Arvamus

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898

Riigikohus [email protected] Justiitsministri arvamus asjas nr 5-24-28 Edastan käesolevaga arvamuse välismaalaste seaduse (VMS) § 1001 lg 11, § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018 põhiseaduspärasuse kohta osas, milles need välistavad pikaajalise viisa andmisest keeldumise vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule. Asjaolud

1. /…/ (kaebaja) esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) viisataotluse nr 2024-720-288

pikaajalise viisa saamiseks. PPA keeldus 25. juuni 2024. a otsusega kaebajale viisa

andmisest, kuna on põhjendatud alus kahelda esitatud täiendavate dokumentide ehtsuses või

nende sisu õigsuses, tema avalduste usaldusväärsuses või tema kavatsuses lahkuda Eesti

Vabariigist enne pikaajalise viisa kehtivusaja lõppu ning kuna vähemalt üks tingimus, mis on

viisa andmiseks nõutav, ei ole täidetud.

2. Seejärel esitas kaebaja esindaja 29. juulil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA otsuse

tühistamiseks ning PPA kohustamiseks otsustada asi uuesti. Kaebuses on esitatud taotlus

jätta kohaldamata ja tunnistada Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks VMS § 10018

koosmõjus § 10010 lg-ga 1 ja § 10013 lg-ga 2 osas, milles need välistavad viisa andmisest

keeldumise vaidlustamisel kaebuse esitamise halduskohtule.

3. Tartu Halduskohus tunnistas 17.09.2024 määrusega nr 3-24-2215 põhiseadusega vastuolus

olevaks VMS § 1001 lg 11, § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018 osas, milles need välistavad

pikaajalise viisa andmisest keeldumise vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule.

Tartu Halduskohus on seisukohal, et nimetatud VMSi sätted on vastuolus põhiseaduse § 15

lõikes 1 sätestatud igaühe õigusega pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse.

Taotluse lubatavus

4. Esimese või teise astme kohtu taotlus tunnistada õigustloov akt, selle säte või õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusega vastuolus olevaks on lubatav siis, kui akt, selle säte või akti andmata jätmine oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lg 1 ja § 14 lg 2). Riigikohus on oma lahendites selgitanud, et normi asjassepuutuvuse hindamisel peab lähtuma sellest, kas see kuulub

kohtuasjas kohaldamisele või mitte.1 Norm peab seejuures olema kohtuasja lahendamisel

otsustava tähtsusega.2 Norm on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades

normi põhiseadusvastasuse korral otsustama teisiti kui normi põhiseaduspärasuse korral.3

Seega on norm asjassepuutuv, kui selle kehtetuse tõttu oleks võimalik teha teistsugune otsus.

1 RKPJKo 02.12.2002, 3-4-1-11-02, p 13. 2 RKÜKo 22.12.2000, 3-4-1-10-20, p 10. 3 RKPJKo 02.12.2002, 3-4-1-11-02, p 15.

Teie 27.09.2024 nr 5-24-28

Meie 06.11.2024 nr 10-3/6945

5. Vaidlusalused VMSi sätted näevad ette viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise ja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse vaidlustamise korra. Selle kohaselt on pikaajalise viisa andmisest keeldumise vaidlustamiseks ette nähtud kaheastmeline haldusesisene vaidlustusmenetlus ning nimetatud otsuste kohtus vaidlustamise võimalus on välistatud. VMS §-s 10018 sätestab sõnaselgelt kohtusse pöördumise keelu ja seetõttu võib pidada seda asjassepuutuvaks normiks. VMS § 1001 lg 11, § 10010 lg 1 ja § 10013 lg 2 ei sätesta kohtusse pöördumise keeldu, vaid näevad pikaajalise viisa andmisest keelduva otsuse puhul ette, et sellise otsuse peale saab esitada avalduse otsuse uuesti läbivaatamiseks otsuse teinud haldusorganile ning haldusorgani negatiivse otsuse puhul teistkordseks läbivaatamiseks Siseministeeriumile.

6. Siinakohal nõustun Tartu Halduskohtuga, et kõnealused normid moodustavad ühtse tervikliku vaidlustusmenetluse, mille eesmärgiks viisa andmisest keelduva otsuse puhul on asendada kohtumenetlust ning välistada kohtusse pöördumine ning seetõttu võib pidada kõiki taotluses nimetatud VMSi sätteid asjassepuutuvateks.

Seisukoht ja põhjendused

7. Tartu Halduskohus jättis kohaldamata ja tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks VMSi § 1001 lg 11, § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018 põhiseaduspärasuse kohta osas, milles need välistavad pikaajalise viisa andmisest keeldumise vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule. VMS § 56 sätestab üldise viisa mõiste, mille kohaselt on viisa välismaalasele antav luba Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile, Eestisse või lennujaama transiiditsooni sisenemiseks ja Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumil, Eestis või lennujaama transiiditsoonis ajutiseks viibimiseks vastavalt viisaga määratud tingimustele, kui seadus ei sätesta teisiti.

8. VMS sätestab viisa liigid, milleks on lennujaama transiidiviisa, lühiajaline viisa, pikaajaline viisa. VMS §-s 59 on öeldud, et lühiajalise viisa (nn Schengeni viisa) võib välismaalasele anda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 810/2009 (edaspidi viisaeeskiri)4 sätestatud alustel. Lühiajaline viisa on viisaeeskirja kohaselt viisa, mis antakse liikmesriikide territooriumi läbimiseks transiidi eesmärgil või kavandatud viibimiseks liikmesriikide territooriumil kestusega kuni kolm kuud kuuekuulise ajavahemiku jooksul.

9. Euroopa Kohus on oma 13. detsembri 2017. a otsuses eelotsuseasjas nr C-403/165 leidnud,

et EL viisaeeskirja artikli 32 lõiget 3 koosmõjus EL põhisõiguste harta6 artikliga 47 tuleb

tõlgendada nii, et see kohustab liikmesriike ette nägema viisa andmisest keeldumise otsuste

vaidlustamise menetluse, mille üksikasjalikud eeskirjad tuleb kehtestada iga liikmesriigi

õiguskorras, järgides sealjuures võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid ning tagama teatavas

menetlusstaadiumis kohtus vaidlustamise võimaluse. Seega on Euroopa Kohus lühiajaliste

viisade puhul näinud üheselt ette, et liikmesriigid peavad tagama nende andmisest keelduvate

otsuste kohtus vaidlustamise võimaluse. Sama otsuse juures olevas kohtujuristi arvamuses

on leitud, et kuigi viisat taotleval isikul ei ole materiaalõiguslikku õigust saada viisat ehk õigust

siseneda EL territooriumile, on isikul õigus taotluse nõuetekohasele ja õiguspärasele

menetlemisele. Tuginedes EL põhiõiguste harta artikli 47 esimesele lõigule saab

õiguspäraseks menetluseks pidada tõhusat kohtumenetlust.7 Kõnealune Euroopa Kohtu otsus

puudutab aga üksnes viisaeeskirja alusel antud lühiajalisi viisasid ning ei kohaldu

pikaajalistele viisadele, mille puhul viisa andmise menetlusreeglistik ning keelduvate otsuste

vaidlustamise kord on jäetud liikmesriikide pädevusse.

10. Pikaajalise viisa andmise tingimused, viisa andmisest keeldumise alused ning keelduva

otsuse vaidlustamise kord on reguleeritud VMSis. VMS § 60 kohaselt võib pikaajalise viisa

4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 810/2009, 13. juuli 2009 , millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri). Arvutivõrgus: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A32009R0810 5 Euroopa Kohtu 13.12.2027 eelotsustus nr C-403/16 : Soufiane El Hassani, p 42. Arvutivõrgus: CURIA - Dokumendid (europa.eu) 6 EL põhiõiguste harta § 47 lõige 1 sätestab, et Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. 7 EL Kohtu otsuse C-403/16 kohtujuristi ettepanek, p 103. Arvutivõrgus: CURIA - Dokumendid (europa.eu)

anda välismaalasele ühe- või mitmekordseks ajutiseks Eestis viibimiseks ning selle

kehtivusaeg on üldjuhul kuni 12 kuud. VMS näeb ette, et viisa andmisest keelduva otsuse

puhul on võimalik esitada esmalt avaldus otsuse uuesti läbivaatamiseks otsuse teinud

haldusorganile (PPA või Eesti välisesindus) (VMS § 1001 ja § 1004). Seejärel saab otsuse

teistkordseks läbivaatamiseks esitada sõltuvalt otsuse teinud haldusorganist kas

Siseministeeriumile või Välisministeeriumile (VMS § 10010 ja 10013).

11. Kuigi Euroopa Kohtu eelviidatud otsus käsitleb ainult Euroopa Liidu õiguse alusel antavaid

lühiajalisi viisasid, võib küsida, millisel mõistlikul põhjusel saab pikaajalise viisa taotlejaid

kohelda ebasoodsamalt kui lühiajalise viisa taotlejaid.

12. Viisa andmisest keelduva otsuse vaidlustusmenetlust reguleerivad sätted kehtestati

välismaalaste seaduse, riigilõivuseaduse ja lennundusseaduse muutmise seaduse eelnõuga

(901 SE).8 Eelnõu esimese lugemise seletuskirjas on märgitud, et välismaalase kohtusse

pöördumise õigust piiratakse avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitseks. Samuti on seletuskirjas

kohtusse pöördumise välistamist õigustava argumendina toodud välja kohtumenetluse

kestvus ja kulukus, ehk menetlusökonoomia argument. Eraldi põhjusena on seletuskirjas

leitud, et välismaalase üle peetav kohtumenetlus võib saada aluseks välismaalase Eestisse

tulekuks ja oma kohtuasja lõpuni Eestis viibimiseks tulenevalt põhiseaduse § 24 lõikes 2

sätestatud igaühe õigusest olla oma kohtuasja arutamise juures.

13. Kuigi viisa üldine mõiste (VMS § 56) on sarnane nii lühiajalise kui ka pikaajalise viisa puhul,

leidub kaalukaid ning sh ka põhiseadusest tulenevaid põhjuseid, miks pikaajalise viisa

taotlejaid tuleks kohelda teisiti kui lühiajalise viisa taotlejaid ja seda just keelduva otsuse

vaidlustamisel. Pikaajaliste viisade puhul võib taotleja õiguste kaitse piiramine

haldusmenetlusega olla õigustatud järgmistel põhjustel.

Põhiseaduse § 15 kaitseala avanemine

14. Enne PS §-ga 15 ette nähtud kohtukaebeõiguse piiramise õigustatuse hindamist tuleb

kontrollida, millised on selle kaitseala piirid. Kohtukaebeõiguse piiramise küsimust ei saa

tekkida, kui vaidlusalusele juhtumile PS §-s 15 sätestatud kohtukaebeõigus ei laiene.

15. Põhiseaduse § 15 lõige 1 näeb ette igaühe õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste

rikkumise korral kohtusse. PS § 15 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse eesmärk on

tagada kohase kohtumenetluse kaudu õiguste lünkadeta ja tõhus kohtulik kaitse.9 Sellisena

väljendab kaebepõhiõigus koostoimes PS §-ga 14 laiemat ja fundamentaalsemat põhiõigust

kohtulikule kaitsele.10 Samas tuleb PS § 15 hinnata koosmõjus PS §-ga 9, mille lõike 1

kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused

üksnes Eestis viibivatele välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele. Põhiseaduse §-

st 9 tulenev välismaalaste õiguste kaitse piiramine üksnes Eestis viibijatega on mõistetav, sest

kogu Eesti põhiseaduse kehtivusala on reeglina piiratud Eesti Vabariigi territooriumiga. Seega

ei ole jälgitav, et kui pikaajalist viisat taotlev välisriigi kodanik ei asu Eestis, siis millistel

kaalutlustel laieneks põhiseaduse paragrahv 15 lõikes 1 sätesatud kohtusse pöördumise

õigus ning tõhus ja lünkadeta õiguskaitse ka talle.

16. Nõustuda ei saa seega Tartu Halduskohtu kohtumääruse punktis 11.1. väljendatud

seisukohaga, et „PS § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõigusele saab tugineda ka isik, kes pikaajalise

viisa taotlemise ajal ei viibi Eesti Vabariigis.“ Välismaalasele, kes ei viibi Eestis ning kellel

puudub igasugune sisuline side Eestiga, ei saa vaikimisi laieneda PS § 15-st tulenev igaühe

õigus pöörduda kohtusse. Pigem tuleb Eestis mitteviibivatele välismaalastele PS §-st 15

tuleneva kohtukaebeõiguse laiendamiseks otsida kaalukaid põhjuseid sealhulgas mingit laadi

8Välismaalaste seaduse, riigilõivuseaduse ja lennundusseaduse muutmise seaduse eelnõu 901 SE seletuskiri. Arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/2e670930-3e8c-db01-14aa-6cb558db3329/ 9RKÜKo 12.04.2016, 3-3-1-35-15, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika. 10 Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne 2020. Arvutivõrgus: https://pohiseadus.ee/sisu/3486/paragrahv_15

sisulise seose olemasolu Eestiga (nt varalised või perekondlikud suhted vms). Kirjeldatud

kujul sisulise seose olemasolu kaebajate huvide ja Eesti põhiseaduse vahel Tartu Halduskohtu

kohtumääruses ei tuvastata.

17. Eeltooduga seondub ülalnimetatud välismaalaste seaduse, riigilõivuseaduse ja

lennundusseaduse muutmise seaduse eelnõu (901 SE) seletuskirjas toodud

kohtukaebeõiguse välistamise põhjendus, et välismaalase üle peetav kohtumenetlus võib

saada aluseks välismaalase Eestisse tulekuks ja oma kohtuasja lõpuni Eestis viibimiseks

tulenevalt põhiseaduse § 24 lõikes 2 sätestatud igaühe õigusest olla oma kohtuasja arutamise

juures. Samas, kui iga keelduva viisaotsuse üle saaks Eesti halduskohtus vaielda, siis tekiks

konflikt viisa andmise kui sellise ning kohtukaebeõiguse vahel. Kui iga viisa andmisest

keeldumise puhul tekiks Eestis mitteviibival välismaalasel PS § 15 tõttu potentsiaalne nõue

Eestisse sisenemiseks (kohtuasja arutamise eesmärgil), siis võib viisa andmise otsus osutuda

sisutühjaks – välismaalane saabuks Eestisse sisulisest viisaotsusest sõltumata. Eeltoodud

konflikti on seadusandja soovinud kohtukaebeõiguse välistamise teel vältida ning leidnud, et

see on mõistlik põhjus (ratio legis), miks kohelda Eestis mitteviibivaid välismaalaseid viisa

andmise otsustamisel teisti.

18. Seadusandjal on seega Eestis mitteviibijatele pikaajalise viisa andmisest keelduva otsuse

vaidlustamise korda ette nähes oluliselt laiem otsustusruum. Muuhulgas võib seadusandja

ette näha, et nii lühiajalise viisa kui ka pikaajalise viisa puhul kehtib ühtne menetluskord, aga

võib ette näha ka erineva menetluskorra pikaajalise viisa vaidlustamiseks just põhjusel, et

need isikud ei kuulu PS §-s 15 nimetatud „igaühe“ alla, sest neil puudub sisuline seos Eestiga.

Põhiseaduse § 15 kohtukaebeõiguse piiramise õigustatus

19. Kui siiski PS § 15 kaitseala avanemist Eestis mitteviibivatele välismaalastele, siis tuleks

järgmisena hinnata, kas kohtukaebeõiguse piiramine praegusel kujul on õigustatud.

20. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on oma lahendis analüüsinud

kohtukaebeõiguse välistamist viisvaba viibimisõiguse ennetähtaegse lõpetamise puhul ning

tunnistanud VMS § 10010 lõike 1, § 10013 lõike 2 ja § 10018 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks

osas, milles need välistavad viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamiseks kaebuse

esitamise halduskohtule.11

21. Nimetatud lahendis on küll analüüsitud viisavaba viibimisõigust, kuid kohtu põhjendused ning

lõppjäreldus võivad olla ülekantavad ka viisa andmisest keelduvate otsuste kohtukaebeõiguse

välistamise olukorrale. Seda järeldust kinnitab see, et seadusandja on samuti kehtestanud

nendele olukordadele ühtsed õigusnormid ning viibimisõiguse ja viisade puhul on otsuste

vaidlustamisel nähtud ette sama kord. Siiski on oluline rõhutada, et nimetatud Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve lahendi aluseks olnud vaidluses viibisid kaebajad Eestis.

Samuti on nimetatud Riigikohtu lahendis analüüsitud viisavaba viibimisõigust, mis sisult on

erinev pikaajalise viisa andmisest ning lõppjäreldust ei saa seetõttu täies ulatuses laiendada

viisa andmisest keelduvate otsuste kohtukaebeõiguse välistamise olukorrale. Seega tuleb

kontrollida praegusel juhul eraldi, kas leidub PS §-s 15 sätesatud kohtukaebeõiguse piiramist

õigustavaid põhjuseid.

22. Põhiseaduse § 15 lõige 1 näeb ette igaühe õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste

rikkumise korral kohtusse. PS § 15 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse eesmärk on

tagada kohase kohtumenetluse kaudu õiguste lünkadeta ja tõhus kohtulik kaitse.12 Riigikohtu

praktika kohaselt ei saa PS § 15 lg 1 sätestatud kohtulikku kaitset asendada menetlused

kohtuvälistes või -eelsetes instantsides.13 Seega ei saa kaheastmeline haldusesisene

menetlus olla kohtumenetlust asendavaks menetluseks.

11 RKPJKo 20.04.2021 otsus nr 5-20-10 12RKÜKo 12.04.2016, 3-3-1-35-15, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika. 13RKÜKo 08.06.2009, 3-4-1-7-08, p-d 31–33

23. Põhiseaduse § 15 lõikes 1 sätestatud kohtupõhiõigus on seadusreservatsioonita põhiõigus,

mida võib riivata üksnes teiste põhiseaduslike väärtuste kaitseks ning see riive peab olema

oma eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne abinõu ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas.14

24. Välismaalaste seaduse, riigilõivuseaduse ja lennundusseaduse muutmise seaduse eelnõu

(901 SE) selgitustes toodud avalik korra ja riigi julgeoleku kaitsmist ning menetlusökonoomiat

võib pidada kaalukateks põhiseaduslikeks väärtusteks. Seega on küsimus, kas pikaajalist

viisat taotleva isiku suhtes tehtud viisa andmisest keelduva otsuse kohtus vaidlustamise

võimaluse täielikku välistamist saab pidada proportsionaalseks meetmeks nimetatud

põhiseaduslike väärtuste kaitsmisel. Seda ei ole ta eeskätt siis, kui kõnealuste väärtuste

tagamine on võimalik kasutades selleks isiku õigusi vähem riivavaid meetmeid.

25. Välismaalase üle peetav kohtumenetlus ei tähenda automaatselt seda, et isik peab viibima

selleks Eestis. Nimetatud seiskohale on oma praktikas asunud ka Riigikohus.15 Halduskohtul

on võimalik tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 131 lõikest 1 vaadata

kohtuasi läbi kirjalikus menetluses ning samuti on võimalik kohtuistungil osalemine distantsilt

kasutades selleks erinevaid digitaalseid vahendeid. HKMS § 129 lõige 3 viitab

tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-le 350, mille lõige 1 sätestab, et kohus võib korraldada

istungi menetluskonverentsina selliselt, et menetlusosalisel või tema esindajal või nõustajal

on võimalik viibida istungi ajal muus kohas ja teha sealt reaalajas menetlustoiminguid.

26. Kohtumenetluse ökonoomia eesmärgi saavutamiseks on võimalik viisa andmisest keelduvate

otsuste puhul võtta kasutusele kohtumenetlust lihtsustavad ja kiirendavad lahendused.

Näiteks võiks seadusandja kaaluda ühe menetlusökonoomiat tagava lahendusena viisa

andmisest keelduvate otsuste puhul sätestada HKMSis võimalus asja läbivaatamiseks

lihtsustatud korras, ilma et kohus peaks seejuures kaaluma riive intensiivsuse eesmärki ega

küsima menetlusosaliste nõusolekut.

Seisukoha kokkuvõte

27. Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kohtukaebeõiguse garanteerimine välismaalasele, kes ei asu

Eestis ning kellel puudub igasugune side ning sisuline seos Eestiga, ei pruugi olla PS § 9

valguses põhjendatud. Põhiseaduse § 15 lõike 1 eesmärk ja mõte ei saa olla, et

kohtukaebeõigus tuleb anda isikule, kellel puudub mistahes Eesti põhiseaduse järgi kaitstav

subjektiivne õiguslik positsioon. Sellisele arusaamale on rajatud ka halduskohtumenetluse

(HKMS) § 44 lg 1, mis lubab kaebusega halduskohtusse pöörduda isikul üksnes oma õiguse

kaitseks.

28. Samas, kui siiski jaatada PS §-s 15 sätestatud kohtukaebeõiguse laienemist ka Eestis

mitteviibivate välismaalastele ilma, et neil oleks Eestiga mistahes sisuline seos, kerkib

küsimus, kas praegusel juhul on kohtukaebeõiguse välistamine õigustatud. Eeltoodust

tulenevalt leian, et kui eelnõu (901 SE) esimese lugemise seletuskirjas toodud avaliku korra

ja julgeoleku kaitse ega ka menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks võib leidud teistsuguseid

leebemaid meetmeid, ei saa pikaajalise viisa andmisest keelduvate otsuste kohtus

vaidlustamise võimaluse täielikku välistamist pidada ilmselt proportsionaalseks (sobivaks,

vajalikuks ega mõõdukaks) meetmeks.

29. Seega sõltub VMSi § 1001 lg 11, § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018 kooskõla PS § 15 lõikega

1, osas, milles need välistavad pikaajalise viisa andmisest keeldumise vaidlustamiseks

kaebuse esitamise halduskohtule, kõigepealt sellest, kas PS § 15 lõikes 1 sätestatud igaühe

õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse laieneb Eestis mitteviibivatele

välismaalastele ilma, et neil oleks olemas Eestiga sisuline seos. Kui eelmisele küsimusele on

14RKPJKo 12.12.2017, 5-17-10, p 57 15 RKPJKo 10.05.2016, 3-4-1-31-15, p 44-47

vastus jaatav, saab asuda hindama PS § 15 lõikes 1 sätestatud kohtukaebeõiguse piiramise

õigustatust.

Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister