Vastus pöördumisele

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected]

www.riigikohus.ee

Priit Sibul Teie: 12.11.2024

[email protected] Meie: 20.11.2024 nr 7-7/24-536

Austatud härra Sibul,

Tänan Teid küsimuste eest, mis puudutavad Riigikohtu kaasamist seaduseelnõude koostamisse

ja arutamisse. Olen küsinud kolleeg Ivo Pilvingult seisukoha Teie viidatud seaduseelnõu

menetlemisega seonduva kohta ja tuginen ka sellele.

1. Märgin esmalt, et kohtunike tegevuse üldised piirid on lisaks kohtute seadusele paika

pandud kohtunike eetikakoodeksis1. Selle p 7 järgi hoidub kohtunik poliitilisest

tegevusest ja poliitilist poolehoidu väljendavatest seisukohavõttudest. Samas võib

kohtunik eetikakoodeksi p 4 järgi tegeleda mh õigusloomega ning õigus- ja

kohtusüsteemi täiustamisega. Lisaks aitab kohtunik eetikakoodeksi p 32 järgi kaasa

kohtusüsteemi avatud suhtlemisele meedia ja avalikkusega.

Seega ei ole kohtunike seisukohavõtud ka ajakirjanduses õigusküsimustes iseenesest

keelatud. Arvan, et kuna kohtunike ja iseäranis riigikohtunike seas on paljude

valdkondade Eesti paremaid õiguseksperte, siis meie väikeses riigis oleks ressursi

raiskamine keelata neil olulistes küsimustes väljaspool kohtulahendeid arvamusi

avaldada, kui selliselt on võimalik hoida ära suuremaid probleeme edaspidi või ka

mingeid reegleid mõistlikumaks kujundada. Usun ja loodan, et sellist keeldu ei pidanud

silmas ka Teie.

2. Mõistagi peavad Riigikogu ja kohtute vahelised suhted Eestis rajanema võimude

lahususe ja tasakaalu põhimõttel. Seda põhimõtet tuleb järgida ka kohtunike osalemisel

õigusloomes suhtluses avalikkusega. Riigikohtu kaasamine seaduseelnõude

ettevalmistamisse ja arutelusse on seetõttu tundlik teema, kus kohtunikel tuleb rangelt

hoiduda maailmavaatelistest ja parteipoliitilistest avaldustest. Neid põhimõtteid ei ole

õiguslikult dokumenteeritud, kuid Riigikohus järgib neid hea tavana (vt ka eelnevalt

viidatud eetikakoodeksi punktid).

Võimude lahusus ei tähenda minu arvates siiski seda, et kohus ei võiks ka

institutsioonina üldse avaldada arvamust ministeeriumide poolt kooskõlastamisele

saadetud või Riigikogu menetluses olevate eelnõude kohta. Tihti on kohtunikud ja

kohtuametnikud olnud kaasatud eelnõude töögruppidesse. Enesestmõistetav peaks

kohtu kaasamine õigusloomesse olema seaduste puhul, mis reguleerivad

1 https://www.riigikohus.ee/et/kohtunikuamet/kohtunike-eetikakoodeks.

2(4)

kohtumenetlust ja kohtukorraldust. Kohus ei saa ega või seadusloome protsessis

Riigikogu eest langetada poliitilisi valikuid. Küll aga võib kohus teadmistepõhiste

valikute tegemiseks anda parlamendile asjatundlikku teavet erinevate poliitiliste otsuste

mõjude kohta, eriti kui need puudutavad tugevalt kohtute tööd.

3. Kõrgeima kohtuna oleme püüdnud olla vaoshoitud kohtulahenditest väljapool

hinnangute jagamisel mingi normi tõlgendamise või selle õige rakendamise kohta.

Arvestades Riigikohtu rolli põhiseaduskohtuna oleme vähemasti üldjuhul hoidunud

väljapoole n-ö ametlikke hinnanguid arvamuste andmisest mingi olemasoleva või

kavandatava õigusnormi põhiseaduspärasuse kohta, juhtides teinekord samas siiski

tähelepanu kahtlustele sellega seoses, võimaldamaks seadusandjal argumente paremini

kaaluda. Mida poliitilisemalt laetud on teema, seda vaoshoitumalt oleme arvamust

avaldanud. Paljude eelnõude kohta ei avalda me üldse arvamust.

Erandiks on olnud eelnõud ja õigusküsimused, mis puudutavad otseselt Riigikohtu enda

tegevust, aga ka kohtusüsteemi ja kohtukorraldust tervikuna ning menetlusõigust, kus

oleme kujundanud vajadusel ka Riigikohtu seisukoha kohtunike seisukohtade koondina,

tuues vajadusel lisaks välja kolleegide erinevad seisukohad. Riigikohus kujundab oma

ametlikud ja siduvad seisukohad siiski vaid oma lahendites läbi kohtunike hääletuste.

Riigikohtu nimel esitatud arvamused eelnõude kohta esindavad reeglina valdkonna

tundvate ja teemast enam huvitatud kohtunike või nõunike seisukohti, kes on olnud

valmis neid hea tahte korras avaldama, ilma et kohtus oleks reeglina kujundatud

kohtunike enamuse seisukoht hääletuse kaudu. Möönan, et arvamuste andmisel või ka

eelnõude üle arutamisel esineb Teie toodud risk, et Riigikohtu või meie kohtunike või

muude ekspertide arvamusi võidakse hakata n-ö kuritarvitama ja poliitilises võitluses

oma seisukohtade kaitsmiseks või vastaspoole seisukohtade mahategemiseks

argumendina kasutada. Ainuüksi selle riski tõttu ei peaks aga olulisi argumente siiski

ka välja toomata jätma. See ei tähenda muidugi, et seda riski ei peaks püüdma

maandada.

4. Vastusena Teie küsimusele kinnitan, et Riigikohtus ei ole kohtunike seas kujundatud

ühtset ametlikku seisukohta küsimuses, kuidas konkurentsidirektiiv ECN+ tuleks üle

võtta. Nagu Te õigesti märgite, saab siduv õiguslik seisukoht kujuneda üksnes kohase

kohtumenetluse vormis ja tulemina. Ka riigikohtunike seas on selles küsimuses

esindatud erinevad arvamused ning Riigikohtul kui asutusel kui ka meie kohtunikel

puudub n-ö isiklik huvi menetluskorra valiku suhtes. Riigikohtunikud said eelnõu kohta

avaldada arvamust ja nende seisukohad on kajastatud Riigikohtu esitatud arvamustes.

Kuna kõige aktiivsemalt avaldas arvamust valdkonnaga tihedalt seotud

halduskolleegium eesotsas esimees I. Pilvinguga, on halduskolleegium ka Riigikohtu

nimel esitatud arvamuste andmist ja eelnõu ettevalmistamises osalemist vedanud.

Sellegi poolest ei ole Riigikohus ega riigikohtunikud kordagi väljendanud seisukohta,

et üks või teine mudel on õiguslikult ainuvõimalik ja parlamendile kohustuslik.

Haldustrahve käsitlevad seaduseelnõud on olnud tihedalt seotud nii kohtukorralduse kui

ka -menetluse küsimustega. Riigikohtu halduskolleegiumi nõunik on sellest lähtudes

osalenud aastaid haldustrahvidega seotud eelnõude töögruppides. Nõuniku kaasamine

eelnõu 384 SE täpsustamisse on olnud üldisemate haldustrahvide eelnõude jätk, sest

kõigi nende puhul on arutusel all olnud põhimõtteliselt samad küsimused.

5. Vastuseks Teie küsimusele selgitan, et Riigikohus on õigusteabe- ja koolitusosakonna

kaudu avaldanud:

3(4)

- 2017. a Justiitsministeeriumile arvamust karistusseadustiku muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta (väärteokaristuste

reform, Euroopa Liidu õigusest tulenevad rahatrahvid; hilisem 586 SE) kohta

(lisa 1);

- 2019. a Riigikantseleile arvamust karistusseadustiku muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Euroopa liidu õigusest tulenevad

rahatrahvid; hilisem 94 SE) kohta (lisa 2);

- 2022. a Justiitsministeeriumile arvamust konkurentsiseaduse muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduste eelnõu (ECN+ direktiivi

ülevõtmine) kohta (lisa 3);

- 2024. a märtsis ja mais Riigikogu majanduskomisjonile arvamust

konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu 384 SE kohta (lisad 4 ja 5).

Nimetatud arvamustes on keskendutud karistus- ja haldusõigusliku mudeli võrdlusele

kohtumenetlusõiguse aspektist. Pidades karistusõiguslikku lahendust küll

põhimõtteliselt võimalikuks, on arvamustes läbivalt juhitud tähelepanu sellega

kaasnevatele probleemidele ning vaieldud vastu haldusõigusliku lahenduse sobimatuse

kohta käivatele väidetele. Riigikohtu halduskolleegiumi nõunik vaatas 2024. a

septembris Riigikogu majanduskomisjoni esimehe palvel üle Riigikogu menetluses

oleva eelnõu 384 menetlusõiguslikud sätted ja pakkus välja mõned täpsustused (lisa 6).

6. Nõustun Teiega, et Riigikohtu (halduskolleegiumi) kaasamist eelnõu menetlusse ei saa

käsitada ametiabina halduskoostöö seaduse tähenduses. Initsiatiiv eelnõu

ülevaatamiseks ei tulnud Riigikohtult. Meie silmis oli tegu olukorraga, kus Riigikohtu

kui asjaomase põhiseadusliku institutsiooni kaasas seadusloome protsessi algselt

Justiitsministeerium, hiljem aga parlamendi juhtivkomisjon, mitte aga mõni erakond või

fraktsioon. Meil polnud alust kahtluseks, et J. Aab ei esindanud Riigikohtuga suheldes

komisjoni, arvestades, et majanduskomisjon oli juba varem korduvalt palunud

Riigikohtult eelnõu kohta arvamust ning eelnõu oli Riigikogu menetlusse esitanud

Vabariigi Valitsus. Samuti olid eelnõu täpsustused, mis Riigikohtu halduskolleegiumi

nõunik majanduskomisjon palvel koostas (lisa 6), menetlustehnilist, mitte põhimõttelist

laadi. Lahenduse, kus konkurentsitrahve hakkaks määrama Konkurentsiameti asemel

halduskohus, oli Vabariigi Valitsus algatajana juba eelnõus välja pakkunud.

7. Riigikohtunik I. Pilving kommenteeris osalust konkurentsiseaduse muudatuste eelnõu

(384 SE) menetluses tulenevalt Postimehe ajakirjaniku küsimustest. I. Pilvingu

arvamusartikkel oli tema väitel tingitud asjaolust, et Postimehe ülevaatelugu kajastas

intervjuu vastuseid vaid osaliselt. Samuti oli ajakirjanduses kõlanud õigusasjatundjate

hinnanguid, mis võisid I. Pilvingu hinnangul luua halduskohtumenetlusest moonutatud

pildi ja kahjustada üldsuse usaldust – justkui ei oleks halduskohtumenetluses võimalik

tagada õiguskaitset kooskõlas põhiseaduslike ja rahvusvaheliste standarditega.

Tänapäeva demokraatialikus ühiskonnas peaks kohus andma kohasel viisil oma panuse,

et avalikkus saaks kohtusüsteemist tõepärase pildi. I. Pilving vastas oma arvamusloos

ja sellele järgnenud repliigis õigusasjatundjate (advokaatide ja õigusteadlaste), mitte

poliitikute väidetele. Riigikohtunik rõhutas seejuures, et lõpliku poliitilise valiku

tegemine hoolimata võimalikest negatiivsetest kõrvalmõjudest on parlamendi

pädevuses.

8. Eelneva pinnalt ei jaga ma Teie kartust, et riigikohtunik I. Pilvingu teemakohased

artiklid võivad koosmõjus J. Aabi avaldustega jätta mulje poliitilisest manipulatsioonist.

4(4)

Riigikohtu arvamustes on artiklites viidatud seisukohti korduvalt väljendanud mitmeid

aastaid varem, mil samasisulistel eelnõudel polnud mingit seost praeguse

majanduskomisjoni esimehe ega tema erakonnaga. Need seisukohad ei ole sõltunud

sellest, milline valitsuskoalitsioon on eespool viidatud eelnõud esitanud ning millisest

mudelist lähtudes. Minu arvates ei ole seisukohavõtt, kas mingeid karistusõiguslikke

regulatsioone realiseerida halduskohtumenetluse või süüteomenetluse kaudu, ka

tugevalt poliitiline küsimus, mille kommenteerimisest peaks kohtud ja kohtunikud

hoiduma. Vastupidi, see mõjutab otseselt kohtute tegevust, menetluskorda, koormust,

kohtunike koolitust jne. Et kahetsusväärselt on sellest saanud poliitilise vaidluse teema,

ei peaks valdkonna ekspertidel keelama neil teemadel sõna võtta. Kui juristide meedias

avaldatud seisukohad loovad menetlusest kohtuniku hinnangul ühekülgse pildi, peab ka

kohtunikel olema võimalik selle kohta seisukohta avaldada. Et Teie arvates on

Riigikohus seeläbi kaasatud poliitilisse võitlusse, on muidugi kahetsusväärne. Kindlasti

peavad ka riigikohtunikud sellise pildi tekitamisest hoiduma, kus nende seisukohti

kasutatakse „relvana“ poliitilises võitluses. J. Aabi või kellegi kolmanda

seisukohavõttude kohta peaks siiski küsima seisukoha võtjalt endalt.

Kokkuvõttes annavad vaidlusaluse eelnõuga seonduvate arvamuste avaldamise suhtes tõstatud

kohtunikele ja Riigikohtule mõtteainet ning meenutavad vajadust jääda vaoshoituks. Loodan,

et Teie tõstatatud teema võimaldab Riigikohtu liikmete ja ametnike osalemise piirid tuleviku

tarbeks sobivas vormis läbi arutada, et ühest küljest vältida muljet rollikonfliktidest, kuid teisalt

võimaldada õiguskorra edasiarendamisel siiski kasutada parimal viisil ka kohtunike käsutuses

olevat ekspertteadmist. Liiga jäik näib Teie seisukoht, et riigikohtunikud tohiks õigusloomes

osaleda üksnes „rangelt seaduse alusel“, arvestades, et selliselt avaldatud seisukohad ei ole

parlamendile mingilgi määral siduvad ning ei piira kellegi õigusi ega vabadusi. Põhiseaduslik

arvamuse avaldamise vabadus laieneb ka kohtunikele (Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus asjas

nr 28396/95: Wille v. Liechtenstein). Seaduslik alus peab olema arvamusvabaduse piirangul,

mitte selle kasutamisel.

Tänan Teid veelkord tõstatud küsimuste ees ning loodan, et koostöös Riigikoguga saame

paremini paika panna piirid, milles Riigikohus kui kohtunikud õigusloomes ja arvamuste

andmises osalevad, saades ühelt poolt vaoshoitult edasi anda enda ekspertteadmist ja teisalt

mitte tekitades kelleski arvamust lubamatus sekkumises poliitilisse debatti.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Villu Kõve

Riigikohtu esimees

Lisad: 1. Riigikohtu 2017. a arvamus

2. Riigikohtu 2019. a arvamus

3. Riigikohut 2022. a arvamus

4. Riigikohtu 2024. a märtsi arvamus

5. Riigikohtu 2024. a mai arvamus

6. Riigikogu majanduskomisjoni palvel koostatud täpsustused

Lisa 1

1/5

Riigikohtu arvamus konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu (ECN+ direktiivi ülevõtmine) kohta

Eelnõus nähakse ette uus hübriidne (st osalt karistuslik) haldusõiguslik

konkurentsijärelevalvemenetlus. Samas ei ole järelevalve ega ka karistamine (nt

distsiplinaarkaristuste kaudu) haldusõigusele iseenesest võõras. Seetõttu torkab silma eelnõu

keeleline külg, kus võetakse tarvitusele hulgaliselt uusi keelendeid sisult juba olemasolevate

õigusinstituutide kohta. On arusaadav, et nendel mõistetel võib olla konkurentsi-

järelevalvemenetluses tulenevalt ECN+ direktiivist oma autonoomne tähendus, kuid ka see ei

ole iseenesest õiguskorrale midagi uut. Allpool on toodud mõned näited.

Eelnõus on läbivalt juttu „uurimismeetmetest“. Ebaselge on, miks neid ei nimetata haldus- ja

kriminaalmenetlusõiguses tuntud terminiga „menetlustoiming“ või vajadusel eraldi „uurimis-

või muuks menetlustoiminguks“, nagu seda teeb nt KrMS § 193 lg 1. Kui menetlustoimingutele

kohalduvad vajalikud erisused võrreldes HMS-ga on eelnõus sätestatud, siis ei ole põhjust luua

sama mõiste edasiandmiseks uut terminit.

Samuti võiks kaaluda § 7825 tekstis teabe nõudmise toimingu nimetamist millekski muuks kui

„teabenõudeks“, sest tegemist on terminiga, mida Eesti õiguses kasutatakse seni spetsiifiliselt

avaliku teabe kontekstis. Nt saab § 7825 lg 2 sõnastada viisil „Teabe nõudmine peab olema

proportsionaalne…“, § 7825 lg 3 „Isiku suhtes, kellelt on teavet nõutud…“ jne.

Kohmakas on ka väljend „keelatud tegu“ mõiste kohta, mida on seni tähistatud olenevalt

valdkonnast terminitega „süütegu“ või „õigusrikkumine“.

Järgnevalt anname oma arvamuse konkreetsete paragrahvide kohta.

Seaduse eelnõu tekstis on märgitud:

„10) seadust täiendatakse §-ga 561 järgmises sõnastuses:

„§ 561. Isikuandmete töötlemine konkurentsijärelevalvemenetluses

(1) Konkurentsiametil õigus töödelda isikuandmeid käesoleva seaduse 92. peatükis sätestatud

ülesannete täitmiseks.“

Tegelikult peaks olema lg-s 1 lisatud ka sõna „on“ ehk sõnastus peaks olema:

„(1) Konkurentsiametil on õigus töödelda isikuandmeid käesoleva seaduse 92. peatükis

sätestatud ülesannete täitmiseks.“

§ 7814 lg 2 p 4. Topeltkaristamise keelule on lisatud täiendav tingimus, et varasem avalik-

õiguslik sanktsioon peab olema kohaldatud „sama õigushüve kaitseks“. PS § 23 lg-s 3 sarnast

lisatingimust ei ole. Kuigi PS § 23 lg 3 ei pruugi Euroopa Liidu konkurentsiõiguse

kohaldamisalas olla kohaldatav, pole sellist tingimust ka EIÕK 7. lisaprotokolli art 4 lg-s 1 ega

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 50 tekstis. Eelnõu seletuskirjast ei selgu selle

lisatingimuse sisuline olemus. Viidatud on Euroopa Kohtu lahenditele konkurentsiõiguse

asjades nr C-857/19 (p 43) ja C-204/00 P jt (p 338), kuid ka neis asjades on Euroopa Kohus

seda tingimust üksnes abstraktselt nimetanud. Samuti seletuskirjas viidatud kohtujurist

M. Bobeki ettepanekust asjas nr C-117/20 nähtub, et tegemist on Euroopa Liidu õiguses

(arvestades, et põhiõiguste harta artiklit 50 tõlgendades teistes õigusharudes sellist lisatingimust

ei tunta) vaieldava küsimusega, kuid on võimalik, et sisuliselt sama tulemus on saavutatud ka

klassikalist ne bis in idem põhimõtet tõlgendades, olgu siis tegude samasust või karistuste

korduvust analüüsides. Seetõttu näib vägagi küsitav vajadus kirjutada see vaieldav – ja

praktikas Euroopa Kohtus sisuliselt selgitamata – tingimus Eesti õigusesse. Kui Euroopa Kohus

Lisa 1

2/5

jääb ka tulevikus konkurentsiasjades kolme tingimuse (faktiliste asjaolude, rikkumise toime

pannud isiku ja kaitstava õigushüve samasus) juurde, siis oleks tõenäoliselt sätet võimalik

sellega kooskõlas tõlgendada ka siis, kui tingimust „sama õigushüve kaitseks“ seaduses kirjas

ei ole. Kui aga Euroopa Kohus peaks tulevikus põhiõiguste harta art 50 kohaldamise

õigusharude lõikes ühtlustama, võiks see tingimus muutuda Euroopa Liidu õigusega vastuolus

olevaks.

§ 7817 lg 4 näeb ette erandid kohustusest teavitada menetlusalust isikut viivitamata

konkurentsijärelevalvemenetluse algatamisest. Punkti 1 järgi ei teavitata isikut, kuni see

ohustaks tõendite kogumist. Tegemist on väga raskesti kontrollitava tingimusega, mistõttu

oleks kohane seda kitsendada tõendite liikidega, ajaliselt või muul viisil salajase õiguste riive

intensiivsuse lävendi kehtestamisega. Punkt 2 võimaldaks aga teatud juhtudel jätta menetluse

isegi pärast selle lõpetamist menetlusaluse isiku eest saladusse. Eeldatavasti on selle põhjus

võimalus menetlus hiljem uuendada, kui selle läbiviimine peaks muutuma prioriteetsemaks.

Siiski peaks sellisel juhul isikut läbiviidud menetlusest teavitama hiljemalt siis, kui menetluse

uuendamine näiteks teo aegumise tõttu enam võimalik ei ole.

§ 7820 võimaldab konkurentsijärelevalvemenetluse läbiviimist muus keeles kui eesti keeles.

Kuigi see võib olla teatud juhtudel põhjendatud (teatud ulatuses on selline võimalus ette nähtud

ka KrMS §-s 10), tuleb silmas pidada, et halduskohtumenetluses selline erand võimalik ei ole

(HKMS § 80 ja § 81). Ühemõtteliselt tuleks vältida olukorda, kus HKMS § 81 lg 1 alusel

asutakse kohtus nõudma dokumentide tõlkimist kaebajalt, kui Konkurentsiameti nõusolekul on

menetlus läbi viidud muus keeles. Seepärast tuleks ette näha Konkurentsiameti kohustus

toimiku võõrkeelsed osad tõlkida hiljemalt siis, kui konkurentsijärelevalvemenetluses tehtud

otsus (või põhjendatud juhtudel selle toiming) vaidlustatakse halduskohtus.

§ 7821 lg 5 näeb ette avarad võimalused menetlustoimiku sisu menetlusaluse isiku eest varjata

ka menetluse lõppfaasis, st lg-s 4 sätestatud arvamuse ja vastuväidete esitamise etapis.

Arvestades, et kahtluseta on tegemist EIÕK art 6 lg 1 tähenduses kriminaalsüüdistusega, ei

pruugi see tagada õiglast menetlust EIÕK art 6 lg 1 mõttes ega võimaldada kaitse

ettevalmistamist art 6 lg 3 p b tähenduses. EIK on leidnud kriminaalasjade kohta, et süüdistatava

piiramatu juurdepääs asja toimikule on oluline õiglase menetluse garantii (Moiseyev vs.

Venemaa, p 217; Beraru vs. Rumeenia, p 70). Põhjendatud juhtudel (nt konkurendi ärisaladuse

kaitseks) võib olla mõeldav anda tutvumisõigus üksnes lepingulisele või riigi õigusabi korras

määratud esindajale.

§ 7823 lg 2 näeb ette Konkurentsiameti õiguse pääseda juurde igasugusele teabevahetusele, sh

avamata sõnumitele. Seejuures näeb § 7824 lg 1 p 2 ette õiguse sisenda muu isiku ruumi, kus

asub menetlusaluse isikuga seotud äri- ja raamatupidamisteave. Seega saab Konkurentsiamet

sel viisil siseneda sideteenusepakkuja serveriruumi ja seal reaalajas menetlusaluse isiku

andmevahetust jälgida, sh veel kommunikatsiooniprotsessis olevaid sõnumeid. Olukorras, kus

§ 7824 lg 2 lubab läbiotsimist isiku eest varjata, vastab selline tegevus jälitustegevuse

definitsioonile (KrMS § 1261 lg 1). Et kavandatavas konkurentsijärelevalvemenetluses ei või

tugineda jälitustoiminguga saadud teabele (§ 7828 lg 5), tuleb eelnõus läbiotsimist puudutavate

normide kitsendamise (läbiotsimisobjektide piiramine ja/või selle varjatuks jäämise

välistamine) kaudu tagada jälitustegevusele sarnaneva tegevuse välistamine konkurentsijärele-

valvemenetluses.

Lisa 1

3/5

§ 7823 lg 3 järgi loetakse uurimismeetme talletust samaväärseks protokolliga. Samas ei kohusta

eelnõu salvestusele lisama olulisi metaandmeid, iseäranis menetlustoimingu teostamise aega ja

kohta. Ilma nendeta ei saa ei saa nt videosalvestus protokolli täielikult asendada. Salvestus saab

asendada protokolli, kui selles on mingil viisil salvestatud HMS § 18 lg-s 2 sätestatud andmed

(nt sellel olevad isikud tutvustavad end jne).

§ 7824 lg 1 näeb ette Konkurentsiameti õiguse teha halduskohtu loal läbiotsimisi. Samas jätab

säte kirjeldamata tingimused, millal ja millisel eesmärgil on läbiotsimise toimetamine lubatav.

Seetõttu jääb ka ebaselgeks, mida halduskohus loa andmisel kontrollib. Seletuskirja järgi

tuleneb eesmärk § 7823 lg-st 1 (st sisuliselt keelatud teo tuvastamiseks tõendite kogumine), aga

niivõrd intensiivselt põhiõigusi riivava toimingu eesmärk ja kriteeriumid peaksid olema eraldi

sätestatud (vrd KrMS § 91 lg 1). Kohtuliku eelkontrolli ette nägemine ilmestab seda vajadust

eriti. Kohtulik eelkontroll viitab sellelegi, et kohus peaks andma loa kindlateks toiminguteks (§

7824 lg 1 loetelust) kindlas kohas, mistõttu võiks see eelnõu tekstist selgemini välja tulla. Eraldi

tuleks täpsustada mõne privileegiga kaetud asukoha (nt advokaadibüroo) läbiotsimisega

seonduvat (vt RKHKo 3-19-467/28, p 18-21).

§ 7824 lg 2 näeb ette avarad võimalused läbiotsimiseks loa andmise määruse varjamiseks.

Iseenesest on haldustoiminguks loa andmine ilma puudutatud isikut kaasamata ja ilma talle

määrust kohe avaldamata tavapärane (nt maksuhalduri täitmist tagavate toimingute

sooritamiseks loa andmise menetluses). Praegusel juhul jääb aga ebaselgeks, millal määrus

siiski isikule kätte toimetatakse. See on oluline nii läbiotsimise õiguspärasuse kontrollimiseks,

kui ka seetõttu, et luba võidakse anda kestvateks meetmeteks (nt § 7824 lg 1 p-s 5 sätestatud

koha pitseerimine).

Kui isik, kelle juures läbiotsimist toimetatakse, ei ole selleks loa andmise menetluses osaline,

siis pole tal ilma erisätteta õigust esitada määruskaebust (HKMS § 265 lg 5). See ei pruugi olla

kooskõlas põhiseaduse § 24 lg-ga 5, eriti arvestades mõne meetme kestvat iseloomu ja

teabekandjate äravõtmise võimalust (vrd Riigikohtu üldkogu lahendid asjades nr 3-3-1-82-12

ja 3-3-1-28-11).

§ 7827 lg 1 esimese lause sõnastus jätab mulje, et Konkurentsiamet on enne arvamuse ja

vastuväidete esitamist juba süüstava otsuse sisuliselt teinud ning arvamuse ja vastuväidete

esitamine on üksnes formaalsus.

§ 7828 lg 4 p 3 järgi peab süüteomenetluses kohtu loal kogutud tõendite kasutamiseks

konkurentsijärelevalvemenetluses andma halduskohus eelneva loa. Selline eelkontroll näib

tarbetu ja koormab ülemääraselt kohtuid, eriti arvestades, et jälitustoimingutega kogutud teavet

§ 7828 lg 5 järgi ei kasutata. Muudes haldusmenetluses (sh karistusliku iseloomuga

haldusmenetlustes, nt distsiplinaarmenetlustes) sellist nõuet ei ole. Samuti ei ole sellist nõuet

maksumenetluses. Riigikohus on hiljuti selgitanud seoses kriminaalmenetluses kohtu loal

toimunud läbiotsimisega kogutud tõendite kasutamisega isiku vastu distsiplinaarmenetluses

järgmist: 1) haldusorgan ei või tugineda tõendile, mida eriseaduse järgi ei tohi haldusorganile

edastada, mistõttu tuleb järgida nt KrMS § 214 nõudeid; 2) põhiõiguse rikkumisega saadud

tõendeid ei tohi haldusmenetluses kasutada (analoogia HKMS § 62 lg 3 p-ga 1 ja lg-ga 6); 3)

kui toimingu õiguspärasusele pole kriminaalmenetluses hinnangut antud (sh kehtiva loa alusel

tehtud reaaltoimingule), siis ei tule hinnata toimingu täies mahus vastavust kriminaal-

menetlusõigusele, vaid kas tõendi kogumisel on järgitud põhiõigusi (vt RKHKo 3-19-467/28,

p 13-21). Selline järelkontroll on piisav ka konkurentsijärelevalvemenetluses.

Lisa 1

4/5

§ 7831 lg 1 võimaldab kokkuleppemenetlust kohaldada üksnes kartelli korral. Kuigi seletuskirja

kohaselt on kokkuleppemenetluse sätestamine kartelli korral Euroopa Liidu õigusest tulenev

nõue, ei tulene nähtavasti Euroopa Liidu õigusest keeldu lahendada võimalusel kokkuleppel ka

muude konkurentsiõigusrikkumiste asjad. Seetõttu tasub kaaluda sellise ökonoomsema

menetluse sätestamist ka muudeks juhtudeks, mil menetlusosalised ja Konkurentsiamet sellega

nõus on.

§ 7831 lg 6 p 5 järgi peab menetlusalune isik kokkuleppemenetluses kinnitama, et loobub

õigusest konkurentsijärelevalvemeetmeid vaidlustada. Esmalt tuleb märkida, et eelnõus puudub

säte, mis seda õigust ka reaalselt piiraks. Sellise sätte lisamisel peab olema võimalik siiski

tagatud piiratud ulatuses kaebeõigus (nagu on seda ka nt kriminaalmenetluses

kokkuleppemenetluse korral). See on vajalik nt selleks, et oleks võimalik kontrollida, kas

Konkurentsiamet on kokkuleppe kinnitanud kokkuleppemenetluse norme järgides, sh kas ta on

trahvi vähendanud kooskõlas § 7831 lg-ga 7.

§ 7834 lg 8 kirjeldab sisuliselt ettevõtte üleminekut (seda nii nimetamata) ja näeb

Konkurentsiametile ette õiguse sel juhul trahv kehtetuks tunnistada ning määrata see uuele

isikule. Praktilisem lahendus võiks olla ettevõtte ülemineku korral lugeda ka konkurentsijärele-

valvemeetmed, mis ei ole oma olemuselt isikuga lahutamatult seotud, teisele isikule üle läinuks

(vrd MKS § 37).

§ 7838 lg 3 näeb ette aegumise katkemise kestvana. Kuna aegumise katkemine on olemuselt

ühekordne sündmus (erinevalt aegumise peatumisest), oleks kohasem näha ette uue aegumis-

tähtaja kulgemise algus alates soovitud hetkest (st alates menetluse lõpust).

HKMS § 103 täiendamine lg-ga 3 ei ole põhjendatud. Kohtu ülesanne ei ole välja mõista ega

jagada haldusmenetluse kulusid. Iseenesest on selge, et konkurentsijärelevalvemenetlus

kavandatud kujul on menetlus, kus isikul peab olema võimalik kasutada õigusabi ning seega on

põhjendatud kulude hüvitamine olukorras, kus õigusrikkumist ei tuvastata. Kohane lahendus

selleks oleks õigusnorm, mis kohustab Konkurentsiametit hüvitama mõistlikud õigusabikulud,

kui konkurentsijärelevalvemenetlus on lõppenud õigusrikkumist tuvastamata või kui

Konkurentsiameti otsus tühistatakse kohtumenetluses. Kavandatav HKMS § 103 lg 3 seaks

põhjendamatult soodsamasse olukorda isiku, kes saavutab kohtumenetluses Konkurentsiameti

otsuse tühistamise võrreldes isikuga, kes suudab enda õigusi edukalt kaitsta juba konkurentsi-

järelevalvemenetluses eneses.

HKMS täiendamine 281. peatükiga on ülemäärane, sest selle eesmärgid on saavutatavad

kehtiva seaduse raamides. Vt täpsemalt alljärgnevalt.

HKMS § 2801 on säte, mis üksnes defineerib peatüki 281 kohaldamisala, mistõttu juhul, kui

peatüki eesmärgid on saavutatavad kehtiva seaduse raamides, pole see vajalik.

HKMS § 2802 lg 1. Säte on ülearune, sest konkurentsijärelevalve trahv ei saa eeldatavasti

riivata õigusi väheintensiivselt sõltumata trahvi suurusest. Kuna konkurentsijärelevalve-

menetluses tehtav otsus on avalik, sellega tuvastatakse ühtlasi konkurentsialase õigusrikkumise

toimepanemine ja see seondub isiku majandus- ja kutsetegevusega, siis ei saa trahvi määramine

olla väheintensiivne õiguste riive.

Lisa 1

5/5

HKMS § 2802 lg 2. On õige, et konkurentsijärelevalve trahviasjas kui karistuslikus kohtuasjas

on üldjuhul nõutav istungi pidamine. See on aga kaetud olemasoleva HKMS § 131 lg 1 p 2

lauseosaga „arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu“.

HKMS § 2802 lg 3. Tulenevalt HKMS § 185 lg-st 2 peab ringkonnakohus arvestama HKMS

14. peatüki 3. ja 4. jaoga, st HKMS § 131 lg 1 p 2 lauseosaga „arvestades kaalul olevaid

õigushüvesid ja vaidluse iseloomu“.

HKMS § 2803. Kui kohus ei pea tegema uut kaalutlusotsust – nt Konkurentsiameti otsuses on

trahvisummad toodud osategude kaupa või see koosneb muul viisil üheselt hinnatavatest

komponentidest –, saab kohus otsuse osaliselt tühistada ja trahvisummat vähendada kehtiva

HKMS § 5 lg 1 p 1 alusel. Kavandatav säte ei anna halduskohtule volitust vähendada trahvi-

summat otstarbekusest lähtudes (vt HKMS § 158 lg 3) ja sellise volituse andmine halduskohtule

poleks ka mõistlik. Haldustrahvi eristabki süüteomenetluses mõistetud karistusest olemuslikult

tõik, et selle määrab haldusorgan. Kuigi halduskohus on uuriv kohus, mille pädevuses on

kontrollida tuvastatud faktiliste asjaolude paikapidavust ning materiaal- ja menetlusõiguse

kohaldamise õiguspärasust, ei kuulu Eesti halduskohtumenetluse traditsiooni haldusorgani eest

uue otsuse tegemine. Konkurentsijärelevalve trahviotsus vastab HMS § 51 lg-s 1 antud

haldusakti legaaldefinitsioonile. Sellises olukorras pole mõistlik panna haldusorgani ülesannet

kohtule. Haldusorgan peab suutma oma haldusaktide eest ise vastutada ning peab arvestama, et

kui tegutsetud on õigusvastaselt, võidakse need tühistada. Kohus peab jääma seotuks

haldusorgani põhjendustega haldustrahvi määramisel, sh trahvi suuruse põhjendamisel.

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected]

www.riigikohus.ee

Justiitsministeerium

[email protected]

Arvamuse avaldamine

Täname võimaluse eest avaldada arvamust konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (ECN+ direktiivi ülevõtmine) kohta. Käesolevaga

edastame arvamuse.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Reisberg

Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna

juhataja

Lisa 1: Riigikohtu arvamus konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu (ECN+ direktiivi ülevõtmine) kohta

Teie 15.12.2021 nr 8-1/7692

Meie 17.01.2022 nr 6-6/21-55

Lisa 1

1/3

Riigikohtu arvamus1 Riigikogus 19. veebruaril 2024 algatatud konkurentsiseaduse

muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (384 SE) kohta

Riigikohus on eelnõu kohta korduvalt arvamust avaldanud. Praegune arvamus keskendub

üksnes eelnõu varasemate variantidega võrreldes uudsele lahendusele, mille kohaselt määrab

trahvi konkurentsijärelevalve asjades halduskohus Konkurentsiameti taotlusel. Varasemates

eelnõu variantides määras trahvi Konkurentsiamet oma haldusaktiga, mida sai halduskohtus

tavapärases korras vaidlustada. Esmalt on arvamuses selgitatud eelnimetatud uudse

lahendusega seonduvaid probleeme. Seejärel on välja toodud küsimused, millele tähelepanu

pöörata juhul, kui seadusandja otsustab sellise lahenduse juurde jääda.

Trahvi määramine kohtus vs. haldusaktiga

Tuleks tõsiselt kaaluda, kas eelnõu viimases variandis valitud mudel on põhjendatud.

Soovitatav oleks jääda mudeli juurde, kus trahvi määramise otsuse teeb Konkurentsiamet, kelle

otsust saab halduskohtus vaidlustada. Seejuures saaks halduskohus Konkurentsiameti otsuse

suhtes läbi viia täiemahulise kontrolli, st tuvastada kõik tähtsust omavad asjaolud ja kohaldada

õigust (sh sisustada määratlemata õigusmõisteid) Konkurentsiametist sõltumatult. Selline

mudel oleks ökonoomsem, võib tagada parema põhiõiguste kaitse ning on paremini ühildatav

Eesti halduskohtumenetlusega.

Menetlus, milles Konkurentsiamet määraks trahvid ise, oleks ökonoomsem võrreldes kohtus

trahvide määramisega, sest sellisel juhul tuleks kohtus lahendada üksnes need

konkurentsitrahviasjad, kus trahviotsust vaidlustatakse. Praeguses eelnõus ettenähtud variandis

peaks kohtud aga menetlema kõiki konkurentsitrahviasju. Seejuures pole usutav, et trahvi

määramine halduskohtumenetluses vähendaks kuigivõrd Konkurentsiameti läbi viidava

menetluse mahtu ja kulusid, sest Konkurentsiamet peaks kohtule esitama põhjendatud taotluse

koos tõenditega keelatud teo toimepanemise kohta. Pealegi saab Konkurentsiamet alles pärast

kohase menetluse läbiviimist otsustada, kas konkreetses asjas tuleks taotleda trahvi määramist

või mitte. Trahvi määramise taotluse koostamine oleks sisult ja töömahult võrreldav trahvi

määrava haldusakti koostamisega.

Trahvi määramine haldusaktiga ning seejärel selle vaidlustamine halduskohtus võib tagada

parema põhiõiguste kaitse võrreldes trahvi määramisega halduskohtus, sest niisugusel juhul

kontrollib halduskohus üle kõik asjassepuutuvad Konkurentsiameti tuvastatud faktid ja antud

õiguslikud hinnangud. Trahvi määramisel (isegi kui see toimub Konkurentsiameti põhjendatud

taotluse alusel) tuvastab kohus osa fakte ja kohaldab osa asjas olulist õigust esmakordselt,

mistõttu väheneb kohtumenetluses vigade kõrvaldamise võimalus (see oleks võimalik vaid

apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes). Kui kohus viib iga kord (vs. üksnes trahviotsuse

vaidlustamise korral) läbi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK)

art 6 kriminaalõigusliku poole nõuetele vastava menetluse (nii nagu see toimub

kriminaalkohtumenetluse käigus), siis väheneb küll vigade tõenäosus, kuid ühtlasi kaob sellega

1 Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti ainult

kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus.

Lisa 1

2/3

haldustrahvide kohaldamise efektiivsus ja ökonoomsus. Just need on aga põhjused, miks

direktiivi 2019/12 art 13 lg 1 kohaselt ei tohi trahve määrata kriminaalkohtumenetluses.

Kehtiv halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) on üles ehitatud eeskätt juba toimunud

haldustegevuse õiguspärasuse kontrollimiseks. Niisugune kohtulik järelkontroll toimub selle

isiku kaebuse alusel, kelle hinnangul haldustegevusega tema õigusi rikutakse. HKMS § 2 lg-s

1 on halduskohtumenetluse ülesanne sätestatud ühemõtteliselt: selleks on eelkõige isikute

õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Kuigi halduskohus

annab seaduses sätestatud juhtudel ka lube isikute õigusi intensiivselt riivavate

haldustoimingute sooritamiseks (HKMS 27. ptk), on tegemist haldusmenetluse tagamiseks

teatud spetsiifilisteks toiminguteks (nt vabaduse võtmiseks) loa andmisega, mitte lõppotsuse

tegemisega haldusorgani asemel, nagu praeguses eelnõus ette nähtud. Eeltoodud probleem ei

ole pelgalt küsimus sellest, kuidas vaadata halduskohtu rolli õiguskorras (isikut koormava

otsuse tegemine vs. tema kaitse õigusvastaselt tehtud koormava otsuse eest). Haldustegevuse

õiguspärasuse kontrollimisele suunatud normistiku kohaldamine iseseisva trahviotsuse

tegemiseks on keeruline ja võib tekitada mitmesuguseid praktilisi probleeme, iseäranis kui

puuduvad piisavalt täpsed erinormid (vt allpool).

Menetlusõiguslikud eeldused trahvi määramiseks kohtus

Kui seadusandja otsustab jääda eelnõus toodud põhilahenduse juurde, tuleks selgemalt

sätestada, mismoodi ja milliste normide alusel trahvi määramise menetlus halduskohtus

toimuma hakkaks. Eelnõus kavandatud HKMS § 2801 ja 2802 näevad ette rahatrahvi määramise

tingimused, kuid ei ütle midagi menetluse läbiviimise kohta. Menetluskorda reguleerivast

HKMS §-st 2803 tulenevad järgmised elemendid: menetlus algab Konkurentsiameti taotlusega;

trahv määratakse kohtumäärusega; määruse vorminõuded ja selle avaldamine;

edasikaebeõigus; kohtualluvus ja menetlusosaliste ring. Ülejäänud küsimuste kohta tuleb vastus

leida juba kehtivatest menetlusnormidest.

Iseenesest ongi erimenetluse puhul otstarbekas reguleerida üksnes neid küsimusi, mis tuleb

lahendada menetlusseadustiku üldregulatsioonist teisiti. Praegusel juhul tekitab eelnõus

sätestatu siiski hulgaliselt küsimusi, sest pole selge, milline osa üldregulatsioonist üldse

kohaldub.3 Ka seaduseelnõu seletuskiri on selles osas vastuoluline. Ühest küljest märgitakse

seletuskirja lk-l 162, et Konkurentsiameti taotluse lahendamise menetlus on analoogne

haldustoiminguks loa andmise menetlusega.4 Teisalt on seletuskirja ülejärgmises lauses

märgitud, et halduskohus viib Konkurentsiameti poolt esitatud rahatrahvi määramise taotluse

lahendamisel menetlust läbi lähtudes kõikidest kehtivatest tavapärastest halduskohtumenetluse

reeglitest. Need seisukohad ei ole ühildatavad. Eelnõu tekst ei anna otsest tuge aga neist

kummalegi.

Kuigi iseenesest saab kohus täita lüngad analoogia korras kaebuse menetlemist puudutavate

sätete alusel, muudab selle keerulisemaks asjaolu, et eelnõu kohaselt lahendab kohus

Konkurentsiameti taotluse määrusega ja vaidlustada saab seda määruskaebemenetluses.

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/1, mille eesmärk on anda liikmesriikide

konkurentsiasutustele volitused, et tulemuslikumalt tagada konkurentsinormide täitmine ja et tagada siseturu

nõuetekohane toimimine. 3 Vrd HKMS § 256 lg 2 ja § 260 lg 3, kus on see selgelt sätestatud. 4 Haldustoiminguks loa andmise menetlus on lihtmenetlus (HKMS § 264 lg 4), mida üldjuhul kohaldatakse

kohtuasjades, milles vaidlusaluse varalise hüve väärtus ei ületa 1000 eurot (vt HKMS § 133 lg 1).

Lisa 1

3/3

Kohtumäärus on üldjuhul vahend menetlusosaliste menetluslike taotluste lahendamiseks ning

menetluste juhtimiseks ja korraldamiseks (HKMS § 178 lg 1). Kohtumäärusega ei lahendata

halduskohtumenetluses vaidlust sisuliselt. Kohtumäärusele kohaldatavad vorminõuded on

võrreldes kohtuotsusega madalamad.5 Eelnõus esitatud kujul selguksid mitmed trahvi

määramise menetluses olulised küsimused (sh selle põhielemendid nagu tõendite esitamise ja

kogumise kord) alles pärast aastatepikkust kohtupraktikat. Arvestades võimalikku õiguste riive

intensiivsust (trahvide suurust) ei ole selline olukord kooskõlas määratuse põhimõttega

(PS § 13 lg 2) ega taga põhiõigust menetlusele ja korraldusele (PS § 14).

Nagu eelpool viidatud, on eelnõu seletuskirjas märgitud, et Konkurentsiameti trahvi määramise

taotluse lahendamise menetlus on analoogne haldustoiminguks loa andmise menetlusega.

Selline lihtsustatud menetlus on aga konkurentsitrahviasjas välistatud. On kahtluseta selge, et

tulenevalt konkurentsitrahvi karistuslikust iseloomust ja trahvide suurusest kohaldub nende

puhul EIÕK art 6 karistusõiguslik pool. Seetõttu tuleb tagada kõik EIÕK artiklis 6 nimetatud

garantiid vähemalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas kujundatud miinimumstandardeid

järgides. See tähendab näiteks, et trahvi määramise menetluses peab saama küsitleda mõlema

poole tunnistajaid. Kui trahvi määraks kohtu asemel haldusorgan, oleks nõutav kohtuliku

kontrolli võimalus, kus kohtul oleks täielik pädevus otsust muuta nii faktilistes kui ka õiguslikes

küsimustest.6 Selline oleks olukord olnud eelnõu eelmiste variantide korral. Menetluses, kus

trahvi määrab kohus ise, peab halduskohus samuti läbi viima EIÕK art 6 nõuetele vastava

menetluse ega saa piirduda pelgalt taotluse ja sellele esitatud kirjalike vastuväidete põhjal trahvi

määramise otsustamisega.

Järelikult on hädavajalik, et juhul, kui trahvi määrab kohus, tuleb üldjoontes kohaldada kogu

tavapärast halduskohtumenetluse korda (HKMS-i I—V peatükid), nähes ette vajalikud erisused

sarnaselt HKMS-i 25. ja 26. peatükis sätestatud erimenetlustega. Iseenesest on selleks eelnõus

kavandatud HKMS-i 281. peatükk normitehniliselt sobiv koht. Seal peaks olema selgelt

sätestatud, milline osa HKMS-i üldregulatsioonist kohaldub ja erisuste korral olema ette nähtud

erisätted (nt erisus §-st 5, mis ei sisalda volitust trahvi määramiseks).

5 Vrd HKMS § 160-166 vs. eelnõu järgi (ja kehtiva HKMS § 178 lg 2 alusel) kohaldatav TsMS § 465. 6 EIK otsus asjas Grande Stevens jt vs. Itaalia, 18640/10, 18647/10, 18663/10, 18668/10 ja 18698/10, p 139.

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected]

www.riigikohus.ee

Riigikogu

[email protected]

Arvamuse avaldamine

Saadame arvamuse konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu (384 SE) kohta.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Reisberg

Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja

Lisa 1: Riigikohtu arvamus Riigikogus 19. veebruaril 2024 algatatud konkurentsiseaduse

muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (384 SE) kohta

Teie nr

Meie 11.03.2024 nr 6-6/24-15

Lisa 1

1/1

Riigikohtu arvamus1 Riigikogu majanduskomisjonile 384 SE arutamiseks

Riigikohus tänab kutse eest osaleda Riigikogu majanduskomisjoni 28. mai 2024. a istungil

konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

(384 SE) arutamisel. Riigikohtu esindaja istungil ei osale, kuid Riigikohus soovib kutses

märgitud teemal (ECN+ direktiivi ülevõtmine haldusmenetlusena (versus väärteomenetlusena))

põgusalt märkida järgmist.

Riigikohus jääb oma varem avaldatud seisukohtade juurde ega näe, et haldusmenetluslik mudel

konkurentsialaste trahvide määramiseks seaks põhiõigused automaatselt suuremasse ohtu

võrreldes väärteomenetlusega. Nagu korduvalt selgitatud (ja kõik asjaosalised paistavad olevat

selles ühel meelel) on väljaspool kahtlust, et põhiõiguste allikatest (põhiseadus, Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta)

karistavale menetlusele tulenevad garantiid peavad olema ECN+ direktiivi ülevõtmisel tagatud

sõltumata valitud menetlusliigist. On seadusandja valida, kas ta tagab need garantiid suuremal

määral kui põhiõiguste allikates nõutaval miinimumstandardil. Siinkohal võivad seadusandjat

omakorda piirata Euroopa Liidu õigusest (praegusel juhul üle võetavast ECN+ direktiivist)

tulenevad nõuded. Oluline on aga see, et seadusandja otsustusruumi piirid ei sõltu sellest, kas

trahvi määramine toimub haldus(kohtu)menetluses või väärteomenetluses. Selle otsustusruumi

raames võib seadusandja loomulikult menetluste vahel erisusi ette näha. Selles ühelt poolt

põhiõiguste allikate ja teiselt poolt asjakohase Euroopa Liidu õiguse vahel olevas

otsustusruumis võib seadusandja eri valikute põhjendatuse üle vaielda, kuid oluline on

rõhutada, et ükski nimetatud otsustusruumis olev valik ei ole õiguslikult lubamatu ega ohusta

õigusriigi põhimõtete järgimist.

Eeltoodud põhjustel võib seadusandja ette näha nii konkurentsitrahvide määramise

haldusmenetluses ja vaidlustamise halduskohtumenetluses, kui ka nende määramise

halduskohtumenetluses ühes edasikaebamisõigusega. Riigikohtu eelistus oleks, et seadusandja

näeks need ette klassikaliste haldustrahvidena, mitte halduskohtus määratavate trahvidena. See

oleks ökonoomsem lahendus ega nõuaks mahukaid muudatusi halduskohtumenetluse

seadustikus (vt pikemalt Riigikohtu 11. märtsi 2024. a arvamus 384 SE kohta). Kui aga

seadusandja eelistab lahendust, kus trahvi määramise õigus on halduskohtul, on Riigikohus

valmis osalema nõuandvas rollis võimalikult selge ja kõiki põhiõigusi tagava

menetlusnormistiku väljatöötamisel.

1 Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti ainult

kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus.

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected]

www.riigikohus.ee

Riigikogu majanduskomisjon

[email protected]

Arvamuse avaldamine

Saadame arvamuse konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu kohta.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Reisberg

Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja

Lisa 1: Riigikohtu arvamus Riigikogu majanduskomisjonile 384 SE arutamiseks

Teie 23.05.2024 nr

Meie 27.05.2024 nr 6-6/24-15