Kiri

Suur-Ameerika 1 / Tallinn 10122 / 626 2802/ [email protected] / www.kliimaministeerium.ee/

Registrikood 70001231

Justiitsministeerium

26.11.2024 nr 1-4/24/5651

Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamiseks esitamine

Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu. Palume kooskõlastust või tagasisidet 15 tööpäeva jooksul.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Yoko Alender

kliimaminister

Lisad: 1. KeÜS jt seaduste muutmise seaduse eelnõu

2. KeÜS jt seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

Sama: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium, Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium, Sotsiaalministeerium, Eesti Linnade ja Valdade Liit

Teadmiseks: Keskkonnaamet, Keskkonnaagentuur, Keskkonnaministeeriumi Infotehnoloogiakeskus,

Eesti Keskkonnauuringute Keskus OÜ, Eesti Geoloogiateenistus, Päästeamet, Andmekaitse Inspektsioon,

SA Keskkonnaõiguse Keskus, Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioon, Eesti Keskkonnamõju Hindajate

Ühing, Eestimaa Looduse Fond, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda,

Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liit,

Eesti Geoloogia Selts, Eesti Mäeselts, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, Eesti Vee-ettevõtete Liit,

Eesti Sadamate Liit, Eesti Maaülikooli vesiviljeluse õppetool, Tartu Ülikooli Eesti mereinstituut,

Eesti Mereakadeemia, Eesti Vesiviljelejate Liit, Eesti Avamere Vesiviljelejate ühistu, Est-Agar AS,

Eesti Kala- ja Vähikasvatajate Liit, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, EKOVIR OÜ, Ragn-Sells AS,

Lääne-Viru Jäätmekeskus OÜ, Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus AS, Eesti Keskkonnateenused AS,

LEMMA OÜ, Alkranel OÜ, Estonian, Latvian & Lithuanian Environment OÜ, OÜ Severitas, Kobras OÜ,

Nomine Consult OÜ, OÜ Hendrikson & Ko, Eco Consult OÜ, ABIRONE OÜ, OÜ GeoKes,

Skepast&Puhkim OÜ, EcoPro AS ja OÜ Mandel Invest.

Hanna Vahter, 626 2981

[email protected]

1

Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1 Sisukokkuvõte

Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga (edaspidi

eelnõu) on kavandatud muuta keskkonnaseadustiku üldosa seadust (edaspidi ka KeÜS),

atmosfääriõhu kaitse seadust (edaspidi ka AÕKS), jäätmeseadust (edaspidi ka JäätS),

keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust (edaspidi ka KeHJS),

maapõueseadust (edaspidi ka MaaPS), riigilõivuseadust (edaspidi ka RLS), tööstusheite seadust

(edaspidi ka THS) ja veeseadust (edaspidi ka VeeS).

Keskkonnakaitselubade teenustega seotud haldusprotsesse muudetakse tõhusamaks,

läbipaistvamaks ja vähem aeganõudvaks, säilitades samas keskkonnakaitse kõrge taseme.

Muudatustega tõstetakse nii keskkonnaluba nõudvate tegevuste künniskoguseid kui ka

loobutakse mõnel juhul registreeringu kohustusest. Lisaks vähendatakse kohustuste täitmise

sagedust, tehakse selgemaks järelevalveprotsesse ning määratakse selgemalt osapoolte

kohustused. Loa kohustus ja loa taotlemise protsess muutub proportsionaalsemaks

keskkonnakasutusega põhjustatava võimaliku mõjuga keskkonnale.

1.2 Eelnõu ettevalmistaja

Seaduseelnõu valmistas ette ja seletuskirja koostas Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse

ja kiirguse osakonna nõunik Hanna Vahter ([email protected],

tel 626 2981). Eelnõu jäätmeseaduse sätete muutmise valmistasid ette ringmajanduse osakonna

ehitus- ja lammutusjäätmete valdkonna juht Görel Grauding

([email protected]) ja jäätmekorralduse ja digitaliseerimise valdkonna

juht Kristel Kibin ([email protected]), maapõuseaduse sätete muutmise

valmistasid ette maavarade osakonna ehitusmaavarade valdkonna juht Harry Kuivkaev

([email protected]) ja sama osakonna nõunik Helena Gailan

(teenistussuhe lõppenud), tööstusheite seaduse sätete muutmise valmistas ette tööstusheite ja

kemikaalide valdkonna juht Pärtel Niitaru ([email protected]) ning

veeseaduse sätete muutmise valmistasid ette veeosakonna peaspetsialist Hendrik Põldoja

([email protected]) ja nõunik Katrina Lang

([email protected]).

Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Kliimaministeeriumi õigusosakonna jurist Kaili Kuusk

([email protected], tel 626 2905) ja nõunikud Annemari Vene

([email protected]), Elina Lehestik

([email protected]), Helen Holtsman

([email protected]), Käthlin Oeselg

([email protected]) ja Elin Liik ([email protected]).

Keeletoimetaja oli Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talituse keeletoimetaja Aili

Sandre ([email protected]).

1.3 Märkused

Eelnõu on seotud järgmiste eelnõudega:

2

1. kooskõlastamiseks esitatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõuga (EIS dokumendi

number 24-1105/01), millega täiendatakse keskkonnaotsuste infosüsteemi eesmärke

keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 401. Eelnõuga lisatakse punkt 8 (kehtiva

numeratsiooni alusel);

2. kooskõlastamisele esitatava kiirgusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõuga, millega täiendatakse keskkonnaotsuste infosüsteemi eesmärke

keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 401. Eelnõuga täiendatakse kehtivat punkti 11;

3. kooskõlastamisele esitatava atmosfääriõhukaitse ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõuga, millega täiendatakse keskkonnaotsuste infosüsteemi eesmärke

keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 401. Eelnõuga lisatakse punkt 9 (kehtiva

numeratsiooni alusel).

Kuna eelnõukohase seadusega muudetakse § 401 sõnastust, tuleb eelviidatud eelnõudes teha

vastavad korrektuurid, sõltuvalt, millises ajakavas erinevad eelnõud liiguvad.

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2024–2027 põhimõtetega vähendada

bürokraatiat ning kiirendada asjaajamist ja vähendada tegevuslubade arvu.

Eelnõukohase seadusega muudetakse:

- atmosfääriõhu kaitse seadust redaktsioonis RT I, 11.06.2024, 2 (jõustus 21.06.2024);

- jäätmeseadust redaktsioonis RT I, 17.03.2023, 37 (jõustus 01.01.2024);

- keskkonnaseadustiku üldosa seadust redaktsioonis RT I, 30.12.2023, 11 (jõustus 01.07.2023);

- keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust redaktsioonis RT I,

11.06.2024, 7 (jõustus 21.06.2024);

- maapõueseadust redaktsioonis RT I, 21.12.2023, 2 (jõustus 01.01.2024);

- riigilõivuseadust redaktsioonis RT I, 21.06.2024, 22 (jõustus 01.07.2024);

- tööstusheite seadust redaktsioonis RT I, 05.01.2024, 5 (jõustus 15.01.2024);

- veeseadust redaktsioonis RT I, 11.06.2024, 18 (jõustus 01.11.2024).

Eelnõukohase seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõu on osa Kliimaministeeriumi eesmärgist korrastada keskkonnakaitselubade süsteemi.

Eelnõus kirjeldatud seaduste muutmine on oluline, et vähendada keskkonnakaitselubade

teenustega seotud koormust haldusprotsessides. Eelnõu eesmärk on vähendada bürokraatiat.

Ülevaade peamistest muudatustest:

1. KeÜS-i muudatustega täpsustatakse keskkonnaotsuste infosüsteemi (edaspidi ka KOTKAS)

eesmärke ning täiendatakse selle pidamise aluseid. Sätestatakse, milliseid isikuandmeid

töödeldakse ja milline on andmete säilitamise tähtaeg. Korrastatakse ka loamenetluse ja

järelevalve protsesse. Muudatuse kohaselt teeb Keskkonnaamet (edaspidi ka loa andja)

keskkonnaloa taotluse ja selle kohta antava haldusakti eelnõu füüsiliselt kättesaadavaks ainult

tegevuskohale lähimas Keskkonnaameti kontoris. Lisaks muudetakse keskkonnaloa menetluses

avaliku arutelu korraldamise korda. Edaspidi korraldatakse avalik istung juhul, kui menetluse

vastu on suur avalik huvi või menetlusosalised on selleks soovi avaldanud, mitte iga kord, kui

on avaldatud seisukohti ja arvamusi. Lisaks täiendatakse ka keskkonnaloa muutmise sätteid,

täpsustades olukorda, mil loa omaja algatab loa tingimuste muutmise, ning täiendades sättega,

mis seab loa omajale kohustuse viia oma muutuv tegevus loaga vastavusse. Keskkonnaloa

muutmise sätete täienduste alusel täiendatakse ka keskkonnaloa peatamise ja kehtetuks

tunnistamise aluseid.

3

2. AÕKS-is sätestatakse konkreetsed olukorrad, mil õhusaasteloa või keskkonnakompleksloa

(edaspidi kompleksluba) omajal on kohustus viia oma tegevus vastavusse loaga lubatud

tegevusega, esitades KOTKAS-e kaudu loa muutmise taotluse. Lisaks ei pea edaspidi lubatud

heitkoguste projektis (edaspidi LHK) eraldi esitama väikese soojusvõimsusega

põletusseadmete andmeid. See tähendab, et seadmete, mille nimisoojusvõimsus on väiksem kui

1 MWth, andmed lisatakse ainult summaarses nimisoojusvõimuses.

3. JäätS-is loobutakse nõudest, mille kohaselt peavad kohaliku omavalitsuse üksuse (edaspidi

KOV) korraldatud jäätmeveo teenust osutavatel jäätmevedajatel olema lisaks üldisele

jäätmeveo registreeringule ka registreering KOV-i korraldatud jäätmeveoks konkreetses

jäätmeveopiirkonnas. Lisaks ei kanta edaspidi üldisele jäätmeveo registreeringule veetavaid

jäätmekoguseid. Samuti luuakse juriidilistele isikutele võimalus kuni üks tonn oma tegevuses

tekkivaid biojäätmeid ise ringlusse võtta ilma jäätmekäitleja registreeringuta ja jäätmeloata.

Samuti täpsustatakse jäätmeseaduses, millistel tingimustel võib jäätmevaldaja saada KOV-ilt

vabastuse biojäätmete konteineriga kogumisest ja lubatakse kohtkompostimist. Tegemist on

toimiva tegevuse sätestamisega seaduse tasandil. JäätS-is ei ole selgelt reguleeritud eri asutuste

järelevalve menetluspädevus, nagu on seda tehtud THS-is, AÕKS-is, kiirgusseaduses, MaaPS-

is ja VeeS-is. Täpsustatakse ja sõnastatakse selgemalt eri asutuste pädevus ning vähendatakse

KOV-ide ja Politsei- ja Piirivalveameti väärteomenetluse õigusi.

4. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses ühtlustatakse

veevaldkonnaga seotud tegevuste mõisted VeeS-is kasutatavate mõistetega.

5. MaaPS-ist jäetakse välja nõue saata kaevandamisloa taotluse kohta antava haldusakti eelnõu

ministrile kooskõlastamiseks, välja arvatud mõningate maavarade puhul. Lisaks pikendatakse

kaevise võõrandamise loa kehtivusaega, et see vastaks paremini suuremahuliste

ehitusprojektide vajadustele.

6. Riigilõivuseaduses tehakse parandus kasutatavas mõistes, viies selle kooskõlla AÕKS-is

kasutatava mõistega.

7. THS-is loobutakse kompleksloa kohustusest vineeri tootmisel. Veel tehakse muudatus, et

kompleksluba ei saa ise vabatahtlikult taotleda ega omada, kui käitise tegevus ei ületa loa

künnist. Lisaks sõnastatakse selgelt, et väärtegude aegumise tähtaeg on karistusseadustiku

alusel viis aastat. Sätetes tehakse ka väiksemaid muudatusi, et parandada nende ühest

arusaadavust.

8. VeeS-i muudatuste kohaselt tuleb edaspidi maismaa veekogudes süvendamise ja tahkete

ainete paigutamise puhul veeloa asemel taotleda registreering. Vesiviljeluse puhul

diferentseeritakse eri organismitüüpide kasvatust toodangu juurdekasvu ja asukoha järgi. Kala-

ja muu vee-elusressursi kasvatuse puhul jääb loakohustus kehtima, kuid vetika- ja

karbikasvatuse puhul tõstetakse loa künnist, eriti meres kasvatamise korral.

Veekeskkonnariskiga tegevuste puhul, nagu vesiviljelus toodangu juurdekasvuga kuni 1 tonn

aastas, tuleb taotleda registreering, kui vesiviljeluse veesüsteem on pinnaveekoguga ühenduses.

Edaspidi ei ole ka vaja taotleda registreeringut silla või truubi ehitamiseks veekogudel.

Arvestades Vabariigi Valitsuse 22. novembri 2011. aasta määruse nr 180 „Hea õigusloome ja

normitehnika eeskiri“ (edaspidi HÕNTE) § 1 lõike 2 punkti 5, ei koostatud enne seaduseelnõu

ja seletuskirja koostamist eelnõu vajaduse kooskõlastamiseks ja õiguslike valikute

selgitamiseks väljatöötamiskavatsust.

4

Seaduse rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust ega muud olulist mõju.

Muudatused on vajalikud haldus- ja töökoormuse vähendamiseks piiratud ressursi tingimustes

ning selle paremaks juhtimiseks ja keskkonnakaitselubade süsteemi selgemaks reguleerimiseks.

Tegemist ei ole õiguskorras põhimõttelist tähendust omavate muudatustega ning seetõttu ei

koostatud eelnõu ettevalmistamisel HÕNTE § 1 lõikes 3 nimetatud kontseptsiooni.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõukohane seadus koosneb üheksast paragrahvist.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse keskkonnaseadustiku üldosa seadust.

Paragrahv koosneb kümnest punktist.

Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse § 401 lõikeid 1–3.

Lõikega 1 muudetakse keskkonnaotsuste infosüsteemi eesmärke ning korrastatakse lõike

struktuuri. Keskkonnaotsuste infosüsteem asutati 2017. aastal, mil andmekogu eesmärk oli

lihtsustada kompleksloa taotlemist ja menetlemist, loaga seotud seire-, aruandlus- ja muude

kohustuste täitmist ning kogutud andmete säilitamist, kasutamist ja kättesaadavust.

Infosüsteemi asutamisest praeguseni on andmekogu eesmärke oluliselt lisandund ning pidevalt

on täiendatud eesmärkide loetelu §-s 401. Lähitulevikus ei ole ette näha andmekogu ülesannete

olulist täiendamist. Paragrahvi struktuur korrastatakse selgemaks, sh mõnes punktis

muudetakse sõnastust täpsemaks ning eesmärkidesse lisatakse uued funktsioonid.

Lõike 1 punktiga 1 kehtestatakse uuesti kehtiv punkt 1, jättes punktist välja eesmärgi lihtsustada

üldgeoloogilise uurimistöö lubade ja geoloogilise uuringu lubade taotlemist ja menetlemist,

loaga seotud seire-, aruandlus- ja muude kohustuste täitmist ning kogutud andmete säilitamist,

kasutamist ja kättesaadavust. See esitatakse uuesti punktis 2 ning lisatakse eesmärk lihtsustada

maavarade valdkonna väikelubade (üldgeoloogilise uurimistöö luba, geoloogilise uuringu luba,

kaevise tarbimise või võõrandamise luba ja maavara või maavarana arvele võtmata kivimi ja

setendi võtmise luba) taotlemist ja menetlemist ning loaga seotud andmete säilitamist,

kasutamist ja kättesaadavust. Need load on sarnase olemusega ning täidavad sarnast eesmärki,

mistõttu on põhjendatud nende sätestamine samas punktis.

Lõike 1 punktis 3 sätestatakse uuesti kehtiv punkt 11.

Lõike 1 punktis 4 sätestatakse uuesti kehtiv punkt 6.

Lõike 1 punktiga 5 muudetakse kehtivat punkti 7, et sõnastada selgemalt andmekogu eesmärk,

mis on seotud riikidevahelise jäätmevedude veolubade taotlemise ja menetlemisega ning

saatedokumentide esitamisega.

Lõike 1 punktis 6 sätestatakse uuesti kehtiv punkt 4.

Lõike 1 punktis 7 sätestatakse andmekogu eesmärk lihtsustada sügavallapanusõnniku

aunastamise alustamise teatise esitamist ning kogutud andmete säilitamist, kasutamist ja

kättesaadavust. Enne keskkonnaotsuste infosüsteemis selleks funktsiooni loomist tuli

sügavallapanusõnniku auna rajamisest Keskkonnaametit teavitada kirjalikult, edaspidi toimub

see keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu (praegu andmeid juba esitatakse). Muudatus

tähendab kliendi jaoks kiiremat suhtlust loa andjaga, info koondumist ühte süsteemi ning

Keskkonnaametile paremat ülevaadet kliendi tegevusest.

5

Lõike 1 punktiga 8 lisatakse andmekogu eesmärgiks lihtsustada biomassi säästlikkuse nõuete

ja kriteeriumide täitmise tõendamise auditi aruande esitamist ning kogutud andmete säilitamist,

kasutamist ja kättesaadavust. Biomassi säästlikkuse nõuete ja kriteeriumide täitmise

tõendamise auditi aruande esitamise võimalus KOTKAS-e kaudu on juba välja arendatud ning

kohustus on sätestatud kliimaministri 30. juuni 2023. a määruses nr 35 „Biomasskütusest

toodetud taastuvenergia osakaalu arvutamise põhimõtete ning biomassi säästlikkuse nõuetele

ja kriteeriumidele vastavuse tõendamise täpsemad nõuded“.

Lõike 1 punktiga 9 kehtestatakse uuesti kehtiv punkt 5, mille sõnastust on kohendatud tulenevalt

sellest, et lõike sissejuhatav lauseosa on sõnastatud teisiti.

Kehtiv punkt 2 on loetelust välja jäetud, kuna kiirgustegevusluba, taotlust ja registreeringuid

puudutavaid andmeid nimetavad juba punktid 1 ja 3. Samuti arvestades, et muudetakse lõike 3

sõnastust, kus on edaspidi sätestatud kiirgusallikate ja tuumamaterjali andmetele juurdepääsu

piiramise eesmärk, mis oli varasemalt esitatud andmete infosüsteemi kandmise eesmärgina.

Keskkonnaotsuste infosüsteem iseseisvalt ei täida eesmärki tagada kiirgusallikate ja

tuumamaterjali ohutus ning füüsiline kaitse. Seda eesmärki täidab eelkõige asjaolu, et

infosüsteem lihtsustab kiirgusallikate ja tuumamaterjali kohta käiva teabe esitamist, säilitamist,

kasutamist ja kättesaadavust.

Lõikega 2 täiendatakse keskkonnaministri kehtestatud volitusnormi, millega on kehtestatud

infosüsteemi asutamine ja andmekogu pidamise põhimäärus. Seaduses sätestatakse

infosüsteemi pidamise alused, sealhulgas andmekogu pidamise kord, andmekogu vastutav ja

volitatud töötleja, andmekogusse kogutavate andmete koosseis, kohustuslike andmeandjate

ning vajaduse korral muud andmekogu pidamisega seotud korralduslikud küsimused.

Andmekogu pidamise asjaolud on täpsemalt reguleeritud keskkonnaministri 29. juuni 2017.

aasta määruses nr 30 „Keskkonnaotsuste infosüsteemi asutamine ja andmekogu pidamise

põhimäärus“ (edaspidi keskkonnaotsuste infosüsteemi põhimäärus).

Lõikega 3 täpsustatakse millised kiirgusallikate ja tuumamaterjaliga seotud andmed on

mõeldud keskkonnaotsuste infosüsteemis asutusesiseseks kasutamiseks.

Kehtiva lõike 3 kohaselt on kiirgusallikate ja tuumamaterjali kohta käivad andmed

KOTKAS-es mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks. Säte on üldine ja vajab täpsustamist, et

oleks üheselt mõistetav, millised andmed on juurdepääsupiiranguga ja millisel eesmärgil.

KOTKAS-es hoitakse kiirgustegevusloa ja selle taotlusega seotud andmeid ning hakatakse

hoidma kiirgustegevuse registreeringute andmeid (osa praegu luba nõudvaid tegevusi on kavas

viia registreeringu alla – vt seletuskirja osas „Märkused“ viidatud eelnõu).

Kiirgusseaduse § 68 lõike 1 kohaselt on kiirgustegevusluba vaja:

Kiirgustegevusluba on vaja:

1) tuumkütusetsükli mis tahes rajatise ekspluateerimiseks, sulgemiseks ja

dekomissioneerimiseks;

2) radioaktiivse aine ja seda sisaldavate toodete tootmiseks, kasutamiseks, hoidmiseks ning

veoks, sealhulgas sisse- ja väljaveoks;

3) elektrikiirgusseadmete kasutamiseks ja hoidmiseks;

4) radioaktiivsete jäätmete käitlemiseks ja veoks;

5) suurenenud looduskiiritusega seotud tegevuseks, mille korral looduslikest radionukliididest

põhjustatud kiirgus on kiirgusohutuse seisukohalt oluline.

6

Kiirgustegevusloa taotlusel ja loal sisalduvaid andmeid täpsustab keskkonnaministri

24. novembri 2016. a määrus nr 60 „Kiirgustegevusloa taotlusele esitatavad täpsustatud

nõuded, taotluse ja kiirgustegevusloa andmete loetelud ning tuumamaterjali arvestuse

pidamiseks kasutatavate kiirgusallikaid iseloomustavate andmete loetelud“.

Taotluses esitatakse andmed kiirgustegevuse kohta (iseloomustus, alternatiivid, etapid,

kasutatav tehnoloogia, seadmed, sh nende kasutusjuhendid, andmed seadmete hoolduse ja

paigalduse, kalibreerimise kohta jne), kiirgustegevuse asukohta (sh asendiplaan),

radioaktiivsete jäätmete ja heidete käitlemise kohta (tekkeviis, iseloomustus, käitlemisviisid,

füüsilise kaitse meetmed, loa taotlemisel radioaktiivsete jäätmete ja heidete käitlemiseks –

andmed ka vahe- ja lõppladustuskoha kohta, jne), kiirgusallika ohutustamise kohta, kiirgusseire

kohta (seiramise aeg, meetodid, andmete säilitamise kord jne), kiirgusohustushinnang

(sh turvameetmed, plaanid, kiirgusallika andmed ja asukoht, tööprotsess), meetmed

kiirgusohutuse tagamiseks (töötajate koolituskava, katsemeetmete ja -vahendite loetelu,

lubatud doosikiirus kiirgusallika mõjupiirkonnas ja doosikiiruse ületamisel rakendatavad

meetmed jne), suure ohuga kiirgustegevuse korral avariikiirituse olukorras tegutsemise plaan

(kiirgustegevuse iseloomustus, avariikiirituse olukorras tegutsemise eest vastutava juhi nimi ja

tema kontaktandmed; avariikiirituse olukorras tegutsemise kirjeldus jne), kiirgustöötajate ja

kiirgusohutuse spetsialisti andmed (sh nt koolituse ja tervisekontrolli andmed), kiirgustöö

eeskiri (sisaldab mh andmeid kiirgusallika kasutamise, avarii korral tegutsemise, kiirgusallika

veo jms kohta, sh erinevaid turva- ja ohutuslahendusi), kiirgusohutuse kvaliteedijuhtimise

süsteemi kirjeldus, kiirgustegevusloa taotlemisel kõrgaktiivse kiirgusallika kasutamiseks

turvaplaan, jms.

Taotlus ja sellele lisatud dokumendid on tervikuna asutusesiseseks kasutamiseks, seejuures,

sõltuvalt andmetest, kasutatakse juurdepääsupiirangu alusena avaliku teabe seaduse (edaspidi

AvTS) § 35 lõike 1 punkte 9 (teabe turvasüsteemide, turvaorganisatsiooni või turvameetmete

kirjelduse kohta), 10 (teabe tehnoloogiliste lahenduste kohta, kui sellise teabe avalikuks tulek

kahjustaks teabevaldaja huve või sellise teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine on

ette nähtud eraõigusliku isikuga sõlmitud lepingus), 11 (teabe, mis sisaldab eriliiki

isikuandmeid või andmeid süüteo toimepanemise või selle ohvriks langemise kohta enne

avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse

lõpetamist) ja 17 (teabe, mille avalikustamine võib kahjustada ärisaladust) ning KeÜSi § 401

lõiget 3.

Kiirgustegevusloa andmetest on avalikud loa omaja andmed ning tegevusala, milleks luba

antakse (nt röntgendiagnostikaseadme kasutamine veterinaarmeditsiinis, hambaröntgenseadme

kasutamine, radioaktiivset ainet tseesium-137 (Cs-137) ja koobalt-60 (Co-60) sisaldava

mõõteseadme kasutamine jms). Lisaks on avalik loa number, loa liik (kiirgustegevusluba ja

edaspidi ka kiirgustegevusregistreering), loa halduri nimi, loa esmane välja andmise kuupäev,

loa kehtivuse periood ning loa viimase kehtiva versiooni kuupäev. Muud loa andmed on

juurdepääsupiiranguga, analoogselt taotlusele märgitud andmetega.

Seega on avalikud andmed kiirgustegevuse toimumise kohta, kuid mitte selle täpsem kirjeldus.

Selle kaudu on huvitatud isikutel võimalik pöörduda päringuga loa andja poole, kes AvTSi § 38

lõike 4 alusel võib otsustada asutuseväliste isikute juurdepääsu võimaldamise asutusesiseseks

tunnistatud teabele, kui see ei kahjusta riigi või omavalitsusüksuse huve. Isegi kui teave on

tunnistatud asutusesiseseks (AK) teabeks, siis olukorras, kus selle suhtes esitatakse teabenõue,

peab teabevaldaja iga kord hindama, millises osas seda teavet saab siiski avalikustada ja

millises osas kehtib juurdepääsupiirang ning enne teabe avalikustamist piiratud osa kinni katma

(AvTS § 38 lg 2). Lisaks kohaldub keskkonnainfo puhul KeÜSi § 24 lõige 6, mis sätestab, et

kui teabe valdajal on seaduse alusel õigus keelduda keskkonnateabe väljastamisest, peab ta selle

7

teabe väljastamise otsustamisel iga kord kaaluma, kas väljastamisest keeldumise huvi kaalub

üles väljastamisega kaasneva avaliku huvi1. Seega on keskkonnaandmete puhul tagatud, et

päringu korral kaalutakse igakordselt nii andmetele juurdepääsu piiramise kui andmete

väljastamisega seotud huve.

Taotluse ja loa andmete hulgas sisaldub eelneva alusel nii isikuandmeid, mis on kaitstavad

AvTSi § 35 lõike 1 alusel, ärisaladuseks loetavaid andmeid, kaitset vajavaks tehnoloogiliseks

lahenduseks kvalifitseeruvaid andmeid kui turvameetmete kohta käivaid andmeid.

KOTKAS-es märgitakse juurdepääsupiiranguna andmekategooriate kaupa vajadusele vastavad

alused.

Siiski on nii taotluse kui loa koosseisus andmeid, mida ei saa üheselt pidada ei turvalahenduseks

ega tehnoloogiliseks lahenduseks ning mille puhul ei esine ka ühest kindlust, et need on

kaitstavad ja jäävad kaitstuks ärisaladusena. Nii ärisaladuseks tunnistamine, kui tegelikult ka

tehnoloogilise lahendusena kaitsmine vajab igakordset andmete selliste kaitset vajavate

andmetena kvalifitseerimist. Kiirgusallikaid ja tuumamaterjali puudutavad andmed vajavad aga

täies koosseisus kaitsmist, ilma võimaluseta, et need muutuvad avalikuks näiteks ettevõtja

ärisaladuse saatuse lõppemisel. Juurdepääsupiirangu eesmärgid on seotud avaliku huviga ja ei

saa olla sõltuvad ettevõtja motivatsioonist ja vajadusest nende kaitseks, või nt

eraisikutevaheliste lepingute sisust (AvTSi § 35 lõike 1 punkt 10).

Muudetud sõnastuses lõikes 3 sätestatakse kiirgusallikate ja tuumamaterjali kohta käivate

andmetele juurdepääsu piiramise eesmärk (varasemalt sisaldus see lõikes 1) - kiirgusallikate ja

tuumamaterjali füüsilise kaitse ja ohutuse tagamine.

AvTS § 438 lõike 1 kohaselt peavad andmekogus töödeldavad andmed olema avalikult

kättesaadavad, kui neile ei ole seadusega või selle alusel kehtestatud juurdepääsupiirangut.

2020. aasta 1. detsembril jõustus Tromsø konventsioon (Ametlikele dokumentidele juurdepääsu

Euroopa Nõukogu konventsioon), mille Eesti ratifitseeris 2016. aastal. Selle konventsiooniga

kooskõla tagamiseks peavad absoluutsed seadusega ette nähtud erandid teabe avalikkusest

peavad olema minimaalsed. Kui sellised erandid kehtestatakse, peab seadusandja selle

kehtestamise raames hindama, kas erandiga kaitstud huvi kaalub igal juhul üle avaliku huvi

nimetatud teabe vastu.

Võrreldes kehtiva seadusega on eelnõukohases seaduses pakutud sõnastus kitsam, see

tähendab, et § 401 lõike 3 uus sõnastus toob täpsemalt välja, milliste andmete kaitse on vajalik,

et tagada eesmärgi saavutamine, so tuumamaterjali ja kiirgusallikate ohutus ja füüsiline kaitse

– nendeks on kiirgusallikate ja tuumamaterjalide omadusi ning nende asukohaks olevaid ruume

ja füüsilise kaitse meetmeid käsitlevad andmed.

Keskkonnaministri 16. novembri 2016. a määruse nr 52 „Kiirgusallika asukohaks olevate

ruumide nõuded, ruumide ja kiirgusallika märgistamise nõuded, radioaktiivsete kiirgusallikate

kategooriad ning radionukliidide aktiivsustasemed” § 7 defineerib kiirgusallika füüsilise kaitse:

„Füüsilise kaitse eesmärk on tagada ehituslikud, tehnilised ja töökorralduslikud meetmed

kinnise kiirgusallika ebaseadusliku eemaldamise ohu ennetamiseks ja tõkestamiseks.“.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/4/EÜ keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu

direktiivi 90/313/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta artikli 4 lõike 2 punkti b kohaselt võib liikmesriik sätestada

keskkonnateabe taotluse tagasilükkamise mh kui teabe avalikustamine võib kahjustada rahvusvahelisi suhteid,

avalikku julgeolekut ja riigikaitset (vt seletuskirjas järgnevad selgitused seoses juurdepääsupiirangu kehtestamise

eesmärgiga).

8

Sätte eesmärgiks on tagada, et kõik andmed kiirgusallikate omaduste (nt radionukliidide

sisaldus, aktiivsus, füüsikaline vorm), seadmete ja ruumide ehituslike ja tehniliste andmete ning

töökorralduslike meetmete kohta oleks piiratud juurdepääsuga, vältimaks kiirgusallikate ja

tuumamaterjali ebaseadusliku eemaldamise ja kasutamise riski. Just need andmekategooriad on

sellised, mille avalikuks muutumisega kaasneb kõige suurem risk. Täpsem

juurdepääsupiirangut vajavate andmete välja toomine seaduses ei ole võimalik, sest nagu

eespool esitatud ülevaatest näha, sisaldab juba kiirgustegevusloa taotlus palju erinevaid

dokumente, mille koosseisus ühes või teises kontekstis sisalduvad ka kiirgusallikat,

tuumamaterjali või selle asukohta ning füüsilise kaitse meetmeid iseloomustavad andmed.

Laiemaks eesmärgiks on kaitsta riiklikku ja rahvusvahelist julgeolekut, takistada tuumarelvade

levikut ja kaitsta tuumaterrorismi eest.

KeÜSi muutmise seaduse seletuskirjas, millega lõige 3 § 401 lisati2, on vajadust põhjendatud

järgmiselt: „Kiirgusallikate ja tuumamaterjali kohta käivad andmed on mõeldud

asutusesiseseks kasutamiseks julgeoleku kaalutlustel, et kuritahtlike kavatsustega isikutel

poleks ligipääsu infole, mis puudutab nende asukohta, aktiivsust või kasutust ning mida

võidakse soovida kasutada näiteks radioaktiivset materjali sisaldava lõhkeseadme ehk nn

räpase pommi valmistamiseks. Kuigi registrist andmeid üldjuhul ei väljastata, on teistel

riigiasutustel õigus saada registris olevatest andmetest väljavõte, kui see on vajalik nende

seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, registrisse kantud kiirgusallika omajal teda

puudutavate andmete kohta ja muul isikul avaliku teabe seaduse § 38 lõike 4 järgi. Selle alusel

võib asutuse juht otsustada asutusevälistele isikutele juurdepääsu võimaldamise

asutusesiseseks tunnistatud teabele, kui see ei kahjusta riigi või omavalitsusüksuse huve.“ Kõik

need põhjused kohalduvad jätkuvalt.

Tuumamaterjalide ja kiirgusallikate käsitlemisega seotud info konfidentsiaalsus on reguleeritud

ka mitmete rahvusvaheliste õigusaktide ja lepingutega. Tuumamaterjali füüsilise kaitse

konventsioon 3 kirjeldab tuumamaterjali füüsilise kaitse meetmeid ja sisaldab sätteid, mis

piiravad tundlike andmete jagamist, et vältida volitamata juurdepääsu või vargust.

Konventsiooni preambul rõhutab tuumamaterjali füüsilise kaitse tähtsust, sealhulgas

tuumamaterjaliga seotud õigusrikkumiste ärahoidmiseks ja selle ebaseadusliku hõivamise ja

kasutamisega seotud ohu vähendamiseks. Tuumamaterjali puudutava info konfidentsiaalsusest

räägib konventsiooni artikkel 6, eriti selle lõige 2: „Käesoleva konventsiooni tingimuste

kohaselt ei nõuta osalisriikidelt mingi teabe esitamist, mida neil ei ole õigust levitada vastavalt

rahvuslikule seadusandlusele või mis võib seada ohtu huvitatud riigi julgeoleku või

tuumamaterjali füüsilise kaitse.“. Tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsiooni muudatuse4

Artikkel 2A aluspõhimõtte L kohaselt kehtestab riik selle teabe konfidentsiaalsuse nõuded,

mille loata avaldamine seaks ohtu tuumamaterjali ja -rajatiste füüsilise kaitse.

Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) kaitsemeetmete lepingud ja nendega seotud

protokollid nõuavad, et liikmesriigid säilitaksid tuumategevuse ja -materjalidega seotud teabe

konfidentsiaalsuse, et toetada tuumarelva leviku tõkestamise eesmärke.

Eespool on selgitatud, et AvTS ning keskkonnateabe puhul ka KeÜS koosmõjus tagavad, et

põhjendatud huvi korral ning kui väljastamisest keeldumise huvi kaalub üles väljastamisega

2 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/698270fc-89c6-4c47-8225-c6418a19e780/kiirgusseaduse-

keskkonnaseadustiku-uldosa-seaduse-ning-tootervishoiu-ja-tooohutuse-seaduse-muutmise-seadus/ 3 https://www.riigiteataja.ee/akt/13090105 4 https://www.riigiteataja.ee/akt/13096393

9

kaasneva avaliku huvi, on andmed võimalik väljastada. Teisalt nähtub eeltoodud põhjendustest

ka see, et juurdepääsu piiramise põhjendused on kaalukad ning kantud julgeoleku kaalutlustest,

mis on olulisemad, kui avalikkuse üldine huvi andmetele piiramatult juurde pääseda. Ka

keskkonnaandmetele juurdepääsu piiramine on julgeoleku kaalutlustel lubatav (vt lk 7).

Eriseaduses sätestatav täiendav juurdepääsupiirang peab jääma Tromsø konventsiooni artikliga

3 antud raamidesse. Konventsiooni artikkel 3 annab ammendava loetelu põhjustest, millest

tulenevalt võib piirata ametlikele dokumentidele juurdepääsu ning liikmesriigil ei ole õigust

seda loetelu laiendada.

Tromsø konventsiooni artikli 3 punktid b ja c lubavad piirata andmetele juurdepääsu

eesmärgiga:

b) tagada avalik julgeolek;

c) tagada kuritegude ennetamine, uurimine ja nende eest vastutusele võtmine.

Eespool on selgitatud, et kiirgusallikate ja tuumamaterjalide omadusi ning nende asukohaks

olevaid ruume ja füüsilise kaitse meetmeid käsitlevatele andmetele juurdepääsu piiramise

eesmärgiks on nii avaliku julgeoleku tagamine kui kuritegude ennetamine. Seega on see

juurdepääsupiirang konventsiooni kohaselt lubatav. Konventsiooni artikli 3 lõike 2 kohaselt –

„Ametlikule dokumendile juurdepääsu lubamisest võidakse keelduda, kui selles sisalduva teabe

avalikuks tulek kahjustab või tõenäoliselt kahjustab ükskõik millist lõikes 1 toodud huvi, kui

just avalik huvi ei nõua ülekaalukalt selle teabe avalikuks tulekut.“.

Tromsø konventsiooni preambul sõnastab andmete avalikkuse eesmärgid järgmiselt:

i) annab avalikkusele teabeallika;

ii) aitab avalikkusel kujundada arvamust ühiskondlikust olukorrast ja avaliku võimu kandjatest;

iii) soodustab avaliku võimu kandjate eetilisust, tõhusust, mõjusust ja vastutust, aidates neil

tõendada oma seaduslikkust.

Avalikkuse üldine huvi saada teavet ei kaalu üle kiirgusallikate ja tuumamaterjali omadusi ja

asukohta ning kaitsemeetmeid puudutavate andmete avalikustamisega kaasnevat võimalikku

ohtu julgeolekule ja turvalisusele, mis on oluline kaitsmist vajav avalik hüve.

Punktiga 2 täiendatakse seaduse 5. peatükki §-ga 402, milles sätestatakse selgelt infosüsteemis

töödeldavad isikuandmed ja andmete säilitamise tähtaeg. KeÜS-ist ei selgu praegu, millises

ulatuses riik isikuandmeid kogub ja säilitab. Andmekogusse kantavate andmete säilitamise ja

arhiveerimise kord on seni olnud reguleeritud ainult keskkonnaotsuste infosüsteemi

põhimääruses.

Paragrahvi 402 lõike 1 punkti 1 kohaselt töödeldakse keskkonnaotsuste infosüsteemis järgmisi

isikuandmeid:

1) isikut tuvastavad andmed – isikukood, perekonna- ja eesnimi;

2) kontaktandmed, sealhulgas e-posti aadress, telefon, aadress.

Lähtudes olulisuse põhimõttest, lisatakse § 402 lõikega 2 seadusesse seni ainult

keskkonnaotsuste infosüsteemi põhimääruses reguleeritud andmete tähtajatu säilitusaeg. Kus

vajalik ja põhjendatud (nt logide puhul), sätestatakse põhimääruses sellest lühemad

säilitustähtajad. Analüüsi tulemuste põhjal võidakse edaspidi säilitustähtaegu täpsustada või

muuta, sh isikuandmete osas, seetõttu on mõistlik see jätta paindlikuks ja reguleerida määruse

tasandil.

10

Isiku üldandmeid on KOTKAS-es vaja töödelda kõikides protsessides – lubade menetlemisel

(sh puudutatud ja huvitatud isikute kaasamine) ning loaga seotud seire-, aruandlus- ja muude

kohustuste täimise kontrollimisel. Isiku nime ja isikukoodi töödeldakse infosüsteemis isiku

esmakordsel autentimisel ja kasutuslepingu sõlmimisel, kui füüsiline isik taotleb

keskkonnakaitseluba ning kui ta on kolmas isik mõnes loa menetlusprotsessis. Põhimääruses

on sätestatud, millised isikuandmed ja millisel juhul neid andmekogu avalikus vaates (AVE)

näidatakse ning millisel juhul mitte. Andmekogusse kantud lubadele ja registreeringutele ning

keskkonnakasutuse aastaaruannetele märgitud füüsilisest isikust loa omaja nimi ja isikukood

on avalikud. Avalik on ka menetlusse kaasatud kolmanda osapoole nimi. Muudel juhtudel ja

muud isikuandmed ei ole avalikust vaatest kättesaadavad, mis tagavad andmete

konfidentsiaalsuse ja terviklikkuse.

Punktiga 3 muudetakse § 48 lõiget 1, muutes keskkonnaloa taotluse ja selle kohta antava

haldusakti eelnõu avaliku väljapaneku asukohtade loendit avatud menetluse korral. Muudatuse

kohaselt teeb Keskkonnaamet need kättesaadavaks ainult keskkonnaloa andja asukohas ehk

oma kontorites. Neis on võimalik dokumentidega tutvuda eelkõige elektroonselt, aga soovi

korral ka paberkandjal. Kehtiva õiguse kohaselt määrab loa andja keskkonnaloa taotluse ja selle

kohta antava haldusakti eelnõu avaliku väljapaneku kohaks tegevuse asukoha järgse valla, linna

või muu asula vähemalt ühe üldkasutatava hoone või koha, keskkonnaloa andja asukohas või

kavandatava tegevuse asukohas, arvestades kavandatava tegevuse keskkonnahäiringu

võimalikku ulatust ja suurust. Edaspidi ei pea Keskkonnaamet kaaluma avaliku väljapaneku

kohti. Ka praegu määrab Keskkonnaamet taotluse ja haldusakti eelnõu avaliku väljapaneku

kohaks ainult keskkonnaloa asukoha. Loa andja ei prindi taotlust ja haldusakti eelnõu välja ega

tee neid kättesaadavaks näiteks kohalikus rahvamajas või kohaliku poe infotahvlil vm.

Nõue ei ole olnud otstarbekas ressursi kasutamisest lähtudes ega täitnud ka eesmärki teavitada.

Keskkonnaloa taotlus ja haldusakti eelnõu on mahukad ning nende paberkandjal kättesaadavaks

tegemine ei ole seega põhjendatud. Keskkonnaamet on senise tegevuse põhjal leidnud, et muud

teavitamise viisid on tõhusamad: KOV-i koduleht, piirinaabrite eraldi teavitamine ja vajaduse

korral teated ajalehes. Kogu keskkonnaloa menetluse protsessis on mitu teavitamisvõimalust.

Kui taotlus vastab õigusaktidega sätestatud nõuetele, teavitab Keskkonnaamet kõigepealt

menetlusest ilmselt puudutatud isikuid (KeÜS § 46), mida tehakse KOTKAS-e kaudu

elektroonselt ning paberkirjaga, kui isik ei ole 3 päeva jooksul KOTKAS-e kaudu saadetud

teadet avanud. Keskkonnaamet avaldab teate väljaandes Ametlikud Teadaanded ja vajaduse

korral kohalikus või maakondlikus ajalehes (KeÜS § 47). Samuti on valla- või linnavalitsusel

kohustus avaldada oma veebilehel lihtsalt juurdepääsetav teade nõuetekohase keskkonnaloa

taotluse saamise kohta (KeÜS § 47) ning kodanikul on kindlasti võimalus materjalidega ka

valla- või linnavalitsuses tutvuda. Kõigis etappides ei ole vaja teavitada, kui keskkonnahäiring

või keskkonnarisk on väike.

Punktiga 4 muudetakse § 481 lõike 1 teises lauses keskkonnaloa menetluses avaliku arutelu

korraldamise korda. Muudatuse kohaselt ei korraldata avalikku istungit edaspidi juhtudel, kui

see võimalus on ette nähtud seadusega või kui loa andja on haldusakti avaliku väljapaneku

alguses või menetlusest teatamisel teinud ettepaneku asja arutamiseks ilma avalikku istungit

läbi viimata ning menetlusosaline ei ole ettepanekute ja vastuväidete esitamise tähtajaks

esitanud selle suhtes vastuväiteid. Muudatusega jäetakse hõlmamata haldusmenetluse seaduse

§ 50 lõike 2 punkti 1 esimene pool. Määravaks jääb ainult tingimus, et kas esitati vastuväiteid

ettepanekule avalikku istungit mitte korraldada, mitte lisaks tingimus, et tähtaja jooksul

ettepanekuid või vastuväiteid ei esitatud.

Seni on Keskkonnaamet korraldanud avaliku istungi, kui seda soovitakse või kui on teada, et

menetluse vastu on suur avalik huvi. Haldusmenetluse seaduse § 50 lõike 2 punkti 1 kohaselt

11

tuleb korraldada avalik istung iga kord, kui avatud menetluse jooksul avaldatakse arvamusi või

vastuväiteid. Ka riigikohtu lahend (kohtuasja number 3-20-1657) on selle põhimõtte välja

toonud. Kuna pea iga loamenetluse käigus avaldatakse seisukohti ja arvamusi, tähendab see

praegu avaliku istungi korraldamist peaaegu iga menetluse korral. Aastas toimub ligikaudu 600

keskkonnaloa avatud menetlust. Kõigis neis avaliku istungi korraldamine nõuab

märkimisväärset aja- ja ressursikulu nii loa taotlejalt kui ka ametnikelt. See võib pikendada

menetlusaega ja suurendada kulusid. Avalikkuse kaasamine ning arvamuste kuulamine ja

arvestamine on võimalik tõhusalt ka elektroonselt, mistõttu on asjakohane muuta sätte

sõnastust.

Punktiga 5 muudetakse § 55 sõnastust. Edaspidi ei pea taotlema keskkonnaluba enne ehitusloa

taotlemist, kui ehitise hilisemal käitamisel on vajalik keskkonnaluba ning see kohustus on

eriseaduses sätestatud. Praegu on see sätestatud ainult AÕKS-i § 79 lõikes 6 (mis on

kavandatud kehtetuks tunnistada atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise

seadusega (taastuvenergia direktiivi muudatuste ülevõtmine)) ja selle kohaselt peab paikse

heiteallika käitajal enne ehitusloa taotlemist olema õhusaasteluba. Muud keskkonnakaitselube

reguleerivad eriseadused sellist kohustust ei sätesta. Ka riigikohus on kinnitanud, et erinevalt

õhusaasteloast võib ehitusloa anda enne kompleksloa saamist (kohtuasja number 3-20-771).

Ehitusloa andmisest ei saa keelduda kompleksloa puudumise tõttu.

Lisaks sätestatakse üldine tingimus: kui keskkonnaloaga lubatavaks tegevuseks on vaja

kehtestada planeering, ei anta luba enne sellise planeeringu kehtestamist. KeÜS § 49 lõike 4

kohaselt ei kohaldata keskkonnaloa andmise otsustamise tähtaega 90 päeva, kui taotletav

tegevus ei ole lubatav ilma planeeringuta ja planeeringut ei ole kehtestatud 30 päeva jooksul

keskkonnaloa taotluse esitamisest arvates. Sellistel juhtudel otsustatakse keskkonnaloa

andmine 60 päeva jooksul pärast planeeringu kehtestamist. Muudatusega laiendatakse

planeeringuliike, mis peavad olema kehtestatud kui keskkonnaloa kohustusega tegevuseks on

vaja kehtestada planeering. Muudatusega laiendatakse kohustust, et keskkonnaluba ei saa anda

edaspidi mitte ainult enne kohustusliku detailplaneeringu kehtestamist vaid ka teiste

planeerimisseaduse nimetatud planeeringuliikide korral. See tagab, et kõik keskkonnamõjud on

põhjalikult hinnatud ja arvesse võetud enne keskkonnaloa andmist, aidates vältida

keskkonnakahjusid ja tagada, et arendustegevus toimub vastutustundlikult. KeÜS-i koostamisel

näiteks eriplaneeringut kui planeeringuliiki veel polnud ning praegu on sättes ainsa

planeeringuliigina nimetatud detailplaneering. Planeerimissüsteemis on detailplaneeringust

suurema ulatusega planeeringuliigid veel üldplaneering, maakonnaplaneering ja üleriigiline

planeering ning lisaks riigi eriplaneering. Sõnastades üldisemalt „planeeringud“, on tagatud, et

näiteks planeerimisseaduse muutudes ei peaks hakkama taas ka KeÜS-i muutma.

Punktiga 6 täiendatakse § 59 lõiget 2 punktidega 5 ja 6, täiendades loa andja õigust muuta

vajaduse korral keskkonnaloa tingimusi. Lõike 2 punktiga 5 lisatakse loa andjale võimalus

muuta keskkonnaloa tingimusi, kui õigusaktid on muutunud viisil, mis mõjutab loas määratud

tingimusi ja toob kaasa vajaduse leevendada või määrata käitamiseks täiendavaid tingimusi.

KeÜS-i § 59 lõike 1 punkti 3 kohaselt peab hiljem muutunud õigusnormi alusel loa tingimuste

muutmiseks olema täidetud ka tingimus, et keskkonnaloa muutmist õigustab keskkonna

ulatuslikuma kaitse vajadus või muu huvi, mis kaalub üles isiku usalduse, et keskkonnaluba

jääb kehtima. See tingimus ei ole aga alati asjakohane. Näiteks Euroopa Liidu õigusaktidest

tulenevate nõuete lisandumise või muutumise korral tuleb üle vaadata ka kehtivad tegevusload,

et need vastaksid Euroopa Liidu õigusele. Sellistes olukordades ei ole võimalik jätta lube üle

vaatamata ega loobuda tingimuste lisamise/ära võtmise otsustamiseks lisaandmete küsimisest,

kui see on vajalik. Üldjuhul viiakse selline menetlus läbi avatud menetluseta ning sellises

olukorras on andmete või taotlusena andmete esitamine riigilõivu vaba.

12

Lõike 2 punkti 6 kohaselt saab loa andja võimaluse leevendada või lisada loa tingimusi, kui

seire, uuringute või muude meetodite tulemusel on ilmnenud asjaolud, mis viitavad vajadusele

muuta loa tingimusi, et tagada keskkonnanõuetele vastavus. Keskkonnaametil puudub praegu

alus kaaluda loa tingimuste muutmist juhul, kui näiteks seire, uuringute vms tulemusel selgub,

et keskkonnaluba ei vasta kehtestatud nõuetele või vastupidi – kui loa nõuete täitmine on

korrektne, andmed selle kohta piisavad ja asjakohane oleks hoopis seirenõudeid leevendada.

KeÜS-i § 59 lõike 1 punkt 2 sätestab, et loa andjal on kohustus keskkonnaloa tingimusi muuta,

kui seire tulemusel või muul viisil selgub, et esineb keskkonnaoht või oluline keskkonnahäiring

või huvi muutmata jätmiseks ei ole ülekaalukas. See punkt ei anna aga loa andjale

kaalutlusõigust, mida loa andja oma tegevuses vajab. Iga nõuetele mittevastavus ei tähenda

kohe keskkonnaohtu või olulist häiringut, kuid see ei tähenda, et loa muutmist, nii nõuete

leevendamist kui ka karmistamist, ei peaks kaaluma.

Punktiga 7 täiendatakse § 59 lõikega 21, täpsustades, et kui loa muutmise algatab loa andja,

teeb ta loa omajale kirjalikult teatavaks loa tingimuste muutmise põhjuse, nõuab vajaduse korral

loa muutmiseks vajalikke andmeid ning määrab andmete või taotluse esitamise viisi ja tähtaja.

Muudatus on vajalik, et luua selgus olukorras, kus keskkonnaloa andja otsustab muuta või

kaalub muuta keskkonnaloa tingimusi, kuid tingimuste muutmiseks tuleb loa omajal loa andja

nõudmisel esitada lisaandmeid. Näiteks olukorras, kus loa andja algatab loa muutmise, kuna loa

omaja keskkonnaloa alusel toimuv tegevus, kasutatav tehnoloogia või seadmed on muutunud,

ei ole enam vastavuses keskkonnaloa resultatiivosas kirjeldatuga ega vasta seega enam loale.

Olulisemate muudatuste puhul on vajalik, et loa omaja esitaks andmed KOTKAS-e kaudu loa

muutmise taotlusena. Näiteks kui muutmist vajab välisõhu osa, siis luba ei saa muuta ilma

lubatud heitkoguste projektita (edaspidi LHK). Kuna LHK andmed on KOTKAS-es loa taotluse

vormil tärkandmetena ning liiguvad taotlusel loa lisaks, siis tuleb andmed esitada loa muutmise

taotlusena KOTKAS-es. Lihtsamate muudatuste puhul võib piisata andmete esitamisest vaid

e-kirjaga. Seetõttu on andmete esitamise viisi määramine loa andja kaalutlusotsus.

Muudatus rõhutab loa omaja koostöökohustust ja vastutust, tagades, et vajalikud andmed

esitatakse õigeaegselt. See aitab vältida olukordi, kus loa andja ei saa oma kohustusi täita

andmete puudumise tõttu. Loa andjal puudub praegu õigus nõuda loa omajalt loa muutmiseks

andmeid ning määrata andmete esitamise viisi ja tähtaega. Näiteks õhusaasteluba ja

kompleksluba ei olegi loa andjal võimalik muuta, kui pole asjakohast LHK projekti, kuna see

on loa kohustuslik lisa. Keskkonnaamet ei saa ise LHK projekti koostada. Seega kui loa omaja

seda ei esita, siis Keskkonnaamet luba muuta ei saa. Sealjuures lasub teatud juhtudel

(AÕKS § 99 lõige 1) loa muutmise kohustus loa andjal. Praegu aga ei saa Keskkonnaamet talle

pandud kohustusi täita. Edaspidi koostoimes eelnõukohase KeÜS-i § 59 lõikega 31 on

Keskkonnaametil õigus küsida loa muutmiseks vajalikke andmeid. Selliseid õhusaaste- ja

komplekslube, mida Keskkonnaamet peaks ise muutma, kuid mille jaoks on vaja käitajalt

taotluse vormis esitatud LHK projekti, on umbes 600. Ainult THS-i § 59 lõige 4 kohustab

kompleksloa omajat ise esitama Keskkonnaametile tema nõudmisel kompleksloa muutmiseks

vajalikud andmed, samas ei ole lõikes 4 sätestatud andmete esitamise viisi ega seda, et viisi

määrab loa andja. KeÜS-i 5. peatüki kohaselt ei ole keskkonnaloa omajal sellist kohustust. Kui

loa andjal loa tingimuste muutmiseks andmeid vaja ei ole, teeb ta loa omajale kirjalikult

teatavaks loa tingimuste muutmise põhjuse ning määrab muudatuste jõustumise tähtaja.

Sätestades, et loa omajal on kohustus esitada andmed loa andja nõudmisel kindlaksmääratud

viisil ja tähtajaks, tagatakse protsessi läbipaistvus ja õiguskindlus. Loa omajal on selge arusaam

oma kohustustest ja sellest, milliseid andmeid peab esitama, et loa andja saaks teha teadlikke

otsuseid loa muutmise vajaduse ja ulatuse kohtas. Kui loa omaja ei esita vajalikke andmeid,

võib loa andjal olla raskem hinnata, kas tegevus vastab kehtivatele normidele ja kas on vaja

kehtestada lisatingimusi. Muudatus aitab tagada, et loa omaja teeb koostööd ja annab teavet,

13

mis võimaldab loa andjal teha keskkonnakaitse seisukohast põhjendatud otsuseid. Samuti

muutub tõhusamaks ja kiiremaks menetlus, sest loa andjal on võimalik tugineda täpsetele ja

ajakohastele andmetele, mis kiirendab loa muutmise protsessi ja vähendab menetluskulusid.

Andmete tähtajaks esitamata jätmise korral on loa andjal õigus edaspidi loa kehtivus määratud

ajaks ka peatada või luba kehtetuks tunnistada, kui loa omaja ei ole meeldetuletuste peale

vajalikke andmeid esitanud. Täpsem selgitus on seletuskirjas § 1 punktides 9 ja 10.

Punktiga 8 täiendatakse § 59 lõikega 31, täpsustades, et kui keskkonnaloa omaja kavandab

käitise toimimisviisis muudatust selliselt, et tema tegevus ei vasta enam loas kindlaksmääratud

tingimustele või toob kaasa vajaduse määrata käitamise kohta lisatingimusi, tuleb loa omajal

esitada enne sellise tegevuse elluviimist loa andjale KOTKAS-e kaudu andmed loa muutmise

taotlusena (edaspidi loa muutmise taotluse).

Muudatuse eesmärk on sätestada selge kohustus, et loa omaja peab esitama loa muutmise

taotluse KOTKAS-e kaudu, kui ta kavandab käitise toimimisviisi muutust, käitise laiendamist

või muud tegevust selliselt, et tema tegevus ei vasta enam loas kindlaksmääratud tingimustele

(nt käideldavate jäätmete kogus, heiteallika lisandumine või parameetrite muutmine, veevõtu

suurendamine jms) või toob kaasa vajaduse määrata käitamise kohtas lisatingimusi. Praegu

seaduses sellist sätet ei ole. See on viinud olukorrani, kus loa omajad sageli ei esita taotlust

KOTKAS-e kaudu, kui nad kavandavad või on juba teinud muudatusi käitise toimimises nii, et

tegevus ei vasta enam loa tingimustele.

Kehtivas õiguses on loa andja teavitamise kohustuse eesmärk võimaldada KeÜS-i § 59 lõike 2

punkti 4 ja § 62 lõike 2 punkti 1 rakendamist. Nende sätete kohaselt on loa andjal õigus muuta

loa tingimusi või tunnistada luba kehtetuks, kui käitaja tegevus muutub. Luba võib kehtetuks

tunnistada ainult siis, kui loa tingimuste muutmisega ei ole võimalik avalikku või kolmanda

isiku huvi tõhusalt kaitsta. KeÜS-i § 20 kohaselt on käitajal kohustus teavitada loa andjat

aegsasti, kui ta soovib muuta oma loaga lubatud tegevust ja see muudatus võib põhjustada

olulise keskkonnahäiringu. Kuid praegu ei ole seaduses sätestatud konkreetset teavitamise viisi

ega tähtaega. Probleemiks on see, et loa omajad ei täida seda üldist teavitamiskohustust,

mistõttu ei ole loa andjal võimalik algatada loa muutmise menetlust. Seetõttu tuleb selgemalt

sätestada käitaja kohustus esitada ise loa muutmise taotlus. Kui käitaja seda ei tee ega esita

nõutud andmeid tähtajaks, on loa andjal õigus luba määratud ajaks peatada või kehtetuks

tunnistada, kui vajalikke andmeid ei ole esitatud ka pärast meeldetuletusi.

Loa muutmise algatamine peab olema käitaja vastutus, kuna riik on andnud keskkonnakaitseloa

kaudu loa omajale õiguse kasutada piiratud ressursse või tegeleda tegevusega, mis võib

põhjustada keskkonna saastamist (nt välisõhu saastamine, heitvee juhtimine pinnavette jne).

Loa omaja kohustus on tagada, et tema tegevus vastab loas sätestatud tingimustele. Kui

kavandatav muudatus mõjutab loas kindlaks määratud parameetreid (nt heitkoguseid,

jäätmekäitluse mahtu jne), peab loa omaja, kes soovib oma tegevust jätkata, esitama loa

muutmise taotluse KOTKAS-e kaudu. Seetõttu on oluline, et loa omaja vastutaks loa muutmise

vajaduse tuvastamise ja taotluse esitamise eest, kuna tema teab plaanitavatest muudatustest

kõige esimesena. Kui käitaja esitab taotluse kohe, kui on selgunud tema tegevuse muutumine

(ja see mõjutab loas sätestatud tingimusi), säästab see aega ja ressursse, kuna Keskkonnaamet

ei pea hiljem, enamasti järelevalve käigus, kirjutama ja selgitama, et luba on vaja muuta ning

selleks tuleb esitada taotlus. See vähendab kirjavahetuse vaeva ja ajakulu ning tulemuseks saab

loa omaja seega varem hakata tegutsema muudetud loa alusel.

Loa muutmise taotluse esitamine KOTKAS-e kaudu on põhjendatud, kuna 2017. aastast on

mitme keskkonnakaitseloa taotlemine, menetlemine ja nendega seotud kohustuste täitmine

14

viidud järjepanu KOTKAS-e süsteemi. Loa omajad tunnevad süsteemi ning kord KOTKAS-e

kaudu esitatud taotluse andmed on infosüsteemis olemas, mistõttu tuleb muuta vaid muutunud

andmeid. See kiirendab loa muutmise protsessi, kuna kõik andmed saab kergesti kätte.

Muudatus tagab tõhusama keskkonnakaitse, selgemad reeglid ja suurema õiguskindluse.

Samuti muudab see haldusprotsessid lihtsamaks, parandab järelevalvet ja kaitseb paremini

avalikku huvi.

Punktiga 9 muudetakse § 61 lõikes 1 loa kehtivuse peatamise aluseid ning jäetakse loa

kehtivuse peatamise periood edaspidi loa andja otsustada. Loa kehtivuse osalise või täieliku

peatamise üldine eesmärk kehtivas õiguses on peatada keskkonda ohustav tegevus, kuid jätta

seejuures loa omajale võimalus tegevust jätkata, kui ta suudab loa kehtivuse peatamise kestel

muuta tegevuse keskkonnale ohutumaks. Kehtiva sõnastuse järgi on loa andjal võimalus luba

peatada kuni kolmeks kuuks. See ei pruugi alati olla piisavalt pikk aeg, et loa omaja jõuaks oma

tegevust muuta ning haldusorgan teha loas vajalikud muudatused. Seetõttu on loa andjal

edaspidi võimalik otsustada iga juhtumi puhul, kui pikaks ajaks luba peatada.

Paragrahvi 61 lõikes 1 muudetakse kehtiva paragrahvi punktis 1 sätestatud alust ning

sõnastatakse see õigusselguse tagamiseks edaspidi kolme eraldi punktina (punktid 1–3).

Lõiget 1 täiendatakse punktidega 4 ja 5, mis annavad loa andjale õiguse luba peatada, kui loa

omaja ei ole esitanud loa muutmiseks vajalikke andmeid või loa muutmise taotlust. Loa

peatamine aitab ennetada võimalikke riske ning kaitsta avalikku huvi ja keskkonda. Enne loa

peatamist saadab Keskkonnaamet meeldetuletuse andmete esitamise vajadusest ning loa omajal

on põhjendatud juhul võimalik küsida ka andmete esitamiseks pikendust. Vahel on

Keskkonnaamet algatanud loa muutmise menetluse, kuid loa omaja ei ole esitanud andmeid ka

korduvate meeldetuletuste peale. Keskkonnaloa peatamine loa andja määratud ajaks on vähem

koormav ja proportsionaalsem meede, kui on loa kehtetuks tunnistamine. Loa kehtetuks

tunnistamine eeldab ettevõtjalt uue loa taotlemist ning võib eeldada ka kehtetuks tunnistamise

koormavamat kohtumenetlust. Peatamine annab loa omajale võimaluse kohandada oma tegevus

nõuetele vastavaks, säilitades samas võimaluse jätkata tegevust pärast muudatuste tegemist.

Punktiga 10 muudetakse § 62 lõiget 2, täiendades aluseid, mil keskkonnaloa andja võib

keskkonnaloa kehtetuks tunnistada. Lõike 2 kehtiv punkt 1 kehtestatakse uuesti kolme eraldi

punktina (punktid 1–3) õigusselgema sõnastuse loomiseks.

Lõike 2 punktiga 4 kehtestatakse uuesti kehtiv punkt 2 ning punktiga 5 kehtestatakse uuesti

kehtiv punkt 3.

Lõike 2 punktides 6 ja 7 sätestatakse, et kui loa omaja ei ole kahe aasta jooksul esitanud loa

andja nõudmisel loa muutmiseks vajalikke andmeid loa andja määratud viisil või loa omaja ei

ole esitanud loa muutmise taotlust ning käitise tegevus ei vasta loas sätestatud tingimustele, siis

loa omaja ei täida talle pandud kohustust. See on oluline märk, et loa omaja ei ole heatahtlik

ega astu ühtegi sammu, et viia oma tegevus loa ja õigusaktidega vastavusse. Sellisel juhul tuleb

Keskkonnaametil kaaluda talle antavat õigust tunnistada luba kehtetuks.

Keskkonnaamet rakendab loa kehtetuks tunnistamisel proportsionaalsuse põhimõtet.

Keskkonnaamet hindab alati, kas loa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne meede

võrreldes rikkumise ulatuse ja iseloomuga. Loa andjal peab olema piisavalt kaalutlusruumi, et

hinnata iga juhtumi asjaolusid eraldi, enne kui otsustatakse luba kehtetuks tunnistada. Enne loa

kehtetuks tunnistamist annab loa andja loa omajale võimaluse rikkumised parandada. Need on

nii teavitused, hoiatused kui ka tähtaja pikendamine, mille jooksul ettevõtja saab teha vajalikke

muudatusi või esitada puuduvaid andmeid. Selline lähenemine tagab, et loa kehtetuks

15

tunnistamine toimub ainult juhul, kui ettevõtja ei ole andnud piisavaid tõendeid valmisolekust

ja võimekusest nõuetele vastata. Seaduses on sätestatud ka selged mehhanismid, kuidas loa

omaja saab vaidlustada loa kehtetuks tunnistamise otsuse. Loa omajatel on õigus õiglasele

menetlusele ja võimalus oma seisukohti kaitsta, mis tugevdab õiguskindlust ja tagab, et loa

kehtetuks tunnistamine on läbipaistev ja põhjendatud.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse atmosfääriõhu kaitse seadust.

Paragrahv koosneb kolmest punktist.

Eelnõu § 2 punktiga 1 täiendatakse § 91 lõigetega 6 ja 7.

Lõikega 6 muutub kohustuslikuks esitada õhusaasteloa taotluse lisana protsessis kasutatavate

kemikaalide ohutuskaardid, mis vastavad REACH määruse5 nõuetele. Ohutuskaartide nõuded

tulenevad REACH-määruse artiklist 31 ja määruse II lisast. Kompleksloa taotluse puhul

esitatakse kasutatavate kemikaalide ohutuskaardid käitises kasutatavate ja toodetavate ainete ja

segude tabelis ning neid ei pea kordama LHK-s.

Lõike 7 kohaselt ei pea eraldi esitama väikese soojusvõimsusega põletusseadmete andmeid

LHK-s. See tähendab, et seadmete, mille nimisoojusvõimsus on väiksem kui 1 MWth, andmed

lisatakse ainult summaarses nimisoojusvõimuses. Muudatuse kohaselt ei pea edaspidi eraldi

taotlusel kajastama nende põletusseadmete heiteallika(te)st tulevaid saasteaineid, nende

heitkoguseid ning nendes kasutatavate kütuste koguseid ega arvestama heiteallikate koosmõju

hajumise arvutustes. Tegemist on väheolulise mõjuga heiteallikatega. Selliste põletusseadmete

puhul ei ole ka kehtiva õiguse kohaselt tegemist eraldi registreeringu või loa kohustusega

seadmetega. Lisaks on vabastatud eraldi registreeringu kohustusest põletusseadmed

võimsusega 0,3–1 MWth vastavalt keskkonnaministri 19. detsembri 2017. a määrusele nr 60

„Tegevuse künnisvõimsused, millest alates on vajalik paikse heiteallika käitaja registreering,

registreeringu taotlus ja tõendi andmekoosseis“. Muudatus võimaldab Keskkonnaametil

keskenduda olulisema mõjuga heiteallikate jälgimisele ja haldamisele. Muudatus vähendab nii

käitajate kui ka Keskkonnaameti ja Keskkonnaagentuuri koormust.

Punktiga 2 muudetakse § 99 lõiget 2, täpsustades, et kui õhusaasteloa või kompleksloa andja

algatab loa muutmise, siis lisaks loa tingimuste muutmise põhjuse selgitamisele määrab ta loa

muutmiseks vajalike andmete esitamise viisi. Väikese muudatuse puhul piisab, kui taotleja

esitab andmed e-posti teel, kuid ulatuslikuma muudatuse korral on vaja andmed esitada

taotlusena KOTKAS-e kaudu.

Punktiga 3 täiendatakse § 99 lõikega 21, sätestades konkreetsed olukorrad, mil õhusaasteloa

või kompleksloa omaja peab esitama KOTKAS-e kaudu loa muutmise taotluse. Loa omajal ei

ole praegu selget seadusekohast kohustust esitada loa muutmise taotlust, kui tema tegevus ei

vasta enam loaga lubatud tingimustele. On kohustus anda teada, kui midagi muutub (KeÜS § 20

lõige 2), aga andmete esitamise kohustust, sh taotlusena esitamise kohustust ei ole.

Eelnõu kohaselt on edaspidi õhusaasteloa ja kompleksloa omajal kohustus esitada loa muutmise

taotlus KOTKAS-e kaudu, kui ta kavatseb muuta:

5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide

registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet,

muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93 ja komisjoni

määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ,

93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ), parandus.

16

1) loaga lubatud tegevust, sh tehnoloogiat, seadmeid, heiteallikaid või protsesside sisendeid

viisil, mis mõjutab loas kajastatud saasteaineid, nende heitkoguseid või käitisele kohaldatavaid

tööstusheite seaduse või atmosfääriõhu kaitse seaduse alusel kehtestatud heite piirväärtusi;

2) saasteainete heite määramise viisi, mis on olnud loa andmise aluseks;

3) muul viisil oluliselt loas kirjeldatud lubatud tegevust.

Täiendus annab loa omajale suurema selguse, milline tegevuse muudatus võib tähendada loa

muutmise vajadust või olulist keskkonnahäiringut. Kui loa omaja tegevus on loaga lubatud

tingimustega võrreldes oluliselt muutunud, on just käitaja ennetav tegevus oluline, et vältida

hilisemaid probleeme. Näiteks olukorras, kus lisandub uus heiteallikas ja tegevus mõjutab

keskkonda oluliselt rohkem, kui loaga on seni lubatud. Sellisel juhul suureneb ka järelevalve

roll, tuleb käia tegevust kontrollimas ning kui vaja, algatada ka haldus- või väärteomenetlus.

Eelnõu §-ga 3 muudetakse jäätmeseadust.

Paragrahv koosneb 16 punktist.

Punktidega 1 ja 2 tehakse tehniline täpsustus § 21 lõigetes 31 ja 32. Mõiste

„keskkonnakompleksluba“ viiakse lõikest 32 lõikesse 31, mis on seaduse tekstis enne, ning seal

viidatakse, et edaspidi on seaduses kasutatud mõiste lühemat versiooni „kompleksluba“.

Punktiga 3 täiendatakse § 31 lõigetega 41–44, mis täpsustavad biojäätmete tekkekohal ringlusse

võtmise nõudeid. Valdavalt tähendab see kohtkompostimise nõudeid, seetõttu viitab ka

seletuskiri edaspidi peamiselt kohtkompostimisele. KOV-il on olnud võimalik juba varem

vabastada jäätmeseaduse § 31 lõike 4 alusel jäätmevaldajaid biojäätmete tekkekohal liigiti

kogumise kohustusest. Vabastus on võimalik, kui biojäätmed on võimalik tekkekohal ringlusse

võtta ning kinnistul on olemas võimalused kohtkompostimiseks või muuks tekkekohal ringlusse

võtmiseks. Sellisel juhul ei pea biojäätmeid ära vedama. KOV peab aga olema veendunud, et

kinnistul tõepoolest biojäätmeid kompostitakse või võetakse muul viisil ringlusse ning saadud

materjali on võimalik kasutada nõuetekohaselt, et oleks tagatud, et biojäätmeid ei satuks

segaolmejäätmete või muude jäätmete hulka. Samuti on lubatud selline lähenemine, kus toimub

biojäätmete kohtkompostimine, aga paralleelselt ka biojäätmete liigiti kogumine konteineriga

korraldatud jäätmeveo raames. Sel juhul on võimalik vähendada jäätmevedajale üleantavate

jäätmete kogust, kui üle antakse vaid need biojäätmed, mida tekkekohal kompostida ei soovita

või ei ole võimalik. Seega ei ole biojäätmete kohtkompostimine takistuseks korraldatud

jäätmeveo raames biojäätmete üleandmiseks.

Lõike 41 kohaselt tuleb jäätmevaldajal esitada KOV-ile taotlus biojäätmete tekkekohal ringlusse

võtmiseks ehk kohtkompostimiseks ja konteineriga biojäätmete liigiti kogumise nõudest

vabastuse saamiseks. Nõue on juba toimiva praktika seaduse tasandil reguleerimisega. KOV-id

on valdavalt juba loonud süsteemid, kuidas taotleda vabastust biojäätmete tekkekohal

kompostimise korral korraldatud jäätmeveo raames biojäätmete äraveost. Taotlus võib olla

esitatud e-kirja teel, jäätmevaldajate registri kaudu või muul viisil. Täpne viis on ka edaspidi

KOV-i otsustada. Neil, kel süsteemi veel ei ole, tuleks leida jäätmevaldajatele mugav ja lihtne

võimalus taotluse esitamiseks. Oluline on, et oleks fikseeritud jäätmevaldaja soov tegeleda

biojäätmete kohtkompostimisega ja saada vabastus biojäätmete konteinerist.

Lõige 42 kohustab KOV-i enne korraldatud jäätmeveo käigus biojäätmete tekkekohalt liigiti

kogumisest vabastamist veenduma, et biojäätmeid on võimalik tekkekohal ringlusse võtta.

KOV-id on seda ka varem teinud, näiteks palunud esitada foto kompostrist või külastanud

kinnistuid, kus on vabastust taotletud. Viisi, kuidas veenduda selles, et biojäätmete

kohtkompostimine on nõuetekohaselt võimalik, valib KOV.

17

Lõike 43 kohaselt tuleb biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmine registreerida KOV-i

jäätmevaldajate registris. Juriidiliste isikute puhul tuleb jäätmevaldajate registrisse märkida ka

aastane tekkekohal ringlusse võetav biojäätmete kogus. KOV-id on ka varem jäätmevaldajate

registris märkinud, millised jäätmevaldajad kohtkompostivad ega vaja biojäätmete konteinerit.

See praktika jätkub ning sama tuleb teha ka nende juriidilisest isikust jäätmevaldajate puhul,

kellel ei ole biojäätmete konteinerit ja kes tegelevad kohtkompostimisega. Arvestada tuleb, et

ilma jäätmeloa või registreeringuta on edaspidi juriidilistel isikutel lubatud jäätmeseaduse § 987

lõike 3 kohaselt (eelnõu § 3 punkt 7) tekkekohal käidelda kuni üks tonn biojäätmeid. Kui kogus

on suurem, peab juriidilisel isikul olema jäätmekäitleja registreering või jäätmeluba ning ka

seda tuleks KOV-il kontrollida, et oleks tagatud omavalitsuste territooriumil tekkivate

biojäätmete nõuetekohane käitlemine. Kuna juriidilise isiku vabastus jäätmeloa ja

registreeringu kohustusest on seotud ühe tonni käideldava kogusega aastas, on KOV-il vaja

ülevaadet, millises koguses biojäätmeid juriidiline isik käitleb. Seega tuleb see info ka

jäätmevaldajate registrisse märkida, kui antakse korraldatud jäätmeveo raames vabastus

biojäätmete tekkekohalt liigiti kogumisest.

KOV-il on jätkuvalt võimalik keelduda biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmise lubamisest ja

näha ette tekkekohalt liigiti kogumine konteineriga, nagu näeb ette jäätmeseaduse § 31 lõige 4.

Seda juhul, kui tekib kahtlus, et tekkekohal nõuetekohaselt ei kompostita, tekkivat komposti

tekkekohal kasutada ei ole võimalik, juriidilise isiku puhul on kogused suuremad vm.

Selleks, et paremini teada kompostitavaid koguseid, on võimalik võtta eelduseks keskmine

biojäätmete kaalu ja mahu suhe, mis eri jäätmevedajate andmeil on 0,2 t/m3. KOV ei ole

kohustatud tegema iga päev ega iga kuu järelevalvet tekkekohal ringlusse võtmise üle, seda

tehakse juhtumi põhjal.

Lõike 44 kohaselt tuleb teavitada KOV-i, kui lõpetatakse biojäätmete tekkekohal ringlusse

võtmine. See tagab, et KOV-il on võimalik korraldada biojäätmete liigiti kogumine tekkekohalt

ning biojäätmed ei satu segaolmejäätmete hulka.

Punktiga 4 muudetakse § 68 lõiget 2. Kehtiva sätte kohaselt on KOV-i korraldatud jäätmeveo

teenust õigus osutada registreeringuga määratud nõuete kohaselt ja tähtajal. Eelnõukohase

seadusega kaotatakse kohustus taotleda eraldi jäätmekäitleja registreering KOV-i korraldatud

jäätmeveo teenuse osutamiseks. Korraldatud jäätmeveo riigihanke tulemusel KOV--iga

hankelepingu sõlminud isikul on õigus osutada korraldatud jäätmeveo teenust JäätS-i § 66

lõikes 4 nimetatud määruses ja § 67 lõikes 1 nimetatud kontsessioonilepingus määratud nõuetel

ja tähtajal, kuid seda eeldusel, et korraldatud jäätmeveo teenuse osutamiseks KOV-iga

hankeleping sõlminud isik omab JäätS-i § 987 lõike 2 punktis 2 nimetatud üldist jäätmeveo

registreeringut.

Punktiga 5 muudetakse § 69 lõiget 1. Kehtiva sätte kohaselt loetakse jäätmevaldaja korraldatud

jäätmeveoga liitunuks alates KOV-i üksuse korraldatud jäätmeveo registreeringu kehtima

hakkamisest või jäätmeseaduse § 66 lõikes 4 nimetatud määruse jõustumisest. Liitumisajaks

loetakse antud loa või määruse jõustumise ajast hilisemat aega. Kuna kaotatakse kohustus

taotleda eraldiseisev jäätmekäitleja registreering, jäetakse lõikest 1 välja viited KOV-i

korraldatud jäätmeveo registreeringule. Edaspidi loetakse jäätmevaldaja korraldatud

jäätmeveoga liitunuks jäätmeseaduse § 66 lõikes 4 nimetatud määruse jõustumisest arvates.

Punktiga 6 tunnistatakse kehtetuks § 987 lõike 2 punkt 6. Jäätmeseaduse § 987 lõike 2 punkti 2

kohaselt registreeritakse Keskkonnaametis selle isiku tegevus, kes veab jäätmeid oma

18

majandus- või kutsetegevuses. Sama lõike punkti 6 kohaselt registreeritakse Keskkonnaametis

ka sellise isiku tegevus, kes osutab KOV-i korraldatud jäätmeveo teenust. Seega peab jäätmete

vedajal, kes osutab seda teenust, olema kaks jäätmekäitleja registreeringut: üks üldise

jäätmeveo teenuse osutamiseks ja teine KOV-i korraldatud jäätmeveoks. Korraldatud

jäätmeveo teenuse osutaja leidmiseks korraldab KOV kontsessioonilepingu sõlmimise

menetluse riigihangete seaduse kohaselt. Täpsemad tingimused, nagu veopiirkond, veetavad

jäätmeliigid, jäätmekäitluskoht, hankelepingu kestus jms, määratakse KOV-i ja jäätmevedaja

vahel sõlmitavas hankelepingus. Jäätmekäitleja registreeringuga KOV-i korraldatud jäätmeveo

teenuse osutamiseks lisatingimusi ei sätestata. Seega on tegemist dubleeriva dokumendiga, mis

lisaväärtust ei anna. Ettevõtete halduskoormuse ja Keskkonnaameti ametnike töökoormuse

vähendamiseks kaotatakse kohustus taotleda eraldi jäätmekäitleja registreeringut KOV-i

korraldatud jäätmeveo teenuse osutamiseks. Edaspidi piisab KOV-i selle teenuse osutamiseks

üksnes jäätmeseaduse § 987 lõike 2 punkti 2 kohasest üldisest jäätmeveo registreeringust.

Punktiga 7 täiendatakse § 987 lõiget 3 punktiga 7, mille kohaselt ei ole juriidilisel isikul enam

kohustust taotleda Keskkonnaametilt registreeringut biojäätmete tekkekohal ringlusse

võtmiseks (valdavalt puudutab see kohtkompostimist), kui tekkekohal käideldakse aastas kuni

üks tonn oma tegevuses tekkivaid biojäätmeid. Kui biojäätmete aastane käideldav kogus on

suurem kui üks tonn, tuleb tegevuse mahu järgi taotleda jäätmekäitleja registreering, jäätmeluba

või kompleksluba. Erand puudutab vaid jäätmeseaduse § 51 kohaseid biojäätmeid ning

juriidilisi isikuid. Füüsilistel isikutel tuleb lähtuda sama lõike punktist 1.

JäätS-i § 31 lõike 4 järgi võib KOV lubada võtta biojäätmeid tekkekohal ringlusse alternatiivina

tekkekohalt liigiti kogumisele korraldatud jäätmeveo raames. See kehtib ka juriidiliste isikute

kohta. Sellisel juhul tuleb KOV-il registreerida juriidiline isik jäätmevaldajate registris, nagu

toimitakse füüsilise isiku puhul, ning registrisse märkida aastas käideldav biojäätmete kogus.

Punktiga 8 tunnistatakse kehtetuks § 988 lõige 2. Lõike 2 järgi peab taotleja esitama KOV-i

üksuse korraldatud jäätmeveo registreeringu taotluse menetluses jäätmeveoks sõlmitud

hankelepingu koos lisadega ja KOV-i üksuse haldusakti koopia selle kohta, et taotleja on JäätS-i

§ 67 lõikes 1 nimetatud riigihankel tunnistatud edukaks. See kohustus ei ole enam asjakohane.

Punktiga 9 täiendatakse § 988 lõikega 5, millega täpsustatakse, et JäätS-i § 987 lõike 2

punktis 2 nimetatud jäätmeveo registreeringu taotlemisel ei ole vaja esitada andmeid veetavate

jäätmekoguste kohta. Jäätmevedajad tegelevad sageli väga paljude jäätmeliikide veoga.

Kehtiva jäätmeseaduse kohaselt tuleb jäätmete vedamiseks registreeringu taotlemisel esitada

info veetavate jäätmekoguste kohta jäätmeliikide kaupa. Kuna veetavad jäätmekogused võivad

aastati erineda, esitavad jäätmevedajad jäätmete veoks registreeringu taotlemisel koguste info

üldjuhul varuga, et vältida olukorda, kus kogused osutuvad suuremaks registreeringus märgitud

kogustest. Seega ei vasta jäätmekoguste info sageli tegelikule olukorrale. Andmed aasta jooksul

reaalselt veetud jäätmekoguste kohta esitab jäätmevedaja jäätmearuandes. Samas ei sea

Keskkonnaamet registreeringu väljastamisel veetavatele jäätmekogustele piiranguid ega

kehtesta koguste põhjal jäätmeveole lisanõudeid. Seega ei ole info veetavate jäätmekoguste

kohta vajalik, pealegi suurendab see üksnes ettevõtete halduskoormust.

Punktiga 10 tunnistatakse kehtetuks § 989 lõige 2. Lõige 2 täiendab infot, mis tuleb KOV-i

üksuse korraldatud jäätmeveo registreeringule kanda. Eelnõukohase seadusega kaotatakse

kohustus taotleda eraldiseisev jäätmekäitleja registreering KOV-i korraldatud jäätmeveo

teenuse osutamiseks, mistõttu ei ole jäätmeseaduse lõikes 2 sätestatu enam asjakohane.

Punktiga 11 täiendatakse § 989 lõikega 3, täpsustades, et JäätS-i § 987 lõike 2 punktis 2

nimetatud jäätmeveo registreeringule ei kanta infot veetavate jäätmekoguste kohta. Kehtiva

19

seaduse kohaselt tuleb jäätmete vedamiseks registreeringu taotlemisel esitada info veetavate

koguste kohta jäätmeliikide kaupa. Taotleja esitatud kogused kantakse registreeringule. Kuna

jäätmete vedajad tegelevad sageli väga paljude jäätmeliikide veoga ja veetavad kogused võivad

aastati erineda, esitavad jäätmevedajad jäätmete veoks registreeringu taotlemisel info veetavate

koguste kohta üldjuhul varuga, et vältida olukorda, kus tegelikud kogused osutuvad suuremaks

registreeringule kantud kogustest. Seega ei vasta registreeringus märgitud jäätmekoguste info

sageli tegelikkusele. Andmed aasta jooksul tegelikult veetud jäätmekoguste kohta esitab

jäätmevedaja jäätmearuandes. Samas ei sea Keskkonnaamet registreeringu väljastamisel

veetavatele jäätmekogustele piiranguid ega kehtesta veetavate koguste põhjal jäätmeveole

lisanõudeid. Seega ei ole jäätmete veoks väljastatud registreeringutele veetavate jäätmekoguste

info kandmine vajalik ning tekitab Keskkonnaametile üksnes lisakoormust.

Punktiga 12 täiendatakse § 110 lõikega 3, millega täpsustatakse, et ohtlike jäätmete ja

välislepinguga reguleeritavate jäätmete veo luba (edaspidi veoluba) taotletakse ning

saatedokumendid koostatakse ja edastatakse KOTKAS-e kaudu. Tööprotsessides muudatusi ei

tule, kuna seda tehakse KOTKAS-e kaudu juba 2023. aasta juulist. Kehtivas sõnastuses puudub

viide keskkonnaotsuste infosüsteemile ning muudatuse eesmärk on viia seadus kooskõlla

tegeliku olukorraga. Täpsustus lisatakse nüüd, kuna jäi ekslikult eelmise eelnõu tekstist välja.

Punktiga 13 muudetakse § 1141 ning sätestatakse kolm eraldi lõiget. Muudatusega

sõnastatakse eraldi riikidevahelise jäätmesaadetise saatmist korraldava isiku ja Eestis

riikidevahelise jäätmesaadetise vastuvõtja kohustused.

Lõikes 1 sätestatakse, et riikidevahelise jäätmesaadetise saatmist korraldaval isikul on kohustus

koostada vähemalt üks päev enne saadetise teele panekut KOTKAS-e kaudu Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1013/2006 artikli 18 lõikes 1 nimetatud

jäätmesaadetisega kaasneva ja määruse VII lisale vastava jäätmesaadetise kohta teavet sisaldav

dokument (edaspidi saatedokument). Tööprotsessides muudatusi ei tule, kuna nimetatud

saatedokument koostatakse KOTKAS-e kaudu juba 2023. aasta juulist, kuid seni on puudunud

selge õiguslik alus.

Lõikes 2 sätestatakse eraldi juba kehtiv kohustus, et riikidevahelise jäätmesaadetise saatmist

korraldaval isikul on kohustus edastada kolme päeva jooksul pärast jäätmete saabumist

jäätmekäitluskohta, kus taaskasutus- või kõrvaldamistoiming tehakse, jäätmete vastuvõtja

kinnitatud saatedokument. Lõikesse lisatakse täiendus, et saatedokument tuleb esitada

keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu. Tööprotsessides muudatusi ei tule, kuna vastuvõtmist

kinnitav saatedokument esitatakse KOTKAS-e kaudu juba 2023. aasta juulist, kuid seni on

puudunud selge õiguslik alus.

Lõikes 3 sätestatakse eraldi Eestis riikidevahelise jäätmesaadetise vastuvõtja kohustus esitada

saatedokumendid KOTKAS-e kaudu kolme päeva jooksul pärast jäätmete saabumist

jäätmekäitluskohta, kus taaskasutus- või kõrvaldamistoiming tehakse. Seni puudus selge alus

saatedokumendid KOTKAS-e kaudu esitada. Tööprotsessides muudatusi ei tule, kuna

vastuvõtmist kinnitav saatedokument esitatakse KOTKAS-e kaudu juba 2023. aasta juulist.

Punktiga 14 muudetakse § 1201. Lõiked 1 ja 2 sätestavad vastutuse jäätmete käitlemise nõuete

rikkumise eest jäätmeloata või jäätmeloa nõudeid rikkudes. Muudatus on vajalik, et eristada

erinevate lubadega või lubadeta toime pandud rikkumisi, kuna järelevalve erinevate nõuete

rikkumise eest on erinevate kohtuväliste menetlejate pädevuses. KOV teeb järelevalvet üksnes

jäätmeloa ja jäätmekäitleja registreeringu nõuete täitmise üle. Kompleksloa üle teeb

järelevalvet Keskkonnaamet.

20

Punktiga 15 muudetakse § 127, tehes arvukalt muudatusi. Seetõttu on otstarbekas esitada § 127

tervikuna uues sõnastuses. Muudatusega täpsustatakse ning sõnastatakse selgemalt KOV-ide

ning Politsei- ja Piirivalveameti väärteomenetlemise pädevus. Töö käigus on selgunud, et

KOV-il ning Politsei- ja Piirivalveametil ei pea olema pädevust kõigi JäätS-is sätestatud

väärtegude menetlemiseks. THS-is, MaaPS-is, AÕKS-is, VeeS-is ja kiirgusseaduses on eri

asutuste pädevus selgelt reguleeritud, kuid JäätS-is mitte, seetõttu täpsustatakse ja sõnastatakse

selgemalt eri asutuste pädevus.

Lõikes 1 täpsustatakse Keskkonnaameti väärteomenetluse ulatust. Keskkonnaametilt võetakse

ära §-s 1207 nimetatud väärteo menetlemise õigus, kuna KOV-i jäätmehoolduseeskirjade

kohaste jäätmekorralduse nõuete kontrollimine ja menetlemine peaks kuuluma ainult KOV-ile.

Valla- või linnavalitsus on pädev menetlema oma jäätmehoolduseeskirja nõuete rikkumist.

KOV teeb oma territooriumil enda kehtestatud nõuete üle järelevalvet ning seega peab tal olema

nende menetlemiseks ainupädevus.

Lõikes 2 sätestatakse, et valla- või linnavalitsus on pädev asutus menetlema oma

jäätmehoolduseeskirja nõuete rikkumist ning lisaks Keskkonnaametile võib KOV menetleda

ka JäätS-i vastutussätetes – §-s 120, § 1201, §-des 1202, 1207, 126 ja 1264 – nimetatud juhtudel.

Kuna jäätmehoolduseeskirjad on KOV-idel erinevad, tuleb KOV-ile jätta õigus menetleda

jäätmeseaduse §-des 120, 1202, 1207, 126 ja 1264 nimetatud juhtusid. KOV saab seda õigust

kasutada, kui tegemist on kohaliku elu korraldamise küsimusega. Näiteks § 1202

väärteomenetlemise vajadus võib tekkida siis, kui kodanik täidab ehitusjäätmetega maad või

laob vanarehvidest aeda. Vastutussäte § 126 võimaldab KOV-il läbi viia väärtoemenetluse, mis

on seotud segaolmejäätmete sortimise nõuete rikkumisega. Paragrahv § 1264 võimaldab KOV-

il menetleda prügistamise, jäätmete põletamise jms nõuete rikkumisi.

Lisaks jäetakse KOV-ile õigus menetleda (§ 1201) vajaduse korral keskkonnaloa ehk jäätmeloa

puudumist või keskkonnaloas sätestatud nõuete rikkumist. Näiteks seisma jäänud jäätme

staatuses oleva pinnase sõelumine, mis tekitab müra ja tolmu ning võib häirida kodanikke.

Lõike 3 kohaselt võib §-s 1265 nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja olla lisaks

Keskkonnaametile ka Politsei- ja Piirivalveamet, mis võib olla küll vähetõenäoline, kuid selline

võimalus peaks siiski alles jääma.

Lõikega 4 esitatakse uuesti kehtiv lõige 2.

Lõikega 5 esitatakse uuesti kehtiv lõige 3.

Lõikega 6 esitatakse uuesti kehtiv lõige 5

Lõikega 7 esitatakse uuesti kehtiv lõige 6.

Punktiga 16 lisatakse rakendussätted. Neist esimene ehk § 13623 selgitab, kuidas rakenduvad

§ 31 lõiked 41–43. KOV-id kes on juba enne seaduse muudatuste jõustumist vabastanud

jäätmevaldajaid biojäätmete tekkekohalt liigiti kogumisest nende taotluse alusel ning kandnud

vabastuse ja kohtkompostimise info jäätmevaldajate registrisse, ei pea oma praktikat muutma

ja vabastused kehtivad KOV-i määratud viisil edasi. Kui KOV on jätnud biojäätmete liigiti

kogumise korraldamata ehk jäätmevaldajaid vabastanud biojäätmete liigiti kogumisest ilma

jäätmevaldaja taotluseta või vabastatud jäätmevaldaja kohtkompostimise info jäätmevaldajate

registrisse kandmata, tuleb korraldada vabastuse andmine biojäätmete liigiti kogumisest

tekkekohalt vastavalt JäätS-i § 31 lõigetele 41–43 hiljemalt 2026. aasta 1. septembriks ehk aasta

pärast seaduse jõustumist.

Rakendussäte § 13624 selgitab, et enne 2025. aasta 1. septembrit antud tähtajaline jäätmekäitleja

registreering kehtib selle muutmise, kehtetuks tunnistamise või selles märgitud kehtivusaja

21

lõpuni. Enne 2025. aasta 1. septembrit esitatud jäätmekäitleja registreeringu taotlust

menetletakse selle seaduse järgi ehk arvestatakse muutunud jäätmevedude registreeringu

nõudeid ning leevendusi juriidilisele isikule, kes käitleb ise oma tegevuses tekkivaid

biojäätmeid tekkekohal kuni üks tonn aastas jäätmeseaduse nõuete kohaselt.

Eelnõu §-ga 4 muudetakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi

seadust.

Muudatusega ühtlustatakse KeHJS-is veevaldkonnaga seotud tegevuste mõisted VeeS-is

kasutatavate mõistetega. VeeS-i § 177 lõike 2 kohane kaadamine sisaldab erinevaid tegevusi,

sh merre uputamine. VeeS-i järgi on keskkonnaluba vaja nii kaadamiseks (§ 187 punkt 11) kui

ka tahkete ainete paigutamiseks veekogusse (§ 187 punkt 10). Merel kaadatakse, samuti

paigutatakse merre tahkeid aineid näiteks uute rajatiste ehitusel. Siseveekogudel kaadamist ei

toimu.

Eelnõu §-ga 5 muudetakse maapõueseadust.

Paragrahv koosneb viiest punktist.

Punktidega 1 ja 2 tunnistatakse § 27 lõige 9 ning § 49 lõige 8 kehtetuks. Edaspidi ei saadeta

muu maavara kui järvelubja, järvemuda, meremuda, kruusa, liiva, lubjakivi, dolokivi, savi ja

turba uuringu loa ja kaevandamise loa taotluse kohta antava haldusakti eelnõu valdkonna eest

vastutavale ministrile kooskõlastamiseks. Kehtima jääb kohustus saata uuringu loa ja

kaevandamise loa taotlus viivitamata valdkonna eest vastutavale ministril arvamuse saamiseks.

Negatiivseid seisukohti loa taotluse kooskõlastamise ja loa andmise kohta on seni vähe antud.

Loa andmisest keeldumise alused on sätestatud kehtivas seaduses ning neist tuleb alati lähtuda.

Muudatus on vajalik loamenetluse tõhustamiseks – see lühendab 30 päeva võrra loa andmise

aluseks oleva otsuse eelnõu kooskõlastamist. MaaPS-i § 49 lõike 7 alusel jääb endiselt kehtima

kohustus küsida kaevandamise loa taotluse kohta arvamust maavarade komisjonilt.

Punktiga 3 muudetakse § 55 lõiget 5. Muudatuse eesmärk on ühtlustada Kliimaministeeriumi

roll ja vastutus maapõue kasutamist puudutavate otsuste tegemisel. Kehtiva seaduse järgi on

otsustamisõigus seotud ministri hinnanguga, kuid muudatusega soovitakse seda laiendada

ministeeriumi kui tervikliku asutuse vastutusele. MaaPS-i § 14 lõike 2 järgi võib

Kliimaministeerium või Vabariigi Valitsuse volitatud asutus lubada maapõue seisundit ja

kasutamist mõjutavat tegevust kindlatel juhtudel. Sättes on juba määratud, et

Kliimaministeeriumil on keskne roll selliste otsuste tegemisel, mis puudutavad maapõue

seisundit ja selle kasutamist. Pole otstarbekas ega põhjendatud anda selle otsuse tegemise õigus

ainult ministrile,

Punktiga 4 täiendatakse § 97 lõiget 2 pärast sõna „Keskkonnaametile“ tekstiosaga

„keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu“. Tegemist on täpsustusega, et loa taotlus esitatakse

Keskkonnaametile just KOTKAS-e kaudu (see toimub juba 2022. aastast saadik).

Punktiga 5 täiendatakse § 97 lõikega 61. Sätte lisamisega muudetakse kaevise võõrandamise

loa kehtivusaega. Täiendusega kehtib maapõue aluskorda ehitise või rajatise ehitamise korral

sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud luba viis aastat. Põhjendatud juhul võib Keskkonnaamet

loa kehtivust pikendada kuni ehitise või rajatise valmimiseni. MaaPS-i § 97 lõige 6 sätestab, et

kaevise võõrandamise luba kehtib üks aasta. Suuremahuliste ehitiste ehitusprotsess kestab aga

oluliselt kauem (Energiasalv OÜ PHAJ näitel vähemalt 6–7 aastat). Ehitustegevuse käigus tekib

palju kaevist, mille ladustamise võimalused on piiratud, mistõttu tuleb see mingi aja möödudes

22

võõrandada. Igal aastal kaevise võõrandamise loa menetlus koormab nii loa andjat kui ka loa

taotlejat ega ei anna kindlust suuremahuliste projektide korral, et mõnel aastal keeldutakse loa

andmisest. Seetõttu on vaja muuta kaevise võõrandamise luba pikemaks ajaks ning lubada

kaevise võõrandamist ehitusloa kehtivuse lõpptähtajani.

Eelnõu §-ga 6 muudetakse riigilõivuseadust.

Riigilõivuseaduses parandatakse kasutatav mõiste, viies selle kooskõlla atmosfääriõhu kaitse

seaduses kasutatava mõistega, kus kasutatakse mõistet „heiteallikas“, mitte „saasteallikas“.

Eelnõu §-ga 7 muudetakse tööstusheite seadust.

Paragrahv koosneb 12 punktist.

Punktiga 1 jäetakse § 19 lõike 2 punktist 10 välja tekstiosa „vineeri ja“. Muudatusega võetakse

seadusekohase kompleksloa kohustusega tegevuste hulgast välja vineeri tootmine. Vineeri

tootmine ei ole ka tööstusheite direktiivi I lisa kohaselt tegevusvaldkonna liik, milles peab

järgima rangemaid meetmeid ja omama kompleksluba ning seepärast ei ole põhjendatud

rangem regulatsioon.

Punktiga 2 tunnistatakse § 25 lõige 4 kehtetuks. Tööstusheite direktiiv6 ei käsitle võimalust

omada kompleksluba vabatahtlikult. Kui käitise tegevus ei ületa enam Vabariigi Valitsuse

29.08.2005 määruses nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju

hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ toodud kompleksloa künnisvõimsust,

tuleb kompleksloalt üle minna keskkonnaloale nendes valdkondades, kus ületatakse

keskkonnaloa künniseid. Kompleksloa künnisvõimsuse leidmisel võetakse arvesse tegevuse

ülesseatud tootmisvõimsusega ehk maksimaalse võimekusega, millega käitis on tehniliselt või

õiguslikult piiratud. Keskkonnaluba, andes õiguse teha ühte või üheaegselt mitut tegevust, saab

taotleda vee erikasutuseks7, saasteainete viimiseks paiksest heiteallikast välisõhku8, jäätmete

käitlemiseks9 ning maavara kaevandamiseks.

Praeguseks on tekkinud olukord, kus ligi kümme loa omajat, kes enam kompleksloa künnist ei

ületa, ei ole altid loobuma kompleksloast ja minema üle keskkonnaloale. Kompleksloaga

kaasneb ettevõttele oluliselt rohkem kohustusi kui keskkonnaloaga, mistõttu keskkonnaloale

üleminek vähendab ka ettevõtte halduskoormust. Kompleksloa vabatahtlikust omamisest

loobumine vähendab ka Keskkonnaameti töökoormust, kuna vähem tuleb kontrollida loaga

lubatud tegevust ja sellega seotud kohustuste täitmist.

Punktiga 3 muudetakse § 28 lõiget 3, täpsustades, et THS-i § 41 lõike 2 punktides 1–16

nimetatud andmed on taotluse põhiandmed ning neid ei esitata taotluse lisadena. Taotluse

andmed ei muutu võrreldes varem THS-is sätestatuga. Muudatus on tingitud sellest, et

kompleksloa taotlus esitatakse KOTKAS-es, mitte enam paberil ega e-postiga.

6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/75/EL, 24. november 2010, tööstusheidete kohta (saastuse

kompleksne vältimine ja kontroll) (uuesti sõnastatud) (EMP-s kohaldatav tekst). 7 Veeseaduse § 187 sätestab tegevused, mille korral on käitise tegevuseks vaja taotleda vee erikasutuse

keskkonnaluba. 8 Keskkonnaministri 14. detsembri 2016. a määrus nr 67 „Tegevuse künnisvõimsused ja saasteainete heidete

künniskogused, millest alates on käitise tegevuse jaoks nõutav õhusaasteluba sätestab saasteainete heidete

künniskogused ja käitise tegevuse künnisvõimsused, millest alates on nõutav keskkonnaluba saasteainete

viimiseks paiksest heiteallikast välisõhku. 9 Jäätmeseaduse § 73 sätestab tegevused, mille korral on käitise tegevuseks vaja taotleda keskkonnaluba

jäätmekäitluseks.

23

Punktiga 4 muudetakse § 37 lõigete 1 ja 2 sõnastust. Muudatuse eesmärk on ühtlustada loa

taotluse menetlemise perioodi algus KeÜS-i § 49 lõikes 1 sätestatuga. Loa andmine otsustatakse

180 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates.

Punktiga 5 muudetakse § 41 lõike 2 punkti 5 sõnastust, et ühtlustada see kehtiva korraga ning

tagada parem arusaam loa kohustuslikest osadest. Muudatus sõnastab selgemalt selle punkti

eesmärgi, mis ütleb, et loale kantakse andmed kõigi käitises kasutatavate seadmete ja

tehnoloogiate vastavuse kohta parimale võimalikule tehnikale ning viide parimale võimalikule

tehnikale PVT-järeldustest või nende puudumisel PVT-viitedokumendist. Heite vältimise või

vähendamise meetmed ja tehnika kustutatakse punktist 5, kuna need esitatakse loa taotlusega

ning kantakse loale vastavalt THS-i § 41 lõike 2 punktile 7.

Punktiga 6 täiendatakse § 50 lõikega 2, lugedes olemasolev tekst lõikeks 1, eesmärgiga lisada

THS-i säte, mis annab Keskkonnaametile õiguse otsustada kompleksloa ümber vormistamine

keskkonnaloaks ning samas protsessis algatada keskkonnaloa muutmine, et viia luba ja

tegevuse maht kooskõlla. Selleks, et kompleksluba ümber vormistada keskkonnaloaks tuleb

Keskkonnaametil eelnevalt tuvastada (näiteks kontrolli käigus), et käitise tegevus on nii palju

muutunud, et selle tegevus ei ületa enam kompleksloa künnisvõimsust. Ümber vormistamise

järgselt on keskkonnaloal aga kompleksloa künnisvõimsus, mida tuleb muuta ja viia vastavusse

tegelikkusega. Selleks algatab Keskkonnaamet keskkonnaloa muutmise ning loa omajal tuleb

esitada keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu loa muutmise taotlus tegevuse tegelike

andmetega. Sätte lisamise vajadus on seotud § 7 punktiga 2.

Punktiga 7 muudetakse § 59 lõike 1 sõnastust. Muudatuse eesmärk on käitaja andmete

säilitamise kohustuse lühendamine vähemalt viiele aastale. Praegu edastab käitaja kõik

kompleksloa ning selle nõuete täitmisega seotud andmed loa andjale KOTKAS-es, kus ka neid

andmeid säilitatakse. Enam ei ole asjakohane nõuda käitajalt kõikide kompleksloaga seotud

andmete (ka seireandmete) säilitamist kogu loa kehtivuse ajal. Vähemalt viieaastane andmete

säilitamise tähtaeg on kooskõlas ka eelnõu § 7 punktiga 11, millega pikendatakse väärteo

aegumistähtaega viiele aastale, mistõttu ei ole pikem kui viieaastane tähtaeg asjakohane.

Muudatus vähendab ettevõtjate halduskoormust ning tagab järelevalveasutustele piisavad

võimalused ülesannete täitmiseks, vältides ka tarbetut andmete säilitamist pikka aega.

Punktiga 8 asendatakse § 158 lõikes 3 sõna „ettekirjutuse“ tekstiosaga „korrapärase kontrolli“.

Varasema sõnastuse puhul seoti ettekirjutuse aeg järelkontrolli ajaga, mis ei ole kooskõlas

tööstusheite direktiivis sätestatud keskkonnajärelevalve eesmärkidega. Kuna Keskkonnaamet

saab rikkumise tuvastamisel alustada väärteomenetluse või haldusmenetluse või mõlemad

menetlused ning mõlemat menetlusliiki reguleerib oma õigusakt, ei ole vaja THS-is reguleerida,

kui ruttu ettekirjutus koostatakse või ettekirjutuse täitmist järelkontrollitakse. Olenevalt

juhtumist võib ettekirjutuse koostamiseks kuluda oluliselt rohkem kui kuus kuud ning ka

ettekirjutuse täitmise tähtaeg määratakse juhtumi põhjal. Uue sõnastusega viiakse paragrahv

tööstusheite direktiiviga paremini vastavusse, öeldes, et kui korrapärase kontrolli käigus on

tuvastatud loa tingimuste oluline täitmata jätmine, külastatakse käitist kuue kuu jooksul

kõnealuse kontrolli tegemisest arvates uuesti. Loa tingimuste oluline mittetäitmine ei ole

seaduses defineeritud, sest see tuleb määrata juhtumi põhjal, võttes arvesse rikkumisest

põhjustatud negatiivset mõju keskkonnale ja inimese tervisele, mis põhineb järelevalve üldisel

riskihindamise metoodikal. Ei ole võimalik luua ühte selget viidet, mis kvalifitseerub olulise

mõjuna, sest THS on väga laiaulatuslik, reguleerides väga erinevaid tegevusvaldkondi.

Punktiga 9 muudetakse § 159, et luua parem selgus erakorralistest keskkonnakontrollidest.

Muudatus ei muuda senist tegevust. Erakorralised keskkonnakontrollid on tööstusheite

24

direktiivi2 kohaselt vajalikud nii kaebuste, avariide, vahejuhtumite kui ka loa nõuete täitmise

kontrollimiseks. Lisaks võib tulla ette juhtumeid, kus erakorralisi keskkonnakontrolle on vaja

enne loa väljaandmist, läbivaatamist või ajakohastamist.

Punktiga 10 muudetakse § 163 pealkirja ja lõiget 1, et täiendada vastutussätteid. THS-i § 56

kohaselt on kompleksloa kohustusega käitised, millel on suur keskkonnamõju, kohustatud

teavitama Keskkonnaametit kõikidest tegevuse muudatustest, mis võivad avaldada mõju

keskkonnale või inimese tervisele, näiteks lisatavatest heiteallikatest. Kui käitaja seda nõuet ei

täida, loob see olukorra, kus Keskkonnaamet ei saa enne muudatuse elluviimist teavet, et

hinnata, kas on vaja muuta ka loa tingimusi, mis on väga tähtis, kuna muudatused võivad kaasa

tuua rohkem heiteid ja keskkonnariske. Kompleksloa kohustusega käitised on suure

keskkonnamõjuga käitised ning tegevuses muudatuse kavandamisest on oluline

Keskkonnaametit varakult teavitada.

Kehtivas THS-is on säte, mis võimaldab algatada väärteomenetluse kompleksloata tegevuse või

kompleksloa nõuete rikkumise eest (§ 162), kuid teatamiskohustuse täitmata jätmine on üldine

seadusest tulenev kohustus ega ole loa nõuete rikkumine. Praegu puudub vastutussäte, mis

võimaldaks algatada väärteomenetlust ja määrata trahvi selle kohustuse täitmata jätmise eest.

Seega tuleb seadusesse lisada asjakohane vastutussäte, mis tagab Keskkonnaameti piisava

informeerituse. See aitab vältida keskkonnariske ning tagada nõuete järgimist.

Punktiga 11 lisatakse § 164 lõige 3, pikendades väärteo aegumistähtaega kahelt aastalt viiele

aastale. Arvestades komplekslubade kontrollide vahemikke, mis on tavapäraselt üks kuni kolm

aastat ning veisekasvatuste korral kuni viis aastat, jõuavad kaheaastase aegumistähtaja puhul

paljud rikkumised juba enne tuvastamist aeguda või jääb menetlemisperiood vajalikeks

toiminguteks, eriti kohtusse jõudmise korral, liiga lühikeseks. Alates 01.11.2023 kehtivad

karistusseadustiku muudatused, mis näevad väärteo aegumistähtajaks ette kuni viis aastat.

Seetõttu nähakse THS-is ette viieaastane aegumistähtaeg. Pikem aegumistähtaeg on

komplekslubade rikkumiste korral oluline, et hoida ära olukorda, kus rikkumise toimepanijal

on võimalus väärteo aegumisel vältida vastutust keskkonnale ning inimese tervisele tekitatud

kahju korral.

Punktiga 12 täiendatakse seadust §-iga 1692 õigusselguse eesmärgiga, et oleks üheselt selge,

kuidas rakenduvad § 25 lõike 4 kehtetuks tunnistamine ning § 50 täiendamine lõikega 2.

Rakendussätte § 1692 kohaselt loa andja vormistab sellise kompleksloa ümber keskkonnaloaks,

milles käitajale on tegutsemiseks kompleksluba antud, kuid mille tegevus ületa THS § 19

lõike 3 alusel kehtestatud alltegevusvaldkonna künnisvõimsust. Sellisel juhul vormistab loa

andja kompleksloa ühe aasta jooksul alates muudatuse jõustumisest keskkonnaseadustiku

üldosa seaduse § 53 lõike 3 alusel kehtestatud andmekoosseisuga keskkonnaloaks. Sätte

lisamise vajadus on seotud § 7 punktidega 2 ja 6.

Eelnõu §-ga 8 muudetakse veeseadust.

Paragrahv koosneb 17 punktist.

Punktiga 1 muudetakse § 165 lõiget 3 ja § 166 lõiget 4. Muudatusega täpsustatakse, et

sügavallapanusõnniku aunas hoidmise teatised tuleb esitada keskkonnaotsute infosüsteemi

KOTKAS kaudu. Kehtivas sõnastuses puudub viide keskkonnaotsuste infosüsteemile. Teise

muudatusena jäetakse ära tähtaeg esitada teatis 14 päeva enne aunastamise alustamist. Kuna

KOTKASe rakendus teeb nn automaatotsuse sügavallapanusõnniku auna rajamise teatise

esitamise kohta, siis ei ole vajalik enam 14 päevase etteteatamise ajaga sõnniku aunastamise

25

kavatsusest Keskkonnaametit teavitada. Kui teatise esitamise nõue kehtestati, ei olnud

infosüsteem sellisel kujul valmis ja seetõttu oli vajalik ka 14 päevane etteteatamise tähtaeg.

Punktiga 2 muudetakse § 187 punkte 8 ja 10. Kehtiva sõnastuse järgi tuleb veeluba taotleda,

kui süvendatakse veekogu või paigutatakse veekogu põhja süvenduspinnast mahuga alates

100 kuupmeetrist või paigutatakse veekogusse tahkeid aineid mahuga alates 100 kuupmeetrist.

Muudatusega loobutakse nimetatud tegevuste puhul veeloa kohustusest maismaa veekogudes.

Eelnõukohase seaduse järgi tuleb maismaaveekogudes taotleda veekeskkonnariskiga tegevuse

registreeringut nimetatud tegevusteks. Vajab KOTKAS-e arendust, et süsteemis piirata

võimalust maismaaveekogudele keskkonnaloa taotlust esitada.

Veekogu süvendamise või veekogu põhja süvenduspinnase paigutamise või veekogusse tahkete

ainete paigutamise korral on tavaliselt tegemist ühekordsete lühiajalise tegevusega, mis

mõjutab keskkonda sageli vaid tegevuse ajal. Seetõttu on mõistlik, et edaspidi annab

Keskkonnaamet nõusoleku nendeks tegevusteks veekeskkonnariskiga tegevuse

registreeringuga. Samuti ei ole selliseks lühiajaliseks tegevuseks (nt seitse kuni kümme päeva)

keskkonnaloa andmine optimaalne Keskkonnaameti menetlusressursi kasutus. Nimetatud

tegevusteks vajalikud keskkonnatingimused saab määrata ka registreeringuga, sh teha

keskkonnamõju eelhindamine.

Punktiga 3 muudetakse § 187 punkti 15. Kehtiva sõnastuse järgi on veeluba kohustuslik, kui

arendatakse vesiviljelust toodangu juurdekasvuga rohkem kui 1 tonn aastas. See kehtib selliste

organismitüüpide nagu kala, karpide, vähkide, vetikate ja muu vee-elusressursi kasvatusele.

Seega pole vahet, mida soovitakse kasvatada, luba tuleb taotleda, kui selle organismi toodangu

juurdekasv on rohkem kui 1 tonn aastas. Eesti õiguses on loa nõude alus tuletatud HELCOM-i

soovitusest 25/4 (measures aimed at the reduction of discharges from fresh water and marine

fish farming ehk mage- ja mereveekasvandustele sihitud heitme vähendamise meetmed).

Konventsiooniosalistel soovitatakse mere- ja mageveekasvandustes rakendada soovituses

esitatud parimat võimalikku tehnikat ja parima keskkonnatava meetmeid, välja arvatud

väikesed maismaa paiknevad kasvandused, mille toodang ei ületa 1 tonni kala aastas, ja tiigid,

mille puhul kasutatakse tiigi looduslikku produktsiooni toodangu saamiseks. Seega peaks

rohkem kui 1 tonni juurdekasvuga vesiviljelustegevus olema loakohustuse ja nõuetega kaetud.

VeeS-i säte on aga laiendatud igasuguse vesiviljelustegevuse kohta (sh ka karbi-, vähi- ,vetika-

ja muu vee-elusressursi kasvatus), kuid HELCOM-i soovituses on räägitud ainult kalade

kasvatamisest.

Tuues võrdluse naaberriikidega, siis Soomes on kalakasvatuseks vaja taotleda keskkonnaluba,

kui kalade kasvatamisel kasutatakse vähemalt 2 tonni sööta aastas või kui kalade juurdekasv on

vähemalt 2 tonni. Karpide ja vetikate kasvatamiseks pole keskkonnaluba vaja, sest seniste

teadmiste kohaselt võtavad nad keskkonnast toitaineid välja. Küll aga võib vajalikuks osutuda

veeluba (analoogne hoonestusloaga), kui kasvatusrajatiste suurus ületab teatud mõõtmeid.

Vetikaid ja karpe Soomes ei kasvatata, kuid tehakse katseid. Rootsis on vesiviljeluseks vaja

teha teavitus, kui sööta kasutatakse 1,540 tonni, rohkem kui 40 tonni sööda kasutamisel aastas

tuleb taotleda keskkonnaluba. Vetika- ja karbikasvatuse puhul on vaja taotleda rannakaitseluba,

kui kasvandus on rannast rohkem kui 100 meetri kaugusel. Vetikakasvanduse puhul võib

lisanduda ka veetegevuse luba, kui kasvanduse mõõtmed ületavaid teatud piire. Karpe

kasvatatakse Rootsis 33 kasvanduses, vetikaid töönduslikult ei kasvatata. Seega on Eestis mis

tahes liigi kasvatamiseks vaja luba taotleda väiksemate kasvatatavate koguste juures, kui

nõutakse Soomes ja Rootsis. Samuti nõutakse Eestis vetika- ja karbikasvatuseks nii hoonestus-

kui ka veeluba, nimetatud naaberriikides piirdutakse hoonestusloa taolise loaga.

26

Eelnõukohaste muudatusetega diferentseeritakse eri organismitüüpide kasvatust toodangu

juurdekasvu ja asukoha järgi ning punkti 15 jääb kala- ja muu vee-elusressursi kasvatus.

Statistikaameti andmetel müüdi 2023. aastal Eestis 918 tonni kalakasvatustoodangut, sellest

85% moodustab vikerforell. Muu vee-elusressursi kasvatuse all peetakse silmas näiteks vee

roomajate, kahepaiksete ja eri selgrootute kastavamist. Praegu selliseid muu vee-elusressursi

gruppi kuuluvaid organisme Eestis ei kasvatata, kuid selle vastu võib tulevikus huvi tekkida,

mistõttu on see punktis 15 reguleeritud. Lisaks on keskkonnaministri 06.04.2020 määruse nr 17

„Vesiviljeluse veekaitsenõuded, sealhulgas vesiviljelusest lähtuva vee saasteainesisalduse

piirväärtused ja suublasse juhtimise ning seire nõuded“ § 2 lõike 2 punktis 5 nimetatud muu

vee-elusressursi kasvatamine, seega on kohane see tüüp ka VeeS-is välja tuua.

Punktiga 4 täiendatakse § 187 punktidega 151 ja 152. Kehtiva § 187 punkti 15 järgi kuulub

igasugune vesiviljelus, sealhulgas vetika- ja karbikasvatus, mille toodangu juurdekasv on üle 1

tonni, loakohustusega tegevuste alla. Eesti mereala planeeringus nenditakse, et Eesti merealal

on suur potentsiaal söödava rannakarbi kasvatamiseks ja parimate piirkondlike tehnoloogiate

kasutamise korral võib rannakarpide saagikus olla samas suurusjärgus Taani väinadega. Praegu

kasvatatakse Eestis söödavat rannakarpi ühes merekasvanduses, katsetatakse ka

vetikakasvatusega. Eelnõukohase muudatusega organismitüübid diferentseeritakse ja endiseks

jääb see, et vetika- ja karbikasvatuse puhul, mis ei toimu meres ning mille toodangu juurdekasv

on rohkem kui üks tonn aastas, tuleb taotleda luba (punkt 151). Loa künnist tõstetakse vetika- ja

karbikasvatuse puhul, mis toimub meres ning mille toodangu juurdekasv on rohkem kui 100

tonni aastas (punkt 152). Künnist tõstetakse, sest vetika- ja karbikasvatuse puhul on tegemist

tegevustega, mille puhul on erinevate10uuringutega leitud, et kui neid optimaalsetes mahtudes

kasvatada, on neil merekeskkonnale positiivne mõju. Näiteks on leitud, et söödava rannakarbi

kasvatamisega on võimalik merekeskkonnast eemaldada lämmastikku ja fosforit, suurendada

vee läbipaistvust, maandada kalakasvatusest tingitud lokaalseid vetikaõitsengu riske. Ettepanek

künnist suurendada on tulnud ka Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudilt, kus teadlased tegelevad

aktiivselt vetika- ja karbikasvatuse projektidega ning nende sõnul on uuritud farme

tootlikkusega kuni 100 tonni ning nende puhul leiti vaid positiivseid mõjusid, negatiivseid ei

esinenud. Samasuguse ettepaneku on teinud ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi

kalanduspoliitika osakond. Künnist ei muudeta siseveekogude korral, sest nende puhul ei ole

selliseid mõju-uuringuid tehtud, samuti on tegemist väiksemate veekogudega, kus võrreldes

merega võivad negatiivsed mõjud avalduda juba väiksemate kasvatatavate koguste juures.

Punktiga 5 täiendatakse § 188 lõiget 1 punktiga, mis sätestab, et veeluba ei ole vaja taotleda

silla või truubi ehitamiseks. Täiendus on vajalik õigusselguse huvides, et oleks üheselt aru

saada, et silla või truubi ehitamisel (ehitamine on ka rekonstrueerimine ja lammutamine) ei ole

vaja veeluba. Eelnõukohase seadusega loobutakse ka registreeringu nõudest truubi ja silla

ehitamisel. Registreeringust loobumist on sisuliselt põhjendatud eelnõukohase seaduse punkti 8

selgituse juures. Kuna silla ja truubi ehitamisel võidakse paigutada tahkeid aineid vette,

süvendada, mis on ka veeluba nõudvad tegevused, siis on selguse huvides vaja sätestada, et

silla või truubi ehitamiseks pole veeluba vaja.

Punktiga 6 muudetakse § 193 lõike 1 punkti 12 sõnastust, ühtlustades tegevustega seotud

mõisted. VeeS-i § 177 lõike 2 kohane kaadamine hõlmab erinevaid tegevusi, sh merre

uputamine. Näiteks kui sadama ehitamisel paigutatakse mere põhja kaevandusest või mujalt

10 J. Kotta, R. Eschbaum, G. Martin. Kalakasvatuste kaudu merre suunatud lämmastiku- ja fosforikoormust

kompenseerivate meetmete väljatöötamine. Tartu Ülikool 2019; J. Kotta, G. Martin, H. Orav-Kotta. Söödava

rohevetika Ulva intestinalis kasvatamistehnoloogia väljatöötamine Läänemere keskkonna tingimuste jaoks. Tartu

Ülikool: 2021; J. Kotta et al. Tööndusliku kalapüügi ja kalakasvatusega seotud toitainete voogude modelleerimine

Läänemeres ning saadud mudeli valideerimine Tagalahe kalakasvatuse näitel. Tartu Ülikool: 2022.

27

toodud kruusa ja kivirahne, paigutatakse merre betoon või teraselemente jne. Seetõttu ei ole

vaja eraldi vee erikasutuse liigina välja tuua merre uputamist. Kui veekogusse paigutatakse

kaugemalt toodud pinnast/materjali, on tegemist tahkete ainetega. Seega lisatakse selguse

mõttes tegevused, mis on nimetatud §-s 187 – süvendamine, tahkete ainete paigutamine ja

kaadamine.

Punktiga 7 muudetakse § 196 lõike 2 punkti 2 sõnastust. Edaspidi tuleb taotleda

veekeskkonnariskiga tegevuse registreering maismaa veekogu süvendamiseks või sellise

veekogu põhja samas mahus süvenduspinnase paigutamiseks alates mahust 5 kuupmeetrit.

Selgitus on eelnõukohase seaduse § 8 punkti 2 selgituse juures.

Punktiga 8 tunnistatakse kehtetuks § 196 lõike 2 punkt 4. Muudatuse jõustumisel ei ole

edaspidi kohustust taotleda veekeskkonnariskiga tegevuse registreeringut silla või truubi

ehitamiseks.

Ühe ja sama objekti (truup või sild) ehitusloa kooskõlastamine või nõusoleku andmine jõuab

mitu korda Keskkonnaametisse. Näiteks looduskaitseseaduse järgi ei või kaitstava

loodusobjekti valitseja nõusolekuta lubada ehitada ehitusteatise või ehitusloa kohustusega

ehitist. KOV võib ehitusseadustiku järgi esitada ka ehitusloa eelnõu vajaduse korral

kooskõlastamiseks Keskkonnaametile. Kolmandal korral peab ehitaja võtma lisaks

Keskkonnaametist veekeskkonnariskiga tegevuse registreeringu. Aastas menetleb

Keskkonnaamet umbes 30 truupide ja sildade registreeringut.

Keskkonnaametisse saadetakse sama objekti puhul dokumendid kooskõlastamiseks ja arvamuse

andmiseks menetluse erinevates etappides mitu korda – projekteerimistingimuste

väljatöötamine, nende kooskõlastamine, ehitusprojekti kooskõlastamine, ehitusloa

kooskõlastamine, veekeskkonnariskiga tegevuse registreering. Samuti on Keskkonnaametil

kohustus kooskõlastada kaitstavatel aladel olevate sildade/truupide projekteerimistingimused ja

ehitusluba. Väga keeruliste objektide/asukohtade puhul võib see vajalik olla, kuid enamasti on

seda kooskõlastamist liiga palju. Kui viimastel aastatel on väljastatud ligikaudu 35 silla/truubi

registreeringut aastas, samas on iga objekti menetluses Keskkonnaametisse dokumente esitatud

kordi rohkem. Truubi või silla ehitusloa menetluses selgitatakse välja võimalikud

keskkonnariskid ja Keskkonnaamet saab vajadusel seada ehitamiseks lisatingimusi. Seega on

ehitusloa menetluses keskkonnariskid piisavalt maandatud.

Punktiga 9 muudetakse § 196 lõike 2 punkti 5 ja punktiga 10 täiendatakse sama sätet

punktiga 51. Muudatused on seotud eespool selgitatud VeeS-i § 187 punktides 8 ja 10 tehtavate

muudatustega. Edaspidi antakse veeluba, kui süvendatakse merd või paigutatakse merepõhja

süvenduspinnast mahuga alates 100 kuupmeetrist ning paigutatakse merre tahkeid aineid

mahuga alates 100 kuupmeetrist. Registreering tuleb taotleda, kui paigutatakse merre tahkeid

aineid mahuga 5–100 kuupmeetrit. Maismaa veekogude süvendamise või nende veekogude

põhja samas mahus süvenduspinnase paigutamisel alates 5 kuupmeetrist tuleb küsida

registreering. Samuti maismaaveekogudesse tahkete ainete paigutamisel alates 5 kuupeetrist

tuleb küsida registreering. Muudatuse selgitus on § 8 punkti 2 juures.

Punktiga 11 muudetakse § 196 lõike 2 punkti 6. Kehtiva punkti 6 kohaselt tuleb

veekeskkonnariskiga tegevus registreerida, kui tegeletakse vesiviljelusega toodangu

juurdekasvuga kuni 1 tonn aastas, kui vesiviljeluse veesüsteem on pinnaveekoguga ühenduses.

Seega peab registreeringu nõude kohaldamiseks olema kasvatussüsteem pinnaveekoguga

ühenduses ning toodangu juurdekasv kuni 1 tonn aastas ehk kaks tingimust peavad olema

täidetud, muul juhul registreeringut taotlema ei pea. Samuti kehtib see säte selliste

organismitüüpide nagu kala, karpide, vähkide, vetikate ja muu vee-elusressursi kasvatusele,

28

seega olenemata organismist tuleb taotleda registreering. Eelnõukohaste muudatusetega

diferentseeritakse eri organismitüüpide kasvatust toodangu juurdekasvu, asukoha ning

pinnaveekoguga ühenduse järgi. Punkti 6 jääb tegevus, millega arendatakse kala- või muu vee-

elusressursi kasvatust toodangu juurdekasvuga kuni üks tonn aastas, kui vesiviljelusehitise

veesüsteem on pinnaveekoguga ühenduses (joonis 1). Kusjuures siin ja järgmistes punktides

peetakse pinnaveekoguga ühenduse all silmas seda, kui pinnaveekogust võetakse pinnavett või

sinna heidetakse vesiviljelusvett selliselt, et reostus, haigustekitajad või muu keskkonnale

kahjulik element võib sattuda looduskeskkonda.

Punktiga 12 täiendatakse § 196 lõiget 2 punktidega 61–63, mis käsitlevad karbi-, vetika- ja

vähikasvatust. Punktis 61 on nimetatud selline vetika- ja karbikasvatus, mis ei toimu meres,

kuid mille veesüsteem on pinnaveekoguga ühenduses ning mille toodangu juurdekasv on kuni

1 tonn aastas. Seega on võrreldes kehtiva seadusega eelnõus samaks jäetud registreeringu nõue

eespool nimetatud tingimustele vastava vetika- ja karbikasvatuse korral, kuid eraldi muudest

organismitüüpidest. Punktis 62 on nimetatud selline vetika- ja karbikasvatus, mis toimub meres

ning mille toodangu juurdekasv on kuni 100 tonni aastas (joonis1). Seega on merekeskkonnas

toimuvale vetika- ja karbikasvatusele tehtud leevendus, sest varem pidi 1 tonni vetika- ka

karbikasvatuse toodangu juurdekasvu korral taotlema loa. Muudatuse järgi peab loa taotlema,

kui soovitakse kasvatada rohkem kui 100 tonni.

Vähiliikidest kasvatatakse Eestis jõevähki (Astacus astacus). Jõevähk on kõigesööja ning tema

toiduvajadus sõltub ka vee temperatuurist, talvel vähid peaaegu ei söö ega ole aktiivsed. Seega

ei teki sel ajal vähikasvandustest veekogudele söötmisest tulenevat koormust. Samuti on

marginaalne vähkide kasvuperioodil tekkiv koormus, kui vähid toituvad kasvatusrajatises

(enamasti tiigid) kasvavast elustikust (taimed, loomad) ning vajaduse korral söödetakse

vähkidele teravilja, näiteks nisu. Veekasutuse aastaaruannete 2022. ning 2023. aasta andmetest

nähtub, et üksikud vähikasvatusettevõtted annavad vähkidele sööta. Enamasti toituvadki vähid

tiigis leiduvast ning ei ole leitud ka lämmastiku ja fosfori reostuskoormusi. Statistikaameti

2022. aasta andmetel ei ületa Eesti vähikasvanduse toodang 1 tonni, jäädes umbes 0,6 tonni

juurde. Eelnõu koostamise käigus küsiti ka Eesti Maaülikooli vesiviljeluse õppetooli ekspertide

arvamust vähikasvatuse halduskoormuse vähendamise võimaluste kohta ning nemad pakkusid

välja, et kogu vähikasvatuse võiks viia registreeringu alla, kui vähkide kasvatamiseks mõeldud

süsteem on pinnaveekoguga ühenduses. Põhjenduseks toodi sektori väiksust ning asjaolu, et

kui kasvanduses vähke üle ei söödeta, siis kasvandusest reostuskoormust ei tule. Ülesöötmise

vältimine on ka kasvataja huvides, sest see rikuks vähitiigi vee kvaliteedi ning seaks

kasvatatavad organismid ohtu. Seetõttu tuleb lõike 63 järgi mis tahes koguse vähi kasvatamisel

taotleda registreering (joonis 1). Siinkohal tuleb märkida, et kui kasvandusse võetakse pinnavett

enam kui 30 m3 päevas või põhjavett rohkem kui 10 m3 päevas või rohkem kui 150 m3 kuus

(VeeS § 187 punktid 1 ja 2), siis on vaja taotleda veeluba. Samas on selliste juhtumite korral

Keskkonnaamet kliendi nõusolekul rakendanud praktikat, kus väljastatakse üks dokument –

luba, millel kirjeldatakse ka registreeringukohustusega vesiviljeluse tegevus.

29

Joonis 1. Veeloa ja registreeringu taotlemise kord eelnõukohaste muudatuste realiseerumisel

Punktiga 13 sätestatakse § 196 lõikes 21, et silla ja truubi ehitamiseks ei ole vaja

registreeringut. Kuna silla ja truubi ehitamisel võidakse paigutada tahkeid aineid vette ja

süvendada, mis on ka registreeringut nõudvad tegevused, siis on õigusselguse huvides vaja

sätestada, et silla või truubi ehitamiseks pole registreeringut vaja. Registreeringust loobumise

põhjendused on samad, mis veeloast loobumise põhjendused ja selgitused on antud § 8 punkti 8

juures.

Punktiga 14 täiendatakse § 196 täiendatakse lõikega 6, sätestades tingimus et kui

veekeskkonnariskiga registreeringuga lubatavaks tegevuseks on vaja kehtestada planeering, ei

anta registreeringut enne sellise planeeringu kehtestamist.

Muudatus on oluline kuna eelnõukohaste muudatustega viime ka veekogus, välja arvatud meri,

tahke aine paigutamise ja süvendamise tegevused ainult registreeringu kohustusega tegevuste

alla, kus vastava planeeringu olemasolu on töödega alustamiseks eeldus. Kuna registreeringute

menetlused ei ole reguleeritud KeÜS-iga, siis on oluline viia ka VeeS-i vastavasisuline

täiendus, et juhul kui on vajalik planeering, siis registreeringut ka enne ei anta, kui planeering

on kehtestatud. Keskkonnaamet peab vastasel juhul registreeringu välja andma, juhtides

30

tähelepanu, et planeering peab olema kehtestatud enne töödega alustamist. Muudatusega

hoiame ära olukorra, kus planeeringu menetluses võidakse aga jõuda selleni, et näiteks

ehituskeeluvööndit ei vähendata ning registreeringut välja anda ei saa. Samamoodi väldime

olukorda, kus registreering on antud klausliga, et töödega saab alustada alles vastava

planeeringu kehtestamise järgselt, kuid registreeringu saaja seda nõuet ei täida. Planeeringu

olemasolu kontrollimine hiljem oleks Keskkonnaametile otstarbetult oluliselt suurema

töökoormuse põhjustamine.

Punktiga 15 tunnistatakse § 198 lõige 3 kehtetuks, kuna säte viitab VeeS-i sättele, mis

tunnistati 01.04.2023 jõustunud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste

muutmise seadusega kehtetuks (RT I, 17.03.2023, 3).

Punktiga 16 täiendatakse § 199 punktiga 6, täiendades veekeskkonnariskiga tegevuse

registreerimisest keeldumise aluseid. Muudatuse kohaselt keeldub Keskkonnaamet

veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimisest, kui taotletav tegevus ei ole lubatav

planeeringu kehtestamiseta ja planeeringut ei ole kehtestatud. Muudatuse vajadust on täpsemalt

selgitatud § 8 punktis 14.

Punktiga 17 lisatakse rakendussätted, mis selgitavad enne 2025. aasta 1. septembrit esitatud

veekeskkonnariskiga tegevuse registreeringu ja veeloa taotluste menetluse lõpetamist ning

registreeringu kohustusega tegevuste registreerimist.

Lõike 1 lisamise eesmärk on pooleliolevates registreeringu ja veeloa menetlustes kohaldada

2025. aasta 1. septembril jõustunud õigusnorme. Kui peale seaduse jõustumist on menetluses

sellise registreeringu taotlus, milleks seaduse jõustumisest enam registreeringut vaja ei ole, siis

sellisele tegevusele registreeringut ei anta. Kui menetluses on sellise tegevuse jaoks vajaliku

veeloa taotlus, milleks seaduse jõustumisest on vaja registreeringut mitte enam veeluba, siis

sellisele tegevusele veeluba ei anta.

Lõige 2 selgitab, et kui isikul on veeluba tegevuseks, milleks 2025. aasta 1. septembril

jõustunud veeseaduse muudatuste kohaselt on vaja hoopis registreeringut, siis need veeload

kehtivad kuni kehtivusaja lõpuni või kuni loa omaja taotleb tegevuse registreerimist, esitades

selles registreeringu taotluse keskkonnaotsuste infosüsteemis, ning loa kehtetuks tunnistamist.

Loa andja ei vormista selliseid veelubasid omal algatusel registreeringuks ümber.

Lõige 3 täpsustab, et kui isikul ei ole veeloa omamise kohustust, siis taotluse läbivaatamata

jätmisel või loa andmisest keeldumisel, kuna tegevuseks ei ole veeloa kohustust, on tal õigus

taotleda riigilõivu tagastamist.

Eelnõu § 9 sätestab seaduse jõustumisaja.

Seadus on kavandatud jõustuma 2025. aasta 1. septembril.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõukohases seaduses ei kasutata uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele. Kuna loetletud kehtivate õigusaktidega on Euroopa

Liidu õigus juba üle võetud, ei ole eelnõukohase seaduse ja Euroopa Liidu õiguse

vastavustabelit koostatud.

31

6. Seaduse mõju

Eelnõu keskendub peamiselt haldusprotsesside tõhustamisele ja bürokraatia vähendamisele.

Seaduse rakendamine ei too kaasa olulisi riske ega kavandata sellega põhimõttelisi muudatusi

õiguskorras. Seetõttu ei ole seletuskirjale lisatud HÕNTE § 46 nõuetele vastavat põhjalikku

mõjuanalüüsi aruannet. Eelnõu ei too kaasa põhimõttelisi muudatusi kehtivas õiguses.

Muudatustel ei ole sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju ega mõju riigikaitsele ja

välissuhetele. Muudatusega kaasneb kõige enam mõju majandusele, vähendades eelkõige

normiadressaatide halduskoormust ja bürokraatiat. Mõju avaldub ametnike töökoormusele ja

ülesannete hulgale, avalike teenuste kättesaadavusele ja avaliku sektori tuludele ja kuludele.

6.1. Mõju avaldav muudatus

Sügavallapanusõnniku aunastamise alustamise teatise esitamise ja kogutud andmete säilitamis

lihtsustamine ning biomassi päritolu tõendamise auditi aruande esitamise ja kogutud andmete

säilitamine viiakse KOTKAS-esse.

Sihtrühm

1) Sügavallapanusõnniku aunastamise teatise esitajad (ligikaudu 120 teatise esitajat ja 160

teatist aastas)

2) Biomassi päritolu tõendamise auditi aruande esitajad (ligikaudu 20 aruande esitajat ja 42

aruannet aastas)

3) Keskkonnaameti ametnikud

Kaasnev mõju

KOTKAS on sihtrühmale juba teada-tuntud infosüsteem. Muudatus tähendab kliendile kiiremat

suhtlust Keskkonnaametiga, info koondumist ühte süsteemi ja Keskkonnaametile paremat

ülevaadet kliendi tegevusest. Lisaks parandab muudatus üldist keskkonnainfo kättesaadavust,

suurendades kodanike ja ettevõtjate teadlikkust keskkonnanõuetest.

Sügavallapanusõnniku aunastamise teatise esitajad on peamiselt veisekasvatajad, kes on

enamasti ka keskkonnaloa või kompleksloa kohustusega ning on seega infosüsteemiga tuttavad.

Aunastaja, kes ei ole loa kohustuslane, saab vajaduse korral kiirelt abi Keskkonnaameti

klienditoelt. Enne KOTKAS-es vastava funktsiooni loomist tuli sügavallapanusõnniku auna

rajamisest Keskkonnaametit teavitada kirjalikult.

Kõik ettevõtted, kellel on kohustus esitada biomassi päritolu tõendamise auditi aruanne, on

samuti keskkonnakaitseloa kohustusega ja seega süsteemiga tuttavad. Seetõttu on biomassi

päritolu tõendamise auditi aruande esitamine KOTKASe kaudu mugav ja esitamine ise ei

põhjusta täiendavat halduskoormust. Selle mõju on selgitatud kliimaministri 30.06.2023

määruse nr 35 „Biomasskütusest toodetud taastuvenergia osakaalu arvutamise põhimõtete ning

biomassi säästlikkuse nõuetele ja kriteeriumidele vastavuse tõendamise täpsemad nõuded“

seletuskirjas (RT I, 01.07.2023, 15).

Keskkonnavaldkonna kohustuste koondumine KOTKAS-esse on positiivne, kuna see vähendab

infosüsteemide paljusust. Muudatus on kooskõlas e-riigi kättesaadavuse põhimõttega, mille

kohaselt võib elektroonilise kanali kaudu avalikke teenuseid osutada, kui erandjuhtudeks on

olemas alternatiivsed võimalused ja inimestel on võimalik saada nõu ja abi. Muudatuse

rakendamisel võimaldab Keskkonnaamet esitada teatise ja auditi aruande ka oma maakondlikes

kontorites, kus on tagatud klienditeenindus ja taotlejate abistamine. Elektroonilisel esitamisel

saab kasutada KOTKASes eeltäitmise funktsioone, andmete ristkasutust ja masintöötlust.

32

6.2. Mõju avaldav muudatus

Keskkonnaloa menetluses avalike istungite korraldamine edaspidi ainult juhul, kui selleks on

soovi avaldanud menetlusosalised või kui menetluse vastu on suur avalik huvi, mitte iga kord,

kui on avaldatud seisukohti ja arvamusi.

Sihtrühm

1) Keskkonnaloa ja kompleksloa taotlejad ja omajad (26.09.2024 seisuga 2385 loa omajat,

kellel on kokku 4224 keskkonnaluba ja kompleksluba)

2) Keskkonnaameti ametnikud

3) Menetlusosalised ja avalikkus

Kaasnev mõju

Seni on Keskkonnaamet korraldanud avaliku istungi, kui seda soovitakse või kui on teada, et

menetluse vastu on väga suur avalik huvi. Haldusmenetluse seaduse § 50 lõike 2 punkti 1

kohaselt tuleb korraldada avalik istung iga kord, kui avatud menetluse jooksul avaldatakse

arvamusi või vastuväiteid. Aastas toimub ligikaudu 600 keskkonnaloa muutmise või

esmakordse taotlemise menetlust, mis viiakse läbi avatud menetlusena. Neist kuni pooltes

menetlustes avaldatakse arvamusi või vastuväiteid.

Mõju haldus- ja töökoormusele

Praktika muutmine avalike istungite sagedasemal korraldamisel suurendaks oluliselt haldus- ja

töökoormust. Seetõttu on sätte muutmine vajalik. Edaspidi korraldatakse avalik istung eelkõige

siis, kui selleks on soovi avaldatud või kui menetluse vastu on suur avalik huvi, et hoida ära nii

loa taotlejate kui ka ametnike märkimisväärset ajakulu ja muid ressursse. Kui korraldada avalik

istung iga menetluse puhul, võib tekkida olukord, kus kohale inimesi ei tulegi või tuleb väga

vähe, seega arvamuse edastamine elektroonsete kanalite kaudu või paberkandjal oleks

menetluse seisukohast oluliselt tõhusam. Samas on ka loa andja sõitnud 2-3 tundi, et avalikule

istungile jõuda ja pärast tagasi. See ei ole ressursi nappuses optimaalne ressursside kasutus.

Praegu korraldatakse avalikke istungeid välisõhu valdkonnas aastas keskmiselt üks, jäätmete

valdkonnas kaks kuni kolm, veevaldkonnas kolm kuni neli ning enim maapõue valdkonnas –

ligikaudu kümme avalikku istungit aastas. Viimane on ka kõige suurema avaliku huviga

valdkond, mis kogukondades enim tähelepanu pälvib. Avalik istung toimub enamasti pärast

tööpäeva ning ühe istungi kestus on keskmiselt kaks tundi.

Elektrooniliste kanalite kasutamine arvamuste kogumiseks ja arvestamiseks on kiirem ja

mugavam. Kui avalikke istungeid ei pea korraldama iga kord, kui esitatakse arvamusi või

vastuväiteid, avaldab see positiivset mõju, tehes menetluse sujuvamaks ja tõhusamaks. Loa

taotlejatele avaldub vähene positiivne mõju, kuna vähem avalikke istungeid võib kiirendada

kogu menetlusprotsessi, võimaldades neil kiiremini saada otsuseid ja alustada oma projekte.

Mõju keskkonnainfo kättesaadavusele

Muudatus toob selgust, millal avalik istung on vajalik, vähendades nii segadust ja võimalikke

vaidlusi selle üle, kas istung tuleks korraldada või mitte. Avalike istungite harvem korraldamine

võib vähendada avalikkuse võimalusi osaleda ja oma arvamust avaldada otse. Kohalikud

kogukonnad võivad tunda, et nende huve ei arvestata piisavalt, kui avalikke istungeid ei

korraldata. Avalikud istungid annavad kogukondadele võimaluse oma muresid ja ettepanekuid

otse esitada. Kuigi elektroonilised kanalid on olemas, ei pruugi need alati tagada sama tunnetust

kaasatusele ja läbipaistvusele. Samas korraldab Keskkonnaamet avalikke istungeid ka edaspidi

alati, kui selleks avaldatakse soovi ning kui on teada, et mõnes valdkonnas mõne tegevusepuhul

võib olla suurem avalik huvi.

33

6.3. Mõju avaldav muudatus

Keskkonnaloa menetluses loa taotluse ja selle kohta antava haldusakti eelnõu avaliku

väljapaneku asukohtade loendi viimine vastavusse tegelikkusega.

Sihtrühm

1) Keskkonnaloa ja kompleksloa taotlejad ja omajad (26.09.2024 seisuga 2385 loa omajat,

kellel on kokku 4224 keskkonnaluba ja kompleksluba)

2) Keskkonnaameti ametnikud

3) Menetlusosalised ja avalikkus

Kaasnev mõju

Kuigi kehtiva õiguse kohaselt määrab loa andja keskkonnaloa taotluse ja selle kohta antava

haldusakti eelnõuga avaliku väljapaneku kohaks tegevuse asukoha järgse valla, linna või muu

asula vähemalt ühe üldkasutatava hoone või koha, keskkonnaloa andja asukohas või

kavandatava tegevuse asukoha, määrab Keskkonnaamet keskkonnaloa taotluse ja haldusakti

eelnõu avaliku väljapaneku kohaks tavaliselt ainult keskkonnaloa andja asukoha. Loa andja ei

prindi taotlust ja haldusakti eelnõu välja ega tee neid kättesaadavaks näiteks kohalikus

rahvamajas või kohaliku poe infotahvlil. Muudatusel ei ole seega mõju keskkonnainfo

kättesaadavusele, kuna Keskkonnaamet sellisel kujul teavitusi ei tee. Keskkonnaamet on

kogemuste põhjal leidnud, et muud teavitamisviisid on oluliselt tõhusamad: KOV-i koduleht,

piirinaabrite eraldi teavitamine ja vajaduse korral ajaleheteated. Kogu keskkonnaloa menetluse

protsessis on mitu teavitamise võimalust.

Muudatusel on eelkõige positiivne mõju Keskkonnaameti ressursside kasutamisele. Hoides

kokku ressursse nii sellelt, et paberile ei prindita mahukaid mitmekümne lehekülje pikkuseid

taotlusi ja haldusakti eelnõusid, kui ka sellelt, et loa menetleja ei pea sõitma taotleja

tegevuskoha lähistele seda taotlust üles panema.

6.4. Mõju avaldav muudatus

Lisatakse säte, mis paneb keskkonnaloa omajale selge kohustuse esitada loa andjale

KOTKAS- e kaudu andmed loa muutmise taotlusena, kui ta kavandab käitise toimimisviisis

muudatust selliselt, et tema tegevus ei vasta enam loas kindlaksmääratud tingimustele või toob

kaasa vajaduse määrata käitamiseks lisatingimusi. Samuti sätestatakse AÕKS-i muudatusega

selgemalt, mis on need muudatused toimimisviisis, mil tegevus ei vasta enam loas lubatud

tingimustele ning luba tuleb muuta. Lisatakse ka säte, mis annab loa andjale loa muutmise

algatamisel õiguse nõuda vajaduse korral loa muutmiseks vajalikke andmeid ning määrata

andmete või taotluse esitamise viis ja tähtaeg.

Sihtrühm

1) Keskkonnaloa ja keskkonnakompleksloa omajad (26.09.2024 seisuga 2385 loa omajat, kellel

on kokku 4224 keskkonnaluba ja kompleksluba)

2) Keskkonnaameti ametnikud

Kaasnev mõju

Kehtiva KeÜS-i § 20 kohaselt on käitajal kohustus teavitada loa andjat aegsasti, kui ta soovib

muuta oma loaga lubatud tegevust ja see muudatus võib põhjustada olulise keskkonnahäiringu.

Samas ei ole selgesõnalist kohustust esitada loa muutmise taotlust, rääkimata sellest, et see

tuleks esitada KOTKAS-e kaudu, kuhu on koondatud alates 2017. aastast erinevad

keskkonnaotsuste protsessid. Ka ei kohusta KeÜS-i § 20 lõikes 2 sätestatud kohustus käitajat

viivitamata teatama oma tegevuse muutusest. Samas ei ole õigustatud teavitamisega põhjuseta

viivitamine ja on õigusvastane loa andja teavitamine tegevuse muutmise kavatsusest alles siis,

kui käitaja on asunud seda juba ellu viima. Teavitamise järel on Keskkonnaametil õigus muuta

34

loa tingimusi KeÜS-i § 59 lõigete 1 ja 2 alusel. Keskkonnaametil on loa tingimuste muutmiseks

enamikel juhtudel vaja täiendavat teavet käitaja tegevuse kohta. Seda kohustust seaduses aga

selgesõnaliselt sätestatud ei ole, et keskkonnaloa omajal tuleb loa andjale esitada lisaandmeid.

Samuti ei ole selget kohustust loa omajal ise taotlus esitada, mis viib praegu sageli

ressursimahukate haldusprotsessideni. Seetõttu rõhutatakse muudatusega selgemalt loa omaja

koostöökohustust ja vastutust hoida oma luba ning loaga lubatud tegevus aja- ja asjakohasena.

Mõju haldus- ja töökoormusele

Selgemalt sõnastatud käitaja kohustus esitada KOTKAS-e kaudu loa muutmise taotlus, kui

tema tegevus muutub, loa omaja halduskoormust oluliselt ei suurenda. Oma tegevus ning luba

aja- ja asjakohane hoida peab olema loa omaja vastutus. Loa andja võimalikult varajane

teavitamine muudatustest on ka käitaja huvides. Algatatud menetlus lõpeb seda varem, mida

varem loa andjat teavitatakse. Seega sõltub loa andja teavitamise ajast see, millal käitaja saab

lõpliku kindluse kavandatava muudatuse lubatavuse kohta. Vajaduse korral saab käitaja teha ka

projektis enne muudatuse elluviimist veel muudatusi, kui loa muutmise menetluse protsessis

peaks selleks vajadus selguma. Hilisem muutmine oleks palju keerulisem.

KOTKAS-e kaudu loa muutmise taotluse esitamine ei põhjusta lisakoormust, kuna süsteem on

loa omajatele juba tuttav ning esitada tuleb ainult muutunud andmed. Andmed, mis ei muutu,

on taotlusel juba varasemast ees ning neid uuesti sisestama ei pea. Täpsete ja ajakohaste

andmete esitamine kiirendab loa muutmise protsessi ja vähendab menetluskulusid, muutes

haldusmenetluse tõhusamaks.

Loa omaja proaktiivne tegutsemine vähendab ka Keskkonnaameti töökoormust algatada ise loa

muutmise menetlus või teha järelevalvet, kui loa omaja on oma tegevust muutnud.

Halduskoormus ja Keskkonnaameti töökoormus võib mõningal määral kasvada eelkõige

olukorra, kus mõni õigusakt on muutunud ja loa andja selleks, et otsustada, kas loa tingimusi

on vaja muuta, küsib loa omajalt täiendavaid andmeid ning vajadusel muudab loa tingimusi.

Mõju keskkonnale

Muudatus soodustab ennetavat lähenemist keskkonnakaitsele, kuna loa omajad peavad enne

muudatuste tegemist hindama nende mõju ja esitama tegevuse muutmiseks loa muutmise

taotluse. See aitab ennetada võimalikke keskkonnarikkumisi ja vähendada nende mõju.

Lisaandmete esitamise nõue võimaldab loa andjal teha teadlikke otsuseid, mis aitavad tagada,

et käitise tegevus vastab keskkonnanõuetele ja vähendab keskkonnariske. See võimaldab

kiiremini tuvastada ja ennetada võimalikke keskkonnarikkumisi. Andmete kogumine ja

esitamine võib kaasa tuua mõningaid lisakulusid loa omajatele (nt riigilõiv loa muutmistaotluse

esitamisel), kuid positiivne mõju keskkonnale kaalub üle võimaliku negatiivse mõju

halduskoormusele.

6.5. Mõju avaldav muudatus

Täiendatakse keskkonnaloa peatamise ja kehtetuks tunnistamise aluseid.

Sihtrühm

1) Keskkonnaloa ja keskkonnakompleksloa omajad (2385 loa omajat, kellel on kokku 4224

keskkonnaluba ja kompleksluba)

2) Keskkonnaameti ametnikud

Kaasnev mõju

Viimastel aastatel on Keskkonnaamet peatanud ainult ühe loa. 2023. aastal peatati Tallinna

ohtlike jäätmete käitluskeskuse kompleksluba seal toimunud põlengu tõttu, et vähendada

35

keskkonnariski ja hoida ära keskkonnaohu tekkimine. Keskkonnaameti algatusel ei ole viimase

viie aasta jooksul ühtegi luba kehtetuks tunnistatud.

Mõju keskkonnale

Loa kehtivuse osalise või täieliku peatamise üldine eesmärk kehtivas õiguses on peatada

keskkonda ohustav tegevus, kuid jätta seejuures loa omajale võimalus tegevuse jätkamiseks,

kui loa kehtivuse peatamise kestel suudetakse muuta tegevus keskkonnale ohutumaks. Kui loa

omaja on tegevust selliselt muutnud, et see ei vasta enam loas sätestatud tingimustele ja toob

kaasa vajaduse tingimusi muuta, kuid ta ei ole selle kohta esitanud loa muutmise taotlust, ei ole

loa andjal võimalik hinnata, kas tegevus põhjustab keskkonnariski või -ohtu. Seega on

keskkonnariski vähendamiseks ja keskkonnaohu vältimiseks oluline kaalutlus luba peatada

seni, kuni loa omaja on oma tegevuse ja loa vastavusse viinud. Ka loa tingimuste muutmiseks

vajalike andmete esitamine Keskkonnaametile tekitab olukorra, kus loa andjal on keeruline

hinnata, kas tegevus võib põhjustada keskkonnariski või -ohtu ning olla aluseks loa peatamisele.

6.6. Mõju avaldav muudatus

Juriidiliste isikute vabastus jäätmekäitleja registreeringu kohustusest, kui käideldakse oma

tegevuses tekkivaid biojäätmeid kuni üks tonn aastas.

Sihtrühm

1) Juriidilised isikud, kes käitlevad ise oma tegevuses tekkinud biojäätmeid kuni üks tonn aastas

ning on seni selleks tegevuseks taotlenud jäätmekäitleja registreeringu

2) Keskkonnaameti ametnikud

3) KOV-id (79)

Kaasnev mõju

Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele: muudatus vähendab juriidiliste isikute

halduskoormust jäätmekäitleja registreeringu taotlemisel Keskkonnaametilt oma tegevuses

tekkinud biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmiseks kuni 1 tonn. Nii muutub hõlpsamaks

näiteks biojäätmete kompostimine lasteaedades, kohvikutes jm, kus soovitakse tegeleda

kohtkompostimisega ja oma kinnistul ka kompost ära kasutada. Biojäätmete tekkekohal

ringlusse võtmine peab toimuma jäätmeseaduse nõuetega kooskõlas, samuti tuleb arvestada

KOV-i jäätmehoolduseeskirjas sätestatud nõudeid. Kui biojäätmete aastane käideldav kogus on

suurem kui üks tonn, tuleb tegevuse mahu järgi taotleda jäätmekäitleja registreering, jäätmeluba

või keskkonnakompleksluba. Erand puudutab vaid jäätmeseaduse § 51 kohaseid biojäätmeid

ning juriidilisi isikuid. Füüsiliste isikute kohtkompostimine on reguleeritud juba kehtiva § 987

lõike 3 punktiga 1.

Oluline on märkida, et kui jäätmevaldaja soovib paralleelselt vabastust korraldatud jäätmeveo

raames biojäätmete tekkekohalt liigiti kogumisest, on tegu eraldi protsessiga ning siis tuleb

selleks esitada siiski taotlus KOV-ile. Kui aga kohtkompostimine toimub paralleelselt

korraldatud jäätmeveo raames biojäätmete kogumisega, ei ole vaja taotlust esitada. Sellisel

juhul on võimalik osa biojäätmeid koguda konteineris liigiti ning osa kohtkompostida.

Mõju riigiasutustele ja KOV-ile: väheneb Keskkonnaameti töökoormus jäätmekäitleja

registreeringute väljastamisel juriidilistele isikutele kuni 1 tonni biojäätmete

kohtkompostimiseks. 2024. a septembri seisuga on 55 kehtivat registreeringut, millel on

käideldavate biojäätmete kogus kuni üks tonn, küll aga ei pruugi kõik need registreeringud olla

seotud juriidilise isiku oma tegevuses tekkivate biojäätmete käitlemisega. Selle arvu hulgas

võib olla ka registreeringuid, millele on kantud teiste tegevuses tekkivate biojäätmete

käitlemine.

36

Muudatus ei mõjuta riigieelarvesse laekuvate riigilõivude suurust, kuna jäätmevaldkonna

registreeringu taotluste läbivaatamine toimub riigilõivuta.

6.7. Mõju avaldav muudatus

Biojäätmete tekkekohalt liigiti kogumisest korraldatud jäätmeveo raames vabastamise sätete

täpsustamine.

Sihtrühm

1) Korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmevaldajad

2) Juriidilisest isikust biojäätmete kohtkompostijad

3) KOV-id (79)

Kaasnev mõju

Muudatused ei ole sihtrühmadele olulise mõjuga. Jäätmeseaduse § 31 lõike 41 kohaselt tuleb

edaspidi jäätmevaldajal biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmiseks ehk kohtkompostimiseks

ja biojäätmete liigiti kogumise nõudest korraldatud jäätmeveo raames vabastuse saamiseks

esitada KOV-ile taotlus. KOV-id peavad olema veendunud, et biojäätmete tekkekohal ringlusse

võtmine ehk kohtkompostimine on võimalik. Nõue ei ole uus, vaid juba toimiva praktika

seaduse tasandil sätestamine. Muudatus aitab muuta KOV-ide tegevuse sarnasemaks ja

jäätmevaldajatele selgemaks (on selgem, mida neilt oodatakse). Samuti on KOV-id ka varem

märkinud jäätmevaldajate registris, millised jäätmevaldajad biojäätmete tekkekohalt

konteineriga liigiti kogumise asemel kohtkompostivad, seetõttu ei ole ka kohustusega märkida

kohtkompostijad jäätmevaldajate registrisse (§ 31 lõige 42) näha olulist lisakoormust.

Muudatusega ei kaasne riigieelarvesse tulusid ega kulusid.

6.8. Mõju avaldav muudatus

Kaotatakse kohustus, mille kohaselt peavad isikud, kes osutavad KOV-i korraldatud jäätmeveo

teenust, end Keskkonnaametis registreerima. Lisaks loobutakse jäätmeveo registreeringus

veetavate jäätmekoguste märkimisest ja kaotatakse kohustus, mille kohaselt peavad

jäätmevedajad registreeringu taotlemisel esitama Keskkonnaametile veetavate koguste infot.

Sihtrühm

1) Korraldatud jäätmeveo teenust osutavad jäätmevedajad (6 ettevõtet, kes omavad kokku 81

registreeringut)

2) Jäätmekäitleja registreeringut omavad jäätmevedajad (kokku 574 registreeringut)

3) Keskkonnaameti ametnikud

4) KOV-id (79 KOV-i)

Kaasnev mõju

Muudatusel on sihtrühmale positiivne mõju. Kehtiva jäätmeseaduse kohaselt peavad KOV-i

korraldatud jäätmeveo teenust osutavad jäätmevedajad omama kahte registreeringut: ühte

üldiseks jäätmeveoks ja teist KOV-i korraldatud jäätmeveoks konkreetses

jäätmeveopiirkonnas. Seisuga 25.09.2024 oli KOV-i jäätmeveoks antud 81 jäätmekäitleja

registreeringut kuuele ettevõttele. Tegemist on dubleeriva ja lisandväärtust mitte andva

dokumendiga. Kohustuse kaotamisega väheneb nii ettevõtete halduskoormus kui

Keskkonnaameti töökoormus. Lisaks ei ole edaspidi vajalik üldise jäätmeveo registreeringu

taotlemisel esitada infot jäätmekoguste kohta ja seda infot registreeringutel enam ei kajastata.

Muudatusel on positiivne mõju jäätmevedajate haldus- ja Keskkonnaameti töökoormusele.

Muudatusega ei kaasne riigieelarvesse tulusid ega kulusid.

37

6.9. Mõju avaldav muudatus

Maapõuseaduse muudatustega kaotatakse nõue saata uuringuloa ja kaevandamisloa taotluse

kohta antava haldusakti eelnõu ministrile kooskõlastamiseks. Lisaks pikendatakse kaevise

võõrandamise loa kehtivusaega, et see vastaks paremini suuremahuliste ehitusprojektide

vajadustele.

Sihtrühm

1) Kliimaministeeriumi ametnikud

2) Keskkonnameti ametnikud

3) Kaevandamisloa taotlejad, kes taotlevad maavara kaevandamise luba muude maavarade kui

järvelubja, järvemuda, meremuda, kruusa, liiva, lubjakivi, dolokivi, savi ja

turbakaevandamiseks (s.o põlevkivi, fosforiidi ja aluskorra ehituskivi kaevandamise loa

taotlejad)

4) Kaevise võõrandamise loa taotlejad (arendajad)

Kaasnev mõju

Valdkonna eest vastutava ministri kooskõlastuse ärajätmise korral väheneb sihtrühmas

nimetatud ametnike ja arendajate koormus. Jääb ära üks osa loa menetluse protsessist, mis

lühendab loa menetluse aega ca 30 päeva võrra. Loa taotlus saadetakse arvamuse andmiseks,

seega jääb ministeeriumil võimalus esitada seisukoht menetluse varajases etapis.

Kaevise võõrandamise loa andmine kauemaks kui üks aasta võimaldab vähendada loa andja

töökoormust, kuna sel juhul ei ole vaja vaadata selliseid lube üle igal aastal ega ka anda uut

luba igal aastal. Samuti annab see suuremahuliste projektide arendajatele kindluse, et luba

kaevise võõrandamiseks antakse pikemaks perioodiks – kuni luba ehitusloa kehtivuse

lõpptähtajani. Loa andmisel tuleb arvestada kaevise võõrandamisel keskkonnatasu

deklaratsioonide muutmise vajadusega ning KOTKAS-e arendamise ühekordse kuluga, mille

suurus on u 20 000 €.

6.10. Mõju avaldav muudatus

Muudatustega loobutakse kompleksloa kohustusest vineeri tootmisel.

Sihtrühm:

1) Vineeri tootjad, kes toodavad vineeri üle 600 kuupmeetri ööpäevas (Eestis selliseid tootjaid

seisuga 26.09.2024 ei ole)

2) Keskkonnaameti ametnikud

Kaasnev mõju

Mõju ei kaasne. Vineeri tootmine ei ole reguleeritud ka tööstusheite direktiiviga ning võimaliku

tekkiva haldus- ja töökoormuse vaatest ei ole põhjendatud rangem regulatsioon. Ka ei ole

põhjendatud rangem kord keskkonnariski ja -ohu vaatest. Vineeri tootmisel tuleb taotleda

keskkonnaluba, kui ületatakse vastavaid valdkondlike keskkonnaloa künniseid.

6.11. Mõju avaldav muudatus

Komplekslubadega seotud väärtegude aegumise tähtajaks sätestatakse karistusseadustiku järgi

viis aastat.

Sihtrühm:

1) Kompleksloa omajad (26.09.2024 seisuga 189 ettevõtet, kellel on kokku 243 kompleksluba)

2) Keskkonnaameti ametnikud

Kaasnev mõju

38

Pikem aegumistähtaeg on komplekslubade rikkumiste korral oluline, et hoida ära olukorda, kus

rikkumise toimepanijal on võimalus väärteo aegumisel vältida vastutust keskkonnale ning

inimese tervisele tekitatud kahju korral. Muudatusel on positiivne mõju keskkonnale ja inimeste

tervisele.

6.12. Mõju avaldav muudatus

Tööstusheite seaduse muudatustega tehakse väiksemaid muudatusi, et tõhustada

haldusprotsesse ja parandada õigusselgust.

Sihtrühm:

1) Kompleksloa omajad (26.09.2024 seisuga 189 ettevõtet, kellel on kokku 243 kompleksluba)

2) Keskkonnaameti ametnikud

Kaasnev mõju

Muudatustel on eelkõige positiivne mõju haldusprotsesside tõhustamisele. Kompleksloa

vabatahtliku omamise võimaluse kaotamine vähendab nii ettevõtete halduskoormust kui

eelkõige lihtsustab Keskkonnaameti tööd, kuna väheneb vajadus ulatuslikuks korraliseks

järelevalveks. Loa taotluse menetlemise perioodi mõiste ühtlustamine vähendab segadust. Loa

kohustuslike osade täpsustamine parandab arusaamist ja tagab, et kõik vajalikud andmed on

esitatud. Korrapärase kontrolli täpsustamine tagab, et oluliste rikkumiste korral tehakse

lisakontroll, mis parandab järelevalve tõhusust. Varasema sõnastuse puhul seoti ettekirjutuse

aeg järelkontrolli ajaga, mis ei ole kooskõlas tööstusheite direktiivi keskkonnajärelevalve

eesmärkidega. Erakorraliste keskkonnakontrollide selgitamine tagab, et need tehakse vajaduse

korral ja direktiivi järgi. Muudatused muudavad haldusprotsessid selgemaks, kiiremaks ja

tõhusamaks, vähendades nii ettevõtete halduskoormust kui ka Keskkonnaameti töökoormust.

6.13. Mõju avaldav muudatus

Tee või raudtee koosseisu kuuluva silla või truubi ehitamisel avalikult kasutataval veekogul või

avalikul veekogul ei ole vaja veekeskkonnariskiga tegevuse registreeringut.

Sihtrühm:

1) Teede, raudteede, sildade ehitajad

2) Keskkonnaameti ametnikud

3) KOV-id (79) – kohalikud teed

4) Transpordiamet – riigiteed

5) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet - raudteed

Kaasnev mõju

Muudatusega kaasneb halduskoormuse vähenemine sihtrühmas nimetatud arendajatele. Jääb

ära veekeskkonnariskiga tegevuse registreeringu taotlemine. Väheneb arendusega seotud

dokumentide menetlemise aeg (kuni üks kuu).

Mõju veekogudele ei muutu, kuna looduskaitsealadele ehitamise kohta tuleb küsida

Keskkonnaameti nõusolek looduskaitseseaduse järgi, mille raames saab Keskkonnaamet

määrata nõudeid. Väljaspool looduskaitsealasid ehitusloa taotlemisel on KOV-il võimalik saata

taotlus Keskkonnaametile kooskõlastamiseks, kui ehitamine on seotud veekeskkonnaga.

6.14. Mõju avaldav muudatus

Veeloa taotlemise asemel, kui süvendatakse veekogu või paigutatakse veekogu põhja

süvenduspinnast mahuga alates 100 kuupmeetrist või paigutatakse veekogusse tahkeid aineid

mahuga alates 100 kuupmeetrist, tuleb eelnõukohase seaduse järgi küsida veekeskkonnariskiga

tegevuse registreering, kui tegevus toimub maismaa veekogudes.

39

Sihtrühm:

1) Maismaa veekogude süvendajad või tahkete ainete paigutajad

2) Keskkonnaameti ametnikud

Kaasnev mõju

Väheneb haldus- ja töökoormus. Senise kuni kolmekuulise veeloataotluse protsessi asemel on

võimalik registreering saada kuni ühe kuuga. Veekeskkonnale mõju ei muutu, sest nõudeid saab

anda ka registreeringuga.

6.15. Mõju avaldav muudatus

Veeseaduse vesiviljeluse sätete muutmine ja lisamine nii veeloa kui ka registreeringu puhul.

Varem kajastati kogu vesiviljeluse veeloa ja registreeringuga seotut ühes sättes, nüüd

diferentseeritakse sätted organismitüüpide kaupa.

Sihtrühm:

1) Vesiviljelejad, eelkõige need, kes soovivad kasvatada karpe, vetikaid või vähke

2) Teadusasutused

3) Keskkonnaameti ametnikud

Kaasnev mõju

Muudatusega kaasneb halduskoormuse vähenemine vesiviljelejatel ja teadlastel, kes soovivad

teatud mahus merekeskkonnas karpe ja vetikaid kasvatada. Nimelt ei pea kuni 100 tonni karpide

ja vetikate kasvatamisel enam luba taotlema, selle asemel tuleb taotleda registreering, mille

menetlusprotsess on kiirem ning puudub seirekohustus. See võimaldab kasvatusprotsessi ja

projektidega kiiremini alustada ning tulemusi saada. Veeluba tuleb taotleda, kui soovitakse

kasvatada rohkem kui 100 tonni karpe või vetikaid. KOTKAS-e andmetel kasvatatakse praegu

loa alusel karpe ainult ühes ettevõttes. Vetikate kasvatamist katsetatakse teadlaste osalusel ja

registreeringu alusel samuti ühes ettevõttes. Samas hoonestusloa taotlusi karbi- ja/või

vetikakasvanduse rajamiseks on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile esitatud viis,

nende kõigi puhul soovitakse kasvatada rohkem kui 100 tonni aastas, seega peavad nad taotlema

load. Samuti väheneb halduskoormus ettevõtetel, kes soovivad kasvatada vähke mis tahes

kogusest, kui kasvatussüsteem on pinnaveekoguga ühenduses, sest edaspidi peab taotlema

registreeringu. Varem pidi rohkem kui ühe tonni kasvatamisel taotlema loa ja väiksemate

koguste puhul registreeringu, kui vesiviljelussüsteem on pinnaveekoguga ühenduses. Kui aga

vähkide kasvatamiseks võetakse vett koguses, mis ületab veeloa künnise, peab veevõtuks siiski

loa taotlema, kuid isiku nõusolekul kirjeldatakse registreeringu tegevus ühel dokumendil ehk

veeloal ning kahte eri dokumenti, see tähendab luba veevõtuks ja registreering vesiviljeluseks,

ei väljastata. KOTKAS-e andmetel on praegu loa koosseisus vähikasvatuseks viis

registreeringut ning üks registreering eraldiseisvana. Lisaks on üks luba, mille koosseisus on

lisaks kalade kasvatamisele ka vähikasvatus.

Muudatus vähendab Keskkonnaameti töökoormust, sest karpide ja vetikate puhul on veeloa

künnist tõstetud ning Keskkonnaameti spetsialistid saavad künnisest väiksema koguse korral

väljastada registreeringu, mille menetlemine võtab vähem aega. Samuti on kogu vähikasvatus

viidud registreeringu alla, kuid olemasolevate vähikasvanduste puhul ametnike koormus ei

vähene, sest vett võetakse üle veeloa künnise. Kui luba tuldaks taotlema uue vähikasvatuse

jaoks, mis võtab vett veeloa künnisest väiksemas koguses ning mis on pinnaveekoguga

ühenduses, siis edaspidi saab Keskkonnaamet anda registreeringu.

Eelnõukohasel muudatusel veekeskkonnale mõju ei ole, sest uuringutega on leitud, et karbi- ja

vetikakasvatus on pigem positiivse, toitaineid veesambast väljaviiva mõjuga ning

vähikasvatuse toitainete koormus on marginaalne, pea olematu.

40

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega kaasnevad peamiselt KOTKAS-e arendustööde kulud. KOTKAS-e

arendustööd rahastatakse Keskkonnaministeeriumi Infotehnoloogiakeskusele

Kliimaministeeriumi riigieelarvest eraldatavast rahast. Eelnõukohaste muudatuste

rakendamiseks KOTKAS-es eraldatakse 50 000 eurot.

8. Rakendusaktid

Seoses keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja tööstusheite seaduse muutmisega muudetakse

järgmisi rakendusakte:

1) keskkonnaministri 29. juuni 2017. aasta määrus nr 20 „Keskkonnaotsuste infosüsteemi

asutamine ja andmekogu pidamise põhimäärus“. Määruse §-s 2 on vaja täpsustada andmekogu

eesmärki ja §-s 7 andmekogusse kantavate andmete loetelu. Muudatuse vajadus tuleneb

keskkonnaotsuste infosüsteemi andmekogu eesmärkide täiendamisest;

2) Vabariigi Valitsuse 6. juuni 2013. aasta määrus nr 89 „Alltegevusvaldkondade loetelu ning

künnisvõimsused, mille korral on käitise tegevuse jaoks nõutav kompleksluba“. Määruse

muutmine on vajalik, et võtta ka alltegevusvaldkondade loetelust välja kohustus taotleda

kompleksluba vineeri tootmiseks.

Muudetavate määruste kavandeid seletuskirjale ei lisatud, kuna muudatuste iseloom on

tehniline.

9. Seaduse jõustumine

Seadus on kavandatud jõustuma 2025. aasta 1. septembril. Jõustumistähtaeg on valitud

arvestusega, et jõuaks valmis saada muudatustega seotud KOTKAS-e IT-arendused.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile, Justiitsministeeriumile ning Eesti

Linnade ja Valdade Liidule.

Eelnõu saadetakse arvamuse avaldamiseks ka Keskkonnaametile, Keskkonnaagentuurile,

Keskkonnaministeeriumi Infotehnoloogiakeskusele, Eesti Keskkonnauuringute Keskus OÜ-le,

Eesti Geoloogiateenistusele, Päästeametile, Andmekaitse Inspektsioonile SA-le

Keskkonnaõiguse Keskus, Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioonile, Eesti Keskkonnamõju

Hindajate Ühingule, Eestimaa Looduse Fondile, Eesti Keskkonnaühenduste Kojale, Eesti

Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Keemiatööstuse Liidule, Eesti Põllumajandus-

Kaubanduskojale, Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidule, Eesti Geoloogia Seltsile, Eesti

Mäeseltsile, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidule, Eesti Vee-ettevõtete Liidule, Eesti

Sadamate Liidule, Eesti Maaülikooli vesiviljeluse õppetoolile, Tartu Ülikooli Eesti

Mereinstituudile, Eesti Mereakadeemiale, Eesti Vesiviljelejate Liidule, Eesti Avamere

Vesiviljelejate ühistule, Est-Agar AS-ile, Eesti Kala- ja Vähikasvatajate Liidule, Eesti

Ringmajandusettevõtete Liidule, EKOVIR OÜ-le, Ragn-Sells AS-ile, Lääne-Viru

Jäätmekeskus OÜ-le, Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus AS-ile, Eesti Keskkonnateenused

41

AS-ile, LEMMA OÜ-le, Alkranel OÜ-le, Estonian, Latvian & Lithuanian Environment OÜ-le,

OÜ-le Severitas, Kobras OÜ-le, Nomine Consult OÜ-le, OÜ-le Hendrikson & Ko, Eco Consult

OÜ-le, ABIRONE OÜ-le, OÜ-le GeoKes, Skepast&Puhkim OÜ-le, EcoPro AS-ile ja OÜ-le

Mandel Invest.

1

EELNÕU

08.11.2024

Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise

seadus

§ 1. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse muutmine

Keskkonnaseadustiku üldosa seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 401 lõiked 1–3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Keskkonnaotsuste infosüsteem on andmekogu, mille eesmärk on lihtsustada järgmisi

tegevusi, nende käigus kogutud andmete säilitamist, kasutamist ja kättesaadavust ning aidata

kaasa järgmiste eesmärkide saavutamisele:

1) keskkonnakomplekslubade, keskkonnalubade ja kiirgustegevuslubade taotlemine ja

menetlemine, loaga seotud seire-, aruandlus- ja muude kohustuste täitmine;

2) üldgeoloogilise uurimistöö lubade, geoloogilise uuringu lubade, ehitamisel ja

maaparandussüsteemi ehitamisel üle jääva kaevise tarbimise või võõrandamise lubade ning

maavara või maavarana arvele võtmata kivimi ja setendi võtmise lubade taotlemine ja

menetlemine;

3) atmosfääriõhu kaitse seaduse, jäätmeseaduse, tööstusheite seaduse ja veeseaduse alusel

tehtavate registreeringute taotlemine ja menetlemine ning registreeringuga seotud

aruandluskohustuste täitmine;

4) keskkonnatasude seaduse tähenduses tasukohustuse täitmine;

5) ohtlike jäätmete ja välislepinguga reguleeritavate jäätmete veolubade taotlemine,

menetlemine ja saatedokumentide koostamine ning selliste jäätmete riikidevahelise veo,

milleks veoluba ei ole vaja, saatedokumentide koostamine;

6) jahipiirkonna kasutusõiguse lubade taotlemine ja menetlemine;

7) sügavallapanusõnniku auna rajamise teatiste esitamine;

8) biomassi säästlikkuse nõuetele ja kriteeriumidele vastavuse tõendamise auditi aruannete

esitamine;

9) keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise dokumentide

kättesaadavuse ja kasutamise lihtsustamine.

(2) Keskkonnaotsuste infosüsteemi asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest

vastutav minister määrusega, milles sätestatakse:

1) vastutav ja volitatud töötleja;

2) vastutava ja volitatud töötleja ülesanded;

3) andmeandjad, kogutavate andmete täpsem koosseis ja nende infosüsteemi kandmise kord;

4) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;

5) andmete säilitamise tähtajad, sealhulgas logide säilitustähtaeg, ning andmete täpsem

säilitamise kord;

6) muud korraldusküsimused.

(3) Kiirgusallikate ja tuumamaterjalide omadusi ning nende asukohaks olevaid ruume ja

füüsilise kaitse meetmeid käsitlevad andmed on keskkonnaotsuste infosüsteemis mõeldud

asutusesiseseks kasutamiseks, et tagada kiirgusallikate ja tuumamaterjali ohutus ja füüsiline

kaitse.“;

2) seadust täiendatakse §-ga 402 järgmises sõnastuses:

2

„§ 402. Keskkonnaotsuste infosüsteemis töödeldavad isikuandmed ja andmete säilitamise

tähtaeg

(1) Keskkonnaotsuste infosüsteemis töödeldakse järgmisi isikuandmeid:

1) isikut tuvastavad andmed – isikukood, ees- ja perekonnanimi;

2) kontaktandmed, sealhulgas e-posti aadress, telefon, aadress.

(2) Keskkonnaotsuste infosüsteemi andmeid säilitatakse tähtajatult, infosüsteemi põhimääruses

võib sätestada lühemad säilitamise tähtajad. Logisid säilitatakse infosüsteemi põhimääruses

sätestatu kohaselt.“;

3) paragrahvi 48 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Keskkonnaloa taotluse ja selle kohta antava haldusakti eelnõu paneb loa andja avalikkusele

tutvumiseks välja haldusmenetluse seaduse §-s 48 sätestatud korras keskkonnaloa andja

asukohas.“;

4) paragrahvi 481 lõike 1 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Keskkonnaloa andmise võib otsustada arutelu korraldamata, kui see võimalus on ette nähtud

seadusega või menetlusosalised on haldusmenetluse seaduse § 50 lõike 3 kohaselt loobunud

asja arutamisest avalikul istungil.“;

5) paragrahv 55 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠55. Keskkonnaloa andmine planeeringu kohustuse korral

Kui keskkonnaloaga lubatavaks tegevuseks on vaja kehtestada planeering, ei anta luba enne

planeeringu kehtestamist.“;

6) paragrahvi 59 lõiget 2 täiendatakse punktidega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:

„5) õigusaktid on muutunud viisil, mis mõjutab loas kindlaksmääratud tingimusi ja toob kaasa

vajaduse leevendada tingimusi või määrata täiendavad tingimused;

6) seire, uuringute või muude meetodite tulemusel on ilmnenud asjaolud, mis viitavad

vajadusele muuta loa tingimusi, et tagada keskkonnanõuetele vastavus, või leevendada loaga

kehtestatud tingimusi.“;

7) paragrahvi 59 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kui loa muutmise algatab loa andja, teeb ta loa omajale kirjalikult teatavaks loa tingimuste

muutmise põhjuse ning võib nõuda loa muutmiseks vajalike andmete esitamist

keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu loa muutmise taotlusena või määrab andmete esitamise

muu viisi ja taotluse esitamise tähtaja.“;

8) paragrahvi 59 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kui keskkonnaloa omaja kavandab käitise toimimisviisis muudatust, mille tõttu tema

tegevus ei vasta enam loas kindlaksmääratud tingimustele või toob kaasa vajaduse määrata

käitamiseks täiendavad tingimused, esitab ta enne sellise tegevuse elluviimist loa andjale

keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu andmed loa muutmise taotlusena.“;

9) paragrahvi 61 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Keskkonnaloa andja võib keskkonnaloa kehtivuse täielikult või osaliselt peatada:

1) kui keskkonnaloa omaja ei ole taotlenud käesoleva seaduse § 53 lõike 1 punktis 1 või 2

nimetatud andmete muutmist;

3

2) kui seire tulemusel või muul viisil selgub, et keskkonnaloaga lubatud tegevusega kaasneb

keskkonnaoht või oluline keskkonnahäiring ning huvi keskkonnaloa peatamata jätmiseks ei ole

ülekaalukas;

3) kui keskkonnaloa andjal oleks olnud õigus jätta keskkonnaluba välja andmata hiljem

muutunud asjaolude, sealhulgas parima võimaliku tehnika arengu, kui selle kasutamine on

õigusaktiga nõutav, või keskkonnariski suuruse muutmise tõttu või hiljem muutunud

õigusnormi alusel ning keskkonnaloa peatamist õigustab keskkonna ulatuslikuma kaitse

vajadus või muu huvi, mis kaalub üles isiku usalduse;

4) kui ei ole esitatud käesoleva seaduse § 59 lõikes 21 nimetatud nõuetekohast taotlust või

vajalikke andmeid loa muutmiseks;

5) kui ei ole esitatud käesoleva seaduse § 59 lõikes 31 nimetatud nõuetekohast taotlust ning

käitise tegevus ei vasta loas sätestatud tingimustele.“;

10) paragrahvi 62 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Keskkonnaloa andja võib keskkonnaloa kehtetuks tunnistada:

1) kui keskkonnaloa omaja ei ole käesoleva seaduse § 59 lõike 1 punkti 1 kohaselt taotlenud

§ 53 lõike 1 punktis 1 või 2 nimetatud andmete muutmist ning avalikku või kolmanda isiku

huvi ei ole võimalik tõhusalt kaitsta loa muutmisega;

2) kui käesoleva seaduse § 59 lõike 1 punktis 2 nimetatud tingimustel selgub, et keskkonnaloaga

lubatud tegevusega kaasneb keskkonnaoht või oluline keskkonnahäiring ning huvi

keskkonnaloa kehtetuks tunnistamata jätmiseks ei ole ülekaalukas ja avalikku või kolmanda

isiku huvi ei ole võimalik tõhusalt kaitsta loa muutmisega;

3) kui keskkonnaloa andjal oleks olnud õigus jätta keskkonnaluba välja andmata käesoleva

seaduse § 59 lõike 1 punktis 3 nimetatud asjaoludel ning avalikku või kolmanda isiku huvi ei

ole võimalik tõhusalt kaitsta loa muutmisega;

4) kui loa omaja ei täida loas või õigusaktis sätestatud nõudeid ja loa kehtetuks tunnistamist

nõuab oluline avalik huvi või loa omajat on sellise rikkumise eest karistatud;

5) kui loa omaja on esitanud teadvalt valeandmeid, mis mõjutasid keskkonnaloa andmise

otsustamist;

6) kui kahe aasta jooksul ei ole esitatud käesoleva seaduse § 59 lõikes 21 nimetatud

nõuetekohast taotlust või vajalikke andmeid loa muutmiseks;

7) kui kahe aasta jooksul ei ole esitatud käesoleva seaduse § 59 lõikes 31 nimetatud

nõuetekohast taotlust ning käitise tegevus ei vasta loas sätestatud tingimustele.“.

§ 2. Atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmine

Atmosfääriõhu kaitse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 91 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:

„(6) Õhusaasteloa taotlusele lisatakse protsessis kasutatavate kemikaalide ohutuskaardid

REACH määruse II lisa nõuete kohaselt.

(7) Lubatud heitkoguste projektis ei esitata eraldi andmeid põletusseadmete ega nendes

kasutatavate kütuse kohta, mille soojussisendile vastav nimisoojusvõimsus kütuse põletamisel

on väiksem kui 1 MWth, ning neid kajastatakse üksnes käitise summaarses

nimisoojusvõimsuses.“;

2) paragrahvi 99 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui õhusaasteloa või keskkonnakompleksloa muutmise algatab loa andja, teeb ta

heiteallika käitajale kirjalikult teatavaks loa tingimuste muutmise põhjuse, määrab loa

muutmiseks vajalike andmete esitamise viisi ning andmete või taotluse esitamise tähtaja.“;

4

3) paragrahvi 99 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Õhusaasteloa või keskkonnakompleksloa omaja esitab loa andjale keskkonnaotsuste

infosüsteemi kaudu taotluse, kui ta kavatseb muuta:

1) loaga lubatud tegevust, sealhulgas tehnoloogiat, seadmeid, heiteallikaid või protsesside

sisendeid viisil, mis mõjutab loas kajastatud saasteaineid, nende heitkoguseid või käitisele

kohaldatavaid tööstusheite seaduse või atmosfääriõhu kaitse seaduse alusel kehtestatud heite

piirväärtusi;

2) saasteainete heite määramise viisi, mis on olnud loa andmise aluseks;

3) muul viisil oluliselt loas kirjeldatud lubatud tegevust.“.

§ 3. Jäätmeseaduse muutmine

Jäätmeseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 21 lõikes 31 asendatakse sõna „kompleksloa“ tekstiosaga „keskkonnakompleksloa

(edaspidi kompleksluba)“;

2) paragrahvi 21 lõikes 32 asendatakse tekstiosa „keskkonnakompleksluba (edaspidi

kompleksluba)“ sõnaga „kompleksluba“;

3) paragrahvi 31 täiendatakse lõigetega 41–44 järgmises sõnastuses:

„(41) Käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaseks biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmiseks ja

vabastuseks biojäätmete liigiti kogumisest tekkekohalt tuleb jäätmevaldajal esitada kohaliku

omavalitsuse üksusele taotlus.

(42) Kohaliku omavalitsuse üksus peab olema veendunud, et biojäätmeid on võimalik

tekkekohal ringlusse võtta.

(43) Kui kohaliku omavalitsuse üksus nõustub biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmisega ja

vabastab taotleja biojäätmete liigiti kogumisest tekkekohalt, registreerib kohaliku omavalitsuse

üksus käesoleva paragrahvi lõike 41 kohase taotluse alusel biojäätmete tekkekohal ringlusse

võtmise käesoleva seaduse § 711 nimetatud kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmevaldajate

registris. Juriidiliste isikute puhul tuleb jäätmevaldajate registrisse märkida ka aastane

tekkekohal ringlusse võetav biojäätmete kogus.

(44) Biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmise lõpetamise korral teavitab jäätmevaldaja sellest

kohaliku omavalitsuse üksust ning seejärel kogutakse biojäätmeid käesoleva paragrahvi lõike 4

kohaselt tekkekohalt liigiti.“;

4) paragrahvi 68 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Korraldatud jäätmeveo teenuse osutamiseks on vajalik käesoleva seaduse § 987 lõikes 2

punktis 2 nimetatud tegevuse registreering.“;

5) paragrahvi 69 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Jäätmevaldaja loetakse liitunuks korraldatud jäätmeveoga elu- või tegevuskohajärgses

jäätmeveo piirkonnas. Jäätmevaldaja on korraldatud jäätmeveoga liitunud alates käesoleva

seaduse § 66 lõikes 4 nimetatud määruse jõustumisest.“;

6) paragrahvi 987 lõike 2 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi 987 lõiget 3 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:

5

„7) juriidilisel isikul, kes käitleb ise oma tegevuses tekkivaid biojäätmeid tekkekohal kuni

üks tonn aastas käesoleva seaduse nõuete kohaselt.“;

8) paragrahvi 988 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

9) paragrahvi 988 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Käesoleva seaduse § 987 lõike 2 punktis 2 nimetatud jäätmeveo registreeringu taotlemisel

infot jäätmete koguste kohta ei esitata.“;

10) paragrahvi 989 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

11) paragrahvi 989 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva seaduse § 987 lõike 2 punktis 2 nimetatud jäätmeveo registreeringus ei märgita

veetavaid jäätmekoguseid.“;

12) paragrahvi 110 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud veoluba taotletakse ning saatedokumendid

koostatakse ja edastatakse keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu.“;

13) paragrahv 1141 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Riikidevahelise jäätmesaadetise saatmist korraldav isik koostab vähemalt üks päev enne

saadetise lähetamise alustamisest keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EÜ) nr 1013/2006 artikli 18 lõikes 1 nimetatud jäätmesaadetisega kaasneva

ja määruse VII lisale vastava jäätmesaadetise kohta teavet sisaldava dokumendi.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik edastab keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu

kolme päeva jooksul pärast jäätmete saabumist jäätmekäitluskohta, kus taaskasutus- või

kõrvaldamistoiming toimub, jäätmete vastuvõtja kinnitatud käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud saatedokumendi.

(3) Riikidevahelise jäätmesaadetise vastuvõtja Eestis peab esitama keskkonnaotsuste

infosüsteemi kaudu kolme päeva jooksul pärast jäätmete saabumist jäätmekäitluskohta, kus

taaskasutus- või kõrvaldamistoiming toimub, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ)

nr 1013/2006 artikli 18 lõikes 1 nimetatud jäätmesaadetisega kaasneva ja määruse VII lisale

vastava jäätmesaadetise kohta teavet sisaldava dokumendi.“;

14) paragrahv 1201 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Jäätmete käitlemise eest jäätmeloata, kui luba on nõutav, või loa nõudeid rikkudes –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik,

– karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;

15) paragrahv 127 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesoleva seaduse §-des 120–1202, 1204, 1205, 122, 124, 1245, 1246, 126, 1262, 1264, 1265,

1268 ja 12610 nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on Keskkonnaamet.

(2) Käesoleva seaduse §-s 120, § 1201, §-des 1202, 1207, 126 ja 1264 nimetatud väärtegude

kohtuväline menetleja on lisaks Keskkonnaametile valla- või linnavalitsus.

(3) Käesoleva seaduse §-s 1265 nimetatud väärteo kohtuväline menetleja on lisaks

Keskkonnaametile Politsei- ja Piirivalveamet.

6

(4) Käesoleva seaduse §-des 1204, 1205 ja 122 nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on

ka Maksu- ja Tolliamet.

(5) Käesoleva seaduse §-des 122 ja 1246 nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on ka

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.

(6) Käesoleva seaduse §-s 12610 nimetatud väärteo kohtuväline menetleja on ka Päästeamet.

(7) Käesoleva seaduse §-s 124 nimetatud väärteo aegumise tähtaeg on neli aastat.“;

16) seadust täiendatakse §-dega 13623 ja 13624 järgmises sõnastuses:

„§ 13623. Biojäätmete tekkekohalt liigiti kogumisest taotluse alusel vabastamise

rakendumine

Enne 2025. aasta 1. septembrit antud vabastused biojäätmete liigiti kogumisest tekkekohalt, mis

on kantud jäätmevaldajate registrisse, kehtivad edasi kohaliku omavalitsuse üksuse määratud

kujul. Kui biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmine ja vabastus biojäätmete liigiti kogumisest

tekkekohalt ei ole korraldatud taotluse alusel ega kantud jäätmevaldajate registrisse, peab

kohaliku omavalitsuse üksus korraldama vabastuse andmise biojäätmete liigiti kogumisest

tekkekohalt vastavalt käesoleva seaduse § 31 lõigetele 41–43 hiljemalt 2026. aasta

1. septembriks.

§ 13624. Enne 2025. aasta 1. septembrit antud jäätmekäitleja registreeringu kehtivus ning

pooleliolevate taotluste menetluse lõpetamine

(1) Enne 2025. aasta 1. septembrit antud tähtajaline jäätmekäitleja registreering kehtib kuni

selle muutmise, kehtetuks tunnistamise või selles märgitud kehtivusaja lõpuni.

(2) Enne 2025. aasta 1. septembrit esitatud jäätmekäitleja registreeringu taotlust menetletakse

käesolevas seaduses sätestatu kohaselt.“;

§ 4. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmine

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 punkt 171 muudetakse ja

sõnastatakse järgmiselt:

„171) merre kaadamine alates mahust 10 000 kuupmeetrit ning merre, Peipsi järve, Lämmijärve

ja Pihkva järve tahkete ainete paigutamine alates ainete mahust 10 000 kuupmeetrit,

vooluveekogusse tahkete ainete paigutamine alates ainete mahust 2000 kuupmeetrit või muusse

veekogusse tahkete ainete paigutamine alates ainete mahust 500 kuupmeetrit;“.

§ 5. Maapõueseaduse muutmine

Maapõueseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 27 lõige 9 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 49 lõige 8 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 55 lõikes 5 asendatakse sõnad „valdkonna eest vastutava ministri“ sõnaga

„Kliimaministeeriumi“;

7

4) paragrahvi 97 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „Keskkonnaametile“ tekstiosaga

„keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu“;

5) paragrahvi 97 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Maapõue aluskorda ehitise või rajatise ehitamise korral kehtib käesoleva paragrahvi

lõikes 1 nimetatud luba viis aastat. Põhjendatud juhul võib Keskkonnaamet loa kehtivust

pikendada kuni ehitise või rajatise valmimiseni.“.

§ 6. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse § 1362 lõike 1 punktis 2 asendatakse sõna „saasteallikast“ sõnaga

„heiteallikast“.

§ 7. Tööstusheite seaduse muutmine

1) paragrahvi 19 lõike 2 punktist 10 jäetakse välja tekstiosa „vineeri ja“;

2) paragrahvi 25 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 28 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „Taotluse lisades peavad olema“ tekstiosaga

„Taotlusele lisatakse“;

4) paragrahvi 37 lõigetes 1 ja 2 asendatakse tekstiosa „taotluse menetlusse võtmisest“

tekstiosaga „nõuetekohase taotluse saamisest“;

5) paragrahvi 41 lõike 2 punkti 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) käitises kasutatavate seadmete ja tehnoloogiate vastavus parimale võimalikule tehnikale

ning viide kohaldatavatele PVT-järeldustele või nende puudumisel PVT-viitedokumentidele;“;

6) paragrahvi 50 täiendatakse, lugedes olemasolev tekst lõikeks 1, lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(5) Kui käitise tegevusvaldkonnas, milles tegutsemiseks kompleksluba on antud, ei ületa

tegevus käesoleva seaduse § 19 lõike 3 alusel kehtestatud alltegevusvaldkonna künnisvõimsust

otsustatakse kompleksloa muutmine keskkonnaloaks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 59

lõike 2 punktide 4 ja 6 alusel.“;

7) paragrahvi 59 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käitaja peab säilitama kõik talle kuuluvad kompleksloa taotlemise, kompleksloa andmise,

kompleksloaga määratud seire ning nõuete täitmise kontrollimisega seotud dokumendid ja

andmed vähemalt viis aastat alates nende tekkimisest.“;

8) paragrahvi 158 lõikes 3 asendatakse sõna „ettekirjutuse“ tekstiosaga „korrapärase kontrolli“;

9) paragrahv 159 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Erakorraline keskkonnaalane kontroll tehakse keskkonnajärelevalve korras selleks, et

võimalikult kiiresti uurida tõsiseid keskkonnaalaseid kaebusi, avariisid või vahejuhtumeid või

loa nõuete täitmata jätmist. Erakorralist keskkonnaalast kontrolli võib vajaduse korral teha ka

enne loa väljaandmist, läbivaatamist või ajakohastamist.“;

10) paragrahvi 163 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 163. Avariist või käitise tegevuse kavandatavast muutmisest või laiendamisest

teatamata jätmine

8

(1) Avariist, mis võib oluliselt mõjutada keskkonda, või käitises kavandatavast tegevuse

muutmisest või laiendamisest õigel ajal teatamata jätmise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.“;

11) paragrahvi 164 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva seaduse §-s 162 sätestatud väärteo aegumise tähtaeg on viis aastat.“;

12) seadust täiendatakse §-iga 1692 järgmises sõnastuses:

㤠1692. Kompleksloa vormistamine keskkonnaloaks

Kui käitise tegevusvaldkonnas, milles tegutsemiseks kompleksluba on antud, ei ületa tegevus

käesoleva seaduse § 19 lõike 3 alusel kehtestatud alltegevusvaldkonna künnisvõimsust, siis

vormistab loa andja sellise kompleksloa ühe aasta jooksul käesoleva paragrahvi jõustumisest

keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 53 lõike 3 alusel kehtestatud andmekoosseisuga

keskkonnaloaks. Sellisel juhul otsustab loa andja varem kehtinud loa ümbervormistamise

avatud menetluseta.“.

§ 8. Veeseaduse muutmine

Veeseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 165 lõikes 3 ja § 166 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „esitades teatise infosüsteemi

kaudu vähemalt 14 päeva enne aunastamise alustamist“ tekstiosaga „esitades teatise

keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu enne auna rajamise alustamist“;

2) paragrahvi 187 punktides 8 ja 10 asendatakse sõna „veekogu“ vastavas käändes sõnaga

„meri“ vastavas käändes;

3) paragrahvi 187 punkt 15 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„15) arendatakse kala- või muu käesoleva paragrahvi punktides 151 ja 152 nimetamata vee-

elusressursi kasvatust toodangu juurdekasvuga rohkem kui üks tonn aastas;“;

4) paragrahvi 187 täiendatakse punktidega 151 ja 152 järgmises sõnastuses:

„151) arendatakse vetika- ja karbikasvatust, välja arvatud meres, toodangu juurdekasvuga

rohkem kui üks tonn aastas;

152) arendatakse vetika- ja karbikasvatust meres toodangu juurdekasvuga rohkem kui 100 tonni

aastas;“;

5) paragrahvi 188 lõiget 1 täiendatakse punktiga 12 järgmises sõnastuses:

„12) silla või truubi ehitamiseks, välja arvatud käesoleva seaduse § 187 punktis 17 nimetatud

tegevuse korral.“;

6) paragrahvi 193 lõike 1 punkt 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„12) mere süvendamise, tahkete ainete merre paigutamise või kaadamise nõuded;“;

7) paragrahvi 196 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) veekogu, välja arvatud meri, süvendamine või sellise veekogu põhja samas mahus

süvenduspinnase paigutamine mahuga alates 5 kuupmeetrist;“;

8) paragrahvi 196 lõike 2 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks;

9

9) paragrahvi 196 lõike 2 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) merre 5–100 kuupmeetri tahke aine paigutamine;“;

10) paragrahvi 196 lõiget 2 täiendatakse punktiga 51 järgmises sõnastuses:

„51) paigutatakse veekogusse, välja arvatud meri, tahkeid aineid mahuga alates

5 kuupmeetrist;“;

11) paragrahvi 196 lõike 2 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6) arendatakse kalakasvatust või muu käesoleva paragrahvi punktides 61–63 nimetamata vee-

elusressursi kasvatust toodangu juurdekasvuga kuni üks tonn aastas, kui vesiviljelusehitise

veesüsteem on pinnaveekoguga ühenduses;“;

12) paragrahvi 196 lõiget 2 täiendatakse punktidega 61–63 järgmises sõnastuses:

„61) arendatakse vetika- ja karbikasvatust, välja arvatud meres, toodangu juurdekasvuga kuni

üks tonn aastas, kui vesiviljelusehitise veesüsteem on pinnaveekoguga ühenduses;

62) arendatakse vetika- ja karbikasvatust meres toodangu juurdekasvuga kuni 100 tonni aastas;

63) arendatakse vähikasvatust, kui vesiviljelusehitise veesüsteem on pinnaveekoguga

ühenduses;”;

13) paragrahvi 196 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(21) Registreeringut ei ole vaja:

1) maaparandussüsteemi ehitamiseks ja maaparandushoiutöödeks;

2) silla ja truubi ehitamiseks.“;

14) paragrahvi 196 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Kui registreeringuga lubatavaks tegevuseks on vaja kehtestada planeering, ei anta

registreeringut enne planeeringu kehtestamist.“;

15) paragrahvi 198 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

16) paragrahvi 199 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:

„6) kui taotletav tegevus ei ole lubatav planeeringu kehtestamiseta ja planeeringut ei ole

kehtestatud.“;

17) seadust täiendatakse §-iga 2791 järgmises sõnastuses:

㤠2791. Enne 2025. aasta 1. septembrit esitatud veekeskkonnariskiga tegevuse

registreeringu ja veeloa taotluste menetluse lõpetamine ning registreeringu kohustusega

tegevuse registreerimine

(1) Enne 2025. aasta 1. septembrit esitatud registreeringu ja veeloa taotlusi menetletakse

käesolevas seaduses sätestatu kohaselt.“;

(2) Kui isikul on veeluba, milleks alates 2025. aasta 1. septembrist jõustunud veeseaduse

redaktsiooni kohaselt ei pea veeluba olema, kuid millega kaasneb registreerimise kohustus, võib

ta esitada keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu Keskkonnaametile taotluse tegevuse

registreerimiseks ja veeloa kehtetuks tunnistamiseks.

(3) Tasutud riigilõiv tagastatakse, kui isikul ei ole veeloa kohustust.“.

§ 9. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. septembril.

10

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2024

Algatab Vabariigi Valitsus …… 2024

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

allkirjastaja nimi