Arvamus

Justiitsministeerium Teie 06.11.2024 nr 7-1/7913

Meie 15.11.2024 nr 1-6/2165-2

Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) tulirelva valdkonna eksperdid ei saa kompetentsi

ületamise ja tegevusvaldkonna tõttu võtta juriidilist seisukohta seoses küsitlusega ebaseaduslike

tulirelvade, nende oluliste osade ja laskemoonaga seotud kuritegude ja karistuste määratlemise

kohta. Kuid soovin tuua välja mõned potentsiaalsed probleemkohad, mis võivad on seotud 3D

prinditud relvade jooniste omamise ja jagamisega. Praeguseks on ringluses juba mitmeid

erinevaid levinud mudeleid (Liberator, FGC-9 Mk I ja Mk II, Shuty, Songbird jt)

Oma eriala kohtumistelt oleme kuulnud teiste riikide kokkupuutest 3D-prinditud relvadega.

Kuigi ebaseaduslik relvade valmistamine on seadusega reguleeritud, võib esineda olukordi, kus

nende relvadega seonduvad tegevused ei ole selgelt määratletud. Seejuures tuleks erilist

tähelepanu pöörata selliste 3D-prinditud relvade ja relvaosade jooniste valmistamisele,

hankimisele, levitamisele või omamisele, mis võib viia tulirelva valmistamiseni ilma

seaduslike nõuete täitmiseta.

3D-printimise tehnoloogia on toonud relvatootmise võimekuse täiesti uuele grupile –

inimestele, kellel võib puududa traditsiooniline kuritegelik taust ja kes on pigem huvitatud

tehnoloogiast, käsitööst või omaenda relvade valmistamisest kodustes tingimustes. Nad võivad

olla tehnikahuvilised, häkkerid või isetegijad (DIY-ehitajad), kes tunnevad huvi 3D-printimise

ja materjaliteaduse vastu, kuid on valmis oma oskusi kasutama relvade valmistamiseks.

Erinevalt klassikalistest kurjategijatest, kes hangivad relvi ebaseaduslikult või varjatult, võivad

sellised inimesed arendada oskusi ja teadmisi relvade valmistamisest ilma kriminaalse taustata,

seades aga siiski ohtu avaliku turvalisuse. Samuti võimaldab 3D-printimine vältida ametlikke

relvamüügisüsteeme, raskendades ametivõimude tööd nende jälgimisel ja kontrollimisel.

Riigid, kus on juba toimunud ulatuslikud juhtumid 3D-prinditud relvade valmistamise ja

levitamisega, on andnud väärtuslikke õppetunde. Üks levinud probleem on nn "prindifarmide"

avastamine, kus relvaosade valmistamine toimub sageli kaugtööna, ilma isikute füüsilise

kohalolekuta ning raske on välja selgitada, kes üldse on vastutav isik. Need relvaosade

massilist tootmist võimaldavad "prindifarmid" muudavad jälgimise keeruliseks.

Lisaks tuleb arvestada, et EKEI-s puudub praeguseni ekspertiisipraktika tulirelvade ja nende

osade 3D-jooniste liigitamiseks ja ka nende liigikuuluvuse hindamiseks. Raskendavaks

asjaoluks on ka see, et 3D-prinditud relvad ei pruugi alati olla teada-tuntud relvadega sarnased,

vaid need võivad olla täiesti uued relvamudelid, sama põhimõte kehtib ka nende osade kohta.

Lisaks ei pruugi jooniste järgi olla võimalik tuvastada, kas joonistel on üldse tulirelv või selle

osa või kas tegemist on näiteks valanguga laskmist võimaldava relva osaga, mis omakorda

muudab relvade liigitamise keeruliseks.

3D-printerite ja plastikmaterjalide mitmekesine valik ja kättesaadavus muudab prinditud

relvaosade tuvastamise omakorda komplitseerituks. Kuna 3D-printerid toetavad laia valikut

materjale, sealhulgas termoplasti (nagu PLA ja ABS), nailonit, polükarbonaati ja muid

tugevdatud plastisegusid, võivad relvaosad erineda oluliselt nii välimuse kui ka keemilise

koostise poolest. Need materjalid on sageli paindlikud ja lihtsasti modifitseeritavad,

võimaldades osade struktuuri ja omadusi muuta vastavalt kasutaja eelistustele. Veelgi enam,

3D-prinditud osad võivad jääda tööstuslikele standarditele alla, mistõttu võivad relvaosad olla

ebaühtlased ning raskesti võrreldavad traditsiooniliste metallist tulirelva osadega.

Seetõttu tuleb arvestada, et kuna Eestis puudub seni kogemus ja praktika seoses 3D-prinditud

relvadega, on keeruline hinnata nende mõju ekspertiisiasutusele. Küll aga on selge, et vajadus

ajaga kaasas käia on vältimatu, mistõttu tuleb lisaks ekspertiisi tegevuse igapäevasele

läbiviimisele arendada ka tulirelvaekspertiisi valdkonna metoodikaid, et kohandada need uute

tehnoloogiatega, nagu 3D-printimine. See aga eeldab ekspertiisiasutusele suurt mõju ja

panustamist aega, ressurssi ja spetsialiseeritud teadmiste arendamisse.

Lähiriikides on juba kogemus 3D-prinditud relvadega ja tõenäoliselt jõuavad need ka Eestisse

ja juba lähiajal. Eeltoodut arvestades tõin välja 3D-prinditud relvade valmistamisega seotud

potentsiaalseid riske ja mõjusid.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Berit Cavegn

peakohtuekspert

tehnikaosakond

6636632

[email protected]