Vabariigi Valitsuse korralduse „Rebala muinsuskaitseala kaitsekord“ eelnõu

Vabariigi Valitsuse korraldus

„Rebala muinsuskaitseala kaitsekord“

Lisa 1. Muinsuskaitseala ja

kaitsevööndi piir

Muinsuskaitseamet: 21.12.2023 Aluskaart: Maa-amet 2023

0 1000500 m

Muinsuskaitseala piir

Kaitsevööndi piir

Ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega alad

Lisa 3. Pärandiniitude ja ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega alade asukohad.

Rebala muinsuskaitseala

kaitsekord

Lisa 4. Arheoloogilise

kultuurkihiga alad ja kinnismälestised

Muinsuskaitseamet Aluskaart: Maa-amet 2023

0 1000500 m

02.08.2023

Muinsukaitseala piir

Muinsuskaitseala kaitsevööndi piir

Kinnismälestised kaitsevööndiga

Kinnismälestiste alad

Kinnismälestiste kaitsevööndid

Arheoloogilise kultuurkihiga alad

Muinsuskaitseamet: 21.12.2023 Aluskaart: M a-amet 202

Vabariigi Valitsuse  korraldus 

„Rebala muinsuskaitseala  kaitsekord“

Lisa 4. Arheoloogilise  kultuurkihiga alad ja 

arheoloogiamälestised

eelnõu

KORRALDUS

Rebala muinsuskaitseala kaitsekord

Korraldus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 14 lõike 1 ja § 19 lõike 3 alusel kooskõlas

sama seaduse § 91 lõikega 1.

I osa

Muinsuskaitseala nimetus ja piir

1. Rebala muinsuskaitseala (edaspidi muinsuskaitseala) on võetud riikliku kaitse alla

eesmärgiga kaitsta ja säilitada piirkonna kultuurmaastikku, sest see kultuuriväärtusega maa-ala

esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa.

2. Muinsuskaitseala asub Jõelähtme vallas ja hõlmab Jõelähtme, Koila, Loo, Maardu, Manniva,

Parasmäe, Rebala, Saha, Vandjala ja Võerdla küla.

3. Muinsuskaitseala ja selle kaitsevööndi piir on esitatud korralduse lisas 1.

II osa

Muinsuskaitseala kaitse eesmärk, väärtused ja nende hoidmise põhimõtted

4. Muinsuskaitseala kaitse eesmärk on tagada looduse ja inimtegevuse koosmõjul kujunenud

ainulaadse, riiklikult olulise kultuuri-, loodus- ja teadusväärtust omava kultuurmaastiku ja seda

kujundavate kohataju loovate väärtuste hoidmine, esiletoomine ning säästev areng.

5. Muinsuskaitseala kaitse ja säilimise korraldusele kohaldatakse muinsuskaitseseadust koos

siin korralduses sätestatuga.

6. Muinsuskaitseala kaitse eesmärgiga seotud väärtused on:

1) muinasajast tänapäevani looduse ja inimtegevuse koosmõjul kujunenud terviklik

kultuurmaastik, mida ilmestavad aastatuhandete vältel aset leidnud inimtegevuse jäljed;

2) mitmekesine ja kultuurimälu hoidev elukeskkond;

3) muinsuskaitsealal avanevad kaug- ja lähivaated, sealhulgas vaated ajaloolistele

maamärkidele, nagu Jõelähtme kirik, Saha kabel, Jõelähtme kivisild, arheoloogiamälestised ja

muud kultuurilooliselt olulised objektid.

7. Muinasajast tänapäevani kujunenud kultuurmaastiku väärtuslikumad kihistused on:

1) muinasaega ulatuv ajalooline maakasutus- ja asustusstruktuur ehk külad, teed ja erineva

sihtotstarbega maade (metsa-, heina- karja- ja põllumaade) omavaheline paigutus ehk kõlvikud

ning nende erinäoline ilme;

2) arheoloogiapärand koos kultusekivide, kivikalmete, asulakohtade, ajalooliste looduslike

pühapaikade, muistsete põldude ja teiste muististe ning arheoloogilisest kultuurkihist leitud

väärtuslike ehituskonstruktsioonide, -detailide ja arheoloogiliste leidudega;

3) avatud maastik, mis koosneb nii põllumaast ehk intensiivselt põllumajandussaaduste

tootmiseks kasutatavast maast kui ka pärandniitudest ehk poollooduslike kooslustega aladest;

4) ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega alad, nagu Vandjala soo ja

Männikuraba;

5) ajalooliselt kujunenud ja säilinud külavormid ja -teed;

6) ajaloolised hooned ja rajatised (edaspidi ehitised), piirkonnale iseloomulikud ehitus- ja

arhitektuuritraditsioonid ning ehitusmaterjalid (peamiselt paekivi ja puit);

7) külade ja maastiku iseloomulikku ilmet kujundavad pärandkultuuri objektid, sealhulgas

paekiviaiad, kaevud, pae- ja turbavõtukohad, kivirahnud ja -hunnikud jms;

8) küladele ja kultuurmaastikule iseloomulik haljastusviis.

8. Kavandatavad tööd ja tegevused peavad olema kooskõlas muinsuskaitseseaduse §-s 3

sätestatud ning järgmiste muinsuskaitseala väärtuste säilitamise põhimõtetega:

1) muinsuskaitseala uuendused tagavad kultuurmaastiku säilimise, lähtuvad säästvast arengust

ja sobituvad kokku kultuuriväärtusliku keskkonnaga, toetades muinsuskaitseala kaitse

eesmärke ning parandades elukeskkonna kvaliteeti;

2) ehituslike ja avaliku ruumi muudatustega parandatakse hoonete energiatõhusust ja

suurendatakse ligipääsetavust kultuuripärandile viisil, mis ei kahjusta muinsuskaitseala ega seal

asuvate ehitiste, kultuurmaastiku ja pärandkultuuri objektide kultuuriväärtust;

3) piirkonnale omane kultuurmaastiku avatus säilitatakse järjepideva maastikuhooldusega,

millega takistatakse võsastumist ja metsastunud alade laienemist;

4) kultuurmaastik ja ajalooline asustusstruktuur säilitatakse koos neile iseloomulike osadega,

nagu külateed, õuemaa, arheoloogiapärand, pärandkultuuri objektid jms. Pärandkultuuri

objektid säilitatakse ning soodustatakse nende uurimist;

5) muistse asustuse ja inimtegevuse jäljed säilitatakse, võimaluse korral eksponeeritakse ning

soodustatakse nende uurimist;

6) põllumajanduslike tegevuste puhul ja maastiku hooldamisel lähtutakse pärandniitude kaitse

põhimõttest, millega tagatakse nende säilimine ja hooldamine ning võimaldatakse nende

taastamine;

7) ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega alad1, mis ei ole olnud avatud

maastikud, säilitatakse kooslusele omasena;

8) uue hoone ehitamisele eelistatakse võimaluse korral kultuuriväärtuslike hoonete kasutust;

9) kultuuriväärtuslikke hooneid2 säilitatakse ja hooldatakse;

10) kultuuriväärtusliku hoone konserveerimisel, restaureerimisel, ehitamisel ja ilme muutmisel

säilitatakse selle arhitektuurilaad, ehitus- ja viimistlusmaterjalid ning arhitektuuridetailid;

11) uute hoonete püstitamisel ja olemasolevate laiendamisel arvestatakse muinsuskaitsealale

iseloomulikke arhitektuuritraditsioone, sealhulgas ajaloolise hoonestuse paiknemist, tihedust,

mahtu, materjalikasutust, mastaapi, katusemaastikku ja värvilahendust, eesmärgiga hoida ja

rikastada kultuurmaastikku;

12) uusi hooneid kavandatakse üldjuhul vaid ajalooliste hoonete asukohtadesse, et hoida

maastikule iseloomulikku ilmet ja ajaloolise hoonestuse struktuuri;

13) muinsuskaitseala vaadeldavus säilitatakse, tagades kaitsevööndis ehitusmahtudes ja

hoonestustiheduses ning looduslikus keskkonnas sujuva ülemineku tänapäevaselt

linnalähedaselt asustusstruktuurilt muinsuskaitseala avatud maastikele.

III osa

Muinsuskaitsealal asuvate hoonete väärtusklassid

1 Näidatud korralduse lisas 3 2 Näidatud korralduse lisas 2

9. Muinsuskaitseala hooned, välja arvatud kultuurimälestiseks tunnistatud hooned, jagatakse A,

B- ja C-kaitsekategooriasse. Hoone kaitsekategooria on määratud korralduse lisas 2.

10. A-kaitsekategooria hoone on kultuuriväärtuslik hoone, mille puhul säilitatakse hoone

autentsus nii eksterjööris kui ka interjööris.

11. B-kaitsekategooria hoone on kultuuriväärtuslik või silmapaistva mõjuga hoone, mille puhul

säilitatakse hoone autentsus eksterjööris.

12. C-kaitsekategooria hoone on muu hoone, mille autentsena säilitamist ei nõuta.

13. Juhul, kui ehitise mälestiseks olemine lõpetatakse pärast kaitsekorra jõustumist, käsitletakse

ehitist A-kaitsekategooria hoonena kuni kaitsekategooria määramiseni.

14. Kui muinsuskaitsealal olemasolev hoone korralduse lisas 2 märgitud ei ole, käsitletakse

seda kuni kaitsekategooria määramiseni B-kaitsekategooria hoonena.

15. Kui hoone ehitatakse pärast kaitsekorra jõustumist, käsitletakse seda kuni kaitsekategooria

määramiseni C-kaitsekategooria hoonena.

IV osa

Muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded

16. Muinsuskaitsealal on kaardistatud nii pärandniitude alad, kus on säilinud liigirikkad

poollooduslikud kooslused, kui ka ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega alad,

mis ei ole olnud avatud maastikud, nagu Vandjala soo ja Männikuraba. Need alad on märgitud

korralduse lisas 3.

17. Muinsuskaitseala maastike puhul kehtivad tööde tegemisel järgmised nõuded:

1) maastike avatus, reljeef, ajalooline struktuur ja maakasutus säilitatakse ning tagatakse vaated

maastikele koos seal paikneva arheoloogiapärandiga ja ajaloolistele maamärkidele;

2) maastiku avatuse hoidmiseks tehakse järjepidevat maastikuhooldust;

3) pärandniitudega alasid ei künta, metsastata, väetata ega tehta muid poollooduslikke kooslusi

hävitavaid või ohustavaid tegevusi, välja arvatud ajalooliste hoonete asukohtades uute ehitiste

püstitamine; pärandniitudega alasid võib hooldada traditsioonilise maakasutuse kaudu, milleks

on niitmine ja kariloomade karjatamine;

4) põllumaid, sealhulgas parandatud heina- ja karjamaid ning kultuurniite ja -karjamaid võib

kasutada põllumajanduslikul otstarbel (taime- või loomakasvatuseks), kui maastike avatus,

kultuurimälestiste ja pärandkultuuri objektide säilimine on tagatud;

5) ajaloolise järjepidevusega ja muinsuskaitseala ilmet kujundavate looduslike

taimekooslustega maa-alad, nagu Vandjala soo ja Männikuraba, säilitamiseks on lubatud

metsakoosluste kujundamine metsamajanduslike võtetega, mis toetavad loodusmetsale omast

struktuuri (liigilise, vanuselise, bioloogilise mitmekesisuse, produktiivsuse, taastumisvõime ja

elupõlisuse säilimist);

6) avatud maastikule uusi hooneid üldjuhul ei püstitata; täpsemad nõuded uute hoonete

püstitamisele on toodud korralduse punktis 23;

7) taristu ehitamisel eelistatakse maastikku vähe häirivaid lahendusi; välditakse elektriõhuliine

ja -poste, maapealseid torustikke, varjestavaid piirdeid jms ning suuri taristuobjekte, välja

arvatud kui see pole tehniliselt võimalik; võimaluse korral kasutatakse olemasolevaid tee- ja

liinikoridore ja metsapiire ning tagatakse kinnismälestiste, pärandniitude,

pärandkultuuriobjektide ja avatud vaadete säilimine;

8) tuule- ja päikeseparke ning maste avatud maastikule ei rajata; päikesepaneelid, tuulikud ja

mastid lubatakse paigutada üksnes hoonestatud kinnistu teenindamiseks ning viisil, et need

oleksid ümbritsevast maastikust vähenähtavad ega oleks vastuolus muinsuskaitseala

eesmärkidega;

9) uusi kaevandusi ei rajata, kui need võivad ohustada muinsuskaitseala või selle säilimist

sellele ainuomases keskkonnas;

10) ajalooliselt kujunenud teedevõrk säilitatakse ja võimaluse korral seda kasutatakse, uute

teede kavandamisel arvestatakse piirkonnale iseloomulike lahendustega ning tagatakse

pärandmaastiku säilimine ja vaated maastikule.

18. Muinsuskaitsealal on kaardistatud arheoloogilise kultuurkihiga alad, kust on leitud

arheoloogilisi leide ja arheoloogilist kultuurkihti või mis kaugseire andmetele tuginedes võivad

neid veel sisaldada. Need alad on märgitud korralduse lisas 4.

19. Muinsuskaitsealal asuva arheoloogiapärandi kaitseks kehtivad järgmised nõuded:

1) arheoloogilise kultuurkihiga aladel enne detailplaneeringu kehtestamist või

projekteerimistingimuste või ehitusloa andmist või ehitusteatise menetluse käigus, millega

kaasnevad kaeve- ja muud pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd, määrab

Muinsuskaitseamet arheoloogilise uuringu juhul, kui tööd ohustavad arheoloogiapärandi

säilimist;

2) väärtuslikud ajaloolised ehituskonstruktsioonid ja -detailid ning arheoloogilised struktuurid

ja elemendid säilitatakse.

20. Muinsuskaitsealal asuva A-kaitsekategooria hoone puhul säilitatakse kultuuriväärtuslikud

interjööridetailid (siseuksed, sisetrepid, piirdeliistud, ahjud jms) ja siseviimistluskihid

(põrandalauad, parketid, maalingud, stukkdekoor jms), väärtuslikud sisetarindid (vahelaed,

siseseinad, mantelkorstnad jms) ning üldjuhul ajalooline ruumiplaneering.

21. Muinsuskaitsealal asuva A- ja B-kaitsekategooria hoone puhul kehtivad tööde tegemisel

järgmised nõuded:

1) ajaloolised piirdetarindid, proportsioonid, välisviimistlus ja väärtuslikud detailid säilitatakse

võimalikult algupärasena ning tagatakse olemasolevate kandekonstruktsioonide püsivus;

2) hoonete puhul, millest on säilinud üksnes ajaloolised paekivimüürid, võib ehitada uued

piirdekonstruktsioonid olemasolevate sisse; kui paekivihoone müüre ei ole tehnilise seisukorra

tõttu võimalik autentsena säilitada, võib need nii algupärase arhitektuurse lahenduse

taastamiseks, kui ka hoone ümberehitamiseks uue kasutusotstarbe eesmärgil ümber laduda;

3) hooneosade ja ehitusdetailide taastamisel võetakse võimaluse korral aluseks

dokumenteeritud ajalooline lahendus; dokumentatsiooni puudumisel lähtutakse muudatuste

kavandamisel hoonest kui tervikust;

4) kasutatakse hoonetüübile ja selle ehitusajale iseloomulikke ehitus- ja viimistlusmaterjale

ning võimaluse korral traditsioonilisi töövõtteid ja tehnoloogiaid;

5) traditsioonilisi ehitus- ja viimistlusmaterjale jäljendavaid materjale ei kasutata (nt

plastlaudis, kivikatust imiteeriv katuseplekk, õhekrohv);

6) hoone ehitusajale mitteiseloomulikke materjale võib kasutada ainult ajutise konserveeriva

lahendusena (nt katusekattena rullmaterjal, eterniit);

7) välispidine soojustamine on lubatud vaid juhul, kui sellega ei hävitata ega kaeta kinni

väärtuslikku välisviimistlust ega väärtuslikke detaile ning säilivad hoone ja selle osade

proportsioonid;

8) võimaluse korral säilitatakse ja taastatakse hoone ehitusaegsete avade suurus ja paiknemine;

9) võimaluse korral säilitatakse ja restaureeritakse hoone ehitusaegsed või hilisemad hoone

arhitektuurse ilmega sobivad avatäited (aknad, uksed, luugid, jms);

10) uued avatäited valmistatakse algsete avatäidete või analoogiate eeskujul üldjuhul

puitmaterjalist; avatäidete asendamisel tagatakse hoone terviklik välisilme;

11) katuseaknad ja katuseväljaehitised, mis jäävad avalikust ruumist vaadeldavad, paigutatakse

hoonega arhitektuurselt sobivalt ja hoone fassaadi rütmiga arvestavalt;

12) maapealset osa laiendatakse hoone ja selle lähiümbrusega sobivana, arvestades mahtu,

proportsioone, materjalikasutust ja arhitektuurset ilmet;

13) elektri- või muu seade, sealhulgas õhksoojuspumba ja ventilatsiooniseadme hooneväline

osa, katusepinnast visuaalselt eristuv päikesepaneel, elektrikapp, postalajaam, mast jms

paigaldatakse vähese vaadeldavusega kohta ning viisil, mis ei kahjusta hoone konstruktsioone,

väärtuslikke detaile ega viimistlust;

14) tegevuskoha tähis, info- või reklaamikandja lahendatakse hoonega ja ajaloolisse keskkonda

kujunduselt ja suuruselt sobivalt ning viisil, mis ei varja maastiku avatust ja väärtuslikke

fassaadidetaile ega domineeri.

22. Muinsuskaitsealal asuva C-kaitsekategooria hoone puhul kehtivad tööde tegemisel

järgmised nõuded:

1) hoone ilme muutmisel, välimiste avatäidete vahetamisel või paigaldamisel ning

välisviimistluse materjalide ja värvilahenduse valikul lähtutakse hoone terviklikust välisilmest

ning kasutatakse muinsuskaitsealale sobivaid ehitus- ja viimistlusmaterjale;

2) hoone pae- või maakivist piirdetarindid, mida ei ole võimalik tehnilise seisukorra tõttu

taastada, võib lammutada, taaskasutades materjali kas sama või muu ehitise tarbeks;

3) maapealset osa laiendatakse hoone ja selle lähiümbrusega sobivana, arvestades mahtu,

proportsioone, materjalikasutust ja arhitektuurset ilmet;

4) elektri- või muu tehnoseade, sealhulgas õhksoojuspumba ja ventilatsiooniseadme

hooneväline osa, katusepinnast visuaalselt eristuv päikesepaneel, elektrikapp, postalajaam,

mast jms, paigaldatakse vähese vaadeldavusega kohta ning viisil, mis ei kahjusta hoone

konstruktsioone ega viimistlust;

5) tegevuskoha tähis, info- või reklaamikandja lahendatakse hoonega ja ajaloolisse keskkonda

kujunduselt ja suuruselt sobivalt ning viisil, mis ei varja maastiku avatust ega domineeri.

23. Muinsuskaitsealal uue ehitise püstitamisel kehtivad järgmised nõuded:

1) uusi, sealhulgas alla 20 ruutmeetrise ehitusaluse pindala ja alla 5 meetri kõrgusega ehitisi

(edaspidi väikeehitis), võib püstitada ajalooliste hoonete asukohtades, juba hoonestatud

kinnistutel, mille suurus võimaldab lisahoonestust, ja ajalooliselt hoonestamata kruntidel juhul,

kui need ei asu avatud maastikuga alal ja on seotud väljakujunenud teedevõrguga;

2) uusi ehitisi võib püstitada pärandniitudega aladel nii ajalooliste hoonete asukohtades kui ka

küla tihendamise põhimõttel mujal, kui on tagatud poolloodusliku koosluse võimalikult

maksimaalne säilimine;

3) ajutisi ehitisi võib püstitada põllumaa sihtotstarbega maaüksustel põllumajanduse otstarbe ja

maaharimise toetamiseks;

4) uute, sealhulgas väikeehitiste, ja ajutiste ehitiste püstitamisel järgitakse küladele

iseloomulikku vormi ja struktuuri, hoonestustihedust, hoonestuse paiknemist, krundistruktuuri,

arhitektuurseid lahendusi ja paiknemist kõlvikute suhtes;

5) uute, sealhulgas väikeehitiste püstitamisel lähtutakse muinsuskaitseala kultuuriväärtuslike

hoonete mahtudest, liigendusest, värvilahendusest, katusemaastikust ja arhitektuursetest

lahendustest;

6) uute, sealhulgas väikeehitiste välisviimistluses kasutatakse naturaalseid ja/või keskkonda

sobivaid ehitusmaterjale.

24. Muinsuskaitseala avalikku ruumi (külaplatsid, avalikud haljasalad, teed, tänavad jms) ja

õuemaad kujundavate osade ja objektide ning kõrghaljastuse puhul kehtivad järgmised nõuded:

1) ajaloolised külateed, paekiviaiad ja -kaevud ning muud pärandkultuuri objektid säilitatakse

ja võimaluse korral restaureeritakse;

2) uued piirdeaiad ning aiapostid, väravad jms lahendatakse järgides lähiümbruses

väljakujunenud tava (materjal, kõrgus, paiknemine jms) ja sobivust krundi hoonestuse

arhitektuuriga;

3) õuemaad, sh taluõue piirav ajalooline puistu ja hekid säilitatakse ning vajaduse korral

asendatakse samaväärse taimestikuga;

4) kõrghaljastuse rajamisel ja taastamisel avalikus ruumis lähtutakse muinsuskaitsealale

omasest haljastusviisist;

5) vaateid piiravat kõrghaljastust kultuurmaastikule ei rajata, sealhulgas ei laiendata

metsaalasid.

V osa

Muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk ja selle tagamise nõuded

25. Muinsuskaitseala kaitsevöönd on esitatud kaitsekorra lisas 1.

26. Kaitsevööndi eesmärk on tagada muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas

keskkonnas, et vältida järske kontraste hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses, ning

muinsuskaitseala vaadeldavus.

27. Kaitsevööndis ei püstitata välismõõtmetelt või hoonestustiheduselt muinsuskaitseala

hoonestus- ja külastruktuuri sobimatuid ning vaadeldavust häirivaid või varjavaid ehitisi.

VI osa

Leevendused tööde tegemise loakohustusest ja teavitamise kohustusest

muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis

28. Muinsuskaitsealal ei nõuta muinsuskaitse eritingimusi ehitusprojekti koostamiseks ega

tööde tegemise luba järgmistel juhtudel:

1) C-kaitsekategooria hoone konserveerimiseks, restaureerimiseks ja ehitamiseks;

2) raietöödeks ja hooajalise ehitise püstitamiseks, juhul kui kohaliku omavalitsuse üksus on

raieloa ja hooajalise ehitise püstitamise loa Muinsuskaitseametiga kooskõlastanud;

3) kaeve- ja muudeks pinnase teisaldamise ja juurdeveoga seotud töödeks väljaspool

arheoloogilise kultuurkihiga alasid3 ja pärandniitude alasid4;

4) kõrghaljastuse rajamiseks õuemaal, välja arvatud arheoloogilise kultuurikihiga aladel;

5) tegevuskoha tähise, info- või reklaamikandja paigaldamiseks, juhul kui kohaliku

omavalitsuse üksus on lahenduse Muinsuskaitseametiga kooskõlastanud.

29. Muinsuskaitseala kaitsevööndis ei nõuta:

1) olemasoleva ehitise ümberehitamise ja välisilme muutmise kooskõlastamist

Muinsuskaitseametiga, välja arvatud maapealse osa laiendamisel;

2) kaitsevööndi alal ehitiste lammutamise kooskõlastamist Muinsuskaitseametiga.

3 Näidatud korralduse lisas 4 4 Näidatud korralduse lisas 3

30. Punktides 28 ja 29 toodud leevendused ei kohaldu muinsuskaitsealal asuva mälestise alal,

kui mälestise kaitse käskkirjas pole öeldud teisiti.

VII osa

Muinsuskaitsealal paiknevate kinnismälestiste kaitsevööndid

31. Mälestise kaitsevööndi võib määrata maa-alalisele kinnismälestisele.

VIII osa

Lõppsätted

32. Korraldus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

33. Vabariigi Valitsuse 11. veebruari 2016. a määruse nr 21 „Rebala muinsuskaitseala

põhimäärus“ kehtivus lõpeb punktis 32 sätestatud korralduse jõustumisest.

Korraldust on võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras

30 päeva jooksul korralduse Riigi Teatajas avaldamise päevast arvates.

Korralduse põhjendused ja selgitused on esitatud seletuskirjas, mis on kättesaadav

Muinsuskaitseameti veebilehel ja Muinsuskaitseametis.

Kristen Michal

Peaminister

Taimar Peterkop

Riigisekretär

Lisa 1. Muinsuskaitseala ja kaitsevööndi piirid

Lisa 2_1. Saha hoonete kaitsekategooriad

Lisa 2_2. Maardu hoonete kaitsekategooriad

Lisa 2_3. Vandjala hoonete kaitsekategooriad

Lisa 2_4. Loo hoonete kaitsekategooriad

Lisa 2_5. Parasmäe hoonete kaitsekategooriad

Lisa 2_6. Võerdla hoonete kaitsekategooriad

Lisa 2_7. Rebala hoonete kaitsekategooriad

Lisa 2_8. Manniva hoonete kaitsekategooriad

Lisa 2_9. Jõelähtme hoonete kaitsekategooriad

Lisa 2_10. Koila hoonete kaitsekategooriad

Lisa 3. Pärandniitude ja ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega alade asukohad

Lisa 4. Arheoloogilise kultuurkihiga alad ja kinnismälestised

1

Vabariigi Valitsuse korralduse

„Rebala muinsuskaitseala kaitsekord“ eelnõu seletuskiri

Sisukord

1. Sissejuhatus ........................................................................................................................... 2

2. Rebala muinsuskaitseala vastavus riikliku kaitse eeldusele ja riikliku kaitse

põhjendus .................................................................................................................................. 3

3. Kaitsekorra kehtestamise kaalutlused ............................................................................. 10

4. Eelnõu sisu .......................................................................................................................... 14

5. Kaitsekorra ette valmistamine ja menetluse kirjeldus ................................................... 47

6. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele ......................................................................... 51

7. Korralduse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused .............................................. 51

8. Korralduse jõustumine ...................................................................................................... 57

9. Vaidlustamine ..................................................................................................................... 57

10. Eelnõu kooskõlastamine .................................................................................................. 57

Lisa 1: Kaitsekategooriate põhjendused. ............................................................................. 57

Lisa 2: Muinsuskaitsealal olemasolevate hoonete menetlused ja Muinsuskaitseameti

loakohustus lähtuvalt tööde iseloomust ja hoone kaitsekategooriast. ............................... 57

Lisa 3: Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku raames

esitatud ettepanekud, arvamused ja Muinsuskaitseameti seisukohad. ............................. 57

2

1. Sissejuhatus

Muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) § 19 lg 3 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus

tunnistada ala muinsuskaitsealaks ja kehtestada ala kaitsekord.

Rebala muinsuskaitseala asub Harju maakonnas Jõelähtme vallas. Rebala muinsuskaitseala

loodi Eesti NSV Ministrite Nõukogu 24.09.1987 määrusega nr 506 „Rebala ajaloolis-

kultuurilise kaitsealuse territooriumi kohta“. 1994. aastal vastu võetud MuKS § 46 lg-le 3 loeti

Rebala ajaloolis-kultuuriline kaitsealune territoorium muinsuskaitsealaks vastavalt selle

seaduse §-le 4 ning selle põhimäärus tuli vastavusse viia MuKS-iga 01.07.1997. Rebala

muinsuskaitseala põhimäärus ja piir kehtestati Vabariigi Valitsuse 10.02.1998 määrusega nr 30

„Rebala muinsuskaitseala põhimääruse ja piiri kinnitamine“. 11.02.2016 võttis Vabariigi

Valitsus määrusega nr 21 vastu Rebala muinsuskaitseala põhimääruse.

Käesoleva korralduse eelnõu (edaspidi eelnõu) ei näe ette uue maa-ala kaitse alla võtmist.

Eelnõuga kehtestatakse olemasolevale kaitsealale kaitsekord lähtuvalt 1. mail 2019. aastal

jõustunud MuKS-ist. MuKS § 91 lg 1 alusel kehtib enne MuKS-i jõustumist kehtestatud

muinsuskaitseala põhimäärus ajani, kuni Vabariigi Valitsus tunnistab selle kehtetuks või kuni

muinsuskaitseala kaitsekord kehtestatakse MuKS-is sätestatud alusel ja korras . Kehtestamisel

asendab Rebala muinsuskaitseala kaitsekord seni kehtinud Rebala muinsuskaitseala

põhimääruse. 2016. a kehtestatud põhimäärus muutub MuKS § 91 lg 1 alusel kehtetuks

Vabariigi Valitsuse korralduse jõustumisest.

Korraldusega kehtestatakse muinsuskaitseala kaitsekord, millega määratakse kaitseala nimetus,

kaitse eesmärk ja muinsuskaitseala ning selle kaitsevööndi piir, samuti muinsuskaitsealal

asuvate hoonete väärtusklassid ja muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud

nõuded. Võrreldes seni kehtinud nõuetega sätestab eelnõu muinsuskaitseala kaitse eesmärgi

tagamiseks täpsemad ja selgemad nõuded ulatuses, mis on vajalikud eesmärgi saavutamiseks.

Kaitsekorras kasutatavaid mõisteid hooldamine, remontimine, ilme muutmine, konserveerimine

ja restaureerimine kasutatakse neile MuKS §-s 7 omistatud tähenduses. Mõisteid

ümberehitamine ja ehitamine kasutatakse ehitusseadustiku (edaspidi EhS) §-s 4 antud

tähenduses. Kinnistuna käsitletakse maatükki/maaüksust, mis on vajalik ehitise teenindamiseks

ja määratud kinnistusregistris. Kui mõisteid on sisustatud erinevalt või vastuoluliselt, lähtutakse

MuKS-ist kui EhS-i ja maaparandusseaduse eriseadusest. Eelnõu teksti ja lisade (kaartide)

vastuolu korral lähtutakse eelnõu tekstist.

Korralduse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Muinsuskaitseameti ehituspärandi nõunik-

analüütik Laura Ingerpuu ([email protected]; +372 53419385),

ehituspärandi nõunik Anita Staub ([email protected], +372 53410266),

maakonnanõunik Ly Renter ([email protected]; +372 5288105),

arheoloogiapärandi osakonna juhataja Helena Kaldre ([email protected];

+372 58 87 53 84), ehituspärandi osakonna juhataja Kais Matteus

([email protected]; +372 53 43 77 41) ja arheoloogia nõunik Liivi Varul

([email protected]; +372 53 02 69 12).

Eelnõu koostamises osalesid Muinsuskaitseameti peadirektori 05.12.2019 käskkirjaga nr 1.1-

5/57-A, 17.08.2021 käskkirjaga nr 1.1-5/49-A ja 28.06.2022 käskkirjaga 1.1-5/39-A

3

moodustatud Rebala kaitsekorra töörühm koosseisus: Teet Sibrits (Jõelähtme Vallavalitsuse

esindaja, keskkonna- ja kommunaalosakonna juhataja), Tiia Välk (Jõelähtme Vallavolikogu

liige ja volikogu keskkonnakomisjoni aseesimees; pärandikogukonna esindaja), Helen Sooväli-

Sepping (Tallinna Tehnikaülikooli rohepöörde prorektor, pärandikogukonna esindaja), Laura

Ingerpuu (Muinsuskaitseamet, ehituspärandi nõunik-analüütik), Anita Staub

(Muinsuskaitseamet, ehituspärandi nõunik), Helena Kaldre (Muinsuskaitseamet,

arheoloogiapärandi osakonnajuhataja) ja töörühma assistent Ly Renter (Muinsuskaitseamet,

Harjumaa nõunik). Töörühma juht oli 05.11.2019–28.06.2022 Anita Staub, pärast seda Laura

Ingerpuu. Lisaks panustasid kaitsekorra eelnõu koostamisse Maike Heido (Jõelähtme

Vallavalitsus, planeeringuspetsialist), Džein Aunre (Keskkonnaministeerium, õigusosakonna

nõunik), Eleri Pulk (Keskkonnaministeerium, looduskaitse osakonna nõunik), Gunnar Sein

(Keskkonnaamet, maahoolduse büroo juhataja), Meeli Mesipuu (Pärandkoosluste Kaitse

Ühingu liige, looduskaitsespetsialist), Mart Hiob (OÜ Artes Terrae maastikuarhitekt), Andres

Levald (Muinsuskaitseameti maastikuarhitektuuri ekspertnõukogu esimees, maastikuarhitekt),

Helen Kranich (Kultuuriministeerium, personali- ja õigusosakonna õigusnõunik, teenistusest

lahkunud), Reesi Sild (Kultuuriministeerium, kultuuriväärtuste osakonna

muinsuskaitsenõunik). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Anni Viirmets (Kultuuriministeerium,

sekretär-keeletoimetaja; teenistusest lahkunud).

2. Rebala muinsuskaitseala vastavus riikliku kaitse eeldusele ja riikliku kaitse põhjendus

MuKS § 9 lg 1 kohaselt on muinsuskaitseala riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega maa-

ala, ajalooline asula või selle osa või inimese ja looduse koosmõjul väljakujunenud

kultuurmaastik. Rebala muinsuskaitseala hõlmab kõrge kultuuriväärtusega kultuurmaastikku1

olles üks suurima arheoloogiamälestiste tihedusega piirkondi Eestis. Rebala vanimad

asustusjäljed pärinevad juba nooremast kiviajast, mistõttu saab seda pidada Eesti üheks

vanimaks kultuuriväärtust omavaks maastikuks. Sellest ajast alates on inimesed sealset

maastikku kujundanud ja muutnud, rajades kivikalmeid, põlde, hooneid ja külasid. Selle

tulemusel on Rebala muinsuskaitsealal säilinud mitmekihiline kultuurmaastik, mida ilmestavad

klindipealsele lavamaale iseloomulikud avatud vaadetega põllu- ja rohumaad. Arvestades alal

asuvate mälestiste rohkust ja inimese ning looduse koosmõjul kujunenud maastikku, on Rebala

puhul tegemist unikaalse agraarajaloolise kaitsealaga.

MuKS § 9 lg 2 kohaselt võib muinsuskaitseala koosneda ühest või mitmest perioodist pärit

ehitistest koos arheoloogilise kultuurkihi, loodusobjektide, tänavatevõrgu, teede, kõlvikute ning

hoonestus- ja krundistruktuuriga. Rebala muinsuskaitseala hõlmab aastatuhandete jooksul

väljakujunenud asustusstruktuuriga kultuurmaastikku, mis koosneb arheoloogiapärandist,

kõlvikutest, küladest ja ehitistest, kultuurimälestistest ning loodusobjektidest.

MuKS § 10 lg 1 kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise eeldus, et kultuuriväärtusega asi või

maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik,

ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilitamise kohustus tuleneb

rahvusvahelisest lepingust. Eestis on 2024. aastal 12 muinsuskaitseala, millest 11

1 Kultuurmaastik on mingi piirkonna jaoks iseloomulikuks peetav maastik, mis on tekkinud inimese ja looduse

kaua kestnud ühistegevusel ja seetõttu eriti liigirohke. Eestis näiteks ranna-, luha- ja puisniidud (poollooduslikud

kooslused). Säästva arengu sõnaseletusi: http://www.seit.ee/sass/?ID=1&L_ID=276.

4

muinsuskaitseala puhul on tegemist linnaliste aladega. Rebala muinsuskaitseala on ainus

inimese ja looduse pikaajalisel koosmõjul väljakujunenud kultuurmaastikku kaitsev ala.

Rebala muinsuskaitseala vastavust riikliku kaitse eeldusele hinnati kultuuriministri 15.05.2019

määruses nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning

muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ (edaspidi määrus nr 23) sätestatud

kriteeriumitest lähtudes. Määruse nr 23 §-s 2 on sätestatud riikliku kaitse üldised kriteeriumid,

milleks on selektiivsus, originaalsubstantsi säilivus ja tehniline seisukord. Määruse nr 23 §-s 9

on sätestatud muinsuskaitseala riikliku kaitse eelduse hindamise kriteeriumid: säilinud on

ajalooline keskkond, mälestiste ja/või väärtuslike ehitiste ja muude inimmõjul kujunenud

objektide kontsentratsioon maa-alal, arheoloogiline kultuurkiht ja selles säilitamist väärivad

ehituskonstruktsioonid, -detailid või -elemendid, traditsioonilised maastikud, sealhulgas alale

iseloomulikud haljastusviisid ja haljasalad, avatud maastikud, väärtuslikud loodusobjektid ja

maastikuelemendid ning terviklikkus.

2.1 Vastavus riikliku kaitse üldistele kriteeriumitele

1) Selektiivsus:

Rebala muinsuskaitseala loodi 1987. aastal eesmärgiga kaitsta piirkonna väärtusi Maardu

fosforiidikaevanduse laiendamise surve eest. Rebala peamiseks väärtuseks on muinasajast

tänapäevani looduse ja inimtegevuse koosmõjul kujunenud terviklik kultuurmaastik, mida

ilmestavad aastatuhandete vältel aset leidnud inimtegevuse jäljed. Kultuurmaastik hõlmab

asustusalasid, arheoloogilist kultuurkihti, pärandniite, põllu-, heina- ja karjamaid ning

ajalooliselt kujunenud metsaseid alasid. Kultuurmaastikul on olulised kõik maastiku osad:

arheoloogiapärand ja looduslikud kooslused, külad, ehitised, krundid, kõlvikud ja nende

ajaloolised piirid, pärandkultuuri objektid ja piirkonnale iseloomulik kõrghaljastus.

Eestis 12 muinsuskaitsealast 11 hõlmavad ajaloolised linnasüdamikud koos külgneva eeslinna

ala ja arheoloogilise kultuurkihiga. Vaid üks – Rebala muinsuskaitseala – hõlmab maastikku

koos selle asustusaladega, mis kokku moodustab 3672- hektarilise maa-ala. Kui enamikku

linnalisi muinsuskaitsealasid iseloomustab linnaehitusajalugu alates keskajast kuni 20. sajandi

I pooleni, siis Rebala muinsuskaitseala iseloomustab juba nooremast kiviajast alates kujunema

hakanud looduse ja inimtegevuse koosmõjuline kultuurmaastik, kus võrreldes linnaliste

muinsuskaitsealadega on suurem rõhk arheoloogiapärandi, avatud maastike ja maastiku

struktuuri kaitsel ning väiksem rõhk ehitiste kaitsel.

Teiste muinsuskaitsealadega ei ole Rebala muinsuskaitseala täiel määral võrreldav, kuna

tegemist on niivõrd omanäolise piirkonnaga, mille kaitse-eesmärk on suunatud hoonete ja

tänavastruktuuri asemel maastikule koos arheoloogiapärandiga ning asustusstruktuurile.

Võrreldes linnaliste muinsuskaitsealadega on Rebala põhiväärtuseks avatud maa-alad, kus

hoonestus on koondunud külatuumikutesse või maastikul hajutatud.

Rebala muinsuskaitseala on kõige enam võrreldav Lahemaa rahvuspargiga, kus samuti

kaitstakse Põhja-Eestile iseloomulikku kultuuripärandit ja loodust, sealhulgas

kultuurmaastikku, põllumajanduslikku maakasutust, piirkonnale iseloomulikku

asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri. Lahemaa rahvuspargi puhul on tegemist siiski eelkõige

looduskeskkonna kaitsega, kus suur rõhk on elupaigatüüpide ja liikide kaitsel. Kuigi Rebala

5

muinsuskaitsealale jääb mitmeid olulisi looduskaitselisi objekte nagu nt Maardu mõisa park2,

Ülgase looduskaitseala3, Kostivere maastikukaitseala4, Ellandvahe kivi5, kaitseb Rebala

muinsuskaitseala siiski ajalooliselt kujunenud keskkonda, milles on määrav roll inimtegevuse

jälgede säilitamisel.

Rebala muinsuskaitseala puhul on tegemist ainulaadse, kõrget kultuuriväärtust omava inimese

ja looduse koosmõjul väljakujunenud kultuurmaastikuga.

Rebala muinsuskaitseala vastab selektiivsuse kriteeriumile.

2) Originaalsubstantsi säilivus:

Rebala muinsuskaitsealal on säilinud ohtralt originaalsubstantsi, milleks on muinasaega ulatuv

arheoloogiapärand ja ajalooline maakasutuse ja asustusstruktuur ehk külade, teede, metsa-,

heina-, karja- ja põllumaade omavaheline paigutus ning nende erinäoline ilme. Rebala

muinsuskaitseala üks põhiväärtustest on ajastute jooksul kujunenud avatud maastik ja selle

struktuur, mis on küll suuresti säilinud ning piirkonnas jätkuvalt tajutav, kuid võsastumise ja

uushoonestamise tagajärjel samm-sammult vähenemas. Maastikus leidub suurel hulgal

arheoloogiapärandit ning säilinud on küllaltki suured pärandniitude ehk poollooduslike

kooslustega alad. Ka ajalooliselt kujunenud külavormid, külatänavad ja -teed on piirkonnas

jätkuvalt loetavad ja tajutavad. Rebalas on säilinud ka piirkonnale iseloomulik

paekiviarhitektuur ning suurel hulgal pärandkultuuri objekte.

Rebala muinsuskaitseala vastab originaalsubstantsi säilivuse kriteeriumile.

3) Tehniline seisukord:

Muinsuskaitseala tehnilist seisukorda saab peamiselt hinnata sellel paiknevate hoonete tehnilise

seisukorra kaudu. Rebala muinsuskaitsealal paiknevate hoonete tehniline seisukord on erinev.

Suur osa Eesti Vabariigi alguse aegsetest ja hilisemal ajal ehitatud hoonetest on rahuldavas või

heas tehnilises seisukorras. 19. sajandil või 20. sajandi I poolel ehitatud hooned, mis esindavad

peamiselt paekiviarhitektuuri ning on muinsuskaitseala hoonetest kõige kõrgema

kultuuriväärtusega, on erinevas tehnilises seisukorras. Alal leidub hulgaliselt heas seisukorras

paekiviehitisi, kuid on ka hulk hooneid, millest on järel vaid varemed. Rebala muinsuskaitseala

hõlmab suurt maa-ala mitmete küladega, mistõttu leidub seal ka vanu talu- ja saunakohti

ajalooliste hoonete vundamentidega.

Lisaks hoonetele paikneb muinsuskaitsealal erinevaid pärandkultuuriobjekte: kiviaedu, kaeve

jms, mis annavad muinsuskaitsealale iseloomuliku ja äratuntava ilme. Taolised objektid on

2Keskkonnaregister:

http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main?reg_kood=KLO1200560&mount=view#HTTPPKOkh0MGQ974yt

EVOe7fOKR6ZqqjEY 3Keskkonnaregister:

http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main?reg_kood=KLO1000259&mount=view#HTTPvHfjaKXEIY9YUZ

bzojYDyCMqkz4Ule 4Keskkonnaregister:

http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main?reg_kood=KLO1000499&mount=view#HTTPDOj6RjwsJalqgy5Z

TYriCaVbihqQKQ 5Keskkonnaregister:

http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main?reg_kood=KLO4000456&mount=view#HTTPUpsfiLTFgUf1h4V

ZNyg0sv2kqB0Xls

6

erinevas seisukorras, kuid üldjoontes hooldamise ja restaureerimistööde käigus säilitatavad ja

taastatavad.

Tinglikult saab kriteeriumi puhul hinnata ka muinsuskaitseala avatud iseloomuga

kultuurmaastikku, mis on suures osas säilinud, kuid mille puhul on täheldatav hooldamatus ja

sellest tingitud avatud maastiku võsastumine, mille tulemusel on kohati sulgumas piirkonnale

iseloomulikud kaugvaated.

Rebala muinsuskaitseala vastab tehnilise seisukorra kriteeriumile osaliselt.

2.2 Vastavus muinsuskaitseala kriteeriumitele

1) Säilinud on ajalooline keskkond – annab tunnistust aja jooksul toimunud asustus-,

arhitektuuri- ja kultuuriajaloolistest ning ühiskondlikest protsessidest. Ajalooline

asustusmuster, tänavate ja/või kruntide või kõlvikute struktuur on maa-alal hästi loetav:

Rebala muinsuskaitsealal on hästi säilinud ajalooline keskkond, mille moodustavad inimese ja

looduse koosmõjul kujunenud avatud maastik koos arheoloogiapärandiga, ajalooline

maakasutuse ja asustusstruktuur ehk külade, teede, metsa, heina-, karja- ja põllumaade

omavaheline paigutus, külavormid, külatänavad ja -teed ning kultuuriväärtuslik puit- ja

paekivist hoonestus. Kõige vanemad Rebala muinsuskaitseala maastikule peitunud

inimtegevuse jäljed pärinevad nooremast kiviajast umbes 5000 aastat tagasi. Juba rauaaja

jooksul kujunes tänase Rebala muinsuskaitseala aladel tihe asustuskeskus, mille

majanduslikuks aluseks oli põlluharimine ning mille tulemusena on selles piirkonnas säilinud

nii Eesti kui ka kogu Ida-Euroopa metsavöötme vanimad põllud. Rebalas on hästi loetav

ajalooline kõlvikute struktuur.

Rebalale omane asustuspilt hakkas välja kujunema juba rauaajal ning see on tajutav veel

tänaselgi päeval. Iseloomulik on külades hoonestuse koondumine – tihedamalt asustatud

külakeskused moodustavad kompaktsed hoonestusega piirkonnad, haja-asustusega alasid on

vähem. Rebala muinsuskaitseala piiresse jäävate külade puhul on tajutavad kindlatele

külavormidele omased õuealade ja hoonestuse paigutus ning teedevõrgu iseloom. Rebala

muinsuskaitseala külad on ajalooliselt olnud kas sumbkülad (Vandjala ja Võerdla) või ridakülad

(Loo, Koila) ning segu sumb- ja ridakülast (Jõelähtme, Rebala, Parasmäe, Maardu) või sumb-

ja hajakülast (Saha ja Manniva). Rebala külades on säilinud ajalooline külatänavate struktuur

ja teedevõrk. Samuti on säilinud rikkalikult Põhja-Eestile iseloomulikku paekiviarhitektuuri.

Muinsuskaitsealale on alates 20. sajandi II poolest, aga ka 21. sajandil tekkinud hulgaliselt uusi

ehitisi ja õuealasid ning terveid tänavaid kaasaegsete hoonetega, mis ei arvesta ajaloolise

keskkonna eripäradega. Kuna tegemist on suure maa-alaga, siis on valdavalt säilinud ajalooline

keskkond, mis on üksikutel juhtudel katkestatud või rikutud uute ehitiste või elamualadega.

Vaatamata hilisematel aegadel tekkinud kihistustele on Rebala muinsuskaitsealal ajalooline

keskkond hästi säilinud ning ala vastab kriteeriumile.

2) Mälestiste ja/või väärtuslike ehitiste ja muude inimmõjul kujunenud objektide

kontsentratsioon maa-alal – ajalooliselt väljakujunenud arhitektuuritraditsiooni

(arhitektuuristiil, ehitusmahud ja nende liigendus, ehitus- ja viimistlusmaterjalid,

arhitektuursed ja linnaruumi elemendid ning väikevormid) domineerimine maa-alal:

7

Rebala muinsuskaitsealal paikneb ligikaudu 300 arheoloogiamälestist, üle 20 ehitismälestise,

ajaloolised looduslikud pühapaigad ning sadu pärandkultuuri objekte6 (kiviaiad, paevõtukohad,

kaevud, kivihunnikud, põlispuud jms). See kirjeldab hästi kuivõrd suurt hulka kultuuriväärtusi

kontsentreeriva alaga on tegemist.

Rebala muinsuskaitseala esindab Põhja-Eestile iseloomulikke arhitektuuri- ja

ehitustraditsioone: peamiselt paekivi kasutust nii elumajade kui ka abihoonete arhitektuuris.

Alal on säilinud palju peamiselt 19. sajandi II või 20. sajandi I pooles püstitatud paekivist

ehitisi. Paekivi on kasutatud ka väiketaristu rajamisel nagu kaevud, aiad, teed jms ning hilisema

aja hoonete ehitamisel.

Rebala muinsuskaitseala vastab mälestiste ja/või väärtuslike ehitiste ja muude inimmõjul

kujunenud objektide kontsentratsiooni kriteeriumile.

3) Arheoloogiline kultuurkiht ja selles säilitamist väärivad ehituskonstruktsioonid, -detailid või

-elemendid:

Arheoloogiline kultuurkiht on Rebala muinsuskaitsealal rikkalik ning säilitamist väärivaid

ehituskonstruktsioone, -detaile ja -elemente leidub seal palju. Alal paikneb üle 300

arheoloogiamälestise, sealhulgas üle 200 kivikalme ja ligikaudu 80 lohukivi, ning ajaloolised

looduslikud pühapaigad. Kõige vanemad Rebala muinsuskaitseala maastikule peitunud

inimtegevuse jäljed pärinevad nooremast kiviajast umbes 5000 aastat tagasi.

Arheoloogiapärandit leidub ka pronksiajast, varasest rauaajast ja hilisemast rauaajast. Peamiselt

on muinsuskaitsealal säilinud muinasaegsed asulakohad, kivikalmed, lohukivid, muistsed

põllud ja ohverduskoht.

Rebala muinsuskaitseala vastab arheoloogilise kultuurkihi kriteeriumile.

4) Traditsioonilised maastikud, sealhulgas alale iseloomulikud haljastusviisid ja haljasalad,

avatud maastikud, väärtuslikud loodusobjektid ja maastikuelemendid:

Rebala muinsuskaitsealal on suuremad künnimaade ja poollooduslike rohumaade massiivid

olnud maastikus järjepidevad, nende asukoht ei ole 20. sajandi keskpaigani oluliselt muutunud

ja suur osa on säilinud tänapäevani. Põllumaade ulatuslikum laienemine pärandniitude arvelt

leidis aset pärast II maailmasõda. Kõige suurema osa (ligikaudu poole) muinsuskaitseala

territooriumist moodustavad mitmesugused künnimaadena kasutuses olevad alad koos teede,

talude ja nende õuemaaga. Vähesel määral (ligikaudu 20 ha) on põllumaid rajatud ka soodest

ja jõeluhtadest kuivendatud aladele. Muudest kooslustest on suurima osakaaluga lood ning

liigivaesed aruniidud. Praegune muinsuskaitseala piirkond tõusis 20. sajandi algul maastikus

esile eriti suure lageda alana. Suuri puid kasvas peamiselt taluõuede ümbruses, vähesel määral

leidus ka puiskarjamaid ja -niite. Nõukogude periood ja kolhoosiaeg mõjutasid Rebala

traditsioonilist maastikku – rajati juurde põlde ja uudismaid, lõhuti kiviaedu ning hävisid

mitmed poollooduslikud rohumaad. Siiski säilis palju avatud maastikku.

Tänasel päeval on Rebala muinsuskaitseala avatud maastike peamiseks riskiteguriks

võsastumine. Maad, mis on jäänud põllumajanduslikust tegevusest kõrvale, on hooldamata ning

6 Pärandkultuur on kultuuripärandi üks avaldumisvorme, mille all mõistetakse inimese loodud kultuuripärandi

objekte maastikul, vt nt

https://infoleht.keskkonnainfo.ee/default.aspx?id=-1598664879&state=3;252864755;est;eelisand.

8

võsastuvad. Samuti ohustab pärandniitude säilimist traditsioonilise maaharimise (niitmine ja

kariloomade karjatamine) puudumine või intensiivne põllumajanduslik tootmine. Tulenevalt

Tallinna lähedusest on piirkonnas suur ehitussurve ja viimastel kümnenditel on piirkonda

rajatud üksikuid tihedaid elamualasid, mis ohustavad samuti traditsioonilise maastikuilme

säilimist. Selliste elamualade rajamise põhjuseks on varasemad otsused, kuna muinsuskaitseala

põhimäärus ei reguleerinud tiheasustusala kavandamise printsiipe.

Valdavalt on Rebala muinsuskaitsealal jätkuvalt säilinud avatud maastik, sealjuures külades ja

talumajapidamiste ümbruses on järjepidevalt kõrgem haljastus. Lisaks ilmestavad ala

ajalooliselt kujunenud metsased alad, mis on looduslike taimekooslustega maa-alad, kus

ajalooliselt ei ole olnud avatud maastikku, nagu Vandjala soo, Maardu hiiemets ja

Männikuraba.

Rebala muinsuskaitseala vastab maastiku kriteeriumile.

5) Terviklikkus – hoonestus moodustab tervikliku linnaehitusliku kogumi ja miljöö, on tajutav

tervikuna ning moodustab tähenduslikult seotud keskkonna:

Rebala muinsuskaitseala kaitseb inimese ja looduse koosmõjul väljakujunenud

kultuurmaastikku ning sellel maa-alal ei esine linnaehituslikku kogumit ega miljööd. Küll aga

jääb muinsuskaitsealale kümme küla, mis on tajutavad tervikuna ning moodustavad

tähenduslikult ja ajalooliselt seotud keskkonna. Rebala tihedamalt asustatud külakeskused

moodustavad kompaktsed hoonestusega piirkonnad, kuid esineb ka haja-asustusega alasid.

Tajutav on kindlatele külavormidele omane õuealade ja hoonestuse paigutus ning teedevõrgu

iseloom.

Rebala muinsuskaitseala vastab terviklikkuse kriteeriumile.

Riikliku kaitse kriteeriumitele vastavuse analüüs kinnitab, et Rebala muinsuskaitseala vastab

riikliku kaitse eeldusele kuuludes Eesti kultuuripärandi väärtuslikumasse ossa. Üldistest

kriteeriumitest on kõrge kaaluga nii selektiivsuse, originaalsubstantsi säilivuse kui ka tehnilise

seisukorra kriteeriumid. Muinsuskaitseala kriteeriumitest tõusevad Rebala muinsuskaitseala

puhul kõige enam esile ajaloolise keskkonna säilivuse ja ala terviklikkuse kriteeriumid. Samas

on olulise kaaluga ka alale iseloomulikku haljastusviisi ja haljasalasid ning väärtuslike ehitiste

ja muude inimmõjul kujunenud objektide kontsentratsiooni käsitlevad kriteeriumid.

Rebala muinsuskaitseala esindab Eestis ühte terviklikumalt säilinud looduse ja inimtegevuse

koosmõjul tekkinud kultuurmaastikku, mis on oluline Eesti alade asustusloo ja arengu tähistaja.

Seetõttu on põhjendatud Rebala muinsuskaitsealal riikliku kaitse jätkamine ning kaitsekorra

kehtestamine.

2.3 Vastavus rahvusvahelistest konventsioonidest tulenevatele eesmärkidele

Muinsuskaitsealade kaitse lähtub ja seostub lisaks MuKS-ile mitmetest rahvusvahelistest

konventsioonidest, millega Eesti riik on ühinenud:

1) Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon7 (jõustus Eestis

27.01.1996) käsitleb kogu kultuuripärandit – mälestisi, nende kogumeid ja vaatamisväärseid

7 Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/13118943.

9

paikkondi, sealhulgas ajaloolisi linnamaastikke ning rõhutab, et kohustus kindlustada riigi

territooriumil asuva kultuuri- ja looduspärandi väljaselgitamine, kaitse, säilitamine,

populariseerimine ja edasiandmine tulevastele põlvedele lasub eelkõige osalisriigil.

2) Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon8 (jõustus Eestis 1996. aastal)

keskendub arheoloogiapärandile, mis on inimkonna ajaloo tundmise seisukohalt määrava

tähtsusega, kuid samas tõsises ohus ohtrate planeerimiskavade, loomulike riskide, salajaste ja

mitteteaduslike kaevamiste ning avalikkuse ebapiisava teavitamise tõttu. Arheoloogiapärand

kui Euroopa kollektiivse mälu allikas ning ajaloolise ja teadusliku uurimistöö vahend säilib

paremini, kui see peegeldub linna- ja maa-alade planeerimises ning kultuuripoliitikas. Selleks

võetakse keskkonda mõjutavate projektide hindamisel ning otsuste tegemisel arvesse

arheoloogilisi leiupaiku ja nende ümbrust ning kaasatakse arheoloogid planeerimiskavade

koostamisse. Konventsiooni põhimõtteid on rakendatud kaitsekorra väärtuste ja põhimõtete

sõnastamisel ja nõuete seadmisel.

3) Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon9 (jõustus Eestis 01.03.1997) rõhutab,

et kultuuriväärtuslike objektide väljaselgitamiseks ja kaitsmiseks tagatakse nende kaitse alla

võtmine ning arhitektuuripärandi kaitseks rakendatakse seaduslikke abinõusid, mille

eesmärgiks on kultuuriväärtuslike objektide autentsel kujul säilimine. Lisaks on konventsioonis

toonitatud, et muinsuskaitselised põhimõtted peavad aitama kaasa arhitektuuripärandi objektide

kasutatavusele tänapäeva vajadustest lähtudes ning tagama ajalooliste hoonete (taas)kasutuse.

Rebala muinsuskaitseala kaitsekord toetab konventsioonist tulenevaid põhimõtteid, kuna

sellega tagatakse ka alal asuvate kultuuriväärtuslike hoonete kaitse. Kaitsekorras sisalduvate

põhimõtete, nõuete ja leevenduste sätestamisel on lähtutud põhimõttest, et need mh toetaksid

muinsuskaitseala ja sellel asuvate kultuuriväärtuslike hoonete kasutamist tänapäeva vajadustest

lähtuvalt.

4) Euroopa maastikukonventsioon10 (jõustus Eestis 01.06.2018) käsitleb nii looduslikke

kui ka linnalisi, nii silmapaistvalt väärtuslikke ja nö igapäevamaastikke, kui ka täiesti

kahjustatud maastikke. Kõiki maastikke peetakse oluliseks, sest mis tahes maastik kujutab

endast sealsete inimeste eluruumi ja on seetõttu oluline olenemata selle seisundist. Enamus

eurooplasi elab suuremates või väiksemates linnades ja maapiirkondades, mille maastike

kvaliteet mõjutab nende elu. Konventsioon rõhutab, et maastik on tervik ja sellega arvestatakse

ruumilise planeerimise otsuste tegemisel. Rebala muinsuskaitseala kui tervikliku

kultuurmaastiku kaitseala vastab maastikukonventsiooni põhimõtetele. Nendest on lähtutud ka

kaitsekorra eesmärgi, väärtuste ja põhimõtete sõnastamisel ning nõuete seadmisel.

5) Kultuuripärandi väärtust ühiskonnas käsitlev Euroopa Nõukogu raamkonventsioon ehk

Faro konventsioon11 (jõustus Eestis 01.08.2021) rõhutab, et kultuuripärand on ühiskonna jaoks

väärtuslik ressurss, mis on kestliku arengu loomulik osa ning tegeleb väärtustega, mida

inimesed pärandile omistavad. Konventsiooni keskne mõte on igaühe õigus saada osa

kultuuripärandist, sellega kaasnev vastutus kultuuripärandi ees on nii individuaalne kui ka

8 Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/13089481. 9 Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/13089076. 10 Euroopa maastikukonventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/228022018001. 11 Kultuuripärandi väärtust ühiskonnas käsitlev Euroopa Nõukogu raamkonventsioon,

https://www.riigiteataja.ee/akt/218052021003.

10

kollektiivne. Rebala muinsuskaitseala on ajalooline keskkond, kus kultuuripärand tõstab

inimeste elukvaliteeti ja mitmekesistab elukeskkonda ning on kestliku arengu osa.

Kultuuriajaloolise keskkonna hoidmine ja mitmekesine kasutus annab võimaluse saada osa

kultuuripärandist nii neil, kelle jaoks on see elu- ja töökeskkond, kui ka neil, kes külastavad

seda puhkamise ja kultuuripärandiga tutvumise eesmärgil. Kaitsekordade koostamise protsess

on toimunud dialoogis avalikkusega, laiema pärandikogukonnaga – ühiselt on täpsustatud

muinsuskaitseala väärtuseid ning läbi räägitud kaitseala eesmärk, põhimõtteid ja nõuded

kultuuriväärtusliku keskkonna hoidmiseks ja arendamiseks.

Lisaks konventsioonidele aitab Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu täita Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2021/2115 alusel koostatud strateegiakava „Euroopa

Liidu ühise põllumajanduspoliitika Eesti strateegiakava aastateks 2023–202712“, mille

erieesmärkideks on panustada mh kliimamuutuste leevendamisse ja nendega kohanemisse,

elupaikade ja maastiku säilitamisse, elurikkuse ja ökosüsteemi teenuste edendamisse.

Oluline on kohaldada ka Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

ning selle lisaprotokolli nr 113. Viimase artikli 1 järgi on igal füüsilisel või juriidilisel isikul

õigus oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes

huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides.

Eelnenud sätted ei piira siiski mingil viisil riigi õigust vajadusel kehtestada seadusi vara üldistes

huvides kasutamise kontrollimiseks või maksude, maksete või trahvide tasumise tagamiseks.

Konventsiooni artikli 18 järgi tohib konventsioonis lubatud piiranguid temas osundatud õiguste

ja vabaduste suhtes rakendada üksnes neil eesmärkidel, milleks nad on ette nähtud. Euroopa

Inimõiguste Kohus on selgitanud, et protokolli nr 1 artiklile 1 omane “õiglase tasakaalu”

põhimõte iseenesest eeldab kogukonna üldiste huvide olemasolu. Kohus on leidnud, et selliseks

üldiseks huviks on ka riigi kultuuripärandi kaitsmine. Seejuures on riigil ulatuslik

kaalutlusruum otsustamaks, mis on kogukonna üldistes huvides. Küll tuleb tagada, et riik

saavutaks õiglase tasakaalu kogukonna üldiste huvide ja üksikisiku põhiõiguste (omandi) kaitse

vahel Teisisõnu tuleb tagada proportsionaalsus kultuuripärandi kaitse eesmärgi ja selleks

valitud vahendite (sh nõuete) vahel14.

3. Kaitsekorra kehtestamise kaalutlused

Aineline kultuuripärand on ühiskonna jaoks väärtuslik ja taastumatu ressurss ning oluline avalik

hüve. Põhiseaduse (edaspidi: PS) preambulist tulenevalt on riigi huvi ja tahe kindlustada ja

arendada riiki, mis peab tagama lisaks rahvusele ja keelele ka kultuuri säilimise läbi aegade.

Oluline on ka elu- ja looduskeskkonna säästmine, mille kohustus tuleneb PS § 53. Seega on

kultuuripärandi säilimine põhiseaduslikult kaitstav ühine avalik huvi, mille tagamiseks on

MuKS-iga sätestatud avalik-õiguslikud piirangud.

12 https://www.agri.ee/euroopa-liidu-uhise-pollumajanduspoliitika-strateegiakava-2023-2027 13 Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon,

https://www.riigiteataja.ee/akt/13073654. 14 Beyeler vs. Itaalia (33202/96).

https://hudoc.echr.coe.int/eng#{%22appno%22:[%2233202/96%22],%22itemid%22:[%22001-58832%22]}.

11

Kaitsekorra kehtestamine seab piirangud eelkõige PS § 32 sätestatud omandipõhiõigusele, mille

kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kuid

omandiõigusele saab sätestada seaduse alusel kitsendusi. See tähendab, et omandiõigus ei ole

absoluutne ja piiramatu õigus, vaid piiranguid saab seada seadusega või selle alusel.

Omandiõiguse kasutamisele piirangute loomiseks peab olemas olema õigustatud eesmärk ning

piirangud peavad olema sisult õiglased (proportsionaalsed). Olulise avaliku huvi korral on

põhjendatud sellele formaalse seaduse või seaduses sisalduva volitusnormi alusel kehtestatud

ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva määrusega seada volitusnormi alusel piiranguid.

Avalik huvi võib olla kooskõlas kui ka vastuolus omandi põhiõigusega, sest ühelt poolt

langevad kokku era ja avalik huvi asja säilimise toetamisel, teisalt aga piiratakse omanike

kavatsusi, juhul kui need ei toeta väärtuse säilimist või eesmärki säilitada kultuuriväärtuslikuna

laiem keskkond. Kitsendused ei tohi seada kahtluse alla omandi kui instituudi säilimist ega olla

omanikke ebaproportsionaalselt piiravad. Riiklikult olulistele kultuuripärandi objektidele näeb

kitsenduste seadmise ette MuKS, mis lähtub eeldusest, et kultuuripärandi säilimine on selgelt

väljendunud avalik huvi, mis on üleriiklikult oluline. See lubab seada mälestistega ja

muinsuskaitsealadega seotud tegevustele ja töödele kõrgendatud nõudmised, mis peavad

tagama kultuuripärandi säilimise.

Kaitsekord seab kitsendused tööde tegemisel muinsuskaitsealal:

- olemasolevatele ehitistele;

- maastikele;

- arheoloogiapärandile;

- uute ehitiste püstitamisele;

- maakasutusele;

- avalikku ruumi ja õuemaad kujundavatele osadele, objektidele ja kõrghaljastusele.

Lisaks kehtestatakse kitsendused muinsuskaitseala kaitsevööndis uute ehitiste püstitamisel.

Kitsendusi ja neis tehtavate leevenduste põhjendusi käsitletakse seletuskirja peatükis 4.

Kaitsekord kehtib koostoimes MuKS-iga ning selles sisalduvate omandiõigust kitsendavate

piirangute eesmärk on tagada Rebala muinsuskaitseala kui olulise avaliku huvi säilimine.

Samuti on kitsenduste eesmärgiks maandada riske, mis võivad omada negatiivset mõju

riiklikult olulisele kultuuripärandile ja selle säilimisele. Nt on senine praktika näidanud, et

piiranguteta ehitustegevusega võivad kaasuda riskid, mis kahjustavad kultuuripärandit ning ei

taga selle väärtuste säilimist. Kaitsekorraga alale seatud eesmärk kaalub üles omandiõiguse ja

ettevõtlusvabaduse riive.

Kaitsekord on olemuselt üldkorraldusena eelhaldusakt kõikide edasiste üksikjuhtumite

lahendamisel. Kuigi kõik kaitsekorra kui üldkorralduse üksikküsimused tuleb lahendada

maksimaalselt teada oleva teabe alusel ja uurimiskohustust parimal moel rakendades, jäetakse

kaitsekorra normid erinevaid tulevikuvajadusi silmas pidades piisaval määral paindlikuks.

Edasised üksikjuhu kontekstipõhised elulised asjaolud ja vajadused selgitatakse välja ning

kaitseks vajalikud nõuded määratakse kindlaks nii muinsuskaitse eritingimustes, lubades vm

konkreetsetes otsustustes. Just need määratlevad ühtlasi ka omandiõiguse proportsionaalseteks

kitsendusteks olevad tegevused, mis on vajalikud kultuuriväärtuse säilimiseks. Sellel hetkel

12

kaalutakse uuesti ja täiendavalt üldise huvi ja üksikisiku huvi proportsionaalset tasakaalu. Nii

saab jõuda tulemuseni, et kõik kehtestatud piirangud ja kohustused oleksid konkreetsele isikule

õiglased.

Kaitsekord on alus muinsuskaitsealal tegevuste kavandamiseks, nende lubatavuse hindamiseks

ja erinevate huvide kaalumiseks. Seatavad nõuded kohustavad omanikke kaasama

Muinsuskaitseametit planeeringute, projekteerimistingimuste jms koostamisse ehk

tegevustesse, mis võivad omada mõju kaitstavale väärtusele, sh seada ohtu objekti säilimise

sellele omasena või muuta säilimiseks sobivaid tingimusi. Lisaks kaasneb nõue loakohustuslike

tegevuste kooskõlastamiseks Muinsuskaitseametiga, st kaitsekorras seatavad nõuded

kohustavad kõiki muinsuskaitsealaga seotud erinevaid osapooli kaasama Muinsuskaitseametit

juhul, kui kavandatav tegevus võib omada mõju muinsuskaitsealale, sh seada ohtu selle

säilimise või muuta selle säilimiseks sobivaid tingimusi.

Muinsuskaitseala kaitse-eesmärk on tagada Rebala muinsuskaitseala kui suurt riiklikku

kultuuriväärtust omava kultuurmaastiku ja seda kujundavate iseloomulike ja kohatunnetust

loovate väärtuste säilimine, esiletoomine ning säästev areng. Tegemist on ülekaaluka avaliku

huviga, mis annab riigile õiguse seada omandile kitsendusi.

Kitsenduste ehk piirangute proportsionaalsuse hindamisel määratletakse esiteks neid õigustav

eesmärk – kaitsta põhiseaduse preambulis nimetatud kultuuri osaks olevat ajaloo- ja

kultuuripärandit. Muinsuskaitseala kaitse eesmärk on Rebala kultuurmaastiku ning seda

kujundavate iseloomulike ajastu- ja kohatunnetust loovate väärtuste säilitamine ja esiletoomine,

hoonete kasutuses hoidmine ja piirkonna kestlik areng. See on ülekaalukas avalik huvi, mis on

legitiimne eesmärk omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse piiramiseks. Teiseks hinnatakse

nõuete sobivust, vajalikkust ja mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi

saavutamist, kuid kaitseb riigipoolse tarbetu sekkumise eest. Vajalikkuse hindamisel tuleb

hinnata, kas sama eesmärki on võimalik saavutada sama efektiivse, kuid vähem põhiõigusi

riivava alternatiivse lahendusega. Mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt

põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust.

Riigikohus on rõhutanud, et piirang on proportsionaalne, kui see on saavutatava eesmärgi suhtes

sobiv, vajalik ja mõõdukas (vt nt RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 39). Riigikohus selgitas,

et abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise isikut vähem koormava

abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene (RKPJKo 26.03.2009, 3-4-1-16-08, p

29). Piirangu mõõdukuse üle otsustamisel tuleb ühelt poolt kaaluda legitiimse eesmärgi

olulisust ja teisalt piirangu intensiivsust koormatud kinnisasjade omanike jaoks (RKPJKo

17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 42).

Piirangud peavad olema vajalikud, täitma eesmärki ning olema mõõdukad kaitstava hüve

säilimise ehk eesmärgi saavutamisel. Kaitsekorraga seatavate nõuete ja piirangute eesmärk on

muinsuskaitseala väärtuste säilimine ja muinsuskaitseala kestlik (säästev, jätkusuutlik) areng.

Abinõu sobivuse hindamisel tuleb hinnata, kas see soodustab piirangu eesmärgi saavutamist

ning kaitseb riigipoolse ebamõistliku sekkumise eest. Muinsuskaitsealal tegevustele kitsenduste

seadmisega on võimalik tagada, et pädevad isikud saavad osaleda kavandatavate tegevuste

suunamisel ja nõustada optimaalsete, kõiki huve arvestavate ja kestlike lahenduste leidmisel.

13

See võimaldab säilida muinsuskaitsealal kui kultuuriväärtuslikul keskkonnal ning juhul, kui

pädevad isikud protsessis ei osale on väga tõenäoline, et väärtuslik keskkond saab pöördumatult

rikutud. Seega kaitsekorra kehtestamine aitab kaasa eesmärgi saavutamisele, mistõttu saab seda

pidada sobivaks. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, isikut

vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne. Kaitsekorra regulatsiooni

eesmärgi (kultuuriväärtuste säilimine) täitmiseks ei ole muid vähemalt sama efektiivseid, kuid

isikuid vähem koormavaid meetmeid.

Riiklikuks muinsuskaitsealaks tunnistamisega sarnase meetmena on alates 2003. aastast

võimalik kohaliku omavalitsuse üksusel kehtestada planeerimisseaduse alusel üld- ja

detailplaneeringu alusel miljööväärtuslikke hoonestusalasid, mille eesmärk on tagada piirkonna

kohaliku ajaloo ja arengu seisukohalt väärtuslike alade kaitse, mis hõlmab peamiselt eriilmelisi

elu- ja tööstuspiirkondi. Ala miljööväärtuslikuks tunnistamise õigus on vaid kohaliku

omavalitsuse üksusel. Seega sõltub miljööväärtuslike alade väärtustamine ja kaitse sisustamine,

st kitsenduste kehtestamine ning ala haldamine, täielikult kohaliku omavalitsuse üksuse

poliitikast ja selle muutlikkusest. Seetõttu ongi miljööalade haldamises väga erinevaid

praktikaid, sh selliseid, mille nõuded on rangemad kui on kaitsekordades. Miljööalal

kehtestatakse kaitse- ja kasutustingimused, mis hõlmavad samuti terviklikku miljööd või

keskkonda, millel on ajalooliselt väljakujunenud tänavatevõrk, haljastus, ühtne ja omanäoline

arhitektuur või muu avaliku huvi objekt. Ehitusseadustikus puudub alus nõuda ehitiste

uuringuid, koostada enne projekteerimist muinsuskaitse eritingimusi või eritingimustega

võrreldava põhjalikkusega kultuuriväärtusi kaitsvat dokumenti, nõuda eelprojektist täpsemat

põhiprojekti või muinsuskaitselise järelevalvega võrreldavat järelevalvet tööde tegemise ajal.

Seetõttu ei ole alternatiivne valik loobuda kaitsekorraga nõuete kehtestamisest ning jätta see

iga valla ja linna vabaks hindamis- ja kaalutlusotsuseks, olemuslikult sama tõhus meede

üleriikliku kultuuripärandi kaitsmiseks kui seda on kohase kaitse kehtestamine kaitsekorraga.

Pidades silmas PS §-i 32 omandiõiguse kaitset, näeb MuKS riikliku kaitse kehtestamisel

omandiõiguse piiramiseks ette põhjalikuma regulatsiooni ja rohkem tingimusi, kui selleks on

võrdlusena kohaliku kaitse reeglid planeerimisseadusesLisaks konkreetsetele

materiaalõigusnormidele on kaitsekorra kehtestamiseks eriline menetlus, mille kohustuslikuks

osaks on ulatuslik ja avalik kaasamine, seisukohtade ja vastuväidete ära kuulamine,

kooskõlastamisring ja kehtestamine Vabariigi Valitsuses.

Miljööala ja muinsuskaitseala erinev kaitse lähtub kohaliku ja riikliku tasandi kaitse vajaduse

erinevusest. Lähtudes MuKSi § 10 lg-st 1 on riikliku kaitse alla võtmise eelduseks see, et

kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa,

millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilitamise kohustus

tuleneb rahvusvahelisest lepingust. Muinsuskaitseamet on hinnanud kaitsekorra eelnõu

seletuskirjas peatükis 2 Rebala muinsuskaitseala riikliku kaitse eelduseid ning on seisukohal,

et 1987. aastal muinsuskaitsealaks tunnistatud alal on jätkuvalt riikliku kaitse eeldused täidetud.

Kohaliku tasandi kaitse meetmete rakendamine võimaldab väärtustada üksikobjekte, alasid ja

paiku, mille riiklik kaitsmine pole hädavajalik või sisuliselt põhjendatud, kuna ei vasta riikliku

kaitse eeldusele. Riigikohus on samuti selgitanud, et kohaliku tasandi ja riikliku tasandi kaitse

eesmärgid ei ole ühesugused (RKHKo 30.05.2019, 3-17-563, p 9). Arvestades eeltoodut ja

asjaolu, et Rebala muinsuskaitseala vastab (üle)riikliku kaitse eeldusele, ei saa riiklikult olulise

14

kultuuripärandi puhul pidada selle kaitsmist üksnes läbi kohalikuks miljööväärtuslikuks alaks

määramise põhjendatuks meetmeks. Samuti näitab senine praktika, et riigil on pärandi säilimise

ja kaitse tagamiseks suuremad ressursid kui kohalikel omavalitsustel. See puudutab nii rahalisi

toetuseid kui ka vastavat pädevust omavate valdkonna spetsialistide olemasolu.

Seejuures ei ole välistatud kohaliku ja riikliku tasandi koostöö riikliku kultuuripärandi kaitsel.

Kui riik peab otstarbekaks ning vald või linn on sellest huvitatud ja sellega nõus, siis on

kohaliku omavalitsuse üksusel võimalus halduslepingu alusel Muinsuskaitseametilt üle võtta

muinsuskaitsealal riikliku kaitse tagamine (riiklik järelevalve, dokumentide ja taotluste

menetlemine jmt). Sellisel juhul peab kohalik omavalitsus tagama oma koosseisus vastava

pädevusega pärandispetsialisti olemasolu, et riikliku kultuuripärandi säilimine oleks tagatud.

Kaitsekorra eelnõu koostamise käigus ei ole Jõelähtme Vallavalitsus avaldanud soovi

muinsuskaitseala riikliku kaitsega ise halduslepingu alusel tegelema asuda.

Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks kaalutakse iga kord ühelt poolt isikutele antud õigusesse

sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Kaitsekorra

kehtestamisega kaasnevad mõningad kitsendused omandiõigusele, millega seatakse omandi

kasutamisele piirangud. Samas arvestatakse, et Rebala muinsuskaitseala on olnud riikliku kaitse

all alates 1987. aastast. Praegu kehtib 2016. aastal kehtestatud Rebala muinsuskaitseala

põhimäärus, millest on seni tulenenud piirangud kinnisasjade kasutamisele. Kaitsekorrast

tulenevad piirangud ei muuda oluliselt seniseid kitsendusi kinnisasjade kasutamisele ning

kinnisasju omavad isikud olid kaasatud kaitsekorra kehtestamise menetlusse, mis andis neile

võimaluse oma huvide kaitsmiseks ja seisukohtade esitamiseks juba enne kaitsekorra

kehtestamist. Seega aitab kaitsekorra kehtestamine kaasa eesmärgi saavutamisele seadmata

samas isikutele senisest intensiivsemaid piiranguid.

Muinsuskaitseala kehtestamise asemel teiste õiguslike võimaluste kasutamine eeldaks, et

muinsuskaitseala ei vasta enam riikliku kaitse eeldusele või see on hävinud ning selle

taastamine ei ole põhjendatud (MuKS § 20 lg 3 p 1 ja 2). Riikliku kaitse eeldusele vastavuse

hindamine näitas, et muinsuskaitseala vastab riikliku kaitse kriteeriumitele. Arvestades MuKS-

ist tulenevat regulatsiooni ja senist järjepidevust Rebala muinsuskaitseala hoidmisel, saab

kaitsekorra kehtestamist pidada igakülgselt põhjendatuks ja proportsionaalseks valikuks.

Kaitsekorra nõuded on sõnastatud nii konkreetselt kui võimalik, kuid jättes neisse siiski sisse

vajalikul määral paindlikkust edasiste otsuste jaoks. Edaspidi saab näiteks muinsuskaitse

eritingimusi andes või töödeks luba andes lähtuda ühelt poolt MuKS-ist ja kaitsekorrast ning

teisalt iga konkreetse elulise juhtumi kontekstipõhistest vajadustest. Sellisel kujul saab

tasakaalustatult arvestada avalikuks huviks oleva kultuuripärandi kaitsega kui ka erahuviga

ning leida nende õiglane tasakaal – teha üksikjuhu õiglane otsustus. Seega ei määra

omandiõiguse kitsenduse proportsionaalsust kindlaks kaitsekord, vaid see määratakse kindlaks

MuKS-i, kaitsekorra ja taotluse lahendamise oluliste asjaolude koostoimes.

4. Eelnõu sisu

Eelnõu koosneb seitsmest osast ja sellel on neli lisa. Eelnõuga sätestatakse muinsuskaitseala

nimetus ja piir (I osa); muinsuskaitseala kaitse eesmärk, väärtused ja nende hoidmise

põhimõtted (II osa); muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded (III osa);

15

muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk ja nõuded selle tagamiseks (IV osa); leevendused tööde

tegemise loakohustusest ja teavitamise kohustusest muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis (V

osa); muinsuskaitsealal paiknevate kinnismälestiste kaitsevööndid (VI osa) ja korralduse

jõustumine (VII osa). Eelnõu lisad on lisaks pdf-vormingule kättesaadavad ka ArcGIS

veebikaardina.

Eelnõu põhjendused on antud seletuskirjas. Seletuskirja lisadeks on kaitsekategooriate

põhjendused (seletuskirja lisa 1), muinsuskaitsealal olemasolevate hoonete menetlused ja

Muinsuskaitseameti loakohustus lähtuvalt tööde iseloomust ja hoone kaitsekategooriast

(seletuskirja lisa 2), ning Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku

raames esitatud arvamused ja vastuväited ning ameti seisukohad (seletuskirja lisa 3).

I osas sätestatakse muinsuskaitseala nimetus ja piir.

Punktis 1 sätestatakse muinsuskaitseala kaitse kehtestamine, selle järjepidevus ja

nimetus. Muinsuskaitseala on riikliku kaitse all eesmärgiga kaitsta ja säilitada piirkonna

kultuurmaastikku, sest see kultuuriväärtusega maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi

väärtuslikumat osa. Muinsuskaitseala nimetus võrreldes Rebala muinsuskaitseala

põhimäärusega jääb samaks. Muinsuskaitseala piir ei muutu, mistõttu ei ole ka nimetuse

muutmine vajalik.

Punktis 2 antakse muinsuskaitseala sisuline määratlus. Muinsuskaitseala asub Jõelähtme

vallas, Jõelähtme, Koila, Loo, Maardu, Manniva, Parasmäe, Rebala, Saha, Vandjala ja Võerdla

küla alal.

Punktis 3 sätestatakse muinsuskaitseala ning selle kaitsevööndi piir. Piir on kujutatud

eelnõu lisas 1 toodud kaardil.

Muinsuskaitseala piirid on alates nende esmakordsest kehtestamisest kujunenud järgmiselt:

1) 1987. aastal moodustati Rebala muinsuskaitseala, mis paiknes tolleaegsel Jõelähtme

külanõukogu territooriumil: Võerdla, Rebala, Jõelähtme ja Maardu külas.

2) 1998. aastal laiendati muinsuskaitseala piire oluliselt, liites alaga Kallavere, Ülgase,

Kostiranna, Manniva, Koila, Parasmäe, Kostivere, Loo, Vandjala, osaliselt Koogi, Maardu ja

Saha küla. Muinsuskaitsealale kaitsevööndit ei kehtestatud.

3) 2016. aastal vähendati muinsuskaitseala ning see hakkas paiknema kümmet küla hõlmaval

alal: Jõelähtme, Koila, Loo, Maardu, Manniva, Parasmäe, Rebala, Saha, Vandjala ja Võerdla.

Muinsuskaitsealale määrati ka kaks kaitsevööndit: osa 1, mis kulgeb mööda muinsuskaitseala

põhjapiiri ja osa 2, mis jääb muinsuskaitsealast läände. Sealjuures arvestati kaitsevööndi

loomisel 1998. aasta muinsuskaitseala piire ning põhja- ja lääneosas varem muinsuskaitsealasse

kuulunud piirkonnad määrati kaitsevööndisse.

Võrreldes kehtiva põhimäärusega ei muudeta eelnõuga muinsuskaitseala ja kaitsevööndi piiri.

2016. aastal kehtestatud Rebala muinsuskaitseala põhimääruses nähti Jõelähtme Vallavalitsuse,

kohaliku kogukonna ja teiste huvitatud isikute vaheliste arutelude tulemusel ja

allikmaterjalide15 põhjal ette muinsuskaitseala oluline vähendamine, mille tulemusel jäeti

15 Vt Rebala muinsuskaitseala põhimääruse seletuskiri lk 5.

16

muinsuskaitseala koosseisu vaid kõige väärtuslikumad piirkonnad koos ajalooliste külade ja

neid ümbritsevate kultuurmaastikega. Piirkonnad, kus ajaloolised kihistused olid halvemini

säilinud või kus traditsiooniline keskkond oli suures osas või täielikult rikutud, arvati toona

muinsuskaitseala koosseisust välja ning sinna kavandati kaitsevöönd. Sellest hoolimata vaadati

kaitsekorra töörühma koosolekutel muinsuskaitseala kehtivad piirid tervikuna üle, analüüsides

kultuurmaastiku ja seda kujundavate väärtuslike osade säilivust, et kaitstavate väärtustega ala

vastaks tervikuna muinsuskaitseala kaitse eesmärkidele ja kriteeriumitele. Analüüsi tulemusena

leiti, et muinsuskaitseala senistes piirides on muinsuskaitseala väärtused säilinud ja seetõttu ei

ole piiride vähendamine põhjendatud.

Kaitsevööndi eesmärgid on vastavalt MuKS-i § 14 lg 3 punktidele 1 ja 2 tagada

muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, et vältida järske kontraste

hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses; muinsuskaitseala vaadeldavus olulistest vaatepunktidest.

Kaitsekord toob muinsuskaitseala kaitsevööndi osas kaasa muudatuse. Muinsuskaitseala

põhimääruse alusel oli Rebala muinsuskaitseala kaitsevöönd jagatud kaheks erinevate

eesmärkidega osaks, kus kaitsevööndi osas 1 ehitamisel tuli vältida järske kontraste ehitiste

mastaapsuses ja tiheduses, et tagada sujuv üleminek muinsuskaitseala hoonestus- ja

külastruktuurile ning kaitsevööndi osas 2, kus tuli ehitamisel tagada muinsuskaitseala

vaadeldavus. Aastate jooksul kujunenud praktika on näidanud, et kaitsevööndi kaheks osaks

jagamine ei ole olnud põhjendatud ning mõlemas osas on vajalik samade kaitse-eesmärkide

rakendamine, mistõttu otsustas Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise töörühm

pidada põhjendatuks muinsuskaitsealale samasuguste eesmärkidega kaitsevööndi loomist.

Rebala muinsuskaitsealale avanevad vaated ei ole seotud niivõrd konkreetsete objektidega, vaid

avatud maastikuga ulatuslikumalt. Kui Eesti teistel ehk linnalistel muinsuskaitsealadel on

tiheda linnakeskkonna tõttu harilikult võimalik määrata vaid üksikuid tänavaseintega piiratud

vaatekoridore, siis Rebalas seda tehtud ei ole, kuna Rebala ala kõige iseloomulikumaks

tunnuseks on just avatud maastik, millele avanevad vaated pole seotud konkreetsete

vaatepunktidega.

Kaitsekorra töörühmas vaadati sarnaselt muinsuskaitsealale üle ka kaitsevööndi piirid, mille

tulemusel leiti, et kaitsevööndis ei ole võrreldes 2016. aastaga toimunud olulisi ruumilisi

muutuseid ja muinsuskaitseala kaitse juba kehtestatud piirides on muinsuskaitseala eesmärkide

saavutamiseks jätkuvalt vajalik. Seetõttu ei peetud kaitsevööndi piiride muutmist põhjendatuks.

II osas sätestatakse muinsuskaitseala kaitse eesmärk, väärtused ja nende hoidmise

põhimõtted

Punktis 4 sätestatakse muinsuskaitseala kaitse eesmärk: tagada looduse ja inimtegevuse

koosmõjul kujunenud ainulaadse, riiklikult olulise kultuuri-, loodus- ning teadusväärtust omava

kultuurmaastiku ja seda kujundavate kohataju loovate väärtuste hoidmine, esiletoomine ning

säästev areng. Kultuurmaastiku mõiste sisaldab nii ajalooliselt väljakujunenud

asustusstruktuuri ja hoonestusega põllumajandusmaastikku kui ka poollooduslike kooslustega

maastikku, mis on välja kujunenud inimese ja looduse pikaajalisel koosmõjul.

17

Rebala muinsuskaitseala põhimääruses on muinsuskaitseala eesmärgina käsitletud ainult

väärtuste – ajalooliselt väljakujunenud asustusstruktuuriga põllumajandusmaastiku –

säilitamist. Kaitsekorra eelnõuga tuuakse välja, et oluline on väärtuste hoidmine, esiletoomine

ning säästev areng. Väärtuste hoidmise all on mõeldud, et neid ei pea üksnes passiivselt

säilitama, vaid nendega tuleb ka hoolivalt ümber käia ning neid säästlikult kasutada. Oluline on

hoonestuse uuendamisel ja maastiku kujundamisel tuua olemasolevaid kultuuriväärtuseid esile,

mitte neid rikkuda või varjata (sh peetakse silmas nii arheoloogilisi, loodus- kui ka

arhitektuuriväärtusi). Säästva arengu all peetakse silmas muinsuskaitseala arendamist viisil, kus

olemasolevaid ressursse kasutatakse mõistlikult, sh olemasolevate hoonete kasutuses hoidmise

ja nende kaasajastamise kaudu ning loodusliku mitmekesisuse ja looduslike alade säilitamise

kaudu.

Punktis 5 sätestatakse, et muinsuskaitsealale kohaldatakse lisaks kaitsekorrale ka MuKS-

ist tulenevaid sätteid. See tähendab, et neid tuleb rakendada koos. Kaitsekord ei sisalda

muinsuskaitsealal asuvate mälestistele esitatavaid nõudeid, sh tööde tegemisele. Mälestiste

reguleerimine ei kuulu kaitsekorra esemesse ning see tuleneb otse MuKS-ist.

Punktis 6 loetletakse muinsuskaitsealal kaitstavad väärtused. Väärtustena on loetletud

peamised muinsuskaitseala tunnused, mille säilitamine ja esiletoomine on oluline, et täita

Rebala muinsuskaitseala kaitse eesmärki. Neid on selgitatud ka seletuskirja sissejuhatuses

seoses muinsuskaitseala kriteeriumitele vastavuse hindamisega.

Muinsuskaitseala väärtused on sisuliselt üldjoontes sarnased Rebala muinsuskaitseala

põhimääruses sõnastatud eesmärkidele, kuid on sõnastatud põhjalikumalt ja täpsemalt, et anda

selgemad ja sisulisemad suunised nii muinsuskaitseala hoonete omanikele, valdajatele,

valdkonnas tegutsevatele ettevõtjatele kui ametiasutustele.

Punktis 6.1 on Rebala muinsuskaitseala väärtusena välja toodud muinasajast tänapäevani

looduse ja inimtegevuse koosmõjul kujunenud terviklik kultuurmaastik, mida ilmestavad

aastatuhandete vältel aset leidnud inimtegevuse jäljed. Kaitseala peamine väärtus on inimese ja

looduse koostoimel tekkinud ainulaadne ja terviklik kultuurmaastik, mis hõlmab nii ajalooliselt

väljakujunenud asustusstruktuuriga põllumajandusmaastikku kui ka poollooduslike

kooslustega maastikku (pärandniite), kus on olulised kõik maastiku osad: arheoloogiapärand ja

looduslikud kooslused, külad, ehitised ja pärandkultuuri objektid ning piirkonnale iseloomulik

haljastus. Euroopa maastikukonventsioonis on mõiste maastik defineeritud järgmiselt:

„Maastik on inimese poolt tajutav, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning

vastasmõjul kujunenud iseloomulik ala“. Maastik areneb ajas, vastavalt looduses ja

inimühiskonnas toimuvatele protsessidele. Maastik on tervik, mille looduslikke ja kultuurilisi

osi tuleb vaadelda koos, mitte eraldi. Rebala kultuurmaastiku terviku moodustavad osad on

toodud välja eelnõu punktis 7.

Erinevalt seni kehtivast Rebala muinsuskaitseala põhimäärusest ei tooda loetelus välja

kinnistupiire. 2020. aastal AB Artes Terrae OÜ pool koostatud Rebala muinsuskaitseala ja

kaitsevööndi ajaloolise maakasutuse analüüsis16 kaardistati alal säilinud ajaloolise

16 Leitav Rebala muinsuskaitseala koostamise lehel alusandmete juures:

https://www.muinsuskaitseamet.ee/rebala-muinsuskaitseala-kaitsekorra-koostamine

18

järjepidevusega krundipiirid, mida oli 2020. aasta lõpus kokku 283. Kuigi Rebala

muinsuskaitseala põhimääruses olid ajaloolised kinnistupiirid määratletud väärtuslikuks, on

pärast põhimääruse kehtestamist toimunud kinnistute, sh ajaloolistes piirides kinnistute

jagamine. Jagamised on toimunud peamiselt kaasomandi lõpetamise eesmärgil. Ajaloolised

kinnistupiirid ei ole kultuurmaastikul üldjuhul visuaalselt tajutavad, kuigi teatud juhtudel on

säilinud ajaloolised kiviaiad või nende taldmikud, mis märkisid kinnistute piire, mille tulemusel

tekkinud maakasutus on veel osaliselt loetav. Siiski leidis kaitsekorra koostamise töörühm, et

kinnistupiiride jagamise keelamine on omanike suhtes ebaproportsionaalne kitsendus ning

otsustati kaitsekorra eelnõus kinnistupiire säilitatava väärtusena mitte välja tuua.

Punktis 6.2 on esitatud väärtusena mitmekesine ja kultuurimälu hoidev elukeskkond. See

tähendab, et lisaks füüsilistele väärtustele, nagu kultuurmaastik ja selle väärtuslikud kihistused,

on Rebala muinsuskaitseala väärtuslik elukeskkond, mida kasutatakse erinevates

funktsioonides. Rebala kaitseala puhul on tegu alaga, mille vanim ajalugu ulatub juba

nooremasse kiviaega ja kus on pika aja jooksul peetud talusid ning tegeletud taime- ja

loomakasvatusega. Selle tulemusel on kujunenud Eesti kontekstis unikaalne kultuurimälu

hoidev looduskeskkond, mis kujundab muinsuskaitsealale iseloomuliku ilme, kuid on oluline

ka õppe- ja puhke-keskkonnana. Samas on jätkuvalt tegu elukeskkonnaga, mida väiksemal

määral kasutatakse ka tööstuslikul eesmärgil.

Punktis 6.3 on väärtusena toodud esile muinsuskaitsealal avanevad kaug- ja lähivaated, sh

vaated ajaloolistele maamärkidele nagu Jõelähtme kirik, Saha kabel, mõisate peahooned,

Jõelähtme kivisild, arheoloogiamälestised ja muud kultuurilooliselt olulised objektid. Avatud

maastik on muinsuskaitseala üks väärtuslikum osa. See on ajalooliselt väljakujunenud

asustusstruktuuriga kultuurmaastik, kus nii külatuumikute kui ka hajali paiknevate talude

vaheline avatus (kõrghaljastuse ja hoonestuse puudumine) on hästi säilinud; iseloomulikud on

kaug- ja lähivaated ning põldude, rohu- ja karjamaade suur ja metsade väike osakaal. Olulised

on kõik muinsuskaitsealale avanevad vaated, mistõttu eraldi kaug- ja lähivaateid kaardil välja

toodud ei ole. Kuna tegemist on avatud maastikuga, ei pidanud kaitsekorra koostamise töörühm

põhjendatuks muinsuskaitsealal eraldi vaatesektorite määramist. Muinsuskaitsealal

avanevateks lähivaadeteks loetakse kõiki vaateid piki muinsuskaitseala ajaloolisi külatänavaid

ja vaateid, mis avanevad mälestistele ja kultuuriväärtuslikele hoonetele (B-kaitsekategooria

hooned).

Punktis 7 on täpsustatud punktis 6 toodud väärtused, loetledes Rebala muinsuskaitseala

kultuurmaastiku terviku väärtuslikumad kihistused. Nende määratlemisel on tuginetud

riikliku kaitse kriteeriumitele vastavuse hinnangule, aruteludele töörühmas ja

kaasamiskoosolekutel tehtud ettepanekutele, AB Artes Terrae OÜ koostatud Rebala

muinsuskaitseala ja kaitsevööndi ajaloolise maakasutuse analüüsile ja Pärandkoosluste Kaitse

Ühingu koostatud Rebala muinsuskaitseala poollooduslike koosluste alusuuringule17.

Alapunktides on toodud välja need osad, millel on Rebala muinsuskaitseala kui tervikliku

kultuurmaastiku ja seda ilmestavate elementide seisukohalt kõige olulisem roll ning mis loovad

17 Leitav Rebala muinsuskaitseala koostamise lehel alusandmete juures:

https://www.muinsuskaitseamet.ee/rebala-muinsuskaitseala-kaitsekorra-koostamine

19

alale iseloomuliku kohatunnetuse. Alapunktides nimetatu ei ole ammendav loetelu Rebala

muinsuskaitseala väärtuslikest kihistustest.

Punktis 7.1 on toodud välja muinasaega ulatuv ajalooline maakasutuse ja asustusstruktuur ehk

külade, teede ja erineva sihtotstarbega maade (metsa-, heina- karja- ja põllumaad) omavaheline

paigutus ehk kõlvikud ning nende erinäoline ilme. Kõige vanemad Rebala muinsuskaitseala

maastikule peitunud inimtegevuse jäljed pärinevad nooremast kiviajast umbes 5000 aastat

tagasi. Juba rauaaja jooksul kujunes tänase Rebala muinsuskaitseala aladel tihe asustuskeskus,

mille majanduslikuks aluseks oli põlluharimine, mille tulemusena on selles piirkonnas säilinud

nii Eesti kui ka kogu Ida-Euroopa metsavöötme vanimad põllud. Rebalale omane

asustusstruktuur hakkas kujunema juba 3000 aastat tagasi. Iseloomulik on külades hoonestuse

koondumine – tihedamalt asustatud külakeskused moodustavad kompaktse hoonestusega

piirkonnad, hajaasustusalasid on vähem. Muinsuskaitsealale on iseloomulikud metsa- heina-

karja- ja põllumaad ning nende omavaheline paigutus, ehk kõlvikud, mis kujundavad

muinsuskaitsealale iseloomuliku ilme.

Punktis 7.2 on nimetatud arheoloogiapärand koos kultusekivide, kivikalmete, asulakohtade,

ajalooliste looduslike pühapaikade, muistsete põldude ja teiste muististe ning arheoloogilisest

kultuurkihist leitud väärtuslike ehituskonstruktsioonide, -detailide ja arheoloogiliste leidudega.

Rebala on üks suurimaid arheoloogiamälestiste tihedusega piirkondi Eestis, vanimad

asustusjäljed pärinevad kiviajast. Sellest ajast alates on inimesed sealset maastikku kasutades

seda muutnud, ehitades kivikalmeid, tehes kividesse lohukesi, rajades põlde ja ehitades

hooneid. Asustuse lisaväärtus seisneb sajandite pikkuses kohalikku elustiili väljendavas

arhitektuuris koos kohalike ehitusmaterjalide ja -laadiga.

Looduslikud pühapaigad on olulise inimmõjuta rahvapärimuslikud ohverdamise,

pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud paigad või asjad. Need on

olulised rahvapärimuskultuuri ning kohaliku identiteedi kandjad. Rebalas seni kaardistatud

ajaloolised looduslikud pühapaigad on tunnistatud ka kultuurimälestisteks.

Punktis 7.3 on nimetatud avatud maastik, mis koosneb nii põllumaast ehk intensiivselt

põllumajandussaaduste tootmiseks kasutatavast maast kui ka pärandniitudest ehk

poollooduslike kooslustega aladest. Avatud maastik on Rebala muinsuskaitseala üks

põhiväärtusi. Avatud maastikku ilmestavad nii intensiivselt põllumajandussaaduste tootmiseks

kasutatav maa kui ka pärandniidud, mis on kujunenud mõõduka, kuid järjepideva inimmõju ehk

niitmise ja kariloomade karjatamise tulemusel ja on valdavalt kaetud niidutaimestikuga.

Pärandniitudel on oluline roll Rebala muinsuskaitsealale ainulaadse ja äratuntava ilme

kujundamises. Pärandniidud on mh olulised ka looduskaitselisest aspektist ja eelkõige

elurikkuse hoidjatena, kuna need pakuvad elu- ja toitumispaika paljudele haruldastele seene-,

looma- ja taimeliikidele ning aitavad säilitada elurikkust ja maastiku mitmekesisust. Rebalas

on levinud mitmeid erinevaid pärandniite: loopealseid, soostunud niite, soo-, lammi- ja aruniite

ning puisniite ja -karjamaid. Pärandniitude asukohad on märgitud kaitsekorra lisas 3.

Avatud maastikule on iseloomulikud kaug- ja lähivaated ning põldude, rohu- ja karjamaade

suur ning metsade väike osakaal.

20

Punktis 7.4 on toodud ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega alad, nagu

Vandjala soo ja Männikuraba. Kuigi Rebala muinsuskaitseala on valdavalt avatud maastikuga

ala, siis Vandjala soo ja Männikuraba on ajalooliselt olnud suurema puistuga alad, kus

inimmõjutused maastiku kujundamisel on olnud aastasadade jooksul vähesed ja mis ei ole

kunagi olnud avatud maastikuga alad. Lisaks paikneb muinsuskaitsealal mälestisena kaitse all

olev Maardu hiiemets (ohvrikoht Hiiemets, reg-nr 17697), mis on samuti ajaloolise

järjepidevusega taimekooslustega ala. Ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega

alad on muinsuskaitsealal kaardistatud vastavalt alusuuringule18 „Rebala muinsuskaitseala ja

selle kaitsevööndi ajaloolise maakasutuse analüüs“ ja tänastele kõlvikukaartidele.

Punkt 7.5 on märgitud ajalooliselt kujunenud ja säilinud külavormid ja -teed. Külateede all on

silmas peetud ka külatänavat kui struktuuri. Rebala muinsuskaitseala paikneb kümne küla alal:

Jõelähtme, Koila, Loo, Maardu, Manniva, Parasmäe, Rebala, Saha, Vandjala ja Võerdla. Põhja-

Eestis on sageli erinevad külavormid omavahel segunenud, kuna siinsetel tasastel maastikel

puuduvad õuealade paigutust mõjutavad suuremad pinnavormid. Siiski on Rebala

muinsuskaitseala piiresse jäävate külade puhul tajutavad kindlatele külavormidele omased

õuealade ja hoonestuse paigutus ning teedevõrgu iseloom. Rebala muinsuskaitseala külad on

ajalooliselt olnud kas sumbkülad (Vandjala ja Võerdla) või ridakülad (Loo, Koila) ning segu

sumb- ja ridakülast (Jõelähtme, Rebala, Parasmäe, Maardu) või sumb- ja hajakülast (Saha ja

Manniva). Sumbküla iseloomustab tihedam või hõredam korrapäratu hoonestus ning

vabakujuliste õuede süsteemitu asetus küla läbivate teede ja külaplatside ümber. Ridakülas

asuvad taluõued mööda põllu serva või piki veekogu kallast järgides looduslikke kõverjooni.

Rebala külades on säilinud ajalooline külatänavate struktuur ja teedevõrk, mis omavad

muinsuskaitsealal olulist väärtust ning millega tuleb uute ehitiste ja taristu püstitamisel

arvestada.

Punktis 7.6 on esitatud väärtusliku kihistusena ajaloolised hooned ja rajatised (edaspidi

ehitised), piirkonnale iseloomulikud ehitus- ja arhitektuuritraditsioonid ning ehitusmaterjalid

(peamiselt paekivi ja puit). Rebala muinsuskaitseala iseloomustavad peamiselt 19. sajandi lõpul

ja 20. sajandi I poolel ehitatud paekivihooned. Kuna piirkonnas oli vähe ehitusmaterjaliks

sobivat metsa, siis on alale iseloomulik ulatuslik paekivi kasutamine, paekivi oli piirkonna

looduslike eripärade tõttu ka suhteliselt lihtsalt kättesaadav. Traditsioonilised paekivist hooned

on piirkondlikult külades üheks olulisemaks ajaloolise ehituspärandi ning maastikupildi

markeriks, mistõttu on väga oluline autentselt säilinud hoonestust hoida ja selle rollile kaitsealal

tähelepanu pöörata. Rebala ajaloolistele hoonetele on iseloomulik ka paekivi ja puidu

kombineerimine, näiteks paekividest vundament ja sokkel ning palkidest välispiirded. Sellist

ehitusmaterjalide kombineerimist kasutati palju 20. sajandi esimesel poolel elumajade

ehitamisel. Tänaseks on neist küll paljud ümber ehitatud, kuid need, mis on veel autentsena

säilinud, väärivad hoidmist.

Punktis 7.7 on toodud külade ja maastiku iseloomulikku ilmet kujundavad pärandkultuuri

objektid, sealhulgas on silmas peetud ka neid objekte, mis ei ole märgitud Maa-ameti kaardile19,

18 Leitav Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise lehel alusandmete hulgas:

https://www.muinsuskaitseamet.ee/rebala-muinsuskaitseala-kaitsekorra-koostamine 19 https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/parandkultuur

21

kuid tuleb samuti säilitada. Pärandkultuuri objektide all mõistetakse eelmiste põlvkondade

elamisviisist jäänud nähtavaid märke, näiteks nagu paekiviaiad, kaevud, kivihunnikud, pae- ja

turbavõtukohad jms. Tegemist on oluliste muinsuskaitseala ilmestavate ja kohatunnet loovate

objektidega, mis on tekkinud inimtegevuse tagajärjel või on seotud mõne pärimuse, traditsiooni

või rituaaliga, ning mida tuleb muinsuskaitseala kaitse-eesmärkide täitmiseks hoida ja

korrastada. Teatud hulk pärandkultuuri objekte on märgitud ka Maa-ameti pärandkultuuri

kaardirakenduse kaardile20, mille hulgast võib leida ka erandeid, nagu näiteks Jõelähtme

raadiopeilingukeskus, mille puhul on tegemist nõukogudeaegse hoonestusega, mis ei oma

arhitektuurset väärtust ning on seetõttu lubatud asendada uue hoonestusega.

Punkt 7.8 on väärtusliku kihistusena välja toodud küladele ja kultuurmaastikule iseloomulik

haljastusviis. Rebala muinsuskaitsealale on iseloomulik avatud kultuurmaastik, kus suures osas

puudub kõrghaljastus ning seda ilmestavad vaid üksikud ajaloolise järjepidevusega metsased

alad. Kuna Rebalas puuduvad taluõuesid varjavad metsatukad, siis on piirkonna õuealadele

omane rikkalik puistu. 20. sajandil tekkis majapidamiste juurde järjest enam puuviljaaedu ja ka

ilutaimedega rohtaedu. Olulise väärtuse muinsuskaitsealal loovad ka ajaloolised haljastatud

alad, nagu Maardu mõisa park ja Maardu mõisa allee, Jõelähtme kiriku kinnistu ja Jõelähtme

kalmistu.

Punktis 8 on sätestatud, et kavandatavad tööd ja tegevused peavad olema kooskõlas

muinsuskaitseseaduse §-s 3 sätestatud ning muinsuskaitseala väärtuste säilitamise

põhimõtetega, mis annavad kaitsekorra kohaldamisele suuna ning on vajalikud nõuete

sisustamisel. Sõnastamisel on lähtutud Eestis väljakujunenud muinsuskaitse praktikast, mis

omakorda lähtub valdkonna rahvusvahelisest kogemusest ja juhendmaterjalidest, sh Euroopa

maastikukonventsioonist (2000) ja ICOMOSi Veneetsia hartast (1964). Põhimõtted lähtuvad

eesmärgist säilitada ja tuua esile muinsuskaitseala väärtuseid ning on juhindumiseks

muinsuskaitsealal muudatuste planeerimisel ja plaanitavate muudatuste lubatavuse kaalumisel.

Need lähtuvad ja täiendavad MuKS §-s 3 kehtestatud muinsuskaitse põhimõtteid.

Punktis 8.1 rõhutatakse, et muinsuskaitseala uuendused peavad tagama kultuurmaastiku

säilimise, lähtuma säästvast arengust ja sobituma kokku kultuuriväärtusliku keskkonnaga,

toetades muinsuskaitseala kaitse eesmärke ja parandades elukeskkonna kvaliteeti. Uuenduste

all on silmas peetud uute ehitiste püstitamist, maastiku struktuuri muudatusi, infrastruktuuri

rajamist jms ning nende kavandamisel tuleb eelnevalt kaaluda, kas need tagavad

kultuurmaastiku säilimise, väärindavad või pigem rikuvad olemasolevaid kultuuriväärtusi ja

elukeskkonda. Muinsuskaitseala näol on tegu väljakujunenud keskkonnaga, kus on seatud

eesmärgiks olemasolevate väärtuste hoidmine ja esile toomine ning uuenduste tegemisel tuleb

seda arvesse võtta. Säästev (kultuuripärandit ja looduskeskkonda hoidev) areng rahuldab

praeguste põlvkondade vajadused, kahjustamata tulevaste põlvkondade võimalusi

muinsuskaitseala kultuuripärandit kasutada ja sellest osa saada. Samas on kaitstaval alal oluline

pidev elukeskkonna kvaliteedi parandamine ja kaasaegsete mugavustega täiendamine nii palju

kui võimalik, et ajaloolised hooned oleksid jätkuvalt kasutuses ning muinsuskaitseala

meeldivaks elukohaks. Muudatused peavad tagama muinsuskaitsealale iseloomuliku

looduskeskkonna säilimise parendades selle kvaliteeti.

20 https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/parandkultuur

22

Punkt 8.2 tuuakse välja, et ehituslike ja avaliku ruumi muudatustega parandatakse hoonete

energiatõhusust ja suurendatakse ligipääsetavust kultuuripärandile viisil, mis ei kahjusta

muinsuskaitseala ega seal asuvate ehitiste, kultuurmaastiku ja pärandkultuuri objektide

kultuuriväärtust. Punkti all mõistetakse eelkõige muinsuskaitseala avaliku ruumi (ruum, koht

või keskkond, mis on ligipääsetav kõikidele inimestele, Rebala puhul peamiselt tänavad ja teed)

ja seal paiknevate hoonete füüsilist ligipääsetavust, mille puhul tuleb arvestada kõikide

kasutajate vajadustega, sealhulgas erivajadustega inimeste iseseisva, turvalise ja mugava

liikumisega, et neile vajalikud teenused oleksid kättesaadavad. Selle punktiga antakse suunised

ligipääsetavuse suurendamise võimaldamiseks, kus seda on vajalik rakendada. Samas peetakse

silmas, et ligipääsetavuse suurendamisega seotud muudatused ei tohi kahjustada

kultuuripärandit. Lahenduse sobivust ja alternatiivseid võimalusi muudatuste tegemisel

kaalutakse igakordselt, arvestades asukohta ja mõju avalikule ruumile. Hoonete

energiatõhususe parandamine on oluline. Rebala kaitsekord ja Eesti muinsuskaitse praktika

laiemalt võimaldavad hoonete energiatõhusamaks muutmist viisil, mis kultuuriväärtust ei

kahjusta. Iga objekti energiatõhususe parandamise võimalusi hinnatakse igakordselt

muinsuskaitse eritingimustes ning leitakse selleks sobivad lahendused, mis võimaldavad

säilitada või taastada hoone kultuuriväärtusliku välisilme.

Punkt 8.3 sätestab põhimõtte, et piirkonnale omane kultuurmaastiku avatus säilitatakse

järjepideva maastikuhooldusega, millega takistatakse võsastumist ja metsastunud alade

laienemist. Avatud maastikuilme on Rebala muinsuskaitseala üks suurimaid väärtusi. Peamine

eesmärk on nendel aladel säilitada maastiku avatus ning avanevad kaug- ja lähivaateid.

Maastiku avatuse säilitamiseks on hädavajalik kultuurmaastikku järjepidevalt hooldada, et

vältida maastiku võsastumist ja metsastunud alade laienemist. Maaomaniku kohustus on tagada

piirkonnale omase kultuurmaastiku säilimine, mis tähendab vajadusel võsa raite või

võsastumise ära hoidmist maastiku hooldamise läbi.

Punkt 8.4 sätestab, et kultuurmaastik ja ajalooline asustusstruktuur säilitatakse koos neile

iseloomulike osadega: külateed, õuemaa, arheoloogiapärand, pärandkultuuri objektid jms.

Kaitseala peamine eesmärk on inimese ja looduse koostoimel tekkinud kultuurmaastiku ja

sellele iseloomulike elementide, nagu vanad põllusüsteemid, kalmeväljad, külatänavad- ja

teed, õuealad jms, säilitamine. Territooriumi terviklikkus tuleneb avatud maastikust. Võrreldes

enamuse teiste Eesti piirkondadega on Rebala tasastel loopealsetel asuvad külad maastikus

avatumad ning tuleb sel viisil ka säilitada. Rebalale iseloomulik pika ajaloolise järjepidevusega

asustusstruktuur on samuti muinsuskaitseala põhiväärtus, mis peab maastikupildis säilima.

Punktis täpsustatakse, et pärandkultuuri objektid säilitakse ning soodustatakse nende uurimist.

Rebala muinsuskaitseala pärandkultuuri objektid ei ole kõik kaardistatud ega inventeeritud,

mistõttu on oluline nende märkamine ja uurimine ning säilitamine. Samas, leidub erandina ka

objekte, mille autentsena säilitamine ei ole ilmtingimata oluline (vt punkt 7.7), kuna need ei

toeta muinsuskaitseala kaitse-eesmärki.

Punktis 8.5 sätestab, et muistse asustuse ja inimtegevuse jäljed säilitatakse, võimaluse korral

eksponeeritakse ning soodustatakse nende uurimist. Rebala muinsuskaitsealal asub

ainulaadne, suure teadus- ning kultuuriväärtusega ajalooline põllumajandusmaastik, mis pakub

ainest põllumajandusajalooliseks, arheoloogiliseks, etnoloogiliseks ja loodusteaduslikuks

uurimiseks. Sealjuures on oluline arheoloogiliste leidude säilitamine ning võimalusel

23

eksponeerimine, et pakkuda laiemale avalikkusele võimalust tutvuda Eesti maaviljeluse

ajaloos aastatuhandete jooksul toimunud arenguga. Rebala muinsuskaitsealal leidub ka

märkimisväärselt palju maapealsete struktuuridega matmispaiku ja teisi piirkonna

asustusajalooga seotud teadus- ja kultuuriväärtuslikke leide, mille säilitamine rikastab nii

kohalikku kui ka laiemalt kogu Eesti kultuuripärandit. Piirkonnas säilinud arheoloogiapärand

sisaldab kõnekat informatsiooni Põhja-Eesti kultuuri- ja majanduskontaktide kohta nii Eestis

kui ka laiemalt Põhja- ja Kirde-Euroopas.

Punktis 8.6 on toodud põhimõte, et põllumajanduslike tegevuste puhul ja maastiku

hooldamisel lähtutakse pärandniitude kaitse põhimõttest, millega tagatakse nende säilimine ja

hooldamine ning võimaldatakse taastamine. Poollooduslike koosluste ehk pärandniitude

paiknemist on analüüsitud alusuuringus „Rebala muinsuskaitseala poollooduslike koosluste

analüüs“, millele tuginedes on määratud Rebala muinsuskaitseala pärandniitude asukohad

(eelnõu lisa 3). Pärandniidud on oluline osa Rebala muinsuskaitseala kultuurmaastikust.

Tegemist on poollooduslike kooslustega, mille kujunemisel on olnud oluline roll

inimtegevusel ning mis on kujunenud pikaajalise niitmise või kariloomade karjatamise

tulemusel. Selleks, et pärandniite säilitada, lähtutakse nende hooldamisel traditsioonilisest

maaharimise põhimõttest, milleks on eelkõige niitmine, aga ka võimalusel kariloomade

karjatamine. Oluline on, et praeguseni säilinud pärandniite põldudeks ei künta ning

võimaldatakse regulaarse niitmise ja heinakoristuse tulemusel kehvemas seisus pärandniitude

taastamist.

Punktis 8.7 on välja toodud, et ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega alad,

mis ei ole olnud avatud maastikud, säilitatakse kooslusele omasena. Nende alade väärtus

seisneb selles, et tegemist on maastiku osaga ja taimekooslusega, mis on kujunenud

aastasadade jooksul. Näiteks nagu Männikuraba ja Vandjala soo, mis on läbi aegade olnud

metsased loodusmaastikud ja inimtegevus on neid vaid vähesel määral mõjutanud.

Punktis 8.8 rõhutatakse, et uute hoonete ehitamisele eelistatakse kultuuriväärtuslike hoonete

kasutust ja taastamist, tagades seeläbi säästva arengu. Võimalusel eelistakse muinsuskaitsealal

olemasolevate ajalooliste hoonete jätkuvat kasutust või uuesti kasutuselevõttu, taastamist või

ehitusmaterjali taaskasutust. Muinsuskaitseala hoonestuse säilimist aitab tagada nende

kasutamine ja pidev hooldamine. Tühjalt seisvad hooned jäävad reeglina hoolduseta, hakkavad

lagunema ja nende kultuuriväärtus võib hävida. Keskkonna seisukohast on kõige säästlikum

kasutada juba ehitatud hooneid ja olemasolevat ehitusmaterjali, seda kaasaja vajadustele

vastavaks kohandades ja uutesse ehitistesse integreerides. Riik saab hoonete kasutuses

hoidmist soodustada, eraldades selleks riiklikke toetusi.

Punktides 8.9-8.10 selgitatakse, et kultuuriväärtuslikke hooneid (korralduse lisa 2) säilitatakse

ja hooldatakse; hoone konserveerimisel, restaureerimisel, ehitamisel ja ilme muutmisel

säilitatakse selle arhitektuurilaad, ehitus- ja viimistlusmaterjalid ning arhitektuuridetailid. Iga

omaniku kohustus on enda kultuuriväärtuslikku kinnisvara hooldada See on osa

säilitamiskohustusest vastavalt MuKS § 33 lg-le 3. Hooldustööd ei ole loakohustuslikud, kuid

Muinsuskaitseametil on võimalik nende teostamist nõustada, toetada, samuti anda

hoolduskava (MuKS § 44).

24

Kultuuriväärtuslike hoonete konserveerimisel, restaureerimisel, ehitamisel ja ilme muutmisel

lähtutakse olemasolevast hoonest – säilitatakse selle arhitektuurilaad, ehitus- ja

viimistlusmaterjalid ning arhitektuuridetailid. Arhitektuurilaadis väljendub hoone

arhitektuurne olemus ja stiil.

Kultuuriväärtuslikele hoonetele annab enne konserveerimist, restaureerimist, ehitamist või

ilme muutmist Muinsuskaitseamet muinsuskaitse eritingimused, kus tuuakse konkreetse hoone

väärtuseid arvestades välja, millised kihistused ja detailid tuleb säilitada ning millised võib

eemaldada.

Punktis 8.11 on toodud põhimõte, et uute hoonete püstitamisel ja olemasolevate hoonete

laiendamisel arvestatakse muinsuskaitsealale iseloomulikke arhitektuuritraditsioone,

sealhulgas ajaloolise hoonestuse paiknemist, tihedust, mahtu, materjalikasutust, mastaapi,

katusemaastikku ja värvilahendust, eesmärgiga hoida ja rikastada kultuurmaastikku.

Laiendamise all mõistetakse vastavalt EhS-ile ehitamist, mille käigus muudetakse

olemasolevat ehitist sellele juurde- ehk külge-, peale- või allaehitamisega.

Arhitektuuritraditsioonide all mõistetakse lähiümbruses, külas ja muinsuskaitsealal asuva

ajaloolise hoonestuse paiknemist, suurust, materjalikasutust jms. Ajaloolise hoonestuse all

mõistetakse eelkõige enne II maailmasõda ehitatud hoonestust, st kui lähialal on osaliselt

säilinud sõjaeelne hoonestus ning nende vahele on kerkinud hilisemaid hooneid, siis uute

hoonete kavandamisel lähtutakse üldjuhul vanemate, muinsuskaitsealal väärtustatud ja sellele

iseloomu andvate hoonete mastaabist, et luua neile toetavat keskkonda.

Muinsuskaitseala külades on traditsiooniline ehituslaad ja selle säilivus erinev. Uute hoonete

püstitamisel ja olemasolevate hoonete laiendamisel tuleb eelkõige tagada nende arhitektuurne

ja esteetiline sobivus konkreetsesse asukohta, arvestades asukohajärgse küla arhitektuurse

omapäraga. See ei tähenda, et uue hoone püstitamisel või olemasolevate hoonete laiendamisel

peaks ajaloolist hoonestust alati kopeerima, vaid lubatud on ka tänapäevane arhitektuurikeel.

Uued lisandused peavad sobituma ajaloolisse keskkonda, mitte domineerima selle üle.

Peamine on jätkata hoonestuse struktuuri ja üldise mastaabiga (maht ja kõrgus).

Projekteerimisel tuleb lähtuda asukoha looduslikust eripärast, piirkonna ehitustavadest ja

hoonestuslaadist, mille all peetakse silmas hoonete mahtu, rütmi, asetust krundil, sokli,

katuseharja ja -räästa kõrgust, välisviimistluses tuleb kasutada naturaalseid, loomulikke

värvitoone. Põhimõte on ühest küljest mõeldud järgimiseks, et tagada muinsuskaitseala

eesmärgi saavutamine, teisalt on see suunava iseloomuga. Näiteks on võimalik traditsiooniliste

ehitusmaterjalide kasutamine kombineerituna kaasaegse arhitektuuriga, mis piirkonda sobiva

hoonestuslaadi järgimise korral nii säilitab kui ka taktitundeliselt arendab ajaloopärandi

kultuurilisi väärtusi. Uute hoonete ja suuremahuliste (üle 33 protsendi selle esialgu kavandatud

mahust, EhS § 26 lg 2 p 2) juurdeehitiste mahud kaalutakse igakordselt läbi detailplaneeringu

muinsuskaitse eritingimuste raames.

Punktiga 8.12 on märgitud põhimõte, et uusi hooneid kavandatakse üldjuhul vaid ajalooliste

hoonete asukohtadesse, et hoida maastikule iseloomulikku ilmet ja ajaloolise hoonestuse

struktuuri. Rebala muinsuskaitsealal on uute hoonete püstitamisele seatud piirangud, mille

eesmärgiks on tagada kultuurmaastiku säilimine. Ennekõike on uusi hooneid lubatud püstitada

ajalooliste (enne II maailmasõda rajatud talu- ja saunakohtades) hoonete asukohtadesse. See

25

aitab hoida muinsuskaitsealale iseloomulikku asustusstruktuuri ajaloolist järjepidevust ning

võimaldab rajada täiendavaid majapidamisi. Vt p 20 muinsuskaitsealal uute ehitiste

püstitamisele kehtivad nõuded.

Punktis 8.13 on märgitud põhimõte, et muinsuskaitseala vaadeldavus säilitatakse; tagatakse

ehitusmahtudes ja hoonestustiheduses ning looduslikus keskkonnas sujuv üleminek

tänapäevaselt linnalähedaselt asustusstruktuurilt muinsuskaitseala avatud maastikele.

Eesmärgiks on hoida muinsuskaitseala toetavas keskkonnas, et ka vaated muinsuskaitseala

piirist väljapoolt ala suunas ja vastupidi ei oleks häiritud ning üleminek muinsuskaitseala

asustusstruktuurilt sellega piirnevatele aladele oleks sujuv. See tähendab, et kaitsevööndis

hoitakse olemasolevat looduslikku keskkonda ning välditakse uute pinnavormide ja tihedate

või muinsuskaitseala hoonestusega sobimatute hoonestusalade teket.

III osas sätestatakse muinsuskaitsealal asuvate hoonete väärtusklassid.

Punktis 9 selgitatakse, et muinsuskaitsealal asuvad hooned, välja arvatud kultuurimälestiseks

tunnistatud hooned, on jagatud väärtusklassidesse ehk neile on antud kaitsekategooriad.

Vastavalt MuKS-i § 19 lg 5 p-le 3 märgitakse muinsuskaitseala kaitsekorras muinsuskaitsealal

asuvate hoonete väärtusklassid. Need määratakse kultuuriministri määruse nr 23 „Mälestise

liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate

ehitiste väärtusklassid“ § 10 lg 1 järgi. Väärtusklassid on neutraalsete nimedega (A-, B- ja C-

kaitsekategooria), et mitte tekitada valearusaama hoonete hierarhiast, kus üks maja on

arhitektuurselt väärtuslikum kui teine. Muinsuskaitseala hoonete klassifitseerimise mõte on

kehtestada neile gruppide kaupa erinevad nõuded ja leevendused.

A- ja B-kaitsekategooria hooneid loetakse kultuuriväärtuslikeks hooneteks, mis on

muinsuskaitseala kohatunnetust loovad ja seda hoidvad ehitised, millel on kõrge iseseisev

arhitektuurne või ajaloolist ruumi toetav väärtus. Oluline on silmas pidada, et

kultuuriväärtuslikud hooned on väärtuslikud ka siis, kui hoone eksterjööri on ajas muudetud.

Muinsuskaitsealal peetakse üldjuhul väärtuslikuks II maailmasõja eelseid kihistusi. Hilisemast

ajast on väärtuslikud eelkõige need kihistused, mis rikastavad ajaloolist keskkonda.

Rebala muinsuskaitseala hooned on määratud B- ja C-kaitsekategooriasse, kuid A-

kaitsekategooriat seal määratud ei ole. Kaitseala eesmärgiks on kultuurmaastiku hoidmine,

mille üheks kohataju loovaks väärtuseks on ajalooline hoonestus, piirkonnale iseloomulikud

ehitus- ja arhitektuuritraditsioonid ning ehitusmaterjalid (peamiselt paekivi ja puit). Oluline on

ajalooline hoonestusstruktuur ja -tihedus ning hoonete mahud ja välisilme, mistõttu otsustas

kaitsekorra koostamise töörühm A-kaitsekategooriat mitte määrata. Rebala muinsuskaitseala

veel säilinud ajaloolised interjöörid on küll kultuuriväärtus, kuid nende hoidmine ja hooldamine

on omaniku vastutus ja hea tahe ning sisetööde teostamisel ei rakendu Muinsuskaitseameti

loakohustus.

Kaitsekorra eelnõuga tehakse ettepanek määrata B-kaitsekategooriasse 265

kultuuriväärtuslikku hoonet või hooneosa (st, et üks osa hoonest on B- ja teine C-

kaitsekategoorias). C-kaitsekategooriasse tehakse ettepanek määrata 781 hoonet või hooneosa

ehk suurem osa kogu muinsuskaitseala hoonetest (muinsuskaitsealal on 1144 ETAK koodiga

26

ehitist, millest 1051 on kaitsekategooriatega hooned või mälestised ja 93 kaitsekategooriata

hooned). Enamik C-kaitsekategooria hoonetest on kaasaegsed või mitmesugused väikesed

abihooned (kuurid, garaažid, elektrialajaamad jms).

Hoonete üksteisest eristamisel lähtuti üldiselt hoonetele antud Eesti Topograafia Andmekogu

(ETAK) koodidest. Mõningatel juhtudel tuli eristada ühe ETAK-koodiga hoone juurdeehitis

põhimahust, et anda hilisemale juurdeehitisele ajaloolisest hoonest erinev kaitsekategooria.

Sellistel juhtudel on kaardil lisas 2 ka ühe aadressi ja ETAK-koodiga hoonel näidatud mitu

erinevas kaitsekategoorias osa.

Hoonete kaitsekategooriate tabel koos põhjendustega iga kultuuriväärtusliku hoone väärtuse

kohta on toodud seletuskirja lisana 1 ja avaldatud Muinsuskaitseameti kodulehel.

Hoonete kaitsekategooriaid saab tulevikus muuta kaitsekorra muutmisega.

Lisaks B- ja C-kaitsekategooria hoonetele paikneb Rebala muinsuskaitsealal arvukalt

kinnismälestisi, nii ehitis-, ajaloo- kui ka arheoloogiamälestisi, samuti ajaloolisi looduslikke

pühapaiku, sh ohvrikoht Hiiemets (reg nr 17697). Mälestistele kehtivad nõuded tulenevad

MuKS-ist ja neid käesoleva eelnõuga ei kehtestata ega leevendata.

Juhul, kui tegemist on pae- või maakivist hoone varemega, kus hoonest on järel vaid vundament

või müürifragmendid, sellele kaitsekategooriat ei määrata. Sellist varemeks muutunud hoonet

käsitletakse kui muinsuskaitseala kultuuriväärtuslikku objekti, mille väärtus seisneb veel

säilinud ehitusmaterjalis, kuid muinsuskaitseala kontekstis ei ole oluline selle säilitamine või

rekonstrueerimine. Kuna sellistele objektidele kaitsekategooriat ei määrata, siis ei ole

muinsuskaitselised erimenetlused põhjendatud (muinsuskaitse eritingimuste andmine, tööde

tegemise loa väljastamine ning sellega seoses muinsuskaitselise järelevalve määramine, tööde

aruande koostamine jms). Oluline on siiski olemasoleva ehitusmaterjali (paekivi) taaskasutus

(näiteks kiviaiana, mõne muu ehitise osana vms). Juhul, kui kaitsekategooriata hoone vare

soovitakse asendada senisest teistsuguse mahu ja välisilmega ehitisega, rakenduvad sellele

kaitsekorra uusehitise põhimõtted ja nõuded.

Punktis 10 sätestatakse, et A-kaitsekategooria hoone on kultuuriväärtuslik hoone, mille puhul

tuleb säilitada hoone autentsus nii eksterjööris kui ka interjööris. See lähtub kultuuriministri

15.05.2019 määruse nr 23 A-kaitsekategooria definitsioonist, kuid on lühidalt toodud ka

kaitsekorra teksti, et selgitada kaitsekategooriate tähendust. Autentsuse mõiste tuleneb MuKS-

i § 43 lg-st 1, mille järgi muinsuskaitsealal töid kavandades ning tehes lähtutakse autentsuse ja

terviklikkuse säilitamise põhimõttest, pidades oluliseks eri ajastute väärtuslikke kihistusi, ning

tagatakse tegevuse ohutus mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimisele. Seega A-

kaitsekategooria hoone puhul tuleb autentsuse säilitamise põhimõttest lähtuda nii hoone

eksterjööris kui ka interjööris ning tööd nii eksterjööris kui interjööris eeldavad

Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba. Punkt on lisatud kaitsekorda ettevaatavalt

olukordadeks kui kaitsekorra jõustumise järgselt on põhjendatud mõne Rebala

muinsuskaitsealal asuva mälestise puhul mälestiseks olemise lõpetamine. Sellisel juhul

käsitletakse hoonet kuni kaitsekategooria täpsustamiseni A-kaitsekategooria hoonena, millele

rakenduvad vastavad nõuded.

27

Punktis 11 sätestatakse, B-kaitsekategooria hoone on kultuuriväärtuslik või silmapaistva

mõjuga hoone, mille puhul tuleb säilitada hoone autentsus eksterjööris ning seetõttu on oluline

hoida alles selle hoone säilinud välisilmet ja seda kujundavaid detaile. Seega B-

kaitsekategooria hoone puhul tuleb autentsuse säilitamise põhimõttest lähtuda hoone

eksterjööris, mistõttu tööd eksterjööris eeldavad Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba.

Sisetööd Muinsuskaitseameti loakohustuslikud ei ole.

Punktis 12 sätestatakse, et C-kaitsekategooria hoone on muu hoone, mille autentsuse

säilitamine ei ole nõutav. C-kaitsekategooria hooned ei kanna muinsuskaitseala olulisi väärtusi

ning nende puhul ei ole sellepärast nõutav nende säilitamine olemasolevas mahus ja välisilmes.

Küll aga tuleb nende ümberehitamisel (sh juurde- ja pealeehitiste lisamisel) tagada sobivus

ümbritseva keskkonnaga ning hoone enda arhitektuurse terviklikkusega. Kuna tegemist ei ole

kultuuriväärtusliku hoonega, ei ole muinsuskaitselised nõued põhjendatud (muinsuskaitse

eritingimuste andmine, tööde tegemise loa väljastamine ning sellega seoses muinsuskaitselise

järelevalve määramine, tööde aruande koostamine jms). C-kaitsekategooria hoonete puhul

annab Muinsuskaitseamet üldjuhul oma kooskõlastuse vaid kohaliku omavalitsuse ehitusloa

või -teatise menetluses. Juhul, kui C-kaitsekategooria hoone välisilme muutmist kavandatakse

ilma ehitusloa või teatiseta (nt katmine supergraafika või uue värvilahendusega), siis tuleb

hoone ilme muutmiseks taotleda siiski Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba – ilme

muutmine ei ole leevendatud. C-kaitsekategooria hooned võivad olla muinsuskaitsealal suure

visuaalse mõjuga ning nende välisilme sobitumine kultuurmaastikku tuleb tagada ka siis, kui

tööd ehitusluba või -teatist ei eelda.

Punktis 13 sätestatakse, et juhul, kui hoone mälestiseks olemine lõpetatakse pärast kaitsekorra

jõustumist, käsitletakse seda A-kaitsekategooria hoonena kuni kaitsekategooria määramiseni.

Punktis 14 täpsustatakse, et juhul kui kaitsekorra ettevalmistamisel on jäänud mõnele

muinsuskaitseala olemasolevale hoonele kaitsekategooria määramata, kehtivad sellel

teostatavatele tegevustele B-kaitsekategooria nõuded. Selline täpsustus on vajalik, kuna

inventeerimise käigus võis inimliku või tehnilise vea tõttu jääda mõni hoone tabelisse

kandmata. Näiteks võib olla tähelepanuta jäänud mõni abihoone, millel puudub ehitisregistris

ETAK-kood.

Punktis 15 sätestatakse, et juhul, kui hoone ehitatakse pärast kaitsekorra jõustumist,

käsitletakse seda kuni kaitsekategooria määramiseni C-kaitsekategooria hoonena ning sellele

kehtivad C-kaitsekategooria hoone nõuded. Kaitsekorra hoonete kaitsekategooriate kaart

vananeb paratamatult niipea kui see kehtestatakse, kuna see ei käsitle hooneid, mis ehitatakse

pärast kaitsekorra kehtestamist. Selleks, et uued hooned ei jääks õiguslikult määratlemata, ongi

täpsustatud, et kuni järgmise inventeerimise ning kaitsekorra uuendamiseni käsitletakse neid

menetluslikult C-kaitsekategooria hoonetena.

IV osas sätestatakse muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded.

MuKS § 19 lg 5 p 4 sätestab, et kaitsekorras määratakse kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud

nõuded, sealhulgas vajaduse korral ehitamise tingimused vastavalt ehitiste väärtusklassidele,

muinsuskaitsealal avanevad olulised sisevaated ning muud kitsendused. Muud kitsendused

28

tähendavad muuhulgas ka kitsendusi ja nõudeid, mis on vajalikud avatud maastike ja

pärandniitude säilimiseks.

Vastavalt MuKS § 3 lg 4 lähtutakse muinsuskaitsealade kaitsmisel ettevaatuspõhimõttest, mille

kohaselt peavad muinsuskaitsealale suunatud tegevused vähendama muinsuskaitseala hävimise

ohtu ning toetama väärtuste säilimist. Rebala muinsuskaitseala peamine väärtus on avatud

kultuurmaastik, mille kaitseks on kaitsekorra eelnõus sätestatud nõuded. Nõuded puudutavad

nii kultuurmaastiku avatust, pärandniite, ajalooliselt kujunenud looduslike taimekooslustega

alasid, arheoloogiapärandit, sealhulgas arheoloogilise kultuurkihiga alasid, ning pärandkultuuri

objekte.

Vastavalt MuKS-ile on hooldamine ja remontimine kui järjepidevad tegevused

muinsuskaitseala ja selle ehitiste korrashoiuks ja seisundi parandamiseks loakohustusest ja

teavituskohustusest vabad kõikide muinsuskaitsealal asuvate ehitiste, kaasa arvatud mälestiste,

puhul.

MuKS §-s 7 määratletud ehitisi puudutavate tegevuste – konserveerimise, restaureerimise ja

ilme muutmise – puhul rakenduvad kaitsekorras kehtestatud nõuded. EhS on vastavad

tegevused, välja arvatud konserveerimine, reguleeritud ehitise ümberehitamisena (§ 4 lg 3).

Ehitamisena käsitletakse eelnõus EhS § 4 lg 1 kohaseid tegevusi – ehitise püstitamine, rajamine,

paigaldamine, lammutamine ja muu ehitisega seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või

muutuvad selle füüsikalised omadused. Ehitamine on ka pinnase või katendi ümberpaigutamine

sellises ulatuses, millel on oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale ja funktsionaalne seos

ehitisega.

Punktis 16 tuuakse välja, et muinsuskaitsealal on kaardistatud nii pärandniitude alad, kus on

säilinud liigirikkad poollooduslikud kooslused, kui ka ajaloolise järjepidevusega looduslikud

taimekooslustega alad, mis ei ole olnud avatud maastikud, nagu Vandjala soo ja Männikuraba.

Need alad on märgitud kaitsekorra lisas 3. Pärandniitude ja ajaloolise järjepidevusega

looduslike taimekooslustega alade määramisel on lähtutud AB Artes Terrae OÜ poolt 2020.

aastal koostatud Rebala muinsuskaitseala ja kaitsevööndi ajaloolise maakasutuse analüüsist ja

Pärandkoosluste MTÜ poolt koostatud Rebala muinsuskaitseala poollooduslike koosluste

analüüsist. Lisaks näitas Muinsuskaitseameti tellitud ja AB Artes Terrae koostatud analüüs, et

Maardu hiiemets on pikaajalise järjepidevusega metsane ala. Olemasoleva kaardimaterjali

põhjal selgub, et tänase Maardu hiiemetsa asukohas oleva metsase ala järjepidevus ulatub

vähemalt 17. sajandini ja tõenäoliselt veelgi kaugemasse minevikku. Väiksemad muutused on

küll metsaalal toimunud, kuid näiteks verstakaardil on mets suhteliselt samades piirides nagu

tänapäeval. Muinsuskaitseamet plaanis sätestada muinsuskaitseala kaitsekorras Maardu

hiiemetsa, kui samuti ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega maa-ala, osas

säilitamise nõude. Avaliku arutelu käigus esitas Eremka OÜ vastuväite ja tegi ettepaneku mitte

hõlmata Endla kinnistut, Sanglepa kinnistut ja Pajumardi kinnistut Rebala muinsuskaitselasse,

kuna see on õigusvastane ning kinnistud tuleb jätta välja Rebala kaitsealast kultuuriministri

15.05.2019 määrusele nr 23 § 2 ja § 9 mittevastavuse tõttu. Nimetatud kinnistutel paikneb

Maardu hiiemets, mille alal paikneb ka ajalooline looduslik pühapaik Ohvrikoht Hiiemets (reg-

nr 17697). Kaitsekorra koostamise töörühm arutas ettepanekut Rebala muinsuskaitseala piiride

muutmiseks nii, et Endla kinnistu, Sanglepa kinnistu ja Pajumardi kinnistu jääksid

29

muinsuskaitsealalt välja. Muinsuskaitseala ja selle kaitsevööndi piiride võimalikku muutmist

on töörühm ka varem mitmel koosolekul arutanud. Arvestades asjaolu, et Rebala

muinsuskaitseala kaitse-eesmärgid ei ole aastate jooksul muutunud ning kaitseala piirid on

varasematel aastatel põhjalikult läbi kaalutud ja arutatud, ei pidanud töörühma liikmed ega ka

Muinsuskaitseamet põhjendatuks muinsuskaitseala ja selle kaitsevööndi piire muutma hakata.

Samas otsustas Muinsuskaitseamet mitte lisada Maardu hiiemetsa ajaloolise järjepidevusega

looduslike taimekooslustega alade hulka, kuna väärtuslikum osa metsasest alast on kaitstud

kultuurimälestisena. Muinsuskaitseamet leiab, et nii nagu teisedki Rebala muinsuskaitsealal

asuvad kultuurimälestised on reguleeritud läbi MuKS-is sätestatud mälestisetele kehtivate

nõuete, nii on asjakohane reguleerida ka Maardu hiiemetsa kaitset kultuurimälestisena.

Punktis 17 nimetatakse nõuded maastike puhul tööde tegemiseks, mis käsitlevad nii

maastike hooldamist, põllumajanduslikku kui ka tööstuslikku tegevust, väärtuslike maastiku

elementide säilitamist, taristu ehitamist ja rajatiste püstitamist. Nõuded on kehtestatud nii

maastikele üldiselt kui ka pärandniitudele eraldi ning lähtuvad MuKS § 9 lg 9, mille kohaselt

on muinsuskaitseala riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega maa-ala, ajalooline asula või

selle osa või inimese ja looduse koosmõjul väljakujunenud kultuurmaastik. Nõuete eesmärgiks

on tagada muinsuskaitseala väärtuste säilimine ning tagada muudatuste ja lisanduste sobivus

kultuurmaastikku.

Punktis 17.1 sätestatakse, et maastike avatus, reljeef, ajalooline struktuur ja maakasutus

säilitatakse ja tagatakse vaated maastikele, seal paiknevale arheoloogiapärandile ning

ajaloolistele maamärkidele. Rebala muinsuskaitsealal ei ole vaated seotud niivõrd konkreetsete

objektidega, vaid avatud maastikuga laiemalt. Muinsuskaitsealal on iseloomulikud avatud

kaug- ja lähivaated, nii objektidele kui ka külast külla, mis moodustavad muinsuskaitsealale

iseloomuliku ajaloolise struktuuri. Näiteks on konkreetsete maamärkidena tajutavad Jõelähtme

kirik ja Saha kabel, Jõelähtme sild ja maastikul paiknevad kivikalmed. Seetõttu ei ole

muinsuskaitsealal avanevaid vaatesuundi konkreetselt määratud (nagu seda on tehtud linnaliste

kaitsealade puhul), kuid muinsuskaitseala kõige iseloomulikum tunnus ongi just avatud

maastik, mis peab säilima. Maastiku avatuse hoidmiseks teostatakse maastikuhooldust ega

rajata sinna vaateid piiravat kõrghaljastust, sealhulgas ei istutata metsa sinna, kus seda

ajalooliselt ei ole olnud.

Rebala muinsuskaitseala puhul on tegemist ajaloolise põllumajandusmaastikuga, millele on

iseloomulik ajalooliselt järjepidev maakasutus ehk maa-ala kasutamine kindlal otstarbel.

Rebala muinsuskaitsealale on iseloomulikud nii põllumajanduslikus kasutuses olevad maa-alad

kui ka rohumaad, milleks on Rebala muinsuskaitsealal erinevad pärandniidud. Maakasutuse

hoidmine on Rebala muinsuskaitsealal märgilise tähtsusega, kuna aitab säilitada sellele

iseloomulikku miljööd.

Punktis 17.2 sätestatakse, et maastiku avatuse hoidmiseks teostatakse järjepidevat

maastikuhooldust. Aegade jooksul on paljud alad, kus ei ole toimunud põllumajanduslikku

tegevust (põllumaad) või loomade karjatamist ning niitmist (pärandniidud), võsastunud või

metsastunud, mistõttu on kadunud või kadumas ka alale iseloomulik avatus ja sellest tulenevad

avatud vaated. Maastiku hoidmiseks ja ajaloolise avatud maastiku taastamiseks tuleb

maaomanikul teostada järjepidevat maastikuhooldust, mis tähendab regulaarset puu- ja

30

võsaraiet ning maastiku võsastumise ja metsastumise takistamist. Puisniitudele ja -

karjamaadele on ajalooliselt olnud iseloomulik hõre puistu, mis moodustavad osa

kultuurmaastikust. Nendel aladel tuleb maaomanikul samuti vajaduse põhiselt teostada võsa- ja

noorte puude raiet, kuid põlised puud säilitatakse.

Punktis 17.3 seatakse nõue, et pärandniitudega alasid ei künta, metsastata, väetata ega teostata

muid poollooduslikke kooslusi hävitavaid või ohustavaid tegevusi, v.a kinnistutel ajalooliselt

väljakujunenud hoonete asukohtades uute ehitiste püstitamine; pärandniitudega alasid on

lubatud hooldada läbi traditsioonilise maakasutuse, milleks on niitmine ja kariloomade

karjatamine. Rebala muinsuskaitseala pärandniitude asukohad on määratud Rebala

muinsuskaitseala poollooduslike koosluste analüüsi baasil, mis on aluseks muinsuskaitsealal

kitsenduste seadmisel. Rebala muinsuskaitseala põhimääruse alusel tehtud varasemaid otsuseid

kaitsekord ei muuda. Näiteks põhimääruse alusel antud ehituslubasid.

Rebala muinsuskaitseala pärandniidud ehk poollooduslike kooslustega alad on osa

muinsuskaitseala väärtusest, kuna tegemist on inimese ja looduse koosmõjul tekkinud

liigirikaste maastikega, mis on osa ainelisest kultuuripärandist. Pärandniitude hoidmiseks neid

ei künta, kaevata, metsastata ega väetata. Samuti ei teostata pealtparandamist ega muid

poollooduslikke kooslusi hävitavaid või ohustavaid tegevusi. Vajalik on maastike

traditsiooniline hooldamine niitmise või karjatamise läbi.

Niitmise puhul on oluline niidetud hein koristada, kuna mahajäetud hein (ka maha purustatud

hein) toimib valgust blokeeriva kulumatina ning tõstab liigselt mulla toitainete sisaldust.

Niiduelustikule kõige kasulikum on heina niidul kaarutamine ja kuivatamine – selle käigus

valmivad ja varisevad kamarasse seemned. Kui heina kuivatamine niidul ei ole võimalik, on

võimalik ka värske niiduse kogurisse kogumine ja kusagil mujal kompostimine. Pärandniitu

aitab säilitada niitmine ja heina koristamine üle aasta või harvemini. Karjatama on oluline

hakata võimalikult vara, juba maikuus. Karjatada võib igasuguste kariloomadega, suurtel

heterogeensematel aladel on soovitav kasutada segakarja. Niiskematele ja kõrgema ja tihedama

rohukasvuga niitudele sobivad taastajatena eeskätt veised. Üksikutel juhtudel on kuivuse ja

hõredama rohu tõttu eelistatud lambad.

Rebala muinsuskaitseala põhimääruses kitsendust pärandniitudel tehtavate tööde tegemiseks

otsesesõnu ei olnud. Seetõttu on tegu kaitsekorraga kehtestatavate uute nõuetega. Neid nõudeid

on seni käsitletud Jõelähtme valla üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustes, kus on

pärandniidud ehk loopealsed vähelevinud maastikutüübina toodud esile kõikide

muinsuskaitsealal asuvate külade erinäolise ilme kirjeldamisel ning kus on peetud oluliseks

nende avatuse säilimise tagamist. Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra töörühm leidis, et

pärandniitudega alal avatuse säilimise tagamine ei ole piisav meede, kuna ei pruugi tagada

Rebalale iseloomuliku maastikutüübi säilimist. Seda iseloomustab viimaste aastate tendents,

mille kohaselt on pärandniite hakatud üles kündma ning mille tulemusel on tekkinud oht

muinsuskaitseala traditsioonilise ilme säilimisele. Kündmise tulemusel tagatakse sisuliselt küll

ala avatuse säilimine, kuid selle tulemusel hävitatakse Rebala muinsuskaitsealale

iseloomulikku ilmet kujundav maastikutüüp. Eeltoodust lähtuvalt leiti töörühmas, et

kaitsekorras tuleb reguleerida pärandniitudel tehtavaid töid eesmärgiga tagada

muinsuskaitseala seisukohalt väärtuslike alade säilimine.

31

Pärandniitude alad on märgitud kaitsekorra lisas nr 3. 1930. aastate algusest pärinevad tänase

Rebala muinsuskaitseala ja selle lähiümbruse taimkattekaardid (koostaja Joosep Eplik). 2023.

aasta seisuga kaardistatud säilinud pärandniitude asukohad kattuvad 1930. aastate

kaardiandmetega, kuid pärandniitude alad on paljuski vähenenud. Lisa nr 3 kaardile on

märgitud kõik Keskkonnaameti poolt kaardistatud pärandniitude asukohad, kuna tegemist on

väheesinevate inimese ja looduse koosmõjul kujunenud ja elurikkust loovate aladega, mille

säilimine tagab muinsuskaitseala kaitse eesmärki.

Punkt 17.4 sätestab, et põllumaid, sealhulgas parandatud heina- ja karjamaid ning kultuurniite

ja -karjamaid võib kasutada põllumajanduslikul (taime- või loomakasvatuse) otstarbel, kui

maastike avatus, kultuurimälestiste ja pärandkultuuri objektide säilimine on tagatud.

Maastikke, mis on põllumajanduslikus kasutuses, võib jätkuvalt üles künda, parandada ja

väetada taimekasvatuse eesmärgil. Samuti on lubatud nende alade karjamaadena kasutamine.

Oluline on, et tagatud oleks nende maastike avatuna säilimine, sealjuures tuleb kündmisel

arvestada maastikul paiknevate kultuurimälestiste ja väärtuslike pärandkultuuri objektidega

ning tagada nende säilimine.

Punkt 17.5 ajaloolise järjepidevusega ja muinsuskaitseala ilmet kujundavate looduslike

taimekooslustega maa-alad, nagu Vandjala soo ja Männikuraba, säilitamiseks on lubatud

metsakoosluste kujundamine metsamajanduslike võtetega, mis toetavad loodusmetsale omast

struktuuri, s.o. liigilise, vanuselise, bioloogilise mitmekesisuse, produktiivsuse, taastumisvõime

ja elupõlisuse säilimist. Muinsuskaitseala suurim pikaajalise järjepidevusega looduslike

taimekooslustega ala asub Vandjala soos, mis ei ole olnud avatud maastiku ala. Samuti ei ole

Männikuraba kunagi olnud avatud maastikuga ala. Ajaloolise väärtusega on ka Maardu

hiiemets, kus paikneb ajalooline looduslik pühapaik Ohvrikoht Hiiemets (registri numbriga

17697), mille kaitse on tagatud läbi MuKS-is sätestatud nõuete kinnismälestise kaitseks.

Punkt 17.6 määrab, et avatud maastikule uusi hooneid üldjuhul ei püstitata. Kuna Rebala

muinsuskaitsealal on eesmärgiks hoida ajaloolist keskkonda, kus on valdavalt avatud

maastikuga alad ning nende vahel väiksemad tiheasustusega alad, siis ei rajata maastikule uusi

majapidamisi ja hoonestusalasid. Uute ehitiste püstitamine on võimalik kinnistutel ajalooliselt

(ehk enne II maailmasõda) väljakujunenud hoonete asukohtades ning lubatud on ajalooliste

sauna- ja talukohtade taastamine õuemaana. Üksikuid ajutisi hooneid on lubatud püstitada

maastikule üksnes põllumajandusliku tegevuse toetamiseks. Täpsemad nõuded uute hoonete

püstitamisele on kirjas kaitsekorra punktis 23.

Punkt 17.7 sätestab, et taristu ehitamisel eelistatakse maastikku vähe häirivaid lahendusi;

välditakse elektriõhuliine ja -poste, maapealseid torustikke, varjestavaid piirdeid jms ning

suurte taristuobjektide kavandamist; võimalusel kasutatakse olemasolevaid tee- ja liinikoridore

ning metsapiire ning tagatakse kinnismälestiste, pärandniitude, pärandkultuuriobjektide ja

avatud vaadete säilimine. Selleks, et tagada muinsuskaitseala väärtuste säilimine, tuleb taristu

kavandamisel ja ehitamisel töötada välja lahendused, millel on muinsuskaitseala väärtustele

minimaalne mõju.

Muuhulgas on oluline lahendada muinsuskaitseala läbiv liikluskorralduslik taristu viisil, et see

oleks võimalikult vähe kultuurmaastikku muutev ning alal avanevaid vaateid piirav ning

tagatud oleks kinnismälestiste, pärandniitude, põllumaa ja pärandkultuuri objektide säilimine.

32

Oluliste taristuobjektide rajamisel tuleb kaasata erialaspetsialist (Muinsuskaitseameti

tegevusloaga arhitekt või maastikuarhitekt).

Paratamatult esineb olukordi, mis eeldavad muinsuskaitsealale elektriliinide jms paigaldamist.

Seetõttu on oluline, et lahendus omaks ümbritsevale keskkonnale võimalikult väikest mõju,

mistõttu on eelistatud lahendused, mille kohaselt kavandatakse need olemasolevate tee- ja

liinikoridoride asukohta või metsapiirile. Soovitav on kavandada uued elektriliinid

maakaablitena. Võimalusel kaaluda ka olemasolevate õhuliinide maa alla viimist. Tööde

tegemisel tuleb lähtuda minimaalse sekkumise põhimõttest, st nende tulemusel ei tohi hävida

pärandniidud, pärandkultuuriobjektid ega arheoloogiapärand. Arheoloogilise kultuurkihiga alal

planeeritakse kaevetöid arheoloogilist kultuurkihti võimalikult vähe lõhkudes. Minimaalse

sekkumise põhimõte võimaldab teha arheoloogilisi uuringuid selliselt, et arheoloogilist

kultuurkihti kahjustatakse võimalikult vähe, kuid samas tehakse kindlaks kihtide stratigraafiline

ladestumine ja dokumenteeritakse arheoloogilise kultuurkihi elemendid. Arheoloogilise

uuringu käigus uuritakse ja dokumenteeritakse pinnasekihte reeglina alates praegusest

maapinnast ülalt alla. Ka pealmise, sageli segatud kihi dokumenteerimine on vajalik, sest selle

lasumise viisis või selles endas võib olla elemente, mis aitavad mõista varasemate ladestuste

stratigraafiat.

Punktiga 17.8 sätestatakse, et tuule- ja päikeseparke ning maste avatud maastikule ei rajata;

päikesepaneelid, tuulikud ja mastid on lubatud paigutada üksnes hoonestatud kinnistu

teenindamiseks ning selliselt, et need on ümbritsevast maastikust vähe nähtavad ega ole

vastuolus muinsuskaitseala eesmärkidega. Kuigi tuule- ja päikeseparkide rajamine on kliima

eesmärkide saavutamiseks oluline strateegiline vahend, on nende puhul tegemist

tehnorajatistega, mille paigaldamine ei taga Rebala muinsuskaitseala peamise väärtuse, avatud

maastiku ja sellele iseloomuliku ajaloolise miljöö, säilimist. Seetõttu ei ole Rebala

muinsuskaitsealale võimalik kavandada tuule- ja päikeseparke. Küll aga on alale lubatud

paigaldada päikesepaneele, tuulikuid ning maste majapidamiste teenindamiseks, kuid need

tuleb paigutada varjatud ja ümbritsevas maastikus vähenähtavasse asukohta. Antud põhimõte

tuleneb Jõelähtme valla üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustest, mis võimaldavad

elektrituulikute kavandamist ühe majapidamise juurde selle teenindamiseks. Töörühma

aruteludel leiti, et põhimõtet tuleks laiendada ka päikesepaneelide kasutamisele, mis võimaldab

majapidamiste toimimist päikeseenergial ning seega toetab kliimaeesmärkide saavutamist.

Parima asukoha leidmiseks on otstarbekas kaasata Muinsuskaitseameti esindajad ja

erialaspetsialist (nt maastikuarhitekt).

Punkt 17.9 sätestab, et uusi kaevandusi ei rajata, kui need võivad ohustada muinsuskaitseala

või selle säilimist sellele ainuomases keskkonnas. Kaevanduse ja kaevandamise all on silmas

peetud kaevandamisseaduse § 3 täpsustatud mõisteid. Nõue ei kohaldu juba olemasolevale

kaevandusele. Nõue tuleneb maapõueseaduse (MaaPS) § 55 lg 2 p-st 2, mis sätestab, et

kaevandusloa andmisest keeldutakse kui mäeeraldis või selle teenindusmaa asub

kinnismälestisel, muinsuskaitsealal või selle kaitsevööndis ja kaevandamine võib ohustada

kinnismälestist või muinsuskaitseala või nende säilimist neile ainuomases keskkonnas.

Maavarade kaevandamisel on oluline mõju maastiku ilme ja pinnase kujundamisel, mistõttu

ohustab see nii looduse ja inimese koosmõjul tekkinud kultuurmaastikke kui ka

33

arheoloogiapärandit ja on seega vastuolus muinsuskaitseala eesmärkidega. Lisaks võib

kaevandamise mõju olla seotud mitte üksnes kaevandusalaga, vaid ka selle juurde kuuluva

taristuga, nagu näiteks juurdepääsuteed, konveierid, purustid, ladustamiskohad, aherainemäed,

settetiigid jms. Samuti on kaevandustegevusel negatiivne mõju loodus- ja elukeskkonnale. Vee

väljapumpamine kaevandusest võib muuta kaevandusala ja selle ümbruse hüdroloogilisi

tingimusi, millel on omakorda mõju lähedal või ka kaugemal asuvatele allikatele ja

märgaladele. Samuti võivad tekkida elupaikade muutused, mis võivad soodustada invasiivsete

liikide levikut. Kaevandustegevusega võib kaasneda müra, vibratsioon, liikluse

intensiivistumine ja tolm või muu elukeskkonna häiring.

Punkt 17.10 sätestab, et säilitatakse ja võimalusel kasutatakse ajalooliselt kujunenud

teedevõrku; uute teede kavandamisel arvestatakse piirkonnale iseloomulike lahendustega ja

tagatakse kultuurmaastiku säilimine ning vaated maastikule.

Rebala muinsuskaitseala ja kaitsevööndi ajaloolise maakasutuse analüüsist ilmneb, et

muinsuskaitsealal on säilinud ajalooliselt kujunenud teedevõrk, millel on oluline roll Rebala

muinsuskaitseala kultuurmaastiku ilme, vaadete ja külastruktuuri seisukohalt.

Muinsuskaitsealal tuleb ajaloolised teed säilitada ja võimaluse korral olemasolevat teedevõrku

sh ajalooliseid teid kasutada, kuna see aitab tagada nende säilimist. Juhul kui uute teede

rajamine on vältimatu, tuleb nende kavandamisel arvestada piirkonnale iseloomulike

lahendustega (kulgemistrajektoor, laius jms) ja põllumaade ning pärandniitude paiknemisega,

et tagada nende sobitumine olemasolevasse maastikumustrisse ja teedevõrku ning

kultuurmaastiku, sh pärandniitude ja põllumaade, säilimine. Rebala muinsuskaitseala

põhimääruse raames tehtud otsused uute teede kavandamiseks jäävad kehtima ka kaitsekorra

jõustumisel.

Punktis 18 selgitatakse, et muinsuskaitsealal on kaardistatud arheoloogilise kultuurkihiga

alad, kust on leitud arheoloogilisi leide ja arheoloogilist kultuurkihti või mis võivad neid

kaugseire andmetele tuginedes veel sisaldada. Arheoloogilise kultuurkihiga alad on toodud

välja kaitsekorra lisas 4.

Arheoloogilise kultuurkihiga alad moodustuvad maa-aladest, kus on varasemaid teateid

arheoloogilist kultuurkihi ja leidude esinemise kohta või kus on reljeefikaardil nähtavad

struktuurid, sh eriaegsed muistsed põllud või piirkonnad, kus on teateid varasemast

inimasustusest ajalooliste kaartide põhjal. Lisaks on Rebala muinsuskaitsealal arvukalt

arheoloogiamälestisi, mis osaliselt paiknevad arheoloogilise kultuurkihiga aladel.

Arheoloogilise kultuurkihiga alad ja arheoloogiamälestised kaitsevöönditega on märgitud

korralduse lisas 4.

Arheoloogilise kultuurkihiga alade määramisel on lähtutud Muinsuskaitseameti poolt koostatud

Rebala muinsuskaitseala arheoloogilise kultuurkihi eksperthinnangust21. Vajadus määrata

lisaks arheoloogiamälestistele arheoloogilise kultuurkihiga alad tulenevad asjaolust, et kuigi

suurem osa arheoloogiamälestistest Rebala muinsuskaitsealal on riikliku kaitse all, on aastate

jooksul lisandunud uut infot arheoloogiliste leidude ja arheoloogilise kultuurkihiga alade

paiknemise kohta. Samuti on arenenud tehnilised võimalused uute arheoloogiliste objektide

21 Leitav https://www.muinsuskaitseamet.ee/rebala-muinsuskaitseala-kaitsekorra-koostamine

34

tuvastamiseks. Arheoloogilise kultuurkihiga alade määramise aluseks on andmebaasides olev

info arheoloogiliste leidude ja muististe kohta, arheoloogiliste uuringute aruanded, ajaloolised

kaardid ning Maa-ameti kõrgusandmete põhjal tehtud reljeefimudelid, millelt on võimalik

tuvastada maapealsete jälgedega arheoloogilisi struktuure.

Punktiga 19 kehtestatakse nõuded muinsuskaitsealal asuva arheoloogiapärandi kaitseks.

Punkt 19.1 sätestab, et arheoloogilise kultuurkihiga aladel enne detailplaneeringu kehtestamist

või projekteerimistingimuste või ehitusloa andmist või ehitusteatise menetluse käigus, millega

kaasnevad kaeve- ja muud pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd, määrab

Muinsuskaitseamet arheoloogilise uuringu juhul, kui tööd ohustavad arheoloogiapärandi

säilimist. Arheoloogilise kultuurkihi elemendid tuleb planeeritaval alal minimaalse sekkumise

põhimõtet arvestades võimalikult vara välja selgitada, et nendega saaks ruumiotsuste tegemisel

(detailplaneeringu kehtestamine, projekteerimistingimuste andmine) arvestada. Enne

ruumiotsuse tegemist tuleb koguda piisavalt teavet arheoloogilise kultuurkihiga ala kohta: tuleb

arhiivi- ja bibliograafiauuringu abil analüüsida arheoloogilise kultuurkihi esinemise tõenäosust

planeeritaval tööde alal. Vajadusel teha arheoloogiline eeluuring, et projekti koostamisel oleks

võimalik maksimaalselt arvesse võtta väärtuslikke ajaloolisi struktuure ja muid arheoloogilise

kultuurkihi elemente, sh matmispaiku. Tehnoliinide jm taristu puhul on oluline leida neile

trassid, kus kultuurkiht on juba läbi kaevatud või kus ei esine maapeal nähtavaid arheoloogilisi

struktuure või elemente. Kui see ei ole võimalik, peab arvestama arheoloogilise uuringu

tegemise vajadusega. Ruumiotsuse tegemisel eelnevaga arvestamine annab võimaluse

asjaolusid arvesse võtta, vajadusel olemasolevat teavet täiendada ning jõuda tulemusele, mis

sekkub arheoloogiapärandisse vähimal võimalikul viisil ja säilitab seda maksimaalselt.

Punkt 19.2 sätestab, et väärtuslikud ajaloolised ehituskonstruktsioonid ja -detailid ning

arheoloogilised struktuurid ja elemendid säilitatakse. Väärtuslikeks ehituskonstruktsioonideks

ja -detailideks loetakse eelkõige muinasaegse, keskaegse ja varauusaegse hoonestuse tarindite

jäänuseid. Väärtuslikud arheoloogilised struktuurid on kivikalmed ja muistsete põldude

jäänused. Väärtuslikud arheoloogilised elemendid on kultuse- ja ohvrikivid. Muuhulgas tuleb

säilitada arheoloogiapärandi maapealsed ja maa-alused osad. Eelistatud on säilitamine

olemasolevas asukohas. Kivikalmed või muud arheoloogilised elemendid võib siiski teisaldada

nende asukohast teise sobivasse asukohta, kui see on möödapääsmatu suure avaliku huvi korral

või pärandi säilimine olemasolevas keskkonnas on ohustatud ning selle säilimist ei ole muul

viisil võimalik tagada. Sellisel moel on toimitud nt Jõelähtme külas asuvate kalmetega

(Kalmeväli, reg-nr 17543), mis rekonstrueeriti teetööde tõttu paarkümmend meetrit eemal

algsest asukohast.

Punktis 20 sätestatakse nõue A-kaitsekategooria hoonete interjööride kohta: säilitatakse

kultuuriväärtuslikud interjööridetailid (siseuksed, sisetrepid, piirdeliistud, ahjud jms) ja

siseviimistluskihid (põrandalauad, parketid, maalingud, stukkdekoor jms), väärtuslikud

sisetarindid (vahelaed, siseseinad, mantelkorstnad jms) ning üldjuhul ajalooline

ruumiplaneering. Väärtuslik ruumiplaneering ja sisetarindid hõlmavad säilinud ajalooliseid

siseseinu ja vahelagesid, samuti korstnaid, sh mantelkorstnaid. Võimalikud muudatused

ruumiplaneeringus ja sisetarindite muutmise võimalused kaalutakse muinsuskaitse

eritingimuste koostamisel, säilitamise nõue ei ole üldjuhul absoluutne. Ruumiplaneeringu

35

muutmisel on eelistatud tagasipööratavad lahendused (nt kergvaheseinte lisamine

olemasolevaid konstruktsioone muutmata) ning ajaloolise substantsi võimalikult vähene

lõhkumine (nt olemasolevate läbiviigukohtade ja avade kasutamine).

Väärtuslikeks interjööridetailideks võivad olla siseuksed, siseaknad, piirdeliistud, sisetrepid,

ahjud ja muud hoone ehitusajast või hilisematest perioodidest pärinevad väärtuslikud detailid.

Väärtuslikud siseviimistluskihid võivad olla nt ajaloolised laud- ja parkettpõrandad, lae-, seina-

või põrandamaalingud, stukkdekoor jms. Detailide ja viimistluskihtide säilitamise nõue ei

tähenda nende eksponeerimise nõuet. See, mida ja kuidas eksponeerida, sõltub hoone

kasutusvõimalustest ning konkreetsed nõuded antakse muinsuskaitse eritingimustega.

Punktis 21 nimetatakse A- ja B-kaitsekategooria hoonetele kehtivad nõuded

konserveerimiseks, restaureerimiseks, ilme muutmiseks ja ehitamiseks. Nõuded kehtivad

olemasolevatele hoonetele ja asjakohasel juhul ka kavandatavatele juurdeehitistele. Nõudeid

täpsustatakse iga hoone puhul muinsuskaitse eritingimustega.

Muinsuskaitsealal ei ole kaitsekorraga ühtegi A-kaitsekategooriat määratud, kuid juhul, kui

mõne hoone mälestiseks olemine lõpetatakse, saab sellest A-kaitsekategooria hoone ja seetõttu

on oluline kaitsekorras määratleda ka A-kaitsekategooria hoonele kehtivad nõuded.

Punktis 21.1 sätestatakse, et hoone ajaloolised piirdetarindid, proportsioonid, välisviimistlus ja

väärtuslikud detailid säilitatakse võimalikult algupärasena ning tagatakse olemasolevate

kandekonstruktsioonide püsivus. Piirdetarinditena mõistetakse hoone piirdekonstruktsioone

tervikuna koos kandekonstruktsioonidega (st välissein ja sokkel kogu paksuses, katus koos

kandekonstruktsiooniga, avatäited jms).

Esineb olukordi, kus ajaloolise hoone autentsus on rikutud ja välisilme algsega võrreldes

lihtsustatud või muudetud. Sellisel juhul ei saa hilisemat viimistlust kultuurivääruslikuks pidada

ning selle asendamine sobivama lahendusega on lubatud. Säte ei ole sõnastatud absoluutsena ja

muudatusi välistavana. Täiend võimalikult annab kaalumise ruumi hoone mingil määral

muutmiseks, nt katusealuse väljaehitamiseks, uukide või katuseakende lisamiseks, kui see ei

muuda oluliselt hoone proportsioone. Täpsemad suunised antakse muinsuskaitse

eritingimustega.

Punkt 21.2 sätestab, et hoonete puhul, millest on säilinud üksnes ajaloolised paekivimüürid,

lubatakse ehitada uued piirdekonstruktsioonid olemasolevate sisse; kui paekivihoone müüre ei

ole tehnilise seisukorra tõttu võimalik autentsena säilitada, lubatakse need nii algupärase

arhitektuurse lahenduse taastamiseks kui ka hoone ümberehitamiseks uue kasutusotstarbe

eesmärgil ümber laduda. Rebala muinsuskaitsealal on B-kaitsekategooriasse määratud hooneid,

millest on peamiselt säilinud ajaloolised paekivimüürid. Juhul, kui paekivimüüride tehniline

seisukord ei võimalda nende taaskasutamist kandekonstruktsioonidena, on lubatud uute

piirdekonstruktsioonide ehitamine olemasolevate sisse. Samuti, kui paekivist müüre ei ole

tehnilise seisukorra tõttu võimalik säilitada autentsena, näiteks puuduvad vundamendid, müürid

on väljavajunud vms, on lubatud paekivimüüride ümber ladumine nii uue kasutusotstarbe

eesmärgil kui ka algupärase arhitektuurse lahenduse taastamiseks.

36

Luba kohandada B-kaitsekategooria hoonet, millest on säilinud peamiselt paekivimüürid, uue

kasutusotstarbe eesmärgil annab võimaluse näiteks ajalooliselt laudaks ehitatud hoone müüre

kohandada elumaja tarbeks. Täpsemad nõuded antakse muinsuskaitse eritingimustega.

Punkt 21.3 sätestab, et hooneosade ja ehitusdetailide taastamisel võetakse võimalusel aluseks

dokumenteeritud ajalooline lahendus, dokumentatsiooni puudumisel tuleb muudatuste

kavandamisel lähtuda hoonest kui tervikust. Olukorras, kus on vajalik hooneosa või mõne

ehitusdetaili taastamine, saab seda teha, võttes aluseks ajaloolise allikmaterjali (ehitusprojekt,

ajalooline foto jms). Näiteks kui hoonel on olnud veranda, mis ei ole säilinud, kuid olemas on

ajaloolised allikmaterjalid, on võimalik see uuesti rajada ajaloolise eeskujul. Hoonest kui

tervikust lähtumine tähendab ka seda, et kui hoone mõned aknad või muud detailid on

asendatud, siis peaks üldjuhul maja ilmet ühtlustama, taastades avatäiteid ja detaile säilinud

originaalide eeskujul (välja arvatud juhul, kui ka hilisemad aknad vm detailid on väärtuslikud).

Dokumentatsiooni puudumisel on lubatud hävinud hooneosade taastamine ka kaasaaegse

lahendusena, arvestades hoone arhitektuursete eripäradega. Võimalusel saab võtta aluseks

analoogsed lahendused, kuid see ei pruugi alati olla võimalik, nt on tegemist ebatüüpilise

hoonega vms. Hävinud hooneosade taastamise lahendus (ajalooline, analoogia põhine või

kaasaegne) pannakse paika muinsuskaitse eritingimustega.

Punktid 21.4-21.6 sätestavad, et muinsuskaitsealal kasutatakse hoonetüübile ja selle

ehitusajale iseloomulikke ehitus- ja viimistlusmaterjale ning võimaluse korral traditsioonilisi

töövõtteid ja tehnoloogiaid; traditsioonilisi ehitus- ja viimistlusmaterjale jäljendavaid materjale

ei kasutata (nt plastlaudis, kivikatust imiteeriv katuseplekk, õhekrohv); hoone ehitusajale mitte

iseloomulikke materjale võib kasutada ainult ajutise konserveeriva lahendusena (nt

katusekattena rullmaterjal, eterniit).

Eesmärk on, et muinsuskaitseala kultuuriväärtuslikud hooned säilitaksid oma algupärase ilme,

mistõttu on lubatud kasutada Rebala muinsuskaitsealale omaseid traditsioonilisi ehitus- ja

viimistlusmaterjale. Katuskatte vahetamisel kivi, puitu, valtsplekki, pilliroogu ja õlgi ning

viimistlusmaterjalina puitu ja lubikrohvi. Näiteks, kui hoonel on algupäraselt olnud valtsplekk-

katus, tuleb katusekatte vahetuse korral samuti kasutada käsitsi valtsitud plekki; puitseina

parandamisel puitu ja paekiviseina parandamisel paekivi. Viimistlusmaterjalina tuleb kasutada

end ajas tõestanud ja ajaloolisesse keskkonda sobivaid materjale, sh lubikrohve ning

linaõlivärve. Traditsiooniliste töövõtete ja tehnoloogiate all mõistetakse nt pleki valtsimist,

kelluga krohvimist, pintsliga värvimist, takutamist, tappimist jms. Üldjuhul on hoone

restaureerimise puhul traditsiooniliste töövõtete kasutamine põhjendatud, uue juurdeehitise

puhul mitte.

Punktist tuleneb, et muinsuskaitsealal ei kasutada traditsioonilisi ehitusmaterjale jäljendavaid

materjale. Jäljendav on näiteks puitakent jäljendav plastaken, puitvoodrit jäljendav

plastikvoodrilaud, paekivi imiteeriv materjal, õhekrohv, kivikatust jäljendav laineline

katuseplekk jms. Ajaloolises keskkonnas on ajalooliselt autentsete materjalide kasutamine üks

eeldusi, mis laseb tajuda muinsuskaitseala ajaloolise ja väärtuslikuna. Punktis tuuakse välja, et

hoone ehitusajale ebatüüpilisi materjale kasutatakse ainult ajutise konserveeriva lahendusena.

Materjalid, mis ei ole hoonele kõige sobivamad, kuid mida võib erandkorras hoone päästmiseks

ajutise lahendusena Muinsuskaitseameti nõusolekul kasutada, on näiteks eterniit, rullmaterjal

37

või sileplekk, kui need asendavad varasemat traditsioonilist valtsplekk- või kivikatust. Samas,

osade uuemate hoonete puhul võib eterniit olla algne ja igati eelistatud katusekattematerjal.

Materjalide valikul tuleb lähtuda eelkõige konkreetse hoone ajaloolisest (algsest) lahendusest

ning kõik materjalid, mida algses lahenduses polnud, on hoone ehitusajale ebatüüpilised

materjalid, mille kasutamine ei ole soositud.

Punkt 21.7 sätestab, et hoonete välispidine soojustamine on lubatud juhul, kui sellega ei

hävitata ega kaeta kinni väärtuslikku välisviimistlust ega väärtuslikke detaile ning säilivad

hoone ja selle osade proportsioonid. Üldjuhul on A- ja B-kaitsekategooria hooned väärtusliku

välisviimistlusega ning nende hoonete seinte soojustamist väljastpoolt võib kaaluda juhul, kui

tegemist on puitehitisega ning kogu hoone laudis vajab niikuinii välja vahetamist, sealjuures on

oluline taastada kõikide hooneosade (sokkel, aknad, räästas jms) proportsioonid. A- ja B-

kaitsekategooria hoone välisseinte soojustamist väljastpoolt ei saa kaaluda, kui tegu on

paekivihoone või rikkaliku dekooriga puithoonega, kus ajalooline viimistlus ja detailid on osa

hoone väärtusest. Puithoonete puhul on võimalik kaaluda ka seinte soojustamist seestpoolt,

paekivihoonete puhul on mõeldav nn eraldiseisvate piirdetarindite kavandamine müüridest

sissepoole.

Punkt 21.8 sätestab, et võimaluse korral säilitatakse ja taastatakse hoone ehitusaegsete avade

suurus ja paiknemine. Üldjuhul A- ja B-kaitsekategooria hoonete puhul säilitatakse

ehitusaegsete avade suurus ja paiknemine ning taastatakse avad algsel kujul, kuna see tagab

hoone tervikliku välisilme. Siiski juhul, kui muudetakse hoone kasutusotstarvet selliselt, et

avade suuruse ja paigutuse muudatus on uue otstarbe jaoks oluline, siis on erandkorras võimalik

neid muuta. Näiteks lauda kohaldamisel elumajaks. Samuti, kui hoonest on järel üksnes

paekivimüürid, on taastamisel võimalik avade suurust ja paigutust muuta. Täpsemad nõuded

antakse muinsuskaitse eritingimustega.

Punkt 21.9 sätestab, et võimaluse korral säilitatakse ja restaureeritakse hoone ehitusaegsed või

hilisemad hoone arhitektuurse ilmega sobivad avatäited (aknad, uksed, luugid jms); uued

avatäited valmistatakse algsete avatäidete või analoogiate eeskujul võimalusel puitmaterjalist;

avatäidete asendamisel tagatakse hoone terviklik välisilme. Originaalina säilinud rahuldavas

seisukorras avatäited (aknad, välisuksed, sh nende lengid,) on soovitatav võimaluse korral

restaureerida, kuna ajaloolised avatäited aitavad hoida hoonete autentset välisilmet. Avatäidete

restaureerimine toetab mh ka säästva arengu põhimõtteid, mille eesmärgiks ehitusvaldkonnas

on hoonete olemasolevate detailide taaskasutus. Kas tegu on hoone ehitusaegsete või

hilisemate, hoone kui tervikuga sobivate avatäidetega, selgitatakse välja nõustamise või

muinsuskaitse eritingimuste koostamise käigus.

Punkt 21.10 sätestab, et juhul kui algupäraste avatäidete restaureerimine ei ole võimalik (nt on

need amortiseerunud) või neid ei ole enam säilinud, valmistatakse uued avatäited algsete

avatäidete või analoogiate eeskujul. Avatäidete vahetamisel tuleb tagada hoonete ühtne

välisilme. Kui avatäited vajavad asendamist, siis võetakse üldjuhul aluseks ajaloolised eeskujud

ning eelistatakse puitmaterjali. Hoonetele, millest on säilinud üksnes paekivimüürid, on lubatud

kavandada ka kaasaegseid avatäiteid, kui on tagatud hoone terviklik välisilme. Väliste

avatäidete asendamine on hoone ilme muutmine ning selleks on vajalik Muinsuskaitseameti

tööde tegemise luba.

38

Punkt 21.11 sätestab, et katuseaknad ja katuseväljaehitised, mis jäävad avalikust ruumist

vaadeldavad, paigutatakse hoonega arhitektuurselt sobivalt ja hoone fassaadi rütmiga

arvestavalt. Katuseakende, vintskappide ja uukide paigaldamine ja ehitamine ei ole keelatud,

kuid need, mis jäävad avalikust ruumist vaadeldavad, peavad lähtuma hoone terviklikust

välisilmest ja fassaadi rütmist ning olema arhitektuurselt sobivad.

Punkt 21.12 sätestab, et maapealset osa laiendatakse hoone ja selle lähiümbrusega sobivana,

arvestades mahtu, proportsioone, materjalikasutust ja arhitektuurset ilmet. Nagu punktis 8.12

on põhimõttena välja toodud, peavad juurde- ja pealeehitised lähtuma muinsuskaitsealale

iseloomulikest arhitektuuritraditsioonidest, sealhulgas ajaloolise hoonestuse paiknemisest,

tihedusest, mahust, materjalikasutusest, mastaabist, katusemaastikust ja värvilahendusest.

Hoone olemasoleva katuse- või keldrikorruse kasutuselevõtt koos minimaalsete täiendustega

on üldjuhul võimalik. Kuid, kui soov on hoonele kavandada peale või külge ehitamist, mis

hoone mahtu visuaalselt suurendab, siis see eeldab nii olemasoleva hoone kui ka vahetu

lähiümbruse hoonete mahtude, proportsioonide, materjalikasutuse ja arhitektuurse ilme

analüüsimist. Juurde- ja pealeehitise proportsioonid peavad arvestama hoone

proportsioonidega, millele juurde ehitatakse, kui ka naaberhoonestusega, et lahendus ei hakkaks

ümbritseva suhtes domineerima.

Punkt 21.13 sätestab, et elektri- või muu seade, sealhulgas õhksoojuspumba ja

ventilatsiooniseadme hooneväline osa, katusepinnast visuaalselt eristuv päikesepaneel,

elektrikapp, postalajaam, mast jms paigaldatakse vähese vaadeldavusega kohta ning viisil, mis

ei kahjusta hoone konstruktsioone ega viimistlust. Elektri- või muu seadmena mõistetakse

päiksepaneeli, õhksoojuspumpa, ventilatsiooniseadet, elektrikappi, postalajaama, masti,

gaasikatla välisosa jms. Katusepinnast visuaalselt eristuva päikesepaneelina mõistetakse ka

hoone katusekaldega samas kaldes paigaldatud ja katusekattesse integreeritud, kuid visuaalselt

eristuvat seadet. Nende seadmete puhul on oluline, et need oleksid paigutatud nii, et need on

avalikust ruumist avanevate vaadete eest võimalikult varjatud – võimalusel paigaldatakse need

hoone tagaküljele või hoonest eraldi.

Punkt 21.14 sätestab, et tegevuskoha tähis, info- või reklaamikandja lahendatakse hoonega ja

ajaloolisse keskkonda kujunduselt ja suuruselt sobivalt ning viisil, mis ei varja maastiku avatust

ja väärtuslikke fassaadidetaile ega domineeri. Püsivalt paigaldatud tegevuskoha tähise, info-

või reklaamikandja all peetakse silmas püsiva iseloomuga konstruktsiooni, mida ei likvideerita

paigaldusloa lõppemisel.

Oluline on kavandada need ajaloolisse keskkonda kujunduselt ja suuruselt sobivalt ning

mittedomineerivalt nii, et nendega ei varjata vaateid kultuuriväärtuslikele objektidele ega

maastikule ning ei kaeta kinni A- ja B-kaitsekategooria hoone fassaadidetaile.

Punktiga 22 sätestatakse nõuded tööde tegemisele C-kaitsekategooria hoonetel. Nõuded

kehtivad olemasolevatele hoonetele ja kavandatavatele juurdeehitistele. Nõuded kehtivad ka

juhul, kui tegu on EhS § 4 lg 3 p 6 ja lg 4 kohase hoone taastamisega, mille käigus asendatakse

nii hoone maht kui välisilme selle olemasolevas mahus ja kujul. Juhul, kui C-kaitsekategooria

hoone soovitakse asendada senisest teistsuguse mahu ja välisilmega ehitisega, rakenduvad

sellele eelnõu uue ehitise püstitamise põhimõtted ja nõuded, sh detailplaneeringu muinsuskaitse

eritingimuste koostamise nõue (lähtudes MuKS §50 lg 2 ja § 61 lg 3 ja 4).

39

C-kaitsekategooria puhul on oluline anda nõuded hoone välisilme muutmiseks, sealhulgas

laiendamiseks ja ümber ehitamiseks, et tagada muinsuskaitseala kaitseeesmärk ja väärtuste

säilimine. Kuna Rebala muinsuskaitsealal asuvast hoonestusest on 64% C-kaitsekategooriasse

määratud, on oluline, et nii suure hulga hoonete puhul tagataks tööde tegemisel

muinsuskaitseala väärtuste säilimine ja seda väärindavad lahendused. On oluline, et hoonete

ümberehitamisel välditaks lahendusi, mis ei arvesta muinsuskaitseala iseloomuliku miljööga.

Nt ei ole muinsuskaitseala hoonetele iseloomulikud erksas toonis värvilahendused, mis jäävad

avatud maastiku kontekstis hästi nähtavad ning mõjutavad selliselt paiga ajaloolist iseloomu.

Nõuded kehtivad nii olemasolevale hoonele kui ka selle juurdeehitisele.

Punkt 22.1 sätestab, et hoone ilme muutmisel, välimiste avatäidete vahetamisel või

paigaldamisel ning välisviimistluse materjalide ja värvilahenduse valikul lähtutakse hoone

terviklikust välisilmest ning kasutatakse muinsuskaitsealale sobivaid ehitus- ja

viimistlusmaterjale. Ka C-kaitsekategooria hoonete puhul on oluline nende sobitumine

ajaloolise keskkonna üldise tervikuga. Lihtsaim viis selle tagamiseks on kasutada ajaloolisele

keskkonnale omaseid, järelikult ka sinna sobivaid materjale. Traditsioonilisi materjale

jäljendavaid materjale ei kasutata samal põhjusel nagu kultuuriväärtusliku hoone puhul.

Ajaloolisele hoonele ebatüüpilisi materjale võib kasutada ainult ajutise konserveeriva

lahendusena. C-kaitsekategooria hoone puhul lähtutakse tööde tegemisel selle ehitusaegsest

lahendusest või seda lahendust muutes hoonest kui tervikust, aga ka üldisest sobivusest

ajaloolisesse keskkonda. Kuna hoone autentsust säilitama ei pea, võib hoonet suuremal määral

ümber ehitada, kuid tulemus peab siiski olema terviklik ja muinsuskaitsealale sobiv, sh

materjalikasutuselt.

Punkt 22.2 sätestab, et hoone pae- või maakivi piirdetarindid, mida ei ole võimalik tehnilise

seiskorra tõttu taastada, taaskasutatakse kas sama või muu ehitise tarbeks. Pae- ja vähemal

määral ka maakivi on muinsuskaitsealale iseloomulik ehitusmaterjal, mille taaskasutamine

sama hoone tarbeks lähtub nii muinsuskaitseala arhitektuuriprintsiipidest kui ka keskkonda

säästvast lahendusest.

Punktid 22.3-22.5 sätestavad nõuded maapealse osa laiendamisele, elektri- või muu seadme

ning tegevuskoha tähise, info- või reklaamikandja paigaldamisele. Need nõuded on samad, mis

A- ja B-kaitsekategooria hoonete puhul, sest mõjutavad muinsuskaitseala kui terviku ilmet.

Punkt 23 sätestatakse nõuded uue ehitise püstitamiseks muinsuskaitsealale. Täpsemad

nõuded uute ehitiste püstitamisele tulenevad eelkõige valla üldplaneeringust (ja selle

muinsuskaitse eritingimustest), kinnistu detailplaneeringust või projekteerimistingimustest (ja

nende juurde koostatavatest muinsuskaitse eritingimustest). Eelnõu punktis tuuakse välja

kaitsekorrast tulenevad üldnõuded, mis loovad raamistiku detailplaneeringu ja

projekteerimistingimuste või uushoonestuse muinsuskaitse eritingimuste koostamiseks.

Sealjuures arvestatakse kvaliteetse ruumi põhialustega. Uute ehitiste püstitamiseks esitatakse

muinsuskaitselised nõuded eesmärgiga tagada muinsuskaitseala väärtuste säilimine ja uute

lisanduste sobitumine unikaalsesse ajaloolisesse kultuurmaastikku.

Kaitsekord ei mõjuta tagasiulatuvalt juba kehtestatud detailplaneeringuid,

projekteerimistingimusi, ehituslube ega juba algatatud loamenetlusi.

40

Punkt 23.1 sätestab, et uusi, sealhulgas alla 20 ruutmeetrise ehitusaluse pindala ja alla 5 meetri

kõrgusega ehitisi (edaspidi väikeehitis), lubatakse püstitada juba hoonestatud kinnistutel, mille

suurus võimaldab lisahoonestust ja ajalooliselt hoonestamata kruntidel juhul, kui need ei asu

avatud maastikuga alal ja on seotud väljakujunenud teedevõrguga. Varasemad, Rebala

muinsuskaitseala põhimääruse alusel tehtud otsuseid uute ehitiste püstitamise osas kaitsekord

ei muuda.

Nõue ei ole muinsuskaitseala kontekstis uus ning see on võetud üle Jõelähtme valla

üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustest, mis on olnud aluseks uute ehitiste kavandamisele

Rebala muinsuskaitsealal. Sellest tulenevalt on nii külades kui ka avatud maastikuga aladel

lubatud uute ehitiste püstitamine ajalooliste (enne 1940. aastat rajatud) hoonete vundamentidele

ja asukohtadele ning olemasolevate varemeks muutunud ja ilma kaitsekategooriata hoonete

asukohtadel. Sealjuures võib erandjuhtudel paigutada ehitisi ka mõnevõrra teistesse

asukohtadesse, kui üksnes ajalooliste hoonete asukohtadele/vundamentidele. Selline olukord

võib ilmneda siis, kui ehitist soovitatakse püstitada kohta, mis on tänaseks ruumiliselt oluliselt

muutunud, näiteks asub ajaloolise hoone vundament avatud maastikul ning puudub sellele

ligipääsemiseks tee või see jääb alale, kus paikneb pärandniit ning kus ajaloolisesse asukohta

hoonete rajamine ei taga pärandniidu säilimist. Sellisel juhul on põhjendatud uue ehitise

kavandamine algsest mõnevõrra teise asukohta, et tagada minimaalne sekkumine

kultuurmaastiku väärtustesse.

Uute ehitiste püstitamisel on oluline arvestada hoonestuse väljakujunenud hajali paigutust ning

paiknemist teede ja kõlvikute suhtes, mistõttu ei ole võimalik lähestikku paiknevate

saunakohtade hoonetega tihedalt täitmine.

Juba hoonestatud kinnistule võib küla tihendamise põhimõttel lubada üksikute täiendavate uute

ehitiste püstitamist, kui seda võimaldab kinnistu suurus ning see ei too kaasa õuemaa

märkimisväärset suurenemist, mis muudab oluliselt muinsuskaitsealale iseloomulikku

maastikumustrit.

Uute ehitiste püstitamine on lubatud ka üksikutel juhtudel ajalooliselt hoonestamata kruntidel,

mis asuvad tihehoonestusega alal. Ka sellistel juhtudel lähtutakse põhimõttest, et küla on

võimalik täiendavate elu- ja abihoonetega tihendada, kui krunt ei asu avatud maastikul ning

sinna on tagatud ligipääs juba väljakujunenud teedevõrgu kaudu.

Ajalooliselt hoonestamata kruntidele, mis asuvad avatud maastikul, on lubatud üksikute ajutiste

ehitiste püstitamine põllumajandusliku tegevuse toetamiseks (vt punkt 19.2).

Nõudest tulenevalt ei leevendata muinsuskaitsealal tööde tegemise luba väikeehitiste

püstitamiseks, mis on alla 20 m² ehitusaluse pindala ja alla 5 meetri kõrgusega ja mille puhul

EhS-i alusel ei ole ehitusteatis ja -luba nõutav. Ka seni kehtinud Rebala muinsuskaitseala

põhimääruses ei olnud väikeehitiste püstitamine leevendatud. Nõuet ei saa leevendada, kuna

see ei tagaks muinsuskaitseala hoonestusstruktuuri ja avatud vaadetega kultuurmaastiku

säilimist.

Punkt 23.2 sätestab, et uusi ehitisi lubatakse püstitada pärandniitudega aladel nii ajalooliste

hoonete asukohtades kui ka kaalutlusotsusena küla tihendamise põhimõttel mujal, kui tagatakse

poolloodusliku koosluse võimalikult maksimaalne säilimine. Pärandniitudega aladel, mis

41

jäävad küla keskele või paiknevad elamumaa vahetus läheduses (õuemaal), on lubatud üksikute

ehitiste või majapidamiste püstitamine ja rajamine küla tihendamise põhimõttel ehk eesmärgiga

säilitada piirkonna elupaiga funktsioon, kuid tuleb tagada pärandniidu ala säilimine võimalikult

maksimaalses ulatuses. See tähendab, et on lubatud hoonete püstitamine, õue- ja aiamaa

rajamine, kuid suuremahulist põllumajanduslikku tegevust, mis pärandniitu ohustab, ei toimu.

Punkt 23.3 sätestab, et ajutisi ehitisi lubatakse püstitada põllumaa sihtotstarbega maaüksustel

põllumajanduse otstarbe ja maaharimise toetamiseks. Põhimõte lähtub Jõelähtme valla

üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustest, mis võimaldavad väljaspool ajalooliste hoonete

asukohtasid rajada hooneid, mis toetavad maakasutust põllumajanduslikul otstarbel. Aruteludel

töörühmas leiti, et maakasutuse toetamine põllumajanduslikul otstarbel on igati põhjendatud,

kuid seda läbi ajutiste ehitiste püstitamise, kuna alaliste ehitiste püstitamise lubamine on

ebaproportsionaalne nende omanike osas, kes sooviksid eluhooneid rajada kohtadesse, kus

ajalooliselt hooneid paiknenud ei ole. Nõudes on sätestatud, et põllumaa sihtotstarbega

maaüksustel on lubatud rajada üksikuid ajutisi ehitisi põllumajandusotstarbe ja maaharimise

toetamiseks ka avatud maastikuga kinnistutel, juhul kui need on paigutatud vaateid ja maastiku

avatust minimaalselt varjavalt ning järgivad muinsuskaitseala arhitektuuri printsiipe. Ajutise

ehitise all on mõeldud EhS § 3 lg 4 sätestatud ajutise ehitise mõistet.

Punkt 23.4 sätestab, et uute, sh väikeehitiste, ja ajutiste ehitiste püstitamisel järgitakse küladele

iseloomulikku vormi ja struktuuri, hoonestustihedust, hoonestuse paiknemist, krundistruktuuri,

arhitektuurseid lahendusi ja paiknemist kõlvikute suhtes. Näiteks, kui tegemist on ajaloolise

ridakülaga, siis peab ka uue hoone paigutusel lähtuma ridakülale omasest külavormist ja -

struktuurist ning hoonestuse tihedusest. Ajaloolistele külaplatsidele uusi hooneid üldjuhul ei

püstitata, kuid on võimalik üksikute rajatiste püstitamine avalikuks kasutamiseks.

Punkt 23.5 sätestab, et uute ehitiste, sh väikeehitiste püstitamisel lähtutakse muinsuskaitseala

kultuuriväärtuslike hoonete mahtudest, liigendusest, värvilahendusest, katusemaastikust ja

arhitektuursetest lahendustest. Kultuuriväärtuslikud hooned iseloomustavad muinsuskaitseala

kõige rohkem ning hoiavad selle ajaloolist ilmet, seetõttu peavad uued ehitised mahuliselt

sobituma olemasolevasse keskkonda.

Kui hoonestataval kinnistul või selle lähiümbruses on II maailmasõja järgseid, ajaloolisest

hoonestusest palju suurema mastaabiga hooneid, mis on defineeritavad muinsuskaitseala

hoonestusliku erandina, siis uute ehitiste kavandamisel ei ole muinsuskaitseliselt põhjendatud

nende mahtudest lähtumine, kuna see loob piirkonna eripärasid mitte arvestava lahenduse. Uute

ehitiste ja suuremahuliste juurdeehitiste mahud kaalutakse igakordselt läbi detailplaneeringu

muinsuskaitse eritingimuste raames.

Muinsuskaitseala kultuuriväärtusliku hoonestuse liigendustest lähtumine tähendab, et uute

ehitiste kavandamisel arvestatakse üldjuhul ajalooliste hoonete sokli- ja räästajoonega, ning

avade paiknemise ja iseloomuliku fassaadikompositsiooniga. See ei tähenda ajalooliste

lahenduste kopeerimist, küll aga lähtepunkte uue hoone kavandamiseks, mis võimaldab seda

sobitada ajalooliselt kujunenud keskkonda. Värvilahenduse valimisel arvestatakse samuti

ümbritseva keskkonnaga, välditakse kontrastseid värvilahendusi (nt erelilla uus ehitis beežikas-

hallikas keskkonnas), mis pole piirkonnale omased ning mis jäävad visuaalselt domineerima.

Katusemaastikust lähtumine tähendab seda, et uue hoone katusekuju sobitatakse piirkonna

42

ajaloolise hoonestuse katusemaastikuga, milleks on Rebala muinsuskaitsealal ajaloolisest

katusekattematerjalist kaldkatused (eelkõige viilkatused).

Uute ehitiste püstitamisel lähtutakse muinsuskaitsealale iseloomulikest arhitektuursetest

lahendustest, mis tähendab ka üldist miljöösse sobitumist, keskkonda säästvate

ehitusmaterjalide ning energiasäästlike lahenduste kasutamist. Näiteks ei ole soositud suured

klaaspinnad, mis ei ole Rebalale omased ning mis on kliimasoojenemist arvestades

problemaatiline lahendus.

Punkt 23.6 sätestab, et uute ehitiste, sh väikeehitiste välisviimistluses kasutatakse naturaalseid

ja/või keskkonda sobivaid kvaliteetseid ehitusmaterjale, sealhulgas pae- ja maakivi, puitu,

katuseplekki, eterniiti. Välisviimistluse materjalikasutust reguleeritakse muinsuskaitsealal kui

tervikul läbivalt ühtemoodi. Traditsioonilise materjalikasutuse nõue kehtib kõikide uute ehitiste

puhul, kuna traditsiooniline materjalikasutus aitab hoida muinsuskaitseala terviklikkust. See ei

tähenda, et uusi ehitisi peaks ehitama ainult puidust ja paekivist, aga piirkonnas levinud

ajalooliste materjalide või nende tänapäevaste analoogide (nt pae- või maakivi plaadid vms)

loominguline kasutamine aitab uusi ehitisi paremini keskkonda integreerida.

Punktiga 24 kehtestatakse nõuded muinsuskaitseala avalikku ruumi ja õuemaad

kujundavate osade ja objektide ning kõrghaljastuse osas.

Muinsuskaitseala eesmärk on mitte ainult avatud maastiku ja ehitiste, vaid kogu ala kui terviku

väärtuste säilitamine ja esiletoomine. Nõuete eesmärgiks on tagada uute lisanduste sobivus

ajaloolisesse keskkonda. MuKS § 52 lg 1 seab loakohustuse iga muinsuskaitsealal asuva ehitise

konserveerimiseks, restaureerimiseks, ilme muutmiseks ja ehitamiseks. Ehitiste all mõeldakse

vastavalt ehitusseadustikule nii hooneid kui rajatisi (tänavad, platsid, piirdeaiad, pargid jms).

MuKS § 52 lg 3 p 1 seab loakohustuse kõrghaljastuse rajamise, raie-, kaeve- ja muude pinnase

teisaldamise või juurdeveoga seotud töödele muinsuskaitsealal. Nimetatud tööd on jäetud

muinsuskaitseseaduses üksikasjalikult sisustamata ning seetõttu on need määratlemata

õigusmõisted, mida tuleb sisustada õiguse tõlgendamise erinevate viiside kaasabil. Kui õigusakt

ise määratlemata õigusmõiste sisu ei määratle, tuleb eelistatult lähtuda sõnade üleüldiselt

levinud või nende tavatähendusest. Määratlemata mõiste sisu määratlemisel saab arvestada ka

rakenduspraktikaga.

Kaevetööd on Muinsuskaitseameti senises tegevuspraktikas olnud suuremahulised tööd, näiteks

ehitamise või trasside rajamisega seotud kaevetööd, ulatuslikum pinnase koorimine, puurimine.

Loakohustusega ei ole Muinsuskaitseameti praktikas kunagi olnud hõlmatud ega ole seda ka

praegu väikesemahulised haljastustööd (istutustööd, peenarde rajamine jm taimede kasvatamise

ja aiapidamisega seotud kaevetööd) ja maaharimine. Sellised tööd on piisavalt

väikesemahulised ning ei kahjusta arheoloogilist kultuurkihti ning seetõttu ei ole nende tööde

jaoks tööde tegemise luba vaja taotleda. Kõrghaljastuse rajamine, st puude istutamine,

arheoloogilise kultuurkihiga aladel ja avalikus ruumis (külaplatsid, avalikud haljasalad jms) on

loakohustuslik, kuna nimetatud tööga kaasnevad mahukad kaevetööd, mis võivad rikkuda või

hävitada pinnases olevat arheoloogilist kultuurkihti, samuti on kõrghaljastuse rajamisel oluline

kaaluda selle sobivust ajaloolisse keskkonda. Vaateid piiravat kõrghaljastust kultuurmaastikele

ei rajata, sealhulgas ei laiendata metsaalasid.

Kõrghaljastuse moodustavad üldjuhul leht- ja okaspuud ning kõrged (üle 2,5 m kõrguseks

kasvavad) põõsad. Kaevetöö on üldjuhul sügavamal kui 30 cm pinnases tehtav töö või pinnase

43

planeerimise käigus maapinna kõrguse muutmine üle 30 cm, tagasitäidetavate süvendite

kaevamine ja tagasitäitmine või pinnase koorimine sügavamale kui 30 cm maapinnast; süvendi

kaevamine ja puurimine sügavamale kui 30 cm algsest maapinnast. Pinnase teisaldamine on

pinnase kaevamine, selle teisaldamine ja muldrajatistesse paigaldamine. Pinnase juurdeveona

on silmas peetud suuremahulist pinnasevedu maapinna tasandamiseks ja täitmiseks.

Käesolevas punktis on loetletud nõuded, mis lähtuvad ajaloolisest teabest ja selle kasutamise

järjepidevusest.

Punkt 24.1 sätestab, et ajaloolised külateed, paekiviaiad ja -kaevud ning muud pärandkultuuri

objektid (kiviaiad, karjakaevud, kivihunnikud, paevõtukohad jms) säilitatakse ja võimaluse

korral restaureeritakse. Rebala muinsuskaitseala ühe väärtusliku kihistusena on esitatud

ajaloolised külatänavad ja -teed ning pärandkultuuri objektid. Säilinud on ajalooline

külatänavate struktuur mitme ajaloolise rida- ja tänavküla moodustanud külas, nagu Jõelähtmel,

Rebalas, Lool, Parasmäel, Maardus, Koilas ja Mannival. Muuhulgas leidub muinsuskaitsealal

märkimisväärsel hulgal pärandkultuuri objekte, millede autentsena säilitamine on kogu

muinsuskaitseala kaitsel eraldi eesmärk. Muinsuskaitseala üks väärtusi on muinasajast

tänapäevani looduse ja inimtegevuse koosmõjul väljakujunenud terviklik kultuurmaastik, mida

ilmestavad aastatuhandete vältel aset leidnud inimtegevuse jäljed. Muuhulgas on inimtegevuse

jälgedeks ka maastikul leiduvad pärandkultuuri objektid, kiviaiad, karjakaevud, kivihunnikud,

paevõtukohad jms, ning nende säilitamine on üks muinsuskaitseala eesmärke.

Punktis 24.2 on sätestatud, et uued piirdeaiad ning aiapostid, väravad jms lahendatakse järgides

lähiümbruses väljakujunenud tava (materjal, kõrgus, paiknemine jms) ja sobivust krundi

hoonestuse arhitektuuriga. Juhul, kui on vajalik rajada uued piirdeaiad, -postid ja väravad, siis

kavandatakse need lähiümbruses tavaks kujunenud eeskujudel, võttes arvesse traditsioonilisi

materjale, kõrgust ja paiknemist külaruumis jms. Piirdeaed peaks sobituma ka krundil oleva või

sinna rajatava hoonega. Jõelähtme valla kehtiva üldplaneeringuga on määratud, et tänavaäärsed

piirdeaiad võivad olla kõrgusega kuni 1,2 m looduslikust kivist, puidust vertikaalse või

diagonaalse lahendusega ja puitpiirded läbipaistvusega vähemalt 30%. Võrkpiirded on lubatud

kruntide vahelisteks piirdeaedadeks kõrgusega kuni 1,5 m.

Punkt 24.3 sätestab, et õuemaad, sh taluõue piirav ajalooline puistu ja hekid säilitatakse ning

vajaduse korral asendatakse samaväärse taimestikuga. Rebala külade ajaloolistel õuealadel on

säilinud palju põliseid õuepuid ning taluõuesid piiravaid puid ja hekke. Tegemist on

muinsuskaitseala kohatunnet loova haljastusliku eripäraga, mille säilitamine tagab ala väärtuste

püsimise. Juhul, kui puud või hekk on kahjustada saanud või oma loomuliku eluea ära elanud,

tuleks need asendada samaväärse taimestikuga, et säilitada piirkonnale iseloomulik ilme.

Samaväärse taimestiku all peetakse silmas, et puude asemel istutatakse uued puud, hekkide

asemel uued hekid. Taimeliikide valimisel on eelistatud kohalikud, muinsuskaitsealale omased

liigid.

Punkt 24.4 sätestab, et kõrghaljastuse rajamisel ja taastamisel avalikus ruumis lähtutakse

muinsuskaitsealale omasest haljastusviisist. Avalikus ruumis, nagu külaplatsid, avalikud

haljasalad ja ühiskondliku kasutusega maad, tuleb kõrghaljastuse planeerimisel või taastamisel

lähtuda muinsuskaitsealale ajastuomasest haljastusviisist. Muinsuskaitsealale on iseloomulik

vähene kõrghaljastuse osakaal, mille tulemusel tekivad alale iseloomulikud kaugvaated.

44

Punkt 24.5 sätestab, et vaateid piiravat kõrghaljastust kultuurmaastikele ei rajata, sealhulgas ei

laiendata metsaalasid. Vältida tuleb ulatuslikku kulisshaljastust, mis piirab avatud maastiku

vaadeldavust või vaateid olulistele maamärkidele. Samuti ei ole lubatud ajalooliste metsaste

alade laiendamine, kuna see muudab oluliselt muinsuskaitsealale iseloomulikku ilmet.

V osas sätestatakse muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk ja selle tagamiseks vajalikud

nõuded.

Osa lähtub MuKS § 14 lõigetest 1, 3 ja 4.

Punktis 25 on sätestatud, et muinsuskaitsealal on üks kaitsevöönd, mis on kantud kaardile

kaitsekorra lisas 1. Tegemist on muudatusega võrreldes seni kehtiva muinsuskaitseala

põhimäärusega, mille alusel oli Rebala muinsuskaitseala kaitsevöönd jagatud kaheks erineva

eesmärgiga osaks, mille kohaselt kaitsevööndi osas 1 ehitamisel tuli vältida järske kontraste

ehitiste mastaapsuses ja tiheduses, et tagada sujuv üleminek muinsuskaitseala hoonestus- ja

külastruktuurile ning kaitsevööndi osas 2 tuli ehitamisel tagada muinsuskaitseala vaadeldavus.

Aastate jooksul kujunenud praktika on näidanud, et kaitsevööndi kaheks erineva eesmärgiga

osaks jagamine ei ole põhjendatud ning mõlemas osas on vajalik samade kaitse-eesmärkide

rakendamine, mistõttu pidas Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise töörühm

põhjendatuks muinsuskaitsealale samasuguste eesmärkidega kaitsevööndi loomist.

Punktis 26 on välja toodud, et kaitsevööndi eesmärgid vastavalt MuKS § 14 lg 3 punktidele 1

ja 2 on tagada muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, et vältida järske

kontraste hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses, ning muinsuskaitseala vaadeldavus olulistest

vaatepunktidest. Kontrastide vältimise all hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses mõistetakse

muinsuskaitseala hoonestusega sarnase mahu, kõrguse ja tihedusega hoonestusmustri jätkamist.

Muinsuskaitseala vaadeldavus olulistest vaatepunktidest tähendab muinsuskaitseala suunal,

peamiselt teedelt, vaadete säilitamist muinsuskaitsealale.

Punkt 27 sätestab, et kaitsevööndis ei püstitata välismõõtmetelt või hoonestustiheduselt

muinsuskaitseala hoonestus- ja külastruktuuri sobimatuid ehitisi. Mõiste ehitis kasutatakse

vastavalt EhS-i § 3 sätestatud definitsioonile ning hõlmab ka rajatisi (sh sõiduteesid). Uute

ehitiste püstitamisel on oluline sujuv üleminek tiheasutusalalt muinsuskaitseala hoonestus- ja

külastruktuurile, mida aitab tagada muinsuskaitsealale iseloomulike hoonestusmahtude ja -

tiheduse järgminine kaitsevööndis. Uue hoonestuse võimalik kõrgus, maht ja ulatus

kaitsevööndis määratakse üldjuhul detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste ja selles

sisalduva ruumilise analüüsi tulemusena. Muinsuskaitseameti kooskõlastus projektile on

aluseks ehitusloa väljastamisel. Muinsuskaitseameti tööde luba kaitsevööndis ei väljastata.

Erinevalt Rebala muinsuskaitseala põhimäärusest ei tehta kaitsevööndis alla 5 meetri kõrguste

või alla 60-ruutmeetrise ehitisealuse pinnaga hoonete rajamisel leevendust loakohustuses. EhS-

i kohaselt puudub ehitusteatise ja ehitusloa esitamise kohustus elamu teenindamiseks vajalikele

hoonetele, mis on kuni 20 ruutmeetrise ehitusaluse pinnaga ja kuni 5 m kõrged (vt EhS lisa 1).

Töörühm ei pidanud leevendust põhjendatuks, kuna kaitsevööndis on rajatud väikeehitiste

kobaraid, mis ei aita tagada kaitsevööndi eesmärke. Seetõttu leidis töörühm, et ka väikeehitiste

püstitamist tuleb kaitsevööndis reguleerida. Väikeehitiste püstitamine ei ole keelatud, kuid on

45

oluline, et need rajatakse viisil, et kaitsevöönd oleks muinsuskaitsealale hoonestuslikult toetav

puhvervöönd. Ehitusteatise ja loakohustuseta väikeehitiste reguleerimisel lähtutakse MuKS §

58 lg 2, mis sätestab EhS-i osas erisuse.

Punkt sätestab ka, et kaitsevööndis ei püstitata muinsuskaitseala vaadeldavust häirivaid või

varjavaid ehitisi ning ei paigaldata vaateid katvaid või neid varjavaid reklaame, tehnilisi rajatisi

või muid konstruktsioone. Rebala muinsuskaitseala puhul on väga olulised ka alale avanevad

vaated, mistõttu tagatakse ka kaitsevööndis vaated muinsuskaitsealale.

VI osas sätestatakse leevendused tööde tegemise loakohustusest ja teavitamise kohustusest

muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis.

MuKS § 19 lg 5 p 6 kohaselt saab muinsuskaitseala kaitsekorras teha leevendused § 33

sätestatud säilitamiskohustusest, § 52 lg 1–3 sätestatud tööde tegemise loa kohustusest ning §

58 lg 1–3 sätestatud kooskõlastamise või teavitamise kohustusest.

Eelnõus nimetatud leevendustega on võimalik saavutada proportsioon kaitse vajaduse ja

piirangute vahel. Need leevendused vähendavad halduskoormust ning piiranguid omanikule

ning samas ei kaasne sellega muinsuskaitseala väärtuste hävimise oht. Kaaludes võimalusi

leevendusteks, jõuti järeldusele, et suuremad leevendused ei pruugi toetada ala väärtuste

säilimist, mis on MuKS § 3 lg 4 järgi üks muinsuskaitse olulisi põhimõtteid.

Punktis 28 antakse leevendused muinsuskaitsealal tööde tegemise loa taotlemise nõudest ja

ehitusprojekti koostamiseks vajalikest muinsuskaitse eritingimustest.

Punktis 28.1 leevendatakse tööde tegemise loa nõuet C-kaitsekategooria hoonete

konserveerimisel, restaureerimisel ja ehitamisel (osaline leevendus MuKS § 52 lg-st 1). Selle

punkti alusel ei ole vaja anda C-kaitsekategooria hoonetele muinsuskaitse eritingimusi ega

tööde tegemise luba. Ehitusprojektide koostamisel tuleb lähtuda C-kaitsekategooria hoonetele

antud üldistest nõuetest (punkt 22). Muinsuskaitseamet annab oma kooskõlastuse tegevusele

kohaliku omavalitsuse poolt läbi viidavas ehitusloa või -teatise menetluses. Leevendus ei kehti

kohaliku omavalitsuse menetluseta – näiteks juhul, kui kohalik omavalitsus hoone välisilme

muutmiseks luba või teatist ei nõua, on nõutav Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba.

Selliseks erandjuhtumiks võib olla näiteks hoone värvimine senisest erinevat värvi, katmine

supergraafikaga vms, mis muudab hoone ilmet ja selle mõju muinsuskaitsealal oluliselt, kuid

mida ei pruugita lugeda ehitusteatise kohustusega tööks.

Punkt 28.2 sätestab, et Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba ei ole nõutav raietöödeks ja

hooajalise ehitise püstitamiseks juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksus on Muinsuskaitseameti

raieloa või ehitamise püstitamise loa menetlusse kaasanud ja amet on loa kooskõlastanud või

esitanud vastava arvamuse. See on osaline leevendus MuKS § 52 lg-st 1 ja § 52 lg 3 p-st 1. See

tähendab, et kui kohalik omavalitsus kaasab Muinsuskaitseameti oma raielubade ja hooajaliste

ehitiste (kohvikuterrassid, suvised müügikohad jms) lubade menetlusse, siis ei pea väljastama

sama töö jaoks mitut luba. Leevendus ei kehti kohaliku omavalitsuse menetluseta, st juhul, kui

linnavalitsus mingil põhjusel puu raiumiseks või hooajalise ehitise rajamiseks luba ei väljasta,

siis saab Muinsuskaitseamet väljastada oma tööde tegemise loa.

46

Punkt 28.3 sätestab, et Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba ei ole nõutav kaeve- ja

muudeks pinnase teisaldamise ja juurdeveoga seotud töödeks väljaspool arheoloogilise

kultuurkihiga alasid (näidatud korraldudes lisas 4) ja pärandniitude alasid (näidatud korralduse

lisas 3). See on osaline leevendus MuKS § 52 lg 3 p-st 1.

Punkt 28.4 leevendatakse tööde tegemise loa nõuet kõrghaljastuse rajamiseks õuemaal v.a

arheoloogilise kultuurikihiga aladel. Kõrghaljastuse rajamine, st puude istutamine, ei ole

arheoloogilise kultuurkihiga aladel loakohustusest leevendatud, kuna nimetatud tööga

kaasnevad mahukad kaevetööd, mis võivad rikkuda või hävitada pinnases olevat arheoloogilist

kultuurkihti, sh arheoloogilisi struktuure (nt kivist tarindite jäänuseid).

Punktiga 28.5 leevendatakse tööde tegemise loa nõuet tegevuskoha tähise, info- või

reklaamikandja paigaldamiseks, juhul kui kohaliku omavalitsuse üksus on lahenduse

Muinsuskaitseametiga kooskõlastanud.

Punktiga 29 antakse leevendused muinsuskaitseala kaitsevööndis määratud juhtudel tööde

kooskõlastamise või teavituse nõudest.

Punktiga 29.1 leevendatakse olemasoleva hoone ümberehitamise, välisilme muutmise ja

laiendamise kooskõlastamist Muinsuskaitseametiga, välja arvatud juhul, kui laiendamine

hõlmab maapealse osa laiendamist (leevendus MuKS § 58 lg-st 1). Punkt näeb ette, et pädev

asutus kooskõlastab ametiga kaitsevööndis ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustusliku

ehitise ehitamise, sealhulgas ajutise ehitise püstitamise või rajamise ning olemasoleva ehitise

ümberehitamise, laiendamise, välisilme muutmise ja lammutamise. Olemasoleva hoone

ümberehitamine (rekonstrueerimine) ning välisilme muutmine on seega muudetud

leevendusega kooskõlastust mitte vajavaks täies mahus, laiendamine osaliselt.

Laiendamine on vastavalt EhS § 4 lg-le 2 ehitamine, mille käigus muudetakse olemasolevat

ehitist sellele juurde- ehk külge-, peale- või allaehitamisega. Leevendusega loobutakse seega

hoone olemasolevas mahus laiendamise kooskõlastusnõudest (nt katusekorruse või

keldrikorruse väljaehitamine), kooskõlastatavaks jääb ainult mahuline külge- või

pealeehitamine, st kõik uued ehitusmahud, mis muudavad kaitsevööndis hoonete suurust ja

kõrgust ning üldist hoonestusstruktuuri ja -tihedust.

Juhul, kui ehitisele lisatakse katusepinnale väljaehitisi või mistahes muid mahulisi

juurdeehitusi, siis tuleb see muinsuskaitseala kaitsevööndis jätkuvalt Muinsuskaitseametiga

kooskõlastada.

Punktiga 29.2 leevendatakse kaitsevööndis ehitise lammutamise kooskõlastamist.

Punktiga 30 selgitatakse, et punktides 28 ja 29 toodud leevendused ei kohaldu

muinsuskaitsealal asuva mälestise alal, kui mälestise kaitse käskkirjas pole öeldud teisiti.

VII osas määratakse muinsuskaitsealal paiknevate mälestiste kaitsevööndid.

Punkt 31 sätestab, et mälestise kaitsevööndi võib määrata maa-alalisele kinnismälestisele.

Kaitsevööndi määramise vajadus on sellise maa-alaliste kinnismälestise puhul, mille läheduses

on oodata arheoloogilise kultuurkihi, sh matuste või ajalooliste ehitusstruktuuride ilmnemist.

Kaitsevööndi määramise vajadust ja selle ulatust hinnatakse iga kinnismälestise puhul eraldi.

47

Näiteks võib kaitsevööndi määrata mälestisele, mis ulatub muinsuskaitseala piirist välja.

Selliste mälestiste puhul võib kaitsevöönd olla vajalik, kuna muinsuskaitseala kaitsevööndi

eesmärk ei ole kaitsta konkreetse mälestise ümbrust, sh arheoloogiamälestise kaitsevööndis

leiduvat võimalikku arheoloogilist kultuurkihti.

Kaitsekorra koostamise ajal juba riikliku kaitse all olevatel kinnismälestisel varasemalt

kehtestatud kaitsevööndid jäävad kehtima ka pärast korralduse jõustumist. Kinnismälestise

kaitsevööndit saab muuta (sh kehtetuks tunnistada) üksnes kaitsevööndi muutmise

menetlusega, mida reguleerib MuKS § 95.

VIII osa käsitleb korralduse jõustumist. Korraldus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi

Teatajas avaldamist ning seda on võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus

sätestatud korras 30 päeva jooksul.

5. Kaitsekorra ette valmistamine ja menetluse kirjeldus

Kaitsekorra eelnõu koostamise ettevalmistustöödega alustati kohe pärast MuKS-i jõustumist

ning seda kajastati muuhulgas ka Muinsuskaitseameti kodulehel 29.08.2019 ilmunud teates.

04.12.2019 moodustati Muinsuskaitseameti peadirektori käskkirjaga nr 1.1-5/ 57-A Rebala

kaitsekorra koostamiseks töörühm, algselt Muinsuskaitseameti ehituspärandi nõuniku Anita

Staubi juhtimisel. Alates 2022. aasta juulist juhtis töörühma Muinsuskaitseameti ehituspärandi

nõunik-analüütik Laura Ingerpuu.

Töörühma koosolekud toimusid 15 korda ning neil arutati kõiki erinevaid muinsuskaitseala

kaitsekorras kajastamist vajavaid aspekte alates muinsuskaitseala väärtustest, hoidmise

põhimõtetest, nõuetest ja lõpetades võimalike leevenduste ning piiridega.

Paralleelselt töörühma koosolekutega lõpetati 2017. aastal alustatud Rebala muinsuskaitseala

hoonestuse inventeerimine, mille viis läbi Muinsuskaitseameti Harjumaa nõunik Ly Renter.

Protsessi tulemusel koostati Rebala muinsuskaitseala hoonete inventeerimisaruanne ja

kaitsekategooriate ettepanekute tabel. Töörühm vaatas Rebala muinsuskaitseala inventeerimise

tulemused hoonete kaupa läbi ning tegi kaitsekategooriate ettepanekud. Töörühma protokollid

ning Rebala muinsuskaitseala hoonete kaitsekategooriate määramise aruanne on kättesaadavad

Muinsuskaitseameti kodulehel Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise lehel22.

Eelnõu väljatöötamise käigus ilmnes vajadus kolme täiendava alusuuringu koostamiseks23:

Rebala muinsuskaitseala ja selle kaitsevööndi ajaloolise maakasutuse analüüs (koostaja: AB

Artes Terrase OÜ, 2020), Rebala muinsuskaitseala poollooduslike koosluste analüüs (koostaja:

MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing, 2021) ja arheoloogilise kultuurkihiga alade

eksperthinnang (koostaja: Muinsuskaitseamet, Helena Kaldre, 2023). Analüüsidest kujunes

oluline alusmaterjal Rebala muinsuskaitseala kaitsekorras väärtuste ja nõuete määratlemiseks.

Samuti arvestati eelnõu väljatöötamisel 2003. aastal kehtestatud Jõelähtme valla

22 https://www.muinsuskaitseamet.ee/rebala-muinsuskaitseala-kaitsekorra-koostamine 23 Kõik alusuuringud on leitavad Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise lehel:

https://www.muinsuskaitseamet.ee/rebala-muinsuskaitseala-kaitsekorra-koostamine

48

üldplaneeringuga24 ja üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustega (koostaja: Uibo

Arhitektuuribüroo OÜ, 2016).

Kaitsekorra eelnõu koostamisel seati eesmärgiks muinsuskaitseala elanike ja laiema avalikkuse

kaasamine külade kaupa kaitsekorra koostamise protsessi. Selleks korraldati 15.06.2020 Rebala

Muinsuskaitseala külavanematega kohtumine, millel jagati infot kaitsekorra koostamise

eesmärkidest ja protsessist ning tutvustati edasist kaasamisplaani.

Avatud menetluse eelses etapis kaasati omanikke ja kohalikku kogukonda teabepäevade kaudu.

19.09.–22.10.2020 toimusid muinsuskaitsealale jäävate erinevatele külakogukondadele

suunatud arutelud (Vandjala, Loo, Parasmäe, Maardu, Võerdla, Saha, Rebala, Jõelähtme, Koila,

Manniva). Arutelude käigus arutleti muinsuskaitseala väärtuste, nõuete ja leevenduste üle ning

kaitsekorralduse tulevikuperspektiivi üle. Lisaks arutleti, mis on senises korras olnud head ja

mis pole seni toiminud ning vajaks muutmist. Samuti tuvastati osalejatele arutelude ajaks

valminud AB Artes Terrae OÜ poolt koostatud Rebala muinsuskaitseala ajaloolise maakasutuse

analüüsi tulemusi. Aruande mustand edastati pärast arutelude toimumist Rebala

külavanematele, et kõik soovijad saaksid esitada sellele enne lõplikku vormistamist täiendus-

ja parandusettepanekuid. Külakogukondadele suunatud arutelusid aitas läbi viia Sotsiaalse

Innovatsiooni Labori kaasamisekspert Maris Jõgeva. Arutelude põhjal koostati kokkuvõte25.

Info kaitsekorra koostamise ja avalike teabepäevade kohta jagati 28.09.2020 Jõelähtme

vallalehes, Muinsuskaitseameti kodulehel ja sotsiaalmeedias, samuti edastati info

muinsuskaitsealal ja kaitsevööndis asuvate kinnisasjade omanikele nii e-kirja teel kui ka

paberkujul infovoldikutena.

04.10.2021 toimus Rebala muinsuskaitseala poollooduslike koosluste uuringu raames

läbiviidud välitööde tutvustus. Sarnaselt Rebala muinsuskaitseala maakasutusanalüüsile,

edastas Muinsuskaitseamet poollooduslike koosluste uuringu aruande mustandi Rebala

muinsuskaitseala külavanematele, et kõik huvilised külakogukondadest saaksid esitada uuringu

täiendamiseks ettepanekuid või lisamaterjale.

13.06.2022 tutvustati Muinsuskaitseameti ehitismälestiste eksperdinõukogule Rebala

muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõud ja muinsuskaitseala hoonetele kaitsekategooriate

määramise põhimõtteid.

28.10.2022 arutati Muinsuskaitseameti arheoloogiapärandi eksperdinõukogus Rebala

muinsuskaitseala kaitsekorras arheoloogilise kultuurkihiga alade määramise põhimõtteid.

15.11.2022 pöördus Muinsuskaitseamet seisukoha saamiseks Jõelähtme Vallavalitsuse ja

Vallavolikogu poole (15.11.2022 nr 1.1-7/1823). Muinsuskaitseamet soovis teada, kas

Jõelähtme Vallavalitsus ja Vallavolikogu toetavad seisukohta, et Rebala muinsuskaitseala

puhul on tegemist riiklikult olulise kultuurmaastikuga, mille puhul on põhjendatud riikliku

kaitse kehtima jäämine. 21.12.2022 edastas Jõelähtme Vallavalitsus seisukoha (21.12.2022 nr

7-10/6810-1), milles teatas, et arutas küsimust 01.12.2022 toimunud vallavalitsuse istungil ja

Jõelähtme Vallavolikogu 15.12.2022 toimunud istungil. Toimunud arutelude tulemusena

leidsid Jõelähtme Vallavolikogu ja Vallavalitsus ühtviisi, et Rebala muinsuskaitseala on Eestis

24 https://joelahtme.ee/uldplaneering-kehtiv- 25 Kokkuvõte on kättesaadav Muinsuskaitseametist.

49

ainuke looduse ja inimese koostegevuse tulemusena kujunenud ainulaadne kultuurmaastik, mis

on alates 1987. aastast kuni tänaseni olnud riikliku kaitse all ning asusid seisukohale, et Rebala

muinsuskaitseala väärib jätkuvalt riigi poolt kaitsmist ja seda riiklikult kaitstava

muinsuskaitseala staatuses.

07.12.2022 toimus Jõelähtme Vallavalitsusele ja Vallavolikogule ning Rebala muinsuskaitseala

külavanematele suunatud koosolek, milles tutvustati Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra

eelnõud. Samuti arutati ühiselt läbi osalejate esmased kommentaarid ja ettepanekud.

14.02.2023 otsustas Muinsuskaitseamet riikliku kaitse eeldustele, esitatud arvamustele ning

avalikel kaasamisüritustel kõlama jäänud arvamustele tuginedes algatada Rebala

muinuskaitseala kaitsekorra avaliku menetluse.

31.03.2023 toimus Kostivere mõisas infopäev, kus Muinsuskaitseamet ja Keskkonnaamet

jagasid teavet nii Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu kui ka poollooduslike koosluste

hooldamise toetuse taotlusvooru kohta.

23.03.–30.04.2023 toimus Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avalik väljapanek.

Eelnõuga oli võimalik tutvuda Muinsuskaitseameti veebilehel26 ja Muinsuskaitseameti Tallinna

kontoris (Pikk 2) ning Jõelähtme vallavalitsuses (Postijaama tee 7, Jõelähtme küla).

Kaitsekorra avatud menetluse algusest teavitati ajalehtedes Eesti Päevaleht ja Harju Elu,

muinsuskaitseameti infokanalites (veebilehel, Facebook) ja Jõelähtme valla infokanalites

(veebileht, Facebook). Teates avaldati lühidalt kaitse alla võtmise õigusakti eelnõu sisu, avaliku

väljapaneku aeg ja koht ning arvamuste ja vastuväidete esitamise tähtaeg.

E-posti kaudu teavitati avalikust väljapanekust menetlusse kaasatud asutusi ja ühinguid ning

muinsuskaitseala ja kaitsevööndi kinnistute omanikke. E-kiri saadeti 807 Rebala

muinsuskaitseala kinnisvaraomanikule ja 225 kaitsevööndi kinnisvaraomanikule. Tavakirjad

saadeti 60 kinnisvaraomanikule, kellel puudus E-rahvastikuregistris e-posti aadress.

Täiendavad teavituskirjad edastati 10-le muinsuskaitsealal asuva kinnistu omanikule, kelle

hoonetega polnud võimalik hoonete inventeerimise käigus tutvuda ning kellelt paluti luba

hooned kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku ajal inventeerida. Lisaks ilmus Jõelähtme

märtsikuises vallalehes Rebala kaitsekorra eelnõud tutvustav artikkel.

Avaliku väljapaneku jooksul laekus vastuväiteid, arvamusi ning täiendus- ja

parandusettepanekuid 20 osapoolelt. Esitatud vastuväidetele, arvamuste ja ettepanekute osas

kujundas Muinsuskaitseamet koos Rebala kaitsekorra koostamise töörühmaga seisukoha ja

edastas selle enne avalikku arutelu vastuväite/arvamuse/ettepaneku saatjale e-posti teel.

Avaliku väljapaneku jooksul laekunud ettepanekud ja vastuväited ning Muinsuskaitseameti

poolt võetud seisukohad on esitatud seletuskirja lisas 3.

Arvestades avalikul väljapanekul esitatud ettepanekuid, muudeti vähesel määral eelnõu ja

seletuskirja sõnastust.

08.06.2023 toimus Kostivere mõisas (Mõisa tee 2, Kostivere) Rebala muinsuskaitseala

kaitsekorra eelnõu avalik arutelu. Avaliku arutelu toimumise ajast ja kohast teavitati ajalehtedes

Eesti Päevaleht ja Harju Elu, Muinsuskaitseameti infokanalites (veebilehel, Facebookis), e-

26 https://www.muinsuskaitseamet.ee/rebala-muinsuskaitseala-kaitsekorra-koostamine

50

posti kaudu (muinsuskaitseala ja kaitsevööndi kinnisvaraomanikud, samuti vastuväidete,

arvamuste ja ettepanekute tegijad.) Kohapeal osales 17 inimest, lisaks toimus veebiülekanne.

Avaliku arutelu videosalvestus on järelvaadatav Muinsuskaitseameti Facebooki lehel.

Arutelu käigus tutvustati avaliku väljapaneku käigus esitatud arvamusi ja vastuväiteid ning

Muinsuskaitseameti seisukohti. Arutelu protokoll on kättesaadav Muinsuskaitseameti

kodulehel. Avaliku arutelu ajaks oli eelnõu Muinsuskaitseameti kodulehel väljas sellisena, et

avaliku väljapaneku käigus tehtud ettepanekud, mis otsustati sisse viia, olid juba sisse viidud.

Pärast avalikku arutelu on õigusakti eelnõu täiendatud seletuskirja punktide 4 ja 5 osas,

ühtlustades termineid, lisades sisu selgemaks mõistmiseks üksikuid täiendusi ning

ajakohastades kaitsekategooriatesse määratud hoonete üldarve. Lisaks võeti pärast avalikku

arutelu eelnõust välja punkt 22.2, mis sätestas nõude, et C-kaitsekategooria hoone välispiirete

soojustamisel säilitatakse hoone ja selle osade proportsioonid. Selle nõude väljavõtmist oli

kaalutud juba varem, kaitsekorra koostamise protsessis. Nõue võeti avaliku arutelu järgse

eelnõu ülevaatamise käigus kaalutusotsusena eelnõust välja. Tegemist oleks

ebaproportsionaalse kitsendusega C-kaitsekategooria hoonete omanikele Rebala

muinsuskaitsealal, kus erinevalt linnalistest muinsuskaitsealadest ei paikne hooned ühel

tänavajoonel ja ei moodusta B-kaitsekategooria hoonetega ühist tänavafronti ning seetõttu ei

oma soojustamine ümbritsevale hoonetekompleksile ja kultuurmaastikule olulist visuaalset

mõju. Lisaks arvestati otsuse langetamisel asjaoluga, et C-kaitsekategooria hoonete säilitamine

olemasolevas mahus ja välisilmes ei ole nõutav, kuna need ei kanna muinsuskaitseala olulisi

väärtusi. Avalikul arutelul tekitas sisulist küsimust läbi kaitseala sõitvad ning muinsuskaitsealal

ja selle lähiümbruses asuvaid kaevandusi teenindavad veoautod. Küsimuse tõstataja oli

seisukohal, et muinsuskaitsealal tuleks raskeveokite liiklust piirata, kuna see vähendab

piirkonna elukvaliteeti ning ei toeta muinsuskaitseala väärtuseid ning tegi ettepaneku, et amet

kaaluks võimalust lisada kaitsekorda piirangu, mis takistaks kaitsealal raskeveokite liikluse.

Liikluse korraldamise ning liikluskorraldusvahendite õige paigutuse ja korrasoleku tagab

teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik (liiklusseadus, edaspidi LS, § 6 lg 4). Kui

tegemist on riigiteega, siis täidab tee omaniku ülesandeid Transpordiamet (EhS § 92 lg 6), kui

tegemist on kohaliku teega, siis korraldab liiklust kohalik omavalitsus (EhS § 92 lg 7), eratee

omanik korraldab liiklust erateel lähtuvalt eraomandi käsutamise õigusest (PS 32). Avalikult

kasutatava tee omanikul (riik või kohalik omavalitsus) on õigus ajutiselt või alaliselt piirata

sõidukite liiklemist lähtuvalt massist, teljekoormusest, mõõtmetest, kategooriast või jalakäijate

liiklemist või keelata see liiklejate ohutuse tagamiseks, teehoiutööde tegemiseks, tee ja

teerajatiste kahjustamise vältimiseks, looduskeskkonda kahjustava mõju vähendamiseks või

rahvatervise seaduse tähenduses elukeskkonna tagamiseks (LS § 12 lg 1). Muinsuskaitseamet,

kaalununa ettepanekut, on seisukohal, et MuKS ei anna võimalust kaitsekorras

muinsuskaitsealal liikluse reguleerimiseks. Küll aga on kaitsekorras esitatud tingimused

kaitsealale ehitiste ja rajatiste rajamiseks, mille alusel saab keelduda alale sobimatu taristu

rajamisest.

Seega täiendavalt arutelu tulemusel kaitsekorda võrreldes avalikul arutelul näidatud

versiooniga ei muudetud.

51

Pärast avaliku arutelu toimumist täiendati seletuskirja punkti 24 selgitusega, et loakohustusega

ei ole Muinsuskaitseameti praktikas kunagi olnud hõlmatud ega ole seda ka praegu

väikesemahulised haljastustööd (istutustööd, peenarde rajamine jm taimede kasvatamise ja

aiapidamisega seotud kaevetööd) ja maaharimine. Sellega seoses eemaldati punkt 8.13, mis

sätestas, et taimede kasvatamisega seotud kaevetöid ei loeta tööde luba vajavateks

kaevetöödeks. Eelnõust eemaldati punkt 32, mis seadis arheoloogiamälestise välispiirist alates

kolme meetri ulatuses kündmise keelu, kuna sellist nõuet ei saa kaitsekorraga kehtestada, sest

kaitsekorraga saab kehtestada nõudeid ja kitsendusi vaid muinsuskaitseala kaitse eesmärgi

tagamiseks. Hilisemalt on tehtud sõnastuslikke parandusi, mis eelnõu ja seletuskirja sisu

oluliselt ei muuda.

Eelnõud tutvustati 24.10.2023 toimunud Kultuuriministeeriumi juures tegutsevale

Muinsuskaitse Nõukogule. Nõukogu otsustas eelnõud toetada. Eelnõu esitati

kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule eelnõude

infosüsteemi EIS kaudu ning arvamuse avaldamiseks Jõelähtme Vallavalitsusele ja

Vallavolikogule.

6. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Korraldus on seotud mitmete rahvusvaheliste konventsioonidega (vt seletuskirja ptk 2

Muinsuskaitsealaks tunnistamise alus) ja aitab kaasa nende rakendamisele ehk läbi korralduse

viib Eesti ellu konventsioonidega võetud kohustusi. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu

õigusega.

7. Korralduse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused

Rebala muinsuskaitseala ja kaitsekorra kehtestamise eesmärk on tagada parimal viisil riiklikult

olulise kultuuripärandi säilimine ja selge muinsuskaitsekorraldus. Eelnõu loob senisest suurema

täpsuse muinsuskaitseala väärtustes ja põhimõtetes, tuues kaasa nii uusi leevendusi kui ka

senisest selgemalt määratletud kitsendusi. Kaitsekorra eelnõu koostamisse on panustanud lai

spetsialistide ring kaasates ka kohaliku kogukonna esindajaid.

Kaitsekorra eesmärk on samal ajal kaitsta põhiseaduse järku kultuuripärandit, praegu

muinsuskaitseala ja arheoloogiapärandit, ning jätta omanikele alles proportsionaalne võimalus

oma omandit kasutada ja käsutada. Kultuuripärandi säilimiseks on põhjendatud kaitsemeetmed

vajalikud, mis piiravad mõnevõrra omandiõigust. Nii näiteks õigustab töödeks loa küsimist või

eelnevat teavitamist arusaam, et täpne info konkreetsel maa-alal peituvast arheoloogilisest

väärtusest selgubki alles nt haljastus-, raie- ja kaevetööde käigus või maaharimisel. Oluline on,

et see teave jõuaks Muinsuskaitseametisse enne, kui tööde käigus võidaks arheoloogiapärandit

kahjustada. See on ühiskonna üldises huvis. Sellest teabest sõltubki vahetult, kas töödeks

mingeid nõudeid üldse ei kehtestata või siis nähakse ette asjakohased tegevused, mida tööde

käigus silmas pidada. Sarnane mõtlemisloogika kehtib üldiselt kõikide nõuete juures.

Kaitsekorras nõudeid, piiranguid ja kohustusi ehk põhiõiguste ja -vabaduste kitsendusi luues

lähtutakse PS § 11 proportsionaalsuse põhimõttest, mille järgi peab olemas olema õige ja

õiguspärane eesmärk. Kui see on olemas, tuleb kaaluda erinevaid alternatiive ja valida neist

52

välja lahendus, mis tagab kultuuriväärtuse kaitse, kuid ei piiraks õiguseid ja vabadusi rohkem

kui minimaalselt vajalik.

Rebala muinsuskaitseala on juba alates 1987. aastast riikliku kaitse all, mistõttu puudub

kaitsekorra eelnõu jõustumisel oluline uus mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule,

majandusele, regionaalarengule ning riigiasutuste kohaliku omavalitsuse korraldusele.

Muinsuskaitseala tähendab kultuuriväärtusliku keskkonna säilimise ja hoidmise tagamiseks

kohustusi erinevatele seotud osapooltele, sh riigi haldusorganitele, kelle pädevus seondub

muinsuskaitsealaga, kohalikule omavalitsusele, kelle territooriumile muinsuskaitseala jääb ja

muinsuskaitsealal ning selle kaitsevööndis asuvate kinnisasjade omanikele. Muinsuskaitseala

staatus tähendab kõigile osapooltele nõuet loakohustuslike tegevuste kooskõlastamiseks

Muinsuskaitseametiga (vt seletuskirja lisa 2), st Muinsuskaitseametit tuleb teavitada juhul, kui

kavandatav tegevus võib omada mõju muinsuskaitsealale, sh seada ohtu selle säilimise või

muuta selle säilimiseks sobivaid tingimusi. Muinsuskaitseala staatus ja kaitsekorrast tulenevad

nõuded tähendavad muinsuskaitsealal asuva kinnisvara omanikele kohaliku omavalitsuse

ehitusloa taotlemise või ehitusteatise esitamise kohustuse kõrval täiendavat koormust

muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise, restaureerimise, ehitamise või teisaldamise

ehitusprojekti koostamiseks vajalike muinsuskaitse eritingimuste taotlemisel ning kaardistatud

poollooduslike koosluste ja arheoloogilise kultuurkihiga aladega ning mälestistega

arvestamisel. Mõju seotud osapooltele ei saa hinnata intensiivsemaks kui teiste ametkondadega

seotud õigusaktidest tulenevat kooskõlastamisvajadust.

Kaitsekorra eelnõu näeb seni kehtiva põhimäärusega ette mitmeid muudatusi, millel on erineva

kaaluga mõjusid.

Esiteks aitab kaitsekorra kehtestamine kaasa rahvusvahelistest konventsioonidest tulenevate

kohustuste täitmisele, millega on Eesti Vabariik ühinenud või mille on riik ratifitseerinud (vt

seletuskirja ptk 2 Muinsuskaitsealaks tunnistamise alus). Lisaks aitab Rebala muinsuskaitseala

kaitsekorra eelnõu täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2021/2115 alusel

koostatud strateegiakava „Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika Eesti strateegiakava

aastateks 2023–2027“, mille erieesmärkideks on panustada mh kliimamuutuste leevendamisse

ja nendega kohanemisse, elupaikade ja maastiku säilitamisse, elurikkuse ja ökosüsteemi

teenuste edendamisse. Samuti haakub kaitsekord „Kultuuri arengukava 2021-2030“

eesmärkidega, mille üheks olulisemaks strateegiliseks sihiks on elukeskkonna kvaliteetne

planeerimine pärandit ja looduse elurikkust hoidvalt.

Kaitsekorra kehtestamine toetab riikliku tähtsusega kultuuripärandi säilimist, esile toomist,

kasutuses hoidmist ja säästvat arengut. Kaitsekord aitab tagada muinsuskaitseala kui

kultuuriväärtusliku terviku ja seda kujundavate iseloomulike ja kohatunnetust loovate väärtuste

kaitset. Kaitsekord arvestab muinsuskaitseala eesmärgiks olevate väärtuste kaitse vajadusi ja

selle rakendamine aitab tagada nende säilimise. Kaitsekorra kehtestamine on vahendiks, et

saavutada muinsuskaitseseaduse eesmärk, milleks on tagada kultuuripärandi säilimine ja

mitmekesisus.

53

Samuti kaasneb kaitsekorraga positiivne mõju keskkonnahoiule ja elukeskkonnale, toetades

kultuuriväärtusliku- ja looduskeskkonna säilitamisega inimeste põhivajadusi ja suurendades

elukvaliteeti.

Muinsuskaitseala kaitse-eesmärgid, väärtused ja nende hoidmise põhimõtted, nõuded ja

leevendused aitavad kaasa riiklikult olulise kultuurmaastiku säilitamisele ja sellele soodsa

seisundi saavutamisele ja hoidmisele.

Kaitsekorras sõnastatud põhimõtted on otseselt seotud keskkonnahoiu eesmärkidega,

soodustades keskkonnasäästlike lahenduste (nt keskkonda vähem koormavate traditsiooniliste

ehitusmaterjalide) kasutamist ja tegevusi, mis aitavad tagada Rebala muinsuskaitsealal

väärtuslike, looduse ja inimtegevuse tulemusel tekkinud pärandniitude säilimise ja hooldamise.

Lisaks sellele, et pärandniitudel on oluline roll Rebala muinsuskaitsealale iseloomuliku ja

unikaalse miljöö tekkimisel ja kujundamisel, aitab nende hoidmine ja hooldamine panustada

Euroopa Liidu ja Eesti majanduspoliitika strateegiliste eesmärkide saavutamisse, milleks on mh

liigirikkuse säilitamine põllumajandusmaal. Pärandniidud on olulised loodusliku

mitmekesisuse säilitamisel, kuna neil kasvab tavapärasest rohkem haruldasi taime- ja

loomaliike. Muuhulgas on pärandniitudel oluline roll kliimamuutustega kohanemisel.

Muinsuskaitseala väärtuste teadvustamine, esiletoomine ja hoidmine aitab luua mitmekesist ja

kultuurimälu tugevdavat elukeskkonda. Samuti annab muinsuskaitseala kui unikaalne

kultuuriväärtuslik keskkond kohalikule omavalitsusele võimaluse eristumiseks ning

konkurentsieelise piirkonna arengu suunamisel. Korrastatud ja hoitud kultuuriväärtused loovad

parema ja atraktiivsema elukeskkonna, mis aitab kaasa elukvaliteedi tõusule, loob töökohti,

elavdab majandust, soodustab turismi, kasvatab piirkonna konkurentsivõimet, andes nõnda

positiivse panuse ka regionaalarengusse.

Lisaks näeb kaitsekorra eelnõu ette järgnevaid sisulisi muudatusi võrreldes seni kehtiva

kaitsekorraldusega, mis omab mõjusid eelkõige halduskoormusele ja korralduse rakendamiseks

vajalikele kulutustele:

 üheks oluliseks muudatuseks, mis kaitsekord kaasa toob, on muinsuskaitsealal asuvate

ehitiste jagamine erinevatesse kaitsekategooriatesse, millest hakkab kaitsekorra

kehtestamisel tööde tegemisel sõltuma loakohustus. Kaitsekategooriate eesmärk on teha

leevendusi nende ehitiste osas, mis ei kuulu muinsuskaitseala kultuuriväärtuslike

objektide hulka ning mille osas senised reeglid ei ole muinsuskaitseliselt põhjendatud.

Muudatuse tulemusena jääb Muinsuskaitseameti loakohustus kehtima 1144-st ETAK

koodiga tähistatud muinsuskaitseala hoonest üksnes 265 B-kaitsekategooriasse

määratud hoonele või hooneosale ja kõikidele mälestistele. C-kaitsekategooriasse

määrati 781 hoonet või hooneosa (st üks osa hoonest on B- ja teine C-

kaitsekategoorias) ehk valdav osa kogu muinsuskaitseala hoonetest, mille tulemusel

väheneb senine loakohustus märkimisväärselt. Loakohustuse piiramisel väheneb

hoonetega seotud tööde osas kodanike jaoks halduskoormus ja ametnike jaoks

töökoormus oluliselt. C-kategooria hoonetele ei ole kaitsekorra kehtestamise järgselt

enam nõutavad muinsuskaitse eritingimused ega Muinsuskaitseameti tööde tegemise

luba. Ehitamiseks piisab kohaliku omavalitsuse ehitusloast või -teatisest, millele

Muinsuskaitseamet annab oma kooskõlastuse (leevendus punktis 28.1). Leevendust

54

loakohustusest vähemväärtuslike hoonete osas pakub ka senine põhimäärus, mille

kohaselt ei ole Muinsuskaitseameti luba vajalik kuni 5 meetri kõrguse ja kuni 60 m2

ehitisealuse pinnaga ehitise konserveerimiseks, restaureerimiseks või ehitamiseks, kui

ehitis on püstitatud pärast 1940. aastat. Kuna leevendus kehtis 20. sajandi II pooles

rajatud väikeehitistele, puudutas leevendus vaid väikest osa muinsuskaitseala

hoonestusest.

Hoonetele, millel on säilinud ajalooline eksterjöör ja millele omistatakse seetõttu

muinsuskaitseala kontekstis kõrgemat väärtust (B-kaitsekategooria), jäävad kehtima

muinsuskaitse eritingimuste nõue ja eksterjööris tehtavate tööde puhul loakohustuse

nõue.

Kuna B-kaitsekategooria hoonete puhul säilitatakse ja võimalusel taastatakse nende

väärtuslikud eksterjööridetailid, võib see tuua kaasa omanikule lisakulusid, kuna

tegemist võib (kuid ei pruugi) olla tavapärastest ehitustöödest keerukamate ja

ajamahukamate töödega. Nimetatud kohustuste täitmist kompenseeritakse võimalusega

saada restaureerimiseks riiklikku toetust. Seoses muudatustega ameti toetuste jagamise

süsteemis on muinsuskaitsealadele antavad restaureerimistoetused viimastel aastatel

oluliselt kasvanud, mis annab võimaluse rohkemate muinsuskaitseala hoonete

korrastamise toetamiseks.

Lisaks on töödele esitatavad täiendavad nõuded (eelnevad uuringud, muinsuskaitseline

järelevalve) seaduses ettenähtud viisil hüvitatavad. Kuna kaasnevaid kitsendusi aitab

leevendada võimalus riikliku toetuse saamiseks, samuti arvestades, et seatavad

piirangud ei muuda seal paiknevate kinnisasjade senist sihtotstarbelist kasutamist

võimatuks ega raskenda seda oluliselt, ei ole korraldusega kehtestatavate kitsenduste

puhul tegemist omandiõiguse intensiivse riivega.

Täiendav info hoonete kaitsekategooriate kohta on leitav seletuskirjast ja seletuskirja

lisast 1.

Erinevalt teistest muinsuskaitsealadest, ei ole Rebala muinsuskaitsealal ühtegi A-

kaitsekategooriasse määratud hoonet. See ei tähenda, et Rebala muinsuskaitsealal ei

leidu ajalooliselt väärtuslike interjööridetailidega hooneid, kuid säilinud näidete puhul

ei ole tegemist unikaalsete või antud alale iseloomulikke ehitustraditsioone

peegeldavate tervikinterjööridega, mistõttu ei peetud selliste hoonete A-

kaitsekategooriasse määramist muinsuskaitseliselt põhjendatuks ja omanikele seatavate

kitsenduste seisukohalt proportsionaalseks. Samuti ei vasta interjööride kaitse Rebala

muinsuskaitseala kaitse-eesmärgile, mille rõhuasetus on looduse ja inimtegevuse

koosmõjul kujunenud ainulaadse, riiklikult olulise kultuuri-, loodus- ning teadusväärtust

omava kultuurmaastiku ja seda kujundavate kohataju loovate väärtuste hoidmisel,

esiletoomisel ning säästva arengu tagamisel. St, et Rebala muinsuskaitsealal asuvates

hoonetes ei kehti loakohustus siseruumides ehitamisel, mis on omanike jaoks

märkimisväärne kitsenduste leevendus võrreldes seni kehtinud regulatsiooniga;

 kaitsekorra eelnõus pööratakse Rebala muinsuskaitseala kontekstis tähelepanu

pärandniitude hoidmisele. Ka senine muinsuskaitseala kaitsekorraldus nägi ette looduse

ja inimese koostegevuse tulemusena kujunenud kultuurmaastiku ehk ajalooliselt

väljakujunenud asustusstruktuuriga põllumajandusmaastiku tervikliku säilimise

tagamise, mis tähendas mh ka Rebala muinsuskaitsealale iseloomulike pärandniitude

55

hoidmist. Kaitsekorra eelnõus on senisest täpsemalt sõnastatud pärandniitude kaitse

põhimõte, mille tulemusel tuleb põllumajanduslike tegevuste teostamisel ja maastiku

hooldamisel tagada nende säilimine ja hooldamine ning taastamise võimaldamine. See

tähendab, et pärandniitudega alasid ei künta, kaevata, metsastata, väetata ega teostata

muid poollooduslikke kooslusi hävitavaid või ohustavaid tegevusi. Erandina on

pärandniitudega aladel lubatud ajalooliste hoonete asukohtades hoonestuse

kavandamine viisil, mille tulemusel tagatakse pärandniitude maksimaalne säilimine.

Pärandniitudega alade puhul on soositud nende säilimist tagavad tegevused, mis on

seotud traditsioonilise maakasutusega (niitmine ja kariloomade karjatamine).

Väärtuslike alade hoidmine tähendab kitsendusi, mille tulemusel ei ole omanikul

võimalik aladel kavandada mulla- ehk maaharimisega seotud tegevusi. Rebala

muinsuskaitseala asub alal, millele on iseloomulik spetsiifiline mullatüüp – paepealsed

mullad, mille põllumajanduslikku potentsiaali ei hinnata tänapäeval kõrgeks, mistõttu

ei ole poollooduslike kooslustega aladele majanduslikult tasuv intensiivset

põllumajanduslikku tegevust kavandada. Paljuski on pärandniidud säilinudki seetõttu,

et läbi aegade on puudunud eeldused nende alade põllumaadena üles harimiseks.

Jõelähtme valla põllumajandusmaa keskmine boniteet on 40, mis jääb alla nii Harjumaa

(43) kui Eesti keskmisele (42). Pärandniidud moodustavad kogu muinsuskaitsealast

(3672 ha) u 21% ehk 776,85 ha;

Nimetatud kitsenduse täitmist kompenseeritakse võimalusega saada riiklikku toetust.

Alates 2023. aastast jagatakse Muinsuskaitse- ja Keskkonnaameti koostöö tulemusel

maaeluministri määruse „Perioodi 2023–2027 pärandniidu hooldamise toetus“ alusel

pärandniitude hooldamiseks toetust, mis näeb ette erisuse Rebala muinsuskaitseala osas.

Määruse § 5 lg 1 kohaselt saab toetust taotleda maale, mis on taotleja kasutuses olev

vähemalt 0,1 hektari suurune pärandniit või selle osa, mille kohta on andmed kantud

Eesti looduse infosüsteemi ning mis asub looduskaitseseaduse § 4 lõike 1 punktides 1,

2, 4, 5 või 6 nimetatud kaitstaval loodusobjektil või Rebala muinsuskaitsealal, mis on

võetud kaitse alla inimese ja looduse koosmõjul väljakujunenud kultuurmaastiku

kaitsmiseks;

Kuna kaasnevaid kitsendusi aitab leevendada võimalus riikliku toetuse saamiseks,

samuti arvestades, et alade kasutamist muul sihtotstarbel ei toeta piirkonna mullatüübile

iseloomulikud omadused, pole korraldusega kehtestatavate kitsenduste puhul tegemist

omandiõiguse intensiivse riivega;

 kaitsekorra eelnõu täpsustab varasemaga võrreldes nõudeid arheoloogiapärandi

kaitseks. Lähtuvalt Rebala muinsuskaitseala arheoloogilise kultuurkihi

eksperthinnangust, on muinsuskaitsealale määratud 15 arheoloogilise kultuurikihiga

ala, mis moodustavad 3,8% (141,36 ha) kogu muinsuskaitseala pindalast;

See tähendab, et arheoloogilise kultuurkihiga aladel enne detailplaneeringu kehtestamist

või projekteerimistingimuste või ehitusloa andmist, millega kaasnevad kaeve- ja muud

pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd, tuleb vajadusel teha arheoloogiline

uuring. Eesmärgiks on tagada ruumiliste muudatuste planeerimisel võimalikult

varajases staadiumis arheoloogilise kultuurkihiga alal väärtuslike elementide olemasolu

väljaselgitamine, et neid saaks enne ruumiotsuse tegemist võtta arvesse

arheoloogiapärandit maksimaalselt säilitades ja võimalusel eksponeerides. Nõue annab

56

Muinsuskaitseametile õiguse kaaluda arheoloogiliste uuringute määramise vajadust

sõltuvalt kavandatavate tööde iseloomust. Arheoloogilise uuringu tegemise nõue toob

kaasa täiendavat asjaajamisest tingitud ajakulu, mis võib pikendada ruumiotsuste

tegemisega seotud menetlusi. Samuti võib kitsendus uuringu teostamise nõude korral

tuua omanikule kaasa lisakulusid, kuid lähtuvalt MuKS-ist hüvitatakse füüsilisest

isikust uuringuobjekti omanikule kaevetööde arheoloogilise jälgimise kulu 100%

ulatuses (maksimumsummas 1000 eurot) ning muule arheoloogilisele uuringule

kulunud summa 50% ulatuses (maksimumsummas 1500 eurot);

Kuna kaasnevaid kitsendusi aitab leevendada võimalus riikliku hüvitise saamiseks,

samuti arvestades, et seatavad piirangud ei muuda seal paiknevate kinnisasjade senist

sihtotstarbelist kasutamist võimatuks ega raskenda seda oluliselt, ei ole korraldusega

kehtestatavate kitsenduste puhul tegemist omandiõiguse intensiivse riivega;

 lisaks nähakse kaitsekorra eelnõus ette, et arheoloogilise kultuurikihiga aladel

säilitatakse väärtuslikud ajaloolised ehituskonstruktsioonid ja -detailid ning

arheoloogilised struktuurid ja elemendid. Säilitamise nõue võib omanikule tingida

olukordi, mille tulemusel tuleb muuta ruumiotsuse aluseks olevaid lahendusi (nt

detailplaneeringu koostamisel hoonete paiknemise muutmist vms). Samuti võib see tuua

omanikule kaasa lisakulusid, kuna tegemist võib (kuid ei pruugi) olla tavapärastest

ehitustöödest keerukamate ja ajamahukamate töödega;

 kaitsekord nägi esialgses versioonis uuendusena ette nõude, mille kohaselt jäetakse

põllumaal asuva arheoloogiamälestise kaitsevööndis mälestise välispiirist kuni 3 meetri

ulatuses ala, mida ei künta. Eesmärgiks oli tagada, et künnitehnika ümber keeramise ja

manööverdamise käigus mälestist ei kahjustataks. Kitsendus takistanuks osaliselt

põllumaa senist sihtotstarbelist kasutamist. Samas tuli arvestada sellega, et kündi

piirataks antud juhul arheoloogiamälestiste kaitsevööndites, mis on kehtestatud juba

enne kaitsekorra jõustumist. Arvestades seda, et kaitsevööndi eesmärk on tagada

mälestise säilimine, ei oleks olnud tegemist otseselt uue kitsenduse, vaid selle

eesmärgipärasusest tuleneva täpsustusega. Kuid kuna kaitsekorraga saab kehtestada

nõudeid, sh kitsendusi vaid muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks, ei saanud

nõue sellisena kaitsekorda jääda. Muinsuskaitseamet jätkab teavitustööd, et selgitada -

arheoloogiamälestiste tervikuna säilimiseks on oluline mälestiste ümbruses kündes olla

väga ettevaatlik, et põllutehnika mälestist ei kahjustaks;

 vastavalt punktile 28.2 väheneb halduskoormus ka raietööde ja hooajaliste ehitiste

püstitamise osas, kuna Muinsuskaitseamet saab anda oma kooskõlastuse kohaliku

omavalitsuse üksuse loamenetluses ega pea eraldi luba väljastama;

 erinevalt senisest ei leevenda kaitsekord enam väikeehitiste rajamist kaitsevööndi alale.

Senine praktika on tinginud olukorra, mil muinsuskaitseala kaitsevööndisse on rajatud

väikeehitiste kobaraid, mis ei aita tagada kaitsevööndi eesmärki. Sellest tulenevalt on

peetud põhjendatuks väikeehitiste püstitamine Muinsuskaitseametiga kooskõlastada.

Kooskõlastamise nõue ei tähenda keeldu väikeehitiste rajamiseks, kuid saavutatav

lõpptulemus peab arvestama piirkonna eripäradega. Kitsendus kasvatab siiski

mõnevõrra halduskoormust;

57

 ehitustöid kaitsevööndis, mis ei hõlma hoone maapealse osas laiendamist või ehitise

lammutamist, ei ole vaja enam Muinsuskaitseametiga kooskõlastada, mistõttu väheneb

omanike jaoks asjaajamise koormus ja üldine administratiivkoormus.

8. Korralduse jõustumine

Korraldus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. Vabariigi Valitsuse 11.

veebruari 2016. a määrus nr 21 „Rebala muinsuskaitseala põhimäärus“ kehtivus lõpeb

käesoleva korralduse jõustumisest.

9. Vaidlustamine

Korraldust on võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras 30

päeva jooksul korralduse Riigi Teatajas avaldamise päevast arvates.

10. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule

ning arvamuse avaldamiseks Jõelähtme Vallale.

Lisa 1: Kaitsekategooriate põhjendused.

Lisa 2: Muinsuskaitsealal olemasolevate hoonete menetlused ja Muinsuskaitseameti

loakohustus lähtuvalt tööde iseloomust ja hoone kaitsekategooriast.

Lisa 3: Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku raames

esitatud ettepanekud, arvamused ja Muinsuskaitseameti seisukohad.

Seletuskirja Lisa 1. Kaitsekategooriate põhjendused

Rebala muinsuskaitseala hoonete kaitsekategooriate määramise aruanne

Koostajajad: Laura Ingerpuu ja Ly Renter

Muinsuskaitseamet 2023

Sissejuhatus

Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise üks eesmärkidest oli muinsuskaitsealal

paiknevate hoonete jaotamine kaitsekategooriatesse vastavalt Kultuuriministri määrusele nr 23

„Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning

muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“. Käesolev aruanne on aluseks Rebala

muinsuskaitseala kaitsekorra koostamisel ja kirjeldab kaitsekategooriate määramise protsessi

ning kasutatud alusandmestikku.

Muinsuskaitseala hoonete inventeerimise viis läbi Harjumaa nõunik Ly Renter aastatel 2017-

2020.

Inventeerimiste käigus koondati välitöödel ja arhiiviuuringutega kogutud andmed tabelisse, kus

on toodud hoonete aadressid, lühikirjeldused ja ülevaated ajaloost. Inventeerimise käigus

kogutud andmete põhjal koostasid Ly Renter, Anita Staub ja Laura Ingerpuu esialgsed

kaitsekategooriate ettepanekud ja andsid väärtusklassi määramise põhjendused

kultuuriväärtuslikele ehitistele (A- ja B-kaitsekategooria hoonetele/hooneosadele). C-

kategooriasse määramist iga hoone puhul eraldi ei põhjendatud, kuna need ei kuulu

muinsuskaitseala väärtusi silmas pidades väärtuslikku kihistusse ja nende ümberehitamisele või

asendamisele ei tulene muinsuskaitse väärtustest tingitud kitsendusi, kui järgitakse sobivust

ajaloolise keskkonnaga.

Hoonete kaitsekategooriate esialgsed ettepanekud vaadati üle Rebala muinsuskaitseala

kaitsekorra koostamise töörühmas, kuhu kuulusid Laura Ingerpuu (Muinsuskaitseamet,

ehituspärandi nõunik-analüütik), Anita Staub (Muinsuskaitseamet, ehituspärandi nõunik), Teet

Sibrits (Jõelähtme Vallavalitsus, keskkonna ja kommunaalosakonna juhataja), Helen Sooväli-

Sepping (Wiina talu pärandkultuuri ühing MTÜ), Tiia Välk (Vandjala külavanem, Jõelähtme

vallavolikogu esindaja) ja Helena Kaldre (Muinsuskaitseamet, kaitsekorralduse spetsialist).

Töörühma assisteeris Ly Renter (Muinsuskaitseamet, Harjumaa nõunik).

Kaitsekategooriate ettepanekute tabelit täiendati ja parandati vastavalt laekunud ettepanekutele

kaitsekorra avatud menetluse käigus.

Kokkuvõtlik tabel hoonete kaitsekategooriatest ja põhjendustest on aruande lisas 1. Hoonete

lühikirjeldused ja ajalooline ülevaade koos fotodega on sisestatud Kultuurimälestiste

riiklikkusse registrisse.

1. Kaitsekategooriate määramise lähtekohad

Vastavalt Kultuuriministri määrusele „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse

üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ jagunevad

muinsuskaitsealal asuvad ehitised kolme väärtusklassi:

1) A-kaitsekategooria;

2) B-kaitsekategooria;

3) C-kaitsekategooria.

A-kaitsekategooriasse kuuluv ehitis on vastavalt määrusele:

1) muinsuskaitseala või selle arengut iseloomustav ja/või selle ehitustraditsiooni kujundanud

ja/või silmapaistva mõjuga väga väärtuslik ehitis. Kaitsekategooria määramisel võib arvestada

arhitektuuriväärtust, linnaehituslikku mõju või kuulumist linnaehituslikku tervikusse, vanust,

haruldust, tüüpilisust, autentsust ja sümboolset tähendust;

2) säilinud koos ehitusaegse ja põhimahus algupärase interjööriga või hilisema

arhitektuuriajalooliselt silmapaistva interjööriga. Tööstushoone puhul on säilinud funktsioonile

vastav algupärane sisseseade. Läbi uurimata, minimaalsete varasemate sekkumistega ning

vähese olemasoleva teabega ajalooline ehitis, mille muude väärtuste kumulatiivsus võimaldab

eeldada interjööri väärtuslikkust.

B-kaitsekategooriasse kuuluv ehitis on muinsuskaitseala iseloomustav ja/või selle

ehitustraditsiooni kujundanud ja/või selle arengut mõjutanud ja/või silmapaistva mõjuga ehitis.

Kaitsekategooria määramisel arvestatakse arhitektuuriväärtust, linnaehituslikku mõju, vanust,

haruldust, tüüpilisust, autentsust ja sümboolset tähendust.

C-kaitsekategooriasse kuuluv ehitis on muinsuskaitsealal asuv ehitis, mis ei vasta käesoleva

paragrahvi lõigetes 2 ja 3 kirjeldatud kriteeriumidele.

Paide muinsuskaitseala hooneid kaitsekategooriatesse jagades peeti silmas, et A- ja B-

kaitsekategooriates oleks hooned, mis hoiavad muinsuskaitseala omapära ja väärtust ning mille

puhul on oluline nende säilitamine ja ajaloolist substantsi austav restaureerimine.

A-kaitsekategooria hooneid eristab B-kaitsekategooriast ainult see, et A puhul on säilinud

väärtuslikud interjöörid või sisekonstruktsioonid ning Muinsuskaitseameti loakohustus jääb

kehtima ka siseruumides tööde tegemisel. B-kaitsekategooria hoonetel vabastatakse

siseruumides ehitamine Muinsuskaitseameti loakohustusest: st siseruumides konserveerimis-,

restaureerimis- ja ehitustöödel jäävad kehtima vaid ehitusseadustikust tulenevad nõuded.

C-kategooriasse määrati hooned, mis olulist muinsuskaitselist väärtust ei oma ning mille

autentsuse ja arhitektuurse ilme säilitamine muinsuskaitseala kontekstis ei ole tingimata vajalik,

st neid saab lihtsamini ja üldjuhul suuremal määral ümber ehitada. C-kaitsekategooria hoonete

puhul on plaanis uue kaitsekorraga loobuda muinsuskaitseameti tööde tegemise loa kohustusest

ja muinsuskaitse eritingimuste andmisest, st hoone rekonstrueerimisel annab

Muinsuskaitseamet oma kooskõlastuse ainult linnavalitsuse ehitusloa või -teatise menetluses.

2. Inventeerimise läbiviimise tööprotsess

Rebala muinsuskaitseala hoonete inventeerimise viis läbi Muinsuskaitseameti Harjumaa

nõunik Ly Renter.

Töö esimese etapina koostas Muinsuskaitseamet inventeerimise aluseks inventeerimistabeli

külade kaupa, kuhu koondati andmeid hoonete kohta Maa-ameti registrist ja Ehitisregistrist.

Esimeses etapis viis Ly Renter läbi arhiiviuuringud kasutades Riigi Statistika Keskbüroo

Jõelähtme valla talundilehtede andmeid (ERA fond 1831) ja 1929. aasta andmeid hoonestuse

kohta ning koostas iga hoonestatud kinnistu kohta inventeerimislehe.

Töö teine etapp hõlmas paikvaatlust kohapeal, mis tähendas hoonete ja kultuuriväärtuslike

detailide samuti kogu kinnistu struktuuri pildistamist, kinnistu omanike intervjueerimist ja

põhjalikumat hoone ja kinnistu ajaloo kirjapanemist (talu rajamise lugu, hoonete ehitus- ja

ümberehitus aeg, kasutus, taluaia viljapuude- ja lillesordid). Paberkandjal inventeerimislehed

asuvad Muinsuskaitseameti kontoris Pikk 2.

Kolmas etapp nägi ette hoonete fotode, kirjelduste, ajalooliste ülevaadete ning kaartide, esmaste

kaitsekategooria ettepanekute kandmist Wordi-dokumendina vormistatud

inventeerimislehtedele. Seejärel sisestati fotod, kirjeldused ja ajaloolised ülevaated ka

kultuurimälestiste registrisse Rebala muinsuskaitseala lehel olevatele krundipõhiste

aadressidega alamlehtedele (nn jaotusobjektidele). Samuti lisati registris jaotusobjektidele

krundi hoonestuse ajaloo seisukohast olulised krundiplaanid, muinsuskaitse eritingimused,

ajaloolised projektid, vanad fotod ja muud hoonete ajaloo seisukohast olulise materjalid.

Kõiki inventeerija poolt tehtud hoonete kaitsekategooriate esmaseid ettepanekuid arutas Rebala

muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise töörühm.

3. Inventeerimistulemused – hoonetele määratud kaitsekategooriad

1) A-kaitsekategooriat Rebala muinsuskaitseala ühelegi hoonele ei määratud.

2) B-kaitsekategooriasse tehti ettepanek määrata 265 hoonet või hooneosa, milleks peamiselt

olid paekivist endised talu abihooned ja elamud ning Eesti Vabariigi ajal ehitatud puidust

elumajad. B-kaitsekategooria hoone on pigem miljööväärtuslik hoone, mis on

muinsuskaitsealal oluline oma mahu ja ajaloolise välisilme poolest. B-kaitsekategooria

ettepanek tehti ka mõnede uuemate (II maailmasõja-järgsete) paekivist hoonete kohta, mis

kannavad muinsuskaitseala väärtusi.

3) C-kaitsekategooriasse tehti ettepanek määrata 781 hoonet või hooneosa, millest enamus on

pärast II maailmasõda ehitatud hooneid, samuti vähemväärtuslikud abihooned ning mõned

tundmatuseni moonutatud või vähese taastamispotentsiaaliga vanemad hooned. Hinnang „C“

ei tähenda lammutusluba, kuid need hooned ei ole kihistus, mille kaitseks muinsuskaitseala on

moodustatud. Muinsuskaitse seisukohast ei ole nende võimalikult autentsel kujul säilitamine

eesmärgiks, küll aga tuleb ümberehitamisel järgida sobivust ajaloolisesse keskkonda.

Lisaks leidub Rebala muinsuskaitsealal mitmeid paekividest hoonete varemeks muutunud

hooneid, millest on säilinud vaid üksikud müürijupid või välisseinad. Sellistele hoonetele

otsustati kaitsekategooriat mitte määrata ning neid käsitletakse kultuuriväärtuslike objektidena,

mille puhul on oluline ehitusmaterjali taaskasutamine, kuid nende asemele võib kavandada

täiesti uued ehitised lähtudes kaitsekorras sõnastatud nõuetest.

Senise põhimääruse järgi olid kõik Rebala muinsuskaitsealal olevad hooned käsitletavad

sisuliselt A-kaitsekategooria hoonetena, st muinsuskaitseameti luba oli tarvis töödeks nii

eksterjööris kui interjööris. Võrreldes seni kehtinud põhimäärusega leevendatakse piiranguid

kõikide seni muinsuskaitseala hoonete puhul. Enamiku hoonete kohta tehti ettepanek määrata

neile C-kaitsekategooria ja vaid umbes 25% kogu muinsuskaitseala hoonetest (1144-st

muinsuskaitseala hoonest) määrati B-kaitsekategooriasse.

Lisa 1. Kaitsekategooriate tabel

SAHA küla

ETAK-

kood aadress talu nimi kaitsekategooria kaitsekategooria põhjendus

41406 11302 Lagedi-

Kostivere tee L1

Hoonet ei ole

6207903 Hansu Hansu C

42366 Hansu Hansu C

38359 Hansu Hansu C

42367 Hansu Hansu C

6637645 Hansu Hansu C

5336349 Hindreku tee 1 C

6637760 Hindreku tee 10 C

5336344 Hindreku tee 10 C

6504787 Hindreku tee 2 C

6637759 Hindreku tee 2 C

5336347 Hindreku tee 2 C

8612357 Hindreku tee 3 C

5339660 Hindreku tee 4 C

5339657 Hindreku tee 5 C

5339659 Hindreku tee 6 C

6504786 Hindreku tee 7 C

5336345 Hindreku tee 8 C

6637778 Jaagu Jaagu Ei määra

kaitsekategooriat

43570 Jaagu Jaagu

B paekivi osa, C

puidust hilisem osa

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust. Hoonel on säilinud algupärased

paekivist seinad.

41998 Jaagu Jaagu C

41999 Jaagu Jaagu C

41155 Jaagu Jaagu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit. Hoonel on säilinud algupärane maht.

6640361 Kabelimäe

gaasikraanisõlm

C

38310 Kapeti Kapeti C

5334458 Kapeti Kapeti C

38504 Kapeti Kapeti C

7539552 Künnapuu Künnapuu C

7539551 Künnapuu Künnapuu C

5333194 Laurimäe tee 10 Kärsa C

44041 Laurimäe tee 10 Kärsa C

5333193 Laurimäe tee 10 Kärsa C

X Laurimäe tee 10 Kärsa

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

Hoonel on säilinud algupärane maht koos

paekivimüüridega.

7518856 Laurimäe tee 11 Kase C

43589 Laurimäe tee 2 // 4 Nõu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit. Hoonel on säilinud algupärased

avatäited.

X Laurimäe tee 2 // 4 Nõu

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

5333191 Laurimäe tee 2 // 4 Nõu C

5333188 Laurimäe tee 2 // 4 Nõu C

5333186 Laurimäe tee 2 // 4 Nõu C

40769 Laurimäe tee 2 // 4 Nõu Ei määra

kaitsekategooriat

5333190 Laurimäe tee 2 // 4 Nõu Ei määra

kaitsekategooriat

5333187 Laurimäe tee 2 // 4 Nõu C

40546 Laurimäe tee 6 Lauri C

39286 Laurimäe tee 6 Lauri C

7113839 Laurimäe tee 6 Lauri

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

Hoonel on säilinud algupärased võlvlaed.

5333194 Laurimäe tee 8 Mäeotsa C

5333192 Laurimäe tee 8 Mäeotsa C

7113847 Laurimäe tee 8 Mäeotsa C

39290 Laurimäe tee 9

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit. Hoonel on säilinud algupärane maht.

39416 Liipa Liipa C

5334288 Liipa Liipa C

39419 Liipa Liipa C

41737 Liipa Liipa C

5333122 Liipa Liipa C

5336683 Nuhja Nuhja Ei määra

kaitsekategooriat

X Nuhja Nuhja

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

Hoonel on säilinud algupärased võlvlaed.

7113850 Nuhja Nuhja C

42000 Nuhja Nuhja C

7113851 Nuhja Nuhja C

X Nuhja Nuhja

B

Talukompleksi kuulunud piimajahutamise

hoone, mis on ehitatud 20. sajandi I

poolel ning peegeldab piirkonnale

iseloomulikke ehitustraditsioone ja

paekivi kasutust. Hoonel on säilinud

algupärane maht ja paekivimüürid.

7113852 Nuhja Nuhja C

38325 Nuhja Nuhja

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone jaehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

38327 Nuhja Nuhja C

5332864 Nuhja Nuhja C

42565 Nurme Nurme C

43570 Nurme Nurme

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

7113853 Nurme Nurme C

41155 Nurme Nurme

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit. Hoonel on säilinud algupärane maht.

39870 Nurme Nurme C

6640380 Raja Raja C

7113979 Raja Raja C

43468 Raja Raja

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud pae- ja

maakivi ning puit. Hoonel on säilinud

algupärane maht ja fassaadilahendus.

43467 Raja Raja C

38358 Raja Raja C

5334459 Raja Raja C

5333491 Saage tee 1

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

520063 Saage tee 1

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

5338485 Saage tee 1

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

516827 Saage tee 1

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

X Saage tee 1

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

516826 Saage tee 1 C

5333486 Saage tee 11 C

42413 Saage tee 11 C

5333490 Saage tee 11 C

5341994 Saage tee 11 C

42411 Saage tee 11 C

44040 Saage tee 11 C

6099556 Saage tee 15 C

7230144 Saage tee 15 C

7518862 Saage tee 15 C

7518863 Saage tee 15 C

5336181 Saage tee 17 C

7113864 Saage tee 17 C

7518861 Saage tee 19 C

5336180 Saage tee 19 C

5342055 Saage tee 21 C

39448 Saage tee 3 C

5338486 Saage tee 3 C

6637633 Saage tee 3 C

6637632 Saage tee 3 Hoonet ei ole

6637635 Saage tee 3 C

6637627 Saage tee 3 C

39447 Saage tee 5 Mardi C

41406 Saage tee 5 Mardi

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 19. sajandi lõpul või 20.

sajandi alguses ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

X Saage tee 5 Mardi

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

X Saage tee 5 Mardi

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

Hoonel on säilinud algupärane maht.

39449 Saage tee 5 Mardi C

5333487 Saage tee 7 Jürihansu C

38876 Saage tee 7 Jürihansu C

38875 Saage tee 7 Jürihansu C

42412 Saage tee 7 Jürihansu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit. Hoonel on säilinud algupärane maht.

5333489 Saage tee 9 C

38874 Saage tee 9 C

5333488 Saage tee 9 C

6102463 Saare Saare C

5342165 Saare Saare C

41968 Saare Saare C

38486 Saare Saare C

6637664 Saare Saare C

434738 Saha kalmistu Mälestis (reg nr

2747)

8150151 Uuevälja 1 Uuevälja C

41410 Uuevälja Uuevälja

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud pae- ja

maakivi ning puit. Hoonel on säilinud

algupärane maht.

6637743 Uuevälja Uuevälja C

7113865 Uuevälja Uuevälja C

41409 Uuevälja Uuevälja

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud pae- ja

maakivi ning puit. Hoonel on säilinud

algupärane maht.

43469 Uuevälja Uuevälja C

5339658 Valgesoo tee 3 C

39285 Valgesoo tee 8 Lepiku

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

6637768 Valgesoo tee 8 Lepiku C

40768 Valgesoo tee 8 Lepiku

B (ainult paekivist

osa) C (puidust

osa)

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

39289 Valgesoo tee 8 Lepiku C

7113909 Vambola Vambola C

6637726 Vambola Vambola C

39417 Vambola Vambola C

39261 Vambola Vambola

B

Saha mõisakompleksi kuulunud abihoone,

mis on ehitatud 19. sajandil ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

Hoonel on säilinud algupärane maht ja

katusekuju.

42364 Vanaraja Vanaraja C

41156 Vanaraja Vanaraja C

38505 Välja Välja

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 19. sajandi lõpus ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit. Hoonel on säilinud algupärane

kelpkatus.

5336343 Välja Välja C

6637730 Väljanurme Väljanurme C

42005 Väljanurme Väljanurme C

MAARDU küla

ETAK-

kood aadress talu nimi kaitsekategooria kaitsekategooria põhjendus

514339 Biotiigi C

5333110 Kaunissaare Kaunissaare C

5333111 Kaunissaare Kaunissaare C

43559 Kaunissaare Kaunissaare C

5333109 Kaunissaare Kaunissaare

Ei määra

kaitsekategooriat

5340700 Keskvälja

C

5339165 Kopli Kopli C

38689 Kopli Kopli C

40775 Kopli Kopli C

5333108 Lehtsaare C

6636081 Lehtsaare C

5333106 Lehtsaare

Ei määra

kaitsekategooriat

5333112 Lehtvälja C

515171 Lille

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud pae- ja

maakivi ning puit.

5340041 Lille C

X Lille

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

437772 Lille C

515172 Lille C

5335517 Lillemetsa Lillemetsa C

39792 Lillemetsa Lillemetsa C

X Lillemetsa

Lillemetsa B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

39238 Lillemetsa Lillemetsa C

39793 Lillemetsa Lillemetsa C

39237 Maardu

gaasireguleerpunkt C

7778019 Mõisa tee 1 Metsanurga C

6637940 Mõisa tee 1 Metsanurga C

40771 Mõisa tee 1 Metsanurga C

6637939 Mõisa tee 1 Metsanurga C

6640382 Mõisa tee 11

Ei määra

kaitsekategooriat

41149 Mõisa tee 11 C

38328 Mõisa tee 12 C

6637957 Mõisa tee 12a C

5336677 Mõisa tee 13

Ei määra

kaitsekategooriat

7113989 Mõisa tee 15 C

41749 Mõisa tee 15

Ei määra

kaitsekategooriat

7026256 Mõisa tee 15

Ei määra

kaitsekategooriat

41750 Mõisa tee 15 C

41751 Mõisa tee 15 C

7026257 Mõisa tee 15

B

Kunagise mõisakompleksi viinavabrik,

mis on ehitatud 19. sajandi lõpus ja

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustradistioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit. Hoonel on säilinud algupärased

paekiviseinad.

41161 Mõisa tee 19 C

39288 Mõisa tee 2 // 4 C

5336679 Mõisa tee 2 // 4 C

6637951 Mõisa tee 2 // 4 C

39051 Mõisa tee 2 // 4 C

39287 Mõisa tee 2 // 4 C

41732 Mõisa tee 2 // 4 C

41150 Mõisa tee 20

Mälestis, reg.nr

2743

7113981 Mõisa tee 21 C

38318 Mõisa tee 21 C

40940 Mõisa tee 21 C

42906 Mõisa tee 22 Sõnajala C

6637966 Mõisa tee 22 Sõnajala C

740197 Mõisa tee 24

Mälestis, reg.nr

2744

6501169 Mõisa tee 26 C

38307 Mõisa tee 26 C

38658 Mõisa tee 28 C

40184 Mõisa tee 31 C

39473 Mõisa tee 31 C

39471 Mõisa tee 31 C

521965 Mõisa tee 7

Mälestis, reg.nr

2740

7113991 Mõisa tee 7

Mälestis, reg. nr

2746

438566 Mõisa tee 7

Mälestis, reg. nr

2745

521964 Mõisa tee 7 C

425340 Mõisa tee 7 C

38465 Reinu C

38463 Reinu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud maa- ja

paekivi ning puit. Hoonel on säilinud

algupärased maakivist seinad ja maht.

6636036 Reinu C

8349077 Reinu C

38464 Reinu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

7113289 Reinu C

38462 Reinu C

6098913 Ritsu

B

Piimajahutamise hoone, mis on ehitatud

20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

Hoonel on säilinud paekiviseinad.

5336765 Tamme C

5333175 Tamme C

5339165 Uustalu C

8691647 Uustalu C

8349531 Uustalu C

38688 Uustalu C

5342054 Veski põik 1 C

5335881 Veski põik 10 C

5343120 Veski põik 10 C

41145 Veski põik 10 C

8349567 Veski põik 10 C

41147 Veski põik 10 C

5336083 Veski põik 11 C

5339166 Veski põik 11 C

6640436 Veski põik 2 C

42002 Veski põik 21 // Mäe Mäe C

41997 Veski põik 21 // Mäe

Mäe B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

41153 Veski põik 21 // Mäe

Mäe B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

6638668 Veski põik 21 // Mäe Mäe C

5336086 Veski põik 3 C

40767 Veski põik 3 C

40770 Veski põik 3 C

6638709 Veski põik 5 C

5336085 Veski põik 5 C

6638718 Veski põik 6/

Kivinuka 9/10 Soo C

5336091 Veski põik 6/

Kivinuka 9/10 Soo C

43384 Veski põik 6/

Kivinuka 9/10 Soo C

6638716 Veski põik 6/

Kivinuka 9/10 Soo C

5335883 Veski põik 6/

Kivinuka 9/10 Soo C

6638707 Veski põik 7 C

5336084 Veski põik 7 C

7114131 Veski põik 7 C

5336089 Veski põik 8 C

5336087 Veski põik 8 C

5336090 Veski põik 8 C

5336088 Veski põik 8 C

7114129 Veski põik 9 C

5336082 Veski põik 9 C

521963 Veski tee 10 Hoonet ei ole

7114112 Veski tee 13

Metstaki B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

39839 Veski tee 13 Metstaki C

42905 Veski tee 13

Metstaki B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust. Hoonel on säilinud algupärane

väliskuju ja fassaadilahendus.

7773174 Veski tee 15 C

6099537 Veski tee 15 C

41152 Veski tee 18 Pohla C

8349591 Veski tee 18 Pohla C

8349590 Veski tee 18 Pohla C

42566 Veski tee 18 Pohla

Ei määra

kaitsekategooriat

6638666 Veski tee 18 Pohla C

41154 Veski tee 18 Pohla C

6504792 Veski tee 19 C

445870 Veski tee 2 Jalaka C

7538282 Veski tee 2

Jalaka B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

7114104 Veski tee 21 C

7114102 Veski tee 21 C

7114103 Veski tee 21 C

7773177 Veski tee 21 C

5335847 Veski tee 25 Veski

Ei määra

kaitsekategooriat

5341510 Veski tee 25

Veski B

Maardu mõisa kompleksi kuulunud ja 19.

sajandi II poolel ehitatud veski, mis

peegeldab piirkonnale iseloomulikku

paekivi kasutust. Ehitisel on säilinud

algupärased paekiviseinad.

5335846 Veski tee 25 Veski C

5335848 Veski tee 25

Veski B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

Hoonel on säilinud algupärased

paekiviseinad.

39472 Veski tee 25 Veski C

5335844 Veski tee 27 C

5335849 Veski tee 27 C

524435 Veski tee 27 Hoonet ei ole

41747 Veski tee 3

Ei määra

kaitsekategooriat

38306 Veski tee 3

Ei määra

kaitsekategooriat

5336680 Veski tee 3

Ei määra

kaitsekategooriat

5336681 Veski tee 3 Hoonet ei ole

7114067 Veski tee 3 Hoonet ei ole

438567 Veski põik 10

Väljamäe B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

Hoone on säilinud algupärases mahus.

5335882 Veski põik 10 Väljamäe C

KOILA küla

ETAK-

kood aadress talu nimi kaitsekategooria kaitsekategooria põhjendus

567617 Annika C

5338696 Annika C

568606 Annika C

572093 Helena

Ei määra

kaitsekategooriat,

vare

6626236 Helena

Ei määra

kaitsekategooriat,

vare

7164321 Helena C

7164322 Helena

Ei määra

kaitsekategooriat,

vundament

551382 Koila

Ei määra

kaitsekategooriat,

vare

550995 Koila

Ei määra

kaitsekategooriat,

vare

550992 Küti

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

550990 Küti

Ei määra

kaitseakategooriat

550995 Küti

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi alguses ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

X Küti

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

X Küti

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

Hoonel on säilinud võlvlaed.

550988 Küti C

550985 Küti C

572093 Lauri C

571866 Lauri C

561897 Toominga C

JÕELÄHTME küla

ETAK-

kood aadress talu nimi kaitsekategooria kaitsekategooria põhjendus

6122022 11260 Jõelähtme-

Kemba tee Hoonet ei ole

564688 11260 Jõelähtme-

Kemba tee Hoonet ei ole

567357 Allika C

567356 Allika C

5336016 Allika

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

564461 Eskojõe C

563156 Eskojõe C

566137 Eskojõe C

564463 Eskojõe C

567360 Harju C

6626110 Harju C

567359 Harju C

6626112 Harju C

554005 Jõepää

B

Endise Jõelähtme mõisakompleksi

härrastemaja, mis peegeldab 19. sajandile

iseloomulikke ehitusvõtteid ja

arhitektuuri. Hoone on säilinud

ajaloolises mahus ja ilmel.

548430 Jõepää C

554006 Jõepää C

604013 Jõeste C

593544 Jõeste

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

563964 Kassiallika/Talismaa C

568033 Kassiallika/Talismaa

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

5332504 Kassiallika/Talismaa

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

566917 Kihu C

5339161 Kihu C

567609 Kihu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

568726 Kihu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kui alal

levinud ehitusmaterjali kasutust.

561892 Kihu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

X Kihu

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

566771 Kihu

Ei määra

kaitsekategooriat

7113396 Kihu C

567147 Kiriku tee 10

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

6626087 Kiriku tee 11 C

570287 Kiriku tee 11 C

567146 Kiriku tee 12 C

569846 Kiriku tee 12 C

570286 Kiriku tee 12 C

572636 Kiriku tee 12

Mälestis (reg nr

2716)

572639 Kiriku tee 12

Ei määra

kaitsekategooriat

5334961 Kiriku tee 12

B

Endise kirikumõisa kompleksi kuulunud

abihoone, mis peegeldab 19. sajandile

iseloomulikke ehitusvõtteid ja

ehitusmaterjalide kasutus, kus on

kombineeritud paekivi ja puit.

571886 Kiriku tee 12

B

Endise kirikumõisa kompleksi kuulunud

abihoone, mis peegeldab 19. sajandile

iseloomulikke ehitusvõtteid ja

ehitusmaterjalide kasutus, kus on

kombineeritud paekivi ja puit.

571889 Kiriku tee 12

Mälestis (reg nr

2719)

X Kiriku tee 12

B

Endise kirikumõisa kompleksi kuulunud

kelder, mis peegeldab 19. sajandile

iseloomulikke ehitusvõtteid ja paekivi

kasutust.

X Kiriku tee 12

Ei määra

kaitsekategooriat

X Kiriku tee 12

Ei määra

kaitsekategooriat

568617 Kiriku tee 12

B

Endise kirikumõisa kompleksi kuulunud

leeri-koolimaja, mis peegeldab 19.

sajandile iseloomulikke ehitusvõtteid ja

ehitusmaterjalide kasutust. Hoonele on

lisatud 1960. aastatel juurdeehitus.

572635 Kiriku tee 12

B

Endise kirikumõisa kompleksi kuulunud

pastoraat, mis peegeldab 19. sajandile

iseloomulikke ehitusvõtteid ja

ehitusmaterjalide kasutust.

548477 Kiriku tee 14

B

Endise kirikumõisa kompleksi kuulunud

abihoone, mis on ehitatud 19. sajandi II

poolel ning peegeldab piirkonnale

iseloomulikke ehitustraditsioone ja

ehitusmaterjalide kasutust, kus on

kombineeritud paekivi ja puit. Hoone on

osaliselt varemetes.

549680 Kiriku tee 14

B

Endise kirikumõisa kompleksii kuulunud

abihoone, mis on ehitatud 19. sajandi II

poolel ning peegeldab piirkonnale

iseloomulikke ehitustraditsioone ja

ehitusmaterjalide kasutust, kus on

kombineeritud paekivi ja puit. Hoone on

osaliselt varemetes.

568306 Kiriku tee 16 C

6500057 Kiriku tee 18 C

570283 Kiriku tee 3 C

567143 Kiriku tee 3 C

570284 Kiriku tee 5 C

567143 Kiriku tee 5 Hoonet ei ole

6584366 Kiriku tee 5 C

563298 Kiriku tee 7

B

Nõukogudeaegne tööstushoone, mis

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

572640 Kiriku tee 9 C

6122027 Kiriku tee 9 C

5334959 Kiriku tee 9 C

741627 Kiriku tee 9 C

566767 Kivisilla tee 1 C

7113419 Kivisilla tee 1 C

564336 Kivisilla tee 11 Ei määra kategooriat

570834 Kivisilla tee 2

B

Jõelähtme rahvamaja kõrvalhoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

570938 Kivisilla tee 2 C

564689 Kivisilla tee 4 C

564688 Kivisilla tee 4 C

571620 Kivisilla tee 5 C

566147 Kivisilla tee 5 C

572083 Kivisilla tee 5

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ning puit.

7113411 Kivisilla tee 5 Hoonet ei ole

562556 Kivisilla tee 7

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 19. sajandi II poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ning puit.

566147 Kivisilla tee 7 C

562557 Kivisilla tee 7

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

564658 Kivisilla tee 9 C

6111629 Kivisilla tee 9 C

5335951 Kivisilla tee 9 C

X Kivisilla tee 9

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

570944 Kivisilla tee 9 C

564037 Kivisilla tee 9

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ning puit.

571883 Kukeharja

Ei määra

kaitsekategooriat

604503 Kungla

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust. Hoonest on säilinud

paekivimüürid.

592977 Kungla

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust. Hoonest on säilinud

paekivimüürid.

569850 Lillevälja C

569844 Lillevälja C

569847 Lillevälja C

6626119 Lillevälja C

564684 Lillevälja

B

Endise Jõelähtme mõisa piimajahutamise

hoone, mis on ehitatud 19. sajandi II

poolel ning peegeldab piirkonnale

iseloomulikke ehitustraditsioone ja

paekivi kasutust.

5336402 Manniva tee 10 C

563271 Manniva tee 10

B (paekivist osa)

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust. Hoonel on hilisem juurdeehitus.

563269 Manniva tee 10 C

563268 Manniva tee 10 C

7164291 Manniva tee 11 C

7164290 Manniva tee 11 C

563964 Mesiniku C

6111631 Muri tee 11 C

566910 Muri tee 11 C

567611 Muri tee 3 C

567897 Muri tee 5 C

570947 Muri tee 7 C

564693 Muri tee 9 C

6111631 Muri tee 9 C

564696 Muri tee 9 C

548479 Männisalu pumpla C

5335197 Niidu

Ei määra

kaitsekategooriat

7681553 Paemurru C

594198 Paemurru

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust.

6111633 Paemurru C

603177 Paemurru C

X Paemurru

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

569636 Postijaama tee 10 C

7681555 Postijaama tee 12 C

567346 Postijaama tee 12 C

564940 Postijaama tee 3 C

564038 Postijaama tee 3 C

554071 Postijaama tee 4

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

554074 Postijaama tee 4 C

5338492 Postijaama tee 4

Ei määra

kaitsetegooriat

7113437 Postijaama tee 4 C

7113432 Postijaama tee 4

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

7113453 Postijaama tee 5 C

570955 Postijaama tee 5 C

568704 Postijaama tee 5 C

569033 Postijaama tee 5 C

570939 Postijaama tee 5 C

5335959 Postijaama tee 5 C

7681590 Postijaama tee 5 C

570660 Postijaama tee 7

Ehitismälestis reg.

nr 2723

569386 Postijaama tee 7

Ehitismälestis reg.

nr 2720

570955 Postijaama tee 7 C

568045 Postijaama tee 7

Ehitismälestis reg.

nr 2722

563790 Postijaama tee 7 C

6111632 Postijaama tee 7

Ehitismälestis reg.

nr 2721

566146 Postijaama tee 7a

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

5335960 Postijaama tee 8 Endla C

567625 Postijaama tee 8 Endla C

567347 Postijaama tee 8

Endla B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit. Hoonel on säilinud algupärane

maht.

567033 Postijaama tee 8

Endla B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

7114606 Põldmäe C

557751 Põldmäe

Ei määra

kaitsekategooriat

557753 Põldmäe C

548515 Põlluste

Ei määra

kaitsekategooriat

554975 Rebala muuseum

B

Abihoone, mis peegeldab piirkonnale

iseloomulikke ehitustraditsioone ja

paekivi kasutust. Hoonest on säilinud

paekivimüürid.

554073 Rebala muuseum

B

Eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi II

poolel ning peegeldab piirkonnale

iseloomulikke ehitustraditsioone ja

paekivi kasutust. Hoonel on säilinud

algupärane maht ja välisilme.

563306 Rebala muuseum

B

Abihoone, mis peegeldab piirkonnale

iseloomulikke ehitustraditsioone ja

paekivi kasutust.

6639733 Sabina C

563882 Sabina C

7114605 Sabina

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

maakivi.

5336388 Sabina C

561401 Sabina C

568280 Sareta tee 10

B

Talukompleksi kuulunud rehielamu, mis

on ehitatud 19. sajandi II poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

5332485 Sareta tee 10 C

570831 Sareta tee 10

Ei määra

kaitsekategooriat

7164284 Sareta tee 10 C

5341096 Sareta tee 12 Matsu C

X Sareta tee 12

Matsu B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

X Sareta tee 12 Matsu

Ei määra

kaitsekategooriat

570634 Sareta tee 14 C

568040 Sareta tee 4 Sepa C

563272 Sareta tee 4 Sepa C

7164289 Sareta tee 4 Sepa C

7164288 Sareta tee 4 Sepa C

568043 Sareta tee 4 Sepa C

X Sareta tee 4 Sepa

Ei määra

kaitsekategooriat

X Sareta tee 4 Sepa

Ei määra

kaitsekategooriat

X Sareta tee 4

Sepa B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

563270 Sareta tee 4 Sepa C

741593 Sareta tee 8 C

6617706 Sareta tee 8 C

567890 Sareta tee 8 C

7164286 Sareta tee 8 C

X Sareta tee 8 C

X Sareta tee 8

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

6122012 Sareta tee 8 C

568288 Sareta tee 8 C

563964 Talismaa C

567277 Talismaa C

X Talismaa C

6110087 Talismaa C

568598 Tooma

Ei määra

kaitsekategooriat

568607 Tooma C

561899 Toomiku

Ei määra

kaitsekategooriat

X Toomiku

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

5334960 Toomiku

Ei määra

kaitsekategooriat

572088 Tõnuõue tee 2

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

Hoonel on säilinud algupärane maht.

570953 Tõnuõue tee 2 C

592990 Väljakivi C

593554 Väljakivi C

598780 Väljari

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit. Hoonel on säilinud algupärane maht

ja välisilme.

Põldmarja C

LOO küla

ETAK-

kood aadress talu nimi kaitsekategooria kaitsekategooria põhjendus

564502 Jassi C

7681834 Kaasiku C

572632 Kaasiku

C

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

Hoonest on säilinud paekiviseinad.

570663 Kaasiku Ei määra

kaitsekategooriat

568058 Kaasiku C

5335198 Karkle Ei määra

kaitsekategooriat

560741 Käänaku

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit. Hoonel on säilinud algupärane

katusekonstruktsioon.

566074 Käänaku C

561182 Käänaku

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit. Hoonel on säilinud algupärane

katusekonstruktsioon.

567914 Lillevälja C

568057 Lillevälja C

564483 Lillevälja

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit. Hoonel on säilinud algupärane

katusekonstruktsioon.

5335863 Lillevälja C

X Lillevälja C

6120100 Lillevälja C

564692 Loo C

8298912 Loo C

5335860 Loo C

568058 Looküla tee lõik 6 Hoonet ei ole

568058 Looküla tee lõik 6 Hoonet ei ole

567239 Matsu Ei määra

kaitsekategooriat

5335872 Matsu Ei määra

kaitsekategooriat

568616 Matsu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit. Hoonel on säilinud algupärane

katusekonstruktsioon.

5335873 Matsu C

572395 Matsu

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit. Hoonel on säilinud algupärane maht.

5335874 Matsu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit. Hoonel on säilinud algupärane maht.

6145609 Nurme C

567622 Nurme C

566512 Nurme C

7113386 Nurme C

6636165 Paevälja C

6636168 Paevälja C

5335858 Paevälja C

554002 Pihlaka C

7681608 Pihlaka C

567235 Pihlaõue C

7681834 Pihlaõue C

572632 Pihlaõue Ei määra

kaitsekategooriat

7113392 Pihlaõue Ei määra

kaitsekategooriat

5335859 Rehe C

568721 Rehe C

565475 Rehe

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 19. sajandi II poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

565474 Rehe C

562543 Saare C

566732 Saare C

5335857 Sireli C

566510 Sireli

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

Hoonest on säilinud paekiviseinad.

561159 Tuule

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit. Hoonel on säilinud algupärane maht.

561168 Tuule C

X

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

566627 Tuule C

5334927 Tuulemäe C

564491 Tuulemäe C

567236 Tuulemäe

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

5334926 Tuulemäe C

5334720 Vahteri Ei määra

kaitsekategooriat

548480 Vanatalu C

549682 Vanatalu C

6626024 Vanatalu C

554000 Vanatalu C

6626026 Vanatalu C

549666 Vanatalu C

549664 Vanatalu C

548421 Vanatalu C

548481 Vanatalu C

5334719 Vanatalu C

549667 Vanatalu C

553999 Vanatalu C

6120274 Vanatalu C

6120260 Vanatalu C

554001 Vanatalu

tehnopark

C

548425 Vanatalu

tehnopark

C

553998 Vanatalu

tehnopark

C

548422 Vanatalu

tehnopark

C

7717175 Veski C

5335742 Veski C

5334925 Veski

B

Ajalooline veski, mis on ehitatud 19.

sajandi II poolel ning iseloomustab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustradistioone ja paekivi kasutust.

Ehitises on säilinud osaliselt algupärased

paekivimüürid.

5334924 Veski C

554004 Väikekünka C

5335859 Väljaotsa

Hoonet ei ole

566514 Värava

B

Rehielamu, mis on ehitatud 19. sajandi II

poolel ning peegeldab piirkonnale

iseloomulikke ehitustradistsioone ja

ehitusmaterjalide kasutus, kus on

kombineeritud paekivi ja puit. Hoone on

hilisemal ajal ümber ehitatud.

567679 Värava

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 19. sajandi II poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

564493 Värava C

568315 Värava C

MANNIVA küla

ETAK-

kood aadress talu nimi kaitsekategooria kaitsekategooria põhjendus

5334553 Klubi tee 2 Hoonet ei ole

7041853 Klubi tee 3 C

5334553 Klubi tee 4 C

5332490 Klubi tee 5 C

7041853 Klubi tee 5 C

6617811 Klubi tee 5 C

5334553 Klubi tee 6 Hoonet ei ole

566494 Kuuse

Ei määra

kaitsekategooriat

563276 Kuuse

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

566492 Kuuse C

5339152 Kuuse

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

7680405 Majamehe

Ei määra

kaitsekategooriat

8283128 Majamehe C

550183 Manniva tee 63 C

550955 Manniva tee 67 C

6617711 Manniva tee 67 C

550194 Manniva tee 69 C

550192 Manniva tee 71 C

550193 Manniva tee 73 C

563178 Mäe C

562534 Mäe C

574284 Möldri

B (ainult paekivi

osa)

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 19. sajandi II poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

Hoone on hiljem ümber ehitatud.

562532 Möldri

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 19. sajandi II poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

562535 Möldri C

562529 Möldri C

550776 Oru C

550775 Oru C

548511 Oru C

6617713 Pumbamaja C

548523 Põhja-Tihala C

548522 Põhja-Tihala C

6617687 Põhja-Tihala C

548525 Põhja-Tihala

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud ? ning peegeldab piirkonnale

iseloomulikke ehitustraditsioone ja

ehitusmaterjalide kasutust, kus on

kombineeritud pae- ja maakivi ning puit.

548521 Põhja-Tihala

Ei määra

kaitsekategooriat

X Põhja-Tihala

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud ? ning peegeldab piirkonnale

iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi

kasutust.

563510 Ristimäe C

X Ristimäe C

563507 Ristimäe C

574291 Rohkvahe C

574292 Rohkvahe C

574290 Rohkvahe

B

Rehielamu, mis on ehitatud 20. sajandi I

poolel ning peegeldab piirkonnale

iseloomulikke ehitustradistsioone ja

ehitusmaterjalide kasutus, kus on

kombineeritud paekivi ja puit. Hoonele on

hilisemal ajal tehtud juurdeehitusi.

550060 Tihala C

555775 Tihala C

7160403 Tihala C

550059 Tihala

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustradistsioone ja ehitusmaterjalide

kasutus, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

7132825 Tokrimaa C

566497 Tooma C

562562 Tooma C

6504652 Tootsi C

550783 Uuetoa

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud pae- ja

maakivi ning puit.

X

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

550779 Uuetoa

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud pae- ja

maakivi ning puit.

550781 Uuetoa

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud pae- ja

maakivi ning puit.

7132822 Vanatoa C

6617662 Äisselja C

7132826 Äisselja C

5332484 Äisselja

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

6617656 Äisselja C

563513 Äisselja C

5339152 Äisselja C

567379 Äisselja C

563517 Äisselja C

5336360 Äisselja C

PARASMÄE küla

ETAK-

kood aadress talu nimi kaitsekategooria kaitsekategooria põhjendus

531518 Sauna tee 2 Aasa C

531515 Sauna tee 2 Aasa C

531510 Sauna tee 2 Aasa C

531521 Sauna tee 2 Aasa C

563413

Parasmäe tee 13 Alt-Liiakse B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

6646792 Parasmäe tee 13 Alt-Liiakse C

6111639 Parasmäe tee 13 Alt-Liiakse C

563415 Parasmäe tee 13 Alt-Liiakse C

563408 Parasmäe tee 13 Alt-Liiakse C

7798662 Andrese C

7114594 Andrese C

5337131 Andrese C

7114587 Arro

B

Nõukogudeaegne silotorn, mis on

maastikku ilmsetav ning piirkonnale omast

paekvi kasutust peegeldav tööstuslik ehitis.

561917 Arro

B

Nõukogudeaegne tööstulsik ehiti, mis

peegeldab piirkonnale omast

ehitusmatejalide kasutust, kus on

kombineeritud paekivi ja puit.

6639692 Arro

B

Nõukogudeaegne tööstulsik ehiti, mis

peegeldab piirkonnale omast paekivi

kasutust. Hoonest on säilinud

paekivimüürid.

563867 Arro

B

Nõukogudeaegne tööstulsik ehiti, mis

peegeldab piirkonnale omast

ehitusmatejalide kasutust, kus on

kombineeritud paekivi ja puit.

7114586 Arro

B

Nõukogudeaegne silotorn, mis on

maastikku ilmsetav ning piirkonnale omast

paekvi kasutust peegeldav tööstuslik ehitis.

5336691 Atsinurme

Ei määra

kaitsekategooriat

5336690 Atsinurme

Ei määra

kaitsekategooriat

6639720 Haabmäe C

X Haabmäe

Ei määra

kaitsekategooriat

538439 Hirvesilma C

X Hirvesilma

Ei määrak

kaitsekategooriat

8302312 Hirvesilma C

8302310 Hirvesilma C

7682291 Hirvesilma C

5337130 Ilumäe C

560616 Jaaguhansu C

5337127 Jaaguhansu

Ei määra

kaitsekategooriat

560615 Jaaguhansu

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud pae- ja

maakivi ning puit.

537018 Jussi/Parasmäe tee

5

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

537020 Jussi/Parasmäe tee

5

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

530880 Jussi/Parasmäe tee

5

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

450736 Jussi/Parasmäe tee

5

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud pae- ja

maakivi ning puit.

566683 Jõelähtme tee 17

Aiaotsa B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit. Hoonel on säilinud algupärane maht.

562369 Jõelähtme tee 17 Aiaotsa C

6111647 Jõelähtme tee 20 C

6640473 Jõelähtme tee 20 C

6640470 Jõelähtme tee 20 C

7114410 Jõelähtme tee 20 C

5335875 Jõelähtme tee 27 Paemurru C

551258 Jõelähtme tee 27 Paemurru C

554350 Jõelähtme tee 27 Paemurru C

8298950 Jõelähtme tee 27 Paemurru C

6111634 Jõelähtme tee 27 Paemurru C

601375 Kaerpõõsa

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud nõukogude peridoodil, kuid

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

594601 Kaerpõõsa C

7040839 Karu C

X Karu C

536363 Karu

Ei määra

kaitsekatsegooriat

5337126 Karu C

7040838 Karu C

536364 Karu C

5337133 Karukella tee 2 C

X Karukella tee 2 C

6639719 Karukella tee 2 C

7114595 Karukella tee 4 C

5337132 Karukella tee 4 C

7682280 Karukella tee 4 C

6639717 Karukella tee 5 C

559128 Kenamäe

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

560261 Kenamäe

Ei määra

kaitsekategooriat

5335893 Kenamäe

Ei määra

kaitsekategooriat

6639726 Kinda C

6130999 Kinda Hoonet ei ole

6112190 Kindaniidu C

570628 Kindaniidu C

596399 Kindaniidu C

5335892 Koidu C

526884 Parasmäe tee 14 Kõrgemäe C

538464

Parasmäe tee 14 Kõrgemäe B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

530696

Parasmäe tee 11 Liiakse B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

536959

Parasmäe tee 11 Liiakse B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

X

Parasmäe tee 11 Liiakse B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust.

536955 Parasmäe tee 11 Liiakse C

563227 Lillevälja tee 2

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

450733 Lillevälja tee 2 C

5339150 Lillevälja tee 2

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

558260 Loovälja

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

536366 Parasmäe tee 19 Mardi-Jaani C

7114557 Parasmäe tee 19 Mardi-Jaani C

536368

Parasmäe tee 19

Mardi-Jaani

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

536365 Parasmäe tee 19 Mardi-Jaani C

531781 Parasmäe tee 19 Mardi-Jaani C

530150 Metsa C

530138 Metsa C

538439 Miku

Ei määra

kaitsekategooriat

538438 Miku C

530128 Miku

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust.

595378 Mäekivi

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

595380 Mäekivi C

5337129 Mäekivi

Ei määra

kaitsekategooriat

594660 Mäekivi C

7114593 Mäekivi C

599771 Mäeuuetoa Mäe-Uuetoa C

X Mõeuuetoa Mäe-Uuetoa

Ei määra

kaitsekategooriat

597826 Mäeuuetoa

Mäe-Uuetoa B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit. Hoonel on säilinud algupärane kuju ja

maht.

597821 Mäeuuetoa Mäe-Uuetoa C

455326

Parasmäe tee 9 Nigula B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 19. sajandi II poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud pae- ja

maakivi ning puit.

455325 Parasmäe tee 9 Nigula C

6646794 Parasmäe tee 9 Nigula C

X Parasmäe tee 9 Nigula

Ei määra

kaitsekategooriat

6646793 Parasmäe tee 9 Nigula C

455320

Parasmäe tee 9 Nigula B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud pae- ja

maakivi ning puit.

565305 Nurga

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

562117 Nurga C

8298934 Nurga

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

566199 Nurga

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

562379 Nurga

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

5335961 Nurga C

597288 Nõmme

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

595927 Nõmme

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit. Hoonel on säilinud algupärane maht.

595964 Palumäe C

597859 Palumäe C

6639723 Palumäe C

596432 Palumäe C

594148 Paunamäe C

599658 Paunamäe C

600742 Paunamäe

Ei määra

kaitsekategooriat

452271 Puukoja C

5339328 Põldmäe C

595132 Põldmäe C

597301 Põldmäe C

595129 Põldmäe C

6646796 Põldmäe C

531512 Raudemäe C

531511 Raudemäe

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit. Hoonel on säilinud algupärane maht.

531519 Raudemäe C

526900 Raudemäe C

459859 Raudemäe

Ei määra

kaitsekategooriat

560613 Rebase

Ei määra

kaitsekategooriat

560614 Rebase

B

Talukompleksi kuulunud hoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

526889 Parasmäe tee 17 Reinu C

531776

Parasmäe tee 17 Reinu B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

526883 Parasmäe tee 17 Reinu C

5339151

Parasmäe tee 30 Roobamäe B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud pae- ja

maakivi ning puit.

538431

Parasmäe tee 30 Roobamäe B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

7114542

Parasmäe tee 30 Roobamäe B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

566402 Rukki C

560612 Sassi C

561272 Sepa C

561347 Sepa C

557260

Sauna tee 10 Sepamäe

Ei määra

kaitsekategooriat

7114615 Taganurga C

8274045 Taganurga C

5335952 Talumäe

Ei määra

kaitsekategooriat

561847 Talumäe C

597864 Taneli C

X Taneli

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

X Taneli

Ei määra

kaitsekategooriat

594592 Taneli

Ei määra

kaitsekategooriat

566109 Teearu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

6111637 Teearu

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud pae- ja

maakivi.

560951 Teearu C

7681617 Teearu C

565283 Teearu C

6111636 Teearu C

527824 Urgehansu C

595305 Urgehansu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

595382 Urgehansu

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit. Hoonel on säilinud algupärane maht.

595938 Urgehansu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

594661 Urgehansu C

6111628 Urke C

7681611 Urke C

558511 Sauna tee 3

Uuetoa B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit. Hoonel on säilinud väliskuju.

X Sauna tee 3 Uuetoa

Ei määra

kaitsekategooriat

558510 Sauna tee 3

Uuetoa B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit. Hoonel on säilinud väliskuju.

558655 Sauna tee 3 Uuetoa C

8145145 Sauna tee 3 Uuetoa C

8145143 Sauna tee 3 Uuetoa C

536367 Parasmäe tee 20 Uus-Hansu C

X Parasmäe tee 20 Uus-Hansu

Ei määra

kaitsekategooriat

536370 Parasmäe tee 20

Uus-Hansu B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

530965

Parasmäe tee 18 Vana-Hansu B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

6646790

Parasmäe tee 18 Vana-Hansu B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

536371 Parasmäe tee 18 Vana-Hansu

Ei määra

kaitsekategooriat

530967

Parasmäe tee 18 Vana-Hansu B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit. Hoonel on osaliselt varemes.

530969 Parasmäe tee 18 Vana-Hansu C

531778 Parasmäe tee 8 Veskimäe C

526886 Parasmäe tee 8 Veskimäe C

7114532 Parasmäe tee 8 Veskimäe C

459860 Viina

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust. Hoonel on säilinud algupärane

väliskuju.

451342 Viina

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

452268 Viina

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit. Hoonel on säilinud algupärane

väliskuju.

452266 Viina

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit. Hoonel on säilinud algupärane

väliskuju.

450741 Viina

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

530874 Välja C

527822 Välja

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit. Hoonel on säilinud algupärane

väliskuju.

531605 Välja C

REBALA küla

ETAK-

kood aadress talu nimi kaitsekategooria kaitsekategooria põhjendus

5332479 Arturi C

6110090 Arturi C

567229 Helga C

6617468 Helga C

563267 Helmiku C

564459 Jaagu C

564458 Jaagumäe

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

567221 Jaagumäe

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone.

574289 Karjamaasauna

Ei määra

kaitsekategooriat

563608 Kebja C

X Kebja

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja maakivi kasutust.

564474 Kebja C

6110088 Kebja C

7164211 Kebja C

565465 Kebja

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 19. sajandi II poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

563502 Kebja

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 19. sajandi II poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone.

6617490 Kebja C

563606 Kebja C

6617476 Keskuse C

571880 Kiigemäe

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 19. sajandi II poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

X Kiigemäe

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud nõukogude perioodill, kuid

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

571882 Kiigemäe C

563597 Kiigemäe

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

7505729 Kiigemäe C

6122018 Kooli C

5332430 Kooli

B

Abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I

poolel ning peegeldab piirkonnale

iseloomulikke ehitustraditsioone ja

ehitusmaterjalide kasutust, kus on

kombineeritud paekivi ning puit.

564932 Kooli

B

Abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I

poolel ning peegeldab piirkonnale

iseloomulikke ehitustraditsioone ja

ehitusmaterjalide kasutust, kus on

kombineeritud paekivi ning puit.

565447 Kooli

B

Endine koolihoone, mis on ehitatud 19.

sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale

iseloomulikke ehitustraditsioone ja

ehitusmaterjalide kasutust, kus on

kombineeritud paekivi ning puit.

6144353 Kooli C

567884 Kooli C

564925 Kooli C

563600 Kruusiaugu C

6122019 Kruusiaugu C

565448 Kruusiaugu C

564926 Kruusiaugu

B

Endine kogukonna pritsikuur, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

564470 Kuuse

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

564476 Kuuse C

563609 Kuuse

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

X Kuuse

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

565468 Kuuse

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 19. sajandi II poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

6122024 Kuuse tn 1 C

8296502 Kuuse tn 1 C

565972 Kuuse tn 1 C

6122022 Kuuse tn 2 C

565968 Kuuse tn 2 C

7164278 Kuuse tn 3 C

566255 Kuuse tn 3 C

566250 Kuuse tn 4 C

6120106 Kuuse tn 4 C

6626069 Kuuse tn 5 C

8296509 Kuuse tn 5 C

563185 Kuuse tn 5 C

563179 Kuuse tn 6 C

563295 Kuuse tn 7 C

7681845 Kuuse tn 7 C

563292 Kuuse tn 8 C

6122015 Kuusiku C

6122014 Kuusiku C

6617479 Madikse C

7164197 Madikse C

563607 Madikse C

563609 Madikse

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

565466 Madikse

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

565463 Madikse C

564468 Madikse C

566253 Männi tn 1 C

6120104 Männi tn 1 C

566248 Männi tn 2 C

563184 Männi tn 3 C

563182 Männi tn 4 C

571884 Männi tn 5 C

6120101 Männi tn 5 C

568620 Männi tn 6 C

563294 Männi tn 6 C

570643 Nairi C

6122013 Nairi

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust.

6143719 Nurga

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

571874 Nurga C

571877 Nurga

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

568286 Ohtra

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust.

568293 Ohtra C

568289 Ohtra

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi II poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja arhitektuuri.

568292 Orgita

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

566249 Otsa põik 1 C

7681916 Otsa põik 1 C

566247 Otsa põik 3 C

568309 Otsa põik 4 C

8296516 Otsa põik 4 C

6120105 Otsa tn 1 C

568310 Otsa tn 1 C

566259 Otsa tn 2 C

6626065 Otsa tn 2 C

565971 Otsa tn 3 C

566252 Otsa tn 5 C

565498 Otsa tn 6 C

563187 Otsa tn 7 C

7040270 Piiri tee 1 C

8274004 Piiri tee 1 C

5334891 Piiri tee 1 C

6626081 Piiri tee 3 C

6626079 Piiri tee 3a C

5334890 Piiri tee 6 C

570645 Presti

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 19. sajandi II poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud pae- ja

maakivi ning puit. Hoone on nõukogude

perioodil ümberehitatud.

570640 Presti C

570829 Presti

B (paekvist osa), C

(muu osa)

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

570641 Presti C

7164203 Presti C

6617483 Presti C

563605 Põldsaare C

568284 Põldsaare

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

570832 Põldsaare

Ei määra

kaitsekategooriat

6144344 Põldsaare

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

X Põldsaare

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone japaekivi kasutust.

563606 Põldsaare C

546826 Rebala külaplats

C

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

Hoonest on säilinud paekivimüürid.

6617477 Rebala pumpla C

567888 Saare C

X Saare

Ei määra

kaitsekategooriat

568287 Saare C

568282 Saare C

568290 Saare C

6110089 Saare C

563502 Saare C

568285 Saare C

563606 Saare C

567865 Saueaugu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

563600 Saueaugu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust.

5336297 Saueaugu C

563598 Sepa C

568269 Sepa C

568702 Sepa C

563601 Siigi

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

563602 Siigi

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

564937 Siigi C

7164173 Siigi

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

564938 Siigi C

563180 Silla tn 1 C

8296483 Silla tn 1 C

7164280 Silla tn 2 C

566254 Silla tn 2 C

563290 Silla tn 3 C

6122025 Silla tn 3 C

563186 Silla tn 4 C

565499 Silla tn 4 C

6626078 Silla tn 5 C

571887 Silla tn 5 C

563296 Silla tn 6 C

8296486 Silla tn 6 C

570280 Silla tn 7 C

572641 Silla tn 8 C

562208 Soonesauna C

562206 Soonesauna

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

7164195 Suigu

Ei määra

kaitsekategooriat

X Suigu

Ei määra

kaitsekategooriat

X Suigu

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

568283 Suigu

B

Väärtuslikud hoone paekivist seinamüürid.

Piirkonnale omase ehitusmaterjali kasutus.

Väärtuslik vaid rehealuse osa

563607 Söödi C

X Söödi

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud nõukogude peridoodil, kuid

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

564464 Söödi

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

567892 Söödi C

568270 Talli C

7164088 Tamme

Ei määra

kaitsekategooriat

X Tamme

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

555777 Tamme

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

563608 Teeveere C

563264 Teeveere C

570633 Tõnu C

7164178 Tõnu C

568034 Tõnu

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

7164207 Uuetoa C

570826 Uuetoa

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja

puit.

570830 Uuetoa C

X Uuetoa

Ei määra

kaitsekategooriat

X Uuetoa

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

7680413 Uuetoa C

6122016 Uustalu C

6122017 Uustalu C

7164179 Uustalu C

X Uustalu

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

568278 Uustalu C

570636 Uustalu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

570642 Uustalu C

568281 Uustalusauna C

570824 Uustalusauna

B (paekvist osa), C

(muu osa)

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 19. sajandi II poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

5334888 Vahtra tn 1 C

7040272 Vahtra tn 2 C

7681923 Vahtra tn 2 C

5334887 Vahtra tn 3 C

5334889 Vahtra tn 4 C

6136453 Vahtra tn 5 C

7164264 Vahtra tn 5 C

7681920 Vahtra tn 6 C

6136448 Vahtra tn 7 C

6626058 Vahtra tn 8 C

5334886 Vahtra tn 8 C

564457 Viikre

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning

puit.

564456 Viikre C

VANDJALA küla

ETAK-

kood aadress talu nimi kaitsekategooria kaitsekategooria põhjendus

594341 Aara Ei määra

kaitsekategooirat

604530 Aara

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

604527 Aara C

593702 Aaviku C

593704 Aaviku C

6111619 Aaviku C

592981 Aaviku C

594998 Aaviku C

6638729 Arali C

6638732 Arali C

5335741 Arali C

566127 Arali

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

561227 Arali C

6638735 Arali C

564653 Halli Ei määra

kaitsekategooriat

5335536 Hansu Ei määra

kaitsekategooriat

554068 Hansu

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis

on ehitatud 19. sajandi II poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

554943 Hansu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

5339014 Hansu

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis

on ehitatud 19. sajandi II poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

554942 Hansu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

593953 Jussi C

602861 Jussi C

594066 Jussi C

567307 Jäädma

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

598742 Jäädma C

7113337 Kaja C

603988 Kaja C

7113332 Kaja C

603990 Kaja

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

X Kaja Ei määra

kaitsekategooriat

X Kaja

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

592974 Kaja

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

592980 Kaja C

552959 Kaurila

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

554077 Kaurila C

552958 Kaurila

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

554941 Kaurila

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

554940 Kaurila C

595008 Kivi C

5335534 Kivilaua Ei määra

kaitsekategooriat

598773 Kivilaua C

563634 Kivilaua C

564075 Kooli

B

Endine koolihoone, mis on ehitatud 19.

sajandi II poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit. Hoonel on säilinud algupärane

väliskuju ja maht.

X Kooli

B

Koolipleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 19. sajandi II poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

X Kooli Ei määra

kaitsekategooriat

594067 Kopli C

572290 Kopli C

5334923 Kopli C

572303 Kopli

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

7113369 Kopli C

567308 Kubja C

6636121 Kubja Hoonet ei ole

5339275 Kusma C

7113344 Kusma C

6504758 Kusma C

552061 Kuusksalu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit. Hoonel on hilisem juurdeehitus.

552055 Kuusksalu

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

552056 Kuusksalu C

552062 Kuusksalu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

X Kuusksalu Ei määra

kaitsekategooriat

560776 Kärneri

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

Hoonel on hilisem puidust

juurdeehitus.

7113348 Lohepesa C

7113350 Lohepesa C

7773187 Metsamehe C

7113358 Metsavahi C

585122 Metsavahi C

7113359 Metsavahi C

553451 Otsa C

552960 Otsa

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

X Otsa C

598773 Otsa C

553444 Otsa

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

552033 Otsa C

595008 Otsa

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

572299 Põldmäe C

563633 Põldmäe C

594012 Raja C

595580 Raja

B (paekivist osa), C

(muu osa)

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

604523 Raja C

7538097 Saare Hoonet ei ole

X Saare

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

5339013 Saare C .

567319 Salmistu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

558248 Salu C

554363 Salu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

5335539 Soosaare C

553439 Soosaare C .

5339012 Suurekivi C

6111620 Uue-Aaviku C

561158 Uus-Liivamäe C

593566 Uus-Liivamäe

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

598782 Uus-Liivamäe

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone.

564653 Valge C

592985 Vana-Loodesalu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

603983 Vana-Loodesalu C

7538096 Vandjala külaplats C

VÕERDLA küla

ETAK-

kood aadress talu nimi kaitsekategooria kaitsekategooria põhjendus

567601 Esko C

5333440 Eskotalu

Ei määra

kaitsekategooriat

8296551 Eskotalu

Ei määra

kaitsekategooriat

572307 Eskotalu

Ei määra

kaitsekategooriat

572386 Eskotalu

Ei määra

kaitsekategooriat

563274 Nigula

Ei määra

kaitsekategooriat

5336277 Nigula

Ei määra

kaitsekategooriat

568042 Nigula

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis

on ehitatud 19. sajandi II poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

7537813 Puska C

5332383 Puska C

563123 Puska

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

568716 Puska C

8296556 Puska C

5335532 Puska C

6122020 Saue C

564471 Saue C

5332387 Saue C

5332384 Toomla

Ei määra

kaitsekategooriat

5332386 Toomla C

570841 Toomla C

6617413 Toomla C

572390 Toomla C

572391 Toomla C

5332385 Toomla C

563525 Tõnikse C

563523 Tõnikse C

563522 Tõnikse C

563123 Tõnikse

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

563524 Tõnu C

561990 Tõnu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

568707 Tõnu

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

568706 Tõnu

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

563526 Tõnu C

572389 Vainu

Ei määra

kaitsekategooriat

570838 Vainu

B

Talukompleksi kuulunud abihoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

570842 Vainu

B

Talukompleksi kuulunud

piimajahutamise hoone, mis on ehitatud

20. sajandi I poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

X Vainu

Ei määra

kaitsekategooriat

X Vainu

B

Talukompleksi kuulunud kelder, mis on

ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja paekivi kasutust.

572308 Vainu

B

Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis

on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke

ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide

kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit.

572385 Vainu C

SELETUSKIRJA Lisa 1

Muinsuskaitsealal olemasolevate hoonete menetlused ja muinsuskaitseameti loakohustus lähtuvalt tööde iseloomust ja hoone kaitsekategooriast

See tabel käsitleb ainult muinsuskaitseameti loakohustust, lisaks rakendab kohalik omavalitsus ehitusseadustiku nõudeid.

Menetlused:

1 – Tegevuskava ja tööde tegemise luba (MuKS § 49 lg 3)

2 – Kooskõlastus KOV-e ehitusloa või -teatise menetluse käigus, lisaks muinsuskaitse eritingimused, (vajadusel uuringud), ning tööde tegemise luba (MuKS §

46–54)

3 – Muinsuskaitseameti kooskõlastus KOV-e ehitusloa või -teatise menetluse käigus (MuKS § 52 lg 4)

Hooldamine ja

remontimine

Konserveerimine, restaureerimine

ja ehitamine siseruumides

Väliste piirdekonstruktsioonide

restaureerimine ja konserveerimine

Väliste piirdekonstruktsioonide

ilme muutmine, sh värvimine

Ehitamine (sh püstitamine,

laiendamine, ümberehitamine,

lammutamine)

Ehitusprojekti

kohustuseta

Ehitusprojekti

kohustusega

Ehitusprojektiko

hustuseta

Ehitusprojekti

kohustusega

Ehitusprojekti

kohustuseta

Ehitusprojekti

kohustusega

Ehitusprojekti kohustusega

Mälestis Puudub 1 2 1 2 1 2 2

A-hoone Puudub 1 2 1 2 1 2 2

B-hoone Puudub Puudub 1 2 1 2 2

C-hoone Puudub Puudub Puudub 1 3 3

Tööd on jagatud ehitusprojekti kohustusega ja ehitusprojekti kohustuseta töödeks vastavalt Ehitusseadustiku Lisa 1-le. St kõikidel juhtudel, kui kohalikule

omavalitsusele tuleb esitada projekt ehitusloa saamiseks või koos ehitusteatisega, rakendab Muinsuskaitseamet kultuuriväärtuslike hoonete (A ja B) puhul

menetlust 2, muude hoonete (C) puhul menetlust 3. Juhul, kui kohalikule omavalitsusele ehitusprojekti esitamise nõuet ei ole, ei nõua projekti ka

Muinsuskaitseamet ning annab tööde loa tegevuskava alusel.

NB! Kui töid tehes avastatakse ajalooline rajatis, tarind, hooneosa, viimistluskiht, arheoloogiline kultuurkiht või muu leid või asjaolu (mistahes

kaitsekategooria hoone siseruumides), on tööde teostaja kohustatud säilitama leitu muutmata kujul ning teavitama sellest viivitamata

muinsuskaitseametit (MuKS § 60).

Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku raames esitatud arvamused ja ettepanekud ning Muinsuskaitseameti

seisukohad

Muinsuskaitseamet 29.05.2023

Esitaja

Arvamuse/ettepaneku vastuväite kokkuvõte Muinsuskaitseameti seisukoht/selgitus

I.I.

23.03.2023

Teavitus: kaardil ja tabelis puudub Hindreku tee 3, Saha

küla maja ning hoone kategooria.

Maja on tänaseks valmis ehitatud.

Seisukoht ja selgitus: Hindreku tee 3 hoone määrati C-kaitsekategooriasse ja kanti

kaardile.

Hindreku tee 3 hoone kaitsekategooria oli avaliku väljapaneku käigus kaardile ja

kaitsekategooriate tabelisse kandmata, kuna inventeerimise ajal oli hoone alles

ehitamisel. Tänaseks on viga korrigeeritud ja vastav kaitsekategooria on nii kaardile kui

ka tabelisse märgitud. Hoonele kehtivad kaitsekorras C-kaitsekategooriaga ehitistele

seatud nõuded, kuid tööde tegemisel ei ole vajalik Muinsuskaitseameti luba taotleda.

M.R.

27.03.2023

Ettepanek: muuta Maardu külas, Metstaki kinnistul

paikneva endise lauta kategooriat C-st B-ks. Hoone on

halvas seisukorras ja lagunenud, aga lammutada ei plaani.

Seisukoht ja selgitus: ettepanekut ei arvestatud.

Ettepanekust lähtuvalt arutas Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise töörühm

veelkord endise lauda kaitsekategooriat, kuid jäi seisukohale, et tegemist on üksnes

varega, mis kaitsekorra mõistes ei kvalifitseeru B-kaitsekategooria hooneks. Ka

võrdluses teiste samaväärsete hoonetega, millest on säilinud üksnes müürid, ei ole

võimalik endist lauta kõrgemasse kaitsekategooriasse määrata. Seetõttu otsustas

Muinsuskaitseamet lauda kaitsekategooriat mitte muuta ning jätta see C-

kaitsekategooriasse. C-kaitsekategooria tähendab küll seda, et endise hoone

taastamiseks ei ole võimalik Muinsuskaitseameti toetust taotleda, kuid olemasolev

ajalooline ehitusmaterjal – paekivi – tuleks taaskasutada uue hoone või mõne muu

rajatise, näiteks kiviaia, tarbeks. Siiski on õigus saada Muinsuskaitseametilt tasuta nõu

muinsuskaitsealal asuvate ehitiste (nii B- kui ka C-kaitsekategooria) hooldamise,

remontimise, ehitamise, konserveerimise ja restaureerimise küsimustes, samuti juhiseid

ja konsultatsioone ehitise seisukorra parandamiseks (MuKS § 44).

A.

28.03.2023

Küsimus: kas uue seadusega ja uute reeglitega ei ole

võimalik tulevikus midagi ehitada muinsuskaitsealas?

Seisukoht ja selgitus: Rebala muinsuskaitsealal ehitamine on käesoleval hetkel

reguleeritud Rebala muinsuskaitseala põhimääruse alusel, mille asemel hakkab kehtima

pärast Eesti Vabariigi Valitsuses kinnitamist kaitsekord, mis sisaldab muuhulgas ka uute

ehitiste püstitamist muinsuskaitsealal, milleks on kaitsekorra eelnõus sätestatud

vastavad nõuded (eelnõus punktid on 10.6 ja punktid 23.1-23.6).

Nii, nagu praegu kehtiva muinsuskaitseala põhimääruse järgi, on uute ehitiste

püstitamisele seatud teatavad kitsendused, mis kehtivad edasi ka kaitsekorra

kehtestamise järgselt. Võrreldes praegu kehtiva korraga, on kaitsekorras kitsendused

sõnastatud selgemalt ja detailsemalt.

Nagu ka varasemalt, võib uusi ehitisi rajada nii ajalooliste hoonete asukohtadesse kui ka

juba hoonestatud kinnistutele, mille suurus võimaldab lisahoonestust. Ajalooliselt

hoonestamata kruntidele võib uusi ehitisi kavandada juhul, kui need ei asu avatud

maastikuga alal ja on seotud väljakujunenud teedevõrguga. Samuti saab ehitisi püstitada

pärandniitudega aladel nii ajalooliste hoonete asukohtades kui ka kaalutlusotsusena küla

tihendamise põhimõttel mujal, kui on tagatud poolloodusliku koosluse võimalikult

maksimaalne säilimine. Põllumaa sihtotstarbega maaüksustel on seevastu lubatud

ajutiste ehitiste püstitamine põllumajanduse otstarbe ja maaharimise toetamiseks. Uusi

ehitisi ei ole sarnaselt varem kehtinud reeglitega võimalik püstitada avatud maastikuga

alale, kuna see ei taga muinsuskaitseala avatud vaadetega pärandmaastiku ja selle

väärtuslike osade säilimist.

Seega, kaitsekorra kehtima hakkamisel on Rebala muinsuskaitsealal jätkuvalt võimalik

uute ehitiste püstitamine vastavalt korras ette nähtud alustele.

A.S.

31.03.2023

Küsimus: kas Muinsuskaitseametil ja Keskkonnaametil

oleks huvi kui muinsuskaitseala kaitsevööndi rannaalad,

mis on olnud ajalooliselt rannakarjamaad, oleksid võetud

taastamisse ja hooldusesse rannaniitudena.

Kas selliseks tegevuseks oleks võimalik saada ka toetust,

näiteks avanevast pärandniitude toetusmeetmest?

Seisukoht ja selgitus: Rebala muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk on

muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, et vältida järske üleminekuid

hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses ja muinsuskaitseala vaadeldavus olulistest

vaatepunktidest. Muinsuskaitseseaduse alusel ei ole hetkel võimalik kaitsekorras

muinsuskaitseala kaitsevööndis asuvate rannaniitude kaitseks nõudeid kehtestada.

Maaeluministri määruse § 5 lg 1 sätestab, et pärandniitude hooldamise toetust antakse

taotleja kasutatava vähemalt 0,10 hektari suuruse pärandniidu või selle osa kohta, mille

kohta on andmed kantud Eesti looduse infosüsteemi ning mis asub looduskaitseseaduse

§ 4 lõike 1 punktides 1, 2, 4, 5 või 6 nimetatud kaitstaval loodusobjektil või

muinsuskaitsealal, mis on võetud kaitse alla inimese ja looduse koosmõjul

väljakujunenud kultuurmaastiku kaitsmiseks. Muuhulgas ei ole kaitsevööndi päraniite

inventeeritud ka kaitsekorra koostamise raames toestatud uuringuga, mistõttu ei ole

sellel alal säilinud väärtuslikud rannaniidud ametlikult kaardistatud. Seega, ei võimalda

määrus toetada Rebala muinsuskaitseala kaitsevööndis paiknevate rannaniitude

hooldamist.

Amet on ettepaneku edastanud Keskkonnaametile ja ehk on tulevikus võimalik

laiendada pärandniitude hooldamise toetust ka muinsuskaitseala kaitsevööndis

paiknevatele päraniitudele.

L.S. ja M.S.

07.04.2023

Teavitus ja ettepanek: Muinsuskaitseala kaardil on ühe

hoone kohta tekkinud eksimus.

Aadressil Tõnu, on hoone kaitsekategooriaks määratud B.

Kaitsekategooria põhjendus - talukompleksi kuulunud

abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning

peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja

ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi

ja puit. Tegelikult on tegemist saunahoonega, mis on

ehitatud 1970-ndate lõpus, 1980-ndate alguses ning mille

ehitamisel on kasutatud silikaattellist ning eterniiti. Palume

see hoone määrata C-kategooriasse.

Seisukoht ja selgitus: ettepanekut on arvestatud.

10. mail 2023 käisid Muinsuskaitseameti ametnikud Tõnu kinnistut üle vaatamas ning

selgus, et kaitsekategooriate määramise käigus on tõesti tekkinud eksitus ja B-

kaitsekategooriasse on määratud abihoone, mis ei oma muinsuskaitselist väärtust.

Seetõttu muudeti Tõnu talu abihoone kaitsekategooriat ja määrati see C-

kaitsekategooriasse.

Kinnistu ülevaatusel selgus teinegi viga – Tõnu talu eluhoone, millele oli määratud C-

kaitsekategooria, on tegelikult muinsuskaitseala väärtusi kandev oluline ajalooline

hoone. Seetõttu muutis Muinsuskaitseamet kaitsekategooriat ning määras eluhoonele B-

kaitsekategooria.

Võimalik, et hoonete inventeerimisel olid andmed läinud vahetusse, mille tulemusel olid

abihoone ja ajalooline eluhoone saanud valed kaitsekategooriad.

S.Õ.

13.04.2023

Küsimus ja ettepanek: küsimus Manniva külas Vanatoa

loodeosasse märgitud pärandniidu kohta:

Seisukoht ja selgitus: ettepanekut ei arvestatud.

- mis tüüpi niit sinna on märgitud?

- mis piirangud või nõudmised on selle maaosaga sel juhul

seotud?

- kui suur antud niit seal on?

- mille alusel antud kitsas maalapike on niiduks liigitatud?

- on teil jagada täpsemat kaarti?

Ettepanek – see väike osake, mis on pärandniitude kaardil

Vanatoa maatükil niiduks märgitud, niitude hulgast välja

arvata.

Vanatoa maaüksusel on inventeeritud loopealne pärandniit. Rebala muinsuskaitseala

kaitsekorra punkt 10.3 sätestab, et pärandniitudega alasid ei künta, kaevata, metsastata,

väetata ega teostata muid poollooduslikke kooslusi hävitavaid või ohustavaid tegevusi,

v.a ajalooliste hoonete asukohtades uute ehitiste püstitamine; pärandniitudega alasid on

lubatud hooldada läbi traditsioonilise maakasutuse, milleks on niitmine ja kariloomade

karjatamine. Pärandniiduna määratud ala suurus on ligikaudu 0,2-0,3 ha.

Pärandniitude inventuuri viisid 2022. aastal läbi OÜ Pärandniitude Kaitse Ühingu

botaanikud, seejärel inventeerisid ala Keskkonnaameti vastava valdkonna spetsialistid.

Täpne veebikaart on leitav Muinsuskaitseameti kodulehelt. Veebikaardil on võimalik

pärandniitude ja katastriüksuste kihid korraga sisse lülitada.

Tegemist on küll suhteliselt väikese alaga, kuid samas on see ala 2022. aastal vastu

võetud maaeluministri määruse nr 79 „Perioodi 2023–2027 pärandniidu hooldamise

toetus“ alusel toetuskõlbulik maa-ala. Nimelt, antakse toetust taotleja kasutatava

vähemalt 0,10 hektari suuruse pärandniidu või selle osa kohta (vt § 5 lg 1).

Samuti ei oleks maaüksusel asuva pärandniidu pärandniitude hulgast välja arvamine

proportsionaalne teiste samasuguste maaüksuste ja omanikele kehtestatud kitsenduste

suhtes.

J.R.

30.04.2023

Ettepanekud ja arvamus: 1) kuna plaanis on oluliselt

kitsendada maaomanike õigusi nende eraomandisse

kuuluvate maaüksuste kasutamisel, siis tuleks toodud

kaardil (skeemil) ära näidata ka täpsed maaüksuste piirid

koos katastritunnustega. Selliselt saaksid omanikud täpset

teavet nende omandit puudutava kohta.

2) Täiendavate kitsendustega oma maaüksustele (Saue,

Loo küla ja Vahe, Võerdla küla) ei nõustu. Soovin

kitsenduste alla minevate maaüksuste vahetamist teise

samaväärse maatüki vastu väljaspool kitsendustega

haaratud piirkonda.

3) Kaardil torkab silma, et kõik alad ei ole siiski

pärandniidud vaid söötis põllumaad. Näiteks Võerdla küla

Vainu talu kartulipõld on samuti arvatud pärandniitude

hulka. See fakt kinnitab puudulikke eeluuringuid esitatud

kaardi koostamisel.

4) Ei saa nõustuda mastide püstitamise keelu nõudega.

Seisukoht ja selgitus: ettepanekuid on osaliselt arvestatud.

Maaüksuste piirid ja katastritunnuseid said lisatud kaitsekorra veebikaardile, mis on

kättesaadav Muinsuskaitseameti kodulehel. Veebikaardil on võimalik lülitada sisse

erinevaid kaardikihte, sh ka katastriüksustega kaardikihi. Ettepanekust lähtuvalt kanti

katastritunnused kaardikihile ning samuti on otsingust võimalik katastritunnuse alusel

katastriüksust leida.

Muinsuskaitseametil ei ole võimalik arvestada soovi vahetada kitsenduste alla minevad

maaüksused teise samaväärsete maatükkide vastu väljaspool kitsendustega ala, kuna

muinsuskaitseseadus (MuKS) ei näe sellist maade vahetamist ette. Kinnisasja

sundvõõrandamise seaduses (KASVS § 3) on konkreetne loetelu, mis juhul tuleb üldse

kõne alla riigipoolne sundvõõrandamine. Rebala muinsuskaitsealal seatud kitsendused

ei too kaasa eraomanduses oleva kinnisvara sundvõõrandamist, mis eeldaks samaväärse

kinnisvara võimaldamist.

Muinsuskaitsealal kehtestatud kitsendused on vajalikud selleks, et tagada

kultuuriväärtusega keskkonna säilimine ja kaitse. Kultuuripärandi hoidmise kohustus

tuleneb põhiseadusest (PS). Tulenevalt PS § 32 on igaühel õigus enda omandit vabalt

vallata, kasutada ja käsutada, kuid omandiõigusele saab sätestada seaduse alusel

kitsendusi. See tähendab, et omandiõigus ei ole absoluutne õigus ning piiranguid saab

seada üksnes formaalse seadusega või seaduses sisalduva ja piirangu intensiivsusega

vastavuses oleva määrusega volitusnormi alusel. Riiklikult olulistele kultuuripärandi

objektidele näeb kitsenduste seadmise ette MuKS, mis lähtub eeldusest, et

kultuuripärandi säilimine on selge avalik huvi. See lubab seada muinsuskaitsealadega

seotud tegevustele ja töödele kõrgendatud nõudmised, mis peavad tagama

kultuuripärandi säilimise. Samas, riik on kehtestanud kitsendusi kompenseerivad

toetusmeetmed: hoonete restaureerimistoetused ja pärandniitude hooldamise toetuse.

Rebala muinsuskaitseala pärandniidud inventeeriti Pärandkoosoluste Kaitse Ühingu

poolt, kes kaardistasid pärandniidud Rebala muinsuskaitseala poollooduslike koosluste

uuringu raames. Lisaks inventeerisid Rebala muinsuskaitseala pärandniite ka

Keskkonnameti spetsialistid. Kuna Rebala pärandniidud kaardistasid valdkonna

tippspetsialistid, peab amet inventuuri tulemusi on asjakohaseks ja usaldusväärseks.

Seda ka Võerdla külas Antsu talu alale ulatuva pärandniidu osas.

Kaitsekord ei keela üksikute mastide püstitamist majapidamise juurde ehk õuealale.

Selguse mõttes muutis Muinsuskaitseamet siiski kaitsekorra punkti 10.8 sõnastust

järgmiselt: tuule- ja päikeseparke ning maste avatud maastikule ei rajata;

päikesepaneelid, tuulikud ja mastid on lubatud paigutada üksnes hoonestatud kinnistu

teenindamiseks ning viisil, et need oleks ümbritsevast maastikust vähe nähtavad ja ei

oleks vastuolus muinsuskaitseala eesmärkidega. Punktist 10.7 on sõna „maste“ välja

võetud.

D.J.

30.04.2023

Küsimus ja ettepanek: kas vastavalt Rebala

muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu lisale 3 (Pärandniitude

ja ajalooliselt metsaste alade asukohad) asub pärandniidu

ala ka kinnistul, mille katastri nr on 24504:008:0214. Lisa

3 kaardilt jääb see ebaselgeks.

Antud kinnistu on ajalooliselt olnud kasutuses

talumajapidamisena ning pärandniidu ala, juhul kui see

kinnistule ulatub, on minimaalne. Juhul kui mingi osa

pärandniidust jääb eelnimetatud kinnistule, siis palun see

kinnistu pärandniidu alalt välja arvata ning korrigeerida

vastavalt Lisa 3.

Seisukoht ja selgitus: ettepanekut ei arvestatud.

Maaüksusel katastritunnusega 24504:008:0214 on inventeeritud lubjarikas aruniit.

Pärandniitude inventuuri viisid 2022. aastal läbi OÜ Pärandniitude Kaitse Ühingu

botaanikud, seejärel inventeerisid ala Keskkonnaameti vastava valdkonna spetsialistid.

Pärandniitude kohta saab täpsemat infot veebikaardilt, mis on leitav Muinsuskaitseameti

kodulehelt. Veebikaardil on võimalik pärandniitude ja katastriüksuste kihid korraga

sisse lülitada.

Muinsuskaitseamet ei arvesta ettepanekut maaüksusel katastritunnusega

24504:008:0214 pärandniiduks märgitud osa pärandniitude hulgast välja arvata.

Lähtuvalt Rebala muinsuskaitseala kaitsekorrast on pärandniidud üks muinsuskaitseala

suurimaid väärtuseid, mis on ajalooliselt kujunenud inimese ja looduse koosmõjul ning

mis aitavad luua muinsuskaitsealale iseloomulikku ilmet. Sellest tulenevalt tuleb

pärandniitudega alasid hoida välistada tegevused, mis toovad kaasa nende hävimise.

Nimetatud kitsenduse täitmist kompenseeritakse võimalusega saada riiklikku toetust.

Alates 2023. aastast jagatakse Muinsuskaitse- ja Keskkonnaameti koostöö tulemusel

maaeluministri määruse „Perioodi 2023-2027 pärandniidu hooldamise toetus“ alusel

pärandniitude hooldamiseks toetust, mis näeb ette erisuse Rebala muinsuskaitseala osas.

Maaüksusel asuva pärandniidu pärandniitude hulgast välja arvamine ei oleks

proportsionaalne teiste samasuguste maaüksuste ja omanikele kehtestatud kitsenduste

suhtes.

L.E.

30.04.2023

Ettepanek: Võerdla külas Nigula talukompleksi kuulunud

eluhoonele on määratud kaitsekategooria B, kuna

Seisukoht ja selgitus: ettepanekut ei arvestatud.

Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise töörühm määras Võerdla külas Nigula

talu eluhoone kaitsekorra eelnõu ettevalmistamise käigus B-kaitsekategooriasse, kuna

peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja

ehitusmaterjalide kasutust.

Kahjuks on nimetatud eluhoone sisuliselt hävinud. Hoone

on seisnud tühjana 55 aastat.

Ettepanek – arvata Võerdla küla, Nigula eluhoone välja

kaitsealuste objektide B kaitsekategooriast.

tegemist on ajaloolise eluhoonega, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab

piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on

kombineeritud paekivi ja puit.

Ettepaneku esitamise järgselt käisid Muinsuskaitseameti ametnikud Nigula talu

eluhoonega uuesti kohapeal tutvumas. Seejärel arutati ettepanekut uuesti kaitsekorra

koostamise töörühma koosolekul, kus leiti, et tegemist on ühe vähestest Rebala

muinsuskaitsealal autentselt säilinud rehielamutest. Vaatamata hoone halvale tehnilisele

seisukorrale, on säilinud hoonekehand ja -maht ning mitmed originaaldetailid, mistõttu

kannab hoone jätkuvalt kõrget kultuuriväärtust. Seepärast, toetudes töörühma

arvamusele, otsustas Muinsuskaitseamet hoone kaitsekategooriat mitte muuta ning jätta

sellele B-kaitsekategooria.

B-kaitsekategoorias oleva ehitise puhul on Muinsuskaitseameti loa kohustuslikud

üksnes eksterjööris teostatavad tööd ning vajalik on eelnevalt taotleda

Muinsuskaitseametilt muinsuskaitse eritingimusi. Eritingimustega määratakse hoone

väärtuslikud osad ja detailid, mis hoone restaureerimisel väärivad säilitamist, sealjuures

võetakse arvesse hoone tehnilist seisukorda. Teil on jätkuvalt õigus saada

Muinsuskaitseametilt tasuta nõu muinsuskaitsealal asuva ehitise hooldamise,

remontimise, ehitamise, konserveerimise ja restaureerimise küsimustes, samuti juhiseid

ja konsultatsioone ehitise seisukorra parandamiseks (MuKS § 44). Samuti on teil õigus

taotleda Muinsuskaitseametilt toetust muinsuskaitsealal asuva ehitise hooldamiseks,

remontimiseks, konserveerimiseks, restaureerimiseks, taastamiseks ning hoiu- ja

säilitustingimuste tagamiseks (MuKS § 35 lg 1).

M.P.

30.04.2023

Ettepanekud: 1) sätestada kaitsekorras (või siis koos

kaitsekorra kehtestamisega samaaegselt muus

dokumendis) Rebala MKA mälestiste senisest paremaks ja

atraktiivsemaks eksponeerimiseks nende varustamine

asjakohaste siltide, viitade, skeemidega. Samuti oleks vaja

ette näha, kes (milline asutus) vastutab nende paigutamise

ja korrashoiu, samuti vajadusel uuendamise ja täiendamise

eest.

2) samaaegselt kaitsekorra kehtestamisega lahendaks

Muinsuskaitseamet senini Jõelähtme vallale kuuluvas

Rebala Muuseumis talletatud arheoloogiliste väärtuste kui

rahvusliku ja riikliku kultuuripärandi säilitamise ning

edasise eksponeerimise probleemid.

3) ettepanek, et Muinsuskaitseamet algataks

Maamaksuseaduse muudatused, mis näeksid ette

maamaksu soodustused Rebala Muinsuskaitseala

kinnistute omanikele. Maamaksu soodusmäärad kuni

Seisukoht ja selgitus: ettepanekud võeti teadmiseks, ei arvestatud.

Ettepanek varustada Rebala muinsuskaitseala mälestiste senisest paremaks ja

atraktiivsemaks eksponeerimiseks need asjakohaste siltide, viitade, skeemidega, on

asjalik, kuid paraku ei näe muinsuskaitseseadus sellist tegevust kaitsekorra koostamise

raames ette. Võtame tehtud ettepaneku kaalumisele, et seda teostada muul viisil, näiteks

mõne projekti raames.

Mis puudutab Rebala Muuseumi tegevust, siis ei ole ka seda küsimust võimalik

Muinsuskaitseametil lahendada. Palume ettepanekuga pöörduda Jõelähtme

Vallavalitsuse poole. Oleme valmis Rebala Muuseumi osas valmis kaasa mõtlema,

kuidas muuta seda atraktiivsemaks muinsuskaitseala väärtuste tutvustajaks.

Maamaksumäära kehtestamine on kohaliku omavalitsuse pädevuses (Maamaksuseadus

§ 5 lg 2). Muinsuskaitseamet on tõstatanud maamaksu soodustuse kehtestamise

küsimuse kaitsekorra koostamise töörühma, kuhu kuuluvad valla esindajad, koosolekul.

Hetkel ei ole Muinsuskaitseametile teadaolevalt Jõelähtme vallal kavas Rebala

muinsuskaitsealal maamaksu soodustust kehtestada.

mõningatel juhtudel täieliku maksuvabastuseni aitaksid

taluda ja leevendada nende kinnistute suhtes avalikes

huvides kehtestatud piirangutest ja kitsendustest

põhjustatud täiendavaid kulutusi ja ebameeldivusi.

K.K.

02.05.2023

Vastuväide: vastuväide eelnõule osas, mis puudutab

Vandjala külas Salu kinnistu kasutamis- ja ehitustingimusi

väljaspool nii-öelda kinnistu hooviala, millele saab kehtiva

detailplaneeringu järgi ehitada 4 hoonet- 1 elamu ja 3

kõrvalhoonet. Seda eelkõige järgmistel põhjustel:

1.1 Rebala muinsuskaitseala teemaplaneeringu järgi,

millest juhindus varasemalt ka Jõelähtme vald ja

Muinsuskaitseamet, sai kinnistule metsa äärde ehitada

hooneid, mistõttu muuta ka maa sihtotstarvet ning

moodustada eraldi kinnistuid. Eelnõu järgi seda teha ei saa,

mistõttu on olulises osas piiratud omaniku õigusi kinnistu

valdamiseks ja kasutamiseks.

1.2 Muinsuskaitseamet ei ole käesoleva ajani suutnud

selgitada, kuidas on Muinsuskaitseameti eritingimuste

väljastamisele eelnev olukord muutunud võrreldes Rebala

muinsuskaitseala teemaplaneeringu järgse olukorraga. See

kinnitab, et eelnõuga kinnistule kehtestatavad kasutamis-

ja ehitustingimused ei ole sobilikud, vajalikud,

põhjendatud, otstarbekad ega ka proportsionaalsed

võrreldes eraomandi ja omaniku õiguste riivega.

1.3 Selgusetuks jäävad asjaolud ja tegurid, mille tõttu

saaksid kinnistul asuva metsa äärde ehitamisel kahjustatud

Muinsuskaitseameti poolt määratud eesmärgid.

1.4 Isegi, kui jätta kõrvale Rebala muinsuskaitseala

teemaplaneering, siis ei ole eelnõuga Salu kinnistule

seatud kasutamis- ja ehitustingimuste piirangud sobivad,

vajalikud, põhjendatud, otstarbekad ega ka

proportsionaalsed võrreldes eraomandi ja omaniku õiguste

riivega.

Arvestades eeltoodut taotleb omanik eelnõusse muudatuste

tegemist selliselt, et Salu kinnistule oleks võimalik metsa

äärde kinnistute moodustamine, nende sihtotstarbe

muutmine ja hoonete ehitamine.

Seisukoht ja selgitus: ettepanekut ei arvestatud.

Rebala muinsuskaitseala kaitsekord ei tühista tagasiulatuvalt juba kehtivaid

detailplaneeringuid. 2014. aastast kehtib Vandjala küla Salu kinnistu detailplaneering,

mis on teadaolevalt juba realiseeritud. Detailplaneeringuga lubatud abihoonete

püstitamine olemasoleva elumaja juurde on võimalik nii praegu kui ka pärast kaitsekorra

kehtestamist.

2007. aastal koostatud Jõelähtme valla üldplaneeringu osa teemaplaneeringut ei

kinnitatud, mistõttu ei ole tegemist kehtiva dokumendiga. Kehtestamata

teemaplaneeringu järgi varasemalt realiseeritud tegevusi tagasiulatuvalt kaitsekorraga

muuta ei ole võimalik, kuid hetkel kehtiva põhimääruse järgi ei ole samuti võimalik

avatud maastikule uusi ehitisi püstitada, kui seal ei ole ajalooliselt hoonestust olnud.

Samuti ei näe Jõelähtme valla üldplaneering ette Salu kinnistu metsa poolsesse osa

hoonestamise võimalust, selleks puuduvad ka vajalikud kommunikatsioonid ja

juurdepääsuteed.

Kaitsekorraga on sätestatud muinsuskaitsealal uue ehitise püstitamisel nõue, millega

uute ehitiste, sh alla 20 m2 ehitusaluse pindala ja alla 5 meetri kõrgusega ehitiste

(edaspidi väikeehitis), püstitamine on võimalik ajalooliste hoonete asukohtades, juba

hoonestatud kinnistutel, mille suurus võimaldab lisahoonestust ja ajalooliselt

hoonestamata kruntidel juhul, kui need ei asu avatud maastikuga alal ja on seotud

väljakujunenud teedevõrguga.

Kehtivat detailplaneeringut kaitsekord ei tühista, mistõttu ei saa ka kaitsekorraga

sätestatud kitsendusi pidada omaniku õigusi riivavaks varasemalt tehtud otsuste osas.

Mis puudutab kaitsekorras täpsustatud kitsendusi uute ehitiste püstitamise osas, siis ei

ole tegemist uute nõuetega vaid varem kehtinud kitsenduste täpsema sõnastamisega.

Tulenevalt põhiseaduses § 32 on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja

käsutada, kuid omandiõigusele saab sätestada seaduse alusel kitsendusi. See tähendab,

et omandiõigus ei ole absoluutne õigus ning piiranguid saab seada üksnes formaalse

seadusega või seaduses sisalduva ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva

määrusega volitusnormi alusel. Kitsendused ei tohi seada kahtluse alla omandi kui

instituudi säilimist ega olla omanikke ebaproportsionaalselt piiravad. Riiklikult

olulistele kultuuripärandi objektidele näeb kitsenduste seadmise ette

muinsuskaitseseadus, mis lähtub eeldusest, et kultuuripärandi säilimine on selgelt

väljendunud avalik huvi. See lubab seada mälestistega ja muinsuskaitsealadega seotud

tegevustele ja töödele kõrgendatud nõudmised, mis peavad tagama kultuuripärandi

säilimise. Rebala muinsuskaitseala kaitse eesmärk on tagada looduse ja inimtegevuse

koosmõjul kujunenud ainulaadse, riiklikult olulise kultuuri-, loodus- ning seda

kujundavate kohataju loovate väärtuste hoidmine, esiletoomine ning säästev areng.

Tegemist on ülekaaluka avaliku huviga, mis annab riigile õiguse seada omandile

kitsendusi ning omandiõigust piirata.

Tuginedes eelnevale ning pidades silmas asjaolu, et kõikidele muinsuskaitseala

kinnistutele kehtiksid proportsionaalsed kitsendused sõltuvalt maaüksusel kaitstavatest

väärtustest, ei ole võimalik ühe maaüksuse osas erinevaid kitsendusi seada.

Andrus Umboja

Jõelähtme

vallavanem

31.03.2023

Suuline ettepanek: juhul kui mõni pärandniit, (mis on

pärandniiduna määratletud ja kaardile kantud), hävitatakse

pärast kaitsekorra jõutsumist (näiteks üleskündmise läbi),

siis tuleks kehtestada selle taastamiskohustus. Kindlasti

peaksid olema selged sanktsioonid pärandniidu hävitamise

korral, kuid väga oluline on näha ette selle

taastamiskohustus.

Seisukoht ja selgitus: ettepanek võeti teadmiseks, ei arvestatud.

Muinsuskaitseamet arutas ettepanekut, kuid kehtiva muinsuskaitseseaduse (MuKS)

alusel ei ole võimalik pärandniidu hävitamise olukorras näha ette selle taastamise

kohustust. Selleks, et sellist kohustust kaitsekorra raames rakendada, on vajalik muuta

MuKS-i. Muinsuskaitseamet on ettepaneku teadmiseks võtnud ning juhul, kui seaduse

muutmine plaani võetakse, arutab amet ettepanekut uuesti.

Samuti puudub hetkel poollooduslike koosluste taastamiseks Rebala muinsuskaitsealal

riiklik toetusmeede. Poollooduslikke koosluste toetust korraldab Keskkonnaamet ja seda

makstakse keskkonnaministri määrusega kehtestatud tingimustel üksnes kaitsealal,

hoiualal või püsielupaigas. Muinsuskaitseamet on arutanud pärandniitude taastamise

toetamise vajadust ja võimalikkust Keskkonnaametiga, kuid lähiajal ei ole ette näha

Rebala muinsuskaitseala hõlmamist poollooduslike koosluste taastamise toetuse

sihtrühma.

Teet Sibrits

Jõelähtme

vallavalitsuse

keskkonna- ja

kommunikatsioonio

sakonna juhataja

03.04.2023

Ettepanek: vaja on korralduse pealkirja all selle

kehtestamise alusena toodud MuKS sätete loetelu

täiendada MuKS § 91 lõikega 1. Nimetatud säte on just

see, mille alusel antud juhul tegevus käib (ei moodustada

uut muinsuskaitseala, sisaldab uue kaitsekorra koostamise

ja kehtestamise reegleid).

Seisukoht ja selgitus: ettepanek on arvestatud.

Muinsuskaitseamet on kaitsekorra eelnõu pealkirja järgset sõnastust täiendanud ja

lisanud sinna korralduse kehtestamise alusena ka MuKS § 91 lõike 1.

Keskkonnaamet

24.04.2023

Ettepanek: Keskkonnaamet märgib, et muinsuskaitseala

kaitsevöönd ulatub osaliselt Jägala jõe hoiualale.

Arvestades, et kaitsevööndis seatakse piiranguid vaid

ehitamisele, vette ehitamine ei ole hoiualal tõenäoline ja

teine pool jõest on piiranguteta, pole KA hinnangul

põhjendatud kaitsevööndi määramine jõe veepeeglile.

Seisukoht ja selgitus: ettepanek ei arvestatud.

Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamisega ei toimu piiride muutmist, ehk paika

jäävad nii muinsuskaitseala kui ka kaitsevööndi piirid, mis on määratud ja Maa-ameti

kaardil märgitud juba aastast 2016.

2016. aastal kehtestatud Rebala muinsuskaitseala põhimääruses nähti Jõelähtme

Vallavalitsuse, kohaliku kogukonna ja teiste huvitatud isikute vaheliste arutelude

tulemusel ja allikmaterjalide põhjal ette muinsuskaitseala oluline vähendamine, mille

tulemusel jäeti muinsuskaitseala koosseisu vaid kõige väärtuslikumad piirkonnad koos

ajalooliste külade ja neid ümbritsevate pärandmaastikega. Piirkonnad, kus ajaloolised

kihistused olid halvemini säilinud või kus traditsiooniline keskkond oli suures osas või

täielikult rikutud, arvati toona muinsuskaitseala koosseisust välja ning sinna kavandati

kaitsevöönd.

Kaitsevööndi piir määrati aga vastavalt sellele, kuidas on märgitud Manniva, Jõelähtme

ja Koila küla halduspiirid, mis samuti ulatuvad Jägala jõe veepeeglile. Arvestades, et

kaitsevööndi piiri märkimine kooskõlas haldusüksuste piiriga on asjakohane ja

kehtestamine mõistlik, ei ole Muinsuskaitseametil kavas piire muutma hakata.

Maa-amet

26.04.2023

Ettepanek: Maa-amet märgib järgmist, et seisuga

25.04.2023 asub Rebala muinsuskaitseala ja selle

piiranguvööndis osaliselt kolm maardlat – Maardu

lubjakivimaardla, Kostivere turbamaardla ja Maardu

aluskorra ehituskivi maardla, lisaks neli kehtiva

kaevandamisloaga mäeeraldist. Maapõueseaduse (edaspidi

MaaPS) § 14. Maapõue ja maavara kaitse põhimõtted

sätestab lõikes 1, et maapõue seisundit ja kasutamist

mõjutava tegevuse korraldamisel tuleb haldusorganil

tagada 1) maavara kaevandamisväärsena säilimine juhul,

kui ei ole tegemist maavara kaevandamisega, muul viisil

looduslikust seisundist eemaldamise, kasutamise ega

tarbimisega MaaPS-us või selle alusel lubatud ulatuses;

2) juurdepääs maavarale;

3) maavara majanduslikult otstarbekas ja säästlik

kasutamine.

Maavarale juurdepääs halveneb, kui maardlate aladele

seatakse kaevandamist piiravaid tingimusi, mille järgi

toimides pole võimalik maavara kaevandada, näiteks kui

kaevandamisloa omaja ei saa realiseerida

kaevandamisloaga antud õigusi või kui kaevandamine

muutub seatud piiravate tingimuste tõttu märkimisväärselt

keerulisemaks võrreldes olemasoleva olukorraga.

Selgitame, et karjääriviisilise kaevandamise korral on

maavarale juurdepääsuks vajalik maavara katvate

pinnasekihtide eemaldamine, mille järel on võimalik

maavara maapõuest väljata.

Allmaakaevandamise korral vajatakse osal alal ka

maapealset teeninduskompleksi.

Senises praktikas on Muinsuskaitseamet korduvalt leidnud

võimaluse anda Maardu lubjakivimaardla alal

kaevandamisele positiivse sisuga kooskõlastusi nii

muinsuskaitsealal kui ka selle piiranguvööndis. Samuti

kohaldub kaevandamistööde korral § 60. Tööde peatamine,

mille kohaselt, kui muinsuskaitsealal või selle

Seisukoht ja selgitus: ettepanek on osaliselt arvestatud.

Muinsuskaitseamet kaalus tehtud ettepanekut ning asus seisukohale, et nimetatud

kaitsekorra eelnõu punkt vajab täiendamist.

Maapõueseadus (MaaPS) sätestab muuhulgas kaevandusloa väljaandmisest keeldumise

tingimused, kus ühe tingimusena (MaaPS § 55 lg 2 p 2) on välja toodud, et

kaevandamisloa andmisest keeldutakse ka juhul, kui mäeeraldis või selle teenindusmaa

asub kinnismälestisel, muinsuskaitsealal või selle kaitsevööndis ja kaevandamine võib

ohustada kinnismälestist või muinsuskaitseala või nende säilimist neile ainuomases

keskkonnas.

Sellest lähtudes otsustas Muinsuskaitseamet täpsustada Rebala muinsuskaitseala

kaitsekorra eelnõu punkti 10.9 järgnevalt: „uusi kaevandusi ei rajata, kui need võivad

ohustada kinnismälestist või muinsuskaitseala või nende säilimist neile ainuomases

keskkonnas“. See nõue ei käi Rebala muinsuskaitsealal juba olemasolevate kaevanduste

kohta, kus senine maavarade kaevandamine on jätkuvalt lubatud.

kaitsevööndis töid tehes avastatakse rajatis, tarind,

hooneosa, viimistluskiht, arheoloogiline kultuurkiht või

muu leid või asjaolu, mida seni tehtud uuringute käigus ei

ole dokumenteeritud või millega projekteerimisel või

tööde tegemise loa andmisel ei ole arvestatud, on tööde

teostaja kohustatud säilitama leitu muutmata kujul ning

teavitama sellest viivitamata Muinsuskaitseametit.

Eeltoodust tulenevalt on MaaPS § 14-ga vastuolus Rebala

muinsuskaitseala kaitsekorra seletuskirjas ja kaitsekorra

eelnõus toodud nõue, et Rebala muinsuskaitsealal uusi

kaevandusi ei planeerita ja ei rajata. Vältimaks maavarale

juurdepääsu osas olemasoleva olukorra halvenemist,

palume viidatud nõue seletuskirjast ja kaitsekorra eelnõust

eemaldada ja asendada nõudega, et maavara

kaevandamine tuleb igakordselt kooskõlastada

Muinsuskaitseametiga.

Riigimetsa

Majandamise

Keskus

28.04.2023

Ettepanek: Kaitsekorra eelnõu p. 8 alapunktis 7 on

muinsuskaitseala väärtuste hoidmise riikliku põhimõttena

kirjas, et ajaloolise järjepidevusega metsased alad, mis ei

ole olnud avatud maastikud, säilitatakse

metsamassiividena või -tukkadena. Eelnõu p. 10 alapunktis

5 on muinsuskaitseala maastikel tööde tegemisel kehtiva

nõudena kirjas, et ajalooliselt eriomaste muinsuskaitseala

ilmet kujundavate looduslike taimekooslustega maa-alad,

nagu Vandjala soo, Männikuraba ja looduslik pühapaik

Maardu hiiemets säilitatakse. Kaitsekorra seletuskiri jääb

toodud punktide osas samuti üldsõnaliseks ega täpsusta,

mida säilitamise all mõeldakse.

Kaitsekorras loetletud ja kaardile kantud ajaloolise

järjepidevusega metsased alad (looduslike

taimekooslustega maa-alad) on tegelikult läbi aegade

olnud inimtegevusest oluliselt mõjutatud. Maa-ameti

ortofotodelt on selgest näha aladel asuvad kraavitused,

turbavõtukohad ja märgid metsa majandamisest. Kindlasti

ei ole maastike s.h. põliste metsaalade praegusel kujul

säilitamine võimalik. Looduskeskkond on koguaeg pidevas

muutumises. Seetõttu palume täpsustada, mida säilitamise

all tegelikult on mõeldud.

Seisukoht ja selgitus: ettepanekut on arvestatud.

Ajaloolise järjepidevusega metsaste alade säilitamise all on peetud silmas ennekõike

seda, et Vandjala soo, Männikuraba ja Maardu hiiemetsa aladel ei kehti avatud maastiku

põhimõte. Nendel aladel on oluline säilitada looduslikud kooslused, mis on seal juba

pikka aega paiknenud, kuna need aitavad hoida muinsuskaitseala pärandmaastikule

ajalooliselt kujunenud iseloomulikku ilmet ja kõlvikulist koosseisu.

Muinsuskaitseamet leiab, et metsakoosluste säilitamine kaitsekorras käsitletud viisil ei

välista metsakoosluste kujundamist metsamajanduslike võtetega, mistõttu arvestame

ettepanekuga ning täiendasime kaitsekorra eelnõu ja seletuskirja pakutud sõnastusega.

Kaitsekorra punkti 10.5 uus sõnastus on järgmine: ajaloolise järjepidevusega ja

muinsuskaitseala ilmet kujundavate looduslike taimekooslustega maa-alad, nagu

Vandjala soo ja Männikuraba, säilitamiseks on lubatud metsakoosluste kujundamine

metsamajanduslike võtetega, mis toetavad loodusmetsale omast struktuuri, s.o. liigilise,

vanuselise, bioloogilise mitmekesisuse, produktiivsuse, taastumisvõime ja elupõlisuse

säilimist.

Juhime ka tähelepanu, et Maardu hiiemets sai kaitsekorrast välja võetud, kuna tegemist

on kinnismälestisega, mille kaitse on tagatud läbi muinsuskaitseseaduses mälestisele

kehtestatud nõuete.

Mis puudutab pärandniitude andmete kandmist Keskkonnaregistrisse, siis oleme vastava

info Keskkonnaametile edastanud ning andmed saavad sisse kantud.

RMK teeb omalt poolt ettepaneku täiendada kaitsekorda

või lisada kaitsekorra seletuskirja selgitus alljärgnevas

sõnastuses: metsaste alade (looduslike taimekooslustega

maa-alade) säilitamiseks on lubatud metsakoosluste

kujundamine metsamajanduslike võtetega, mis toetavad

loodusmetsale omast struktuuri, s.o. liigilise, vanuselise,

bioloogilise mitmekesisuse, produktiivsuse,

taastumisvõime ja elupõlisuse säilimist. Lisaks juhime

tähelepanu, et kaitsekorra lisades toodud pärandniitude

andmed on osalt Keskkonnaregistrisse kandmata, mis