Kohtuasi

Vastuvõtmise kuupäev : 04/12/2024

Kokkuvõte C-717/24 – 1

Kohtuasi C-717/24

Eelotsusetaotluse kokkuvõte vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 98

lõikele 1

Saabumise kuupäev:

21. oktoober 2024

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Najvyšší správny súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi

kõrgeim halduskohus)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

15. august 2024

Menetluse algataja eelotsusetaotluse esitanud kohtus:

BD

Teine menetlusosaline:

Sociálna poisťovňa, ústredie

Kohtuasja ese

Eelotsusetaotlus, mis on esitatud 10. detsembri 2021. aasta otsuse läbivaatamist

puudutava vaidluse raames menetluses, mis puudutab kaebaja kassatsioonkaebust

Krajský súd v Trnave (Trnava maakonnakohtu) 17. aprilli 2023. aasta otsuse

peale.

Eelotsusetaotluse ese ja õiguslik alus

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 51 lõike 1

tõlgendamine, et määrata kindlaks, kas selle liikmesriigi õigusaktide alusel antud

hüvitisi, kus otsus hüvitise määramise kohta tehti, kohaldatakse teistes

liikmesriikides täitunud perioodide suhtes, isegi kui teiste liikmesriikide

õigusaktid selliseid hüvitisi ette ei näe.

ET

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-717/24

2

Eelotsuse küsimused

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ)

nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta artikli 51

lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et seda kohaldatakse pensioni suhtes, mille kohta

teeb otsuse liikmesriigi pädev asutus,

1. ainult juhul, kui selle liikmesriigi õigusaktide alusel on kehtestatud

„töötavate või füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate isikute eriskeem“,

1a. ja kui vastus on jaatav, siis mis iseloomustab sellist „eriskeemi“ (näiteks see,

et seda haldab eraldi asutus, et see on omafinantseeringuline, et see on mõeldud

ainult konkreetsele töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjate rühmale),

või

2. ka siis, kui selle liikmesriigi õigusaktid ei näe sellist „eriskeemi“ ette, vaid

võimaldavad üksnes teatud isikute rühmale, kes on täitnud kindlustusperioode

üksnes konkreetse tegevuse raames (näiteks süvakaevandustes töötavad kaevurid),

omandada nende perioodide alusel õiguse pensionile soodsamatel tingimustel kui

teised isikud, kes on palgatöötajad või füüsilisest isikust ettevõtjad teistel

kutsealadel?

Liidu õigusraamistik

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 883/2004

sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta; põhjendused 1 ja 13, artikli 1

punkt e, artikli 51 lõige 1 (edaspidi „määrus nr 833/2004“).

Riigisisesed õigusnormid

Zákon č. 100/1988 Zb. o sociálnom zabezpečení, účinný od 1. októbra 1988

(seadus nr 100/1988 sotsiaalkindlustuse kohta, jõustunud 1. oktoobril 1988)

(edaspidi „seadus nr 100/1988“).

§ 1 Aluspõhimõtted

„(2) Igal kodanikul on käesoleva seaduse alusel õigus sotsiaalkindlustusele. Riik

pakub sotsiaalkindlustushüvitisi ja -teenuseid […].

(4) Pensionihüvitiste suurus oleneb eelkõige töötaja teenetest, st töötamise

kestusest […] ja tehtud töö kategooriast“.

§ 8 Töötamine

„(1) Töötamine tähendab

SOCIÁLNA POISŤOVŇA, ÚSTREDIE

3

a) […] töösuhet, […]“.

§ 14 Tehtud töö kategooriad

„(1) Pensioni arvestamisel jagatakse töökohad kolme kategooriasse olenevalt

tehtud töö liigist.

(2) I kategooria hõlmab töökohti, kus tehakse pidevalt ja kalendrikuu jooksul

valdavalt ohtlikke tegevusi, kus töötajate tervis halveneb sageli ja püsivalt, kuna

nad puutuvad kokku kahjulike füüsikaliste ja keemiliste mõjuritega, sealhulgas

a) kaevandustööd, kus alalised töökohad on maa all süvakaevanduses,

b) muud liiki kaevandustööd, kus tööd tehakse maa all süvakaevanduses,

[…]

(4) III ametikategooria hõlmab töökohti, mis ei kuulu I või II kategooriasse“.

§ 21 Pensioni saamise õiguse tingimused

„(1) Kodanikul tekib õigus pensionile, kui ta on töötanud vähemalt 25 aastat ja

tema vanus on vähemalt

a) 55 aastat, kui ta on töötanud vähemalt 15 aastat § 14 lõike 2 punktis a

nimetatud kutsealal […],

c) 55 aastat, kui ta on töötanud vähemalt 20 aastat mõnel § 14 lõike 2

punktides b–h nimetatud kutsealal,

d) 58 aastat, kui ta on töötanud vähemalt 20 aastat mõnel § 14 lõike 2 punktides i–

l nimetatud kutsealal, või

e) 60 aastat“.

Zákon č. 235/1992 Zb. o zrušení pracovných kategórií a o niektorých ďalších

zmenách v sociálnom zabezpečení (seadus nr 235/1992 ametikategooriate

kaotamise ja teatavate muude muudatuste kohta sotsiaalkindlustuses) (edaspidi

„seadus nr 235/1992“)

§ 14

„(1) Pensioni arvestamisel liigitatakse kuni 31. detsembrini 1992 tehtud töö

olenevalt tehtud töö liigist kolme kategooriasse. I ja II kategooriasse kuuluvad

ametikohad on märgitud enne 1. juunit 1992 välja antud I ja II kategooriasse

liigitatud ametite ametkondlikes loeteludes; I või II kategooriasse mittekuuluvad

ametikohad kuuluvad III kategooriasse“.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-717/24

4

§ 15

„Pensioni arvestamisel loetakse pärast 31. detsembrit 1992 tehtud tööd

III kategooria ametikohal tehtud tööks“.

§ 175

„Kuni 31. detsembrini 2016 võetakse arvesse I ja II kategooria ametikohtade või

I ja II kategooria teenistuse liigitusest tulenevaid õigusi“.

Zákon č. 461/2003 Z. z. o sociálnom poistení (seadus nr 461/2003

sotsiaalkindlustuse kohta) (edaspidi „seadus nr 461/2003“)

§ 1 Sisu ja kohaldamisala

„(1) Käesoleva seadusega on määratletud sotsiaalkindlustus, reguleeritud

sotsiaalkindlustuse ulatus […].

(3) Käesolevat seadust ei kohaldata politseikorpuse, Slovakkia teabeteenistuse,

riikliku julgeolekubüroo, vangla- ja kohtuvalvekorpuse, tuletõrje- ja

päästekorpuse, mäepäästeteenistuse, relvastatud maksuametnike […],

relvajõudude elukutseliste sõdurite, eriteenistuses olevate sõdurite […] suhtes,

kelle sotsiaalkindlustust reguleeritakse eraldi õigusaktidega […]“.

§ 2 Sotsiaalkindlustuskaitse

„Käesoleva seaduse tähenduses on sotsiaalkindlustus […]

b) pensioni- ja töövõimetuskindlustus, sealhulgas

1. pensionikindlustus kui sissetuleku tagatis vanaduse ja surma korral,

2. töövõimetuskindlustus,

[…]

§ 13

„(2) Pensionihüvitisi makstakse pensioni- ja töövõimetuskindlustusest käesoleva

seaduse alusel järgmiselt

a) pensionikindlustusest

1. pension […]“.

§ 65 Pensioni saamise õiguse tingimused

„(1) Kindlustatud isikul tekib õigus vanaduspensionile, kui ta on olnud

kindlustatud vähemalt 15 aastat ja on jõudnud pensioniikka.

SOCIÁLNA POISŤOVŇA, ÚSTREDIE

5

(2) Kindlustatud isiku pensioniiga määratakse vastavalt lisale 3a, kui käesoleva

seaduse §-s 274 ei ole sätestatud teisiti […]“.

§ 112 Hüvitise saamise õiguse muutmine, hüvitise maksmise õiguse muutmine ja

hüvitise suuruse muutmine

„(1) Hüvitis määratakse […] alates kuupäevast, mil hüvitis […] kuulub

maksmisele, […] kuni kolm aastat tagasi alates hüvitise taotlemise kuupäevast

[…], kui tagantjärele tuvastatakse, et hüvitis […]

d) anti alates hilisemast kuupäevast kui see, millest alates see tasumisele kuulus“.

§ 274

„(1) I ja II kategooria töökohtade liigitusest tulenevad õigused säilivad“.

Zmluva medzi Slovenskou republikou a Českou republikou o sociálnom

zabezpečení, uverejnená v Slovenskej republike oznámením č. 318/1994 Z. z.

(Slovaki Vabariigi ja Tšehhi Vabariigi vaheline sotsiaalkindlustusleping,

avaldatud Slovaki Vabariigis teatega nr 318/1994) (edaspidi

„sotsiaalkindlustusleping“)

Artikli 20 lõige 1

„Enne Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigi jagunemise päeva täitunud

kindlustusperiood loetakse selle osalisriigi kindlustusperioodiks, mille

territooriumil oli kodaniku tööandja asukoht Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigi

jagunemise päeval või viimasel päeval enne seda kuupäeva“.

Kohtuasja asjaolude ja menetluse lühikokkuvõte

1 Alates 1. septembrist 1973 kuni 30. juunini 1976 läbis kaebaja praktika ja seejärel

töötas ta alates 1. juulist 1976 tööandja OKD-ga sõlmitud töösuhte alusel

kaevurina süvakaevanduses. Äriregistri kande kohaselt oli tööandja asukoht

31. detsembril 1992 Tšehhi Vabariigis Karviná linnas. See töösuhe kestis kuni

31. augustini 1995, mille vältel kaebaja tegi sama tööd. Alates 1. jaanuarist kuni

30. septembrini 1996 töötas ta Tšehhi Vabariigis teise tööandja juures ja alates

1. oktoobrist 1996 kuni 31. detsembrini 2005 tegutses ta Tšehhi Vabariigis

füüsilisest isikust ettevõtjana. Alates 13. detsembrist 2006 on ta töötanud

erinevatel ametikohtadel Slovaki Vabariigis.

2 20. mai 2013. aasta otsusega määras Tšehhi sotsiaalkindlustusamet kaebajale

Tšehhi õiguse alusel pensioni. 3. juunil 2013 esitas kaebaja teisele

menetlusosalisele ka taotluse pensioni saamiseks Slovakkia õiguse alusel. Teine

menetlusosaline lükkas selle taotluse siiski 19. juuni ja 19. augusti 2013. aasta

otsustega tagasi. Oma põhjendustes märkis ta, et kaebaja ei olnud seaduse

nr 461/2003 § 65 lõike 2 kohaselt jõudnud 62-aastasesse pensioniikka. Samuti

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-717/24

6

analüüsis ta võimalust, kas nimetatud seaduse § 274 lõike 1 alusel võiks kaebaja

pensioniõiguslik vanus olla seaduse nr 100/1988 § 21 lõike 1 punkti a alusel

55 aastat, st 15 aastat töötamist I kategoorias. Teise menetlusosalise hinnangul

tuleb kogu seda töötamise aega lugeda Tšehhi Vabariigis kindlustusperioodiks,

kuigi kaebaja töötas kuni 31. augustini 1995 kaevurina süvakaevanduses. Kuna

Tšehhi Vabariigis kaotati alates 1. jaanuarist 1993 ametikohtade kategooriad, võis

Slovakkia pensioni määramisel seaduse nr 100/1988 § 14 lõike 2 punkti a

tähenduses tema töötamise aega käsitleda I kategooria all töötamisena ainult kuni

31. detsembrini 1992. Kuni selle kuupäevani oli tema töötamise aeg aga ainult

14 aastat ja 63 päeva, st vähem kui seaduse nr 100/1988 § 21 lõike 1 punkti a

kohaselt nõutav 15 aastat. Mõlemad teise menetlusosalise otsused jäid kohtutes

muutmata, kuid kohtud ei viidanud oma põhjendustes määruse nr 883/2004

artikli 51 lõikele 1, kuna sellele ei tuginenud ka kaebaja. Teine menetlusosaline

lükkas 2016. aastal tagasi ka kaebaja uue taotluse.

3 Käesoleval juhul taotles kaebaja 2. oktoobril 2020 esitatud uues taotluses taas

teiselt menetlusosaliselt talle pensioni maksmist tagasiulatuvalt alates

2013. aastast. Teine menetlusosaline lükkas selle taotluse 12. jaanuari 2021. aasta

otsusega esimest korda tagasi peaaegu samade põhjendustega kui 2013. aastal. Ka

selle otsuse peale esitas kaebaja apellatsioonkaebuse, väites, et tema puhul kehtib

55-aastane pensioniiga, mille ta oli saavutanud juba 2013. aastal. 29. aprillil 2021

tegi teine menetlusosaline uue otsuse, milles määras talle alates 2. oktoobrist 2020

teatava suurusega pensioni. Ta oli seisukohal, et 2. oktoobril 2020 saavutas

kaebaja 62 aasta ja 8 kuu suuruse pensioniea seaduse nr 461/2003 § 65 lõike 2 ja

seaduse nr 461/2003 lisa 3a tähenduses. Menetlusaluses otsuses jättis teise

menetlusosalise peadirektor varasema, 12. jaanuari 2021. aasta otsuse muutmata.

Ta leidis, et ajavahemikku 1. jaanuarist 1993 kuni 31. augustini 1995, mille

jooksul kaebaja töötas Tšehhi Vabariigis kaevurina süvakaevanduses, ei saa võtta

arvesse kui I kategooriasse kuuluvat töötamist vastavalt Slovaki Vabariigis

kehtiva seaduse nr 100/1988 § 14 lõike 2 punktile a, kuna tema töö ei olnud

Tšehhi õigusaktide kohaselt liigitatud I kategooriasse. Ta märkis, et ka Tšehhi

institutsioon ei hinnanud 22. jaanuari 2013. aasta vormil E 205 seda ajavahemikku

I ametikategoorias töötamisena. Samuti viitas ta määruse nr 883/2004 artikli 1

punktile t ja sotsiaalkindlustuse koordineerimise halduskomisjoni 16. detsembri

2010. aasta otsusele nr H6 ning rõhutas, et Tšehhi õigusaktide kohaselt täitunud

perioode tuleb aktsepteerida, ilma et nende liigitust oleks võimalik kahtluse alla

seada. Kuna töötamise puhul ajavahemikul 1. jaanuarist 1993 kuni 31. augustini

1995 ei olnud tegemist I ametikategooriaga, on kaebaja töötanud selles

kategoorias vähem kui 15 aastat ja tema suhtes ei saa kohaldada seaduse

nr 100/1988 § 21 lõike 1 punkti a sätteid.

4 Halduskohus jättis 17. aprilli 2023. aasta otsusega rahuldamata kaebaja poolt selle

otsuse peale esitatud halduskaebuse. Lisaks seaduse nr 461/2003 § 65 ja § 274

ning seaduse nr 100/1988 § 14 ja § 21 tugines kaebaja ka määruse nr 883/2004

artikli 1 punktile t ning artiklitele 6 ja 52. Kohus nõustus teise menetlusosalise

järeldusega, et Tšehhi õigusaktid alates 1. jaanuarist 1993 ei sisalda

privilegeeritud kategooria mõistet ja seega ei saa ka Slovakkia institutsioon

SOCIÁLNA POISŤOVŇA, ÚSTREDIE

7

kaebaja töötamise aega selliselt kvalifitseerida. Seega ei ole kaebaja täitnud

tingimust, et ta peab olema töötanud vähemalt 15 aastat I kategoorias seaduse

nr 100/1988 § 14 lõike 2 punkti a tähenduses, ja seetõttu ei saa tema pensioniiga

olla 55 aastat nimetatud seaduse § 21 lõike 1 punkti a tähenduses. Kaebaja esitas

selle otsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, milles ta

nõuab taas määruse nr 883/2004 artikli 51 kohaldamist.

Vaidluse taust

5 Slovaki Vabariik ja Tšehhi Vabariik kuulusid Tšehhoslovakkia föderatsiooni

1. jaanuarist 1969 kuni 31. detsembrini 1992. Nende põhilisi põhiseaduslikke

suhteid reguleeris ústavný zákon č. 143/1968 Zb. o česko-slovenskej federácii

(põhiseaduslik seadus nr 143/1968 Tšehhoslovakkia föderatsiooni kohta), mille

artiklis 22 oli sätestatud, et föderatsiooni pädevusse kuulub ühtsete reeglite

kehtestamine, sealhulgas ka pensionikindlustuse küsimustes.

6 Seaduse nr 100/1988 § 1 lõiked 2 ja 4, § 8 lõike 1 punkt a, § 14 lõige 1, § 14

lõike 2 punktid a ja b, § 14 lõige 4 ning § 21 lõike 1 punktid a, c, d ja e näitasid, et

kuigi pensionikindlustussüsteem oli ühtne, liigitati iga tehtud töö liik ühte kolmest

kategooriast. Isikul, kes on töötanud teatud aja jooksul I ametikategoorias (nagu

on osutatud § 21 lõikes 1), ei ole ainuüksi selle alusel õigust pensionile. Siiski

võib ta eeldada, et ta saab selle õiguse madalamas vanuses (käesoleval juhul

55 aastat) kui isik, kes ei ole töötanud I kategooria ametikohal (60 aastat). Seega

kehtis tema suhtes ajavahemik, mille lõppedes pidi isik alles jõudma pensioniikka,

et saada täielik õigus pensionile. See seadus võeti vastu föderatsiooni raames ja oli

seega kohaldatav nii Slovaki Vabariigis kui ka Tšehhi Vabariigis.

7 1992. aastal võeti föderatsiooni raames vastu seadus nr 235/1992, mis jõustus

1. juunil 1992 kogu föderatsiooni, st nii Slovaki Vabariigi kui ka Tšehhi Vabariigi

territooriumil ning millega kaotati tööhõive jagunemine ametikategooriateks.

Sellest tulenevalt reguleeriti pensioniõiguse saamise tingimusi. See seadus muutis

seadust nr 100/1988, jättes § 1 lõikest 3 välja viite ametikategooriatele.

8 29. oktoobril 1992 sõlmisid Slovaki Vabariik ja Tšehhi Vabariik ka

sotsiaalkindlustuslepingu, mis jõustus 3. mail 1993. Selle lepingu artikli 20

lõikes 1 on sätestatud, et kogu pensionikindlustusperiood, sealhulgas enne

1. jaanuari 1993 töötatud perioodid, loetakse ainult ühe lepinguriigi, st kas Tšehhi

Vabariigi või Slovaki Vabariigi perioodiks, sõltumata sellest, kus töötaja selle aja

jooksul tegelikult töötas.

9 Tšehhoslovakkia Föderatsioon lakkas olemast 31. detsembril 1992 ning selle

õigusjärglasteks said 1. jaanuarist 1993 Slovaki Vabariik ja Tšehhi Vabariik.

Vastavalt Slovaki Vabariigi põhiseaduse artikli 152 lõikele 1 jäid Slovaki

Vabariigis jõusse kõik varasemad seadused, sealhulgas seadus nr 100/1988, mida

on muudetud seadusega nr 235/1992. Samamoodi võttis Tšehhi Vabariik üle

seaduse nr 100/1988, mille tulemusena kehtis see seadus alates 1. jaanuarist 1993

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-717/24

8

jätkuvalt igas õigusjärglasest vabariigis, kuid igaühes neist peeti seda oma

õiguskorra osaks ja seetõttu hakkas selle sõnastus erinema.

10 Vastuvõetud muudatuste tulemusena kaotati alates 1. jaanuarist 1993 I ja

II kategooriasse kuuluvate ametikohtade jaotus ning kõik ametikohtade liigid

pidid kuuluma III kategooriasse. Ajavahemikul 1. juunist kuni 31. detsembrini

1992 jätkus töökohtade liikide liigitamine kategooriate kaupa, kuid nende liigitus

oli määratud enne 1. juunit 1992 kehtinud seadusega. Teisisõnu, alates 1. juunist

1992 ei saanud uusi töökohtade liike I ja II kategooriasse liigitada ning isegi need,

mis olid varem nende alla liigitatud, lakkasid 1. jaanuarist 1993 olemast I ja

II kategooria töökohad.

11 Tšehhi Vabariigis toimus põhimõtteline muutus alles alates 1. jaanuarist 1996, kui

jõustus zákon č. 155/1995 Zb. o dôchodkovom poistení (seadus nr 155/1995

pensionikindlustuse kohta), millega tunnistatakse muu hulgas kehtetuks seaduse

nr 100/1988 § 1 lõige 3, § 8, § 14, § 15 ja § 21. Alates 1. jaanuarist 1993 ei ole

Tšehhi Vabariigis töökohtade liigitust ametikategooriate järgi vastavalt eespool

viidatud seaduse nr 235/1992 sätetele. Seaduse nr 155/1995 § 74 kohaselt „säilib

kuni 31. detsembrini 2016 õigus pensioni langetatud vanusepiirile enne 1. jaanuari

1996 kehtinud sätete alusel pärast teatavat töötamise aega I ametikategoorias

[…]“.

12 Slovaki Vabariigis omakorda muudeti seaduse nr 100/1988 viidatud § 14 lõiget 1,

§ 15 ja 175 järk-järgult seadustega nr 59/1993, nr 71/1994, nr 365/1994,

nr 308/1995, nr 376/1996, nr 376/1997 ja nr 355/1999, mille alusel jagati kuni

31. detsembrini 1999 tööhõive Slovaki Vabariigis kolme ametikategooriasse

seaduse nr 100/1988 § 14 lõike 1 tähenduses, mida on muudetud seadusega

nr 235/1992. Samal ajal võis kuni 31. detsembrini 1999 vastavalt seaduse

nr 100/1988 § 21 lõikele 1 I kategoorias töötamine anda õiguse saada pensioni

varasemas vanuses.

13 Seadus nr 100/1988 tunnistati Slovaki Vabariigis kehtetuks alles seadusega

nr 461/2003, mille 10. detsembril 2021 kehtinud sätted on käesolevas asjas

otsustavad.

Eelotsusetaotluse põhjenduste kokkuvõte

14 Kaebaja ja teise menetlusosalise vahelise vaidluse sisu on selle töö hindamine,

mida kaebaja tegi Tšehhi Vabariigis ajavahemikul 1. jaanuarist 1993 kuni

31. augustini 1995. Tolleaegsete Tšehhi õigusnormide kohaselt ei olnud seda liiki

töö enam I ametikategooriasse liigitatud, samas kui Slovakkia õigusnormide

kohaselt oli sarnane töö (kaevur süvakaevanduses) liigitatud I ametikategooriasse.

Kuni 31. detsembrini 1999 lubasid Slovakkia õigusaktid pärast 15 aastat kestnud

töötamist pensionile jääda 55-aastaselt. Selline olukord on säilitatud seaduse

nr 461/2003 § 274 lõikega 1, mille alusel on käesolevas asjas otsustatud kaebaja

pensioni küsimus. Tuginedes tuvastatud faktidele, leidis teine menetlusosaline, et

kaebaja oli kuni 31. detsembrini 1992 töötanud sellises töösuhtes ainult 14 aastat

SOCIÁLNA POISŤOVŇA, ÚSTREDIE

9

ja 63 päeva. Kui määruse nr 883/2004 artikli 51 alusel saaks vaidlusalust

ajavahemikku 1. jaanuarist 1993 kuni 31. augustini 1995 käsitleda ka Slovakkia

õigusaktide kohaselt I kategoorias töötamise perioodina, oleks kaebaja ületanud

nõutava 15-aastase töötamise ülemmäära ja seega oleks tema pensioniiga olnud

55 aastat. Kuigi kaebaja saavutas selle vanuse 2013. aastal, on seaduse

nr 461/2003 § 112 lõike 1 kohaselt tagasiulatuvalt makstava hüvitise andmine

piiratud maksimaalselt kolme aastaga alates õiguse saamise kuupäevast. Kuna

taotleja esitas taotluse 2020. aastal, tähendaks see, et tal oleks õigus

pensionimaksele vähemalt aastate 2017–2020 eest. Seega on liidu õiguse sätte –

mida eelotsusetaotlus puudutab – tõlgendamine käesoleva juhtumi puhul

asjakohane, kuna sellest sõltub otseselt summa, millele kaebajal oleks lõpuks

õigus.

15 Kuigi käesoleval juhul asjasse puutuv ajavahemik 1993–1995 jääb aega enne

Slovaki Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga, ei välista see eelotsusetaotluse

esitanud kohtu arvates Euroopa Kohtu pädevust, nagu tuleneb määruse

nr 883/2004 artikli 87 lõikest 2. Kõnealuse määruse kohaldamisel võetakse

arvesse ka Tšehhi ja Slovakkia õigusaktide alusel ühise liitumise ajal või hiljem,

isegi enne Euroopa Liiduga ühinemist lõppenud ajavahemikke. Lisaks on

tuvastatud asjaoludest selge, et kaebajal ei saanud olla õigust pensionile enne

2013. aastat, st enne 55-aastaseks saamist.

16 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on määruse nr 883/2004 artikli 51 lõike 1

eesmärk tagada, et soodustused, mis liikmesriigi õigusaktide kohaselt olenevad

konkreetsest tegevusest töötajana, oleksid seotud selle konkreetse tegevusega,

isegi kui asjaomane isik teeb seda teises liikmesriigis. Eelotsusetaotluse esitanud

kohtu hinnangul ei ole siiski selge, mis on nende hüvitiste arvestamise tingimus.

17 Artikli 51 lõike 1 otsesest sõnastusest tuleneb tõepoolest, et liikmesriigi

õigusaktidega seatakse selle hüvitise saamise tingimuseks „üksnes konkreetses

valdkonnas töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisega või

kutsealal, mida reguleeritakse töötavate või füüsilisest isikust ettevõtjatena

tegutsevate isikute eriskeemiga“. Kõnealuse sätte slovakikeelne versioon seob

mõiste „reguleeritakse eriskeemiga“ ainult mõistega „kutseala“. Näiteks prantsus-,

inglis- ja poolakeelne versioon on samas sõnastuses. Kõnealuse artikli tšehhi- ja

saksakeelsed versioonid on seevastu vähem sõnaselged ning neis võib seostada

tingimuse ka erivaldkonnas töötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana

tegutsemisega.

18 Võttes arvesse ülalviidatud eri keeleversioone, võib kõnealust artiklit tõlgendada

kahel viisil. Esimesel juhul kohaldatakse seda sätet isegi siis, kui selle liikmesriigi

õigusaktides, kus otsus hüvitise määramise kohta tehti, ei ole ette nähtud ühtegi

konkreetset eriskeemi, vaid teatavad hüvitised on seotud üksnes töötamisega

teatud kutsealal palgatöötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana ühe üldise skeemi

raames. Teisel juhul kohaldataks seda sätet ainult juhul, kui selline eriskeem on

olemas liikmesriigis, kus otsus hüvitise määramise kohta tehti, kuid mitte

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-717/24

10

liikmesriigis, kus konkreetset tasustatud tööperioodi arvestatakse soodsamal viisil

üksnes üldise skeemi alusel.

19 Määruse nr 883/2004 artikli 51 lõike 1 teise lõigu sõnastusest nähtub seega, et see

säte eeldab, et kõnealuse artikli lõike 1 esimeses lõigus osutatud ajavahemikke

võetakse arvesse just „eriskeemi alusel hüvitiste andmise“ eesmärgil. Vaatamata

artikli 51 lõike 1 esimese lõigu keelelisele ebaselgusele võiks sõnastus seega

viidata sellele, et kogu artikli 51 lõiget 1 kohaldatakse ainult siis, kui selle

liikmesriigi õigusaktides, kus tehti otsus hüvitise andmise kohta, jagatakse

skeemid „eriskeemiks“ ja „üldskeemiks“.

20 Sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise reeglite eesmärk on muu hulgas

tagada, et liidus liikuvad isikud säilitaksid oma omandatud ja saadavad õigused ja

hüvitised, ning hõlbustada isikute vaba liikumist ja aidata kaasa nende

elatustaseme ja töötingimuste parandamisele. Samas võib ülal esitatud tõlgendus,

mille kohaselt tuleks ühes liikmesriigis teatud tasustatud töö tõttu täitunud

kindlustusperioode võtta teises liikmesriigis arvesse ainult siis, kui selles teises

liikmesriigis on olemas „eriskeem“, aga isikute vaba liikumist takistada.

21 Isegi kui määruse nr 883/2004 artikli 51 lõiget 1 tuleks tõlgendada nii, et seda

kohaldatakse üksnes juhul, kui selle liikmesriigi õigusaktides, kus hüvitise kohta

otsus tehti, on ette nähtud eriskeem, ei ole määrus sellise eriskeemi tunnuste asjus

täiesti selge. Kõnealuse määruse artikli 1 punktis e määratletakse riigiteenistujate

eriskeem, kusjuures riigiteenistujate eriskeemi määratluse põhiolemus on, et see

on erinev üldskeemist, mida kohaldatakse liikmesriigi teiste riigiteenistujate

suhtes, ja et seda kohaldatakse kõigi riigiteenistujate või riigiteenistujate teatavate

kategooriate suhtes.

22 Kõnealuse määruse artikli 51 lõike 1 eesmärk erineb siiski riigiteenistujate

eriskeemi määratlusest. See säte puudutab eelkõige teatud konkreetse tasustatud

tööga seotud hüvitiste saamist ja säilitamist, näiteks seda, mida ühe liikmesriigi

õigusaktid sellise tasustatud tööga seovad, isegi kui see oli osaliselt seotud teiste

liikmesriikide õigusaktide alusel tehtud tööga. Seda eraldiseisvat eesmärki silmas

pidades ei ole välistatud, et käesolevas artiklis sisalduvat mõistet võib tõlgendada

teisiti, st vähem rangelt.

23 Käesoleval juhul ei ole ei seadus nr 461/2003 ega seadus nr 100/1988 liigitanud

süvakaevandustes töötavaid kaevureid mingisse eriskeemi, mida kohaldataks

ainult nende suhtes. Vastupidi, mõlemad sätted näevad ette ühtse

sotsiaalkindlustussüsteemi kõigile töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele.

Süvakaevandustes töötavate kaevurite tööga seotud hüvitised, nagu ka muud

seaduse nr 100/1988 § 14 lõike 2 alusel I ametikategooriasse liigitatud ametialad,

kohaldati üksnes selle üldskeemi raames. Samas olid need hüvitised siiski osa

selliste töökohtade süstemaatilisest eelistamisest, mis väljendus näiteks

madalamas pensionieas või pensioni eriarvestuses kõnealuse seaduse § 22 alusel.

SOCIÁLNA POISŤOVŇA, ÚSTREDIE

11

24 Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et ta ei pea määruse nr 883/2004 artikli 1

punktile t ja artiklile 6 ega 22. jaanuari 2013. aasta vormi E 205 sisule viitamist

esitatud küsimuse kontekstis asjakohaseks. Eelkõige nähtub selle vormi sisust, et

Tšehhi asutus kinnitas ajavahemikku 1. märtsist 1985 kuni 20. septembrini 1996

kui kohustusliku kindlustuse perioodi, käsitlemata üksikasju. Ühtlasi lisas ta

vastavalt Tšehhi seadusele nr 155/1995 kaebuse esitaja isikliku pensionitõendi,

milles eraldiseisvad perioodid on kvalifitseeritud üksnes Tšehhi õigusaktide

alusel. Kuigi määruse nr 883/2004 artikli 1 punkt t ja artikkel 6 tagavad, et teistes

liikmesriikides täitunud perioode tuleb aktsepteerida, ilma et nende kvaliteeti

kahtluse alla seataks, ei tähenda see, et liikmesriik, kus otsus hüvitise kohta

tehakse, ei võiks neid hinnata soodsamalt, kui selline soodsam hinnang tuleneb

tema õigusaktidest.