MTÜ ICOMOS Eesti Komitee
ICOMOS Estonia National Committee
estonia@icomos.org
estonia.icomos.org
ICOMOS Eesti hinnang ja ettepanekud Muinsuskaitseseadusele
ICOMOS Eesti tänab kutse eest järelhinnata muinsuskaitseseaduse toimivust. ICOMOS
Eesti soovib kohtumist Muinsuskaitseseaduse täiendavaks aruteluks. Käesolevaga
saadame oma esialgsed mõtted.
Lähtuvalt oma Eesti-sisesest ja rahvusvahelisest kogemusest oleme seisukohal, et kindlasti
tuleb säilitada pädevustunnistuste süsteem tööks muinsuskaitsealustel objektidel. Samas
oleme seisukohal, et praegune sertifitseerimisprotsess tuleb üle vaadata.
Täiendavat arutelu vajavad muinsuskaitse põhimõtete sõnastamine. Näiteks tuleb autentsuse
defineerimisel lisaks Veneetsia hartale viidata ka Nara dokumendile ning teistele
dokumentidele, millele toetub UNESCO maailmapärandi süsteem. Samuti tuleb integreerida
põhimõtetesse Faro konventsioon.
Muinsuskaitseväärtuste määratlemine ning kaitsemeetmed peaksid olema selgel metoodikal
põhinevad ning läbipaistva protsessiga, ekspertnõukogude ja Muinsuskaitse Nõukogu
seisukohad peaks jääma siduvaks. Muinsuskaitseala hoonete väärtusklasside muutmisel peaks
olema rohkem paindlikkust, et võimaldada kiirelt reageerida uutele teadmistele.
Täiendavalt saadame mõned konkreetsed ettepanekud Muinsuskaiteseaduse
paragrahvide kohta.
§ 52 lg 2 – loobuda tööde tegemise loa nõudest haljastustööde puhul ajaloolises looduslikus
pühapaigas. Reaalsuses pole ühtegi vastavat luba ametile esitatud ja vastav loa nõue sai
leevendatud ajaloolise loodusliku pühapaiga liigi lisamise käskkirjas 21.02.2022, millega
lisati 469 mälestisele ajaloolise loodusliku pühapaiga mälestise liik. Haljastustööd, mis
võiksid potentsiaalselt oluliselt mõjutada loodusliku pühapaiga loodusliku kooslust, on
sätestatud kõrghaljastus ja kaevetööde loakohustuse raames.
§ 19 lg 2 p 1. Ettepanek on täpsemalt seaduses lahti seletada mälestise piiri määramine. Kuigi
näib loogiline, et mälestise pindala hoomab kultuuriväärtuslikku maa-ala tervikuna, siis
hiljutine Maardu külas asuva Hiiemetsa menetlus lõi ohtliku pretsedendi, kus mälestise piiri
määramisel ei arvestad kultuuriväärtusliku maa-ala kogu ulatust. Sarnast printsiipi kasutades
võib tekkida olukord, kus näiteks mälestisest linnamüür hõlmab ainult osa sellest või