Riigikogu õiguskomisjon
[email protected]
[email protected]
Justiitsministeeium
[email protected]
[email protected]
10.12.2024 nr 3-1/189-24
Arvamus tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (kollektiivse esindushagi menetluse loomine) eelnõu 334 SE kohta
Pöördume Teie poole seoses Riigikogu menetluses oleva tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (kollektiivse esindushagi menetluse loomine) eelnõuga nr 334 SE (edaspidi eelnõu), millega viiakse seadustesse sisse muudatused seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2020/1828, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ1 (edaspidi direktiiv), ülevõtmisega. Sisutekst.
AS Elenger Grupp leiab, et antud eelnõus ettenähtud kollektiivse esindushagi menetluse loomine on kahtlemata vajalik tarbijatele õiguskaitse kättesaadavuse paradamiseks. Küll aga näeme, et eelnõus kohane pädeva üksuse määratlus on liiga lai. Palume eelnõu edasisel menetlemisel arvestada asjaoluga, et liiga laiale isikute ringile kollektiivse esindushagi esitamise õiguse andmine, seadmata seejuures Direktiivi artikli 4 punktis 5 lubatud kitsendavaid kriteeriume, võib tuua kaasa põhjendmatute kohtuvaidluste algatamise, mis omakorda avaldab kahjulikku mõju Eesti ettevõtluskeskkonnale ja vähendab Eesti ettevõtjate konkurentsivõimet nii koduturul kui ka välisturgudel. Iga põhjendamatu kohtuvaidlus tekitab ettevõtjale otsest varalist kahju, mis ei pruugi piirduda üksnes õigusabikulude kandmisega, vaid oluline kahju võiba tekkida ka ärajäänud tehingute, mainekahju jms tõttu. Sellise kahju ulatust on väga raske ette prognoosida, kuid see ei tähenda, et kollektiivse esindushagi regulatsiooni kehtestamisel ei tuleks sellise mõjuga arvestada. Eesti majandusele tekkiv kahju võib olla väga suur.
Alljärgnevalt toome välja eelnõu kitsaskohad ning esitame oma seisukohta toetavad põhjendused.
1. Eelnõu näeb ette, et kollektiivse esindushagi esitamiseks õigustatud pädevaks üksuseks võivad olla nii valitsusasutused kui ka ükskõik millised juriidilised isikud. Laia määratlust on seletuskirjas põhjendanud sellega, et Eesti õigusmaastikul selliseid tarbijaorganisatsioone pigem ei ole ja kuna rahastamise tingimused on samuti Euroopa Liidu üleselt ning üsna piiravad, sh peab rahastamine olema täiesti läbipaistev ja erapooletu, siis ei saa eeldada kuidagi tarbijate kahjustamisest lähtumist. Analüüsitud ei ole aga sellise regulatsiooni mõju ettevõtjatele.
Eelnõu koostajad on direktiivi ülevõtmisel keskendunud üksnes tarbijate huvide kaitse aspektidele, jätmata seejuures tähelepanuta, et direktiivis on rõhutatud vajadust tagada tasakaal tarbijatele õiguskaitse kättesaadavuse parandamise ja samal ajal kauplejate kasuks asjakohaste kaitsemeetmete sätestamise vahel, et vältida kohtuvaidluste kuritarvitamist, mis põhjendamatult takistaks ettevõtjate tegevust siseturul1.
2. Eelnõu II lugemise seletuskirjast nähtub, et õiguskomisjon on kaalunud alternatiivi, mille kohaselt valitsusasutused kaotaksid pädeva üksuse sataatuse üleminekuaja möödudes. Nimetatud alternatiivi ei kiidetud heaks, põhjendades seda sellega, et kuna riik ei saa kohustada looma tarbijate õiguste kaitseks MTÜsid, siis „oleksime üleminekuaja möödumisel endises olukorras – meil ei oleks direktiivi kohaldamisala ulatuses direktiivi nõuetele vastavaid MTÜsid, kes saaksid taotleda piiriülese pädeva üksuse staatust, st me ei looks toimivat süsteemi ning direktiivi eesmärk jääks saavutamata“. Antud argumentatsioon ei põhjenda aga seda, miks pädeva üksuse staatus antakse kõikidel juriidilistel isikutele, mitte üksnes MTÜ-dele.
3. Pädeva üksuse väga laia määratlust on põhjendatud sellega, et Direktiiv ja eelnõu sisaldavad erinevaid kriteeriume, sh pädeva üksuse Euroopa Liidu üleselt reguleeritud rahastamise tingimusi, mille eesmärk on tagada pädeva üksuse erapooletus ja läbipaistvus ning vältida kuritarvitusi. Nõustume, et nii Direktiiv kui ka eelnõu näevad tõesti ette rahastamise tingimused, millele pädev üksus peab vastama, kuid üksnes formaalsete nõuete täitmine ei pruugi tegelikkuses tagada pädeva üksuse erapooletust ning tegutsemist üksnes tarbijate huvides. Näiteks asjaolu, et ettevõttel on loodud mõjude ennetamise ja huvide konflikti ennetamise kord, ei tähenda, et praktikas selliselt ka käitutakse. Praktikas on väga keeruline eristada kasumile orienteeritud ettevõtte äritegevust ja pädeva üksusena tarbija huvides tegutsemist, sh on keeruline tagada sellise ettevõtte rahastamise läbipaistvust rikkumata seejuures ärisaladuse kaitse regulatsiooni. Kusjuures eelnõu näeb ette, et ärisaladuse kaitsele tuginedes on kohtul õigus pädeva üksuse rahastamise kohta kogutud andmeid ja tõendeid kontrollida ilma neid puudutatud isikule avaldamata2. See tähendab, et isegi kui puudutatud isikul on põhjendatud kahtlus, et pädev isik ei ole erapooletu, ei ole tal sisuliselt võimalik adekvaatselt oma õigusi menetluses kaitsta.
4. Juhime tähelepanu, et nii eelnõu3 kui ka direktiiv sätestavad, et rahastamise läbipaistvust tagavad sätted kohalduvad üksnes individuaalsete õiguskaitsevahendite kindlaksmääramise kollektiivhagi (edaspidi õiguskaitsevahendite esindushagi) esitamise korral. See tähendab, et rahastamist reguleerivad sätted ei takista kollektiivse esindushagi, millega taotletakse rikkumise tuvastamist ja lõpetamist ning edasise rikkumise keelamist (edaspidi ettekirjutuse esindushagi), esitamist isiku poolt, kes on rahastaja poolt mõjutatud ning ei tegutse tarbijate huvidest lähtuvalt.
Kuid ka üksnes ettekirjutuse esindushagi esitamine, sõltumata sellest, kas see rahuldatakse või mitte, võib mõjutada Eesti ettevõtjate konkurentsivõimet rahvusvahelisel turul. On tavapärane ja teatud juhtudel ka kohustuslik, et esmalt kontrollitakse võimaliku äripartneri tausta (Know Your Customer põhimõte) ning üksnes fakt, et ettevõtte vastu on algatatud kollektiivne esindushagi, võib kaasa tuua ärisuhete katkemise – turvalisem on valida partner, kelle suhtes mingeid kahtlusi üleval ei ole. Siit tuleneb, et kui Eesti regulatsioon on laiem ja võimaldab kergekäelisemat kollektiivsete esindushagide esitamist, siis võib see kahjustada Eesti ettevõtjate konkurentsivõimet. Seda riski võimendab ka asjaolu, et kuigi direktiiv näeb ette kohustuse tagada lõplike lahendite avalikustamine, on eelnõu kohaselt võimalik nõuda ka jõustumata lahendi4 avalikustamist ja lausa näeb ette, et pädev üksus on kohustatud avaldama oma veebilehel teabe kollektiivse esindushagi kohta, mille ta kavatseb kohtule esitada5.
5. Eelnõu ei sea selgeid piire kollektiivhagi esitamise eest pädeva üksuse poolt tarbijatelt kogutava tasu ulatusele. Seega ei ole välistatud olukorrad, kus kollektiivse esindushagi esitamisest saavad kasu pigem esindajad kui tarbijad. Siinkohal juhime tähelepanu, et Euroopa Komisjoni kõige suurem mure selle menetluse loomise puhul oli see, et ei tekiks sellist olukorda nagu on Ameerika Ühendriikides, kus class-action (ühishagi) on praktikas kujunenud sisuliselt selliseks, et kasu saavad juristid ja tarbijatel ei pruugi olla mingisugust võimalust kasu saada.
Eelnevast tulenevalt peame põhjendatuks advokatuuri poolt tõstatatud küsimust, et kas ei või juhtuda nii, et teatud juba eksisteerivad või asutatavad äriühingud asuvad tegutsema lähtuvalt mitte niivõrd tarbijate huvide kaitsmise eesmärgist, kuivõrd lihtsalt võimalusest raha teenida.
Üheks sobivaks kaitsemeetmeks on advokatuuri ettepanek piiritleda täpsemini, milline juriidiline isik saab olla pädevaks üksuseks. Nõustume advokatuuriga, et välistada võiks äriühingud ja tulundusühingud ning lubatud võiks olla mittetulundusühistud või sarnased kasumit mittetaotlevad organisatsioonid, kes esindavad oma liikmete või tarbijate huve. Lisaks peame sobivaks kaitsemeetmeks ka seda, kui kehtestada, et pädevaks üksuseks saab olla üksnes selline isik, kes suudab tõendada, et enne määramistaotluse esitamist on ta juba 12 kuud reaalselt avalikult tegutsenud tarbijate huvide kaitsmisel.
Kohtumenetluste kuritarvitamise riski oleks võimalik vähendada ka kohtueelsete läbirääkimiste nõude kehtestamisega, milline võimalus on ka Direktiivis ette nähtud6. Kohtueelsete läbirääkimiste nõude annaks ettevõtjatele võimaluse vältida kollektiivse esindushagi menetlusega kaasnevat kahju (nt olukorras, kus rikkumine ei ole olnud tahtlik) ja teisalt vähendaks ka kohtute halduskoormust.
Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku kohtuvaidluste kuritarvitamise vähendamiseks kehtestada järgmised kaitsemeetmeetmed:
a) kehtestada põhimõte, et pädevaks üksuseks saab olla mittetulundusühingud või muud sarnased kasumit mittetaotlevad organisatsioonid;
b) kehtestada põhimõte, et pädevaks üksuseks saab olla üksnes selline isik, kes suudab tõendada, et enne määramistaotluse esitamist on ta juba 12 kuud reaalselt avalikult tegutsenud tarbijate huvide kaitsmisel;
c) kehtestada kohtueelsete läbirääkimiste nõude.
Palume käesolevas arvamuses tõstatatud probleemid lahendada eelnõu 334 SE raames või kui see ei ole enam võimalik, siis mõne muu eelnõuga.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Margus Kaasik
Juhatuse esimees