Justiitsministeerium_arvamus

Liisa-Ly Pakosta

Justiitsministeerium

[email protected]

Teie 14.11.2024 nr 8-3/5169-11

Meie 29.11.2024 nr 18-2/241878/2407012

Kohtumenetluse tõhustamise ettepanekutest

Austatud minister

Palusite arvamust kohtumenetluse tõhustamiseks Justiitsministeeriumile esitatud ettepanekute

kohta.

Sotsiaalhoolekande seaduse § 105 lõike 5 muudatusega kavandatakse täisealise isiku tema

nõusolekuta hoolekandeasutusse hooldamisele paigutamist pikendada praeguse ühe aasta asemel

kuni viie aastani. Välja pakutud viieaastane intervall kinnisesse asutusse paigutatud inimese

seisundi hindamiste vahel on liialt pikk. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma varasemas

praktikas kinnisesse asutusse paigutatud inimese seisundi hindamist pidanud ka 15-kuulise perioodi

järel liiga pikaks vahemikuks (Herczegfalvy vs. Austria, p 77). Piinamise ja ebainimliku või

alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) on Eestis tahtest

olenematule ravile paigutamist hinnates märkinud, et regulaarne vajaduse ülevaatamine peaks

olema korraldatud vähemalt kord aastas (CPT (2011) 15, p 131). EIK on hilisemas kohtupraktikas

rõhutanud, et inimese kinnipidamise vajadust tuleb hinnata mõistliku ajalise intervalliga. Veelgi

enam, ka perioodiliste hindamiste vahel ilmnenud relevantseid asjaolusid tuleb hinnata ilma

ebamõistliku viivituseta (Bjerg vs Denmark, p 35).

Kohtumenetluse tõhustamise eesmärgil muudatusi planeerides tuleb arvestada Eesti Vabariigi

põhiseaduse §-s 15 sätestatud igaühe õigusega pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral

kohtusse. Selles valguses on küsitavad nii tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 179 lõike 3 muutmise

ettepanek, mis tõstetaks riigi kasuks menetluskulude väljamõistmisel selle vaidlustamise piirmäära

100 eurolt 500 eurole, kui ka perehüvitiste seaduse muutmise ettepanek, mille järgi ei saa

vaidlustada haldusorgani otsust menetlusvälise elatisabi andmisest keeldumise kohta. Viimase kohta

toodud õigustust („Taotlejal jääb õigus pöörduda kohtusse või täitemenetlusse ja taotleda sellega

seotud elatisabi.“) ei saa pidada PS § 15 tagamisel piisavaks.

Ettepaneku kohaselt makstaks elatisabi mh tingimusel, et on tõenäoline, et kohustatud isik ei täidaks

ülalpidamiskohustust vähemasti mitte tervikuna ka kohtulahendi alusel. Kui haldusorgan eksib,

pidades kohustuse täitmist tõenäoliseks olukorras, kus see tegelikult tõenäoline ei ole, siis suunaks

ettepaneku seletus abivajava inimese perspektiivitusse menetlusse. Maakohtus toimuva menetluse

kohtukulud jääks ilmselt samuti tema kanda, sest neid ei saaks panna eksinud haldusorganile, kes ei

ole ju maakohtu menetluses menetlusosaline. Paralleelseid samas küsimuses toimuvaid

kohtumenetlusi tuleks muidugi püüda vältida, aga lahenduseks võiks olla ka erinormiga pädeva

2

kohtu määramine. Ilmselt oleks nii ettepanekus silmas peetavas olukorras kui ka nt olukorras, kus

kohalik omavalitsus keeldub toimetulekutoetuse maksmisest elatise nõudmise võimalusele viidates

(aga kus elatise nõue samuti perspektiivikas ei paista olevat), lahenduseks kohtumenetluse selliselt

kujundamine, et ühes kohtumenetluses kõigi kolme poole osalusel (haldusorgani, elatise nõudega

inimene ja elatise maksmiseks eelduslikult kohustatud inimene) otsustataks esmalt elatise maksmise

kohustuse (täidetavuse) üle ja sellest sõltuvalt seejärel keelduva haldusakti õiguspärasuse üle.1

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Marju Agarmaa

õiguskorra kaitse osakonna juhataja-õiguskantsleri nõunik

õiguskantsleri volitusel

Marju Agarmaa 6938447 [email protected]

1 Esitatud ettepanek paistab juba praegu sellist lahendust eeldavat, kui näeb ette, et: „Kui menetlusvälise elatisabi nõude

võlgnik ei ole riigile üleläinud elatisnõuet rahuldanud, võib Sotsiaalkindlustusamet esitada riigi nimel hagi elatise

sissenõudmiseks võlgnikult.“. Kuna ka selles menetluses hakatakse esmalt välja selgitama, kas elatise maksmise

kohustus tegelikult on ja kui suur see on, siis ei saa ka seda menetlust teisiti kujundada kui vähemalt kolmepoolsena.