Arvamus

6.11.2024

Eesti Perearstide Seltsi tagasiside Ravimiseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele.

Pakume enda poolt, et antud teema vajaks laiemat arutelu ja diskussiooni apteekri tuleviku rolli üle, kuivõrd on täna arvamuste paljusus - mida apteeker teeb ja teha võiks ning enne VTK´ga edasiminekut võiks vastavad ümarlauad kokku kutsuda. Ja mõelda koos, mis probleemi me lahendame: 1.Perearstide ja teiste tervishoiutöötajate puudus? 2.Apteekrite õiguste laiendamine? Mis rolle võiksid provisorid täita? 3. Apteekritele püsiva sissetuleku tekitamine? 4.Tervishoiuresursside parem haldamine? 5.Patsientide huvid? Ehk meie hinnangul on küsimusi palju ja arutelukohti samuti.

Antud VTK osas mõtted:

1.Sobilike proviisorite puudus Proviisorid on Eesti tervishoiusüsteemis kindlasti alakasutatud- ja väärtustatud ressurss. Proviisori eriala ei ole täna kuigi populaarne noorte seas - seda näitab viimaste aastate sisseastumine proviisori õppesse ja ka apteekrite vanusepüramiid on sarnane perearstidele, mis tähendab, et pealekasv on väike ja keskmine vanus kõrge - mistõttu me ei näe, et apteekrid saaksid lahendada tervishoius valitsevat personali puudust.

Riiklik tendents on, et maapiirkondadesse noored apteekrid pigem ei lähe - seda näitab lähtetoetuse maksmine proviisoritele. Samal ajal on Tallinnas nii mõneski kaubanduskeskuses rohkem kui 1 apteek. Mistõttu me ei nõustu väitega, et apteekrid lahendavad perearstide puudusest tingitud kitsas kohti, kuivõrd on meil eelkõige raskused nii ravimite, meditsiiniseadmete ja tervishoiuteenuste kättesaadavusega maapiirkondades väljaspool Tallinnat, Tartut.

„Täiendavalt spetsialiseerunud magistriprogrammi läbinud kliinilised proviisorid on 02.01.2024. a seisuga tööl Tartu Ülikooli Kliinikumis, Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, Ida-Tallinna Keskhaiglas, Tallinna Lastehaiglas ja Lõuna-Eesti Haiglas (kokku 6 kliinilist proviisorit, info Eesti Haiglaapteekrite Seltsilt).“

2. Proviisor kui tervishoiutöötaja

Meie hinnangul võiks proviisor olla küll eraldiseisev registreeritud tervishoiutöötaja võrdselt füsioterapeudi, kliinilise psühholoogi ja logopeediga, kui osutavad oma pädevuse piires nõustamist patsiendile või e-konsultatsiooni käigus arstile patsiendi kogu raviskeemi ja patsiendi enda organismi (nt maksa või neerufunktsioon) iseärasusi silmas pidades.

Apteekril peab olema juurdepääs terviseinfosüsteemi, et ta näeks inimese terviklikku raviskeemi ja saaks toidulisandid ja muud mitte ravimid sinna omalt poolt lisada, sealjuures võttes vastutuse toidulisandite eest. .

3. Proviisori pädevus Proviisori pädevust ületab kõik mis puudutab haiguste diagnoosimist ja ravi määramist. Proviisor saab stuudiumi jooksul küll põgusa ülevaate enamlevinud haigustest, kuid pädevuselt jääb siin osas kindlasti arstile, õele alla ja ei peaks iseseisvalt otsustama, mis hetkel, mis sekkumist ja mis prioriteediga peaks patsiendile alustama, veel vähem muutma oma algatuslikult ravimeid, raviskeeme. Meil puudub info apteekide võimekuse kohta osutada elustamist ja esmaabi anafülaktilise šoki korral, mistõttu ei ole nõus, et apteekrid ise asuksid läbiviima vaktsineerimisi.

Eesti Perearstide Selts ei pea õigeks vaktsineerimise lubamist apteekritele, eriti eelkooli ja kooliealiste laste oma, kuivõrd on perearstide seisukoht, et laste tervise jälgimine peab olema järjepidev ning osutatud koos tervise jälgimise juhendiga. Antud teenuse kättesaadavusega meie hinnangul probleeme pole. Pigem on viimastel aastatel, kui on lubatud vaktsineerimis läbiviia apteekides tekkinud olukord, et perearstidele ei müüda vaktsiini ja tekitatakse endale sellega meelega soodsam turuolukord.

Apteekrid on ravimispetsialistid ja sagenevate tarneraskuste valguses võiks üle vaadata apteekrite õigused ja kohustsued ravimite ja toidulisandite väljastamisel ja neid õigusi vajadusel laiendada. Näiteleks peaks apteekril olema õigus kombineeritud preparaati lahku lüüa ja väljastada 1 kombinatsioon ravimi asemel 2 ühe toimeainelist ravimit. Asendada salv kreemiga ja muud sarnased muudatused.

Näeksime, et apteekrid võiksid laiendada enda pädevust meditsiiniseadmete ja abivahendite osas.

Ravimite esmane väljakirjutamine või pikendamine meie hinnangul põhjendatud ei ole. Nädalavahetustel ja riigipühadel saavad inimesed oma retseptid kätte 1220 käest ning muul ajal perearstikeskusest. Lisaks on rohkelt loodud tasulisi võimalusi, kuhu saavad inimesed pöörduda retseptipikendamiseks kui ülaltoodud variandid ei sobi.

Suitsetamisest loobumine on väga keerukas ja pikaaegne protsess, mis nõuab sisuliselt iga tervishoiutöötaja panust patsiendi teekonnal läbi lühisekkumiste. Proviisori farmatseudi poolne nõustamine võiks patsiendi omapoolselt motivatsioonil loobuda hõlmata endas näiteks medikamentoosse sõltuvusravi nõustamist nikotiini plaastritest kuni bupropiooni, varenikliini ja nortriptülliinini koos võimalusega edastada see info perearstini, et too saaks ravi alustada ja jälgida. Proviisor siiski ei tohiks ise retseptiravi ordineerida juba eelnevalt mainitud väljaõppe

iseärasuse tõttu. Lisaks on juba täna perearstidele, pereõdedele raskendatud antud koolituse kättesaadavus riigi poolt, mistõttu polegi kõigil perearstikeskustel täna seda teenust enda inimestele pakkuda.

Meie hinnangul on osad riigile väga vajalikud teenused apteekide poolt piisavas mahus osutamata - näiteks süstlavahetus - seda teenust pakuvad üliüksikud apteegid.

Lisaks näeme me apteekidel rolli ravimite käitlemises - apteegid peaksid olema need kohad, kuhu inimesed saaksid tuua nii oma süstlaid kui ka muid ravimeid, toidulisandeid tasuta, et need ringlusest kõrvaldada.

4. Riigil rahalist ressurssi pole Apteegiteenus ei ole rahastatud Tervisekassa lepinguga ja praeguse VTK alusel apteekrid hakkaks osutama teenuseid, mille eest riik juba niikuinii maksab - nõustamine, vaktsineerimine - see pole mõistlik. Eriti olukorras, kus Tervisekassa eelarve on miinuses. Lisaks kaasneb koheselt ka apteekritelt täiendavad ootused kulude katmiseks - varustus, ruumid, programmid, küberturvalisus, vastutuskindlustus. Lisaks koolituste kulu täiendava kompetentsi saavutamiseks. Tänane olukord on, et riik ei suuda olemasolevatele patrneritelegi lubatud tasu maksta.

Perearstikeskused on aastaid soovinud just nimelt ennetuse ja nõustamise jaoks personali juurde. Tänane olukord on, et 3.pereõde on lubatud vaid piiratud keskustele ja mitte meditsiinilise haridusega nõustamispersonali pole meil üldse võimalik tööle võtta.

5. Müük ja ravi/nõustamine peavad jääma eraldi

Apteegid on eraettevõtted, mille eesmärk on teenida tulu ja seni kuni tulu teenimine on laual ei saa lubada sinna juurde kehvemas positsioonis patsienti, kes ei oska hinnata adekvaatselt kas apteekri soovitused ravimte, teenuste, testide osas on mõistlikud või mitte. Kannatab patsient, kes võtab apteekrit kui tervishoiuteenuse osutajat ja tema soovitusi hindab. Kuid apteekri selge ärihuvi on müüa rohkem ja kallimaid tooteid enda sortimendist ja kui me anname selleks kõik õigused siis see pole õige. Näiteks kui perearst saadab patsiendi apteeki konkreetse suunisega osta konkreetselt rauaasenduseks mõeldud preparaat 100mg, siis patsienti ei saadeta koju kalli mustsõstrasiirupiga.

Näeksime siin lahendusena seda, et apteekrid asuvad tööle tervisekeskustesse või pakuvad konsultandi teenust perearstikeskustele- lüües eraldi müügitöö apteegis ja nõustamise perearstikeskuses. Näeme sarnaselt haigla ravimeeskonda kuuluvale kliinilise proviisorile, et ka tervisekeskustes oleks meeskonnas proviisor, kes aitaks hinnata keerukamate raviskeemide puhul ravimite omavahelist sobivust, võimalikke koos- ja kõrvalmõjusid (sh mõju teatud toidu või toidulisanditega) ning ravimi sobivust patsiendi terviseseisundiga (nt tulenevalt neeru- või maksafunktsiooni muutustest). Koostöös raviarstiga viiks ravimiskeemi sisse vajadusel muudatused, mis võivad vähendada patsiendi ravimikoormust, aga ka kulutusi mittevajalikele ravimitele.

Kuid me ei näe, et apteekrid tervisekeskustes hakkaks tegelema alkoholi või tubakast loobumise nõustamisega.

Täna on perearstiabi ilma visiiditasuta, meie jaoks jääb täiesti arusaamatuks, miks peaks apteegis sama teenuse eest inimene maksma visiiditasu. Kogu apteegiteenus sh nõustamine nii retsepti kui käsimüügiravimite osas peab jääma inimestele tasuta.

6. Mitte tõenduspõhine tegevus Ootame kindlaid samme, kuidas apteegid plaanivad lõpetada mitte tõenduspõhise tegevuse - kas kõiki toidulisandeid ja kreeme, salve on vaja apteekides müüa või on tegemist tarbija teadliku eksitamisega.

Ootame kutset ümarlauale

Elle-Mall Sadrak Eesti Perearstide Seltsi juht