2
kus juurdepääsupiirangu edasikaebamisel ringkonnakohus on olukorras, kus tuleks öelda, et tõendi
kogumisel on laiemalt tehtud viga (tõend pole asjakohane, andmekogum tuleks esitada teistmoodi jne),
aga sellistesse küsimustesse ei ole korrektne sekkuda, kui põhiasi on halduskohtus veel pooleli. Õigem
on seda teha apellatsioonimenetluses.
Sellest tulenevalt oleks vajalik muuta HKMS § 88 lõiget 5 ja sõnastada see järgmiselt: “(5) Tutvumisloa
andmisest keeldumine, samuti tutvumisloa andmine, kui pool või kolmas isik on taotlenud selle
andmisest keeldumist, otsustatakse määrusega. Tutvumisloa andmise määruse peale võib esitada
määruskaebuse, kusjuures määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole edasi kaevatav.
Tutvumisloa andmisest keeldumise määruse peale võib esitada määruskaebuse, kui tutvumisloa
andmise taotluse on esitanud menetlusväline isik või kui taotlus on esitatud pärast kohtumenetluse
lõppemist, kusjuures määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale võib esitada
määruskaebuse Riigikohtule.“
Samuti oleks vaja muuta HKMS § 79 lõiget 5 ja sõnastada see järgmiselt: “(5) Menetlusosalise
eemaldamine otsustatakse määrusega. Eemaldamise taotluse rahuldamata jätmise määruse peale võib
esitada määruskaebuse, kusjuures määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole edasi
kaevatav. Kuni määruse jõustumiseni ei avalda kohus menetlusosalisele teavet.“
Teiseks teeme ettepaneku muuta HKMS § 207 lõiget 3. Kui määruskaebus on ilmselgelt perspektiivitu,
pole sisulist vajadust lisada sellele põhjendusi, iseäranis n-ö menetlusliku määruse vaidlustamise
korral. Sisutute ja ilmselgelt perspektiivitute määruskaebuste täismahus põhjendamine (isegi kirjeldava
osa koostamine) võtab ringkonnakohtult ressurssi, mida võiks kasutada nende kohtuasjade
(eelis)lahendamiseks, kus kaalul on isikute olulised huvid ning ja asjad on õiguslikult ja faktiliselt ka
tegelikult vaieldavad. Ei ole ohtu, et ringkonnakohus hakkaks kergekäeliselt loobuma määruste
põhjendamisest seal, kus see on ka päriselt vajalik, arvestades et ringkonnakohtu määrus on
Riigikohtus vaidlustatav. Ka praegu võimaldab seadus teatud juhtudel määruskaebusi ilma
põhjendusteta tagastada ja see ei ole probleeme kaasa toonud. Kuna halduskohtu lahendite põhjendatus
ja kvaliteet on üldjuhul väga hea, siis ei anna ringkonnakohtu põhjendused sageli erilist lisandväärtust.
Lisaks ei anna ringkonnakohtu otsusele või määrusele erilist lisandväärtust kirjeldava osa lisamine, mh
olukorras, kus menetluse käik nähtub halduskohtu lahendist. Menetlusosaliste ja ka avalikkuse jaoks
on eeskätt oluline teada saada ringkonnakohtu motiivid.
Sellest tulenevalt oleks vaja täiendada HKMS §-i 201 uue lõikega 41 järgmises sõnastuses:
“Ringkonnakohus võib otsuse teha ilma kirjeldava osata.” ning jätta sama paragrahvi lõike 5
sissejuhatavast osast välja sõnad “kirjeldava ja”.
Samuti oleks vaja lisada HKMS § 207 lõike 3 punkti 2 lõppu sõna “või” ja täiendada lõiget 3 punktiga
3 järgmises sõnastuses: “3) kui kõik kohtukoosseisu liikmed leiavad, et määruskaebus halduskohtu
määruse peale on ilmselgelt perspektiivitu ja põhjenduste lisamine ei ole vajalik ühtse kohtupraktika
kujundamiseks. Ringkonnakohus võib ka lisada põhjendused lühidalt.”
Viimaks oleks vaja täiendada HKMS § 210 lõiget 2 teise lausega: “Ringkonnakohus võib määruse teha
ilma kirjeldava osata.”
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kristjan Siigur
Tallinna Ringkonnakohtu esimees