Eelnõu kooskõlastamine

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee

registrikood 70000272

Justiitsministeerium

[email protected]

Halduskohtumenetluse seadustiku

muutmise ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seadus

(kohtumenetluse tõhustamine)

Austatud justiits- ja digiminister

Rahandusministeerium kooskõlastab halduskohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse tõhustamine) eelnõu (edaspidi

eelnõu) järgmiste märkustega.

1) Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse halduskohtumenetluse seadustikku (edaspidi

HKMS) §-ga 11¹, mis näeb ette, et hankeasjas määratakse asja läbivaatav

kohtukoosseis juhuslikkuse põhimõttel, arvestamata halduskohtute tööpiirkondi.

Seletuskirja kohaselt on soovitud sätestada hankeasjadele erandlik kohtualluvus

(hankeasjades esitatud kaebuste üleriigiline jagamine kohtute vahel).

Kohtualluvuse määramisel on seadusandjal küll lai otsustusruum, olles seotud kohtute

paiknemise ja tööjaotuse küsimustega, mille lahendamine on suuresti kohtusüsteemi

rahastamise ning riigieelarve vajaduste ja võimalustega põimunud seadusandja

õiguspoliitiline otsustus (vt RKPJKo 10.05.2016, nr 3-4-1-31-15, p 53). Antud

küsimuse lahendamisel tuleb lisaks arvestada põhiseaduse (edaspidi PS) § 24 lõikes 1

sätestatuga, mille kohaselt kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt üle viia seadusega

määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse. Samuti muude põhiõigustega, sh

õigusega olla oma kohtuasja arutamise juures (PS § 24 lg 2).

Kohtualluvust institutsionaalses tähenduses on defineeritud kui menetluspoole õigust

ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus (vrd TsMS § 69 lg 1 ls 1).

Seega määratakse kohtualluvuse reeglitega, milline kohus institutsioonina on pädev

asja lahendama. Kohtukoosseisu reeglitega aga määratletakse, milline on

kohtukoosseis kohtualluvuse sätete kohaselt asja lahendama pädevas kohtus. HKMS

eristab nö institutsionaalset kohtualluvust (§-d 7-8) ning asja arutavat kohtukoosseisu

(§ 11). Kohtualluvus on kas § 7 järgi üldine (vastustaja asu- või teenistuskohajärgne)

või erandlik vastavalt §-s 8 ettenähtule. HKMS § 269 lõigete 1 ja 2 ning § 7 lõike 1

koostoimest tulenevalt allub hankeasi üldjuhul hankija asukohajärgsele halduskohtule.

Eestis on kaks halduskohust: Tallinna Halduskohus ja Tartu Halduskohus (kohtute

seaduse (edaspidi KS) § 18 lg 2 punktid 1 ja 2). Järelikult, kui hankija asukohajärgseks

Teie 22.10.2024 nr 8-1/7554-1,

JUM/24-1062/-1K

Meie 15.11.2024 nr 1.1-11/4687-2

2

halduskohtuks on Tallinna Halduskohus, siis tuleb kaebus hankeasjas esitada Tallinna

Halduskohtule ning kaebuse lahendamine toimub Tallinna Halduskohtus.

Kuna eelnõu puudutab üksnes asja lahendava konkreetse kohtukoosseisu määramist,

mitte institutsionaalset kohtualluvust, jääb arusaamatuks, kuidas on eelnõu § 1 punkt

2 kooskõlas HKMS § 7 lõikes 1 sätestatud (üldise) kohtualluvusega ning PS § 24

lõikest 1 tuleneva põhiõigusega seadusega määratud kohtualluvuse muutumatusele.

Kuidas saab hankeasjades esitatud kaebusi jagada hankija asukohast sõltumata kahe

halduskohtu vahel üleriigiliselt, kui kohtualluvuse reeglitest tulenevalt on konkreetse

kohtukoosseisu määramine (üldjuhul) võimalik hankija asukohajärgse halduskohtu

piires (erandiks nt kohtuasja menetlemise jätkamine kohtuniku üleviimisel teise

kohtusse vt KS § 45³) või on tegelikult mõeldud seda, et säilib üldine kohtualluvus,

kuid hankija asukohajärgses halduskohtus on jäetud vabaks hankeasja lahendava

kohtukoosseisu määramine ja hankeasjade jaotamine halduskohtu tööpiirkonnas

asuvate kohtumajade vahel (see peaks olema praegugi võimalik)? Olukorras, kus

kohtualluvus saab olema formaalselt jätkuvalt hankija asukohajärgsel halduskohtul,

kuid hankeasja reaalselt lahendav kohtukoosseis ei pruugi olla hankija asukohajärgsest

halduskohtust, muutuvad kohtualluvuse sätted suuresti sisutühjaks (nt Tallinna

Halduskohtu nimel lahendab asja ja teeb lõpplahendi Tartu Halduskohtu kohtunik,

seejärel apellatsiooniastmes oleks jätkuvalt pädev Tallinna Ringkonnakohus – palju

segadust ja arusaamatust).

Kui eelnõuga on soovitud näha ette erandlik kohtualluvus hankeasjades, siis tuleks

seda teha üheselt mõistetavalt kohtualluvuse, mitte asja lahendava kohtukoosseisu

sätete juures. Muidu võib eelnõud mõista selliselt, et hankeasjas võidakse kaasata

üldise kohtualluvuse järgse halduskohtu koosseisu teise halduskohtu kohtunik, kes

peab asja lahendama alluvusjärgse halduskohtu kohtunikuna, mistõttu asja arutamise

koht jms ei muutu (vrd KS § 45¹ jj).

2) Seletuskirjast nähtuvalt on hankija asukohajärgses kohtualluvuses muudatuse

tegemise mõjud ning sellega seotud põhiõiguste riived pigem väheintensiivsed:

kaebused esitatakse halduskohtule reeglina elektrooniliselt (HKMS § 40 lg 1 p 2);

istungitel lahendatakse hankeasju suhteliselt harva (istungite vähesuse ilmestamiseks

on arusaamatult viidatud VAKO-s, mitte halduskohtus, istungil lahendatud

vaidlustuste arvule, lk 10); kohus võib korraldada istungi menetluskonverentsina

veebiüleselt, s.o selliselt, et menetlusosalistel on võimalik viibida istungi ajal muus

kohas ja teha sealt reaalajas menetlustoiminguid (HKMS § 129 lg 3, TsMS § 350).

Sellegipoolest lähtub HKMS § 275 lg 1 asja istungil läbivaatamise prioriteedist,

kusjuures halduskohtul on õigus kohustada menetlusosalist kohtuistungile isiklikult

ilmuma (HKMS § 127 lg 5) ning HKMS § 144 järgi võib kohus kaebaja ilmumata

jätmise korral jätta kaebuse ka läbi vaatamata (vt HKMS § 277). Kohtualluvuses

muudatuse tegemisega ei kaasne muudatusi nimetatud sätetes, mis piiraksid kohtu

otsustusõigust asja läbivaatamise vormi (istungiga tavamenetlus / kirjalik menetlus),

istungi korraldamise viisi (tavaistung / menetluskonverents), istungilt puudumise

tagajärgede jt menetluslike aspektide osas – juhuks, kui hankeasi ei allu hankija

asukohajärgsele kohtule.

Seetõttu vajaks eelnõuga hankeasja kohtualluvuses tehtavad muudatused muu hulgas

hindamist, kas muudatused, mis potentsiaalselt võivad tuua kaasa hankeasja arutamise

3

nt Harju maakonnas, kui menetlusosalised asuvad Võru maakonnas, on kooskõlas

kliimaeesmärkide, eelarvevahendite kokkuhoiu (avaliku sektori hankijad on üldjuhul

riigi- või munitsipaaleelarvelised asutused) jms eesmärkidega.

3) Eelnõuga lisatakse HKMS-i veaotsuse regulatsioon. Sellega seoses esitame järgmised

märkused.

3.1.Säte on paigutatud HKMS §-i 171¹, mis paikneb 17. peatükis („Kohtuotsus“), mis

omakorda asub HKMS 3. osas, mis näeb ette regulatsiooni menetlusest

halduskohtus. Seletuskirjas ei ole selgitatud seost hankeasjadega. Sätte asukoht

viitab sellele, et erimenetlustele (sh hankeasjadele) see ei kohaldu. Erimenetlused

on 6. osas, 28. peatükk reguleerib menetlust hankeasjades.

Seletuskirjas on selgitatud, et veaotsus on piiratud haldusakti tühistamise

nõuetega. Hankeasjades on näiteks hankija otsuste vaidlustamine sisult

tühistamiskaebus. Palume lisada seletuskirja vastav selgitus – kas veaotsuse

regulatsioon kohaldub ka hankeasjades.

3.2.Tekib küsimus veaotsuse kohaldamise eeldustega seoses. Eelnõu § 1 punktiga 9

lisatava HKMS § 171¹ lõike 1 kohaselt on veaotsuse tegemise eelduseks

vaidlustatud haldusakti menetlus- või vormivead, mis võisid mõjutada asja

otsustamist, kuid mis on kergesti kõrvaldatavad. Seletuskirja kohaselt on eelduseks

kõrvaldatavad menetluslikud või kaalumisvead, mida kõrvaldamata pole siiski

võimalik veenduda haldusakti õiguspärasuses (lk 9, 13). Seletuskirjas ongi

viidatud ka erinevatele ka kaalumisvigadele, mis veaotsuse kaasa võivad tuua. See

aga põhjustab segadust, kuna menetlus- ja vormivead on seotud haldusakti

formaalse õiguspärasuse, kaalumisvead aga sisulise õiguspärasusega.

3.3.Lisaks tekib probleem maksumenetluse korral juhul, kui veaotsuse alusel oleks

vaja muuta haldusakti, kui tunnistaja on jäänud üle kuulamata. Maksuhalduril on

maksukorralduse seaduse § 11 lõikest 2 ja § 59 lõikest 1 tulenevalt kaalutlusõigus

tõendite kogumisel ja otsustamisel, keda menetlusse kaasata. Antud sätted oleksid

sisutühjad ja menetlus viiks kohtu sisulise sekkumiseni, mis ei oleks

eesmärgipärane. Ka eelnõu seletuskirjas on märgitud, et veaotsuse puhul on

oluline järgida põhimõtet, et haldusmenetlus ei tohi kanduda kohtumenetlusse

ülemäära suures ulatuses.

Seetõttu oleks mõistlik eelnõu veaotsuse regulatsioonist välistada maksuhalduri

olulised haldusaktid nagu maksuotsused ja vastutusotsused. Alternatiivina teeme

ettepaneku, et veaotsuse tegemine ei ole lubatav maksuhalduri haldusaktide

vaidlustamisel. Eesmärk on kohtumenetluse tõhustamine, aga Maksu- ja

Tolliameti vaatest ei aita see muudatus kaasa menetluste tõhustamisele, vaid loob

vastupidise efekti.

3.4.Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatava HKMS § 108 lõike 6² kohaselt kannab vastustaja

kaebaja menetluskulud, kui kohus jätab kaebuse rahuldamata või lõpetab

menetluse kaebusest loobumise tõttu pärast vaidlustatud haldusaktis vigade

kõrvaldamist veaotsuse alusel. Sättest tuleneb, et kui veaotsuse alusel kõrvaldab

haldusorgan vea, kuid kaebaja soovib siiski edasi vaielda ja kaebus jääb lõpuks

rahuldamata, jäävad menetluskulud riigi kanda. See võib luua olukorra, kus

4

kaebaja saab haldusakti sisu tasuta vaidlustada, mis võib viia protsesside ebaausate

viivitusteni.

3.5.Eelnõuga lisatav HKMS § 171¹ lõige 3 annab kohtule õiguse määrata tähtaegu,

mis võivad olla ebamõistlikult lühikesed. Kui kohus määrab veaotsusega tähtaja

vigade kõrvaldamiseks, saab vastustaja selle pikendust taotleda, kuid ta ei saa

vaidlustada kohtumäärust juhul, kui seda pikendust ei anta. See võib viia

olukorrani, kus maksuhaldur ei suuda kohustuslikke tähtaegu järgida, mille

tulemusel kaebus rahuldatakse automaatselt, isegi kui puudused olid ebaolulised.

Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku kaaluda regulatsiooni sätestamist, mis jätaks kohtu rolli

pigem soovituslikuks ja annaks haldusorganile otsustusvabaduse, kas kohtu pakutud

muudatusi ellu viia. Hollandi haldusmenetluse praktikas on sarnane meede, kus kohtul on

võimalus anda haldusorganile võimalus puuduste kõrvaldamiseks, kuid ei kohusta selleks.

Kohtu vaheotsus juhendab, kuidas viga parandada, ja haldusorgan saab ise otsustada, kas

täiendav tõendamine on vajalik. Selline lähenemine võimaldaks haldusorganil otsustada, kas

vastav puudus on oluline ja vajab kõrvaldamist või mitte.

Kokkuvõttes võib uus institutsioon suurendada menetluste keerukust ja ajakulu ning tekitab

uusi vaidluseid ning võib tuua kaasa ka kohtuliku sekkumise maksuhalduri

kaalutlusõigusesse.

4) Eelnõu seletuskirja lk 36 on välja toodud, et Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA)

peab korraldama kinnipeetava etapeerimise kohtuistungile. Kui edaspidi tuleb

kinnipeetav etapeerida teise linna kohtuistungile, tähendab see PPA-le lisanduvat

töökoormust ja lisakulusid. Välja ei ole toodud, kelle eelarvest või kuidas kavatsetakse

tekkivad kulud katta.

5) Palume täiendada eelnõu seletuskirja vastavalt Vabariigi Valitsuse 22.12.2011. a

määrusega nr 180 vastu võetud „Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja“ § 40 lõike

1 punktile 7, tuues välja seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse

tegevused, eeldatavad kulud ja tulud; kulude tekkimisel ka nende katteallikad.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Jürgen Ligi

rahandusminister

Anna Poots 58851313

[email protected]

Anneli Valgma 5885 1315

[email protected]

Marju Saar 5885 1438

[email protected]

5

Agnes Peterson 5885 1301

[email protected]