Kiri

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Riigikantselei

[email protected]

Stenbocki maja Rahukohtu 3

15161, Tallinn

Teie 19.12.2023 nr 2-5/23-02418,

12.14.1/23-0496/-1T

Meie 22.03.2024 nr 6-1/5133-2

Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu pakettreiside ja seotud

reisikorraldusteenuste direktiivi muudatuste

kohta

Esitame Vabariigi Valitsuse istungile Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenuste direktiivi muudatuste kohta.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Tiit Riisalo

majandus- ja infotehnoloogiaminister

Lisad: 1) seletuskiri Vabariigi Valitsuse otsuse juurde „Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenuste direktiivi muudatuste kohta“;

2) protokolliline otsus;

3) Lisa 1 Kaasamise käigus esitatud märkuste arvestamise tabel.

Evelin Tõnisson

625 6353 [email protected]

1

Lisa 1. Kaasamistabel Eesti seisukohtade koostamise juurde pakettreiside direktiivi (EL)

2015/2302, et tõhustada reisijate kaitset ning lihtsustada ja selgitada direktiivi teatavaid

aspekte, muutmise eelnõu kohta

Sisu Arvestatud/ mittearvestatud

Eesti Turismi- ja Reisifirmade Liit

1) Pakettreisi ja SRT mõistete muutmine

a) Muudatustega laiendatakse pakettreisi määratlust selliselt,

et seotud reisikorraldusteenuste (SRT) osaks oleva

„müügikoha ühekordse külastamise käigus“ ostetavad eri

liiki reisiteenused muutuvad edaspidi pakettreisi osaks.

Nimetatud muudatusega kaotatakse tänaste reisivahendajate

(reisibüroode) tootevalikust üks nende olulisim tootegrupp –

SRT’d. Kuivõrd reisivahendajad ei ole ise reisiteenuste

osutajad ja peavad nad antud muudatuse tõttu lõpetama

SRT’de pakkumise.

Mõistame, et komisjon soovib suunata reisivahendajaid

müüma SRT’de asemel pakettreise, kuid eluliselt ei ole see

võimalik, sest pakettreiside müük eeldab väga mahukat

ettevalmistustööd. Üksikute reisiteenuste valikus on

tuhandeid ja tuhandeid reisiteenuseid üle maailma. Nende

kombineerimine pakettreisiks reisija valiku järgi, olukorras

kus reisijal on vaja vaid loetud päevade möödudes reisile

minna, ei ole lihtsalt eluliselt võimalik või on siis

ebamõistlikult töömahukas, rahaliselt kulukas ja vastutuse

tõttu reisiettevõtjale vastuvõetamatu.

Teenuseosutajad pakuvad turul üksikuid reisiteenuseid -

reisivahendajal peab olema tagatud mõistlik võimalus neid

ka reisijatele vahendada. Kui turul on müügil õunad ja

pirnid, siis on võimalus osta neid kas eraldi või koos aga

mitte kohapeal kokku pandud kohustusliku kompotina.

Kui Euroopa komisjoni ette pandud muudatused jõustuvad,

siis on reisivahendajatel valikuid peamiselt kolm.

1. Üksikute reisiteenuste müügiga jätkamine selliselt, et

reisijal palutakse tulla teist liiki üksikut reisiteenust

ostma 3 tunni möödumisel esimese reisiteenuse

ostmisest.

2. Pakutavate reisiteenuste valiku oluline vähendamine,

selliselt, et eri liiki reisiteenustest oleks võimalik

operatiivselt pakettreise moodustada.

3. Reisiettevõtja tegevuse lõpetamine või loobumine

tarbijate teenindamisest.

Kas kehtestatav 3 tunni reegel muudab reisija jaoks midagi

lihtsamaks ja selgemaks on meie hinnangul vägagi kaheldav,

sest enamikest reisivahendajatest ei saa reisikorraldajaid

mitte kunagi. Tõenäoline lahendus paistab selline, et pärast

üht liiki reisiteenuse ostmist keelatakse reisijal teist liiki

teenuse ostmine kolmeks tunniks ja palutakse jätkata teist

liiki reisiteenuste ostmisega 3 tunni möödudes või siis

soovitatakse tal osta teine reisiteenus teiselt

teenuseosutajalt/lepingupartnerilt.

Arvestatud ja täpsemalt selgitatud

seisukohapunktis 2. Arvestades, et

pakettreisi ja SRT mõisted on täna

võrdlemisi keeruliselt sõnastatud,

mõisted ei ole praktikas piisavalt hästi

rakendunud ja vajalikku selgust

osapooltele loonud, on vajadus nende

mõistete selgemaks muutmise järele

olemas. Samas jagame ka arvamust,

et mõistete muutmisel tuleb otsida

mõistlikku tasakaalu reisijate huvide

ja ettevõtjate kohustuste vahel, et

vältida ettevõtjate kohustuste

põhjendamatut suurenemist. Seetõttu

tuleb edasiste läbirääkimiste käigus

veel õiget tasakaalukohta otsida, kuna

pakettreisi moodustumist 3 tunni

jooksul ostetud erinevatest

reisiteenustest ei ole ettepanekus

piisavalt põhjendatud ning ei ole ka

selge, kuidas see rakenduks praktikas.

2

Euroopa Komisjoni pakutud lahendus tekitab õiguslikke

küsimusi ja vastuolusid. Kui pakettreisi mõistega hõlmatakse

kahe eri liiki reisiteenuse järjestikune müük (3 tunni

jooksul), ei ole reisiettevõtjal võimalik esitada reisijale

nõutud lepingueelset teavet esimese reisiteenuse müümisel.

Nimelt, ei ole esimese reisiteenuse müümisel reisivahendajal

teada, kas reisija soovib osta ka teist reisiteenust ja kui isegi

soovib, siis kas pärast esimese reisiteenuse müüki leiab ta

endale sobiva teist liiki reisiteenuse ning kas sellest tekib

pakettreis. Seega, esimest reisiteenust müües ei tea

reisiettevõtja, mis teenust ta parasjagu reisijale müüb, kas on

see pakettreis või üksik reisiteenus.

Selguse mõttes, kui tarbijale on müüdud õunad ja tarbija

avaldab soovi osta seejärel ka pirne, siis peab ettevõtja

õunad tarbijalt tagasi nõudma, tagastama selle eest makstud

tasu, keetma õunad ja pirnid kokku moosiks, varustama

toote moosile ettenähtud kohustusliku teabega ja määrama

sellele kogumile uue hinna. Kas tarbija moosi ka osta soovib

selgub muidugi siis kui toode on valmis. Võib juhtuda, et

õunad ja pirnid tuleb üksteisest eraldada.

Lepingueelsed ja lepinguga kaasnevad kohustuslikud

teavitamiskohustused on olenevalt teenuse liigist erinevad.

Teenuse hind on samuti erinev, pakettreis on üldjuhul kallim

kui üksik reisiteenus. Pakettreisi müües on üksikute

reisiteenuste hinnad konfidentsiaalsed, sest pakettreisi

müüakse ühtse hinna eest.

Situatsiooni hüpoteetiliselt edasi vaadeldes, tekib ka

küsimus, kuidas tuleb olukord lahendada lepinguõiguse

seisukohast - pakettreisilepingu sõlmimine pärast teist liiki

reisiteenuse müüki 3 tunni jooksul on võimalik ainult sellisel

juhul, kui esimese reisiteenuse lepingut hiljem muudetakse

või see leping lõpetatakse. Vastasel korral jäävad kehtima

kaks erinevat lepingut ühele ja samale teenusele. Euroopa

Komisjoni ettepanekus ei ole nimetatud õiguslikke

vastuolusid ega praktilisi müügireegleid selgitatud.

Internetis (online müük) võivad reisiteenuste järjestikused

broneeringud kaasa tuua pakettreiside moodustumise ilma

reisikorraldajat teavitamata (majutusteenus või muu

reisiteenus vormistatakse teisele nimele, kasutatakse

erinevaid maksemeetodeid jne). Samuti ei pruugi reisijate

endi valikul moodustatud pakettreisid olla teostatavad,

näiteks: lendudevahelised ühendusajad on liiga lühikesed

vms põhjused. Reisikorraldaja ei saa võtta vastutust

pakettreisi eest, mida ta poleks kunagi nõustunud müügiks

pakkuma.

ETFL’i hinnangul peab nii reisijal kui ka reisiettevõtjal

olema õigus lepinguvabadusele. Kui reisija soov on osta

üksikuid eri liiki reisiteenuseid ja reisija teeb ise oma valiku

pakkumises olevate tuhandete reisiteenuste hulgast

(sõlmides lepingu teenuseosutajaga), siis vastavad

reisiteenused peavad ka liigituma üksikteenuste

müügiks/vahendamiseks. Regulatsioon, millega

3

kehtestatakse reisijale piirang teise reisiteenuse ostmiseks ei

ole tarbijasõbralik.

ETFL’i ettepanek on kaotada pakettreisi mõistesse toodud 3

tunni piirang teist liiki reisiteenuste ostmiseks.

b) SRT mõiste muutmine toob Eestis ilmselgelt kaasa

siseturismi pakkumiste arvu vähenemise. Kui ettevõtjatele

muutub oluliselt kallimaks ja keerulisemaks oma

põhitoodetele lisandväärtuse pakkumine, siis väljendub see

ettevõtja huvi kadumises, siseturismi vähenemises ja

lõppkokkuvõttes ettevõtluse suretamises, millest tarbija ei

võida. Oleme veendunud, et kõne all olev muudatus ei ole

ühestki suunast vajalik ja siin peab olema võimalus

siseriiklikeks eranditeks. Tarbija ei vaja selles aspektis

täiendavad kaitset. ETFLil ei ole infot juhtumite kohta

viimase kümne aasta jooksul, kus siseturismi pakkuja

(näiteks majutusasutus) on jätnud ettemaksud reisijatele

tagastamata. Teisalt, kas niigi järelevalvega koormatud

TTJAle on vaja andja juurde sadu kontrollitavaid

majutusettevõtjaid, kes suudavad ärajäänud reisiteenuste eest

ettemaksud õigeaegselt tagastada.

ETFL on veendunud, et muudatus ei tee tarbijatele ja

ettevõtjatele elu paremaks, pigem vastupidi. Mittevajaliku

muudatuse tõttu kaob suur osa teenused, pakutavad teenused

muutuvad kallimaks, kõigil turuosalistel kasvab töömaht,

kulubaas, kaovad töökohad, jne.

2. Pakettreiside ettemaksude võtmise piirang (art 5a)

Muudatuses märgitakse, et ettemaks ei või olla suurem kui

25% paketi hinnast, välja arvatud juhul, kui reisikorraldajatel

tekivad kulud, mis õigustavad suuremat ettemakset, näiteks

seetõttu, et nad peavad tasuma lennufirmale ettemaksuna

kogu piletihinna. Samuti täpsustatakse, et reisikorraldajad ei

või nõuda kogusummat varem kui 28 päeva enne paketi

algust.

Reisikorraldajate poolt võetud ettemaksud ei ole ise selleks

tegelikuks põhjuseks, miks üksikutes olukordades on need

jäänud reisijatele osaliselt tagastamata. Reisikorraldajad

kasutavad ettemaksude võtmist valdavalt selleks, et tasuda

teenuseosutajatele broneeritud reisiteenuste eest. See on

vajalik, et reisija soovitud broneeringud ja teenused oleks

talle tagatud ja kinnitatud. Nimetatu on otseselt reisija

huvides. Teenuseosutajad, näiteks lennufirmad nõuavad

ettemaksu kogu teenuse hinna ulatuses st. lennupiletit ei saa

broneerida selliselt, et 6 kuud ette tasub reisija lennupileti

hinnast üksnes 25% ja siis ülejäänud osa 28 päeva enne reisi

algust. Lennupileti eest peab tasuma selle

broneerimisel/lepingu sõlmimisel 100% olenemata sellest,

kas see on ostetud 10 kuud või 20 päeva ette.

Tõenäoliselt tekitab selline Euroopa Komisjoni ettepanek

reisijatele kohustuse tasuda pakettreisi eest vaid kahes osas

25% ja 75%. Kaob reisijate võimalus maksta reisiteenuste

eest näiteks viiel või enamal korral maksegraafiku alusel.

Muudatusega saavutatakse negatiivne tulemus, mis mõjutab

kõige rohkem neid reisijaid, kes planeerivad oma reisitasu

Arvestatud osaliselt ja selgitatud

täpsemalt seisukohapunktis nr 6. Eesti ei näe vajadust piirata reisijatelt

ettemaksude nõudmist, arvestades

tänaseis reisisektori turupraktikaid

ning kehtiva regulatsiooniga juba

tagatud ja uusi kavandatavaid

kaitsemehhanisme. Reisijate kaitse

tõhusust suurendavad juba teised

ettepanekus toodud lisameetmed nagu

vautšerid, ettevõtjatevaheliste suhete

täpsem reguleerimine, aga ka

täiendavad nõuded

maksejõuetusvastase kaitse

tõhustamiseks. Seetõttu enne

täiendavate piirangute seadmist tuleks

hinnata, kas teised reisijate

kaitsemeetmed kogumis ei ole juba

piisavalt tõhusad. Igal juhul peavad

mistahes piirangud olema vajalikud,

eesmärgipärased, proportsionaalsed

ja ka eluliselt rakendatavad.

Lisaks selgitame, et ka tsiviilõiguse

üldiste põhimõtete kohaselt, st ka

teiste lepingute puhul, kaasneb

reeglina vastutus kolmanda isiku eest

juhul, kui lepingupool kasutab

4

maksmist rahaliselt pikema perioodi ette ehk majanduslikult

haavatavamaid reisijaid/tarbijaid. Piirang tõstab pakettreisi

hindu, nõrgestab reisikorraldajate likviidsust ega too üldiselt

kaasa maksejõuetuse kaitse kulude vähenemist.

Euroopa Komisjon paneb ette, et ettemaksu piirang on

paindlik ehk kui reisikorraldajal on vaja lennupileti eest

tasuda suurem ettemaks, saab ta nõuda reisijalt suurema

ettemaksu, kui see on põhjendatud. Tekib küsimus, kuidas

mõistab Euroopa Komisjon reisiteenuste hinnastamist.

Teatavasti on pakettreis teenuste kogum, mida müüakse

ühtse lõpphinnaga, st müüja ei pea näitama ära eraldi

üksikute teenuste hindasid, mis on reeglina

konfidentsiaalsed. Kui reisikorraldajal on vaja tasuda

lennupileti eest vedajale ettemaksu rohkem kui 25%

pakettreisi hinnast, siis peab ta avaldama reisijale lennupileti

hinna, mis on konfidentsiaalne. Sama kehtib teiste

reisiteenuste puhul, mis eeldavad suuremat ettemaksu üle

25% pakettreisi hinnast. Eeltoodud aspektist lähtuvalt on

kavandatav paindlik ettemaksupiirang reisikorraldajale

algusest peale kasutu, sest reisikorraldaja ei saa avaldada

üksiku teenuse hinda.

Pakettreisijate ettemaksed on juba maksejõuetuse eest 100%

kaitstud (praeguse PTD artiklid 17 ja 18), samas kui

reisiteenuse osutajad võttes vastu ettemaksu täies ulatuses

(nt lennupilet), ei pea üldse mitte mingisuguses osas

ettemakseid tagama. Ka siin tuleks pigem mõelda reisijate

kaitsmisele kogu reisiteenuste väärtusahela ulatuses alates

teenuseosutajatest.

Arvestades, et reisikorraldajad peavad andma erinevaid

tagatisi – eelkõige 100% ettemaksude tagatis TTJA’le, kaitse

IATA’le maksejõuetuse eest eraldiseisvate lendude

müümisel, krediitkaardifirmadele tagatised klientide

tagasimaksetaotluste katteks, siis veel üks täiendav

ettemaksude piirang on selgelt liig mis liig,

ebaproportsionaalne ja mittevajalik.

ETFL’i seisukoht on, et ettemaksude piirang saab kehtida

vaid juhul, kui see on kehtestatud kogu reisisektori

väärtusahela ulatuses nii, et ka reisikorraldaja ei pea tasuma

lennuvedajale või hotellile rohkem ettemaksu kui 25%.

Oleme seisukohal, et Euroopa Komisjon peab võtma selles

küsimuses lisaaega ja kehtestama ettemaksude piirangu kogu

reisiteenuste väärtusahela ulatuses või oma ettepaneku üldse

tagasi võtma. Kuidagi ei ole proportsionaalne kehtestada

piirang vaid ühele kitsale osale sektori ettevõtjatest.

kolmandat isikut lepingu täitmisel

(TsÜS § 132).

Samuti selgitame, et meie hinnangul

ei piiraks ettepanek tarbija õigust

tasuda reisi eest rohkem kui kahes

osas ning oluline on aspekt, et

reisikorraldaja ei tohiks nõuda

suuremas osas ettemaksu. Antud

küsimust on võimalik menetluse

käigus veel täpsustada.

3. Taganemisõiguse täpsustamine (art 12)

Art 12(2) kohaselt on reisijal täna õigus lõpetada

pakettreisileping enne pakettreisi algust ilma lõpetamistasu

maksmata, kui sihtkohas või selle vahetus läheduses

esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis mõjutavad

olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate

vedu sihtkohta. Seda reisija õigust soovitakse täiendada nii,

et lisaks tänasele saab reisija õiguse ilma lõpetamistasuta

lepingust taganeda ka juhul, kui vältimatud erakorralised

Osaliselt arvestatud ja selgitatud

seisukoha punktides 2 ja 7. Nõustume, et COVID-19 pandeemia

valguses tehtud

muudatusettepanekud ei pruugi olla

asjakohased kõikide erakorraliste ja

vältimatute asjaolude korral. Seega

peame vajalikuks menetluse käigus

täpsustada, mida täpsemalt on

5

asjaolud leiavad aset ka reisija elukohas või reisi lähtekohas

ja need mõjutavad oluliselt reisi toimumist.

Kui Euroopa Komisjon soovib anda reisijatele eelnimetatud

õiguse, tuleb artikli 22 lõikes 2 sätestatud korraldaja õigus

hüvitamisele / tarnijate hüvitamiskohustus viia kooskõlla

artikli 12 lõikega 2, mis tähendab, et kõik pakettreisi

kuuluvad reisiteenused tuleb reisiteenuse osutaja poolt

hüvitada reisikorraldajale. Vastasel juhul on suur võimalus,

et reisiteenuse osutaja jätab reisijate ettemaksu endale ja

reisikorraldaja peab tagastama ettemaksud oma vahenditest.

See nõrgestab veelgi reisikorraldaja likviidsust ja annab

reisiteenuse osutajatele ebaõiglase eelise reisija ettemaksude

säilitamisel.

ETFL lükkab otsustavalt tagasi Euroopa Komisjoni

ettepaneku, mille kohaselt antakse reisijale õigus ilma

lõpetamistasuta lepingust taganeda ka juhul, kui vältimatud

erakorralised asjaolud leiavad aset reisija elukohas ja need

mõjutavad oluliselt reisi toimumist. Palume mõista, et

reisikorraldajad ei ole kindlustusandjad. Kas muudatusega

soovitakse, et reisikorraldajad siseneksid reisikindlustuse

turule? Euroopa Komisjoni ettepanekuga läheb riskide

tasakaal liiga kaugele. Reisikorraldaja vastutab ikkagi selle

eest, mis on pakettreisi lepingus lubatud ja kokku lepitud.

Tasuta tühistamise õiguse puhul saab täiendavalt arvesse

võtta vaid reisi väljumiskohas valitsevat olukorda juhul, kui

see mõjutab oluliselt reisi toimumist.

soovitud hõlmata viitega “reisija

elukohale”. Leiame, et

proportsionaalne lahendus on see,

kui reisikorraldaja vastutab

olukordade eest, mis puudutavad

reisiteenuste lepingujärgset

osutamist. Seega peame oluliseks

menetluse käigus tagada, et reisija ja

reisikorraldaja vastutuse jaotus oleks

õiglane ning taganemise regulatsioon

asjakohane ja tulevikukindel

erinevatele olukordadele

reageerimiseks.

Seoses reisikorraldaja õigusega

nõuda teenuse osutajalt reisijale

hüvitatud summade hüvitamist

märgime, et lepinguvabaduse

põhimõte on ettevõtjatevahelistes

suhetes kesksel kohal ning reeglina

ei esine sellistes suhetes samaväärset

kaitsevajadust nagu tarbijalepingute

puhul. Seejuures peab arvestama ka

sellega, et teenuseosutajaga sõlmitud

lepingutes ei ole reisikorraldaja alati

kehvemal läbirääkimiste positsioonil,

mis õigustaks täiendavat

lepinguvabaduse piiramist. Siiski

tuleneb ka ettevõtjatevahelistele

tehingutele võlaõigusseadusest

piiranguid, seda nii vastutust liigselt

piiravate kokkulepete puhul kui

tüüptingimuste regulatsiooni näol.

Üldiselt tuleb arvesse võtta ka

ettevõtjate võrdse kohtlemise

vajadust, kuna sarnased võimalikud

probleemid esinevad ka muude

lepinguliste suhete korral.

4. Maksejõuetusvastase kaitse reeglite täpsustamine (art 17-

19)

Muudatuste eesmärk on tõhustada veelgi olemasolevaid

tagatissüsteeme, kusjuures täpsustatakse, et tagatis peab

olema piisav „igal ajahetkel“, ja arvestamise aluseks võetakse

selline periood, mil reisikorraldaja pakettreiside müügimaht

on olnud suurim. Välja toodud muudatusega minnakse

märksa kaugemale ettemaksude 100%’lisest tagamisest ja

kehtestatakse ilmselge ületagamise nõue. Reisikorraldajate

tegevus on hooajaline, suur osa reisikorraldajaid tegutsevad

kas suve või talvereiside pakkujana. Maksimaalse

tagatiskohustuse omamine perioodil, mil ettevõtjal kas

puuduvad reisijate ettemaksed üldse või on need tehtud vaid

Arvestatud ja kirjeldatud seisukohapunktis 9. Toetame

tagatise piisavuse nõuet ja oleme ka

nõus täpsustamisega, mida loetakse

piisavaks tagatiseks. Seejuures ei saa

toetada nõuet seada suurem tagatis

kui on tegelik vajadus. Viimast

algatusettepanek meie hinnangul ei

eeldagi, kuna peamine rõhuasetus on

“piisava” tagatise olemasolul ja

täpsustusel, et sealhulgas tagatis peab

olema piisav ka pakettreiside müügi

kõrgperioodil. Eelnõust ei tulene

kohustust omada madalhooajal

6

väheses ulatuses, on tarbijatele kasutu, aga ettevõtjale

ebaproportsionaalselt koormav ja ebamõistlikult kallis. PTD

üks peamisi eesmärke on tagada reisijate ettemaksed

täielikult, seega on ka täielikult piisav, kui tagatis katab

reisijate ettemaksed 100%’liselt igal ajahetkel. Üle ei ole vaja

tagada.

ETFL’i seisukoht on mitte toetada Euroopa Komisjoni

muudatust, millega kehtestatakse tagatise kohustus suuremas

ulatuses kui reisija ettemaksed

kõrghooaja tagatist, mis säilitab

Eestis ettevõtjale selles osas sisuliselt

sama olukorra kui tänaste reeglite

kohaselt ja seega ka edaspidi

võimaluse seada omale tagatise enda

müügimahtudest lähtuvalt.

5. Reisikorraldaja nõudeõigus teenusepakkujatelt raha tagasi

saada 7 päeva jooksul, (art 22)

Kehtiva PTD kohaselt peab reisikorraldaja tagastama

reisijale lepingu lõpetamise/taganemise korral kõik saadud

maksed 14 päeva jooksul. Reisikorraldajal tekib selle

muudatusega lepingu lõpetamise korral tagasinõudeõigus

tegelike teenusepakkujate vastu raha tagastamiseks 7 päeva

jooksul.

Leiame, et siinkohal tuleb asendada „tagasinõudeõigus“ ehk

reisikorraldaja õigus nõuda hüvitist teenusepakkuja

„kohustusega ettemaks 7 päeva jooksul tagastada“.

Selgitatud. Eelnõu ei kasuta sõna

„tagasinõudeõigus“, vaid räägib

kohustusest teha korraldajale tagasi

kõik korraldaja poolt teenuse eest

tehtud maksed seitsme päeva jooksul.

Viide kohustusele tähendabki seda, et

võlausaldajal tekib nõudeõigus

kohustatud isiku vastu.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

1. Pakettreisi ja seotud reisikorraldusteenuse mõisted

Pakettreisi direktiivi artikkel 1 punkti 3 kohaselt

täpsustatakse seotud reisikorraldusteenuse (SRT) mõistet.

Seni SRT osaks oleva „müügikoha ühekordse külastamise

käigus“ ostetavad erinevad reisiteenused (kehtiv PTD art

3(5)a) muutuvad edaspidi pakettreisi osaks ning neid ei

käsitleta enam SRT-na. Seega muudatustega laieneb

pakettreisi määratlus ja väheneb SRT-de hulk. SRT-na on

edaspidi käsitatav vaid tegeliku reisiteenuse osutaja (nt

vedaja, majutusettevõtja) enda poolt osutatav reisiteenus, kui

ta sellele täiendavalt müüb reisijale 24h jooksul juurde teise

reisiteenuse. Seega tavapärane näiteks reisibüroo tegevus,

mille tulemusel täna võimaldatakse reisijal müügikoha ühe

külastuse käigus valida ja maksta eraldi erinevate

reisiteenuste eest, ei ole edaspidi enam SRT, vaid muutub

sisuliselt pakettreisiks, kui need teenused broneeritakse 3

tunni (läbiklikkimise puhul 24 tunni) jooksul.

Plaanitavate muudatuste tulemusel kaotaksid

reisivahendajad oma tootevalikust ühe nende jaoks olulise

tootegrupi ehk SRT. Kuivõrd reisivahendajad ei ole ise

reisiteenuste osutajad, siis peavad nad muudatuse tõttu

lõpetama SRT-de pakkumise. Kaubanduskoda mõistab, et

muudatuste eesmärk on suunata reisivahendajaid müüma

SRT-de asemel pakettreise, kuid eluliselt ei ole see võimalik,

kuna pakettreiside müük eeldab väga mahukat

ettevalmistustööd. Üksikute reisiteenuste valikus on

tuhandeid ja tuhandeid reisiteenuseid üle maailma. Nende

kombineerimine pakettreisiks reisija valiku järgi, olukorras,

kus reisijal on vaja vaid loetud päevade möödudes reisile

Arvestatud ja täpsemalt selgitatud

seisukohapunktis 2. Arvestades, et

pakettreisi ja SRT mõisted on täna

võrdlemisi keeruliselt sõnastatud,

mõisted ei ole praktikas piisavalt hästi

rakendunud ja vajalikku selgust

osapooltele loonud, on vajadus nende

mõistete selgemaks muutmise järele

olemas. Samas jagame ka arvamust,

et mõistete muutmisel tuleb otsida

mõistlikku tasakaalu reisijate huvide

ja ettevõtjate kohustuste vahel, et

vältida ettevõtjate kohustuste

põhjendamatut suurenemist. Seetõttu

tuleb edasiste läbirääkimiste käigus

veel õiget tasakaalukohta otsida, kuna

pakettreisi moodustumist 3 tunni

jooksul ostetud erinevatest

reisiteenustest ei ole ettepanekus

piisavalt põhjendatud ning ei ole ka

selge, kuidas see rakenduks praktikas.

7

minna, ei ole lihtsalt eluliselt võimalik või on siis

ebamõistlikult töömahukas, rahaliselt kulukas ja vastutuse

tõttu reisiettevõtjale ebaproportsionaalne. Kaubanduskoja

hinnangul ei ole SRT mõiste muutmine vajalik, kuna

ebavajaliku muudatuse tulemusel võib kaduda Eestis suur

osa teenuseid, pakutavad teenused muutuvad kallimaks,

kõigil turuosalistel kasvab töömaht ning kulubaas.

Lisaks kui pakettreisi mõistega hõlmatakse kahe eri liiki

reisiteenuse järjestikune müük (3 tunni jooksul), ei ole

reisiettevõtjal võimalik esitada reisijale nõutud lepingueelset

teavet esimese reisiteenuse müümisel. Nimelt ei ole esimese

reisiteenuse müümisel reisivahendajal teada, kas reisija

soovib osta ka teist reisiteenust ja kui isegi soovib, siis kas

pärast esimese reisiteenuse müüki leiab ta endale sobiva teist

liiki reisiteenuse ning kas sellest tekib pakettreis. Seega

esimest reisiteenust müües ei tea reisiettevõtja, mis teenust ta

parasjagu müüb, kas on see pakettreis või üksik reisiteenus.

Lepingueelsed ja lepinguga kaasnevad kohustuslikud

teavitamiskohustused on olenevalt teenuse liigist erinevad.

Sellest tuleneval teeb Kaubanduskoda ettepaneku kaotada

pakettreisi mõistes toodud 3 tunni piirang teist liiki

reisiteenuste ostmiseks.

2. Ettemaksed.

Direktiivi ettepaneku artikkel 1 punkt 5 kohaselt

kehtestatakse reisijalt reisipakettide eest ettemaksude

võtmise piirang, mis ei või olla suurem kui 25% paketi

hinnast, välja arvatud juhul, kui reisikorraldajatel tekivad

kulud, mis õigustavad suuremat ettemakset, näiteks seetõttu,

et nad peavad tasuma lennufirmale ettemaksuna kogu

piletihinna. Samuti täpsustatakse, et reisikorraldajad ei või

nõuda kogusummat varem kui 28 päeva enne paketi algust.

Kaubanduskoda tunneb muret, et tõenäoliselt tekitab selline

muudatus reisijatele kohustuse tasuda pakettreisi eest vaid

kahes osas 25% ja 75%. Ehk kaob reisijate võimalus maksta

reisiteenuste eest näiteks viiel või enamal korral

maksegraafiku alusel. Muudatusega saavutatakse negatiivne

tulemus, mis mõjutab kõige rohkem neid reisijaid, kes

planeerivad oma reisitasu maksmist rahaliselt pikema

perioodi ette ehk majanduslikult haavatavamaid

reisijaid/tarbijaid. Piirang tõstab pakettreisi hindu, nõrgestab

reisikorraldajate likviidsust ega too üldiselt kaasa

maksejõuetuse kaitse kulude vähenemist. Sellest tuleneval

leiab Kaubanduskoda, et direktiivist tuleb välja jätta punkt,

millega kehtestatakse reisijalt reisipakettide eest

ettemaksude võtmise piirang, mis ei või olla suurem kui

25% paketi hinnast.

Arvestatud osaliselt ja selgitatud

täpsemalt seisukohapunktis nr 6. Eesti ei näe vajadust piirata reisijatelt

ettemaksude nõudmist, arvestades

tänaseis reisisektori turupraktikaid

ning kehtiva regulatsiooniga juba

tagatud ja uusi kavandatavaid

kaitsemehhanisme. Reisijate kaitse

tõhusust suurendavad juba teised

ettepanekus toodud lisameetmed

nagu vautšerid, ettevõtjatevaheliste

suhete täpsem reguleerimine, aga ka

täiendavad nõuded

maksejõuetusvastase kaitse

tõhustamiseks. Seetõttu enne

täiendavate piirangute seadmist

tuleks hinnata, kas teised reisijate

kaitsemeetmed kogumis ei ole juba

piisavalt tõhusad. Igal juhul peavad

mistahes piirangud olema vajalikud,

eesmärgipärased, proportsionaalsed

ja ka eluliselt rakendatavad.

Lisaks selgitame, et ka tsiviilõiguse

üldiste põhimõtete kohaselt, st ka

teiste lepingute puhul, kaasneb

reeglina vastutus kolmanda isiku eest

juhul, kui lepingupool kasutab

kolmandat isikut lepingu täitmisel

(TsÜS § 132).

Samuti selgitame, et meie hinnangul

ei piiraks ettepanek tarbija õigust

8

tasuda reisi eest rohkem kui kahes

osas ning oluline on aspekt, et

reisikorraldaja ei tohiks nõuda

suuremas osas ettemaksu. Antud

küsimust on võimalik menetluse

käigus veel täpsustada.

3. Taganemisõigus

Kehtiva direktiivi artikkel 12 kohaselt on reisijal täna õigus

lõpetada pakettreisileping enne pakettreisi algust ilma

lõpetamistasu maksmata, kui sihtkohas või selle vahetus

läheduses esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis

mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või

reisijate vedu sihtkohta. Seda reisija õigust soovitakse

täiendada nii, et lisaks tänasele saab reisija õiguse ilma

lõpetamistasuta lepingust taganeda ka juhul, kui vältimatud

erakorralised asjaolud leiavad aset ka reisija elukohas või

reisi lähtekohas ja need mõjutavad oluliselt reisi toimumist.

Kaubanduskoda ei toeta direktiivi ettepaneku artikkel 1

punkti 7 alapunktis a kavandatavat muudatust, mille kohaselt

antakse reisijale õigus ilma lõpetamistasuta lepingust

taganeda ka juhul, kui vältimatud erakorralised asjaolud

leiavad aset reisija elukohas ja need mõjutavad oluliselt reisi

toimumist. Reisikorraldaja ei saa vastutada reisija elukohas

toimuvate asjaolude eest, kuna reisikorraldaja vastutab

nende asjade eest, mis on pakettreisi lepingus lubatud ja

kokku lepitud. Tasuta tühistamise õiguse puhul saab

täiendavalt arvesse võtta vaid reisi väljumiskohas valitsevat

olukorda, kui see mõjutab oluliselt reisi toimumist.

Osaliselt arvestatud ja selgitatud

seisukoha punktides 3 ja 8. Nõustume, et COVID-19 pandeemia

valguses tehtud

muudatusettepanekud ei pruugi olla

asjakohased kõikide erakorraliste ja

vältimatute asjaolude korral. Seega

peame vajalikuks menetluse käigus

täpsustada, mida täpsemalt on

soovitud hõlmata viitega “reisija

elukohale”. Leiame, et

proportsionaalne lahendus on see,

kui reisikorraldaja vastutab

olukordade eest, mis puudutavad

reisiteenuste lepingujärgset

osutamist. Seega peame oluliseks

menetluse käigus tagada, et reisija ja

reisikorraldaja vastutuse jaotus oleks

õiglane ning taganemise regulatsioon

asjakohane ja tulevikukindel

erinevatele olukordadele

reageerimiseks.

Seoses reisikorraldaja õigusega

nõuda teenuse osutajalt reisijale

hüvitatud summade hüvitamist

märgime, et lepinguvabaduse

põhimõte on ettevõtjatevahelistes

suhetes kesksel kohal ning reeglina

ei esine sellistes suhetes samaväärset

kaitsevajadust nagu tarbijalepingute

puhul. Seejuures peab arvestama ka

sellega, et teenuseosutajaga sõlmitud

lepingutes ei ole reisikorraldaja alati

kehvemal läbirääkimiste positsioonil,

mis õigustaks täiendavat

lepinguvabaduse piiramist. Siiski

tuleneb ka ettevõtjatevahelistele

tehingutele võlaõigusseadusest

piiranguid, seda nii vastutust liigselt

piiravate kokkulepete puhul kui

tüüptingimuste regulatsiooni näol.

Üldiselt tuleb arvesse võtta ka

ettevõtjate võrdse kohtlemise

vajadust, kuna sarnased võimalikud

probleemid esinevad ka muude

lepinguliste suhete korral.

9

4. Maksejõuetusvastase kaitse reeglite täpsustamine

Direktiivi muudatuste kohaselt soovitakse muuta direktiivi

artiklit 17, mis sätestab maksejõuetusevastase kaitse

tõhususe ja ulatuse. Plaanitavate muudatuste kohaselt peab

edaspidi tagatis olema piisav „igal ajahetkel“, ja arvestamise

aluseks võetakse selline periood, mil reisikorraldaja

pakettreiside müügimaht on olnud suurim.

Seega välja toodud muudatusega minnakse märksa

kaugemale ettemaksude 100%-lisest tagamisest. Kehtiva

pakettreisi direktiivi peamine eesmärk on tagada reisijate

ettemaksed täielikult ehk tagatis katab reisijate ettemaksed

100%’liselt igal ajahetkel.

Reisikorraldajate tegevus on hooajaline, suur osa

reisikorraldajaid tegutsevad kas suve või talvereiside

pakkujana. Maksimaalse tagatiskohustuse omamine

perioodil, mil ettevõtjal kas puuduvad reisijate ettemaksed

üldse või on need tehtud vaid väheses ulatuses, on tarbijatele

kasutu, aga ettevõtjale ebaproportsionaalselt koormav ja

ebamõistlikult kallis. Seega ei toeta Kaubanduskoda

ettepanekut, millega kehtestatakse tagatise kohustus

suuremas ulatuses kui reisija ettemaksed.

Arvestatud ja kirjeldatud seisukohapunktis 9. Toetame

tagatise piisavuse nõuet ja oleme ka

nõus täpsustamisega, mida loetakse

piisavaks tagatiseks. Seejuures ei saa

toetada nõuet seada suurem tagatis

kui on tegelik vajadus. Viimast

algatusettepanek meie hinnangul ei

eeldagi, kuna peamine rõhuasetus on

“piisava” tagatise olemasolul ja

täpsustusel, et sealhulgas tagatis peab

olema piisav ka pakettreiside müügi

kõrgperioodil. Eelnõust ei tulene

kohustust omada madalhooajal

kõrghooaja tagatist, mis säilitab

Eestis ettevõtjale selles osas sisuliselt

sama olukorra kui tänaste reeglite

kohaselt ja seega ka edaspidi

võimaluse seada omale tagatise enda

müügimahtudest lähtuvalt.

EVEA

1. Taganemisõigus

Kehtiva direktiivi artikli 12(2) kohaselt on reisijal õigus

lõpetada pakettreisileping enne pakettreisi algust ilma

lepingu lõpetamistasu maksmata, kui sihtkohas või selle

vahetus läheduses esinevad vältimatud ja erakorralised

asjaolud, mis mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste

osutamist või reisijate vedu sihtkohta. Seda reisija õigust

soovitakse eelnõus täiendada nii, et reisija saab õiguse ilma

lõpetamistasuta lepingust taganeda ka juhul, kui vältimatud

erakorralised asjaolud leiavad aset reisija elukohas või reisi

lähtekohas ja need mõjutavad oluliselt reisi toimumist.

EVEA hinnangul võiks eelpoolnimetatud risk jääda ka

edaspidi reisija kanda. Reisikorraldaja vastutus peaks olema

piiratud reiside sihtkohtade valikuga. Tekib ka küsimus, et

milliste andmete alusel ja millise täpsusastmega määratakse

reisija elukoht. Samuti ei aita õigusselgusele kaasa

muudatus, mille kohaselt õigus pakettreisileping lõpetada

ilma lõpetamistasu maksmata kehtib ka juhul, kui

vältimatute ja erakorraliste asjaolude esinemist võib

mõistlikult eeldada.

Osaliselt arvestatud. Täpsemad

selgitused toodud seisukoha

punktis 3. Nõustume, et COVID-19

pandeemia valguses tehtud

muudatusettepanekud ei pruugi olla

asjakohased kõikide erakorraliste ja

vältimatute asjaolude korral. Seega

peame vajalikuks menetluse käigus

täpsustada, mida täpsemalt on

soovitud hõlmata viitega “reisija

elukohale”. Leiame, et

proportsionaalne lahendus on see, kui

reisikorraldaja vastutab olukordade

eest, mis puudutavad reisiteenuste

lepingujärgset osutamist. Siiski

leiame, et reisi lähtekohas esinevad

erakorralised asjaolud võivad

mõjutada ka pakekettreisi osutamist

ning seega oleks need ka kehtiva

direktiivi kohaselt tõenäoliselt need

hõlmatud. See tähendab, et ka kehtiva

direktiivi regulatsioon ei piirdu vaid

sihtkohtadega.

Seega peame oluliseks menetluse

käigus tagada, et reisija ja

reisikorraldaja vastutuse jaotus oleks

õiglane ning taganemise regulatsioon

asjakohane ja tulevikukindel

10

erinevatele olukordadele

reageerimiseks.

Nõustume ka märkusega, et viide

reisija elukohale ei ole üheselt selge

ning võib luua keerukusi. Küsimust

tuleb kindlasti menetluse käigus

täpsustada.

2. Ettevõtjate tagasinõudeõigused

Algatuses tehakse ka muudatusettepanek, mis puudutab

reisikorraldaja ja tegeliku teenuseosutaja vahelisi suhteid.

Kuna pakettreiside direktiivi kohaldatakse ainult reisijate kui

tarbijate poolt sõlmitud lepingutele, siis direktiivi

kohaldamisala reguleerivas artiklis 2 tuleks lubada direktiivi

kohaldamisala laiendamist ka ettevõtjate vahelistele

lepingutele.

Eelnõus toodud muudatusettepaneku järgi, kui

reisikorraldajad on juba edastanud maksed nende reiside eest

tegelikele teenuseosutajatele, tekib reisikorraldajal lepingu

lõpetamise korral tagasinõudeõigus tegelike teenusepakkujate

vastu raha tagastamiseks 7 päeva jooksul. Eelnõu kohaselt

kehtib see nõue ainult juhul, kui tegelik teenuseosutaja

katkestab teenuse pakkumise või ei suuda oma kohustusi täita.

Võttes arvesse eelnõu preambulis toodud selgitusi, ei ole

üheselt arusaadav, kas see nõue peaks kohalduma ka juhul,

kui reisija ise taganeb pakettreisilepingust ja tal on õigus

makstud raha 14 päeva jooksul tagasi saada.

Teadmiseks võetud/Selgitatud.

Ettevõtjatevahelised tehingud on

ettepaneku kohaselt lisatud artiklisse

1, mis sätestab direktiivi

reguleerimisala ning ka artiklit 2 on

täiendatud teise alalõikega, mille

kohaselt kohaldatakse direktiivi ka

artikli 3 punktis 8 määratletud

korraldaja õiguse suhtes saada

reisiteenuse osutajatelt tagasimakse

reisipaketi osaks oleva teenuse

tühistamise või osutamata jätmise

korral.

Kuna artikli 22 uus lõige 2 ning

põhjenduspunkt viitavad mõlemad

taganemisele olukorras, kus

pakettreisis sisalduv reisiteenus

tühistatakse või seda ei osutata, ei

nähtu, et sättega oleks hõlmata

olukordi, kus tarbija taganeb

lepingust põhjuseta.

Eesti Spaaliit

Esitatud muudatuste kohta allolevas meilis ei ole meil

täiendusi ega parandusi kuna kõikides nendes punktides

keskendutakse pakettreiside ja reisikorraldusteenuste

korraldamisel printsiibist:

Pakettreisi põhiolemus, milleks on vähemalt 2 erineva

reisiteenuse kombinatsioon üheks ja samaks reisiks.

Spaahotellides pakutavad spaapaketid sisaldavad vaid

spaahotellide nõuetest tulenevaid teenuseid nii nagu see on

reguleeritud Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määrusega

„Majutusteenuse osutamise nõuded“

§ 10. Nõuded hotellile

(4) Spaahotellis tuleb pakkuda vähemalt järgmisi

teenuseid:

1) kaks erinevat massaažiteenust,

2) kaks erinevat veehoolitsust või basseini kasutamise

võimalus;

3) vähemalt 6-kohaline saun ja

4) taastusravi tervishoiuteenuse osutamine

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses või kaks

Teadmiseks võetud/Selgitatud ja

näitena sisse toodud ka seisukoha

punktis 2.

PTD kohaselt ei oma pakettreisi

moodustumisel tähtsust, kas

pakettreisis sisalduvaid teenuseid

pakutakse ettevõtja põhi- või

lisategevuse raames. Pakettreisi

moodustumise vaates on oluline, kas

kogumis pakutakse PTD-s nimetatud

reisi- ja turismiteenuseid ja mil viisil

neid müügiks pakutakse. Selles osas

ei ole PTD muudatustes kavandatud

kehtiva direktiivi muudatust.

Spaahoolitsused on PTD kohaselt

käsitletavad turismiteenusena, mis ei

ole majutuse olemuslikuks osaks ja

mis järelikult tähendab ka, et

spaateenuste koos majutusteenusega

müügil on täidetud vähemalt 2

11

erinevat teenust järgmisest teenustest: juuksuri-, maniküüri-,

pediküüri-, kosmeetika- või solaariumiteenus.

Seega, palume spaahotelle mitte käsitleda reisikorraldajana,

reisivahendajana ega seotud reisikorraldusteenuste

pakkujatena kui spaahotelli poolt pakutavad spaapaketid ei

sisalda lisaks nimetatud määruse § 10 lg 4 muid teenuseid,

nagu transport, reisimine sihtkohta, sõidupiletid vms.

reisiteenused.

Spaahotellide põhilised seisukohad pakettreisidirektiivi

aruteludelt kus spaahotell on käsitletud kui

reiskorraldusteenuse osutaja:

1. Ainult enda teenuste tagamiseks nõutav tagatis või

pangagarantii on spaahotellidele põhjendamatu

finantskohustus. Üheski teises majandusvaldkonnas ei

ole kohustust oma ettevõtte põhitegevust tagatistega

katta.

2. Reisikorraldusega seondus aruandluskohustus on

põhjendamatu täiendav halduskoormus

spaahotellidele kes pakuvad müügiks ainult enda

teenuseid.

3. Edaspidi muutuvad pakettreisiks teenused kui need

broneeritakse 3 tunni (läbiklikkimise puhul 24 tunni)

jooksul. Erinevate broneeringute ajafaktoriga

arvestamise IT-lahenduste väljatöötamiseks kaasneb

täiendav kulu mis on vajalik ainult TTJA-le

aruandluse esitamiseks, mitte ettevõtte vajadusteks.

4. „Olulise osa“ osatähtsus kuni 25%-ni reisiteenuste

kogumi väärtusest spaapakettide puhul (seda mitte

paketti üldsummast vaid teatud teenuste puhul) on

ebamõistliku halduskoormuse tekkimine ettevõttele

kuna seda proportsiooni tuleb arvestada iga

spaahotelli külastaja puhul eraldi, kusjuures teenuste

sisu ei ole määrav millisel juhul teenus on „oluline

osa“ või „mitteoluline osa“ reisipaketist.

5. Eesti Spaaliidu ettevõtetes majutati 2023.aastal

keskmiselt iga päev 2180 külastajat.

Kui spaapaketid moodustavad pakettreisi praeguse käsitluse

kohaselt, siis toodud näidete põhjal on vaja sõltuvalt kliendi

broneerimiskäitumisest, tehtud ettemaksude ajast ja

suurusest, lisateenuste broneerimise ajast, tühistamistest jpm

vaja iga külastaja ostuotsust hinnata manuaalselt liigitades see

pakettreisideks või mittepakettreisideks.

Näited:

1. Massaažipaketi puhul majutusega standardtoas

moodustab paketis sisalduv massaažihoolitsus

„olulise osa“ (üle 25% reisiteenuste kogumi

väärtusest), majutusega sviidis ei moodusta kuna

majutuse hind on kõrgem. Tegemist identsete

erineva teenuse kriteerium ja et

tegemist on pakettreisiga. Siin on

PTD-s mõningaid erandeid, nt kui

majutusele lisaks pakutav muu

turismiteenus (spaateenus) ei

moodusta sellest kogumist olulist osa

või ei ole see muul moel teenuste

kogumi oluliseks tunnuseks (seega ei

ole hind ainus kriteerium), ei käsitleta

seda pakettreisina. See tähendab

spaahotellide pakutavate

majutuspakettide puhul hindamise

vajadust, kas need on pakettreisid

PTD tähenduses või mitte. Samuti ei

moodustu erandina PTD kohaselt

pakettreisid sellistest teenustest nagu

majutuse osana pakutav

toitlustamine, joogid ja koristamine

või juurdepääs hotellikülastajate

jaoks avatud kohapealsetele

rajatistele (nt bassein, saun, spaa või

jõusaal).

Selline PTD lähenemine

pakettreisidele tuleneb asjaolust, et

pakettreiside turul tegutsevad väga

erinevad pakkujad, kuid tarbijale

pakutav toode on sama või väga

sarnane. Seepärast ei tee PTD vahet

erinevate valdkondade ettevõtjatel,

kes PTD reguleerimisalasse jäävaid

teenuseid pakuvad (samamoodi

laienevad nõuded lisaks

majutusteenuse pakkujatele ka

vedajatele, autorendipakkujatele jne).

PTD lähtub eeldusest, et reisipaketi

osas kehtib tarbijale sarnane kaitse nii

reisibüroost kui teiselt

teenuseosutajalt ostes. Neil põhjustel

ei ole paraku PTD läbirääkimistel

võimalik taotleda erandit ühte liiki

teenusepakkujate suhtes, kuid saab

püüelda pakettreisi mõiste selgemale

määratlemisele nii, et see oleks

kohane ja proportsionaalne. Lisaks

väärib märkimist, et tagatise vajadust

ja selle suurust (ja vastavalt ka

aruandluskohustust) saab ettevõtja ise

mõjutada; mh need ettevõtjad, kes

ettemakse ei võta, saavad üldjuhul

tegutseda ilma tagatiseta ja neile ei

rakendu aruandluskohustus.

12

toodetega – ühel puhul on pakettreis, teisel juhul

mitte.

2. Massaažipakett hoolitsuse pikkusega 60 min

moodustab „olulise osa“ ( üle 25% reisiteenuste

kogumi väärtusest), 30 min. hoolitsus (alla 25%

kogumist ei moodusta. Tegemist identsete

toodetega – ühel puhul on pakettreis, teisel juhul

mitte.)

3. Klient broneerib massaažipaketi ette - on tegemist

pakettreisiga praeguses sõnastuses. Broneerides

ette vaid majutuse ja ostes samad teenused

kohapealt juurde ei ole tegemist pakettreisiga.

Tegemist identsete toodetega ja hinnaga – ühel

puhul on pakettreis, teisel juhul mitte.

4. Klient broneerib spaapaketi kahe hoolitsusega mis

moodustab üle 25% reisiteenuste kogumi

väärtusest, kui broneerib ühe hoolitsusega

spaapaketi, siis see ei moodusta „olulist osa“.

Tegemist identsete toodetega – ühel puhul on

pakettreis, teisel juhul mitte

Sellise loeteluga võiks jätkata

1

EELNÕU

………

VABARIIGI VALITSUS

ISTUNGI PROTOKOLL

Tallinn, Stenbocki maja ......2024. a nr

Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu pakettreiside ja seotud

reisikorraldusteenuste direktiivi muudatuste kohta

1. Kiita heaks järgmised majandus- ja infotehnoloogiaministri esitatud seisukohad Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenuste direktiivi EL

2015/2302 muudatuste kohta.

1.1. Eesti toetab pakettreisidirektiivi ülevaatamist eesmärgiga tagada pakettreisijate

tõhusam kaitse nii tavaolukorras kui ka kriisiolukordades, kuid seejuures on oluline

tagada hea tasakaal tarbijate kaitse ja ettevõtjate huvide vahel.

1.2. Eesti toetab direktiivi põhimõistesse „pakettreis“ ja „seotud reisikorraldusteenus“

täiendava selguse loomist. Siiski ei saa me nõustuda pakettreisi mõiste laiendamisega

eelnõus pakutud kujul (kaasa arvatud kriteerium, mille kohaselt tekib pakettreis juhul,

kui erinevad reisiteenused samaks reisiks on ühes müügikohas broneeritud

kolmetunnise ajavahemiku sees), kuivõrd see suurendab ebamõistlikult reisiettevõtja

vastutust ning reegli kohaldamine praktikas on keeruline.

1.3. Taganemisõiguse reeglite täpsustamisel vältimatute ja erakorraliste asjaolude puhuks

tuleb kindlustada, et regulatsioon oleks sobilik nii tava- kui kriisiolukordades ja tagatud

oleks suurem õigusselgus. Reisija ja reisikorraldaja vastutuse jaotus peab olema

õiglane, eelkõige peaksid reisikorraldaja kanda jääma üksnes riskid, mis kuuluvad tema

vastutusalasse. Eesti saab toetada põhimõtet, et reisijal on õigus lepingust hüvitamise

kohustuseta taganeda, kui on tõenäoline, et vältimatud või erakorralised asjaolud

mõjutavad oluliselt pakettreisilepingu täitmist.

1.4. Eesti ei pea vajalikuks reguleerida ametlike reisihoiatuste õiguslikke tagajärgi

vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõendamisel. Siiski saame nõustuda direktiivis

toodud täpsustusega, et taganemisõiguse põhjendatuse hindamisel tuleks arvesse võtta

ametiasutuste ametlikke hoiatusi. Seejuures ei tohiks ametlikele hoiatustele anda

olulisemat tähendust võrreldes teiste võimalike tõenditega ja näiteks olukorras, kus

reisihoiatust ei ole väljastatud, peab lepingupoolel säilima võimalus tõendada

erakorraliste ja vältimatute asjaolude esinemist muude tõenditega.

1.5. Toetame muudatusi, millega antakse tarbijale selgemat teavet nii ettemaksude kui

reisijale raha tagastamise kohta lepingu lõpetamisel vältimatute ja erakorraliste

2

asjaolude tõttu. Samas peame oluliseks, et reisijat ei koormata teabega liigselt üle ning

teavet ei dubleeritaks.

1.6. Eesti ei pea vajalikuks piirata reisijatelt ettemaksude nõudmist, võttes arvesse

reisisektori turupraktikaid ning kehtiva regulatsiooniga juba tagatud ja uusi

kavandatavaid kaitsemehhanisme. Täiendavate piirangute seadmist saaks kaaluda vaid

juhul, kui muud reisijate kaitsemeetmed kogumis ei ole piisavalt tõhusad, seejuures

peavad piirangud olema proportsionaalsed ja praktikas rakendatavad.

1.7. Eesti toetab reisiettevõtjatele paindlike reisitasude tagastamise võimaluste loomist,

eelkõige vautšereid reisi tühistamise korral reisijale rahalise reisitasu tagastamise

asemel, kuid seda eeldusel, et reisija sellega nõustub ja vautšer on tagatisega kaetud.

1.8. Eesti saab toetada reisiteenuse osutaja poolt reisikorraldajale tagasimakse tegemisele

tähtaja seadmist lepingu rikkumise korral, juhul kui pooltele säilitatakse piisav

paindlikkus vastavalt vajadusele ka teistsuguste kokkulepete sõlmimiseks.

1.9. Oleme seisukohal, et reisijatele pakutav maksejõuetusvastane kaitse peab olema piisav

ja tõhus, kuid liikmesriikidel peaks säilima otsustusõigus maksejõuetusvastase kaitse

süsteemi siseriiklikus korraldamises ja hoiduda tuleks ülereguleerimisest.

Maksejõuetusvastase kaitse kohustuse osas tuleb jälgida, et reisikorraldajatel ei tekiks

kohustused „ületagamiseks“ ehk omada tagatist suuremas ulatuses kui on tegelik

vajadus.

1.10. Eelistame direktiivi sätete ülevõtmise tähtaega vähemalt 24 kuud, et jääks

mõistlik aeg nii seaduste muudatusteks kui ettevõtjatele uute nõuetega kohanemiseks.

2. Eesti esindajatel Euroopa Liidu Nõukogu erinevatel tasanditel väljendada ülaltoodud

seisukohti.

3. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil teha punktis 1 nimetatud seisukohad

teatavaks huvirühmadele, kes olid kaasatud seisukohtade kujundamisesse. Riigikantseleil

esitada punktis 1 nimetatud määruse eelnõu ja seisukohad Riigikogu juhatusele ning teha

seisukohad teatavaks Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmetele ning Eestist nimetatud

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komitee liikmetele.

Kaja Kallas

Peaminister Taimar Peterkop

Riigisekretär

1

SELETUSKIRI

Vabariigi Valitsuse otsuse juurde

„Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu pakettreiside ja seotud

reisikorraldusteenuste direktiivi muudatuste kohta“

Euroopa Komisjon esitas 29. novembril 2023. aastal ettepaneku ajakohastada 2015. aasta

pakettreiside direktiivi (edaspidi PTD), tehes sellesse mitmeid mõistetäpsustusi ning lisades

erinevaid täiendavaid sätteid, et muuta pakettreisijate kaitse tulevikus tõhusamaks, eriti

kriisiolukordades – õppides muuhulgas Covid-19 pandeemia kogemustest.

- Muudatustega soovitakse muuhulgas laiendada pakettreisi mõistet seotud

reisikorraldusteenuste arvelt, et anda reisijale suurem kaitse. Pakettreis on

vähemalt kahest erinevast reisiteenusest (nt majutus, transport) koosnev ühe lepingu

alusel müüdav valmisreis. Samuti muu reis, mille puhul reisija ostab samaks reisiks

erinevaid teenuseid eri müüjatelt ja erinevate lepingute alusel, näiteks kui ta ostab

need koos ühest müügikohast (nt reisibüroost). Pakettreisijatele kehtib ulatuslik

kaitse, pannes reisikorraldajale vastutuse kõikide paketis sisalduvate teenuste

osutamise eest ning nõudes, et tema maksejõuetuse korral tagastataks pakettreisi

ostjale raha ja ta toimetataks kodumaale tagasi. Seotud reisikorraldusteenuste puhul

on teenuste omavaheline seotus nõrgem ja kaitsetase seega väiksem. Seotud

reisikorraldusteenus hõlmab vähemalt kahte reisiteenust, mille reisija ostab sama reisi

jaoks eri müüjatelt ja eraldi lepingute alusel, mis loetakse omavahel seotuks, kui üks

ettevõtja hõlbustab teiste ettevõtjate pakutavate teenuste broneerimist (nt üks

ettevõtja võimaldab müügikoha ühekordse külastuse ajal erinevaid teenuseid eraldi

valida ja nende eest eraldi maksta).

Nüüd on plaanis lisada kriteerium, mille kohaselt tekib pakettreis ka juhul, kui

erinevad reisiteenused samaks reisiks on broneeritud müügikoha ühe külastuse käigus

kolmetunnise ajavahemiku sees. Eesti sellise laiendamisega ei nõustu, sest see

suurendab ebamõistlikult reisiettevõtja vastutust ja reegli kohaldamine praktikas on

keeruline.

- Täpsustatakse lepingust taganemist erakorraliste asjaolude esinemisel. Eesti

soovib, et regulatsioon oleks sobilik nii tava- kui kriisiolukordade puhuks ja tagaks

õigusselguse ning et reisija ja reisikorraldaja vastutuse jaotus oleks õiglane, eelkõige

peaksid reisikorraldaja kanda jääma üksnes riskid, mis kuuluvad tema vastutusalasse.

- Eesti toetab seda, et direktiivi lisatakse reeglid vabatahtlike vautšerite kohta ning et

reisija saab tulevikus selgemat teavet nii ettemaksude kui reisijale raha tagastamise

kohta lepingu lõpetamisel erakorraliste asjaolude tõttu.

- Eesti ei pea vajalikuks direktiiviga piirata ettemaksu võtmist reisijalt, arvestades

reisija kaitseks juba olevaid kaitsemehhanisme (nt reisikorraldaja maksejõuetuse

puhuks).

- Eelnõuga täpsustatakse maksejõuetusvastase kaitse süsteemi tingimusi

pakettreisijate kaitsel. Eesti on seisukohal, et liikmesriikidel peab säilima

otsustusõigus, kuidas kaitset korraldada. Reisikorraldajatel ei tohi tekkida kohustust

„ületagamiseks“ ehk omada tagatist suuremas ulatuses kui on tegelik vajadus.

2

Kokkuvõttes ongi oluline kõigi muudatuste juures tagada reisituru osapooltele õigusselgus ja

direktiivi tõhusam kohaldumine nii tava- kui kriisi tingimustes, leides hea tasakaalu

tarbijakaitse ning ettevõtluse huvide vahel, et säiliks ka reisivaldkonna ettevõtete

konkurentsivõime.

Eestis on pakettreisidirektiiviga seotud järgmised õigusaktid: turismiseadus ja

võlaõigusseadus. Muudatustega ei kaasne otsest täiendavat kulu riigieelarvele.

Valdkonna järelevalvet teostab Tehnilise Järelevalve ja Tarbijakaitse Amet (TTJA).

Euroopa Komisjon on hinnanud, et muudatustega kaasneb osapooltele suurem selgus ja

õiguskindlus, kuid kaasneb ka mõningane hinnatõus tarbija jaoks. Kuivõrd Eesti kõiki

pakutud muudatusi ei toeta (sh pakettreisi mõiste laiendamine soovitud viisil ja

ettemaksupiirangud), siis meie seisukohtade edukas kaitsmine vähendaks hinnatõusu mõju.

Muudatused mõjutaksid Eestis oluliselt just väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid, sh

mikroettevõtjaid.

Direktiivi muutmise õiguslikuks aluseks on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114,

mis näeb ette, et Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad meetmeid, mille eesmärk on siseturu

rajamine ja selle toimimine; nõukogu langetab seejuures otsuseid kvalifitseeritud

häälteenamusega. Eelnõu subsidiaarsustähtaeg saab ümber 14. märtsil 2024. a; analüüs

selles vallas probleeme ei tuvastanud, kuivõrd reguleeritav valdkond on tugevalt piiriüleste

mõjudega.

Sissejuhatus

Euroopa Komisjon esitas 29.11.2023. a ettepaneku ajakohastada 2015. a pakettreisidirektiivi1.

Direktiivi läbivaatamise eesmärk on tugevdada tarbijakaitse taset igal ajal, sealhulgas suurte

kriiside korral, ja parandada samas ka siseturu toimimist pakettreiside sektoris. Üldiselt sisaldab

direktiiv kindlaid reegleid pakettreiside kohta ning on toonud märkimisväärset kasu

tarbijakaitse ja siseturu toimimise seisukohast. Siiski ilmnes hindamisel, et direktiiv on

saavutanud oma eesmärgi ainult osaliselt, ei ole vastanud kõigile tarbijate ja ettevõtjate

vajadustele ning et on veel arengu- ja lihtsustamisruumi. Selles tuvastati lünkade,

õiguskindlusetuse ja liigse keerukusega seotud puudusi, mis nõuavad sihipäraseid meetmeid.

Et olla paremini valmis tulevasteks kriisideks ning parandada direktiivi kohaldamist ka

tavaolukorras, on vaja need puudused kõrvaldada; selleks tuleb näiteks muuta mõningaid

määratlusi ning lisada ettemakseid ja vautšereid käsitlevad sätted, samuti tuleb täpsustada

teatavaid elemente, mis on seotud pakettreiside tühistamisega vältimatute ja erakorraliste

asjaolude tõttu ning maksejõuetusevastase kaitsega.

Ettepanekus selgitatakse, et COVID-19 pandeemia puhkemine tõi kaasa puhkusepakettide

massilise tühistamise ja ühtlasi ei tehtud teatava ajavahemiku jooksul ka uusi broneeringuid.

See tekitas pakettreiside korraldajatele likviidsusprobleeme ja seetõttu ei saanud paljud reisijad

raha tagasi või said raha tagasi tunduvalt hiljem kui direktiivis ette nähtud 14 päeva. Oma 2020.

aasta mai soovituses 2020/6482 esitas komisjon vautšerite vabatahtliku kasutamise põhimõtted

ja viisid, kuidas muuta need reisijatele atraktiivsemaks, sealhulgas kuidas kaitsta neid

pakettreiside korraldaja maksejõuetuse eest. Soovituse rakendamine on liikmesriigiti erinev.

Mitu liikmesriiki võttis vastu direktiivist kõrvale kalduvad õigusaktid, millega sätestati pikem

1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32015L2302 2 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32020H0648

3

tagasimaksete tähtaeg või muudeti vautšerid reisijatele kohustuslikuks, seetõttu algatas

komisjon 11 liikmesriigi suhtes rikkumismenetluse. Komisjoni 26. veebruaril 2021 avaldatud

aruandes (edaspidi „pakettreiside direktiivi kohaldamise aruanne“)3 antakse ülevaade sellest,

kuidas liikmesriigid on direktiivi siseriiklikku õigusesse üle võtnud ja kuidas seda on alates

2018. aasta juulist kohaldatud. Selles tuuakse esile mitu probleemi, sealhulgas Thomas Cooki

2019. aasta pankrotist ja COVID-19 pandeemiast tulenevad probleemid. Aruandes rõhutatud

raskused direktiivi kohaldamisel hõlmavad seotud reisikorraldusteenuseid käsitlevate sätete

keerukust ja sellest tulenevat ebakindlust, raskusi seoses tagasimaksete tegemise ja tõhusa

maksejõuetuskaitsega suure kriisi korral, sealhulgas reeglite puudumist vautšerite kohta ja

ebakindlust maksejõuetuse korral antava kaitse ulatuse suhtes.

Kokkuvõtlikult on muudatuse eesmärk:

- parandada reisijate ettemaksete kaitset ja reisijate õigust juba tehtud maksete kiirele

tagasimaksmisele reisiteenuste tühistamise korral, sealhulgas suurte kriiside ajal,

säilitades ettevõtjate likviidsus;

- tugevdada reisijate kaitset reisiettevõtja maksevõimetuse eest, sealhulgas suurte kriiside

korral, tagades samal ajal siseturul võrdsed tingimused;

- suurendada pakettreiside direktiiviga seotud õiguskindlust ja selle täitmise tagatavust,

selgitades ja/või lihtsustades direktiivi sätteid, tagamaks õigusselgus ja direktiivi

korrektne rakendamine.

Seisukohad ja seletuskirja koostas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluse

osakonna nõunik Kati Kikas ([email protected]; 625 6328) koostöös Justiitsministeeriumi

õiguspoliitika osakonna nõuniku Kaidi Urgasega ([email protected]; 58 664 334) ja EL ja

rahvusvahelise koostöö osakonna vanemnõunik Evelin Tõnisson ([email protected];

6256353). Valdkonna eest vastutab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi majanduse

ja innovatsiooni asekantsler Sandra Särav ([email protected]; 639 7617).

1. Ettepaneku sisukokkuvõte ja võrdlev analüüs

Direktiivi muudatusettepanekud hõlmavad järgmist:

1. Muudetakse pakettreisi ja seotud reisikorraldusteenuste mõisteid (art 3 punktid 2 ja 5)

- Pakettreisi põhiolemus, milleks on vähemalt 2 erineva reisiteenuse kombinatsioon üheks

ja samaks reisiks, jääb samaks, kuid täpsustuvad osaliselt pakettreisi moodustumise

alused. Täpsustused tulevad seotud reisikorraldusteenuse (SRT) mõiste muutmise arvelt. Seni

SRT osaks oleva „müügikoha ühekordse külastamise käigus“ ostetavad erinevad reisiteenused

(kehtiv PTD art 3(5)a) muutuvad edaspidi pakettreisi osaks ning neid ei käsitleta enam SRT-

na. See muudatus laiendab pakettreisi määratlust ja vähendab SRT-sid. SRT-na on edaspidi

käsitletav vaid tegeliku reisiteenuse osutaja (nt vedaja, majutusettevõtja) enda poolt osutatav

reisiteenus, kui ta sellele täiendavalt müüb reisijale 24h jooksul juurde teise reisiteenuse. Seega

tavapärane (nt) reisibüroo tegevus, mille tulemusel täna võimaldatakse reisijal müügikoha ühe

külastuse käigus valida ja maksta eraldi erinevate reisiteenuste eest, ei ole edaspidi enam SRT,

vaid muutub sisuliselt pakettreisiks, kui need teenused broneeritakse 3 tunni jooksul. Muudatus

toob kaasa osade SRT pakkujate tegevuse muutumise reisikorraldaja tegevuseks, mille osas on

regulatsioon rangem kui täna SRT puhul.

3 EUR-Lex - 52021DC0090 - EN - EUR-Lex (europa.eu)

4

- Pakettreisi ja SRT mittemoodustumise erand täpsustub. Kui kehtiv erand võimaldas

paketina või SRT-na mitte käsitleda selliseid reisiteenuste kogumeid, kus vaid ühele teenusele

lisati teine nö „väheoluline“ reisiteenus ehk selline teenus, mis ei moodusta „olulist osa

reisiteenuste väärtusest“, siis muudatuse kohaselt täpsustatakse „olulise osa“ osatähtsus ja

piiratakse seda kuni 25%-ni reisiteenuste kogumi väärtusest.

2. Selgem teave reisijatele (art 5 ja 7). Reisijatele tuleb anda selgem teave ettemaksude võtmise

osas ja selle kohta, et lepingu lõpetamisel vältimatute ja erakorraliste asjaolude alusel on neil

õigus saada tagasi kogu reisitasu (st reisikorraldaja ei tohi maha arvestada lepingu

lõpetamistasu). Samuti selge teave, et reisikorraldaja on vastutav lepingu täitmise eest ja

kõikide tagasimaksete eest.

3. Kehtestatakse reisijalt reisipakettide eest ettemaksude võtmise piirang (art 5a), mis ei või olla

suurem kui 25% paketi hinnast, välja arvatud juhul, kui reisikorraldajatel tekivad kulud, mis

õigustavad suuremat ettemakset, näiteks seetõttu, et nad peavad tasuma lennufirmale

ettemaksuna kogu piletihinna. Samuti täpsustatakse, et reisikorraldajad ei või nõuda

kogusummat varem kui 28 päeva enne paketi algust. Ettemaksupiirang ei laieneks reisidele,

mis broneeritakse vähem kui 28 päeva enne reisi, samuti pakettreiside kinkekaartidele.

Ettemaksupiirangu eesmärk on vähendada reisijate riske, et maksejõuetuse olukorras ei ole

reisijate ettemaksed tagatisega piisavalt kaetud, samuti võib ettevõtjal puududa vajalik

likviidsus suures ulatuses tagasimaksete tegemiseks (nt kriisi olukorras).

4. Taganemisõiguse täpsustamine ja reisihoiatused (art 12)

- Art 12(2) kohaselt on reisijal täna õigus lõpetada pakettreisileping enne pakettreisi algust ilma

lepingu lõpetamistasu maksmata, kui sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad vältimatud

ja erakorralised asjaolud, mis mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või

reisijate vedu sihtkohta. Seda reisija õigust soovitakse täiendada nii, et lisaks tänasele saab

reisija õiguse ilma lõpetamistasuta lepingust taganeda ka juhul, kui vältimatud

erakorralised asjaolud leiavad aset ka reisija elukohas või reisi lähtekohas ja need

mõjutavad oluliselt reisi toimumist.

- Täpsustatakse samuti, et see kehtib ka juhul, kui vältimatute ja erakorraliste asjaolude

esinemist võib mõistlikult eeldada (igat juhtumit tuleb siiski hinnata kaasuspõhiselt) ning

tagasimakse tuleb teha ka siis, kui reisija pole seda otsesõnu küsinud.

- Täiendavalt lisatakse artiklisse 12 uus lõige 3a, mille kohaselt selgitatakse, et vältimatute ja

erakorraliste asjaolude esinemise kindlakstegemisel reisist taganemisel on oluliseks asjaoluks

ka riikide ametiasutuste poolt väljastatud hoiatusetele reisi vältimiseks või tõsistest piirangutest

reisi sihtkohas või reisilt naasmise järgselt. Kõnealused muudatused on tingitud Covid-19

pandeemia ajal tekkinud küsimustest eesmärgiga tagada suurem selgus osapooltele.

5. Lisatakse selged reeglid vautšeritele, mida võib kasutada reisijale rahalise lepingutasu

tagastamise asemel (art 12a): kehtivus 12 kuud, mida võib pikendada üks kord poolte

nõusolekul, väärtus vähemalt võrdne tagasimakse summaga, ülekantav teisele reisijale ja

kaetud ka reisikorraldaja tagatisega. Reisijatele tuleb enne vautšeri vastuvõtmist anda selge

teave, et ta ei ole kohustatud vautšerit vastu võtma ja ta võib nõuda selle asemel raha

tagastamist - vautšerit reisitasu tagastamise asemel võib kasutada vaid reisija nõusolekul.

6. Maksejõuetusvastase kaitse reeglite täpsustamine (art 17-19). Muudatuste eesmärk on

tõhustada veelgi olemasolevaid tagatissüsteeme:

5

- täpsustatakse maksejõuetuse mõiste sisu – ettevõtja maksejõuetuse olukorras peab tagatis

võimaldama teha reisijatele tagasimaksed ka nende reiside eest, mis on ära jäänud

osaliselt (täna: täielikult) ettevõtja maksejõuetuse tõttu, samuti katma kasutamata vautšerid.

- lisatakse, et tagasimaksed reisijatele peavad toimuma ilma põhjendamatu viivituseta,

kuid hiljemalt 3 kuu jooksul.

- kehtima jääb põhimõte, et maksejõuetusvastane kaitse peab olema tõhus ja katma mõistlikkuse

piires eeldatavad kulud; see peab katma pakettreisidega seoses reisijate poolt või nende eest

tehtud maksete summad, võttes arvesse ettemaksete ja lõppmaksete laekumise ja pakettreiside

lõpuleviimise vahelist ajavahemikku ning eeldatavat kodumaale toimetamise maksumust

reisikorraldaja maksejõuetuse korral. Täpsustatakse, et tagatis peab olema piisav „igal

ajahetkel“, ja arvestamise aluseks võetakse selline periood, mil reisikorraldaja

pakettreiside müügimaht on olnud suurim.

- riikidele seatakse järelevalvekohustus tagatise nõuete kontrollimiseks nende territooriumil

asutatud reisiettevõtjate suhtes ja lisatakse, et riigid võivad seada sisse ka teise-taseme kaitse

(nt tagavarafond).

- täpsustatakse riikide vahelise halduskoostöö parandamist kesksete kontaktpunktide ülesannete

ülevaatamise ja täiendamise kaudu, lisades kontaktpunktidele ülesandeks teabe vahetamise

seoses maksejõuetuskaitsega ja loodud tagatissüsteemidega.

7. Reisikorraldajale antakse nõudeõigus teenusepakkujatelt raha tagasi nõuda 7 päeva jooksul

(uus), (art 22). Kehtiva PTD kohaselt peab reisikorraldaja tagastama reisijale lepingu

lõpetamise/taganemise korral kõik saadud maksed 14 päeva jooksul. Seda tähtaega ei muudeta.

Kuna reisikorraldajad on üldjuhul maksed nende reiside eest tegelikele teenuseosutajatele juba

edastanud, tekib reisikorraldajal selle muudatusega lepingu lõpetamise korral hüvitise

õigus tegelike teenusepakkujate vastu raha tagastamiseks 7 päeva jooksul. Kehtiv direktiiv

näeb ette, et liikmesriigid peavad tagama, et reisikorraldajal või -vahendajal on õigus nõuda

hüvitist mis tahes kolmandalt isikult, kes osales sündmuses, mis põhjustas hüvitamise, hinna

alandamise või muu kohustuse. Siiski on ettevõtjatevahelistes tehingutes võimalik pooltel

seaduses sätestatud raamides sõlmida ka teistsuguseid kokkuleppeid. Uue muudatusena on

reguleeritud vastava hüvitise tegemise tähtaega. Asjaolu, et reisikorraldajad saavad raha tagasi

7 päeva jooksul, võimaldab neil omakorda oma klientidele raha tagasi maksta kokku 14 päeva

jooksul, nagu direktiiv ette näeb.

2. Ettepaneku vastavus õigusliku aluse, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse

põhimõtetele

Pärast esimese pakettreisidirektiivi vastuvõtmist 1990. aastal võeti ELi tasandil vastu viis

määrust reisijate õiguste kohta erinevate transpordiliikide puhul. Määruses (EÜ) nr 261/2004

(edaspidi „lennureisijate õiguste määrus“) sätestati lennureisijate õigused seoses lennu

tühistamise, lennureisist mahajätmise või lennu hilinemisega ning määrusega täiendati ka

pakettreiside direktiivi.

Euroopa Komisjon vaatab samaaegselt läbi ka reisijate õigusi käsitleva õigusraamistiku algatuse

„Reisijate ja nende õiguste parem kaitse“ raames. Lennureisijate õiguste määruse läbivaatamise

käigus vaadatakse läbi ka hüvitised, mida makstakse vahendajate kaudu broneeritud tühistatud

lendude korral4. Samuti analüüsitakse reisijate kaitset ulatusliku kriisi või lennuettevõtjate

4 https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/have-your-say/initiatives/13290-Travel-better-protection-for-

passengers-and-their-rights_et

6

maksejõuetuse korral ka määruse (EÜ) nr 1008/2008 (lennuteenuste määrus) kontekstis5.

Reisijate õigusi käsitlevate algatuste läbivaatamise eesmärk on parandada pakettreiside

direktiivi ja lennureisijate õiguste määruse vahelist sidusust, sealjuures näiteks kehtestades

reeglid vautšerite ja ettevõtjatevaheliste tagasimaksete kohta.

2.1 Õiguslik alus

Nõustume, et valitud on asjakohane õiguslik alus. ELi meetmete õiguslik alus on Euroopa Liidu

toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikkel 114, milles sätestatakse, et „Euroopa

Parlament ja nõukogu võtavad [...]normide ühtlustamiseks meetmeid, mille eesmärk on siseturu

rajamine ja selle toimimine“. Artikli 114 lõikes 3 täpsustatakse et „[...] tarbijakaitset

käsitlevates ettepanekutes võtab komisjon aluseks kaitstuse kõrge taseme, eriti võttes arvesse

kõiki uusi teaduslikel faktidel põhinevaid suundumusi“. Lisaks on ELi toimimise lepingu artikli

169 lõikes 1 ja artikli 169 lõike 2 punktis a sätestatud, et liit aitab tagada kõrgetasemelist

tarbijakaitset meetmetega, mis on võetud ELi toimimise lepingu artikli 114 põhjal.

2.2 Subsidiaarsus

Võib nõustuda, et ettepanek vastab subsidiaarsuse põhimõttele. Kuna ka varasem direktiiv (EL)

2015/2302 nägi liikmeriikidele ette maksimaalse õigusnormide ühtlustamise, siis sama

lähenemisviisi säilitab ka muudatusettepanek. Liidu tasandil meetmete vastuvõtmine tarbijate

kaitseks ja siseturu nõuetekohase toimise tagamiseks kõikjal EL-s, arvestades pakettreiside

sektori piiriülesust ja vajadust vähendada killustatust, on endiselt põhjendatud ja asjakohane.

Seejuures säilivad ka edaspidi liikmesriikide õigus kujundada kohalikele oludele sobilikud

maksejõuetusvastase kaitse süsteemid (tagatissüsteemid) ning tunnustatakse liikmesriikide

lepinguõigust (direktiiviga käsitlemata küsimustes).

2.3 Proportsionaalsus

Ettepanekut võib pidada proportsionaalseks. Pakettreiside direktiivi kavandatud läbivaatamine

on kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 5 lõikes 3 sätestatud proportsionaalsuse

põhimõttega. Komisjon selgitab mõjuhinnangu punktis 3.3, et ettepanek ei lähe kaugemale

sellest, mis on vajalik eesmärkide saavutamiseks, kuna läbivaatamine piirdub reisiteenuste

õiguslike aspektidega, mille puhul on vaja ELi meetmeid. Algatus sisaldab meetmeid, mis on

proportsionaalsed nii kriisiks valmisoleku seisukohast kui ka väljaspool kriisiolukordi. Samas

vajab osa muudatusettepanekuid läbirääkimiste käigus kindlasti eraldi arutamist ja parema

tasakaalu leidmist, et tagada ettevõtjate jaoks mõistlik regulatiivne koormus ning õiglane

tasakaal tarbijakaitse ja ettevõtluse huvide vahel.

3. Ettepaneku mõjude analüüsi kokkuvõte

3.1. Muudatuste mõjud (tarbijatele, ettevõtjatele, keskkonnale)

Muudatusega soovib komisjon ühelt poolt tugevdada tarbijakaitse taset pakettreiside puhul igal

ajal ning teisalt tagada reisikorraldusettevõtjate konkurentsivõime ja kestlikkus sealhulgas

suurte kriiside korral. Positiivseks võib pidada, et ettepaneku järgselt tuleb reisijatele anda

5 https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/have-your-say/initiatives/13255-Revision-of-the-Air-Services-

Regulation_et

7

selgem teave ettemaksude võtmise osas ja selle kohta, et lepingu lõpetamisel vältimatute ja

erakorraliste asjaolude alusel on neil õigus saada tagasi kogu reisitasu (st reisikorraldaja ei tohi

maha arvestada lepingu lõpetamistasu). Pakettreisi ja SRT mõisted, mida täna on kohati

keeruline eristada, kuid mille kaitsetase on väga erinev, saavad edaspidi selgemaks ja lihtsamini

eristatavaks. Selline selguse suurendamine saavutatakse ettepaneku kohaselt läbi pakettreisi

mõiste laiendamise tänaste SRT-de arvel. Kuna pakettreisi mõiste laieneb kõigile samaks

reisiks lühikese aja jooksul (3 tundi) samas müügikohas ostetud reisiteenustele, suureneb

tarbijate senine kaitsetase veelgi. Ettevõtjate vaatest on tegemist nende kohustuste ulatust

oluliselt mõjutavate muudatustega, mille täpsed mõjud vajavad veel analüüsimist. Samuti

sisaldab ettepanek reisijatelt võetavate ettemaksude piirangut, mille eesmärk on maandada

võimalikke riske juhuks, kui ettevõtja tagatis ei ole ettemaksude tagastamiseks piisav; samas

mõjutab see reisiettevõtjate majandustegevust ja ohustab nende likviidsust, kuna reisijatelt

ettemaksete võtmine on vajalik selleks, et tagada reisi toimimine ja maksta teenuseosutajatele

nende teenuste eest. Vautšerite sissetoomine reisitasu tagastamise alternatiivina reisi

tühistamise korral lisab turule paindlikkust ja suurendab ettevõtjate likviidsust. Reisijad

võidavad ka täpsematest maksejõuetusvastase kaitse reeglitest ning tururegulaatorite piiriülese

halduskoostöö tõhustumisest.

Eesti elanikud tegid Statistikaameti andmetel 2023. aastal üle 3 miljoni välisreisi, neist 2,4

miljonit reisi ehk 77% reisidest tehti Euroopa Liidu riikidesse. Ööbimisega välisreisi keskmised

kulutused reisi kohta moodustasid 2023. a III kvartalis 958 eurot ning sisereisi puhul vastavalt

198 eurot.

Ettevõtjate jaoks on positiivseteks muutusteks uued reeglid, mis aitavad lahendada raskusi

teenuseosutajatele tehtud maksete tagasi saamisel reiside ärajäämise korral, mida kehtiv PTD

ei käsitlenud piisavalt täpselt. Pandeemia ajal ei saanud paljud reisikorraldajad

teenuseosutajatelt (nt lennuettevõtjad ja hotellid) tagasimakseid (kiiresti) ega saanud seega

reisijatele kohustusliku 14-päevase ajavahemiku jooksul hüvitist maksta. Ettepaneku kohaselt

saavad reisiettevõtjad õiguse teenuseosutajalt asjaomased maksed saada tagasi 7 päeva jooksul.

Keskkonnamõju seisukohast võib ettepanek tuua kaasa pakettreiside väikese hinnatõusu.

Hinnatõus võib viia selleni, et pakettreise müüakse vähem. Mis tahes hinnatõus, mis võiks olla

otseselt seotud direktiivi muudatustega, ei too tõenäoliselt siiski kaasa üldist reisimise

vähenemist ja seega reisisektori väiksemat CO2 jalajälge, kuna tarbijad võivad lihtsalt kasutada

eraldiseisvaid teenuseid.

3.2. Muudatuste kulud ettevõtjale

Ettevõtjatele kaasnevad kulud peamiselt direktiivi reguleerimisala (pakettreisi mõiste)

laienemisest ja ettemaksupiirangute rakendamisest. Komisjoni mõjuhinnangu kohaselt jääb

ettevõtjate koormus ettemaksupiirangu jõustumisel üldiselt piiratuks, kuna ettemaksupiirang on

paindlik, mistõttu reisijate jaoks on oodata üksnes väikest hinnatõusu. Pakettreisi mõiste

laienemisega kaasneb Komisjoni hinnangul pakettreisihindade väike hinnatõus (st 0,3%), mis

tuleb sellest, et pakettreiside korraldajad (ja teenuseosutajad) kannavad eeldatavasti kõik

võimalikud kulude suurenemised üle tarbijatele.

Eestis tegutseb pakettreiside ja SRT valdkonnas 19.02.2024. a seisuga MTR andmetel 279

reisiettevõtjat, neist 185 ettevõtjal on tagatise kohustus. Pakettreiside ja SRT müügiks on PTD

kohaselt nõutav tagatise olemasolu, mis katab kõik reiside eest tehtud ettemaksed, väljastatud

kinkekaardid ning reisijate tagasitoomise vajaduse korral ka vastavad kulud tagasitoomisele.

8

Eesti reisiettevõtjate tagatiste kogumaht 2023. a septembri seisuga on 26 miljonit eurot ning

Eestis müüdi 2023. a pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid 183 mln euro eest (TTJA

andmed), sellest pakettreisid moodustasid 181 mln eurot ja SRT 2 mln eurot. Äriregistri

andmetel oli reisikorraldajate ja reisibüroode kogu müügitulu suuruseks 2022. aastal 241

miljonit eurot (reisikorraldajatel vastavalt 81 miljonit ja reisibüroodel 133 miljonit eurot),

millest nähtub, et reisikorraldajate müügitulust on tagatisega täna kaetud 84% ja reisibüroodel

vastavalt 31,6%. Muudatuste elluviimise korral võib prognoosida tagatiskohustusega kaetud

müügitulu suurenemist. Äriregistris registreeritud 582 reisiettevõtjast (EMTAK N79) on

enamik mikroettevõtjad ja 12 (2,1%) VKEd.

3.3 Mõju riigieelarvele

Muudatustega ei kaasne otsest täiendavat kulu riigieelarvele. Valdkonna järelevalvet teostab

Tehnilise Järelevalve ja Tarbijakaitse Amet, kes täidab riikliku järelevalve ülesandeid oma

tavapäraste ülesannete raames.

4. Vabariigi Valitsuse seisukohtade selgitus

Seisukohtade kujundamisel on lähtutud järgmistest Eesti seisukohtadest:

 Eesti seisukohad pakettreiside direktiivi avaliku konsultatsiooni kohta (heaks kiidetud

Vabariigi Valitsuse 5. mai 2022. aasta istungil ja Riigikogu majanduskomisjoni 12. mai

2022. aasta istungil ning EL asjade komisjoni 18. juuli 2022. aasta istungil);

 Eesti seisukohad Euroopa tarbijakaitse tegevuskava kohta (heaks kiidetud

Koordinatsioonikogu 6. jaanuari 2021.aasta istungil);

 Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi ettepaneku, millega

muudetakse nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ, Euroopa Parlamendi

ja nõukogu direktiivi 98/6/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ

ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL, et ajakohastada ELi

tarbijakaitse-eeskirju ja paremini tagada nende täitmine, kohta (heaks kiidetud Vabariigi

Valitsuse 31. mai. 2018. aasta istungil);

 Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise, mis käsitleb pakettreiside regulatsiooni

digiajastusse viimist, ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi pakettreiside ja

toetatud reisikorraldusteenuste kohta, eelnõu suhtes (heaks kiidetud Vabariigi Valituse

19. septembri 2013. aasta istungil ning Riigikogu EL asjade komisjoni 14. oktoobri

2013. aasta istungil).

4.1. Eesti toetab pakettreisidirektiivi ülevaatamist eesmärgiga tagada pakettreisijate

tõhusam kaitse nii tavaolukorras kui ka kriisiolukordades, kuid seejuures on oluline

tagada hea tasakaal tarbijate kaitse ja ettevõtjate huvide vahel.

Selgitus: Euroopa Komisjoni hinnangul on PTD toonud märkimisväärset kasu tarbijakaitse ja

siseturu toimimisele pakettreiside sektoris, siiski on ilmnenud, et direktiiv on saavutanud oma

eesmärgi ainult osaliselt ja ei ole vastanud kõigile tarbijate ja ettevõtjate vajadustele ning et on

veel arengu- ja lihtsustamisruumi. Selles tuvastati lünkade, õiguskindlusetuse ja liigse

keerukusega seotud puudusi, mis vajavad lahendamist, et olla paremini valmis tulevasteks

kriisideks ning parandada direktiivi kohaldamist ka tavaolukorras. Direktiivi

muudatusettepanek on sihitud tuvastatud puuduste kõrvaldamisele ja õiguskindluse tagamisele.

9

Nõustume, et direktiiv vajab ülevaatamist ja suurema selguse ning õiguskindluse tagamist.

Sealjuures on vajalik mõelda, kas pakutud lahendused on praktiliselt teostatavad ning tagavad

ka poolte vastutuse õiglase jaotumise. Muudatuste hindamisel on vajalik leida hea tasakaal

reisijate ja ettevõtjate huvide vahel, et säiliks ka reisivaldkonna ettevõtjate jätkusuutlikkus.

Tuleb silmas pidada, et turismi- ja reisiteenuste turul tegutsevatest ettevõtjatest suurima osa

moodustavad väikeettevõtjad, kelle jaoks regulatiivse koormuse suurenemine võib tuua kaasa

nende konkurentsivõime vähenemise ja teenuste pakkumisest loobumise, samas kui nõuete

lihtsustamine ja selgitamine tooks kaasa positiivse mõju. Samuti on reisijate huvides, et

piirangute tulemusel ei väheneks reisiteenuste valik ning turg ei koonduks vaid suuremate

ettevõtjate kätte, et säiliks mõistliku hinnaga reisiteenuste pakkumine ja ka konkurents.

4.2. Eesti toetab direktiivi põhimõistesse „pakettreis“ ja „seotud reisikorraldusteenus“

täiendava selguse loomist. Siiski ei saa me nõustuda pakettreisi mõiste laiendamisega

eelnõus pakutud kujul (kaasa arvatud kriteerium, mille kohaselt tekib pakettreis juhul,

kui erinevad reisiteenused samaks reisiks on ühes müügikohas broneeritud kolmetunnise

ajavahemiku sees), kuivõrd see suurendab ebamõistlikult reisiettevõtja vastutust ning

reegli kohaldamine praktikas on keeruline.

Selgitus: Pakettreisi määratluse (Artikkel 3 punkt 2) aluseks peaks komisjoni hinnangul jääma

põhimõte, et sama reisi või puhkuse jaoks broneeritud reisiteenuste vahel on tihe seos. Ühes

müügikohas lühikese aja jooksul broneeritud reisiteenuste (täna SRT) puhul on eelnõu kohaselt

see seos olemas ja seetõttu peaks sellist müüki kohtlema sarnaselt pakettreisidega. See

kõrvaldaks komisjoni hinnangul lüngad pakettreisi ja SRT omavahelisel vaheteol. Ühtlasi

asendatakse eelnõus pakettreisi moodustumise ühe alusena tänane ebamäärane kriteerium

„müügikoha ühekordne külastamine või ühenduse võtmine“ konkreetse ajalise kriteeriumiga,

milleks on 3 tundi - kolme tunni jooksul tehtud eri liiki reisiteenuste broneerimist sama

puhkusereisi jaoks sama müügikoha kaudu käsitatakse edaspidi pakettreisina. Teiseks oluliseks

muudatuseks (artikkel 3 punkt 5) on, et SRT-na on edaspidi käsitatav vaid tegeliku reisiteenuse

osutaja (nt vedaja, majutusettevõtja) enda poolt osutatav reisiteenus, kui ta kutsub reisijat üles

täiendavaks reisiteenuse ostuks pärast esimese teenuse (nö. põhiteenuse) ostu ning täiendav

reisiteenus ostetakse 24 tunni jooksul. Seega tavapärane (nt) reisibüroo tegevus erinevate

reisiteenuste müügil muutub reisikorraldaja tegevuseks, kui need teenused broneeritakse samas

müügikohas 3 tunni jooksul ja omakorda, kui see vahe on rohkem kui 3 tundi, jääb nende

reisiteenuste pakkumine direktiivi kohaldamisalast välja.

Pakettreisijatele on EL-s spetsiaalsed õigused ettenähtud tulenevalt asjaolust, et paljud sellised

teenused on piiriülesed ja seotud mitme teenuse osutajaga, mistõttu ühe teenusega seotud tõrge

võib mõjutada teiste teenuste osutamist. Seejuures võib reisijal olla raske reisi sihtkohas asuva

teenuseosutaja vastu nõudeid esitada, kuna reeglina ei ole reisija ja teenuse pakkuja vahel

lepingulist suhet. Lisaks ostetakse pakettreisid tihti varakult ette, mistõttu on EL tasemel

kehtestatud neile reisijatele ulatuslik kaitse, mida üksikute reisiteenuste ostjad ei saa. Pakettreisi

puhul on reisikorraldaja nimelt vastutav kõikide paketis sisalduvate teenuste nõuetekohase

osutamise eest ning lisaks peab ta omama enda maksejõuetuse puhuks rahalist tagatist, et reisija

saaks sellises olukorras ettemakstud reisitasu tagasi ja ta toimetataks kodumaale tagasi. Alates

2018. aastast on lisaks pakettreisidele loodud leebem kaitserežiim ka uut tüüpi teenustele –

seotud reisikorraldusteenustele (SRT), kuna tänapäeval kavandavad reisijad puhkusereise

vastavalt oma soovidele üha enam internetis, ostes erinevaid reisiteenuseid eri teenuse

pakkujatelt. SRT-ks muutub selline ärimudel siis, kui üks ettevõtja selliste teenuste hankimist

hõlbustab. Sel juhul ei vaja reisijad pakettreisidega sarnast kaitsetaset, vaid piisavaks on

10

hinnatud ka selline kaitse, kus iga reisiteenuse osutaja vastutab ise oma teenuse eest ja SRT

pakkuja vastutus piirneb vaid tema valduses olevate SRT maksetega (tagatis).

Pakettreisi ja SRT mõisted tänasel kujul defineeriti 2015. a PTD-s. Praktika on näidanud, et

need mõisted ei ole täielikult rakendunud, mistõttu loodetud kaitsetaset ei saavutatud ning

samuti on turul täheldatud märke sellest, et osa pakettreise võidakse pakkuda seetõttu nõuetest

kõrvalehoidudes SRT-na. Pakettreisi ja SRT omavaheline eristamine on täna keerukas, kuna ei

ole selge, milline osa reisiteenuste pakkumisest läheb regulatsiooni alla ja milline mitte ning

kui läheb, kas on tegemist pakettreisi või SRT-ga. Segadus tekib põhjusel, et pakettreisi ja SRT

moodustumiseks on mitmeid erinevaid aluseid ning neid aluseid on raske üksteisest eristada.

Pakettreisi mõiste muutmise küsimust käsitles komisjon ka 2023. a toimunud avaliku

konsultatsiooni käigus, uurides turuosaliste arvamusi ja ettepanekuid. Eesti poolt eelistatud

lahendusena sai selles konsultatsioonis märgitud, et pakettreisina tuleks eelkõige käsitleda

selliseid reisiteenuste kombinatsioone, mida müüakse ühe lepingu alusel, millest nähtub

erinevate teenuste omavaheline seotus. Samuti juhul, kui pakettreis koosneb mitmest erinevast

lepingust, siis ühtne või koguhind on oluliseks tunnuseks, mille põhjal saab väita, et tegemist

on pakettreisiga.

Selguse ja rakendatavuse huvides tuleks eelistada selliseid lahendusi, kus juba lepingu(te)

sõlmimise ajal on pooltele arusaadav, et tegemist on pakettreisiga, mistõttu kõige

keerulisemad ongi sellised mõistete muudatused, mille puhul pakettreis moodustuks millalgi

tulevikus võib-olla toimuvatest asjaoludest, nagu seda on eelnõus pakutud 3 tunni kriteerium

(mitme erineva reisiteenuse ostmine 3 tunni jooksul). 3 tunni kriteeriumi sissetoomine

tähendaks, et ettevõtja kohustused ja vastutus reisija ees sõltuvad reisija hilisematest valikutest,

millega reisiettevõtjal ei ole võimalik tegevust planeerides arvestada ega tagada ka selle

tegevuse nõuetele vastavust. Ühtlasi ei ole sel juhul võimalik rakendada direktiivi muudatustes

sisalduvat ettemaksupiirangut, anda reisijale õiget ja asjakohast teavet, täita tagatisele esitatud

nõudeid jne. Tuleb silmas pidada ka asjaolu, et Eesti reisi- ja turismiettevõtted on suures osas

väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, kelle seas lisaks traditsioonilistele

reisikorraldusettevõtjatele tegutsevad pakettreiside valdkonnas ka teised teenuseosutajad (sh

turismitalud jt majutusettevõtted), kellest viimaste puhul hakkab eelnõu mõjutama

märkimisväärselt lisateenuste müüki. Näiteks muutuks turismitalus majutuse broneerimine

pakettreisiks, kui klient soovib 3 tunni jooksul rentida ka jalgratast või broneerida mõne muu

lisateenuse. Kokkuvõttes suurendab pakettreisi mõiste laienemine kõikide teenuseosutajate

regulatiivset koormust, kohustusi ja suurendab ka järelevalveasutuste töömahtu. Seetõttu tuleb

veel hoolikalt kaaluda, kas sellise lisakaitse pakkumise järele on tegelikku vajadust.

Pakettreiside osas lisatav „3 tunni kriteerium“ toob kaasa selgema vaheteo pakettreisi ja

SRT vahel, kuid selle tulemusel laieneb PTD reguleerimisala ja suurenevad

reisiettevõtjate kohustused, kuna tavapäraste eraldiseisvate reisiteenuste vahendamine

reisibüroodes muutub edaspidi reisikorraldaja tegevuseks, mis toob kaasa senistele SRT-

dele pakettreisidega võrreldava vastutusrežiimi. Ettepanekuga kaasneb reisisektori

ettevõtjatele täiendav regulatiivne koormus ja suurenev vastutus, mille vajalikkuse kohta

puudub selge arusaam. Muudatuse tulemusel vähenevad oluliselt üksikute reisiteenuste

reisijatele vahendamise võimalused; samas ka reisijal võiks olla võimalus ise valida, kas ta

soovib lisakaitsega (ja vastavalt hinnastatud) teenuseid või tahab jätta omale võimaluse osta

eraldiseisvaid üksikuid reisiteenuseid eraldi. Valitud lähenemise kasu ja vajalikkust ei ole

piisavalt põhjendatud, sealhulgas 3 tunni kriteeriumit ennast, mistõttu direktiivi läbirääkimiste

käigus tuleks neid mõisteid veel parendada ja otsida tasakaalu reisijate kaitse ja

ettevõtjate kohustuste vahel, et mitte kahjustada reisisektori konkurentsivõimet.

11

Erinevad sidusrühmad on MKM-le saadetud tagasisides märkinud muret seoses pakettreisi

mõistesse toodud 3 tunni piiranguga teist liiki reisiteenuste ostmiseks, kuna kavandatav

muudatus suunab reisivahendajaid müüma SRT-de asemel pakettreise, mille tõttu võib

väheneda pakutavate reisiteenuste valik. Huvirühmad hindasid, et tõenäoliselt pärast üht liiki

reisiteenuse ostmist keelatakse reisijal teist liiki teenuse ostmine kolmeks tunniks ja palutakse

jätkata teist liiki reisiteenuste ostmisega 3 tunni möödudes või siis soovitatakse tal osta teine

reisiteenus teiselt teenuseosutajalt. Seejuures peeti kaheldavaks selle piirangu kasutegur reisija

jaoks, sest enamik SRT-de pakkujad ei hakka reisikorraldajateks. Ettevõtjad on väljendanud

muret, et muudatus võib tuua kaasa teenusepakkumise vähenemise, pakutavate teenuste

kallinemise, töömahu ja kulubaasi kasvu.

Peame oluliseks tagada nii mõistete selgus kui ka nende sisuline rakendatavus. Eelnõus

pakutud uue pakettreisi mõiste sisuline rakendatavus on küsitav eelkõige järgmistel põhjustel:

- Esimest reisiteenust müües ei tea reisiettevõtja, mis teenust ta reisijale müüb, kas on see

pakettreis või üksik reisiteenus, mistõttu ei saa ta oma tegevust planeerida nõuetele

vastavalt. 3-tunni kriteeriumi kohaldumist on keeruline praktikas kontrollida ja täita, see

sõltub reisiettevõtja poolse teavituskohustuse täitmisest (sh arvetel kellaaja

väljatoomine).

- Internetis (online müük) võivad reisiteenuste järjestikused broneeringud kaasa tuua

pakettreiside moodustumise ilma reisikorraldajat teavitamata (majutusteenus või muu

reisiteenus vormistatakse teisele nimele, kasutatakse erinevaid maksemeetodeid jne).

- Reisijate endi valikul moodustatud pakettreisid ei pruugi olla teostatavad, näiteks

lendudevahelised ühendusajad on liiga lühikesed. Reisikorraldajale kaasneks sellega

vastutus pakettreisi eest, mida ta poleks pakettreisina nõustunud müügiks pakkuma.

Teine mõistetes tehtav täpsustus pakettreisi ja SRT mittemoodustumise erandi sisustamises on

pigem tehniline ja vastab juba täna turismiseaduses toodule. Kui kehtiv erand võimaldas

paketina või SRT-na mitte käsitleda selliseid reisiteenuste kogumeid, kus vaid ühele teenusele

lisati teine nö „väheoluline“ turismiteenus ehk selline teenus, mis ei moodusta „olulist osa

reisiteenuste väärtusest“, siis muudatuse kohaselt täpsustatakse „olulise osa“ osatähtsus ja

piiratakse seda kuni 25%-ni reisiteenuste kogumi väärtusest. Sellise täpsustusega saame

nõustuda. Siiski tuleb märkida, et kavandatav muudatus jätab adresseerimata praktikas

tõusetunud rakenduslikud küsimused seoses „muu turismiteenuse“ täpsema sisustamisega,

mida võimalusel läbirääkimiste käigus veel tõstatada. Muu turismiteenuse mõiste on endiselt

ebaselge, lahtise loeteluga ja liikmesriigid sisustavad seda erinevalt. Eriti oluline on see

olukorras, kus reisiteenuste kogumi moodustavad kas reisijavedu, majutus ning auto,

mootorratta ja muu mootorsõiduki üürimine koos täiendava teenusega, mille puhul tuleb esmalt

hinnata, kas tegemist on muu turismiteenusega direktiivi tähenduses ning seejärel kontrollida,

ega pakettreisi välistus kohaldu. Näiteks jalgrataste või paadilaenutust lisateenusena pakkuv

majutusettevõtja peab pidevalt hindama, millal on tegemist tavaliste lisateenustega ja millal

kohalduvad tema tegevuse suhtes direktiivist tulenevad pakettreiside/SRT nõuded. Praktikas

tekib lisaks rahalisele kriteeriumile samuti küsimusi pakettreisi/SRT välistuse kohaldamine

sõltuvalt asjaolust, kas muu turismiteenuse näol on tegemist “olulise tunnusega”, kuivõrd see

eeldab eraldi hindamist.

4.3. Taganemisõiguse reeglite täpsustamisel vältimatute ja erakorraliste asjaolude puhuks

tuleb kindlustada, et regulatsioon oleks sobilik nii tava- kui kriisiolukordades ja tagatud

oleks suurem õigusselgus. Reisija ja reisikorraldaja vastutuse jaotus peab olema õiglane,

12

eelkõige peaksid reisikorraldaja kanda jääma üksnes riskid, mis kuuluvad tema

vastutusalasse. Eesti saab toetada põhimõtet, et reisijal on õigus lepingust hüvitamise

kohustuseta taganeda, kui on tõenäoline, et vältimatud või erakorralised asjaolud

mõjutavad oluliselt pakettreisilepingu täitmist.

Selgitus: COVID-19 pandeemia ajal tõlgendati liikmesriikides „vältimatute ja erakorraliste

asjaolude“ tõttu reisija reisist taganemisõigust erinevalt. Eelnevale tuginedes on Komisjon

leidnud, et taganemise reegleid tuleks täpsustada. Kui täna on PTD art 12(2) kohaselt reisijal

õigus lõpetada pakettreisileping enne pakettreisi algust ilma lepingu lõpetamistasu maksmata,

kui sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis

mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta, siis

ettepaneku kohaselt soovitakse täpsustada, et reisijal on see õigus ka juhul ka juhul, kui

vältimatud erakorralised asjaolud leiavad aset reisija elukohas või reisi lähtekohas ja need

mõjutavad oluliselt reisi toimumist. Lisaks nähakse ette, et lepingust taganemise põhjendatuse

hindamisel vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu võetakse arvesse asjaolu, et reisijate

suhtes kohaldatakse tõsiseid piiranguid reisi sihtkohas või pärast reisilt või puhkuselt

tagasipöördumist elukoha- või lähteliikmesriigis (näiteks karantiininõuded pikaks perioodiks).

Samuti on täpsustatud, et reisija võib lepingu lõpetada, kui võib põhjendatult eeldada, et

vältimatud ja erakorralised asjaolud mõjutavad oluliselt pakettreisilepingu täitmist.

Kuigi Eesti saab toetada teatud taganemisõigust puudutavate täpsustuste tegemist, siis on

ettepaneku läbirääkimistel oluline jälgida, et taganemise reeglid säiliksid piisavalt üldisel

kujul, võimaldamaks reegleid asjakohaselt kohaldada erinevate vältimatute ja

erakorraliste asjaolude esinemisel ning tagatakse mõistlik tasakaal poolte huvide vahel.

Kehtiva direktiivi art 12 lg-test 2 ja 4 nähtub, et sihtkohas esineda võiva reisi takistava

vältimatute ja erakorraliste asjaolude riski kannab täies ulatuses reisikorraldaja. Samas ei ole

me veendunud, et hüvitiseta taganemisõigus tuleks tagada ka olukorras, kus erakorralised

ja vältimatud asjaolud esinevad reisija elukohas. Küsimus seisneb selles, kas sellise

sündmuse toimumise riisikot peaks kandma reisija või reisikorraldaja ning kas reisikorraldajal

on mõistlikult võimalik hinnata, kus täpsemalt reisija elab ja seetõttu arvesse võtta ka reisija

elukohas esinevaid võimalikke erakorralisi asjaolusid, või oleks mõistlik lähtuda sellest, et

reisikorraldaja hoolsuskohustus piirneks siiski vaid reisi mõjutavate asjaoludega lähtekohast

kuni sihtkohani, mis on reisikorraldaja lepingujärgseks kohustuseks. Üldiste lepinguõiguslike

põhimõtete kohaselt ei saa isiku enda põhjustatud ega tema vastutussfääri kuuluvaid asjaolusid

lugeda vääramatu jõu asjaoluks. Olukorras, kus reisikorraldaja täidab kõik lepingus kokku

lepitud kohustused (näiteks lend Tallinna lennujaamast Pariisi ning kohapealne majutus), ei

saaks öelda, et reisiteenuse osutamist on seganud direktiivi tähenduses vääramatud ja

erakorralised asjaolud, mis takistavad pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta,

kui reisija ei jõudnud lennujaama, kuna tema elukohas, näiteks Soomes või Pärnus, esines torm,

mis takistas reisija jõudmist reisi lähtekohta. Seega kuigi Covid-19 kriisi vaates võiksid

üldisemad piirangud, mis puuduvad muu hulgas ka reisija elukohta, olla põhjendatud, ei pruugi

need olla sobilikud teiste võimalike erakorraliste olukordade puhul. Samuti tuleb arvesse võttes,

et direktiivist tulenevate reeglite kohaselt on reisijal õigus igal juhul õigus lepingust taganeda

ning reisikorraldajal on võimalik reisijalt nõuda sellisel juhul vaid hüvitiseks reisitasu, millest

on maha arvatud reisikorraldaja poolt kokkuhoitud kulud, samuti see, mille reisikorraldaja võib

reisiteenust teisiti kasutades omandada. Lisaks on reisijal võimalik tema enda vastutusalasse

kuuluvaid riske maandada läbi kindlustuse.

13

Samas võib nõustuda täpsustusega, et mitte ainult reisi sihtkohas esinevad vältimatud ja

erakorralised asjaolud ei või oluliselt mõjutada pakettreisi teenuste osutamist, vaid ka

lähtekohas esinevad ning ka tagasitulekuga seonduvad asjaolud. Samale järeldusele on

Euroopa Kohus jõudnud ka kehtiva direktiivi pinnalt, selgitades, et põhjenduspunktis 31 toodud

näite „raske haiguse puhang sihtkohas“ eesmärk ei ole olnud piirata mõiste „vältimatud ja

erakorralised asjaolud“ ulatust kohalike sündmustega, vaid näidata, et need asjaolud peavad igal

juhul ilmnema eelkõige kavandatud sihtkohas ja sellest tulenevalt mõjutama olulisel määral

asjaomase pakettreisi teenuste osutamist.6 Lisaks on Euroopa Kohus hilises lahendis leidnud, et

selleks, et teha kindlaks, kas sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad vältimatud ja

erakorralised asjaolud „mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate

vedu sihtkohta“, võib arvesse võtta ka mõju, mis on avaldunud lähtekohas ja erinevates

kohtades, mis on seotud asjaomase reisi alustamise ja sealt tagasitulekuga, kui see mõjutab

pakettreisi teenuste osutamist7. Seega olukorras, kus näiteks lähtekohast tulenevatel põhjustel

ei oleks reisikorraldajal võimalik tagada reisijate ohutust, peaks reisijatel olema võimalik

tugineda erakorralistele ja vältimatutele asjaoludele.

Kehtiva direktiivi pinnalt on tekitanud küsimus ka asjaolu, millised tingimused peavad olema

täidetud, et reisijal tekiks õigus lepingust ilma hüvitisnõudeta taganeda. Euroopa Kohus on

selgitanud, et reisija, kes kavatseb kasutada oma õigust lõpetada direktiivi 2015/2302 artikli 12

lõike 2 kohaselt selline leping lõpetamistasu maksmata, peab selle hinnangu andma „prognoosi“

põhjal selles mõttes, et lepingu lõpetamise kuupäeval peab oluline mõju asjaomase pakettreisi

teenuste osutamisele olema reisija jaoks tõenäoline8.

Üldiste lepinguõiguslike reeglite kohaselt on võlgnikul õigus lepingu olulise rikkumise korral

lepingust taganeda ning nõuda tasutud raha tagastamist. Seda ka siis, kui kohustuse rikkumine

toimus vääramatu jõu tõttu (VÕS §-d 105, 116, 189). Seejuures on võimalik lepingust taganeda

teatud juhtudel ka enne kohustuse sissenõutavaks muutumist, kui on ilmne, et lepingupool

paneb toime olulise lepingurikkumise (VÕS § 117 ja 116 lg 1 p 4). See võimaldab lepingulistes

suhetes kiiremini selgust saada, kui on tõenäoline, et teine pool ei suuda või ei soovi lepingut

täita. Seega olukorras, kus reisikorraldaja ütleks, et tal ei ole võimalik lepingut täita või see

oleks asjaolude põhjal selge, oleks reisijal õigus lepingust taganeda ka üldiste lepinguõiguslike

reeglite kohaselt.

Eelnevale tuginedes saab üldjoontes toetada põhimõtet, et reisijal on õigus lepingust

hüvitamise kohustuseta taganeda kui on tõenäoline, et vältimatud või erakorralised

asjaolud mõjutavad oluliselt pakettreisilepingu täitmist. See tähendab, et selles olukorras ja

hetkel, kui on võimalik näidata, et pakettreisilepingut ei saa nõuetekohaselt täita, ei peaks reisija

igal juhul ära ootama, et lepingu rikkumine toimuks. Samas vajab regulatsioon piisavalt

paindlikkust, et sobituda erinevatele olukordadega. Seega peaks olema võimalik konkreetsel

juhul esinevaid asjaolusid ja teavet arvesse võttes võimalik lepingust taganeda siis, kui piisava

veendumusega on võimalik väita, et erakorralised ja vältimatud asjaolud võivad mõjutada

pakettreisi teenuste osutamist. Seejuures nõuab veel analüüsimist, mis peaks olema

tõendusstandard vältimatute või erakorraliste asjaolude esinemisel, st kas piisab vaid

põhjendatud eeldusest või peaks see standard olema kõrgem.

6 EKo 08.06.2023, C-407/21 p 47. 7 EKo 29. 02.2024, C-299/22, p 95. 8 EKo 29. 02.2024, C-299/22, p 63.

14

Ettevõtjad on oma tagasisides viidanud, et nad ei toeta kavandatavat muudatust, mille kohaselt

antakse reisijale õigus ilma lõpetamistasuta lepingust taganeda ka juhul, kui vältimatud

erakorralised asjaolud leiavad aset reisija elukohas ja need mõjutavad oluliselt reisi toimumist.

Huvirühmade hinnangul ei saa reisikorraldaja vastutada reisija elukohas toimuvate asjaolude

eest, kuna reisikorraldaja vastutab nende asjade eest, mis on pakettreisi lepingus lubatud ja

kokku lepitud. Tasuta tühistamise õiguse puhul saab ettevõtjate hinnangul täiendavalt arvesse

võtta vaid reisi väljumiskohas valitsevat olukorda, kui see mõjutab oluliselt reisi toimumist.

Samuti on tõstatatud küsimus, milliste andmete alusel ja millise täpsusastmega määratakse

reisija elukoht. Märgiti, et õigusselgusele ei aita kaasa muudatus, mille kohaselt õigus

pakettreisileping lõpetada ilma lõpetamistasu maksmata kehtib ka juhul, kui vältimatute ja

erakorraliste asjaolude esinemist võib mõistlikult eeldada.

TTJA on oma tagasisides toonud välja, et muudatused on olulised ja vajalikud, kuid kahjuks

jääb endiselt selguseta, millal reisija taganemisõigust kasutada saab ehk kui palju aega peab

olema pakettreisi alguseni jäänud. Praegune direktiiv seda ei reguleeri ja see on tõstatanud

Covid-19 valguses palju küsimusi ja probleeme. Seetõttu võimalusel võiks direktiiv sisaldada

täpsemaid suuniseid taganemise tähtaja osas. Reisija jaoks on probleemsed ka juhud, mil

taganemisõiguse vajadus tekib olukorras, kus reisijal on samal ajal reisitasu osamaksete

tasumise kohustus reisikorraldaja ees. Reisikorraldajale reisitasu või reisitasu osamaksete

tasumist võib reisikorraldaja lugeda kui reisija poolset pakettreisilepingust põhjuseta

taganemist, millega reisijale kaasneb hüvitise maksmise kohustus.

4.4. Eesti ei pea vajalikuks reguleerida ametlike reisihoiatuste õiguslikke tagajärgi

vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõendamisel. Siiski saame nõustuda direktiivis

toodud täpsustusega, et taganemisõiguse põhjendatuse hindamisel tuleks arvesse võtta

ametiasutuste ametlikke hoiatusi. Seejuures ei tohiks ametlikele hoiatustele anda

olulisemat tähendust võrreldes teiste võimalike tõenditega ja näiteks olukorras, kus

reisihoiatust ei ole väljastatud, peab lepingupoolel säilima võimalus tõendada

erakorraliste ja vältimatute asjaolude esinemist muude tõenditega.

Selgitus: Ettepanekus on lisatud uus artiklisse 12 lõige 3a, mis sätestab, et lepingust taganemise

põhjendatuse hindamisel vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu võetakse arvesse lähte- või

elukohaliikmesriigi või sihtriigi ametiasutuste ametlikke hoiatusi konkreetsesse sihtkohta

reisimise kohta. Kehtiv PTD vastavaid reegleid ei sisalda.

Iseenesest on ametlikud reisihoiatused üks objektiivseid asjaolusid, tõendamaks erakorraliste ja

vältimatute asjaolude hindamist, ning seda on pakettreisilepingute varasema regulatsiooni puhul

kinnitanud ka Riigikohus (3-2-1-75-16 p 27).

Samas ei toeta me PTD-s ametlike reisihoiatuste tagajärgede ning õiguslikku tähenduse

reguleerimist vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõendamisel nagu oli väljapakutud ühe

variandina avaliku konsultatsiooni raames. Eesti tsiviilkohtumenetluses kehtib tõendite vaba

hindamise põhimõte, mis muu hulgas hõlmab reeglit, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks

määratud jõudu (TsMS § 232 lg-d 1,2). See tähendab, et pooled võivad igasuguseid asjaolusid

tõendada mistahes tõenditega omal vabal valikul.

Kuna vältimatud ja erakorralised asjaolud võivad tekkida väga äkitselt ning erinevate riikide

ametiasutused võivad neile reageerida erinevalt, kaasneks määratud tagajärgedega reisihoiatuste

puhul oht, et reisijate õigused saavad kahjustatud, kui vastavad hoiatused puuduvad või

viibivad. Sätestades kindla tähenduse vaid liikmesriikide asjakohaste asutuste poolt antud

15

hoiatusele, võib see viia olukorrani, kus hakatakse praktikas seda käsitlema kui üldreeglit,

keeldudes põhjendamatult tarbija esitatud nõuete täitmisest muudel põhjendatud juhtudel.

Arvesse tuleb võtta ka seda, et reisihoiatuste ja -teadaannete andmine ei ole liidu tasandil

ühtlustatud ning eri riikide hoiatused võivad seega erineda. Asjaolule, et reisihoiatustesse

puutuv ei ole EL-is harmoneeritud ning sellele, et reisihoiatuste tagajärgede jäik reguleerimine

võib kahjustada reisijate kaitset, on juhtinud ka Euroopa Kohus.9

Eelnevast tulenevalt peame vajalikuks säilitada tõendamise küsimustes piisav paindlikkus,

võimaldades erakorraliste ja vältimatute asjaolude hindamist iga konkreetse juhtumi valguses

ka pakettreisi direktiivis. Kehtiv sõnatus tundub seda võimaldavat, kuid tuleb jälgida, et see

menetluse käigus ei muutuks.

4.5. Toetame muudatusi, millega antakse reisijale selgemat teavet nii ettemaksude kui

reisijale raha tagastamise kohta lepingu lõpetamisel vältimatute ja erakorraliste

asjaolude tõttu. Samas peame oluliseks, et reisijat ei koormata teabega liigselt üle ning

teavet ei dubleeritaks.

Selgitus: eelnõu kohaselt tuleb reisijatele anda selgem teave ettemaksude võtmise osas ja selle

kohta, et lepingu lõpetamisel vältimatute ja erakorraliste asjaolude alusel on neil õigus saada

tagasi kogu reisitasu (st reisikorraldaja ei tohi maha arvestada lepingu lõpetamistasu). Samuti

selge teave, et reisikorraldaja on vastutav lepingu täitmise eest ja kõikide tagasimaksete eest.

Kaalutletud reisiotsuse tegemiseks on selge teave nii reisi kui reisija õiguste kohta reisijale

vajalik. Võimalusel võiksid reisijale antavad standardinfo teabevormid olla veelgi lühemad ja

konkreetsemad ning seeläbi ka reisijate jaoks kergemini loetavad.

4.6. Eesti ei pea vajalikuks piirata reisijatelt ettemaksude nõudmist, võttes arvesse

reisisektori turupraktikaid ning kehtiva regulatsiooniga juba tagatud ja uusi

kavandatavaid kaitsemehhanisme. Täiendavate piirangute seadmist saaks kaaluda vaid

juhul, kui muud reisijate kaitsemeetmed kogumis ei ole piisavalt tõhusad, seejuures

peavad piirangud olema proportsionaalsed ja praktikas rakendatavad.

Selgitus: Muudatuse kohaselt ei või reisikorraldajad võtta reisijalt ettemaksu enam kui 25%

paketi hinnast, välja arvatud juhul, kui neil tekivad kulud, mis õigustavad suuremat ettemakset,

näiteks seetõttu, et nad peavad tasuma lennuettevõtjale ettemaksuna kogu piletihinna (nn

paindlik ettemaksupiirang). Samuti täpsustatakse, et reisikorraldajad ei või nõuda kogusummat

varem kui 28 päeva enne paketi algust. Komisjon hindab, et selle piiranguga saab vähendada

reisijate riske, et maksejõuetuse olukorras ei ole reisijate ettemaksed tagatisega piisavalt kaetud,

samuti ennetada ettevõtjate likviidsusprobleeme (nt kriisi olukorras).

Mõistame, et tarbijakaitse vaatest on õigustatud küsimus ettemaksete piiramise osas.

Tarbijakaitse eesmärkidel on seda küsimust käsitletud ka üldises tüüptingimuste regulatsioonis

(VÕS § 42 lg 3 p 21), mille kohaselt loetakse ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimus, millega

nähakse ette teise lepingupoole kohustus tasuda ebamõistlikult suur ettemaks enne seda, kui

tingimuse kasutaja oma kohustuse täidab. Sellist kaitset on peetud vajalikuks eelkõige selleks,

et vältida kohustuse täitmise riski ning teise poole maksejõuetuse riski panemist tarbijale.

Samas tuleb arvestada, et pakettreisilepingute puhul on osaliselt selliste riskide vältimiseks ette

nähtud eraldi tagatissüsteem juhtudeks, kui reisikorraldaja ei suuda oma maksevõime tõttu

pakettreisilepingust tulenevat kohustust täita. Seda tagatissüsteemi täiendatakse

9 EKo 29. 02.2024, C-299/22, p 35, 40.

16

muudatusettepanekutes (retsitaal 21, art 17 lg 1) veelgi, hõlmates tagatise alla ka need reisija

nõuded, mis ei ole tingitud maksejõuetusest ja mille osas on temal nt tekkinud õigus

tagasimaksele juba varem. Samuti aitavad reisijate kaitse tõhusamale tagamisele kogumis kaasa

juba ka teised direktiivis kavandatavad muudatused, nagu vautšerite regulatsioon, täpsemad

teavitamiskohustused ja ettevõtjate vahelise maksetähtaja täpsustamine.

Tuleb arvestada, et pakettreisi sektoris on see tavapärane mudel, et reisija tasub teenuse eest

teatud ulatuses ette ning vähemalt teatud juhtudel on see vajalik selleks, et reisikorraldajal oleks

võimalik tasuda oma lepingupartneriteks olevatele teenuse osutajatele. Kui reisiettevõtja peab

reisi broneerimisel koheselt ära tasuma ka tegelikele teenuseosutajatele (näiteks

lennuettevõtjale), siis reisijatelt võetavate ettemaksude piiramisel võib olla keeruline tagada

reisikorraldajate likviidsust (nt võib tekkida vajadus täiendavaks pangalaenuks). Lisaks tuleb

arvestada, et ettemaksete kasutamine võib aidata reisikorraldajatel osta korraga suurema hulga

teenuseid parema hinnaga, mis võib mõjutada ka pakettreisi hindasid10. Seega tuleb ettemaksu

piiramisel arvesse võtta ka konkreetseid turupraktikaid.

Kuna tagatise suurus on seotud sellega, millal ja kui suures summas reisiettevõtjale reisitasusid

tasuda tuleb, siis püüavad ettevõtjad ise reisitasude tasumise kohustust reguleerida viisil, et reisi

broneerimisel tasutakse ettemaks (mingi protsent reisitasust) ja mingi aeg enne reisi algust

(näiteks kaks nädalat enne reisi algust) tasutakse ülejäänud osa reisitasust. Seetõttu ei ole ka

Eesti praktikas osutunud probleemseks liiga suurte ettemaksude võtmine.

Seetõttu ei ole me veendunud, et reisijatelt ettemaksu nõudmise õigust tuleks pakutud viisil

piirata. Ka muude tarbijalepingute puhul ei ole seda nii rangelt sätestatud. Vähemalt tuleks

kaaluda, kas see on põhjendatud olukorras, kus tagatised katavad ettemaksed või piirangud

sellistel tingimustel nagu on pakutud ettepanekus. Samuti tuleb analüüsida, millisel viisil oleks

võimalus tagada paremini vastavate piirangute praktiline täitmine, kuna ettepanekus ette nähtud

kõrgema ettemaksu põhjendatust on reisijal keeruline hinnata ja reisiettevõtjatel keeruline täita.

Ettevõtjad oma tagasisides avaldanud ettemaksupiirangule vastuseisu, pidades

ebaproportsionaalseks kehtestada piirang vaid ühele kitsale osale sektori ettevõtjatest. MKM-le

antud tagasisides on avaldatud muret, et piirang tõstab pakettreisi hindu ja nõrgestab

reisikorraldajate likviidsust.

Pakutud kujul ettemaksupiirang jätab vastuseta mitmeid küsimusi praktilisest rakendatavusest.

Näiteks on ebaselge, kuidas kohalduks ettemaksupiirang olukorras, kus pakettreis moodustub

pärast esimese reisiteenuste ostu (teine teenus ostetakse 3 tunni jooksul) ja mille puhul

reisiettevõtja esimest teenust müües ei saanud teada ega pidanudki teadma, kas reisija kavatseb

hiljem osta juurde täiendavaid reisiteenuseid. Samuti puudub reisijal võimalus hinnata suurema

ettemaksu põhjendatust ja reisikorraldajal puudub vastavalt kohustus seda põhjendada. Selle

tulemusena võivad sageneda reisijate pöördumised rakendusasutuste poole, kuna võib eeldada,

et reisijad eelistavad reisitasusid tasuda osade kaupa ning selle tulemusena soovivad nad olla

kindlad, et reisikorraldajal on õigus nõuda neilt reisitasude tasumist direktiiviga ette nähtud

osast suuremas summas või sootuks kogu ulatuses. Seetõttu loodetud kasu reisijate kaitse

paranemiseks ei pruugi piiranguga kaasneda, küll aga võib kaasneda rakendavate asutuste ning

kohtute töökoormuse kasv (vaidluste lahendamine).

10 Commission Staff Working Document. Impact Assessment. SWD (2013) 263 final, lk 76.

17

4.7. Eesti toetab reisiettevõtjatele paindlike reisitasude tagastamise võimaluste loomist,

eelkõige vautšereid reisi tühistamise korral reisijale rahalise reisitasu tagastamise asemel,

kuid seda eeldusel, et reisija sellega nõustub ja vautšer on tagatisega kaetud.

Selgitus: Komisjoni ettepanekuga lisatakse direktiivi uus artikkel vautšerite kohta. Selles

täpsustatakse, et kui leping lõpetatakse, võivad reisikorraldajad anda reisijatele raha

tagasimaksmise asemel vautšereid, kuid enne kui reisija vautšeri vastu võtab, tuleb teda

teavitada, et ta ei ole kohustatud seda vastu võtma. Sellised vautšerid peaksid kehtima 12 kuud

ja nende kestust võib mõlema poole nõusolekul üks kord pikendada. Nende väärtus peab olema

vähemalt võrdne tagasimakse summaga, need peavad olema ülekantavad ja maksejõuetuse

korral kaitstud.

Eesti toetab ettepanekut luua reisikorraldajatele paindlike reisitasude tagastamise

võimalusi ja vautšerid sellist vajalikku paindlikkust võimaldavad, eelkõige kui tuleb teha

lühikese aja jooksul palju tagasimakseid. Vajadus vautšerite järele suurenes eriti Covid-19

pandeemia ajal, mil reiside massilise tühistamise ja sellest tingitud likviidsusraskuste tõttu

vajasid ettevõtjad täiendavaid võimalusi oma kohustuste paindlikumaks täitmiseks. TurS

kohaselt peab reisikorraldaja omama tagatist ka nende pakettreiside jaoks, mille osas

konkreetne pakettreisileping veel puudub, kuid reisijale on antud õigus pakettreiside

kinkekaardil määratud summa ulatuses tulevikus vastav leping sõlmida. Covid pandeemia ajal

leidis pakettreiside kinkekaart Eestis kasutust ühe reisitasu tagastamise meetodina ja see oli

reisija jaoks turvaline lahendus, kuna kinkekaardid olid tagatisega kaetud. TurS regulatsioon ei

sisalda vautšerite tingimusi nii täpselt kui direktiivi eelnõu, mistõttu direktiivi vastuvõtmisel

tuleb Eesti siseriiklikku õigust kindlasti vastavalt veel täiendada. Põhimõtteliselt saame

toetada eelnõus pakutud vautšerite lahendust, kui seeläbi on tarbijate õigused piisavalt

kaitstud, sh reisija peab olema sellise vautšeriga nõus ja vautšer peab olema ka tagatisega

kaetud. Vautšerid võivad olla meelepärased ka reisijatele, kellel ei ole vaja saada raha kohe

tagasi, kui on olemas konkreetsed õiguslikud tagatised. Reisikorraldajad võivad muuta

vautšerid veelgi atraktiivsemaks, näiteks suurendades vautšeri summat võrreldes summaga, mis

reisijal on õigus tagasi saada.

4.8. Eesti saab toetada reisiteenuse osutaja poolt reisikorraldajale tagasimakse tegemisele

tähtaja seadmist lepingu rikkumise korral, juhul kui pooltele säilitatakse piisav

paindlikkus vastavalt vajadusele ka teistsuguste kokkulepete sõlmimiseks.

Selgitus: Ettepaneku kohaselt lisatakse artiklisse 22 uus lõige 2, milles täpsustatakse, et kui

teenuseosutajad (nt lennuvedajad või teised teenuseosutajad) tühistavad pakettreisi osaks oleva

teenuse või jätavad selle osutamata, on nad kohustatud asjaomase teenuse eest saadud maksed

reisikorraldajale seitsme päeva jooksul tagasi maksma. Selline lahendus peaks aitama

reisikorraldajatel teha likviidsust kaotamata reisijatele tagasimakse direktiivis sätestatud 14-

päevase tagasimaksetähtaja jooksul, mis covid-19 pandeemia ajal osutus paljudele ettevõtjatele

ülejõukäivaks, kuna teenuseosutajate suhtes hüvitamise tähtaegu ei olnud seatud. Samuti, kui

reisiteenuse osutaja tühistab pakettreisi lepingus sisalduva teenuse või ei osuta seda, kuid

pakettreisileping jääb kehtima, peaks õigus saada tagasimakse seitsme päeva jooksul

võimaldama reisikorraldajatel leida reisijatele alternatiivsed lahendused.

Kehtiva direktiivi artiklit 22, mis sätestab, et liikmesriigid peavad tagama, et reisikorraldajal või

-vahendajal on õigus nõuda hüvitist mis tahes kolmandalt isikult, kes osales sündmuses, mis

põhjustas reisijale hüvitamise, hinna alandamise või muu kohustus, ei ole Eesti õigusesse eraldi

üle võetud, kuna ülevõtmisel jõuti järeldusele, et vastavad reeglid võimalike regressinõuete osas

18

tulenevad üldistest lepinguõiguslikest reeglitest. Seega kehtiv direktiiv ei sea lisapiiranguid

ettevõtjatevahelistes tehingutes.

Pakettreisi tunnuseks on see, et üks ettevõtja vastutab korraldajana pakettreisi kui terviku

teenuste eest. Seda saab lugeda reisija jaoks kõige soodsamaks ning sobilikumaks lahenduseks,

kuna ta ei pea esitama erinevaid nõudeid erinevate teenusepakkujate vastu ning seisma silmitsi

sellega seonduvate võimalike probleemide ees. Seejuures reisikorraldajal lasuvad riskid,

mis võivad tuleneda temast endast või tema äripartnerite tegevusest. Neid riske saab ta

maandada teenuseosutajatega sõlmitud lepingutes, mis muuhulgas võivad sisaldada ka

õiguskaitsevahendite kasutamise tingimusi, mida pooled on omavahelistes suhetes pidanud

sobivaks. Lisaks võib teatud juhtudel reisikorraldaja ning teenusepakkuja vastutada reisija eest

solidaarselt, mis tähendab, et kohustuse täitnud reisikorraldajale läheb üle reisija nõue

reisikorraldaja vastu. Lepinguvabaduse põhimõte on ettevõtjatevahelistes suhetes kesksel

kohal ning reeglina ei esine sellistes suhetes samaväärset kaitsevajadust nagu tarbijalepingute

puhul. Seejuures peab arvestama ka sellega, et teenuseosutajaga sõlmitud lepingutes ei ole

reisikorraldaja alati kehvemal läbirääkimiste positsioonil, mis õigustaks täiendavat

lepinguvabaduse piiramist.11

Samas nähtus pandeemia aegsest praktikast, et massiliselt tühistatud reiside eest reisijatele

ettemaksete tagastamisel sattusid reisikorraldajad raskustesse põhjusel, et ärajäänud teenuste

tegelikel osutajatel (lennuvedajad, hotellipidajad jne) ei olnud kohustust teha reisikorraldajale

tagasimakseid nende teenuste eest. Enim olid raskustes raha tagastamisega lennuvedajad, kuid

reisikorraldaja kohustused reisija ees sellest ei vähenenud. Kui reisikorraldajal aga vajalik

likviidsus suuremahulisteks raha tagastusteks puudub, toob see kaasa tema

maksejõuetusmenetluse ja tagatise kasutamise. Seetõttu on asjakohane kaaluda võimalusi,

kuidas luua rohkem tasakaalu ettevõtjate kohustuste osas, arvestades seejuures, et paljude

reisikorraldajate väiksemat läbirääkimisjõudu arvestades ei suuda nad sageli leppida kokku

vastastikku kasulikes lepingutingimustes selliste teenusepakkujatega nagu lennufirmad.

Võttes arvesse, et kehtiva direktiivi artikkel 23 keelab direktiivis sätestatud reeglitest

kõrvalekaldumise vaid reisijate kahjuks, võiks järeldada, et reisikorraldaja ning teenuse osutaja

võivad omavahelistes lepingutes ette näha ka teistsuguseid tingimusi, võttes arvesse konkreetse

suhte vajadusi ja poolte huve. Ehk direktiiv sätestaks dispositiivse normina tagasimaksete

tähtajale üldreegli, mis kohalduks juhul kui pooled ei ole teistmoodi kokku leppinud.

Võttes arvesse vajadust säilitada ettevõtjate vahelistes suhetes piisav paindlikkus ning

tagada võrdne kohtlemine, oleks selline lähenemine sobilik ning Eesti saab sellise tähtaja

seadmist toetada. Analoogne ettepanek on tehtud ka lennureisijate õiguste määruse

muudatusettepanekus, mille kohaselt 7-päevane piletiraha reisikorraldajale tagastamise

kohustus kehtiks ka vedaja suhtes.

Menetluse käigus tuleks täpsemalt ettepaneku eesmärki selgitada. Esiteks, milliseid piiranguid

seab see kokkulepetele teistsuguste tähtaegade osas. Lisaks tekib küsimus, kui mõeldud on

siiski imperatiivset kohustust, kas sellest tuleneksid piirangud ka muudele ettevõtjate

vahelistele lepingutingimustele, näiteks vastutuse piiramise kohta vääramatu jõu olukorras. Või

selle osas, kas ettevõtjad võiksid kokku leppida teise riigi õiguse kohaldamises, kus vastav

piirang puudub. Igal juhul ei saaks selline reegel olla siduv ettevõtjatele väljaspool EL-i ja seega

oleksid EL-is teenuseosutajatele kohaldatavad reeglid karmimad.

11 Samas tuleneb ka ettevõtjatevahelistele tehingutele võlaõigusseadusest piiranguid, seda nii vastutust liigselt

piiravate kokkulepete puhul kui tüüptingimuste regulatsiooni näol.

19

4.9. Oleme seisukohal, et reisijatele pakutav maksejõuetusvastane kaitse peab olema

piisav ja tõhus, kuid liikmesriikidel peaks säilima otsustusõigus maksejõuetusvastase

kaitse süsteemi siseriiklikus korraldamises ja hoiduda tuleks ülereguleerimisest.

Maksejõuetusvastase kaitse kohustuse osas tuleb jälgida, et reisikorraldajatel ei tekiks

kohustused „ületagamiseks“ ehk omada tagatist suuremas ulatuses kui on tegelik vajadus.

Selgitus: Muudatustega soovib komisjon veelgi tõhustada olemasolevaid tagatissüsteeme, jättes

liikmesriikidele jätkuvalt õiguse ise otsustada, kuidas neid kõige paremini rakendada. Uuena

lisatakse, et liikmesriigid on kohustatud teostama järelevalvet reisikorraldajate

maksejõuetuskaitse korra üle ja täpsustakse teisi kaitsega seotud nõudeid.

Maksejõuetusvastase kaitse nõuete puhul jääb kehtima põhimõte, et see kaitse peab olema

tõhus ja katma mõistlikkuse piires eeldatavad kulud; kaitse tõhusus peab olema tagatud igal

ajal. Tuleks ette näha, et tagatis on piisav tagasimaksete ja kodumaale tagasitoimetamise kulude

katmiseks juhtudel, kui maksejõuetus tekib ajal, mil reisikorraldaja on saanud kõige rohkem

maksesummasid. See peab katma pakettreisidega seoses reisijate poolt või nende eest tehtud

maksete summad, võttes arvesse ettemaksete ja lõppmaksete laekumise ja pakettreiside

lõpuleviimise vahelist ajavahemikku ning eeldatavat kodumaale toimetamise maksumust

reisikorraldaja maksejõuetuse korral, samuti katma vautšerid. Nendest printsiipidest lähtub

ka tänane turismiseadus.

Ettevõtjad on tagasisides avaldanud muret, et muudatusega minnakse märksa kaugemale

ettemaksude 100%-lisest tagamisest. Reisikorraldajate tegevus on hooajaline, suur osa

reisikorraldajaid tegutsevad kas suve- või talvereiside pakkujana. Maksimaalse

tagatiskohustuse omamine perioodil, mil ettevõtjal kas puuduvad reisijate ettemaksed üldse või

on need tehtud vaid väheses ulatuses, on tarbijatele kasutu, aga ettevõtjale ebaproportsionaalselt

koormav ja ebamõistlikult kallis. Selliseks kahtluseks annab alust tõenäoliselt

mitmetimõistetavalt sõnastatud art 17 lg 2 viimane lause: „Katvuse puhul võetakse arvesse

ajavahemikke, mil reisikorraldajatel on kõige suuremad maksete summad, ja mis tahes muutusi

pakettreiside müügimahus.“ Kuna sellele eelnevas lauses sätestatakse, et „Tagatis peab olema

piisav, et katta igal ajal tagasimaksete ning vajaduse korral kodumaale tagasitoimetamise ja

vautšerite kulud.“, siis tuleb eeldada, et tegemist on lihtsalt kehva sõnastusega, mille eesmärk

on toonitada, et ka kõrghooajal peab tagatis olema piisav ning eesmärk ei ole nõuda

reisikorraldajalt ületagamist igal ajahetkel. Edasiste läbirääkimiste käigus tuleb jälgida, et

maksejõuetusvastase kaitse kohustust eelnõus ei muudetaks viisil, mis tooks kaasa

ettevõtjatele kohustusi „ületagamiseks“ ehk seada tagatis suuremas ulatuses kui on

tegelik vajadus.

Samuti täpsustatakse, et maksejõuetuse korral peab ettevõtja tagatis võimaldama teha reisijatele

tagasimaksed ka nende reiside eest, mis on ära jäänud osaliselt (täna: täielikult) ettevõtja

maksejõuetuse tõttu, samuti katma kasutamata vautšerid. Sellist täiendust saab toetada.

Praktikas on maksejõuetuse ilmnedes keeruline eristada nõudeid, mis on tekkinud selgelt ja

täielikult üksnes maksejõuetuse tõttu, nendest nõuetest, mille üle võis reisijal olla

reisikorraldajaga lepinguline vaidlus, kuid mida ei saa lahendada tulenevalt asjaolust, et

ettevõtja on vaidluse ajal muutunud maksejõuetuks. Kuna maksejõuetuse ajaks loetakse

saabunuks kõigi nõuete täitmise tähtaeg ja reisijal ei ole hiljem enam võimalik oma nõuet

maksma panna, siis on muudatus asjakohane, et eraldi ei hakata hindama, mis põhjustel

täpsemalt reisiteenus(ed) osutamata jäi(d).

20

Direktiivis täpsustatakse uuena maksejõuetuse korral reisijale tagasimaksete tegemise aega, mis

peab toimuma ilma põhjendamatu viivituseta, kuid hiljemalt 3 kuu jooksul. Eelistame, et see

tähtaeg võiks olla veelgi paindlikum või oleks võimalus seda pikendada, kuna alati ja

igakord ei piisa menetluse läbiviimiseks 3 kuust. Kui üldjoontes on Eestis toimunud

menetlused keskmiselt 2-4 kuu jooksul, siis keerukamate juhtude puhul võib 3-line tähtaeg

osutuda keeruliseks. Eriti keeruline võib olla direktiiviga ette nähtud kolmekuulisest tähtajast

kinnipidamine piiriüleste maksejõuetusmenetluste puhul, mille edukaks läbiviimiseks on

vajalik liikmesriigi vaheline täiendav koostöö.

Direktiiviga kohustatakse liikmesriike tegema järelevalvet reisikorraldajate

maksejõuetusevastase kaitse üle ning jälgima maksejõuetuskaitse pakkumise turgu. Eesti puhul

ei too lisandus täiendavaid kohustusi, kuivõrd taoline järelevalvekohustus on Eestis juba seatud

(TTJA), samas ei ole see mitte kõikides liikmesriikides nii, mida selle ettepanekuga püütakse

lahendada ja ühtlustada.

4.10. Eelistame direktiivi sätete ülevõtmise tähtaega vähemalt 24 kuud, et jääks mõistlik

aeg nii seaduste muudatusteks kui ettevõtjatele uute nõuetega kohanemiseks.

Selgitus: Eelnõu artikli 3 kohaselt peavad liikmesriigid vastu võtma ja avaldama direktiivi

järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 18 kuu jooksul pärast direktiivi

jõustumist ning neid norme tuleb hakata kohaldama 6 kuu jooksul pärast direktiivi ülevõtmise

tähtaega. Praktikas võib 18-kuuline ajaraam vajalike seadusmuudatuste väljatöötamiseks,

menetlemiseks ja konsultatsioonideks huvirühmadega osutuda suureks väljakutseks. Arvesse

tuleb võtta ka vajadust anda ettevõtjatele piisav uute nõuetega kohanemise aeg oma tegevuse

ümberkorraldamiseks, aga ka (võlaõiguse valdkonnas) hiljuti vastu võetud või lähiajal vastu

võetavate direktiivide suurt hulka, mistõttu tuleb tõenäoliselt tegeleda mitme direktiivi

paralleelse ülevõtmisega. Eelnevast tulenevalt tuleks toetada pikemat ülevõtmise tähtaega.

5. Arvamuse saamine ning seisukohtade kooskõlastamine

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on seisukohtade ettevalmistamisel

konsulteerinud Justiitsministeeriumi ja Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametiga.

Samuti paluti sisendit järgmistelt huvigruppidelt: Eesti Turismi- ja Reisifirmade Liit, Eesti

Hotellide ja Restoranide Liit, Eesti Spaaliit, Eesti Maaturism, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda,

Reisibüroode Liit, Tarbijakaitse Liit, Tarbijate koostöökoda, EVEA, Ettevõtluse ja

Innovatsiooni Sihtasutus, Eesti Juristide Liit, Tartu ülikooli õigusteaduskond, Tallinna Ülikooli

Ühiskonnateaduste Instituut, Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut, kohtud, Advokatuur.

Huvigruppidest on oma arvamuse andnud Eesti Turismi- ja Reisifirmade Liit, EVEA, Eesti

Kaubandus-Tööstuskoda ja Eesti Spaaliit. Huvigruppidele edastati tagasiside ka nende

ettepanekute osas.

Saabunud sisendid on esitatud kaasamise tabelis (lisa 1) ning saabunud ettepanekutega on

valdavalt arvestatud.

Ministeeriumid on seisukohad kooskõlastanud Euroopa Liidu koordinatsioonikogus.