Vastus

V.a Märt Volmer Teie 23.10.2024 nr 12-6/1184-1

Kultuuriministeerium

Suur-Karja 23 Meie 25. november 2024

15086 TALLINN

[email protected], [email protected]

Eesti Arheoloogide Liidu ettepanekud muinsuskaitseseaduse järelhindamisel

Eesti Arheoloogide Liit saadab ettepanekud 2019. aastal kehtima hakanud muinsuskaitseseaduse

järelhindamisel seaduse parandamiseks, täpsustamiseks ja/või muutmiseks, et paremini korraldada

arheoloogiapärandi hoidmist Eestis.

Ettepanekud koos selgitusega on koondatud kirja lisasse (22 ettepanekut 18 lehel).

Lugupidamisega ja head koostööd soovides

Ulla Kadakas

Eesti Arheoloogide Liidu esimees

[email protected]

1

Lisa. Eesti Arheoloogide Liidu ettepanekud muinsuskaitseseaduse muutmiseks arheoloogiapärandi hoiu paremaks korraldamiseks. 25.11.2024.

Nr Teema Ettepanek Selgitus

1 Otsingukeelualad 3. peatükk 2. jagu. Arheoloogiline leid ja

arheoloogiline leiukoht

Muuta:

2. jagu. Arheoloogiapärandi täiendav kaitse

§ 25 lg 2 Igaüks peab rakendama ettevaatusmeetmeid,

et vältida arheoloogilise leiukoha ja arheoloogilise

leiu rikkumist ning hävitamist.

Leiukohast teada saamisel võib amet määrata sellele

viivitamatult otsingukeelu. Teave otsingukeelualade

kohta avaldatakse kultuurimälestiste registris.

Täiendada otsingukeelualaga ka muid asjakohaseid

paragrahve, nt § 29 lg 2

Igal aastal leiavad arheoloogid ja otsinguvahendiga hobiotsijad

maastikult keskmiselt u 80 uut muistist, kuid kaitse alla on

jõudnud neist Muinsuskaitseameti pikaajalise ressursi puudusel

(tööjõud, ekspertiisirahad) vaevu 5 %. Aastatel 2002–2023 on igal

aastal ilmuva arheoloogiliste välitööde kogumiku andmeil kokku

leitud u 1800 muistist, kuid sama ajavahemiku jooksul on

maismaal mälestiseks tunnistatud kokku alla 100 muistise.

Kaitsmata, st jätkuvalt hobiotsijatele avatud pole vaid vähese

teabega kohad, vaid ka sellised paigad nagu Salme laevade

leiukoht, mitmed pronksiaegsed kivikirstkalmed, rauaaja võimsad

tarandkalmed ja linnused, hulgaliselt külakalmistuid. Muistis

säilitab oma teadusliku potentsiaali vaid võimalikult puutumatuna,

st kui säilivad leiud ja nende kontekst. Loomulikult ohustab

muistiseid ehitus- ja kaevandustegevus, kuid sellised tegevused ei

ole maastikul kõikehõlmavad ning menetluste käigus on suur

tõenäosus, et info ka veel kaitsmata muistise olemasolust jõuab

tööde kavandajani (ettepanekud allpool).

Arheoloogiapärandi kaitset peab kiirendama info vahetamiseks

hobiotsijatega, mistõttu tuleb anda Muinsuskaitseametile õigus

määratleda otsingukeelu alasid (vt ettepanek). See kitsendus

puudutab AINULT hobiotsijaid (otsimise lubamine on riigi antud

eksklusiivne õigus otsida riigile kuuluvat vara – arheoloogiline leid

kuulub riigile) ning ei vaja seetõttu kooskõlastusi ei maaomanike

ega KOV-idega. Otsingukeelualad tuleb markeerida

kultuurimälestiste registris ja Maa-ameti geoportaalis

(kultuurimälestiste kihil). See vähendaks eri hobiotsijate poolt mitu

korda ühe ja sama leiukoha avastamist, üleliigset leidude välja

noppimist juba teada olevast muistisest ning leiuautasude

menetlemist ja maksmist.

Otsingukeelualad oleks pindalaliselt pigem väikesed, kindla

leiukoha põhised. Praeguses praktikas MKA leidude nõunikud

soovitavad leidjal samast kohast enam mitte otsida, kuid selliselt

pole võimalik infot jagada teistele otsijatele.

2

2 Arheoloogiliste

uuringute määramine

§ 31:

- Muuta pealkiri järgmiselt: Arheoloogiapärandi

täiendav kaitse

Täiendada ja muuta paragrahvi lõiked järgmiselt:

(1) Käesolevas paragrahvis sätestatud nõudeid

kohaldatakse seni avastamata või uurimata

arheoloogiapärandi kaitseks, mis ei ole tunnistatud

mälestiseks või arheoloogiliseks leiukohaks.

(2) Kui mistahes paigas avastatakse ehitamisel, teede,

kraavide ja trasside rajamisel või muude mulla- ja

kaevetööde tegemisel arheoloogiline kultuurkiht või

maasse, veekogusse või selle põhjasetetesse mattunud

ajaloolised ehituskonstruktsioonid, on leidja

kohustatud tööd peatama, säilitama koha muutmata

kujul ning viivitamata teavitama sellest ametit.

(3) Ametil on õigus peatada tööd kuni kaheks

nädalaks, et teha kindlaks uuringute vajalikkus,

määrata uuring ning hinnata asja vastavust riikliku

kaitse eeldusele.

(4) Kinnisasjal ja avalikus veekogus, kus ameti

käsutuses oleva teadusliku teabe põhjal võib leiduda

arheoloogilisi esemeid, inimluid või arheoloogiline

kultuurkiht, võib amet keskkonnamõju strateegilise ja

keskkonnamõju hindamise, planeeringu,

projekteerimistingimuste, ehitus- ja kaevandusloa

menetlemise käigus määrata arheoloogilise uuringu.

Käesolevas paragrahvi lõigetes 3 ja 4 märgitud

uuringu määramisele ja tegemisele kohaldatakse

käesoleva seaduse §-des 46–48 sätestatut.

Praegu kehtiva muinsuskaitseseaduse eelnõu menetlemisel tegi

Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu

korduvalt ettepaneku (vt nt protokoll 5.10.2018) uues seaduses

sätestada sarnane uuringute määramise õigus nagu see oli

sätestatud kõigis varasemates iseseisvuse taastamise järgsetes

muinsuskaitseseadustes, viimati kehtinud seaduses § 40 lg 5.

Ettepanekus toodud sõnastus ei tähenda, et kõik

planeeringud/projektid, mida Eesti omavalitsustes ja muudes

haldusorganites menetletakse, peaksid menetluse käigus jõudma

Muinsuskaitseametisse. Ka varasemate seaduste kehtimisel see nii

ei olnud. Praeguseks jagavad KOV-id projektide infot

arheoloogiatundlike alade osas, muudel aladel eeldab selline säte

MKA proaktiivset tegutsemist, nt Ametlike Teadaannete jälgimist.

2019. aastal kehtima hakanud seaduses § 31 lg 3 ei täida oma

eesmärki arheoloogiapärandi täiendaval kaitsel, sest ei arvesta

tegeliku vajadusega ega praktikaga. Keskkonnamõju hindamine on

spetsiifiline ja kitsas menetlus, mida ei rakendata väga paljudel

arheoloogiapärandi säilimist reaalselt mõjutavates menetlustes,

näiteks elamuehitus. Praegust sätet ei ole võimalik kohandada

linnades ja nende lähiümbruses, kus surve uute elamurajoonide

rajamiseks on suurim ja pidevalt kasvav. Lisaks toimub enamik

ehitustegevusest sellistes piirkondades kinnistupõhiselt, st

ehituslikud küsimused lahendatakse ilma detailplaneeringuta ning

vastavalt praktikale enamikel juhtudes projekteerimistingimuste

menetlemise käigus (Ehitusseadus § 19, lõige 1 punkt 2).

Praegused linnad aga asuvad paikades, kus asustuse ajalugu ulatub

sajandite taha ning kaevetöödel on suur tõenäosus sattuda

arheoloogilistele kultuurkihtidele.

Seaduse muudatuse ettepanekus ei ole arheoloogilise uuringu

nõuet piiritletud määruses loetletud arheoloogilise uuringu

alaliigiga (nt eeluuring). Olenevalt objektist (nt linnades

hoonestatud kinnistutel; sillutatud sõiduteedel jms) ei ole alati

võimalik eeluuringuid läbi viia ning arheoloogilise teabeni saab

jõuda vaid arheoloogilise jälgimise abil. Suuremahuliste objektide

puhul seevastu võib uuringuks olla esmalt arheoloogiliste allikate

koondamine ning kaartide uurimine kombineerituna arheoloogilise

leirega.

3

Praeguses sõnastuses on § 31 lg 3 uuringute määramine seotud

kitsalt ajalooallikatega (ajaloolised dokumendid ja kaardid,

rahvapärimus), mis pole arheoloogiapärandi mõttes piisav.

Ajalooallikad võivad puududa, kuid see ei tähenda, et uuringute

vajadus puuduks: nende määramisel on aluseks enamasti väga

laialdane ning mitmekesine teaduslik teave, sh ajalooallikad, aga

ka andmed varasematest leidudest, asustusajaloolised andmed,

kohanimed, nt kiviaja asustuse uurimisel loodusteaduslikud

teadmised (maastikureljeef, maakerge jms) jms.

Uuringute eest hüvitist saavate isikute ringi ei ole põhjust

kitsendada, sest selle sätte põhjal määratud uuringud, mis

kannavad olemuslikult pärandi väljaselgitamise eesmärki, on kõige

üldisemas mõttes avalikes huvides (vt täpsemalt ettepanek 6).

Muinsuskaitseamet saab anda täpset infot väljapoole mälestisi ja

nende kaitsevööndeid määratud uuringute kohta, kuid ettepaneku

esitaja teada on see aastas u 10 ringis., max 20.

Varasemates seadustes oli uuringute määramine sätestatud enne

ehitust, kuid arheoloogiapärandi säilimist ja maaomanike huve

silmas pidades on uuringud vajalik läbi viia planeerimise faasis,

kus on võimalik teha veel muudatusi nt ehitusala ja/või mahu

määramisel (kui võimalik, siis säilitada kõige inforohkemaid

arheoloogilisi kihte).

Tööde käigus ilmnenud arheoloogiliste kihtide kaitseks oli

varasemates seadustes ametil õigus tööd peatada kuni kaheks

nädalaks, et teha kindlaks uuringute vajadus. Praegu on seaduses

üks nädal, kuid see aeg on ebapiisav.

Praegu kehtiva tõlgenduse kohaselt tuleb ametil kohtades, kus töö

käigus on paljandunud arheoloogilised leiud või kultuurkiht,

uuringute määramiseks võtta ala ajutise kaitse alla. Selle

dokumendi koostamine ja menetlus pole ühe nädalaga enamasti

võimalik, samuti pole selline halduskoormus mõttekas, kui

uuringute vajadus on selletagi ilmne. Seetõttu tuleks seaduses

selgelt määrata, et sellises olukorras on ametil õigus kohe uuring

määrata (vt meie ettepanek 6).

4

3 Ajutine kaitse Muuta

§ 23 (1) Ajutise kaitse alla võib asja või maa-ala

võtta kuni 28 kuuks.

Looduskaitses on kaitsekorralduse vajaduse väljaselgitamiseks

antud riigile aega 28 kuud, ka muinsuskaitselisi väärtusi omavate

objektide puhul võtavad väärtuste hindamine ja kaasnevad

menetlustoimingud aega. Seega: riiklike kitsenduste seadmise või

mitteseadmise otsustamiseks on põhjendatud nii keskkonnakaitses

kui ka muinsuskaitses ühetaoline õigus/kohustus.

4 Mälestiseks ja

muinsuskaitsealaks

tunnistamise menetlus

Muuta ja lisada

§ 15 Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise

ettepanek

(1) Igaühel on õigus esitada ametile põhjendatud

ettepanek asja või maa-ala riikliku kaitse alla

võtmiseks.

(2) Kui on esitatud mälestiseks või

muinsuskaitsealaks tunnistamise ettepanek või

algatatud kaitse alla võtmise menetlus, siis on

haldusorganil, kellele on esitatud taotlus muu

haldusakti andmiseks, mis võib mõjutada ettepanekus

nimetatud asja või maa-ala seisundit, õigus peatada

haldusakti andmise menetlus. Haldusakti andmise

menetlus peatatakse kuni mälestise või

muinsuskaitseala kaitse alla võtmise või kaitse alla

võtmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte

kauemaks kui 28 kuuks haldusakti andmise menetluse

peatamise otsuse tegemisest arvates.

§ 16 lg 4 muuta:

Amet otsustab riikliku kaitse eeldusi hinnates asja või

maa-ala mälestiseks või muinsuskaitsealaks

tunnistamise menetluse algatamise.

Ettepaneku eesmärk täiendada §15 lõikega 2 ei ole

Muinsuskaitseametile eksklusiivse õiguse andmine teiste

haldusorganite tegevusse sekkumiseks, vaid luua sarnaselt

looduskaitsele (LKS § 8 lg 6) neile endile võimalus

konstruktiivseks koostööks. Nagu looduskaitses, on ka mälestiste

ja muinsuskaitsealade menetluses oluline, et teised selle asjaga

seotud menetlused saaks teine haldusorgan selleks ajaks (nt

detailplaneering, mis muudab maakasutust; kaevandusloa menetlus

jms) peatada. See ei oleks automaatne, ent vajadusel rakendatav.

Kui asutuste vahel koostöö toimib, siis ei ole vajadust ka neil

puhkudel ajutist kaitset rakendada.

§ 16 lg 4 on sõnastatud kehtivas seaduses selliselt, et võimaldab

ametil menetlust mitte algatada “muudel asjaoludel” objekti puhul,

millel on kõik riikliku kaitse eeldused olemas. Peamiseks muuks

asjaoluks on enamasti ameti ressursipuudus. Praeguses sõnastuses

on tegemist äärmiselt ebaõnnestunud normiga, sest see võimaldab

riigil oma avalik-õiguslikust rollist tulenevaid kohustusi mitte täita

lihtsalt seetõttu, et talle ei eralda selleks piisavat ressurssi - isegi

siis, kui kodanikkonna poolne nõudlus on suur. Menetluse

algatamine peaks olema seadusega ette nähtud kohustus ning

MKA-le tuleb tagada vahendid selle kohustuse täitmiseks. Samuti

ei tohiks menetlust algatamata jätta esitatud arvamuste põhjal. Kui

ka asjaosalised on esialgse arvamuse küsimise käigus, kus nende

käsutuses on piiratud teave objekti kohta ning näiteks vildak

arusaam muinsuskaitse rollist ja tegevusest, asunud mälestiseks

tunnistamise osas eitavale seisukohale, võib olla lahenduseks

leevenduste tegemine, mille üle saab arutleda menetluse käigus.

Meie pakutud sõnastuses § 16 lg 4 võimaldab ametil jätkuvalt

mitte algatada menetlust objektide puhul, millel muinsuskaitselisi

väärtusi ei ole ning võtta menetluse käigus arvesse esitatud

arvamusi.

5

Teeme ettepaneku lihtsustada riigi omanduses oleval

maal mälestiste ja arheoloogiliste leiukohtade

määramise menetlust.

Lisaks eelöeldule teeme ettepaneku lihtsustada riigi omanduses

oleval maal mälestiste ja arheoloogiliste leiukohtade määramise

menetlust.

5 Muinsuskaitsevälised

uuringud

(Otsinguvahendi

arheoloogiaväline

kasutamine)

Muuta § 29:

§ 29. Otsinguvahend ja selle kasutamine

(2) Mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises

leiukohas on otsinguvahendi kasutamine lubatud

ainult:

3) kinnisasja omanikul ja ettevõtjal majandustegevuse

raames ehitamise, ehitusgeoloogia, põlluharimise ja

metsandusega seotud ülesannete täitmiseks või

teistest õigusaktidest tulenevate teadusuuringute

tegemiseks, mis ei ole seotud arheoloogilise leiu

otsimisega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2 ja 3

sätestatud juhtudel teavitatakse otsinguvahendi

kasutamisest eelnevalt ametit. Ametil on õigus

taotleda uuringuaruande esitamist.

(4) Väljaspool linna, alevi, aleviku ja küla selgelt

piiritletavat kompaktse asustusega ala ning õuemaad,

samuti veekogudes on otsinguvahendi kasutamiseks

nõutav otsinguvahendi luba, välja arvatud:

3) kinnisasja omanikul ja ettevõtjal majandustegevuse

raames ehitamise, ehitusgeoloogia, põlluharimise ja

metsandusega seotud ülesannete täitmiseks või

teistest õigusaktidest tulenevate teadusuuringute

tegemiseks, mis ei ole seotud arheoloogilise leiu

otsimisega.

Mälestistel, muinsuskaitsealadel, arheoloogilistel leiukohtadel,

otsingukeelualadel, arheoloogiatundlikel aladel ning mujal

maastikul viiakse läbi mitmesuguseid uuringuid, mis ei ole

arheoloogiapärandi mõttes destruktiivsed, kuid uurijatel on

kasutusel otsinguvahendi mõiste alla käivad seirevahendid (nt

georadar, akustilised seadmed jms).

Uuringu mõiste on MuKS-is sätestatud § 46 ning selle alusel antud

määruses. Selle kohaselt ei laiene uuringu mõiste alla

muinsuskaitsevälised uuringud, nt geoloogilised või veekogude

põhja uuringud. Otstarbekas on seaduses sätestada selliste

uuringute tegemiseks sarnane erand nagu praegu on korrakaitsel,

kaitseväel, maaomanikul ja ettevõtjal majandustegevuse raames

ehitamise, põlluharimise ja metsandusega seotud ülesannete

täitmisel.

Paljudel puhkudel muul põhjusel tehtud uuringud (nt

ehitusgeoloogilised uuringud) annavad muuhulgas infot ka

arheoloogiapärandi kohta, mistõttu selliste aruannete koondamine

on oluline pärandi efektiivseks haldamiseks – seetõttu võiks olla

seaduses sätestatud ameti õigus § 29 lg 2 nõutada juurdepääsu

loetletud aladel tehtavate uuringute aruannetele.

Veekogud tõsta loetelus lõppu, sest suures pildis ei ole veekogud

sedavõrd primaarne probleemkoht, et olla loetelus esikohal.

6

6 Arheoloogiliste

uuringute eest

hüvitise saajate ringi

laiendamine

Arheoloogilise uuringu hüvitamine tuleb lahti

ühendada mälestise, kaitsevööndi või leiukoha

staatusest ning laiendada seda kõigile

Muinsuskaitseameti poolt määratud arheoloogilistele

ja allveearheoloogilistele uuringutele.

Muudatus tagaks kõigile omanikele kindlustunde, et riik ei jäta

neid seni teadmata kohas arheoloogilise kultuurkihi ilmnemisel

kulusid üksi kandma ning vähendaks samas oluliselt ka

Muinsuskaitseameti halduskoormust muististe ajutise kaitse alla

võtmise korraldamisel. 2021. aastal tuli selliseid juhtumeid ette u

10, järgnevatel aastatel u samas suurusjärgus, kuid teadmata on

nende kaevetööde hulk ja kultuurkihi avastamised, millest kulude

hirmus Muinsuskaitseametit ei teavitatud.

Kontrollida, kas ka seaduse sõnastus (peatüki pealkirjast johtuvalt)

tegelikult vajab muutmist, kuid kindlasti tuleb hüvitise õiguse

laiendamiseks muuta § 48 lg 3 alusel antud määrust, mille § 20

sätestab, et hüvitise taotlus esitatakse kultuurimälestiste registri

kaudu. Registris saavad avaldusi teha tehniliselt vaid mälestiste,

muinsuskaitsealade ja leiukohtade omanikud.

Pärandi väljaselgitamiseks (vt meie ettepanek 2, 8) planeeringutele

määratud eeluuringud on olulised nii pärandi säilimiseks kui ka

omanikele tööde tegemisel arheoloogiapärandi avastamise riskide

maandamiseks. Seetõttu tuleb motiveerida omanikke ennetusele,

sest tööde käigus ilmnev arheoloogiapärand on kõigile osapooltele

keeruline lahendada: arheoloogilised kihid on saanud

suuremõõtmeliselt kahjustada, omanike planeeritud tööde

graafikud tuleb kahjudega ümber teha ning väga äkiliselt tuleb

leida ressurss uuringutele, mille vajadust ja mahtu oleks eeluuringu

korral saanud täpsemalt prognoosida.

7 Ühetaoline hüvitis Muuta § 48 lg 3 alusel antud määruse § 19 järgmiselt:

Uuringu tegemise kulu hüvitatakse:

1) 100% ulatuses arheoloogilise uuringu (kõik

uuringu alaliigid) kulust, juhul kui uuringuobjekti

omanik on füüsiline isik, kuid mitte rohkem kui …….

[s.t rohkem kui praeguses määruses olev 1500] eurot.

Ettepaneku sisu on suurendada hüvitise määra.

Arheoloogiliste uuringute hüvitamisel ei ole pärandi säilimise

seisukohast ja omanike vaates otstarbekas teha vahet

arheoloogilise uuringu liigil – arheoloogiline eeluuring on pärandi

ja maaomaniku seisukohalt kõige säästvam uuringuliik, kuid hetkel

on see määruses vähemal määral hüvitatud kui jälgimine. Samuti

pole mõtet eristada arheoloogilise kaevamise ja jälgimise

hüvitamist, sest need on sageli põimunud. Uuringu alaliikide

sätestamine määruses on seotud omanikele parema ettekujutuse

loomisega arheoloogilise uuringu tegemise viisidest, et uuring

oleks laiemalt mõistetav ja uuringutele kuluv ressurss paremini

planeeritav (aeg, maksumus jms).

Ühtlasi juhime tähelepanu, et hüvitise määr (praeguses sõnastuses

tuhat viissada eurot) on kasvavas elukalliduses ebapiisav, samuti

7

peaks hüvitise määr olema mingisuguses seoses uuringu

maksumusega. Kui väga paljud uuringud maapiirkondades on

tõepoolest pigem väikesemahulised, paaripäevased ning ühe-kahe

inimesega tehtavad, siis uuringud linnades, kalmistutel ning

mahukatel (joon)objektidel on oluliselt kallimad. 1500 eurone

hüvitis ei ole nende puhul piisav ega vasta eesmärgile, mis uue

seaduse kehtestamisel riik endale võttis (hüvitada omanikele

muinsuskaitselisi kulusid).

Vajadusel võib kaaluda suurte maakasutsuse sihtotstarvet muutvate

arendusprojektide puhul hüvitise piiramist.

8 Planeerimine ja

arheoloogiatundlikud

alad

Vt punkt 6, vajadusel täiendada MuKS § 61 ja

planeerimisseadust

Suur osa juba teada olevast arheoloogiapärandist ei ole jõudnud

riigi kaitse alla, kuid samuti pole maastiku senine arheoloogiline

uurimine olnud kõikehõlmav (kusagil maailmas pole), mistõttu on

maapõues säilumas suur hulk seni teadmata arheoloogilisi leide ja

kultuurkihte, mida pole avalikult kättesaadavates registrites ja

kaartidel. Samas on teaduslikku teadmist kasutades võimalik

teatud tüüpi arheoloogiapärandi paiknemist prognoosida (nt

püügimajanduslike perioodide või viljeleva majanduse

asustusüksusi, teatud tüüpi matmispaiku jms.).

Riiklikes ja kohalikes eriplaneeringutes ja üldplaneeringutes on

seetõttu asjakohane arvestada arheoloogiatundlike aladega.

Muinsuskaitseamet on suurele osale kohalikest omavalitsustest

nende üldplaneeringute menetlemise käigus nimetatud alad

määratlenud, kuid edasistes planeeringutes ja loamenetlustes on

pärandi säästmiseks vajalik nende alade tähendus õiguslikult

sisustada. Peamiseks meetmeks on arheoloogiatundlikele aladele

uuringute määramise ja nende hüvitamise õiguse sätestamine, sest

vaid nii toimides on võimalik kaitsmata arheoloogiapärandit

planeerimisel arvesse võtta.

Arheoloogiatundlikele aladele otsingukeelu laiendamise või

leiuautasu mitte maksmise osas tuleb läbi kaaluda võimalikud

positiivseid ja negatiivsed arengud. Nende alade näol on tegemist

peamiselt ajalooliste asustuskeskuste ja nende lähedaste

matmispaikadega, kus on suur tõenäosus leidude esinemisele.

Arheoloogiapärandi väljaselgitamise eesmärgil võiks hobiotsijate

tegevust suunata tõepoolest praeguste teadmiste kohaselt asustuse

perifeersematele aladele, kus võib samuti olla arheoloogiapärandi

8

elemente, kuid mille avastamiseks pole arheoloogidel ressurssi.

Kui selline otsingukeeld hakkaks tööle, siis see võiks mõjuda

positiivselt MKA leidude töövoole. Negatiivne areng võib olla aga

suurem: nii laialdastele aladele otsingukeelu rakendamine võib

kaasa tuua leidude varjamist, vale leiukoha esitamist jms.

Alternatiiv on arheoloogiatundlikel aladel leiuautasu küsimuses

seada sisse koefitsendi-süsteem.

Liit toetab pigem mälestiste, leiukohtade ja väikeste, konkreetse

muistisega piirnevate otsingukeelualade kehtestamist, sest

negatiivne mõju suurtel aladel otsingute keelustamisel on suurem

kui võimalik kasu.

9 Arheoloogiliste ja

allveearheoloogiliste

uuringute luba

Täiendada seadust:

§ 47’ Arheoloogilise ja allveearheoloogilise uuringu

luba

(1) Arheoloogilise ja allveearheoloogilise uuringu loa

taotlus esitatakse ametile või kultuurimälestiste

registri kaudu elektrooniliselt. Koos uuringuloa

taotlusega esitatakse nõuetekohane uuringukava

ametile heaks kiitmiseks.

(2) Arheoloogilise ja allveearheoloogilise uuringu loa

taotluses märgitakse:

1) uuringu tegija ja tellija andmed;

2) uuringu läbiviimise aeg;

3) ettepanek arheoloogiliste leidude säilituskoha

määramiseks;

(3) Amet vaatab uuringukava ja loataotluse läbi 10

päeva jooksul, kontrollib uuringu tegija vastavust

nõuetele, vajaduse korral määrab uuringu tegemiseks

täiendavad tingimused või otsustab uuringu

lubatavuse.

(4) Amet keeldub uuringu lubamisest, kui:

1) uuringukava ei vasta käesolevas seaduses ja selle

alusel sätestatud nõuetele;

Valletta konventsiooni järgi (Artikkel 3 i) on Eesti kohustatud

kohaldama niisugust kaevamiseks ja muuks arheoloogiliseks

tegevuseks lubade andmise ja järelevalve protseduuri, et hoida ära

mis tahes illegaalseid kaevamisi ning arheoloogiapärandi

elementide kõrvaletoimetamist.

Kuna arheoloogilised leiud kuuluvad riigile ning uuringu käigus

hävib arheoloogiline kultuurkiht, siis arheoloogiliste uuringute

läbiviimine ei tohiks olla teatisepõhine, vaid loapõhine nagu kõigis

varasemates seadustes. Arheoloogiapärand on taastumatu ressurss

ning seda ei tohiks hävitada teatise alusel (uurimise käigus

arheoloogia hävib, dokumenteeritult, kuid siiski).

Teeme ettepaneku kehtestada arheoloogilisele uuringule

loakohustus, sest teatise nõue, mis kehtestati 2019. aastal, on

segadust loov ja arheoloogiapärandi hoiu vajadusi mitte arvestav.

Lisaks sellele on praegu kehtiva teatise nõuetes ja hüvitise

maksmise korras sees ebakõlad. Nii võib teatises kavandatud

tegevusi teha kahe aasta jooksul, samas tuleb fikseerida välitöö

aeg, mille lõppedes hakata arvutama uuringuaruande esitamist ning

hüvitise saamise õigust.

Loakohustus puudutab vaid arheolooge (uuringu tegijaid) ning

selle ettepaneku – mitte muuta loakohustust teatiseks – tegid

praegu kehtiva seaduse menetlemise ajal arheoloogid ise, sh

Riigikogus korraldatud kuulamisel. Teeme sama ettepaneku uuesti.

9

2) uuringu tegijal ei ole uuringu tegemiseks vajalikku

kvalifikatsiooni;

3) uuringu tegemisega võib tekkida oht mälestisele

või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimisele.

(5) Uuringuloal sätestab amet muuhulgas:

1) uuringuaruande esitamise tähtaja,

2) leitavate arheoloogiliste leidude säilituskoha ning

leidude üleandmise tähtaja säilitusasutuse nõusolekul.

3) täiendavad nõuded arheoloogiliste leidude või

tarindite konserveerimisele.

(6) Uuringuloa taotluse korra ja loa vorminõuded

kehtestab valdkonna eest vastutav minister

määrusega.

Arheoloogiliste uuringute puhul on kehtivas seaduses sätestatud

kõikide uuringute aruannete esitamise tähtaeg 3 kuud ebarealistlik

järgmistel põhjustel: 1) uuringute käigus kogutud leidude

konserveerimine ning struktuuride ja proovide analüüsimine on

aeganõudev; 2) arheoloogilised päästetööd toimuvad küll

aastaringselt, kuid siiski 2/3 neist toimub aprillist oktoobrini.

Päästeuuringuid tegevate arheoloogide hulk ei ole suur, mistõttu on

maaomanikele oluline, et välitööd saaksid tehtud neile sobilikul

ajal, mistõttu on arheoloogide töötsükkel determineeritud –

soodsate ilmadega tehakse välitöid (sest omanikud tahavad

enamasti just sellel ajal kaevata ja ehitada) ning vaiksemal

(talve)perioodil koostatakse aruandeid. Otstarbekas on pöörduda

tagasi varasemate aastakümnete jooksul välja kujunenud praktikale

määratleda uuringuaruande tähtajaks aasta välitööde lõpust.

Määruses on sätestatud, et hüvitist on võimalik maksta ka

vahearuande põhjal, mis tuleb uurijal esitada pärast välitööde

lõppu, loal kokku lepitava (nt 3 kuud) jooksul.

Redaktsiooniliselt teeme ettepaneku sätestada, et arheoloogiline

uuring on üldmõiste arheoloogilise ja allveearheoloogilise uuringu

kohta. Allveearheoloogilise uuringu terminit kasutada vaid

olukorras, kus see vajab erandit.

10 Pädevus Täiendada/täpsustada:

§ 71 Pädevustunnistuse taotlemine, andmine ja

andmisest keeldumine:

2) tegutsenud soovitud tegevusalal vähemalt neli

aastat viimase 10 aasta jooksul;

3) kui soovitud tegevusalal pidevast tegutsemisest on

möödunud rohkem kui 10 aastat, tuleb enne

pädevustunnistuse taotlemist tegutseda pädeva isiku

juhendamisel vähemalt üks aasta;

Selleks, et tagada võrdsed võimalused erialaselt sisuliselt

pädevatele isikutele tuleks leevendada pädevustunnistuse saamise

eeldust. See tõenäoliselt ei käi mitte ainult arheoloogide, vaid ka

kõigi teiste erialade esindajate kohta. Elus on olukordi, kus

inimene ei saa teha otsuseid ainult oma erialaste soovide järgi, vaid

muudest ühiskondlikest, sotsiaalsetest, perekondlikest, tervislikest

vms kaalutlustest (nt pikemat aega vältav lapsehoolduspuhkus,

omastehooldus, võitlus raske haigusega, erialase töö puudumine).

Erialade areng on kahtlemata erinev, kuid suuri murrangulisi

muutusi meetodites ja praktikas 10 aasta jooksul pigem ei tule ette

sellisel määral, et õpitud viisil ei saaks uuringuid teha. Seetõttu

oleme oma ettepanekus lähtunud sellest ajavahemikust. Seevastu

kui erialase väljaõppe (arheoloogia puhul magistrikraadi

kaitsmine) ja vähemalt 4 aastat väldanud praktika ning

pädevustunnistuse taotlemise vahe on pikem kui 10 aastat, on

otstarbekas oma oskusi enne pädevustunnistuse taotlemist

10

uuendada: töötada mõnda aega kellegi teise juhendamisel ja/või

läbida täiendkoolitusi.

Arvestades arheoloogiliste uuringute eripära, peab olema kõigile

ka üheselt mõistetav, mida loetakse tegutsemiseks – uuringud on

sageli projektipõhised ja kui uurija ei tööta täiskohaga

arheoloogilisi uuringuid teostavas ettevõttes, ei ole võimalik ka

näidata alalist töötamist/tegutsemist. Oluline on, et pädevust

taotleval isikul on ette näidata arheoloogiliste uuringute eri osade

läbiviimise oskus (eri tüüpi muististel välitöö juhtimine, aruande

koostamine, leidude uurimine, korrastamine või selle

organiseerimine jms) – seda saab tõendada ühelt poolt aruande

kaaskoostajana ning teisalt töid juhtinud pädeva isiku

kinnituskirjaga.

Täiendkoolituse nõue pädevusloa pikendamisel Eesti on liitunud nii Valletta kui ka Faro konventsioonidega,

millest viimane ütleb väga selgelt, et Eesti riik on kohustatud

edendama täiendõpet ning teadmiste ja oskuste vahetamist nii

haridussüsteemi siseselt kui ka väliselt (Artikkel 13 d).

Täiendõpet on vaja ka arheoloogidele, sest valdkond uueneb.

Pidevalt tekib uusi analüüsivõimalusi ning täiendkoolitused on

vajalikud, et kümmekond või rohkem aastat tagasi ülikooli

lõpetanud arheoloogid oleksid kursis kaasaegse arheoloogia

võimalustega. Seni on MKA korraldanud iga aasta veebruaris

vabatahtlikku täiendkoolituspäeva, kuid see ei ole piisav, sest

uurijad, kes seda enim vajaksid, neil ei osale.

Pidev enesetäiendamine tuleb siduda pädevusega, nt

pädevustunnistuse uuendamisel tuleb lisaks vahepeal tehtud

töödele ette näidata ka x tundi täiendõppe läbimist. Sarnane

süsteem on näiteks keskkonnamõjude hindajail (vt KeHJS § 15) ja

geoloogidel (neil küll kutse).

11 Arheoloogiamälestised

ja kaitsevöönd

Täiendada § 52:

(1) Tööde tegemise luba on nõutav kinnismälestise,

muinsuskaitsealal asuva ehitise, arheoloogiamälestise

kaitsevööndis ehitusprojekti või tegevuskava alusel

konserveerimiseks, restaureerimiseks ja ehitamiseks

Arheoloogiamälestiste puhul ei ole võimalik ilma neid läbi

kaevamata teha kindlaks nende täpseid piire, mistõttu võib

muistisega seonduvat kultuurkihti lasuda ka kaitsevööndis (vt

MuKS § 14 lg 3) ning isegi väljaspool seda. Sellest tulenevalt ei

ole uuringute määramisel vahet mälestise ja kaitsevööndi alal.

11

ning mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise ilme

muutmiseks.

/…/

(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule

on tööde tegemise luba nõutav:

1) kõrghaljastuse rajamiseks, raie-, kaeve- ja muudeks

pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud töödeks

ning maaharimiseks arheoloogiamälestisel, selle

kaitsevööndis, ajaloolises looduslikus pühapaigas,

ehitismälestisest pargis, ajaloomälestisest

lahingupaigas, kirikuaias, kalmistul ja

muinsuskaitsealal;

2) haljastustöödeks ehitismälestisest pargis,

kirikuaias, kalmistul ja ajaloolises looduslikus

pühapaigas;

3) maapinna ettevalmistamiseks metsaseaduse

tähenduses arheoloogiamälestisel, selle kaitsevööndis

ja ajaloolises looduslikus pühapaigas.

/…/

(7) Tööde tegemise luba ei ole nõutav:

/…/

3) käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud

tööde puhul ulatuses, milles on tehtud leevendusi

mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise

õigusaktis või kultuurimälestiste registris;

4) kui amet on teisele haldusorganile antud

kooskõlastuses seda märkinud.

Muinsuskaitseameti halduskoormus kasvas pärast 2019. aasta

seaduse kehtima hakkamist märgatavalt ning selgitused

maaomanikele ja nende asjaajamine riigiga ei läinud mitte

lihtsamaks ja selgemaks, vaid keerulisemaks (kui töö toimub

mälestisel, peab omanik esitama loataotluse, kui kaitsevööndis, siis

teatise, kui mõlemal alal, siis loataotluse).

Teeme ettepaneku arheoloogiamälestise ja selle kaitsevööndi puhul

kaotada erisus ning sätestada nii mälestise kui ka kaitsevööndi alal

kaeve- ja muul moel pinnast mõjutavatele tegevustele ühtne

loamenetlus. Loamenetluse puhul on võimalik maaomanikku

paremini nõustada kaevetööde ala planeerimisel, et säästa kõige

teaberohkemaid kultuurkihi alasid – säästmine on nii maaomanike

huvides (ressursside kokkuhoid) kui ka arheoloogiapärandi

huvides (kaevetööde käigus kultuurkiht hävib).

Samuti teeme ettepaneku tuua maaharimine tagasi kooskõlastavate

tegevuste hulka arheoloogiamälestisel, selle kaitsevööndis ja

looduslikul pühapaigal. Paljude mälestiste puhul saab seda

kitsendust leevendada, kuid on muistiseid, kus seda teha ei saa või

kus olukord maakasutuse käigus ajapikku muutub – vajadus võib

ilmneda mälestiste seisukorra üle vaatamisel (näiteks maa-alused

kalmistud, kus intensiivne maaharimine on põhjustanud erosiooni

ja aasta-aastalt küntakse seetõttu üha rohkem luustikke üles).

Varem tehti kitsendustesse leevendusi kaitsekohustuse teatisega,

kuid sellist dokumenti enam kehtiv seadus ette ei näe (kõigi

võimalike leevenduste tegemine on seotud mälestiseks

tunnistamise õigusaktiga), mistõttu tuleb mälestise säilimisega

seotud kitsendustesse leevenduste tegemine ja nende lõpetamine

muuta operatiivseks (märkida neid kultuurimälestiste registris) -

sest vajadus on operatiivne. Alternatiiv on pidevalt panna ette

ministrile kaitse alla võtmise dokumendi muutmist (ülemäärane

bürokraatia, mis ei ole operatiivne).

Teised mälestised ja

nende kaitsevöönd

ning arheoloogiliste

uuringute määramine

Ettepanek: mitte siduda uuringuliiki mälestise liigiga.

Vajadusel seadust muuta.

Muinsuskaitseseadus § 14 lg 2 p 3 sätestab, et kinnismälestise (st

mitte ainult arheoloogiamälestise) kaitsevööndi eesmärk on

kinnismälestist ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine.

Seaduse seletuskirja (1. lugemine) kohaselt pole visuaalse

vaatlusega arheoloogiamälestistel või arheoloogiapärandi

elemente (kultuurkihte, ehitiste jäänuseid, esemeleide) sisaldavatel

12

teistel mälestiseliikidel (nt mõisad või linnalised asulad, mis on

kasutusele võetud keskajal, samuti kirikute ja kalmistute alad)

arheoloogilise kultuurkihi või kultuuriväärtusega asjade leviala

kindlaks tegemine võimalik. /…/ Seetõttu käsitletakse

ülalkirjeldatud mälestiste puhul kaitsevööndit kui ala, kus

kaevetöödel tuleb arvestada arheoloogiapärandi elementide

ilmnemisega ning tagada nende uurimine või säilitamine.

Praegu kehtiva seaduse § 58 lg 3 on võimalik tõlgendada nii, et

vaid arheoloogiamälestise, ajaloolise loodusliku pühapaiga,

ajaloomälestisest kalmistu ja kirikuaia ning ehitismälestisest pargi

kaitsevööndis tuleb raie-, kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või

juurdeveoga seotud tööde tegemiseks saata ametile teavitus. Sama

paragrahvi lõige 4 sätestab, et kui kinnismälestise kaitsevöödi

eesmärk on arheoloogilise kultuurkihi säilimine, tehakse vajaduse

korral ehitamisel või kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või

juurdeveoga seotud tööde tegemisel uuring. Seaduse seletuskirja

kohaselt on nt keskajal rajatud mõis kahtlemata üks selline koht,

kus kaitsevööndi eesmärk on arheoloogilise kultuurkihi

säilitamine. Ajal, kui seda sorti ehitis- või ajaloomälestised kaitse

alla võeti, kehtis muinsuskaitseseadus, mille alusel oli võimalik iga

liiki kinnismälestiste ja nende kaitsevööndis toimuvatele

kaevetöödele arheoloogilist uuringut määrata, mistõttu ei saa

eeldada, et mälestiseks tunnistamise või ühise kaitsevööndi

määramisel oleks käskkirjades arheoloogilise kultuurkihi

säilitamise eesmärki eraldi esile toodud. Kui praegu kehtiva

seaduse alusel ei ole võimalik teist liiki kinnismälestistele või

nende kaitsevööndisse arheoloogilisi uuringuid määrata, siis teeme

tungiva ettepaneku algatada vastavasisuline seaduseparanduse

menetlus. Alternatiiv on lisada arheoloogiamälestise liik kõigile

keskajal rajatud kirikutele, mõisatele, linnustele jms, kuid see on

arusaamatu bürokraatia tekitamine niigi väheste ressurssidega

tegutseva MKA jaoks. MKA-s töötavad oma valdkonda tundvad

spetsialistid ning uuringuid määratletakse kaalutletult ja

vajaduspõhiselt.

12 Veealune

kultuuripärand

§ 32 täpsustada sõnastust:

(2) Sisevetes, territoriaalmeres, piiriveekogus või

majandusvööndis tehakse enne ehitamise, sealhulgas

Väike muudatus kahe sõna lõpus – „e“ lisamine – uuring tuleb teha

kavandamisega käsikäes. Kui ehitusprojekt jms on juba olemas ja

kehtestatud, siis muudatusi enam sisse viia ei ole võimalik ja

seaduse punkt (uurida ennetavalt, et saaks planeeringus arvestada

13

rajatise ja seadmestiku paigaldamise või veealuse

kultuuripärandi säilimist ohustada võiva muu

tegevuse kavandamist uuring.

(3) Uuringu määramisele ja uuringu tegemisele

kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 46–48

sätestatut. Nimetatud uuringu kulu, kui see toimub

avalikus veekogus ja/või majandusvööndis, ei kuulu

hüvitamisele käesoleva seaduse § 48 lõike 2 alusel.

ja pärand uue rajamisel vähem kahjustada) oma esialgset otstarvet

ei täida.

§ 32 lg 3 olemasolev määratlus käib kõigi siseveekogude kohta ja

tekitab kinnistu omanikule olukorra, kus ta ei saa ameti poolt

määratud uuringuga toetust taotleda – see on ebaõiglane ja hüvitise

mitte saamise peaks kitsendama ainult avalikule veekogule ja

majandusvööndile.

13 Veekogu Seaduses asendada vastavates paragrahvides veeala –

veekogu (või veekogu põhi)

Veeala on kasutusel akvatooriumi tähenduses. Termin veekogu on

muinsuskaitseseaduse kontekstis kohasem, sest veealune

kultuuripärand asub veekogudes, nende põhjas, põhjaladestustes.

14 Sukeldumisluba § 42. Juurdepääs veealusele mälestisele ja

arheoloogilisele leiukohale

(1) Veealusel mälestisel, selle kaitsevööndis ja

arheoloogilises leiukohas on sukeldumine lubatud

ameti sukeldumisloaga või majandustegevuse raames

tegutseva sukeldumisteenust pakkuva ettevõtja

juhendamisel.

§ 42. Juurdepääs veealusele mälestisele ja

arheoloogilisele leiukohale

(1) Veealusel mälestisel, selle kaitsevööndis ja

arheoloogilises leiukohas on sukeldumine lubatud

ameti sukeldumisloaga või majandustegevuse raames

tegutseva sukeldumisteenust pakkuva ettevõtja

juhendamisel.

(2) Veealusele mälestisele sukeldumise luba on õigus

saada füüsilisel isikul, kes on vähemalt 18-aastane ja

kes on läbinud mälestisele sukeldumise koolituse ja

teadmiste kontrolli.

§ 42 lg 3 Sukeldumisloa annab amet. Sukeldumisluba

antakse 5 aastaks.

Muuta sukeldumisload sarnaselt pädevustunnistustele ja

otsingulubadele tähtajaliseks (5 aastat). Sarnaselt otsinguloale

sätestada teadmiste kontroll uue loa taotlemisel.

14

(5) Sukeldumisloa taotlemise, andmise, sellest

keeldumise, kehtetuks tunnistamise ning

sukeldumisest teavitamise tähtajad, teavitamisel

esitatavad andmed ja teavitamise korra ning

mälestisele sukeldumise koolituse ja teadmiste

kontrolli korra kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega.

15 Otsinguvahendi

kasutamise koolitus

§ 29 lg 12 Otsinguvahendi loa taotlemise ja andmise

korra, otsinguvahendi loa vormi, otsinguvahendi

kasutamise kavatsusest eelneva teavitamise nõuded,

nõuded otsinguaruandele ja selle esitamisele ning

nõuded koolitusele kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega.

(5) Otsinguvahendi luba on õigus taotleda füüsilisel

isikul, kes on vähemalt 18-aastane ja läbinud

otsinguvahendi kasutamise teadmiste kontrolli.

(12) Otsinguvahendi loa taotlemise ja andmise korra,

otsinguvahendi loa vormi, otsinguvahendi kasutamise

kavatsusest eelneva teavitamise nõuded, nõuded

otsinguaruandele ja selle esitamisele ning nõuded

otsinguvahendi kasutamise koolitusele ja teadmiste

kontrollile kehtestab valdkonna eest vastutav minister

määrusega.

Seaduses ja määruses sätestada nõuded koolituse ja teadmiste

kontrolli sisule, mitte koolitajale.

Kaaluda võiks otsinguvahendi kasutajate teadmiste kontrollijaks

ametit ning kehtestada nõue läbida uus teadmiste kontroll uue loa

taotlemisel (alternatiivne ettepanek: nt 10 aasta möödumisel).

Teadmiste kontroll võiks sisalduda loamenetluseks kehtestatud

riigilõivus.

Kui muinsuskaitseametil oleks võimekus viia läbi leiukohtade

dokumenteerimise ja päästeuuringuid, siis oleks otstarbekas

täiendada koolituse sisu nõuet kohustusliku praktikaga leiukohtade

uurimisel (nt x tundi/päeva).

16 Vastutus –

arheoloogiline

kultuurkiht

§ 34 lg 2 teine lause: Arheoloogiamälestise, selle

kaitsevööndi ja arheoloogilise leiukoha puhul on

kahju oluline, kui kaevatud on segatud arheoloogilise

kultuurkihi või selle täitelise iseloomuga pealmistes

ladestustes

§ 34 lg 3 teine lause: Arheoloogiamälestise, selle

kaitsevööndi ja arheoloogilise leiukoha puhul on

kahju suur, kui kaevatud on segamata arheoloogilise

kultuurkihi ladestustes, pinnasest on võetud välja

arheoloogilisi leide või on rikutud

ehituskonstruktsioonide, vrakkide ja muu sellise

jäänuseid.

Arheoloogiline kultuurkiht (§ 6) on arheoloogiapärandi kaitse

seisukohalt kõige olulisem infokandja. Selle kahjustamine kas

kihtide segipööramise või leidude väljanoppimise teel, rääkimata

hävitamisest – on süütegu avaliku hüve vastu, olenemata, kas

kultuurkiht lasub mälestisel, kaitsevööndis või leiukohas, tegelikult

ka otsingukeelualal või veel kaitse alla võtmata paigas. Seetõttu

tuleb nii Muinsuskaitseseaduses kui ka karistusseadustikus tuua

selgus vastutusse selle hüve rikkumise või hävitamise eest.

Teeme ettepaneku, et Muinsuskaitseametile delegeeritakse olulise

kahju ja ettevaatamatusest tekitatud olulise kahju süütegude

menetlemine.

15

§ 83 Arheoloogiapärandiga seotud nõuete rikkumine.

KarS § 204 lg 1: (1) Kultuurimälestise, arheoloogilise

kultuurkihi, museaali või muuseumikogu rikkumise

või hävitamise eest, kui sellega on tekitatud suur

kahju, – karistatakse ühe- kuni viieaastase

vangistusega.

KarS § 205 lg 1: Võõra asja, kultuurimälestise,

arheoloogilise kultuurkihi, museaali või

muuseumikogu rikkumise või hävitamise eest

ettevaatamatusest üldohtlikul viisil või kui sellega on

tekitatud suur kahju, - karistatakse rahalise karistuse

või kuni üheaastase vangistusega.

Lisada: Arheoloogilisele kultuurkihile tekitatud kahju

hüvitamine hõlmab:

1) kahjustatud muistise dokumenteerimise,

kahjustamise läbi ohustatud ala uurimisega ja

muistise seisundi stabiliseerimisega seotud kulude

katmist ja

2) kahjusummat määras, mis kulunuks hävitatud

kultuurkihi teaduslikuks läbiuurimiseks (vastavalt

arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu hinnangule)

Leiame, et trahviühik arheoloogilise kultuurikihi teadliku

rikkumise eest (200) on arvestades teaduslikule teabele tekitatud

kahju tagasipööramatust ning leidude musta turgu

ebaproportsionaalselt väike.

Lisaks tahtliku, ettevaatamatusest või teadmatusest tehtud olulise

või suure kahjuga süüteo eest vastutusele võtmisele tuleb

muinsuskaitseseaduses sarnaselt looduskaitseseadusele sätestada

ka kahju hüvitamise kord. Arheoloogilise kultuurkihi lõhkumisel

on muistis olukorras, kus veel säilinud kultuurkihi elemendid on

paljandunud, edasisele hävimisele, sh rüüstamine, avatud. Muistise

seisundi stabiliseerimiseks tuleb kiiremas korras viia läbi lõhutud

osade dokumenteerimine, arheoloogiliste leidude kokkukogumine

ning edasiste varingute ja erodeerimise vältimiseks lõhutud koha

katmine, kindlustamine. Seetõttu leiame, et võttes eeskujuks

looduskaitseseaduse, mis lisaks karistusele seaduserikkumise eest

sätestab ka kahju hüvitamise nõude, tuleks sama lähenemist

rakendada ja muinsuskaitses. Arheoloogiapärandile tekitatud kahju

on küll pöördumatu, kuid kahjustuse kumuleerumist on võimalik

ära hoida viivitamatu tegutsemisega (uurimine,

dokumenteerimine), mistõttu on õige hüvitis siduda uuringu

maksumusega. See hoiaks ära ka olukorrad, kus tööde tellija saaks

kalkuleerida, et trahvi maksmine tuleb odavam kui uuringu

tellimine.

17 Vastutus –

arheoloogilised leiud

Muuta:

§ 27 Arheoloogilise leiuga seotud kohustused:

(1) Arheoloogilise leiu tunnustega asja leidja või ära

tundja on kohustatud leiust viivitamata teatama

Muinsuskaitseametile.

(2) Leidja või asja ära tundja peab säilitama leiu

muutmata kujul. Arheoloogilist leidu ei tohi

puhastamise, haljastamise, murdmise või muul teel

rikkuda ega selle üksikuid osi üksteisest eemaldada.

Selgelt tuleb seaduses sisustada vastutus arheoloogiliste leidude

omastamise eest (§ 24 lg 4 - Arheoloogilist leidu ei saa heauskselt

omandada).

Arheoloogilised leiud on äratuntavad, isegi olukorras, kui pole

võimalik enam teada saada täpset leiukohta ega -aega.

Arheoloogilised leiud on ka need asjad maapõues, mis ei ole veel

leitud, st päevavalgele tulnud. Osa arheoloogilisi leide omavad

äärmiselt kõrget säilitamisväärtust ning osa puhul piisab teabest

nende olemasolu kohta (s.t piisab leiu ja selle päritolu

dokumenteerimisest) – mõlemal puhul on see ekspertide otsus.

16

(3) Leidja peab asja jätma kuni Muinsuskaitseametile

üleandmiseni leiukohta. Leidja võib leitud asja

leiukohast eemaldada ainult ameti nõusolekul või

juhul, kui asja säilimine satub ohtu.

Lisada: Arheoloogilise leiu omastamise eest

karistatakse rahatrahviga, mille määr on vastavuses

arheoloogilise eseme kultuuriväärtusega.

Lisada: Arheoloogilise leiu turustamist

rahvusvahelistel oksjonitel või illegaalsetes

müügivõrgustikes karistatakse vabadusekaotusega

ühest kuni viie aastani ja riigile kuuluva vara

konfiskeerimisega. Vastav parandus ka

karistusseadustikku.

§ 28 lg 1 täiendada Muinsuskaitseameti õigust

määrata leiuautasu ka leiu riigile üle andjale

§ 28 lg 3 täiendada Muinsuskaitseameti õigust

võõrandada leidu mitte ainult leidjale, vaid ka riigile

üle andjale

Praegu on seaduses leidudest teatamise kohustus ainult leidjal.

Meie ettepaneku kohaselt laieneb vastutus, mis sätestatud § 83, ka

leidude vahendajatele.

Illegaalse detektorismi toimimist toetavad suuresti illegaalsed

turundusvõrgustikud, mille kaudu vahendatakse

arheoloogiapärandit välismaistele oksjonitele. Sellist tegevust

ohjavad sätted on Muinsuskaitseseaduses vaja selgesti sõnastada;

seaduserikkumised tuleb siduda tõsiselt heidutavate

karistusmääradega.

Osa leide on müüki jõudnud kahtlemata teadmatusest (leidja ei

adu, et tegemist on arheoloogilise leiuga), kuid osa kindlasti

teadlikult, mõlemad kasutavad ära seaduses olevat näilist

tühimikku.

Palju arheoloogilisi leide on jõudnud leidjatelt vahendajatele ning

neilt ostu-müügi-keskkondadesse ning praegu pole õiguslikult

olnud võimalik seda tegevust tõkestada ega sellega tegelejaid

vastutusele võtta.

Lisaks vastutuse selgele määratlemisele, on oluline paindlikkus,

sest maailm ei ole must-valge ning ka arheoloogiliste leidude

ringluses ei ole tegemist alati pahatahtliku seaduse eiramisega.

Arheoloogilised leidude riigile kuulumise määratlemine lähtub

soovist tagada võimalus meie ala varasema ajaloo uurimiseks.

Seetõttu on otstarbekas leidjaid ning ajaloohuvilisi vanavara

vahendajaid/müüjaid, kes erinevalt paljudest leidjatest kahtlemata

mõistavad selgemalt asja arheoloogilist ja kultuuriväärtust,

ergutada arheoloogiapärandit väärtustavale käitumisele ja nende

kätte jõudnud leidudest teavitamisele ning riigile üle andmisele.

Motivaatoriks võib olla õigus leiuautasule või leidude

võõrandamiseks. Vahendajatele leiuautasu määramine saab olema

tõenäoliselt pigem erandjuhtum ja rakendatav vaid äärmiselt

haruldase ja selgelt tuvastatava päritoluga leidude puhul, kus leiu

teaduslik väärtus on ülikõrge ja leid väärib seetõttu kindlasti

säilitamist riiklikus kogus. Leidude võõrandamine üleandjale tagab

ühelt poolt leidude kohta käiva info jõudmise riigile (teaduseni),

kuid samas võimaldab vältida esemeuurimise mõttes vähese

17

potentsiaaliga ning ebaselge päritoluga materjali kuhjumist

muuseumidesse.

Juhime tähelepanu ka asjaolule, et Eesti on ka arheoloogiliste

esemete ebaseadusliku ostu-müügi transiitmaa. Siseriiklikud

seadused tuleb sõnastada nii, et Eesti saaks täita endale

konventsioonidega võetud kohustusi – arheoloogiliste esemete

puhul peab olema selgelt mõistetav, et Eesti ametkonnad saavad

menetlust algatada ka muude kui kindlalt Eestist pärinevate

arheoloogiliste leidude ostu-müügi uurimiseks.

18 Menetlustähtajad § 19 (1) Mälestiseks tunnistamise otsustab valdkonna

eest vastutav minister käskkirjaga, kuulates ära

Muinsuskaitse Nõukogu seisukoha. Käskkiri

mälestiseks tunnistamiseks või mitte tunnistamiseks

tuleb anda /kolme kuu, kuue kuu, ühe aasta/ jooksul

alates Muinsuskaitse Nõukogu seisukoha

esitamisest“.

Peame oluliseks, et mälestiseks tunnistamise protsess tervikuna

oleks seotud kindla ajaga. Muinsuskaitse Nõukogusse esitab amet

mälestiseks tunnistamise eelnõu menetluse lõppjärgus, st pärast

asjaosaliste kaasamist. Nõukogu võib teha täiendavaid

ettepanekuid, mis toovad kaasa menetluse pikenemise ja uued

kaasamised, kuid enamasti see nii ei ole. Menetluse lõpu ja otsuse

vaheline aeg tuleks määratleda. (Nt 3 või 6 kuud, maksimaalselt 1

aasta).

Seaduses on sätestatud ametile mitmeid tähtaegu, kuid

kaasatavatele mitte (vt nt § 16 lg 3 – arvamuse andmiseks antakse

piisav tähtaeg). Teeme ettepaneku ka kaasatavatele antavad

tähtajad seaduses sätestada.

19 Leidude

konserveerimine

§ 30 Arheoloogiliste leidude säilitamine.

Ettepanek: lisada praegusele sõnastusele (lg 3):

„Amet on kohustatud andma konserveerimist vajavad

leiud üle pädevale asutusele konserveerimiseks

hiljemalt 6 kuu jooksul alates leidmise hetkest.“

Riigile üle antavate detektorileidude suure hulga tõttu – aastas

lisandub neid keskmiselt 4000 – puudub Muinsuskaitseametil

piisav ressurss nende haldamiseks ja konserveerimiseks. Kuna

muude töölõikude suure mahu tõttu ei suudeta leide

konserveerimisega tegelevatele asutustele üle anda, jõuavad paljud

esemed konserveerimisele kuni paari-aastase hilinemisega, olles

selleks ajaks veelgi enam lagunenud. Ka ei ole arheoloogia

konserveerimislaborite ressurss vastavuses detektorileidude

hulgaga, mis tekitab pikad järjekorrad. Kõik see aeglustab

ekspertiiside korraldamise protsessi. Kuna ka eksperdihinnangute

saamine arheoloogidelt on leidude suure hulga tõttu ajamahukas

tegevus, on tagasiside andmine leidjale sageli muutunud aastate

pikkuseks, mis kahandab Muinsuskaitseameti ja riigi mainet ning

18

usaldusväärsust koostööpartnerina detektoristide seas. Probleem

kuhjub aastast aastasse.

20 Otsinguteatis ja

maaomanik

Otsinguteate automaatne edastamine maaomanikule Otsinguvahendi kasutamise loa omanikud on otsingule minnes

kohustatud esitama kultuurimälestiste registri kaudu otsinguteate ja

pärast aruande (§29 lg 11). Teeme ettepaneku, et nii teade kui

aruanne oleks kohe süsteemselt edastatud maaomanikule. See

infotehnoloogiline lahendus kindlustaks maaomanike teadlikkuse

otsimisest ja leidmisest, samuti võimaldaks see luua kiirema

menetluse arheoloogiliste leiukohtade määramiseks.

21 Leiukoha

täpsustamine

Ettepanek:

§25 lg 1 Arheoloogiline leiukoht on maaala või

veekogu põhi, kust on leitud arheoloogilisi leide,

inimluid, või on teada ajalooliste

ehituskonstruktsioonide jäänuseid või muid

arheoloogilisele kultuurkihile osutavaid elemente ja

mis võib neid elemente jätkuvalt sisaldada.

Kohtades, mis vajaksid arheoloogilise leiukohana kaitse alla

võtmist, ei pruugi olla välja tulnud (veel) seaduse mõttes

arheoloogilisi leide, kuid on teada arheoloogilise kultuurkihi

elementide olemasolu. (Näitena võib tuua Põhjasõja aegse “Rootsi

kantsi” Perjatsi ja Pimestiku küla piiril Ida-Virumaal - sealt ei ole

toodud arheoloogilisi leide, kuid kindlustuse struktuurielemendid

on maastikul ilmekalt näha. Objekt vastab kindlasti ka mälestise

kriteeriumidele, kuid selleks, et piirata sellistes kohtades

otsinguvahendi kasutamist, tuleks see esimesel võimalusel

leiukohaks tunnistada ning hiljem jõuda mälestiseni.)

22 Mälestiseks ja

leiukohaks

tunnistatava ala

piiritlemine

Ettepanek:

täpsustada § 19 lg 2 punkt 1 - vähemalt

arheoloogiamälestiste ja looduslike pühapaikade osas

määrata, et kaitsekorralduse eesmärk on hõlmata

mälestisena teadaolev/tunnustatud tervik.

Mälestiseks tunnistatav muistis peab hõlmama kultuuriväärtuslikku

maa-ala tervikuna. Maardu külas asuva Hiiemetsa menetlus lõi

vastuvõetamatu pretsedendi, kus mälestise piiri määramisel ei

arvestatud tunnustatud ekspertiiside alusel määratletud

kultuuriväärtusliku maa-ala kogu ulatust. Sarnast printsiipi

kasutades võib tekkida olukord, kus nt mälestisest linnamüür

hõlmab ainult osa sellest või mälestiseks tunnistatud matmispaik

ainult osa matuseid. Tunnistades mälestiseks vaid osa muistisest

kahaneb terviku teadus- ja kultuuriväärtus. Arheoloogiapärand ehk

varasemate inimeste tegevuse jäljed on aegade käigus niigi

säilinud fragmentaarselt. Ilma uuringuteta pole võimalik hinnata,

milline osa muistisest on suurema/väiksema kultuuriväärtusega ja

see ei ole kaitse alla võtmise eesmärk. Muistise tegelik maa-ala ei

saa ega tohi olla mälestiseks tunnistamisel kompromisside otsimise

koht - ühiskondliku hüve kandmise koormise leevendused

üksikisikule tuleb leida toetuste ja hüvitiste jms abil.