Vastus

Kentmanni 4 Tel 662 0665 Arvelduskonto

10116 TALLINN E-post: [email protected] EE167700771009219435

Reg kood 74000027 AS LHV Pank

Lp Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja digiminister Teie 22.10.2024 nr 8-1/7554-1

Justiitsministeerium Meie 15.11.2024 nr 1-8/793-1

[email protected]

[email protected]

Halduskohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu (kohtumenetluse tõhustamine).

Lugupeetud Liisa-Ly Pakosta

Täname, et olete advokatuurile andnud võimaluse kohtumenetluse tõhustamise eelnõu osas

seisukohti avaldada. Edastame teile seisukohad alljärgnevalt.

1. Haldusõiguse komisjoni seisukohad eelnõu osas

Advokatuuri haldusõiguse komisjon on kujundanud seisukohad eelnõu osas üldiselt ning need

on lisatud käesolevale kirjale.

2. Advokatuuriseaduse muudatused

Konkreetselt AdvS muudatusi puudutava osas on advokatuuri seisukohad alljärgnevad.

2.1.Eelnõu § 2 p 1

Eelnõuga tunnistatakse AdvS § 17 lõike 4 kolmas ja neljas lause kehtetuks. Seletuskirja

kohaselt jäetakse AdvS § 17 lõikest 4 välja advokatuuri aukohtu võimalus taotleda

aukohtumenetluses halduskohtult abi tõendite kogumiseks või nende tagamiseks. Advokatuuri

aukohus saab koguda tõendeid oma algatusel ning kohtult abi palumine ei ole põhjendatud ega

vajalik.

Advokatuur on esmalt seisukohal, et viidatud muudatused ei ole vajalikud, kuna ei tõhusta

sisuliselt halduskohtute tööd ning ei kiirenda kohtumenetlusi. Aukohtu poolt tõendite

kogumiseks kohtult abi küsimine on ülimalt harv ja pole ette näha sagenemist, seega tegemist

ei ole menetlusega, mis halduskohtu töökoormust kuidagi eriliselt mõjutaks. Olematut praktikat

mööndakse ka eelnõu seletuskirjas.

Teisalt leiame, et olemasolev regulatsioon on õigustatud ja vajalik. Halduskohtult abi taotlemise

võimaluse kaotamine muudaks aukohtu seaduses ette nähtud ülesannete täitmise teatud juhtudel

problemaatiliseks. AdvS § 17 lõike 4 kohaselt saab aukohus vajaduse korral tõendeid küll omal

algatusel küll koguda, kuid probleemid ning takistused menetluses tekivad juhtudel, mil

2

aukohtu korraldust tõendi väljastamiseks ei täideta. Seda ilmestab ka kohtupraktika, mille

kohaselt kohus on leidnud, et aukohtu korralduste mittetäitmist ei saa aukohus sanktsioneerida

ja advokaati karistada, vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 11.02.2019 määrus asjas nr 3-19-1, punkt

8 ja Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus asjas nr 3-19-1002, punktid 17-18.

Lisaks ei pruugi tõendi kogumine olla raskendatud ainult advokaadi keeldumise tõttu. Näiteks

kui aukohus taotleb tõendi väljastamist mõnelt krediidiasutuselt, puudub krediidiasutusel

seaduslik alus andmete väljastamiseks aukohtule.

Seega on vajalik aukohtule säilitada tõendite kogumiseks või tagamiseks kohtu abi kasutamise

võimalus.

2.2.Eelnõu § 2 p 2

Eelnõus muudetakse paragrahvi 45 lõiget 5 ja sõnastatakse see järgmiselt:

„(5) Esimese astme kuriteo ärahoidmiseks on advokaat õigustatud esitama advokatuuri

juhatusele põhjendatud kirjaliku taotluse kutsesaladuse hoidmise kohustusest vabastamiseks.

Advokatuuri juhatus vaatab taotluse viivitamata läbi ja annab kohustusest vabastamiseks

kirjaliku loa või keeldub sellest.“.

Seletuskirja kohaselt näeb kehtiv AdvS § 45 lõige 5 ette, et advokaadi kutsesaladuse hoidmise

kohustusest vabastamiseks on vaja taotleda luba halduskohtult. Muudatusega kaotatakse

halduskohtult loa taotlemise kohustus ning kutsesaladuse hoidmise kohustusest vabastamise üle

hakkab edaspidi otsustama advokatuuri juhatus. Kutsesaladuse hoidmise kohustusest

vabastamiseks esitab advokaat advokatuuri juhatusele põhjendatud kirjaliku taotluse ning

advokatuuri aukohus vaatab taotluse viivitamata läbi ja annab kohustusest vabastamiseks

kirjaliku loa või keeldub selle andmisest.

Advokatuur ei nõustu selle muudatusettepanekuga. Rõhutame, et ka AdvS § 45 lõikes 5

sätestatud menetluse näol ei ole tegemist halduskohtu koormust suurendava menetlusega.

Sellised taotlused on praktikas harvaesinev erand ning ei ole ka ette näha kasvu tulevikus.

Leiame, et kehtiv regulatsioon, mille kohaselt nõusoleku kutsesaladuse hoidmisest

vabastamiseks annab just halduskohus, on igati põhjendatud.

Esiteks juhime tähelepanu, et sellise taotluse menetlemine advokatuuri juhatuse poolt ei ole

praktiliselt mõistlikult teostatav. Nimelt ei ole advokatuuri juhatus igapäevaselt tegutsev organ,

kuid kutsesaladuse hoidmise kohustusest vabastamise otsustamine on äärmiselt kiireloomuline.

Advokatuuri juhatusel on seaduse kohaselt vähemalt 7 liiget (praegusel ajal 9 liiget) ning

istungid toimuvad 2-nädalase intervalliga. Isegi kui juhatuse koosolek kutsuda kokku

erakorraliselt, nõuab seegi 1-2 tööpäeva. Seetõttu võib tekkida olukord, kus esimese astme

kuritegu pannakse juba toime ning advokatuuri juhatus ei ole saanud taotlust veel arutadagi.

Juba toimunud kuriteo osas aga kutsesaladuse hoidmise kohustusest vabastust anda ei saa.

Sarnaselt juhatusele on 2-nädalase tööintervalliga ka advokatuuri aukohus. Aastatepikkuse

väljakujunenud töökorralduse muutmine ei ole antud seadusemuudatuse rakendamiseks mitte

kuidagi proportsionaalne ega mõistlik.

Lisaks, kui antud taotlusi lahendaks advokatuuri juhatus (või aukohus), tuleb arvestada, et

juhatuses (100%) ja aukohtus (osaliselt) on tegevadvokaadid, kellel võib tekkida kas taotluse

läbivaatamisel või tulevikus huvide konflikt seoses sellega, et keegi taotluses märgitud osapool

3

on kuidagi seotud juhatuse või aukohtu liikme või tema advokaadibüroo klientidega. See on

eriti tõenäoline advokatuuri juhatuse liikmete suhteliselt suure arvu tõttu. Kuna taotlus

kutsesaladuse hoidmisest vabastamisest esitatakse eeldatavasti seoses ülitundliku infoga, siis

võidakse tekitada pöördumatu kahju sellega, et infoga tutvub keegi, kes võib olla huvide

konfliktis või sattuda huvide konflikti tulevikus.

Ülaltoodud põhjendustega nõustub advokatuur eelnõu seletuskirja lk-l 19 toodud ministeeriumi

kahtlusega, kas advokatuur AdvS § 45 lõikes 5 nimetatud taotluste menetlemise osas üldse

vastaks sõltumatu ametiasutuse kriteeriumitele.

Halduskohtus seevastu on igapäevaselt ametis kiireloomulisi toiminguid (nagu näiteks esialgse

õiguskaitse taotlused, jälitustegevuste load jm) tegema määratud kohtunik, kel on pädevus

ainuisikuliselt ning kiiresti advokaadi taotlus lahendada. Halduskohtule taotluste esitamisel ei

teki ka huvide konflikti olukorda/kohtuniku taandamisalust tulevikus, sest võimalikku

seonduvat kriminaalasja arutab teine kohus. Lisaks on maandatud oht, et tundlik info võib

sattuda huvide konfliktis oleva advokaadi kätte või et infot võidakse mitte eesmärgipäraselt

kasutada.

Kokkuvõtvalt on advokatuur seisukohal, et võttes arvesse ülaltoodud seisukohti, ei ole AdvS §

17 lõike 4 ja AdvS § 45 lõike 5 muudatusettepanekud eelnõu eesmärki teenivad ning sisuliselt

põhjendatud.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Imbi Jürgen

Esimees

Lisa: Haldusõiguse komisjoni seisukohad HKMS jt seaduste muutmise seaduse eelnõu osas

Merit Aavekukk-Tamm 6979 253

[email protected]

HALDUSÕIGUSE KOMISJON

Rävala pst 3 Tel 662 0665 Arvelduskonto

10143 TALLINN E-post: [email protected] EE167700771009219435

Reg kood 74000027 AS LHV Pank

Tallinn 12.11.2024

Arvamus halduskohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muumise seaduse (kohtumenetluse tõhustamine) eelnõu juurde

Eesti Advokatuuri haldusõiguse komisjonile (komisjon) on esitatud arvamuse avaldamiseks

halduskohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse (kohtumenetluse tõhustamine) eelnõu (eelnõu). Eelnõu koostamisele eelnes

väljatöötamiskavatsuse (VTK) koostamine, mis on samuti komisjonile arvamuse avaldamiseks

edastatud ning mille osas komisjon esitas oma arvamuse 15.09.2023. VTK-s toodu erineb

mõningal määral eelnõus toodust, kuid olulisemad probleemid ja välja pakutud lahendused on

samad (vajadus kiirendada menetlusi taastuvenergia projektides, veaotsuse instituut).

VTK ja eelnõu eesmärk, s.o kohtumenetluse tõhustamine, on igati tervitatav. Komisjoni

hinnangul vajaks osade meetmete puhul nende vajalikkus ja sobivus siiski täiendavat

analüüsimist ja põhjendamist. Üldise tagasisidena palub komisjon haldusmenetlust ja

halduskohtumenetlust puudutavate eelnõude väljatöötamisel olla edaspidi paremini

(võimalusel varasemalt) kaasatud – ka praeguse eelnõu puhul on mitmeid aspekte, mis eeldaks

laiemat diskussiooni nii probleemi olemuse kui ka võimalike lahenduste osas. Komisjon on

valmis nendes küsimustes heal meelel kaasa mõtlema.

Komisjon palub eelnõu menetlemisel arvestada komisjoni poolt VTK-le esitatud arvamusega

ning alltoodud seisukohtadega.

1. Lahendatav probleem ja selle põhjused

Eelnõu seletuskirja kohaselt tõusetub kohtumenetluse tõhustamise vajadus kohtunike

ülemäärasest töökoormusest ning kohtuasjade menetlemisele kuuluva aja pikenemisest.

Mõistagi ei saa kohtumenetluse kiirus ja ökonoomsus olla eesmärgiks omaette, tagada tuleb ka

kohtumenetluse sisuline kvaliteet. Kohtumenetluse kiirus ja ökonoomsus ei saa tulla kohtusse

pöördumise õiguse ebaproportsionaalse piiramise arvelt.

Seejuures tasub kriitiliselt küsida, mis on kohtute suurenenud töökoormuse ja pikenenud

menetlusaegade põhjuseks. Kahjuks eelnõu seletuskirjast sellekohaseid selgitusi ei leia.

Teadmata neid põhjuseid, on keeruline hinnata ka probleemi lahendamisele suunatud

muudatuste sobivust ja vajalikkust. Eelnev on oluline, kuivõrd ühel või teisel moel riivavad

kavandatud muudatused ka isiku kohtusse pöördumise õigust ja õigust kohtulikule kaitsele (nt

loobumine kohtumääruse põhjendamise nõudest teatud haldustoiminguks antud lubade

menetluses).

Juhul, kui kohtute töökoormuse suurenemise põhjuseks on ebakvaliteetsete haldusotsuste kasv,

tasub küsida kriitiliselt ka selle järele, mis on selle põhjuseks. Advokatuuri haldusõiguse

komisjoni töölauale jõuab liigagi tihti teemana riigivastutus - seda nii riigivastuse seaduse

puuduste kui ka kohtupraktika aspektist lähtuvalt. Peame silmas riigivastutust selle kõige

laiemas tähenduses, so avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete

täitmisel rikutud õiguste kaitset ja taastamist ning tekitatud kahju hüvitamist. Kahjuks peame

ikka ja jälle tõdema, et paljudel juhtudel riik (vastustaja) oodatud kujul vastustust ei kanna ehk

nö „pääseb liiga kergelt“. Vastutuse pisendamine või sootuks selle puudumine toodab aga

paratamatult ebakvaliteetseid haldusotsuseid, mida isikud on sunnitud oma õiguste kaitseks

vaidlustama. Üheks vastutustundetuse tekkepõhjuseks on liialt agar püüdlus seista riigi

finantshuvide kaitse eest – seda nii kitsalt varalist vastutust puudutavates vaidlustes kui ka

igapäevasemates menetluskulude hüvitamist puudutavates küsimustes. Oleks huvitav lugeda

statistikat, millises proportsioonis on õigusabikulud loetud põhjendatuks tsiviilkohtumenetluses

võrrelduna halduskohtumenetlusega. Komisjon on seisukohal, et riigivastutuse regulatsioon

vajab põhjalikku revisjoni, mille vajadusele on aastaid tähelepanu juhitud, kuid mis on jäänud

paraku hüüdja hääleks kõrbes. Riigivastutuse regulatsiooni kriitilisem ülevaatus võiks aidata

parandada haldusotsuste kvaliteeti, vähendada vaidlustusi ning seeläbi ka kohtute töökoormust.

Riigivastutuse aspektist tasuks eraldi kaaluda haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) kantud

õigusabikulude hüvitamise regulatsiooni loomist (vt menetluskulude osas ka ptk 6).

Haldusmenetluses kantud õigusabikulude hüvitamine oleks selge stiimul, mis motiveeriks

haldusorganeid otsuseid paremini läbi mõtlema ja põhjendama. Seejuures on terve rida

haldusmenetlusi, kus professionaalse esindajata jääksid isiku õigused kohase kaitseta (nt

maksuasjad, kinnisasja avalikes huvides omandamise menetlus). Ka vaidemenetluse kulude

hüvitamise võimalus suunaks haldusorganeid vaideid sisulisemalt läbi vaatama, mis võib

seejuures oluliselt suurendada võimalust, et õigusvaidlus leiab lahenduse enne kohut. Puudub

seejuures mõistlik põhjendus, miks tsiviilasjades peetakse taolist kohtueelsete kulude

hüvitamist võimalikuks, haldusasjades aga mitte - PS § 25 ei tee erisusi, kas kahju

õigusabikulude näol on tekitanud riik või eraisik. Ei ole põhjust arvata sedagi, et

haldusvaidlused oleksid tsiviilvaidlustest millegi poolest vähem keerukamad, mistõttu puudub

vajadus professionaalse esindaja järele.

Lahenduseks võiks olla see, et haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) kantud kulude

hüvitamist on võimalik taotleda siis, kui vaidlus jõuab kohtusse ning kohus kaebuse rahuldab.

Tulemuseks oleks: kvaliteetsemad vaided, kvaliteetsemad vaideotsused ja õiglasem lahendus

kulude hüvitamise osas. Väljapakutud lahenduse korral ei oleks tõenäoliselt ka sedavõrd suurt

vajadust veaotsuse regulatsiooni järele.

2. Veaotsuse instituut

Eelnõuga luuakse HKMS-i uus veaotsuse instituut. Kohtutele antakse võimalus teha tuvastav

otsus, millega kohus teeks siduvalt kindlaks, et vaidlusalusel haldusaktil on kergesti

kõrvaldatavad menetluslikud või vormivead, mida kõrvaldamata pole võimalik veenduda

haldusakti õiguspärasuses. Veaotsuse instituudi osas on komisjon väljendanud seisukoha ka

15.09.2023 arvamuses VTK-le. Kokkuvõtvalt jäi komisjon toona kahtlevale seisukohale, kas

taolise instituudi loomine tegelikkuses aitab kaasa menetluste tõhustamisele. Need kahtlused ei

ole täna kuhugi kadunud.

Kuivõrd veaotsus on edasikaebamise osas samane lõppotsusega, siis on kaheldav, kas selle

instituudi loomisega soovitud eesmärk saavutatakse – vaidlustamisest võib olla huvitatud nii

kaebaja, kolmas isik kui ka vastustaja. Veaotsuse puhul on suur tõenäosus, et haldusorgan

vaidlustab otsuse Riigikohtuni välja, mis taotletavale eesmärgile vastupidiselt pikendab

menetlusaega lõpplahendini - ajendiks võib seejuures olla soov vältida menetluskulude

väljamõistmist, mida veaotsuse tegemine endaga kaasa tooks (seejuures ei täpsusta eelnõu seda,

kas norm kohaldub kogu n-ö jätkumenetlusele ning mis saab sellises olukorras kolmanda isiku

menetluskuludest). Sellise menetluskulude jaotuse tingimustes on haldusorgan igakülgselt

huvitatud veaotsuse edasikaebamisest, et vältida menetluskulude kandmist. Selle tulemusena

võivad kohtumenetlused pikeneda märkimisväärselt, sest veaotsuse tegemise korral võib asi

läbida enne vigade parandamist haldusorgani poolt kõik kolm kohtuastet. Selline regulatsioon

toob kaasa ilmselt karuteene nii halduse subjektidele (sh nii haldusaktist soodustatud kui ka

puudutatud isikutele, kes ei saa poolelioleva kohtumenetluse tõttu tugineda haldusaktist

tulenevalt õiguspärasele ootusele) kui ka kohtusüsteemile endale.

Eelnõu ei sätesta, millisel hetkel saab kohus otsustada n-ö tavaotsuse asemel veaotsuse kasuks.

Arvestades eelnõu sõnastust, jääb mulje, et läbida tuleb kogu kohustuslik eelmenetlus (sh

kohtuistung) ning seadus ei anna võimalust kohtul seda varem otsustada. See ei too kaasa

menetluslikku efektiivsust ja osapoolte kulude kokkuhoidu, sest vähemalt esimeses astmes

tekivad kulud samaväärses ulatuses võrreldes praegu kehtiva menetluskorraga. Juhul, kui

taotleda efektiivsuse kasvu, tuleks veaotsuse puhul sätestada, et kohus peaks selle otsustama

eelmenetluses, nt 30 päeva jooksul kaebuse kohtusse jõudmisest. Seejuures ei ole täpsustatud

sedagi, kas veaotsuse tegemise võimalus on piiratud üksnes esimese astmega. Eelnõu sõnastus

ja kehtiv HKMS § 185 lg 1 võimaldaks veaotsuse teha ka nt teise astme menetluses, mis ei ole

ilmselgelt kavandatava muudatuse eesmärk.

Puudub selgus, millistel tingimustel on veaotsuse tegemine üleüldse lubatud. Eelnõu sõnastuse

järgi tohib veaotsusega parandada menetlus- ja vormivigasid. Samas eelnõu seletuskiri viitab

võimalusele parandada ka kaalumisvigu. Kui lähtuda üksnes võimalusest parandada menetlus-

ja vormivigu, siis jääb arusaamatuks, kuidas suhestub sellega HMS § 58 regulatsioon, mis ei

võimalda haldusakti tühistada pelgalt menetlus- või vormivigade tõttu. Praktikas tähendaks

eelnõuga kavandatud muudatus seda, et haldusorganile antakse võimalus teha kosmeetilisi

parandusi, mis aga kohtumenetluse tõhustamisele kuidagi kaasa ei aita, pigem vastupidi.

Eelnõu kohaselt annab vastustaja veaotsuse toodud vigade kõrvaldamise järel uue haldusakti.

Juhul kui see on nii, siis sellisel juhul tähendaks see ka kõikide asjakohaste menetlusetappide

uuesti läbimist, nt muudetud lahenduse avalikku väljapanekut, avalikku arutelu, kooskõlastusi.

Vigade parandamine uue haldusaktiga tähendaks ka kaebetähtaja uuesti kulgema hakkamist,

mis võib seejuures tuua kaasa täiendavaid vaidlustusi kohtus. Vaidlustajateks võivad olla

isikud, kes ei olnud varasemalt oma õiguste kaitse vajadusest teadlikud kui ka isikud, kelle

õigusi asub rikkuma menetlus- või vormivea parandamise tulemusena antud haldusakt.

Seejuures vajab täiendavalt reguleerimist see, mis saab varasemalt antud ning kohtus

vaidlustatud haldusaktist. Eelduslikult tunnistatakse see uue haldusakti andmisel kehtetuks ning

menetlus selle osas lõppeb, kuid eelnõust see sõnaselgelt välja ei tule.

3. Taastuvenergiat puudutavate kohtumenetluste kiirendamine

Kitsalt taastuvaid energiaallikaid puudutab HKMS-is tehtav muudatus, mis seab nende

vaidluste puhul eelmenetlusele kindla tähtaja. Täpsemalt soovitakse täiendada HKMS § 122 lg-

d 4, mille kohaselt: „Kohtuasjas, mis puudutab tootmist taastuvatest energiaallikatest

elektrituruseaduse § 57 tähenduses, korraldab kohus eelistungi või teeb menetlusosalistele

teatavaks asja kohtus läbivaatamise aja ja koha või asja kirjalikus menetluses läbivaatamise

üksikasjad kolme kuu jooksul puudusteta kaebuse esitamisest arvates.“

Eriregulatsiooni loomine ühe majandusharu huve silmas pidades ei tundu põhjendatud ning

võib viia selleni, et sarnast erikohtlemist asuvad taotlema ka teisi valdkondi esindavad

huvigrupid. Seejuures võiks kolm kuud eelmenetluse läbiviimiseks olla ideaaliks kõikides

haldusasjades. Mööndes, et selline ideaal ei pruugi olla saavutatav, võiks pigem kaaluda

üldisema regulatsiooni loomist, mis võimaldaks kiirendatud korras vaadata läbi avalike huvide

seisukohalt kriitilise tähtsusega vaidlusi – ilmselgelt ei oleks need juhtumid seotud üksnes

taastuvenergia projektidega. Sellisteks valdkondadeks võivad olla ka nt riiklik julgeolek,

keskkond, tervishoid, rahandus.

Regulatsiooni sisuliseks puuduseks on see, et kuigi kohtule pannakse kohustus menetlus

taastuvenergia asjades nö kiirelt käima lükata, ei ütle eelnõu midagi selle kohta, mis aja jooksul

tuleks menetlus sisuliselt läbi viia. Näiteks ei keela eelnõu teha kolme kuu jooksul määrust,

millega määratakse asi läbivaatamisele suulisel istungil, mis toimub üheksa kuu pärast. Asja

kiiremale läbivaatamisele aitaks oluliselt paremini kaasa see, kui seaduses oleks paika pandud

üldine ajaline raamistik avalike huvide seisukohalt kriitilisemat tähtsust omavate vaidluste

lahendamiseks – sellist ajalist raamistikku on mõistagi keeruline kokku leppida ja tihtilugu ka

järgida.

Üheks võimaluseks tõhustada kohtumenetlusi keerulisemates ja mahukamates vaidlustes, on

menetluste aktiivsem juhtimine kohtu poolt – paljudel juhtudel oleks põhjendatud korraldada

vaidluses eelistung, et panna paika täpsem menetlusplaan, selgitada välja peamised

vaidlusalused küsimused, tõenduslikud aspektid. Eelistungi korraldamist

halduskohtumenetluses võimaldab ka täna kehtiv menetluskord (HKMS § 122 lg 3), kuid

kahjuks on selle võimaluse kasutamine pigem erandlik.

Selleks, et muuta taastuvenergiaga seonduvat asjaajamist, ei ole ilmselt niivõrd vaja tõhustada

halduskohtumenetlust, vaid planeeringute või keskkonnalubadega seotud haldusmenetlust. Kui

taastuvenergiale üleminek on riigi prioriteet, siis tasub keskenduda kohtueelsele kontrollile.

Vastavalt planeerimisseadusele kontrollib menetlusi vastav ministeerium. Samuti on soovitatav

suurendada nõustamist nendes omavalitsusüksustes, mis on potentsiaalsed taastuvenergia

(tuuleenergia) alad ning tõhustada riigi poolt nende nõustamist.

4. Täitetoiminguks loa andmise regulatsiooni muutmine

Eelnõu kohaselt täiendatakse haldustoiminguks loa andmise regulatsiooni võimalusega

vormistada vastav luba andev kohtumäärus ilma põhjendava osata. Täpsemalt on soov

täiendada HKMS-i §-iga 2651, mille lg 1 kohaselt: „Kohus võib taotluse kiiremaks

lahendamiseks teha käesoleva seadustiku § 265 lõikes 3 nimetatud määruse ilma kirjeldava ja

põhjendava osata, kui selle osa koostamise tõttu tekkiv viivitus võiks taotluse eesmärgi

saavutamist oluliselt raskendada või teha selle võimatuks.“

Üheks näiteks regulatsiooni kohaldamisalast on Maksu- ja Tolliameti poolt maksukorralduse

seaduse (MKS) § 1361 alusel rakendatav eelarest, s.o võimalus sooritada isiku suhtes

täitetoiminguid veel enne kui on tuvastatud maksukohustus. Sellisteks täitetoiminguteks on nt

keelumärke seadmine kinnisasjale, kuid ka nt tagastusnõude ja pangakonto arestimine.

Praktikas on täna pigem probleemiks see, et eelaresti kohaldatakse liialt kergekäeliselt,

mõistmata selle tagajärgi isikule. Näiteks võib tagastusnõude või pangakonto arestimine

tähendada ettevõtja jaoks vähemalt ajutist maksevõimetust ning viia lõppastmes püsiva

maksejõuetuseni kui jooksvaid rahalisi kohustusi ei ole võimalik pikemas ajalises perioodis

täita. Seejuures võib eelarest ning rahaliste ressursside külmutamine raskendada ka isiku

õiguste hilisemat kohtulikku kaitset. Sisuliselt on tegu hagi tagamise ekvivalendiga

halduskohtumenetluses. Seejuures sätestab TsMS § 384 üheselt, et hagi tagamise avaldus

lahendatakse põhjendatud määrusega.

MKS § 1361 regulatsiooni kehtestamisega nö kohtuliku puhvri loomisel oli seadusandja

eesmärgiks välistada täitevvõimu omavoli ning kaitsta maksumaksjat täitevvõimu rutakate

otsuste eest. Eelnõuga kavandatud võimalus lahendada vastav luba andev määrus ilma

põhjendava osata, asetab kohtu sisuliselt „kummitempli“ rolli. Tegemist oleks äärmiselt ohtliku

arenguga, sest see võib ajendada haldusorganit omakorda esitama põhjendamatuid taotlusi. Ka

siin oleks huvitav lugeda statistikat, mitmel protsendil kõikidest juhtudest on kohtud jätnud

MTA eelaresti taotluse rahuldamata ning mitmel juhul on hiljem osutunud eelarest

põhjendamatuks (nt maksusumma määramata jätmise või selle tühistamise tõttu) ning kas

sellisel juhul on järgnenud riigile rahaline vastutus.

Haldustoiminguid, milleks on võimalik kohtult luba taotleda on mitmeid ning tõenäoliselt on

osa neist sellised, mille puhul luba andev kohtumäärus on asja kiireloomulisusest tulenevalt

otstarbekas teha esialgu ilma põhjendava osata. Eelnõu seletuskirjas on näiteid selliste lubade

kohta toodud ning vajadust regulatsiooni ühtlustamise osas tuleb möönda. Samas eeldab

üldsätte loomine, et välja on selgitatud reguleerimisalasse jäävad olukorrad ning hinnatud

üldsätte kohaldatavuse sobivust ja vajalikkust. Üks võimalus probleemist üle saada on

kehtestada erand eriseaduses, nt sätestada MKS §-s 1361 üheselt nõue, et kohus annab

haldustoiminguks loa põhjendatud määrusega.

5. Kompromissi kinnitava määruse mitteavaldamine

Eelnõu kohaselt ei kuulu edaspidi avalikustamisele kompromissi kinnitamise määrused.

Muudatuse vajalikkus ning ajend jääb eelnõu seletuskirjast ebaselgeks. Eelnõu seletuskirja

kohaselt ei anna kompromisside avalikustamata jätmine kohtule märkimisväärset tööaja

kokkuhoidu, kuid menetlusosalise jaoks tagab regulatsioon kompromissi konfidentsiaalsuse.

Arusaamatuks jääb, kuidas on kompromissi konfidentsiaalsus eraldiseisvaks väärtuseks

arvestades kohtumenetluse avalikkuse põhimõtet. Arvestades, et halduskohtus vaieldakse

enamasti avalikku huvi puudutavate haldusaktide ja haldusorgani tegevuse üle, ei ole

haldusorganil mistahes õigusaktist tulenevat huvi „konfidentsiaalsusele“. Selline huvi saab olla

halduse subjektidel, kelle andmed saab lahendist eemaldada ka kehtiva korra alusel. AvTS §

36 lg 1 p 9 alusel tuleb nt avalikustada mistahes avalike vahendite kasutamine. Kompromisside

salastamine ei tohiks anda haldusorganile võimalust ebaõnnestunud või õigusvastase

haldusmenetluse varjamiseks. Seega ei ole arusaadav, millist probleemi eelnõuga lahendatakse

ja miks selline regulatsioon vajalik on.

6. Menetluskulude väljamõistmise regulatsiooni muutmine

Ehkki eelnõu peamiseks eesmärgiks on halduskohtumenetluse tõhustamine, oleks eelnõu

raames mõistlik lahendada ka mitmeid probleeme, mis on praktikas tõusetunud seoses

menetluskuludega. Seejuures võiks nii mõnigi lahendus selles vallas aidata kaasa ka

kohtumenetluse tõhustamisele.

Halduskohtumenetluses on menetluskulude kindlaksmääramise küsimuses toimunud

lähenemine tsiviilkohtumenetluse reeglitele (nt enam ei pea menetluskulude kandmist

maksekorraldustega tõendama, käibemaksu küsimuses on saavutatud selgus). Samas esineb

aspekte, milles praktika on erinev ning mille puhul tasuks tsiviilkohtumenetluse regulatsioone

ja väljakujunenud praktikat eeskujuks võtta ning ka halduskohtumenetluse regulatsioone

vastavalt muuta:

1) Sarnaselt tsiviilasjadega oleks ka halduskohtumenetluses otstarbekas menetluskulude

nimekirja esitamine alles kohtuistungi järel terviknimekirjana, mis hoiaks ära vajaduse

täiendavaid toiminguid teha (esitada täiendav menetluskulude nimekiri või koostada

sellele vastuväiteid);

2) Sarnaselt tsiviilasjadega võiks ka haldusasjades olla piisav menetluskulude nimekirja

esitamine ilma kohustuseta esitada seda tõendavaid dokumente – praktikas

õigusabiteenuste arveid. Kui kohtul tekib küsimusi kantud menetluskulude kohta, on

võimalik arved välja küsida;

3) Täpsustamist vajab tulemustasu kui ühe võimaliku tasumudeli vastuvõetavus kulude

hüvitamise aspektist lähtuvalt - tulemustasus kokku leppimine on praktikas tavapärane,

millele viitab mh AdvS § 61 lg 3. Seejuures on tavaks tulemustasus kokku leppida just

keerukamates õigusvaidlustes. Juhul, kui välistada halduskohtumenetluses

menetluskulude hüvitamine tulemustasu kokkuleppe korral, oleks oluliselt takistatud

õiguste tõhus kohtulik kaitse PS § 15 tähenduses.

Lugupidamisega

/digitaalselt allkirjastatud/

Indrek Kukk

Komisjoni esimees