Halduskohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse tõhustamine) eelnõu kooskõlastamine

Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Justiitsministeerium Teie: 22.10.2024 nr JUM/24-1062/-1K

Meie: 25.11.2024 nr 1-7/228-5

Halduskohtumenetluse seadustiku muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse (kohtumenetluse tõhustamine) eelnõu

kooskõlastamine

Austatud justiits- ja digiminister

Täname, et esitasite kooskõlastamiseks halduskohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse tõhustamine) eelnõu

(edaspidi eelnõu). Toetame eelnõu eesmärki tõhustada halduskohtute tööd ning kiirendada

kohtumenetlusi. Siseministeerium (edaspidi ka ministeerium) on eelnõu läbi vaadanud ja esitab

järgnevad märkused ja ettepanekud. Siseministeerium kooskõlastab eelnõu järgmiste märkuste

ja ettepanekuga arvestamisel:

1) Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-ga 111

sõnastuses, mille kohaselt HKMS § 8 lõikes 5 ja § 266 lõikes 1 nimetatud haldusasjades

määratakse asja läbivaatav kohtukoosseis juhuslikkuse põhimõttel, arvestamata

halduskohtute tööpiirkondi. Kehtiva HKMS § 8 lõige 5 sätestab aga, et isik, kellelt on

võetud vabadus, esitab kaebuse oma viibimiskoha järgi. Kuivõrd uue regulatsiooni

kohaselt enam kinni peetavate isikute kaebuste puhul halduskohtute tööpiirkondi ei

arvestata, tuleb selguse tagamiseks ka seni kehtinud erandlik kohtualluvus, so HKMS §

8 lõige 5, kehtetuks tunnistada.

2) Toetame HKMS-is kavandatud muudatusi, millega võimaldatakse kohtul senisest

lihtsamalt lahendada viisaotsuse peale esitatud kaebusi lihtmenetluses ning teha otsus

kirjeldava ja põhjendava osata. Arvestades, et EL õiguse ja Eesti riigisisese õiguse

kohaselt ei avaldata välismaalasele otsuse aluseks olnud asjaolusid, otsuse põhjust ega

muud otsusega seonduvat teavet, vaid üksnes otsuse õiguslik alus, peame põhjendatuks,

et kohus võib lihtmenetluse korral teha otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata.

Seejuures on eesmärgipärane, et kohus võib seda teha ilma, et oleks esitatud erakordselt

suur hulk kaebusi viisaotsuste peale. Samuti märgime, et määratlus „erakordselt suur

hulk“ ei ole piisavalt selge. Seetõttu tuleks vähemalt seletuskirjas ära sisustada, mida

tähendab „erakordselt suur hulk“, kuigi eelistatum oleks see seaduses määratleda.

Erakordsus võib viidata sellele, et tegemist peaks olema enneolematu suure kaebuste

hulgaga või lausa eriolukorraga. Parem määratlus seaduse tasandil oleks vajalik

seetõttu, et hiljem ei muutuks nt 30-50 kaebuse läbivaatamine lihtmenetluses

õigusvastaseks, sest „erakordselt suur hulk“ on seaduses vajalikul määral sisustamata

ning asutakse seisukohale, et rändesurve või organiseeritult kaebuste esitamine vms ei

ole nii erakordne, et õigustaks lihtmenetluse kasutamist.

2 (5)

3) Palume HKMS-i lisada erisus, et viisaotsuse halduskohtus vaidlustamise tähtaeg on 10

päeva. Vastav tähtaeg on kavandatud sätestada ka Siseministeeriumis töös olevasse

välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõusse, millega muudetakse viisaotsuste

vaidemenetlust. Selleks, et kõik viisaotsuse kohtus vaidlustamisega seotud erisused

oleks leitavad ühest kohast, on selguse huvides vajalik lisada vastav erisus ka HKMS-i.

Selgitame, et kaebuse esitamise tähtaeg on valitud elamisloa menetluse eeskujul, milles

on see välismaalaste seaduse § 222 lõike 1 järgi samuti 10 päeva. Kuivõrd elamisluba

on suurem hüve kui viisa, ei ole põhjendatud sätestada pikemat kaebetähtaega kui

elamisloa menetluses. Kuivõrd kaebuse esitamine ei anna välismaalasele õigust

Schengeni alale seadusliku aluseta siseneda või seal viibida ja ei lükka edasi tema riigist

lahkumise kohustust, on ka välismaalase enda huvides kaebus halduskohtule

võimalikult kiiresti esitada.

4) Palume kaaluda kaebuse esitamisel tasutava riigilõivu suurendamise vajadust

viisaasjade puhul. Selgitame, et riigile kaasnevad kulud viisaasjade läbivaatamisel, mh

haldusorganite menetluses osalemise läbi, on oluliselt suuremad kui seda on kehtiv

riigilõiv 20 eurot. Viisa saamine ei ole isiku subjektiivne õigus, vaid tegemist on riigi

antava hüvega. Niisiis ei ole need vaidlused olemuselt võrreldavad tavapäraste

halduskohtus lahendatavate vaidlustega, kus on põhjendatud poolte ebavõrduse

vähendamiseks madala riigilõivu säilitamine. Seetõttu on riigile viisaasjade kohtus

menetlemisega kaasnevate kulude katteks põhjendatud tõsta kehtivat riigilõivu.

5) Eelnõu §-ga 4 soovitakse kaotada halduskohtult loa taotlemise nõue kaitseväeteenistuse

seaduses (KVTS) sätestatud piirangute kehtestamisel, mistõttu on ettepanek tunnistada

kehtetuks KVTS § 331 ja § 711. Eelnõuga võetud eesmärgi – kaotada halduskohtult loa

taotlemise nõue teatud õiguste piiramiseks – saavutamiseks ei ole see muudatus aga

põhjendatud. See on lisaks halduskohtust loa taotlemise aspektile ka põhimõtteline

sisuline regulatsioon piirangute seadmise eesmärgi, eelduste ja laiema põhjendatuse

osas ning sellele toetub eriseaduste alusel vastavate piirangute rakendamine. Peab

säilima selgus, et vastavate õiguste piiramise algatamise pädevus on Kaitseväel

(edaspidi KV) ja Kaitseressursside Ametil (edaspidi KRA) ning pädevuse osana ka

nende kohustus kontrollida peamisi eeldusi (nagu korduv kutsete eiramine, võimalik

vabastus riigikaitsekohustusest jms) ja anda piirangut otsustavale haldusorganile selles

osas kindlus. Sätete kehtetuks tunnistamine tooks kaasa suure ebamäärasuse

riigikaitsekohustuse täitmise tagamiseks vastavate meetmete rakendamisel üksnes

eriseaduste nappide sätete alusel, liiati kui kaob kohtulik eelkontroll. See ei saa kuidagi

olla kooskõlas käesoleva eelnõu eesmärgiga. Seetõttu tuleb muuta KVTS § 331 ja § 711

sisu selliselt, et kaotatakse üksnes halduskohtult loa taotlemise nõue, säilitades muud

regulatsiooniosad.

6) Eelnõu §-ga 2 muudetakse advokatuuri seadust nii, et kutsesaladuse hoidmise

kohustusest vabastamiseks ei pea enam halduskohtult luba taotlema, selle üle hakkab

edaspidi otsustama advokatuuri juhatus. Sellisel kujul me seda muudatust ei toeta.

Leiame, et vähemalt teatud kuritegude ärahoidmiseks (nt kui advokaat saab teada, et

isik kavatseb lennukis pommi lõhata, isik valmistab ette agressiooniakti või

massihävitusrelva, mida plaanib edasi müüa) peaks taotluse esitamine olema advokaadi

kohustus, mitte õigus. Lisaks ei saa advokatuuri juhatust pidada piisavalt sõltumatuks

organiks, mistõttu on kehtivas õiguses ettenähtud võimalus esitada taotlus

halduskohtule sobivam lahendus.

3 (5)

7) Eelnõu § 6 punktiga 1 nähakse kohtute seaduses ette, et kui kohtu menetluses on mitu

sarnast asja, mille lahendamiseks tuleb kohaldada õigusnormi, mille kohta varasem

kohtupraktika puudub, võib kohtu esimees anda kohtunikule juhise lahendada üks

sellistest asjadest võrreldes teiste sarnaste asjadega eelisjärjekorras. Kui üldjuhul

lahendab kohtunik haldusasja ainuisikuliselt, siis HKMS § 11 lg 1 p-d 1, 2 ja 3 näevad

ette juhud, millal võib kohtu esimees määrata asja lahendamiseks kolmeliikmelisele

koosseisule. Seda võib teha 1) asja erilise keerukuse korral; 2) asja põhimõttelise

tähtsuse korral või 3) muudel juhtudel, kui see on õigusemõistmise huvides. Leiame, et

ka nn pilootkaasuse puhul peaks kohtu esimees määrama asja lahendamiseks

kolmeliikmelises koosseisus.

8) Uue regulatsiooni kontekstis oleks mõistlik ümber paigutada eelnõu § 12 punktis 3

kavandatud relvaseaduse (RelvS) § 36 lõige 22. Kuna eelnõuga tehakse ettepanek viia

sisse muudatus, mis mõjutab lõike sisu, tuleks see paigutada loogilisse järjekohta § 36

lõike 4 järgi ehk senine RelvS § 36 lõige 22 kehtetuks tunnistada ja täiendada § 36

lõikega 42.

9) Eelnõus on erinevates eriseadustes esitatud sarnase sisuga sätted erinevalt sõnastatud.

Soovitame RelvS-is eelnõu § 12 punktidega 4 ja 6 kavandatavate muudatuste sõnastused

sõnastada sarnaselt teiste seadustega nii, et need sisaldaks selgitust, et Politsei- ja

Piirivalveamet (PPA) lähtub KRA või KV poolt kogutud tõenditest. Sätete sõnastus

peab aitama vältida väärtõlgendust justkui kogu tõendite kogumise koormus langeks

PPA-le. Arvestades sedalaadi sätete kehtestamise eesmärki – mõjutada täitma

riigikaitsekohustust – ei tohi jääda võimalust tõlgenduseks, et kõnealuse piirangu

rakendamiseks on, analoogselt muudele RelvS sätestatud alustele, PPA-l kohustus

vastavat asjaolu kontrollida omal algatusel iga loa taotleja või loa omaniku puhul.

Seadus peab selgelt pakkuma teadmise, et õigust piiratakse KRA või KV initsiatiivil ja

asjakohased tõendeid koguvad ja PPA-le esitavad samuti need asutused. Säilima peavad

kõnealusel eesmärgil soetamis- või relvaloaga seotud õiguse piiramise jõustamiseks

halduskoormuse proportsioonid PPA ja KRA ning KV vahel. Ei saa avada suundumust

ootusele, et PPA asub senisest enam sisuliselt riigikaitsekohustuse täitmise jälgimist

tagama.

10) Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 12 punktis 7 kavandatud RelvS-i § 43 lõike 22

muudatus järgmiselt:

„(22) Politsei- ja Piirivalveamet lõpetab käesoleva paragrahvi lõikes 16 nimetatud juhul

soetamisloa ja relvaloa kehtivuse peatamise, kui Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi

on Politsei- ja Piirivalveametit teavitanud peatamise aluse äralangemisest.”

Selline sõnastus on täpsem ja vähendab tõlgenduste riski, kus PPA peaks iseseisvalt

hindama piirangu aluseks olevate asjaolude äralangemist. Selge vastutus asjaolude

hindamisel jääb KRA-le või KV-le.

11) Eelnõu §-ga 15 muudetakse vangistusseadust (VangS) eesmärgiga määrata seadusega

kindlaks halduskohtu pädevus kinnipeetavate isikute raviga seotud vaidlustes.

VangS § 86 lõiget 11 ning § 93 lõiget 6 muudetakse nii, et arestialuse ja vahistatu

tervishoiu korraldamisel ja talle tervishoiuteenuse osutamisel lähtutakse käesoleva

seaduse §-dest 49, 52 ja 531 ning nende alusel kehtestatud õigusaktidest. Seejuures

sätestab eelnõuga kavandatud VangS § 531, et kinnipeetavale tervishoiuteenuse

korraldamise ja osutamisega seotud vaidlus lahendatakse halduskohtus. Kuivõrd

eelmainitud VangS § 86 lg 11 ja 93 lg 6 reguleerivad tervishoiu korraldamist ja

4 (5)

tervishoiuteenuse osutamist, tekib küsimus, kas eelnõu mõttes on halduskohtus vaidluse

lahendamise puhul tegemist tervishoiu korraldamise või tervishoiuteenuse osutamisega.

Seletuskiri sellist seost siiski ei loo, mistõttu leiame, et VangS § 86 lõike 11 ja § 93

lõike 6 muudatustes ei ole korrektne viidata VangS §-le 531. Meie ettepanek on sätestada

nii arestialuste kui vahistatute puhul selgelt, et tervishoiuteenuse korraldamise ja

osutamisega seotud vaidluse lahendamisel lähtutakse VangS §-st 531.

12) Toome välja ka vajaduse täiendada eelnõu seletuskirja. Seda esmalt seoses eelnõu § 1

punktiga 9, millega kehtestatakse HKMS-is õiguskorras uudne veaotsuse regulatsioon.

Seejuures ei ole aga seletuskirja põhjal võimalik lõpuni aru saada, millal ja kuidas seda

rakendada saab. Selleks, et regulatsiooni jõustumisel veaotsuse instituudi kasutamisega

seonduvat segadust võimalikult suurel määral vältida, palume seletuskirja selles osas

täiendada, sh ka praktiliste näidetega.

13) Veel on oluline täiendada seletuskirja mõjuanalüüsi, et hinnata täpsemalt eelnõu mõju

haldusorganite töökoormusele. Praegu on mõjude osas märgitud, et „kõige enam

mõjutab muudatus töökoormuse ja tööprotsesside osas just lube andvaid

haldusorganeid: Transpordiametit, Keskkonnaametit, Eesti Jahimeeste Seltsi ning

Politsei- ja Piirivalveametit.” Palume siiski lisada täiendavad hinnangud konkreetse

töökoormuse kasvu kohta, mis kaasneb PPA-le, ning täpsustada hinnanguliselt, millisel

määral võib PPA koormus suureneda. Kuna eelnõuga kaotatakse halduskohtult loa

taotlemise nõue relvalubade peatamiseks, peab PPA edaspidi ise langetama

kaalutlusotsuseid relvalubade kehtivuse peatamise ja nendega seotud piirangute

rakendamise osas. Kui PPA otsus relvaloa peatamise kohta vaidlustatakse, peab PPA

osalema kohtumenetluses oma otsuse põhjendamisel. Seega palume selgitada

seletuskirjas, kas KRA või KV ei ole seni kohtult taotlenud relvalubadega seotud

piirangute seadmist ning milline on prognoositud piirangute taotlemise arv pärast

muudatuste jõustumist, et saaksime arvestada võimaliku töökoormuse kasvuga PPA-le

ning PPA-l oleks võimalik hinnata, kas muudatusega seoses on vajadus täiendava

personali või eelarve järele.

14) Juhime tähelepanu, et seletuskirja kolmandal leheküljel on märge, et eelnõuga

muudetakse väärtpaberituru seadust, kuid eelnõus vastav regulatsioon puudub.

15) Lisaks eelnevale teeme ettepaneku täiendada eelnõu ja muuta ka tsiviilkohtumenetluse

seadustikus (TsMS) surnuks tunnistamise menetlust puudutavaid sätteid.

TsMS 51. peatükis on sätestatud alused teadmata kadunud isiku surnuks tunnistamise

ja surmaaja tuvastamise menetluse läbiviimiseks. Hetkel kehtiva seaduse kohaselt on

Siseministeeriumil surnuks tunnistamise tsiviilasjades kaks võimalikku rolli: avaldaja

roll ning kohtule andmete andja ja isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse osas

seisukoha esitaja roll. Siseministeerium on aastas keskmiselt 30-s surnuks tunnistamise

tsiviilasjas menetlusosaline. 2023. aastal osales Siseministeerium 32 menetluses – 10

menetluses avaldaja ja 22 menetluses andmete andja rollis. 2024. aasta oktoobrikuu

seisuga on Siseministeerium osalenud 29 menetluses – 11 menetluses avaldaja ja 18

menetluses andmete andja rollis. Kõik 2024. aastal Siseministeeriumi initsiatiivil

algatatud menetlused on algatatud PPA taotluste alusel.

Kuivõrd Siseministeerium selles protsessis kohtumenetluse seisukohast lisandväärtust

ei loo, on mõistlik anda volitus surnuks tunnistamise ja surnuks tunnistamise

tühistamise avalduse esitamiseks PPA-le. Kehtiv TsMS (§ 509 lg 1 p 3 ja § 513 lg 1)

võimaldab avalduse esitaja rolli puhul vastava volituse andmist. Kehtiv TsMS § 510

5 (5)

lõige 4 aga ei võimalda andmete andja ja isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse osas

seisukoha esitaja rolli edasi volitada. TsMS § 510 lõikes 4 on sätestatud siseministrile

kohustus anda kohtule riigile teadaolevad andmed isiku surnuks tunnistamise menetluse

käigus ning esitada seisukoht isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta. See roll

on siseministril nendes tsiviilasjades, kus avaldajaks ei olnud Siseministeerium, vaid

näiteks kadunud isiku lähedased, korteriühistu või kohalik omavalitsus. Praktikas küsib

Siseministeerium kohtunõude laekumisel alati teadmata kadunud isiku kohta

informatsiooni PPA-lt, kuna üldjuhul on isiku surnuks tunnistamisele eelnenud isiku

asukoha tuvastamise menetlus, mida viib läbi PPA, kus on olemas teadmata kadunud

isiku toimik, milles sisaldub detailne informatsioon teadmata kadunud isiku asukoha

tuvastamise menetluse kohta. Siseministeeriumi osalus selles protsessis ei loo

kohtumenetluse jaoks täiendavat lisandväärtust. Laekunud informatsiooni alusel

edastab Siseministeerium kohtule PPA-lt laekunud riigile teadaolevad andmed ja

seisukoha isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta.

Eeltoodust lähtuvalt teeme ettepaneku muuta TsMS-i, sätestades surnuks tunnistamise

asjades riigile teadaolevate andmete ja isiku surnuks tunnistamise osas seisukoha

esitamise õigus PPA-le. Muudatuse järgselt saaks PPA esitada kohtule otse (mitte

Siseministeeriumi vahendusel) riigile teadaolevaid andmeid teadmata kadunud isiku

kohta ning seisukoha isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta. Muudatuse

järgselt saaks kohus surnuks tunnistamise asjades vastused kiiremini, kuna kaoks ära

Siseministeeriumi dubleeriv roll PPA-lt laekunud info alusel kohtule vastuse

koostamisel. Niisiis teeme ettepaneku muuta TsMS paragrahvi 510 lõiget 4 ja sõnastada

see järgmiselt:

„(4) Kui menetlust ei algatatud Siseministeeriumi või valdkonna eest vastutava ministri

volitatud Siseministeeriumi valitsemisala asutuse avalduse alusel, teatab kohus Politsei-

ja Piirivalveametile menetluse algatamisest ning küsib riigile teadaolevaid andmeid

teadmata kadunud isiku kohta ning seisukohta isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse

kohta. Kohus võib koguda teadmata kadunud isiku kohta andmeid ka omal algatusel,

sõltumata sellest, kes esitas surnuks tunnistamise avalduse.“

16) Lisaks ei pea Siseministeerium vajalikuks surnuks tunnistamise asjades kohtumääruste

edastamist siseministrile. Kuna surmaandmete kandmiseks rahvastikuregistrisse

saadetakse kohtumäärused perekonnaseisuasutustele, ei ole Siseministeeriumile

kohtumääruste edastamine vajalik. Seega teeme ettepaneku TsMS § 511 lõikest 3 jätta

välja valdkonna eest vastutavale ministrile kohtumääruste edastamise nõue.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Lauri Läänemets

siseminister

Kristi Kool 6125166

[email protected]