2
oma võimalusi (eelarve, teenusepakkujad piirkonnas) ning sõlmib koostööleppe
teenusepakkujaga, kes osutab elanikele vaimse tervise teenuseid ette antud mahus.
Teenuse korraldamisel on kohalik omavalitsus seotud nõudega, et teenust saab pakkuda üksnes
asjakohase ettevalmistusega isik. Psühholoogiline abi on vastava väljaõppega (psühholoogia
bakalaureuse- või magistrikraadiga, kutsetunnistusega spetsialist) psühholoogi rakendatav
inimesele või inimrühmale suunatud professionaalne tegevus. Psühhosotsiaalne abi on
inimeste psühhosotsiaalset heaolu parandavad tegevused, mida pakuvad oma pädevuse piires
selleks asjakohase ettevalmistuse saanud isikud. Asjakohaseks ettevalmistuseks loetakse
piisavat hariduslikku ja kutsealast ettevalmistust, kui see loob eeldused professionaalseks ja
kvaliteetseks teenuseosutamiseks. Teenust vahetult osutav isik on saanud ettevalmistuse (sh
tasemeharidus, täiendkoolitus, praktika ehk töökogemus), mida saab eeldada vastava teenuse
osutamise korral. Selle näiteks võib olla ka teenusepakkuja kehtiv kutsetunnistus seotud
kutsealal. Töökogemuse hindamisel loetakse piisavaks töökogemus, mis loob eeldused vaimse
tervise teenuse pakkumiseks iseseisvalt ja tulemuslikult, arvestades sihtrühma vajadusi ning
tunda seejuures ära kutsealased piirid abi osutamisel.
Teenusepakkujad ei pea siiski olema tingimata kutsega või magistrikraadiga psühholoogid,
vaid tegemist võib olla ka teiste toetavate teenuste (nt hingehoid, teraapiad, tugigrupid,
kogemusnõustamine jm) pakkujatega, kellel on vastav ettevalmistus nende teenuste
pakkumiseks. Täpsemalt kirjeldatakse soovituslikke nõudeid Sotsiaalministeeriumis 2024.
aastal valmivas toetuse andmise juhendis, mis aitab muudatust tulemuslikumalt rakendada.
Juhend on mõeldud kohalike omavalitsuste toetamiseks teenuste planeerimise protsessis.
Seniste taotlusvoorude raames on kohalikud omavalitsused pakkunud mitmesuguseid
teenuseid, sealhulgas psühholoogilist nõustamist, pereteraapiat, perenõustamist,
loovteraapiaid (nt muusika-, kunsti-, liikumisteraapia), mänguteraapiat, kriisinõustamist ja
hingehoidlikku nõustamist.
Kohalik omavalitsus peab teenuse osutamise alustamisel teavitama oma elanikke teenusest ja
selle osutamise korraldusest kooskõlas SHS § 14 lõikega 2, kehtestades teenuse pakkumise
tingimused ja korra. Eelnõuga ei nähta ette kohustust hinnata inimese individuaalset
abivajadust ega teenust saama suunamist. Kohalik omavalitsus määrab peamised abivajavad
sihtrühmad ja neile sobivad teenused ning planeerib need vastavalt, arvestades olemasolevaid
ressursse (sihtrühmade suurus ja proportsioon, rahalised vahendid, teenusepakkujad
piirkonnas jm). Kohalikul omavalitsusel on võimalik ise otsustada, millistel tingimustel
hakkab inimene teenust saama – kas pöördub teenuse saamiseks otse teenusepakkuja poole või
suunab teenust saama kohalik omavalitsus. Kui vald või linn ei ole isikut ise teenust saama
suunanud, edastab teenuseosutaja vastavalt teenuse pakkumise lepingule kohalikule
omavalitsusele info selle kohta, kellele on teenust pakutud.
SHS § 156 lõige 310 piirab õigust kasutada toetusfondist vaimse tervise teenuse osutamiseks
ette nähtud vahendeid sellisteks kuludeks, mida kohalik omavalitsus juba katab oma eelarvest.
SHS § 156 lõikes 39 sätestatud toetusfondi rahastus ei ole mõeldud näiteks vaimse tervise
teenuse või psühholoogilise abi osutamiseks üldhariduskoolis, kutseõppeasutuses või
koolieelses lasteasutuses tugispetsialisti tegevusena.
III. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusaktidega.