Vastus justiits- ja digiministri pöördumisele "Bürokraatiale vitsad peale"

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Tõnis Saar

Justiitsministeerium

[email protected]

Suur-Ameerika 1

10122, Tallinn

Teie 08.08.2024 nr 10-4/5991-1

Meie 26.11.2024 nr 1-9/2090-2

Vastus justiits- ja digiministri pöördumisele

"Bürokraatiale vitsad peale"

Austatud Tõnis Saar

Sõna „bürokraatia“ Eesti Keele Instituudi 2024. aasta ühendsõnastiku1 kohaselt tähendab aega-

nõudvalt täpset, tarbetuna tunduvat ametlikku asjaajamist. Selle sünonüümina on muuhulgas

märgitud sõna „paberimäärimine“. Justiits- ja digiministri pöördumise pealkirjast – bürokraatiale

vitsad peale – võiks seega järeldada, et selle sisuks on soov ja üleskutse riigi asjaajamises

kantseleilikkust vähendada. Seejuures aga eesmärgid, mida justiits- ja digiminister nimetab

teemadeks ja mille osas head nõu ootab, ei ole sugugi suunatud tarbetult näiva ametliku

asjaajamise vähendamisele, vaid keskenduvad õigusloome piiramisele (teemad 1, 2 ja osaliselt

teema 4) ning vastupidiselt pöördumise pealkirjale paberimäärimise täiendavale tekitamisele

(teema 3 ja osaliselt teema 4). Väikese riigi ja õheneva avaliku sektori vaatest on iga vits tervitatav,

kuid bürokraatia asemel soovib justiits- ja digiminister oma pöördumisega vitsad peale panna

õigusloomele. Järgnevalt esitan kommentaarid ja ettepanekud pöördumises sisalduvate teemade

järjestuses.

1. Kuidas tuleks muuta eelnõudele esitatavaid nõudeid selliselt, et oleks tagatud iga uue

halduskoormust toova nõude kehtestamisel ühe olemasoleva nõude kehtetuks tunnistamine.

Eesmärgiks on kehtestada tagasilükkamise alus sellistele eelnõudele, mis ühiselt võetud

reguleerimise vähendamise nõuet ei täida.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) hinnangul ei saa populaarloosungil „1

sisse, 1 välja“ põhinevat õigusloome eesmärki pidada sobilikuks lähtekohaks riigi, sh selle

majanduskeskkonna arendamisel. Seda kinnitavad näited Euroopa ja Ameerika Ühendriikide

õigusruumist, kus poliitikud on varasemalt taolise eesmärgiga küll tuntust kogunud, kuid ei ole

suutnud kvalitatiivseid tulemusi saavutada.2

1 Kättesaadav veebilehelt: Sõnaveeb (sonaveeb.ee). 2 Nt kehtestas Suurbritannia 2005. aastal ’one-in, one out’ reegli, 2013. aastal ’one-in, two-out’ reegli ning 2016.

aastal ’one-in, three-out’ reegli. Selle reegli ning selle analoogide rakendamise küsitavatest tulemustest on võimalik

lugeda nt järgmistel veebilehtedel:

- The Jury Is Still Out on One-In-One-Out | The Regulatory Review (theregreview.org);

- The 'one in, one out' principle (europa.eu);

- President Trump’s “One-in, Two-out” Rule: Lessons from the UK | Cato at Liberty Blog;

- The 'one in, one out' principle - A real better lawmaking tool? | Think Tank | European Parliament (europa.eu).

2 (7)

MKM on juba 2015. aastal, toonase õigusloome mahu vähendamise kava kohta arvamuse

avaldamisel Justiitsministeeriumi (JuM) tähelepanu juhtinud tõsiasjale, et õigusloomel puudub

naturaalmajanduslik „vorst vorsti vastu“ iseloom. Seda seetõttu, et uue eesmärgi täitmiseks seatud

kohustus ei tohiks kuidagi seotud olla juba varasemalt muude eesmärkide täitmiseks kehtestatud

kohustustega. Iga seatud kohustus peab olema proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Seega

selleks, et jaatada „1 sisse, 1 välja“ põhimõtte juurutamise vajadust, tuleb paratamatult jaatada, et

senine õigusloome on olnud otstarbetu ja ebasobilik, sisaldades kohustusi, mis ei ole taotletava

eesmärgi suhtes proportsionaalsed või millel sootuks puudub legitiimne eesmärk.

MKM ei taha uskuda, et täidesaatev ja seadusandlik võim oleks seni oma põhiseaduslike

ülesannete täitmisel sedavõrd ebaõnnestunud, et saaksime jaatada vajadust edaspidi mistahes uue

kohustuse kehtestamisel samaväärne kohustus kehtetuks tunnistada. Vähemasti ei ole MKM-l oma

valitsemisalast võimalik tuua ühtki sellist näidet, kus eksisteerib otstarbetu ja ebasobilik kohustus.

Seetõttu leiab MKM, et taolise „1 sisse, 1 välja“ põhimõtte rakendamine seaks ohtu riigi õigus-

korra arendamise, kuivõrd sunniks reguleerimisvajaduse tekkimisel kehtetuks tunnistama kon-

kreetse eesmärgi osas asjakohatu, kuid siiski vajaliku regulatsiooni.

Kui õigusloomes püüda kavandada vajaduste hierarhiat, peaks MKM hinnangul selle tipus

asetsema reguleerimise tõhusus, mitte maht. Reguleerimise tõhusust ehk seda, millisel määral

seadusandja poolt kehtestatud õigused ja kohustused oma eesmärki täidavad, on võimalik

kõikehõlmavalt hinnata tagantjärele, kasutades selleks Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a

määruses „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ (HÕNTE) sätestatud seaduse mõju

järelhindamist. Selle üheks osaks HÕNTE § 1 lõike 6 punkti 3 kohaselt on huvirühmade tagasiside.

Kui järelhindamisel selgub, et regulatsioon ei ole olnud tõhus, kuivõrd eesmärgid on saavutatud

ebaproportsionaalsete meetmetega, saab seadusandja kehtivasse õigusesse teha kvalitatiivsed

muudatused.

Alternatiiv senisest suuremale järelhindamisele ehk ex post hindamisele, oleks senisest ulatus-

likum ex ante ehk eelhindamine, mida Eesti seadusandlusprotsess tunneb mõjude hindamisena.

Erinevalt järelhindamisest on mõjude hindamine HÕNTE § 40 lõike 1 punkti 6 ja § 65 lõike 1

punkti 4 kohaselt kohustuslik iga õigusakti väljatöötamisel. Oluline on aga siinjuures mõista, et

senisest ulatuslikum eelhindamine eeldab ka ettevõtjate ulatuslikumat kaasamist ning valitsus-

asutuste laialdasemat koostööd, kuivõrd ühe valdkonna ekspert ei saa ettevõtjatele tekkivat

halduskoormust kõikehõlmavalt ehk kumulatiivselt hinnata ilma nende endi ega teiste vald-

kondade ekspertide panuseta. Praktikas on aga väike- ja keskmise suurusega ettevõtete hääl

õigusloome protsessis nõrk või koguni olematu, kuivõrd kaasamiseks ette nähtud tähtajad on tihti

liiga lühikesed ja õigusloome maht ning komplekssus väike- ja keskmise suurusega ettevõtete ning

füüsilisest isikust ettevõtjate kaasumiseks liiga suur – see aga ei tähenda, et sellises mahus õigus-

loome oleks ebavajalik või sellises komplekssusastmes põhjendamatu. Valitsusasutustel seevastu

on ressurssi üksnes nii palju, et iga ekspert suudab tegeleda vaid tema enda valdkonda puudutavate

ülesannetega. Ühe, kahe, kolme, nelja või viie teise valdkonna eksperdi õigusaktide väljatööta-

misse panustamine ettevõtjate kumulatiivse halduskoormuse hindamiseks ei ole sellise piiratud

ressursi puhul realistlikult võimalik.

Konkreetsete õigusaktide järelhindamisest ja tulevikus kavandatavate eelnõude täiendavast eel-

hindamisest oluliselt tõhusam ja konkreetset teemapüstitust arvestades eesmärgipärasem oleks läbi

viia õiguskorra revisjon, tuvastamaks Eesti õiguses otstarbetud ja ebasobilikud kohustused. Kui

need on tuvastatud, ei ole aga MKM hinnangul õiguspärane oodata uue õigusaktiga seatava

kohustuse kehtestamist, et siis ühe täiendava kohustuse vastu vahetada üks olemasolev otstarbetu

või ebasobilik kohustus, vaid õigusriigile kohaselt tuleks koheselt (millegi vastu vahetamata)

tunnistada kehtetuks kõik otstarbetud ja ebasobilikud kohustused. Nii käib nt eelarveprotsessis

3 (7)

sarnasel põhimõttel toimuv kulude kokkuhoidmine juba aastakümneid. Olukorras, kus justiits- ja

digiministril on tekkinud põhjendatud kahtlus, et õiguskord kubiseb otstarbetutest ja ebasobilikest

kohustustest, oleks mõistlik, et JuM töötaks välja plaani, kuidas ja millises ajaraamis kirjeldatud

õiguskorra revisjon ellu viia.

2. Milliste Justiitsministeeriumi pädevuses olevate vahenditega saame teie haldusala

ettepanekutel seitsmepenikoormasaabastega edasi liikuda väike- ja keskmise suurusega

ettevõtete kontrollimise vähendamisel.

Üks viis, kuidas väike- ja keskmise suurusega ettevõtete koormust seoses nende suhtes kehtestatud

kontrollmeetmetega vähendada, on lähtuda avaliku teabe seaduse § 431 lõikes 3 sätestatud andmete

ühekordse küsimise põhimõttest.

MKM visiooni kohaselt peab andmete esitamine riigile toimuma automatiseeritult ning võimal-

dama juba esitatud andmeid riigiasutustel rist- ja taaskasutada, et säästa õigussubjekte andmete

korduvesitamisest. Standardiseeritud andmevahetuseks on nt Statistikaametil tehniline vastuvõtu-

ja väljaandevõimekus olemas, mida saaks probleemideta horisontaalselt rakendada, kuid selle

praktikas realiseerumiseks puudub vajalik õigusraamistik ning vajaka jääb ka konkreetse eesmärgi

täitmiseks suunitletud ministeeriumite ülesest õigusloome korraldusest.

Leiame, et justiits- ja digiminister saaks siinjuures kaasa aidata nimetatud eesmärgi täitmiseks

JuM-st vajaliku juriidilise kompetentsi panustamisega ning parema õigusloome korraldamisega.3

Andmete ühekordse küsimise põhimõttest lähtuva õigusloome korraldamine tekitaks mh täpse

ülevaade sellest, kes ja milliseid andmeid kogub, mis omakorda võimaldaks JuM-l hea seista selle

eest, et aruandlusest tingitud halduskoormus ettevõtjaid liigselt ei koormaks. Kui selle tulemusel

saaks üks keskne asutus, nt Statistikaamet, andmejaotuskeskuseks, kellel on õigus andmeid vastu

võtta ja laiali jagada (neid muul viisil töötlemata, sh andmeid täiendavasse superandmebaasi säili-

tamata), oleks see suur samm halduskoormuse vähendamise poole nii erinevate kontrollmeetmete

kohaldamisel kui ka mistahes muul põhjusel riigiga suhtlemisel.

Toome eelneva illustreerimiseks näite. 2021. aastal loodud valitsusasutustest koosnev töörühm,

mille eesmärk on valitsemisalade üleselt analüüsida aruandluse käigus küsitavaid andmekoosseise,

on tänaseks 421-st kohustuslikust aruandest läbi töötanud 70 ja selle käigus leidnud, et neis nõutud

andmekoosseisudest kattub rohkem kui 97% (3000-st andmekoosseisust 2919). See tähendab, et

kui need 70 aruannet standardiseerida, lähtudes andmete ühekordse küsimise põhimõttest, saaks

need tuhanded andmeväljad esitada 81 dimensiooni abil, mis viiks andmete edastamiseks kuluva

aja miinimumini. Need 70 aruannet moodustavad Standard Cost Model metoodika järgi ligi 80%

riigi andmevajadusest ning puudutavad kõiki ettevõtjaid.

Teiseks viisiks, kuidas väike- ja keskmise suurusega ettevõtete koormust seoses nende suhtes

kehtestatud kontrollmeetmetega vähendada, oleks riiklikus järelevalves ultima ratio põhimõttest

lähtumine. Ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõttest lähtumine on õigusloomes seni olnud

omane üksnes karistavate meetmete kavandamisel, kuid MKM leiab, et selle rakendamist tasuks

kaaluda ka riikliku järelevalve läbiviimiseks korrakaitseorganitele volituste kehtestamisel.

Korrakaitseseaduse (KorS) § 2 lõike 1 kohaselt on korrakaitse nii ohu ennetamine, ohu tõrjumine

3 Andmete ühekordse küsimise põhimõttest lähtumise eelduseks on läbivalt ühtne terminoloogia. Nt esineb aga

kehtivas õiguskorras vähemalt 2 erinevat definitsiooni terminile „mineraalvesi“ ja 5 erinevat definitsiooni terminile

„mullikas“. Kui erinevaid õiguslikke fiktsioone saab ja ongi õiguskorras nimetatud ühe ja sama termininimetusega

erineva õigusharu tähenduses, nt termin „ettevõtja“, siis loogiliselt võttes ei tohiks terminitele „mineraalvesi“ ja

„mullikas“ eksisteerida mitmeid erinevaid vasteid, kuivõrd tegemist ei ole fiktsiooni ehk väljamõeldisega.

4 (7)

kui ka avaliku korra rikkumise kõrvaldamine. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on riiklik järele-

valve korrakaitseorgani tegevus eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või

kõrvaldada korrarikkumine. MKM hinnangul on KorS jõustumisest tänaseks piisavalt palju aega

möödas, et järelhindamise raames välja selgitada, kas korrakaitseõiguses korrarikkumise kõrvalda-

mise volituste võrdsustamine ohutõrjevolitustega ning ohutõrjeülesannete võrdsustamine ohu-

ennetusülesannetega on eesmärke arvestades osutunud praktikas proportsionaalseks. MKM

hinnangul oleks alust korrakaitseorganite senise praktika ja ettevõtjate tagasiside pinnalt kaaluda,

kas siiski ei oleks mõistlik korrarikkumise kõrvaldamist, ohu tõrjumist ja ohu ennetamist üksteisest

eraldiseisvate volitustena käsitleda, kus sarnaselt korrakaitse üldmeetmetele võiks korrakaitse

üldvolituseks pidada korrarikkumise kõrvaldamist, jättes ohu tõrjumise ja ohu ennetamise

sarnaselt korrakaitse erimeetmetele riikliku järelevalve läbiviimisel erivolitusteks, mis nõuavad

pädevale korrakaitseorganile eraldiseisvat volitusnormi. Seejuures võiks kaaluda varianti, kus ohu

kõrvaldamise volitus antakse korrakaitseorganile üksnes põhjendatud juhtudel siis, kui see

konkreetses valdkonnas avaliku korra kaitse aspektist proportsionaalseks osutub ja ohu ennetamise

volitus üksnes ultima ratio põhimõttest lähtuvalt siis, kui konkreetses valdkonnas ei ole korra-

rikkumise kõrvaldamise ja ohu tõrjumise volitus avaliku korra kaitsmiseks piisavad. Eelduslikult

võiks ohu ennetamise volitust vajavaks valdkonnaks pidada üksnes kõrgendatud ohu või suurema

kahjutõenäosusega valdkondi nagu liiklusjärelevalve või keskkonnakaitse, ehk selliseid, kus

riikliku järelevalve eesmärk on taandatav elu ja tervise kaitsele.

Arusaamatuna näib, miks nt JuM valitsemisalasse kuuluvat konkurentsijärelevalvet (s.o järele-

valve Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 ning konkurentsiseaduse 2. ja 4. peatüki

täitmise üle) või nt MKM valitsemisalasse kuuluvat töövahendusjärelevalvet (järelevalve tööturu-

meetmete seaduse §-de 26 ja 27 üle) peaks riikliku järelevalve volituste osas võrdsustama vald-

kondadega, kus õigushüveks on inimese elu ja tervis. Kusjuures Euroopa Liidu konkurentsiõiguses

ei ole Euroopa Komisjonile ega liikmesriikide konkurentsiasutustele ohu tõrjumise ega ohu

ennetamise volitusi antud. Eksisteerib vaid ajutine pöördumatu tagajärje vältimiseks mõeldud

konkurentsijärelevalve ajutine meede, mille rakendamise õigus tekib nii Euroopa Komisjonil kui

ka liikmesriikide konkurentsiasutustel üksnes konkurentsiõiguse rikkumise kõrvaldamise volituse

rakendamisel.

Säärane ultima ratio põhimõttest lähtuv riikliku järelevalve volituste rakendamine võimaldaks

seadusandjal omakorda riikliku järelevalve erimeetme volituste kehtestamisel suuremal määral

proportsionaalsusest lähtuda. Nimelt, kui seni on praktikas saanud standardseks korrakaitse-

organile riikliku järelevalve läbiviimiseks KorS §-des 30 (küsitlemine ja dokumentide nõudmine),

31 (kutse ja sundtoomine), 32 (isikusamasuse tuvastamine), 49 (vallasasja läbivaatus), 50

(valdusesse sisenemine) ja 51 (valduse läbivaatus) sätestatud erimeetmete volituste andmine ja

seda ilma põhjaliku proportsionaalsusanalüüsita, saaks seadusandja eespool kirjeldatud viisil

ultima ratio põhimõttest lähtumisel nii ohu ennetamiseks, ohu tõrjeks kui ka korrarikkumise

kõrvaldamiseks erinevaid korrakaitse erimeetme volitusi jagada. Eelduslikult ei osutuks sellisel

juhul nt alaealisele vägivalda propageeriva teose demonstreerimise ohu ennetamiseks proportsio-

naalseks KorS §-s 50 sätestatud valdusesse sisenemise volitus (vt pornograafilise sisuga ja

vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seaduse § 13). Küll aga võiks see

eelduslikult osutuda proportsionaalseks meetmeks alaealisele vägivalda propageeriva teose

demonstreerimise kui korrarikkumise kõrvaldamiseks.

3. Kuidas on kõige efektiivsem saavutada Euroopa Liidu õigust üle võtvates eelnõudes

õigusselge eristus Euroopa Liidu nõuete kitsa ülevõtmise ja menetluse käigus otstarbekaks

peetud täienduste vahel. Oleme lubanud seda lahendada riigikogu liikmetele eelnõus

alternatiivide esitamise teel. Kaasamõtlemine on oodatud seega ka laiema arusaama

hõlbustamiseks Euroopa Liidu õiguse ülevõtmise ja kohapealsete lisanduste selgeks

eristamiseks.

5 (7)

HÕNTE § 45 lõige 4 näeb ette, et juhul, kui Euroopa Liidu õigusakt jätab liikmesriigile õiguse

selle õigusakti rakendamisel normide täpsustamiseks, põhjendatakse eelnõu seletuskirjas

riigisiseselt kehtestatava regulatsiooni olemust ja vajalikkust ning tuuakse välja võimalik

alternatiiv. MKM hinnangul on tsiteeritud nõude täitmine tõhusaim viis saavutada Euroopa Liidu

õigust üle võtvates eelnõudes õigusselge eristus Euroopa Liidu nõuete kitsa ülevõtmise ja

menetluse käigus põhjendatuks peetud täienduste vahel. Selle nõude täiendamine nt eraldiseisva

vastavustabeli või kokkuvõttega, mis lisaks iga kavandatud sätte selgituses kajastatud analüüsile

veel omakorda kontsentreeritumal kujul seda sama teavet esitaks, oleks ebavajaliku paberi-

määrimise kohustuse kehtestamine. Sellise bürokraatia eesmärk ei saaks olla muu kui Riigikogu

liikmete mugavuse tagamine, kus kavandatud õigusakti seletuskirja läbitöötamise asemel saab

piirduda selle nn one pager lisa lugemisega. MKM peab sellise praktika juurutamist demokraatliku

riiki ja esindusdemokraatiat õõnestavateks, kuivõrd demokraatia säilimise ja säilitamise üks

eeldustest on see, et rahvasaadikud töötavad neile esitatud materjalid täies ulatuses läbi. See on

rahvasaadiku kui Eesti Vabariigi põhiseaduse § 61 alusel ametivande andnud Riigikogu liikme

kohustus.

Juhul kui JuM leiab, et õigusaktide ettevalmistamise praktika irdub HÕNTE § 45 lõikes 4

sätestatud reeglist, on üksnes JuM-l endal kui ministeeriumite ülesel õigusloome korraldajal

hoovad sellest reeglist kinnipidamise tagamiseks. Nt saab JuM sellisel puhul kasutada eelnõu

kooskõlastamata jätmist. Miks JuM seda võimalust eelnõude kooskõlastajana seni kasutanud ei

ole või miks nn sisuministeeriumid või JuM ise eelnõude väljatöötamisel sellest nõudest seni kinni

pidanud ei ole, võib olla põhjustatud liigsest kiirustamisest, ressursipuudusest ja/või Euroopa Liidu

õiguse mõistmiseks vajaliku kompetentsi ebapiisavusest. Neid põhjuseid täiendav bürokraatia aga

kuidagi ei leevendaks, vaid vastupidi, viiks fookuse sisulisest tööst ebavajaliku bürokraatia

täitmisele.

4. Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri kehtib meil alates 2012. aastast. Kindlasti on silma

jäänud, mida oleks selles eeskirjas vaja kustutada või uuendada. Ka seetõttu on igaühe panus

HÕNTE uuendamisel kuldaväärt.

JuM välja töötatud mõjude hindamise metoodika näeb ette, et sotsiaalse ebavõrdsuse ja ühiskonna

kihistumise vähendamise eesmärgil tuleb nii otseste, kaudsete kui ka soovimatute mõjude

hindamisel analüüsida sihtrühma siseseid sotsiaalseid rühmi (nt naised ja mehed, rahvus-

vähemused, puudega inimesed, vanemaealised ja noored jne). Silmas tuleb pidada erinevate

rühmade vajadusi ja ühiskondlikku staatust ning arvestada, kuidas kavandatavad poliitikavalikud

võivad mõjutada soolist võrdõiguslikkust ja vähemusrühmadesse kuuluvate inimeste olukorda.

Poliitikavahendite kavandamisel ja elluviimisel tuleb seada eesmärgiks edendada soolist võrd-

õiguslikkust ja võrdset kohtlemist. MKM leiab, et selle põhimõtte sõnaselge sätestamine HÕNTE-

s aitaks eesmärki senisest paremini ellu viia, sest oleme täheldanud, et eelnõudes hinnatakse

mõjusid pelgalt keskmisest inimesest lähtuvalt, mis võimaldab kergekäeliselt nentida, et keskmine

inimene saab mõjudega hakkama. Sellisest lähtekohast kantuna valmistati ette nt mootorsõiduki-

maks puuetega inimestele vajalike leevendusmeetmeteta. Ajutised leevendusmeetmed kavandati

küll teise valdkonna eelnõusse (puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja teiste seaduste

muutmise seadus), kuid selle menetlemine toimus erinevas ajaraamis. Lisaks muudeti leevendus-

meetmete väljatöötamise ajal mootorsõidukimaksu eelnõu, mis laiendas abivajajate ringi.

Kokkuvõttes jäi negatiivsete sotsiaalsete mõjude väljaselgitamine ja leevendamine maksu kehtes-

tamise raames tegemata.

Ebapiisavast mõjude hindamisest tingitud probleemid võivad ilmsiks tulla alles seaduseelnõu

avalikul konsultatsioonil või lausa rakendamise käigus. Selleks ajaks on valmisolek muutusteks

või võimalus täielikuks lahenduskäigu ümbermõtlemiseks aga väiksem või koguni olematu.

6 (7)

Seetõttu on vajalik, et eelnõu ettevalmistaja võtaks iga kord ise ja varakult ette mõjude hindamise

ka erinevate ühiskonnagruppide vaatest.

HÕNTE osas teeme eelkirjeldatust kantult ja senisele kogemusele tuginevalt alljärgnevad ette-

panekud.

1) Palume kaaluda HÕNTE § 1 lõike 2 punktis 1 esitatud mõiste „põhjendatult kiireloomu-

line“ sisustamist määruses. Õigusloome toimubki juba aastaid (vaid) kiireloomuliselt. Iga

kiireloomulisus on alati põhjendatav. Võimalikuks ohuks on nimetatud mõiste liiga kitsalt

sisustamine, kuid seda ohtu saame hinnata pakutud definitsiooni alusel. Olemasoleval kujul

võimaldab säte liigkergekäelist kasutust.

Alternatiivselt palume kaaluda väljatöötamiskavatsuse (VTK) väljajätmist HÕNTE-st, kuna

praktikas pole harvad juhud, mil eelnõu ja seletuskiri on valmis ning VTK koostatakse vaid kohus-

tusliku bürokraatilise sammuna.

Otsustamaks, millist eelviidatud vastandlikest alternatiividest kasutada, soovitame analüüsida

HÕNTE § 1 lõike 2 punktile 1 tuginemise rohkust (eeskätt ühiskonda oluliselt mõjutanud muuda-

tuste osas) ja nt eelnõu koostajate seas küsitluse läbiviimist, selgitamaks välja, kui paljudel neist

oli VTK kooskõlastamisele esitamisel seaduseelnõu juba valmis ning kas VTK kooskõlastamise

protsessis üldse eelnõu muudeti. Kui enamusel VTK-de koostajatest oli selle avalikuks konsultat-

siooniks esitamise hetkeks valmis ka eelnõu ja seletuskiri ning kui paljudel juhtudel VTK

kooskõlastusprotsessis eelnevalt kavandatud eelnõu enam ei muudetud, vääriks VTK koostamise

kohustus MKM hinnangul Teie nn vitsasid.

2) Näiliselt väikese, kuid sisult kuldaväärt ettepanekuna soovitame asendada HÕNTE § 34 lõike

7 punktis 1 sõna „viited“ sõnadega „ilmsed ebatäpsused“. Hetkel võimaldatakse eelnõu koostades

parandada muudetavas aktis vaid viited ja normitehnilised märkused, kuid praktikas on vajalik

muuta operatiivselt ka ilmseid ebatäpsusi. Suur osa nendest ebatäpsuste muutmisest võib

iseloomult olla kiiremat reageeringut vajav kui paljud eelnõud, millele HÕNTE § 1 lõike 2 punkti

1 alusel VTK-d ei nõuta.

Viimati nt tõusetus see teema MKM-l 3. septembril 2024. a, kui ministeeriumite ümberkorral-

damisega seotud ja kiirelt menetletavasse eelnõusse, kusjuures ka sellele eelnõule VTK-d ei tehtud

HÕNTE § 1 lõike 2 punkti 1 alusel, ei oldud nõus lisama ilmse ebatäpsuse parandust, mis oli

seotud muudetava eelnõu sättega, mille muutmine ei olnud otseselt seotud ministeeriumite

ümberkorraldusega. Selline praktika koormab asjatult õigusloomet ja vääriks Teie nimetatud

vitsasid.

3) HÕNTE § 34 lõike 7 punkti 2 võiks tunnistada kehtetuks, kuna selle eesmärk on arusaamatu

ainuüksi põhjusel, et eelnõu koostades tuleb kontrollida kogu eelnõu asjakohasust. Täiendavalt

eelnõus esitatud avaldamismärgetele eraldi sätte kehtestamine ei ole vajalik.

4) HÕNTE § 41 lõike 2 punkti 3 võiks täiendada pärast sõna „mõju“ sõnadega „sealhulgas mõju

soolisele võrdsusele ja vähemusrühmade võrdsetele võimalustele“.

5) HÕNTE § 46 lõike 1 punkti 1 võiks täiendada pärast sõna „mõju“ sõnadega „ja mõju soolisele

võrdsusele ning vähemusrühmade võrdsetele võimalustele“.

6) HÕNTE § 61 tekstis on üleliigsed sõnad „ning sulgudes avaldamismärge §-s 30 ettenähtud

vormis ja korras“, kuivõrd sarnaselt seaduseelnõudega piisab avaldamismärke esitamisest määruse

seletuskirjas.

7 (7)

7) HÕNTE § 65 lõike 1 punkti 4 võiks täiendada pärast sõna „mõjud“ sõnadega „sealhulgas mõju

soolisele võrdsusele ja vähemusrühmade võrdsetele võimalustele“.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Ahti Kuningas

kantsler

Käddi Tammiku

+372 5455 0226 [email protected]