS § 5 lõike 1 kohaselt on usuline ühendus eraõiguslik juriidiline isik, kelle suhtes

kohaldatakse MTÜS-i, kuivõrd KiKoS-st ei tulene teisiti. Eesti on iseseisev ja sõltumatu

demokraatlik riik, millel on muuhulgas õigus korraldada usuliste ühendustega seonduvat

seaduses sätestatud ulatuses ja raamides. Arvestades, et kehtiva regulatsiooni kohaselt on

usulised ühendused eraõiguslikud juriidilised isikud, kelle õigusvõime tekib registrisse

kandmisel, on võimalik seaduses sätestada ka nõuded vastavatele (eriliigilistele) juriidilistele

isikutele.

Usulise ühenduse eripära ja ajaloolised traditsioonid võivad tingida juriidilise isiku

juhtimislikud erisused, sh näiteks

- ametikohajärgsed juhatuse liikmed või

- usulise ühenduse liikmed või organid, millele antakse erisusena

mittetulundusühingutele kehtestatud üldregulatsioonist teatud ulatuses otsustuspädevus

põhikirja üle või

- olukorra, kus Eestis registreeritud usuline ühendus juhindub oma tegevuses välisriigis

asuva vaimuliku, vaimuliku keskuse või usulise ühenduse suunistest.

Samas usulise ühenduse ajalooliselt väljakujunenud õpetusest, struktuurist või muudest

erisustest hoolimata ei saa riigisiseselt olla aktsepteeritav olukord, kus Eestis registreeritud

usuline ühendus võib oma tegevuses juhinduda või olla põhikirja või usutunnistuse kaudu või

õpetuslikult seotud isiku, institutsiooni või ühendusega, kelle üleskutsed kätkevad enestes ohtu

avalikule või põhiseaduslikule korrale Eestis või kelle tegevus vastab deliktistruktuuri

elementidele. Vastavalt Eesti Vabariigi seadustele ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtetele on sõjale või muul viisil relvajõu kasutamisele üleskutsumine kuritegu ja riigil

tuleb tagada kaitse eelnimetatud ohu ja vägivallale üleskutsete eest, seda sõltumata usulise

ühenduse administratiivsest või kanoonilisest kuuluvusest.

Seetõttu kehtestatakse eelnõus toodud muudatusega usulise ühenduse tegevusele täiendav

piirang. Muudatuse kohaselt ei või kirik, kogudus, koguduste liit ja klooster juhinduda oma

tegevuses välisriigi isikust, institutsioonist või ühendusest ega olla põhikirjaliselt,

usutunnistuselt või õpetuslikult temaga seotud, kui see isik, institutsioon või ühendus:

1) kujutab ohtu Eesti avalikule või põhiseaduslikule korrale;

2) toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu

kasutamisele või vägivallale või

3) on oma tegevuses vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega.“;

Muudatuse sõnastamisel on lähtutud alljärgnevast:

1) Riigil on kohustus tagada avalik ning põhiseaduslik kord ja arvedes üldist

julgeolekukeskkonda tuleb välistada olukord, kus usuline ühendus on oma tegevuses

juhitud või põhikirjaliselt, usutunnistuselt või õpetuslikult seotud isikuga, kes ohtu

avalikule või põhiseaduslikule korrale kujutab.

Avalik kord on ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning

õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus (KorS § 4 lg 1). Põhiseadusliku

14

korrana mõistetakse riigi suveräänsust (st iseseisvust ja sõltumatust), põhiseaduse

aluspõhimõtteid ning põhiseaduslike institutsioonide toimimise olulisi tingimusi.34

Oht avalikule korrale on defineeritud KorS-s. Nimetatud seaduse § 5 lg 1 kohaselt on

korrarikkumine avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse

rikkumine või õigushüve kahjustamine. Tulenevalt sama paragrahvi lõikest 2 on oht

olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada

piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Kui tegemist on

välisriigis asuva Eesti riigi suhtes vaenuliku isiku, institutsiooni või ühendusega, on

põhjendatud sätestada muuhulgas ohu esinemise võimalus avalikule või

põhiseaduslikule korrale.

2) Välistatud peab olema olukord, kus usuline ühendus on oma tegevuses juhitud või

põhikirjaliselt, usutunnistuselt või õpetuslikult seotud isikuga, kes toetab sõjalist

agressiooni või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele

või vägivallale. Sätte sõnastamisel on lähtutud KarS-i regulatsioonist, st eelnõus

toodud loetelu on loogilises vastavuses nende tegudega, mis on KarS kohaselt süüteona

kvalifitseeritavad:

- sõjalise agressiooni toetamine (KarS §-d 911 ja 931);

- sõjale üleskutsumine (KarS § 92);

- terrorikuriteole üleskutsumine (KarS § 2372);

- muul viisil relvajõu kasutamisele üleskutsumine (KarS § 92);

- vägivallale üleskutsumine (KarS § 151).

3) Välistatud peab olema olukord, kus usuline ühendus on oma tegevuses juhitud või

põhikirjaliselt, usutunnistuselt või õpetuslikult seotud isikuga, kelle tegevuses on

vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega.

Eelnõu punktiga 3 täiendatakse KiKoS § 4 lõikega 11. Usuühingutele sätestatakse sarnaselt

usuliste ühendustega täiendav piirang ja sõnastuses on lähtutud eelnõu punktis 2 toodust.

Kuivõrd usuühing ei ole oma tegevuses usutunnistusega õpetuslikult seotud, on muudatuse

sõnastuses vastavasisuline erisus. Sättes nimetatud „muudeks dokumentideks“ saavad olla

näiteks asutamisleping, muu leping või tegevust reguleerivad alusdokumendid.

Eelnõu punktiga 4 muudetakse KiKoS § 4 lõike 2 teist lauset, mis sätestab riigiasutuste

vahelise töökorralduse usuühingu põhikirja seaduses sätestatud nõuetele vastavuse

kindlakstegemiseks registritoimingute tegemisel.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt võib usuühingu põhikirja seaduses sätestatud nõuetele vastavuse

kindlakstegemiseks registrit pidav maakohus peatada registrisse kandmise menetluse kuni

kaheks kuuks ning pöörduda seisukoha saamiseks ministeeriumi poole, kelle valitsemisalas on

usuliste ühendustega seotud asjade korraldamine (Siseministeerium), või pädeva asutuse poole

eksperdiarvamuse saamiseks. Eelnõus toodud muudatuse jõustumisel on registripidajal

edaspidi kohustus pöörduda usuühingu põhikirja või muude dokumentide (nt asutamisleping

vm dokumendid, mis vastavalt seadusele või usuühingu enda poolt kandeavalduse lisana

registripidajale esitatakse) seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kindlakstegemiseks

seisukoha saamiseks Siseministeeriumi poole ning nimetatud kohustuse täitmise eesmärgil on

registripidajal võimalus pikendada kandeavalduse läbivaatamise tähtaega kuni kolme kuuni.

34 Vt www.pohiseadus.ee , PS § 129 komm. 4

15

ÄRS § 34 lõike 1 kohaselt peavad registripidajale esitatavas avalduses ja dokumendis olema

märgitud seaduses ettenähtud andmed ning sama seaduse § 41 lõikest 1 tulenevalt ei tee

registripidaja kannet registrisse, kui avaldus või sellele lisatud dokumendid ei vasta seadusele

või on esitatud enne seaduses lubatud aega või pärast seaduses ettenähtud tähtaega. ÄRS § 41

lõike 5 alusel võib registripidaja erilist kontrollimist vajavate asjaolude puhul kandeavalduse

läbivaatamise tähtaega pikendada kuni kolme kuuni.

Eelnõus toodud muudatuse sõnastamisel on lähtutud ÄRS regulatsioonist, st et kandeavalduse

lahendamisel menetlust ei peatata, vaid registripidajal on õigus pikendada avalduse

läbivaatamise tähtaega. Võrreldes kehtiva seadusega on senise kahekuulise menetluse

peatamise asemel samataoliselt ÄRS-s tooduga registripidajal õigus pikendada kandeavalduse

läbivaatamise tähtaega kuni kolme kuuni.

Lisaks eeltoodule tuuakse muudatuse jõustumisel seni KiKoS § 17 lõikes 3 sätestatud lühend

määratlusele „registripidaja“ KiKoS § 4 lõike 2 teise lausesse.

Eelnõu punktiga 5 tunnistatakse KiKoS § 5 lõige 2 kehtetuks. KiKoS § 5 pealkirja kohaselt

on kõnealuses paragrahvis sätestatud usulise ühenduse õigusvõimet puudutav regulatsioon.

Samas KiKoS § 5 lõikes 2 on toodud usulise ühenduse põhikirja puudutav erisäte. Arvestades,

et nõuded usulise ühenduse põhikirjale on sätestatud kehtiva seaduse §-s 12 ning käesoleva

eelnõuga muudetakse sisuliselt § 5 lõikes 2 toodut, on põhjendatud ühenduse põhikirjaga

seonduv viia seaduses temaatiliselt õigesse kohta. Vastavasisuline muudatus on toodud eelnõu

punktis 8.

Eelnõu punktiga 6 muudetakse KiKoS § 7 lõike 1 esimest lauset.

Selles sättes on toodud nõuded, millele usulise ühenduse nimi peab vastama. Eelnõuga

täiendatakse loetelu tingimusega, et usulise ühenduse nimi ei või näida teisi usulisi ühendusi

nende tahet omamata usutunnistuselt ühendavana. Kehtivas seaduses on muuhulgas lähtutud

mittetulundusühingutele kehtestatud nime regulatsioonist, sh loetletud ka nõue, mille kohaselt

ei tohi olla nimi eksitav ühingu eesmärgi ega ulatuse osas. Eelnõus toodud muudatusega

sätestatakse sõnaselgelt, et usulisel ühendusel ei ole võimalik valida sellist nime, mida võib

lugeda kõiki teatud usklikkonna või teatud usundi usklikke hõlmavaks. Näidetena nimedest,

mida ei ole registrisse kantud ning mida katab senisest sõnaselgemalt eelnõus toodud

regulatsioon, võib siinjuures tuua nimekuju „Eesti Kristlik Kirik“ ja „Eesti Muftyat Kogudus“.

Eelnõu punktiga 7 täiendatakse KiKoS § 7 lõikega 11, mille kohaselt võib koguduste liidu

nimes sisalduda registrisse kantud kiriku nimi, kui see võimalus tuleneb kiriku põhikirjast või

koguduste liidu ja kiriku vahel sõlmitud lepingust.

Uus lõige annab täiendava võimalusena usulise ühenduse ühe alaliigi, s.o koguduste liidu,

kasutamiseks kogudusi ühendava organisatsioonina. Muutmata koguduste liidu üldist

definitsiooni, mis tuleneb KiKoS § 2 lõikest 4, on toodud seadusesse võimalus siduda

koguduste liit kas põhikirja või lepingu alusel ühe juba registrisse kantud kirikuga, mis annab

ühtlasi võimaluse kasutada koguduste liidu nimes ka selle kiriku nime, kellega ta on

põhikirjaliselt või lepinguliselt seotud. Kehtiv seadus sellenimelise koguduste liidu registrisse

kandmist ei võimaldaks.

Eelnõu punktis 8 toodud muudatus on seotud eelnõu punktidega 2 ja 5.

16

KiKoS § 12 täiendatakse lõikega 11 ja tuuakse kehtiva seaduse § 5 lõikes 2 toodu temaatiliselt

õigesse kohta. Muudatusega täiendatakse seni kehtinud regulatsiooni viitega KiKoS § 3

lõikele 21. Muudatuse jõustumisel võib usulise ühenduse põhikirjas ette näha erisusi

mittetulundusühingute seaduses liikmete ja juhtimise kohta sätestatust, kui need tulenevad

usulise ühenduse ajalooliselt väljakujunenud õpetusest ja struktuurist ning erisused on

kooskõlas käesoleva seaduse paragrahvi 3 lõikes 21 sätestatuga.

Muudatuse sõnastamisel on kehtiva § 5 lõikega 2 võrreldes asendatud sõna „liikmeskond“

sõnaga „liikmete“. "Liikmeskond" on määratlemata õigusmõiste ja arvestades, et sättes on

toodud viide MTÜS-ile, on sõnastus viidud nimetatud seaduses tooduga kooskõlla.

KiKoS § 12 täiendatakse lõikega 12, tulenevalt eelnõu punktis 2 kajastatud muudatusest.

Kehtiva seaduse § 12 lõikes 1 on kehtestatud andmete loetelu, mida usulise ühenduse põhikiri

peab sisaldama. Arvestades eelnõus toodud KiKoS muutmise eesmärki sätestatakse usulise

ühenduse põhikirja puudutava nõudena, et põhikirjaliste kohustuslike andmetega seotud otsuse

tegemist või otsuse tegemisel osalemist ei või põhikirjaga anda välisriigis asuvale isikule,

institutsioonile või ühendusele, kes kujutab ohtu avalikule või põhiseaduslikule korrale Eestis,

toetab sõjalist agressiooni, kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu

kasutamisele või vägivallale või kes on oma tegevuses vastuolus rahvusvahelise õiguse

üldtunnustatud põhimõtetega.

Eelnõu punktiga 9 muudetakse KiKoS § 14 lõiget 1, mis sätestab riigiasutuste vahelise

töökorralduse usulise ühenduse seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kindlakstegemiseks.

Muudatus on oma sisult samataoline eelnõu punktis 4 tooduga.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt võib registrit pidava maakohtu esimees usulise ühenduse

seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kindlakstegemiseks peatada registrisse kandmise

menetluse kuni kaheks kuuks ning pöörduda seisukoha saamiseks ministeeriumi poole, kelle

valitsemisalas on usuliste ühendustega seotud asjade korraldamine, või pädeva asutuse poole

eksperdiarvamuse saamiseks. Eelnõus toodud muudatuse jõustumisel on registripidajal

edaspidi kohustus pöörduda usulise ühenduse seaduses sätestatud nõuetele vastavuse

kindlakstegemiseks seisukoha saamiseks Siseministeeriumi poole ning nimetatud kohustuse

täitmise eesmärgil on registripidajal võimalus pikendada kandeavalduse läbivaatamise tähtaega

kuni kolme kuuni.

KiKoS § 14 lõike 2 kohaselt ei kanna registripidaja usulist ühendust registrisse, kui usulise

ühenduse põhikiri või muud dokumendid ei vasta seaduse nõuetele ning kui usulise ühenduse

tegevus kahjustab avalikku korda, tervist, kõlblust või teiste inimeste õigusi ja vabadusi.

Arvestades, et usuline ühendus on eriliigiline juriidiline isik, on põhjendatud usulise ühenduse

seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kindlakstegemiseks igakordselt küsida seisukoht

ministeeriumilt, kelle valitsemisalas on usuliste ühendustega seotud asjade korraldamine.

Eelnõus toodud muudatuse sõnastamisel on lähtutud ÄRS regulatsioonist, st et kandeavalduse

lahendamisel menetlust ei peatata, vaid registripidajal on õigus pikendada avalduse

läbivaatamise tähtaega. Võrreldes kehtiva seadusega on senise kahekuulise menetluse

peatamise asemel samataoliselt ÄRS-s tooduga registripidajal õigus pikendada kandeavalduse

läbivaatamise tähtaega kuni kolme kuuni.

Siseministeeriumi igakordne kaasamine usuliste ühenduste registrimenetlustesse tagab

suurema kindluse, et nimetatud ühendustega seotud registrikanded on vastavuses KiKoS

17

nõuetega, kuivõrd Siseministeeriumil selle valdkonnaga seotud valitsusasutusena on olemas

vajalik ekspertteave seisukohtade andmiseks.

Eelnõu punktis 10 sisalduv KiKoS § 15 täiendamine lõikega 5 on seotud eelmises punktis

nimetatud muudatusega. Täiendusest tulenevalt kohaldab registripidaja registrisse kantud

andmete muutmise avalduse läbivaatamisel KiKoS §-s 14 sätestatud regulatsiooni, st et

registriandmete (nt usulise ühenduse nimi, põhikiri, juhatuse liikmete koosseis) muutmisel

tuleb registripidajal järgida samu nõudeid kui esmakordsel usulise ühenduse registrisse

kandmisel.

Eelnõu punktiga 11 tunnistatakse KiKoS § 17 lõige 3 kehtetuks. Muudatus on seotud

eelnõu punktis 4 tooduga. Kehtiva seaduse § 17 lõikes 3 on sätestatud, et usuliste ühenduste

registrit peab Tartu Maakohtu registriosakond ning ühtlasi on toodud lühend määratlusele

„registripidaja“. Eelnõu punktis 4 toodud muudatuse jõustumisel tuuakse kõnealune lühend

KiKoS § 4 lõike 2 teises lauses. Arvestades, et KiKoS § 17 lõike 1 kohaselt on usuliste

ühenduste register mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri osa, mille suhtes kohaldatakse

mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri kohta õigusaktides sätestatut, kui KiKoS-st ei

tulene teisiti, ning MTÜS § 75 lõikest 2 tulenevalt peab mittetulundusühingute ja sihtasutuste

registrit Tartu Maakohtu registriosakond, tunnistatakse KiKoS § 17 lõige 3 kehtetuks.

Eelnõu punktiga 12 muudetakse KiKoS § 20 lõiget 2.

Muudatus on tingitud ühelt poolt asjaolust, et VMS-s ei kasutata enam mõistet „tööluba“.

Teisalt on KiKoS § 20 lõikes 2 siiani puudunud viide sellele, et välismaalasest vaimulik võib

Eestis viibida ja töötada ka viisa alusel. Seetõttu on õigusselguse huvides toodud muudetavasse

lõikesse ka mõiste „viisa“.

Eelnõu punktiga 13 täiendatakse KiKoS 20 lõigetega 3 ja 4.

Lõike 3 sisuks on sätestada seaduses selgesõnaliselt, kes ei saa olla usulise ühenduse

vaimulikuks. Nende piirangute kehtestamise eesmärk lähtub käesoleva seaduse üldistest

eesmärkidest, milliseid on käsitletud seletuskirjas eespool.

Juba praegu kehtivas regulatsioonis lähtutakse põhimõttest, et vaimulikul peab Eestis

viibimiseks ja vaimuliku ülesannete täitmiseks olema õiguslik alus, millest tulenevalt saab

asuda seisukohale, et vaimulikuks ei saa olla isik, kes ei vasta Eestis õiguslikul alusel viibimise

nõuetele. Lõige 3 toob sisse täiendavad kriteeriumid, pidades konkreetsemalt silmas ohtu

avalikule või põhiseaduslikule korrale või riigi julgeolekule laiemalt. Uue lõike punkt 2

kohaldub välismaalase suhtes ning see on sõnastatud VMS-s kehtestatud regulatsioonist

lähtuvalt. Olukorras, kus riik ei ole eelnõus kirjeldatud alustel lubanud välismaalasel riigis

viibimist seadustada, ei saa olla lubatav, et samadele alustele vastav isik saab olla vaimulikuks

Eestis registreeritud usulises ühenduses.

Lõike 4 vajalikkus on tõusetunud praktikas esile kerkinud juhtumitest, mis on puudutanud

näiteks nii islamikogukonda (mufti tiitli kasutamine) kui mõnda kristlikku usulist ühendust (sh

on kasutatud vaimuliku tiitlit, mis on olemuslikult omane väga pika ajalooga mittekristlikule

usulisele ühendusele). Vaimuliku tiitleid on kasutatud analoogilistel juhtudel ka omakasu

eesmärkidel.

18

Kujunenud olukorda, kus isikud kasutavad eksitavaid vaimuliku tiitleid, on mõistlik lahendada

analoogiliselt KiKoS § 7 lõikega 3, mis annab usulisele ühendusele võimaluse huvide

kahjustamise korral nõuda oma nime õigustamatu kasutamise lõpetamist ja kasutamisega

tekitatud kahju hüvitamist. Sarnane regulatsioon on ka KiKoS § 21 lõikes 2, mis näeb ette aluse

samasuguse nõude esitamiseks vaimuliku teenistusriietuse õigustamatu kasutamise puhul.

Eelnõu punktiga 14 lisatakse usulise ühenduse juhatuse liikmele samasugune piirang, nagu

eelnõu punktis 13 usulise ühenduse vaimuliku suhtes. Paljude usuliste ühenduste põhikirjadest

tulenevalt kuuluvad vaimulikud usulise ühenduse juhatusse ametikohajärgselt, mistõttu on

põhjendatud need piirangud kehtestada samalaadsetena. Käesolevas sättes kehtivad need

piirangud mõistagi kõigi juhatuse liikmete, mitte vaid juhatusse kuuluvate vaimulike suhtes.

Sarnaselt eelnõu punkti 13 selgituses toodule, on muudatuse sõnastamisel lähtutud VMS-s

sätestatud regulatsioonist. Olukorras, kus riik ei ole eelnõus kirjeldatud alustel lubanud

välismaalasel riigis viibimist seadustada, ei saa olla lubatav, et samadele alustele vastav isik

saab olla juhatuse liikmeks Eestis registreeritud usulises ühenduses.

Kuivõrd usulise ühenduse juhatuse liikmete andmed kuuluvad tulenevalt KiKoS § 15 lg 1 p-st

5 registrisse kantavate andmete hulka, kohaldab registripidaja juhatuse liikme seaduses

sätestatud nõuetele vastavuse kindlakstegemisel KiKoS § 14 lõiget 1 ja § 15 lõiget 5.

Juhul kui esinevad KiKoS § 23 lõikes 21 nimetatud asjaolud ning usuline ühendus ei vii oma

juhatuse koosseisu kooskõlla KiKoS-s sätestatuga, saab ministeerium, kelle valitsemisalas on

usuliste ühendustega seotud asjade korraldamine, nõuda usuliselt ühenduselt oma tegevuse

kooskõlla viimist seadusega. Kui usuline ühendus seda ei tee, pöördub ministeerium ÄRS § 52

alusel registripidaja poole teatega registriandmete ebaõigsuse kohta. Registripidaja saab teha

kande ÄRS § 53 alusel. Samuti võib registripidaja ÄRS § 58 lg 1 p 2 alusel (kui juhatuse

koosseis ei vasta seaduse nõuetele) algatada usulise ühenduse sundlõpetamise.

Eelnõu punkt 15 on seaduse rakendussäte.

Usulistele ühendustele ja usuühingutele antakse tähtaeg põhikirja, juhatuse koosseisu ja

tegevuse kooskõlla viimiseks KiKoS-es tehtavate muudatustega.

Usulised ühendused ja usuühingud peavad põhikirjade ja juhatuse koosseisude muutmiseks

kokku kutsuma oma juhtorganid. Juhtorganite kogunemiseks ja otsuste langetamiseks tuleb

seadusega anda mõistlik aeg ning teisalt on oluline, et usuliste ühenduste ja usuühingute

põhikirjaline tegevus saaks viidud seadusega vastavusse, arvestades käesoleva seadusega

taotletavaid eesmärke, nii kiiresti kui võimalik. Eeltoodust tulenevalt on selleks tähtajaks kaks

kuud pärast seaduse jõustumist.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõuga ei võeta üle Euroopa Liidu õigust. Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.

19

6. Seaduse mõjud

Seadusel puuduvad mõjud majandusele, elu- ja looduskeskkonnale, regionaalarengule ning

kohaliku omavalitsuse korraldusele.

6.1. Täiendavad nõuded usuliste ühenduste ja usuühingute tegevusele

6.1.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

Sihtrühm: usulised ühendused ja usuühingud ning nende liikmed. Usuliste ühenduste registrisse

on 27.02.2024 seisuga kantud kokku 610 usulist ühendust, sh kogudusi 580 (kirikutesse

kuuluvaid kogudusi 350, koguduste liitudesse kuuluvaid kogudusi 139 ja üksikkogudusi 91),

kloostreid 8 (sh kirikutesse kuuluvaid kloostreid 7 ja üksikkloostreid 1), kirikuid 11, koguduste

liite 9 ja välislepingu alusel tegutseva kiriku institutsioone 2.

Rahva ja eluruumide loenduse andmetel, mis toimus 2021. aasta lõpust kuni 2022. aasta

alguseni, pidas Eesti vähemalt 15-aastastest elanikest mõnda usku omaks 29%. Õigeusklike

osatähtsus oli 16% rahvastikust ning luterlasi oli 8%.35

Usuühingud on mittetulundusühingutena kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste

registrisse ning nende kohta ei peeta eraldi statistikat. Nende kandeavalduste puhul hindab

registripidaja igal konkreetsel juhul, kas tegemist on usuühinguga, ning kui on, siis

kohaldatakse vastavalt KiKoS-st tulenevaid nõudeid. Arvestades usuühingute tegevusalade

määratlust võib eeldada, et nende füüsilistest isikutest liikmeskond ei välju isikuliselt sellest

osast elanikkonnast, kes on seotud usuliste ühendustega (st et isikud, kes on usuühingute

liikmed, kuuluvad eelduslikult rõhuvas enamuses ka mõne usulise ühenduse liikmeskonda).

Sihtrühma võib seega lugeda, kuivõrd see küündib umbes ühe kolmandikuni rahvastikust,

suureks.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on keskmine. Praegu registrisse kantud usulisi ühendusi,

kelle puhul võib esialgse hinnangu kohaselt tuvastada mittevastavust KiKoS § 3 uuele lõikele

21, on alla 50. Nende liikmeskonda võib endid lugeda kuuluvat ca 10% rahvastikust.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Kui ülalnimetatud usulised ühendused viivad

oma põhikirja ja tegevuse vastavusse seaduses sätestatuga ning kui selliste usuliste ühenduste

asutamine on tulevikus välistatud, on muudatused nii kollektiivse kui individuaalse

usuvabaduse realiseerimise seisukohalt positiivsed.

6.1.2. Mõju riigi julgeolekule

Sihtrühm: Sihtrühmaks on kogu riigi elanikkond. Seega on sihtrühm suur.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on oluline. Riigikogu on oma 06.05.2024 avalduses

märkinud, et Moskva patriarhaadi üleskutsed kätkevad endas ohtu Eesti julgeolekule ja

püsimisele, seejuures otsest ohtu avalikule ja põhiseaduslikule korrale Eestis.

35 Statistikaameti 02.11.2022 pressiteade - https://www.stat.ee/et/uudised/rahvaloendus-usku-omaks-pidavate-

inimeste-osakaal-pusib-muutumatuna-oigeusk-jatkuvalt-levinuim

20

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Kui usulised ühendused, kelle puhul on

tuvastatav mittevastavus KiKoS § 3 uuele lõikele 21, ja usuühingud, kelle puhul on tuvastatav

mittevastavus KiKoS § 4 uuele lõikele 11, viivad oma põhikirja ja tegevuse vastavusse seaduses

sätestatuga ning kui selliste usuliste ühenduste ja usuühingute asutamine on tulevikus

välistatud, on mõju riigi julgeolekule positiivne.

6.1.3. Mõju riigiasutuste töökorraldusele

Sihtrühm: Tartu Maakohtu registriosakonna teenistujad ja Siseministeeriumi ametnikud.

Sihtrühm on väike.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väike. Registrisse kantud usulisi ühendusi ja usuühinguid,

kellel tuleks esitada registripidajale avaldused põhikirjade muutmiseks, on hinnanguliselt

vähem kui 50. Siseministeeriumil tuleb nende dokumentide kohta anda seisukoht. Uute usuliste

ühenduste ja usuühingute hulk, kelle puhul võiksid ilmneda KiKoS § 3 lõikes 21 või § 4 lõikes

11 nimetatud asjaolud, aga kes esitavad avalduse registrisse kandmiseks, ei ole prognoositav,

kuid võib eeldada, et selliste avalduste esitamine pärast seaduse jõustumist on pigem

vähetõenäoline. Siiski on kohustus registripidajal ja Siseministeeriumil vaadata üle kõik

avaldused, silmas pidades ka eelpoolnimetatud sätete sisu. See on tavapärane tegevus ning ei

lisa märkimisväärselt täiendavat töökoormust.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Ei ole prognoositav, et KiKoS-sse lisanduvad

uued sätted võiksid märkimisväärselt suurendada registrimenetluste arvu.

6.2. Täiendavad nõuded usuliste ühenduste vaimulikele ja juhatuse liikmetele

6.2.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

Sihtrühm: usulised ühendused ja nende liikmed. Usuliste ühenduste registrisse on 27.02.2024

seisuga kantud kokku 610 usulist ühendust, sh kogudusi 580 (kirikutesse kuuluvaid kogudusi

350, koguduste liitudesse kuuluvaid kogudusi 139 ja üksikkogudusi 91), kloostreid 8 (sh

kirikutesse kuuluvaid kloostreid 7 ja üksikkloostreid 1), kirikuid 11, koguduste liite 9 ja

välislepingu alusel tegutseva kiriku institutsioone 2.

Rahva ja eluruumide loenduse andmetel, mis toimus 2021. aasta lõpust kuni 2022. aasta

alguseni, pidas Eesti vähemalt 15-aastastest elanikest mõnda usku omaks 29%. Õigeusklike

osatähtsus oli 16% rahvastikust ning luterlasi oli 8%.36

Sihtrühma võib seega lugeda, kuivõrd see küündib umbes ühe kolmandikuni rahvastikust,

suureks.

Mõju ulatus on keskmine. Praegu registrisse kantud usulisi ühendusi, kelle puhul võib esialgse

hinnangu kohaselt tuvastada mittevastavust KiKoS § 20 uuele lõikele 3 või § 23 uuele lõikele

21, on küll mõned üksikud, kuid nende liikmeskonda võib endid lugeda kuuluvat ca 10%

rahvastikust. Uute nõuete kehtestamine omab preventiivset mõju, et usuliste ühenduste

vaimulikkonda ja juhatuse liikmete hulka ei saaks tulevikus kuuluma isikud, kes ei vasta KiKoS

nõuetele.

36 Statistikaameti 02.11.2022 pressiteade - https://www.stat.ee/et/uudised/rahvaloendus-usku-omaks-pidavate-

inimeste-osakaal-pusib-muutumatuna-oigeusk-jatkuvalt-levinuim

21

Mõju esinemise sagedus on väike. Praegu registrisse kantud usulisi ühendusi, kelle puhul võib

esialgse hinnangu kohaselt tuvastada mittevastavust KiKoS § 20 uuele lõikele 3 või § 23 uuele

lõikele 21, on mõned üksikud. Saab pidada pigem vähetõenäoliseks, et usulised ühendused

võiksid pärast seaduse jõustumist võtta oma vaimulike hulka või valida juhatuse liikmeteks

isikuid, kes ei vasta KiKoS nõuetele.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Kui ülalnimetatud usulised ühendused viivad

oma vaimulikkonna ja juhatuse koosseisud vastavusse seaduses sätestatuga ning kui selliste

vaimulike ametissesaamine või juhatuse liikmete valimine on tulevikus välistatud, on

muudatused positiivsed.

6.2.2. Mõju riigi julgeolekule

Sihtrühm: Sihtrühmaks on kogu riigi elanikkond. Seega on sihtrühm suur.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on keskmine. Riigikogu on oma 06.05.2024 avalduses

märkinud, et Moskva patriarhaadi üleskutsed kätkevad endas ohtu Eesti julgeolekule ja

püsimisele, seejuures otsest ohtu avalikule ja põhiseaduslikule korrale Eestis. Praegu registrisse

kantud usuliste ühenduste, kelle puhul võib esialgse hinnangu kohaselt tuvastada mittevastavust

KiKoS § 20 uuele lõikele 3 või § 23 uuele lõikele 21, liikmeskonda võib endid lugeda kuuluvat

ca 10% rahvastikust.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Kui ülalnimetatud usulised ühendused viivad

oma vaimulikkonna ja juhatuse koosseisud vastavusse seaduses sätestatuga ning kui selliste

vaimulike ametissesaamine või juhatuse liikmete valimine on tulevikus välistatud, on mõju riigi

julgeolekule positiivne.

6.2.3. Mõju riigiasutuste töökorraldusele

Sihtrühm: Tartu Maakohtu registriosakonna teenistujad ja Siseministeeriumi ametnikud.

Sihtrühm on väike.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väike. Registrisse kantud usulisi ühendusi, kellel tuleks

esitada registripidajale avaldused juhatuse koosseisude muutmiseks, on hinnanguliselt mõned

üksikud. Siseministeeriumil tuleb nende dokumentide kohta anda seisukoht. Uute usuliste

ühenduste hulk, kelle puhul võiksid ilmneda KiKoS § 23 lõikes 21 nimetatud asjaolud, aga kes

esitavad avalduse sellise juhatuse liikme registrisse kandmiseks, ei ole prognoositav, kuid võib

eeldada, et selliste avalduste esitamine pärast seaduse jõustumist on pigem vähetõenäoline.

Siiski on kohustus registripidajal ja Siseministeeriumil vaadata üle kõik avaldused, silmas

pidades ka eelpoolnimetatud sätte sisu. See on tavapärane tegevus ning ei lisa märkimisväärselt

täiendavat töökoormust.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Ei ole prognoositav, et KiKoS-sse lisanduv uus

säte võiks märkimisväärselt suurendada registrimenetluste arvu.

22

6.3. Usuliste ühenduste ja usuühingute registrimenetluse muudatused

6.3.1. Mõju riigiasutuste töökorraldusele

Sihtrühm: Tartu Maakohtu registriosakonna teenistujad ja Siseministeeriumi ametnikud.

Sihtrühm on väike.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väike. Arvestades usuliste ühenduste ja usuühingute ning

nendega seotud võimalike kandeavalduste arvu kalendriaastas ei suurenda nende edastamine

Siseministeeriumile seisukoha andmiseks oluliselt registriosakonna teenistujate töökoormust

ühe teenistuja kohta. Siseministeeriumi jaoks, mille ülesandeks on ka siiani olnud mh

järelevalve KiKoS järgimise üle usuliste ühenduste ja usuühingute poolt, ei tähenda

seisukohtade andmine registripidajale märkimisväärset töökoormuse kasvu.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Pigem saab eeldada, et Siseministeeriumi

igakordne kaasamine usuliste ühenduste ja usuühingute registrimenetlustesse tagab suurema

kindluse, et nimetatud ühendustega seotud registrikanded on vastavuses KiKoS nõuetega,

kuivõrd Siseministeeriumil selle valdkonnaga seotud valitsusasutusena on olemas vajalik

ekspertteave seisukohtade andmiseks.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused,

eeldatavad kulud ja tulud

Kohalikel omavalitsustel ei ole puutumust seaduse rakendamisega.

Seaduse rakendamine ei too riigiasutustele kaasa koosseisude suurendamist, uute ameti- või

töökohtade loomist ega ümberkorraldusi asutuste tegevuses. Samuti ei kaasne seaduse

rakendamisega IT-arendusi ega sellega seotud täiendavaid kulusid.

Muudatustega, mis on nimetatud eelnõu punktides 4, 9 ja 10, kaasneb registripidaja jaoks

kohustus edastada ministeeriumile, kelle valitsemisalas on usuliste ühendustega seotud asjade

korraldamine (Siseministeeriumile), usuliste ühenduste ja usuühingute kandeavaldus ja sellega

seotud dokumendid, kuid arvestades nimetatud ühenduste ja nendega seotud võimalike

kandeavalduste arvu kalendriaastas ei suurenda see oluliselt registriosakonna teenistujate

töökoormust ühe teenistuja kohta ega tähenda seega täiendavaid kulusid menetluste

läbiviimisele, sh töötasukulude näol.

Siseministeerium korraldab eelnõu punktides 4, 9 ja 10 nimetatud seisukohtade andmise

registripidajale olemasoleva töökorralduse, ametiülesannete jaotuse ja töötasufondi raames.

Eeltoodut arvestades ei too seaduse rakendamine kaasa täiendavaid tulusid ega kulusid

riigieelarvele.

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks ei ole vaja kehtestada uusi ega muuta või tunnistada kehtetuks

olemasolevaid rakendusakte.

23

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub põhiseaduse §-s 108 sätestatud üldises korras, kümnendal päeval pärast Riigi

Teatajas avaldamist.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik

konsultatsioon

Eelnõu esitatakse Vabariigi Valitsuse 13. jaanuari 2011. aasta määruse nr 10 „Vabariigi

Valitsuse reglement“ § 6 lõike 1 kohaselt eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu

kooskõlastamiseks ministeeriumitele.

Samuti saadetakse eelnõu arvamuse avaldamiseks Politsei- ja Piirivalveametile,

Kaitsepolitseiametile, Tartu Maakohtule, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Eesti Kirikute

Nõukogule, Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liidule, Taarausuliste ja Maausuliste

Maavalla Kojale ning Eesti Juudiusu Kogudusele.