Aruandlus

RIIKLIKU PERELEPITUSTEENUSE TULEMUSLIKKUSE UURING SOTSIAALKINDLUSTUSAMETILE
















RIIKLIKU PERELEPITUSTEENUSE TULEMUSLIKKUSE UURING SOTSIAALKINDLUSTUSAMETILE

Tellinud Sotsiaalkindlustusamet














Tartus 2024. aastal
UURINGU AUTORID:
Doris Pavlov
Janika Bachmann
Judit Strömpl
Sabina Trankmann
Helen Urmann
Triin Uusen-Nacke

Esikaane pilt: freepik.com

RAKE
RAKE on võrgustikutüüpi rakendusuuringute keskus. Meie missioon on edendada teadmisel põhinevat otsustamist Eesti ühiskonnas. Lisaks RAKE meeskonnale kaasame kõrgeima kvaliteedi tagamiseks oma uuringutesse valdkondlikke eksperte nii Tartu Ülikoolist kui vajadusel ka väljastpoolt. RAKE võrgustikust leiab nii sotsiaalteadlasi kui meditsiini-, loodus-, tehnika- ja humanitaarteaduste valdkonna esindajaid.




























KONTAKTANDMED:
Lossi 36-303, 51003, Tartu
+372 737 6378
[email protected]
http://rake.ut.ee

ISBN:
SISUKORD

METOODIKA 6
RIIKLIKU PERELEPITUSTEENUSE OLEMASOLEVA OLUKORRA ANALÜÜS 8
1.1 Statistiline ülevaade 8
1.2 Õigusliku regulatsiooni lähtekohad 9
1.3 Riiklike perelepitajate koolitusest 15
1.4 Intervjuude tulemuste analüüs 17
Arvamus ja kogemus riikliku perelepitussüsteemiga 17
Lapse kaasamine perelepitusprotsessi 19
Riikliku perelepitusteenuse koordineerimine 21
Riiklike perelepitajate ettevalmistus 22
1.5 Teiste riikide praktikate ülevaade 25
Leedu 25
Läti 27
Rootsi 28
Taani 30
Norra 31
KASUTATUD ALLIKAD 32
LISAD 34
Lisa 1. Teiste riikide praktikate ülevaade 34



METOODIKA
Riikliku perelepitusteenuse tulemuslikkuse uuringus kombineeritakse kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid uurimismeetodeid. Selle uuringu läbiviimisel kasutatakse statistilise ülevaate, dokumendianalüüsi, veebiküsitluse, kirjaliku intervjuu, individuaalintervjuude, fookusrühmaintervjuude ja valideerimisseminari meetodit.
Kvalitatiivsete meetodite abil saab hinnata probleemi olemust (nt lapse kaasamist protsessi ning teenuse osutamist mõjutavaid tegureid) ja täpsustada statistiliste seoste põhjuseid (nt peale perelepitust kohtusse pöördunud lapsevanemate esitatud põhjused). Kvantitatiivsete meetoditega saab anda arvulisi hinnanguid (nt koostada ülevaade süsteemi tasuvuse kohta, hinnata teenuse mõju Eesti kohtusüsteemile (muutused suhtlus- ja hooldusõiguse juhtumites).
Dokumendianalüüsi käigus kaardistatakse uuringu teemaga haakuvad eelnevalt tehtud uuringud, perelepitajate koolitusmaterjalid, vanemluskokkulepped, edutuse tõendid ja lapse kaasamise protokollid ning teiste riikide avalikud dokumendid. Saamaks võimalikult terviklikku ülevaadet laste kaasamisest protsessi ja juhtumite menetlemise praktikatest Eestis, kaasame dokumendianalüüsi vähemalt kolmandiku menetletud juhtumite kokkulepetest (412) ja edutuse tõenditest (690). Teiste riikide dokumentide põhjal koostatakse ülevaade rakendatud perelepitussüsteemist, selgitamaks välja võimalikud head praktikad selle kohta, kuidas saab parandada Eesti perelepitussüsteemi toimimist, milliseid lähenemisi on kasutatud laste kaasamiseks, otsustamise toetamiseks, ning kuidas on neid lähenemisi põhjendatud. Kasutame nii veebis avalikult kättesaadavaid dokumente kui vajadusel ka välisriikide ekspertidelt saadud täiendavat infot. Dokumendianalüüsi osas on vahearuandes esitatud koolitusmaterjalide ja teiste riikide perelepitust käsitlevate dokumentide ülevaade. Muud dokumendid nagu vanemluskokkulepped, edutuse tõendid ja lapse kaasamise protokollid sisaldavad isikuandmeid, mistõttu nende analüüsi ei ole vahearuandes esitatud seetõttu, et nendele ligipääsuks oli vaja taotleda Andmekaitse Inspektsioonilt vastavasisuline luba, mida vahearuande koostamise hetkeks polnud veel laekunud.
Kvalitatiivsete andmete kogumine toimub personaalsete süvaintervjuude kaudu uuringu sihtrühmadelt. Kvalitatiivne analüüs, mis aitab mõista nähtuste vahelisi seoseid, aitab ära kirjeldada probleemide põhjused ning näitab kätte kohad ettepanekute tegemiseks/lahenduste otsimiseks.
Uuringu peamised sihtrühmad on: (1) lapsevanemad, (2) lapsed, (3) perelepitajad, (4) eksperdid, (5) poliitikakujundajad. Lisaks intervjueeritakse uuringu käigus veebi või telefoni teel ka perelepitajate koolitajaid ja superviisoreid ning kirjalikult teiste riikide perelepitajaid ja poliitikakujundajaid. Intervjuud võimaldavad koguda primaarandmeid ja informatsiooni lapsevanemate, laste ja valdkonna ekspertide kogemusest riiklikus perelepitusteenuses ja -süsteemis. Vahearuande intervjuude tulemuste analüüs sisaldab perelepitajate ja valdkonna ekspertide hinnanguid. Kuna vahearuande koostamise hetkeks oli Andmekaitse Inspektsioonil (AKI) vastavasisulise loa menetlemine pooleli, siis polnud veel võimalik intervjueerida lapsevanemaid ja lapsi.
30.08.2024 seisuga on toimunud 1 510 riiklikku perelepitusmenetlust, mis tähendab, et riikliku perelepitusteenusega on olnud seotud ligikaudu 2 900 lapsevanemat. Kuna tegemist on suure hulga inimestega, keda kõiki ei ole uuringu käigus võimalik intervjueerida, siis on asjakohane võimalikult paljude osaliste tagasiside saamiseks kutsuda lapsevanemaid osalema täiendavalt veebiküsitluses. See vähendab kvalitatiivse lähenemisega seostatud riske (nt ajakulu uuritava jaoks, uuringus osalemiseks uurija ja uuritava vahelise ühisaja leidmise raskused, uuritava soov anonüümseks jääda jm). Selle sihtrühma käest uurime ennekõike teenuse võimalike (mõju)indikaatorite kohta ja hinnanguid olemasoleva teenuse sisule ja koordineerimisele, millele viitavaid indikaatorküsimusi on võimalik küsitluse tarbeks kvantifitseerida. Samuti ei välista küsimustiku kasutamine meetodina täiendava (küsitluses mitte määratletud) informatsiooni kogumist, kuna küsimustiku koostamisel lähtume sellest, et vastajatel oleks võimalust oma mõtteid jagada avatud vastuste kaudu. Kuna ka veebiküsitluse läbiviimiseks on eelnevalt vaja omada AKI luba, siis vahearuandes ei olnud neid tulemusi võimalik esitada.   
Tuginedes kogu uuringuga kogutud infole (dokumendi- ja andmeanalüüsid, rahvusvaheliste praktikate ja Eesti võrdlus) koostame uurimisküsimustele vastava analüüsi ning teeme ettepanekud ja soovitused riikliku perelepitusteenuse parendamiseks ja arendustegevusteks. Ettepanekute ja soovituste praktilist rakendatavust valideerime perelepitajate ja kohalike omavalituste lastekaitsetöötajate hulgas fookusrühmaintervjuude käigus. Ühtlasi arutame uuringu käigus välja töötatud ettepanekuid ja soovitusi aruteluseminaril koos uuringu tellijaga, kaasates tellija soovil ka teisi teemavaldkonnaga seotud osapooli.




RIIKLIKU PERELEPITUSTEENUSE OLEMASOLEVA OLUKORRA ANALÜÜS
1.1 Statistiline ülevaade
Seisuga 30.08.2024 on perelepitusteenuse käigus tehtud kokku 1 531 taotlust ja kohtute poolt suunamist, millest menetlusse võeti 99% ehk suurem osa esitatud taotlustest ja kohtu poolt tehtud suunamistest võeti ka töösse. Kohtute poolt on lepitusmenetlusele suunatud umbes veerand juhtumitest. Vaadeldava kuupäeva seisuga on lõpetatud peaaegu kolmveerand menetlustest.
Lepituse tulemusel on sõlmitud 412 vanemluskokkulepet ja väljastatud 690 edutuse tõendit, mis peegeldab, et kuigi teenusel osalejad ehk lapsevanemad on nõus vabatahtlikult seda teenust kasutama, siis selle tulemusena ei jõua vanemad olulisel osal juhtudest kokkuleppele või ei soovi vanemad teatud põhjustel ametlikku kokkulepet vormistada. Viimast asjaolu peab perelepituse tulemuste statistika tõlgendamisel arvestama. Ka selle uuringu käigus on plaanis lapsevanematelt täiendavalt intervjuude ja veebiküsitluse käigus uurida kui palju edutuse tõendi saanutest ametlikku kokkulepet vormistamata siiski kokkuleppele jõudsid.
Neid lapsi, kelle vanemad on alates riikliku perelepitusteenuse osutamisest sõlminud vanemluskokkuleppe on 631. Perelepitusteenuse menetlustega on seni olnud kokku seotud üle 5 100 inimese, millest lapsed moodustavad peaaegu poole (44%). See statistika peegeldab, et riiklikust perelepitusteenusest on olnud mõjutatud suur hulk inimesi, sealhulgas ka lapsi. See aga tähendab, et teenus peab täitma oma eesmärki võimalikult täpselt ning teenuse osutamine peab toimuma ühtsetel alustel ja ühtlase kvaliteediga. Teenuse üheks mõjuteguriks on suhtlus- ja hooldusõiguse kohtuasjade vähenemine Eesti kohtusüsteemis. Küll aga peab siinkohal silmas pidama, et sellise teenuse mõju teistele asjaosalistele on võimalik hinnata pigem keskpikas ja pikas perspektiivis.
Viimase 10 aasta jooksul on esimese astme kohtutesse saabunud keskmiselt 1 141 vanemate õiguseid ja lapsega suhtlemist reguleerivat kohtuasja. Elatise nõudmise asju on saabunud keskmiselt 2 383. Võrreldes 2023. a näitajaid eelmise aastaga nähtub, et suhtlusõiguse asjade arv on vähenenud 2,6% ja elatise nõudmise asjade arv 4,7% võrra. Kuna perelepitusteenust on Eestis osutatud 2022. a teisest poolest, siis on hetkel üsna keeruline anda hinnangut kui palju on ikkagi lepitusteenus mõjutanud kohtute tööd, sest mõju avaldumine toimub pikema aja jooksul, kuid mõlema nõude liigi asjade arvu vähenemine võib olla mõjutatud muuhulgas ka riikliku lepitusteenuse osutamisest.
Teise astme kohtutesse on viimase 10 aasta jooksul saabunud keskmiselt 150 suhtlusõiguse ja 157 elatise nõudmise asja. Võrreldes sarnaselt esimese astme kohtutega ka teise astme kohtute suhtlusõiguse asjade arvu muutust nähtub, et selle nõude liigi kohtuasjade arv on vähenenud 1,2% võrra. Elatise nõudmise asjade arv on langenud 12%.

1.2 Õigusliku regulatsiooni lähtekohad
1.1. Sihtgrupp ja teemad.
Eesti Riikliku perelepitusteenuse seadusega (RPLS)1 reguleeritakse riiklikku perelepitusteenust ja sätestatakse lepitusmenetluse korraldamise alused eesmärgiga toetada vanemaid lahkumineku järel oma alaealise lapse edasises elukorralduses kokkuleppele jõudmisel, soodustada vanemate koostööd lapse kasvatamisel ning seeläbi tagada lapse huvide kaitse ja heaolu (RPLS § 1 lg 1). Perelepituse süsteem on seega Eestis mõeldud lapsevanematele, kes plaanivad kooselu lõpetada või on selle juba lõpetanud.2 Ka 2020. aasta Sotsiaalkindlustusameti poolt valminud kuue Euroopa riigi regulatsiooni võrdlusel on nimetatud perelepituse peamiseks eesmärgiks alternatiivi lapsevanemate hooldusküsimuste vaidluses kohtumenetlusele, seades lapsevanemate lahkuminekul esiplaanile lapse huvid.3
Perelepitusega on RPLS § 4 lg 1 järgi hõlmatud lapsega suhtlemise korra ja lapse ülalpidamisega seotud probleemide lahendamine, sh lapse elukohaga seotud küsimused ja muud üksikküsimused (reisimine, huvialad). Lisaks nendele teemadele võivad hooldusõigust omavad vanemad, kes elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada perekonnaseaduse (PKS)4 § 1371 alusel riikliku perelepitusteenuse seaduses sätestatud lepitusmenetluse käigus kokku leppida, et ühine hooldusõigus lõpetatakse osaliselt või täielikult ning hooldusõigus antakse osaliselt või täielikult ühele vanemale üle. Sellise kokkuleppe saab sõlmida vaid siis, kui kohus on teinud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsM)5 § 5601 alusel perelepitusse suunamise määruse.
Eesti perelepitusteenusega ei ole hõlmatud kooselu lõppedes ühise majapidamise lõpetamisega seotud küsimuste lahendamine, abikaasade või registreeritud elukaaslaste vaheliste varaliste suhetega seonduvad küsimused, uue elukoha leidmise või endiste abikaasade või registreeritud elukaaslaste vaheliste võimalike ülalpidamisnõuetega seotud probleemidele lahenduse leidmine.
Perelepitusteenust osutatakse, kui vanemate ja vaidlusest puudutatud lapse elukoht on Eestis ja ka siis, kui vaidlus allub Eesti kohtule ja kohus on suunanud vanemad TsMS § 5601 alusel perelepitusse.

1.2. Vanema õigused ja kohustused.
PKS § 116 järgi on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui vanemad on omavahel abielus, on neil oma lapse suhtes ühine hooldusõigus. Kui vanemad ei ole lapse sünni hetkel omavahel abielus, on neil ühine hooldusõigus, kui nad isaduse omaksvõtu tahteavaldusi esitades ei ole väljendanud oma soovi jätta vanema hooldusõigus vaid ühele vanematest (PKS § 117 lg 1 ja 2). Seega lähtub perelepitus lapse hooldusõiguse tähenduses teistsuguse regulatsiooni puudumisel võrdsetest partneritest, kelle vahel tuleks sõlmida kokkulepe lähtuvalt laste huvidest ja arvestades lapsevanemate vajadusi.
Nii lapsele kui ka vanemale kuulub lapse ja vanema vaheline suhtlemisõigus sõltumata sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus PKS § 116 lg 2 mõttes või mitte. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine eelkõige siis, kui vanemal ei ole lapse suhtes hooldusõigust, aga ka siis, kui vanematel on küll ühine hooldusõigus, kuid üks vanem ei ela lapsega koos.
Riigikohus on üsna pärast Perekonnaseaduse (PKS) jõustumist leidnud, et ühist hooldusõigust omavad vanemad peavad ühe vanema lahuselu korral lapse heaolu silmas pidades leppima kokku, kuidas korraldada lapse elu pärast vanemate lahkuminekut parimal viisil, sh kuidas toimub hooldusõiguse teostamine lahuselu korral ning mil määral ja viisil osaleb lapse kasvatamises lapsest lahus elav vanem.6 Riigikohus rõhutas samas lahendis, et sõltumata hooldusõiguse kuuluvusest, peavad vanemad lahuselu korral kokku leppima ka selles, kuidas ja kui palju saab laps lahus elava vanemaga suhelda ning kuidas peab vanem oma suhtlemisõigust teostama ja -kohustust täitma.
Kohustust koos abielu lahutamise või kooselulepingu lõppemisel7 reguleerida ka ühiste lastega hooldus- ja suhtlusõigusega, samuti ühiste laste ülalpidamisega kaasnevad küsimused, kehtivast õigusest ei tulene.8 Lastega suhtlemise korraldamine on seega Eestis vanemate vahelise koostöö küsimus.

2. Teenuse osutaja ja rahastus.
Perelepitus on Eestis riigi poolt osutatav teenus, mis on lapsevanematele tasuta.9 Perelepitust rahastatakse riigieelarvest (PRPLS § 15 lg 1). Seadusandja sooviks oli tagada üle-eestiline kättesaadavus ja ühetaoline kvaliteet.10

3. Lepitusmenetlus kui kohustuslik kohtueelne menetlus.
Perelepitusteenust osutatakse nii kohtuväliselt kui ka kohtumenetluse ajal. Kohtuväliselt toimub teenuse vanemate soovil taotluse esitamisega, kohtumenetluse ajal suunab vanemaid lepitusteenusele reeglina kohus siis, kui lapsevanemad on pöördunud kohtusse lapsega suhtlemise korra, elatise või hooldusõiguse muudatuse küsimustes.
Lapsega suhtlemise asjas tuleb TsMS § 560 lg 1 järgi esitada kohtule koos avaldusega riikliku perelepitusteenuse seaduse §-s 13 või lepitusseaduse §-s 12 nimetatud tõend lepitusmenetluse edutuse kohta. Seega on riiklik kohtuväline perelepitus kohustuslik kõigile lahkuminevatele lapsevanematele, kes soovivad kohtu abil lahendada vaidlusi, mis tulenevad lapse hooldusõiguse teostamisest või lapsega suhtlemise korraldamisest. Lepitusmenetlust ei tule enne kohtusse pöördumist läbida vaid siis, kui vanem on olnud lapse või teise vanema suhtes vägivaldne või esineb muu mõjuv põhjus. Vägivalla esinemise korral tuleb sellele avalduses viidata. Muu mõjuva põhjuse esinemist tuleb avalduses põhistada (TsMS § 5601 lg 2).

4. Lapse kaasamine.
ÜRO Lapse õiguste konventsiooni11 art 12 lg-te 1 ja 2 järgi tagavad osalisriigid lapsele, kes on võimeline iseseisvaks seisukohavõtuks, õiguse väljendada oma vaateid vabalt kõikides teda puudutavates küsimuste, hinnates lapse vaateid vastavalt tema vanusele ja küpsusele. Selleks antakse lapsele võimalus avaldada arvamust, eriti igas teda puudutavas kohtu- ja administratiivmenetluses, vahetult või esindaja või vastava organi vahendusel siseriiklikele protsessinormidele vastavalt. Nimetatu puudutab ka lepitusmenetlust, mille käigus lepivad vanemad kokku vanemate õiguste teostamises lapse suhtes. Sama põhimõte tuleneb ka Brüssel IIb määrusest12, mille artikkel 21 sätestab, et liikmesriigi kohtud annavad kooskõlas riigisisese õiguse ja menetlusega lapsele, kes on suuteline seisukohti omama, tegeliku ja tõhusa võimaluse oma arvamust kas otse või esindaja või asjakohase organi vahendusel avaldada.
Lapse huvide väljaselgitamiseks tuleb vaidlusest puudutatud lapsele anda lepitusmenetluse käigus võimalus oma arvamust avaldada. Laps tuleb ära kuulata tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil (PRPLS § 10 lg 1). Lapse ärakuulamisest võib loobuda, kui vaidlusest puudutatud laps on lepitusmenetluse alustamisele eelneva kuue kuu jooksul lastekaitsetöötaja või mõne muu lapsega töötava isiku poolt lepitusmenetluse esemeks olevate asjaolude suhtes ära kuulatud või kui lapse vanust ja arengutaset arvestades ei ole lapse ärakuulamine võimalik (PRPLS § 10 lg 2).
TsMS § 5521 lg 1 järgi kuulab kohus last puudutavas asjas isiklikult ära lapse, kes on suuteline seisukohti omama, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus kuulab lapse ära lapsele tavalises keskkonnas, kui see on kohtu arvates asja huvides vajalik. Vajaduse korral kuulatakse laps ära psühhiaatri, psühholoogi või sotsiaaltöötaja juuresolekul. Kohus võib ärakuulamise juurde lubada ka muid isikuid, kui laps või tema esindaja ei ole sellele vastu. Lapse ärakuulamise korraldamisel arvestab kohus sellega, kas vanem on olnud lapse või teise vanema suhtes vägivaldne.13 Lapse vahetu ärakuulamine on kohtu jaoks oluline isikliku ja vahetu mulje saamiseks, vanema õiguste teostamist puudutav otsus avaldab otsustavat mõju lapse edasisele elule, ka lepitusmenetluses on lapse ärakuulamine väga oluline.14
Lapse ärakuulamise regulatsioon lepitusmenetluses sarnaneb küll lapse ärakuulamisele kohtumenetluses, kuid ärakuulamise eesmärgid on mõneti erinevad. Kohus teeb asjas lahendi, mis peab lähtuma lapse parimatest huvidest, tegemist on aga kohtupoolne otsustusega. Perelepituse puhul on perelepitaja roll vanemate abistamine nende alaealise lapse elukorralduslikes küsimustes tekkinud vaidlusele lapse huve arvestava lahenduse leidmisel.

5. Teenust osutavate isikute väljaõpe ja tegevuse kontroll.
Perelepitust viib läbi perelepitaja, kellel on selleks vajalik väljaõpe ja erialased teadmised. PRPLS § 6 nimetab need nõuded, millele perelepitaja peab vähemalt vastama. Perelepitajal peab olema:
• kõrgharidus
• lepitusmenetluse läbiviimiseks vajalikud isikuomadused
• ta peab vastama lastekaitseseaduse (LasteKS)15 §-s 20 sätestatud nõuetele
• olema läbinud Sotsiaalkindlustusameti korraldatud perelepitaja koolituse
Lastekaitse seaduse § 20 nimetab isikud, kes ei tohi tegutseda lastekaitsetöötajana ja lapsega töötava isikuna. Piirangute eesmärk on välistada lastele ohtu kujutavate isikute töötamine lastekaitsetöötaja või lapsega töötava isikuna.16
Eelnõu seletuskirja kohaselt võiks perelepitajana töötaval isikul olla kõrgharidus soovitavalt sotsiaaltöö, lastekaitse, sotsiaalpedagoogika, eripedagoogika, psühholoogia või õigusteaduse valdkonnas.17
Sotsiaalkindlustusameti ülesanne on korraldada kvalifikatsioonieksameid, kui perelepitajana tegutseda sooviv isik on läbinud mõne muu perelepitaja koolituse, mis oma sisult ja mahult vastab PRPLS § 6 lõike 4 alusel kehtestatud nõuetele. Perelepitaja, kes tegeleb PRPLS § 11 lg 1 p-des 1 ja 3 nimetatud erijuhtudega, peab lisaks olema läbinud vastava täienduskoolituse lähisuhtevägivalla ohvritega ja psüühilise erivajadusega inimestega töötamiseks.
Perelepitaja on läbinud 160 tundi perelepituse baaskoolitust, tal on nõustamistöö kogemus ja kõrgharidus näiteks psühholoogias, õigusteaduses või sotsiaaltöös. Perelepitusteenust pakutakse eesti, vene ja inglise keeles.18

6. Koostöö kohtuga.
Kohus küll suunab määrusega kohtusse poole pöördunud vanemad perelepitusse, kuid regulatsioon edasise koostöö osas kohtuga puudub.
7. Tulemus.
Lõppeb kas vanemluskokkuleppe kinnitamisega kohta või edutusega (PRPLS § 12, 13), samuti siis, kui vaidlusest puudutatud laps saab täisealiseks. Vanemluskokkuleppe kinnitab Sotsiaalkindlustusamet. Kui lepitusmenetlus lõppeb PRPLS § 13 lg 1 p-de 2-6 alusel (lepitusosalised ei jõua kokkuleppele, üks pool soovib lepituskohtumised katkestada, perelepitaja hinnangul on vanemluskokkuleppe sõlmimine ebatõenäoline, lepitusosalised ei soovi muuta vanemluskokkulepet vastavalt PRPLS § 12 lg-le3 või lepitusmenetluse jätkamine ei ole muutunud asjaolusid arvestades võimalik), edastab Sotsiaalkindlustusamet pooltele edutuse tõendi.
8. Kättesaadavus.
Perelepitus peaks olema kättesaadav enamikes kohaliku omavalitsuse üksustes, kuid on küsitav, kas kättesaadavus võib olla siiski piiratud seoses kohaliku omavalitsuse majandusliku võimekusega.19

9. Probleemid.
9.1. Lõpptulemusega seotud
Sotsiaalministeeriumi kodulehel on viide, et eesmärk ei ole panna lapsevanemaid ära leppima, vaid kokku leppima. Samas võivad vanemad lepitusmenetluse käigus ka tõesti „leppida ära“, abielu jääb lahutamata või jätkavad vanemad kooselu. Vanemad võivad ka otsustada perelepitusteenuse osutamise käigus, et nad vajavad täiendavat nõustamist lastekaitsetöötajate poolt või tuleb vanematel kooselu lõppemisega seonduvalt enne vanemluskokkuleppe sõlmimist reguleerida elukohaga seotud probleemid. Lõpetada saab perelepituse teenust vaid edutuse või vanemluskokkuleppega.
Seega võiks kaaluda ka nt lepitusmenetluse lõpetamist, mis ei tähenda mitte edutust (seega tulemuse mittesaavutamist), vaid poolte soovil kokkuleppega. Olukorras, kus pooled soovivad täiendavat aega võiks olla võimalik ka menetluse peatumine.
9.2. Lapse ärakuulamine
Puudub selgus selles, kas lapse ärakuulamise protokolliga võivad tutvuda ka menetlusvälised isikud. Kohtumenetluses tuleb kohtunikul protokollis kajastada kõik need asjaolud, mis on otsuse tegemisel olulised (mh ka poolte kaebeõigust silmas pidades). Menetlusvälistel isikutel puudub reeglina menetlusdokumentidele juurdepääs. Lepitusmenetluses see nii siiski ei ole. Lepitaja ei tee ise otsustust, vaid juhib vanemaid kokkuleppe poole.
Lapse ütlused võivad puudutada mh ka kolmandate isikute andmeid (nt tervisseisundi kohta), laps võib lepitajale avaldada teavet, mille edastamist ta ei soovi. Ka perelepituse puhul tuleks kaaluda isikuandmete kaitsest lähtuvalt menetlusdokumentidele juurdepääsu reguleerimist.
Lapse korduv ärakuulamine peaks RPLS § 10 järgi toimuma pigem erandlikel asjaoludel. Samas võib see olla vajalik erivajadusega lapse puhul või olukordades, kus perelepitaja viib ärakuulamise läbi tugiisiku juuresolekul või olukordades, mil on vaja hinnata lapse seisukohta lapsevanemate poolt välja töötatud tingimuste muutusele, mistõttu vajaks lapse korduvat ärakuulamist puudutav regulatsioon täpsustamist.
9. 3. Teenuse osutaja probleemid
Ebakindlus tuleviku osas. Lepingud koordineeriva asutusega on tähtajalised (tähtaeg ei ole pikkusega, mis võimaldaks teha pikemaajalisi plaane (ka nt mitmetsüklilistest koolitustest osavõtmist). Teenuse osutajate sage vahetumine võib tekitada probleeme teenuse ühetaolise kvaliteedi tagamisel.
9.4. Koolitus/Haridus
Kas üldiselt sõnastatud kõrghariduse nõue on siiski piisav või tuleks pöörduda tagasi eelnõu seletuskirjas kajastatud nõude juurde, mille kohaselt peaks perelepitajana töötaval isikul olema kõrgharidus soovitavalt sotsiaaltöö, lastekaitse, sotsiaalpedagoogika, eripedagoogika, psühholoogia või õigusteaduse valdkonnas.20
Hetkel on reguleerimata perelepitajate taseme hindamine ja täienduskoolitused. Kuna riikliku teenuse puhul on oluline tagada ühtsetel alustel toimimine, siis on oluline panna paika nõuded lepitajate taseme hindamiseks teatud aja tagant.
9.5. Rahastus
Kuna teenus on kõikidele soovijatele tasuta, ei pruugi see motiveerida osalema kokkulepitud aegadel täpselt, pannes sageli aega muutma. Osalemine teenusel väikese omaosalusega võiks muuta teenuse saaja suhtumist vestlustesse ning osalema kokkulepitud aegadel, samuti aitaks see vältida menetluse teadlikku venitamist.
9.6. Koostöö kohtuga
Perelepitajal ei ole õigust küsida kohtult täiendavaid andmeid, mis puudutavad vanemetevahelist suhtlust, laste arengut või muud, lepituse läbiviimiseks olulist informatsiooni. Perelepitajal ei ole sageli ka teavet selle kohta, kas perelepitusega samal ajal jätkub kohtumenetlus poolte vahel muudes küsimustes (nt varaliste suhete vaidlus või ülalpidamisega seotud küsimused), mille osas ei ole perelepitaja juurde pöördutud.
Vältida ei saa kehtiva regulatsiooni järgi ka olukordi, kus pooled on perelepitusteenusel ja pöörduvad ise kohtu poole viidates lähisuhtes esinevale vägivallale.
Kohus võib hagita perekonnaasja menetlemisel TsMS § 551 lg 1 järgi rakendada avalduse alusel või omal algatusel määrusega esialgse õiguskaitsena hagi tagamise abinõusid. Esialgse õiguskaitse eesmärgiks on reguleerida ajavahemikku asja lahendamiseni nii, et enne asjas lõpplahendi tegemist ei loodaks menetlusosaliste poolt olukorda, mis muudab lahendi täitmise võimatuks. Seega võivad perelepitaja juurde sattuda ka vanemad, kelle suhtes on kohus juba otsustuse teinud.
Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud abinõud ei lahenda põhivaidlust, kuid võivad pooltele jätta mulje, et perelepitajal on juba nn lähtekoht menetluses olemas. Samas võib kohtupoolne esialgse õiguskaitse korras tehtud vanema ja lapse vahelise suhtlemise korraldamine võimaldada ka perelepitajal rahulikumalt pooli kokkuleppele juhtida.

9.7 SKA ja perelepitaja roll menetluses
Kui suureneb perelepitaja õigus menetlust iseseisvalt lõpetada, muutub tema roll kogu menetluses. Siiani suunab lepitusosalised perelepitaja juurde SKA, tema korraldab ja jälgib kogu süsteemi toimimist.
Perelepitajad iseseisvalt menetluses lõppdokumente ei koosta ning nad teevad toiminguid siiski SKA järelevalve all.
Kui perelepitajate pädevus suureneb, tuleks analüüsida selle mõju, mh ka tehtud toimingute vaidlustamisele.
RPLS § 16 järgi juhul, kui isik ei nõustu Sotsiaalkindlustusameti poolt tehtud haldusotsuse või sooritatud toiminguga, on tal õigus esitada vaie Sotsiaalkindlustusametile. Sotsiaalkindlustusamet lahendab vaide 30 päeva jooksul vaide esitamisest arvates.

1.3 Riiklike perelepitajate koolitusest
Enne töö alustamist peavad kõik perelepitajaks saada soovijad läbima koolituse, praktika ning tegema eksami. Perelepitusteenuse eesmärk on toetada vanemaid lahkumineku järel oma alaealise lapse edasises elukorralduses kokkuleppele jõudmisel, soodustada vanemate koostööd lapse kasvatamisel ning seeläbi tagada lapse huvide kaitse ja heaolu21. Läbitud koolitus peab andma perelepitajale oskused vanemate toetamiseks ja nõustamiseks ning lastega tegelemiseks perelepituse kontekstis.
Seadus sätestab nõuded, millele perelepitaja peab vastama:
• tal on kõrgharidus;
• tal on lepitusmenetluse läbiviimiseks vajalikud isikuomadused;
• ta vastab lastekaitseseaduse §-s 20 sätestatud nõuetele;
• ta on läbinud Sotsiaalkindlustusameti korraldatud perelepitaja koolituse.
Kui perelepitajana tegutseda sooviv isik on läbinud mõne muu perelepitaja koolituse, mis oma sisult ja mahult vastab Sotsiaalkindlustusameti korraldatud koolitusele kehtestatud nõuetele, tuleb tal oma kvalifikatsiooni tõendamiseks sooritada eksam. Eksami korraldab Sotsiaalkindlustusamet.
Perelepitaja, kes tegeleb erijuhtudega (on esinenud lähisuhtevägivalda; on esinenud lapse väärkohtlemist või hooletusse jätmist; ühel või mõlemal lepitusosalisel on psüühikahäire või intellektipuue), peab lisaks ülaltoodud nõuete täitmisele olema läbinud täienduskoolituse lähisuhtevägivalla ohvritega ja psüühilise erivajadusega inimestega töötamiseks.
Kuna lepitaja põhjalik ettevalmistus ning teadmised ja oskused on perelepituse läbiviimiseks äärmiselt olulised, vaatasime läbi perelepitusteenuse koolitusmaterjalid, et näha, kuidas toetab koolituse läbimine perelepitajana töötamist.
Riikliku perelepituse aluskoolituse maht on 160 tundi. Õppekava järgi on koolituse sihtrühmaks laste ja perede nõustamise kogemusega kõrgharidusega spetsialistid, kes valdavad eesti keelt ja vähemalt ühte teist võõrkeelt suhtlustasandil ning on motiveeritud asuma tööle riiklike perelepitajatena. Koolitusele lubamise eelduseks on kõrgharidus sotsiaal-või õigusteadustes ning varasem nõustamistöö kogemus laste ja lapsevanematega. Siin esineb lahknevus seadusega, kus perelepitajalt eeldatakse vaid kõrgharidust, ilma selle valdkonda või inimese eelnevat töökogemust täpsustamata.
Õppekava järgi vastab koolituse läbinu järgmistele nõuetele:
• Tunneb perelepituse tänapäevaseid teoreetilisi ja rakenduslikke printsiipe ning õiguslikke aluseid, mis perelepitust reguleerivad.
• Oskab hinnata lapse heaolu ja õigusi perelepituse kontekstis ning töötada lapsevanemate erinevate emotsioonidega.
• Suudab töötada konfliktidega, mõistab eneserefleksiooni tehnikaid ning suudab end perelepitajana emotsionaalselt hoida.
• On võimeline tööle asuma riikliku perelepitajana.
Perelepituse baaskoolituse läbiviimisel on peamiseks õppevahendiks raamat „Riiklik perelepituse aluskoolitus“. Koolitus on jagatud seitsmeks mooduliks ning selle käigus on õppijal kõik eeldused saada põhjalikud teadmised perelepituse olemusest, selle protsessist, peamistest võtmekomponentidest ja lähenemisviisidest. Räägitakse peamistest suhtlemisteooriatest, konfliktoloogiast, lahkumineku tasanditest. Eraldi moodul on peamistest õigusaktidest, vanema rollist ning lapse õiguste kaitsest, aga samuti ka lapsi ja peresid toetavatest sotsiaalteenustest. Käsitletakse lahkumineku mõju lapsele, laste huvide ja vajaduste kaitset. Perelepitajatele õpetatakse ka enesereflekteerimist ning eneseanalüüsi.
Õppematerjal on suhteliselt mahukas ning nõuab kindlasti õppijatelt pühendumist ja iseseisvat tööd, kuid on laiahaardeline ning põhjalikult erinevaid perelepitajale vajalikke oskusi ja teadmisi kattev.
Pärast baaskoolituse läbimist on perelepitajal kohustuslik läbida laste kaasamise koolitus (maht 50 tundi). Ilma laste kaasamise koolitust läbimata ei ole perelepitajal võimalik lapsi perelepitusmenetlusse kaasata.
Õppekava järgi koolituse läbinu:
• Mõistab lapse kaasamise vajalikkuse sisu ja eesmärke ning mõistab perelepitusprotsessis lapse kaasamise etappe.
• On teadlik perelepituses laste kaasamist reguleerivatest õigusaktidest ja seadustest.
• Mõistab intervjueerimise toetavaid ja takistavaid tegureid ning oskab valida sobivad meetodid ja vahendid lapsega suhtlemiseks.
• Mõistab lapsevanema ning teiste spetsilistide rolli intervjueerimisel.
• Mõistab psüühilise erivajadusega last ning lapse eripärasid lepitusmenetluse käigus.
• Omab ülevaadet piiriülesest perelepitusest ning lapse kaasamise osatähtsusest rahvusvahelises praktikas.
Saime ülevaate õppematerjalidest, mida kasutatakse laste kaasamise koolitusel. Koolituse käigus antakse põhjalik ülevaade nii lapse kaasamise õiguslikust aspektist kui ka lapse intervjueerimisest ning laste eripäradest, millega tuleb intervjueerimisel arvestada, antakse soovitusi selle kohta, millised on sobivad küsimused, kuidas neid esitada, kuidas käituda näiteks trotsliku, tähelepanuvajaduses või vastanduva lapsega. Samuti kirjeldatakse eraldiseisvas koolitusmoodulis erivajadustega laste omapärasid ning antakse nõu, kuidas nendega laste ärakuulamisel toime tulla.
Uurijate jaoks oli huvitav see, et mõned intervjueeritud perelepitajad olid baaskoolitusega rahul, kuid mainisid, et laste kaasamise koolitus jäi liiga teoreetiliseks ning nad oleksid soovinud saada praktilisi näpunäiteid, soovitusi ja õppida metoodikaid. Laste kaasamist puudutavaid koolitusmaterjale läbi vaadates nägime, et need sisaldasid hulgaliselt praktilisi soovitusi, seega jäi selline kriitika veidi arusaamatuks. Võimalik, et kõik intervjueeritud perelepitajad ei olnud läbinud kõiki laste kaasamist puudutavaid mooduleid. Soovitada saaks ehk ka koolitusmeetodit konkreetsete laste intervjueerimise meetodite, näiteks loovmeetodi kohta.
Perelepitajatel on olnud võimalik koolitustel õppida ka ettevõtluse aluseid, haldusmenetluse aluseid, perekonnaõigusega seonduvaid teemasid, infoturbe aluseid, saada ülevaade täitemenetlusest ja kohtutäituri tööst.
Uurijad, kellel samuti nõustajate koolitamise ja õpetamise kogemus, leidsid, et perelepitajate koolitamisel kasutatavad materjalid on väga põhjalikud, professionaalselt koostatud ning mitmekesised. Inimesel, kes on läbinud koolitused meie läbivaadatud materjalide alusel, peaksid olema vajalikud teadmised ja oskused edukaks tööks perelepitajana.
Koolitusega seonduvate võimalike arenguvõimaluste väljaselgitamiseks kavatseme intervjueerida ka mõnda perelepitajate koolitajat ning seejärel perelepitajate koolitust puudutavat peatükki täiendada.

1.4 Intervjuude tulemuste analüüs
Arvamus ja kogemus riikliku perelepitussüsteemiga
Riiklik perelepitusteenus on vanemate lahkumineku korral peredele suunatud tugiteenus, mille peresõbraliku menetluse käigus saadakse paika laste elukorralduslikke küsimusi käsitlevad teemad: suhtluskord, elukohad, reisimine, hooldusõigused- teemad, mida käsitletakse ka kohtumäärustega. Teenuse lõpptulemuseks on ka täitemenetluse dokument. Perelepituse eesmärk on õpetada inimesi suhtlema vanemlikul tasandil, teisi (peamiselt lapsed, aga ka teine lapsevanem) mitte kahjustaval viisil. Perelepitaja ülesanne on selgitada vanematele tagajärgi ja laiemat pilti ning lisaks seadusest tulenevaid võimalusi. Eelkõige peaks lepituse tulemusena tagama lapse heaolu niipalju kui vähegi võimalik. Üks intervjueeritud perelepituse koordinaator sõnastas perelepitusteenuse eesmärki muuhulgas ka rahalises võtmes. Kui kohtumenetlus on üsna kallis menetlus, siis eelanalüüsid näitavad, et lepitusmenetlus oleks oluliselt odavam. Teenus on lepitaja nägu ehk teenuse osutamine sõltub väga palju sellest, kuidas lepitajad seda teevad.
Vanemate motivatsioon teenusele tulles ei ole alati õiges kohas. Mõnel juhul ei tule vanemad lepitusele mitte lapse heaolu pärast, vaid selleks, et leida kiiremas korras süüdlane või saada endale võitluses kaasvõitleja, hindavad perelepitajad. Samas on perelepitajatel olnud kogemusi ka lapsevanematega, kes on teadlikult teenusele tulnud, et neutraalses keskkonnas kokkuleppele jõuda.
Lapsevanemate teadlikkus perelepitusteenusest on madal, ent kahe aastaga ei saagi väga kõrget teadlikkust tekkida. Vanemad jagunevad peamiselt kaheks grupiks: need, kes on lahkumineku alguses, ja need, kes on olnud juba pikemat aega lahus ja kellel on menetluses rohkem seonduvaid osapooli (kohus, advokaadid). Esimest tüüpi lapsevanemad uurivad ise rohkem, tahavad olukorda sõbralikult lahendada, toetuvad pigem üksteisele ja on ka motiveeritumad. Perelepitajate sõnul on nende vanemate jaoks perelepitus neutraalne koht teemade arutamiseks, sest kahekesi ei suuda nad seda emotsioonidest lähtuvalt teha.
Need lapsevanemad, kes on motiveeritumad omavahel kokkuleppele jõudma, on saanud perelepitusest teada kas tuttavate kogemuste kaudu, internetist lugedes, kampaania järgselt või e-kooli kaudu. Üldiselt jõuavad aga lapsevanemad perelepitusele kas lastekaitse soovitusel või kohtu suunamisel.
Teist tüüpi vanemad on, vähemalt esialgu, väga mõjutatud kolmandatest osapooltest ning seetõttu vähem motiveeritud omavahelist suhtlust parendama. Need lapsevanemad peaksid perelepitajate hinnangul aga eelkõige väga palju iseendaga tööd tegema. Seda motivatsiooni peab perelepitaja esimeste kohtumiste jooksul väga palju toetama – selgitama lapsevanemate enda vastutust ja müüma perelepituse teenust n-ö vanematele maha. Perelepitajate sõnul ei tule vanemad sellises olukorras enamasti motivatsiooniga õppida, kuidas teise poolega suhelda, ja selleni jõudmine võtab aega. Intervjueeritute kogemuse põhjal küll põhjendavad sellises olukorras lapsevanemad perelepitusteenusele tulemist lapse vajaduste tagamisega, kuid intervjueeritud perelepitajad tajusid, et tegelikult ei ole lapsed pigem vanemate fookuses. Teisisõnu – lapsevanemate sõnad ja käitumine ei pruugi olla kooskõlas. Perelepitajad leidsid, et sellises olukorras olevad vanemad mõtlevad harva, kuidas pakutavad lahendused lapsele sobivad.
On ka selliseid lapsevanemaid, kes perelepitajate hinnangul vajaksid perelepituse asemel ennekõike muud tuge, kas psühholoogilist nõustamist, lahutusteraapiat või tugigruppe.
Kui kohus on teinud teatud teemade puhul ka paralleelmääruse, siis on lepitajatel eriti keeruline hakata olemasolevat sisse töötatud mustrit muutma. Ühtlasi on keeruline muuta lapsevanemate mõttemustrit, et lepitaja on see, kes teab, „kuidas asi käib“ ja lepitaja peab nende hinnangul teise vanema „paika panema“. Kirjeldati olukordi, kus lapsevanemad tulevad perelepitaja juurde end tühjaks rääkima ning leidma perelepitajast tuge teise lapsevanema süüdistamisel ning enda õiguse kinnitamisel. Palju sõltub ka lapsevanemate konflikti tasemest. Kui konflikt on tõsine, siis kuulavad mõned lepitajad lapsevanemaid eraldi ära, sest kaks emotsionaalset inimest ei suuda ühes ruumis fookust hoida – nende eesmärk on sellisel juhul enda kaitsmine ja teise ründamine, selle asemel, et kuulata perelepitaja argumente.
Lepitajate hinnangul saaksid lapsevanemad lepitusprotsessi õnnestumisele kaasa aidata, tegeledes iseenda ja oma emotsioonidega. Eduka perelepituse eelduseks pidasid uuritavad vanemate koostöövalmidust ja paindlikkust. Nende puudumise tagamaad on lisaks isikuomadustele seotud ka vanemate vahelise konflikti olemuse, suuruse ja värskusega. Mõned perelepitajad leidsid, et lepitamine kulgeb sujuvamalt, kui nn lahkuminekujärgsete faaside emotsioonid on „kogetud“.
Kohtu poolt suunatud lapsevanemad on arvamusel, et perelepitusteenus „on nagu kohtuasi, aga väljaspool kohut“, milles väline osapool ehk antud juhul perelepitaja otsustab, kuidas vanemate vaheline suhtluskord toimima peaks. On ka selliseid lapsevanemaid, kes tulevadki teenusele vaid edutuse tõendi järgi, et saaks kohtusse minna. Seda suhtumist ei ole perelepitajate hinnangul võimalik muuta.
Mõned intervjueeritud perelepitajad ütlesid, et tavapärasest viiest kohtumisest jääb lepitusprotsessi edukaks läbiviimiseks väheks. Öeldi, et saab küll taotleda juurde täiendavaid kohtumisi, kuid seda peab iga kord eraldi tegema. Leiti, et kohtumisi võiks olla pigem 7-8. Üks intervjueeritud perelepitaja rääkis, et tema edukate tulemuste tase on väga kõrge, kuid peaaegu alati teeb ta rohkem kohtumisi.
Üks perelepitaja tõi välja tähelepaneku, et kuna perelepitusteenust osutavad inimesed, kes töötavad ka lastekaitses, on lastevanematel eksiarvamus, et tegemist on sama asjaga. Kuigi tegemist on teenustega, mis käivad käsikäes, ei saa neid siiski võrdsustada. Üks perelepitaja tõi välja sõnaga „perelepitamine“ seostatava tähenduse ehk esialgset vastumeelt tekitab vanemates asjaolu, et nad arvavad, et teenusel tegeletakse nende paarisuhte parandamisega.
Ülaltoodust lähtuvalt näeme vajadust panna suuremat rõhku perelepitaja rolli selgitamisele lapsevanematele.

Lapse kaasamine perelepitusprotsessi
Riiklikud perelepitajad näevad laste kaasamist perelepitusprotsessis olulise võtmetegurina, samas ka mõjutusvahendina lastevanemate suunamisel ning nende konfliktide lahendamisel.
Perelepitajate hinnangul peaks lapsi kaasama lepitusprotsessi siis, kui lapsevanemad on saavutanud mingid kokkulepped ja katsetavad nendes tingimustes elamist. Toodi välja, et erinevates riikides on erinevad laste kaasamise praktikad. Näiteks mõnes riigis kaasatakse laps protsessi alguses koos vanematega, siis eraldi ja siis jälle koos vanematega, kokku kolm korda. Nii tunnetab laps protsessi kulgu paremini. Arvati, et Eestis võiks seda praktikat arendada, et saavutada paremaid tulemusi.
Lepitajad suunavad vanemad lahendusi otsima, olukorrale lahenduse leidma ja siis, olles need tingimused paika pannud, kaastakse protsessi lapsed. Üldiselt lapsed soovivad enda arvamust avaldada. Küll on aga lepitajate hinnangul oluline, et eelnevalt selgitaksid vanemad lastele olukorda, räägiksid lastele, et nad püüavad omavahel suhelda ja olukorrale lahendust leida, mitte seda ei pea tegema lepitaja kui „võõras“ inimene. Oluliseks peeti seda, et lapsevanemad lapse perelepitajaga kohtumiseks ette valmistaksid. Siiski peab lepitaja siin arvestama, et vanemad võivad üritada mõjutada lapsi enda seisukohti esindama ja neile sõnu suhu panna.
Lastele peaks perelepitajate hinnangul lähenema perelepitusprotsessis mänguliselt, kindlasti ei tohiks toimuda ülekuulamisi. Vestluses lapsega mängib olulist rolli ka keskkond. Koht, kus lapsega vesteldakse, peab olema sisustatud ka lastele mõeldes, et tegemist ei oleks ainult vanematele mõeldud nõustamiskabinetiga. Perelepitajad kasutavad loovmeetodeid ja mängulisi lähenemisi, nt joonistamine, puslede kokkupanek, küsimuste klotsid, kaardimängud (nt must notsu), nukud pere mudeldamiseks, kasutatakse ka koolituselt saadud kaarte või tuuakse lapse toetamiseks kohtumisele teraapialoom. Oluline on minna lapsega samale tasemele ja küsida lihtsaid ja lapsele olulisi küsimusi. Selle kaudu saab siis lapse käest ka küsida, kelle poole ta mure korral pöördub, kas ta räägib oma murest ka näiteks klassikaaslaste ja sõpradega ning kas ta arutab, kas tema sõprade vanemad on ka lahku läinud. Sellised lähenemised töötavad kuni 12-aastaste lastega. Laste käest ei küsita, mida nemad tahavad. Perelepitajate sõnul ei tohiks sellist vastutust panna lastele, vastutama peaksid ikkagi lapsevanemad.
Suuremad lapsed on iseteadlikumad ning selle tõttu toimub ka selge jutuajamine, kuidas laps näeb olemasolevat olukorda ja lahendusi. Perelepitajad rõhutasid, kui oluline on laste arvamust austada, neisse lugupidavalt suhtuda ning rääkida nendega nagu võrdne võrdsega. Lapsele tuleb anda teada, et tema otsust austatakse ja saadakse aru, miks laps näeb olukorda üht või teist moodi. Lastel on intervjueeritud perelepitajate sõnul väga hea meel, et keegi on neid ära kuulanud – lapsed hakkavad rääkima ja siis on tihti ka aru saada, miks laps ei taha vanematega suhelda. Vestluse lõpus tänavad perelepitajad last selle eest, et nad olid valmis end tundlikul teemal võõrale inimesele avama. Perelepitajad rõhutasid, et nad ei ole küll psühholoogid, kuid saavad olla lapsele usaldusisikuks, kellele laps julgeb öelda, kuidas ta ennast päriselt selles olukorras tunneb.
Lapsi ei kaasata sellisel juhul, kui lapsevanemad või laps ise keeldub. Mõnel juhul on vanem lapsega kaasa tulnud, aga sellel on perelepitajate hinnangul pigem vanemat kui last toetav efekt – üks vanem võib selle toel saada „õhku juurde“ oma argumentidele ja süüdistustele. Lisaks ei saa laps vanema juuresolekul rääkida oma mõtetest avameelselt. Teisest küljest kui lapsi kaasatakse koos vanematega annab see lepitajale hea võimaluse hinnata, kuidas laps mõlema vanemaga suhtleb ja seeläbi ümber lükata ühe vanema väiteid, kes ütleb, et laps teist vanemat kardab.
Keeruline on kaasata erivajadustega lapsi ja alla kolmeaastaseid lapsi. Laste ärakuulamist hinnatakse ka vanuse järgi. Suuremad lapsed kuulatakse reeglina ära, aga 3-12-aastaste laste puhul hinnatakse seda vajadust vanemate põhjal – kui lepitaja tunnetab, et lapsevanemate puhul toimib suhtlus hästi, siis pigem väikseid lapsi ära ei kuulata, esineb perelepitajaid, kes kuulavad väikeseid lapsi vaid juhtudel kui vanemate jutus jääb midagi väga segaseks. Samuti ei kaasa mõned perelepitajad lapsi, kui vanemad ei suuda jõuda teatud rahumeelsele kokkuleppele. Mõni lepitaja teeb lapse kaasamise otsuse koostöös vanematega. Kui vanemad hindavad, et laps on kaasamiseks liiga väike, siis seda ei tehta.
Lapse kaasamisel on perelepitajate hinnangul kindlasti kõige keerulisem kontakti loomine. Raskem on lastega tegelemisel näha ka valu. Emotsionaalselt raske on tajuda lapse lootust teadmises, et asjad ilmselt ei muutu. Lapsega suhtlemine ei ole iseenesest raske. Kui laps tuleb, siis ta üldiselt tahab teha koostööd. Probleemkohana tõid lepitajad välja laste mõjutatavuse. Mõned lepitajad tõid välja ka seda, et keeruline on eristada sellel ühel kohtumisel, mil lapsega kohtutakse, kas laps väljendab viimase koosoldud vanema emotsiooni või on see tõesti laiem pilt ja laps tõesti tunneb niimoodi. Teised lepitajad jällegi hindavad, et suudavad eristada, kui laps ei ole siiras.
Laste kaasamise teadlikkus ja oskus on mõne perelepitaja hinnangul lepitajate hulgas pigem madal. Neil lepitajatel, kes tulevad lastekaitsest, on suhtlemisoskus teiste lepitajate hinnangul veidi parem, ent neil perelepitajatel, kes tulevad õigusvaldkonnast või teistest valdkondadest, ei ole tihti lastega suhtlemisel pikaajalisemat kogemust ning seega võib olla puudujääke ka kogemustes laste kaasamisel. Üks perelepitaja mainis ka seda, et delegeerib laste kaasamise kolleegidele, kuna pole veel saanud läbida laste kaasamise koolitust. Arvati ka seda, et kõik inimesed ei sobigi lapsi ära kuulama.
Juhiti tähelepanu ka sõnastusele - kasutusel on termin “lapse ärakuulamine”, mis kõlaliselt sarnaneb väljendiga “ülekuulamine”. See sarnasus võib olla eksitav lapsevanemate, aga ka mõne perelepitaja jaoks.
Leidus neid perelepitajaid, kes on lapse kaasamise koolitusega rahul, aga oli ka neid, kes on selle koolituse osas pigem kriitilised. Peamiselt heideti ette, et koolituselt ei saanud juurde uusi teadmisi. Laste kaasamise koolitusest oleks oodanud rohkem näiteid metoodikatest ja praktikatest, näiteks milliseid mänguasju või lähenemisi kasutada. Perelepitajate poolt hinnati, et pigem on tegemist teoreetilise loomuga koolitusega, mis vajaks juurde ka praktilist külge. Trauma koolitus on õigel kohal, et mõista, kust (perekondlik taust) see laps tuleb, kellega lepitaja vestleb; kuidas temaga toime tulla, kui ta on lohutamatu. Lapsega tegelemise emotsionaalne pool on hea supervisiooni käigus läbi reflekteerida.
Intervjueeritud perelepitajad nägid erinevalt ka lapse kaasamise eesmärki - näiteks nähti last mitte ainult peresuhete ühe osapoolena, vaid mõnel juhul ka abivahendina vanemate käitumise kohta lisainfo saamisel ning vanemate mõjutamisel.

ETTEPANEKUD:
• Lapse ära kuulamine võiks toimuda ka talle tuttavas koduses või muus (kool, lasteaed) keskkonnas. Lepitaja jaoks on oluline mõista kodus toimuvat, näha koduseid tingimusi või seda, mis kodus toimub ja kuidas laps ennast ühe või teise vanema kodus tunneb ning teha kindlaks, kas lapse huvid on kaitstud.
• Kui piirkonnas on olemas väga hea spetsialist, kes oskab lastega tööd teha, siis võiks kaaluda võimalust, et lastega kohtub see üks spetsialist. Sellisel juhul lepitakse kokku, mis info on vajalik kindlasti lepitajale edastada. See välistab olukorra, et lastega kohtuvad perelepitajad, kellel puuduvad selleks piisavad oskused. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et sellisel lahendusel on oma head ja vead. Negatiivsest küljest peab arvestama ajakuluga, mis kaasneb kui üks lepitaja arutab teisega esmalt vanemate vaadet ja olukorda ning pärast arutatakse lapse käest saadud arvamusi. Teisest küljest aga on omavaheline info jagamine jällegi hea, sest pakub võimaluse juhtumile mitmetahuline hinnang anda.
• Lastega võiks osade perelepitajate hinnangul teha korduvaid kohtumisi, et näha, kuidas uues vanemate poolt rakendatavas suhtluskorras lapsed end mingi aja pärast tunnevad. Samas tuleb siin arvestada sellega, et korduvad kohtumised ei ole otstarbekad juhul, kui lapse reflekteerimise trauma on liiga suur. Lapsi võiks kaasata protsessi rohkem nii sisuliselt kui ka ajaliselt.
• Terve üks kohtumine võiks olla eesmärgiga valmistuda ette lapsega kohtumiseks. Sellel kohtumisel saaks arutada, mida räägivad lapsevanemad ja mida perelepitaja, kuidas nad käituvad, mis saab edasi, valmistades seeläbi lapsevanemaid põhjalikumalt ette lapse kaasamise protsessiks..

Riikliku perelepitusteenuse koordineerimine
Mõned riiklikud perelepitajad on teenuse riigipoolse koordineerimisega rahulolevad ja ei näe vajadust süsteemi muuta. Nende lepitajate hinnangul toimib, et SKA on eraldiseisev ja perelepitajad on eraettevõtjad, kes pakuvad teenust, ja neid süsteeme ei saa omavahel põimida. See, et on koordinaator, kes peresid suunab ja on süsteemis vahelüliks, on hea. Positiivne on see, et SKA on andnud lepitajatele meiliaadressid ja taganud ligipääsu STAR süsteemile. Siiski leidub ka neid, kellel on süsteemi muutmise osas ettepanekuid. Teenuse osutamise erinevatest aspektidest on perelepitajad kõige vähem rahul teenuse hinnaga, kvaliteedi tagamisega ja teenuse edukuse indikaatoritega.
Kui rääkida mistahes nõustamisest, siis kõige olulisem on panna rõhku kontakti loomisele. Mida parema esmakontakti loob perelepitaja kliendiga, seda suurem tõenäosus on, et temaga jõutakse mingisugusesse protsessi ja see ka edukalt läbitakse. Koordinaatorid saavutavad alguses perega väga hea kontakti, selgitavad, miks sellesse protsessi tulla, ehk siis koordinaatorid juba alustavad lapsevanematega nõustamistööd ja luuakse usaldussuhe teenusele tulemiseks. Seejärel antakse juhtum üle piirkonna perelepitajale ja perelepitaja hakkab omakorda usaldussuhet looma. Keerulisematele peredele annavad koordinaatorid eelnevalt omapoolse hinnangu, mis võib aga hakata mõjutama ka perelepitaja hoiakuid ning tegevust ja takistada suhte loomist.
Lepitajad on arvamusel, et hetkel on lepitaja kui vahendaja potentsiaali vähe rakendatud, näiteks üldisele teenuse reklaamkampaaniale saaksid perelepitajad enda tutvuste ringiga personaalse turunduse näol kaasa aidata, sh kohtunike hulgas. Samuti ollakse arvamusel, et lepitajaid on protsessi vähe kaasatud, nt pole lepitajad teadlikud, millised on koordinaatorite ülesanded ja kaheldakse, kas ka koordinaatorid teavad täpselt, millega lepitajad tegelevad.
Riiklikul teenusel on kvaliteet väga oluline, aga praegu on lepitajate hinnangul kvaliteet pigem ebaühtlane, sest perelepitajaid on palju ja seda tööd ei tehta täistööajaga. Teenuse osutamine ei kata reaalseid vajadusi, sest kuigi perelepitajaid on palju, ei tee perelepitajad tööd suure koormusega (1-2 peret kuus), seega on järjekorrad pikad. Kui perelepitaja võtab kuus ühe pere teise töö kõrvalt õhtul pärast tööd, siis ei saa olla kindel, et ta (võimalik, et väsinuna ja motivatsioonipuuduses) kvaliteeti suudab tagada.
Teenuse hind ei motiveeri perelepitajaid hetkel sellist psühholoogiliselt rasket ja keerulist tööd tegema, sest ühe kohtumise hind ei arvesta väliseid tegevusi (suhtlus, täiendavate selgituste jagamine). Seega tunnevad perelepitajad teenuse osutamisel kõige enam puudust motiveerivast tasust. Mainiti, et “sotsiaaltööd tehaksegi motivatsioonist, sest tasu pärast seda tööd ei teeks”. Paljud lepitajad on arvamusel, et teenust ei saa sellise tasu juures osutada põhitöökohana ja väga raske on teha seda lisatööna põhitöö kõrvalt. Tasu ei korva lepitaja ressurssi (nt ruumide rent, sõidukulud), mida on teenuse osutamisse panustatud. Kui seda tööd oleks võimalik teha põhitöökohana, siis oleksid lepitajad valmis rohkem panustama ja nende motivatsioon teenust osutada tõuseks. Samas tõdesid osad perelepitajad, et ei teeks seda siiski täiskohaga tööna, kuna emotsionaalselt raske on „pidevalt konfliktidega tegeleda“.
Lisaks jagasid perelepitajad, et praegu on perelepituse peamiseks edukuse näitajaks vanemluskokkuleppe sõlmimine, kuid mõnel juhul ei loe lepitaja ka kokkuleppele mitte jõudmist pere jaoks ebaõnnestumiseks – nii on näiteks teenusel osalemise toel paranenud suhtlus või tõstatunud teemad, mis olid muidu „laualt maas“. Vanemluskokkulepe on väga piiritletud, lapsevanematel on soov, et oleks rohkem paindlikkust. Tihtipeale sünnivad kokkulepped mitteametlikult ja need on isegi siduvamad kui ametlikud. Mainiti, et edutuse põhjuseid on palju, kuid edukas saab „olla vaid üht moodi“ (kokkuleppele jõudes). Üks perelepitaja tõi näite, et kui vanemad lepivad teenusel olles omavahel ära ning alustavad uuesti suhet, siis loetakse seda ebaõnnestumiseks, kuna vanemluskokkulepet selles juhtumis ei sõlmita. Perelepitajad leidsid, et ka teenuse edukusel võiks olla enam indikaatoreid.
Ühe intervjueeritud perelepitaja hinnangul võiks teenuse edukust hinnata perelepitaja, kes peredega suhtleb, andes sellele „kvalitatiivse hinnangu“ oma professionaalse kogemuse põhjal.
Riiklike perelepitajate ettevalmistus
Perelepitajate sõnul on baaskoolitus hea alus, millelt edasi liikuda. Õppematerjalide lugemine on kindlasti vajalik, et teadmisi saada, ent õppematerjalide täiendamisele ei oska perelepitajad pigem hinnangut anda. Baaskoolitus oli piisavalt pikk, väga heade intervallidega ja väga heade praktikatega. Selle raames toimus ühe lepitaja hinnangul areng kõikidel tasanditel: olemuslikul ja sisemisel tasandil. Igal tasandil käis töö, et areneda ise isiksusena ja lepitajana. Koolitustes võiks rohkem olla praktilist külge, hindavad perelepitajad. Samas võivad need hinnangud erineda selle põhjal, millist koolitust perelepitajad on saanud. Üks perelepitaja jagas enda ning kolleegidega jagatud kogemuse põhjal, et Eesti Lepitajate Ühingu poolt pakutav koolitus on olemuslikult teoreetilisem, samas kui riiklikult pakutav koolitus pigem praktiline.
Grupi suurus (20 inimest) on ehk liiga suur baaskoolituse jaoks. Perelepitajad sooviksid, et koolitaja poolne tugi jätkuks ka peale baaskoolitust, näiteks tahetakse supervisiooni, nt kindla aja jooksul peale tööle asumist või mingite meetodite rakendamist. 10 perepraktikat täita oli keeruline, kuna lepitajad pidid ise pered leidma, aga see on vajalik ja ei tohiks kindlasti ära jääda. Uuritavatel, kellel oli tööalane taust sotsiaaltöös, terapeudina vm töökohtades, oli tänu sellele ka lihtsam leida peresid, kellega praktikat läbi viia.
Perelepitajate hinnangud on vastandlikud baaskoolituse ja praktika läbimisel toimunud rollimängude osas Leidub neid, kes leiavad, et rollimängud olid väga head, sest nii said nad paigutada end erinevatele „toolidele“ (lapsevanem, laps, lepitaja). Seda pidasid nad oluliseks, kuna kui lepitaja ei suuda ennast asetada teisel pool oleva inimese positsiooni, siis on väga raske lepitajana tegutseda. Rollimängude läbimist hinnati aga ka raskeks, sest need toimusid kohe esimeses koolitusmoodulis, seega oli tegemist kohe alguses väga raputava kogemusega. Teiste puhul aga jällegi rollimängud ei töötanud, sest tunti, et ei suudeta päriselu replikeerida – koolituse ja päriselu vahel on oluline erinevus. Küll aga väärtustavad perelepitajad supervisiooni, mille käigus saab mõtteid, mida teha, ja siis päriselus katsetada, mis toimib ja mis mitte. Osade lepitajate hinnangul võiks muuta supervisiooni kohustuslikuks. Kokkusaamiste ja koolituste väärtus on omavaheliste ja perelepitust praktiseerinud inimestega kogemuste jagamine. Väga oluliseks peavad perelepitajad ka tööd iseendaga ehk siis analüüsitakse juhtumeid üksipulgi läbi, loetakse ja mõeldakse pidevalt juurde, kuidas paremate lahendusteni jõuda.
Lepitajad on välja toonud, et vajavad toetust vanemluskokkulepete vormistamisel. Hetkel on edutuse tõendi ja vanemluskokkuleppe vormistamine kaetud tööprotsessiga, mil perelepitaja edastab sisulise informatsiooni SKA-le, kes siis selle info dokumendiks vormistab. Rohkem informatsiooni sooviti saada ka võõrandamisega seotud teemadel ja sõltuvushäiretega (iseäranis narkootikumid) inimestega suhtlemise osas.
Pädevused ja kompetents tekivad lepitajatel töö käigus. Intervjuudes leiti, et praktika formaat võiks olla tänasest tugevam. Hetkel piisab eksamile jõudmiseks ka paari lepituse alustamisest ja need ei pea olema lõpuni viidud. Arvati, et eksamil peaksid olema ka kõik muud teemad kaasatud, praegu ei käsitleta turvanõudeid, ei toimu digioskuste hindamist.
ETTEPANEKUD:
• Koguda perelepitajate koolituste sisendit perelepitajatelt.
• Lepitajate ettevalmistusele võiks läheneda individuaalsemalt, pakkudes neile just nende vajadustest lähtuvaid koolitusi. Kuna lepitajate taustad on erinevad, on erinevad ka nende olemasolevad oskused ja kogemused. SKA võiks tasuda teatud koolitusmoodulite eest, kui lepitaja tunneb, et tal jääb kindlatest oskustest puudu.
• Baaskoolituse praktikas võiks perede arvu vähendada ja tuua supervisioon jätkutoena juurde nii, et kui perelepitaja teeb kohtumise, siis on võimalik see enda superviisoriga läbi reflekteerida.
• Enne riiklikule eksamile pääsemist peaksid perelepitajad olema läbinud baasõppe ja täismahus praktika.
• Perelepitajate jaoks on oluline rohkem teiste lepitajatega kogemusi vahetada, ülesandeid lahendada ja nende tööst õppida. Seetõttu tehti ettepanek korraldada rohkem lepitajate vahelisi kohtumisi, mis osaliselt võivad toimuda ka veebi teel.
• Kaasata lepitajaid rohkem erinevatesse protsessidesse (koolituste jaoks sisendi kogumine, regulatsioonide muutmiseks vajaliku sisendi kogumine).
• Tutvustada teenust rohkem sotsiaal- ja lastekaitsetöötajatele ja ka kohtunikele, kaasates sealhulgas ka perelepitajaid.
• Erinevate osapoolte (SKA koordinaatorid, lepitajad) ülesannete jaotus võiks olla kindlamalt määratletud ja paremini kommunikeeritud, näiteks tekitas lepitajates arusaamatust, mis põhjusel peavad edaspidi vormistama edutuse tõendeid perelepitajad – see näitab, et otsus ei ole piisavalt hästi kommunikeeritud
• Kohtud võiksid saata pered lepitusteenusele ilma, et eelnevalt oleks mingites tingimustes juba kohtu kaudu kokku lepitud, sest olemasolevat mustrit on väga keeruline muutma hakata.
• Reklaami perelepitusteenusele võiks teha lasteaedades, koolides, haridusasutustes, kus on palju lapsevanemaid. Lisaks e-koolile võiks teenust tutvustada koosolekutel ja saata koju materjale. Teenusele võiksid teha promo näiteks erispetsialistid, logopeedid, perearstid, kes puutuvad kokku lastega katkistest peredest ja kes näevad rohkem katkiseid peresid.
• Protsessi alguses võiks toimuda lapsevanematele kaks eraldi kohtumist, kus lapsevanemad saaksid ennast tühjaks rääkida ja öelda seda, mida nad teise juuresolekul öelda ei julge. Oluline on rõhutada, et tegemist ei ole lepituskohtumistega, vaid eeltöö kokkuleppe sõlmimisele.
• Lapsevanematega võiks teenuse käigus olla rohkem eraldi kohtumisi, et lepitaja saaks paremini aru vanemate kavatsustest ning et tal oleks võimalik neid eesmärgini jõudmisel rohkem toetada.
• Teenuse ühtlase osutamise tingimustes võiks SKA võimaldada perelepitajatele tööruume.
• Kui perelepitaja osutab teenust enda elukohast teatud kilomeetreid kaugemal, siis võiks saada sõidukompensatsiooni.
• Teenuse käigus toimuvate kohtumiste arvu võiks tõsta 5-lt 8-10 kohtumiseni.
• Koordinaatorid võiksid hinnata, kas lapsevanemad vajaksid eelnevalt muud abi. Sellisel juhul on suutlikkus piiritleda teenuse kasutajaid täpsemalt.
• Võiksid olla erinevate tasemetega lepitajad. Kutsestandardi tase 7 oleks erijuhtumite lepitaja, tase 6 aga tavalepitaja. Erijuhtumite lepitaja tegeleks keerulisemate perede ja juhtumitega (lähisuhtevägivald, lastekaitse, intellektipuue, psüühikahäired).
• Perelepitusteenusel võiks olla individuaalne järelteenus, mille eesmärk on vanemluse toetamine ehk lapsevanematel võiks olla sarnaselt coachidele ja superviisoritele arengupartner vanemluse küsimustes.
• Võiks kaaluda protsessi muutmist selles osas, et perelepitaja peaks hakkama perega veidi varem tööle. Perelepitaja võiks alustada protsessi lapsevanemate taotlustest, võtab ise ühendust, loob ise kontakti, lepib ise kokku ehk siis alustabki usaldussuhte loomist, sellest hetkest kui üks lapsevanem on esitanud taotluse.
• Erinevate ekspertide hinnangul on perelepituse nimi eksitav, sest viitab vanemate äraleppimisele, mida võib tõlgendada suhte taastamisena, ja ei kirjelda seega teenuse eesmärki selgelt. Lähtudes siinkohal ka rahvusvahelistest praktikatest võiks teenuse nimetus olla näiteks vanemluse vahendus vms.
• Perelepitajatele võiks protsessi käigus teha läbivalt taseme hindamist. (uuringu koostajate ettepanek).

1.5 Teiste riikide praktikate ülevaade
Valisime perelepitusteenuse võrdlemisel viis välisriiki: Leedu, Läti, Rootsi, Taani, Norra. Ülevaade käsitleb perelepitusteenuse tausta ja iga riigi omapära teenuse pakkumisel. Lisas olev tabel annab detailsema ülevaate ja riikide võrreldavuse.  
Leedu 
Leedus tehti perelepitusteenuse institutsionaliseerimisega algust juba 20-aastat tagasi ning aastatega on kasvanud kohustusliku perelepitusteenuse kasutamine. 
Perelepitusteenuse eesmärk 
Perelepitusteenuse eesmärgiks seati vaidluste lahendamine perelepitusteenuse kaudu, mis säästab kohtusüsteemi aega ja kulu. Kuigi tegemist ei ole kohtu poolt suunatud kohustusliku perelepitusteenusega, on nõutav et osapooled väljendaksid püüet lahendada vaidlused perelepitusteenusega enne kohtusse pöördumist. Perelepitusteenuse algatajaks on hageja, kuid vastaja passiivsuse puhul on hagejal õigus pöörduda kohtusse.  
Kuigi perelepitusteenus on toiminud juba 20 aastat, on alles viimastel aastatel tõusnud avalikkuse teadlikkus ja vastuvõtt teenuse suhtes. Esmalt nähti teenuses pigem tõket kohtusse pöördumise ees. Perelepitusteenuse positiivse mõju propageerimine on mõjutanud lepitusteenuse kasutamist ka teistes valdkondades. 
Lahutamine on emotsionaalne protsess ja periood, mil inimesed ei suuda sageli mõelda rahulikult. Konfliktne vahekord pärsib rääkimist ja kuulamist. Lepitaja eesmärk ei ole osapooli lepitada, vaid saavutada olukord kus osapooled suudavad omavahel suhelda. Lahutamine osapoolte kokkuleppel on võimalik, kui abielus on oldud vähemalt aasta, mõlemad osapooled on teovõimelised ja on jõutud kokkuleppele lahutuse tingimustes. Lahutus kinnitatakse kohtus. Kohustuslik lepitusteenus on vajalik ainult juhul kui osapooltel on eriarvamusi. 
Kohustuslik lepitus ei ole vajalik kui eitatakse isadust, piiratud vanemlikud õigused, jm sel juhul on otsustamise õigus ainult kohtul. 
Perelepitusteenuse korraldus 
Perelepitusteenuse seadusandluse eest vastutab Justiitsministeerium. Leedu riiklik õigusabi talitus kehtestab kutsestandardi ja viib läbi kutsesobivustesti, koondab riiklikult rahastatud perelepitusteenust pakkuvad lepitajad ja ka riigi poolt akrediteeritud lepitajad. Samuti koondab lepitusteenusega seonduvad andmed Leedu riiklik õigusabi talitus.  
Kuigi kolmandad osapooled võivad olla perelepitusse kaasatud, ei ole see seadustatud, samuti  ei ole reguleeritud laste kaasamine ja laste arvamuse kuulamine perelepituses, mida peetakse üheks perelepitusteenuse vajakajäämiseks. Lepitaja selgitab kuidas suhelda ja teha olukord lihtsamaks lastele, sest ka lahutuse korral on lapsevanemad kohustatud enda laste eest hoolitsema. Kui lepitusteenusega ei saavutata kokkulepet lahutuse tingimustes, siis pöördutakse kohtusse, kus lepitaja esitab kokkuvõtte lepitusteenusest.  
Perelepitusteenuse kasutaja teekonnad: 
Võimalikud teekonnad 
Kontakt punkt
Perelepitusteenuse läbiviimine
Perelepitusteenuse lõpetamine
Jätkutegevused
Perelepitusteenuse kasutamine 
Üks osapool pöördub riikliku õigusabi talituse poole, kus määratakse riiklikult rahastatud perelepitaja. Lepitaja kinnitab osapoolte sobivuse lepituses osalemiseks. 
Osapooled valivad esindajad, täpsustavad oma positsioone ja milles nad on nõus järeleandmisi tegema, ilmumine lepitusteenusele.  
Lõppotsuse kuupäev, kus osapooled jõuavad kokkuleppele. 
 
Kohus registreerib lahutuse 



Kuupäev, mis on lepitaja või ühe või mõlema osapoole kirjaliku avalduse alusel lepitusteenuse lõpetamiseks 
Osapool pöördub kohtusse 
Perelepitusteenusega mittesobivus 
Lepitaja leiab et osapooled ei sobi lepitusse 
 
 
Osapool pöördub kohtusse 
Keeldumine perelepitusteenusest 
 
Üks osapool keeldub lepitusteenusest või 14 päeva jooksul ei jõuta lahenduseni.  
Lahenduseni ei jõuta 
Osapool pöördub kohtusse 
 
Kohtusse pöördumise puhul teeb oma hinnangu Laste Õiguste kaitse teenistus (Service for the Protection of Childrens Rights). Teenistus kogub andmeid perekonna olukorra kohta, külastab vanemaid, kogub informatsiooni sissetuleku, töökoha, teiste koos elavate inimeste kohta ja hindab olukorda lapse kasvatamise seisukohalt. Teenistus suhtleb vanematega ja küsib lapse hinnangut, teeb väljavõtted ametlikest registritest ja esitab kogutud informatsiooni alusel kohtule põhjendatud ettepaneku, lähtudes lapse parimast huvist. 
Last puudutavate otsuste tegemisel peab lapsel olema võimalus väljendada oma arvamust ja soovi, millega peab arvestama. Lähtudes lapse taustast ja lünkadest tema üleskasvamisel, ei pruugi lapse soovid ja huvid kattuda, ning oluline on määratleda, millised lapse soovid kattuvad tema huvidega. Lapse soovide ja parimate huvide vahelise konflikti puhul tuleb otsus teha lähtudes lapse parimatest huvidest.  
Läti 
Perelepitusteenuse eesmärk 
Perelepitusteenusega pakutakse võimalust lahendada vaidlusi lepitusteenuse kaudu ja vältida seeläbi vajadust kohtusse pöördumiseks. Perelepitusteenuse kasutamine ei ole kohustuslik, vaid soovituslik. Kohtusse pöördumise korral soovitab kohtunik kohtuvaidluse erinevates etappides lahendada osapooltel vaidlus lepitusteenuse teel. 
Lepitaja kutse on Lätis kõrgelt tunnustatud, kutseeksamit viiakse läbi kord aastas ja justiitsminister tutvustab avalikult kutseeksami läbinuid. Tunnustatud lepitajate andmed: pilt ja nimi, kutsetunnistuse number ja kehtivus, kontaktandmed jm on avalikult kättesaadavad internetis „Kutsetunnistusega lepitajate“ veebilehel. 
Lahutuse saab vormistada kas kohus või juhul, kui abielu on ebaõnnestunud ja mõlemad osapooled nõustuvad lahutuse tingimustega, notar. Abielu tunnistatakse ebaõnnestunuks, kui abikaasad ei ole elanud koos vähemalt aasta. Notar koostab kirjaliku kokkuleppe abielu lahutamiseks, millega osapooled võivad nõustuda veebikohtumises ja allkirjastada kokkuleppe elektrooniliselt. 
Vanemlike õiguste vaidluse puhul otsustatakse kohtulikult, arvestades lapse paremaid huve ja lapsele antakse võimalus oma arvamuse väljendamiseks, juhul kui laps on selleks võimeline ja suuteline. Lapse õiguste ja vanemlike õiguste vahendajaks on Orvukohus (Orphans Court). 
Perelepitusteenuse korraldus 
Perelepitusteenuse seadusandluse ja toimimise eest vastutab Lätis Justiitsministeerium. Lepitusteenuse kasutajad võivad pöörduda otse lepitaja poole, kes otsustab kas antud juhtum vastab riiklikult rahastatud lepitusteenuse nõuetele. Osapooled võivad leppida kokku lepitusteenuse jätkamise kohtumise tasus peale viie tasuta kohtumise lõppemist. Laste kaasamiseks lepitussessioonides alust ei ole. 
Lepitusteenus püüab leida mõlemaid pooli rahuldava lahenduse, kohtuliku vaidluse puhul on lahenduseks ühe poole võit ja teise kaotus. Mõlemale osapoolele sobiva lahenduse leidmine on oluline arvestades, et osapooled peavad paratamatult ka peale lahutust omavahel suhtlema, eriti kui on ühiseid lapsi. 
 
Perelepitusteenuse kasutaja teekonnad: 
Võimalikud teekonnad
Kontakt punkt 
Perelepitusteenuse läbiviimine 
Perelepitusteenuse lõpetamine 
Jätkutegevused 
Osapooled otsustavad kasutada perelepitusteenust 
Pöördutakse otse tunnustatud lepitaja poole. Kui ei jõuta otsusele tunnustatud lepitaja valikus, pöörduda Tunnustatud Lepitajate Nõukokku, kes määrab lepitaja. 
Lepitakse kokku kohtumise tasus, juhul kui viie tasuta kohtumisega ei saavutata lahendus ja osapooled soovivad lepitusteenusega jätkata. 
Lõppotsuse kuupäev, millega osapooled jõuavad kokkuleppele. 
 
Kohus registreerib lahutuse 



Osapooled lõpetavad lepitusteenuse.  
Osapool pöördub kohtusse 
Perelepitusteenust ei kasutata 
 
 
 
Osapool pöördub kohtusse 

 
 
Rootsi 
Perelepitusteenuse eesmärk 
Rootsis on lahutuse puhul kohustuslik nõustada lahutavaid vanemaid lahutamisel esile kerkivates probleemides, peamiselt laste hooldusküsimustes. Tegemist on kohustusliku informatiivse nõustamisega enne kohtusse pöördumist, mille käigus jagatakse lapsevanematele infot vanemlike õiguste kohta. Eesmärk on tagada lahutusprotsessis lapse heaolu. Kohtumisel lähtutakse iga juhtumi puhul individuaalselt ja teemad võivad kajastada laste hooldusõigusi, laste elukohta, vanemate sotsiaalseid kohustusi, kulude katmine. Antakse ülevaade seadustest, mis antud individuaalse juhtumi puhul rakenduvad. 
Lahutus tähendab nii ametliku abielu lahutamist kui ka sõlmitud partnerlussuhte lahutamist, mis kinnitatakse Maakonnakohtus. Juhul kui üks osapool ei ole lahutusega nõus, otsustab Maakonnakohus kehtestada n.ö mõtlemise perioodi, välja arvatud juhul kui viimase kahe aasta jooksul ei ole koos elatud. Kui on ühiseid lapsi vanuses alla 16 aasta rakendatakse enne lahutuse lõplikult vormistamist kuue kuuline vaheperiood, välja arvatud juhul kui viimase kahe aasta jooksul ei ole koos elatud. Kuue kuuline vaheperiood kehtestatakse, vähendamaks lahutuse osas kiiruga langetatud otsuseid. Kuus kuud peale lahutuse avalduse esitamist saab esitada taotluse lahutuse kinnitamiseks. Juhul kui 12 kuu jooksul peale esialgse avalduse esitamist ei ole esitatud taotlust lahutuse kinnitamiseks lõpetab Maakonnakohus juhtumi. 
Perelepitusteenuse korraldus 
Lahutuse puhul on oluline leida lahendus lähtudes lapse parimatest huvidest. Juhul kui osapooled ei jõua kokkuleppele, kuidas peale lahutust lahendada lapse hooldusõigust, elukohta ja suhtluskorda puudutavad küsimused, tuleb pöörduda kohaliku omavalitsuse perekonna kohtusse, vastasel juhul otsustab Maakonnakohus. Alates 01.03.2022 on vanematel kohustus osaleda vähemalt ühel kohaliku omavalitsuse informatiivsel nõustamisel, enne kui on võimalik alustada kohtuprotsessi hooldusõigus küsimustes.  
Informatiivset nõustamist viiakse läbi igas kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenistuses ja kohalik omavalitsus tagab sellekohase eksperdi. Teenust viiakse läbi vastavalt Abielu Seadusele. Teenuse kasutamine on tasuta. Lepitusteenust viiakse läbi juhul kui tegemist on osapoolte abieluga, kooseluga või on registreeritud partnerlussuhe. Peale informatiivse nõustamise läbimist antakse tõend nõustamise läbimise kohta, mille alusel, kui kokkuleppele ei jõutud, pöörduvad osapooled kohtusse. 
Kokkuleppele jõudmisel koostatakse kirjalik kokkulepe, millega fikseeritakse lapse elukoht, külastus- ja suhtluskord ning hooldusõigus. Hiljem on osapoolte kokkuleppel võimalik tingimusi muuta. Muutused fikseeritakse ametlikult uue kirjaliku kokkuleppena. Peale lahutust on vanematel nende laste ühine hooldusõigus, välja arvatud kui kohus ei otsusta teisiti. Üldjuhul algab teenus osapooltele eraldi kohtumisega, millele järgnevad ühised vestlused. 
Lapse kaasamise vajalikkuse otsustab kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenistus ainult kohtuvaidluse puhul ja vanemate hinnangut selle kohta ei küsita. See on vastuolus Lapse Õiguste konventsiooniga, mis annab lastele õiguse olla kaasatud ja ära kuulatud kõigis teda puudutavates otsustes. 
Kohtusse pöördumisel on kohtul õigus otsustada uurida juhtumit sügavuti ja sel juhul on kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenistus volitatud uurima ametlikest registritest osapoolte ja nendega seotud inimeste tausta. 
Paljudel juhtudel on kohtusse pöördumisel vanemate vahel tugev konflikt, millele lisandub stress juriidilisest protsessist ja osapooled keskenduvad üksteise negatiivsetele külgedele. Selle konflikti vahele jäävad lapsed. Kohus püüab vanemaid suunata keskenduma oma vanemlikele kohustustele ja jõuda kokkuleppele, et vältida pikaldast kohtuprotsessi. Kohus võib suunata juhtumi lepitajale, et leida väljaspool kohtusaali lapse parimatest huvidest lähtuv lahendus. Lepitaja valitakse Maakonna kohtu poolt inimeste hulgast, kellel on konflikti lahendamise kogemus ja kes on läbinud lepitaja koolituse. Lepitaja määratakse üldjuhul kuuks ajaks. Lepitaja saab kõik juhtumi andmed. 
Lepitaja saab iga juhtumi puhul minna sügavuti ja kaugemale, pühendudes asjadele, mis on konflikti lahendamisel olulised. Samuti suhtleb lepitaja lapsega nii üksi kui ka vanematega, saades seeläbi anda hinnangut lapse vanematega suhtele ja läbisaamisele. Usalduse saavutamine lapse ja vanematega on lepitaja oluline ülesanne. Isegi kui lepitaja ei suuda saavutada ühist kokkulepet osapoolte vahel, on saavutatud parem suhtlemise tasand. Lepitaja ei ole võimu esindaja ja saab toimida vabamalt, kuid samas ka lapsevanemaid mõjutada. Lepitaja esitab oma hinnangu kohtule ka juhul kui osapooled kokkulepet ei saavuta. 
Perelepitusteenuse kasutaja teekonnad: 
Võimalikud teekonnad
Infoallikas
Perelepitusteenuse läbiviimine
Perelepitusteenuse lõpetamine
Jätkutegevused
Ollakse üksmeelel last puudutavates küsimustes 
Kohalik omavalitsus informatiivse nõustamise saamiseks 
Viiakse läbi informatiivne nõustamine, mille käigus jagatakse vajalikku teavet vanemlikest õigustest, laste elukohast, kulude katmine jne.  
Tegemist on informatiivse nõustamisega seadustest, mitte eesmärgiga saavutada kohtueelne kompromiss.  
Kohus registreerib lahutuse.  
Kohtuvaidlus 



Kohtul on kohustus tagada lapse parimad huvid. Kõrge riskitasemega konflikti puhul võib kohus uurida juhtumit sügavuti ja paluda lepitajal juhtumile hinnang anda. 
  
Taani 
Ametlikule lahutusele eelneb eraldumise periood ja juhul kui paaril on alla 18-aastaseid ühiseid lapsi on enne lahutuse ametlikku jõustumist vaja läbida mõned ametlikud etapid. Eraldumise periood annab osapooltele võimaluse eraldi elamiseks, kuid ollakse siiski ametlikult abielus. Peale eraldumist võib algatada ametliku lahutusprotsessi. Juhul kui ainult üks osapool soovib lahutust, saab peale kuue kuulist eraldumisperioodi taotleda lahutust, isegi kui teine osapool sellega ei nõustu. Mõningatel tingimustel ei ole eraldumise periood  lahutuse taotlemisel nõutav, näiteks kui teine osapool on abielu rikkunud, lähisuhtevägivalla esinemine jm.  
Perelepitusteenuse eesmärk 
Perekonnaõiguse Ameti eesmärk on aidata vanematel jõuda lahutuse korral kokkuleppele lapse hoolduskorralduses. Kokkulepped püütakse saavutada läbi perelepitussessioonide Perekonnaõiguse Ametis ja kui kokkuleppele ei jõuta, suunatakse juhtum edasi Perekonnakohtusse otsustamiseks. 
Perelepitusteenuse korraldus 
Perekonnaõiguse Amet on esimene ja enamasti ka ainuke asutus, mida vanemad lahutuse protsessis kasutavad. Amet tegeleb lahutusavaldusega, lepitusteenusega, nõustab vanemlike õiguste ja külastuste korraldamises, viib läbi intervjuud lastega ja otsustab juhtumi suunamise Perekonnakohtusse.  
Lapsevanemad, kellel on lahutamise hetkel alla 18-aastased lapsed, peavad läbima 30 minutilise veebikursuse, mis jagab informatsiooni lahutusprotsessis toimuvast ja aitab neil uue olukorraga kohaneda. Sellele järgneb kolme kuuline vaheperiood enne kui lahutus registreeritakse. 
Lapsele antakse võimalus arvamuse avaldamiseks, kui otsustatakse kumma vanema juures laps püsivalt elab. Üldjuhul lepivad vanemad lapse elukoha omavahel kokku. Vaidluse puhul on kohustus osaleda Perekonnaõiguse Ameti kohtumisel, eesmärgiga jõuda kokkuleppele. Kui ka ühisel kohtumisel ei jõuta kokkuleppele, võib Perekonnaõiguse Amet suunata juhtumi kohtusse otsustamiseks. 
Perekonnaõiguse Amet pakub osapooltele, kes ei ole nõus lapse hooldusõiguse, lapse elukoha või lapsega suhtluskorra korralduses, abi läbi perelepituse või lapse heaolu nõustamise. 
Vanemate lahutuse puhuks võimaldatakse eraldi informatsiooni lastele, aitamaks neil uue olukorraga toime tulla. Lastel on õigus saada kontaktisik, kes esindab nende vaateid Perekonnaõiguse Ameti lepitusel. Samuti on lapsel alates 10ndast eluaastast soovi korral õigus algatada olemasoleva korralduse läbivaatamine. 
Perelepitusteenuse kasutaja teekonnad: 
Võimalikud teekonnad
Infoallikas
Perelepitusteenuse läbiviimine
Perelepitusteenuse lõpetamine
Jätkutegevused
Ollakse üksmeelel last puudutavates küsimustes ja lahutuse tingimustes 
Perekonnaõiguse Amet (Agency of Family Law) 
 
 
 
Registreeritakse lahutus 
Vaidlus 

Perelepituse kohtumine Perekonnaõiguse Ametis, mille käigus saab enne otsuse langetamist esitada omapoolseid argumente.   
Perekonnaõiguse Amet otsustab vaidlusküsimuse osas. 
Otsust ei vaidlustata. Registreeritakse lahutus. 




Otsuse vaidlustamine Perekonnakohtus 
  
Norra 
Osapool, kes ei soovi kooselu jätkata võib teha maavanemale eraldumise avalduse. Pärast aastast eraldumist võib kumbki osapool taotleda lahutust. Kohese lahutuse taotlemine ilma perelepituseta on võimalik, kui teine osapool on käitunud abikaasa või laste suhtes tahtlikult ohtlikult. 
Perelepitusteenuse eesmärk 
Perelepitusteenuse kasutamine on kohustuslik vanemate lahutuse puhul, kui kaasatud on alla 16 aastased lapsed. Lepitusteenuse käigus koostatakse kirjalik koostoime kokkulepe, mis käsitleb vanemlikke kohustusi, lapse püsivat elukohta ning külastus- ja suhtluskorda. Kohustus on osaleda vähemalt ühel lepitussessioonil, mille kohta antakse osalejale tunnistus. Enne lahutuse taotlemist on kohustus taotleda eraldumine ja selle taotlemiseks on vajalik omada tunnistust perelepitusteenuse läbimise kohta. Kuni seitse tundi perelepitust on Norras tasuta. 
Perelepitusteenuse korraldus 
Perelepitusteenust pakutakse Abieluseaduse kohaselt ja teenuse toimimise tagab Laste ja Perede Ministeerium. Perelepitusteenust pakutakse terves riigis Pereabikontorites, lisaks võivad toimida vahendajatena Norra Kiriku preestrid, riikliku tervise ja sotsiaalteenuste spetsialistid, vahendaja litsentsi omavad erapraksises töötavad psühholoogid, psühhiaatrid, juristid. Koolitusprogrammi koostab Norra Laste, Noorte ja Perekonna Amet. Lepitaja staatuse taotleja peab esitama politsei tõendi, mis tõendab eelnevate seadusrikkumiste puudumist, jm. 
Mõlemad lapsevanemad osalevad lepituskohtumisel samaaegselt, välja arvatud kui lepitaja otsustab et eraldi osalemine on sobilikum.  
Laste kaasamine protsessi on lubatud Laste Heaolu seaduse alusel, mille kohaselt lapse parimad huvid on iga konkreetse juhtumi puhul lähtekohaks ja lapse parimat huvi väljendab lapse arvamus. Kuigi lapsed võivad avaldada oma arvamust, langetavad otsuse siiski vanemad. Kooliealised lapsed võivad osaleda lepitusprotsessis, kuid väiksemate laste puhul lähtutakse nende valmisolekust. Lapsed võivad lepitusteenuse sessioonil osaleda koos vanematega ja lepitaja võib lapsega rääkida ka iseseisvalt. 
Seitse tundi (kohtumist) on tasuta ja nendest esimesel osalemine on kohustuslik. Lepituse kohtumised lähtuvad iga juhtumi eripärast ja lepitajad ei registreeri kohtumiste sisu. Sessioonidel räägitu on salastatud. 
Perelepitusteenuse kasutaja teekonnad: 
Võimalikud teekonnad
Infoallikas
Perelepitusteenuse läbiviimine
Perelepitusteenuse lõpetamine
Jätkutegevused
Ollakse üksmeelel last puudutavates küsimustes 
Pereabikontorid või lepitajad terves riigis oma vabal valikul. 
Perelepitusteenuse läbimine ja tunnistuse saamine 
 
Registreeritakse lahutus 
Vaidlus 

Perelepituse kohtumine Perekonnaõiguse Ametis, mille käigus saab enne otsuse langetamist esitada omapoolseid argumente.  
Perekonnaõiguse Amet otsustab vaidlusküsimuse osas. 
Otsust ei vaidlustata. Registreeritakse lahutus. 




Otsuse vaidlustamine Perekonnakohtus 
KASUTATUD ALLIKAD
1. Korsakoviene, Indre; Tvaronaviciene, Agne. „The Lithuanian Model of Mandatory Mediation if Family Disputes: An Updated Scheme for Overcoming the Mediation Paradox“. Kluwer Mediation Blog. 2023. 
2. Uudeküll, Rea. „Ekspertanalüüs perelepitusteenuse korraldusest kuue Euroopa riigi võrdlusel“ Sotsiaalkindlustusamet, 2020. 
3. https://vaikoteises.lrv.lt/lt/veiklos-sritys/vaiko-teisiu-apsauga/vaiko-teisiu-uztikrinimas/ 
4. https://nekartu.lt/mediacija 
5. https://susitarkim.lt/ar-skyrybu-atveju-visada-mediacija-privaloma/ 
6. Agnė Tvaronavičienė, Natalija Kaminskienė, Dana Rone and Rea Uudeküll "Mediation in the Baltic States: Developments and Challenges of implementation", 15.11.2022 
7. https://e-justice.europa.eu/372/EN/family_mediation?LATVIA&init=true 
8. https://sertificetimediatori.lv/mediacijas-pakalpojumi-gimenes-stridu-risinasana/ 
9. https://sertificetimediatori.lv/mediatori/?_sft_projekts=gimenes-mediacijas-projekts 
10. https://likumi.lv/doc.php?id=225418 
11. https://www.latvijasnotars.lv/services/6 
12. https://lawandmore.lv/blog/divorce-through-mediation/ 
13. Nylund, Anna. „Children in Custody Disputes: Nordic Family Mediation: Towards a System of Differentiated Services?“ Springer Nature. 2023. 
14. https://www.mfof.se/vardnad-boende-och-umgange/information-for-foraldrar/vad-ar-samarbetssamtal.html 
15. https://www.mfof.se/vardnad-boende-och-umgange/informationssamtal/inledning-och-bakgrund.html 
16. Rejmer, Annika, "Children in Custody Disputes: Custody Disputes From a Socio-Legal Perspective" Springer Nature. 2023. 
17. https://www.international-divorce.com/Sweden-Divorce-Requirements.htm 
18. https://www.domstol.se/amnen/familj/ 
19. https://www.domarbloggen.se/familjemedlare-hjalper-parterna-i-vardnadsmal-att-komma-overens/ 
20. The Danish Act on Parental Reponsibility  
21. https://www.boernebortfoerelse.dk/Media/637608190977168495/Danish_Act_on_Parental_Responsibility_transl2021.pdf 
22. Corbishley, Jonathan. „Denmark Figths Toxic Family Break-Up“. 2019. https://www.familylawgroup.co.uk/news/denmark-fights-toxic-family 
23. Sandberg, Kristian. „Shared parenting and father involvement after divorce in Denmark“ Frontiers 2023 
24. https://lifeindenmark.borger.dk/family-and-children/couples/when-you-divorce-or-separate/separation-and-divorce 
25. https://migimidten.dk/ 
26. Child Welfare Act https://www.regjeringen.no/contentassets/221b1c050f72434b8fb56564af085ea7/ny-barnevernslov-1.-januar-2023-en.pdf 
27. Regulations on mediation under the Marriage Act and the Childrens Act https://lovdata.no/dokument/SF/forskrift/2006-12-18-1478 
28. https://www.norge.no/en/life_situation/divorce 
29. https://www.regjeringen.no/en/topics/families-and-children/innsiktsartikler/bosted-og-samvar/mekling-og-foreldresamarbeid/id2009754/ 
30. https://www.bufdir.no/familie/samlivsbrudd/mekling/ 


 LISAD
Lisa 1. Teiste riikide praktikate ülevaade
 
Leedu 
Läti 
Rootsi 
Taani 
Norra 
Perelepitusteenuse eesmärk 
Enne kohtuvaidlust on pooled kohustatud proovima lahendada vaidlust läbi perelepituse. Üheks eesmärgiks on vähendada kohtute töökoormust ja lahendada vaidlused läbi kohustusliku perelepitusteenuse aja- ja kuluefektiivselt. 
Lahendades vaidlused lepitusteenuse kaudu võimaldab vältida kohtuvaidlusi. 
Tegemist on informatsiooni jagamise kohtumistega, mida ei saa võrdsustada perelepitusega. Juhtumist lähtudes antakse ülevaade seadustest, mis kohalduvad, et osapooltel oleks võimalik jõuda omavahelisele kokkuleppele last puudutavates küsimustes. 
Aidata vanematel jõuda kokkuleppele laste hoolduskorralduse osas. Juhul kui vanemad ei jõua kokkuleppele otsustab kohus lapse püsiva elukoha. 
Lepitusteenus aitab koostada kirjaliku koostoime kokkuleppe, mis katab muuhulgas ka vanemlikud kohustused, laste püsiva elukoha ning suhtlus- ja külastuskorra. Peale lepituses osalemist, saavad vanemad osalemise tõendi. 
Perelepitusteenuse algus 
Kohtulik lepitus 2005 pilootprojekt; Kohtuväline lepitus 2019; Kohustuslik kohtueelne lepitus 2020 
18.06.2014 Mediation Law annab aluse kõigi vaidluste lahendamistele lepitusteenusega. Soovituslik lepitusteenuse kasutamine kohtulike vaidluste puhul algas 01.01. 2015. Kohtunik soovitab võimalust lahendada vaidlus lepitusteenuse teel kohtuvaidluse erinevates etappides. 
01.01.2022 juurutati kohustuslik kohtueelne informatiivne nõustamine, sest vabatahtlikku perelepitusteenust kasutati vähe ja kohtuasjade arv kasvas. (Chapter 6, Section 17 c, Parental Code, FB.) 
Sellest eraldi võib kohus kaasata kuuks ajaks juhtumisse kogemustega lepitaja, kelle eesmärk on soodustada osapoolte suhtlemist ja seeläbi kokkuleppele jõudmist. 
27.03.2018 võttis Taani Parlament vastu otsuse rajada ühene perekonnaseaduse süsteem, mille eesmärgiks oleks tagada parem ja koherentne protsess nii lastele kui ka vanematele kes lahutavad. (Divorce Law 2019. Announcement of the Parental Responsibility Act (2019)) 
Abieluseaduse kohaselt (1993) peavad lapsevanemad lahku kolimise ja lahutuse puhul, juhul kui paaril on alla 16-aastaseid lapsi, läbima enne lahutuse taotlemist lepitusteenuse (aastane eraldumisperiood enne lahutust).  
Toimimise tagaja 
Justiitsministeerium, Riiklik Õigusabi Talitus 
Justiitsministeerium, Tunnustatud Lepitajate Nõukogu 
Teenuse toimimise tagab kohalik omavalitsus. 
Perekonnaõiguse Amet ja Perekonnakohus. Perekonnaõiguse Amet kuulub Sotsiaal-. Eluaseme ja Eakate Ministeeriumi haldusalasse. Perekonnakohus kuulub Justiitsministeeriumi haldusalasse.  
(Laste ja Perede Ministeerium (Ministry of Children and Families) 
Perelepitus teenuse pakkuja 
Lepitajaks saamise tingimuseks on kõrghariduse omamine, vähemalt 40 akadeemilist tundi kestva lepituskursuse läbimine. 40 akadeemilist tundi kestva lepituskursuse läbimine ei ole kohustuslik: a) sotsiaalteaduste doktorile, kes on läbinud rohkem kui 100 tundi lepitusalast koolitust viimase kolme aasta jooksul; b) kohtunikele kes on kolme aastase kogemusega ning lõpetanud vähemalt 16 tundi kestva sissejuhatava lepituskoolituse kursuse; c) lepitusalast eksamit ei pea sooritama notarid, advokaadid ning kohtutäiturid, kellel on oma ametiala vähemalt kolmeaastane töökogemus. Igal lepitajal on kohustus osaleda viie aasta jooksul vähemalt 20 akadeemilist tundi lepitusteemalises koolituses.  
Lepitaja kutsestandardi sätestab Leedu Riiklik Õigusabi Talitus, kutsesobivust peab tõestama iga viie aasta järel. 
Tunnustatud Lepitajate Nõukogu jätkab "Perelepitusprogrammi" elluviimist alates 01.01.2017. Lepitaja standard on fikseeritud, lepitaja kutseeksamit viiakse läbi kord aastas. Saadav kutsetunnistus kehtib 5 aastat. Umbes 50 tunnistusega lepitajat. 
Kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenuste amet teostab perelepitusteenust. Perekonnaõiguse ja vanematoetuse Amet (Authority for Family Law and Parental Support) tagab vajamineva informatsiooni ja teenuse pakkumise ning tegeleb teenuse arendamisega.  
Perekonnaõiguse Amet on esimene ja paljudel juhtudel ainus asutus, mida vanemad lahutusprotsessis kasutavad. Perekonnaõiguse Amet toimib seaduse ja ministeeriumide juhiste alusel, ja juhul kui juhised ei ole üheselt arusaadavad toob välja ja avaldab ise juhised. 
Family Protection Office terves riigis, osapooled võivad ise valida millise kontoriga nad ühendust võtavad. Järgnevad isikud võib tunnistada vahendajaks:
a) Pere heaolu kontorites (Family Welfare Offices), töötavad riiklikud spetsialistid, b) Norra Kiriku preestrid,
c) spetsialistid kes töötavad riiklikus tervise- ja sotsiaalteenustes või hariduspsühholoogilises teenistuses,
d) vahendaja litsentsi võib anda ka erapraksises töötavale psühholoogile, psühhiaatrile või juristile.

Laste, Noorte ja Perekonna Agentuur otsustab milline professionaalne programm on vaja läbida. 
Laste kaasamine 
Seaduse kohaselt võivad kolmandad osapooled lepitusprotsessis osaleda. Seadusega pole reguleeritud kas lapsed saavad vanuse või erivajaduse tõttu perelepituses osaleda, initsiatiiv jääb perelepitajale 
Laste kaasamiseks alust ei ole 
1. Juuli 2021 (Government Bill 2020/21:150 (n 20)(Governmental Bill 2020/21:150 Ett stärkt barnrättsperspektiv i vårdnadstvister [A Strengthened Child Rights Perspective in Custody Disputes] 70.), Perekonnaõiguse Ametil on õigus rääkida lastega ilma vanema juuresolekuta. Perekonnaõiguse Ameti uurijad (ainult kohtuvaidluste puhul) otsustavad iga juhtumi puhul eraldi kas laps kaasatakse. Vanemate hinnangut ei küsita. 
Lapsed peavad olema kaasatud juhul kui arutatakse lapse püsiva elukoha küsimust, nii et laps saab oma arvamust avaldada. Last saab kaasata nii temaga otseselt vesteldes, kui ka lapse jälgimisega eksperdi poolt või muul moel, mis aitab kaasa lapse vaatest arusaamisele.  
Laste Heaolu Seadus (Child Welfare Act) (1981, uuendatud 01.01.2023), 1-3 lapse parimad huvid on lähtekohaks iga konkreetse juhtumi otsustamise puhul, lapse arvamus on peamine tegur, hindamaks lapse parimat huvi. Kooliealised lapsed võivad osaleda lepitusprotsessis, väiksemate laste puhul lähtutakse nende valmisolekust. Eeltingimuseks on lapse enda osalemise soov. Lapsed võivad avaldada oma soovi, kuid vanemad otsustavad. 
Kitsaskohad
Suur osa kohustusliku perelepitusteenuse osapooltest keeldub lepitusteenusest; kuigi perelepitusteenus püüab leida lahenduse, mis oleks laste huvides parim, ei kasutata veel rahvusvahelist parimat praktikat ja laste arvamust kuulatakse perelepitusteenuse protsessis harva. 
Mitte ükski seadus ei nõua lepitusteenuse kasutamist. Kohus peab küsima osapoolte käest, kas lepitusteenuse kasutamist on kaalutud, kuid lepitusteenuse kasutamise kohustust ei ole. 
On küsitav kas Laste ja Vanemate Koodeks kohandub Artikliga 12 CRC (Convention on the Rights of the Child 
(CRC)), mis annab lastele õiguse olla kaasatud ja kuuldav kõigis asjades mis teda puudutab. 
Agentuuri rahastamine. Kuna loodi alles 2019, siis oli vajadus IT süsteemi järgi, pikk aeg (keskmiselt 21 nädalat) kulus asjade suhtes otsuse jõudmiseni. Nt. 7 nädalat kulus konsultandiga kohtumiseni.  
Puudub ühene arusaamine laste kaasamisest lepitusteenuse protsessi. Kuidas peaks lastele selgitama lepitusteenuse protsessi, kuidas peaks lepitaja lastega rääkima.