Kohtuasi

Vastuvõtmise kuupäev : 08/11/2024

Tõlge C-633/24 - 1

Kohtuasi C-633/24 [Sovisso]i

Eelotsusetaotlus

Saabumise kuupäev:

27. september 2024

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Corte suprema di cassazione – Sezione Lavoro (Itaalia

kassatsioonikohus – töövaidluste koda)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

17. september 2024

Kassaator:

F.F.

Vastustaja:

Istituto nazionale della previdenza sociale (INPS)

REPUBBLICA ITALIANA (Itaalia Vabariik)

[…]

CORTE SUPREMA DI CASSAZIONE

SEZIONE LAVORO (Itaalia kassatsioonikohtu töövaidluste koda)

[…]

on teinud järgmise

VAHEMÄÄRUSE

kassatsioonkaebuses, […] mille esitas:

F.F., […];

i Käesoleval kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.

ET

EELOTSUSETAOTLUS 17.9.2024 – KOHTUASI C-633/24

2

- kassaator -

versus

I.N.P.S. – ISTITUTO NAZIONALE PREVIDENZA SOCIALE (riiklik

sotsiaalkindlustusamet, Itaalia, edaspidi „INPS“), […]

- vastustaja kassatsioonimenetluses -

CORTE D’APPELLO di TORINO (Torino apellatsioonikohus, Itaalia)

kohtuotsuse nr 16/2018 peale, […];

[…]

Menetluse käik

1 15.1.18 kohtuotsusega nr 16 jättis Corte d’appello di Torino (Torino

apellatsioonikohus, Itaalia) rahuldamata apellatsioonkaebuse, mille F.F. esitas

Tribunale di Torino (Torino esimese astme kohus, Itaalia) kohtuotsuse peale,

millega oli tagasi lükatud F.F.-i poolt INPSi vastu esitatud nõue, mille eesmärk oli

teha kindlaks õigus saada tavalist puudetoetust seaduse nr 222/84 alusel, koos

lisahüvitisega seadusjärgse miinimumhüvitise tagamiseks (it k l’integrazione al

minimo).

2 Esimese astme kohus jättis nõude rahuldamata sissemaksete nõude täitmata

jätmise tõttu, kuna ilmnes, et kassaator oli Itaalias teinud ainult 260 iganädalast

sissemakset, mis võrdub viie aastaga ning järelikult ei olnud täidetud seaduse

nr 153/69 artikli 8 lõikes 2 ette nähtud tingimus, mis näeb ette, et kindlustus- ja

sissemakseperioodide rahvusvahelistes kokkulepetes ette nähtud liitmise korral

peab asjaomasel isikul Itaalias kehtinud töösuhte kestuse ajal olema pädevas

pensioniskeemis täitunud pensionistaaž, mis ei ole lühem kui kümme aastat:

järelikult ei saanud kassaatorile makstavat hüvitist täiendada lisahüvitisega

seadusjärgse miinimumhüvitise tagamiseks, ka juhul, kui oleks arvesse võetud

tema enne 1996. aastat Šveitsis tasutud sotsiaalmakseid.

3 Apellatsioonikohus jättis esimese astme kohtu otsuse jõusse, täpsustades, et

tavalise puudetoetuse summale, mida kassaator oli taotlenud, ei saanud maksta

lisa nii, et see ulatuks miinimumsummani, kuna isegi kui võtta arvesse ainult

Itaalia sotsiaalmakseid, olid need kõik tasutud pärast 31. detsembrit 1995, seega

vastavalt pensioniskeemile, mille kohaselt on lisahüvitis seadusjärgse

miinimumhüvitise tagamiseks 1995. aasta seaduse nr 335 artikli 1 lõike 16 alusel

seaduse järgi välistatud; samas, kui võtta arvesse rahvusvahelise konventsiooni

järgse skeemi alusel kogunenud sissemakseid, kehtestab seaduse nr 153/69

artikli 8 lõige 2 nõude sotsiaalmaksete Itaalias kümne aasta jooksul tasumise

kohta (kassaator oli neid tasunud aga ainult viie aasta jooksul), mis oleks lubanud

osaliselt Šveitsis (enne kuupäeva 1.1.1996) ja osaliselt Itaalias (pärast kuupäeva

31.12.1995) kogunenud sissemaksed „liita“ nii, et tal oleks võimalik kuuluda nn

segaskeemi alla ja vältida keeldu saada lisahüvitist seadusjärgse

SOVISSO

3

miinimumhüvitise tagamiseks nende pensionide puhul, mis arvutatakse üksnes

sissemaksesüsteemi alusel (viidatud artikli 1 lõike 16 tähenduses). Viimasena,

samuti apellatsioonikohtu arvates ei olnud võimalik määrata F.F.-i kasuks pro rata

hüvitist, tulenevalt viidatud määruse nr 883 artikli 52 lõikest 3, st võttes ühest

küljest arvesse nii Itaalia kui ka Šveitsi sotsiaalmakseid ja teisest küljest ainult

Itaalia sotsiaalmakseid, kuna võrdlusest selgus, et määratavad summad olid

samad, sest need on mõlemal juhul võrdsed 106,00 euroga (bruto), järelikult

väiksema summaga kui seadusjärgne puudetoetus, mida F.F. juba saab (mis on

võrdne 218,16 euroga). Apellatsioonikohus järeldas, et kui F.F.-il oleks olnud

enne 1996. aastat Itaalias tehtud sissemakseid, oleks saanud kohaldada norme, mis

käsitlevad lisahüvitist seadusjärgse miinimumhüvitise tagamiseks, ja mis eeldasid

Itaalias tehtud sotsiaalmakseid, mis arvutatakse nn segaskeemi alusel.

4 F.F. esitas apellatsioonikohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse üheainsa väitega,

kuid INPS vaidleb sellele vastustaja vastuses vastu.

5 Ainsas väites tugineb kassaator sellele, et apellatsioonikohus rikkus õigusnormi,

eelkõige määruse EÜ nr 883/2004 artiklit 58 seoses tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (codice di procedura civile) artikli 360 lõike 1 alapunktiga 3, kuna

apellatsioonikohus kohaldas vääralt seaduse nr 153/69 artikli 8 lõiget 2

kümneaastase sotsiaalmaksete kohustuse kohta Itaalias, et saada õigus pensioni

lisahüvitisele seadusjärgse miinimumhüvitise tagamiseks rahvusvahelistes

sotsiaalkindlustuslepingutes või -konventsioonides ette nähtud

kindlustusperioodide liitmise puhul, sest see on vastuolus liidu õigusega, eelkõige

määruse (EÜ) nr 883/2004 artikliga 58, mis on kõikide sellega vastuolus olevate

riigisiseste normide suhtes esimuslik ning mille kohaselt kehtestatakse viidatud

lisahüvitis, mis on võrdne kõnealuse määruse alusel makstavate hüvitiste

kogusumma ja riigisisese miinimumhüvitise vahega.

Põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavad riigisisese õiguse sätted ja liidu

õiguse sätted.

6 Riigisisesed õigusnormid tavalise puudetoetuse määramise kohta sisalduvad

1984. aasta seaduse nr 222 invaliidsuspensioni eeskirjade läbivaatamise kohta

(legge n. 222 del 1984, Revisione della disciplina della invalidità pensionabile)

(GU nr 165, 16.6.1984, õigusakti viimane ajakohastatud redaktsioon avaldati

31.12.2007) artiklis 1, mille lõikes 3 on käesolevas kohtuasjas asjassepuutuvas

osas sätestatud, et kui hüvitis on üksikute sotsiaalkindlustusasutuste makstavast

miinimumpensionist väiksem, lisatakse sellele miinimumpensioni ülempiiri piires

sotsiaalfondist makstav summa, mis on võrdne 30. aprilli 1969. aasta seaduse

nr 153 (legge 30 aprile 1969, n. 153), mida on hiljem muudetud ja täiendatud,

artiklis 26 sätestatud sotsiaalpensioni summaga.

7 Lisaks, seaduse nr 335/1995 „Kohustusliku ja täiendava pensionisüsteemi

reformi“ kohta (legge n. 335/1995, sulla „Riforma del sistema pensionistico

obbligatorio e complementare“) (GU nr 190, 16.8.1995 – regulaarne lisa nr 101,

viimane ajakohastatud redaktsioon avaldati 10.4.2024) artikli 1 lõikes 16 on

EELOTSUSETAOTLUS 17.9.2024 – KOHTUASI C-633/24

4

sätestatud: „Ainult sissemaksesüsteemiga määratud pensionidele [st nendele, mille

sissemakseperioodid on täitunud alates 1.1.1996, nagu käesoleval juhul] ei

kohaldata sätteid, mis käsitlevad lisahüvitist seadusjärgse miinimumhüvitise

tagamiseks“.

8 Viimasena on 1969. aasta seaduse nr 153, pensioniskeemide ja

sotsiaalkindlustusnormide läbivaatamine (legge n. 153 del 1969, Revisione degli

ordinamenti pensionistici e norme in materia di sicurezza sociale) (GU nr [111],

30.4.1969 – regulaarne lisa, õigusakti viimane ajakohastatud redaktsioon avaldati

25.6.2008), artikli 8 lõikes 2 ette nähtud, et „[e]simeses lõikes sätestatud

miinimumhüvitist tuleb maksta ka pensioniõiguslikele isikutele, kes said selle

õiguse kindlustus- ja sissemakseperioodide sotsiaalkindlustusvaldkonna

rahvusvahelistes lepingutes või konventsioonides ette nähtud liitmise alusel,

tingimusel, et kindlustatud isik saab pädevas pensioniasutuses tugineda

pensionistaažile, mis täitus niisuguse Itaalias olemas olnud töösuhte kestel, mis ei

ole lühem kui kümme aastat“.

9 Euroopa Liidu õiguse kohta tuleb meenutada, et ELTL artikli 48 punktis a on

töötajate liikumisvabaduse tagamiseks ette nähtud, et Euroopa Parlament ja

nõukogu võtavad meetmeid, mis on vajalikud kõigi erinevate riikide õigusaktide

alusel täitunud kindlustusperioodide kokkuliitmiseks, mitte üksnes toetuse

saamise õiguse omandamiseks ja säilitamiseks, vaid ka selle toetuse suuruse

arvutamiseks (et vältida diskrimineerimist võrreldes kodanikega, kes on teinud

tööd ainult elukohaliikmesriigi territooriumil).

10 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 […] artikli 1 punkti t kohaselt

tähendab väljend „kindlustusperiood“ eelkõige „sissemakseperiood[i] või

töötamisperiood[i] või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise periood[i], mis

on kindlustusperioodina määratletud või tunnustatud õigusaktides, mille kohaselt

see on täitunud või loetakse täitunuks, ning kõik selliste perioodidena

käsitatava[id] periood[e], kui kõnealused õigusaktid võrdsustavad need

kindlustusperioodidega“.

11 Viidatud määruse nr 883/2004 artikkel 6 „Perioodide liitmine“ asendas (alates

1. maist 2010) varasema määruse nr 1408/71 artikli 45 lõike 1 ja näeb ette, et

sotsiaalkindlustushüvitiste õiguste saamise kindlaksmääramiseks võtab liikmesriik

arvesse teistes liikmesriikides täitunud kindlustus-, töötamis-, füüsilisest isikust

ettevõtjana tegutsemis- või elamisperioode. Teisisõnu tuleb eri liikmesriikides

täitunud kindlustusperioodid liita (Euroopa Liidu Kohtu 7. detsembri 2017. aasta

otsus Zaniewicz-Dybeck, C-189/16, EU:C: 2017:946, punkt 41).

12 Sama määruse nr 883/2004 artiklis 52 on aga sätestatud hüvitiste määramise

kriteeriumid, põhjusel, et arvutatakse teoreetiline suurus ja sellest tulenev tegelik

suurus (pro rata hüvitis), mistõttu hüvitise teoreetiline suurus võrdub hüvitisega,

mida puudutatud isik võiks taotleda, kui kõik kindlustus- ja/või elamisperioodid,

mis on täitunud teiste liikmesriikide õigusaktide alusel, oleksid täitunud hüvitise

määramise kuupäeval kohaldatavate õigusaktide alusel ja kui – viimase normi

SOVISSO

5

alusel – ei sõltu hüvitise suurus täitunud perioodide kestusest, loetakse selline

hüvitise suurus hüvitise teoreetiliseks suuruseks. Pädev asutus määrab seejärel

kindlaks pro rata hüvitise tegeliku suuruse, korrutades teoreetilist suurust tema

poolt kohaldatavate õigusaktide alusel enne riski materialiseerumist täitunud

perioodide kestuse ja kõikide asjaomaste liikmesriikide õigusaktide alusel enne

riski materialiseerumist täitunud perioodide kogukestuse suhtega (vt Euroopa

Liidu Kohtu 21. oktoobri 2021. aasta otsus C-866/19, viidatud punktid 9, 18–21,

23 ja järgmised punktid).

13 Mis viimaseks puudutab konkreetselt käesoleva kohtumääruse esemeks olevat

tõlgendamiskahtlust, siis tuleb meenutada, et määruse nr 883/2004 artiklis 58 on

ette nähtud: „1. Hüvitisesaajale, kelle suhtes kehtib käesolev peatükk, ei või

elukohajärgses liikmesriigis, mille õigusaktide alusel talle hüvitist makstakse,

määrata väiksemat hüvitist kui kõnealustes õigusaktides kindlaksmääratud

miinimumhüvitis kindlustus- või elamisperioodi eest, mis võrdub kõigi

kindlustusperioodidega, mida arvestatakse maksmisel vastavalt käesolevale

peatükile. 2. Nimetatud liikmesriigi pädev asutus maksab talle kõnealuse riigi

territooriumil elamise ajal lisahüvitist, mis on võrdne käesoleva peatüki alusel

makstavate hüvitiste kogusumma ja miinimumhüvitise vahega“.

Liidu kohtupraktika

14 Põhikohtuasjas käsitletav juhtum kuulub Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalasse,

kuna viidatakse sotsiaalkindlustusalastele õigusaktidele, mis on kohaldatavad

seoses sissemaksete Euroopasisese kokkuliitmisega, selleks, et lisaks tavalisele

puudetoetusele makstaks lisahüvitist seadusjärgse miinimumhüvitise tagamiseks,

mis vanaduspensioniea saabumisel muutub seaduse nr 222/84 artikli 1 lõike [1]

kohaselt automaatselt vanaduspensioniks, tingimusel, et on täidetud vastavad

kindlustus- ja sotsiaalmaksete kriteeriumid. Lisaks tuleb tähelepanu pöörata

sellele, et seoses põhikohtuasjaga, võttes arvesse eelnevates kohtuastmetes

tuvastatud faktilisi asjaolusid, tuleb nii tavalise puudetoetuse saamiseks vajaliku

tervisenõude täitmist kui ka tulu piirmäärade järgimist, mis on vajalikud selleks, et

saada lisahüvitist seadusjärgse miinimumhüvitise tagamiseks, käsitada nii, et neis

ei ole vaidlust, sest sotsiaalkindlustusamet ei ole ühtegi vastupidist väidet

esitanud.

15 Määruse 883/2004 artikli 52 ja hüvitise suurust käsitleva vastava teoreetilise

arvutuse kohaselt kuulub kasaator segaskeemi alla, kusjuures

sotsiaalmakseperioode tuleb käsitada täitununa Šveitsis ajavahemikul 1991–1994

ning seejärel Itaalias viie aasta jooksul, perioodil 1. aprill 2002–31. märts 2012,

misjärel võeti sotsiaalmakseid arvesse 2012–2013 töötusperioodi eest. Talle ei

kohaldata järelikult seaduse nr 335/95 artikli 1 lõikes 16 sätestatud keeldu saada

lisahüvitist seadusjärgse miinimumhüvitise tagamiseks.

16 Olles esitanud eelnevad selgitused, tuleb selle kindlakstegemiseks, kas esineb

õigus saada lisahüvitist seadusjärgse miinimumhüvitise tagamiseks, kontrollida

Itaalias makstud sissemaksete ja täitunud sissemakseperioodi nõuet.

EELOTSUSETAOTLUS 17.9.2024 – KOHTUASI C-633/24

6

17 Selleks tuleb arvesse võtta määruse nr 883/04 artiklit 58 ja selle mõju riigisisesele

õiguskorrale, milles on – nagu eelnevalt kirjeldati – sätestatud tingimuse osas, mis

puudutab vajalikke sissemakseid selleks, et saada lisahüvitist seadusjärgse

miinimumhüvitise tagamiseks, sätestatud vahetegu nende töötajate, kelle

kindlustusperioodid täitusid ainult Itaalias, ja töötajate vahel, kelle

kindlustusperioodid täitusid osaliselt Itaalias ja osaliselt teistes Euroopa Liidu

riikides (sealhulgas Šveitsis, tulenevalt Šveitsi ja Euroopa Liidu vahelisest isikute

vaba liikumist käsitlevast kokkuleppest – alates 1. aprillist 2012 – koos

rakendusmäärusega nr 987/09, […]).

18 Corte di Cassazione (kassatsioonikohus, Itaalia) soovib seetõttu Euroopa Liidu

Kohtult küsida, kas määruse nr 883/2003 artikli 58 õige tõlgendusega on vastuolus

see, et riigisisesed õigusnormid näevad – osaliselt teises liikmesriigis (käesoleval

juhul Šveitsis kuni 31. detsembrini 1995) ja osaliselt kodakondsusjärgses riigis

(käesoleval juhul kõik pärast 1. jaanuari 1996) täitunud sotsiaalmakseperioodide

liitmise taotluse korral – eeltingimusena selleks, et saada õigus tavalist

puudetoetust täiendava lisahüvitise saamiseks seadusjärgse miinimumhüvitise

tagamise eesmärgil, ette sissemakseaastate arvu (käesoleval juhul kümme aastat

vastavalt 1969. aasta seaduse nr 153 artikli 8 lõikele 2), mis ületab aastate arvu,

mida nõutakse isikult, kes taotleb sama soodustust, kuid kelle kõik sotsiaalmaksed

on tasutud üksnes elukohariigis, käesoleval juhul Itaalias (konkreetselt viis aastat,

mis on sätestatud seaduse nr 222/84 artiklis 4), minnes nii vastuollu töötajate

Euroopa Liidu territooriumil vaba liikumise põhimõttega.

19 Euroopa Liidu Kohus märkis, et määruse 883/2004 artikkel 58 näeb ette, et

vanadushüvitise saajale ei või määrata väiksemat hüvitist kui elukohajärgse

liikmesriigi õigusaktides kindlaksmääratud miinimumhüvitis ning et selle

liikmesriigi pädev asutus peab vajaduse korral maksma talle lisahüvitist, mis on

võrdne makstavate hüvitiste kogusumma ja miinimumhüvitise vahega (Euroopa

Liidu Kohtu (kaheksas koda) 5. detsembri 2019. aasta kohtuotsus C-398/18,

punkt 27, ennetähtaegse vanaduspensioni kohta).

20 Euroopa Kohus sedastas (viidatud Euroopa Liidu Kohtu (kaheksas koda)

5. detsembri 2019. aasta kohtuotsus C-398/18, punkt 40) samuti, et võrdse

kohtlemise põhimõte, nii nagu see on ette nähtud määruse nr 883/2004 artiklis 4,

keelab mitte ainult ilmselge diskrimineerimise sotsiaalkindlustushüvitise saajate

kodakondsuse alusel, vaid ka kõik varjatud diskrimineerimise vormid, mis teistest

eristuskriteeriumidest lähtudes viivad tegelikult samale tulemusele (vt analoogia

alusel 22. juuni 2011. aasta kohtuotsus L, C-399/09, EU:C:2011:415, punkt 44

ja seal viidatud kohtupraktika). Viimasena tuleb sama kohtuotsuse kohaselt

(punkt 41) niisiis kaudselt diskrimineerivaks pidada riigisiseses õiguses sätestatud

tingimusi, mida kohaldatakse küll kodakondsusel põhineva eristuseta, kuid mis

mõjutavad peamiselt või enamikus võõrtöötajaid, samuti eristusteta kohaldatavaid

tingimusi, mida on selle riigi kodanikest töötajatel kergem täita kui võõrtöötajatel

või mis võivad olla kahjulikud eelkõige viimastele (Euroopa Liidu Kohtu

22. juuni 2011. aasta kohtuotsus L, C-399/09, EU:C:2011:415, punkt 45 ja seal

viidatud kohtupraktika).

SOVISSO

7

21 Lisaks tuleb tõdeda, et määrus nr 1408/71 ei loo ühist sotsiaalkindlustusskeemi,

vaid selle ainus eesmärk on tagada liikmesriikide erinevate skeemide, mis on

jätkuvalt olemas, kooskõlastamine. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt

säilitavad liikmesriigid seega pädevuse korraldada oma sotsiaalkindlustusskeeme

(vt eelkõige Euroopa Liidu Kohtu 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Salgado

González, C-282/11, EU:C:2013:86, punkt 35, ja Euroopa Liidu Kohtu

7. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Zaniewicz-Dybeck, C-189/16,

EU:C:2017:946, punkt 38).

22 Kuna määrus nr 883/2004 (ja varem määrus nr 1408/71) ei kehtesta töötamis- või

kindlustusperioodide määramise tingimusi, määratletakse need tingimused nii

määruse nr 1408/71 artikli 1 punktist r kui ka määruse nr 883/2004 artikli 1

punktist t tulenevalt üksnes liikmesriigi õigusaktidega, millele toetudes

kõnealused perioodid täideti (vt selle kohta Euroopa Liidu Kohtu 20. jaanuari

2005. aasta otsus Salgado Alonso, C-306/03, EU:C:2005:44, punkt 30).

23 Kuigi iga liikmesriigi õigusnormidega tuleb kehtestada eeskätt tingimused, millest

hüvitiste saamise õigus sõltub, peavad liikmesriigid siiski järgima liidu õigust,

eelkõige Euroopa Liidu toimimise lepingu sätteid, mis käsitlevad kõigile liidu

kodanikele tagatud vabadust liikuda ja elada liikmesriikide territooriumi (vt selle

kohta eelkõige Euroopa Liidu Kohtu 21. veebruari 2013. aasta otsus Salgado

Gonzàlez, C-282/11, EU:C:2013:86, punktid 36 ja 37, ning Euroopa Liidu Kohtu

23. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Bundesagentur für Arbeit, C-29/19,

EU:C:2020:36, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

24 Liidu õiguse järgimise tagamiseks näeb määruse nr 1408/71 artikkel 45, mida on

sisuliselt korratud määruse nr 883/2004 artiklis 6, ette, et kui liikmesriigi

õigusaktid seavad hüvitiste saamise õiguse omandamise, säilitamise või

ennistamise sõltuvusse kindlustus- või elamisperioodide täitumisest, peab

kõnealuse liikmesriigi pädev asutus arvesse võtma teise liikmesriigi õigusaktide

alusel täitunud kindlustus- või elamisperioode nii, nagu oleksid need täitunud

tema enda õigusaktide alusel. Teisisõnu tuleb eri liikmesriikides täitunud

kindlustusperioodid liita (Euroopa Liidu Kohtu 7. detsembri 2017. aasta

kohtuotsus Zaniewicz-Dybeck, C-189/16, EU:C:2017:946, punkt 41).

25 Nii rakendab määruse nr 1408/71 artikkel 45 sarnaselt määruse nr 883/2004

artikliga 6 kindlustus-, elamis- või töötamisperioodide liitmise põhimõtet, mis on

sätestatud ELTL artiklis 48. See on üks liikmesriikide sotsiaalkindlustusskeemide

liidu tasandil koordineerimise peamine põhimõte, mille eesmärk on tagada, et

õiguse vabale liikumisele kasutamine ei jäta töötajat ilma

sotsiaalkindlustushüvedest, millele tal oleks õigus, kui ta oleks töötanud ainult

ühes liikmesriigis. Niisugune tagajärg võib panna liidu töötaja loobuma oma

õiguse vabalt liikuda kasutamisest ning kujutab endast seega nimetatud vabaduse

takistust (vt selle kohta Euroopa Liidu Kohtu 3. märtsi 2011. aasta otsus

Tomaszewska, C-440/09, EU:C:2011:114, punkt 30 ja seal viidatud

kohtupraktika).

EELOTSUSETAOTLUS 17.9.2024 – KOHTUASI C-633/24

8

ELTL artiklis 267 sätestatud eelotsusetaotluse põhistus

26 Neid faktilisi asjaolusid arvestades toob määruse nr 883/2004 artikli 58

tõlgendamine kaasa vajaduse teha kindlaks, kas õigust lisahüvitisele seadusjärgse

miinimumhüvitise tagamiseks saab tunnustada selliste sissemakseperioodide

liitmise taotluse korral, mis täitusid liidu erinevates riikides (kaasa arvatud need,

millele ühtsed liidu õigusnormid laienevad, nagu Šveits), vähemalt samadel

tingimustel, mis on sätestatud Itaalias elavatele kodanikele, kelle puhul on

täitunud kogu sotsiaalmakseperiood, mis on ette nähtud selleks, et tekiks õigus

saada lisahüvitist seadusjärgse miinimumhüvitise ja/või –pensioni tagamiseks

(käesoleval juhul viis aastat, mis on sätestatud seaduse nr 222/84 artiklites 1 ja 4).

27 Kokkuvõttes on vaja paluda Euroopa Kohtul teha Euroopa Liidu toimimise

lepingu artikli 267 alusel eelotsus järgmises küsimuses:

„Kas [Euroopa Liidu] õigusnormidega, eelkõige määruse [EÜ] nr 883/2004

artikliga 58 on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis seavad –

erinevates Euroopa Liidu riikides täitunud sissemakseperioodide liitmise taotluse

korral – õiguse saada tavalist puudetoetust täiendavat lisahüvitist seadusjärgse

miinimumhüvitise tagamiseks sõltuvusse Itaalias täitunud kümneaastase

sissemakseperioodi nõudest, mis on sätestatud seaduse nr 153/69 artikli 8 lõikes 2,

samas kui isikutele, kellel on kogu sissemakseperiood täitunud Itaalias, antakse

lisahüvitist seadusjärgse miinimumhüvitise tagamiseks ainult viieaasase

sissemakseperioodi korral (sh kolm viimasest viiest aastast), tulenevalt seaduse

nr 222/84 artiklitest 1 ja 4“?

28 Eelotsusetaotluse esitamisega kaasneb menetluse peatamine.

29 […] [anonüümseks muutmine]

NENDEL PÕHJUSTEL

Kohus palub Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 267 ja tsiviilmenetluse

seadustiku artikli 295 alusel teha Euroopa Liidu Kohtul eelotsuse põhistuses

viidatud liidu õiguse tõlgendamise küsimuses.

[…] [menetlus]

Roomas, […] 9.7.24.

President

[…]