Eesti Vabariigi ja Botswana Vabariigi vaheline tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise leping ja selle juurde kuuluv protokoll

EELNÕU

Eesti Vabariigi ja Botswana Vabariigi vahelise tulumaksudega

topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja

maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva

protokolli ratifitseerimise seadus

Ratifitseerida juurdelisatud Eesti Vabariigi ja Botswana Vabariigi vaheline tulumaksudega

topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise leping

ja selle juurde kuuluv protokoll, mis on alla kirjutatud 2024 . aasta 26. septembril New Yorgis.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2024

Algatab Vabariigi Valitsus

Vabariigi Valitsuse nimel

EESTI VABARIIGI

JA

BOTSWANA VABARIIGI

VAHELINE

TULUMAKSUDEGA TOPELTMAKSUSTAMISE VÄLTIMISE

NING

MAKSUDEST HOIDUMISE JA MAKSUPETTUSTE TÕKESTAMISE LEPING

Preambul

Eesti Vabariik ja Botswana Vabariik,

soovides edasi arendada majandussuhteid ja edendada maksukoostööd;

kavatsedes sõlmida tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise lepingu, ilma et see tooks kaasa

võimalusi tulu maksustamata jätmiseks või maksusumma vähendamiseks maksupettuste või

maksudest hoidumise kaudu (sealhulgas maksulepingu kuritarvitustega, mille eesmärk on

kolmandate jurisdiktsioonide residentidele selles lepingus sätestatud soodustuste võimaldamine),

on kokku leppinud järgmises.

2

Artikkel 1

LEPINGU SUBJEKT

1. Lepingut kohaldatakse isikule, kes on ühe või mõlema lepinguosalise riigi resident.

Artikkel 2

LEPINGU ESE

1. Lepingut kohaldatakse lepinguosalise riigi või selle kohaliku omavalitsuse üksuse

kehtestatud tulumaksudele, sõltumata nende kogumise viisist.

2. Tulumaksuna käsitatakse tulult või selle osalt, sealhulgas vallas- või kinnisvara

võõrandamisest saadud kasult võetavat maksu.

3. Maksud, millele lepingut eelkõige kohaldatakse, on:

a) Eestis tulumaks

(edaspidi Eesti maks),

b) Botswanas:

i) tulumaks ja

ii) tulumaksuseaduse alusel vara võõrandamisest saadud kasult võetav maks

(edaspidi Botswana maks).

4. Lepingu ükski säte ei piira kummagi lepinguosalise riigi õigust maksustada

kaevandusettevõtja kasumit kehtiva määraga, mis erineb muude ettevõtjate kasumilt võetava

maksu määrast. Kaevandusettevõtja tähendab ettevõtjat, mis tegutseb kaevandusvaldkonnas.

5. Lepingut kohaldatakse ka samasele või sama laadi maksule, mille kumbki lepinguosaline

riik kehtestab olemasoleva maksu asemele või sellele lisaks pärast lepingu allakirjutamise

kuupäeva. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud teevad teineteisele teatavaks asjaomaste

maksuseaduste iga tähtsa muudatuse.

3

Artikkel 3

PÕHIMÕISTED

1. Kui kontekst ei nõua teisiti, kasutatakse lepingus järgmisi mõisteid:

a) Eesti tähendab Eesti Vabariiki ja geograafilises mõttes Eesti territooriumi ning

Eesti territoriaalvetega külgnevaid alasid, kus Eesti võib oma seaduste kohaselt ja

kooskõlas rahvusvahelise õigusega teostada oma õigusi merepõhjale ja maapõuele

ning seal leiduvatele loodusvaradele;

b) Botswana tähendab Botswana Vabariiki, sealhulgas selle territoriaalvett ja

õhuruumi;

c) lepinguosaline riik ja teine lepinguosaline riik on kontekstist olenevalt kas Eesti

või Botswana;

d) isik hõlmab füüsilist isikut, pärandvara, usaldushaldust, äriühingut ja muud isikute

ühendust;

e) äriühing on juriidiline isik või muu üksus, mida maksustatakse kui juriidilist isikut;

f) ettevõtja mõistet kohaldatakse mis tahes äritegevuse suhtes;

g) lepinguosalise riigi ettevõtja ja teise lepinguosalise riigi ettevõtja tähendab

kontekstist olenevalt kas ühe või teise lepinguosalise riigi residendi ettevõtlust;

h) rahvusvaheline vedu on mere- või õhuvedu, välja arvatud juhul, kui laeva või

õhusõidukit käitatakse ainult ühe lepinguosalise riigi eri kohtade vahel ja laeva või

õhusõidukit käitav ettevõtja ei ole selle lepinguosalise riigi ettevõtja;

i) äritegevus hõlmab kutsetegevust ja muud ettevõtlust;

j) pädev ametiisik on:

i) Eestis rahandusminister või tema volitatud esindaja;

ii) Botswanas minister, kes vastutab rahanduse eest ja keda esindab Botswana

Ühtse Maksuameti peavolinik või peavoliniku volitatud esindaja;

k) kodanik on:

i) lepinguosalise riigi kodakondsusega füüsiline isik; ja

ii) juriidiline isik või isikute ühendus, mis on asutatud selles lepinguosalises

riigis kehtivate seaduste alusel.

2. Kui lepinguosaline riik kasutab lepingut kohaldades selles määratlemata mõistet ja kui

kontekstist ei tulene teisiti või kui pädevad ametiisikud ei ole artikli 24 kohaselt kokku leppinud

mõiste teistsuguses tähenduses, lähtub ta lepingus käsitletud maksudega seotud mõistet

tõlgendades selle lepinguosalise riigi seadustes sellel ajal kasutatud määratlusest; maksuseadustes

määratletud mõisted on ülimuslikud selle riigi teistes seadustes määratletud mõistete suhtes.

4

Artikkel 4

RESIDENT

1. Lepinguosalise riigi resident tähendab lepingus isikut, kes on selle lepinguosalise riigi

seaduste alusel maksukohustuslane oma elu- või asukoha, asutamise koha, juhtkonna asukoha või

muu sellise kriteeriumi järgi; termin hõlmab ka lepinguosalist riiki või selle kohaliku omavalitsuse

üksust ning selles lepinguosalises riigis asutatud investeerimisfondi. Termin ei hõlma isikut, kes

on selle lepinguosalise riigi maksukohustuslane üksnes seetõttu, et tema tuluallikas asub selles

lepinguosalises riigis.

2. Kui lõike 1 kohaselt on füüsiline isik mõlema lepinguosalise riigi resident, määratakse tema

staatus järgmiselt:

a) ta on ainult selle riigi resident, kus tal on kodu; kui tal on kodu mõlemas riigis, siis

on ta üksnes selle riigi resident, millega tal on tihedamad isiklikud ja majanduslikud

sidemed (eluliste huvide keskus);

b) kui eluliste huvide keskust ei ole võimalik kindlaks määrata või tal ei ole kodu

kummaski riigis, siis on ta selle riigi resident, kus ta tavaliselt viibib;

c) kui isik viibib tavaliselt mõlemas riigis või kui ta ei viibi tavaliselt kummaski neist,

siis on ta selle riigi resident, mille kodanik ta on;

d) kui isik on mõlema riigi kodanik või kui ta ei ole kummagi riigi kodanik,

lahendatakse küsimus lepinguosaliste riikide pädevate ametiisikute kokkuleppel.

3. Kui isik on lõike 1 kohaselt mõlema lepinguosalise riigi resident, siis lepinguosaliste riikide

pädevad ametiisikud püüavad kokkuleppe teel kindlaks määrata, millise lepinguosalise riigi

residendina isikut selle lepingu tähenduses käsitatakse, arvestades isiku kõrgeima juhtimisorgani

asukohta, asutamise või muul moel moodustamise kohta või muud asjaomast tegurit. Kui

kokkuleppele ei jõuta, ei anta sellele isikule lepingus ettenähtud maksusoodustusi ega -vabastusi,

välja arvatud ulatuses ja viisil, milles lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud võivad kokku

leppida.

Artikkel 5

PÜSIV TEGEVUSKOHT

1. Selles lepingus tähendab püsiv tegevuskoht äritegevuse kindlat kohta, mille kaudu täielikult

või osaliselt toimub ettevõtja äritegevus.

2. Püsivaks tegevuskohaks peetakse esmajoones:

5

a) juhtkonna asukohta;

b) filiaali;

c) kontorit;

d) tehast;

e) töökoda ja

f) kaevandust, nafta- või gaasipuurauku, karjääri või mõnda teist loodusvarade

kaevandamise või kasutuselevõtu kohta.

3. Termin püsiv tegevuskoht hõlmab samuti:

a) ehitusplatsi, ehitus-, montaaži- või seadmestamistöid või nende üle teostatavat

järelevalvet üksnes juhul, kui platsil tegutsetakse, selliseid töid tehakse või nende

järele valvatakse üle 12 kuu kaheteistkümnekuulise ajavahemiku jooksul;

b) lepinguosalise riigi ettevõtja teenuste osutamist teises lepinguosalises riigis,

sealhulgas nõustamis- või juhtimisteenuste osutamist, kui selline tegevus kestab

(sama või seotud projekti raames) teises lepinguosalises riigis kokku üle 183 päeva

kaheteistkümnekuulise ajavahemiku jooksul.

4. Selle artikli eelmistest lõigetest olenemata ei peeta püsivaks tegevuskohaks:

a) ehitise kasutamist üksnes ettevõtjale kuuluva kauba ladustamiseks, väljapanekuks

või kohaletoimetamiseks;

b) ettevõtjale kuuluva kaubavaru hoiustamist üksnes ladustamiseks, väljapanekuks

või kohaletoimetamiseks;

c) ettevõtjale kuuluva kaubavaru hoiustamist üksnes selleks, et seda teisele ettevõtjale

töötlemiseks anda;

d) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes selleks, et ettevõtjale kaupa osta või teavet

koguda;

e) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes ettevõtja toimimiseks vajaliku muu

tegevuse eesmärgil;

f) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes mitme punktides a–e nimetatud tegevuse

jaoks,

tingimusel, et äritegevuse kindla koha tegevus või punkti f puhul selliste tegevuste kogum on

ettevalmistava või abistava iseloomuga.

5. Lõiget 4 ei kohaldata ettevõtja kasutuses olevale äritegevuse kindlale kohale, kui selle

ettevõtja või tihedalt seotud ettevõtja äritegevus toimub samas või teises kohas samas

lepinguosalises riigis ning:

a) seda kohta või teist kohta käsitatakse selle artikli kohaselt ettevõtja või tihedalt

seotud ettevõtja püsiva tegevuskohana või

6

b) ettevõtjate samas kohas toimuv äritegevus või ettevõtja või tihedalt seotud

ettevõtjate kahes kohas toimuv äritegevus ei ole kogumis ettevalmistava või

abistava iseloomuga,

tingimusel et ettevõtjate samas kohas toimuv äritegevus või ettevõtja või tihedalt seotud

ettevõtjate kahes kohas toimuv äritegevus on ühtset majandustegevust täiendav tegevus.

6. Kui isik tegutseb lepinguosalises riigis ettevõtja nimel ning tavaliselt sõlmib lepinguid või

tal on esmatähtis roll selliste lepingute sõlmimise ettevalmistamisel, mida ettevõtja tavaliselt

sõlmib olulisi muudatusi tegemata, ning need lepingud on sõlmitud:

a) ettevõtja nimel või

b) ettevõtja omandis või kasutuses oleva vara omandi üleandmiseks või sellele varale

kasutusõiguse andmiseks või

c) teenuste osutamiseks ettevõtja poolt,

siis lõigetest 1 ja 2 olenemata, kuid arvestades lõiget 7, on ettevõtjal selles lepinguosalises riigis

püsiv tegevuskoht nende tegevuste kaudu, mida see isik ettevõtja jaoks teeb; sätet ei kohaldata,

kui sellise isiku tegevus piirdub lõikes 4 loetletud eesmärkidel tehtavate toimingutega (välja

arvatud äritegevuse kindel koht, mille suhtes kohaldatakse lõiget 5), mis ei muuda äritegevuse

kindla koha kaudu toimuvat tegevust selle sätte tähenduses püsivas tegevuskohas toimuvaks.

7. Lõiget 6 ei kohaldata, kui isik tegutseb lepinguosalises riigis teise lepinguosalise riigi

ettevõtja nimel sõltumatu esindajana ning tema tegevust esimesena nimetatud lepinguosalises

riigis võib käsitada tema tavapärase äritegevusena. Kui selline isik tegutseb üksnes või peamiselt

ühe või mitme sellise ettevõtja nimel, kellega ta on tihedalt seotud, ei ole isik selle lõike tähenduses

ühegi sellise ettevõtja sõltumatu esindaja.

8. Kui lepinguosalise riigi residendist äriühing kontrollib või teda kontrollitakse teise

lepinguosalise riigi residendist äriühingu poolt või kui äriühingu tegevus toimub püsiva

tegevuskoha kaudu või muul viisil teises lepinguosalises riigis, ei anna see alust käsitada üht

äriühingut teise äriühingu püsiva tegevuskohana.

9. Selles artiklis on isik tihedalt seotud ettevõtjaga, kui toetudes kõikidele asjaoludele, on ühel

kontroll teise üle või mõlemat kontrollivad samad isikud või ettevõtjad. Igal juhul on isik tihedalt

seotud ettevõtjaga, kui ühel on enam kui 50-protsendiline otsene või kaudne osalus teises (või

äriühingu puhul enam kui 50 protsenti äriühingu aktsiate või osade hääleõigustest ja väärtusest või

osalusest äriühingu omakapitalis) või kui teisel isikul on enam kui 50-protsendiline otsene või

kaudne osalus isikus ja ettevõtjas (või äriühingu puhul enam kui 50 protsenti äriühingu aktsiate

või osade hääleõigustest ja väärtusest või osalusest äriühingu omakapitalis).

7

Artikkel 6

KINNISVARATULU

1. Tulu, sealhulgas põllumajandusest või metsandusest saadud tulu, mida lepinguosalise riigi

resident saab teises lepinguosalises riigis asuvast kinnisvarast, võib maksustada see teine riik.

2. Termin kinnisvara määratletakse selle lepinguosalise riigi õiguse alusel, kus vara asub.

Termin hõlmab igal juhul kinnisasja päraldist, eluskarja, põllumajanduses ja metsanduses

kasutatavat seadet, maaomandit käsitleva seadusega sätestatud õigust, kinnisvara kasutusvaldust

ning õigust saada muutuvat või kindlat tasu maavara leiukoha ja loodusvara kasutamise või

kasutusõiguse eest või muud kinnisvaraga seotud õigust. Kinnisvarana ei käsitata laeva ega

õhusõidukit.

3. Lõiget 1 kohaldatakse kinnisvara isiklikust kasutamisest, rendile- või üürileandmisest või

muul viisil kasutamisest saadud tulule.

4. Lõikeid 1 ja 3 kohaldatakse ka ettevõtluses kasutatavast kinnisvarast saadud tulule.

Artikkel 7

ÄRIKASUM

1. Lepinguosalise riigi ettevõtja kasumi maksustab ainult see riik, välja arvatud juhul, kui

ettevõtja tegeleb äritegevusega teises lepinguosalises riigis seal asutatud püsiva tegevuskoha

kaudu. Kui ettevõtja tegutseb püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, võib ettevõtja

kasumi maksustada teises lepinguosalises riigis üksnes ulatuses, mida saab omistada sellele

püsivale tegevuskohale.

2. Lõiget 3 arvestades käsitavad lepinguosalised riigid püsivale tegevuskohale omistatava

kasumina seda kasumit, mida püsiv tegevuskoht eeldatavasti saaks, tegutsedes iseseisvalt samadel

või sama laadi tingimustel samal või sama laadi tegevusalal kui teise lepinguosalise riigi ettevõtja,

kelle püsiv tegevuskoht see on.

3. Püsivale tegevuskohale omistatavat kasumit arvestades võib tuludest maha arvata juhtimis- ja

halduskulud ning püsiva tegevuskoha äritegevusega seotud muud kulud, sõltumata sellest, kas

need tekkisid püsiva tegevuskoha riigis või mujal. Selline mahaarvamine ei ole lubatud summade

osas, mida püsiv tegevuskoht maksab peakontorile või sama ettevõtja muule kontorile

litsentsitasuna või muu maksena patendi või muu õiguse kasutamise eest või komisjonitasuna

osutatud teenuse või juhtimise eest või intressina püsivale tegevuskohale laenatud raha eest

(viimane ei kehti krediidiasutuse kohta); eelnev ei kehti tegelike kulutuste hüvitamise kohta.

8

Samuti ei võeta püsivale tegevuskohale omistatava kasumi arvestamisel arvesse summasid, mida

püsiv tegevuskoht kohustab peakontorit või sama ettevõtja muud kontorit tasuma litsentsitasuna

või muu maksena patendi või muu õiguse kasutamise eest või komisjonitasuna osutatud teenuse

või juhtimise eest või intressina ettevõtja peakontorile või muule kontorile laenatud raha eest

(viimane ei kehti krediidiasutuse kohta); eelnev ei kehti tegelike kulutuste hüvitamise kohta.

4. Kui lepinguosalises riigis on püsivale tegevuskohale omistatavat kasumit arvestades

tavaliselt jaotatud ettevõtja kogukasum ettevõtja osade vahel proportsionaalselt, ei ole lõikega 2

vastuolus lepinguosalise riigi õigus kasutada nimetatud meetodit maksustatava kasumi

kindlaksmääramiseks. Jaotamise meetodi rakendamise tulemus peab olema kooskõlas selle artikli

põhimõtetega.

5. Kasumit ei omistata püsivale tegevuskohale, kui ettevõtja ostab selle kaudu kaupa ainult

oma tarbeks.

6. Eelmistes lõigetes käsitletud püsivale tegevuskohale omistatava kasumi arvestamiseks

rakendatakse igal aastal sama meetodit, kui ei ole küllaldast põhjust seda muuta.

7. See artikkel ei mõjuta lepingu teiste artiklite kohaldamist, kui kasum hõlmab nendes teistes

artiklites käsitletud tulu.

Artikkel 8

RAHVUSVAHELINE MERE- JA ÕHUVEDU

1. Lepinguosalise riigi ettevõtja kasumit laeva või õhusõiduki käitamisest rahvusvahelistes

vedudes maksustab ainult see riik.

2. Lõiget 1 kohaldatakse ka kasumile, mis on saadud osalusest puulis või muud liiki ühises

äritegevuses või rahvusvahelises transpordiagentuuris.

Artikkel 9

SEOTUD ETTEVÕTJAD

1. Kui

a) lepinguosalise riigi ettevõtja otse või kaudselt osaleb teise lepinguosalise riigi

ettevõtja juhtimises, kontrollib ettevõtjat või kui tal on osalus ettevõtja osa- või

aktsiakapitalis või

9

b) samad isikud otse või kaudselt osalevad mõlema lepinguosalise riigi ettevõtja

juhtimises, kontrollivad ettevõtjaid või kui neil on osalus mõlema ettevõtja osa- või

aktsiakapitalis

ning kui ettevõtjad järgivad omavahelistes äri- ja rahandussuhetes sõltumatute ettevõtjate vahel

kokkulepitust erinevaid tingimusi, mille tõttu jääb ettevõtja kasum eeldatavast väiksemaks,

loetakse ettevõtja kasumiks eeldatav kasum ja see maksustatakse asjakohaselt.

2. Kui lepinguosaline riik arvab oma ettevõtja kasumi hulka ja asjakohaselt maksustab tulu,

mida on teises lepinguosalises riigis maksustatud selle lepinguosalise riigi ettevõtja kasumina ja

mille oleks saanud esimesena nimetatud riigi ettevõtja, kui ettevõtjad oleksid omavahelistes

suhetes järginud sama laadi tingimusi nagu sõltumatud ettevõtjad, korrigeerib see teine riik

kasumilt tasutavat maksusummat. Maksusummat korrigeerides arvestatakse lepingu teisi sätteid ja

lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud peavad vajaduse korral teineteisega nõu.

Artikkel 10

DIVIDENDID

1. Dividendi, mida lepinguosalise riigi residendist äriühing maksab teise lepinguosalise riigi

residendile, võib maksustada see teine riik.

2. Dividendi võib maksustada ka dividendi maksva äriühingu residendiriik selle riigi seaduste

kohaselt; kui dividendi saaja on teise lepinguosalise riigi resident, ei või dividendilt võetava maksu

määr ületada 5 protsenti dividendi brutosummast.

Lõiget ei kohaldata äriühingu selle kasumi maksustamisele, millest dividendi makstakse.

3. Selles artiklis käsitatakse dividendina tulu osalusest või muust kasumi saamise õigusest,

mis ei ole võlanõue, ning teistest õigustest saadavat tulu, mida maksustatakse nagu osalusest

saadud tulu selle lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, kus kasumit jaotav äriühing on resident.

4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist dividendisaaja äritegevus

toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, mille resident dividendi maksev

äriühing on, ning ta saab dividendi seoses püsiva tegevuskoha kaudu toimuva äritegevusega. Sel

juhul kohaldatakse artiklit 7.

5. Kui lepinguosalise riigi residendist äriühing saab tulu teisest lepinguosalisest riigist, ei või

see teine riik maksustada äriühingu makstavat dividendi ega jaotamata kasumit, kuigi need

sisaldavad tulu, mis on tekkinud selles teises riigis; see ei kehti teise lepinguosalise riigi residendile

10

makstava dividendi kohta ega selliselt osaluselt makstava dividendi kohta, mis on seotud selles

teises riigis asuva püsiva tegevuskohaga.

Artikkel 11

INTRESS

1. Intressi, mis tekib lepinguosalises riigis ja mida makstakse teise lepinguosalise riigi

residendile, võib maksustada see teine riik.

2. Lepinguosalises riigis tekkivat intressi võib oma seaduste kohaselt maksustada ka see riik;

kui intressi saaja on teise lepinguosalise riigi resident, ei või intressilt võetava maksu määr ületada

7,5 protsenti intressi brutosummast.

3. Lõikest 2 olenemata vabastab lepinguosaline riik seal tekkinud intressi maksust, kui

intressi on makstud:

a) Eestis:

i) Eesti valitsusele või kohaliku omavalitsuse üksusele;

ii) Eesti Pangale;

iii) Maaelu Arendamise Sihtasutusele;

iv) Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutusele;

v) mõlema lepinguosalise riigi pädeva ametiisiku kokkuleppel muule asutusele,

mis on peamiselt või täielikult Eesti valitsuse omandis;

b) Botswanas:

i) Botswana valitsusele või selle kohaliku omavalitsuse üksusele;

ii) Botswana keskpangale;

iii) Botswana Investeerimis- ja Kaubanduskojale;

iv) Riiklikule Arengupangale;

v) Botswana Arenguettevõttele;

vi) mõlema lepinguosalise riigi pädeva ametiisiku kokkuleppel muule

asutusele, mis on peamiselt või täielikult Botswana valitsuse omandis.

4. Selles artiklis käsitatakse intressina tulu võlanõudest, olenemata sellest, kas nõue on

hüpoteegiga tagatud, ja sellest, kas nõue annab õiguse võlgniku kasumile, ja eelkõige tulu valitsuse

võlakirjadest või muudest võlakohustustest ning nendega seotud maksetest. Termin intress ei

hõlma artikli 10 kohaselt dividendina käsitatavat tulu. Hilinenud makse eest võetavat viivist selle

artikli tähenduses intressina ei käsitata.

11

5. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist intressisaaja äritegevus

toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, kus intress tekib ja kus ta saab

intressi püsiva tegevuskoha kaudu toimuva äritegevusega seotud võlanõudelt. Sel juhul

kohaldatakse artiklit 7.

6. Intress on tekkinud lepinguosalises riigis, kui intressi maksab selle riigi resident. Kui

võlgnevus, millelt intressi makstakse, on seotud püsiva tegevuskohaga ning kui intressikulu

kannab püsiv tegevuskoht, on intress tekkinud püsiva tegevuskoha lepinguosalises riigis,

olenemata sellest, kas intressi maksja on lepinguosalise riigi resident või mitte.

7. Kui intressi maksja ja intressi saaja või nende mõlema ning muu isiku erisuhte tõttu ületab

võlanõude eest makstava intressi summa seda summat, milles oleksid intressi maksja ja intressi

saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta, kohaldatakse seda artiklit ainult viimati nimetatud

summale. Enammakstud intress maksustatakse kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt,

arvestades lepingu teisi sätteid.

Artikkel 12

LITSENTSITASU

1. Litsentsitasu, mis tekib lepinguosalises riigis ja mida makstakse teise lepinguosalise riigi

residendile, võib maksustada see teine riik.

2. Lepinguosalises riigis tekkivat litsentsitasu võib oma seaduste kohaselt maksustada ka see

riik; kui litsentsitasu saaja on teise lepinguosalise riigi resident, ei või litsentsitasult võetava maksu

määr ületada:

a) 5 protsenti tööstus-, kaubandus- või teadusseadme kasutamise või kasutamise

õiguse eest makstava litsentsitasu brutosummast ning

b) 7,5 protsenti litsentsitasu brutosummast kõigil muudel juhtudel.

3. Selles artiklis käsitatakse litsentsitasuna makset, mida saadakse kirjandus- või kunstiteose

(sealhulgas kinofilmi) või teadustöö autoriõiguse, patendi, kaubamärgi, disaini või mudeli, plaani,

salajase valemi või protsessi kasutamise või kasutamise õiguse eest või tööstusliku, kaubandusliku

või teadusalase oskusteabe eest.

4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist litsentsitasu saaja äritegevus

toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, kus litsentsitasu tekib ja kus ta saab

12

litsentsitasu püsiva tegevuskoha kaudu toimuvas äritegevuses kasutatavast õigusest või varast. Sel

juhul kohaldatakse artiklit 7.

5. Litsentsitasu on tekkinud lepinguosalises riigis, kui litsentsitasu maksja on selle riigi

resident. Kui litsentsitasu maksmise kohustus on seotud püsivas tegevuskohas toimuva

äritegevusega ning litsentsitasu kulu kannab püsiv tegevuskoht, on litsentsitasu tekkinud püsiva

tegevuskoha lepinguosalises riigis, olenemata sellest, kas litsentsitasu maksja on lepinguosalise

riigi resident või mitte.

6. Kui litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja või nende mõlema ning muu isiku erisuhte

tõttu ületab eseme kasutamise, kasutamise õiguse või oskusteabe eest makstav litsentsitasu seda

summat, milles oleksid litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja kokku leppinud ilma sellise

suhteta, kohaldatakse seda artiklit ainult viimati nimetatud summale. Enammakstud litsentsitasu

maksustatakse kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid.

Artikkel 13

KASU VARA VÕÕRANDAMISEST

1. Kasu, mida lepinguosalise riigi resident saab artiklis 6 määratletud ja teises lepinguosalises

riigis asuva kinnisvara võõrandamisest, võib maksustada see teine riik.

2. Kasu, mida lepinguosalise riigi resident saab sellise vallasvara võõrandamisest, mida ta

kasutab teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha äritegevuses või püsiva tegevuskoha

(eraldi või koos ettevõttega) võõrandamisest, võib maksustada see teine riik.

3. Kasu, mida lepinguosalise riigi ettevõtja saab laeva või õhusõiduki võõrandamisest, mida

ta käitab rahvusvahelistes vedudes või sellise laeva või õhusõiduki käitamisega seotud vallasvara

võõrandamisest, maksustab ainult see riik.

4. Kasu, mida lepinguosalise riigi resident saab osaluse võõrandamisest äriühingus või muu

võrreldava osaluse võõrandamisest, näiteks osaluse võõrandamisest seltsingus, usaldushalduses

või investeerimisfondis, võib maksustada teine lepinguosaline riik, kui osaluse väärtus tuleneb

ükskõik millisel ajal 365 päeva jooksul enne võõrandamist vähemalt 50 protsendi ulatuses otseselt

või kaudselt selles teises lepinguosalises riigis asuvast artiklis 6 määratletud kinnisvarast.

5. Eelmistes lõigetes käsitlemata vara võõrandamisest saadava kasu maksustab ainult

lepinguosaline riik, mille resident on vara võõrandaja.

13

Artikkel 14

TEHNILISE TEENUSE TASU

1. Tehnilise teenuse tasu, mis tekib lepinguosalises riigis ja mida saab teise lepinguosalise

riigi resident, võib maksustada see teine riik.

2. Lepinguosalises riigis tekkivat tehnilise teenuse tasu võib oma seaduste kohaselt

maksustada ka see riik, arvestades artikleid 8, 16 ja 17; kui tasu saaja on teise lepinguosalise riigi

resident, ei või tehnilise teenuse tasult võetava maksu määr ületada 7,5 protsenti tasu

brutosummast.

3. Selles artiklis käsitatakse tehnilise teenuse tasuna makset juhtimis-, tehnilise või

nõustamisteenuse eest, välja arvatud juhul, kui makse on tehtud:

a) makse teinud isiku töötajale;

b) haridusasutuses või haridusasutuse nimel õpetamise eest; või

c) füüsiliselt isikult füüsilisele isikule osutatud teenuste eest.

4. Selle artikli lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist tehnilise teenuse

tasu saaja äritegevus toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, kus tehnilise

teenuse tasu tekib ja kus ta saab tehnilise teenuse tasu seoses püsiva tegevuskoha kaudu toimuva

äritegevusega. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7.

5. Selle artikli kohaldamisel on arvestades lõiget 6 tehnilise teenuse tasu tekkinud

lepinguosalises riigis, kui tasu maksja on selle riigi resident või kui tasu maksval isikul, olenemata

sellest, kas ta on lepinguosalise riigi resident või mitte, on lepinguosalises riigis püsiv tegevuskoht,

millega seoses tasu maksmise kohustus tekkis, ning tasu kulu kannab püsiv tegevuskoht.

6. Selle artikli kohaldamisel ei ole tehnilise teenuse tasu tekkinud lepinguosalises riigis, kui

tasu maksja on selle riigi resident ja tema äritegevus toimub teises lepinguosalises riigis või

kolmandas riigis selles teises riigis või kolmandas riigis asuva püsiva tegevuskoha kaudu ning tasu

kulu kannab see püsiv tegevuskoht.

Artikkel 15

TÖÖTASU

1. Lepinguosalise riigi residendi palka ja töösuhtest saadud muud tasu maksustab ainult see

lepinguosaline riik, arvestades artikleid 16, 18 ja 19, kui töö ei toimu teises lepinguosalises riigis.

Kui töö toimub teises lepinguosalises riigis, võib selles teises riigis teenitud tasu maksustada see

teine riik.

14

2. Lõikest 1 olenemata maksustab lepinguosalise riigi residendi teises lepinguosalises riigis

töösuhtest saadud tasu ainult esimesena nimetatud lepinguosaline riik, kui kõik järgnevad

tingimused on täidetud:

a) tasu saaja viibib teises lepinguosalises riigis kokku kuni 183 päeva majandusaastal

algava või lõppeva kaheteistkümnekuulise ajavahemiku jooksul ja

b) tasu maksab tööandja või tasu makstakse selle tööandja nimel, kes ei ole teise

lepinguosalise riigi resident, ja

c) tasu ei maksta tööandja teises lepinguosalises riigis asuva püsiva

tegevuskohakaudu või selle püsiva tegevuskoha arvel.

3. Selle artikli eelmistest lõigetest olenemata võib lepinguosalise riigi ettevõtja rahvusvahelistel

vedudel käitataval laeval või õhusõidukil töötamise eest saadud tasu maksustada see riik.

Artikkel 16

JUHATUSE LIIKME TASU

Juhatuse liikme tasu ja muud seda laadi maksed, mida lepinguosalise riigi resident saab teise

lepinguosalise riigi residendist äriühingu juhatuse või samalaadse organi liikmena, võib

maksustada see teine riik.

Artikkel 17

MEELELAHUTAJA JA SPORTLASE TULU

1. Artiklitest 7 ja 15 olenemata võib lepinguosalise riigi residendi tulu, mida ta saab teises

lepinguosalises riigis meelelahutajana teatris, filmis, raadios, televisioonis või mujal esinemise

eest või muusiku või sportlasena tegutsedes, maksustada see teine riik.

2. Artiklitega 7 ja 15 ei ole vastuolus, kui meelelahutaja või sportlase tulu, mis laekub tema

asemel mõnele teisele isikule, maksustab lepinguosaline riik, kus meelelahutaja või sportlane

tegutses.

3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata meelelahutaja või sportlase tulule, mille ta saab lepinguosalises

riigis toimuva tegevuse eest, kui tema külastust sellesse riiki rahastatakse peamiselt ühe või

mõlema lepinguosalise riigi või selle kohaliku omavalitsuse üksuse vahenditest. Sel juhul

maksustab tulu ainult see lepinguosaline riik, kus meelelahutaja või sportlane on resident.

15

Artikkel 18

PENSION JA ANNUITEET

1. Pensioni, annuiteedi ja muud seda laadi tasu, mis tekib lepinguosalises riigis ja mida

makstakse teise lepinguosalise riigi residendile, võib maksustada esimesena nimetatud

lepinguosaline riik.

2. Termin annuiteet tähendab rahas või rahalises väärtuses tehtud sissemaksete eest isiku

eluajal või kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul perioodiliselt makstavat kindlaksmääratud

summat.

3. Lõikest 1 olenemata maksustab riikliku skeemi alusel makstud pensioni ja muud seda laadi

tasu, mis on osa lepinguosalise riigi või selle kohaliku omavalitsuse üksuse

sotsiaalkindlustussüsteemist, ainult see riik.

Artikkel 19

AVALIK TEENISTUS

1. Palka ja muud tasu, mida lepinguosaline riik või selle kohaliku omavalitsuse üksus maksab

isikule riigi või omavalitsusüksuse asutuses töötamise eest, maksustab ainult see riik. Sellist palka

ja muud tasu maksustab ainult teine lepinguosaline riik, kui isik on töötanud selles teises riigis ja

ta on selle riigi resident ning täidetud on üks järgnevatest tingimustest:

a) ta on selle riigi kodanik või

b) ta on selle riigi resident, kuid tema residentsus tuleneb ka muust asjaolust kui

töötamine.

2. Lepinguosalise riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse äritegevusega seotud töö eest saadud

palgale ja muule tasule kohaldatakse artikleid 15, 16 ja 17.

Artikkel 20

ÜLIÕPILASE JA PRAKTIKANDI TULU

Lepinguosaline riik ei maksusta tema territooriumil üksnes õpingutel või praktikal viibiva

üliõpilase või praktikandi ülalpidamiseks, õpinguteks või praktikaks tehtavaid väljamakseid, kui

isik on teise lepinguosalise riigi resident või oli seda vahetult enne õppima või praktikale asumist

ja väljamakse tehakse väljaspool õppimis- või praktikakoha lepinguosalist riiki asuvast allikast.

16

Artikkel 21

MUU TULU

1. Lepinguosalise riigi residendi tulu, mida lepingu eelmistes artiklites ei ole käsitletud,

maksustab olenemata tulu tekkimise kohast ainult see riik.

2. Lõiget 1 ei kohaldata sellele tulule, mida lepinguosalise riigi resident saab teises

lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu tegutsedes, kui õigused või vara, millest tulu on

tekkinud, on seotud püsiva tegevuskohaga; lõiget ei kohaldata artikli 6 lõikes 2 määratletud

kinnisvarast saadud tulule. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7.

Artikkel 22

TOPELTMAKSUSTAMISE KÕRVALDAMINE

1. Eesti residendi puhul välditakse topeltmaksustamist Eesti seaduste kohaselt ja arvestades

nendes seadustes sätestatud piirangutega (mida võidakse aeg-ajalt muuta muutmata üldpõhimõtet)

järgmiselt:

a) kui Eesti resident saab tulu, mida selle lepingu kohaselt on maksustatud Botswanas,

vabastab Eesti selle tulu maksust, võttes arvesse punkte b ja c;

b) kui Eesti resident saab tulu, mida artikli 10 lõike 2, artikli 11 lõike 2, artikli 12 lõike

2, artikli 14 või artikli 17 lõigete 1 ja 2 kohaselt võib maksustada Botswanas, lubab

Eesti residendi tulumaksust maha arvata summa, mis võrdub Botswanas tasutud

maksuga. Mahaarvatav summa ei ületa tulumaksu seda osa, mis on arvutatud enne

maksukohustuse vähendamist tulult, mida võib maksustada Botswanas;

c) kui Eesti residendi saadud tulu on lepingu kohaselt Eestis maksust vabastatud, võib

Eesti sellest hoolimata residendi ülejäänud maksukoormuse arvutamisel vabastatud

tulu osa arvesse võtta.

2. Botswanas kõrvaldatakse topeltmaksustamine vastavalt Botswana seadustele, mis

võimaldavad Botswana maksust maha arvata väljaspool Botswanat asuvas riigis makstud maksu

(mis ei mõjuta selle artikli üldpõhimõtet) järgmiselt: Botswana maksust lubatakse maha arvata

Eestis maksustatavalt kasumilt või tulult Eesti seaduste alusel ja kooskõlas käesoleva lepinguga

17

otse või mahaarvamise teel tasutav maks. Mahaarvatav summa ei ületa sellelt tulult Botswana

maksuseaduste alusel tasutavat Botswana maksu summat.

Artikkel 23

VÕRDNE KOHTLEMINE

1. Lepinguosaline riik maksustab teise lepinguosalise riigi kodanikku ja kohaldab talle

maksustamisega kaasnevaid nõudeid samamoodi nagu oma kodanikule samadel asjaoludel.

2. Lepinguosalise riigi ettevõtja teises lepinguosalises riigis asuvat püsivat tegevuskohta

maksustatakse samadel alustel kui teise lepinguosalise riigi samal tegevusalal tegutsevat ettevõtjat.

3. Lepinguosalise riigi ettevõtjat, mida kontrollib otse või kaudselt teise lepinguosalise riigi

resident või milles teise lepinguosalise riigi residendil on otsene või kaudne osalus, ei maksustata

kõrgemalt ega esitata talle maksustamisega seotud lisanõudeid võrreldes sama lepinguosalise riigi

samalaadse ettevõtjaga.

4. Lepinguosalise riigi ettevõtja võib maksustatavat kasumit arvestades sellest maha arvata

teise lepinguosalise riigi residendile makstud intressi, litsentsitasu, tehnilise teenuse tasu ja muu

väljamakse samadel alustel nagu oma riigi residendile tehtud makse korral; sätet ei kohaldata

artikli 9 lõikes 1, artikli 11 lõikes 7, artikli 12 lõikes 6 ega artikli 14 lõikes 6 nimetatud juhtudel.

5. Seda artiklit ei tõlgendata kui lepinguosalise riigi kohustust võimaldada teise

lepinguosalise riigi residendile tema perekonnaseisu või perekondlike kohustuste tõttu samasugust

maksusoodustust, -vabastust või -vähendust, mida ta võimaldab oma residendile.

6. Seda artiklit kohaldatakse olenemata artiklist 2 kõigile maksudele.

Artikkel 24

VASTASTIKUSE KOKKULEPPE MENETLUS

1. Kui isik arvab, et lepinguosalise riigi tegevus põhjustab või võib põhjustada tema sellist

maksustamist, mis ei ole lepinguga kooskõlas, võib ta lepinguosaliste riikide õigusaktidest

sõltumata esitada kaebuse kummagi lepinguosalise riigi pädevale ametiisikule. Kaebus tuleb

esitada kolme aasta jooksul alates päevast, mil teatati lepingut rikkuvat maksustamist põhjustavast

tegevusest.

2. Kui kaebus on pädeva ametiisiku arvates õigustatud ja ta ei leia rahuldavat lahendust,

püüab ametiisik kaebuse lahendada vastastikusel kokkuleppel teise lepinguosalise riigi pädeva

18

ametiisikuga, järgides põhimõtet, et lepingut rikkuvat maksustamist tuleb vältida. Kokkulepe

täidetakse lepinguosaliste riikide õigusaktides ettenähtud ajapiirangut kohaldamata.

3. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud püüavad lepingu tõlgendamisel ja

kohaldamisel tekkivad küsimused lahendada vastastikusel kokkuleppel. Topeltmaksustamise

vältimiseks võivad nad teineteisega nõu pidada ka lepingus käsitlemata juhtudel.

4. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud võivad eelmistes lõigetes käsitletud

kokkuleppele jõudmiseks suhelda teineteisega vahetult.

5. Kui

a) isik on lõike 1 kohaselt esitanud lepinguosalise riigi pädevale ametiisikule kaebuse

ühe või mõlema lepinguosalise riigi tegevuse kohta, mis põhjustas maksustamist,

mis ei olnud lepinguga kooskõlas, ja

b) pädevad ametiisikud ei suuda lõike 2 alusel kokkuleppele jõuda kahe aasta jooksul

alates kogu nõutud teabe mõlemale pädevale ametiisikule esitamise kuupäevast,

esitatakse lahendamata küsimused isiku nõudmisel vahekohtule. Lahendamata küsimusi ei

esitata vahekohtule, kui samas asjas on ühes neist riikidest olemas kohtu- või kohtueelse

vaidlusorgani otsus. Vahekohtu otsus on siduv mõlemale lepinguosalisele riigile ja see

täidetakse nende lepinguosaliste riikide õigusaktides ettenähtud ajapiirangut kohaldamata,

välja arvatud juhul, kui asjasse otseselt puutuv isik ei nõustu vahekohtu otsuse rakendamiseks

sõlmitud vastastikuse kokkuleppega. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud lepivad

selle lõike kohaldamise viisi kokku vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus.

Artikkel 25

TEABEVAHETUS

1. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud vahetavad lepingu täitmiseks või riigisiseste

õigusaktide kohaldamiseks eeldatavalt asjakohast teavet lepinguosalises riigis või selle kohaliku

omavalitsuse üksuses kehtestatud maksude kohta tingimusel, et maksustamine ei ole lepinguga

vastuolus. Artiklid 1 ja 2 teabevahetust ei piira.

2. Lepinguosaline riik käsitab lõike 1 alusel saadud teavet salajasena samamoodi nagu oma

õigusaktide alusel saadud teavet ning avaldab seda üksnes isikule ja ametiasutusele (sealhulgas

kohtud ja haldusasutused), kes lõikes 1 nimetatud makse määrab, kogub või sisse nõuab või

maksudega seotud kaebusi lahendab või eeltoodu üle järelevalvet teostab. Selline isik või

ametiasutus kasutab teavet ainult eelloetletud eesmärkidel. Teavet võib avaldada avalikul

19

kohtuistungil või kohtuotsuses. Eelnevast olenemata võib lepinguosaline riik saadud teavet

kasutada teistel eesmärkidel, kui seda lubavad mõlema lepinguosalise riigi õigusaktid ja teavet

edastava lepinguosalise riigi pädev ametiisik annab selleks nõusoleku.

3. Lõikeid 1 ja 2 ei tõlgendata lepinguosalise riigi kohustusena:

a) rakendada haldusabinõusid, mis on vastuolus lepinguosaliste riikide seaduste ja

halduspraktikaga;

b) anda teavet, mis ei ole lepinguosaliste riikide seaduste alusel või tavapärases

haldusmenetluses kättesaadav;

c) anda teavet, mis sisaldab äri-, tööstus- või ametisaladust või käsitleb kaubavahetust, või

teavet, mille avaldamine on vastuolus avaliku korraga.

4. Kui lepinguosaline riik on selle artikli kohaselt taotlenud teavet, siis teine lepinguosaline

riik võtab teabe saamiseks meetmeid ka juhul, kui see teine riik ei vaja sellist maksualast teavet

enda tarbeks. Eelmises lauses sätestatud kohustus on piiratud lõikega 3, kuid seda piirangut ei või

ühelgi juhul tõlgendada kui lepinguosalise riigi õigust keelduda teabe andmisest ainult riigisisese

huvi puudumise tõttu.

5. Lõiget 3 ei tõlgendata lepinguosalise riigi võimalusena keelduda teabe andmisest ainult

seetõttu, et teabe valdaja on krediidiasutus, muu finantsasutus, esindajakonto omanik, esindaja

või usaldusisik või teave puudutab osalust isikus.

Artikkel 26

ABI MAKSUDE SISSENÕUDMISEL

1. Lepinguosalised riigid abistavad teineteist maksunõuete täitmisele pööramisel. Artiklid 1

ja 2 abi osutamist ei piira. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud võivad selle artikli

kohaldamise korras omavahel kokku leppida.

2. Selles artiklis tähendab maksunõue lepinguosalise riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse

kehtestatud maksukohustuse summat, tingimusel et maksustamine ei ole vastuolus lepingu ega

muu dokumendiga, mille pooled on lepinguosalised riigid, samuti selle summaga seotud intressi

ja trahvi ning maksu kogumise või võlgniku vara säilitamise kulusid.

3. Kui lepinguosalise riigi maksunõue on selle riigi seaduste kohaselt täitmisele pööratav ja

maksukohustuslane ei saa sel ajal selle riigi seaduste kohaselt maksunõude täitmisele pööramist

ära hoida, võtab teise lepinguosalise riigi pädev ametiisik esimesena nimetatud riigi pädeva

ametiisiku taotlusel maksunõude täitmisele pööramise üle. Teine lepinguosaline riik kogub

20

maksunõude summa kooskõlas oma maksude sundsissenõudmist ja kogumist käsitlevate

seadustega, nagu oleks tegu tema enda maksunõudega.

4. Kui lepinguosaline riik võib maksunõude täitmisele pööramise tagamiseks oma õiguse

kohaselt rakendada võlgniku vara säilitamise abinõusid, võtab teise lepinguosalise riigi pädev

ametiisik esimesena nimetatud riigi pädeva ametiisiku taotlusel maksunõude üle, et rakendada

võlgniku vara säilitamise abinõusid. Teine lepinguosaline riik rakendab maksukohustuslase vara

säilitamise abinõusid kooskõlas oma seadustega, nagu oleks tegu tema enda maksunõudega, isegi

kui nende abinõude rakendamise ajal ei ole maksunõue esimesena nimetatud lepinguosalises riigis

täitmisele pööratav või on maksukohustuslasel õigus ära hoida selle täitmine.

5. Kui lepinguosaline riik on lõigetes 3 ja 4 nimetatud eesmärkidel maksunõude üle võtnud,

ei kohaldata neist lõigetest olenemata selles riigis selle nõude suhtes ajapiiranguid ega eeliseid,

mida kohaldatakse maksunõude suhtes selle riigi seaduste kohaselt. Lisaks ei ole lõigete 3 ja 4

eesmärgil ülevõetud maksunõudel lepinguosalises riigis eelist, mis on sellel maksunõudel teise

lepinguosalise riigi seaduste kohaselt.

6. Lepinguosalise riigi maksunõude olemasolu, selle kehtivuse ja summa üle peetavaid

vaidlusi ei menetleta teise lepinguosalise riigi kohus ega haldusasutuses.

7. Kui lepinguosalise riigi lõike 3 või 4 kohase taotluse esitamise ja teise lepinguosalise riigi

poolt summa kogumise ja selle esimesena nimetatud riigile ülekandmise vahelisel ajal maksunõue

lakkab olemast, siis:

a) lõikes 3 nimetatud taotluse korral esimesena nimetatud riigi maksunõue, mis on selle

riigi seaduste kohaselt täitmisele pööratav ja mille täitmisele pööramist

maksukohustuslane ei saa sellel ajal selle riigi seaduste kohaselt ära hoida, või

b) lõikes 4 nimetatud taotluse korral esimesena nimetatud riigi maksunõue, mille suhtes

see riik võib oma seaduste kohaselt rakendada maksukohustuslase vara säilitamise

abinõusid, et tagada selle täitmine,

teatab esimesena nimetatud riigi pädev ametiisik sellest viivitamata teise riigi pädevale

ametiisikule ja teise riigi valikul esimesena nimetatud riik kas peatab oma taotluse või võtab

selle tagasi.

8. Seda artiklit ei tõlgendata lepinguosalise riigi kohustusena:

a) rakendada haldusabinõusid, mis on vastuolus lepinguosaliste riikide seaduste ja

halduspraktikaga;

b) rakendada abinõusid, mis on vastuolus avaliku korraga;

21

c) osutada abi, kui teine lepinguosaline riik ei ole võtnud kõiki oma seaduste ja

halduspraktikaga võimaldatud asjakohaseid kogumis- või säilitamismeetmeid;

d) osutada abi juhul, kui see tekitaks sellele riigile halduskoormust, mis on ilmselgelt

ebaproportsionaalne teise lepinguosalise riigi saadava kasuga.

Artikkel 27

DIPLOMAATILISE ESINDUSE JA KONSULAARASUTUSE TÖÖTAJA

Lepingut ei kohaldata diplomaatilise esinduse ega konsulaarasutuse töötaja rahalistele

soodustustele, mis on ette nähtud rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja erikokkulepete

alusel.

Artikkel 28

ÕIGUS SOODUSTUSTELE

Olenemata lepingu teistest sätetest, ei anta lepingus tulu suhtes ettenähtud soodustust, kui kõikide

asjaolude põhjal on mõistlik järeldada, et soodustuse saamine oli otseselt või kaudselt selle

soodustuse saamiseni viinud tehingu üks peamistest eesmärkidest; see ei kehti juhul, kui nendel

asjaoludel soodustuse andmine vastab lepingu asjakohaste sätete eesmärgile.

Artikkel 29

JÕUSTUMINE

1. Lepinguosalised riigid edastavad teineteisele teate lepingu jõustumiseks vajaliku

riigisiseses õiguses ettenähtud menetluse lõpetamise kohta. Leping jõustub hilisema teate

kuupäeval.

2. Lepingut kohaldatakse:

a) Eestis lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril või pärast seda;

a) Botswanas lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. juulil või pärast seda.

22

Artikkel 30

LEPINGU LÕPETAMINE

1. Leping on jõus tähtajatult. Lepinguosaline riik võib lepingu lõpetada, teatades sellest

diplomaatiliste kanalite kaudu kirjalikult teisele lepinguosalisele riigile hiljemalt kalendriaasta 30.

juunil pärast viie aasta möödumist lepingu jõustumise kuupäevast.

2. Sel juhul lõpetatakse lepingu kohaldamine:

a) Eestis teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuaril või pärast seda;

b) Botswanas teate edastamisele järgneva aasta 1. juulil või pärast seda.

SELLE KINNITUSEKS on volitatud isikud lepingule alla kirjutanud.

KOOSTATUD [kuupäev] ………………..… 202....... [koht] kahes eksemplaris inglise keeles.

_________________________________ ______________________________

EESTI VABARIIGI NIMEL

BOTSWANA VABARIIGI NIMEL

PROTOKOLL

Eesti Vabariigi ja Botswana Vabariigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning

maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu (edaspidi leping) allakirjutamisel on

Eesti Vabariik ja Botswana Vabariik kokku leppinud järgmises, mis moodustab lepingu

lahutamatu osa.

I. Lepingu artikli 4 puhul:

Lepinguosalises riigis asutatud investeerimisfondi käsitatakse selle lepinguosalise riigi residendina

ning talle tehtud väljamaksete saajana.

Artikli 4 lõike 1 tähenduses on investeerimisfond:

23

a) Eestis investeerimisfondide seaduse alusel ühisteks investeeringuteks moodustatud vara kogum

(lepinguline fond) või selleks asutatud äriühing;

b) Botswanas ettevõte, mis on moodustatud investeerimisettevõtete seaduse alusel.

SELLE KINNITUSEKS on volitatud isikud protokollile alla kirjutanud.

KOOSTATUD [kuupäev] ………………..… 202....... [koht] kahes eksemplaris inglise keeles.

_________________________________ ______________________________

EESTI VABARIIGI NIMEL

BOTSWANA VABARIIGI NIMEL

AGREEMENT BETWEEN

THE REPUBLIC OF ESTONIA

AND

THE REPUBLIC OF BOTSWANA

FOR THE ELIMINATION OF DOUBLE TAXATION

WITH RESPECT TO TAXES ON INCOME

AND THE PREVENTION OF TAX EVASION AND AVOIDANCE

Preamble

The Republic of Estonia and the Republic of Botswana,

Desiring to further develop their economic relationship and to enhance their cooperation in tax

matters,

Intending to conclude an Agreement for the elimination of double taxation with respect to taxes

on income without creating opportunities for non-taxation or reduced taxation through tax

evasion or avoidance (including through treaty-shopping arrangements aimed at obtaining

reliefs provided in this Agreement for the indirect benefit of residents of third jurisdictions),

Have agreed as follows:

Article 1

PERSONS COVERED

1. This Agreement shall apply to persons who are residents of one or both of the Contracting

States.

Article 2

TAXES COVERED

1. This Agreement shall apply to taxes on income imposed on behalf of a Contracting State or

of its local authorities, irrespective of the manner in which they are levied.

2. There shall be regarded as taxes on income all taxes imposed on total income, or on elements

of income, including taxes on gains from the alienation of movable or immovable property.

3. The existing taxes to which this Agreement shall apply are in particular:

a) in Estonia, the income tax;

(hereinafter referred to as “Estonian tax”)

b) in Botswana:

(i) the income tax; and

(ii) the capital gains tax charged under the Income Tax Act

(hereinafter referred to as “Botswana tax”).

4. Nothing in this Agreement shall limit the right of either Contracting State to charge tax on

the profits of a mineral enterprise at an effective rate different from that charged on the profits

of any other enterprise. The term ‘a mineral enterprise’ means an enterprise carrying on the

business of mining.

5. The Agreement shall apply also to any identical or substantially similar taxes that are imposed

by either Contracting State after the date of signature of the Agreement in addition to, or in

place of, the existing taxes. The competent authorities of the Contracting States shall notify

each other of any significant changes that have been made in their respective taxation laws.

Article 3

GENERAL DEFINITIONS

1. For the purposes of this Agreement, unless the context otherwise requires:

a) the term “Estonia” means the Republic of Estonia and, when used in the geographical sense,

the territory of Estonia and any other area adjacent to the territorial waters of Estonia within

which, under the laws of Estonia and in accordance with international law, the rights of Estonia

may be exercised with respect to the seabed and its subsoil and their natural resources;

b) the term “Botswana” means the Republic of Botswana including its territorial waters and air

space;

c) the terms “a Contracting State” and “the other Contracting State” mean Estonia or Botswana

as the context requires;

d) the term “person” includes an individual, an estate, a trust, a company and any other body of

persons;

e) the term “company” means any body corporate or any entity that is treated as a body

corporate for tax purposes;

f) the term “enterprise” applies to the carrying on of any business;

g) the terms “enterprise of a Contracting State” and “enterprise of the other Contracting State”

mean respectively an enterprise carried on by a resident of a Contracting State and an enterprise

carried on by a resident of the other Contracting State;

h) the term “international traffic” means any transport by a ship or aircraft except when the ship

or aircraft is operated solely between places in a Contracting State and the enterprise that

operates the ship or aircraft is not an enterprise of that State;

i) the term “business” includes the performance of professional services and of other activities

of an independent character;

j) the term “competent authority” means:

(i) in Estonia, the Minister of Finance or his authorised representative;

(ii) in Botswana, the Minister responsible for finance, represented by the Commissioner

General of the Botswana Unified Revenue Service or an authonsed representative of the

Commissioner General;

k) the term “national” means:

(i) any individual possessing the nationality of a Contracting State; and

(ii) any legal person or association deriving its status as such from the laws in force in that

Contracting State;

2. As regards the application of the provisions of this Agreement at any time by a Contracting

State, any term not defined therein shall, unless the context otherwise requires or the competent

authorities agree to a different meaning pursuant to the provisions of Article 24, have the

meaning that it has at that time under the law of that State for the purposes of the taxes to which

this Agreement applies, any meaning under the applicable tax laws of that State prevailing over

a meaning given to the term under other laws of that State.

Article 4

RESIDENT

1. For the purposes of this Agreement, the term “resident of a Contracting State” means any

person who, under the laws of that State, is liable to tax therein by reason of his domicile,

residence, place of incorporation, place of management or any other criterion of a similar

nature, and also includes that State or any local authority thereof, as well as a collective

investment vehicle or undertaking established in that State. This term, however, does not

include any person who is liable to tax in that State in respect only of income from sources in

that State.

2. Where by reason of the provisions of paragraph 1 an individual is a resident of both

Contracting States, then his status shall be determined as follows:

a) he shall be deemed to be a resident only of the State in which he has a permanent home

available to him; if he has a permanent home available to him in both States, he shall be deemed

to be a resident only of the State with which his personal and economic relations are closer

(centre of vital interests);

b) if the State in which he has his centre of vital interests cannot be determined, or if he has no

permanent home available to him in either State, he shall be deemed to be a resident only of the

State in which he has an habitual abode;

c) if he has an habitual abode in both States or in neither of them, he shall be deemed to be a

resident only of the State of which he is a national;

d) if he is a national of both States or of neither of them, the competent authorities of the

Contracting States shall settle the question by mutual agreement.

3. Where by reason of the provisions of paragraph 1 a person other than an individual is a resident

of both Contracting States, the competent authorities of the Contracting States shall endeavour to

determine by mutual agreement the Contracting State of which such person shall be deemed to

be a resident for the purposes of the Agreement, having regard to its place of effective

management, the place where it is incorporated or otherwise constituted and any other relevant

factors. In the absence of such agreement, such person shall not be entitled to any relief or

exemption from tax provided by this Agreement except to the extent and in such manner as

may be agreed upon by the competent authorities of the Contracting State.

Article 5

PERMANENT ESTABLISHMENT

1. For the purposes of this Agreement, the term “permanent establishment” means a fixed place

of business through which the business of an enterprise is wholly or partly carried on.

2. The term “permanent establishment” includes especially:

a) a place of management;

b) a branch;

c) an office;

d) a factory;

e) a workshop, and

f) a mine, an oil or gas well, a quarry or any other place of extraction or exploitation of natural

resources.

3. The term “permanent establishment” shall be deemed to include:

a) a building site, a construction, assembly or installation project or any supervisory activity in

connection with such site or project, but only where such site, project or activity continues for

a period of more than twelve months within any twelve-month period;

b) the furnishing of services, including consultancy or managerial services, by an enterprise of

a Contracting State in the other Contracting State constitutes a permanent establishment, but

only if the activities of that nature continue for the same or a connected project within that other

State for a period or periods aggregating more than 183 days in any twelve month period.

4. Notwithstanding the preceding provisions of this Article, the term “permanent

establishment” shall be deemed not to include:

a) the use of facilities solely for the purpose of storage, display or delivery of goods or

merchandise belonging to the enterprise;

b) the maintenance of a stock of goods or merchandise belonging to the enterprise solely for

the purpose of storage, display or delivery;

c) the maintenance of a stock of goods or merchandise belonging to the enterprise solely for the

purpose of processing by another enterprise;

d) the maintenance of a fixed place of business solely for the purpose of purchasing goods or

merchandise or of collecting information, for the enterprise;

e) the maintenance of a fixed place of business solely for the purpose of carrying on, for the

enterprise, any other activity;

f) the maintenance of a fixed place of business solely for any combination of activities

mentioned in subparagraphs a) to e), provided that such activity or, in the case of subparagraph

f), the overall activity of the fixed place of business, is of a preparatory or auxiliary character.

5. Paragraph 4 shall not apply to a fixed place of business that is used or maintained by an

enterprise if the same enterprise or a closely related enterprise carries on business activities at

the same place or at another place in the same Contracting State and

a) that place or other place constitutes a permanent establishment for the enterprise or the

closely related enterprise under the provisions of this Article, or

b) the overall activity resulting from the combination of the activities carried on by the two

enterprises at the same place, or by the same enterprise or closely related enterprises at the two

places, is not of a preparatory or auxiliary character, provided that the business activities carried

on by the two enterprises at the same place, or by the same enterprise or closely related

enterprises at the two places, constitute complementary functions that are part of a cohesive

business operation.

6. Notwithstanding the provisions of paragraphs 1 and 2 but subject to the provisions of

paragraph 7, where a person is acting in a Contracting State on behalf of an enterprise and in

doing so, habitually concludes contracts, or habitually plays the principal role leading to the

conclusion of contracts that are routinely concluded without material modification by the

enterprise, and these contracts are

a) in the name of the enterprise, or

b) for the transfer of the ownership of, or for the granting of the right to use, property owned

by that enterprise or that the enterprise has the right to use, or

c) for the provision of services by that enterprise, that enterprise shall be deemed to have a

permanent establishment in that State in respect of any activities which that person undertakes

for the enterprise, unless the activities of such person are limited to those mentioned in

paragraph 4 which, if exercised through a fixed place of business (other than a fixed place of

business to which paragraph 5 would apply), would not make this fixed place of business a

permanent establishment under the provisions of that paragraph.

7. Paragraph 6 shall not apply where the person acting in a Contracting State on behalf of an

enterprise of the other Contracting State carries on business in the first-mentioned State as an

independent agent and acts for the enterprise in the ordinary course of that business. Where,

however, a person acts exclusively or almost exclusively on behalf of one or more enterprises

to which it is closely related, that person shall not be considered to be an independent agent

within the meaning of this paragraph with respect to any such enterprise.

8. The fact that a company which is a resident of a Contracting State controls or is controlled

by a company which is a resident of the other Contracting State, or which carries on business

in that other State (whether through a permanent establishment or otherwise), shall not of itself

constitute either company a permanent establishment of the other.

9. For the purposes of this Article, a person is closely related to an enterprise if, based on all

the relevant facts and circumstances, one has control of the other or both are under the control

of the same persons or enterprises. In any case, a person shall be considered to be closely related

to an enterprise if one possesses directly or indirectly more than 50 per cent of the beneficial

interest in the other (or, in the case of a company, more than 50 per cent of the aggregate vote

and value of the company’s shares or of the beneficial equity interest in the company) or if

another person possesses directly or indirectly more than 50 per cent of the beneficial interest

(or, in the case of a company, more than 50 per cent of the aggregate vote and value of the

company’s shares or of the beneficial equity interest in the company) in the person and the

enterprise.

Article 6

INCOME FROM IMMOVABLE PROPERTY

1. Income derived by a resident of a Contracting State from immovable property (including

income from agriculture or forestry) situated in the other Contracting State may be taxed in that

other State.

2. The term “immovable property” shall have the meaning which it has under the law of the

Contracting State in which the property in question is situated. The term shall in any case

include property accessory to immovable property, livestock and equipment used in agriculture

and forestry, rights to which the provisions of general law respecting landed property apply,

usufruct of immovable property and rights to variable or fixed payments as consideration for

the working of, or the right to work, mineral deposits, sources and other natural resources or

any other rights in connection with immovable property. Ships and aircraft shall not be regarded

as immovable property.

3. The provisions of paragraph 1 shall apply to income derived from the direct use, letting, or

use in any other form of immovable property.

4. The provisions ofparagraphs 1 and 3 shall also apply to the income from immovable property

of an enterprise.

Article 7

BUSINESS PROFITS

1. The profits of an enterprise of a Contracting State shall be taxable only in that State unless

the enterprise carries on business in the other Contracting State through a permanent

establishment situated therein. If the enterprise carries on business as aforesaid, the profits of

the enterprise may be taxed in the other State but only so much of them as are attributed to that

permanent establishment.

2. Subject to the provisions of paragraph 3, where an enterprise of a Contracting State carries

on business in the other Contracting State through a permanent establishment situated therein,

there shall in each Contracting State be attributed to that permanent establishment the profits

which it might be expected to make if it were a distinct and separate enterprise engaged in the

same or similar activities under the same or similar conditions and dealing wholly

independently with the enterprise of which it is a permanent establishment.

3. In determining the profits of a permanent establishment, there shall be allowed as deductions

expenses which are incurred for the purposes of the business of the permanent establishment

including executive and general administrative expenses so incurred, whether in the State in

which the permanent establishment is situated or elsewhere. However, no such deduction shall

be allowed in respect of amounts, if any, paid (otherwise than towards reimbursement of actual

expenses) by the permanent establishment to the head office of the enterprise or any of its other

offices, by way of royalties, fees or other similar payments in return for the use of patents or

other rights, or by way of commission, for specific services performed or for management, or,

except in the case of a banking enterprise, by way of interest on moneys lent to the permanent

establishment. Likewise, no account shall be taken, in the determination of the profits of a

permanent establishment, for amounts charged (otherwise than towards reimbursement of

actual expenses) by the permanent establishment to the head office of the enterprise or any of

its other offices, by way of royalties, fees or other similar payments in return for use of patents

or other rights, or by way of commission for specific services performed or for management,

or except in the case of a banking enterprise by way of interest on moneys lent to the head office

of the enterprise or any of its other offices.

4. In so far as it has been customary in a Contracting State to determine the profits to be

attributed to a permanent establishment on the basis of an apportionment of the total profits of

the enterprise to its various parts, nothing in paragraph 2 shall preclude that Contracting State

from determining the profits to be taxed by such an apportionment as may be customary. The

method of apportionment adopted shall, however, be such that the result shall be in accordance

with the principles contained in this Article.

5. No profits shall be attributed to a permanent establishment by reason of the mere purchase

by that permanent establishment of goods or merchandise for the enterprise.

6. For the purposes of the preceding paragraphs, the profits to be attributed to the permanent

establishment shall be determined by the same method year by year unless there is good and

sufficient reason to the contrary.

7. Where profits include items of income which are dealt with separately in other Articles of

this Agreement, then the provisions of those Articles shall not be affected by the provisions of

this Article.

Article 8

INTERNATIONAL SHIPPING AND AIR TRANSPORT

1. Profits of an enterprise of a Contracting State from the operation of ships or aircraft in

international traffic shall be taxable only in that State.

2. The provisions of paragraph 1 shall also apply to profits from the participation in a pooi, a

joint business or an international operating agency.

Article 9

ASSOCIATED ENTERPRISES

1. Where

a) an enterprise of a Contracting State participates directly or indirectly in the management,

control or capital of an enterprise of the other Contracting State, or

b) the same persons participate directly or indirectly in the management, control or capital of

an enterprise of a Contracting State and an enterprise of the other Contracting State, and in

either case conditions are made or imposed between the two enterprises in their commercial or

financial relations which differ from those which would be made between independent

enterprises, then any profits which would, but for those conditions, have accrued to one of the

enterprises, but, by reason of those conditions, have not so accrued, may be included in the

profits of that enterprise and taxed accordingly.

2. Where a Contracting State includes in the profits of an enterprise of that State — and taxes

accordingly — profits on which an enterprise of the other Contracting State has been charged to

tax in that other State and the profits so included are profits which would have accrued to the

enterprise of the first-mentioned State if the conditions made between the two enterprises had

been those which would have been made between independent enterprises, then that other State

shall make an appropriate adjustment to the amount of the tax charged therein on those profits.

In determining such adjustment, due regard shall be had to the other provisions of this

Agreement and the competent authorities of the Contracting States shall, if necessary, consult

each other.

Article 10

DIVIDENDS

1. Dividends paid by a company which is a resident of a Contracting State to a resident of the

other Contracting State may be taxed in that other State.

2. However, such dividends may also be taxed in the Contracting State of which the company

paying the dividends is a resident and according to the laws of that State, but if the beneficial

owner of the dividends is a resident of the other Contracting State, the tax so charged shall not

exceed 5 percent of the gross amount of the dividends.

This paragraph shall not affect the taxation of the company in respect of the profits out ofwhich

the dividends are paid.

3. The term “dividends” as used in this Article means income from shares or other rights, not

being debt-claims, participating in profits, as well as income from other rights which is

subjected to the same taxation treatment as income from shares by the laws of the Contracting

State of which the company making the distribution is a resident.

4. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply if the beneficial owner of the dividends,

being a resident of a Contracting State, carries on business in the other Contracting State of

which the company paying the dividends is a resident, through a permanent establishment

situated therein and the holding in respect of which the dividends are paid is effectively

connected with such permanent establishment. In such case the provisions of Article 7 shall

apply.

5. Where a company which is a resident of a Contracting State derives profits or income from

the other Contracting State, that other State may not impose any tax on the dividends paid by

the company, except insofar as such dividends are paid to a resident of that other State or insofar

as the holding in respect of which the dividends are paid is effectively connected with a

permanent establishment situated in that other State, nor subject the company’s undistributed

profits to a tax on undistributed profits, even if the dividends paid or the undistributed profits

consist wholly or partly of profits or income arising in such other State.

Article 11

INTEREST

1. Interest arising in a Contracting State and paid to a resident of the other Contracting State

may be taxed in that other State.

2. However, interest arising in a Contracting State may also be taxed in that State according to

the laws of that State, but if the beneficial owner of the interest is a resident of the other

Contracting State, the tax so charged shall not exceed 7.5 per cent of the gross amount of the

interest.

3. Notwithstanding the provisions of paragraph 2 of this Article, interest arising in a

Contracting State is exempt from tax in that Party, if it is paid to:

a) in the case of Estonia:

(i) the Government of Estonia or a local authority thereof

(ii) the Bank of Estonia;

(iii) the Rural Development Foundation;

(iv) the Estonian Business and Innovation Agency;

(v) any other statutory body or institution wholly owned by the Government of

Estonia as may be agreed from time to time between the competent authorities of the

Contracting States;

b) in the case of Botswana:

(i) the Government of Botswana or a local authority thereof

(ii) the Bank of Botswana;

(iii) the Botswana Investment and Trade Centre;

(iv) the National Development Bank;

(v) the Botswana Devclopment Corporation;

(vi) any other statutory body or institution wholly owned by the Government of

Botswana as may be agreed from time to time between the competent authorities of

the Contracting States.

4. The term “interest” as used in this Article means income from debt-claims of every kind,

whether or not secured by mortgage and whether or not carrying a right to participate in the

debtor’s profits, and in particular, income from government securities and income from bonds

or debentures, including premiums and prizes attaching to such securities, bonds or debentures.

The term “interest” shall not include any income, which is treated as a dividend under the

provisions of Article 10. Penalty charges for late payment shall not be regarded as interest for

the purpose of this Article.

5. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply if the beneficial owner of the interest,

being a resident of a Contracting State, carries on business in the other Contracting State in

which the interest arises, through a permanent establishment situated therein and the debt-claim

in respect of which the interest is paid is effectively connected with such permanent

establishment. In such case the provisions of Article 7 shall apply.

6. Interest shall be deemed to arise in a Contracting State when the payer is a resident of that

State. Where, however, the person paying the interest, whether he is a resident of a Contracting

State or not, has in a Contracting State a permanent establishment in connection with which the

indebtedness on which the interest is paid was incurred, and such interest is borne by such

permanent establishment, then such interest shall be deemed to arise in the State in which the

permanent establishment is situated.

7. Where, by reason of a special relationship between the payer and the beneficial owner or

between both of them and some other person, the amount of the interest, having regard to the

debt-claim for which it is paid, exceeds the amount which would have been agreed upon by the

payer and the beneficial owner in the absence of such relationship, the provisions of this Article

shall apply only to the last-mentioned amount. In such case, the excess part of the payments

shall remain taxable according to the laws of each Contracting State, due regard being had to

the other provisions of this Agreement.

Article 12

ROYALTIES

1. Royalties arising in a Contracting State and paid to a resident of the other Contracting State

may be taxed in that other State.

2. However, royalties arising in a Contracting State may also be taxed in that State according

to the laws of that State, but if the beneficial owner of the royalties is a resident of the other

Contracting State, the tax so charged shall not exceed:

a) 5 per cent of the gross amount of the royalties in respect of the use of or the right to use

industrial, commercial or scientific equipment, and

b) 7.5 per cent of the gross amount of the royalties in all other cases.

3. The term “royalties” as used in this Article means payments of any kind received as a

consideration for the use of, or the right to use, any copyright of literary, artistic or scientific

work including cinematograph films, any patent, trade mark, design or model, plan, secret

formula or process, or for the use of, or the right to use, industrial, commercial or scientific

equipment or for information concerning industrial, commercial or scientific experience.

4. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply if the beneficial owner of the royalties,

being a resident of a Contracting State, carries on business in the other Contracting State in

which the royalties arise through a permanent establishment situated therein and the right or

property in respect of which the royalties are paid is effectively connected with such permanent

establishment. In such case the provisions of Article 7 shall apply.

5. Royalties shall be deemed to arise in a Contracting State when the payer is a resident of that

State. Where, however, the person paying the royalties, whether he is a resident of a Contracting

State or not, has in a Contracting State a permanent establishment in connection with which the

liability to pay the royalties was incurred, and such royalties are borne by such permanent

establishment, then such royalties shall be deemed to arise in the State in which the permanent

establishment is situated.

6. Where, by reason of a special relationship between the payer and the beneficial owner or

between both of them and some other person, the amount of the royalties, having regard to the

use, right or information for which they are paid, exceeds the amount which would have been

agreed upon by the payer and the beneficial owner in the absence of such relationship, the

provisions of this Article shall apply only to the last-mentioned amount. In such case, the excess

part of the payments shall remain taxable according to the laws of each Contracting State, due

regard being had to the other provisions of this Agreement.

Article 13

CAPITAL GAINS

1. Gains derived by a resident of a Contracting State from the alienation of immovable property

referred to in Article 6 and situated in the other Contracting State may be taxed in that other

State.

2. Gains from the alienation of movable property forming part of the business property of a

permanent establishment which an enterprise of a Contracting State has in the other Contracting

State, including such gains from the alienation of such a permanent establishment (alone or

with the whole enterprise), may be taxed in that other State.

3. Gains that an enterprise of a Contracting State that operates ships or aircraft in international

traffic derives from the alienation of such ships or aircraft, or of movable property pertaining

to the operation of such ships or aircraft, shall be taxable only in that State.

4. Gains derived by a resident of a Contracting State from the alienation of shares or comparable

interests, such as interests in a partnership, trust or investment fund, may be taxed in the other

Contracting State if, at any time during the 365 days preceding the alienation, these shares or

comparable interests derived more than 50 per cent of their value directly or indirectly from

immovable property, as defined in Article 6, situated in that other State.

5. Gains from the alienation of any property, other than that referred to in the preceding

paragraphs, shall be taxable only in the Contracting State of which the alienator is a resident.

Article 14

FEES FOR TECHNICAL SERVICES

1. Fees for technical services arising in a Contracting State which are derived by a resident of

the other Contracting State may be taxed in that other State.

2. However, subject to the provisions of Articles 8, 16 and 17, fees for technical services arising

in a Contracting State may also be taxed in the Contracting State in which they arise and subject

to the laws of that State, but if the beneficial owner of the fees is a resident of the other

Contracting State, the tax so charged shall not exceed 7.5 per cent of the gross amount of the

fees.

3. The term “fees for technical services” as used in this Article means any payment in

consideration for any service of a managerial, technical or consultancy nature, unless the

payment is made:

a) to an employee of the person making the payment;

b) for teaching in an educational institution or for teaching by an educational institution; or

c) by an individual for services for the personal use of an individual.

4. The provisions of paragraphs 1 and 2 of this Article shall not apply if the beneficial owner

of the fees for technical services, being a resident of a Contracting State, carries on business in

the other Contracting State in which the fees for technical services arise, through a permanent

establishment situated therein and the technical fees are effectively connected with such

permanent establishment. In such case, the provisions of Article 7 shall apply.

5. For the purposes of this Article, subject to paragraph 6, fees for technical services shall be

deemed to arise in a Contracting State if the payer is a resident of that State or if the person

paying the fees, whether that person is a resident of a Contracting State or not, has in a

Contracting State a permanent establishment in connection with which the obligations to pay

the fees was incurred, and such fees are borne by the permanent establishment.

6. For the purposes of this Article, fees for technical services shall be deemed not to arise in a

Contracting State if the payer is a resident of that State and carries on business in the other

Contracting State or a third State through a permanent establishment situated in that other State

or the third State and such fees are borne by that permanent establishment.

Article 15

INCOME FROM EMPLOYMENT

1. Subject to the provisions of Articles 16, 18 and 19 salaries, wages and other similar

remuneration derived by a resident of a Contracting State in respect of an employment shall be

taxable only in that State unless the employment is exercised in the other Contracting State. If

the employment is so exercised, such remuneration as is derived therefrom may be taxed in that

other State.

2. Notwithstanding the provisions of paragraph 1, remuneration derived by a resident of a

Contracting State in respect of an employment exercised in the other Contracting State shall be

taxable only in the first-mentioned State if all the following conditions are met:

a) the recipient is present in the other State for a period or periods not exceeding in the aggregate

183 days in any twelve month period commencing or ending in the fiscal year concerned;

b) the remuneration is paid by, or on behalf of, an employer who is not a resident of the other

State; and

c) the remuneration is not borne by a permanent establishment which the employer has in the

other State.

3. Notwithstanding the preceding provisions of this Article, remuneration derived in respect of

an employment exercised aboard a ship or aircraft operated in international traffic by an

enterprise of a Contracting State, may be taxed in that State.

Article 16

DIRECTORS’ FEES

Directors’ fees and other similar payments derived by a resident of a Contracting State in his

capacity as a member of the board of directors or any other similar organ of a company which

is a resident of the other Contracting State may be taxed in that other State.

Article 17

ENTERTAINERS AND SPORTSPERSONS

1. Notwithstanding the provisions of Articles 7 and 15, income derived by a resident of a

Contracting State as an entertainer, such as a theatre, motion picture, radio or television artiste,

or a musician, or as a sportsperson, from that resident’s personal activities as such exercised in

the other Contracting State, may be taxed in that other State.

2. Where income in respect of personal activities exercised by an entertainer or a sportsperson

acting as such accrues not to the entertainer or sportsperson but to another person, that income

may, notwithstanding the provisions of Articles 7 and 15, be taxed in the Contracting State in

which the activities of the entertainer or sportsperson are exercised.

3. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply to income derived from activities

exercised in a Contracting State by an entertainer or a sportsperson if the visit to that State is

mainly financed by one or both of the Contracting States or local authorities thereof. In such

case, the income shall be taxable only in the Contracting State of which the entertainer or a

sportsperson is a resident.

Article 18

PENSIONS AND ANNUITIES

1. Pensions, annuities and other similar remuneration, arising in a Contracting State and paid to

a resident of the other Contracting State, may be taxed in the first-mentioned Contracting State.

2. The term “annuity” means a stated sum payable periodically at stated times during life or

during a specified or ascertainable period of time under an obligation to make the payments in

return for adequate and full consideration in money or money’s worth.

3. Notwithstanding the provisions of paragraph 1, pensions paid and other similar payments

made under a public scheme which is part of the social security system of a Contracting State

or a local authority thereof shall be taxable only in that State.

Article 19

GOVERNMENT SERVICE

1. Salaries, wages and other similar remuneration, paid by a Contracting State or a local

authority thereof to an individual in respect of services rendered to that State or authority shall

be taxable only in that State. However, such salaries, wages and other similar remuneration

shall be taxable only in the other Contracting State if the services are rendered in that State and

the individual is a resident of that State and has fulfilled one of the following conditions:

a) he is a national of that State; or

b) he did not become a resident of that State solely for the purpose of rendering the services.

2. The provisions of Articles 15, 16 and 17 shall apply to salaries, wages and other similar

remuneration in respect of services rendered in connection with a business carried on by a

Contracting State or a local authority thereof.

Article 20

STUDENTS AND TRAINEES

Payments which a student or trainee who is or was immediately before visiting a Contracting

State a resident of the other Contracting State and who is present in the first-mentioned State

solely for the purpose of his education or training receives for the purpose of his maintenance,

education or training shall not be taxed in that State, provided that such payments arise from

sources outside that State.

Article 21

OTHER INCOME

1. Items of income of a resident of a Contracting State, wherever arising, not dealt with in the

foregoing Articles of this Agreement shall be taxable only in that State.

2. The provisions of paragraph 1 shall not apply to income, other than income from immovable

property as defined in paragraph 2 of Article 6, if the recipient of such income, being a resident

of a Contracting State, carries on business in the other Contracting State through a permanent

establishment situated therein and the right or property in respect of which the income is paid

is effectively connected with such permanent establishment. In such case the provisions of

Article 7 shall apply.

Article 22

ELIMINATION OF DOUBLE TAXATION

1. In Estonia, double taxation shall be avoided in accordance with the provisions and subject to

the limitations of the laws of Estonia (as it may be amended from time to time without changing

the general principle hereof), as follows:

a) where a resident of Estonia derives income which, in accordance with the provisions of this

Agreement, has been taxed in Botswana, Estonia shall, subject to the provisions of

subparagraph b) and c), exempt such income from tax;

b) where a resident of Estonia derives income which in accordance with paragraph 2 of Articles

10, 11 and 12, Article 14 or paragraphs I and 2 of Article 17 may be taxed in Botswana, Estonia

shall allow as a deduction from the tax on the income of that resident an amount equal to the

tax paid in Botswana. Such deduction shall not, however, exceed that part of the income tax, as

w

computed before the deduction is given, which is attributable to the income which may be taxed

in Botswana;

c) where in accordance with any provision of the Agreement income derived by a resident of

Estonia is exempt from tax in Estonia, Estonia may nevertheless, in calculating the amount of

tax on the remaining income of such resident, take into account the exempted income.

2. In Botswana, double taxation shall be eliminated subject to the provisions of the laws of

Botswana regarding the allowance of a credit against Botswana tax of tax payable under the

laws of a country outside Botswana which shall not affect the general principle hereof, Estonian

tax payable under the laws of Estonia and in accordance with this Agreement, whether directly

or by deduction, on profits or income liable to tax in Estonia shall be allowed as a credit against

any Botswana tax payable in respect of the same profits or income by reference to which the

Estonian tax is computed. However, the amount of such credit shall not exceed the amount of

the Botswana tax payable on that income in accordance with the laws of Botswana.

Article 23

NON-DISCRIMINATION

1. Nationals of a Contracting State shall not be subjected in the other Contracting State to any

taxation or any requirement connected therewith, which is other or more burdensome than the

taxation and connected requirements to which nationals of that other State in the same

circumstances are or may be subjected.

2. The taxation on a permanent establishment which an enterprise of a Contracting State has in

the other Contracting State shall not be less favourably levied in that other State than the

taxation levied on enterprises of that other State carrying on the same activities.

3. Enterprises of a Contracting State, the capital of which is wholly or partly owned or

controlled, directly or indirectly, by one or more residents of the other Contracting State, shall

not be subjected in the first-mentioned State to any taxation or any requirement connected

therewith which is other or more burdensome than the taxation and connected requirements to

which other similar enterprises of the first-mentioned State are or may be subjected.

4. Except where the provisions ofparagraph 1 ofArticle 9, paragraph 7 of Article 11, paragraph

6 of Article 12 and paragraph 6 ofArticle 14 apply, interest, royalties, fees for technical services

and other disbursements paid by an enterprise of a Contracting State to a resident of the other

Contracting State shall, for the purpose of determining the taxable profits of such enterprise, be

deductible under the same conditions as if they had been paid to a resident of the first-mentioned

State.

5. The provisions of this Article shall not be construed as obliging a Contracting State to grant

to residents of the other Contracting State any personal allowances, reliefs and reductions for

taxation purposes on account of civil status or family responsibilities which it grants to its own

residents.

6. The provisions of this Article shall, notwithstanding the provisions of Article 2, apply to

taxes of every kind and description.

Article 24

MUTUAL AGREEMENT PROCEDURE

1. Where a person considers that the actions of one or both of the Contracting States result or

will result for him in taxation not in accordance with the provisions of this Agreement, he may,

irrespective of the remedies provided by the domestic law of those States, present his case to

the competent authority of either Contracting State. The case must be presented within three

years from the first notification of the action resulting in taxation not in accordance with the

provisions of this Agreement.

2. The competent authority shall endeavour, if the objection appears to it to be justified and if

it is not itself able to arrive at a satisfactory solution, to resolve the case by mutual agreement

with the competent authority of the other Contracting State, with a view to the avoidance of

taxation which is not in accordance with the Agreement. Any agreement reached shall be

implemented notwithstanding any time limits in the domestic law of the Contracting States.

3. The competent authorities of the Contracting States shall endeavour to resolve by mutual

agreement any difficulties or doubts arising as to the interpretation or application of this

Agreement. They may also consult together for the elimination of double taxation in cases not

provided for in this Agreement.

4. The competent authorities of the Contracting States may communicate with each other

directly for the purpose of reaching an agreement in the sense of the preceding paragraphs.

5. Where,

a) under paragraph 1, a person has presented a case to the competent authority of a Contracting

State on the basis that the actions of one or both of the Contracting States have resulted for that

person in taxation not in accordance with the provisions of this Agreement, and

b) the competent authorities are unable to reach an agreement to resolve that case pursuant to

paragraph 2 within two years from the date when all the information required by the competent

authorities in order to address the case has been provided to both competent authorities;

any unresolved issues arising from the case shall be submitted to arbitration if the person so

requests. These unresolved issues shall not, however, be submitted to arbitration if a decision

on these issues has already been rendered by a court or administrative tribunal of either State.

Unless a person directly affected by the case does not accept the mutual agreement that

implements the arbitration decision that decision shall be binding on both Contracting States

and shall be implemented notwithstanding any time limits in the domestic laws of these States.

The competent authorities of the Contracting States shall by mutual agreement settle the mode

of application of this paragraph.

Article 25

EXCHANGE OF INFORMATION

1. The competent authorities of the Contracting States shall exchange such information as is

foreseeably relevant for carrying out the provisions of this Agreement or to the administration

or enforcement of the domestic laws concerning taxes of every kind and description imposed

on behalf of the Contracting States, or of their local authorities, insofar as the taxation

thereunder is not contrary to the Agreement. The exchange of information is not restricted by

Articles 1 and 2.

2. Any information received under paragraph 1 by a Contracting State shall be treated as secret

in the same manner as information obtained under the domestic laws of that State and shall be

disclosed only to persons or authorities (including courts and administrative bodies) concerned

with the assessment or collection of, the enforcement or prosecution in respect of, the

determination of appeals in relation to the taxes referred to in paragraph 1, or the oversight of

the above. Such persons or authorities shall use the information only for such purposes. They

may disclose the information in public court proceedings or in judicial decisions.

Notwithstanding the foregoing, information received by a Contracting State may be used for

other purposes when such information may be used for such other purposes under the laws of

both States and the competent authority of the supplying State authorises such use.

3. In no case shall the provisions of paragraphs 1 and 2 be construed so as to impose on a

Contracting State the obligation:

a) to carry out administrative measures at variance with the laws and administrative practice of

that or of the other Contracting State;

b) to supply information which is not obtainable under the laws or in the normal course of the

administration of that or of the other Contracting State;

c) to supply information which would disclose any trade, business, industrial, commercial or

professional secret or trade process, or information the disclosure of which would be contrary

to public policy (ordre public).

4. If information is requested by a Contracting State in accordance with this Article, the other

Contracting State shall use its information gathering measures to obtain the requested

information, even though that other State may not need such information for its own tax

purposes. The obligation contained in the preceding sentence is subject to the limitations of

paragraph 3 but in no case shall such limitations be construed to permit a Contracting State to

decline to supply information solely because it has no domestic interest in such information.

5. In no case shall the provisions of paragraph 3 be construed to permit a Contracting State to

decline to supply information solely because the information is held by a bank, other financial

institution, nominee or person acting in an agency or a fiduciary capacity or because it relates

to ownership interests in a person.

Article 26

ASSISTANCE IN THE COLLECTION OF TAXES

1. The Contracting States shall lend assistance to each other in the collection of revenue claims.

This assistance is not restricted by Articles 1 and 2. The competent authorities of the

Contracting States may by mutual agreement settle the mode of application of this Article.

2. The term “revenue claim” as used in this Article means an amount owed in respect of taxes

of every kind and description imposed on behalf of the Contracting States, or local authorities,

insofar as the taxation thereunder is not contrary to this Agreement or any other instrument to

which the Contracting States are parties, as well as interest, administrative penalties and costs

of collection or conservancy related to such amount.

3. When a revenue claim of a Contracting State is enforceable under the laws of that State and

is owed by a person who, at that time, cannot, under the laws of that State, prevent its collection,

that revenue claim shall, at the request of the competent authority of that State, be accepted for

purposes of collection by the competent authority of the other Contracting State. That revenue

claim shall be collected by that other State in accordance with the provisions of its laws

applicable to the enforcement and collection of its own taxes as if the revenue claim were a

revenue claim of that other State.

4. When a revenue claim of a Contracting State is a claim in respect of which that State may,

under its law, take measures of conservancy with a view to ensure its collection, that revenue

claim shall, at the request of the competent authority of that State, be accepted for purposes of

taking measures of conservancy by the competent authority of the other Contracting State. That

other State shall take measures of conservancy in respect of that revenue claim in accordance

with the provisions of its laws as if the revenue claim were a revenue claim of that other State

even if, at the time when such measures are applied, the revenue claim is not enforceable in the

first-mentioned State or is owed by a person who has a right to prevent its collection.

5. Notwithstanding the provisions of paragraphs 3 and 4, a revenue claim accepted by a

Contracting State for purposes of paragraph 3 or 4 shall not, in that State, be subject to the time

limits or accorded any priority applicable to a revenue claim under the laws of that State by

reason of its nature as such. In addition, a revenue claim accepted by a Contracting State for the

purposes ofparagraph 3 or 4 shall not, in that State, have any priority applicable to that revenue

claim under the laws of the other Contracting State.

6. Proceedings with respect to the existence, validity or the amount of a revenue claim of a

Contracting State shall not be brought before the courts or administrative bodies of the other

Contracting State.

7. Where, at any time after a request has been made by a Contracting State under paragraph 3

or 4 and before the other Contracting State has collected and remitted the relevant revenue claim

to the first-mentioned State, the relevant revenue claim ceases to be:

a) in the case of a request under paragraph 3, a revenue claim of the first-mentioned State that

is enforceable under the laws of that State and is owed by a person who, at that time, cannot,

under the laws of that State, prevent its collection, or

b) in the case of a request under paragraph 4, a revenue claim of the first-mentioned State in

respect of which that State may, under its laws, take measures of conservancy with a view to

ensure its collection the competent authority of the first-mentioned State shall promptly notify

the competent authority of the other State of that fact and, at the option of the other State, the

first-mentioned State shall either suspend or withdraw its request.

8. In no case shall the provisions of this Article be construed so as to impose on a Contracting

State the obligation:

a) to carry out administrative measures at variance with the laws and administrative practice of

that or of the other Contracting State;

b) to carry out measures which would be contrary to public policy (ordre public);

c) to provide assistance if the other Contracting State has not pursued all reasonable measures

of collection or conservancy, as the case may be, available under its laws or administrative

practice;

d) to provide assistance in those cases where the administrative burden for that State is clearly

disproportionate to the benefit to be derived by the other Contracting State.

Article 27

MEMBERS OF DIPLOMATIC MISSIONS AND CONSULAR POSTS

Nothing in this Agreement shall affect the fiscal privileges of members of diplomatic missions

or consular posts under the general rules of international law or under the provisions of special

agreements.

Article 28

ENTITLEMENT TO BENEFITS

Notwithstanding the other provisions of this Agreement, a benefit under this Agreement shall

not be granted in respect of an item of income if it is reasonable to conclude, having regard to

all relevant facts and circumstances, that obtaining that benefit was one of the principal

purposes of any arrangement or transaction that resulted directly or indirectly in that benefit,

unless it is established that granting that benefit in these circumstances would be in accordance

with the object and purpose of the relevant provisions of this Agreement.

Article 29

ENTRY INTO FORCE

1. The Contracting States shall notify each other of the completion of the procedures required

by its law for the bringing into force of this Agreement. This Agreement shall enter into force

on the date of the later of these notifications.

2. The provisions of the Agreement shall have effect:

a) in Estonia, on or after the first day of January next following the date upon which the

Agreement enters into force;

b) in Botswana, on or after the first day of July next following the date upon which the

Agreement enters into force.

Article 30

TERMINATION

1. This Agreement shall remain in force indefinitely. Either of the Contracting States may

terminate the Agreement through the diplomatic channels, by giving to the other Contracting

State written notice of termination not later than 30 June of any calendar year starting five years

after the year in which this Agreement entered into force.

2. In such event this Agreement shall cease to have effect:

a) in Estonia, on or after the first day of January of the year next following the year in which

such notice is given;

b) in Botswana, on or after the first day of July of the year next following the year in which

such notice is given.

IN WITNESS WHEREOF the undersigned, being duly authorised thereto, have signed this

Agreement.

DONE at this . ‘‘ .Eday of . 202.4” in duplicate, in

the English language.

FOR THE REPUBLIC OF FOR THE REPUBLIC OF

ESTONIA BOTSWANA

PROTOCOL

At the signing of the Agreement between the Republic of Estonia and the Republic of

Botswana for the Elimination of Double Taxation with respect to Taxes on Income and the

Prevention of Tax Evasion and Avoidance (hereinafter referred to as “the Agreement”), the

Republic of Estonia and the Republic of Botswana have agreed upon the following provisions,

which shall form an integral part of the Agreement:

I. With reference to Article 4:

A collective investment vehicle or undertaking which is established in a Contracting State shall

be considered as a resident of the Contracting State in which it is established and as the

beneficial owner of the income it receives.

For purposes of paragraph 1 of Article 4, the term “collective investment vehicle or

undertaking” means:

a) in the case of Estonia, any pool of assets (common fund) established or company founded

for collective investment on the basis of Investment Fund Act, and

b) in the case of Botswana, an undertaking formed under the Collective Investment

Undertakings Act.

IN WITNESS WHEREOF the undersigned, being duly authorised thereto, have signed this

Protocol.

DONE at .%ZL .‘this . Eday of . ‘ 2O2...4 in duplicate, in

the English language.

FOR THIi PUBLIC OF FOR THE REPUBLIC OF

ESTONIA BOTSWANA

1

Eesti Vabariigi ja BotswanaVabariigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning

maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli

ratifitseerimise seaduse eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1 Sisukokkuvõte

Seadusega ratifitseeritakse Eesti Vabariigi ja Botswana Vabariigi vahelise tulumaksudega

topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle

juurde kuuluva protokolli eelnõu (edaspidi leping).

Lepingu tekstis lepiti kokku 23. septembril 2021. a, kuid hiljem tehti poolte kokkuleppel tekstis mõningaid

tehnilisi muudatusi. Lepingule kirjutas alla välisminister Margus Tsahkna 26. septembril 2024. a New

Yorgis.

Eesti ja Botswana vaheline leping järgib üldjoontes Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (ingl

k Organisation for Economic Co-operation and Development, edaspidi OECD) koostatud tüüplepingut.

Seisuga 1. märts 2024. a on Eestil kehtivaid topeltmaksustamise vältimise lepingud 63 riigiga1.

Topeltmaksustamise vältimise lepingute eesmärk on soodustada investeeringuid lepinguosaliste riikide

vahel. Leping kui rahvusvaheline õigusakt annab investoritele võrreldes riigisisese õigusaktiga suurema

õiguskindluse lepinguga reguleeritud maksusüsteemi elementide suhtes, kuna kahepoolse rahvusvahelise

lepingu muutmine nõuab üldjuhul rohkem aega kui riigisisese õigusakti muutmine. Eesmärgi saavutamiseks

piirab leping tulumakse, mida tuluallikariik teise riigi residentide tulule võib kehtestada, tagab isikute võrdse

kohtlemise ning kõrvaldab võimaliku topeltmaksustamise. Lepingus sätestatud vastastikuse teabevahetuse

kohustus loob lisavõimalusi maksupettuste tõkestamiseks.

1.2 Eelnõu ettevalmistaja

Seaduse eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna

peaspetsialist Tiina Hansson (tel 5885 1480, [email protected]). Seaduse eelnõu ning seletuskirja

juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna õigusloome

valdkonna juht Virge Aasa (tel 5885 1493, [email protected]). Lepingu tõlkis vandetõlk Terje Arro

(Luisa Tõlkebüroo, tel 626 4284, [email protected]), tõlget on toimetanud Tiina Hansson.

1.3 Märkused

Eelnõu on seotud 18. mai 2023. a kinnitatud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi punktiga 3.1.9, mis

seab eesmärgiks, et Eesti on ettevõtlus-ja maksukeskkonna ning välislepingute poolest parim maa, kus

luua ja hoida ettevõtte peakorterit ning mille kaudu globaalselt hallata varasid. Eelnõu ei ole seotud muu

menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Kooskõlas Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika

eeskiri“ § 1 lõike 2 punktiga 3 ei ole koostatud eelnõu väljatöötamiskavatsust.

1 Sõlmitud lepingute nimekiri on kättesaadav Rahandusministeeriumi veebiaadressilt

https://www.rahandusministeerium.ee/et/topeltmaksustamise-valtimise-lepingud

2

Pärast allkirjastamist tuleb leping ratifitseerida Riigikogus ning ratifitseerimise aluseks on Eesti Vabariigi

põhiseaduse §-s 113 väljendatud seadusereservatsiooni põhimõte, mille kohaselt tuleb maksuküsimused

kehtestada seadusega. Seaduse vastuvõtmiseks Riigikogus on vajalik poolthäälte enamus.

Tulenevalt Välisministeeriumi, Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei vahel kokku lepitud

välislepingute lihtsustatud menetlemise korrast lisati kooskõlastusringil olevale lepingu heakskiitmise

korralduse eelnõu seletuskirjale ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand. Korralduse eelnõu seletuskiri

koostati seaduseelnõu seletuskirjale kehtestatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja reegleid

järgides. Lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu esitati ministeeriumidele kooskõlastamiseks koos

lepingu heakskiitmise korralduse eelnõuga ja esitatakse otse Välisministeeriumile Vabariigi Valitsusele

esitamiseks.

2. Seaduse eesmärk

Seadusega ratifitseeritakse leping ja luuakse võimalus selle kohaldamiseks.

Eesti sõlmib topeltmaksustamise vältimise lepinguid, et tagada maksukeskkonna stabiilsus nii välismaistele

ettevõtjatele, kes investeerivad Eestisse kui ka Eesti ettevõtjatele, kes laiendavad oma tegevust

välisturgudele. Kahes või enamas riigis tegutsemise tagajärjel on isik tavaliselt allutatud vähemalt kahe riigi

maksuseadustele, mille kohaldamise tulemusena võib tekkida juriidiline topeltmaksustamine.

„Rahvusvaheline juriidiline topeltmaksustamine“ on maksuõiguse termin, millega tähistatakse olukorda,

kus kaks riiki maksustavad samalaadsete maksudega ühe ja sama maksumaksja tulu. Juriidilise

topeltmaksustamise kõrval eksisteerib majanduslik topeltmaksustamine, mis tähendab, et sama tulu

maksustatakse kahe erineva maksumaksja tuluna.

Topeltmaksustamise kahjulik mõju rahvusvahelisele majandustegevusele on ilmne ning

topeltmaksustamise vältimise lepingute peamine eesmärk ongi juriidilise topeltmaksustamise

kõrvaldamine. Topeltmaksustamise ennetamiseks jagab leping maksustamisõigusi riikide vahel eri

tululiikide kaupa. Selline jagamine toimub ühe riigi maksustamisõiguse piiramisena teise riigi kasuks ja

vastupidi. Lisaks topeltmaksustamise kõrvaldamisele on välisinvestorile oluline, et teda ei maksustataks

investeeringu sihtkohariigis koormavamalt kui kohalikke ettevõtjaid. Leping sätestabki teatud piirides

maksumaksjate võrdse kohtlemise kohustuse.

Kuna mitmes riigis tegutsemisel võib eri riikide maksuseaduste kohaldamise tulemusena tekkida ka

topeltmittemaksustamine ja suureneda võimalus muul viisil maksukohustuse täitmisest

kõrvalehoidumiseks, sätestab leping võimaluse ja kohustuse maksualase teabe vahetuseks lepinguosaliste

riikide pädevate ametiisikute vahel. Pädevateks ametiisikuteks on üldjuhul maksuhaldurid (st Eestis Maksu-

ja Tolliamet).

Leping võib luua maksumaksjatele riigisisese õigusega võrreldes vaid soodsamad tingimused, kuna leping

riigile uusi maksustamisõigusi ei anna. Kui lepingus on antud ühele lepinguosalisele riigile teatud liiki tulu

maksustamise õigus, kuid riigisisese seaduse kohaselt sellist tulu seal ei maksustata, siis ei teki riigil lepingu

alusel õigust maksu võtta. Kui näiteks tulumaksuseaduse (edaspidi ka TuMS) alusel mitteresidendile

makstavat dividendi ei maksustata, pole Eestil õigust lepingus sätestatud määras dividendilt tulumaksu

kinni pidada.

3

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Seaduse eelnõu koosneb ühest lausest, millega ratifitseeritakse lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli

eelnõu.

Eesti ja Botswana vaheline leping koosneb 30 artiklist ja lepingu juurde kuuluvast protokollist.

Lepingu esimesed 5 artiklit käsitlevad lepingu kohaldamisala ja mõisteid.

Artikkel 1

Lepingut kohaldatakse lepinguosaliste riikide residentidele. Residendi mõiste on määratletud viitega

riigisisesele õigusele lepingu artiklis 4. Eesti tulumaksuseaduses on residendi mõiste sätestatud §-s 6.

Teatud lepingu sätted kohalduvad isikutele, kes ei pruugi olla kummagi riigi residendid. Näiteks artikkel 19

(avalik teenistus) võib kohalduda Eesti või Botswana avalikule teenistujale, kes pole kummagi riigi resident.

Artikli 25 (teabevahetus) kohaselt võivad riigid teavet vahetada ka kolmandate riikide residentide kohta.

Artikkel 2

Lepingu artiklis 2 sätestatakse lepingu ese- maksud, millele lepingut kohaldatakse. Lepingut kohaldatakse

Eestis ja Botswanas kehtestatud tulumaksudele sõltumata nende kogumise viisist. Artikli 2 lõikes 2 on

sätestatud tulumaksu määratlus ning lõikes 3 on nimetatud kummaski riigis kehtestatud maksud, millele

lepingut eelkõige kohaldatakse. Lepingut kohaldatakse ka samastele või sama laadi maksudele, mis

kehtestatakse olemasoleva maksu asemele või sellele lisaks pärast lepingu allakirjutamist. Pädevatel

ametiisikutel lasub kohustus maksuseaduste olulisematest muudatustest teineteist teavitada.

Teabevahetuse (artikkel 25) ja maksude sissenõudmisel abi osutamist puudutava artikli (artikkel 26)

kohaldumisala on laiem. Teavet vahetatakse kõigi maksude kohta, mille lepinguosaline riik või selle

kohaliku omavalitsuse üksus on kehtestanud.

Artikkel 3

Mõistete juures tuleb tähele panna, kas määratlus on antud viitega riigisisesele õigusele või on määratlus

riigisiseses õiguses kasutatud samalaadsetest mõistetest sõltumatu. Artikkel 3 koondab mitmeid lepingus

kasutatavaid mõisteid, kuid artiklid 4 ja 5 on pühendatud ühe mõiste selgitamisele. Mõistete ja terminite

määratlusi võib siiski leida ka lepingu teistest artiklitest, kuid sellisel juhul omab termin tähendust ainult

konkreetse artikli kohaldamisel.

Artikli 3 lõige 2 sätestab üldreegli lepingus määratlemata mõistete tõlgendamiseks. Kui kontekstist ei tulene

teisiti või pädevad ametiisikud ei ole teistsuguses tähenduses kokku leppinud, lähtub lepinguosaline riik

lepingus käsitletud maksudega seotud mõistet tõlgendades selle lepinguosalise riigi seadustes sellel ajal

kasutatud määratlusest, pidades silmas, et maksuseadustes määratletud mõisted on ülimuslikud teistes

seadustes määratletud mõistete suhtes. Nimetatud sätte kohaldamisel tuleb silmas pidada ka rahvusvaheliste

lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklites 31, 32 ja 33 sätestatud rahvusvaheliste lepingute

tõlgendamise üldreegleid.

Artikkel 4

Lepingu artikkel 4 määratleb termini lepinguosalise riigi resident lepingu teiste sätete kohaldamiseks

ning sätestab reeglid lepinguresidentsuse määramiseks, kui lepinguosaliste riikide seaduste koosmõjus

tekib topeltresidentsus. Lepingu kohaselt on isik resident, kui ta on resident lepinguosalise riigi õiguse

alusel ning kui ta on selles riigis maksukohustuslane. Siin peetakse üldiselt silmas piiramatut

maksukohustust maailmatulult, mitte maksukohustust ainult sellest riigist saadud tulult. Samas ei välista

4

see säte oma kohaldamisalast territoriaalse maksusüsteemiga riikide2 residente. Residendina lepingu

mõistes käsitatakse ka seda riiki ennast ja selle kohaliku omavalitsuse üksust ehk siis selliseid üksuseid,

kes lepingus sätestatud üldiste reeglite alusel residendiks ei kvalifitseeruks (ei ole isikud artikkel 3 lõige

1 punkt d kohaselt ega ka tulumaksukohustuslased), kuid kellele peetakse vajalikuks lepingut kohaldada,

kui nad näiteks teisest riigist tulu saavad.

Kui füüsiline isik on residendi määratluse kohaselt nii Eesti kui ka Botswana resident, siis lepingu artikli

4 lõike 2 kohaselt määratakse isiku residentsus eelnimetatud artiklis toodud kriteeriume järgides, andes

eelisõiguse isikuga lähemalt seotud riigile.

Muude isikute, kelleks on peamiselt äriühingud, topeltresidentsuse tekkimisel lahendatakse küsimus Eesti

ja Botswana pädevate ametiisikute kokkuleppel, arvestades isiku kõrgeima juhtimisorgani asukohta, isiku

asutamise või muul moel moodustamise kohta või muud asjaomast tegurit.

Kõrgeima juhtimisorgani asukoht (inglise keeles place of effective management) on Eesti õigussüsteemis

tundmatu termin, kuid paljudes teistes riikides on see juriidiliste isikute ja muude üksuste residentsuse

kindlaksmääramise kriteeriumina kasutusel. Eesti ei ole siiani nõustunud kasutama kõrgeima juhtimisorgani

asukoha kriteeriumi residentsuse määramisel otsustavana, kuid on olnud valmis mainima seda ühe

otsustamist mõjutava tunnusena. OECD 2014.aasta tüüplepingu kommentaar nr 24 artikli 4 lõikele 3

selgitas, mida kõrgeima juhtimisorgani asukoht lepingu kontekstis ja rahvusvahelises maksuõiguses üldiselt

tähendab: „Kõrgeima juhtimisorgani asukoht on koht, kus võetakse sisuliselt vastu kõige olulisemaid

otsuseid üksuse kui terviku juhtimise ja majandustegevuse kohta. Kõrgeima juhtimisorgani asukoha

kindlaksmääramiseks tuleb uurida kõiki olulisi asjaolusid. Üksusel võib olla mitu juhtimiskohta, kuid samal

ajal saab tal olla ainult üks kõrgeima juhtimisorgani asukoht.“

Artikkel 5

Püsiva tegevuskoha tekkimise tingimused on kindlaks määratud lepingu artiklis 5. Artikli 5 lõige 1 sätestab

püsiva tegevuskoha tekkimise üldreegli. Lõikes 2 on toodud tüüpiliste püsivate tegevuskohtade näited.

Toodud loetelu täiendab lõiget 1, kuid püsiv tegevuskoht tekib vaid siis, kui see vastab lõikes 1 nimetatud

tingimustele.

Püsiv tegevuskoht lepingu mõistes on reeglina äritegevuse kindel koht, mille kaudu täielikult või osaliselt

toimub ettevõtja äritegevus. Selleks, et mitteresidendil tekiks teises riigis püsiv tegevuskoht, peab tema

käsutuses olema koht äritegevuseks (näiteks kontor, tehas, ehitusplats, töökoht kellegi teise kontoris).

Siinkohal pole oluline, kas see koht on ainuüksi mitteresidendi kasutuses või millisel õiguslikul alusel

mitteresident kohta kasutab, määrav on asjaolu, et mitteresidendil on võimalus konkreetset kohta oma

ettevõtluse jaoks kasutada. Teine oluline tingimus on, et koht peab olema püsiv ning moodustama

majandusliku ja geograafilise terviku. Sõna ’püsiv’ tähendab püsiva tegevuskoha puhul nii geograafilist kui

ka ajalist püsivust ning eeldab tõlgendamisel teatud paindlikkust ja konkreetsele äritegevusele iseloomulike

asjaolude arvestamist. Kolmas tingimus on, et mitteresidendist ettevõtja majandustegevus peab toimuma

eelnimetatud koha kaudu, mis reeglina tähendab seda, et ettevõtja ise või tema heaks töötavad isikud peavad

põhiliselt tegutsema selles kohas.

Lepingu artiklis 5 saab eristada kahte liiki püsivat tegevuskohta: geograafiliselt püsiv (lõiked 1, 2 ja 3) ja

ettevõtja enda, tema töötajate või vahendajate tegevuse tulemusena tekkiv püsiv tegevuskoht (lõike 3 punkt

b ja lõige 6).

Püsiva tegevuskoha enamlevinud vormid on välisriigi juriidilise isiku filiaal ja välisriigi ettevõtja käsundi

alusel tegutsevad nii-öelda sõltuvad esindajad, kellel on õigus ettevõtja nimel lepinguid sõlmida. Kui

2 Riigid, kes oma residentide välisriigist saadud tulu ei maksusta.

5

esindajat saab käsitada ettevõtjast majanduslikult ja õiguslikult sõltumatuna, siis selline esindaja ettevõtjale

püsivat tegevuskohta ei tekita.

Lepingus käsitatakse ehitusplatsi, ehitus-, montaaži- või seadmestamistöid või sellise ehitusplatsi või

selliste töödega seotud järelevalvetegevust püsiva tegevuskohana üksnes juhul, kui selline tegevus kestab

üle 12 kuu. Perioodi arvestatakse töö alustamisest (sh igasugune ettevalmistav töö) kuni lõpetamiseni, ajutisi

(nt ilmast, materjali või tööjõu puudumisest sõltuvaid) tööseisakuid maha ei arvestata.

Lisaks ehitustegevusele sätestab leping konkreetse ajalise läve ka teenuste osutamisel tekkivale püsivale

tegevuskohale. Teenuste osutamisel tekib ettevõtjal püsiv tegevuskoht juhul, kui ta osutab teises riigis

teenuseid (sealhulgas nõustamis- ja juhtimisteenuseid) üle 183 päeva 12-kuulise ajavahemiku jooksul.

Olenemata püsiva tegevuskoha tekkimise võimalikkusest artikli 5 lõikes 1 loetletud tunnuste alusel, ei teki

ettevõtjal teises riigis püsivat tegevuskohta juhul, kui tema tegevus teises lepinguosalises riigis piirdub

ettevalmistavat või abistavat laadi tegevusega.

Artikkel täpsustab ka, et äriühingute omavaheline seotus ei anna ainuüksi põhjust käsitada ühte äriühingut

teise püsiva tegevuskohana.

Järgnevates artiklites käsitletakse tulu maksustamist, mille kohta sätestatakse järgmised põhimõtted.

Artikkel 6

Kinnisvaratulu ja kinnisvara võõrandamisest saadud kasu (vt ka artikli 13 seletus) võib maksustada

lepinguosalises riigis, kus vara asub. Kinnisvara mõiste on lepingus laiem kui Eesti riigisiseses õiguses,

näiteks hõlmab see lepingus ka kinnisvara päraldisi, eluskarja, põllumajanduses ja metsanduses

kasutatavaid seadmeid, õigusi tasule maavara leiukoha ja loodusvara kasutamise või kasutusõiguse eest

ning muid kinnisvaraga seotud õigusi. Kinnisvara asukohariigil on piiramatu õigus maksustada kinnisvarast

saadud tulu ka juhul, kui kinnisvara on seotud teise lepinguosalise riigi residendi äritegevusega.

Kuigi näiteks Eesti kinnisvara asukohariigina lubab teise riigi residendil lisada kinnisvaratulu püsiva

tegevuskoha muude tulude hulka ja maksustab seda artikli 7 alusel, kindlustab artikkel 6 kinnisvara

asukohariigi maksustamisõiguse ka juhul, kui isikul, kes kinnisvaratulu saab, ei ole kinnisvara asukohariigis

püsivat tegevuskohta.

Artikkel 7

Ärikasumit, mida ettevõtja saab teises lepinguosalises riigis toimuvast äritegevusest, võib maksustada

teises lepinguosalises riigis ainult juhul, kui ettevõtja äritegevus toimub seal asuva püsiva tegevuskoha

kaudu. Kasumit, mis on omistatav püsivale tegevuskohale, võib maksustada püsiva tegevuskoha

asukohariigis. Kuigi püsiv tegevuskoht ei ole iseseisev isik vaid majandusüksus, mille kaudu ettevõtja

tegutseb, käsitletakse püsivat tegevuskohta suhetes selle ettevõtjaga, kelle püsiv tegevuskoht ta on,

eraldiseisva isikuna. Sellest põhimõttest lähtudes omistavad lepinguosalised riigid püsivale tegevuskohale

kasumi, mida püsiv tegevuskoht eeldatavasti saaks, kui ta tegutseks iseseisvalt samal tegevusalal kui see

ettevõtja, kelle püsiv tegevuskoht ta on. Kasumi omistamine toimub riigisisese õiguse alusel ehk leping

üldiselt ei sätesta, milliste reeglite alusel püsivale tegevuskohale kasumit omistada tuleb. Võrdse

kohtlemise artiklist tuleneb siiski põhimõte, et mitteresidendist ettevõtjat, kes tegutseb teises

lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu ei tohi maksustada koormavamalt, kui selle riigi

residendist ettevõtjat. Paraku on selle võrdse kohtlemise põhimõtte tõlgendamine riigiti väga erinev ning

väljaspool Euroopa Liitu asuvad riigid kohtlevad püsivat tegevuskohta võrreldes oma residentidega

siiski ebasoodsamalt. Selline ebavõrdne kohtlemine avaldub sageli just maksubaasi arvestamise reeglite

erinevuses, mida põhjendatakse asjaoluga, et püsiv tegevuskoht on mitteresidendist ettevõtja

struktuuriüksus mitte eraldiseisev juriidiline isik ja seega pole absoluutselt võrdne kohtlemine võimalik.

6

Püsiva tegevuskoha kasumi arvestamisel peab lepinguosaline riik lubama püsiva tegevuskoha tuludest

maha arvata ka püsiva tegevuskoha tegevusega seotud kulud. Eraldi on ära mainitud juhtimis- ja

halduskulud, mille mahaarvamist tuleb lubada olenemata sellest, kas need kulud tekkisid püsiva

tegevuskoha asukohariigis või mujal. Lepingus on sõnaselgelt nimetatud ka kulud, mida püsiva

tegevuskoha asukohariik ei pea lubama maha arvata, ja tulud, mida püsiva tegevuskoha tuludeks ei loeta.

Kulude mahaarvamise ja tulude lisamise keeld ei kehti juhul, kui tegemist on reaalselt tehtud kulutuste

hüvitamiseks tehtud maksetega püsivalt tegevuskohalt peakontorile3 või muule sama ettevõtja

struktuuriüksusele, või vastupidi. Sellised kulud ja tulud on näiteks litsentsitasud, komisjoni- ja

juhtimistasud ning intressid. Intresside mahaarvamise keeld ei kehti krediidiasutuste püsivatele

tegevuskohtadele.

Artikli 7 viimane lõige paneb paika artikkel 7 vahekorra teiste artiklitega. Kui ettevõtja kasumi hulgas

on lepingu teistes artiklites käsitletud tulu, siis ei takista artikkel 7 teistele tulu liikidele teiste asjakohaste

sätete kohaldamist. Kuigi nii mõnedki teised artiklid viitavad püsiva tegevuskoha kasumi maksustamise

osas omakorda tagasi artiklile 7, on artikli 7 viimane lõige üldreegel teiste artiklite suhtes, millele teised

artiklid on teatud tulu liigi osas kehtestanud erandid.

Artiklit 7 kohaldatakse tulule, mida tulumaksuseaduse alusel maksustatakse paragrahvide 49-53 alusel.

Artikkel 8

Rahvusvahelistest mere- ja õhuvedudest saadud kasum maksustatakse veoettevõtja residendiriigis.

Rahvusvahelise veo mõiste on määratletud artiklis 3 ning selle kohaselt käsitatakse rahvusvahelise veona

lepinguosalise riigi ettevõtja mere-või õhuvedu, välja arvatud juhul, kui selline tegevus toimub ainult ühes

lepinguosalises riigis ja laeva või õhusõiduki käitaja ei ole selle riigi ettevõtja.

Artikkel 8 on erand artikli 7 suhtes. Rahvusvahelistest mere- ja õhuvedudest saadud kasum maksustatakse

lepinguosalises riigis, kus veoettevõtja on resident, ka siis, kui kasum on omistatav ettevõtja teises

lepinguosalises riigis olevale püsivale tegevuskohale.

Lõike 2 kohaselt maksustatakse veoettevõtja residendiriigis ka kasum, mis on saadud laeva või õhusõiduki

käitamisest seoses osalusega puulis või muud liiki ühises äritegevuses. Puuli jaoks ei ole olemas ühtset

mudelit, esineb erinevaid koostöövorme. Üldjuhul tegutsetakse puulis puulilepingute alusel, mis määravad

kindlaks, kuidas ühisest äritegevusest saadud tulu või kasumit jagatakse4. Näiteks mereveopuul hõlmab

teatavat arvu sarnaseid laevu, mis kuuluvad erinevatele omanikele, kuid mida hallatakse ühiselt.

Artikkel 9

Lepingu artikkel 9 käsitleb maksustatava kasumi jaotamist seotud ettevõtjate vahel ehk teisisõnu sätestab

aluse siirdehindade5 korrigeerimiseks. Selles artiklis on maksustatava kasumi kindlaksmääramise reeglid

juhuks, kui ühe lepinguosalise riigi ettevõtja otseselt või kaudselt osaleb teise lepinguosalise riigi ettevõtja

osa- või aktsiakapitalis või juhtimises. Kui seotud isikute vahel tehtud tehingu hind ei vasta turuhinnale ja

ettevõtja kasum jääb seetõttu väiksemaks kui ta oleks olnud siis, kui tehingud oleksid tehtud turuhinnaga,

on ettevõtja residendiriigil õigus ettevõtja kasumit korrigeerida. Kui üks riik on ühe tehingupoole kasumit

korrigeerinud, peaks teise tehingupoole kasumit ka vastavalt allapoole korrigeerima, et ei tekiks

topeltmaksustamist. Artikkel sätestab ka sellise teises riigis tasutava maksusumma korrigeerimise

3 Peakontorina (inglise keeles head office) käsitatakse mitteresidendist ettevõtjat, kellel on teises riigis püsiv tegevuskoht.

Terminit kasutatakse peamiselt siis, kui käsitletakse selle mitteresidendist ettevõtja ja püsiva tegevuskoha omavahelisi (ka

tinglikult toimunud) tehinguid ja suhteid. 4 OECD (2017) tüüplepingu kommentaar nr 23 artiklile 8, lk 224 http://www.oecd.org/berlin/publikationen/43324465.pdf 5 Siirdehind – seotud isikute (nt ema- ja tütarettevõtja) vahel tehtud tehingu hind.

7

kohustuse, kuid OECD tüüplepingu kommentaare lugedes selgub, et teine riik on kohustatud oma

residendist ettevõtja (või seal asuva püsiva tegevuskoha) maksusummat korrigeerima ainult juhul, kui ta

teise riigi korrektuuriga nõus on. Praktikas tähendab see seda, et riigid püüavad vastastikkuse kokkuleppe

menetluse teel üksmeelele jõuda seotud isikute vahel tehtud tehingute turuhinnas, millest tulenevalt siis

korrigeeritakse seotud ettevõtjate kasumit ühes riigis alla- ja teises ülespoole.

Võrreldes Eesti tulumaksuseaduse §-ga 8 on ettevõtjate seotuse määramise kriteeriumid lepingus väga

üldiselt sätestatud.

Artikkel 10

Väljamakstavat dividendi võib maksustada nii see lepinguosaline riik, kus dividendimaksja on resident kui

ka see lepinguosaline riik, kus dividendisaaja on resident. Dividendimaksja kasumit maksustab

lepinguosaline riik, kus dividendi maksev äriühing on resident ja kui äriühingul on välisriigis püsiv

tegevuskoht, siis ka see riik, kus püsiv tegevuskoht asub. Selline kasum maksustatakse artikli 7 kohaselt

ning saadud dividend artikli 10 alusel, üldjuhul väljamakstavalt dividendilt tulumaksu kinnipidamise teel.

Leping annab tuluallikariigile6 dividendi piiratud maksustamisõiguse. Kinnipeetava maksu ülempiiriks on

5 protsenti dividendi brutosummast.

Leping sätestab ka dividendi mõiste viitega riigisisesele õigusele. Dividend lepingu mõistes on igasugune

tulu osalusest või muust kasumi saamise õigusest (mis ei ole võlanõue) ning teistest õigustest saadav

tulu, mida riigisisese õiguse alusel maksustatakse nagu dividendi või muud kasumijaotist.

Artikkel 10 lõige 5 ei luba riigil maksustada teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu makstavaid

dividende ega selle äriühingu jaotamata kasumit, olenemata sellest, et see kasum võib olla tekkinud

esimesena mainitud riigis. See reegel ei kehti juhul, kui dividendi makstakse esimesena mainitud riigi

residendile ja siis kui osalus, millelt dividendi makstakse on seotud selles riigis asuva püsiva tegevuskoha

äritegevusega. Ehk siis riik võib maksustada teise riigi residendi makstud dividendi kui dividendi saaja

residendiriik või kui püsiva tegevuskoha allikariik, aga mitte kui dividendi allikariik.

Tulumaksuseaduse alusel juriidilisele isikule makstavalt dividendilt tulumaksu kinni ei peeta, mistõttu

leping mitteresidendile makstava dividendi maksustamist oluliselt ei mõjuta.

Tulumaksuseaduse § 29 lõike 71 kohaselt maksustatakse tulumaksuga vaid mitteresidendist füüsilisele

isikule makstud dividend või muu kasumieraldis, mida ta sai residendist äriühingult, kui see on

residendist äriühingu tasemel või dividendi maksmise aluseks olevat kasumit jaotanud äriühingu tasemel

maksustatav TuMS § 501 alusel ehk 14% määraga ega ole maksustatav § 50 lõike 1 alusel. Sel juhul on

kasumit jaotaval äriühingul kohustus 7% tulumaksu kinni pidada (TuMS § 41 punkt 72 ja TuMS § 43

lõige 1 punkt 11). Lepingust tulenevalt peab Eesti mitteresidendist füüsilisele isikule makstavalt

dividendilt kinnipeetava maksu määra vähendama 7 protsendilt 5 protsendini. Alates 1. jaanuarist 2025

muutub TuMS § 29 lõige 71 kehtetuks, mis tähendab, et leping mitteresidendist füüsilisele isikule makstava

dividendi maksustamist ei mõjuta.

Artikkel 11

Lepingu kohaselt ei või teise riigi residendile makstavalt intressilt kinnipeetava maksu määr ületada 7,5

protsenti intressi brutosummast.

6 Lepinguosaline riik, mille residendist äriühing dividendi maksab

8

Tuluallikariigil ei ole artikli 11 lõike 3 alusel õigust maksustada intresse, mille saajaks on teise

lepinguosalise riigi valitsus või kohaliku omavalitsuse üksus, keskpank või lepingus nimetatud sihtasutused.

Pädevate ametiisikute kokkuleppel võib seda loetelu edaspidi täiendada valitsuse omandis olevate

üksustega.

Termin intress on lepingus määratletud kui tulu igasuguselt võlanõudelt. Leping täpsustab, et termin ei

hõlma artikli 10 kohaselt dividendina käsitatavat tulu ning hilinenud makse eest võetavat viivist. Intressi

määratlus lepingu mõistes ei sõltu riigisiseses õiguses kasutuselolevast intressi määratlusest ehk siis tulu,

mis riigisisese õiguse alusel võib olla käsitletav intressina, kuid pole seda lepingu mõistes,

maksustatakse mõne teise selle tulu olemusega sobiva lepingu artikli kohaselt või muu tulu maksustamist

käsitleva artikli alusel.

Artiklis sätestatud tuluallikariigi maksustamisõiguse piirang ei kehti olukorras, kus väljamakse tegija ja tulu

saaja või nende mõlema ning muu isiku erisuhte tõttu ületab võlanõude eest makstava intressi summa selle

summa, milles oleksid intressi maksja ja intressi saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta. Enammakstud

intressi osa võib maksustada kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid.

Tulumaksuseaduse kohaselt on turuväärtust ületav intressi osa maksustatav siirdehinna reeglite alusel

(olenevalt väljamaksja isikust kas TuMS § 14 lõige 7, TuMS § 50 lõige 4 või § 53 lõige 46).

Tulumaksuseaduse § 29 lõike 7 kohaselt maksustatakse teatud tingimustel tulumaksuga intress, mida

mitteresident sai seoses osalusega lepingulises investeerimisfondis või muus varakogumis, kui tema

varast intressi maksmise ajal või kahe aasta jooksul enne seda moodustasid otse või kaudselt üle 50%

Eestis asuvad kinnisasjad. Sellise fondi arvel osakuomanikule tehtud väljamakse aluseks pole võlanõue.

Kuna lepingu määratluse kohaselt on intress tulu võlanõudelt, siis TuMS § 29 lõikes 7 nimetatud tulu

maksulepingu mõistes intressiks ei liigitu. Selle lepingu kohaselt on TuMS § 29 lõikes 7 nimetatud tulu

maksustatav artikli 6 (kinnisvaratulu) alusel.

Artikkel 12

Eesti - Botswana lepingu kohaselt on tuluallikariigil litsentsitasu piiratud maksustamise õigus. Piiratud

maksustamise õigus tähendab siinkohal, et kinnipeetav maks ei või ületada 5% litsentsitasu brutosummast

tööstus-, kaubandus- või teadusseadme kasutamise või kasutamise õiguse eest ning 7,5% litsentsitasu

brutosummast muudel juhtudel.

Leping käsitab litsentsitasuna makseid teadustöö, kirjandus- või kunstiteose autoriõiguse eest; patendi,

kaubamärgi, kasuliku mudeli ja tööstusdisainilahenduse, salajase valemi või tehnoloogia eest ning

tööstusliku, kaubandusliku või teadusalase oskusteabe kasutamise eest.

Sarnaselt intressi artikliga on litsentsitasu artiklisse lisatud täpsustus, et tuluallikariigil on maksustamisõigus

olukorras, kus litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja või nende mõlema ja muu isiku erisuhte tõttu ületab

litsentsitasu selle summa, milles oleksid litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja kokku leppinud ilma sellise

suhteta. Enammakstud litsentsitasu osa võib maksustada kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt,

arvestades lepingu teisi sätteid.

Tulumaksuseaduse § 29 lõike 6 punkt 4, § 41 punkt 8 ja § 43 lõike 1 punkt 2 sätestavad mitteresidentidele

makstavalt litsentsitasult kinnipeetava maksu määraks 10 protsenti. Lepingu mõjul ei saa Eesti

mitteresidendile makstava litsentsitasu puhul olenevalt litsentsitasu liigist üle 5 või 7,5 protsendi maksu

kinni pidada, välja arvatud juhul, kui tegemist on eelmises lõikes mainitud enammakstud litsentsitasuga.

Viimasel juhul võime oma tulumaksuseadust enammakstud litsentsitasu osale piiranguteta kohaldada ehk

pidada kinni 10 protsenti tulumaksu.

9

Artikkel 13

Kasu vara võõrandamisest maksustatakse üldjuhul vara võõrandaja residendiriigis. Terminil

võõrandamine (alienation) on lepingu kontekstis võimalikult lai tähendus hõlmates igasugust vara

üleandmist teisele isikule, sealhulgas müüki, vahetust, sundvõõrandamist, mitterahalist sissemakset

äriühingusse, kinget ja vara üleminekut surma korral. Tuluallikariigil on õigus maksustada kasu, mida teise

riigi resident saab selles riigis asuva kinnisvara võõrandamisest ja selles riigis asuva püsiva tegevuskoha

enda või püsiva tegevuskoha tegevusega seotud vara võõrandamisest.

Artikkel 13 lõike 3 kohaselt võib kasu rahvusvahelises veos kasutatava laeva või õhusõiduki või nende

kasutamisega seotud vallasvara võõrandamisest maksustada ainult see riik, mille resident laeva või

õhusõiduki käitaja on. See lõige on kooskõlas artiklis 8 sätestatud põhimõttega, et rahvusvahelistest

vedudest saadud kasum maksustatakse ainult sõiduki käitaja residendiriigis.

Artikli 13 lõige 4 võrdsustab kinnisvara võõrandamisega ka osaluse võõrandamise sellises äriühingus,

varakogumis või muus üksuses, mille väärtus tuleneb vähemalt 50 protsendi ulatuses otseselt või kaudselt

kinnisvarast. Sellise osaluse võõrandamisest saadud kasu võib esmajärjekorras maksustada see riik, kus

kinnisvara asub. Tulumaksuseaduse § 29 lõike 4 punkt 5 piirab mõnevõrra artikkel 13 lõike 4 kohaldamist,

kuna lubab mitteresidendi kasu osaluse võõrandamisest maksustada ainult juhul, kui mitteresidendil oli

äriühingus või varakogumis võõrandamise ajal vähemalt 10protsendine osalus. Teise tingimusena tuleb

TuMsi kohaselt hinnata kinnisasjade osakaalu võõrandamisele eelnenud 2-aastasel perioodil.

Lepingu kohaldamisel tuleb arvestada seda, et kui lepingu tähenduses võõrandamistehingutest saadud

kasu maksustatakse TuMS § 50 alusel, siis tähendab see seda, et Eesti käsitab seda tulu ärikasumina ja

kohaldab sellele artiklit 7. Kui tulule kohaldub TuMS § 15, siis kohaldub artikkel 13. Terminid

’ärikasum’ ja ’kasu vara võõrandamisest’ ei ole lepingus määratletud ja seega sisustatakse need artikli 3

lõikest 2 kohaselt lepingut kohaldava riigi (maksu)õigusest lähtuvalt. Näitena võib siinkohal tuua

äriühingu likvideerimisel osanikule või aktsionärile tehtavad väljamaksed, mida erinevate riikide

õigusest tulenevalt võidakse maksustada kolme erineva artikli alusel. Osad riigid käsitavad

likvideerimisel tehtavaid väljamakseid dividendina, teised kasuna vara võõrandamisest ja kolmandad

ärikasumina. Eesti maksustab residendist äriühingu makstava likvideerimisjaotise esmajärjekorras

äriühingu tasandil TuMS § 50 lõike 2 kohaselt ning vajadusel osa likvideerimisjaotisest § 15 lõike 3

alusel saaja tuluna. Paragrahv 50 lõige 2 alusel maksustatavale osale kohaldub lepingu artikkel 7 ja §

15 lõige 3 alusel maksustatavale osale artikkel 13.

Artikkel 14

Eesti-Botswana vaheline hõlmab erinevalt OECD tüüplepingust tehnilise teenuse tasu artiklit. Lepingu

kohaselt ei või tuluallikariigis kinnipeetav maks ületada 7,5 protsenti tehnilise teenuse tasu brutosummast.

Tehnilise teenuse tasuna käsitletakse lepingu artiklites 8, 16 ja 17 käsitlemata makset juhtimis-, tehnilise-

või nõustamisteenuse eest. Välistatud on töötajale, haridusasutuses õpetamise eest või füüsiliste isikute

vahelised maksed.

Tulumaksuseaduse § 29 lõige 3, § 41 punkt 10 ja § 43 lõike 1 punkt 2 sätestavad mitteresidentidele

makstavalt tehnilise teenuse tasult kinnipeetava maksu määraks 10 protsenti. Tulumaksuseaduse ja lepingu

koosmõjus tuleb Botswana residendile makstavale tehnilise teenuse tasule rakendada 7,5 protsendilist

lepingumäära.

Artikkel 15

Töötamise eest saadud tulu maksustatakse lepingus sätestatud tingimustel kas lepinguosalises riigis, kus

maksumaksja on resident, või riigis, kus on toimunud töötamine.

10

Lepinguosalise riigi residendi palka ja töösuhtest saadud muud tasu on teisel lepinguosalisel riigil õigus

maksustada vaid eeldusel, et töötamine toimub selles teises lepinguosalises riigis. Kui lepinguosalise riigi

residendi töötamine toimub küll teises lepinguosalises riigis, kuid see ei kesta enam kui 183 päeva ning

töötamisega seotud tasu ei maksa teise lepinguosalise riigi resident või teises lepinguosalises riigis asuv

mitteresidendi püsiv tegevuskoht, on maksustamise õigus vaid töötaja residendiriigil.

Artikkel sätestab ka erireeglid rahvusvahelistes vedudes kasutatavatel laevadel või õhusõidukitel töötamise

eest saadud tasu maksustamiseks. Artikli ülejäänud sätetest olenemata on nimetatud tasu maksustamise

esmane õigus laevu või õhusõidukeid rahvusvahelistes vedudes käitava ettevõtja residendiriigil.

Mitteresidendist füüsilise isiku Eestis töötamise eest saadud tasu maksustamist reguleerib TuMS § 29 lõige

1, § 41 punkt 2 ja § 43 lõige 1 punkt 1.

Artikkel 16

Tasu, mida lepinguosalise riigi resident saab teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu juhatuse või

muu samalaadse organi liikmena, võib maksustada selle äriühingu residendiriigis. Samalaadse organina

käsitatakse Eestis näiteks äriühingu nõukogu. Erinevalt palgatöö eest saadava tasu maksustamise

põhimõtetest ei olene juhatuse liikme tasu maksustamine sellest, kus ülesandeid täidetakse. Äriühingu

juhatuse või muu samalaadse organi liikmeks olemise eest saadava tasu maksustamise õigus on äriühingu

residendiriigil ka juhul, kui juhatuse liikme kohustusi täidetakse väljaspool seda riiki.

Eestis maksustatakse mitteresidendi juhtimis- või kontrollorgani liikme tasud tulumaksuseaduse § 29 lõike

2, § 41 punkti 2 ja § 43 lõike 1 punkti 1 alusel.

Artikkel 17

Meelelahutajate ja sportlaste teises lepinguosalises riigis toimunud tegevusest saadud tulu võib maksustada

lepinguosalises riigis, kus nende tegevus toimus. Kui meelelahutaja ja või sportlase tulu laekub mõnele

teisele isikule, ei takista artiklid 7 ja 14 lepinguosalisel riigil seda tulu artikli 16 alusel selle teise isiku kätes

maksustamast. Eraldi on sätestatud residendiriigi maksustamise ainuõigus tulule, mida saavad sellised

isikud, kelle tegevust rahastatakse riigi, kohaliku omavalitsusüksuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku

vahenditest. Viimatinimetatud erandi alla lähevad näiteks erinevate rahvakultuuri tutvustavate esinejate

külastused teise riiki, mida riik või kohalik omavalitsus toetanud on. Sellise külastuse käigus toimunud

esinemiste eest ei maksta esinejatele ka tavaliselt tasu.

Tulumaksuseaduse § 29 lõike 10 kohaselt maksustatakse mitteresidendist kunstnikule või sportlasele seoses

tema esinemisega Eestis või seoses tema teoste esitamisega Eestis makstud tasu. Tulumaks peetakse kinni

väljamakse tegemisel ning maksumäär on 10% (TuMS § 41 punkt 9 ja § 43 lõige 1 punkt 2).

Artikkel 18

Pensioni, annuiteedi ja muud seda laadi tasu maksustamise esmaõigus on tuluallikariigil. Lepinguosalise

riigi sotsiaalkindlustussüsteemi kohaselt makstud pension maksustatakse ainult tuluallikariigis.

Artikkel 19

Avaliku teenistuja töötasu maksustab üldjuhul see riik, kelle teenistuses või kelle kohaliku omavalitsuse

üksuse või muu haldusüksuse teenistuses isik töötab. Kui lepinguosalise riigi avalik teenistuja töötab teises

lepinguosalises riigis ning on selle teise riigi resident ja kodanik, on sellise tasu maksustamise õigus isiku

residendiriigil.

Artikkel 20

Väljamaksed, mida tehakse lepinguosalises riigis viibivatele üliõpilastele või praktikantidele

ülalpidamiseks, õpinguteks või praktikaks, on õpingute asukohamaal maksust vabastatud tingimusel, et neid

11

saadakse väljaspool seda riiki asuvatest allikatest ja isik on või oli vahetult enne õppima või praktikale

asumist teise lepinguosalise riigi resident.

Artikkel 21

Lepingus eraldi nimetamata muu tulu maksustatakse tulu saaja residendiriigis olenemata tulu tekkimise

kohast. See tähendab, et artikkel kohaldub ka tulule, mis on tekkinud kolmandas riigis. Näiteks kui Eesti ja

Botswana mõlemad loevad isikut artikli 4 lõike 1 alusel oma residendiks ning topeltresidentsuse

küsimuse lahendamisel lepingu artikli 4 lõigete 2 või 3 alusel loetakse isik Eesti residendiks, siis

Botswana ei või maksustada kolmandates riikides tekkinud tulu isegi siis, kui Botswana õigusaktide

kohaselt loeb ta isikut oma residendiks.

Artikkel 22

Topeltmaksustamise kõrvaldamise artikkel on oluline siis, kui mõlemal lepinguosalisel riigil säilib õigus

tulu maksustada. Sel juhul välditakse topeltmaksustamist maksumaksja residendiriigis kas vabastus- või

tasaarvestusmeetodi abil.

Topeltmaksustamise vältimiseks kasutab Eesti sõltuvalt tululiigist vabastus- või tasaarvestusmeetodit. Kui

Eesti resident saab tulu, mida on maksustatud Botswanas, vabastab Eesti selle tulu maksust. Dividendi,

intressi, litsentsitasu, tehnilise teenuse tasu ning meelelahutaja ja sportlase tulu puhul kasutab Eesti

topeltmaksustamise vältimiseks tasaarvestusmeetodit. See tähendab seda, et kui Eesti resident saab

Botswanast eelpool nimetatud tulu, mida lepingu kohaselt on seal juba maksustatud, võib Eesti resident

oma tulumaksukohustust arvutades lahutada Eestis tasutavast tulumaksust Botswanas tasutud maksu

summa. Kui Botswanas tasutud tulumaksusumma on suurem kui maksusumma, mida Eesti resident on

kohustatud Eesti seaduste kohaselt tasuma, siis seda vahet ei hüvitata. Kui aga Botswanas tasutud

tulumaksusumma on väiksem kui Eestis tasutav maksusumma, peab Eesti resident tasuma selle tulumaksu

vahe.

Botswana kasutab topeltmaksustamise kõrvaldamiseks tasaarvestusmeetodit.

Artikkel 23

See artikkel sätestab lepinguosalistele riikidele kohustuse kõrvaldada maksumaksjate ebavõrdne

kohtlemine konkreetsetel artiklis nimetatud juhtudel. Kõik riigid kohtlevad maksumaksjaid teatud

tunnustest lähtuvalt erinevalt (näiteks arvestatakse maksustamisel isiku maksevõimet ja residentsusest

tulenevat maksukohustuse ulatust), kuid selle artikli eesmärk on eristada põhjendamatut

diskrimineerimist põhjendatult erinevast kohtlemisest.

Artikli esimene lõige sätestab kohustuse kõrvaldada ebavõrdne kohtlemine kodakondsuse alusel, mis

tähendab seda, et lepinguosaline riik ei tohi teise riigi kodanikku maksustada koormavamalt kui

võrreldavas olukorras oma riigi kodanikku. Lepingu artikli 3 kohaselt on kodanik lepinguosalise riigi

kodakondsusega füüsiline isik ja juriidiline isik või muu isikute ühendus, mis on asutatud lepinguosalise

riigi seaduste alusel. See säte ei keela maksumaksjate eristamist residentsuse alusel. Ebavõrdse kohtlemise

põhjuseks ei tohi olla kodakondsus.

Lõige 2 kohustab teise lepinguosalise riigi ettevõtja püsivat tegevuskohta kohtlema samamoodi, kui selle

riigi ettevõtjaid, kes tegutsevad samal alal.

Lõige 3 keelab ettevõtjate ebavõrdse kohtlemise nende osanike või muul viisil nende üle valitsevat mõju

omavate isikute residentsuse alusel, kuid ei kohusta oma residentidega sarnaselt kohtlema ettevõtja

mitteresidendist osanikke.

12

Teise lepinguosalise riigi residendile tehtud makseid peab residendist ettevõtjal lubama kasumit arvestades

maha arvata samadel tingimustel kui residendist ettevõtjale tehtud samasuguseid makseid (lõige 4). Eelnev

kohustus ei kehti juhul, kui maksed on tehtud seotud isikutele turuhinnast kõrgema hinnaga.

Lõige 5 täpsustab, et lepinguosaline riik ei ole kohustatud teise riigi residendist füüsilisele isikule andma

samasuguseid isiklikke maksusoodustusi nagu riik annab oma residendile. Vastasel juhul võib füüsiline

isik saada maksusoodustusi topelt – nii selles riigis, kus ta on resident, kui ka selles riigis, kus tal on püsiv

tegevuskoht.

Artikkel kohaldub kõigile maksudele, mille kumbki riik on kehtestanud.

Artikkel 24

Lepinguga vastuolus olevast maksustamisest tekkida võivate maksuvaidluste lahendamise kord on

sätestatud vastastikuse kokkuleppe menetluse artiklis ning selle kohaselt püüavad lepinguosaliste

riikide pädevad ametiisikud lepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel tekkivad küsimused lahendada

vastastikusel kokkuleppel. Lisaks konkreetsete maksumaksja algatatud vaidluste lahendamisele, on

pädevatele ametiisikutele antud õigus ka üldistes lepingu tõlgendamise ja kohaldamise küsimuste

vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus suhelda.

Kui pädevad ametiisikud ei suuda kahe aasta jooksul arvates isiku kaebuse esitamisest kokkuleppele jõuda

ning samas maksuasjas ei ole Eesti ega Botswana kohtueelne vaidlusorgan ega kohus teinud otsust,

esitatakse juhtum isiku nõudmisel arutamiseks vahekohtule. Kui asjassepuutuv isik vahekohtu otsust ei

vaidlusta, on see siduv mõlema riigi jaoks. Vahekohtumenetluse detailid lepitakse kokku selles samas

artiklis sätestatud vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus.

Vahekohtumenetluse säte annab ka maksumaksjale kindluse, et tema maksuvaidlus saab mõistliku aja

jooksul lahenduse ning motiveerib riike kahe aasta jooksul kokkuleppele jõudma, et kulukat

vahekohtumenetlust vältida. g

Artikkel 25

Lepingu teabevahetuse artikkel annab lepinguosaliste riikide pädevatele ametiisikutele võimaluse

vahetada lepingu ja lepinguosaliste riikide seaduste täitmiseks teavet tingimusel, et maksustamine, mille

jaoks teavet kogutakse, ei ole lepinguga vastuolus.

Teisest riigist saadud teavet tuleb hoida saladuses samamoodi ehk sarnaseid turvameetmeid kasutades kui

oma riigist saadud teavet ning seda tohib avaldada ainult lepingus loetletud isikutele ja asutustele. Kuna

maksukorralduse seaduses on maksuhalduri teabe edastamise õigused ja kohustused tunduvalt laiemad kui

lepingus, tuleb lepingu alusel saadud teavet hoida maksukorralduse seaduse alusel saadud teabest eraldi, et

vältida juhuslikku teabe edastamist isikutele, kel seda lepingu alusel õigus saada ei ole. Leping annab siiski

võimaluse lepingu alusel edastatud teavet ka lepingus nimetamata isikutele edastada, kuid selleks peab

olema täidetud kaks tingimust: sellist edastamist peavad lubama mõlema lepingupartneri õigusaktid ja teine

lepingupartner peab selle heaks kiitma.

Teabevahetus ei ole piiratud lepinguosaliste riikide residentidega ega lepingus nimetatud maksudega.

Eesti – Botswana lepingu kohaselt ei või riik teabevahetusest keelduda ainuüksi seetõttu, et tal enda

tarbeks sellist maksualast teavet vaja ei ole. Samuti ei või riik keelduda teabe andmisest ainult seetõttu,

et teabe valdaja on krediidiasutus, mõni muu finantsasutus, esindaja, usaldusisik, varahaldur või teave

puudutab osalust isikus.

13

Kui teabe andmine eeldab selliseid haldustoiminguid, mis on vastuolus lepinguosalise riigi seaduste ja

halduspraktikaga või kui teave ei ole lepinguosalise riigi seaduste alusel või tavapärases

haldusmenetluses kättesaadav, võib lepinguosaline riik teabe andmisest keelduda. Samuti ei tõlgendata

artikli sätteid lepinguosalise riigi kohustusena anda teavet, mis sisaldab äri- või kutsesaladust või

tootmisprotsessi käsitlevaid salajasi andmeid, või teavet, mille avaldamine on vastuolus avaliku korraga.

Artikkel 26

Eesti ja Botswana vaheline leping sätestab ka maksuhaldurite koostöö põhimõtted maksunõuete

sissenõudmisel. Maksunõuete sissenõudmine ei ole piiratud lepinguosaliste riikide residentidega ega

lepingus nimetatud maksudega. Leping kohustab lepinguosalist riiki teise riigi maksunõuet sisse nõudma

kooskõlas oma maksude sissenõudmist ja kogumist käsitlevate õigusaktidega, nagu oleks tegu tema enda

maksunõudega. Riigid võivad kooskõlas oma seadustega rakendada teise riigi eest ka võlgniku vara

säilitamise abinõusid.

Lepinguosaline riik ei ole kohustatud teist riiki abistama maksunõuete täitmisele pööramisel kui

rakendatavad haldusabinõud on vastuolus seaduse, halduspraktika või avaliku korraga. Samuti võib abi

osutamisest keelduda, kui teine riik ei ole võtnud oma riigis maksunõude täitmise tagamiseks kõiki

meetmeid või abi osutamine põhjustaks ebaproportsionaalset halduskoormust.

Artiklis 27 kinnitatakse, et lepinguga ei mõjutata diplomaatide maksusoodustusi.

Artikkel 28

Artiklis 28 sätestatakse nn peamise eesmärgi test (inglise keeles principal purpose test), mis piirab kogu

lepingu ulatuses lepingus tululiigile ettenähtud soodustuse andmise, kui kõikide asjaolude põhjal on

mõistlik järeldada, et selle soodustuse saamine oli tehingu üks peamistest eesmärkidest ning nendel

asjaoludel soodustuse andmine ei vasta lepingu sätete eesmärgile. Seega tuleb sätet lugeda kogu lepingu,

sealhulgas selle preambuli kontekstis.

Peamise eesmärgi testi klausel lisati OECD tüüplepingusse 2017. aastal pärast maksubaasi kahandamise

ja kasumi ümberpaigutamise (ingl k Base Erosion and Profit Shifting, edaspidi BEPS) vastase projekti

tegevuskavade7 valmimist. BEPSi tegevuskava nr 6 (maksulepingust tulenevate soodustuste andmisest

keeldumine) kohaselt on selle sättega võimalik oma maksulepingud maksulepingute väärkasutamise

vältimise miinimumstandardiga vastavusse viia. OECD tüüplepingu uue artikli 29 lõike 9

kommentaarides on erinevate näidete toel selgitatud, millistel juhtudel on peamise eesmärgi testi

rakendamine kohane ja millistel mitte.

Artikkel 29

Lepinguosalised riigid edastavad teineteisele teate lepingu jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse

lõpetamise kohta ning leping jõustub hilisema teate kuupäevast. Lepingu sätteid rakendatakse Eestis lepingu

jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuarist ning Botswanas lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. juulist.

Artikkel 30

Lepingu võivad lõpetada mõlemad lepinguosalised riigid sellest diplomaatiliste kanalite kaudu hiljemalt

kalendriaasta 30. juunil ette teatades. Lepingut ei saa lõpetada enne, kui selle jõustumisest on möödunud 5

aastat. Sel juhul ei kohaldata lepingut Eestis teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuarist ning Botswanas

teate edastamisele järgneva aasta 1. juulist.

7 Teave OECD BEPS projekti kohta OECD veebilehel: https://www.oecd.org/tax/beps/beps-actions.htm

14

Protokoll moodustab lepingu lahutamatu osa ja selles täpsustakse termineid ning lepingu kohaldamise

asjaolusid. Protokoll sätestab viitega artiklile 4 (resident) investeerimisfondi mõiste nii Eesti kui Botswana

puhul ning täpsustab, et lepinguosalises riigis asutatud investeerimisfondi käsitatakse selle riigi residendina

ning talle tehtud väljamaksete saajana.

Eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse, välissuhtlemisseaduse ja tulumaksuseadusega.

Leping tuleb Riigikogus ratifitseerida tulenevalt põhiseaduse §-s 113 väljendatud seadusereservatsiooni

põhimõttest. Põhiseaduse § 113 kohaselt sätestatakse riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja

sundkindlustuse maksed seadusega. Maksukorralduse seaduse § 4 lõige 3 loetleb maksuõigussuhte

kohustuslikud elemendid, mis tuleb sätestada maksuseaduses. Üksikute elementide osas otsustusõiguse

delegeerimine täitevvõimule rikub võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtet ning on seetõttu

põhiseadusvastane.8 Kohustuslike elementide hulka kuuluvad näiteks maksuobjekt, maksumäär ning

maksusoodustused. Lepinguga kehtestatakse riigisisesest regulatsioonist soodsamad sätted nii residentide

kui ka mitteresidentide maksustamiseks ning mõningad maksumenetlust reguleerivad sätted. Riigisisesest

seadusest võivad erineda ka maksuobjektide määratlused. Seadusereservatsiooni põhimõttest lähtuvalt tuleb

leping jõustada seaduse alusel, kuna lepingu jõustamine Vabariigi Valitsuse korralduse alusel tähendaks

sisuliselt maksuõigussuhte elementide kehtestamise õiguse delegeerimist täitevvõimule, mis oleks

vastuolus põhiseadusega.

Välislepingute ülimuslikkuse põhimõte on sätestatud põhiseaduse §-s 123, mille kohaselt ei sõlmi Eesti

Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on

vastuolus Riigikogus ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingut. Tulumaksuseaduses

reguleerib välislepingu ja seaduse vahekorda § 6 lõige 5, mis sätestab, et kui välislepingu alusel määratud

residentsus erineb seaduse alusel määratud residentsusest või kui lepingus on tulu maksustamisel ette

nähtud seaduses sätestatust soodsamad tingimused, kohaldatakse välislepingu sätteid.

4. Eelnõu terminoloogia

Seaduse eelnõus ei esine õigusaktides varem kasutamata termineid.

Lepingu tõlkimisel on võimaluse korral lähtutud eelkõige tulumaksuseaduses, kuid ka muudes Eesti

õigusaktides kasutatud mõistetest ning arvestatud on keelenõustajate soovitusi.

Lähemat selgitust vajavad kaks lepingus kasutatud mõistet, mis on selle lepinguga sarnaste lepingute

kooskõlastamisel tõstatanud küsimusi nende kasutamise õigsuse kohta.

Artikli 4 lõikes 1 ja artikli 5 lõike 2 punktis a kasutatakse mõistet ‘juhtkond’. Mõiste ‘juhtkond’ on

lepingu tähenduses laiem kui mõiste ‘juhtorgan’ tsiviilseadustiku üldosa seaduse tähenduses.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 31 lõike 2 kohaselt on eraõigusliku juriidilise isiku juhtorganid

juhatus ja nõukogu. Lepingu tähenduses on aga juhtkond igasugune isik või organ, kes äriühingu või

selle osa (ettevõtte) majandustegevust juhib. Juhtkonnaks lepingu tähenduses võivad olla ka filiaali

juhataja ja väljaspool äriühingu residendiriiki asuva tehase juhtimise eest vastutavad isikud.

Artikli 4 lõike 2 punktis a kasutatakse mõistet ‘kodu’, mis on tõlge ingliskeelsest mõistest ‘permanent

home’. Topeltmaksustamise lepingute kooskõlastamisel on Rahandusministeeriumile tehtud

8 Eesti Vabariigi põhiseadus: kommenteeritud väljaanne (2017), kättesaadav veebiaadressilt

https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=124&p=113 , § 113 kommentaar nr 5.

15

ettepanekuid asendada sõna ‘kodu’ väljendiga ‘alaline elukoht’, mis oli varem kasutusel väljendi

‘permanent home’ tõlkena. Rahandusministeerium ei pea topeltmaksustamise vältimise lepingu

kontekstis õigeks väljendi ‘alaline elukoht’ kasutamist väljendi ‘permanent home’ eestikeelse vastena

järgmistel põhjustel. Esiteks tuleb ka eesti keeles teha vahet lepingu artikli 4 lõikes 1 kasutatud mõistel

‘residence’ ja artikli 4 lõike 2 punktis a kasutatud mõistel ‘permanent home’. Ingliskeelne sõna

‘residence’ on lepingu eestikeelses tekstis tõlgitud kui ‘elukoht’. Teiseks aitab mõiste ‘kodu’ kasutamine

vältida olukorda, kus lepingu tõlgendamisel sisustatakse mõiste 'permanent home' viitega kas

tsiviilseadustiku üldosa seaduses määratletud mõistele ‘elukoht’ või mõnes muus õigusaktis kasutatud

mõistele ‘alaline elukoht’, mis selle mõiste tõlgendamisel oleks vale, kuna rahvusvaheliste lepingute

tõlgendamise põhimõtted, mis sisalduvad rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni

(edaspidi RLÕVK) artiklites 31–32, sätestavad, et lepingute tõlgendamisel võib kasutada materjale, mille

mõlemad pooled on heaks kiitnud või millega mõlemal poolel on olnud võimalik lepingu sõlmimisele

eelnevalt või läbirääkimiste ajal tutvuda. Topeltmaksustamise vältimise lepingu artikli 3 lõikes 2

sisalduv nn ühepoolne tõlgendamisreegel tuleb kasutusele siis, kui RLÕVK võimalused on ammendatud.

Mõistet ‘kodu’ (permanent home) aitavad sisustada näiteks OECD tüüplepingu kommentaarid ja artikli

4 tõlgendamise kohta avaldatud kirjandus, mille kohaselt tuleb vältida artikli 4 lõike 2 asümmeetrilist

tõlgendamist, mis tuleneb ühe lepinguosalise riigisisese õiguse määratluste kasutamisest.

Kuna leping põhineb suures osas OECD tüüplepingul, saab lepingu tõlgendamisel kasutada OECD

tüüplepingu kommentaare, mida OECD liikmesriigid (liikmesriikide täidesaatev võim) on moraalselt

kohustatud järgima.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Leping määrab kindlaks maksustamisvõimalused, mis viiakse ellu riigi maksuseaduste kaudu juhul, kui

selline maksustamine on seadusega ette nähtud. Seega sõltub lepingu kohaldamine riigisisesest õigusest,

mis on ELi õigusega juba kooskõlla viidud.

6. Mõjud

Lepingu jõustumisel on ette näha mõju maksumaksjatele, majandusele ning riigiasutuste töö

korraldusele. Puudub mõju keskkonnale, regionaalarengule ja riigi julgeolekule ning muudele

valdkondadele.

Lepingu jõustumisega kaasnevad võimalikud mõjud sihtrühmade lõikes:

Mõju maksumaksjale

Lepingu jõustumine avaldab positiivset mõju neile Eesti maksumaksjatele, kes saavad Botswanast tulu,

mida maksulepingu puudumisel maksustataks mõlemas riigis. Lepingu peamine eesmärk on juriidilise

topeltmaksustamise vältimine. Leping keelab tuluallikariigil teatud tululiike maksustada, kehtestab

tavapärasest madalama maksumäära või nõuab residendiriigil maksuvabastuste või mahaarvamiste

kehtestamist. Samuti kehtestab leping reeglid topeltresidentsuse lahendamiseks, mida riigisiseste

õigusaktidega ei saagi lahendada.

Sihtrühma suurus võrreldes maksumaksjate koguarvuga on väike, sest Eesti ja Botswana vahelised

majandussuhted on seni olnud tagasihoidlikud. Kui palju sihtrühma suurus võiks lepingu jõustumisel

kasvada, ei ole võimalik ette ennustada.

16

Leping aitab ära hoida ka lepinguosaliste riikide kodanike, residentide ja äriühingute diskrimineerimist,

sätestades võrdse kohtlemise reeglid. Lepingu olemasolu annab maksumaksjale kindluse teise riiki

investeerimisel ja seal tegutsemisel, et teda seal õiglaselt koheldakse ning vajadusel saab ta

maksuvaidluse lahendamiseks pöörduda oma riigi maksuhalduri poole teise riigi pädeva asutusega

vastastikuse kokkuleppe saavutamiseks.

Mõju majandusele

Lepinguga luuakse soodsamad tingimused riikidevahelisteks investeeringuteks. Lepingu jõustumine võib

suurendada Eesti ja Botswana vahelisi investeeringuid, kuna väldib teise riiki tehtud investeeringu

topeltmaksustamist, vähendab ülemäärast tuluallikariigis maksustamist ning annab õiguskindluse lepingus

nimetatud tululiikide maksustamisel.

Lepinguga piiratakse teatud puhkudel tuluallikariigi maksustamisõigust, mis vähendab sealset maksutulu

mitteresidentidele tehtud väljamaksetelt. Maksutulu vähenemine sõltub suures osas kapitaliinvesteeringute

mahust. Väiksematest kinnipeetavatest maksumääradest (või teistest piirangutest allikariigis

maksustamisel) tingitud lühiajalist maksutulu vähenemist korvab osaliselt või täielikult suurenenud

välisinvesteeringust, majanduskasvust ja/või vähenenud maksupettustest saadav tulu. Praeguse seisuga pole

välja töötatud tõhusat metoodikat, mille järgi saaks täpselt ennustada lepingutest johtuvat tulevast

maksutulu.9

Mõju riigiasutuste korraldusele

Lepingu jõustumine võib avaldada vähest mõju Maksu- ja Tolliametile. Lepingu rakendamisega seotud

küsimusi lahendab Maksu- ja Tolliamet vastavalt vajadusele, seega võib, kuid ei pruugi suureneda

maksuhalduri töökoormus. Välislepingutega võetud maksualaste kohustuste täitmise tagamine on üks

Maksu- ja Tolliameti põhimäärusega kinnitatud ülesannetest ning selleks pädeva asutusena on

maksuhaldur juba 63 kehtiva topeltmaksustamise vältimise lepingu rakendajaks (seisuga 1. oktoober

2024). Kuivõrd maksulepingud põhinevad OECD tüüplepingul ning on oma sisult sarnased, siis uue

lepingu jõustumisega ei kaasne vajadust maksuhalduri senist töökorraldust muuta.

Lepingus kindlaks määratud teabevahetuse, maksunõuete sissenõudmise ja vastastikuse kokkuleppe

menetluse reeglid hõlbustavad lepinguosaliste riikide maksuhaldurite koostööd. Leping võimaldab

maksuhalduril paremini maksude tasumisest hoidumist takistada ning seeläbi kaitsta oma riigi maksutulu,

kui maksumaksja üritab seda teha näiteks kapitali välisriiki paigutamisega, välisriigi tulu deklareerimata

jätmisega või maksude vältimise skeemide kasutamisega.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja

tulud

Seaduse rakendamine ei too Eestile kaasa otseseid varalisi kohustusi, kuid topeltmaksustamise vältimise

kaudu võib Eestile varalisi kohustusi siiski tekkida – lepingu jõustumisel tuleb Eestil lepingus sätestatud

juhtudel loobuda teatud tulu liikide maksustamisest. Samas peab arvestama ka sellega, et lepingus

ettenähtud juhtudel loobub Botswana omakorda Eesti residentide teatud tulu liikide maksustamisest

Eesti kasuks.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kulude ega tulude suurust võimalik ette hinnata.

9 A. Pickering, Why Negotiate Tax Treaties, Paper No. 1-N, May 2013

http://www.un.org/esa/ffd/tax/2013TMTTAN/Paper1N_Pickering.pdf

17

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks ei ole vaja rakendusakte kehtestada.

9. Seaduse ja lepingu jõustumine

Seadus jõustub üldkorras.

Leping tuleb seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt ratifitseerida Riigikogus (vt seletuskirja 3. osa).

Artikli 29 kohaselt jõustub leping selle jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse lõpetamise kohta

edastatava hilisema teate kuupäevast ja selle sätteid rakendatakse Eestis lepingu jõustumisele järgneva aasta

1. jaanuarist ning Botswanas lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. juulist.

10. Eelnõu kooskõlastamine

Ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand esitati koos lepingu heakskiitmise korralduse eeslnõuga

kooskõlastamiseks Välisministeeriumile ja Justiitsministeeriumile eelnõude infosüsteemi EIS kaudu

(toimik 24-0322). Mõlemad ministeeriumid kooskõlastasid eelnõu märkusteta. Kuna lepingu

ratifitseerimise seaduse eelnõu esitati kooskõlastamiseks koos lepingu heakskiitmise korralduse eelnõu

seletuskirjaga, siis esitatakse see pärast lepingule allakirjutamist otse Välisministeeriumile Vabariigi

Valitsusele esitamiseks.

Algatab Vabariigi Valitsus

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee

registrikood 70000272

Hr Margus Tsahkna

Välisministeerium

Eesti Vabariigi ja Botswana

Vabariigi vaheline tulumaksudega

topeltmaksustamise vältimise ning

maksudest hoidumise ja

maksupettuste tõkestamise leping

ja selle juurde kuuluv protokoll

Austatud minister

Palume esitada Vabariigi Valitsuse istungi päevakorda Eesti Vabariigi ja Botswana Vabariigi

vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja

maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse

eelnõu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Jürgen Ligi

rahandusminister

Lisad:

1. Botswana lepingu ratif. seaduse eelnõu;

2. Botswana lepingu ratif. seaduse seletuskiri;

3. Botswana maksuleping eesti keeles;

4. Botswana maksuleping inglise keeles.

Tiina Hansson 58851480

[email protected]

Meie 07.11.2024 nr 1.1-10.1/4956-1