Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) eelnõu

Märkuste ja ettepanekute tabel

(Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse

(kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) eelnõu

Nr Ettepaneku/märkuse sisu JM seisukohad/vastused

Maksu- ja Tolliamet

1. Palume jätta muudatused AVÕN-i läbi vaatamata

jätmise aluste laiendamise osas käesolevast eelnõust

välja.

1.1 Jätta § 1 punktiga 85 KrMS-i lisatavast uuest

paragrahvist 2341 välja viide avalikõiguslikule

nõudeavaldusele.

1.2 Jätta § 1 punktiga 115 KrMS §-i 2631 tehtavatest

täiendustest välja viide avalikõiguslikule

nõudeavaldusele. Lisaks teeme seonduvalt AVÕN-iga

järgmise ettepaneku (siinpuhul on ilmselt tegemist n.ö

näpuveaga):

1.3 Täiendada § 1 punktiga 103 KrMS-i lisatava uue

paragrahvi 2572 lõiget 1 viitega avalik-õiguslikule

nõudeavaldusele.

Arvestatakse osaliselt.

Pädevus tsiviilhagi ja nõude

avalduse läbi vaatamata

jätmiseks jääb kohtule puhuks,

kui need nõuded on sedavõrd

keerukad või mahukad, et

hakkaksid kriminaalasja kiiret

läbivaatamist takistama.

AVÕN-is esitatud nõuete

lahendamine on sageli

maksuasjade lahendamisel

vältimatu niikuinii ja sellisel

juhul ei oleks ka kohtul põhjust

jätta avaldust läbi vaatamata.

2. Lisaks juhime tähelepanu ebatäpsusele seletuskirja lk

41 viimases lõigus, kus on viidatud Riigikohtu otsusele

1-23-1762, aga selline lahend ei ole veebis leitav.

Ilmselt on mõeldud otsust 1-23-1763.

Arvestatud

Keskkonnaamet

1. Keskkonnaamet kooskõlastab Kriminaalmenetluse

seadustiku ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse

eelnõu märkusteta.

Teadmiseks võetud

Harju Maakohus

1. Eelnõu punktis 11 on muudatusena ette nähtud KrMS

täiendamine §-ga 27² .

Küsitavusi/arusaamatust tekitab eelnõu § 27² lg 3, mis

sätestab järgmist: „ ühes kriminaalasjas täidab

eeluurimiskohtuniku ülesandeid võimaluse korral üks

kohtunik. Seaduse tasandil selliseks muudatuseks

vajadust ei ole ja see kitsendab liiga maakohtu

võimalusi ise oma tööd planeerida.

Arvestatud

2. Eelnõu punktis 50 on muudatusena ette nähtud KrMS §

145 muutmine ja uus sõnastus.

Arusaamatusi tekitab KrMS § 145 lg 5 ls 1, mis

sätestab: „ kui käesolev seadustik ei nõua määruse

vormistamist eraldi dokumendina, võib

eeluurimiskohtunik või kohus määruse teha pealdisena

lahendataval taotlusel, kordamata taotluse sisalduvaid

Arvestatud, KrMS § 145

muudatusettepanek on ümber

töötatud.

andmeid ja põhjendusi“. Seletuskirjas on kirjutatud

järgmist: „ Seetõttu annab lõige 5 kohtule võimaluse

pealdisena vormistada kõiki määrusi, mille kohta

seaduses ei ole otsesõnu öeldud, et see tuleks eraldi

dokumendina vormistada“. Arusaamatuks jääb, mida

on silmas peetud nõude all – mille kohta seaduses ei

ole otsesõnu öeldud, et see tuleks dokumendina

vormistada. Toetame igati ettepanekut, et võimalikult

palju taotlusi saaks lahendada pealdisena (mh

jälitustaotlused), aga seaduseelnõu vajaks selgemat ja

konkreetsemat sõnastust, et seadusandja tahe oleks

kõigile üheselt mõistetav ja sätted ei oleks üksteisele

vasturääkivad, ebaselged või üksteist välistavad.

3. Eelnõu muudatused seoses lühimenetlusega.

Kavandatava eelnõuga kaob võimalus tagastada KrMS

§ 238 lg 1 p 2 alusel kriminaaltoimik menetluse

jätkamiseks prokuratuurile põhjusel, et asja materjalid

ei ole piisavad selle lahendamiseks lühimenetluses ning

asi liiguks otse üldmenetlusse. Palume kaaluda vastava

muudatuse välja jätmist.

Ei arvestata. Seletuskirja on

täiendatud. Kui materjalid on

ebapiisavad, peab kohus

lahendama asja

tõendamiskoormuse reeglitest,

sh süütuse presumptsiooni

põhimõttest lähtuvalt.

4. Eelnõu punktis 113 on lisatud § 262 (4), mis sätestab,

et kui kohus tunnistab eelmenetluses tõendi

lubamatuks, on tõendit esitada soovinud poolel õigus

esitada sama asjaolu kohta muid tõendeid. Pool teeb

tõendi teistele kohtumenetluse pooltele esimesel

võimalusel kättesaadavaks.

Kui kohus on kriminaalasja juba enda menetlusse

võtnud, siis pooled, kelle lubamatut tõendit pole

eelmenetluses vastu võetud, võivad hakata kohtult

taotlema mingite täiendavate tõendite kogumist selle

lubamatu tõendi kompenseerimiseks. Seega see säte

justkui ei sunni pooli pingutama, et nende tõendid

oleks juba eelmenetluse hetkeks korrektselt kogutud ja

vormistatud, sest selle sätte alusel on võimalik kõike

„tagaukse kaudu“ parandada. Alternatiivselt võiks siia

sätte juurde lisada klausli „kui see ei pikenda

ebamõistlikult kohtumenetlust või ei ole seotud

ülemäära ressursimahuka tegevusega (välismaa

õigusabitaotlused jne) vms“.

Arvestatud osaliselt.

Asendustõendite küsimus on

eelnõus ja kehtivas seaduses

reguleeritud – selle kohta ka

seletuskirja täiendatud.

5. Eelnõu Punkti 115 järgi paragrahvi 263-1 täiendatakse

lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse

võib kohus jätta läbi vaatamata lisaks käesoleva

seadustiku § 296-2 lg-s 1 nimetatud alustele ka

põhjusel, et see oma mahukuse või keerukuse tõttu

takistaks kriminaalasja kiiret lahendamist. (12)

Määruse peale, millega kohus jätab tsiviilhagi või

avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata, võib

kannatanu esitada määruskaebuse. Määruskaebuse

lahendamisel tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole

Arvesse võetud. Liigse mahu

või keerukuse tõttu saab

tsiviilhagi või AÕNA jätta

läbivaatamata üksnes eeldusel,

et kohtu hinnangul on

kannatanu võimeline oma

huvisid kaitsma muus

menetluses.

vaidlustatav.“; Kuna karistusõigus on kõige rohkem

põhiõigusi piirav menetlus, siis peakski ta suures osas

kindlasti keskenduma ja olema orienteeritud

süüküsimuse lahendamisele. Seetõttu on § 263-1

täiendus tervitatav, et anda kohtule võimalus just

suuremahulistes kriminaalasjades eraldada

tsiviilvaidlus süüküsimuse lahendamisest. Iseenesest

võimaldaks seda sätet alternatiivselt täiendada veel ka

lisaklausel „ja kui kohus on veendunud, et kannatanu

on võimeline enda huvisid mujal menetluses

realiseerima“. See on aktuaalne just näiteks

majandusasjades, kus kannatuteks võivad olla

finantsasutused (pangad) jm juriidilised isikud, kes

ilmselgelt saavad oma huvisid ka mujal realiseerida,

kui nad on kriminaalasjas palganud lepinguliseks

esindajaks vandeadvokaadi. Samas isikud, kelle jaoks

on õigusabi teenuse ostmine liialt kallis ja kes ilmselt

mujalt abi ei saa, tema tsiviilvaidlused tuleks lahendada

jätkuvalt koos süüasjaga. Samuti tuleks rohkem esile

tõsta, kas alternatiivse lahendusena või täiesti ainukese

lahendusena ka olemasolevat KrMS § 306 lg 1 p 11

sätestatud kohtu võimalust „või hüvitada kuriteoga

tekitatud kahju“, mis praktikas pole kasutust leidnud,

aga sisuliselt annaks võimaluse juba praegu „Briti

mudeli“ laialdasemaks rakendamiseks tsiviilhagi

asemel.

6. Eelnõu punktis 117 täiendatakse paragrahvi 268

täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses:

„(7) Kui kohus pärast kõikide prokuratuuri tõendite

uurimist leiab, et ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega

kuritegu või ilmselgelt ei ole tõendatud, et kuriteo on

toime pannud süüdistatav, võib kohus pärast poolte

seisukoha ärakuulamist selle kuriteo osas kohtulikku

arutamist mitte jätkata ja süüdistatava õigeks mõista.

Edasise arutamiseta õigeks mõistmise taotluse

rahuldamata jätmist ei pea põhjendama Kas „pärast

kõikide prokuratuuri tõendite uurimist“ tähendab seda,

et läbitud on ka KrMS § 297 korras esitatud tõendite

voor. Või kohus ei annagi enam võimalust KrMS § 297

tõendite vooru jaoks ja pärast „kõikide prokuratuuri

tõendite uurimist“ tähendab ainult süüdistusaktis

algselt nimetatud tõendeid. Kui eelmenetluses on

mingid tõendid juba lubamatuks tunnistatud, siis samas

eelnõu kavandatav § 262 lg 4 muudatus annaks

pooltele võimaluse lubamatuks tunnistatud tõendi

asemel esitada täiendavaid tõendeid.

Seletuskirja on täiendatud.

Kohtul tekib võimalus

õigeksmõistva otsuse

tegemiseks siis, kui prokuratuur

on omapoolsed tõendid

esitanud ning juhul, kui kaitsja

ei soovi midagi esitada, oleks

järg kohtuvaidluste käes. KrMS

§ 297 ja KrMS § 268 puutuvad

asjasse siis, kui täiendavaid

tõendeid esitatakse enne seda,

kui prokuratuur on teatanud

oma tõendite esitamise

lõpetamist.

Andmekaitse Inspektsioon

1. Anname teada, et meil puuduvad märkused või

tähelepanekud esitatud eelnõu osas.

Arvestatud

Viru Maakohus

1. Eeluurimiskohtuniku lahendatavate asjade

kohtualluvuse muutmise osas oldi seiskohal, et selline

muudatus vähemalt alguses võib olla segadust tekitav

ning asjade lahendamine võib võtta kauem aega. Kui

eesmärk on kohtu tööaja ressursi võimalikult

optimaalselt kasutada, siis selline lahendus eesmärki ei

täida.

Arvestatud.

2. Eelnõu koostamise juures ei ole arvestatud tsiviilasju

lahendavate kohtunike koormuse pideva kasvuga.

Isikute sundimine nn kahekordseks menetluseks

(esmalt kriminaalmenetlus ja siis veel tsiviilmenetlus)

ei ole põhjendatud.

Arvestatud

3. Seadustada võimalus arstitõendi välja andnud arsti

ülekuulamiseks on vajalik meede ka

tsiviilkohtumenetluses.

Teatavaks võetud. TsMS

muudatusi eelnõuga ei tehta.

Pärnu Maakohus

1. Pärnu Maakohtu süüteokohtunikud ei saa nõustuda

eelnõus kavandatava eeluurimiskohtuniku lahedatavate

asjade kohtualluvusega KrMS § 27² lg 2 punktide 1 ja

2 järgi. Eelnõu kohaselt peaksid Pärnu Maakohtu

süüteokohtunikud täitma Harju Maakohtu

eeluurimiskohtuniku ülesandeid KrMS §- des 89, 90¹

kuni 91¹ , 99² , 124, 126, 126⁴ , 128, 138, 138¹ , 141⁴ ,

142, 214 ja 215 asjades lisaks Pärnu Maakohtu

eeluurimiskohtuniku ülesannetele (vahistamised,

kautsjon, elektrooniline valve, lähenemiskeeld).

Eelnõu seletuskirja kohaselt on kavandataval

muudatusel kaks eesmärki: 1) ühtlustada kohtunike

töökoormust ja 2) vältida olukorda, et kohtus, kus

hakatakse tulevikus kriminaalasja arutama, on arvukalt

kohtunikke, kes ei saa asja menetleda põhjusel, et nad

on varem samas kriminaalasjas eeluurimiskohtuniku

menetlustoiminguks loa andnud.

Arvestatud

2. Eelnõu p 8, § 15¹ lg 2 kohaselt „Kohtumenetluse pool

esitab taotlused ja vastuväited kohtule esimesel

võimalusel.“ Sätet tuleks täiendada, mis selgitaks

võimalust maakohtuniku tegevusele (protokollilisele

määrusele) vastuväite esitamiseks. § 15¹ tuleks vaadata

koos § 321 lg 7, mille kohaselt „Apellant võib

apellatsioonis tugineda maakohtus aset leidnud

menetlusõiguse rikkumisele üksnes juhul, kui ta esitas

maakohtule rikkumise kohta õigeaegselt vastuväite.“

Ehk siis tegemist ei ole lihtsalt vastuväite esitamisega

maakohtu istungil, vaid ka sisulise vastuväitega kohtu

tegevusele. Sätte sõnastus võiks olla järgmine:

„Kohtumenetluse pool esitab kohtule taotlused ja

vastuväited tõendite lubatavusele ning kohtu

Arvestatud osaliselt.

Seletuskirja on täpsustatud ja

täiendatud.

tegevusele menetlussätte rikkumisel esimesel

võimalusel.“ Sätte täiendus oleks vajalik, sest sellisel

juhul peaks kohtumenetluse pool teatama

maakohtunikule menetlusnormi rikkumisest, mida ta

võiks hiljem edasi kaevates maakohtu menetlusele ette

heita. See võimaldaks maakohtunikul vajadusel

vastuväitele reageerida, nt kui eksperdile ei tutvustatud

tema õiguseid ja kohustusi enne ristküsitlemist, siis

võiks kohtunik kaaluda meetmeid rikkumise tagajärje

kõrvaldamiseks. Kui kaitsja etteheidet kohe ei tee, siis

ta ei saaks ka hiljem apellatsioonimenetluses

rikkumisele tugineda

3. Punkt 16, § 48 tekst, mis näeb ette, et „(2) Kui

kahtlustatav või süüdistatav lõpetab kliendilepingu

valitud kaitsjaga, tuleb kaitsjal menetlejale sellest

viivitamata teatada …“ Lisaks teatamisele võiks lisada

sätte, mille kohaselt peab kaitsja jätkama kohtu

määruse alusel riigi õigusabi korras seni kuni leitakse

uus kaitsja. Uue kaitsja ilmumisel tuleks üldjuhul teha

vähemalt 2 nädala pikkune paus, et uus kaitsja saaks

toimikuga tutvuda.

Ei arvestata. Sõltuvalt

põhjusest võib kaitsja jätkamine

protsessis olla niisugune kutse-

eetika ja kaitseõiguse

rikkumine, mis tooks hiljem

kaasa kohtuotsuse tühistamise ja

asja saatmise uueks

arutamiseks. Samas konkreetse

kaitsja ja tema kliendi vahelise

suhte lahtiharutamine kohtus

võib olla ilma advokaadi ja

kliendi vahelise

konfidentsiaalsuse ja

süüdistatava kaitseõiguse

rikkumiseta võimatu.

4. Et üllatamist vältida, peaks maakohtunikul olema

võimalus senise kaitsja kohustamiseks jätkamiseks, et

kohtumenetlusse ei tekiks ülemäära pikka pausi

Ei arvestata. Vt p 9.1.

5. Punkt 19, § 60 näeb ette, et kohus võib asjaolu lugeda

üldtuntuks, samuti punkt 125, § 286¹ lg 2 p 3¹ näeb

ette, et kohus võib keelduda tõendi kogumisest, kui

„… kohus on selle tunnistanud üldtuntuks.“ Samas ei

ole KrMS sätet, mis reguleeriks olukorda, kuidas

asjaolu üldtuntuks tunnistamine käib. Praktikas on see

kohtuotsusest välja loetav, mille kohta kohtunik

selgitab, et asjaolu on üldteada. Täienduste raames

peaks üldtuntud asjaolu olema esitatud nt

eelmenetluses (koos omaksvõtuga), kus kohtult

palutakse seisukohta, kas asjaolu vajab tõendamist, mis

võiks eelduslikult olla üldtuntud.

Seletuskirja on täiendatud.

Tõepoolest ei ole soovitav

olukord kui pooled saavad

mõne asjaolu üldtuntuks

lugemisest teada alles

kohtuotsuses või kohtunik

kasutab üldtuntuks lugemist

selleks, et lappida auke

tõenduslikus baasis. Kehtiv

seadus ega ka eelnõu kohane

regulatsioon ei takista mingilgi

määral Kohtul veel menetluses

või kohtumenetluse käigus pooli

teavitada sellest, et ta mõne

asjaolu soovib üldtuntuks

lugeda.

6. Punkt 27, § 91¹ vajab korrigeerimist, sest muu

menetlustoimingu tegemisel ei saaks läbiotsimise

reeglitest lähtuda, sest teised toimingud ei eelda

üldjuhul otsingute teostamist (v.a vaatlus, mis on aga §

Arvestatud. § 911 täiendatud

lõikega 2 läbiotsimise puhuks.

91¹ juba reguleeritud). Parem oleks sätestada, et

„läbiotsimisel võib tahtevastaselt siseneda ruumidesse,

kuid erandjuhul võib …“ seejärel oleks kirjas juba

praegu seaduses nimetatud erandid.

7. Punkt 50, § 145 ettepanek nimetada kohtumäärused,

mida kohtunik peab eraldi määrusena koostama,

sarnaselt kehtiv § 276. Alternatiivina võiks aga iga

vastava menetlustoimingu juures olla kirjas, millal

võib kohus teha määruse pealdisena.

Ei arvestata. KrMS § 145

sõnastust korrigeeritud.

Määruse vormistamisel

eristatakse 2 küsimust - kas

määrus tuleb koostada eraldi

dokumendina, ning kas

määruses tuleb esitada määruse

põhjendused. Mõlemale

küsimusele vastab uus § 145

sõnastus.

8. Punkt 69, § 216 lg 4 muudab kriminaalasja eraldamise

lihtsamaks, et menetleda ühe süüdistatava osas asja

teises menetluses. Grupis toime pandud kuritegude

eraldamist ühe või mitme isiku suhtes tuleks üldjuhul

vältida, sest hiljem võib tekkida kohtuotsuse teistmise

vajadus, kui üldmenetluses üks grupi liikmetest õigeks

mõistetakse. Võttes arvesse, et menetlusse lisandub

omaksvõtu instituut, mis sisuliselt tähendab seda, et

süüdistatav saaks võtta omaks kõik kuriteo asjaolud

(guilty plea). Kui süüdistatav ei soovi vaielda, võttes

süüdistuse omaks, siis ei ole vaja teda välja eraldada

teise kriminaalasja, et sõlmida temaga kokkulepet.

Asja arutav kohtunik saaks üldmenetluses jätkata

nendega, kes soovivad vaielda ja teha otsuse kõigi

süüdistatavate kohta ühe korraga. Teiseks, puuduks

vajadus kokkuleppemenetluses tehtud otsuse

teistmiseks, sest kohus lahendab asja tervikuna, kui on

kõik tõendid uuritud. Ettepanek oleks seega § 216 lg 2

p 3 tühistamiseks, st lihtmenetlusse ei saaks üht

süüdistatavat välja eraldada.

Ei arvestata. Eraldamise

eesmärgiks pole üksnes

tõendamisküsimuste

lahendamine, vaid ka

planeerimise ja logistika

lihtsustamine.

9. Punkt 92, § 239 lg 2 p 1 on trükiviga, välja soovitakse

võtta § 188, tegelikult on seletuskirja järgi plaanis

välja võtta § 118.

Arvestatud. Trükiviga

parandatud.

10. Punkt 118, § 269 lg 2 p 6 võimaldab menetlusega

jätkata, kui süüdistatav on jätnud istungile ilmumata.

Tuleks kaaluda, kas oleks vajadus lahenduse jaoks, kui

hiljem selgub, et mõjuv põhjus oli siiski olemas. Nt

võiks süüdistataval olla õigus taotleda tema osavõtuta

tehtud menetlustoimingute kordamist, kui ta

põhjendab, et see on oluline tema õiguste tagamiseks.

Arvestatud. Lisatud § 269 lg 5.

11. Punkt 128, § 286³ sätestab, et omaksvõetud asjaolu

tuleb esitada soovi korral kohtulikul uurimisel. Selline

sõnastus annab poolele võimaluse taganeda

eelmenetluses tehtud kokkulepetest, millega ta ei soovi

enam olla seotud omaks võetud asjaoludega. Sõnastus

peaks toetama seisukohta, et eelmenetluses on siduvalt

Arvestatud osaliselt. Säte

ümber sõnastatud ning

seletuskirja täiendatud

omaksvõetud asjaolude

esitamist käsitleva tekstiga.

omaksvõtt tuvastatud ja kohtulikus uurimises ei ole

enam vajadust neid asjaolusid tõendada. Ettepanek

oleks täiendada § 285, et omaksvõetud asjaolud

öeldakse välja asja arutamise alguses pärast

avakõnesid, sest siis on selge, milles vaidlus puudub

(omaks võetud) ja vastav määrus tehakse ka teatavaks.

Eesti Arstide Liit

1. Eelnõuga soovitakse seadustada võimalus arsti

ülekuulamiseks kohtuistungil. Eelnõu punkt 23

sätestab, et tervishoiutöötajal ei ole õigust keelduda

ütluste andmisest selle isiku terviseseisundi kohta, kes

väidab, et ei saa tervise tõttu kohtuistungil osaleda.

Ettepanek see säte välja jätta ja selle asemel teeme

ettepaneku luua arst-ekspertide süsteem isikute

kohtuistungil osalemise võime hindamiseks ja

kohtutele esitatavate tervisetõendite väljastamiseks.

Selline võimalus on ühe lahendusena toodud ka

korruptsiooniriskide uuringus.

Ei arvestata. Arst- ekspertide

süsteemi loomine ei ole

otstarbekas mitmel põhjusel, sh

seetõttu, et ka nimetatud arst-

ekspert tugineks oma hinnangu

andmisel suuresti isiku

terviseandmetele tervise

infosüsteemis, st raviarsti poolt

antud teabele. Sellise vahelüli

paigutamine kohtu ja inimese

terviseseisundi kohta vahetut

teavet omava spetsialisti vahele

tingiks info kadusid ning kui

ekspertarst peaks isikut vahetult

läbi vaatama selleks, et talle

anda välja tõend kohtule

esitamiseks, tooks täiendavaid

sekeldusi ja kannatusi ka

inimesele, kes tõenäoliselt ongi

väga haige ja kelle jaoks

täiendava spetsialisti

külastamine tähendaks

lisapingutust. Nagu muude

tervisetõendite puhul, on ka

kohtule esitatavate

tervisetõendite loogiliseks

väljastajaks inimese perearst või

raviarst, kes saab arstitõendis

kirjeldada isiku terviseseisundit

selliselt, et kohus saaks hinnata,

kas kohtuistungilt puudumine

on isiku tervisest tulenevatel

põhjustel vältimatu. Lisatav säte

tähendab lihtsalt võimalust

kohtul saada isiku tervisesse

puutuvaid täpsustusi

veendumaks, et kohus saab

isiku osalemise jaoks

kohtuistungil leida optimaalse

lahenduse.

Tartu Maakohus

1. Ära märkimist väärib siiski tähelepanek, mis puudutab

eelnõu punkti 11, millega sätestatakse KrMS

Arvestatud. KrMS § 272

sätestamisest loobutakse.

paragrahv 27² lg 3, mille järgi ühes kriminaalasjas

täidab eeluurimiskohtuniku ülesandeid võimaluse

korral üks kohtunik. Arvatakse, et seda ei ole vaja

seaduse tasandil reguleerida, vaid tuleks jätta kohtute

tööjaotusplaani reguleerida.

Vajadus selle järgi langeb ära juba

eeluurimiskohtunikele esitatavate taotluste

kohtualluvuse reeglite muutmisega.

2. Juba planeeritud muudatustele lisaks teeb maakohus

ettepaneku (millest oli ka kohtumisel juttu), vaadata

üle KrMS § 303, mis puudutab süüdistatava viimast

sõna. Viimase sõna kestus võiks olla piiratud ning

seadusesätet võiks täiendada selliselt, et kõigile oleks

üheselt arusaadav, et süüdistatava viimane sõna ei ole

tõend.

Ei arvestata. Süüdistatava

viimane sõna võib küll olla pikk

ja juristi jaoks sisutu, kuid

kujutab endast siiski olulist

võimalust süüdistatavale end

vabalt väljendada ja kohut

veenda. Viimasel sõnal tõendi

väärtuse puudumine on

kriminaaljuristidel hästi teada

puudub põhjus, miks kohus ei

võiks seda igaks juhuks

süüdistatavatele selgitada ka

kohtuistungil enne seda, kui

nood peavad otsustama, kas

soovivad ütlusi anda või mitte.

Eesti Advokatuur

1. Määrusele kehtestatavate nõuete muutmine (eelnõu

punkt 50, KrMS § 145 muutmine).

Loobuda muudatustest, mis võimaldavad kohtul

menetlustoiminguteks luba anda pealdisega ja

põhjendustega märuseid koostamata.

Ei arvestata. Põhjendused on

esitatud seletuskirjas. Kohtul on

alati võimalik määrused

koostada eraldi dokumendina

ühes kirjalike põhjendustega;

samuti seal, kus menetleja on

koostanud määruse, millest

põhjendused ei nähtu (ega nähtu

ka taotlusest, mida lahendati),

on menetlusosalisel õigus nõuda

põhjendustega määruse

vormistamist.

2. KrMS § 228 muutmisest

Kokkuvõtlikult: Advokatuur ei ole nõus KrMS § 228

senise olemuse muutmise kavatsusega, kuna see jätab

isikud, kes ei ole kohtumenetluse pooleks, vajaliku

õiguskaitseta; võib jätta põhimenetluse osalistele

teadmata menetluslikud minetused, mis muidu tooksid

kaasa kogutud tõendite lubamatuse; põhjustaksid ka

viivitusi kohtueelses menetluses aset leidnud

rikkumiste tuvastamises ja seetõttu tooksid

potentsiaalselt kaasa edu perspektiivita

kriminaalmenetluse jätkumise kuni kohtumenetluse

faasini

Arvestatud. Võimalikud

uurimiskaebemenetluse

muudatused lahendatakse eraldi

seaduseelnõuga koos SKHS

ülevaatamisega. Eelnõuga

sätestatakse, et kohtumenetluse

poolte poolt esitatud uuri mis

kaebused koondatakse

kriminaalasja lahendava kohtu

kätte kohtu alla andmise

määruse tegemisest.

3. Vaidluste tõendite lubatavuse üle eelmenetlusse

toomine.

Kokkuvõtlikult: Tõendite lubatavuse hindamise

toomine eelmenetlusse ei väldi tõendite liiast esitamist,

kuna pooled ei saa kindlad olla, kuidas kohus tõendeid

hindab.

Kavandatavatest muudatustest (eelnõu punktid 113,

127, 128, 154, KrMS §-d 262 lg 4, 2861, 2863, 305)

jääb arusaamatuks, kas kohtumenetluse pool peab ühe

tõendi lubamatuks tunnistamise korral ja/või

omaksvõtust keeldumise korral sama asjaolude

tõendamiseks tõendeid esitades kasutama süüdistus- ja

kaitseaktis juba nimetatud tõendeid või saab kasutada

täiesti uusi tõendeid. Eriarvamuste vältimiseks

sätestada juba seaduse tekstis reegel, et samade

asjaolude tõendamiseks tuleb kasutada süüdistus- ja

kaitseaktis nimetatud tõendeid ja sellest reeglist on

võimalik kõrvale kalduda ainult juhul, kui pool ei

saanud mõjuval põhjusel tõendeid selle kohta varem

esitada.

Loobuda tõendite lubatavuse hindamise eelmenetlusse

toomisest, kuna kaitsjal ei ole selles faasis piisavat

teadmist tõendite lubatavuse edukaks vaidlustamiseks.

Arvestatud osaliselt.

Seletuskirjast on parandatud ja

täiendatud. Eelnõu sõnastus ei

ei anna põhjust eeldada, et

tühistatud omaksvõttu või

tõendite lubamatuks

tunnistamise korral ei tuleks

kohaldamisele KrMS § 2861 ja

§ 297 reeglid, mille kohaselt

pool peab põhjendama, miks

tõendit süüdistus- või

kaitseaktis ei märgitud.

Advokatuuri väited tõendi

lubatavuse eelmenetluses

hindamise võimatuse kohta

asjakohased isikuliste tõendite

kontekstis, mille sisu tõepoolest

selgus päriselt alles

kohtuistungil. Muud tõendid

esitatakse aga ka kehtiva

seaduse järgi kaitseala

tutvumiseks veel enne

süüdistusakti koostamist.

Lubatavuse küsimus tõusetub

peaasjalikult just esemeliste

tõendite puhul, mitte aga

isikulise tõendi allikate puhul.

Ei kehtiv seadus ega ka

eelnõukohane regulatsioon ei

takista tõendi lubamatuse

küsimuse hilisemat tõstatamist

olukorras, kus seda

objektiivsetel põhjustel ei olnud

võimalik varem teha.

4. Kohtumenetluses video vahendusel osalemine

Üheks võimaluseks, mis peaks efektiivsemaks muutma

kohtumenetluse läbiviimist, on isikute osalemine

kohtumenetluses video vahendusel (eelnõu p 6, KrMS

§ 141 muudatus). Tegemist on väga hea ja vajaliku

muudatusega, kuid sellisel juhul tuleks olulisel määral

panustada kohtute tehnilisse võimekusse, kuna täna on

sageli heli ja pildi kvaliteet halb (video vahendusel

kohtuistungil osaledes ei ole võimalik kuulda

kohtusaalis toimuvat, pilt hakib või hangub ja võib

öelda, et võrreldes samas ruumis tehtavate

toimingutega on sisukus ja tõhusus vähemalt poole

Teadmiseks võetud.

Seaduseelnõus on videosilla

vahendusel kohtuistungi

pidamise eeltingimuseks

kaitseõiguse ja avalike huvide

kaitse tagatus, mis hõlmab mh

ka kohtu kohustust hinnata, kas

olemasolevad tehnilised

võimalused on piisavad selleks,

et kohtulik arutamine

kvaliteetselt läbi viia.

madalam).

5. KrMS § 151 muutmine

Kokkuvõtvalt: KrMS § 151 pealkiri ei peegelda

muudatuste järel paragrahvi sisu.

Eelnõukohane § 151 lg 2 ei sätesta kohtu kohustust

taotlused ja vastuväited võimalikult kiirelt ära

lahendada.

Seaduseelnõu tekst ei ole üheselt mõistetav selles osas,

milliseid vastuväiteid või taotlusi on silmas peetud ja

kas need on üksnes vastuväited kohtu tegevusele või

ka vastuväited kohtumenetluse poolte tegevusele.

Arvestatud osaliselt.

Seletuskirja täiendatud, samuti

lisatud § 15 lg 2 sõnastusse

kohtu kohustus taotluste ja

vastuväidete lahendamiseks

määrusega.

6. KrMS § 128 lg 1 muutmine

Kokkuvõtvalt: elukohast lahkumise keeluga

automaatselt kaasnev riigist menetleja loata lahkumise

keeld on ebaproportsionaalne ja jäik.

Arvestatud. Muudatus

jäetakse praegu tegemata.

Kriminaalmenetluse tagamise

meetmed vaadatakse üle eraldi

eelnõu raames.

7. KrMS § 231 lõike 5 muutmine

Kokkuvõtvalt: Kahtlustatavate, kes asjas

kohtumenetluse pooleks ei muutu, kaebeõiguse

piiramine on põhjendamatu. Samuti

uurimiskaebemenetluse piiramine ei võimalda aegsasti

vaidlustada prokuratuuri otsust jälitustoimingutega

kogutud materjali tutvustamata jätmist, mistõttu võib

menetlus venima jääda.

Arvestatud. Kuni

uurimiskaebemenetlusega

seonduva kompleksse

lahendamiseni edaspidi jääb

KrMS § 231 lg 5 muutmata.

8. Lühimenetlust puudutavad muudatused

Kokkuvõtvalt: Advokatuur palub lühimenetluse

regulatsiooni mitte muuta, kuna selleks puuduvat

vajadus ja kavandatavad muudatused ei täidaks

soovitavat eesmärki.

8.1 süüdistatava võimalus ütlusi anda vähendab

lühimenetluse atraktiivsust süüdistatavate jaoks

8.2 võimalus lühimenetlusest loobuda pärast tõendite

uurimist töötab tandemis süüdistatava võimalusega

ütlusi anda ja annab prokuratuurile võimaluse

lühimenetlusest loobuda, kui süüdistatava ütlused

Arvestatud osaliselt.

KrMS § 318 lg 3 p 2 sõnastusest

jäetakse välja sõna „ilmselgelt“.

Advokatuuri väited

lühimenetluse atraktiivsuse

vähenemise kohta

süüdistatavate jaoks võivad olla

mingis osas õiged, kuid see ei

õigusta olukorda, et

prokuratuuril puudub võimalus

reageerida kohtu poolt

seadusega vastuolus oleva

kohtuotsuse tegemisele.

üllatuse põhjustavad

8.3 Prokuratuurile lühimenetluses apellatsiooniõiguse

laiendamise standard on umbmäärane

8.4 prokuratuurile ei tuleks lühimenetluses

süüdimõistva kohtuotsuse peale apellatsiooni esitamise

õigust anda, kuna see muudab lühimenetluse

süüdistatavate jaoks vähem atraktiivseks

Lisaks advokatuuri mainitud

muudatustele on oluliseks

muudatuseks ka see, et

lühimenetlusest keeldumise

korral ei saadeta kriminaalasja

enam tagasi kohtueelsesse

menetlusse. Muudatustepaketi

laiem eesmärk on vähendada ka

kriminaalasjade edasi-tagasi

põrgatamist eri menetlusliikide

vahel ning sellega kohtu

koormamist. Seetõttu on

soovitav, et kriminaalasjad, mis

lõpuks lühimenetlusest välja

kukuvad, langeksid

lühimenetlusest välja

võimalikult varakult, st enne kui

nende lahendamisse on jõutud

juba aega investeerida.

Kohustuslik karistuse

vähendamine ühe kolmandiku

võrra on lühimenetluses

jätkuvalt ette nähtud.

9. KrMS § 239 lõike 2 punkti 1 muutmine

Advokatuur juhib tähelepanu võimalikule trükiveale

eelnõu tekstis, kus „188“ asemel peaks tõenäoliselt

olema „118“. Samuti märgib advokatuur, et kui

ettevaatamatult raske tervisekahjustuse põhjustamisega

päädinud röövimise puhul kokkuleppemenetlust

lubada, tuleks kaotada ka piirang KarS § 214 lg 2 p 3

osas.

Arvestatud. Trükiviga

parandatud ja eelnõud

täiendatud ka KarS § 214 lg 2 p

3 asjades kokkuleppemenetluse

lubamiseks.

10. KrMS § 269 lõike 2 punkti 6 muutmine

Kokkuvõtvalt: Advokatuur leiab, et KrMS § 269 lg 2

p 6 muudatus on põhiseadusega vastuolus, kuna ei taga

isikule õigust viibida oma kohtuasja arutamise juures.

Arvestatud. Eelnõud täiendatud

§ 269 lg-ga 5, mis sätestab

õiguskaitsevahendi puhuks, mil

kohtust puudunud süüdistataval

selgus, et siiski oli istungilt

puudumiseks mõjuv põhjus

11. KrMS § 269 lg 21 sõnastuses viidatakse sama

paragrahvi lõike 2 p-le 5, kuid isiku taotlusel tema

kohtusse ilmumise kohustusest vabastamine on

eelnõukohase redaktsiooni kohaselt reguleeritud

punktis 4.

Arvestatud. Viide parandatud.

Muudatusi selles osas, millistest

kohtumenetluse etappidest on

isiku osavõtt kohustuslik ka

juhul, kui tal muidu lubatakse

kohtust puududa, ei tehta.

12. KrMS § 289 lõike 4 muutmine

Kui hetkel kehtiva sätte kohaselt saab usaldusväärsuse

kontrollimiseks üle kuulata isiku, kellele tunnistaja on

Arvestatud. KrMS §-le 289

lisatud lõige 5, mis sätestab

tingimused, mille korral on

lubatud tunnistajaütluste

varem esitanud ristküsitlusel antud ütlustega vastuolus

oleva väite, siis muudatuste kohaselt ei ole oluline, et

väited oleksid omavahel vastuolus, vaid oluline on

fakt, et tunnistaja on varem samadest asjaoludest

rääkinud.

Selle muudatuse mõte jääb arusaamatuks – kas

edaspidi peaks kohtule piisama tunnistaja ütluste

usaldusväärseks lugemiseks sellest, kui

kohtumenetluse pool toob kohtusse mitmeid

tunnistajaid, et nad kõik kinnitaksid, et tunnistaja on

nendele sama juttu rääkinud? Tegemist tundub olevat

hiiliva mööndusega kuulduse tõendina kasutamise

piirangust, mille eesmärk on arusaamatu ja ka

seletuskirjas selgelt põhjendamata.

usaldusväärsuse kinnitamiseks

tunnistaja kohtuväliseid väiteid

kohtus avaldada. See saab

juhtuda alles siis, kui vastaspool

on tunnistaja ütluste

usaldusväärsuse kahtluse alla

pannud – muul juhul oleks

tõesti tegu asjakohatu

kuuldusega. Lisaks tuleb

selgitada, et ei see ega ükski

muu seadusemuudatus ei

vabasta kohut tõendite

asjakohasuse ja usaldusväärsuse

kontrollimise kohustusest ja

kuuldused saavad iseseisvat

tõendiväärtust omada vaid siis,

kui nad kuuluvad mõne KrMS §

66 lg-s 21 sätestatud erandi alla.

13. KrMS § 296 lõike 3 muutmine

Kokkuvõtvalt: KrMS § 296 lg 3 muudatus eesmärki ei

täida, kuna jätkuvalt jääb kohustuslikuks tõendi

avaldamine asjakohases ulatuses. Samuti ei tohi välja

jätta lõike 3 teist lauset.

Ei arvestata. Tõendi

avaldamine on oluline

kriteerium, mille alusel

piiritletakse kohtuotsuse

tegemisel aluseks võetav

tõendusmaterjal. Kohtule

antakse venitamise ja

ebaratsionaalse ajakasutuse

piiramiseks hoob samale

paragrahvile lisatavas lõikes 31.

Lõikes 3 muudetakse vaid sätte

esimest lauset. Teine lause jääb

muutmata ega kao kuhugi.

14. Kohtuvaidluseid puudutavate reeglite muutmine

Kokkuvõtvalt: Advokatuur leiab, et kohtuvaidlusi

puudutava regulatsiooni muudatused piiravad

ülemäära poolte võimalust kohut veenda ning

seadusega ei tohiks lubada mingite ajaliste või sisulist

piirangute panemist kohtuvaidlusele, mis on „võistleva

protsessiosalise looming, verbaalne ja visuaalne kunst,

mis peab jääma kolmandate osapoolte, sh seadusandja

ja kohtu poolt kitsendamata“.

Ei arvestata. Kohtukõne ei ole

performance-kunst, vaid

kokkuvõttev presentatsioon

ratsionaalse kohtuliku arutamise

lõpus. Nagu on kunstnik oma

tegevuses vaba, on vaba ka

kunsti nautija oma valikuis.

Kohtumenetluses on koos

õigusala tipp-professionaalid,

kes teevad oma tööd ja kellel on

seadusest tulenev kohustus

üksteist ära kuulata, kuid seda

üksnes kohtumenetluse

eesmärki silmas pidades. Ja

seetõttu ei saa ka kohtukõne olla

ühe poole piiramatuks

võimaluseks ülejäänud

asjaosaliste aega (kunstiliselt)

kuritarvitada. Mitu päeva kestev

kõne ei ole üheski mõttes

funktsionaalne. Visuaalsete

abivahendite kasutamist

kohtuvaidluste käigus seadus ei

piira ei kehtivas sõnastuses ega

edaspidi.

15. KrMS § 432 täiendamine lõikega 5

Antud muudatusega piiratakse võimalust vaidlustada

kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste peale

kaebuste esitamist selliselt, et ringkonnakohtu määrust

ei saa enam vaidlustada Riigikohtus. See tähendab, et

muudatuse jõustumise korral ei saaks enam

Riigikohtusse esitada kaebust nt erakorraliste

ettekannete ja ennetähtaegsete vabastamiste asjades.

Kaebeõiguse piiramise põhjuseid seletuskirjast aga ei

selgu.

Arvestatud.

16. Märkused asenduskaitsja regulatsiooni kohta

Üldise märkusena soovime markeerida, et plaanitavate

muudatusega ei tohi tekkida olukorda, kus kohus

määrab istungeid nii, et nende toimumise ajad sobiksid

ainult kohtule ja prokurörile, kuna prokuröri kalender

on kohtule nähtav. Võimalusel tuleks eelnõus antud

põhimõtet ka kajastada.

Juhime ka tähelepanu, et kehtivad riigi õigusabi

tasumäärad ei pruugi olla piisavad motiveerimaks riigi

õigusabi osutavaid advokaate asenduskaitsja

määramise korras mahukaid töid vastu võtma (ning

tavaliselt asenduskaitsjate vajadus just keerukates ja

mahukates asjades esinebki) ning asenduskaitsja

leidmiseks läheb vaja lisameetmeid nagu advokatuuri

kantsleri esildise kohaldamine.

Teadmiseks võetud. Eelnõus ei

reguleerita seda, kuidas kohus

kalendrit planeerib, kuid

vajadus planeerimisel ka

kaitsjatega arvestada on kokku

lepitud kohtumenetluse parima

praktika edendamise suunistes

juba 2021.aastal. KrMS § 261 lg

3 (eelnõu kohaselt edaspidi 2572

lg 3) kohaselt tuleb kohtul

planeerida kohtulik arutamine

koostöös pooltega juba praegu.

17. KrMS § 441 lõike 3 muutmine

Kokkuvõtvalt: väga raske on mõista, mida on silmas

peetud Eelnõu p 14, KrMS § 441 lg 3 esimese lause

teise poole all („...ning tagama nimetatud kaitsja

osalemise...“). Praktiliselt saab advokatuur teatud

mööndustega tagada üksnes asenduskaitsja nimetamise

1 kuu jooksul, aga mitte seda, et too kaitsja

nimetamisest alates 2 kuu jooksul ka kohtumenetluses

osaleb. Normi eesmärgi paremaks teenimiseks pakume

välja omapoolse sõnastuse: „Kui kohus määrab

kohtumenetluses asenduskaitsja, peab Eesti

Arvestatud.

Advokatuur nimetama kaitsja ühe kuu jooksul arvates

kohtumääruse tegemisest. Nimetatud asenduskaitsja

kohustub osalema kohtumenetluses hiljemalt kahe kuu

möödumisel tema nimetamisest arvates.“

18. KrMS § 441 lg 5 muutmine

Eelnõu p 14, KrMS § 441 lg 5 teine lause sätestab:

„Kohus võib määratud kaitsja kaitsekohustusest

vabastada, kui süüdistatavale määratakse

asenduskaitsja“. Selline regulatsioon loob anomaalia,

kus asenduskaitsja jääb menetlusse nii, et seda kaitsjat,

keda ta justkui asendab, menetluses enam polegi.

Selline olukord on vastuolus asenduskaitsja instituudi

mõttega (vt KrMS § 44). Tuleb meeles pidada, et

asenduskaitsja astub menetlusse nimelt asenduskaitsja

rollis ning ei saa tekkida olukorda, kus asenduskaitsja

„muutub“ ilma, et keegi temalt oleks selleks

nõusolekut küsinud, nn põhikaitsjaks. See lause tuleks

eelnõust välja jätta.

Arvestatud. Kohus saab

määrata uue kaitsja senise

määratud kaitsja asemele, ent

see uus määratud kaitsja ei ole

asenduskaitsja KrMS § 44

tähenduses.

19. Kaitsja vahetamise regulatsioon

Eelnõuga ette nähtav valitud kaitsja vahetamise

regulatsioon ei käsitle üldse ühte võrdlemisi sagedasti

esinevat tegeliku elu juhtumit – nimelt olukorda, kus

kliendilepingu lõpetab mitte kahtlustatav või

süüdistatav, vaid seda teeb advokaat või siis toimub

lepingu lõpetamine poolte kokkuleppel.

Eelnõu p 16, KrMS § 48 lg 2 teine lause sätestab: „Kui

kaitsja vahetamine toob kaasa viivituse menetluses,

võib menetleja määrata asenduskaitsja vastavalt

käesoleva seadustiku §-s 441 sätestatule“. Sõnastus on

ebaõnnestunud - selle sätte praktiline tagajärg on, et

asenduskaitsja määratakse eikellelegi (asenduskaitsja

ei asenda menetluses nn põhikaitsjat). Taaskord on

tegemist anomaaliaga, mida tuleks vältida. Tegelikult

ei ole eelnõuga välja pakutud normi vajagi, sest valitud

kaitsja vahetamisega tingitud viivituse olukorras – s.t.

olukorras, kus isikul puudub kaitsja ja menetlusega on

vaja edasi pinna – tuleb lihtsalt otsustada kaitsja

määramine RÕA korras.

Arvestatud. KrMS § 48 lg 2

ümber sõnastatud.

20. KrMS § 175 täiendamine lõikega 21

Sätte sõnastus ei anna edasi seda mõtet, mis normil

Arvestatud. KrMS § 175 lõike

21 sõnastust täiendatud. Lisaks

on kohtul jätkuvalt kohustus

eelnõu seletuskirja kohaselt on. Eelnõu tekst ei kajasta

ideed, et tegemist on erandliku ja „radikaalse“

meetmega, pigem jääb tekstist mulje, et see on

üldreegel. Lisaks sellele vajab see meede seaduse

teksti tasandil olulist täpsustamist. Mitte kuidagi ei ole

loogiline see, kui kohus on näiteks 30-st istungist

koosneva menetluse korral määranud asenduskaitsja 2-

ks viimaseks istungiks ja selle tõttu kaotab valitud

kaitsja võimaluse eelnenud 28-l istungil ja miks mitte

ka kogu kohtueelses menetluses osalemise eest tasu

hüvitamise taotlemiseks. Antud normi on vaja kindlasti

täpsustada ja tuua sisse täpsemad normi kohaldamise

eeldused ja tingimused. Ainult seletuskirjast kindlasti

ei piisa – normi sisu ja mõte peavad tulenema normi

tekstist, mitte seletuskirjast.

menetluskulude määramisel ja

jaotamisel arvesse võtta kulude

vajalikkust põhjendatust.

Riigikohus

Riigikohus praegu arvamust ei avalda. Teadmiseks võetud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium

1. § 1 p 6. Kaaluda sõnastuse muutmist. KrMS uue § 141

(Kohtuistungite pidamine videosilla vahendusel) lg-s 2

võiks asendada sõnad „ei viibi füüsiliselt“ lihtsama ja

omakeelsema väljendiga „ei asu“.

Ei arvestata. Sõnastus „ei viibi

füüsiliselt“ on täpsem.

2. § 1 p 8. Kaaluda sõnastuse muutmist. Punktis

muudetakse § 151 ning lisatakse mh lg 4: „Käesoleva

paragrahvi lõikes 3 sätestatu ei piira tuginemist

käesoleva seadustiku § 339 lõike 1 punktides 1–10

sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulistele

rikkumistele ega sellele, et aset leidnud rikkumised

kogumis moodustavad käesoleva seadustiku § 339

lõike 1 punktis 12 sätestatud rikkumise.“ Tasuks

kaaluda sätte sõnastamist vähem segadust tekitaval

viisil, nt: „Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatu ei

piira tuginemist käesoleva seadustiku § 339 lõikes 1

sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulistele

rikkumistele.“

Arvestatud.

3. § 1 p 37 (sama ka p-d 40 ja 42). Kaaluda sõnastuse

muutmist. Selles punktis tunnistatakse kehtetuks säte,

mis lubab, et „eeluurimiskohtunik võib korraldada

vahistamistaotluse läbivaatamise“ video vahendusel.

Seletuskirjas on seda põhjendatud nii: „Muudatus on

seotud video vahendusel kohtuistungite pidamise

üldreegli kehtestamisega KrMS §-s 141 .“ Viidatud

uues paragrahvis märgitaksegi: „Kohus võib kõikides

kohtuastmetes kohtuistungeid pidada videosilla

vahendusel…“ Samas ei sisalda KrMS kohtuistungi

mõistet ning on vaieldav, kas taotluste läbivaatamine

eeluurimiskohtuniku juures toimub kohtuistungil (vrd

ka PS § 22 lg 4). Seetõttu tasuks kaaluda seaduse

Arvestatud. KrMS § 141 lg 1

sõnastust täpsustatud.

sõnastamist viisil, et videosild oleks

eeluurimiskohtuniku asjades üheselt mõistetavalt

lubatud, sõltumata sellest, kuidas defineerida

kohtuistungit.

4. § 1 p 42. Parandada. Sättega tunnistatakse kehtetuks

mh § 137 lg 5. Sellist lõiget viidatud paragrahv ei

sisalda. Mõeldud on ilmselt § 1371 lg-t 5.

Arvestatud. Trükiviga

parandatud.

5. Muuta KrMS § 56 lg-t 4 nii, et kaitsja taandamise

menetluses korraldatakse kohtuistung üksnes siis, kui

kohus peab seda vajalikuks. Eelnõu üldine suundumus

on anda kohtule korraldavate istungite pidamisel

suurem otsustusvabadus. Samas ei muudeta KrMS §

56 lg-st 4 tulenevat kohustust korraldada kaitsja

taandamise menetluses igal juhul kohtuistung.

Tegelikult pole selline absoluutne kohustus mitte

millegagi põhjendatud. Nii mõnigi kord on kaitsja

taandamise taotlused ilmselgelt alusetud ja nende

lahendamiseks kohtuistungi pidamine võtab asjatult

kohtu ja kaitsja ressurssi. Iseäranis ebaotstarbekas on

kaitsja taandamise taotluse lahendamine kohtuistungil

näiteks kassatsioonimenetluse staadiumis.

Arvestatud.

6. § 1 p 50. Lisada § 145 lg 4 kavandatavasse teksti viide,

et selles ette nähtud reegel kehtib, kui seadus ei sätesta

teisiti. 6.1. Kavandatav KrMS § 145 lg 4 näeb ette, et

kui määrus on kriminaalasja lõpplahendiks või määrust

saab vaidlustada kriminaalasja lõpplahendist eraldi,

tuleb määruses esitada ka määruse aluseks olevad

asjaolud ja õiguslikud põhjendused. Samas on

kriminaalmenetluse seadustikus sellest reeglist

erandeid (nt KrMS § 349 lg 4). Selguse huvides võiks

ka KrMS § 145 lg 4 tekst kajastada seda, et selles

normis ette nähtud reegel kehtib vaid siis, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti.

6.2. Samuti jäävad kohati segaseks uuendatud KrMS §

145 lg-s 2 sisalduvad nõuded määrusele. Nii peaks

määrusest nähtuma: „1) kes on määruse teinud“ ja „2)

millal on määrus tehtud.“ Nende muudatuste põhjus

jääb arusaamatuks. Kehtiv KrMS § 145 lg 2 sõnastus –

„1) koostamise kuupäev …; 2) koostaja ametinimetus

ning nimi“ – on mõlemas punktis konkreetsem ja

selgem. Kohustus märkida ametniku „ametinimetus ja

nimi“ on seadustikus läbiv standard, mida mujal muuta

ei kavatseta (vrd KrMS §-d 146, 153, 154, 163 jne).

Määruse koostamise ajaga seonduva nõude

ebamäärasemaks muutmist ei selgitata. Jätkuvalt tuleks

pidada mõistlikuks aja märkimist kuupäeva (ja mitte nt

aasta või kellaaja) täpsusega, mistõttu pole põhjust

seadust muuta.

6.3. Samuti peab eelnõu kohaselt määrusest nähtuma:

„4) mille kohta määrus on tehtud“ ja „5) määruse sisu

Arvestatud. KrMS § 145 tekst

ümber töötatud ja Riigikohtu

ettepanekud uue sõnastuse

juures arvesse võetud.

ja menetlusõiguslik alus“. Muudatuse sõnastus jätab

samas selgusetuks, mille poolest erinevad määruse sisu

ja see, mille kohta määrus on tehtud, iseäranis kui

arvestada, et „määruse sisu“ ei tähenda selles

kontekstis enam õiguslikke põhjendusi.

7. § 1 p-d 87 ja 96. Täpsustada sõnastust. KrMS § 2351

lõiget 2 ja § 2451 lg-t 2 muudetakse järgmiselt:

„Kohtuliku eelmenetluse läbiviimisel juhindutakse

käesoleva seadustiku paragrahvidest 2572 –262.“

Praegu näevad need lühi-ja kokkuleppemenetluse

sätted ette: „Käesoleva seadustiku §-s 258 sätestatud

aluse ilmnemisel korraldab kohus eelistungi, mille

pidamisel järgitakse käesoleva seadustiku § 2571 lõikes

2 ja §-des 259–262 sätestatut.“ Muudatuse tulemusena

kantaks (erinevalt praegusest) lihtmenetlustele üle

kogu üldmenetluse eelmenetluse regulatsioon. See ei

pruugi olla asjakohane (vt nt sama eelnõuga

lisanduvad § 2572 lg-d 2 ja 4, mille kohaldatavus lühi-

ja/või kokkuleppemenetluses on küsitav). Seetõttu

võiks kaaluda muudetud lõigete lõppu lisandust:

„arvestades lühimenetluse/kokkuleppemenetluse

erisusi“ vms.

Arvestatud.

8. § 1 p 116. Kaaluda, kas kavandatav KrMS § 267 lg 9

teine lause on vajalik või kas see ei peaks paiknema

mujal seaduse tekstis. 8.1. Kavandatava muudatusega

nähakse ette KrMS § 267 lg 9 järgmine sõnastus:

„Kohtumääruse, millega isikule kohaldatakse aresti või

teda trahvitakse, võib isik vaidlustada määruskaebuse

korras. Määruskaebuse esitamine ei takista kohtuliku

arutamise jätkamist.“ 8.2. Kord, mille kohaselt ei peata

aresti- või trahvimääruse vaidlustamine kohtuliku

arutamise jätkamist, on iseenesest põhjendatud. Samas

võidakse kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus

teha ka muid määrusi, mis on määruskaebe korras

vaidlustatavad (nt süüdistatav võetakse vahi alla).

Nende puhul ei ole seaduses otsesõnu ette nähtud

reeglit kohtuliku arutamise jätkumise kohta. Seega

võib kavandatava KrMS § 267 lg 9 teine lause anda

alust tõlgenduseks, et kõikidel muudel juhtudel peaks

kohtuliku arutamise ajal tehtav vaidlustatav määrus

asja arutamise peatama. Enamasti see ilmselt aga ei

peaks nii olema. Seetõttu võiks KrMS § 267 lg 9 teise

lause seadusest välja jätta või hoopis näha ette üldsätte,

mis ütleks, millal kohtumääruse vaidlustamine peatab

kohtumenetluse ja millal mitte.

Arvestatud. Vaieldav lause

tekstist eemaldatud.

9. § 1 p-d 113 ja 117. Täpsustada õigeksmõistmise korda.

9.1. Kavandatavad KrMS § 262 lg 5 ja § 268 lg-d 7

ning 8 näevad ette süüdistatava õigeksmõistmise ilma

(edasise) kohtuliku arutamiseta, kui kohus leiab, et

süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta ühelegi

Arvestatud. Silmas on peetud

osaotsuse tegemist, mis on

eelnõu tekstis ka nüüd selgelt

kirjas.

süüteokoosseisule, või kui kohus tuvastab

õigeksmõistva otsuse tegemise alused juba pärast

prokuratuuri tõendite uurimist või kui prokuratuur

süüdistusest loobub. 9.2. KrMS § 268 lg-te 7 ja 8

sõnastuse põhjal jääb ebaselgeks, kas juhul, kui nendes

sätetes ette nähtud õigeksmõistmine puudutab vaid osa

süüdistuses kirjeldatud karistusõiguslikult iseseisvatest

tegudest, tuleb kohtul teha õigeksmõistev osaotsus või

jätta osaline õigeksmõistmine ootele, kuni ka

ülejäänud teod saavad üldises korras arutatud. KrMS §

268 lg 8 kohta seletuskirjas märgitu viitab teisele

variandile, kuid seaduse sõnastusest see selgelt välja ei

tule. Otstarbekam tundub, kui kohus teeks

asjassepuutuvas osas kohe õigeksmõistva osaotsuse –

juhul, kui tegemist on karistusõiguslikult iseseisva

teoga. Kuid kui leida, et kogu süüdistus tuleb

lahendada ühe tervikotsusega, vajaksid

menetlusosalised juba kohtuliku arutamise ajal

kindlust, et mingi osa süüdistusest on „mängust väljas“

ja et selle kohta pole nt vaja enam tõendeid esitada.

9.3. KrMS § 262 lg 5 sõnastus näib viitavat sellele, et

kohus saab teha eelmenetluses õigeksmõistva otsuse

üksnes siis, kui ta leiab, et mitte ükski süüdistuses

kirjeldatud tegu ei vasta süüteokoosseisule. Samas pole

mõistlikku põhjust keelata sellist õigeksmõistvat otsust

ka olukorras, kus kohus leiab, et üksnes osa

süüdistuses kirjeldatud eraldiseisvatest tegudest ei

vasta süüteokoosseisu tunnustele.

10. § 1 p 125. Kaaluda muudatuse vajalikkust või

sõnastuse muutmist. 10.1. KrMS § 286¹ lõiget 2

täiendatakse punktiga 3¹ : „5) asjaolu, mille

tõendamiseks tõendit esitada soovitakse, on omaks

võetud või kohus on selle tunnistanud üldtuntuks.“ See

ei ole kooskõlas eelnõu p-des 20 (KrMS § 60) ja 160

kavandatuga. Tõenäoliselt oleks sobivam sõnastus:

„kohus on tunnistanud asjaolu, mille tõendamiseks

tõendit esitada soovitakse, omaks võetuks või

üldtuntuks.“ 10.2. Samas on täiendus ka sisuliselt

küsitav. KrMS § 286¹ lg 1 sätestab (jätkuvalt), et kohus

võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste

tõendite kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust.

Seega pole juba niigi lubatud võtta vastu ja koguda

tõendit, millel ei ole asjas tähtsust. Näiteks ei ole

tähtsust tõendil, millega tuvastatav asjaolu on juba

teiste tõenditega kinnitust leidnud. (RKKK

01.06.2023, nr 4-22-3036/61, p 17) Sama kehtiks ka

üldtuntuse ja omaksvõtu korral.

Ei arvestata. RK viidatud

lahendis välja öeldu on

praktikas raskesti rakendatav

ilma, et kohus ei avaks end

süüdistusele kallutatuses.

Tõendite tõendiväärtust, sh

seda, kas tõendamise standard

on täidetud või mitte, ei saa

kohus hinnata eelmenetluses,

kuna tõendi sisu ei ole sellel ajal

veel kohtuni jõudnud.

Vastupidine seisukoht täiendaks

seda, et kohus peaks

eelmenetluses juba omistama

tõenditele ette kindlaksmääratud

tõendusliku jõu, mis aga oleks

vastuolus tõendite kogumis

vaba hindamise põhimõttega.

11. § 1 p 162. Jätta KrMS § 318 lg 3 p 2 muutmata.

Kokkuvõtvalt: „Ilmselgelt“ on sobimatu kriteerium,

millest kaebeõiguse sõltuvusse seadmine toob kaasa

Arvestatud. Kriteerium

„ilmselgelt“ sätte sõnastusest

välja jäetud.

tarbetut bürokraatiat ja segadust.

12. Avardada ringkonnakohtu võimalusi arutada

kriminaalasja süüdistatava osavõtuta (KrMS § 334),

eeskätt juhtudel, mil on põhjust arvata, et süüdistatav

hoiab kohtukutse ja apellatsiooni koopia

kättesaamisest kõrvale. Eelnõuga kavandatava KrMS §

269 lg 2 uue redaktsiooni kohaselt on maakohtul

ringkonnakohtust avaramad võimalused arutada

kriminaalasja süüdistatava osavõtuta. See ei ole

mõistlikult põhjendatav. KrMS § 334 võimaldab

süüdistataval ka pahatahtlikult kriminaalmenetlust

vältida ja apellatsioonimenetlust tähtajatult venitada,

kui ta suudab kõrvale hoida apellatsiooni ja/või

kohtukutse vastuvõtmisest. Sarnaselt KrMS § 269 lg 2

p 2 kavandatavale muudatusele tuleks ka

ringkonnakohtule anda võimalus arutada asja

süüdistatava osavõtuta, kui on küllaldane alus arvata,

et süüdistatav, kellele pole apellatsiooni või

kohtukutset õnnestunud kätte toimetada, hoiab

kohtumenetlusest kõrvale.

Arvestatud.

13. § 1 p-d 174–176 jt. Kaaluda määruskaebeõiguse

tekkimise põhimõtte ümberpööramise põhjendatust.

Täiendada eelnõu seletuskirja.

13.1. Kaotades KrMS §-s 385 sätestatud

määruskaebepiirangute kataloogi ja nähes ette, et

kohtumääruse saab määruskaebe korras vaidlustada

üksnes siis, kui selle määruse vaidlustamine on

seaduses otsesõnu ette nähtud, naaseb eelnõu

määruskaebeõiguse süsteemi juurde, mille nägi ette

enne 01.07.2004 kehtinud apellatsiooni ja kassatsiooni

kriminaalkohtumenetluse seadustik (vt selle seaduse §-

d 68–69). Osutatud seaduse kohaldamisel ilmnes

määruskaebeõiguses arvukalt lünki, mille ületamiseks

kasutati kohtupraktikas tavaliselt seaduse äärmiselt

laiendavat tõlgendamist või tunnistati

määruskaebeõigust otse põhiseaduse alusel (vt nt

RKKK 3-1-1-109-00, p 7.3; 3-1-1-121-01, p 6.5; 3-1-

1-25-04, p 7). Praegu valitseva õiguskäsitluse (vt nt

RKKK 3-1-1-23-16, p 24 ja 3-1-1-22-16, p 15)

kontekstis võivad määruskaebeõiguses ilmnevad

lüngad tingida vajaduse põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluste järele. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et

seda riski oleks analüüsitud.

13.2. Selleks, et kõnesoleva muudatuse tegelik sisu

oleks paremini hoomatav, peaks eelnõu seletuskiri

sisaldama ammendavat koondkataloogi kõigist

kohtumäärustest, mida on edaspidi võimalik

vaidlustada kas a) ühes või b) kahes kohtuastmes.

Samuti oleks tarvilik loetelu nendest tänasel päeval

Ei arvestata. Riigikohtu poolt

viidatud praktika on kujunenud

kehtiva määruskaebemenetluse

paradigma raamides, kus

seaduses on otsene keeld

kaebuste esitamisele, millest üle

saamiseks ei olegi muud teed

peale põhiseaduslikkuse

järelevalve. Teistpidine

regulatsioon võimaldab

Riigikohtul ka

põhiseaduslikkuse järelevalvet

teostamata kaebeõigust otse PS

alusel tunnustada, kui see peaks

vajalikuks osutuma. Samuti ei

muutu käsitlus määrusest kui

menetlusotsustusest, mitte

dokumendist. Seetõttu näiteks

kohtu alla andmise määruse

puhul ei ole seaduses eraldi

sätestatud, et see oleks tõkendi

muutmise või tühistamise osas

määruskaebuse korras

vaidlustatav, ent kuna tõkendi

muutmine ja tühistamine on

määruskaebuse korras

vaidlustatavad

menetlusotsustused, siis on

nende osas ka jätkuvalt

sagedamini vaidlustatavatest kohtumäärustest, mille

peale tulevikus enam määruskaebust esitada ei saaks.

võimalik määruskaebust esitada.

14. § 1 p-d 177–178 jt. Näha väärteomenetluses ette ühtne

(nt 15-päevane) edasikaebetähtaeg ja loobuda

erandlikust 10-päevasest edasikaebetähtajast. Eelnõu

säilitab kehtivas õiguses ette nähtud eraldi

määruskaebetähtaja KrMS § 387 lg-s 2 loetletud

määruste jaoks. Praktikas on KrMS § 387 lg-tes 1 ja 2

sätestatud edasikabetähtaegade piiritlemine tekitanud

menetlusosalistele ja ringkonnakohtutele raskusi (vt nt

RKKK 3-1-1-99-16, p 10 jj; 1-17-4343/18, p 17; 1-17-

7210/11; 1-20-3220/22 (eelmenetluses)). Arvestades,

et kahe seaduses sätestatud määruskaebetähtaja

erinevus on vaid viis päeva, oleks otstarbekas

kõnesolev erisus kaotada ja näha õigusselguse huvides

kõigi vaidlustatavate kohtumääruste jaoks ette üks

määruskaebetähtaeg.

Arvestatud. Nähtavasti pole

siiski silmas peetud

väärteomenetluses

menetlustähtaegu, vaid KrMS

osade määruskaebemenetluste

jaoks kehtestatud 10-päevast

tähtaega.

15. § 1 p 180. Pikendada ringkonnakohtus määruskaebuse

läbivaatamiseks ette nähtud tähtaega.

Kokkuvõtvalt: kehtiv 10päevane tähtaeg on ebapiisav,

kuna ei võimalda menetlusosaliste põhilisi õigusi

tagada, sh nt istungiaega leida. Seetõttu

menetluspõhiõiguste tagamise vajaduse tõttu praegu

tähtaega rikutakse sageli.

Arvestatud. Ettepanek on

põhjendatud mh kohtute suure

töökoormusega ja

määruskaebuse läbivaatamiseks

kehtestatakse edaspidi

30päevane tähtaeg.

16. Juhan Sarve arvamus ja ettepanek: § 1 p-d 12, 85, 93,

115. Jätta eelnõust välja muudatus, mis võimaldab

prokuratuuril tsiviilhagi kannatanule tagastada või

kohtul see läbi vaatamata jätta põhjusel, et hagi

takistaks kriminaalasja kiiret lahendamist.

Alternatiivselt muuta eelnõu nii, et kõnesoleval alusel

saab tagastada või läbi vaatamata jätta üksnes

juriidilisest isikust kannatanu tsiviilhagi, samuti

avalikõigusliku nõudeavalduse. Muuta

tsiviilkohtumenetluse seadustikku selliselt, et

kannatanul tekiks õigus tugineda

tsiviilkohtumenetluses ilma tõendamata faktidele, mis

on tuvastatud kostja suhtes tehtud jõustunud

süüdimõistvas kohtuotsuses.

Arvestatud osaliselt. Lisatud

kaitseklauslid.

Prokuratuur

1. Prokuratuur on seisukohal, et eelnõus plaanitav

eeluurimiskohtunike asjade risti jagamine ei ole

kindlasti kohtumenetlust optimeeriv lahendus.

Prokuratuur teeb ettepaneku kaaluda alternatiivina

eeluurimiskohtunike määramisele teiste kohtute

tööpiirkondadest pelgalt lahendust, kus

ringkonnakohtu esimeestel tekib võimalus rakendada

mõne maakohtu töökoormuse tõusul või ettenähtavalt

pikaajaliste (ja mitmete eeluurimiskohtunike kaasamist

Teadmiseks võetud.

Eeluurimiskohtuniku asjade

ümberjagamisest loobutakse.

vajavate) menetluste läbiviimiseks täiendavaid

eeluurimiskohtunikke teise kohtu tööpiirkonnast, mitte

aga sisuliselt vahetada kohtute tööpiirkondi. Samuti

märgib prokuratuur, et eeluurimiskohtunike

määramine nn peegelpildi põhimõttel võib

märkimisväärselt mõjutada prokuratuuri ressursikulu.

2. Toimiku juurde võetud materjalidest kaitsjale koopia

tegemine. Prokuratuur märgib lisaks, et eelnõuga tekib

prokuratuurile kohustus kohtueelse menetluse

lõpuleviimise järel anda kaitsjale üle koopia kõigist

menetluse raames tehtud tõmmistest. Kuigi eelnõu

kohaselt ei tehta koopiat tõmmisest kaitsjale KrMS 12

lg 1 sätestatud alustel, võib sellise aluse tuvastamine

märkimisväärselt tõsta prokuratuuri töökoormust. Nii

saab üheselt määratleda seda, kas andmed võivad

ohustada elu, tervist, eraelu puutumatust jms sisuliselt

vaid andmete põhjaliku sorteerimisega. Digitaalsel

kujul kriminaalasja juurde võetud andmetest koopia

tegemine ei pruugi olla tehniliselt

ebaproportsionaalselt keerukas, küll on kaasaegsete

kõvaketta vm andmekandjate tõmmiste maht mõõdetav

gigabaitidega eeldades seega tuhandete või sadade

tuhandete eraldiseisvate failidega tutvumist.

Prokuratuur teeb seega ettepaneku anda prokuratuurile

luba jätta kaitsjale sellistest andmetest koopia üle

andmata ka juhul, kui sellisest koopiast eraldiseisvate

kaitstud andmete eristamine/sorteerimine on tehniliselt

ebaproportsionaalselt keerukas või ajamahukas.

Arvestatud.

3. Jälitustoimingutega kogutud andmete kaitsjale

tutvumiseks esitamine. Eelnõu kohaselt tutvustatakse

kriminaaltoimiku tutvustamisel kaitsjale ka kogu

jälitustoimingutega kogutud teavet. Seejuures

pannakse prokuratuurile kohustus eraldada

andmekogumist teave, mida tutvustada ei saa. Kehtivas

menetluspraktikas tutvustatakse kogu

jälitustoimingutega kogutud teavet kaitsjale vaid

sellekohase taotluse esitamisel, mitte igakordselt.

Seetõttu tuleb KrMS-i muudatusega arvestada ka

prokuratuuri ressursivajaduse kasvamisega.

Arvestatud.

4. Tehisaru vahendusel tõlkimine. Prokuratuur teeb

ettepaneku reguleerida kriminaalmenetluse keele sätte

all ka tehisaru vahendusel tõlkimine. See võimaldaks

riigi ressursse tõlkide kaasamiselt kokku hoida.

Teadmiseks võetud.

Küsimusepüstitus vajab

põhjalikumat analüüsi. Kehtiv

seadus ei piira tõlkide

töömeetodeid, kes võivad

masintõlget oma toormaterjalina

kasutada juba praegu.

5. Kohtuistungi kinniseks kuulutamine riigi julgeoleku

või avaliku korra kaitsmiseks. Prokuuratuur teeb

ettepaneku lisada KrMS §-s 12 loetletud kohtuistungi

kinniseks kuulutamise alustele täiendavalt võimalus

Ei arvestata. Kohtupidamise

avalikkus on põhiseaduse

mastaabiga väärtus, millest

erandid näeb samuti ette

kuulutada kohtuistungid kinniseks riigi julgeoleku või

avaliku korra kaitsmiseks (ettepanekut toetab ka

Kaitsepolitseiamet).

põhiseadus. Just ja eriti

riigivastaste kuritegude

arutamisel tuleb kohtupidamise

avalikkust hoolega järgida, et

mitte tekitada muljet, nagu

Eestis toimuksid salajased

poliitilised protsessid

teisitimõtlejate vaigistamiseks.

6. Omaksvõtu instituut. Omaksvõtu instituudi osas peab

prokuratuur kohaseks rõhutada, et süüdistatava poolt

mingite faktiliste asjaolude omaksvõtt peaks kohtuni

jõudma esimesel võimalusel kaitseaktis. Seega peaks

olema kaitseakti kohustuslikuks osaks vastava asjaolu

sisuline kinnitus või siis selle puudumise ära

märkimine. Nii oleks kohtul eelistungit planeerides

selge, millega tuleks või ei tuleks sellel tegeleda.

Selliselt oleks ka võimalik rääkida kohtumenetluse

optimeerimisest.

Seletuskirja täiendatud.

7. Prokuratuur teeb ettepaneku kaaluda võimalust

oportuniteedi rakendamist ka esimese astme

kuritegude asjades, nt piiritledes selle konkreetsete

paragrahvidega, või alternatiivselt mõned esimese

astme kuriteod muuta teise astme kuritegudeks.

Arvestatud.

8. Rahvakohtunike instituut. Prokuratuur teeb ettepaneku

tõsiselt kaaluda kohtumenetluse optimeerimise

kontekstis rahvakohtunike instituudist loobumist.

Ei arvestata. Rahvakohtunike

kasutamine on vajalik kohtu

koosseisu laiema elukogemuse

ja alternatiivsete vaatepunktide

toomiseks, aga samuti selleks,

et kuriteo etteheidetavus saaks

selgitatud ka mittejuristidele.

Rahvakohtunike instituudi

parem reguleerimine vajab

põhjalikumat analüüsi ja väärib

eraldi seaduseelnõud.

9. 9.1. Täiendada eelnõud KrMS § 202 lõikega 1¹ , andes

võimaluse teatud juhtudel lõpetada menetlus

otstarbekusest ka ilma kahtlustatava nõusolekuta.

Arvestatud osaliselt. Soovitud

säte tähendaks sisuliselt

legaliteedipõhimõttest

loobumist ja prokuratuuri

täielikku suvaotsustusvoli

selles osas, milliseid kuritegusid

menetleda. KrMS § 204

täiendatud lõpetamise alusega

raskesti menetletavate

välismaalastest kahtlustatavate

puhuks.

10. Muuta § 228 lõiget 6: „(6) Kui käesoleva paragrahvi

lõigetes 1 ja 2 nimetatud kaebuse lahendamise ajaks on

prokuratuur süüdistusakti käesoleva seadustiku § 226

kohaselt kohtusse saatnud, edastatakse kaebus

kriminaalasja arutavale kohtule.“

Arvestatud.

11. Prokuratuur pakub välja järjekordse § 256¹ lõike 1

muudatuse: „(1) Kui isik on kahtlustatav teise astme

kuriteos, mille tõendamiseseme asjaolud on selged ja

mille kohta on kogutud kõik vajalikud tõendid, võib

prokuratuur kohtult taotleda kriminaalasja lahendamist

kiirmenetluses. Taotlus esitatakse 48 tunni jooksul

alates isiku kahtlustatavana ülekuulamisest olenemata

kuriteo toimepanemise ajast või isiku kahtlustatavana

kinnipidamisest.“

Arvestatud.

12. Muuta KrMS § 126¹ lg 5 sõnastust hetkel kehtiva

sõnastuse („Jälitustoiminguid tehakse vahetult nii

käesoleva seadustiku § 126² lõikes 1 nimetatud

asutuste kui ka nende hallatavate asutuste ja

jälitustoimingute tegemiseks volitatud asutuste,

allüksuste ja töötajate kaudu, samuti politseiagentide,

variisikute ja salajasele koostööle kaasatud isikute

kaudu.“) asemel järgnevalt: „Jälitustoiminguid tehakse

vahetult nii käesoleva seadustiku § 126² lõikes 1

nimetatud asutuste kui ka nende hallatavate asutuste ja

jälitustoimingute tegemiseks volitatud asutuste,

allüksuste ja töötajate kaudu.“.

Arvestatud osaliselt.

13. Eelnõu punktiga 42 tunnistatakse kehtetuks KrMS §

137 lõige 5, kuid kehtivas seaduses sellist lõiget ei ole.

Arvestatud. Trükiviga

parandatud.

14. Eelnõu punktiga 56 muudetakse KrMS § 154 lõiget 3,

kus punktis 11 on loetletud mh riiklikut sõrmejälgede

ja DNA-registrit, mida sellisel kujul enam ei ole.

Õige oleks sõnastada punkt 11 järgmiselt:

„andmekogusse ABIS ja riiklikusse süüteomenetluse

biomeetriaregistrisse kantud andmete loetelu;“.

Arvestatud. Parandatud.

15. Eelnõu punktiga 71 muudetakse KrMS § 224 lõiget 3,

kus sätte viimasest lausest on puudu kolmas isik (vt

KrMS § 40-2 lg 1 p 4).

Arvestatud. Täiendatud.

16. Ühtlasi teeb prokuratuur ettepaneku täiendada eelnõud

KrMS § 224 lõike 2 muudatusega, kuhu samuti lisada

kolmas isik. Seni on prokuratuur kaebusi lahendades

viidanud seadusandja veale ning võimaldanud neil

ikkagi toimikutega tutvuda.

Arvestatud. Täiendatud.

17. Eelnõu punktiga 92 soovitakse jätta KrMS § 239 lõike

2 punkti 1 sõnastusest välja mh „188“, kuid seda

kehtivas seaduses ei ole.

Eelnõu seletuskirjas mainitakse KarS §-i 118, seega on

tegemist eksimusega numbris

Arvestatud. Trükiviga

parandatud.

18. Eelnõu punktiga 191 täiendatakse KrMS § 470 lõikega

7, kus pakutud sõnastuses on pärast sõna „määruse“

välja jäänud sõna „peale“.

Arvestatud.

Rahandusministeerium

1. Juhime tähelepanu, et seaduse vastu võtmisega ei saa

tekkida n-ö automaatseid lisakulusid riigieelarvele (EN SK

p. 7). Siduvate rahaliste otsuste tegemine on koondatud riigi

eelarvestrateegia ja riigieelarve protsessi, kus kõrvutatakse

riigi kõik rahalised võimalused ja vajadused. Arvestades

riigi rahalist seisu ja võimalust, et lisavahendeid ei eraldata,

tuleb kulud katta Justiitsministeeriumi eelarvest. Palume

sõnastust täpsustada

Teatavaks võetud

2. Eelnõu § 1 punktiga 12 nähakse ette kriminaalmenetluse

seadustikus (edaspidi KrMS) riigilõivuvabastus juhuks, kui

tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus jäetakse

kriminaalmenetluses läbi vaatamata ning kannatanu

otsustab sama hagi või avalduse esitada tsiviil- või

halduskohtumenetluses. Palume kaaluda vajadust muuta ka

RLS § 22 lõike 1 punkti 12 nii nagu muudetakse RLS § 22

lõike 1 punkti 15, et kõik KrMS-s sätestatud

riigilõivuvabastuse juhud oleksid õigusselguse eesmärgil

kajastatud ka RLS-s.

Ei arvestata. Eelnõu § 1 p 12

reguleerib tervise kahjustamise

ja surma põhjustamisega seotud

hagisid, mille osas

riigilõivustamise reegleid ei

muudeta. Seetõttu puudub ka

põhjus RLS § 22 lg 1 p 12

muutmiseks.

3. Teeme ettepaneku luua sarnaselt KrMS §-s 424 rahalise

karistuse tasumise pikendamise ja ajatamise alustele

võimalus pikendada või ajatada ka avalik-õigusliku nõude

rahuldamisel välja mõistetud summade tasumise tähtaega.

Samas peame vajalikuks lisada tähtaja pikendamise ja ositi

maksmise võimaluse loomisel intressi maksmise kohustus,

kuivõrd sisuliselt jäädakse kohustuse täitmisega viivitusse

ning juriidiliste isikute puhul võib selline tähtaja

pikendamine või ositi maksmine osutuda teatud juhtudel

riigiabiks.

Ei arvestata. Erinevalt

karistuste ajatamisest on AÕNA

ja tsiviilhagi täitmisega seonduv

täitemenetluse teema, mida

käesoleva eelnõuga ei

lahendata.

4. Täiendada § 182 õigusliku alusega, mille kohaselt jäävad

avalik-õiguslikust nõudeavaldusest loobumisega seotud

menetluskulud avalik-õigusliku nõudeavalduse esitanud

haldusorgani kanda.

Ei arvestata. KrMS § 182 lg 5

juba praegu laseb

menetluskulud sellises

olukorras nõudeavalduse esitaja

kanda panna.

5. Optimeerida ka riigi poolt menetluskulude hüvitamise

korraldust selliselt, et isik esitab taotluse kohtule või

kohtueelsele menetlejale, kes ise algatab vastavad maksed

ja suunab lahendi RTK-le väljamaksmiseks. See muudatus

võiks jõustuda 2026.aasta jaanuarist.

Ei arvestata. Hüvitamise

korraldus kohtu ja RTK vahel ei

ole KrMS reguleerimisalas.

Siseministeerium

1. EN § 1 p 23: Võimalus arsti ülekuulamiseks isiku

tervisetõendisse puutuvalt peaks olema mingitel

juhtumitel olemas ka kohtueelses menetluses

Ei arvestata. Kohtueelse

menetluse tagamise küsimused

tulevad eraldi arutamisele.

2. EN § 1 p 24: tunnistajate isikuandmete osas tuleks

sätestada selliselt, et ei tekiks kahtlust, justkui oleks

andmete küsimiseks õiguslik alus ära kadunud.

Vastavate andmete vaikimisi protokollides kuvamisest

loobumine on iseenesest põhjendatud.

Ei arvestata. Andmete

küsimiseks on alus jätkuvalt

olemas (sellele viitab kohustus

loetletud andmed lisada

protokollile suletud ümbrikus).

3. EN § 1 p 25: Palume kaaluda sätte muutmist viisil, mis

sätestaks, et sideandmete päringu loas esitatakse

sideettevõtjale vaid otsuse resolutiivosa, s.o toimingu

lubatavaks tunnistamine, ent mitte andmete kogumise

põhjendus.

Arvestatud. Määruste

üldregulatsiuoon annab selleks

võimaluse.

4. EN § 1 p 32: Tuleb eelistada jälitustoimingutega Arvestatakse osaliselt.

andmete tutvustamist, mitte nende kättesaadavaks

tegemist, nagu seletuskirjas kirjas, et vältida

kolmandate isikute andmete lekkimist vajalikust

suuremas ulatuses

Seletuskirja täpsustatud.

5. Kuna KrMS § 12614 lõike 3 kohaselt kehtestab

jälitustoimingust teavitamise ja jälitustoimiku

tutvustamise korra valdkonna eest vastutava ministri

ettepanekul Vabariigi Valitsus määrusega, tuleb

vastavat määrust muuta.

Ei arvestata. Määruse

olemasoleva teksti raames on

jätkuvalt võimalik seadusest

tulenevaid nõudeid täita.

6. EN § 1 p 33: Rakendajatele õigusselguse tagamiseks

palume kaaluda näiteks KrMS 12614 lõike 11 punkti 2

sõnastamist järgnevalt:

2) mis sisaldavad riigisaladust või salastatud

välisteavet, eelkõige teavet jälitusasutuse meetodite,

taktika ja vahendite kohta, või teise isiku seadusega

kaitstud saladusi

Arvestatud

7. EN § 1 p 42 on ekslikult sätestatud, et kehtetuks

tunnistatakse § 137 lõiked 21 ja 5, kuigi ilmselt on

silmas peetud § 1371, sest §-s 137 ei ole lõiget 5

Arvestatud. Trükiviga

parandatud.

8. EN § 1 p 45: Praktikas on probleeme seetõttu, et

tagaotsimismäärus edastatakse üksnes PPA-le, isegi

kui kriminaalasi ise on teise jälitusasutuse menetluses,

kes peaks ka tagaotsimisega tegelema.

Teatavaks võetud.

9. EN § 1 p 57: SiM ei toeta näidisvormide

kehtestamisest loobumist, teeb ettepaneku

näidisvormidega tegelemise jätta kohtueelse menetluse

muudatuspaketti või reguleerida näidisvormist

kõrvalekaldumise õiguslikud tagajärjed.

Ei arvestata. Seaduse tasandil

on näidisvormide järgimata

jätmise tagajärg reguleerimata

ja seetõttu tekitab nende

seaduses nimetamine tarbetut

segadust. Soovi korral on

ametkondadel jätkuvalt

võimalus igasuguseid

näidisvorme kehtestada ja

omavahel koordineerida.

10. Seletuskirjas kasutatakse korduvalt mõistet „kohtueelse

uurimise asutused“, mis ei lange kokku tänase KrMS-i

terminoloogiaga

Arvestatud. Seletuskirja

täpsustatud.

11. EN § 1 p 67: seaduse tekstis peaks läbivalt kasutama

samu väljendeid – alates vs arvates; põhistama vs

põhjendama

Arvestatud osaliselt.

Korrigeeritud „põhistama“ osas.

Alates vs arvates korrektuur ei

ole kriitilise tähtsusega ja läheb

korrigeerimisele edaspidi.

12. EN § 1 pp 72 ja 74 on Siseministeeriumi hinnangul

esitatud samasisuline säte.

Ei arvestata. Märgitud eelnõu

sätteist ühe subjektiks on

kaitsja, teise subjektiks aga

prokuratuur. Seega ei ole tegu

samasisuliste sätetega.

13. Seletuskirjas on eelnõu § 1 punkti 6 kohta selgitatud,

et „istungit on võimalik soovi korral jälgida

kohtumajas või nn justiitspunktis“. Justiitspunkt ei ole

üldiselt teadaolev mõiste. Palume selgitada.

Arvestatud. Seletuskirja

täiendatud.

EELNÕU

10.12.2024

Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus

(kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus)

§ 1. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 10 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kohtumääruse peale, millega kohus jätab rahuldamata taotluse tõlgi kaasamiseks või

dokumentide tõlkimiseks, võib tõlgi kaasamist või tõlget taotlenud isik esitada määruskaebuse.

Ringkonnakohtu määrus määruskaebuse lahendamisel ei ole vaidlustatav.“;

2) paragrahvi 12 lõikest 2 jäetakse välja sõna „põhistatud“ ning sama lõiget täiendatakse teise ja

kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

„ Määrus, millega kohus piirab kohtuistungi avalikkust, on vaidlustatav määruskaebuse korras.

Ringkonnakohtu määrus määruskaebuse lahendamisel ei ole vaidlustatav.“;

3) paragrahvi 12 lõiget 3 täiendatakse pärast tekstiosa „jälgida uurimisasutuse“ tekstiosaga „ ja

prokuratuuri“;

4) paragrahvi 12 lõikest 41 jäetakse välja sõna „põhistatud“;

5) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 43 järgmises sõnastuses:

„(43) Kui kohus teeb määruse, millega isikut kohustatakse saladust hoidma, ilma kirjalike

põhjendusteta, tuleb poole taotlusel kirjalike põhjendustega määrus koostada 48 tunni jooksul

määruse tegemisest.“;

6) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Isik, keda kohustatakse vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 41 saladust hoidma, võib

kohtumääruse peale esitada määruskaebuse.“;

7) seadustikku täiendatakse §-ga 141 järgmises sõnastuses:

㤠141. Kohtuistungite pidamine videosilla vahendusel

(1) Kohus võib kõikides kohtuastmetes kohtuistungeid pidada, sealhulgas kõikide

eeluurimiskohtuniku ja täitmiskohtuniku pädevusse kuuluvate küsimuste lahendamiseks,

videosilla vahendusel, kui see ei ole vastuolus avalike huvidega ning kahtlustatava ja süüdistatava

kaitseõigus on tagatud.

(2) Kohtuistungi pidamine videosilla vahendusel käesoleva seadustiku tähenduses on olukord, kus

kohtunik või kohtuistungil osaleja ei viibi füüsiliselt kohtusaalis, vaid suhtleb teiste istungil

osalejatega mõlemas suunas reaalajas pilti ja heli edastava tehnilise lahenduse abil.

2

(3) Kohus võib menetlusosalist või muud isikut kohustada kohtuistungil osalema videosilla

vahendusel, kui see võimaldaks vältida viivitust kohtumenetluses ja täidetud on käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimused.

(4) Süüdistatavat võib kohus üldmenetluses kohtuistungil videosilla vahendusel osalema kohustada

üksnes juhul, kui selleta tekiks oht, et kriminaalasjas lõpplahendit mõistliku aja jooksul teha ei ole

võimalik, täidetud on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimused ja süüdistataval on või

talle tagatakse vajaliku tehnilise lahenduse kasutamise võimalus.

(5) Kui kohus peab kohtuistungi videosilla vahendusel, tuleb kohtumajas menetlusosalistele tagada

võimalus kohtuistungil osalemiseks ja mõistlikule arvule pealtvaatajatele võimalus istungi

jälgimiseks. Kinnipidamisasutuses viibivale menetlusosalisele võib istungil osalemiseks vajaliku

tehnilise võimaluse luua kinnipidamisasutuses.

(6) Kohus võib kohtuistungil korra tagamiseks katkestada korrarikkuja seadmest heli või pildi

edastamise või katkestada videoühenduse korrarikkujaga. Kui kohus korrarikkumise tõttu isikuga

videoühenduse katkestab, loetakse see isik istungisaalist eemaldatuks käesoleva seadustiku § 267

lõike 1 punkti 1 tähenduses.“;

8) paragrahvi 15 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 15. Tõendite uurimise vahetus“;

9) paragrahvi 151 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõigetega 2–4 järgmises

sõnastuses:

„(2) Kohtumenetluse pool esitab taotlused ja vastuväited seoses menetlusrikkumistega kohtule

esimesel võimalusel. Kohus lahendab esitatud taotlused ja vastuväited määrusega.

(3) Kui pool ei esita vastuväidet, ehkki tal vastuväite esitamiseks võimalus oli ja pool teadis või

pidi menetlusviga teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada ega sellele tugineda kohtulahendi

peale edasi kaevates.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatu ei piira tuginemist käesoleva seadustiku § 339 lõikes 1

sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulistele rikkumistele.“;

10) paragrahvi 19 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Ringkonnakohus arutab vähemalt kolmest ringkonnakohtunikust koosnevas kohtukoosseisus:

1) kriminaalasja apellatsiooni korras;

2) määruskaebusi kriminaalmenetluse lõpetamise või sellest keeldumise määruste peale;

3) määruskaebusi käesoleva seadustiku § 12616 lõikes 1, § 189 lõikes 3, § 390 lõikes 4, §-s 402 ja

§ 4039 lõikes 1 nimetatud kohtulahendite peale;

4) süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 17 lõikes 3 ning § 19 lõigetes 1 ja 3

nimetatud kohtulahendite peale.

(2) Ringkonnakohtu esimees võib ringkonnakohtu kollegiaalsesse koosseisu kaasata sama

kohturingkonna maakohtu kohtuniku tema nõusolekul.

(3) Ringkonnakohtunik ainuisikuliselt:

1) toimetab eelmenetlust kõigis kriminaalasjades;

3

2) vaatab läbi käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2–4 nimetamata määruskaebusi ja käesoleva

seadustiku §-s 208 nimetatud kaebusi.

(4) Korraldava määruse, mille peale ei saa seaduse kohaselt edasi kaevata, võib kõigis

kriminaalasjades kogu menetluse vältel teha ringkonnakohtunik ainuisikuliselt.“;

11) paragrahvi 381 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 või 5 nimetatud riigilõivuvaba tsiviilhagi või avalik-

õiguslik nõudeavaldus jäeti kriminaalmenetluses läbi vaatamata, võib kannatanu sama hagi või

avalduse esitada riigilõivuvabalt tsiviil- või halduskohtumenetluses.“;

12) paragrahvi 41 lõike 3 teist lauset täiendatakse pärast tekstiosa „võib kohus“ tekstiosaga

„prokuratuuri taotlusel või“;

13) paragrahvi 441 lõiked 2–4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kohtumenetluses võib kohus otsustada asenduskaitsja määramise, kui valitud või määratud

kaitsja ei saa ilmuda kohtuistungile üldmenetluse asjas, milles ta on võtnud endale kaitsekohustuse,

või ei saa ebamõistlikult pika aja jooksul oma kohustusi efektiivselt täita ja ta ei ole nimetanud

endale asenduskaitsjat. Asenduskaitsja määramise peale saab süüdistatav või kaitsja esitada

määruskaebuse. Määruskaebuse lahendamisel tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole vaidlustatav.

(3) Kui kohus määrab kohtumenetluses asenduskaitsja, peab Eesti Advokatuur nimetama kaitsja

ühe kuu jooksul arvates kohtumääruse tegemisest. Nimetatud asenduskaitsjal on kohustus osaleda

kohtumenetluses hiljemalt kahe kuu möödumisel tema nimetamisest arvates. Kui kohtumääruse

koostamisest arvates ühe kuu jooksul selgub, et valitud või määratud kaitsja saab ise asuda

kaitsekohustust täitma, võib kohus asenduskaitsja määramise tühistada, teatades sellest

advokatuurile.

(4) Määratud asenduskaitsja osaleb kriminaalmenetluses seni, kuni kohus ta kaitsekohustusest

vabastab.“;

14) paragrahvi 48 pealkirja täiendatakse pärast tekstiosa „Kaitsjast loobumine“ tekstiosaga „ ja

kaitsja vahetamine“;

15) paragrahvi 48 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Kui kaitsja ja kahtlustatava või süüdistatava vaheline kliendileping lõpeb, tuleb kaitsjal

menetlejale sellest viivitamata teatada ning kahtlustataval või süüdistataval on kohustus menetleja

antud tähtajaks menetlejale teatada, kes on uus kaitsja. Kui kaitsja vahetamine toob kaasa viivituse

menetluses, võib menetleja määrata kaitsja riigi õigusabi korras, kes osaleb menetluses seni, kuni

menetleja ta kaitsekohustusest vabastab..“;

16) paragrahvi 49 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) on samas kriminaalasjas eeluurimiskohtunikuna teinud käesoleva seadustiku §-s 132, 134, 135

või 137 nimetatud kohtumääruse, välja arvatud kriminaalasja arutamisel kokkuleppe- ja

käskmenetluses või tegutsemisel eeluurimiskohtunikuna;“;

4

17) paragrahvi 49 lõiget 1 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) peaks üldkorras arutama kriminaalasja, milles ta on tegutsenud eeluurimiskohtunikuna või

teinud kohtulahendi lihtmenetluses;“;

18) paragrahvi 56 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kui kohus leiab, et kaitsja taandamise taotlus on ilmselgelt põhjendamatu, võib kohus

kohtuistungit pidamata teha määruse, millega jätab taotluse rahuldamata.“;

19) paragrahvi 57 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Taandamismenetluse lahendab kohus määrusega.“;

20) paragrahvi 60 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 60. Tõendatus, üldtuntus ja omaksvõtt“;

21) paragrahvi 60 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „või üldtuntuks“ tekstiosaga „või omaks

võetuks“;

22) paragrahvi 60 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Omaksvõtt on vastaspoole faktiväitega selgesõnaline ja tingimusteta nõustumine kohtule

adresseeritud kirjalikus avalduses või suuliselt kohtuistungil. Kohus võib tunnistada asjaolu omaks

võetuks, kui vabatahtlikku nõustumist sellega on kinnitanud kõik kohtumenetluse pooled, kelle

nõue või vastuväide asjaolust sõltub ja kohtul ei ole põhjust kahelda omaks võetud asjaolu

tõelevastavuses.“;

23) paragrahvi 69 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Menetleja võib vajaduse korral toimetada isiku kaugülekuulamise.“;

24) paragrahvi 691 lõike 2 teisest lausest jäetakse välja sõna „põhistatud“ ning sama lõiget

täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses: „Kui kohus teeb määruse, millega jätab

deponeerimise taotluse rahuldamata, ilma kirjalike põhjendusteta, tuleb poole taotlusel kirjalike

põhjendustega määrus koostada 48 tunni jooksul määruse tegemisest.“

25) paragrahvi 72 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Tervishoiutöötajal ei ole õigust käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 3 alusel keelduda ütluste

andmisest selle isiku terviseseisundi kohta, kes väidab, et ei saa tervise tõttu kohtuistungil

osaleda.“;

26) paragrahvi 74 lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Tunnistaja taotlusel ei märgita ülekuulamisprotokollis tema elu- ja töökohta, õppeasutuse

nimetust ega sidevahendite andmeid.“;

27) paragrahvi 901 lõige 5 ja lõike 6 kolmas lause ning § 91 lõike 2 teine lause tunnistatakse

kehtetuks;

28) paragrahvi 91 lõikest 6 jäetakse välja tekstiosa „, mis võib olla koostatud pealdisena

prokuratuuri määrusel“;

29) paragrahvi 911 tekst loetakse sama paragrahvi lõikeks 1 ning paragrahvi 911 täiendatakse

lõikega 2 järgmises sõnastuses:

5

„(2) Läbiotsimismäärus või -luba hõlmab õigust valdaja tahte vastaselt läbiotsitavasse kohta

siseneda ning läbiotsitavas kohas panipaiku avada ja tõkkeid kõrvaldada.“;

30) paragrahvi 102 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses

„Määrus, millega otsustatakse kahtlustatava või süüdistatava raviasutusse paigutamine, on

vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

31) paragrahvi 124 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui asitõendina kasutatavat objekti ei ole uurimistoimingu protokollis tõendamiseks vajaliku

üksikasjalikkusega kirjeldatud, võib teha asitõendi tunnuste talletamiseks või esiletoomiseks selle

vaatluse.“;

32) paragrahvi 126 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Eeluurimiskohtuniku või kohtu määrus, millega otsustatakse asitõendi suhtes võetavad

meetmed, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

33) paragrahvi 1261 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Jälitustoiminguid tehakse vahetult nii käesoleva seadustiku § 126² lõikes 1 nimetatud asutuste

kui ka nende hallatavate asutuste ja jälitustoimingute tegemiseks volitatud asutuste, allüksuste ja

töötajate poolt või nende vahendusel.“

34) paragrahvi 12612 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „kriminaalasja lahendamiseks,“

tekstiosaga „samuti nende saamiseks tehtud jälitustoimingute kohta antud prokuratuuri või kohtu

lubasid“;

35) paragrahvi 12614 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Isikul, keda on käesoleva seadustiku § 12613 kohaselt teavitatud, võimaldatakse soovi korral

tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja jälitustoimingu käigus tehtud foto, filmi, heli- või

videosalvestise või muu teabetalletusega. Kahtlustatava kohta jälitustoiminguga kogutud andmeid

tutvustatakse hiljemalt kohtueelse menetluse lõpuleviimisel koos kriminaaltoimiku tutvumiseks

esitamisega.“;

36) paragrahvi 12614 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Prokuratuuri loal võib kuni vastava aluse äralangemiseni jätta tutvustamata andmed, mis

ilmselgelt ei ole seotud tõendamiseseme asjaoludega ega ole tarvilikud tõendi usaldusväärsuse

hindamiseks, ja:

1) mille tutvustamine võib ebaproportsionaalselt kahjustada teise isiku seadusega tagatud õigusi ja

vabadusi;

2) mis sisaldavad riigisaladust või salastatud välisteavet, eelkõige teavet jälitusasutuse meetodite,

taktika ja vahendite kohta, või teise isiku seadusega kaitstud saladusi;

3) mille tutvustamine võib seada ohtu jälitusasutuse töötaja, politseiagendi, variisiku, salajasele

koostööle kaasatud isiku või jälitustoimingus osalenud muu isiku või nende lähikondsete elu,

tervise, au, hea nime või vara;

4) mille tutvustamine võib seada ohtu politseiagendi, variisiku ja salajasele koostööle kaasatud

isiku õiguse hoida koostööd saladuses;

5) mida ei ole võimalik eraldada ja esitada selliselt, et neist ei ilmneks andmed, mis on loetletud

käesoleva lõike punktides 1–4.“;

6

37) paragrahvi 128 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kohtumäärus elukohast lahkumise keelu kohaldamise kohta on vaidlustatav määruskaebuse

korras.“;

38) paragrahvi 131 lõige 31 tunnistatakse kehtetuks;

39) paragrahvi 132 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) vahistatava isiku nimi ja isikukood, selle puudumisel sünniaeg;“;

40) paragrahvi 132 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Vahistamise või vahistamisest keeldumise määrus on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

41) paragrahvi 134 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „määrusega“ järgmise tekstiosaga: „, mis on

vaidlustatav määruskaebuse korras“

42) paragrahvi 135 lõige 52 tunnistatakse kehtetuks;

43) paragrahvi 135 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Kohtumäärus, millega lahendatakse taotlus kautsjoni kohaldamiseks, on vaidlustatav

määruskaebuse korras.“;

44) paragrahvi 137 lõige 21 ja paragrahvi 1371 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

45) paragrahvi 1371 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Kohtumäärus, millega lahendatakse taotlus elektroonilise valve kohaldamiseks, on

vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

46) paragrahvi 1381 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „3200 eurot“ tekstiosaga „6400 eurot“;

47) paragrahvi 1381 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Trahvimäärus on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

48) paragrahvi 140 lõige 31 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(31) Kui tagaotsitava kohta on tehtud vahistamismäärus või temale mõistetud vangistus on

täitmisele pööratud, edastatakse tagaotsitavaks kuulutamise korral jälitusasutusele koos

tagaotsitavaks kuulutamise määrusega ka vahistamismäärus või täitmisele pööratud vangistuse

aluseks olev jõustunud kohtulahend.“;

49) paragrahvi 141 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Määrus, millega otsustati taotlus kahtlustatava või süüdistatava ametist kõrvaldamiseks, on

vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

50) paragrahvi 1411 lõiked 13 ja 31 ning § 1412 lg 21 tunnistatakse kehtetuks;

51) paragrahvi 1413 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Ajutise lähenemiskeelu tingimuste muutmise või tühistamise määrus on vaidlustatav

määruskaebuse korras.“;

7

52) paragrahvi 1414 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(12) Kohtumäärus, millega kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud abinõud või

keeldutakse selle kohaldamisest, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

53) paragrahvi 1431 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kohtumääruse peale, millega kohaldatakse kahtlustatava või süüdistatava suhtes käesoleva

paragrahvi kohaselt lisapiiranguid, võib kahtlustatav, süüdistatav ja kaitsja esitada

määruskaebuse.“;

54) paragrahvi 145 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Määrus on menetleja otsustus, millega lahendatakse taotlus või korraldatakse menetluse

edasist käiku. Seaduses sätestatud juhul võib menetleja kriminaalasja lahendada määrusega.

Menetleja teeb määrused kirjalikult, kui käesolev seadustik ei sätesta teisiti.

(2) Kohtuistungil võib kohus teha suulisi määruseid, mis protokollitakse.

(3) Määrusest peab nähtuma:

1) koostaja ametinimetus ning nimi;

2) määruse tegemise kuupäev;

3) millises kriminaalasjas on määrus tehtud;

4) millises küsimuses on määrus tehtud;

5) menetleja otsustuse sisu ja selle menetlusõiguslik alus;

6) määruse vaidlustamise kord, kui määrust saab kriminaalasja lõpplahendist eraldi vaidlustada;

7) määruse aluseks olevad asjaolud;

8) määruse õiguslikud põhjendused.

(4) Kui eeluurimiskohtunik või kohus lahendab määrusega taotlust menetlustoiminguks loa

andmiseks, otsustab menetlustoimingu lubatavaks tunnistamist või lahendab kohtuliku

eelmenetluse küsimusi, võib määruse teha pealdisena või viitega lahendatavale taotlusele, milles

sisalduvad andmed ja põhjendused loetakse määruse osaks, kui määrusest ei tulene teisiti.

(5) Menetleja võib oma määruses käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 7 – 8 nimetatud andmed

jätta märkimata, välja arvatud määruses, mis tuleb käesoleva seadustiku kohaselt esitada kohtule

menetlustoimingu lubatavaks tunnistamiseks või millega lahendatakse määruskaebust või

käesoleva seadustiku § 208 alusel esitatud kaebust. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud

määrus on koostatud käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 7 – 8 nimetatud andmeteta, tuleb

määruses selgitada käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud menetlusosalise õigust nõuda nende

andmetega määruse vormistamist.

(6) Kui määrusest ei nähtu käesoleva paragrahvi lõike 3 punkides 7 – 8 nimetatud andmed, peab

menetleja menetlusosalise ja kohus ka prokuratuuri sellekohase taotluse saamisest 10 päeva või

käesolevas seadustikus ette nähtud muu tähtaja jooksul vormistama määruse koos käesoleva

paragrahvi lõike 3 punktides 7 – 8 nimetatud andmetega, kui käesolev seadustik ei näe ette teisiti

ja kõnealune määrus:

1) on kriminaalasja lõpplahendiks;

2) on vaidlustatav määruskaebuse korras;

3) on vaidlustatav käesoleva seadustiku § 228 kohaselt; või

8

5) peab sisaldama käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 7 – 8 nimetatud andmeid selleks, et teda

oleks võimalik täita.

(7) Määrusele, millega kohustatakse menetlusosalist tasuma Eesti Vabariigile rahasumma sellise

nõude alusel, mis ei ole tekkinud riigi ega riigi haldusorgani osalemisest kohtus menetlusosalisena,

võib eraldi dokumendis lisada nõude tasumiseks vajalikud andmed.

(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud nõude täitmiseks vajalike andmete loetelu ja nende

vormistamise tehnilised nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(9) Määruse edastamisel isikule, kellel ei ole õigust määrust vaidlustada, võib määruse edastada

dokumendina, millest nähtuvad üksnes käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 – 5 märgitud

andmed. Menetleja määrust tema menetluses olevas kriminaalasjas on kohustatud täitma kõik

isikud.“;

55) paragrahvi 153 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „ja koht“;

56) paragrahvi 153 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) kriminaalasja number;“;

57) paragrahvi 154 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „ja koht“;

58) paragrahvi 154 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) kriminaalasja number;“;

59) paragrahvi 154 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Süüdistusakti põhiosas esitatakse:

1) süüdistuse sisu;

2) kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi;

3) konfiskeerimise taotlus ja asjaolud, millel see taotlus põhineb.“;

60) paragrahvi 154 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Süüdistusakti lõpposas märgitakse:

1) karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud;

2) andmed selle kohta, kas kannatanu on esitanud käesoleva seadustiku § 38 lõike 5 punktis 2 või 4

nimetatud taotluse või avaldanud punktis 5 nimetatud arvamuse;

3) tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, viidates, millist asjaolu millise

tõendiga tõendada soovitakse;

4) andmed süüdistatavale tõkendite kohaldamise ja muutmise ning kehtiva tõkendi kohta;

5) välisriigi kodanikust süüdistatava korral andmed karistusseadustiku §-s 54 sätestatud

lisakaristusena väljasaatmise kohaldamise võimalikkuse kohta;

6) andmed varalise karistuse arvutamise aluseks olevate asjaolude kohta;

7) andmed narkomaanide sõltuvusravi või seksuaalkurjategijate kompleksravi kohaldamise

eelduseks olevate asjaolude kohta;

8) andmed järelevalvet vajavate süüdistatava hoolduse või eestkoste all olevate inimeste ja

järelevalvet vajava süüdistatava vara kohta;

9) andmed asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud objektide kohta;

10) andmed kriminaalmenetluse kulude kohta;

9

11) andmekogusse ABIS ja riiklikusse süüteomenetluse biomeetriaregistrisse kantud andmete

loetelu;

12) andmed kriminaalhooldusametniku määramise kohta.“;

61) paragrahvi 1603 lõige 11 tunnistatakse kehtetuks;

62) paragrahvi 1604 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „motiveeritud“;

63) seadustiku 5. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 1605 järgmises sõnastuses:

„§ 1605. Menetlusvälise isiku tutvumine kohtutoimikuga

(1) Menetlusväline isik, kellel on selleks õigustatud huvi, võib asja arutanud maakohtu loal pärast

kohtumenetluse lõppemist tutvuda kohtutoimikuga. Kohus võib taotlejalt nõuda õigustatud huvi

põhistamist.

(2) Kui toimikus olev menetlusdokument või muu teave sisaldab andmeid, mille kohta on

seadusega ette nähtud juurdepääsupiirang, võimaldatakse menetlusvälisel isikul dokumendiga

tutvuda osas, milles see ei sisalda piiratud juurdepääsuga teavet, või kujul, milles tal ei ole võimalik

sellise teabega tutvuda.

(3) Kohtutoimikuga tutvumisest keeldumine otsustatakse määrusega. Toimikuga tutvumise

taotluse esitanud isik võib taotluse rahuldamata jätmise peale esitada määruskaebuse.“;

64) paragrahvi 1691 pealkirjas asendatakse sõna „avaldamine“ sõnaga „avalikustamine“ ning

paragrahvi tekstis asendatakse sõna „avaldatakse“ sõnaga „avalikustatakse“, sõnad „kohtu

veebilehel“ sõnadega „Riigi Teatajas“ ja sõna „veebilehelt“ sõnadega „Riigi Teatajast“;

65) paragrahvi 175 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kui kohus on süüdistatavale määranud asenduskaitsja, kellel on kaitsekohustus samaaegselt

valitud kaitsjaga, võib kohus määrata, et menetluskulu hulka arvatakse ainult määratud

asenduskaitsja tasu ja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses, kui kohtu hinnangul tingis

asenduskaitsja määramise valitud kaitsja või süüdistatava menetlust venitav tegevus.“;

66) paragrahvi 185 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „lahend, kannab“ tekstiosaga „sellele osale

vastavas ulatuses, milles kohtuotsus muudeti või tühistati,“;

67) paragrahvi 186 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „lahend, kannab“ tekstiosaga „sellele osale

vastavas ulatuses, milles kohtuotsus muudeti või tühistati,“;

68) paragrahvi 195 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „mittealustamise teatises“ tekstiosaga

“alustamata jätmise teates“;

69) paragrahvi 202 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:„(1) Kui kriminaalmenetluse ese

on teise astme kuritegu või esimese astme kuritegu, mille eest seadus näeb ette maksimaalse

karistusena kuni kümneaastase vangistuse, ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole

suur ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, võib prokuratuur

kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks.“;;

10

70) paragrahvi 202 lõike 2 punkti 1 täiendatakse pärast tekstiosa „tekitatud kahju“ tekstiosaga

„menetleja määratud ulatuses“;

71) paragrahvi 202 lõiget 3 täiendatakse pärast tekstiosa „punktides 4–5“ tekstiosaga „ ja 7“;

72) paragrahvi 204 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:

„6) on põhjendatud alus arvata, et Eestis teise astme kuriteo oletatavasti toime pannud isik elab

alaliselt välisriigis ja menetluse jätkamine on perspektiivitu või vähest avalikku menetlushuvi

arvestades ebaproportsionaalselt ressursimahukas.“;

73) paragrahvi 206 lõige 11 tunnistatakse kehtetuks.“;

74) paragrahvi 207 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kaebuse võib esitada kriminaalmenetluse

alustamata jätmise põhjendustega teate, prokuratuuri koostatud kaebuse lahendamise määruse või

põhjendustega kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia saamisest arvates kümne päeva

jooksul.“;

75) paragrahvi 207 lõike 5 tekstist jäetakse välja sõna „põhistatud“;

76) paragrahvi 213 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Prokurör võib oma menetluses olevas kriminaalasjas määrusega tühistada oma varasema

korralduse või nõude ning parandada vead varem tehtud määruses.“;

77) paragrahvi 216 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kriminaalasjast võib eraldada kriminaalasja ühe või mitme kuriteo osas, samuti kriminaalasju

ühendada, kui see võimaldab menetlust otstarbekamalt toimetada.“;

78) paragrahvi 223 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kui prokuratuur tunnistab kohtueelse menetluse lõpuleviiduks, esitab ta kriminaaltoimiku ja

jälitustoimingutega kogutud andmed tutvumiseks käesoleva seadustiku § 224 järgi.

Jälitustoimingutega kogutud andmete tutvustamisel juhindutakse käesoleva seadustiku §-s 12614

sätestatust.“;

79) paragrahvi 224 pealkirjas asendatakse tekstiosa „kannatanule ja tsiviilkostjale“ tekstiosaga

„Kannatanule, tsiviilkostjale ja kolmandale isikule“;

80) paragrahvi 224 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „Kannatanule või tsiviilkostjale“ tekstiosaga

„Kannatanule, tsiviilkostjale või kolmandale isikule“;

81) paragrahvi 224 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Prokuratuur võib jätta koopia andmata sellisest kriminaalasja juurde võetud materjalist, millest

koopia tegemine ei ole võimalik või on tehnoloogiliselt ebaproportsionaalselt keerukas,

ajamahukas või kulukas. Materjal, millest koopiat ei tehta, esitatakse kaitsja, kannatanu,

tsiviilkostja, kolmanda isiku või käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud juhul kahtlustatava

taotlusel talle tutvumiseks.“;

82) paragrahvi 224 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

11

„(31) Kriminaalasja juurde võetud andmekandjal olevast teabest ei pea andma koopiat käesoleva

seadustiku § 12 lõikes 1 nimetatud põhjustel ning juhul, kui koopia andmisega kaasneks oht teise

isiku tervisele või varale. Kui andmekandjast ilma sellise teabeta koopia valmistamine on

ebaproportsionaalselt kulukas või ajamahukas, võib andmekandjast koopia jätta andmata.

Andmekandja, millest koopiat ei tehta, esitatakse kaitsja, kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku

või käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud juhul kahtlustatava taotlusel talle tutvumiseks.“;

83) paragrahvi 224 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „Kannatanul ja tsiviilkostjal“ tekstiosaga

„Kannatanul, tsiviilkostjal ja kolmandal isikul“;

84) paragrahvi 224 lõikes 6 asendatakse tekstiosa „kannatanule või tsiviilkostjale“ tekstiosaga

„kannatanule, tsiviilkostjale või kolmandale isikule“;

85) paragrahvi 226 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Soovides kohtusse ütlusi andma kutsuda isikut, keda ei ole kohtueelses menetluses üle

kuulatud, esitab prokuratuur koos süüdistusaktiga teistele kohtumenetluse pooltele kirjaliku

kokkuvõtte kohtusse kutsutava isiku ütluste eeldatavast sisust või selle võimatuse korral

põhjenduse, miks ütluste eeldatav sisu ei ole teada.“;

86) paragrahvi 227 lõike 3 punkti 4 täiendatakse pärast tekstiosa „muud taotlused“ tekstiosaga

„, sealhulgas taotlus tunnistada lubamatuks süüdistusaktis nimetatud tõend“;

87) paragrahvi 227 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:

„(6) Kui kaitsja soovib kohtus esitada tõendi, mis ei ole kriminaaltoimikus, tuleb kaitsjal samal ajal

kaitseaktiga või selle võimatuse korral kohtu määratud tähtajaks esitada teistele kohtumenetluse

pooltele tõendi koopia või võimaldada neil asitõendiga tutvuda.

(7) Soovides kohtusse ütlusi andma kutsuda isikut, keda ei ole kohtueelses menetluses üle kuulatud,

esitab kaitsja samal ajal kaitseaktiga teistele kohtumenetluse pooltele kirjaliku kokkuvõtte kohtusse

kutsutava isiku ütluste eeldatavast sisust või põhjenduse, miks ütluste eeldatav sisu ei ole teada.“;

88) paragrahvi 228 pealkirjas asendatakse sõna „prokuratuuri“ sõnaga „ringkonnaprokuratuuri“;

89) paragrahvi 228 lõiked 1–3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Menetlusosalisel ja menetlusvälisel isikul on õigus enne seda, kui prokuratuur süüdistusakti

kohtusse on saatnud, esitada prokuratuurile kaebus uurimisasutuse menetlustoimingu või määruse

peale, kui ta leiab, et menetlusnõuete rikkumine menetlustoimingu tegemisel või määruse

koostamisel on kaasa toonud tema õiguste rikkumise.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikul on õigus enne süüdistusakti kohtusse saatmist

esitada Riigiprokuratuurile kaebus ringkonnaprokuratuuri määruse või menetlustoimingu peale.

(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kaebus esitatakse kümne päeva jooksul arvates

päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest, kaebuse lahendajale

vahetult või isiku kaudu, kelle määrus või menetlustoiming vaidlustatakse.“;

90) paragrahvi 228 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

12

„(6) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kaebuse lahendamise ajaks on prokuratuur

süüdistusakti käesoleva seadustiku § 226 kohaselt kohtusse saatnud, edastatakse kaebus

lahendamiseks kriminaalasja arutavale kohtule.“;

91) paragrahvi 229 lõike 2 punkti 1 sõnastust täiendatakse tekstiosaga „või jätta kaebuse läbi

vaatamata“;

92) paragrahvi 230 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui menetlusosaline soovib kaevata Riigiprokuratuuri määruse või menetlustoimingu peale

või kui menetlusosaline ei nõustu Riigiprokuratuuri määrusega, millega lahendati tema kaebus

ringkonnaprokuratuuri või uurimisasutuse tegevuse peale, on tal õigus esitada kaebus maakohtu

eeluurimiskohtunikule, kelle tööpiirkonnas vaidlustatud määrus või menetlustoiming on tehtud.“;

93) paragrahvi 230 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „vaidlustatavast määrusest“ tekstiosaga

„või menetlustoimingust“;

94) paragrahvi 231 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„ Kui kohus peab vajalikuks, võib ta kaebuse lahendamiseks pidada istungi, kuhu kutsutakse

kaebuse esitaja ja prokurör.“;

95) paragrahvi 231 lõike 3 punkti 1 sõnastust täiendatakse tekstiosaga „või jätta kaebuse läbi

vaatamata“;

96) paragrahvi 234 lõike 5 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Süüdistatav ja prokuratuur võivad lühimenetluse kohaldamise taotlusest loobuda enne kohtuliku

uurimise alustamist.“;

97) paragrahvi 2351 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kohtuliku eelmenetluse läbiviimisel juhindutakse käesoleva seadustiku paragrahvidest 2572-

262, arvestades lühimenetluse erisusi.“;

98) Seadustikku täiendatakse paragrahviga 2352 järgmises sõnastuses:

„§ 2352. Tsiviilhagi ja avalik-õiguslik nõudeavalduse läbi vaatamata jätmine lühimenetluses

(1) Tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse võib kohus jätta lühimenetluses läbi vaatamata

lisaks käesoleva seadustiku § 2962 lõikes 1 nimetatud alustele ka põhjusel, et see oma mahukuse

või keerukuse tõttu takistaks kriminaalasja kiiret lahendamist, kui kohtu hinnangul on kannatanu

võimeline enda huvisid kaitsma muus menetluses.

(2) Tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmine ei välista sama nõude

esitamist tsiviilkohtumenetluse või halduskohtumenetluse korras või avalik-õigusliku

nõudeavalduse aluseks olnud kohustuse sissenõudmist haldusmenetluses.

(3) Kui pärast tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmist käesoleva

paragrahvi alusel jätkub samas asjas menetlus muus menetlusliigis kui lühimenetluses, lisatakse

tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus süüdistusaktile, kui sama nõuet ei ole esitatud juba

tsiviil- või halduskohtumenetluse korras ja haldusorgan ei ole avalik-õiguslikus nõudeavalduses

esitatud nõuet haldusaktiga lahendanud.“;

13

99) paragrahvi 236 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

100) paragrahvi 237 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

101) paragrahvi 238 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohus teeb nõupidamistoas ühe järgmistest lahenditest:

1) mõistab süüdistatava kohtuotsusega süüdi või õigeks;

2) lõpetab määrusega kriminaalmenetluse, kui ilmnevad käesoleva seadustiku § 199 lõike 1

punktides 2–6 loetletud alused;

3) tagastab kriminaaltoimiku prokuratuurile ja suunab määrusega süüdistusakti üldmenetluses

kohtu alla andmise otsustamiseks jagamisele, kui puuduvad lühimenetluse kohaldamise alused või

kohus ei nõustu kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses.“;

102) paragrahvi 238 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

„(3) Suunates süüdistusakti üldmenetluses kohtu alla andmise otsustamiseks jagamisele, märgib

kohus määruses, kas süüdistatavale kohaldatud tõkend jääb kuni kohtu alla andmise otsustamiseni

kehtima või tühistatakse.

(4) Määrus, millega kohus lõpetab kriminaalmenetluse, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

103) paragrahvi 239 lõike 2 punkti 1 sõnastusest jäetakse välja tekstiosad „118, “ ja „§ 200 lõike 2

punktis 5, § 214 lõike 2 punktis 3,“;

104) paragrahvi 2441 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus takistaks oluliselt kriminaalasja kiiret

lahendamist ja prokuratuuri hinnangul on kannatanu võimeline oma huve kaitsma muus

menetluses, võib prokuratuur tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse kannatanule

tagastada. Käesoleva lõike alusel tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata

jätmise määrus ei ole vaidlustatav.“;

105) paragrahvi 2441 lõikest 4 jäetakse välja tekstiosa „tsiviilkohtumenetluse“;

106) paragrahvi 245 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „ja koht“;

107) paragrahvi 2451 lg 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kohtuliku eelmenetluse läbiviimisel juhindutakse käesoleva seadustiku paragrahvidest 2572 –

262, arvestades kokkuleppemenetluse erisusi.“;

108) paragrahvi 246 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

109) paragrahvi 248 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Määrus, millega kohus lõpetab kriminaalmenetluse, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

110) paragrahvi 248 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) põhiosata kohtuotsuse süüdistatava süüdimõistmise ja talle kokkuleppekohase karistuse

mõistmise kohta.“;

111) paragrahv 249 tunnistatakse kehtetuks;

14

112) paragrahvi 253 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Määrus, millega kohus lõpetab kriminaalmenetluse, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

113) paragrahvi 254 lõike 2 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „ja koht“;

114) paragrahvi 2561 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui isik on kahtlustatav teise astme kuriteos, mille tõendamiseseme asjaolud on selged ja mille

kohta on kogutud kõik vajalikud tõendid, võib prokuratuur kohtult taotleda kriminaalasja

lahendamist kiirmenetluses. Taotlus esitatakse 48 tunni jooksul alates isiku kahtlustatavana

ülekuulamisest kahtlustatavana kinnipidamisest, olenemata kuriteo toimepanemise ajast.“;

115) paragrahvi 257 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kuni esimese kaitseakti kohtule esitamiseni võib prokuratuur süüdistusaktis teha parandusi,

saates kohtule, süüdistatavale ja kaitsjale parandatud süüdistusakti, või süüdistusakti tagasi võtta.

Kui kohus on süüdistatava kohtu alla andnud, kohaldatakse süüdistusakti muutmisele käesoleva

seadustiku §-i 268.“;

116) paragrahv 2571 tunnistatakse kehtetuks.

117) seadustikku täiendatakse paragrahviga 2572 järgmises sõnastuses:

„§ 2572. Kohtuliku eelmenetluse läbiviimine

(1) Kohtulikus eelmenetluses otsustab kohus süüdistatava kohtu alla andmise, tõkendi või muude

menetlust tagavate meetmete kohaldamise ja tsiviilhagi menetlusse võtmise, lahendab kohtuliku

arutamise korralduslikud küsimused ja poolte taotlused ning planeerib kohtuliku arutamise.

(2) Eelmenetluses võib kohus:

1) nõuda pooltelt eelmenetluses lahendatavates küsimustes kirjalikke seisukohti, andes nende

esitamiseks vajaduse korral tähtaja ja kehtestades vajaduse korral mahupiirangu;

2) määrata, mis ajaks ja mil viisil peab pool teistele kohtumenetluse pooltele tutvumiseks esitama

tõendid, mida neile varem tutvustatud ei ole;

3) pidada eelistungeid, küsitleda kohtumenetluse pooli ja vastu võtta tõendeid, sealhulgas

korraldada tunnistaja ristküsitlust, eelmenetluse küsimuste lahendamiseks.

(3) Kohus planeerib koostöös kohtumenetluse pooltega kohtuliku arutamise sellisel viisil, mis aitab

vältida tarbetut ajakulu, isikute korduvat kohtusse kutsumist ja kohtuistungi edasilükkamist.

(4) Kui kohtule on esitatud taotlus mõni tõend lubamatuks tunnistada või tunnistada mingid

asjaolud omaks võetuks, tuleb see taotlus lahendada eelmenetluses. Eelmenetluse küsimused tuleb

lahendada selliselt, et kohtule ei saaks teatavaks kriminaalasjas lubamatu tõendi sisu.

(5) Kui kohus eelistungit ei pea, tuleb pooltele tagada muu võimalus eelmenetluses lahendatava

küsimuse kohta seisukohta avaldada.“;

116) paragrahvi 258 lõike 1 punktid 2, 21 ja 4 ning lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

117) paragrahvi 259 lõiked 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

15

„(3) Vajaduse korral võib eelistungile kutsuda teisi isikuid. Kui eelistung korraldatakse tsiviilhagi

või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks või tsiviilhagi või avalik-

õigusliku nõudeavalduse läbivaatamise ettevalmistamiseks, kutsutakse eelistungile ka kannatanu

ja tsiviilkostja või nende esindajad.

(4) Eelistung protokollitakse.“;

118) paragrahvi 259 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

119) paragrahvi 261 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kui eelmenetluses lahendatava küsimuse lahendamiseks on vajalik tõendite esitamine ja

uurimine, tehakse seda käesoleva seadustiku §-de 286–2962 kohaselt.“;

120) paragrahvi 261 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

121) paragrahvi 262 pealkirjas asendatakse sõna „eelistungil“ sõnaga „eelmenetluses“;

122) paragrahvi 262 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna „Eelistungil“ sõnaga

„Eelmenetluses“;

123) paragrahvi 262 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) kriminaalmenetluse osaliseks või täielikuks lõpetamiseks käesoleva seadustiku § 199 lõike 1

punktides 2–6 ja §-des 201–2031 loetletud juhtudel;“;

124) paragrahvi 262 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:

„6) asjaolude omaks võetuks tunnistamise kohta.“;

125) paragrahvi 262 täiendatakse lõigetega 3–5 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui kohus võtab vastu omaksvõtu, märgitakse määruses, millised asjaolud tunnistatakse

omaks võetuks. Omaksvõtu vastuvõtmist või tagasilükkamist ei pea põhjendama.

(4) Kui kohus tunnistab eelmenetluses tõendi lubamatuks, on tõendit esitada soovinud poolel õigus

esitada sama asjaolu kohta muid tõendeid. Pool teeb tõendi teistele kohtumenetluse pooltele

esimesel võimalusel kättesaadavaks.

(5) Kui kohus leiab eelmenetluses, et süüdistusaktis kirjeldatud tegu ei vasta ühelegi

süüteokoosseisule, võib kohus eelmenetluses teha osaotsuse, millega mõistab süüdistatava selle teo

toimepanemises õigeks.“;

126) paragrahvi 263 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) süüdistatava nimi, isikukood või selle puudumisel sünniaeg;“;

127) paragrahvi 263 täiendatakse punktiga 71 järgmises sõnastuses:

„71) faktilised asjaolud, mille kohus on tunnistanud omaks võetuks;“;

128) paragrahvi 2631 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse võib kohus jätta läbi vaatamata lisaks

käesoleva seadustiku § 2962 lõikes 1 nimetatud alustele ka põhjusel, et see oma mahukuse või

16

keerukuse tõttu takistaks kriminaalasja kiiret lahendamist, kui kohtu hinnangul on kannatanu

võimeline enda huvisid kaitsma muus menetluses.

(12) Määruse peale, millega kohus jätab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi

vaatamata, võib kannatanu esitada määruskaebuse. Määruskaebuse lahendamisel tehtud

ringkonnakohtu määrus ei ole vaidlustatav.“;

129) paragrahvi 267 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

„(9) Kohtumääruse, millega isikule kohaldatakse aresti või teda trahvitakse, võib isik vaidlustada

määruskaebuse korras.“;

130) paragrahvi 268 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses:

„(7) Kui kohus pärast kõikide prokuratuuri tõendite uurimist leiab, et ei ole tuvastatud

kuriteosündmust ega kuritegu või ilmselgelt ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud

süüdistatav, võib kohus pärast poolte seisukoha ärakuulamist selle kuriteo osas kohtulikku

arutamist mitte jätkata ja süüdistatava osaotsusega õigeks mõista. Edasise arutamiseta õigeks

mõistmise taotluse rahuldamata jätmist ei pea põhjendama.

(8) Prokuratuur võib igal ajal süüdistusest osaliselt või täielikult loobuda. Süüdistuses, millest

prokuratuur loobub, kohtulikku arutamist ei jätkata ning kohus teeb osaotsuse, millega mõistab

süüdistatava loobutud süüdistuses õigeks.“;

131) paragrahvi 269 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kriminaalasja võib erandlikult arutada süüdistatava osavõtuta, kui kohtuistungil on

süüdistatava kaitsja ja kohus leiab, et asja arutamine süüdistatava kohalviibimiseta on võimalik ega

ole vastuolus avalike huvidega ning:

1) süüdistatav on eemaldatud istungisaalist käesoleva seadustiku § 267 lõikes 1 sätestatud alusel ja

korras;

2) on küllaldane alus arvata, et süüdistatav hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale ja tema leidmiseks

on tehtud mõistlikke pingutusi;

3) süüdistatav on end tahtlikult viinud seisundisse, mis välistab tema osavõtu kohtulikust

arutamisest;

4) süüdistatav on esitanud kohtule põhjendatud taotluse arutada asja tema osavõtuta;

5) süüdistatav on juriidiline isik, kelle pädev organ ei ole kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise

eesmärgil juhatuse liiget või liikmeid valinud või kelle juhatuse liikme asukohta Eesti Vabariigis

ei suudeta tuvastada, kui tema kohtusse kutsumiseks on tehtud mõistlikke pingutusi;

6) kohtuistungi ajast ja kohast teavitatud süüdistatav on vähemalt teist korda jätnud istungile

ilmumata ega ole esitanud kohtule mõjuvat põhjust istungi edasilükkamiseks.“;

132) paragrahvi 269 lõikes 21 asendatakse tekstiosa “punktis 5“ tekstiosaga „punktis 4“;

133) paragrahvi 269 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kui kohus arutas kriminaalasja süüdistatava osavõtuta käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 6

sätestatud alusel, peab kohus süüdistatavale tema taotlusel andma võimaluse tema osavõtuta tehtud

toimingu täiendamiseks, kui süüdistatav tõendab, et tal oli kohtust puudumiseks ja puudumisest

kohtule ette teatamata jätmiseks mõjuv põhjus, ning toimingu täiendamine on vajalik õiglase

menetluse tagamiseks.“;

134) paragrahvi 274 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

17

„(7) Kohtumäärus, millega kriminaalmenetlus lõpetatakse, on vaidlustatav määruskaebuse

korras.“;

135) paragrahvi 2741 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kohtumenetluse kiirendamise taotluse läbivaatamisel tehtud määrus on vaidlustatav

määruskaebuse korras.“;

136) paragrahvi 2742 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Määrus, millega kriminaalmenetlus lõpetatakse menetluse mõistliku aja möödumise tõttu või

keeldutakse sellel alusel menetluse lõpetamisest, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

137) paragrahvi 275 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Tõkendi kohaldamise, muutmise, või tühistamise peale võib prokuratuur, süüdistatav või

kaitsja esitada määruskaebuse.“;

138) paragrahv 276 tunnistatakse kehtetuks;

139) paragrahvi 2861 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab sellise tõendi kogumise, mis on lubatav ja

millel on kriminaalasjas tähtsust.“;

140) paragrahvi 2861 lõiget 2 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:

„5) kohus on tunnistanud asjaolu, mille tõendamiseks tõendit esitada soovitakse, omaks võetuks

või üldtuntuks.“;

141) paragrahvi 2861 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Taotlus tõend lubamatuks tunnistada on lubatud esitada üksnes juhul, kui pool ei saanud

taotlust mõjuval põhjusel varem esitada.“;

142) paragrahvi 2861 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kohus lahendab tõendi lubatavuse küsimuse võimalikult kohe pärast sellekohase vaidluse

tekkimist selliselt, et lubamatu tõendi sisu ei saaks kohtule teatavaks. Kui kohus otsustab tõendi

lubamatuks tunnistada, seda kohtuistungil ei uurita ja kohtutoimikusse ei võeta.“;

143) seadustikku täiendatakse §-ga 2863 järgmises sõnastuses:

„§ 2863. Omaks võetud asjaolude esitamine

(1) Kohtulikus eelmenetluses omaks võetuks tunnistatud asjaolud avaldab nendele asjaoludele

tuginev pool kohtuistungil asjakohases osas ja otstarbekal viisil kohtumäärusest, millega asjaolud

omaks võetuks tunnistati.. Kui kohus leiab, et see ei riku kohtuistungi avalikkuse põhimõtet, võib

omaks võetud asjaolud jätta avaldamata.

(2) Kui pool taotleb asjaolu tuvastamist omaksvõtu alusel kohtuistungil, esitab ta kohtule käesoleva

seadustiku § 60 lõikes 4 nimetatud kirjaliku avalduse, milles omaksvõtt sisaldub. Suuliselt

kohtuistungil esitatud ja protokolli kantud omaksvõtu kohta ei ole eraldi avaldust vaja esitada.

(3) Kohus võib enne asjaolude omaks võetuks tunnistamise taotluse lahendamist küsitleda

omaksvõtuga seotud kohtumenetluse pooli, et teha kindlaks, kas nad saavad aru omaksvõtu

menetluslikust tähendusest ja kas omaksvõtt on vabatahtlik.

18

(4) Kui kohus kohtuliku uurimise käigus leiab, et asjaolu, mis oli varem tunnistatud omaks võetuks,

ilmselgelt ei saa esineda, lükkab kohus omaksvõtu tagasi ning annab pooltele võimaluse selle

asjaolu kohta tõendeid esitada.

(5) Omaksvõtust võib pool taganeda üksnes teiste kohtumenetluse poolte ja kohtu nõusolekul või

juhul, kui taganev pool tõendab, et omaks võetud asjaolu ei esine ja pool ei saanud mõjuval

põhjusel tõendeid selle kohta varem esitada.“;

144) paragrahvi 288 lõike 1 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

145) paragrahvi 288 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui lisaks prokuratuurile on sama tunnistaja kutsumist taotlenud ka teine kohtumenetluse

pool, on tunnistaja esmasküsitlejaks teistsuguse kokkuleppe puudumisel prokurör. Muul juhul, kui

sama tunnistaja kutsumist on taotlenud mitu kohtumenetluse poolt ja pooled esmasküsitlemise

õiguses kokkuleppele ei jõua, määrab esmasküsitleja kohus.

(12) Kui kohtumenetluse poolel on kohtumenetluses kaitsja või esindaja, viib ristküsitluse läbi

tema. Kannatanu, tsiviilkostja, kolmas isik ja süüdistatav võivad esitada tunnistajale küsimusi

pärast oma kaitsjat või esindajat kohtu loal, kui taotluse rahuldamata jätmine kahjustaks oluliselt

kohtumenetluse poole huve.“;

146) paragrahvi 288 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Esmasküsitlusel ei või kohtu loata esitada suunavaid küsimusi. Esmasküsitlusele järgneb

teisesküsitlus ülejäänud kohtumenetluse pooltelt.“;

147) paragrahvi 288 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Poolte vahel teistsuguse kokkuleppe puudumise korral on teisesküsitlemise järjekord

järgmine:

1) prokuratuuri tunnistajaid küsitleb esimesena kannatanu, seejärel kaitsja, tsiviilkostja ja kolmas

isik;

2) kaitse tunnistajaid küsitlevad esimesena ülejäänud kaitsjad, seejärel prokurör, kannatanu,

tsiviilkostja ja kolmas isik;

3) kannatanu tunnistajaid küsitlevad esimesena ülejäänud kannatanud, seejärel prokurör, kaitsja,

tsiviilkostja ja kolmas isik;

4) tsiviilkostja tunnistajaid küsitlevad esimesena ülejäänud tsiviilkostjad, seejärel kaitsja, kolmas

isik, kannatanu ja prokurör;

5) kolmanda isiku tunnistajaid küsitlevad esimesena ülejäänud kolmandad isikud, seejärel

tsiviilkostja, kaitsja, prokurör ja kannatanu.“;

148) paragrahvi 288 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Kohus võib lubada ristküsitlust läbi viia mitmes osas, kui see on otstarbekas, ja anda

kohtumenetluse poolele täiendava võimaluse tunnistajat ristküsitluse käigus küsitleda, kui selleta

saaksid oluliselt kahjustada kohtumenetluse poole huvid.“;

149) paragrahvi 288 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Kohtul on õigus kriminaalmenetluse asjaolude kohta küsitleda tunnistajat pärast seda, kui

pooled on tunnistajat küsitlenud.“;

19

150) paragrahvi 288 lõike 9 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „ning küsitleda tunnistajat nende

autentsuse, päritolu ja omavaheliste seoste kohta“;

151) paragrahvi 288 lõiget 9 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) näidata kohtu poolt vastu võetud asitõendeid ja dokumente ning esitada tunnistajale nende

kohta küsimusi;“;

152) paragrahvi 288 lõige 10 tunnistatakse kehtetuks;

153) paragrahv 2882 tunnistatakse kehtetuks;

154) paragrahvi 289 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib pool ristküsitluse käigus

küsitleda tunnistajat tema varasemate samu asjaolusid puudutavate väidete kohta ning avaldada

asjakohases ulatuses tunnistaja varasemaid väiteid sisaldavaid dokumente ja andmekandjaid.“;

155) paragrahvi 289 lõiked 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks;

156) paragrahvi 289 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib üle kuulata isiku, kellele

tunnistaja on varem esitanud väite, mis puudutab asjaolusid, mille kohta tunnistaja ristküsitlusel

ütlusi andis.“;

157) paragrahvi 289 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kinnitamiseks võib tema varasemaid väiteid avaldada siis,

kui vastaspool on ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadnud.“;

158) paragrahvi 2891 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui tunnistaja keeldub ristküsitluse käigus kohtumenetluse poole küsimusele vastamast, välja

arvatud käesoleva seadustiku § 288 lõikes 5 ettenähtud juhul, võib kohus kohtumenetluse poole

taotlusel ristküsitluse käigus käesoleva seadustiku § 291 lõikes 3 sätestatud tingimusi silmas

pidades tõendamiseseme asjaolude tõendamiseks vastu võtta tunnistaja varasemad ütlused selle

kohta, millele tunnistaja keeldus vastamast.“;

159) paragrahv 2901 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 2901. Alaealise, psüühikahäirega või puudega tunnistaja ütluste vastuvõtmise erisused

(1) Kohus võib kohtumenetluse poole taotlusel jätta tunnistaja kohtusse kutsumata ja lubada

tõendina esitada tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui need on videosalvestatud

ning kaitsjal on olnud võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi

tõendamiseseme asjaolude kohta, kui:

1) tunnistaja on noorem kui kümneaastane ja korduv ülekuulamine võib mõjuda kahjulikult tema

psüühikale;

2) tunnistaja on noorem kui neljateistaastane ja ülekuulamine on seotud perevägivalla või

seksuaalse väärkohtlemisega;

3) tunnistaja on kohtus ütluste andmist takistava kõne-, meele- või vaimupuudega või

psüühikahäiretega.

20

(2) Kui kohus leiab pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tõendi uurimist, et tunnistajat

on vaja täiendavate asjaolude kohta küsitleda, võib ta küsitleda tunnistajat omal algatusel või

kohtumenetluse poolte koostatud kirjalike küsimuste alusel.“;

160) paragrahvi 293 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Süüdistatavat küsitleb esimesena kaitsja, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud.“;

161) paragrahvi 293 lõiked 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks;

162) paragrahvi 296 lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui kohus võtab lõikes 1 nimetatud tõendi vastu, avaldab tõendi esitanud kohtumenetluse pool

selle asjakohases ulatuses viisil, mis arvestab konkreetse tõendi olemust ning selle kasutamise

eesmärki.“;

163) paragrahvi 296 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kui pool avaldab tõendeid viisil või mahus, mis on tõendi olemust ja selle avaldamise

eesmärki arvestades selgelt ebaotstarbekas ja üleliia ajamahukas, võib kohus määrata, kuidas tõend

avaldatakse.“;

164) paragrahvi 297 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohus võib kohtumenetluse poole taotlusel või pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite

uurimise lõpetamist omal algatusel määrata täiendavate tõendite kogumise.“;

165) paragrahvi 297 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel dokumente, asitõendeid ja andmeid nõudes määrab kohus

tõendi esitamise selliselt, et tõend laekuks otse selle kogumist taotlenud poole kätte. Kohtu

algatusel kogutud tõendi teeb kohus viivitamata kohtumenetluse pooltele tutvumiseks

kättesaadavaks. Prokuratuuri taotlusel kogutud tõendi teeb prokuratuur viivitamata tutvumiseks

kättesaadavaks teistele kohtumenetluse pooltele olenemata sellest, kas prokuratuur tõendit kohtule

esitada kavatseb.“;

166) paragrahvi 298 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„(4) Kohtuvaidluse korraldamiseks võib kohus kohtuvaidluse eel tõstatada kohtuvaidluses

käsitlemiseks küsimusi, määrata kohtukõnedele mõistliku ajapiirangu ning määrata, kas ja millises

mahus võivad kohtumenetluse pooled esitada kirjalikke seisukohti.

(5) Kui kohus on otsustanud kohtuvaidluse eel lubada pooltel esitada kirjalikke seisukohti, määrab

kohus seisukohtade esitamiseks mõistliku tähtaja, mis võimaldab vastaspoolel enne kohtuvaidlust

seisukohtadega tutvuda.“;

167) paragrahvi 299 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „kannatanu, tsiviilkostja“ tekstiosaga „,

kolmas isik“;

168) paragrahvi 300 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kohus võib kohtukõne katkestada, kui selles käsitletakse kriminaalasjaväliseid asjaolusid.“;

169) paragrahv 301 tunnistatakse kehtetuks;

21

170) paragrahvi 305 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohtuotsuse tegemise ajal võivad nõupidamistoas viibida kriminaalasja arutanud

kohtukoosseis, kohtuotsust vormistav kohtuametnik ning samas kohtus juriidilise hariduse

omandamise või kohtuniku täiendõppe raames viibiv isik, kelle erapooletuses ei ole alust kahelda.“;

171) paragrahvi 3051 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kohus võib vastu võetud süüstava tõendi kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistada, kui

tõend on saadud süüdistatava põhiõiguste raske rikkumise tulemusel ja tõendi lubamatuse aluseks

olev asjaolu ilmnes alles kohtuotsuse tegemisel. Kui kohus tunnistab juba vastu võetud tõendi

kohtuotsuse tegemisel lubamatuks, uuendab kohus kohtuliku uurimise ja annab poolele võimaluse

lubamatuks tunnistatud tõendi asemel muid tõendeid esitada.“;

172) paragrahvi 306 lõike 1 punktis 1 asendatakse sõna „süüstatakse“ sõnaga „süüdistatakse“;

173) paragrahvi 306 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Kohtuotsuses vigade parandamise määrus on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

174) paragrahvi 311 lõike 1 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „ja koht“;

175) paragrahvi 311 lõike 1 punktid 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) otsuse teinud kohtu nimetus ja kohtukoosseis ning prokuröri ja kaitsja nimed;

4) süüdistatava nimi ja isikukood või selle puudumisel sünniaeg;“;

176) paragrahvi 311 lõike 1 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6) teod, mille toimepanemises süüdistatuna oli süüdistatav kohtu all, ning süüdistuse

karistusõiguslik kvalifikatsioon.“;

177) paragrahvi 312 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast tekstiosa „on tunnistanud“ tekstiosaga

„omaks võetuks või “;

178) paragrahvi 312 lõike 1 punkti 6 täiendatakse pärast tekstiosa „süüdistuse“ tekstiosaga

„kvalifikatsiooni“;

179) paragrahvi 3151 pealkirjas ja lõikes 1 asendatakse sõna „avaldamine“ sõnaga

„avalikustamine“ vastavas käändes, sõnad „kohtu veebilehel“ sõnadega „Riigi Teatajas“ ja sõna

„veebilehelt“ sõnadega „Riigi Teatajast“;

180) paragrahvi 318 lõike 3 punkti 2 täiendatakse pärast tekstiosa „esitanud prokuratuur“

tekstiosaga „, või juhul, kui maakohus on kuriteo kvalifitseerinud või teo eest karistuse mõistnud

vastuolus seadusega“;

181) paragrahvi 319 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale võib apellatsiooni esitaja esitada

määruskaebuse.“;

182) paragrahvi 321 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Apellant võib apellatsioonis tugineda maakohtus aset leidnud menetlusõiguse rikkumisele

üksnes juhul, kui ta esitas maakohtule rikkumise kohta õigeaegselt vastuväite või kui ta ei saanud

22

vastuväidet esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Tuginemist käesoleva seadustiku § 339

lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulistele rikkumistele ei piirata.“;

183) paragrahvi 326 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Määruse peale, millega apellatsioon jäetakse läbi vaatamata, võib apellant esitada

määruskaebuse.“;

184) paragrahvi 328 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud määrus on vaidlustatav määruskaebuse

korras.“;

185) paragrahvi 334 lõike 1 punkti 4 lõpus asendatakse punkt semikooloniga ning sama lõiget

täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:

„6) on küllaldane alus arvata, et süüdistatav, kellele ei ole õnnestunud hoolimata mõistlikest

pingutustest apellatsiooni või kohtukutset kätte anda, hoidub kohtumenetlusest kõrvale.“

186) paragrahvi 334 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

187) paragrahvi 336 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kohus võib kohtukõnedele määrata mõistliku ajapiirangu, sekkuda kõnesse ja küsida

kõnelejalt küsimusi ning katkestada kohtukõne, kui väljutakse apellatsiooni piirest.“;

188) paragrahvi 337 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud määrused on vaidlustatavad

määruskaebuse korras.“;

189) paragrahvi 338 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „viga tõendite

hindamisel“;

190) paragrahvi 338 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks;

191) paragrahvi 341 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „või 11“;

192) paragrahvi 346 punkti 2 täiendatakse pärast tekstiosa „nimetatud juhul“ tekstiosaga „, pidades

silmas §-s 151 sätestatut“;

193) paragrahvi 349 lõikes 5 asendatakse sõna „avaldamisest“ sõnaga „avalikustamisest“ ja sõna

„avaldama“ sõnaga „avalikustama“ vastavas vormis ning selle lõike viimane lause tunnistatakse

kehtetuks;

194) paragrahvi 360 lõikes 4 asendatakse sõna „avaldatakse“ sõnaga „avalikustatakse“;

195) paragrahvi 383 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Määruskaebusega võib vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese ja teise astme

kohtumenetluses ning täitemenetluses tehtud kohtumääruse, kui selle määruse vaidlustamine

määruskaebuse korras on käesolevas seadustikus ette nähtud.“;

196) paragrahvi 384 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

23

„(1) Kui käesolev seadustik ei sätesta teisiti, on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise

õigus kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema

õigusi või seaduslikke huve.“;

197) paragrahv 385 tunnistatakse kehtetuks;

198) paragrahvi 387 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Määruskaebus esitatakse 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast

kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule, kui

käesoleva paragrahvi lõigetes 2 - 22 ei ole sätestatud teisiti.“;

199) paragrahvi 387 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Määruse peale, millega kohus lõpetas kriminaalmenetluse, võib määruskaebuse esitada 30

päeva jooksul.“;

200) paragrahvi 387 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas asendatakse tekstiosa „jälitustoiminguks loa

andmise“ tekstiosaga „kriminaalmenetluse lõpetamise“, ning tekstiosa „kümne päeva jooksul

alates päevast, millal isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama“ jäetakse

välja;

201) paragrahvi 387 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Määruskaebuse esitamise tähtaega arvestatakse alates päevast, mil määruskaebuse esitajale

oli kättesaadav käesoleva seadustiku § 145 lõike 3 punktides 1 – 8 märgitud andmeid sisaldav

kohtumäärus.“;

202) paragrahvi 387 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui määruskaebuse esitamise õigusest on enne määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist

loobunud kõik määruskaebuse esitamise õigust omavad isikud, ei saa kohtumäärust enam

määruskaebuse korras vaidlustada.“;

203) paragrahvi 390 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Ringkonnakohus vaatab määruskaebuse läbi selle saamisest alates 30 päeva jooksul.“;

204) paragrahvi 390 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kui ringkonnakohus ei pea kohtuistungi korraldamist vajalikuks, vaadatakse määruskaebus

läbi kirjalikus menetluses. Menetlusosalisel on õigus nõuda kohtuistungi pidamist vahistamise ja

vahistamisest keeldumise, vahistamise tähtaja pikendamise või sellest keeldumise,

väljaandmisvahistamise, isiku raviasutusse sundpaigutamise, vara arestimise, posti- või

telegraafisaadetise arestimise ja ametist kõrvaldamise määruse peale esitatud määruskaebuse

läbivaatamiseks.“;

205) paragrahvi 390 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui määruskaebust vaadatakse läbi kohtuistungil, kutsutakse ringkonnakohtusse

määruskaebuse esitaja, tema kaitsja või esindaja ja prokurör. Nimetatud isikute ilmumata jäämine

ei takista määruskaebuse läbivaatamist.“;

206) paragrahvi 390 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „lõikes 4“ tekstiosaga „lõikes 3“;

24

207) seadustikku täiendatakse paragrahviga 3901 järgmises sõnastuses:

„§ 3901. Eeluurimiskohtuniku määruse vaidlustamise erisused

(1) Kui kriminaalasjas on tehtud kohtu alla andmise määrus ja selles kriminaalasjas on käesoleva

seadustiku § 12616 lõike 1 või § 231 lõike 5 alusel eeluurimiskohtuniku määruse peale

määruskaebuse esitanud isik kohtumenetluse pooleks, jäetakse määruskaebus läbi vaatamata ning

kaebus edastatakse lahendamiseks kohtule, kelle menetluses on kriminaalasi.

(2) Kui ringkonnakohus on käesoleva seadustiku § 12616 lõike 1 või § 231 lõike 5 alusel

kohtumenetluse poole poolt eeluurimiskohtuniku määruse peale esitatud määruskaebuse kohta

teinud lahendi, mis ei ole kohtu alla andmise määruse tegemise ajaks jõustunud, siis lahend ei

jõustu ja kaebus edastatakse lahendamiseks kohtule, kelle menetluses on kriminaalasi.“

208) paragrahvi 3951 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

„(9) Määrus, millega lahendatakse taotlus psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele

allutatud isiku vahistamiseks, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

209) paragrahvi 402 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Määrus, millega kohus lõpetab kriminaalmenetluse, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

210) paragrahvi 4021 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise muutmise määrus on vaidlustatav määruskaebuse

korras.“;

211) paragrahvi 403 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Määrus, millega otsustatakse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamine, on

vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

212) paragrahvi 4081 pealkirjast jäetakse välja sõna „Jõustunud“;

213) paragrahvi 4081 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohtuotsus ja kohtumäärus, millega menetlus lõpetatakse, avalikustatakse Riigi Teatajas, välja

arvatud juhul, kui kriminaalasjas, milles kohtumäärus tehti, jätkub kohtueelne menetlus.

Jõustumata kohtulahend avalikustatakse koos märkega, et avalikustatud on jõustumise ootel

kohtulahend.“;

214) paragrahvi 4081 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kriminaalasja läbivaatamisel Riigikohtus tehtud kohtuotsus või -määrus, mis lõpetab

kassatsiooni-, teistmis- või määruskaebemenetluse, avalikustatakse Riigi Teatajas kohtueelse

menetluse jätkumisest olenemata, välja arvatud osas, milles see Riigikohtu hinnangul kahjustaks

ülemäära kohtueelset menetlust.“;

215) paragrahvi 4081 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kohtulahendis avalikustatakse süüdistatava nimi, registrikood või isikukood, isikukoodi

puudumisel sünniaeg. Alaealise süüdistatava nimi ja isikukood või sünniaeg asendatakse

tähemärkidega, välja arvatud juhul, kui avalikustatav kohtulahend on vähemalt kolmas, milles

alaealine on kuriteos süüdi tunnistatud. Teiste isikute nimed ja muud isikuandmed asendab kohus

tähemärkidega. Kohtulahendis ei avalikustata isiku elukohta. Riigi- või kohaliku omavalitsuse

25

asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja ja tema esindaja andmeid

kohtulahendis ei varjata.“;

216) paragrahvi 4081 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Õigeksmõistetu taotlusel asendatakse avalikustatavas kohtuotsuses õigeksmõistetu nimi

tähemärkidega ning ei avalikustata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid

andmeid, mis võimaldavad isiku otseselt või kaudselt tuvastada.“;

217) paragrahvi 4081 lõikes 3 asendatakse sõnad „initsiaalide või tähemärgiga“ sõnaga

„tähemärkidega“;

218) paragrahvi 413 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määrus on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

219) seadustiku 18. peatüki 2. jagu täiendatakse §-ga 4212 järgmises sõnastuses:

„§ 4212. Määruskaebeõigus

Käesolevas jaos nimetatud täitmiskohtuniku määruse peale võib prokuratuur, süüdimõistetu või

muu menetlusosaline, kelle õigusi määrus puudutab, esitada määruskaebuse. Määruskaebuse

lahendamisel tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole vaidlustatav.“;

220) paragrahvi 4241 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„ (1) Karistuse kandmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik võib vangla taotlusel käesoleva

seadustiku § 416 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud alustel ning § 416 lõikes 2 sätestatut ja

karistuse eesmärke arvesse võttes oma määrusega vabastada süüdimõistetu edasisest karistuse

kandmisest. Karistusest vabastamise taotluse lahendamisel kuulab täitmiskohtunik ära prokuratuuri

seisukoha.“;

221) paragrahvi 432 lõige 32 tunnistatakse kehtetuks;

222) paragrahvi 432 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Määruse peale, millega täitmiskohtunik lahendab süüdimõistva otsuse täitmisega seoses

tekkinud küsimused, võib prokuratuur ja muu menetlusosaline, keda määrus puudutab, esitada

määruskaebuse.“;

223) paragrahvi 470 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Vara väljaandmise määruse peale võib vara omanik või valdaja esitada määruskaebuse.“;

224) paragrahvi 48911 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Isik, kelle õigusi tunnustatav otsus puudutab, võib kohtumääruse peale, millega otsustati

välisriigi kohtuotsuse või muu asutuse otsuse tunnustamine ja täitmisele pööramine, esitada

määruskaebuse.“;

225) paragrahvi 5083 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Kohtumääruse peale, millega otsustati Euroopa lähenemiskeelu kohaldamine, võib

määruskaebuse esitada isik, kelle suhtes lähenemiskeeldu kohaldati, ja prokuratuur.“.

26

§ 2. Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmine

Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seadust täiendatakse paragrahvidega 26 ja 27

järgmises sõnastuses:

„§ 26. Kaebeõiguse sätete kohaldamine pärast 2025. aasta 1. aprilli

(1) Enne 2025. aasta 1. aprilli esitatud määruskaebuse lahendamisel lähtutakse määruskaebeõiguse

tuvastamisel määruskaebuse esitamise ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku sõnastusest.

(2) Kriminaalmenetluse seadustiku § 15 lõige 3 ega § 321 lõige 7 ei piira enne 2025. aasta 1. aprilli

kohtumenetluses aset leidnud menetlusrikkumistele tuginemist.

§ 27. Kohtu koosseisu sätete kohaldamine pärast 2025.aasta 1. aprilli

(1) Kohtunik ei ole kohustatud kriminaalasja üldkorras arutamisest taanduma kriminaalmenetluse

seadustiku § 49 lg 1 punktis 21 nimetatud alusel, kui see kohtunik on kriminaalasjas eelistungi

pidanud enne 2025.aasta 1. aprilli.

(2) Ringkonnakohtu koosseisule kohaldatakse kriminaalmenetluse seadustiku § 19 sõnastust, mis

kehtis määruskaebuse või apellatsiooni ringkonnakohtus arutamisele määramise ajal.“;

§ 3. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse § 22 lõike 1 punktis 15 asendatakse tekstiosa „§ 2441“ tekstiosaga „§ 2352, §

2441 või § 2631“.

§ 4. Riigi Teataja seaduse muutmine

Riigi Teataja seadust täiendatakse §-ga 21 järgmises sõnastuses:

㤠21. Kohtuteabe avalikustamine

Riigi Teatajas tehakse kättesaadavaks kohtute avalikustatud kohtuotsuste avalikult teatavaks

tegemise ajad, kohtulahendid ja kohtuistungite toimumise andmed kohtumenetluse seadustikes

sätestatud korras ning kohtulahendite kokkuvõtted.“.

§ 5. Riigi õigusabi seaduse muutmine

Riigi õigusabi seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 6 lõike 22 sissejuhatavast lauseosast jäetakse välja tekstiosa „piiratud teovõimega“;

2) paragrahvi 6 lõike 22 punkti 1 täiendatakse pärast tekstiosa „eeldada, et“ tekstiosaga „piiratud

teovõimega“;

3) paragrahvi 6 lõiget 22 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) kannatanu olulised huvid ja õigused võivad advokaadi abita jääda kaitseta.“;

4) paragrahvi 10 lõiget 5 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Kriminaalmenetluse seadustiku § 41 lõikes 3 sätestatud juhul võib taotluse riigi õigusabi

määramiseks esitada prokuratuur.“.

§ 6. Väärteomenetluse seadustiku muutmine

27

Väärteomenetluse seadustiku § 502 lõiget 3 täiendatakse pärast tekstiosa „lõigetes 5, 6 ja 7“

tekstiosaga „ning §-s 1605“.

§ 7. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. aprillil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

______________________________________________________

Tallinn 2024

Algatab Vabariigi Valitsus

10.12.2024

Kriminaalmenetluse seadustikuja teiste seaduste muutmise seaduse

(kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seadusega muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku, riigilõivuseadust ja riigi

õigusabi seadust. Kehtiv kriminaalmenetluse seadustik võeti vastu 2004. aastal, seda on korduvalt

muudetud (sh suuremad muudatused 2011. ja 2014. aastal), viimati 2023. aasta märtsis. Ehkki Eesti

kriminaalmenetlus on rahvusvahelises võrdluses kiireimate ja tõhusamate hulgas, ei võimalda

kehtiv menetlusseadustik alati piisavalt paindlikkust selleks, et tagada kriminaalasjade kiire ja

ratsionaalne lahendamine, eriti ülimahukate kriminaalasjade puhul, mis sageli on ka avalikkuse

suure tähelepanu all1.

Katseid kriminaalmenetlust terviklikult revideerida on tehtud alates 2016. aastast, ent need on

erinevatel põhjustel pooleli jäänud. 2023. aastal otsustas Justiitsministeerium kriminaalmenetluse

reformiga edasi liikuda etapiviisi. Eelnõu keskendub eeskätt kohtumenetluse muutmisele

otstarbekohasemaks, lihtsamaks ja paindlikumaks.

Justiitsministeeriumi analüüs2 ja Harju Maakohtus tehtud teenistuslik järelevalve3 osutasid mitmele

konkreetsele seadusest tulenevale kitsaskohale, mis muudavad eriti mahukate asjade menetlemise

põhjendamatult kohmakaks, tekitavad tarbetuid ja ajamahukaid vaidlusi ega lase tõhusalt tõkestada

pahatahtlikke menetluse venitamise katseid. Lisaks laekus ka kooskõlastusringil täiendavaid

ettepanekuid kriminaalmenetluse optimeerimiseks. Nende probleemide lahendamiseks tehakse

järgmised tähtsamad muudatused.

1. Sätestatakse omaksvõtt faktiliste asjaolude tuvastatuks lugemise alusena.

2. Täpsustatakse kaitsja vahetamist käsitlevaid sätteid ja kohtule antakse võimalus määrata

asenduskaitsja ka sellisele isikule, kel küll on kaitsja, kuid kes kaitsjaid vahetades või väga

hõivatud kaitsjat palgates menetlust venitaks.

3. Laiendatakse kohtuliku arutamise võimalusi olukorras, kus süüdistatav kohtust kõrvale hoiab.

1 Vt nt https://www.postimees.ee/8049082/uheksa-aastat-tagasi-alanud-kriminaalasi-sai-esialgse-lahenduse,

https://www.err.ee/1609281897/kajar-lember-kusib-kohtuvintsutuste-eest-kahjutasu,

https://www.aripaev.ee/uudised/2014/06/30/maadevahetuse-saaga-labi-suudi või

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120175684/prokuror-tahab-altkaemaksu-votmises-suudistatavale-kohtunik-eveli-

vavrenjukile-sokivangistust. 2 Analüüs ja ettepanekud kriminaalasjade menetlemise kiiremaks ja ökonoomsemaks muutmiseks. Kriminaalpoliitika

lühianalüüs 1/2023 (https://www.just.ee/sites/default/files/documents/2023-

04/Anal%C3%BC%C3%BCs%20ja%20ettepanekud%20kriminaalasjade%20menetlemise%20kiiremaks%20ja%20

%C3%B6konoomsemaks%20muutmiseks.pdf). 3 Harju Maakohtu esimehe kohustuste täitmise järelevalve aruanne (https://www.just.ee/media/2483/download).

2

4. Piiratakse määruskaebuste esitamise võimalust neis olukordades, kus määrust saab tõhusalt

vaidlustada ka kriminaalasja lõpplahendi peale kaevates, kui määruskaebemenetlus

kriminaalasja menetlemist põhjendamatult venitaks.

5. Täpsustatakse, kuidas peaks käima kohtumenetluse poolte vahel tõendite kättesaadavaks

tegemine, et vähendada üllatusi menetluses.

6. Vaidlused tõendi lubatavuse üle tuuakse kohtulikku eelmenetlusse, et vähendada igaks juhuks

liiaselt tõendite esitamist.

7. Täpsustatakse ristküsitluse reegleid, et vältida vaidlusi küsitlusjärjekorra üle ja muuta

ristküsitlus sujuvamaks.

8. Kohtule antakse võimalus sekkuda esemeliste tõendite avaldamise protsessi, kui pool on tõendi

avaldamiseks valinud ilmselgelt ebaotstarbeka viisi.

9. Pooltele antakse võimalus kohtuasjas enne kohtuvaidlusi esitada kohtule kirjalikke seisukohti,

mida ei ole vaja kohtus suuliselt ette lugeda.

10. Avardatakse võimalusi tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse kriminaalasjas läbi

vaatamata jätmiseks ja tsiviilkohtumenetlusse suunamiseks, et vältida olukordi, kus süüküsimuse

lahendamine takerdub keeruliste ja mahukate või selgelt põhjendamatute tsiviilvaidluste taha,

mida kannatanu saaks lahendada ka muus menetluses.

11. Korrastatakse lühimenetluse reegleid, et vältida iseenesest lühimenetluseks sobivate asjade

sattumist üldmenetlusse.

Kõik nimetatud muudatused on kooskõlas võistleva kohtumenetluse loogikaga ning aitavad

menetlusressurssi jagada otstarbekamalt, et pooled saaks vaidluses keskenduda nendele

küsimustele, mis päriselt ongi vaidluse all, kulutamata põhjendamatult aega ja vahendeid nende

kriminaalasja aspektide käsitlemisele, milles kõik pooled on üksmeelel.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja koostas justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja

Andreas Kangur ([email protected]) ning kohtumenetluse avalikkust puudutavas osas

Justiitsministeeriumi justiitshalduspoliitika osakonna kohtute talituse nõunik Marilin Reintamm

([email protected]). Riigi Teataja seaduse muudatused on koostanud Riigi Teataja talituse

nõunik Valter Hans Lani ([email protected]). Eelnõu töötas välja süüteomenetluse

arendamise juhtgrupp, kuhu kuulusid riigikohtunik Heili Sepp, Tallinna Ringkonnakohtu

kohtunikud Elina Elkind ja Markus Kärner, Pärnu Maakohtu kohtunik Tambet Grauberg,

riigiprokurör Laura Aiaots, vandeadvokaat Oliver Nääs, siseministeeriumi nõunik Ott Aarma, TÜ

õiguspsühholoogia õppejõud Annegrete Palu ning emeriitriigikohtunik ja TÜ kriminaalmenetluse

õppejõud Eerik Kergandberg. Lisaks konsulteeriti eelnõu väljatöötamisel veel paljude Eesti

õiguspraktikutega. Eelnõu on keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna

õigusloome korralduse talituse toimetajad Aili Sandre ([email protected]) ja Mari Koik

([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõule eelnes väljatöötamiskavatsus.

3

Kriminaalmenetluse revisjoni esialgse eelnõu väljatöötamiskavatsus avaldati 09.02.2017. Seejärel

läbis eelnõu 04.05.2018 kooskõlastamisringi ja pärast täisdigitaalsele kriminaalmenetlusele

üleminekuks vajalike sätete täiendusi saadeti kriminaalmenetluse seadustiku revisjoni eelnõu

uuesti kooskõlastamisele 18.07.2019, mille järel esitati KrMS revisjoni eelnõu4 Riigikogule, ent

eelnõu vastuvõtmiseks ei olnud poliitilist tahet ja eelnõu jäi esitatud kujul Riigikogus lõpuni

menetlemata. Üldmenetluse lihtsustamise ja kohtumenetluse aja lühendamise kohta avaldati

täiendav väljatöötamiskavatsus 25.09.20205, milles olid esitatud praeguse eelnõu olulisemad

aspektid, mida varem ei olnud arutamisele pandud (nt omaksvõtu instituudi lisamine,

kohustuslikust eelistungist loobumine, kaitsja tõendite prokuratuurile esitamine, kaitsja vahetamise

ja asendamise piirangud, menetlustoimingute topeltvaidlustamisest loobumine). Esitatud

tagasisidet on suurel määral võetud arvesse eelnõu koostamisel. Arvestades, et eelnõu eesmärgiks

on konkreetselt kohtumenetluse optimeerimine, kohtueelse menetluse temaatikaga selles eelnõus

tegeletakse üksnes niivõrd, kuivõrd see on kohtumenetluse optimeerimise seisukohast hädavajalik.

Eelnõu käis kooskõlastusringil, mille käigus laekusid sisulised arvamused Riigiprokuratuurilt,

Advokatuurilt, Riigikohtult, Harju Maakohtult, Pärnu Maakohtult, Tartu Maakohtult, Viru

Maakohtult, Eesti Arstide Liidult, Maksu- ja Tolliametilt, Rahandusministeeriumilt ja

Siseministeeriumilt. Kooskõlastusperioodi ajal tutvustati eelnõud ka kõikide maakohtute

kohtunikele kohtutes toimunud infotundides. Tagasisidet on suures osas arvestatud, seletuskirjale

on lisatud kooskõlastustabel, millest see täpsemalt nähtub. Eelnõu lahenduste aluseks on lisaks

Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika lühianalüüs 1/2023 „Analüüs ja ettepanekud

kriminaalasjade menetlemise kiiremaks ja ökonoomsemaks muutmiseks“6 ning 2020. aasta märtsis

avaldatud Harju Maakohtu esimehe kohustuste täitmise järelevalve aruanne.7

Eelnõuga on liidetud ka nn kohtumenetluse avalikkuse eelnõu (574 SE, langes Riigikogu

menetlusest pärast esimest lugemist välja seoses koosseisu volituste lõppemisega)8

kriminaalmenetlust puudutavad sätted, mida on mõningal määral muudetud – terminina võetud

ühtlaselt kasutusele „avalikustamine“ ning välja on jäetud nn ajakirjanduse erand toimikuga

tutvumise puhuks, kuivõrd ajakirjanduse mõiste on tänapäeval sedavõrd laialivalguv, et lõppastmes

on mõistlik reguleerida toimikuga tutvumise õigus kõikide menetlusväliste isikute jaoks

samamoodi.

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga.

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2023–2027 p 11.4 näeb ette järgmise tegevuse: uuendame

kriminaal- ja kohtumenetlust eesmärgiga kiirendada menetlust, tagades kohtumenetluses

osapooltele võrdsed õigused ja nende kaitse.

4 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/e9a33b45-c8fd-4af5-b236-c65681a22479 -- kontrollitud

26JUN2024. 5 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/6e6c03a2-5535-4f42-a1da-fadc5583206a -- kontrollitud

26JUN2024. 6 https://www.just.ee/sites/default/files/documents/2023-

04/Anal%C3%BC%C3%BCs%20ja%20ettepanekud%20kriminaalasjade%20menetlemise%20kiiremaks%20ja%20

%C3%B6konoomsemaks%20muutmiseks.pdf – kontrollitud 26JUN2024. 7 https://www.just.ee/media/2483/download – kontrollitud 26JUN2024. 8 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/e2ba4498-ddf5-447b-95a6-9aace9256765/halduskohtumenetluse-

seadustiku-ja-teiste-seaduste-muutmise-seaduse-eelnou-kohtumenetluse-avalikkus

4

Eelnõukohase seadusega muudetakse järgmisi seadusi:

1) kriminaalmenetluse seadustik (01.11.2024);

2) kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seadus (01.07.2018)

3) riigilõivuseadus (01.01.2025)

4) Riigi Teataja seadus (01.04.2023);

5) riigi õigusabi seadus (01.01.2024);

6) väärteomenetluse seadustik (01.01.2025).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, sest

kriminaalmenetluse seadustik ja väärteomenetluse seadustik kuuluvad PS § 104 lõike 2 punktis 14

märgitud kohtumenetluse seaduste hulka.

2. Eelnõu eesmärk

2.1. Eesmärgid

Eelnõukohasel seadusel on kolm põhilist eesmärki:

1) muuta menetlusressursi kasutamine kriminaalkohtumenetluses otstarbekamaks, samas ohtu

seadmata inimeste põhiõigusi;

2) tõkestada menetluse pahatahtlikku venitamist;

3) suurendada kohtumenetluse avalikkust.

2.2. Lahendatavad probleemid ja eelnõuga loodavad lahendused

2.2.1. Vaieldavate ja vaidluse all mitte olevate asjaolude eristamise võimatus üldmenetluses

Kriminaalasjade üldmenetluses ei ole kehtiva seaduse alusel võimalik erinevalt käsitleda vaidluse

all olevaid faktiküsimusi ning neid faktiküsimusi, mille üle vaidlust ei ole, mistõttu tuleb

üldmenetluses tõendeid uurida ja hinnata ka nende faktiväiteid, milles vaidlus puudub. Seetõttu

kulutatakse kohtu ja kohtumenetluse poolte aega seal, kus see lisaväärtust ei anna.

Lahendus: omaksvõtt faktiliste asjaolude tuvastamise alusena

Kriminaalmenetlusse luuakse faktiliste asjaolude tuvastamise alusena üldtuntuse ja tõendatuse

kõrvale kolmas võimalus – omaksvõtt. Selliselt on kohtumenetluse pooltel võimalik juba enne

kohtuistungit eelmenetluses, aga ka kohtuistungi käigus, tingimusteta ja vabatahtlikult üksteise

faktiväidetega nõustudes piirata nende faktiliste asjaolude ringi, mille kohta on vaja kohtus

tõendeid esitada ja uurida ning sellega menetluses kuluvat aega säästa. Seejuures jääb kohtule

piiramatu võimalus ka asjaolude omaks võetuks tunnistamisest keelduda ja sellisel juhul tuleb

pooltel asjaolu tõendada. Kui aga kohus on omaksvõtu vastu võtnud, on see üldjuhul siduv nii

pooltele kui ka kohtule, mis võimaldab edasises menetluses tugineda teadmisele, et mingi asjaolu

on juba tuvastatud ja seda enam tõendada ei ole vaja.

2.2.2. Kaitsjate vahetamisega põhjustatakse mahukates menetlustes suuri viivitusi

Süüdistataval on õigus kaitsja abile ja üldmenetluses on kaitsja osalemine kohustuslik.

Justiitsministeeriumi analüüs osutab, et mahukates kriminaalasjades on kaitsja vahetamine

5

osutunud üheks oluliseks menetlust venitavaks teguriks, kuna kaitsja vahetamine mahukas

kriminaalasjas toob alati kaasa uuele kaitsjale aja andmise vajaduse enda asjaga kurssi viimiseks.

Muidugi võib kaitsja vahetamine olla tingitud täiesti legitiimsetest põhjustest (nt kliendil saab raha

otsa), kuid osad süüdistatavad kasutavad kaitsja vahetamise võimalust ka pahatahtlikult menetluse

venitamiseks, menetlusseadustik selle tõkestamiseks aga võimalusi ei anna. Omaette probleemi

kujutab see, kui kaitsjaga lepingu lõpetamisest või uue kaitsja palkamisest menetlejale ei teatata.

Lahendus: asenduskaitsja paralleelselt põhikaitsjaga

Kohtule antakse võimalus määrata riigi õigusabi korras asenduskaitsja paralleelselt põhikaitsjaga,

kui kaitsja ei ole suuteline ebamõistlikult pika aja jooksul oma kalendris leidma sobilikku aega

kohtuistungiteks või ei saa muul põhjusel oma kohustusi täita. Sellisel juhul on süüdistatava enda

valitud kaitsjal küll võimalus kohtuistungitel osaleda ja seal oma ülesandeid täita, kuid kui ta mingil

põhjusel kohale ei ilmu, võtab tema töö üle kohtu määratud kaitsja, kes on selleks ajaks juba

materjalidega tuttav.

Samuti saab menetleja võimaluse määrata asenduskaitsja juhul, kui süüdistatav on kaitsjat vahetada

otsustanud, aga kaitsja vahetamine põhjustaks menetluses viivituse. See küll ei välistaks viivitust

täielikult, kuivõrd ka asenduskaitsja vajab aega kriminaalasja materjalidega tutvumiseks, kuid

väldiks viivitusi edasiselt, kui süüdistatav veelkord peaks otsustama kaitsjat vahetada.

Selleks, et süüdistatava poolt pahatahtlikku venitamist tõhusamalt tõkestada, on ka kohtul võimalus

põhikaitsjaga paralleelselt asenduskaitsja määramise puhul arvata menetluskulude hulka vaid

määratud asenduskaitsja õigusabitasu ning jätta süüdistatava enda valitud kaitsjate kulud

lõpplahendist sõltumata süüdistatava enda kanda.

Lahendus 2: kaitsjale kohustus teavitada menetlejat lepingu lõppemisest

Seadusemuudatusega pannakse kaitsjale kohustus kliendisuhte lõppemisest viivitamata menetlejat

teavitada. See aitab vähendada üllatusi menetlustoimingutel, kus isik küll ilmub, kuid alles

saabudes teatab, et tal kaitsjat ei ole ning kaitsja määramiseks tuleb menetlustoiming edasi lükata.

2.2.3. Süüdistatava puudumine kohtuistungilt põhjustab viivitusi kohtulikus arutamises

Süüdistataval on õigus olla kohtus oma asja arutamise juures. See on ülemaailmselt tunnustatud

ühe õiglase kohtumenetluse põhilise garantiina. Seetõttu on kohtupidamises vaja tagada

süüdistatavale võimalus asja arutamises osaleda. Süüdistatava osalemine kohtulikul arutamisel

täidab ka kohtumenetluse hariduslikku ja tseremoniaalset funktsiooni, st on avalikes huvides.

Justiitsministeeriumi analüüs osutab aga, et süüdistatavate põhjendamatu kõrvalehoidmine

kohtumenetlusest on ühine joon pea kõikides pikale veninud üldmenetlustes. Kehtiv õigus lubab

kohtulikku arutamist ilma süüdistatava osavõtuta küllaltki piiratud juhtumitel ning nõuab

süüdistatava isiklikku kohalolekut ka sellistes olukordades, kus Euroopa inimõiguste

konventsiooni standardid lubaksid kohtulikku arutamist süüdistatava osaluseta.9 Mitme

süüdistatavaga kriminaalasjas toob ühe süüdistatava kohtust puudumine kaasa kriminaalmenetluse

venimise ka kõikide teiste süüdistatavate jaoks. Kui aga süüdistatavad sellises asjas kohtust

puuduvad järjepanu, võib viivitus venida selliseks, et ohtu satub kriminaalasja arutamine mõistliku

aja jooksul.

Lahendus: seadustada senisest selgemalt võimalus kriminaalasja arutada video vahendusel

9 Vt nt EIK käsitlust kohtuasjas Sejdovic v. Italy [GC], 56581/00 (2006).

6

Kohus võib alati lubada süüdistataval osaleda kohtuistungil video vahendusel, kui kohtu hinnangul

on kaitstud nii avalikud huvid kui tagatud ka süüdistatava kaitseõigus. Seejuures tuleb silmas

pidada, et kaitseõiguse tagamiseks ei piisa üksnes kaitsja viibimisest kohtuistungil või sellest, et

kaitsja saab kohtuga suhelda samamoodi elektroonilise kanali kaudu – kaitseõiguse efektiivseks

tagamiseks on vajalik ka kaitsja turvaline ühendus süüdistatavaga ning võimalus süüdistatavaga

nõu pidada kohtuliku arutamise vältel. Kuidas seda konkreetsel juhul tagada või kas see konkreetsel

juhul tagatud on, seda peab kohus iga kord hindama. Enamasti peaks olema aktsepteeritav

süüdistatava osalemine video vahendusel lihtmenetluse kohtuistungil.

Video vahendusel peetava kohtuistungi jälgimiseks tuleb luua kohtumajas võimalus mõistlikule

hulgale pealtvaatajatele ning istungil osalemiseks neile isikutele, kellel endal vajalikku videoseadet

ei ole. Selle lahendusega üksiti lahendatakse ka probleem videoistungite avalikkuse tagamisega:

istungit on võimalik soovi korral jälgida kohtumajas või nn justiitspunktis.

Lahendus 2: laiendada võimalusi kriminaalasja arutamiseks süüdistatava osavõtuta

Üldreeglina peaks kohtulik arutamine toimuma süüdistatava osavõtul. Kui avalikud huvid ja

kaitseõiguse tagamise vajadus süüdistatava isiklikku osavõttu kohustuslikult ei tingi, peabki kohtul

olema ka võimalik asja arutamisega edasi minna, ilma et süüdistatav kohtusaalis viibiks. Selleks

võimaldatakse kriminaalasja arutada ilma süüdistatavata neis olukordades, kus süüdistatav kas

sõnaselgelt või konkludentselt on väljendanud, et ta kohtulikul arutamisel osalemisest huvitatud ei

ole. Kohus peab siiski igal juhul veenduma, et süüdistatavat kergekäeliselt kohtuistungil osalemise

võimalusest ilma ei jäta, kui süüdistataval on eemalviibimiseks mõjuv põhjus. Muudatusega

luuakse kohtule lisavõimalus üle saada süüdistatava puudumise tõttu tekitatud menetlustakistusest

ja tagada kriminaalasja lahendamine mõistliku aja jooksul.

Lahendus 3: seadustada võimalus arstitõendi välja andnud arsti ülekuulamiseks

Omaette probleemiks on kujunenud süüdistatavate väited, justkui nad ei saaks kohtuistungil

osaleda terviseprobleemide tõttu, tervisetõendeid aga väljastatakse kohati küllalt kergekäeliselt ja

mõnikord patsienti nägematagi. Seadusemuudatusega sätestatakse sõnaselgelt, et tervishoiutöötajal

ei ole õigust ütluste andmisest keelduda, kui ütlused puudutavad sellise isiku tervist, kes väidab, et

tema vilets tervislik seisund on mõjuvaks põhjuseks kohtusse mitte ilmuda. Muudatusega tekib

kohtul võimalus kontrollida ja täpsustada tervisetõendites sisalduvaid andmeid ja tõendi väljastaja

peab võtma isikliku vastutuse tõendi õigsuse eest.

2.2.4. Mahukad ja muidu probleemsed tsiviilhagid takistavad kriminaalasjade efektiivset

menetlemist

Selleks, et tagada kannatanute õiguste parem kaitse, näeb Eesti kriminaalmenetluse korraldus

kannatanutele ette võimaluse esitada kriminaalasjaga üheaegseks läbivaatamiseks ka tsiviilhagi,

mille alus süüdistusega suures määras kattub ja mille esemeks on kuriteoga kahjustada saanud

hüveolukorra taastamine. Ehkki tavapäraselt nõutakse sellistes hagides kuriteoga tekitatud kahju

hüvitamist, võib tsiviilhagis ka kriminaalmenetluses põhimõtteliselt esitada kõiki nõudeid, mida

tsiviilhagis tsiviilkohtumenetluseski tohiks. Seetõttu on kriminaalasjades aeg-ajalt esitatud ka

selliseid tsiviilhagisid, mis mahukuselt ja keerukuselt oluliselt ületavad lahendatava kriminaalasja

ning muutuvad seetõttu takistuseks kriminaalasja kiirel ja efektiivsel lahendamisel. Selle

tulemusena lükkub süüküsimuse lahendamine kaugele tulevikku ning süüdimõistmise korral

mõistetud karistuse mõjukus väheneb.

7

Sama probleemi teiseks ilminguks võib pidada ebarealistlike haginõuete esitamist, mille tulemusel

ei ole kriminaalasja võimalik lahendada lühimenetluses, kuna hagi osalise rahuldamata jätmise

asemel tagastavad kohtud sageli kriminaalasja prokuratuurile üldmenetluses arutamiseks.

Eraldi probleem on kannatanud, kes küll oma varalise seisundi poolest riigi õigusabile võiksid

kvalifitseeruda (või ka siis mitte), kuid kes õigusabi ei otsi ja kelle õigused jäävad seetõttu

kriminaalmenetluses kaitseta. Kehtiv seadus ei võimalda menetlejal määrata ega taotleda riigi

õigusabi sellisele kannatanule, kellest on näha, et ilma kvalifitseeritud esindajata pole kannatanu

oma õigusi ja huvisid suuteline maksma panema.

Lahendus: luua lisavõimalused menetlejale tsiviilhagi kriminaalmenetluses läbi vaatamata

jätmiseks

Töögrupi eelistatud lahendus probleemiga tegelemiseks praegu on avardada menetleja võimalusi

tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. Eelkõige peaks selline võimalus olema lühimenetluses, kuid

ka üldkorras lahendatava kriminaalasja puhul peaks kriminaalasja lahendamine olema esmase

tähtsusega ning kui tsiviilhagi hakkab kriminaalasja otstarbekat ja kiiret lahendamist takistama,

tuleks see jätta lahendamiseks tsiviilkohtumenetluse korras.

Lahendus 2: laiendada kannatanutele riigi õigusabi andmise aluseid

Muudetakse riigi õigusabi seadust ja kriminaalmenetluse seadustikku selliselt, et riigi õigusabi

saaks määrata ka sellisele kannatanule, kes ise oma huvide eest seista ei suuda, ehkki talle

eestkostjat määratud ei ole. Lahendus võib tuua mõningat lisakulu riigile, kuid see-eest paraneks

kannatanute õiguste kaitse kriminaalmenetluses ja tsiviilhagiavalduste kvaliteet.

2.2.5. Kriminaalasjades esitatakse ebamõistlikult palju kumulatiivseid tõendeid

Justiitsministeeriumi analüüsis ja Harju Maakohtu järelevalvearuandes nenditakse, et

kriminaalasjade üldmenetluses toimub sageli ületõendamine: sama asjaolu tõendamiseks esitatakse

kohtule selge põhjuseta suur hulk erinevaid tõendeid, millega koormatakse menetlust nii tõendite

esitamise ajal kui tehakse ka kohtule lisatööd tõendite hindamise ajal. Selle peamine põhjus on

asjaolu, et pooled ei saa olla kindlad, et kohus juba vastuvõetud tõendit hiljem otsuse tegemisel

lubamatuks ei tunnista. Kahetsusväärselt on kehtiva seaduse § 3051 lõige 3 muutunud nn

ventiilsättest reeglipäraseks mugavuslahenduseks: kohtunikud hoiduvad tõendite lubatavust

hindamast enne kohtuotsuse tegemist, võtavad kõik tõendid vastu ja uurivad neid, kuid võivad

hiljem siiski ka lubamatuks tunnistada ja tõendite hulgast välja arvata. Lisaks ületõendamisele toob

selline praktika kaasa veel olukorra, kus kohtu siseveendumust hakkavad kujundama need tõendid,

mis on õiguslikult lubamatud ja millele kohus tegelikult üldse tugineda ei tohiks.

Lahendus: tõendite lubatavuse hindamise küsimuse toomine eelmenetluse faasi

Muudatusega kohustatakse pooli võimalikud vaidlused tõendi lubatavuses tõstatama võimalikult

eelmenetluses ning kohtule pannakse kohustus need vaidlused eelmenetluses ka lahendada. Vaid

juhul, kui tõendi lubatavuse küsimust ei olnud mingil põhjusel võimalik eelmenetluses tõstatada,

on põhjendatud selle küsimuse tõstatamine hiljem, kohtuliku arutamise ajal. Kui kohus otsustabki

tõendi lubamatuks tunnistada, tuleb tõendi kaotanud poolele anda võimalus esitada sama asjaolu

kohta muid tõendeid. Selline kord aitab tagada, et pooled ei hakkaks kohtumenetlust igaks juhuks

koormama kumulatiivsete tõenditega. Nii säästetakse menetlusressurssi ja kasutatakse

kohtumenetluse aega otstarbekamalt.

8

Lahendus 2: piirata oluliselt kohtu võimalust juba vastu võetud tõendeid hiljem siiski

lubamatuks tunnistada

Muudatusega piiratakse võimalust kohtuotsuse tegemisel tunnistada lubamatuks mõni tõend, mis

kohtulikul arutamisel on vastu võetud. Kuivõrd kõik lubatavuse vaidlused peaks ära pidama

eelmenetluses ja juhul, kui see mingil põhjusel ei ole võimalik, siis hiljemalt kohtuliku arutamise

ajal, saab olukord, kus kohus otsust tehes esimest korda põrkub tõendi võimaliku lubamatusega,

olla väga erandlik. Seetõttu nähakse ette, et kohus võib niimoodi otsuse tegemisel lubamatuks

tunnistada üksnes selliseid süüstavaid tõendeid, mis on saadud süüdistatava põhiõiguste raske

rikkumise tulemusel. See on kaitseventiiliks, mis aitab maandada ohtu, et kaitsja viletsa töö

tulemusena mõistetakse inimene süüdi ebaseaduslike tõendite alusel. Prokurörilt kui riigi esindajalt

eeldab seadusandja piisavat tähelepanelikkust, et kaitsja tõendi lubatavust puudutav võimalik

vaidlus saaks üles tõstetud juba varem.

Väärlahendi vältimiseks võib olla hädavajalik vastu võtta ka selline tõend, mis küll on kogutud

olulise menetlusrikkumisega, kuid näitab selgelt, et süüdistatav ei ole kuritegu toime pannud.

Tõendi kohtukõlbmatuks tunnistamine on eelkõige heidutusmeede, vältimaks raskeid ja tahtlikke

menetlusõiguse rikkumisi prokuratuuri ja uurimisasutuste poolt. Kohtunikele tähendab see

seadusemuudatus, et nad peavad tõendite lubatavust hindama enne, kui nad tõendi vastu võtavad.

Seda praegu sageli ei tehta ja kohus võtab vastu ka tõendeid, mis hiljem osutuvad lubamatuks ja

mille sisuga kohus poleks üldse tohtinud kokku puutuda.

2.2.6. Asjad, kus vaidlust tõendite üle ei ole, tulevad üldmenetlusse

Üldmenetlus on kõige keerulisem ja kulukam kriminaalmenetluse liik, mille põhiline ülesanne on

tagada süüdistatava põhiõigused ja minimeerida võimalus, et kriminaalasjas tehakse väärlahend.

Selliste kriminaalasjade jaoks, kus tõendite üle vaidlust pole, on menetluskorras ette nähtud

lühimenetlus. Lühimenetluste osakaal on aga pidevalt vähenenud. Üheks põhjuseks on tihti

menetlusega seotud ebakindlus prokuratuuri jaoks – süüdistatavad kasutavad lühimenetlusest

taganemise võimalust sageli ära selleks, et pääseda tähtaegade möödumise tõttu vahi alt. Lisaks

puudub prokuratuuril õigus süüdimõistva otsuse peale edasi kaevata. See tähendab, et prokuratuur

ei saa kaevata ka sellise lühimenetluses tehtud otsuse peale, kus kohus küll isiku süüdi tunnistab,

kuid süüdistuses märgitust väiksemas mahus, või mõistab talle ebaseaduslikult kerge karistuse või

kvalifitseerib tema teo ümber kergema sätte järgi. Seesuguseid mugavuslahendeid on tehtud

kõikides maakohtutes ning seetõttu on prokuratuur lühimenetluse kohaldamisel väga ettevaatlik.

See omakorda toob kaasa selliste asjade lahendamise üldmenetluses, kus tegelikult tõendatuse üle

vaidlust ei ole.

Lahendus: korrastada lühimenetluse kord ja anda prokuratuurile piiratud kaebeõigus ka

süüdimõistva otsuse peale

Lühimenetluse korrastamiseks tehakse seaduses järgmised põhilised muudatused. Kõigepealt

nähakse ette, et prokuratuur saab lühimenetluses asja lahendamise saavutamiseks jätta analoogselt

kokkuleppemenetlusega läbi vaatamata tsiviilhagi, mis on olulises ulatuses põhjendamatu või

lubamatu või takistaks asja kiiret lahendamist.

Seejärel tühistatakse süüdistatava õigus nõuda enda ristküsitlemist lühimenetluse istungil. Kui

süüdistatav leiab, et ta soovib kohtus ütlusi anda, saab asja lahendada üldmenetluses. Süüdistatava

viimase sõna õigust see ei piira.

Lühimenetlusest loobumise võimalus tuuakse ettepoole – edaspidi peab süüdistatav kohtuliku

uurimise alguseks olema lõplikult otsustanud, kas ta soovib asja läbivaatamist lühimenetluses või

9

mitte. Kui süüdistatav lühimenetlusest loobub, ei liigu menetlus enam prokuratuuri, vaid

prokuratuurile tagastatakse üksnes kriminaaltoimik. Kriminaalasi ise jääb kohtu menetlusse ja

süüdistusakt liigub lihtsalt uuele kohtunikule, kes hakkab asja lahendama üldmenetluses, kusjuures

kohus võib otsustada, et süüdistatavale määratud tõkendit menetlusliigi vahetuse ajaks ei muudeta.

Lõpuks antakse prokuratuurile võimalus kaevata lühimenetluses tehtud süüdimõistvate

kohtuotsuste peale, kui need on vastuolus seadusega. Need muudatused parandavad lüngad

lühimenetluse korras ja muudavad lühimenetluse prokuratuuri jaoks atraktiivsemaks, mille

tulemusena väheneb eeldatavasti nende kriminaalasjade hulk, mida lahendatakse üldmenetluses.

2.2.7. Üldmenetluse kohtuistungi kord ja tõendite vastuvõtmise tingimused ei ole piisavalt

paindlikud ja põhjustavad menetlusressursi raiskamist

Kehtiv üldmenetluse kohtuistungi kord sisaldab detaile, mis põhjustavad menetlusressursi

ebaotstarbekat kasutamist. Nii näiteks põhjustab vaidlusi KrMSi § 288 sõnastus, mis küsitluse

järjekorda reguleerib nii, nagu kohtus oleks vaid üks prokurör ja üks süüdistatav; KrMSi § 288

lõige 9, kus vaieldakse kohati tõsimeeli selle üle, kas tunnistajale tohib ristküsitluse käigus näidata

ka mõnda juba vastuvõetud tõendit; KrMSi § 289, mis näeb ette, et kohus peab otsustama, kas

kohtueelses menetluses antud ütlusi saab nende vastuolu tõttu avaldada, ehkki kohtule need ütlused

teada ei ole; KrMSi § 296, mida osad juristid tõlgendavad selliselt, et kui ka tugineda soovitakse

viiesajalehelise lepingu ainsale punktile, tuleb igaks juhuks siiski seinale projitseerida kogu lepingu

tekst. Ja lõpuks, kuna seadus ei näe ette võimalust esitada kohtule kokkuvõtlikke kirjalikke

seisukohti, aga kohtud ootavad pooltelt kriminaalasja täielikku faktilist ja õiguslikku analüüsi,

veedavad pooled päevi kohtusaalis, kuulates üksteist monotoonse häälega ette lugemas

mitmesajaleheküljelisi tekste, mida nad kohtukõnedeks nimetavad. Ehkki enamik kirjeldatud

probleemidest on tegelikult taandatavad seaduse tõlgendajate valikutele, tekitavad seesugused

väärtõlgendused piisavalt palju frustratsiooni ja lisakulu, et neid peaks seadusega korrigeerima.

Lahendus: üldmenetluse korra täpsustamine ja täiendamine

Võistleva menetluse tunnusjooned on paindlikkus ja kokkuleppimise võimalused. Sellest lähtuvad

ka seadusemuudatused, mis enamasti annavad paindlikkust juurde ning võimaldavad

kohtumenetluse pooltel protsessikorra optimeerimise nimel kokkuleppeid teha. Kus aga praktikas

on ületamatuks takistuseks osutunud mingid kehtiva sõnastuse irdtõlgendused, tehakse seadusesse

täpsustused, mis peaksid õige suuna taas kätte näitama. Harju Maakohtu järelevalvearuandes peeti

oluliseks ka kohtule võimaluse andmist selleks, et konkreetsemalt sekkuda kirjalike tõendite ja

teabekandjate avaldamisse ja vältida seal poolte ebaotstarbekast tegevusest tingitud aja- ja

ressursikulu. Muudatus annab kohtule võimaluse nii teabekandjate avaldamist kui ka

kohtuvaidluste pidamist senisest otstarbekamalt korraldada.

2.2.8. Põhjendustega määruste koostamise peale kulutatakse tarbetult aega

Kehtiv menetlusseadustik näeb ette, et üldjuhul on määrus eraldi dokumendina vormistatud ja

sisaldab kohtu kirjalikke põhjendusi. Vaid üksikutel puhkudel teeb seadus erandi ja lubab määruse

vormistada pealdisena esitatud taotlusel. Tihti ei ole aga määrused määruskaebuse korras

vaidlustatavad; taotlused aga sisaldavad sageli kõiki põhjendusi, millele kohuski sooviks tugineda,

kohus tegeleb seega taotluse ümberjutustuse koostamisega. Selline tegevus kulutab kohtu

väärtusliku ressurssi, pakkumata menetlusele lisandväärtust.

Lahendus: laiendada kirjalike põhjendusteta määrusega menetluslike otsuste tegemise

võimalusi

10

Eelnõuga lubatakse kõikide kohtumääruste tegemist pealdisena taotlusel või resolutsioonina ning

eraldi dokumendina määruse vormistamise kohustus säilib üksnes seal, kus see on vajalik (nt

selleks, et määrus täitvale isikule või institutsioonile edastada). Seesugune kord võimaldab edaspidi

senisest avaramalt kasutada infotehnoloogia võimalusi, kus nii taotlus kui ka selle põhjal koostatud

määrus ei pruugi esineda menetlusdokumendina, vaid andmehulgana. Laiendatakse ka võimalusi

koostada määrus kirjalike põhjendusteta. Põhjenduste lisamine olukorras, kus esialgne määrus tehti

ilma kirjalike põhjendusteta, toimub aga menetlusosalise taotlusel. Selline lahendus ei kohusta

kohut pealdismäärusi tegema ega kirjalike põhjenduste koostamisest loobuma, kuid annab kohtule

võimaluse ressurssi säästa ja hoiduda tarbetute pikkade tekstide tootmisest.

2.2.9. Vahekaebused viivitavad põhiasja lahendamist ning raiskavad kohtu ja prokuratuuri

ressurssi

Kehtiv seadustik näeb ette võimaluse vaidlustada menetlustoiminguks loa andmise kriminaalasja

lõpplahendist eraldi. Samuti on võimalus määruskaebuse korras vaidlustada jälitustoiminguga

kogutud tõendite tutvustamist või tutvustamata jätmist ning needki vaidlused kulgevad paralleelselt

ülejäänud kriminaalasjaga, takistades kohati põhiasja menetlust. Seadus näeb ka ette küllaltki

triviaalsete vaheküsimuste vaidlustamise võimaluse kolmes kohtuastmes, mis aga selgesti nende

küsimuste võrdlemisi vähest tähtsust arvestades ei ole põhjendatud.

Lahendus: määruskaebeõiguse ümberkujundamine

Eelnõuga korraldatakse ümber kriminaalmenetluse seadustiku määruskaebuste loogika: kui seni

olid otsesõnu loetletud need määrused, mille peale kaebust esitada ei saa ja eelduseks

kohtumääruste vaidlustamise võimalus, siis eelnõuga märgitakse konkreetselt need määrused, mis

on määruskaebuse korras vaidlustatavad, ning ülejäänud määrused jäävad kontrollimiseks koos

kriminaalasjas tehtud lõpplahendiga. Mõnel juhul sätestatakse samuti, et määruskaebuse saab

esitada vaid järgmisse kohtuastmesse, mitte aga kuni Riigikohtuni välja. Ringkonnakohtu

menetluses laiendatakse nende määruste ringi, mille peale esitatud kaebusi saab ringkonnakohtus

lahendada kohtunik ainuisikuliselt. Lisaks sätestatakse, et kui kriminaalasi on esimese astme

kohtusse jõudnud, koondatakse samasse kohtusse lahendamiseks ka kõik veel jõustunud lahendita

määrus- ja uurimiskaebused selles kriminaalasjas.

2.2.10. Kohtuistungite pidamisel eelmenetluses ja määruskaebemenetluses puudub kohtul

paindlikkus

Kehtiv seadus näeb ette kohustuslikus korras kohtu eelistungi pidamise kõikides üldkorras

kohtusse saadetud kriminaalasjades. Eelistungi korraldamine tähendab aga seda, et pooltega tuleb

leida kõikide jaoks sobiv aeg ning eriti nendes asjades, kus süüdistatavaid ja kannatanuid on palju,

võib eelistungiks sobiva aja leidmine olla tõsine katsumus. Sealjuures ei ole eelistungi pidamine

sageli eelmenetluse ülesannete täitmiseks tingimata vajalik ning maakohus saaks eelmenetluse

ülesanded hõlpsamini täita pooltega kirjalikult seisukohti vahetades. Teisalt jälle on

ringkonnakohtu määruskaebemenetluses kohtule ette kirjutatud, et teatud juhul tuleb asi lahendada

kirjalikus menetluses, st seadus istungi pidamise võimalust üldse ei jäta.

Lahendus: anda kohtule istungi korraldamisel võimalus konkreetse asja vajadusi arvestada

Eelnõuga muudetakse üldmenetluses kohtuliku eelmenetluse korda ning neis kohtuasjades, kus

kohus eelmenetluses ei lahenda tõkendi küsimust ega küsimust menetluse lõpetamisest, antakse

kohtule võimalus vajaduse põhjal otsustada, kas eelmenetluses pidada eelistung, mitu eelistungit

või kas üldse eelistungit pidada. Samuti antakse ringkonnakohtule võimalus vajaduse korral

kõikide määruskaebuste arutamiseks kohtuistung korraldada, kaotades samas kohustuse istung

11

pidada siis, kui ei kohus ega menetlusosalised istungi pidamist vajalikuks ei pea. Sellega

säästetakse kohtu aega ja lõpetatakse kohatine totter olukord, kus ringkonnakohus peab istungit

tühjas kohtusaalis. Menetlusressursi otstarbekama kasutamise tulemusel vabaneb nii kohtu kui ka

menetlusosaliste ressurss muudeks tegevusteks.

2.2.11 Kohtulahendite avalikkus on tagatud vaid osaliselt

Kehtiv seadus näeb ette, et avalikustatakse üksnes jõustunud kohtulahendid. See on nähtavasti

vastuolus Põhiseadusega, mille kohaselt kohtulahendid on avalikud ja põhiseaduse tekstist ei tulene

erisust kohtulahendi avalikkuse osas lahendi jõustumise alusel. Praegune olukord tähendab seda,

et kohtute tööd on keeruline kajastada ajakirjandusel ning raske analüüsida ka õigusteadlastel, kuna

kohtuasjades, kus otsus on vaidlustatud, esialgset lahendit ei avalikustata. Teisalt on menetluse

osalistel, kes ei ole kriminaalasjas süüdistatavaks, vaja igakordselt eraldi taotlus teha kohtule, et

nende isikuandmed avalikus kohtulahendis varjataks. Sageli inimesed ka seda õigust ei tea ja see

toob kaasa nende isikuandmete põhjendamatu avalikustamise, mis on eriti kahetsusväärne

kannatanute kohtlemise seisukohast.

Lahendus: avalikustada kõik kohtulahendid ning kehtestada selged reeglid isikuandmete

kaitseks

Eelnõuga sätestatakse, et kõik kohtuotsused avalikustatakse Riigi Teatajas kohe pärast avalikku

teatavaks tegemist ilma, et peaks ootama lahendite jõustumist, vastava märkega „jõustumise ootel“.

Avalikustamisele kuuluvad ka osad täitevkohtuniku määrused, mis annavad ühiskonnale

võimaluse aru saada, kuidas kohtud lahendavad nt karistusest ennetähtaegse vabastamise asju.

Samuti avab lahendite senisest laiem avalikustamine võimaluse heita pilt ka nende kohtuasjade

lahendamisse, kus asi lahendatakse ilma istungita kirjalikus menetluses. Jätkuvalt ei avalikustata

kohtulahendeid, mis on tehtud kinnises menetluses. Avalikustamisel kohtulahendites isikunimed

asendatakse tähemärkidega, st pseudonüümitakse ilma, et inimene ise peaks kohtult seda taotlema.

Süüdistatava nime ei varjata, õigeksmõistetul on võimalus taotleda oma nime kohtuotsusest

eemaldamist.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Paragrahviga 1 muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku

Paragrahvi 1 punkt 1. Muudatus on seotud KrMSi § 385 kehtetuks tunnistamise ja

määruskaebuste loogika ümberkujundamisega. Määrus tõlgi kaasamiseks ja tõlke saamiseks on

vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt. Eelnõuga piiratakse vaidlustamist üksnes ühe

kohtuastmega, kuna tõlgi kaasamise küsimusele saab tugineda ka apellatsioonis. Samas, kuna selle

küsimuse lahendamine hakkab mõjutama kogu edasist protsessi, on otstarbekas vaidlus lahendada

menetluse võimalikult varases staadiumis. Muudatuse eesmärk on menetlusressursi otstarbekam

kasutamine.

Punkt 2. Muudatus on seotud KrMSi § 385 kehtetuks tunnistamise ja määruskaebuste loogika

ümberkujundamisega. Kohtuistungi avalikkust piirav määrus kehtiva seaduse kohaselt vaidlustatav

ei ole, kuid kuna kohtuistungi avalikkus on üks õiglase kohtumenetluse peamisi garantiisid, on

otstarbekas vaidlused kohtuistungi avalikkuse üle pidada enne, kui kohtuasja juba pikemat aega on

kinnisel istungil arutatud ja asjas tehtud lahend siis apellatsioonikohtus menetlusõiguse olulise

rikkumise tõttu tühistada tuleb. Eelnõuga piiratakse vaidlustamist üksnes ühe kohtuastmega, kuna

kohtuistungi kinniseks kuulutamise küsimusele saab tugineda ka apellatsioonis. Muudatuse

eesmärk on menetlusressursi otstarbekam kasutamine ja samas kohtupidamise avalikkuse ja

12

läbipaistvuse parem kaitse. Lisaks jäetakse sätte tekstist välja sõna „põhistatud“ seetõttu, et

määruse vormistusnõuded tulenevad eelnõukohasest §-st 145.

Punkt 3. Kehtivas seaduses on mõistetamatult jäänud kinnisele kohtuistungile lubatud isikute

ringist välja prokuratuuri ametnikud, kelle juuresviibimine võib olla prokuratuuri efektiivseks

tööks möödapääsmatult vajalik. Küsimus on mõnel korral tekkinud ja kohtute reaktsioonid

prokuratuuri ametnike juuresviibimisele on olnud erinevad. Samas on seaduses kinnisele istungile

lubatud uurimisasutuse ametnikud, kelle viibimine kohtuistungil on pigem erandlik, kui nad ei

osale tõendiallikana. Seadust muudetakse, et ka prokuratuuri ametnikud (nt konsultandid või

tehnikud, kes prokuröri abistavad) saaksid legaalselt viibida kinnisel kohtuistungil.

Punkt 4. Sätte tekstist jäetakse välja sõna „põhistatud“ seetõttu, et määruse vormistusnõuded

tulenevad eelnõukohasest §-st 145.

Punkt 5. Muudatus on seotud määrustele uute vorminõuete kehtestamisega. Eelnõukohase § 145

järgi võib määruse teha esialgu kirjalike põhjendusteta ja menetlusosalistel on õigus kirjalike

põhjendustega määruse vormistamist nõuda, siis nähakse siin ette tavapärasest lühem aeg

põhjendustega määruse vormistamiseks. See on põhjendatud sellega, et avalikul istungil toimuva

saladuses pidamise kohustuse panemisega piiratakse tõsiselt meediavabadust ja sõnavabadust ning

informatsioon, mida kohus kohustab salajas pidama, võib olla aegkriitiline. Kuna määruste

vaidlustamise tähtaega loetakse alates põhjendustega määruse saamisest, tähendaks tavapärane

kümnepäevane tähtaeg määruse vaidlustamise korral ka määruskaebuse esitamise ja läbivaatamise

tähtaegade edasi nihkumist.

Punkt 6. Muudatus on seotud KrMSi § 385 kehtetuks tunnistamise ja määruskaebuste loogika

ümberkujundamisega. Menetlusosalise väljendusvabadust piirav määrus on vaidlustatav ka kehtiva

seaduse kohaselt.

Punkt 7 . Ehkki kohtuistungite pidamine või istungitel osalemise lubamine videosilla vahendusel

on viimasel paaril aastal muutunud tavapäraseks, oli see seni seaduses selgelt reguleerimata.

Lisatav § 141 on üldine kord kohtuistungi videosilla vahendusel pidamise kohta. Kohtuistungi

pidamine video vahendusel hõlmab kahte olukorda: esiteks sellist juhtumit, kus mõni

menetlusosaline osaleb muidu füüsiliselt kohtusaalis peetaval istungil videosilla vahendusel;

teiseks olukorda, kus kohtunik ise ei viibi füüsiliselt kohtusaalis. Tinglikult on võimalik ka mõlema

variandi täielik kombinatsioon, kus ei kohtunik, sekretär ega pooled ei viibi füüsiliselt kohtusaalis

ja peavad kohtuistungit virtuaalruumis. Sätte eesmärk on ühelt poolt võimaldada menetlusressurssi

otstarbekamalt kasutada, teisalt ka vältida menetluse pahatahtlikku venitamist seal, kus videosilla

kasutamine aitaks füüsilise kokkusaamise võimatuse probleemist üle saada.

Lõige 1 annab üldreegli, et kõikides kohtuastmetes võib kõiki kohtuistungeid pidada video

vahendusel, kuid täidetud peavad olema kaks tingimust. Esmalt peab selline video vahendusel

kohtupidamine olema avalikes huvides, teiseks aga on eriti vaja tähele panna, et tagatud oleks

süüdistatava kaitseõigus.

Avalike huvide puhul tuleb lisaks huvile menetluse toimumise ja säästliku ressursikasutuse vastu

meeles pidada ka kohtumenetluse tseremoniaalset ja kasvatuslikku aspekti, mis võib

videokohtuistungi puhul kannatada saada. Isikud, kes osalevad kohtuistungitel üle videosilla, ei

pruugi kohtumenetluse tõsidust piisavalt mõista. Samuti võib kohtul endal tekkida kahtlusi või

raskusi näiteks tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Lisaks võib video vahendusel

kohtumenetlust häirida videoülekande kehv kvaliteet. Need kõik on igati head põhjused, miks

kohtuistung siiski pidada füüsiliselt kohtusaali kogunedes. Kohtupidamine ei pea olema

13

süüdistatava jaoks mugav, kui see mugavus halvendaks kohtu hinnangul sisuliselt kohtupidamise

kvaliteeti.

Lisaks tuleb silmas pidada kaitseõiguse tagamise vajadust. Videokohtupidamise puhul võib olla

probleemiks näiteks see, et kaitsjal ja süüdistataval puudub turvaline kanal üksteisega istungi

jooksul suhtlemiseks. Samuti võib kannatada ristküsitluse kvaliteet, kui küsitletav isik ei viibi

küsitlejaga samas ruumis. Ka videoühenduse halb tehniline kvaliteet võib olla põhjuseks, miks

lugeda, et kaitseõigus ei ole piisavalt tagatud ja video vahendusel ei peaks kohtuistungit pidama.

Samas on süüdistataval õigus kaitseõiguse erinevate aspektide kasutamisest loobuda ning

olukorras, kus süüdistatav on teinud teadliku omakasulise valiku video vahendusel kohtuistungi

pidamise kasuks, võib ja peakski kohus tema valikut austama ning võimaldama tal iseäranis

lihtmenetluste või eeluurimisasjade kohtuistungitel osaleda video vahendusel.

Otsustades, kas kohtuistung peaks toimuma kohtusaalis füüsilise koosviibimise vormis või video

vahendusel, tuleb kohtul iga kord kaaluda nii olemasolevaid tehnilisi vahendeid ja nende võimalusi

kui ka seda, kas istungi pidamiseks video vahendusel oli avalikest huvidest lähtuv põhjus.

Kuna seaduses ei ole „kohtuistungi“ legaaldefinitsiooni, on aeg-ajalt olnud kuulda seisukohti, nagu

eeluurimis- ja täitmiskohtuniku poolt kohtus toimetatavad „küsitlemised“ ja „ärakuulamised“ ei

olegi kohtuistungid. Sellest irdtõlgendusest tuleneva segaduse vältimiseks on täpsustatud, et ka

eeluurimiskohtuniku ja täitmiskohtuniku asjade lahendamiseks peetavad kohtuistungid võivad

kõik olla läbi viidud videosilla vahendusel.

Lõige 2 selgitab, mida video vahendusel kohtuistungi pidamise all silmas peetakse. Seadus ei nõua,

et videoühenduse loomiseks kasutataks mingit konkreetset (riigi hallatavat) platvormi või

tarkvararakendust, vaid seab üldised tingimused kohtuistungi pidamisel vajalikule

andmeedastusele. Samuti ei ole eraldi reguleeritud, kus peaksid video vahendusel istungi pidamisel

isikud viibima. Menetluse seisukohast võib olla otstarbekas kuulata tunnistajat video vahendusel

üle kõrvalasuvast kohtusaalist, võib olla tehnilistel põhjustel vajalik kasutada tasuta

videokonverentsitarkvara ja üldotstarbelisi multimeediaseadmeid (nt süüdistatav osaleb

kokkuleppemenetluse istungil oma telefoni abil ja Google Meet rakendust kasutades).

Lõige 3 annab kohtule õiguse kohustada kohtuistungil osalevat isikut video vahendusel

kohtuistungil osalema. See on vajalik eelkõige juhtumitel, kus isiku eemalviibimise tõttu tähendaks

füüsiline kohtusse tulek suuri kulutusi või ajakadu. Kohtuistungil osalev isik tähendab kõiki

isikuid, keda kohus saab kohtuistungile kohale nõuda – kohtumenetluse pooli, nende esindajaid ja

ka tunnistajaid ning eksperte. Süüdistatava kohta on erisätteks sama paragrahvi lõige 4. Olukorras,

kus üle riigi asuvad kohtumajad või riiklikud justiitspunktid10, ei saa isikute video vahendusel

kohtumenetluses osalemise kohustust pidada ka ebaproportsionaalselt koormavaks. Kohus isikut

temal puuduvat tehnikavahendit omal kulul hankima ilmselt kohustada ei saa. Selleks, et isikut

kohtuistungil video vahendusel osalema kohustada, peavad olema täidetud lõikes 1 sätestatud

tingimused (avalikes huvides ja kaitseõigus on tagatud). Lisaks tuleb isikut video vahendusel

kohtuistungil osalema kohustades tuvastada, et isiku video vahendusel osalemiseks kohustamine

võimaldaks vältida viivitust kohtuistungil. Viivituse vältimise vajadus on kahtlemata ka avalikes

huvides, kuid olgu veelkord korratud, et üksnes viivituse vältimise vajadus ei pruugi olla piisavalt

ülekaalukas avalik huvi.

10 Esialgu Rapla ja Jõgeva riigimajades avatud broneeritavad ruumid, kus on videokonverentsiseadmed ja kus

inimesed saavad osaleda kjohtuistungitel või teha kaugtõestamisega notariaaltoiminguid. Vt

https://www.just.ee/uudised/raplas-ja-jogeval-avati-justiitspunktid.

14

Lõige 4 asendab kehtiva KrMSi § 269 lõike 2 punkti 4, mis räägib justkui üldmenetluses

kohtulikust arutamisest ilma süüdistatava osavõtuta, kuid annab samas ka kohtule võimaluse

kohustada süüdistatavat kohtuistungil video vahendusel osalema. Kehtiva seaduse sõnastus on

eksitav - süüdistatava osalemine istungil videosilla vahendusel ei ole sama, kui süüdistatava

osavõtuta kohtulik arutamine, mistõttu KrMSi § 269 lõike 2 punkt 4 praeguses sõnastuses

tunnistatakse kehtetuks. Selleks et süüdistatavat üldmenetluse istungil osalema saaks kohustada,

tuleb kohtul hoolikalt hinnata, kas see on avalikes huvides vajalik ning kas kaitseõigus selle

tagajärjel ülemäära kannatada ei saa. Lisaks on lõike 4 kohaselt vaja tuvastada veel kaks

lisatingimust:

1) süüdistataval peab olema võimalus videoseadmeid kasutada (ja selle tingimuse täitmiseks võib

ka kohus omalt poolt kaasa aidata);

2) süüdistatava menetluslike õiguste piiramine peab olema põhjendatud sellega, et süüdistatava

isikliku kohaloleku nõudmine tooks suure tõenäosusega kaasa mõistliku menetlusaja möödumise.

Teisisõnu, süüdistatava video vahendusel kohtuistungil osalemise nõudmine ei saa olla kohtu jaoks

mugavusvalik, vaid pigem viimane abinõu. Seda seetõttu, et suuline avalik kohtuistung on üks

süüdistatava põhilistest menetlusõigustest, mis moodustab õiguse õiglasele kohtupidamisele – ning

süüdistataval peab üldreeglina olema võimalus kohtuistungil osaleda ilma tehnilistest vahenditest

tulenevate kitsendusteta.

Lõige 5 peab silmas eelkõige sellist olukorda, kus kohtunik või mõni kohtukoosseisu liige ei viibi

istungi ajal füüsiliselt kohtusaalis. Selline olukord ei tohi tingida kohtumenetluse avalikkuse

lõppemist ega tohi ka viia selleni, et isikud, kellel puudub võimalus kohtuga video vahendusel

suhelda, ei saagi kohtuga suhelda. Kohtumenetlus peab olema kättesaadav ka neile inimestele,

kellele ei ole internetiühendus ega videotehnika kättesaadav. Teisisõnu, üldjuhul peaks isegi siis,

kui kohus mingil põhjusel otsustab istungit pidada füüsiliselt kohtusaali tulemata, olema nii

menetlusosalistel kui ka muudel kohtusse kutsutud isikutel võimalik tavapäraselt ilmuda kohtusaali

ja istungist osa võtta nagu tavaliselt.

Lõike 5 kohaselt tuleb kohtumajas teha võimalikuks kohtupidamises osaleda nii neile, kes on

kohtusse kutsutud kui ka pealtvaatajatele. Justiitsministeerium on analüüsinud ka võimalusi

kohtuistungite voogedastamise teel kättesaadavaks tegemiseks, kuid paljuski seetõttu, et

voogedastuse puhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kes kohtuistungit jälgib või kas ja kuidas

seda talletatakse, ei ole voogedastus enamasti esimese astme kohtus sobiv valik. Seetõttu ongi

eelnõus ette nähtud, et ka istungi pidamisel video vahendusel tuleb tagada avalikkuse juurdepääs

kohtuistungile sarnaselt selle olukorraga, mis oleks siis, kui istungit peaks kohtus kohtusaalis. See

tähendab, et kohtumajades peab olema koht, kus pealtvaatajad saaksid näiteks suure teleri abil

internetikeskkonnas toimuvat kohtuistungit jälgida. Kohtusaalides on videokonverentsiseadmed ja

suured telerid juba praegu olemas. Seadus ei keela kohtul kohtuistungi voogedastamist ja kohus

võib lubada ka otseülekandeid kohtuistungist.

Eraldi klausel on kinnipeetavate kohtumenetluse poolte kohta: kuna Eesti vanglates on

videokonverentsiseadmed olemas ja tehniliselt võimalik kohtuistungit jälgida, saab kinnipeetavale

kohtuistungi jälgimise ja sellel osalemise võimaluse tagada ka kinnipidamiskohas, ilma et isikut

tuleks tingimata kohtumajja toimetada. Siinjuures tuleb loomulikult silmas pidada lõigete 1, 3 ja 4

lisatingimusi, mis võivad anda süüdistatavale aluse nõuda nii seda, et kohus oleks kohtusaalis, kui

ka seda, et süüdistatavat ennast istungi ajaks samasse kohtusaali toimetataks.

Lõige 6 reguleerib korra tagamise spetsiifilisi küsimusi video vahendusel kohtuistungi pidamisel.

Kohtuistungi korra rikkumine võib aset leida ka video vahendusel, näiteks võib keegi oma

15

kaamerast kohtule midagi sündsusetut näidata või lihtsalt müra tekitada ja sellega istungit häirida.

Niisamamoodi nagu video vahendusel on lihtne korda rikkuda, on aga ka korrarikkumise

tõkestamiseks võimalik vajalikud meetmed kergesti kasutusele võtta. Korrarikkuja eemaldamiseks

on võimalik lihtsalt ühendus katkestada – kas siis videopildi edastamine, heli edastamine või

mõlemad. Kuivõrd videoühenduse katkestamine on samasuguse toimega nagu kohtuistungilt

eemaldamine, siis on lõikes 6 ka sätestatud, et kohtu poolt sellise meetme tarvitamisel on

korrarikkuja saalist eemaldamisega võrdväärsed õiguslikud tagajärjed. Lõige 6 ei piira kuidagi

kohtu volitusi muid asjakohaseid meetmeid tarvitada, näiteks korrarikkujast tema institutsiooni

(advokatuur või prokuratuur) teavitada või korrarikkujat trahvida.

Punkt 8. Paragrahvi 15 pealkirja täpsustatakse, et viia see kooskõlla paragrahvi sisuga. Paragrahvi

tekst reguleerib konkreetselt tõendite uurimise ja tõenditele tuginemise küsimusi, mitte aga

kohtuliku arutamise vahetust üldiselt.

Punkt 9. Seadusemuudatuse eesmärk on vältida olukorda, kus kohtumenetluse pooled oma

taotluste ja vastuväidete esitamisega hooletusest või tahtlikult viivitavad ja sellega põhjustavad

olukorra, kus kohtuotsus tuleb hiljem menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada. Muudatuse

üheks sisuks on reegel, et kõik vastuväited ja taotlused tuleb esitada kohtule esimesel võimalusel

ning põhjendamatult oma vastuväite või taotlusega viivitades pool kaotab õiguse seda esitada. See

sunnib kohtumenetluse pooli suuremale tähelepanelikkusele ja annab maakohtule võimaluse

menetlusvead parandada võimalikult kohe, kui need tekivad. Samuti välditakse muudatusega

menetluse venitamist mitmes kohtuastmes, kuna maakohtus rikkumistele tähelepanu pööramata

jätmisega üksiti ka loobutakse sellele rikkumisele tuginemisest. Vastuväite esitamise tähtsus

tuleneb asjaolust, et võistlevas menetluses on kohtumenetluse poolel õigus oma menetlusõiguste

teostamise üle ise otsustada. Jättes vastuväite esitamata, näitab pool oma nõustumist kohtu või

vastaspoole tegevusega, mida ta võib oma seisukohast kasulikuks pidada.

Lõige 1 on praegune KrMSi § 151 tekst. Seda ei muudeta.

Lõige 2 kohustab pooli oma taotlusi ja vastuväiteid kohtule esitama esimesel võimalusel. Kehtiv

KrMS vastuväite legaaldefinitsiooni ei anna ja vastuväide ongi selline kohtule suunatud avaldus,

mille sisuks on kohtuistungil toimuva suhtes rahulolematuse väljendus ja võib, aga ei pruugi olla

palve kohtule seda olukorda parandada. See on jätkuvalt üldkeeleline mõiste, mida seadustikus

eraldi ei defineerita ja taotluste kõrval vastuväidete eraldi äramärkimine on vajalik selleks, et oleks

ühemõtteliselt selge, et apellatsioonis probleemi püstitamise õiguse säilitamiseks piisab sellest, kui

pool kohtule oma seisukohta avaldades teatab, et on kohtu pakutava või vastaspoole taotletava

tegevuskäigu vastu. Vastuväite või taotluse esitamise esimeseks võimaluseks on taotlusele või

vastuväitele alust andnud asjaolude teadasaamise järel esimene võimalus kohtu poole pöörduda.

Tavaliselt on see samal kohtuistungil, kui aga kohus on menetlusotsustuse vastu võtnud kirjalikus

menetluses pooltega konsulteerimata (ja seda üldjuhul ei peaks juhtuma), tuleks vastuväide või

asjakohane taotlus kohtule lähetada kohe, kui selleks võimalus on. Kui taotlus või vastuväide on

esitatud põhjendamatu viivitusega, võimaldab KrMSi § 266 lõike 1 punkt 5 jätta selle läbi

vaatamata. Advokatuuri tagasisidet arvestades on lõike 2 teksti lisatud ka viide kohtu kohustusele

vastuväited ja taotlused määrusega lahendada. See kohustus tuleneb niikuinii kohtu kohustusest

menetlust juhtida, ent siin on rõhutusena selle kohta, et kohustus menetluse venitamisest hoiduda

pole üksnes pooltel, vaid sama paragrahvi lõike 1 kohaselt ka kohtul, sh poolte taotlusi ja

vastuväiteid lahendades. Kui peaks vaidlus tekkima selle üle, kas kohus jättis taotluse või

vastuväite läbi vaatamata õigustatult või mitte, saab ka sellele küsimusele vastuse kaebemenetluse

käigus.

16

Lõige 3 sätestab tagajärje puhuks, kui pool teadis või pidi menetlusviga teadma, aga sellele

vastuväidet ei esitanud. Selliseks juhtumiks oleks näiteks see, kui kohus võtab vastu mingi

vaieldava tõendi või lubab vastaspoolel esitada tunnistajale lubamatuid küsimusi. Sellisel juhul

peaks vastaspool kohe vastuväite esitama, et kohus saaks tõendi vastuvõtmise suhtes seisukoha

võtta ja lubamatute küsimuste esitamise keelata. Kui aga pool vastuväidet ei esita, ei saa ta sellele

tema juuresolekul ja vaikival heakskiidul aset leidnud menetluslikule minetusele üldjuhul ka hiljem

kohtulahendi peale kaevates tugineda. Vastuväidete esitamist on tähtsustanud ka Riigikohus11.

Lõige 4 on ventiilsäte juhtumiks, kus kohtulikul arutamisel on toimunud oluline menetlusõiguse

rikkumine, näiteks on asja arutanud ebaseaduslik kohtukoosseis või pole üht poolt üldse kohtusse

kutsutudki. Õigeaegse vastuväite esitamata jätmine ei takista tugineda olulisele menetlusõiguse

rikkumisele hilisemas kaebemenetluses. Kuna KrMSi § 339 lõike 1 punktis 12 sätestatud ausa ja

õiglase kohtupidamise põhimõte hõlmab väga paljusid erinevaid menetlusõigusi ja nende järgimist,

võib pool küll üksikuid menetluslikke rikkumisi pidada sekkumist mitteväärivaiks, kuid kohtuliku

arutamise lõppedes võib osutuda, et paljude üksikult ebaoluliste rikkumiste kogum on piisavalt

kaalukas selleks, et kogu protsessi tervikuna lugeda ebaausaks ja kallutatuks ning rikkumised

kogumis võiksid moodustada olulise menetlusõiguse rikkumise. Seetõttu on säilitatud võimalus

taolisele rikkumiste kogumile tugineda ka apellatsiooni esitades.

Punkt 10. Eelnõuga laiendatakse nende küsimuste loetelu, mida ringkonnakohtunik vaatab läbi

ainuisikuliselt – lisaks eelmenetlusele ka lõikes 1 nimetamata määruskaebused ning korraldava

mittevaidlustatava määruse tegemine. Muudatuste eesmärk on vähendada ringkonnakohtunike

töökoormust, mis võimaldaks omakorda vabanenud tööaja arvelt tõhustada kollektiivset

õigusemõistmist olulisemates asjades. Kehtiva seaduse kohaselt lahendab ringkonnakohus

enamiku süüteomenetlusasju kolmeliikmelises kohtukoosseisus ning seadus näeb ette vaid üksikud

erandid. Kuigi kollektiivsel õigusemõistmisel on omad eelised (kaebuste läbivaatamise parem

kvaliteet, otsuse suurem legitiimsus), nõuab asja sisuline arutamine kolmeliikmelises koosseisus

rohkem ressurssi kui otsuse tegemine ainuisikuliselt. Põhjendatud on kolmeliikmelise

kohtukoosseisu nõude piiramine lihtsamate asjade puhul, kus eelduslikult ei teki keerukaid

menetlus- või materiaalõiguslikke küsimusi. Eelnõu koostamisel kaaluti võimalust, mille kohaselt

lahendaks ringkonnakohus edaspidi kolmeliikmelises kohtukoosseisus ainult üldmenetluses

esitatud apellatsioone, kuid leiti, et see ei oleks siiski põhjendatud. Eelkõige lühi-, aga ka

kokkuleppemenetluses tekib materiaal- või menetlusõiguslikke probleeme, mis oma raskusastmelt

ei jää alla üldmenetluses kerkivatele probleemidele. Määruskaebuse läbivaatamist võimaldatakse

ringkonnakohtunikul ainuisikuliselt, välja arvatud teatud juhtudel. Määruskaebusmenetluses saab

eristada kohtumäärusi või määruskaebe korras vaidlustavaid lahendeid, mis on sisuliselt

põhimenetlust (teatud osas) lõpetavad. Siia kuulub kriminaalmenetluse lõpetamise määrus,

psühhiaatrilise sundravi kohaldamise määrus, konfiskeerimismenetluses tehtav määrus, määrus või

otsus kriminaalmenetluse kulude hüvitamise või süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

kohta.

Selliste lahendite toime ja tähendus on lähedane apelleeritava kohtuotsuse toimele ning

tähendusele. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamisega kaasnev põhiõiguste riive ei jää alla

süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevale põhiõiguste riivele ning kriminaalmenetluse lõpetamise

määrus on põhimenetlust lõpetav lahend, mis oma toimelt on võrreldav (õigeksmõistva)

kohtuotsusega. Menetluskulude või süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise või

konfiskeerimise küsimus võidakse lahendada ka kohtuotsusega ning ei oleks põhjendatud tekitada

olukorda, kus otsustuse peale esitatud kaebuse lahendamise kord erineb lahendi liigiti (kohtuotsuse

11 Vt RKKKo 1-17-11773, p 31.

17

apellatsiooni vaatab läbi kolmeliikmeline kohtukoosseis). Lisaks on kollegiaalse otsuse tegemine

põhjendatud jälitusloa andmise määruse ning KrMSi § 390 lõikes 4 nimetatud isiku põhiõigusi eriti

riivavate määruste puhul. Seega tuleb nimetatud määruste peale esitatud määruskaebused

ringkonnakohtus lahendada jätkuvalt vähemalt kolmeliikmelises koosseisus. Viide §-le 208 on

lisatud KrMSi § 19 uude lõikesse 3 ammendavuse huvides (KrMS § 208 lg 4 järgi lahendab

süüdistuskohustuskaebusi ka kehtiva seaduse kohaselt ringkonnakohtunik ainuisikuliselt) ning

vastavalt on muudetud KrMS § 208 lõiget 4. Lõike 2 muudatuse mõte on välistada olukord, kus

ringkonnakohtu koosseis koosnebki vaid maakohtunikust.

Lõige 4 on oma sisult kehtiv KrMS § 19 lõige 3.

Punkt 11. Muudatuse eesmärk on kannatanute õiguste kaitse olukorras, kus esialgu

kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi jäetakse mingil põhjusel läbi vaatamata. Soovides pakkuda

kannatanute õigustele paremat kaitset, on seadusandja ette näinud, et kriminaalmenetluses

läbivaatamiseks esitatud tsiviilhagi kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamise nõudes ning

terviserikke või surma põhjustamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes on

riigilõivuvaba. Kuna kannatanu hagi võib jääda kriminaalmenetluses läbi vaatamata mh

kannatanust endast ja tema nõudest sõltumatul põhjusel, ei ole õiglane, kui kannatanu jaoks

tähendaks menetlusökonoomia kaalutlusel tehtud hagi läbi vaatamata jätmise määrus üksiti ka

seda, et tema peab oma õiguste kaitseks riigilõivu tasuma, samas kui teised kannatanud, kelle

samalaadne tsiviilhagi vaadatakse läbi kriminaalmenetluses, riigilõivu tasumisest on vabastatud.

Riigilõivuvabastuse rakendumiseks ei ole oluline, kas hagi jäi läbi vaatamata kohtu määramisel või

prokuratuuri määramisel.

Punkt 12. Muudatuse eesmärk on pakkuda senisest paremat kaitset sellistele kannatanutele, kelle

teovõimet ei ole kohtulikult piiratud ja kellele ei ole eestkostjat määratud, kuid kes siiski ei oleks

suutelised oma õigusi kriminaalmenetluses adekvaatselt maksma panema. Muudatusega on seotud

ka riigi õigusabi seadusesse tehtavad muudatused. Kehtiv kord näeb küll ette riigi õigusabi andmise

kohtu määramisel, kuid RÕSi kohaselt on selleks vajalik kannatanu enda taotlus ja kohus saab riigi

õigusabi määrata vaid juhul, kui kannatanu tõendab, et tal puuduvad õigusabi eest tasumiseks

vajalikud vahendid. Samas on oluline, et kannatanule saaks õigusabi määrata juba kohtueelses

menetluse etapis ja eriti juhul, kui kannatanu ise ei pruugigi aru saada, millised on tema õigused

või kuidas neid kaitsta. Eestkoste määramise ja teovõime piiramise menetlus oleks siin selgelt liiga

drakooniline lahendus – kuriteo ohvriks langemise järel tiritaks kannatanu kohtusse selleks, et

hakata tema teovõimet piirama ja talle eestkostjat määrama, ehkki ta ise saab oma elu

korraldamisega üldises plaanis igati hakkama. Samuti on eestkoste määramise menetlus pikk ja

tooks kaasa põhjendamatuid viivitusi kriminaalmenetluses. Seetõttu nähakse seadusemuudatusega

ette, et kannatanule riigi õigusabi võib määrata kohus ka prokuratuuri taotlusel. See võimaldab

kannatanule õigusabi määrata juba kohtueelses menetluses, kus kannatanu peaks esitama tsiviilhagi

– selleks tal eelduslikult õigusabi vaja olekski. Samuti saab kannatanu esindaja kannatanut

nõustada näiteks vahendusmenetluse või otstarbekusest kriminaalmenetluse lõpetamise küsimuste

otsustamisel.

Punkt 13. Muudatuste eesmärk on luua kohtule võimalus määrata asenduskaitsja tegutsema

paralleelselt isikule määratud või isiku valitud põhikaitsjaga, et vältida kaitsja vahetamisest või

kaitsja hõivatusest tingitud menetluse venimist. Süüdistataval on kahtlemata õigus endale ise sobiv

kaitsja valida, kuid kohtumenetluses on ette tulnud olukordi, kus kaitsjad võtavad endale oluliselt

rohkem tööd kui nad ära jõuavad teha, mistõttu kohtuistungid jäävad ära või tuleb lükata kaugesse

tulevikku. Kohtupraktikas on n-ö varu-asenduskaitsja määramist juba ka praktiseeritud eriti

mahukates kriminaalasjades. Seadusemuudatuse kohaselt võib kohus määrata asenduskaitsja ka

18

olukorras, kus põhiline kaitsja ei ole kaitsekohustusest vabastatud ja (hetkel veel) täidab oma

kohustusi. Kehtiv õigus võimaldaks asenduskaitsja määrata pigem siis, kui põhikaitsja on juba oma

kohustusi rikkunud.

Kaaluti ka võimalust juba ennetavalt määrata asenduskaitsja paralleelselt valitud või määratud

kaitsjaga, kuid sellest mõttest siiski loobuti, kuna isikul on õigus endale ise kaitsja valida ning

asenduskaitsja ennetav määramine tähendaks vältimatult lisakulutusi, mida ei ole ka põhjust

süüdistatava kanda jätta.

Lõike 2 muudatuse järel on asenduskaitsja määramise aluseks kaks juhtumit: kas põhikaitsja on

juba jätnud mõnele üldmenetluse istungile ilmumata või on teatanud, et ei saa ilmuda, või ta ei saa

ebamõistlikult pika aja jooksul oma kohustusi efektiivselt täita. See viimane tingimus võib olla ka

tulevikku vaatav, st kui kaitsja näiteks eelistungil teatab, et tal lähima poole aasta jooksul ei ole

võimalik ühelegi kohtuistungile tulla, võib kohus juba kaaluda ka asenduskaitsja määramist.

Menetleja peab siin aga vältima liiga agressiivset lähenemist, kuivõrd kahtlustataval ja

süüdistataval on õigus kaitsjale, kellega tal on võimalik koostööd teha ning seega oleks n-ö

paralleelselt tegutseva asenduskaitsja määramine põhjendatud üksnes ülekaaluka vajadusega

tõkestada menetluse pahatahtlik venitamine. Samuti võib kohus asenduskaitsja määrata siis, kui

põhikaitsja ei ole pikemat aega saanud oma kohustusi täita näiteks tervise tõttu, kuid ise endale

asenduskaitsjat nimetanud ei ole. Et kaitseõiguse tagamise seisukohast on sobiva kaitsja valik

olulise tähtsusega, on nii süüdistataval kui (põhi)kaitsjal õigus ka määruskaebus esitada. Menetluse

ökonoomia kaalutlusel on ringkonnakohtu määrus selles küsimuses lõplik. Olukorras, kus

puuduvad igasugused märgid selle kohta, et kaitsjast tulenevalt võiks menetlus venima jääda, ei

ole ka põhjust paralleelselt toimiva kaitsjaga määrata asenduskaitsjat. See põhjustaks liigseid

kulutusi ja arvestades Eesti kriminaalasjadega tegelevate advokaatide küllaltki piiratud ringi, võiks

omakorda kaasa tuua mingite teiste kohtuasjade venimise.

Lõige 3 reguleerib asenduskaitsja määramise ja vabastamise protseduuri. Muudatuse kohaselt ei

saa asenduskaitsjat vabastada põhikaitsja ega advokatuur, vaid kui asenduskaitsja on määratud, siis

saab teda kohustustest vabastada kohus. Kui kohus leiab, et määratud asenduskaitsjat ei ole enam

vaja, saab kohus kaitsja kohustustest vabastada. Tähtajad advokatuurile ja asenduskaitsjale jäävad

võrreldes kehtiva seadusega samaks.

Lõige 4 sätestab sõnaselgelt, et määratud asenduskaitsja saab kohustustest vabastada kohus. See

tähendabki seda, et kui kohus on asenduskaitsja määranud, peab asenduskaitsja olema valmis

kaitsjana tegutsema asuma ka siis, kui põhikaitsja on olemas.

Punkt 14. Paragrahvi 48 pealkiri viiakse kooskõlla paragrahvi uue sisuga, mis edaspidi sisaldab

ka kaitsja vahetamise korda.

Punkt 15. Lisatav lõige 2 reguleerib tegevust advokaadi ja kliendi vahelise õigusteenuse osutamise

lepingu (kliendilepingu) lõppemise puhul ja selle eesmärk on vältida menetluse venimist seoses

kaitsjate vahetamisega. Süüdistataval on iseenesest õigus kaitsjat valida ja vajaduse korral

vahetada, kuid mõnikord on sagedane kaitsja vahetamine muutunud menetluse venitamise

tööriistaks. Iga kaitsjate vahetus tähendab ju seda, et tuleb leida uus kaitsja ning too peab end

kriminaalasja materjalidega kurssi viima. Eriti mahukate kriminaalasjade puhul võib see tähendada

mitmekuist perioodi, kus kaitsja ei ole valmis efektiivselt oma tööd tegema. Samas kaitsja

vahetamist päriselt keelata ei saa: kaitsjal peab olema võimalus menetlusest väljuda, kui tema

teenuste eest ei tasuta või klient ja advokaat on lepitamatult eri meelt selles, kuidas tuleks

kujundada kaitsetaktika. Muudatusega pannakse kaitsjale edaspidi kohustus õigusabilepingu

lõppemisest menetlejale viivitamata teada anda. Süüdistatavale endale teavitamiskohustuse

19

panemine oleks alternatiivseks lahenduseks, kuid olukorras, kus süüdistatavate hulgas on üldiselt

kõrge suhtarv vastutustundetuid ja sageli menetluse venimisest isiklikult huvitatud isikuid, on

selge, et vaid süüdistatavatele selle kohustuse panekuga tegelikkuses menetluse sujuvat toimumist

tagada ei õnnestuks. Eelnõus sisalduv kord võimaldab menetlejal kahtlustatavale või süüdistatavale

anda tähtaja, milleks tuleb kas uus kaitsja valida või teada anda, et kaitsja tuleb määrata riigi

õigusabi korras. Selliselt välditakse olukorda, kus isik ilmub menetlustoimingule ja annab seal

teada, et ta juba mitu kuud tagasi lõpetas eelmise kaitsjaga lepingu, kuid uut kaitsjat tal ei ole.

Samuti antakse menetlejale õigus määrata kaitsja riigi õigusabi korras, kui kaitsja vahetamine tooks

kaasa viivituse menetluses. See alus kaitsja määramiseks käivitub juhul, kui mingi märk viivituse

kohta on juba olemas. Menetlejal ei ole õigust nn paralleelset kaitsjat määrata, kui kaitsja vahetus

on sujuv ja viivitusi ei tekita. Näiteks eelmine kaitsja täidab oma kohustusi veel nii kaua, kuni uus

kaitsja on valmis oma kohustusi täitma asuma. Samas sätestatakse ka, et menetleja määratud kaitsja

vabastab kaitsekohustusest menetleja. Vastasel korral võiks menetluses taas viivitus tekkida kohe,

kui kahtlustatav või süüdistatav on endale valinud kaitsja, kes määratud kaitsja formaalselt

asendaks, kuid kelle reaalne tegutsema asumine võtaks aega ja kelle kahtlustatav või süüdistatav

võiks taas välja vahetada ja sellega menetluses viivitusi põhjustada.

Punkt 16. Muudatusega täpsustatakse, et kohtuniku varasem tegevus eeluurimiskohtunikuna ei

välista kohtuniku poolt samas kriminaalasjas taas eeluurimiskohtunikuna tegutsemist.

Punkt 17. Muudatusega tugevdatakse üldmenetluses kahe toimiku süsteemi ja välditakse olukorda,

kus kriminaalasja hakkab arutama kohtunik, kes on kriminaalasjaga varem eeluurimiskohtunikuna

kokku puutunud. See on oluline, et vältida kohtuniku mõjutamist tõendiks mitte oleva teabe,

varasemate uurimisversioonide või eelotsustustega. Praktikas on tekkinud probleeme, kus

kohtunikud ise, olles küll varasemalt teinud sisulisi otsustusi kuriteokahtluse põhjendatuse kohta

nt vara arestimise menetluses ning tutvunud põhjalikult kriminaaltoimiku materjalidega

jälitustoiminguteks loa andmisel, siiski on sattunud hiljem kriminaalasja ka sisuliselt lahendama

ning taandamistaotlused jätnud rahuldamata, väites, et neid varasemalt teada saadu kindlasti ei

mõjuta. Eelarvamuste ja muude kognitiivsete kallutuste mõju inimeste otsustusprotsessile on

küllalt hästi dokumenteeritud ning õiglase kohtupidamise tagamiseks tuleb menetluskorras vältida

olukorda, kus kohtuotsuse erapooletus satub kahtluse alla seetõttu, et asja arutab kohtunik, kes on

juba varem eeluurimiskohtunikuna nt otsustanud, et kuriteokahtlus kahtlustatava osas on

põhjendatud. Kohtud peavad oma töökorralduses jälgima, et eeluurimiskohtuniku funktsiooni

täitmine ei välistaks kohtu kõiki kohtunikke asja arutamisest. Esialgu välja pakutud lahendusest,

kus sama tulemus saavutataks sellega, et eeluurimiskohtuniku asjad läheks kohturingkonna siseselt

maakohtute vahel risti jagamisele, kohtute ja prokuratuuri tagasisidet arvestades on loobutud, kuna

see lahendus tekitaks mitte ainult segadust, vaid ka tooks suure tõenäosusega kaasa menetlusaegade

pikenemise ja eriti Pärnu Maakohtu ülekoormamise. Tagasisides on kõik maakohtud aga samas ka

kinnitanud, et suudavad töökorralduslikult tagada selle, et igas kohtus oleks võimalik kriminaalasi

jagada arutamiseks kohtunikule, kes samas asjas eeluurimiskohtuniku ülesandeid täitnud ei ole,

näiteks seeläbi, et võimaluse piires täidaks eeluurimiskohtuniku ülesandeid ühes kriminaalasjas

kogu aeg sama kohtunik.

Punkt 18. Muudatuse eesmärgiks on vältida ilma tarviduseta kohtuistungi pidamist kaitsja

taandamise küsimuse lahendamisel. Kehtiv seadus ei võimalda ka ilmselgelt põhjendamatut

taandamistaotlust ilma istungit pidamata rahuldamata jätta. Ehkki selliste menetluste hulk ei ole

suur, on igasuguse edulootuseta taotluse arutamiseks istungi pidamine siiski tarbetu ajakulu, mille

seadusemuudatus võimaldab elimineerida.

20

Punkt 19. Muudatus on seotud KrMS § 145 muudatusega (nõuded määruse sisule ja vormistusele)

ja muudatuse eesmärk on loobuda kategoorilisest nõudest, et taandamismenetluse lahend tuleks

eraldi dokumendina vormistada.

Punkt 20. Pealkiri viiakse kooskõlla paragrahvi uue sisuga.

Punkt 21. Muudatus tähistab olulist nihet kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamise loogikas. Seni

kehtinud paradigma kohaselt ei omanud kriminaalmenetluses omaksvõtt, st poolte ühemõtteline ja

üksmeelne kinnitus mingite faktiliste asjaolude esinemise või puudumise kohta kohtu jaoks siduvat

tähendust ja kohus sellele tugineda ei saanud, st vähemasti formaalselt tuli kõiki faktilisi asjaolusid

kriminaalasjas tõendada või lugeda üldtuntuks. Muudatusega tuuakse kriminaalmenetlusse

omaksvõtu instituut, mis on võistlevale menetlusele iseenesest väga omane ja tuntud ka Eesti

tsiviilkohtumenetluses. Omaksvõtt kriminaalmenetluses on faktiliste asjaolude tuvastamiseks

kolmas võimalus tõendamise ja üldtuntuks lugemise kõrval.

Omaksvõtt on võimalik üksnes faktiliste asjaolude (sh menetluslike faktiliste asjaolude) puhul –

õiguslike järelduste tegemisel ei saa poolte hinnang olla kohtule siduv ning põhimõte iura novit

curia on Eesti kriminaalmenetluses jätkuvalt kehtiv. Seega saab omaks võtta näiteks asjaolu, et

Ants töötas 2021 kuni 2023 linnavalitsuse transpordiosakonna juhatajana ning ka seda, et

transpordiosakonna juhataja ülesanne oli muu hulgas moodustada komisjon ühistranspordihanke

hindamiseks, kuid mitte seda, et Ants oli ametiisik karistusseadustiku tähenduses, ega seda, et ta

pani oma abikaasat sinna komisjoni määrates toime toimingupiirangu rikkumise. Õigusliku

hinnangu annab faktilistele asjaoludele jätkuvalt kohus kohtuotsuses.

Vajadus omaksvõtu instituudi järele tuleneb tõdemusest, et kehtiva menetlusseadustiku järgi on

pooled ja kohus sageli sunnitud kohtulikus üldmenetluses uurima tõendeid asjaolude kohta, milles

tegelikult kahtlust ega vaidlust ei ole. Mahukates kriminaalasjades võib kuluda päevi selliste

kuriteoepisoodide tõendamisele, mille süüdistatav on varmalt kohe algul üles tunnistanud, kuid

kuna mõnes episoodis siiski vaidlus on, siis kohtud kriminaalasja eraldada ei söanda ning tõendeid

uuritakse kõikide, ka juba omaks võetud episoodide kohta. See kulutab nappi menetlusressurssi ja

sunnib pooli pikkadele protsessidele, ehkki keegi asjaosalistest protsessi pidamisel mõtet ei näe.

Võistleva menetlusega on omaksvõtt hästi kooskõlas ja võistleva menetlusega riikides laialt

kasutuses. See aitab kokku hoida ressursse ja kohtumenetlust paremini fookustada.

Eesti kriminaalmenetlusse toodav omaksvõtt ei ole siiski kohtule tingimusteta siduv: kohus võib

omaksvõtu eraldi põhjendamata tagasi lükata ja nõuda, et tõendamiskoormusega pool tõendeid

esitaks. Samuti ei saa poolele ette heita seda, et ta mingeid asjaolusid omaks ei võta, kui

vastaspoolel on nende tõendamise kohustus. Omaksvõtt peab olema vabatahtlik ning poolele peab

olema arusaadav, mis on omaksvõtu õiguslik tähendus – kui kohus omaksvõtu vastu võtab, loetakse

asjaolu omaks võetuks ja kohus saab otsuses kirjutada, et poolte omaksvõtuga on konkreetsed

faktilised asjaolud tuvastatud.

Kui kohus on mingid asjaolud lugenud omaks võetuks, ei ole neid enam vaja tõendada ja kohus ei

pea nende asjaolude tõendamiseks tõendeid vastu võtma. Puhuks, kui algul kohus nõustub asjaolu

lugema omaks võetuks, ent hiljem muude asjas esitatud tõendite pinnalt jõuab veendumusele, et

omaksvõetud asjaolu ei saa esineda, on kohtul võimalus esialgselt vastu võetud omaksvõtt tagasi

lükata. Sellisel juhul tuleb kohtul sellest pooltele teada anda ja tõendamiskoormusega pool peab

saama võimaluse faktilisi asjaolusid tõendada. Omaksvõtt võib olla esitatud nii kohtuistungil kui

ka kohtulikus eelmenetluses ning selleks, et asjaolu omaks võetuks lugeda, peavad faktilise

asjaoluga nõustuma kõik kohtumenetluse pooled, kelle nõuded või vastuväited sellest asjaolust

sõltuvad.

21

Töögrupp kaalus ka n-ö pehmema omaksvõtu võimalust, kus pooled küll saaksid kohtule avaldada

oma nõustumist mingi vastaspoole faktiväitega, kuid see ei oleks kohtule siduv ega vabastaks ka

pooli tõendamise kohustusest. Selline omaksvõtt võimaldaks kohtul otsuses faktiküsimuse

järelduse põhjendamisel viidata poolte nõustumisele tõendite analüüsi kirjutamise asemel. Lisaks

võiks ka tõendid neid avalikul kohtuistungil uurimata ja avaldamata kohtule üle anda, mis

võimaldaks veelgi aega säästa. See lahendus jääks aga poolele teele pidama, kuna pooltel puuduks

hea põhjus kohtuliku arutamise eel faktiliste väidetega üksmeelele jõudmiseks tööd teha: tõendeid

tuleks niikuinii esitada, st kulude sääst oleks minimaalne ja kohus võiks ka otsuses tulla üllatusliku

lahendusega, kus poolte omaksvõttu eiratakse. Tõendite avalik esitamata jätmine aga riivaks

kohtumenetluse avalikkust.

Punkt 22. Säte defineerib omaksvõtu kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses kui menetlusliku

tahteavalduse, mille sisuks on nõustumine vastaspoole faktiväitega. See tahteavaldus peab olema

tingimusteta ja selgesõnaline ning adresseeritud kohtule, st omaksvõttu ei saa välja lugeda

mingitest muudest poole tehtud avaldustest, mis neile kriteeriumitele ei vasta. Omaksvõtuavaldus

ise endast tõendit ei kujuta – see ei ole ütlus, vaid tahteavaldus menetluse kujundamiseks. Seetõttu,

kui kohus mingil põhjusel omaksvõttu vastu ei võta, ei ole tegemist ka seesuguse avaldusega, mida

saaks poole vastu ära kasutada või millele kohtuotsuses tugineda. Muidugi võib kohtunikul olla

keeruline oma mõtteprotsessides eristada omaksvõtuavaldust sama isiku hilisematest ütlustest ja ei

saa välistada, et nende vastuolulisuse tõttu on isiku hilisemad erineva sisuga ütlused väiksema

kaalu ja usaldusväärsusega. Selleks, et asjaolu tunnistada omaks võetuks, peavad faktiväitega

nõustuma kõik kohtumenetluse pooled, kelle nõue või vastuväide selle faktiväite tõelevastavusest

sõltub. Teisisõnu, näiteks kui asjas on kannatanu, kelle positsioon prokuratuuri positsioonist mingi

faktiväite osas erineb, ei saa süüdistatav, kaitsja ja prokuratuur omaksvõtu teel kannatanu

nõusolekuta kannatanule siduvalt mingeid faktiväiteid omaksvõtuga tuvastada. Seejuures tuleb

sõnu „nõue või vastuväide“ mõista kõige laiemas tähenduses selliselt, et see hõlmab ka

prokuratuuri nõuet süüdistatava süüditunnistamiseks ja karistamiseks või näiteks konfiskeerimise

kohaldamiseks, mitte üksnes tsiviilhagis esitatavaid nõudeid.

Enamasti on faktiväidete allikaks prokuratuur, kelle ülesanne on kriminaalmenetluses olla

proponent ja kellel on ka tõendamise kohustus. Kannatanu tsiviilhagi alusfaktid peavad olulises

osas süüdistuse alusfaktidega kokku langema. Seetõttu on ilmselt kõige tavalisem olukord, kus

omaksvõtt tähendab seda, et süüdistusaktis esitatud faktiväidetega nõustuvad süüdistatav ja tema

kaitsja. Samas ei saa välistada ka sellist olukorda, kus prokuratuuri ja kannatanu omaksvõtuga

tuvastatakse mõni faktiväide, mille on esitanud süüdistatav. Seadus ei sätesta piiranguid sellele,

kes faktiväite esitab ja kelle faktiväiteid saab omaks võtta.

Asjaolu omaks võetuks tunnistamine on kohtu kaalutlusotsus, mida ei saa vaidlustada: pooltel ei

ole õigust nõuda, et nende kokkulepitut tunnustataks tuvastatud faktidena ja kohtuotsuse peale

kaevates ei saa kohtule ette heita, et kohus mingit asjaolu omaks võetuks ei tunnistanud. Kohtul ei

tohi ka endal olla kahtlust faktiväite tõelevastavuses. See ei tähenda mõistetavalt samas seda, et

kohus peaks omaksvõtust sõltumatute tõendite varal olema veendunud faktiväite tõelevastavuses.

Sellisel juhul poleks omaksvõtul mingit optimeerivat toimet. Küll aga jääb kohtule võimalus

keelduda faktiväite tuvastatuks lugemisest, kui tal on olemasoleva teadmise pinnalt kahtlus, et

omaksvõetud asjaolud ei saa tõele vastata.

Kui kohus otsustab faktiväite tuvastada omaksvõtule tuginevalt, siis tuleb kohtul sellest pooltele

teada anda, et ka pooled saaksid omaksvõtule edaspidi tugineda. Vastasel juhul ei ole omaksvõtul

menetlusressurssi säästvat mõõdet, kuna pooled peaksid jätkuvalt tõendama kõike tavakorras.

22

Punkt 23. Muudatusega võimaldatakse kaugülekuulamist toimetada menetleja äranägemisel.

Sellega laiendatakse kaugülekuulamise võimalust ka sellisteks juhtudeks, kui iseenesest ei oleks

isiku ülekuulamine raskendatud või ebamõistlikult koormav, kuid on ebamugav või nõuab rohkem

aega või tekitab näiteks tunnistajale lisakulutusi. Eelkõige rakendub säte kohtueelses menetluses,

kus menetlejal niikuinii on ka juba praegu võimalik näiteks isikult kirjalikke ütlusi võtta.

Tavapäraselt esitatav vastuväide kaugülekuulamisele on, et uurijal ei ole kaugülekuulamise puhul

võimalik jälgida ülekuulatava kehakeelt ega kindlustada, et ülekuulatavat ülekuulamise ajal ei

mõjutata. Mõlemad argumendid on iseenesest adekvaatsed, kuid konkreetsel juhul võivad olla

siiski üle tähtsustatud. Igas konkreetses kriminaalasjas on just uurija see, kes kõige paremini oskab

hinnata konkreetse isiku ülekuulamisega seotud riske ja muudetud sõnastusega sätte alusel saabki

vastavalt vajadusele ja riskihinnangule valida sobiva viisi isiku ülekuulamiseks.

Punkt 24. Muudatusega jäetakse sättest välja nõue, et määrus olgu „põhistatud“ – vorminõuded

määruste kohta sätestatakse eelnõukohase §-ga 145. Lisaks annab määruste üldregulatsioon

võimaluse määruse esialgu vormistada põhjendusteta ning põhjendustega määruse koostamiseks

on menetlejal kohustus alles siis, kui menetlusosaline põhjendustega määrust nõuab. Siin nähakse

deponeerimise taotluse rahuldamata jätmise määruse puhuks ette tavapärasest lühem aeg

põhjendustega määruse vormistamiseks. See on põhjendatud sellega, et näiteks väga viletsa

tervisega inimese ütluste deponeerimine võib olla aegkriitiline. Kuna määruste vaidlustamise

tähtaega loetakse alates põhjendustega määruse saamisest, tähendaks tavapärane kümnepäevane

tähtaeg määruse vaidlustamise korral ka määruskaebuse esitamise ja läbivaatamise tähtaegade

edasi nihkumist.

Punkt 25. Muudatus seostub tihti menetluse venitamisel kasutust leidva võttega, kus menetluse

edasilükkamiseks saadakse arstitõend, mille kohaselt süüdistatav justkui on väga kehva tervise

juures ega saa istungil osaleda. Praktikast on teada, et sageli on need arstitõendid oma sisult

ebaõiged – istungipäeval on süüdistatavat näha mitmel pool head seltskonda ja sportlikke hobisid

nautimas, arst aga on tõendi välja kirjutanud patsienti nägemata. Kui nüüd kohus aga arsti välja

kutsub tema väljastatud tõendi ja süüdistatava tervise kohta selgitusi andma, et välja selgitada, kas

süüdistatav tõepoolest kohtus viibimiseks võimeline ei ole, siis tõendi väljastanud arst keeldub

ütluste andmisest ja vabaneb nii ka üksiti vastutusest enda väljastatud tõendi eest. See põhjustab

menetluste venimist ja annab süüdistatavale võimaluse õigusemõistmisest hoiduda.

Muudatusega sätestatakse, et arstil, keda on põhjust üle kuulata sellise isiku tervisliku seisundi

kohta, kes oma tervisele viidates kohtust eemale hoiab, ei ole õigust kutsesaladusele viidates ütluste

andmisest keelduda. See tuleneb kaudselt ka KrMS § 72 lõikes 4 sätestatud põhimõttest: esitades

arstitõendi, isik ise konkludentselt nõustub sellega, et tema terviseandmed ei ole enam saladuseks.

Ta on oma terviseandmed ise kohtule avaldanud ning selles olukorras, kus süüdistatav ise n-ö on

ukse lahti teinud, on tema menetlusliku asjaolu (istungilt puudumise mõjuv põhjus) tõendamiseks

esitatud tõend ka avatud usaldusväärsuse kontrollimisele. Muudatuse tulemusel peavad arstid enda

väljastatud tõendite eest võtma vajaduse korral kohtus vastutuse. Selgesti on arstide kohtus

ülekuulamine ka edaspidi pigem erandlik juhtum, mida kohus saab kasutada siis, kui kohtul on

tekkinud tõsised kahtlused, et kohtule on esitatud ebaõigeid andmeid või arstitõend ei vasta

kehtestatud sisunõuetele. Arstide Liidu poolt pakutud lahendust, et raviarsti asemel hindaks isiku

kohtusse ilmumise võimekust ekspertarst, ei saa pidada otstarbekaks ei inimese enda ega

õigusemõistmise vaatepunktist. Kui selline ekspertarst annaks oma hinnangu

meditsiinidokumentide põhjal, oleks sellise eksperthinnangu lisandväärtus pigem madal ega

õigustaks selle hinnangu saamiseks kulutatavat täiendavat ressurssi. Kui aga ekspert peaks inimese

ka üle vaatama, tähendaks see potentsiaalselt haigele inimesele täiendavat bürokraatlikku

vintsutust, mida tuleks vältida. Seda enam, et sagedasti on kohtumenetlusest kõrvalejäämise

23

põhjuseks lühiajalised ägedad haigestumised, mille puhul inimene küll pöördub perearsti või

näiteks kiirabi poole, ent mis pikaajalist ravi ei vaja ja mille puhul pole ka hiljem ekspertarstile

midagi ette näidata. Arstide mure konfidentsiaalsuse rikkumise ja liiga sagedase kohtusse

kutsumise pärast on suuresti maandatav sellega, kui kohtust puudumise kohta väljastatavad

dokumendid on piisavalt selged ja annavad kohtule vajalikku teavet isiku tervisliku olukorra kohta.

Üherealine „Ei ole võimeline kohtuistungil osalema“ ilma selgitusteta pole mitte ainult kehtestatud

vormi- ja sisunõuetele mittevastav, vaid on ka selgelt ebapiisav, kui kohtul oleks vaja hinnata

inimese kohtukõlbulikkust. Samuti ei ole põhjendatud ka patsiendil eeldada, et ta saab arstilt

kohtust kõrvalehoidumiseks sellise dokumendi, mida kohus ei saagi vajadusel kontrollida.

Siseministeeriumi ettepanekut ka kohtueelses menetluses arstide ülekuulamise võimaluse

loomiseks selle seaduseelnõuga ei teostata, kuivõrd seaduseelnõu põhiliseks fookuseks on

kohtumenetluse, mitte kohtueelse menetluse optimeerimine.

Punkt 26. Sätte eesmärk on tagada tunnistajate ja kannatanute parem kaitse. Kehtiv kord nõuab, et

ülekuulamise protokollis oleks kohustuslikult märgitud ülekuulatava sidevahendite andmed. See

on tekitanud probleeme, sest kahtlustatavale kriminaaltoimiku tutvustamise järel on need andmed

kättesaadavad ka kahtlustatavale ja tema kaasosalistele, kes on mõningatel juhtudel neid andmeid

asunud kuritarvitama: kannatanuid terroriseeritakse telefoni teel ja meiliaadressid avaldatakse

rämpsposti saatjatele ja tutvumisportaalides või saadetakse meili peale pahavara sisaldavaid kirju.

Ehkki sidevahendite andmete säilitamine ülekuulamisprotokolli päises võib olla menetlejale

mugav, ei ole see piisavaks põhjuseks, et tunnistajate ja kannatanute heaolu ohtu seada. Seetõttu

peab ülekuulataval olema võimalus vältida oma sidevahendite andmete levikut. Muudatus ei

mõjuta kuidagi menetleja õigust tunnistajate ja kannatanute kontaktandmeid nõuda, vaid reguleerib

üksnes nende andmete säilitamise korda (protokollist eraldi ümbrikus).

Punkt 27. Muudatused on seotud KrMSi § 145 muudatusega ning kogumõjuna jääb kohtule

jätkuvalt võimalus need määrused vormistada pealdisena.

Punkt 28. Muudatus on seotud KrMSi § 145 muudatusega ning kogumõjuna jääb kohtule jätkuvalt

võimalus määrus vormistada pealdisena.

Punkt 29. Muudatuse eesmärk on lahendada praktikas tekkinud segadus seoses §-de 91 ja 911

koosmõjuga. Nimelt on osad kohtunikud, nähtavasti ka Riigikohtu lahendist nr 1-20-1208

ajendatuna, asunud seadust tõlgendama selliselt, et juhul, kui läbiotsimiseks on vaja ka

läbiotsitavasse kohta isiku tahte vastaselt siseneda, tuleb võtta selleks eraldi luba KrMSi § 911

alusel.

Seadusemuudatusega sätestatakse sõnaselgelt, et läbiotsimiseks antud luba või määrus hõlmab ka

õigust valdaja tahte vastaselt läbiotsitavasse kohta siseneda ja seal panipaiku avada ja tõkkeid

kõrvaldada. Seejuures reguleerib läbiotsimise korda jätkuvalt KrMS § 90, millest nähtub, et esmalt

tuleb valdajal paluda otsitavad asjad vabatahtlikult välja anda ning alles seejärel, kui on alust

arvata, et vabatahtlikult asju välja ei antud, toimetatakse läbiotsitavas kohas otsinguid ning seda

valdaja soovist sõltumatult ja eraldi luba vajamata.

Punkt 30. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 31. Muudatuse eesmärk on välistada väärtõlgendus, mille kohaselt kõikide asitõendite kohta

tuleb tingimata koostada vaatlusprotokoll ning selle puudumise korral ei ole asitõend lubatav tõend.

Asitõend on üheks klassikaliseks algseks tõendiks, mille lubatavuse eeltingimused on küll seos

kriminaalasjaga ja selle hankimise seaduslikkus, kuid asitõendi tõendiväärtus ei saa kuidagi sõltuda

24

sellest, kas uurija on selle kohta koostanud protokolli ja asitõendit seal kirjeldanud. Asitõendi

vaatlemine ja kirjeldamine võib olla otstarbekas. Näiteks asitõendina käsitatava telefoni puhul võib

tõenduslik väärtus olla selle telefoni mälus sisalduvatel andmetel, mille kättesaamiseks on vaja

kasutada eritehnikat, mitte aga telefoni välisilmel, mida saaks igaüks tajuda ka ilma eritehnikata.

Telefoni mälu andmete saamiseks on vaatlus kindlasti vajalik nii asitõendi tõenduslike tunnuste

talletamiseks kui ka esiletoomiseks. Samas näiteks päringule vastuseks uurimisasutusele üle antud

kaupluse turvakaamera lühikese salvestise kirjeldamine, mida praktikas sageli tehakse ja nõutakse,

on tihti pigem tõendi tajumist häiriv ja ebavajalik. Seadusemuudatusele tuginedes peaks kohtueelse

uurimise asutused loobuma vaatlusprotokollide koostamisest seal, kus asitõendi seos

kriminaalasjaga on fikseeritud muul viisil ning kohtueelses menetluses tehtav vaatlus asitõendist

lähtuva tõendusteabe tajumiseks vajalik ei ole. Asitõendi vaatlus on vajaduspõhine

menetlustoiming.

Punkt 32. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 33. Muudatusega täpsustatakse, et jälitustegevuse eest vastutavad jälitusasutused, kes

võivad oma töös kasutada erinevaid vahendeid, sh salajasi kaastöötajaid ja variisikuid (PPVS

terminoloogia), aga kaasajal ka näiteks tehisintellekti rakendusi. Seetõttu on vajalik regulatsioon

muuta tehnoloogia- ja struktuurineutraalsemaks. Muu hulgas tuleb meeles pidada, et jälitusasutuse

pädevus on mitmel erineval asutusel ning kõikide asutuste puhul ei ole nende sisemine töökorraldus

ja erinevate salajase kaastöö tegemise vormid reguleeritud sama terminoloogiat kasutades, nagu

PPVS-s. Sätte uus sõnastus määratleb selgelt, et jälitustoimingute tegemise eest vastutavad

jälitusasutused, jälitustoimingute tegemiseks volitatud asutused, allüksused ja töötajad, kes oma

ülesannete täitmiseks kasutavad erinevaid vahendeid seadusega lubatud piires.

Punkt 34. Muudatuse eesmärk on vältida tarbetuid vaidlusi jälitustoiminguteks antud lubade

tutvustamise üle. Muudatusega kohustatakse uurimisasutust jälitustoimingute tegemiseks antud

kohtu ja prokuratuuri load panema kriminaaltoimikusse, et jälitustoimingute seaduslikkust oleks

toimikuga tutvumisel lihtsam hinnata. Praktikas on jälitusload sageli jäetud kriminaaltoimikusse

lisamata ning see põhjustab vaidlusi ja viivitusi jälitustõendite lubatavuse hindamisel. Jälituslubade

kriminaaltoimikusse lisamine on muu hulgas põhjendatud ka sellega, et jälitustoimingutega

kogutud teave ei ole enam automaatselt riigisaladusega kaetud. Tavapärane vastuväide, et

jälitusload võivad sisaldada andmeid jälitusasutuste metoodika, taktika ja isikkoosseisu kohta, on

ületatav sellega, et jälitusloas ei kajastataks jälitusasutuste isikkoosseisu, metoodikat ja taktikat

sellise detailsusega, et selle varjamine oleks põhjendatud. Tõdemus, et kellegi magamistuppa

paigutati pealtkuulamisseade pärast seda, kui mingit paikkonda oli varjatult jälgitud, ei ole selline

teave, mida tohiks riigisaladusena varjata.

Punkt 35. Muudatuse eesmärk on vältida menetluse venimist seoses vaidlustega jälitustoiminguga

kogutud tõendite tutvustamise üle. Jälitustoimingutega kogutud andmete tutvustamine toimub

jätkuvalt isiku soovi korral ning võib aset leida ka juba enne seda, kui kahtlustatavale tutvustatakse

kriminaaltoimikut. Hiljemalt kriminaaltoimiku tutvumiseks esitamisega tuleb aga kahtlustatavale

võimaldada tutvuda ka tema kohta jälitustegevusega kogutud andmetega. Vaikimisi kuuluvad

kahtlustatavale tutvustamisele kõik tema kohta jälitustoimingutega kogutud andmed, et tal oleks

võimalik ette valmistada efektiivset kaitset. Erandid üldisest reeglist sätestab sama paragrahvi lõige

11.

Punkt 36. Lisatav säte asendab senises lõikes 1 sisaldunud loendi alustest, mille puhul võib

jälitustoimingutega kogutud andmed tutvustamata jätta. Selle kohaselt saab tutvustamata jätta vaid

selliseid andmeid, millel ilmselgelt ei ole puutumust tõendamiseseme asjaoludega ega ole

25

tarvilikud tõendi usaldusväärsuse hindamiseks, kuid mille puhul on arvestatav põhjus tõendi

tutvustamata jätmiseks siiski olemas. Võrreldes varasema loendiga on eelnõus tutvustamata jätmise

aluseid kitsendatud, kuna senise lõike 1 punktid 1 ja 6 on sageli tõlgendatud väga laialt ning

kaitseõigust alatähtsustavalt. Seetõttu on need punktid (p 1 – andmed teiste isikute perekonna- või

eraelu kohta ja p 6 – andmed, mille tutvustamise tulemusena võidakse edastada teavet jälitusasutuse

meetodite, taktika ja jälitustoimingu tegemisel kasutatava vahendi kohta) loetelust välja jäetud.

Esimese punkti alusel on võimalik praktiliselt kõik andmed tutvustamata jätta, kuna kahtlustatavat

jälitades on enamasti üksiti andmeid kogutud veel kellegi kohta, kelle privaatsust on jälitamisega

riivatud; punkti 6 puhul aga on tõeliselt kaitsmisväärilised andmed jätkuvalt kaetud riigisaladusega,

senine formuleering „võidakse edastada teavet“ on ka lubamatult umbmäärane ja jätab

prokuratuurile sisuliselt piiramatu diskretsiooni andmeid tutvustamata jätta. Kaitseõiguse piiramise

põhjenduseks ei saa olla asjaolu, et andmetega tutvudes võiks isik teha järelduse, et ka teda on

jälitatud samamoodi, nagu on näha lugematutes põnevusfilmides.

Punkt 37. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt, uurimisasutuse ja prokuratuuri kohaldatav

elukohast lahkumise keeld on vaidlustatav nn uurimiskaebemenetluses.

Punkt 38. Muudatus on seotud video vahendusel kohtuistungite pidamise üldreegli kehtestamisega

KrMS §-s 141. Eeluurimiskohtuniku menetlused on jätkuvalt võimalik toimetada video vahendusel.

Punkt 39. Vahistamismääruses isiku elukoha märkimine ei ole otstarbekas ega vajalik ning kujutab

endast isikuandmete liigset töötlemist. Küll aga tuleb vahistatav identifitseerida ja selleks on Eestis

kasutusel isikukood. Seetõttu elukoha märkimise kohustus kaotatakse ja selle asemel on

vahistamismääruses nõutav isikukoodi märkimine, mida kohtud ka juba praegu enamasti teevad.

Punkt 40. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 41. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 42. Muudatus on seotud video vahendusel kohtuistungite pidamise üldreegli kehtestamisega

KrMSi §-s 141. Eeluurimiskohtuniku menetlused on jätkuvalt võimalik toimetada video

vahendusel.

Punkt 43. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 44. Muudatused on seotud video vahendusel kohtuistungite pidamise üldreegli

kehtestamisega KrMS §-s 141. Istungit on jätkuvalt võimalik pidada video vahendusel.

Punkt 45. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 46. Kohtu määratava menetlusliku trahvi maksimaalsummat korrigeeritakse lähtuvalt

sellest, et alates praegu kehtivas seaduses ette nähtud 3200 eurose trahvimäära kehtestamisest

23.02.2011 on Eestis kõik sanktsioonimäärad vastavalt üldisele sissetulekute tasemele suurenenud.

01.01.2024 on Eestis väärteotrahvide trahviühiku suurus 8 eurot senise 4 euro asemel. Trahviühiku

suurendamine peegeldab toimunud inflatsiooni ja elatustaseme muutust, kus senised trahvimäärad

on selgelt alla jäänud tublisti suurenenud keskmisele sissetulekule. Kohus saab menetlustrahvi

26

määrata mh ka juriidilistele isikutele, mistõttu on asjakohane ka KarS § 47 lg 2, mille kohaselt võib

juriidilisele isikule väärteo eest kohaldada rahatrahvi kuni 400000 eurot (see trahvimäär kehtib

alates 2014.aastast, seni oli rahatrahvi maksimaalmäär juriidilistele isikutele 32000 eurot). Samuti

näeb näiteks KorS ette sunniraha maksimaalmäärana ette 9600 eurot. Kõik need võrdlused

osutavad selgesti, et menetlusliku trahvi ülemmäär 3200 eurot, mis on kehtinud alates 2011.aastast,

on võrreldes muude sanktsioonimääradega põhjendamatult väike ning alatähtsustab võimalikke

kohtumenetluses toimuvaid rikkumisi, mille eest kohus võib trahvi määrata.

Punkt 47. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 48. Muudatuse eesmärk on korrigeerida mõnel pool tekkinud väärpraktika, et politsei

keeldub taga otsimast isikuid, kelle kohta ei ole välja antud vahistamismäärust ega tehtud

vangistust mõistvat kohtuotsust. See tekitab probleeme olukorras, kus isiku vahistamiseks

iseenesest põhjust ei oleks, kuid sundtoomise alused on olemas. Sundtoomine aga ei ole võimalik,

kui isiku asukoht ei ole teada. Selliselt tekib surnud ring, mille tulemusel isikud saavad menetlusest

kõrvale hoiduda. Lisaks tuleb silmas pidada, et sundtoomine ja tagaotsimine on võimalik ka

tunnistajate ja kannatanute suhtes, kelle puhul seadus vahistamist üldse ette ei näe. Täpsustatakse

sõnastust, et oleks arusaadav, et vahistamismääruse või kohtuotsuse koopia tuleb

tagaotsimismäärusega koos saata jälitusasutusele vaid siis, kui isik on vahistatud või vangi

mõistetud, kuid tagaotsimine on võimalik ka kõikide muude isikute suhtes, kelle asukoht ei ole

teada ning keda on vaja üles otsida ja menetlustoimingutele allutada.

Punkt 49. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 50. Muudatused on tehnilised. § 1411 lõike 13 kehtetuks tunnistamine on seotud määruste

üldiste sisu- ja vorminõuete muutmisega. Kõnealuse määruse võib jätkuvalt koostada pealdisena.

§ 1411 lõike 31 ja § 1412 lõike 21 kehtetuks tunnistamine on seotud video vahendusel kohtuistungite

pidamise üldise korra kehtestamisega KrMS §-s 141. Kõnealuseid istungeid on jätkuvalt võimalik

pidada video vahendusel.

Punkt 51. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 52.Muudatus on on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune määrus on

vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt. Kuna § 1414 on üldsäte kõikide varaliste nõuete tagamise

vahendite kohta, kohaldub ka määruskaebuse esitamise õigus ühtviisi kõikide varaliste nõuete

tagamiseks rakendatavate abinõude vaidlustamisele.

Punkt 53. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 54. Muudatusega reformitakse määruste sisu ja vormi nõudeid eesmärgiga vähendada

menetlejate kirjatööd seal, kus see sisulist lisaväärtust ei loo. Muudatusega jäetakse määruse

üldmõistest välja määruse põhjendamise nõue ning määrus määratletakse kui menetlusotsustus,

millega lahendatakse taotlus või korraldatakse menetluse edasist käiku. See tähendab muu hulgas,

et samas dokumendis võib koos olla mitu määrust (nt kohtu alla andmine, tõkend, tõendi välja

nõudmine). Ehkki reeglina määrusega kriminaalasja ega tsiviilhagi sisuliselt ei lahendata, on sellest

kaks erandit, kus määrus on sisuline lõpplahend: esmalt lahendatakse määrusega psühhiaatrilise

sundravi kohaldamise asjad, samuti on eraldiseisva konfiskeerimismenetluse lahendiks määrus.

27

Üldreeglina on määrus kirjalikus vormis, mis tähendab, et määruse sisu talletatakse kirjamärkide

abil mingil andmekandjal.

Lõige 2 on erisäte kohtuistungil kohtu tehtavate suuliste määruste jaoks – kui need protokollitakse,

ei ole vaja määrust eraldi kirjalikult vormistada.

Lõige 3 sätestab, milliseid andmeid peab täielikult vormistatud kirjalik määrus sisaldama.

Punktides 1 – 6 märgitud andmed on määruse toimimiseks minimeelselt vajalikud andmed -

määruse koostaja, määruse koostamise aeg, kriminaalasi, määruse sisu ja menetlusõiguslik alus

ning määruse vaidlustamise kord, kui määrus on kriminaalasja lõpplahendist eraldi vaidlustatav.

Punktid 7 ja 8 on vajalikud eelkõige määruse vaidlustamise otsustamiseks ja seejärel vaidlust

lahendavale instantsile määruse kontrollimiseks.

Lõige 4 näeb kohtunikele ette võimaluse teha taotlust lahendav määrus pealdisena esitatud taotlusel

või viitega esitatud taotlusele selliselt, et taotluses esitatud põhjendusi ei peaks määruses kordama.

Selle sättega laiendatakse nn pealdismääruse koostamise võimalusi praktiliselt kõikidele taotluse

lahendamise määrustele, mida kohtunikud teevad. Sätte eesmärgiks on säästa kohtunike aega ja ka

menetlusosaliste ressurssi seeläbi, et kohtud ei produtseeri täiendavaid dokumente seal, kus nende

dokumentidega sisuliselt mingisugust lisandväärtust ei looda: kui taotluse põhjendused on määruse

jaoks piisavad, siis ei ole taotluse ümber jutustamisest kasu, nagu ei ole põhjust taotlust ümber

jutustada ka siis, kui kohus otsustab taotluse rahuldamata jätta. Lõike 4 kohaselt on võimalik

taotlust lahendav määrus teha näiteks digiallkirja resolutsioonina, aga ka selleks ettenähtud

infosüsteemis vajalikke andmevälju täites. Pealdise või viitena tehtud määruse vormist olenemata

tuleb hoolitseda, et tehniliselt oleks määrus ühemõtteliselt taotlusega seotud - paberkandjal

vormistamisel näiteks kirjutatud taotluse dokumendi enda peale või klammerdatud selle külge ühes

tekstis tehtud osundusega, millist taotlust lahendatakse. Pealdisena või viiteliselt tehtud määrused

ei pruugi tingimata olla ainult taotlust rahuldavad määrused - kohus saab pealdisega ka taotluse

rahuldamata jätta, lisades omalt poolt üksnes põhjendused taotluse rahuldamata jätmise kohta. Säte

ei kohusta kohtunikke tegema määrusi viiteliselt või pealdisena - sõltuvalt sellest, kuidas määrus

täide viiakse või milline protseduur eelnes määruse koostamisele, võib olla otstarbekas määrus igal

juhul koostada eraldi dokumendina. Näiteks olukorras, kus kohus sai lisaks kirjalikule taotlusele

täiendavat informatsiooni ka istungil inimesi vahetult kuulates, on määruse koostamine üksnes

taotluse põhjendustele tuginevalt pigem võimatu. Samuti on tõenäoliselt põhjendatud eraldi

dokumendina määruse vormistamine seal, kus kohus taotlust lahendades peab vajalikuks omalt

poolt lisada põhjendusi või taotluse põhjendustest mõningaid ümber lükata. Lõige 4 sellise

võimaluse kohtunikele jätab.

Lõike 4 uue sõnastusega saavad kohtunikud võimaluse pealdisena lahendada ka näiteks taotlusi

jälitustoiminguteks loa saamiseks või vahistamiseks. Kuna mõlemal juhul on tegemist põhiõiguste

intensiivse piiramisega ja seal on kohtulikule kontrollile on püstitatud kõrged nõudmised, ei tohi

kohus määruse koostamisse hakata suhtuma kergekäeliselt - lisaks taotluses esitatud veenvatele

põhjendustele tuleb kohtul vahistamise puhul ka veenvalt ümber lükata kahtlustatava või

süüdistatava vastuväited. Samuti olukorras, kus taotlus on küll iseenesest põhjendatud, kuid

taotluses esitatud põhjendused ilmselgelt nõrgad ja kohtu hinnangul ebapiisavad, tuleb kohtul

taotlust rahuldades omalt poolt taotluses esitatut täiendada. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et ka

sellised täiendused esitatakse pealdise või resolutsiooni tekstis. Teisisõnu, seadusemuudatus ei

võta kohtult põhjendamiskohustust ega langeta tõendamise ja põhjendamise standardit

menetlustoiminguteks loa andmisel, võimaldab aga vältida tarbetut tööd juba esitatud

menetlusdokumentide ümberjutustamisel ja vähendab koostatud dokumentide mahtu.

28

Lõige 5 näeb ette võimalused määruste vormistamiseks ilma menetluskäiku, asjaolude kirjeldust

ja kirjalikke põhjendusi esitamata. Üldreegel ongi see, et kõik menetlejad võivad määruse teha ilma

määruses asjaolude kirjeldust ja õiguslikke põhjendusi esitamata. Erandiks on siin sellised

määrused, mis tuleb kohtule kontrollimiseks esitada - edasilükkamatu vara arestimine prokuratuuri

poolt, edasilükkamatu ajutise lähenemiskeelu kehtestamine prokuratuuri poolt, prokuratuuri

antavad läbiotsimismäärused ja -load ning prokuratuuri load sideettevõtjalt päringute tegemiseks.

Muude määruste puhul reguleerib kirjalike põhjenduste lisamist lõige 6.

See tähendab, et edaspidi võib ka kohus kõik kohtu määrused teha esialgu ilma kirjalike

põhjendusteta, nö resolutiivmäärustena – võimalus, millest kohtunikud praeguseni on puudust

tundnud ja mis tõenäoliselt aitab oluliselt säästa kohtute ressurssi. Kohtuotsuste koostamine

resolutiivotsustena on seaduses olnud lubatud juba pikka aega.

Ehkki menetlejatel on võimalus teha määrused ilma asjaolude kirjelduse ja õiguslike

põhjendusteta, ei pruugi see alati olla kõige ökonoomsem - kui on juba ette teada, et määrus

vaidlustatakse ja tõenäoliselt tuleb põhjendused kirjutada, on mõistlik määrus kohe algusest peale

vormistada kõikide lõike 3 andmetega. Lõige 5 ei kohusta resolutiivmäärust koostama, kui

menetleja hinnangul on mõistlikum vormistada kohe põhjendustega määrus.

Eraldi sätestatakse, et põhjenduste ja asjaolude kirjelduseta määrus ei ole lubatav

määruskaebemenetluse lahendina ega süüdistuskohustusmenetluses. Mõlemad menetlused on oma

sisult kaebemenetlused, kus kaebekohtu lahendi põhjendused peavad andma tagasisidet esialgse

määruse koostajale ning suunavad ka edasist kohtupraktikat, olles enamasti konkreetses küsimuses

ka lõplikuks lahendiks.

Lõige 6 sätestab, millisel juhul peab menetleja vormistama määruse koos asjaolude kirjelduse ja

õiguslike põhjendustega, kui esialgne väärtus oli vormistatud selliselt, et neid andmeid ei

sisaldanud. Need juhtumid seonduvad eelkõige määruse vaidlustamise võimalusega, aga

põhjendused võivad vajalikud olla ka juhul, kui määruse täitmine või edasine tegevus kooskõlas

määruses esitatuga ongi võimalik vaid siis, kui määruse adressaadile on esitatud ka määruse

põhjendused. Näiteks kui kohus tagastab kokkuleppemenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja

selle tõttu, et ei nõustu kokkulepitud karistusega, oleks ilma põhjendusteta määruse tegemisel

prokuratuuril ja kaitsjal keeruline sõlmida uut kokkulepet. Põhjendusteta võiks olla raske ära

arvata, kas karistusega mittenõustumise põhjustas kohtu arvates aset leidnud liitmisviga või oli

karistus kohtu hinnangul liiga kerge või range. Kui menetleja ja menetlusosaliste vahel ei ole muud

suhtlust toimunud, on selge, et määrusest peab nähtuma ka teekaart edasise menetluse jaoks.

Kui esialgne määrus on koostatud ilma asjaolude kirjelduse ja õiguslike põhjendusteta, on

menetlusosalisel õigus taotleda kõikide andmetega määruse vormistamist. Siin tuleb silmas pidada

ka lõikes 4 sätestatut - kui määrus on koostatud pealdisena või viitega määruse aluseks olevale

taotlusele, on taotluse põhjendused ja taotluses esitatud asjaolude kokkuvõte inkorporeeritud

määrusesse ja neid käsitletakse määruse enda põhjendustena. Teisisõnu, menetlusosalisel ei ole

õigust nõuda eraldi dokumendi koostamist, kui kohus on pidanud taotluse põhjendusi koos

omapoolsete võimalike lisandustega määruse jaoks piisavaks. Reeglina on menetlejal

põhjendustega määruse vormistamiseks aega sellekohase taotluse saamisest 10 päeva, kuid

üksikute määruste puhuks nähakse ette lühem tähtaeg, et määruskaebuse esitamise aega mitte

ülearu pikalt edasi lükata.

29

endiks.

Lõige 7 on senine KrMS § 145 lõige 41 ja lõige 8 on senine KrMS § 145 lõige 42.

Lõige 9 hõlmab senist KrMS § 145 lõiget 7, lisaks on sätestatud Siseministeeriumi tagasisidest

lähtuvalt võimalus menetleja määrusest menetlusvälistele isikutele edastada vaid lõike 3 punktide

1 kuni 5 andmed. See on vajalik isiku- ja menetlusandmete kaitseks. Praegu kehtiv regulatsioon

näiteks ei võimalda sideettevõtjale päringu edastamisel jätta määrusest välja senist

kriminaalmenetlust käsitlevaid põhjendusi, mis aga mõnel juhul võivad sisaldada küllaltki

delikaatseid andmeid.

Advokatuur on avaldanud oma vastuseisu määruste vormistamise nõuete optimeerimisele, viidates,

et senine seaduse sõnastus on genereerinud hulgaliselt kohtupraktikat seoses menetlustoiminguteks

loa andmise määruste põhjendamisega. Viide ulatuslikule seaduse senisest sõnastusest lähtuvale

kohtupraktikale on iseenesest õige, ent ei õigusta ratsionaalsemate ja kaasaegset tehnoloogiat

paremini arvestavate lahenduste kasutusele võtmata jätmist. Senine seaduse loogika põhineb

suuresti eeldusel, et menetlusdokumendid koostatakse paberil ning digitaalse kriminaalmenetluse

täiemahulise rakendamise võimalus ilmuski kriminaalmenetluse seadustikku alles 2023.aastal.

Seadusemuudatustega ei langetata tõendamise ega põhjendatuse standardeid, vaid üksnes

optimeeritakse töökorraldust selliselt, et sisulise lisandväärtuseta ümberjutustusi koostama ei

peaks, menetlusdokumente koostatakse mahus, mis on menetluse seisukohast vajalikud ning

seaduse loogika oleks tehnoloogianeutraalne, st võimaldaks hõlpsasti infotehnoloogilisi rakendusi

kasutada menetlejate töö hõlbustamiseks. Samuti ei kitsendata kuidagi menetlejate võimalust

koostada täies mahus asjaolude kirjeldusi ja kirjalikke põhjendusi sisaldavaid määruseid.

Punkt 55. Dokumendi koostamise koht ei ole oluline detail, mida oleks vaja märkida. Seetõttu

jäetakse see andmeväli välja.

Punkt 56. Kriminaalasja nimetus on keeruline viis kriminaalasja teistest sama isiku

kriminaalasjadest eristada. Seetõttu on otstarbekas kriminaalasi identifitseerida kriminaalasja

numbriga, nagu seda ka praktikas üldiselt tehakse.

Punkt 57. Süüdistusakti koostamise koht ei oma tähtsust ja tekitab asjatut infomüra. Seetõttu

jäetakse see andmeväli süüdistusaktist edaspidi välja.

Punkt 58. Kriminaalasja nimetus on keeruline viis kriminaalasja teistest sama isiku

kriminaalasjadest eristada. Seetõttu on otstarbekas kriminaalasi identifitseerida kriminaalasja

numbriga, nagu seda ka praktikas üldiselt tehakse.

Punkt 59. Süüdistusakti osade järjekord on kehtivas seaduses ebaloogiline: akti alguses on suur

hulk tehnilisi andmeid, süüdistus aga on hoopis akti lõpus. Samuti ei nõua seaduse kehtiv sõnastus,

et süüdistusaktis oleks märgitud, kui prokuratuur taotleb konfiskeerimise kohaldamist. Muutmaks

süüdistusakti ülesehitust loogilisemaks, tuuakse senine lõige 3 süüdistusakti põhiosaks ja

tehnilistest detailidest ettepoole lõikeks 2. Senisest lõikest 2 aga saab süüdistusakti lõpposa ja lõige

3. Lisaks sätestatakse, et süüdistusakti põhiosas tuleb edaspidi märkida ka see, kui prokuratuur

taotleb kohtult konfiskeerimise kohaldamist, ning kirjeldada asjaolud, mis konfiskeerimisele alust

annavad, kuivõrd see on oluline tõendite asjakohasuse hindamisel. Praktikas praegu seda tihti

süüdistusaktis ei märgita ja konfiskeerimisnõue tuleb üllatusena nii teistele kohtumenetluse

pooltele kui ka kohtule.

Punkt 60. Süüdistusakti lõpposas hakkavad edaspidi olema need andmed, mis seni esitati

süüdistusakti põhiosas. Kuivõrd süüdistusakti peamine ülesanne on väljendada süüdistatavale

30

tehtavat karistusõiguslikku etteheidet, peabki just süüdistus ja selle kvalifikatsioon olema

süüdistusakti põhiosaks, samas kui ülejäänud tehnilist laadi andmed jäävad edaspidi lõppossa, mis

kujutab endast justkui tehnilist lisa. Muudatusega jäetakse välja mõned seni süüdistusaktis

sisaldunud andmeväljad. Esiteks loobutakse andmeväljast „kuriteo asjaolud“, mis on praktikas

omajagu segadust tekitanud: kuna süüdistatavale tehtav karistusõiguslik etteheide, st talle ette

heidetavad teod ning see, kuidas konkreetselt väljenduvad nendes tegudes kuriteokoosseisu

tunnused, tuleb niikuinii kajastada süüdistuse osas ja mitte mujal süüdistusakti peal laiali,12 ei ole

eraldi andmeplokil „kuriteo asjaolud“ selget funktsiooni ja seda enam süüdistusaktis ei esitata.

Teiseks jääb välja andmeväli „kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus“ – kui kahju on

koosseisuline asjaolu, tuleb see süüdistuse osas niikuinii kirjeldada. Kui aga tegu ei ole

koosseisulise asjaoluga, on tekitatud kahju laad ja suurus eelkõige tsiviilhagi seisukohast olulised

ning õige koht nende esitamiseks ongi tsiviilhagiavaldus. Praktikas on see andmeväli tekitanud ka

omajagu segadust, kui kannatanu tsiviilhagis esitatud summa erineb sellest, mida peab õigeks

prokuratuur. Kolmandaks loobutakse andmeväljast „andmed kuriteoga saadud vara kohta“.

Kuriteoga saadud vara omab tähtsust eelkõige siis, kui prokuratuur taotleb selle vara

konfiskeerimist. Kuivõrd konfiskeerimise taotluse ja selle aluseks olevate asjaolude kirjeldamiseks

on süüdistusakti põhiosas eraldi andmeväli, siis selle teabe kordamine lõpposas on tarbetu.

Muudetakse ka senise lõike 2 punkti 9 sõnastust: praeguse „andmed järelevalvet vajavate

süüdistatava laste ja vara kohta“ asemel tuleb edaspidi süüdistusakti lõpposas märkida andmed

kõikide süüdistatava hooldusel või eestkoste all olevate isikute (st mitte üksnes laste, vaid ka nt

hooldust vajavate vanemate või eestkostetavate) ja süüdistatava järelevalvet vajava vara kohta. See

peegeldab paremini kaasaja keerukamaks muutunud õigussuhteid perekonnaliikmete vahel ja

annab kohtule teavet, mis võib olla oluline karistuse mõistmisel.

Punkt 61. Muudatusega loobutakse edaspidi kohtueelse menetluse menetlusdokumentide

näidisvormide kehtestamisest, kuna nii prokuratuur kui kohtueelse uurimise asutused kasutavad

ühtset digitaalset infosüsteemi PRIS, kus menetlusdokumente koostatakse. Puhuks, kui mingil

põhjusel elektrooniliselt ei ole võimalik menetlusdokumente koostada, sätestab kohustuslikud

nõuded menetlusdokumentidele seadus. Praktikas on aeg-ajalt tekkinud ka vaidlusi seoses sellega,

kui mingil põhjusel on menetlejad kehtestatud näidisvormidest kõrvale kaldunud, ehkki seaduse

nõudeid on järgitud. See osutab, et pole sugugi üheselt mõistetav, mis on sellise „näidise“

kehtestamise õiguslik tähendus ja kohustuslikkuse määr. Seadusemuudatus ei keela loomulikult

ametkondlikult siiski näidisvorme välja töötada ja kasutada.

Punkt 62. Muudatus on seotud määruste üldiste sisu- ja vorminõuete muutmisega. Sõna

„motiveeritud“ kasutamine selleks, et tähistada määrust, milles peavad sisalduma kirjalikud

põhjendused, on samuti keeleliselt eksitav.

Punkt 63. Muudatuse eesmärgiks on ühtlustada kohtutoimikuga tutvumise regulatsiooni kõigis

menetlusliikides ja tagada avalikkusele selged reeglid õigusemõistmise avalikkuse kohta.

Muudatusega täiendatakse seadustikku §-ga 1605 ja lisatakse menetlusvälise isiku kohtutoimikuga

tutvumise kord. Menetlusväline isik saab õigustatud huvi korral toimikuga tutvuda asja menetlenud

maakohtu loal. Muudatus on käesolevasse eelnõusse tulnud nn kohtumenetluse avalikkuse

suurendamise paketist, mille väljatöötamise kavatsusele laekunud tagasisides toetati

kriminaalmenetluses pärast kohtumenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumise reguleerimist.

Tutvumiskorra selge regulatsioon lihtsustab kohtu tööd ja võimaldab tagada avalikkuse suurema

12 RKKKo 3-1-1-59-16.

31

juurdepääsu kohtumenetlusele. Kohtud otsustavad juba praegu kohtutoimikutega tutvumise

lubamise üle, tegu on seadusemuudatusega, mis ei muuda kehtivat praktikat, kuid teeb selle

õigusselguse huvides üheselt mõistetavaks.

Menetluse ajal kohtutoimikule ja kriminaaltoimikule juurdepääsu selle sättega ei muudeta.

Menetlusosalistele kriminaaltoimiku tutvustamise regulatsioon on KrMS §-s 224. Menetluse

lõppemise järel on ka nemad menetlusvälisteks isikuteks, kuivõrd menetlust enam asjas ei toimu,

ent õigustatud huvi tuleb siin nähtavasti alati eeldada. Eelkõige annab lisatav säte ajakirjanikele

võimaluse esitada toimikuga tutvumise taotlus avalikkuse tähelepanu all olevas kohtuasjas. Kuid

taotluse võivad esitada ka kõik muud isikud, kellel on selleks õigustatud huvi. Toimikuga

tutvumise võimalus nähakse ette pärast kohtumenetluse lõppemist. Toimikut tutvustab asja

arutanud maakohus.

Toimikuga tutvumise õiguse realiseerimiseks tuleb kohtule esitada kirjalik taotlus. Kohus võib

taotlejalt nõuda ka õigustatud huvi tõendamist. Menetlusväline isik peab toimikule juurdepääsu

taotlust põhjendama. Ka EIK on selgitanud, et menetlusvälised isikud, kes taotlevad juurdepääsu

kohtudokumentidele, peavad põhjendama, et nimetatud dokumendid sisaldavad üldist huvi

pakkuvat teavet või on vajalikud isiku õiguste teostamiseks.13

Kohtule jääb kaalutlusõigus otsustada, kas tutvumistaotluse esitaja õigustatud huvi toimikuga

tutvuda kaalub üles need õigused ja huvid, mis räägivad toimikule juurdepääsu võimaldamise

vastu.14 Kui toimikus olev või selle juurde kuuluv menetlusdokument sisaldab andmeid, mille

suhtes on seadusega nähtud ette juurdepääsupiirang (riigi- või ärisaladuse või salastatud välisteabe

kaitseks, kõlbluse või perekonna- või eraelu kaitseks, alaealise või kannatanu huvides,

õigusemõistmise huvides jne), võimaldatakse dokumendiga tutvuda osas, milles see ei sisalda

piiratud juurdepääsuga teavet.

Selline kohtutoimikuga tutvumise regulatsioon on ka TsMS §-s 59 ja HKMS §-s 89.

Kui menetlusdokumendist soovitakse koopiat, siis kohaldub KrMS § 1604. Tutvumisloa andmisest

keeldumise määrus on vaidlustatav määruskaebe korras.

Kohtute pressiesindajate andmetel esitasid ajakirjanikud perioodil 01.01.2022–31.12.2022

toimikuga tutvumiseks 217 taotlust, millest rahuldati 200. Kuna toimikuga tutvumise taotluste arv

ei ole prognoositav, siis ei ole võimalik hinnata muudatuse mõju kohtute töökoormusele.

Punkt 64. Muudatusega täpsustatakse kohtuistungi toimumise ja kohtuotsuse kuulutamise aja

avalikustamist veebis. Seni kehtiva regulatsiooni kohaselt tuleb nimetatud ajad avalikustada kohtu

veebilehel. Praktikas avalikustavad kohtud kohtuteavet Riigi Teatajas15 ning kohtute veebilehtedel

on viide, mis viib kasutajad Riigi Teataja lehele. Kohtute veebilehtedel ei avalikustata kohtuistungi

ega kohtuotsuse kuulutamise aega.

Sõna „avaldamine“ „avalikustamisega“ asendamise eesmärgiks on mõistete ühtlustamine. Riigi

Teatajas avalikustatakse kohtuistungite toimumisajad, kohtulahendite avalikult teatavaks tegemise

ajad ja kohtulahendid. Tegemist on kohtute poolt kohtumenetluse info ja kohtuotsuste

avalikustamisega. Õigusselguse seisukohalt on otstarbekas kasutada edaspidi nii kohtuistungite

13 EIK. Studio Monitori and others v. Georgia. 44920/09. 30.05.2020 p.-39-40 http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-200435 14 RKKKm 16.04.2020 1-19-8262 https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=1-19-8262/17 15 Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtuistungid_otsing.html

32

aegade ja kohtulahendite teatavaks tegemise kohta kui ka kohtulahendite Riigi Teatajas

avalikustamise kohta terminit „avalikustamine“.

Punkt 65. Muudatuse eesmärk on panna vastutus menetluse venimise vältimiseks tehtud kulutuste

eest süüdistatavale ja kaitsjale, kes oma käitumisega põhjustasid selle kulutuse. Lisatava lõike

kohaselt on kohtul võimalus määrata, et paralleelselt põhikaitsjaga asenduskaitsja määramise puhul

arvatakse menetluskuludeks vaid asenduskaitsjale makstav põhjendatud ja vajalik tasu. Kui

süüdistatav selles olukorras soovib jätkata oma valitud põhikaitsjaga, on tal see võimalus, kuid

valitud kaitsja tasu tuleb tal sellisel juhul endal maksta. See on küllalt radikaalne võimalus

menetluskulude jagamise kaudu mõjutada süüdistatavat ja tema kaitsjat vältima olukorda, kus

paralleelselt põhikaitsjaga asenduskaitsja määramine oleks vajalik. See lahendus tähendab üksiti

seda, et olukorras, kus ka kriminaalasi lõpeb õigeksmõistva otsusega, ei saa pahatahtlikult kaitsjate

vahetamisega või kaitsja abiga menetlust venitanud süüdistatav kaitsjale makstud tasu riigilt tagasi.

Seesuguse radikaalse lahenduse peab kohus mõistetavalt hoolega läbi kaaluma ning seda kasutama

üksnes juhul, kui süüdistatava põhikaitsja tasu menetluskulude hulka arvamine oleks selgelt

ebaõiglane, arvestades kaitsja ja süüdistatava käitumist menetluses. Kohtule jääb ka võimalus

menetluskuludesse arvata paralleelselt nii määratud asenduskaitsja kui põhikaitsja tasu

põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Punkt 66. Muudatusega viiakse menetluskulude hüvitamine apellatsioonimenetluses vastavusse

menetluskulude hüvitamise üldise loogikaga, mille kohaselt üldjuhul maksab menetluskulud

kaotaja. Olukorras, kus kohtuotsus tühistatakse vaid osaliselt, ei ole põhjust menetluskulusid täies

ulatuses riigi kanda jätta, kuna jõusse jäänud osas osutus kaebemenetlus ja selleks kulutatud aeg ju

põhjendamatuks.

Punkt 67. Muudatusega viiakse menetluskulude hüvitamine kassatsioonimenetluses vastavusse

menetluskulude hüvitamise üldise loogikaga, mille kohaselt üldjuhul maksab menetluskulud

kaotaja. Olukorras, kus kohtuotsus tühistatakse vaid osaliselt, ei ole põhjust menetluskulusid täies

ulatuses riigi kanda jätta, kuna jõusse jäänud osas osutus kaebemenetlus ja selleks kulutatud aeg ju

põhjendamatuks.

Punkt 68. Muudatusega parandatakse § 195 lõikes 4 kasutatav eksitav sõnastus „mittealustamise

teatis“, mis asendatakse ülejäänud seadustikus kasutusel oleva väljendiga „kriminaalmenetluse

alustamata jätmise teade“. Praktikas on kahe erineva väljendi kasutamine seadustikus tekitanud

segadust kannatanutes, kui neile saadetakse „mittealustamise teatis“, ent seadusetekstist tulenevalt

saab vaidlustada ainult „kriminaalmenetluse alustamata jätmise teadet“.

Punkt 69. Muudatuse eesmärk on kõrvaldada sättest loogikaviga ning suurendada kohtute

paindlikkust kriminaalmenetluse avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetamisel. Nimelt on

sätte kehtivas sõnastuses tingimused „on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju

ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud“ sellised, mis alles

menetluse lõpetamise määruses kindlaks määratakse. Teisisõnu, menetluse lõpetamise eelduseks

on avaliku menetlushuvi puudumine ja süü, mis ei ole suur. Ülejäänud tingimused on aga

kohustused, mis kahtlustatavale menetluse lõpetamise määrusega pannakse. Seda loogikat kajastab

ka KrMS § 202 lõike 2 punktide loetelu. Lisaks antakse muudatusega kohtule võimalus avaliku

menetlushuvi puudumise ja väikese süü tõttu lõpetada menetlusi ka osade esimese astme

kuritegude asjades. Seda seetõttu, et ehkki karistusraami poolest selgesti igati etteheidetavad teod,

on ka esimese astme kuritegude hulgas selliseid, mis tingimata kriminaalkaristust ei vääri ning

saaksid otstarbekamalt õigusjärelmi oportuniteedi kaudu. Näiteks olukord, kus kurjategija püüab

poest varastada viskipudelit, kuid turvamees takistab teda ning kurjategija tõukab turvameest –

33

isegi kui see pisirüselus päädib sellega, et isik siiski sealsamas kinni peetakse, viskipudel temalt

tervelt kätte saadakse ja turvameeski igasuguste vigastusteta pääseb, oleks ikkagi tegemist KarS §

200 lg 1 järgi röövimise katsega, so esimese astme kuriteoga. Eelnõukohase täiendusega oleks

selliste asjade puhul võimalik prokuratuuril ja kohtul hinnata, kas asjas on piisav avalik

menetlushuvi ja kui suur on kahtlustatava süü. Leides, et süü on väike ja avalik menetlushuvi

puudub, tekibki võimalus kriminaalmenetlus edaspidi oportuniteediga lõpetada, säästes sellega

menetlusressurssi ja kriminaalmenetluse kulusid, mis võib vähem kindlustatud inimestele olla

oluline tegur edaspidi kuritegudest hoidumisel. Nagu raskemate teise astme kuritegude puhul, saab

ka esimese astme kuritegude puhul kriminaalmenetluse oportuniteediga lõpetada ainult kohus ning

jätkuvalt on menetluse lõpetamiseks vajalik kahtlustatava või süüdistatava nõusolek nii menetluse

lõpetamise kui sellisega kui ka talle pandavate kohustustega. Selline skeem allutab prokuratuuri

kaalutlusotsused kohtu kontrollile ja aitab ära hoida seda, et prokuratuur meelevaldselt lõpetaks

menetluse raskete kuritegude asjades, jättes Eesti inimesed õiguskaitsest ilma.

Punkt 70. Muudatuse eesmärk on välistada irdtõlgendus, justkui kuriteoga tekitatud kahju

hüvitamise kohustuse panemise eelduseks oleks tsiviilhagi esitamine kannatanu poolt ja

kannatanule kahju hüvitiseks määratud summa peaks olema seesama, mida tsiviilhagis nõutakse.

Seesugune tõlgendus kitsendab KrMS § 202 kohaldamisala põhjendamatult ja olukorras, kus

kannatanu on näiteks esitanud ilmselgelt ülepaisutatud haginõude asjas, milles avalik menetlushuvi

puudub ja kahtlustatava süü ei ole suur, ei saaks kriminaalmenetlust tsiviilhagi tõttu lõpetada.

Samuti jääksid kaitseta need kannatanud, kes tsiviilhagi ei olegi esitanud, kuid on ilmselgelt kuriteo

tulemusel kahju kandnud: neile ei saaks kriminaalmenetluse lõpetamisel mingit hüvitist pakkuda.

Kuna tegu on kriminaalmenetluse lõpetamisel isikule pandava kohustusega, ei ole sel tegelikult

otsest seost tsiviilhagiga ega kannatanu nõudega kahtlustatava vastu, vaid tegu on riigipoolse

mõjutusmeetmega, mis järgib taastava õiguse põhimõtteid. Seetõttu on kohane jätta hüvitise

suuruse määramine menetleja otsustada. Kui kannatanule määratav hüvitis on kahtlustatava arvates

liiga suur, ei pea kahtlustatav kriminaalmenetluse lõpetamisega sellistel tingimustel nõustuma.

Kannatanul on samuti kaebeõigus menetluse lõpetamise peale ja menetluse lõpetamine ei too kaasa

ka tsiviilhaginõude lõppemist. Talle menetluse lõpetamise määruse alusel makstud kahjutasust

suurema haginõude saab kannatanu maakohtusse tsiviilkohtumenetluse korras hagi esitades

maksma panna.

Punkt 71. Muudatuse eesmärk on täita kehtivas õiguses olev lünk, mis seisneb selles, et muu

asjakohase kohustuse panemisel ei ole seaduses määratud kindlaks maksimaalset tähtaega, kui

kauaks kohustuse panna saab. Muudatusega sätestatakse, et analoogiliselt kohustusega

sotsiaalprogrammis osalemiseks või alkoholist ja narkootilistest ainetest hoidumiseks võib ka muu

asjakohase kohustuse panna tähtajaga mitte kauem kui 18 kuud.

Punkt 72. Muudatuse eesmärgiks on kriminaalmenetluse ressursside optimaalsem kasutamine.

Tuleb ette olukordi, kus kogu info põhjal tõenäoliselt välismaal elava kahtlustatava süü

tõendamiseks või kahtlustatavaga kontakti saamiseks oleks vaja kulutada oluliselt rohkem aega ja

raha, kui toimepandud kuritegu arvestades oleks mõistlik. Näiteks on Eestis purjuspäi autot

juhtinud välismaalane lahkunud enne menetluse lõpulejõudmist riigist ja andnud menetluses valed

kontaktandmed. Asjas kannatanut ei ole ja kahju ka ei tekkinud, prokuratuur oleks valmis asja ära

lõpetama ka KrMS § 202 lg 1 alusel, kuid kuna isikuga ei saa kontakti, siis puudub kahtlustatava

nõusolek ja menetluse lõpetamine otstarbekusest jääb katki. Iseenesest oleks võimalik

rahvusvahelise õigusabi vahendeid kasutades isikut taga otsida, kuid arvestades toimepandud tegu,

oleks selline ressursi kasutus ebamõistlik ning pealegi pole joobes juhtimine kõikides riikides isegi

34

kuritegu. Samuti on võimalik, et kuriteo toime pannud isik polegi teada ning teada on üksnes see,

et isik on välismaalane. Tema isiku kindlakstegemine oleks tõenäoliselt tavapäraste meetoditega

võimatu, kuid Osama bin Ladeni otsimisega samas suurusjärgus ressurssi toimepandud kuritegu ei

vääriks. Eelkõige selliste juhtumite puhuks antakse prokuratuurile täiendav võimalus menetluse

lõpetamiseks. See menetluse lõpetamise alus tähendab legaliteedipõhimõtte mõningat taandumist,

kuivõrd võimaldab menetluse lõpetada ka sellistes teise astme kuritegudes, kus süüdlane ei ole

selgunud ega isegi kahtlustatava staatust saanud (sestap ka sõnastus „kuriteo oletatavasti toime

pannud isik“, mitte „kahtlustatav“), kuid täiendavat ressurssi panustades oleks siiski võimalik

süüdlane välja selgitada ja ehk ka kinni võtta. Hinnates kuriteo raskust ühelt poolt ning edasise

menetluse edulootust ja kuriteo uurimiseks vajaliku täiendava ressursi mahtu teiselt poolt saabki

prokuratuur nüüd võimaluse edulootuseta vähese avaliku menetlushuviga kriminaalasjad lõpetada

ja menetlusressurssi otstarbekamalt suunata sinna, kus sellest rohkem kasu sünniks. Menetluse

lõpetamine KrMS § 204 lg 1 p 6 alusel on läbinisti menetluse ökonoomiast tulenev valik ja ei

sisalda mingit hinnangut konkreetse isiku süüdioleku suhtes. Kuna menetluse lõpetamisega

kahtlustatavale kahjulikke tagajärgi ei kaasne, ei ole sellel alusel menetluse lõpetamise eelduseks

ka kahtlustatava nõusolek.

Kui kriminaalasjas on kannatanu, siis kuna kriminaalmenetluse lõpetab prokuratuur, on kannatanul

menetluse lõpetamise peale võimalik kaevata riigiprokuratuuri ning riigiprokuratuuri määruse

peale omakorda ringkonnakohtusse. Selline kaebemehhanism allutab prokuratuuri diskretsiooni ka

kohtulikule kontrollile.

Punkt 73. Muudatus on seotud KrMS §-s 145 määruste üldiste sisu- ja vorminõuete

kehtestamisega. Jätkuvalt võib kriminaalmenetluse lõpetamise määruse teha põhjendusi esitamata

ning põhjendused tuleb koostada juhul, kui kannatanu põhjendustega määrust nõuab.

Punkt 74. Muudatuse eesmärk on vältida irdtõlgendust, justkui võiks ka kriminaalmenetluse

alustamata jätmise ilma põhjendusteta tehtud teate otse vaidlustada. Muudatusega täpsustatakse, et

vaidlustada saab vaid sellist kriminaalmenetluse alustamata jätmise teadet, mis sisaldab ka

alustamata jätmise põhjendusi. Kui esialgne teade on tehtud põhjendusi esitamata, saab kannatanu

KrMS § 198 kohaselt esitada taotluse põhjendustega teate saamiseks ning selle siis vaidlustada.

Punkt 75. Muudatus on seotud KrMS §-s 145 määruste üldiste sisu- ja vorminõuete

kehtestamisega.

Punkt 76. Muudatuse eesmärk on vähendada bürokraatiat ja võimaldada prokuröril oma vigu

parandada, ilma et selleks oleks vaja esitada kaebust või kaasata KrMS § 213 lõike 6 kohaselt

kõrgemalseisvat prokuröri. Muudatuse kohaselt saab prokurör oma menetluses olevates

kriminaalasjades ka ise parandada vead oma määrustes (nt on menetluse lõpetamise määruses

jäänud märkimata asitõendite kohta võetavad meetmed või läbiotsimismääruses on aadressis

kirjaviga) ja tühistada oma varasema korralduse, näiteks kui esialgu nõutud menetlustoiming on

osutunud tarbetuks. Prokuratuuri praktikas on selliseid vigu parandatud KrMSi § 213 lõike 1 punkti

12 alusel, kuid selge õiguslik alus on seni puudunud.

Punkt 77. Muudatuse eesmärk on lihtsustada kriminaalasjade eraldamist ja ühendamist menetluse

ökonoomiat silmas pidades. Kehtiva sõnastuse kohaselt on eraldamine lubatud kuriteo aegumise

vältimiseks või mõistliku menetlusaja tagamiseks, kuid sageli esineb olukordi, kus muidu samas

menetluses olevate kuritegude eraldamine eraldi menetlusse võimaldaks menetlust märgatavalt

otstarbekamalt toimetada veel enne, kui viivitused menetluses muutuksid selliseks, et võiksid

tähendada kuriteo aegumist või mõistliku menetlusaja möödumist. Muudetud sõnastus hõlmab ka

kehtivas seadusetekstis sätestatud alused, kuna aegumise vältimine ja mõistliku menetlusaja

35

tagamine on olulised eesmärgid, mida kriminaalmenetluse otstarbekal toimetamisel tuleb silmas

pidada.

Sarnaselt on kehtiva seaduse kohaselt piiratud need olukorrad, kus kriminaalasja saaks teise

kriminaalasjaga ühendada. Näiteks võib olla sama kannatanu suhtes üksteisest sõltumatult

vägivalda tarvitanud kaks isikut, ent kehtiva seaduse järgi neid kriminaalasju koos menetleda ei

saa ja kannatanul tuleks kaks korda kohtus ütlusi anda.

Kriminaalasjade eraldamise ja ühendamise otstarbekust tuleb kindlasti hinnata pikas perspektiivis:

kui näiteks eraldatakse kriminaalasi ühe toimepanija suhtes, kelle suhtes lahendatakse asi

kokkuleppemenetluses, on võimalik, et hilisem üldmenetluse õigeksmõistev lahend tekitab

teistmisaluse, mis lõppkokkuvõttes võib menetluse pikemaks venitada. Samuti on kriminaalasjade

eraldamise puhul vaja silmas pidada karistuse mõistmise sätteid, mistõttu taas võib esmapilgul

otstarbekana tundunud eraldamine lõppastmes tekitada kohtutele lisatööd täitmiskohtuniku

tegevusega. Samuti on võimalik, et mõni toimepanija võitab talle süüdistuses tehtud etteheited täiel

määral omaks. Sellisel juhul võib ökonoomsem olla kõikide isikute koos menetlemine, mis väldiks

ka olukorda, kus eraldatud asja üldmenetluses lõpuks ikkagi kokkulepitust erinevale järeldusele

jõutakse ja sellega teistmisalus tekitatakse.

Punkt 78. Muudatuse eesmärk on kaitseõiguse parem tagamine ja selle kaudu ka menetluse

sujuvam toimetamine. Muudatuse kohaselt tuleb jälitustoimingutega kogutud andmed esitada

tutvumiseks koos kriminaaltoimiku tutvustamisega. Silmas on peetud just neid andmeid, mida

kriminaaltoimikusse lisada ei peetud vajalikuks, kuid mille hulgas võib olla kaitsjale vajalikke

materjale. Säte on seotud KrMS §-ga 12614, mis reguleerib jälitustoiminguga kogutud andmete

tutvustamist, mida samuti muudetakse.

Punktid 79 – 80 ja 83 – 84.. Muudatustega täpsustatakse, et kriminaaltoimikut tuleb tutvustada ka

kolmandale isikule. Kehtivast seaduse sõnastusest on kolmas isik ekslikult välja jäänud.

Punktid 81 – 82. Muudatuse eesmärk on kaitseõiguse parem ja ühetaoline tagamine kõikides

kriminaalasjades. Üheks kriminaalasjade menetluse viibimise sagedaseks põhjuseks on viivitused

ja vaidlused seoses kriminaaltoimiku juurde võetud materjalide tutvustamisega. Üldreeglina

tutvustatakse kriminaaltoimikut elektroonilise koopia kättesaadavaks tegemise teel kaitsjale ja

eelduslikult tuleb kaitsjale teha koopiad ka kriminaaltoimiku juurde võetud andmekandjatest.

Lõike 3 muudetud tekst ja uue lõike 31 tekst lähtubki sellest eeldusest, et kõikidest toimiku juurde

võetud materjalidest tehakse kaitsjale koopiad. Muudetud sätted annavad seetõttu loetelu

materjalidest, millest prokuratuur võib kaitsjale koopia tegemata jätta. See loend lähtub ühelt poolt

tehnilistest võimalustest (nt asitõendiks olevat füüsilist eset on põhimõtteliselt võimalik kopeerida,

kuid selle koopia valmistamine on tehnoloogiliselt ebaproportsionaalselt kulukas ja keeruline),

teisalt aga vajadusest kaitsta kolmandate isikute õigusi (nt äravõetud arvuti 4TB mahuga kõvaketas

sisaldab sageli suuremas osas kriminaalasja seisukohast ebaolulisi eraelulisi andmeid, võib aga ka

sisaldada asjasse mitte puutuvat ärisaladust või näiteks lapspornot), mille puhul on ette nähtud

võimalus kohtuistung kinniseks kuulutada. Sellisest materjalist koopiate andmine

menetlusosalistele tekitab liigse riski, et materjal saab avalikuks, mistõttu see tuleks muust

materjalist eraldada – ja eraldamine võib olla ebamõistlikult kulukas või keeruline. Tutvumaks

materjaliga, millest koopiaid ei anta, saavad menetlusosalised esitada taotluse ning sellisel juhul

neile tuleb materjal tutvumiseks esitada. Tehnilisi üksikasju, kuidas materjalid tutvumiseks

esitatakse, seaduses ei reguleerita. Seda seetõttu, et tutvumiseks esitamise määravad suuresti ära

nii menetlusosalise kui ka prokuratuuri tehnilised võimalused. Muuhulgas peab tutvumiseks

esitamise viis võimaldama kaitset materjalide lubamatu kopeerimise vastu.

36

Punkt 85. Muudatusega tagatakse paremini kaitseõigust ning välditakse menetluslikku üllatamist.

Samasisuline kohustus pannakse ka kaitsjale KrMS § 227 lõikega 7. Kehtiv seadus ei keela

prokuratuuril kohtusse ütlusi andma kutsuda tunnistajat, keda kohtueelses menetluses ei ole üle

kuulatud. Selliste tunnistajate kutsumine võib aga kaitseõiguse seisukohast olla problemaatiline,

kuna kaitsjal ei ole teada, mille kohta tunnistaja eelduslikult kohtus ütlusi annab. See omakorda

muudab keeruliseks eelmenetluse sihipärase läbiviimise, kuna teadmata tunnistaja ütluste sisu, ei

ole võimalik hinnata, kas tunnistaja ütlused on asjakohaseks tõendiks või mitte. Samuti võib

üllatustunnistaja ilmumine tuua kaasa vajaduse teha vaheaeg, et kaitsja saaks tunnistaja

ristküsitlemiseks ette valmistuda.

Muudatus kohustab prokuratuuri lisaks tunnistaja nimele ja üldisele põhjendusele, milliste

asjaolude kohta tunnistaja ütlusi andma kutsutakse, avaldama teistele kohtumenetluse pooltele ka

kokkuvõtliku narratiivi tunnistaja ütluste eeldatavast sisust. Kohtuistung üldmenetluses on tõendite

kohtule esitlemine, mitte ekspeditsioon tundmatutesse paikadesse. Seetõttu kui prokuratuur

tunnistaja kutsumist taotleb, peab tal olema vähemalt üldjoontes teada, millise sisuga tunnistaja

ütlused on. Vastasel juhul ei saaks prokuratuur põhjendada tunnistaja kutsumise vajalikkust.

Teistele kohtumenetluse pooltele esitatava narratiivi võib koostada prokurör ja sellisel juhul ei saa

narratiiv olla kuidagi siduv tunnistajale endale, samuti ei saa tunnistaja ütluste usaldusväärsust

kahtluse alla seada selle põhjendusega, et ütlused erinevad prokuratuuri esitatud „eeldatava ütluste

sisu“ dokumendist. Samas võib tunnistaja narratiivi koostada ka ise ning sellisel juhul on juba

tegemist tunnistaja enda kohtuvälise avaldusega, mida saab tema ütluste usaldusväärsuse

kontrollimisel kasutada. Tunnistajaütluste eeldatava sisu kokkuvõtet kohtule ei saadeta, see

saadetakse vaid teistele kohtumenetluse pooltele. Seda seetõttu, et kohus peab otsust tehes

tuginema üksnes kohtulikul arutamisel uuritud tõenditele, kokkuvõte tunnistaja ütluste eeldatava

sisu kohta aga tõendiks ei ole, küll võib kohut kallutada tunnistaja ütluste usaldusväärsuse

hindamisel.

Punkt 86. Muudatuse eesmärk on rõhutada, et kaitsja taotlused prokuratuuri tõendite lubamatuks

tunnistamiseks tuleb esitada võimalikult varakult juba eelmenetluses, et eelmenetlust saaks

otstarbekalt läbi viia ning juba eelmenetluses saaks kindlaks määratud lubatavate tõendite ring. See

võimaldab kohtumenetlust läbi viia otstarbekamalt ja vältida üllatusi ja viivitusi menetluses seoses

sellega, et vaidlused tõendite lubatavuse üle tekivad ootamatult ning toovad kaasa vajaduse

täiendavate tõendite kogumiseks ja esitamiseks.

Punkt 87. Muudatuse eesmärk on paremini tagada poolte võrdsust kohtumenetluses ning sellega

välditakse menetluslikku üllatamist. Prokuratuuril on kohustus kogu kriminaaltoimiku materjal

kaitsjale kättesaadavaks teha ning see annab kaitsjale võimaluse kaitset ette valmistada ja võtta

vastu informeeritud menetluslikke otsuseid. Kehtiv seadus aga ei kohusta kaitsjat omapoolsete

tunnistajate ning muude kriminaaltoimikus mitte sisalduvate tõendite sisu kohtuistungi eel

prokuratuurile avama. See omakorda muudab keeruliseks eelmenetluse sihipärase läbiviimise,

kuna teadmata tunnistaja ütluste või tõendi sisu, ei ole võimalik hinnata, kas tegu on asjakohase

tõendiga või mitte. Samuti võib üllatustunnistaja ilmumine tuua kaasa vajaduse teha vaheaeg, et

teised pooled saaksid tunnistaja ristküsitlemiseks valmistuda. Mõnikord on avaldatud arvamust, et

menetluslik üllatamine on võistleva menetluse tavapärane ja olemuslik komponent. See väide võib

küll õigesti kirjeldada poolte soove, ent ignoreerib asjaolu, et võistleva kriminaalmenetluse

eesmärk ei ole pakkuda kohtumenetluse pooltele võimalust menetluse viivitamise ja kohtus

segaduse tekitamise abil saavutada ebaõige lahend.

Lõige 6 teeb kaitsjale kohustuseks kriminaaltoimikuvälised tõendid teistele kohtumenetluse

pooltele tutvumiseks esitada hiljemalt kaitseaktiga või kohtu määratud hilisemaks tähtajaks. Selle

37

lõike kohaselt tulebki sellised tõendid esitada vaid teistele pooltele – kahe toimiku süsteemist

lähtuvalt oleks tõendite samaaegne esitamine ka kohtule lubamatu, kuna tõendi lubatavuse üle on

vaidlus selles menetluse etapis veel pidamata. Eelkõige puudutab lõikes 6 sätestatud kohustus

erinevaid dokumente ja andmekandjaid, kuid ka asitõendeid, millega tutvumiseks tuleb teistele

kohtumenetluse pooltele mõistlik võimalus tekitada. Vaidluse korral on kohtul võimalik tõendiga

tutvumist reguleerida eelmenetluses ja ka hiljem kohtulikul arutamisel.

Lõige 7 kohustab kaitsjat analoogiliselt prokuratuuriga lisaks tunnistaja nimele ja üldisele

põhjendusele, milliste asjaolude kohta tunnistaja ütlusi andma kutsutakse, avaldama teistele

kohtumenetluse pooltele ka kokkuvõtliku narratiivi tunnistajaütluste eeldatavast sisust.

Kohtuistung üldmenetluses on tõendite kohtule esitlemine, mitte ekspeditsioon tundmatutesse

paikadesse. Seetõttu kui kaitsja tunnistaja kutsumist taotleb, peab tal olema vähemalt üldjoontes

teada, millise sisuga tunnistaja ütlused on. Vastasel juhul ei saaks kaitsja põhjendada tunnistaja

kutsumise vajalikkust. Teistele kohtumenetluse pooltele esitatava narratiivi võib koostada kaitsja

ja sellisel juhul ei saa narratiiv olla kuidagi siduv tunnistajale endale, samuti ei saa tunnistaja ütluste

usaldusväärsust kahtluse alla seada selle põhjendusega, et ütlused erinevad kaitsja esitatud nn

eeldatava ütluste sisu kokkuvõttest. Samas võib tunnistaja narratiivi koostada ka ise ning sellisel

juhul on juba tegemist tunnistaja enda kohtuväliste väidetega, mida saab tema ütluste

usaldusväärsuse kontrollimisel kasutada.

Punkt 88. Paragrahvi 228 pealkiri viiakse kooskõlla sätte muudetud sisuga.

Punkt 89. Muudatuste sisuks on uurimiskaebemenetlusega seonduva täpsustamine. Esialgu

plaanitud uurimiskaebemenetluse märkimisväärsest kitsendamisest käesolevas eelnõus loobutakse,

kuivõrd see nõuaks nn menetlusväliste isikute õiguste kaitse küsimuse põhjalikumat läbitöötamist

ega seonduks ka vahetult kohtumenetluse optimeerimisega.

Lõige 1 sätestab, et kaebuse esitamise õigus uurimiskaebemenetluses kestab edaspidi kuni

süüdistusakti kohtusse saatmiseni, mitte kuni süüdistusakti koostamiseni. Süüdistusakti

koostamine on raskesti kontrollitav ajahetk ja süüdistusakti teksti valmimine ega isegi

allkirjastamine ei tähenda veel menetlejarolli üleminekut kohtule, mistõttu kehtiva seaduse

kohaselt tekib kummaline olukord, kus kohtule tuleks edastada esitatud kaebused juba enne seda,

kui süüdistusakt on kohtusse jõudnud või isegi prokuratuurist välja saadetud. Sestap on

põhjendatud, et kaebuse lahendamise pädevus liigub kohtule koos süüdistusakti kohtusse

saatmisega, mitte süüdistusakti koostamisega, mis võib olla päevi varem.

Lõike 2 sõnastuse kohaselt saab ringkonnaprokuratuuri tegevuse peale kaebuse esitada

Riigiprokuratuurile. See asjakorraldus järgib prokuratuuri hierarhilist ülesehitust ja on kooskõlas

ka KrMS § 213 lõikega 6, mis sätestab mh kõrgemalseisva prokuröri õiguse alamastme prokuröri

toimingute ja määruste üle järelevalve tegemiseks ja määruste tühistamiseks. Kehtiva seaduse

sõnastuse kohaselt tuleks ka Riigiprokuratuuri määruse peale esmalt kaevata Riigiprokuratuurile

endale, ent sellest skeemist loobutakse.

Lõige 3 sätestab tähtaja kaebuse esitamiseks, mis seni on seadusest puudu olnud ja tekitanud

probleeme, kuna võimaldab sisuliselt piiramatu aja vältel esitada kaebusi prokuratuuri ja

uurimisasutuste kohtueelses menetluses tehtud määruste ja toimingute peale.

Uurimiskaebemenetluse eesmärki silmas pidades ei ole selline kord mõistlik. Seetõttu

sätestataksegi, et kaebus tuleb esitada kümne päeva jooksul arvates sellest, kui kaebaja oma õiguste

rikkumisest teada sai või pidi asjaolusid arvestades teada saama.

38

Punkt 90. Muudatus täpsustab, kuidas toimida juhul, kui kaebuse lahendamise ajaks on

prokuratuur süüdistusakti jõudnud kohtusse saata. See on eelkõige aktuaalne neil juhtumitel, kui

riigiprokuratuurile on esitatud kaebus ringkonnaprokuratuuri määruse peale, ringkonnaprokuratuur

on aga vahepeal süüdistusakti kohtusse saatnud. Eelnõukohase paragrahvi 228 lg 1 kohaselt tuleks

kaebus nüüd juba esitada kohtule – ja lähtudes põhimõttest, et kohtueelse uurimise käigus

tõusetunud küsimused peakski lahendama kriminaalasja lahendav kohus, tuleb edaspidi

kriminaalasja arutavale kohtule saata lahendamiseks ka kõik need kaebused, mis prokuratuuris

selleks ajaks veel lahendatud ei ole.

Punkt 91. Muudatusega täpsustatakse, et juhul, kui kaebuse on esitanud kaebeõiguseta isik või

kaebus tuleb lahendada teises instantsis, on kaebuse lahendamisel võimalik ka kaebus läbi

vaatamata jätta. Kehtiva seaduse sõnastuses sellist võimalust ette ei ole nähtud.

Punkt 92. Muudatus seisneb selles, et Riigiprokuratuuri tegevuse peale saab edaspidi kaevata otse

maakohtu eeluurimiskohtunikule. See aitab uurimiskaebemenetluse muuta sirgjoonelisemaks ja

kiiremaks, hoides samas kokku ka prokuratuuri ressursse, kus Riigiprokuratuur peaks muidu

sisuliselt sama asja kaks korda lahendama.

Punkt 93. Kuna vaidlustatav tegevus võib seisneda ka muus kui mingis konkreetses määruses,

tuleb vastavalt korrigeerida ka tähtaja alguspunkti määratlust.

Punkt 94. Muudatusega antakse kohtule võimalus otsustada kohtuistungi pidamise vajalikkuse üle

konkreetse asja asjaoludest lähtudes. Seni kehtinud sõnastus kohtuistungi pidamist ei võimaldanud,

nähes ette kohustuslikult kirjaliku menetluse. Selline jäik reegel ei ole põhjendatud, kuivõrd

konkreetse vaidluse asjaolude kiireks väljaselgitamiseks ja lahendamiseks võib istungi pidamine

olla märgatavalt ökonoomsem ja kiirem. Kui kohus istungi peab, kutsutakse sinna kaebaja kõrval

ka prokurör, kes vastutab selle tegevuse eest, mida uurimiskaebe korras vaidlustatakse.

Punkt 95. Muudatusega täpsustatakse, et juhul, kui kaebuse on esitanud kaebeõiguseta isik või

kaebus tuleb lahendada teises instantsis, on kaebuse lahendamisel võimalik ka kaebus läbi

vaatamata jätta. Kehtiva seaduse sõnastuses sellist võimalust ette ei ole nähtud.

Punkt 96. Muudatuse eesmärk on tuua lühimenetluse kohaldamiseks lõpliku nõusoleku andmine

kohtuliku arutamise varasemasse etappi, et vältida tõendite uurimiseks aja raiskamist olukorras,

kus kohus siiski asjas lühimenetluses otsust teha ei saa. Kuna lühimenetluses on tõendite sisu

fikseeritud kriminaaltoimikusse kogutud materjalidega, ei ole kohtuliku uurimise käigus

tõendikogumis muudatusi oodata. Seetõttu puudub ka sisuline põhjus, miks süüdistataval või

prokuratuuril peaks olema võimalus lasta kohtus tõendeid uurida ja alles seejärel otsustada, kas

jätkata lühimenetluses või mitte. Muudatus võimaldab menetlusressurssi otstarbekamalt kasutada.

Punkt 97. Muudatus on tehtud seoses eelmenetlust käsitlevate sätete muutmisega ja kohustusliku

eelistungi nõudest loobumisega.

Punkt 98. Muudatus annab kohtule võimaluse otstarbekuse kaalutlusest lähtudes jätta läbi

vaatamata lühimenetluses esitatud tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus. Mitmete

tagasisidet andnud gruppide vastuseisust lähtuvalt on loobutud esialgsest kavast anda

prokuratuurile täielik diskretsioon tsiviilhagide ja avalik-õiguslike nõudeavalduste läbivaatamata

jätmiseks lühimenetluses. Seda eelkõige seetõttu, et niisugune lahendus võiks põhjendmaatult

suurendada tsiviilasju lahendavate kohtunike töökoormust, aga võiks ka kannatanute huvide kaitset

halvendada. Eelnõukohase sätte kohaselt jääb tsiviilhagi läbivaatamata jätmise otsustamine

eksklusiivselt kohtule, ent kohtule luuakse täiendav alus selleks, et lühimenetluses ei oleks vaja

39

lahendada keerulisi ja mahukaid tsiviilhagisid, mis kriminaalasja kiiret lahendamist takistama

hakkaks.

Lõige 1 näeb ette, et kohus saab jätta läbi vaatamata tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse,

kui selle lahendamine takistaks kriminaalasja kiiret lahendamist. Seejuures on kohtul kohustus

hinnata, kas kannatanu oma huvide kaitsmisega tuleks toime muus menetluses. Vähekindlustatud

füüsilisest isikust kannatanu võimalik, et ei tuleks; keerulise skeemi järgi alusetult omandatud

kasutuseeliseid vandeadvokaadi abil hagev liisingfirma tõenäoliselt aga tuleks küll. Olukorras, kus

avalik-õiguslik nõudeavaldus on vajalik lahendada ka süüküsimuse lahendamiseks (nt

maksuvaidluste puhul, kus haldusmenetluses maksuotsust tehtud ei ole), ei ole loomulikult

põhjendatud avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmine ning selline menetlusotsustus

võiks hoopiski palju lisasegadust tekitada. Kehtiv KrMS ei võimalda lühimenetluse rakendamisel

tsiviilhagi otstarbekusest jätta läbi vaatamata ning see on kaasa toonud olukorra, kus kohtud aeg-

ajalt lühimenetluse kohaldamisest keelduvad, kui tsiviilhagiga seoses mingid puudused ilmsiks

tulevad – näiteks kui kohus leiab, et hagi on ebapiisavalt tõendatud. See omakorda aga tähendab,

et kogu kriminaalasi tuleb läbi vaadata üldmenetluses ning seda isegi juhul, kui kriminaalasjast

endast üldmenetluse vajadust ei tulene. Seadusemuudatus võimaldab kohtul eelmenetluse faasis

kriminaalasjast tsiviilhagi lahti haakida ning kriminaalasja menetlust jätkata lühimenetluses, kui

muud lühimenetluse eeldused on täidetud.

Lõige 2 täpsustab, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmine

lühimenetluses ei tekita menetlustakistust nõude edaspidisele lahendamisele muus menetluses. Kui

kriminaalasjas esitatud nõue oleks olnud riigilõivuvaba, siis on ta riigilõivuvaba ka muus

menetluses esitatuna.

Lõige 3 selgitab, mis saab tsiviilhagist või avalik-õigusliku nõudeavaldusest siis, kui kohus jättis

selle eelmenetluses läbi vaatamata, hiljem mingil põhjusel aga kriminaalasja lühimenetluses ei

lahendanudki. Kuivõrd selles olukorras kriminaalasi tuleks lahendamisele üldmenetluses, saab asja

üldmenetluses lahendamiseks ettevalmistav kohtunik uuesti hinnata, kas tsiviilhagi tuleb läbi

vaadata või on ka üldmenetluses läbivaatamiseks liialt mahukas ja keerukas. Selleks lisatakse

esialgu lühimenetluses läbivaatamata jäänud avaldus süüdistusaktile, kui seda nõuet ei ole vahepeal

jõutud mingis muus menetluses kohtule esitada.

Punkt 99. Muudatus on seotud video vahendusel kohtuistungite pidamise üldise korra

kehtestamisega KrMS §-s 141. Istungit on jätkuvalt võimalik pidada video vahendusel.

Punkt 100. Muudatuste eesmärk on lühimenetluse muutmine ratsionaalsemaks ja kohtumenetluse

pooli võrdselt kohtlevaks. Kehtiv kord on ebajärjekindel selles, et ühest küljest küll sätestab, et

kohus teeb otsuse lühimenetluses kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, teisalt aga annab

süüdistatavale võimaluse taotleda enda ristküsitlemist, st sisuliselt uue tõendi toomist lisaks

kriminaaltoimikule. Selline asjakorraldus seab nii kannatanu kui ka prokuratuuri võrreldes

süüdistatavaga ebaausasse olukorda: süüdistataval on võimalus esitada lisatõend, mille sisu pole

ette teada ja mida ei saa samas menetluses ümber lükata. Praktikas on selline põhjendamatu

ebavõrdsus üks tegureist, mis on viinud lühimenetluse osakaalu pideva vähenemiseni

kokkuleppemenetluse ja üldmenetluse kasuks. Muudatusega süüdistatava ristküsitlus

lühimenetlusest kaotatakse. Süüdistatav, kes soovib kohtus ütlusi anda, peaks valima üldmenetluse,

kus tal see võimalus on. Soovides siiski enamikku isikulisi tõendeid kriminaaltoimikust otse

kohtumenetluses kasutada, annab selleks võimaluse KrMS § 2911 ning üldmenetlust on samuti

40

võimalik kujundada omaksvõtu kaudu. Lühimenetluses on süüdistataval jätkuvalt õigus viimasele

sõnale, mille käigus ta saab oma seisukohti esitada ja vahetult kohtu poole pöörduda.

Punkt 101. Muudatuse põhiline sisu on see, et kui kohus otsustab kriminaalasja lühimenetluses

mitte lahendada, ei tagasta ta kriminaalasja prokuratuurile ja asi ei lähe kohtumenetlusest välja,

vaid prokuratuurile tagastatakse üksnes kriminaaltoimik, süüdistusakt aga jagatakse üldmenetluses

lahendamiseks alates kohtu alla andmisest, st alates kohtulikust eelmenetlusest. Üksiti tuleb asi

lahendamiseks jagada ka kohtunikule, kes ei ole selles asjas kriminaaltoimiku materjalidega tuttav

ja saab asja arutamist alustada n-ö puhtalt lehelt. See tähendab, et üldmenetluses asja oma

menetlusse saav kohtunik ei ole seotud lühimenetluse istungil toimunuga ega saa ka asja

lahendamisel lähtuda seal avaldatud poolte seisukohtadest, kuivõrd üldmenetluses tuleb asja

arutada lähtudes süüdistusaktist ja lahendada kohtus vahetult uuritud tõendite põhjal. Olukorras,

kus kohus on lühimenetluseks valmistudes eelmenetluses teinud mingeid korraldusi, tuleb

üldmenetlusse liikudes eelmenetlus uuesti teha, kuivõrd see kohtulik arutamine, milleks

valmistutakse, on esialgsest märgatavalt erinev.

Muudatus on vajalik menetlusliikide vahetamise kaudu kriminaalmenetluse venitamise

tõkestamiseks ning aitab vältida olukorda, kus prokuratuur asja lühimenetlusse saadab justkui

eelotsuse saamiseks. Koosmõjus lisatava lõikega 3 annab muudatus ka võimaluse vältida praktikas

tihti ette tulevat olukorda, kus vahi all viibiv süüdistatav esialgu nõustub lühimenetlusega, seejärel

antakse kohtu alla lühimenetluses, süüdistatav lühimenetlusest aga loobub ning kuna asi

tagastatakse kohtueelsesse menetlusse, kus vahi all pidamise maksimumtähtaeg on juba

möödunud, tuleb süüdistatav vahi alt vabastada. Seesuguse menetlusliikidega žongleerimise

võimalus on ka üheks oluliseks põhjuseks, miks prokuratuur lühimenetlust vahi all viibivate

süüdistatavate suhtes väldib. Muus osas jääb lühimenetluses tehtavate võimalike kohtulahendite

ring samaks.

Punkti 3 sõnastuse muudatus on tingitud sellest, et lühimenetluse eelduseks ei ole „materjalide

piisavus“, mistõttu ei saa loogiliselt olla ka materjalide ebapiisavus kriminaalasja lühimenetluses

lahendamisest keeldumise põhjuseks. Tõendusmaterjali ebapiisavuse küsimuse lahendab juba

iseenesest tõendamise standardi ja tõendamise koormuse regulatsioon - kui tõendeid

süüdimõistmiseks ei piisa, tuleb teha õigeksmõistev kohtuotsus. KrMS § 238 lg 1 p 1 näeb

võimaluse süüdistatav õigeks mõista sõnaselgelt ette. Küll on riigikohus korduvalt juhtinud

tähelepanu sellele, et kohtul on praktiliselt piiramatu diskretsioon nõustuda või mitte nõustuda

kriminaalasja lahendamisega lihtmenetluses. Seda kohtupraktikas väljendatud tõdemust

peegeldabki punkti 3 muudetud sõnastus.

Punkt 102. Lõike 3 eesmärk on vältida olukorda, kus vahi all viibiv süüdistatav vabaneks vahi alt

pelgalt seetõttu, et ta kas lühimenetluse taotlusest kohtuistungil loobus või kohus leidis, et mingil

põhjusel asja lühimenetluses lahendada ei saa. Kehtiv seadus ei võimalda kohtul kriminaalasja

lühimenetlusest prokuratuurile tagastades üksiti lahendada ka süüdistatava tõkendi küsimust.

Muudatusega kohtule see õigus antakse ja kuna süüdistusakti prokuratuurile ei tagastata, vaid see

jääb kohtu menetlusse menetlusliigi vahetamiseks, ei rakendu tõkendile ka kohtueelse menetluse

piirangud.

Lõige 4 on seotud määruskaebemenetluse üldise loogika muutmisega ning tõkendiküsimuste

vaidlustamine määruskaebuse korras on ka muudel juhtudel kriminaalmenetluse seadustikus ette

nähtud.

Punkt 103. Seadusemuudatuse eesmärk on laiendada võimalust kokkuleppemenetluse

kohaldamiseks asjades, kus puudub põhjus seda keelata. Praktikas on KarS § 118 (raske

41

tervisekahjustuse tekitamine ja ka sellise tervisekahjustuse tekitamise katse) KarS § 200 lõike 2

punkt 5 (röövimine, kui sellega tekitati raske tervisekahjustus) ja § 214 lõike 2 punkt 3

(väljapressimine, kui sellega tekitati raske tervisekahjustus) sageli sisuliselt väga sarnased näiteks

KarS § 121 lõikes 2 (kehalise väärkohtlemise raskem koosseis), §-s 115 (provotseeritud tapmine)

ja §-s 117 (surma põhjustamine ettevaatamatusest) sätestatud kuritegudele, mis kõik on

kokkuleppemenetluses lahendatavad. Ka karistusraami poolest ei ole märgitud kolm koosseisu

raskemad kui näiteks KarS § 184 lõige 21, milles karistuse maksimaalmäär on eluaegne vangistus

ja mida on võimalik seaduses sätestatud piires kohaldada ka kokkuleppemenetluses. Samas on eriti

KarS § 118 järgi kvalifitseeritavad teod sageli üheselt tõendatud ja vaidlusi ei põhjusta. Kuna aga

kokkuleppemenetluse kohaldamine kehtiva seaduse järgi võimalik ei ole ja lühimenetluses

vähendatakse karistust kohustuslikult kolmandiku võrra, jääb prokuratuuril üle vaid neid

kriminaalasju üldmenetluses kohtusse saata. Selle tulemusena on üldmenetluses tihti

kriminaalasjad, milles vaidlust ei ole ei teo kvalifikatsiooni ega karistuse osas ning

menetlusressurssi kulutatakse põhjendamatult. Muudatuse tulemusena selliste kriminaalasjade arv

väheneb ning sellised vaidluseta asjad lahendatakse kokkuleppemenetluses menetlusressurssi

raiskamata.

Punkt 104. Muudatuse eesmärk on kriminaalmenetlusressursi otstarbekam kasutamine.

Muudatusega võimaldatakse prokuratuuril kokkuleppemenetluses jätta läbi vaatamata ka

kriminaalasja kiiret lahendamist oluliselt takistavad tsiviilhagid. Selline otstarbekusest lähtuv

läbivaatamata jätmise alus on aga kohaldatav üksnes juhul, kui prokuratuuri hinnangul on

kannatanu võimeline oma huve kaitsma ka muus menetluses. Selle hinnangu andmisel peab

prokuratuur arvesse võtma nii kannatanu sotsiaal-majanduslikku olukorda (ja seega võimalust ning

vajadust kvalifitseeritud õigusabi saada) kui nt kannatanu vaimset võimekust ja terviseseisundit.

Kuna hagi läbi vaatamata jätmine ei tekita menetlustakistust edaspidiseks menetlemiseks

tsiviilkohtumenetluse korras ning hagejale säilib ka riigilõivuvabastus, ei ole kriminaalasja

läbivaatamist takistava tsiviilhagi kokkuleppemenetluses lahendatava kriminaalasja küljest n-ö

lahti haakimine kannatanu õiguste ja võimaluste ebaproportsionaalselt tõsine piiramine. Praktikas

on aga korduvalt kokkuleppemenetluses jäänud lahendamata kriminaalasjad, kus kannatanu on

esitanud tsiviilhagi, mis võib küll iseenesest olla põhjendatud ja lubatav, kuid on mingis osas

tõendamata või siis lihtsalt nõutakse sedavõrd suurt summat, et kokkulepe on küll saavutatud

karistuse ja kvalifikatsiooni osas, kuid tsiviilhagi tõttu jääb kriminaalasi kokkuleppemenetluses

lahendamata. Ehkki kannatanute huvide kaitsmine kriminaalmenetluses on vaieldamatult oluline,

muutuks sellises olukorras tsiviilhagi kriminaalsüüdistuse lahendamisel märkimisväärseks

takistuseks ja tooks kriminaalasja üldmenetlusse üksnes seetõttu, et vaja on lahendada tsiviilhagi.

Tsiviilhagide lahendamine kriminaalmenetluses on menetluse ökonoomiat taotlev lahendus, mis ei

tohi kaasa tuua kriminaalsüüdistuse lahendamise takerdumist.

Punkt 105. Kehtivas seadusetekstis on sinna nähtavasti eksituse tõttu sattunud liigne sõna, mis

jäetakse seadusest välja. Normi sisu ei muutu.

Punkt 106. Muudatusega jäetakse kokkuleppes kajastatavatest andmetest välja kokkuleppe

sõlmimise koht, kuna sellel ei ole sisulist tähtsust. Sageli sõlmitakse kokkulepe elektrooniliselt ja

selliselt juhul on ka koha märkimine pigem segadust tekitav.

Punkt 107. Muudatus on tehtud seoses eelmenetlust käsitlevate sätete muutmisega ja kohustusliku

eelistungi nõudest loobumisega.

Punkt 108. Muudatus on seotud kriminaalmenetluse seadustiku §-s 141 video teel kohtuistungite

pidamise üldise korra kehtestamisega. Kokkuleppemenetluse kohtuistungeid võib jätkuvalt pidada

video vahendusel.

42

Punkt 109. Muudatus on seotud määruskaebuste üldise loogika muutumisega. Kõnealune määrus

on vaidlustatav määruskaebuse korras ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 110 – 111. Muudatusega antakse võimalus kokkuleppemenetluses koostada kohtuotsus vaid

sissejuhatava ja lõpposaga. Seni on KrMS § 249 näinud ette kohtuotsuse põhiosa (asjaolud ja

põhjendused) kohta erinormi, mille kohaselt tuleb kokkuleppemenetluses kohustuslikult koostada

kohtuotsus, kus on kajastatud nii kokkuleppe sisu kui süüdistus, milles kohus süüdistatava süüdi

mõistab, ehkki kokkuleppemenetluse olemusest tuleneb, et kohus saabki otsuse teha vaid

kokkuleppe kohaselt ja kaebeõigus on kokkuleppemenetluses vägagi piiratud. Muudatusega

nähakse ette, et edaspidi on kokkuleppemenetluses tehtavad kohtuotsused resolutiivotsused,

kuivõrd nii süüdistus kui kokkuleppe sisu kajastuvad kokkuleppe tekstis. Kohtuotsuse

mõistetavuse eesmärgil muudetakse ka KrMS § 311 punkti 6, mille kohaselt edaspidi on

kohtuotsuse sissejuhatavas osas vaja kajastada kuritegu, milles süüdistatuna oli süüdistatav kohtu

all, ning süüdistuse karistusõiguslik kvalifikatsioon. Seega tuleb ka edaspidi kohtuotsuses märkida,

milliste tegude toimepanekus süüdistatav süüdi tunnistati. See on vajalik, kuna vastasel korral ei

oleks võimalik hiljem kohtuotsust lugedes kontrollida, et ei rikutaks kahekordse menetlemise ja

karistamise keeldu.

Punkt 112. Muudatus on seotud määruskaebuste üldise loogika muutumisega. Kõnealune määrus

on vaidlustatav määruskaebuse korras ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 113. Kohtuotsuse koostamise kohal ei ole sisulist tähendust ja seetõttu jäetakse see

andmeväli edaspidi käskotsuse kohustuslike andmeväljade hulgast välja.

Punkt 114. Prokuratuuri poolt kooskõlastusringil laekunud ettepanekul tehakse muudatus, mille

eesmärgiks on kiirmenetluse regulatsiooni täpsustamine. Ehkki ka seaduse kehtiv sõnastus ei sea

kiirmenetluse toimumise tähtaega sõltuvusse kuriteo toimumise ajast, ometigi osades kohtutes

kanda kinnitanud seaduse kitsendav tõlgendus, mille kohaselt kiirmenetlust tohib läbi viia vaid siis,

kui ka kuriteo sündmusest endast on möödunud alla 48 tunni. Kiirmenetluse üks kohaldamisala

seisneb kindlasti selles, et kohe menetletakse kohtus lõpuni vahetult kuriteolt tabatud isik. Samas

pole menetlusökonoomia seisukohast vähem kasulik see, kui kohtus lahendatakse kiirmenetluse

korras sellise kinni peetud kahtlustatava kriminaalasja, kes kuriteo pani toime pikemat aega tagasi,

aga keda näiteks tuli taga otsida. Kui kriminaalasja materjalid on koos ja süüdistatav kinni peetud,

on tema suhtes kõikide menetlustoimingute kohene tegemine menetluse otstarbeka läbiviimise

huvides, kuna väldiks vajadust vahepeal menetleda isiku vahi alla võtmist või siis hilisemalt

kahetsust, et isik taas pakku läks.

Punkt 115. Muudatuse eesmärk on luua õigusselgus prokuratuuri pädevuses, kui kohtule on

esitatud süüdistusakt, kuid selle alusel kedagi veel kohtu alla antud ei ole. Kehtivas õiguses esineb

segadus selles, kas prokuratuur saab kohtule esitatud süüdistusakti tagasi võtta või parandada,

näiteks lisades tõendite loendisse sealt eksituse tõttu välja jäänud tõendeid või korrigeerides

süüdistuse sõnastust. Kuivõrd kriminaalasja jõudmist kohtueelsest menetlusest kohtumenetlusse ja

menetlejapädevuse üleminekut märgib kohtu alla andmine, siis võiks siit justkui välja lugeda, et

prokuratuuril on kuni kohtu alla andmiseni võimalik süüdistusakti nii parandada kui ka tagasi võtta.

Samas tekitab selline tõlgendus ebasoovitava olukorra, kus prokuratuur saab süüdistusakti

parandada ja täiendada vastusena kaitseaktile, mis omakorda viib selleni, et süüdistus- ja kaitseakt

enam ei vasta üksteisele ega võimalda kohtul menetlust planeerida – uue kaitseakti esitamist seadus

samuti ette ei näe. Kummatigi oleks liigne jäikus ning süüdistusakti muutmise ja parandamise

täielik keelamine samuti menetluse ökonoomiaga vastuolus: menetluse õige tulemuse

saavutamisele ei aitaks kaasa olukord, kus prokuratuur on näiteks eksituse tõttu esitanud kohtule

43

pooliku süüdistusakti teksti, märkab seda kohe, kuid ei saa enam korrektset dokumenti kohtule

esitada, sest süüdistusakt on justkui juba esitatud.

Selleks, et süüdistusakti ja kaitseakti põhjal saaks kohtulikku eelmenetlust toimetada, on oluline

fikseerida konkreetne hetk, mil süüdistusakti muutmisele ja täiendamisele kohaldub KrMS § 268

ning tõendite loendi täiendamist reguleerib KrMS § 2861. Lisatava sätte kohaselt on selleks hetkeks

moment, mil kohtule on esitatud esimene kaitseakt – kaitsja on selle koostamisel tuginenud

süüdistusaktile selles redaktsioonis, milles see on kohtule ja kaitsjale esitatud. Nüüd tooks

süüdistusakti muutmine juba süüdistatavale kaasa täiendavaid kulusid seoses uuele süüdistusakti

redaktsioonile reageerimisega, mida asjade normaalse kulgemise korral ei peaks juhtuma. Samuti

on prokuratuur kriminaalmenetluses proponendi osas, mistõttu oleks lubamatu olukord, kus

prokuratuur esitab teadvalt vigase süüdistusakti, mida kaitsja reaktsioonist lähtudes parandama ja

kohendama asub.

Kui esialgne süüdistusakt saadeti kohtule lühimenetluses lahendamiseks, aga kohus asja

lühimenetluses lahendama ei nõustunud, võib tekkida küsimus, kas süüdistusakti võib parandada

või tagasi võtta. Kuivõrd selles olukorras on kaitseakt juba esitatud, tuleneb siit üksiti, et

süüdistusakti enam tagasi võtta ega muidu kui KrMS § 268 korras muuta ei saa.

Punkt 116. Paragrahv 2571 tunnistatakse kehtetuks, kuna edaspidi ei ole eelmenetluses eelistungi

pidamine enam kohustuslik ja kohtulik eelmenetlus võib toimuda mh ka üldse eelistungit pidamata.

Kohtuliku eelmenetluse läbiviimist reguleerib uus § 2572, mis jätkuvalt sätestab võimaluse

eelistungeid pidada; eelistungi pidamine jääb kohustuslikuks üksnes §-s 258 sätestatud juhtudel ja

muul juhul peetakse istung kohtu äranägemisel.

Punkt 117. Paragrahvi 2572 lisamine tähistab senisest kohustusliku eelistungiga kohtulikust

eelmenetlusest loobumist ja annab kohtule eelmenetluseks laiemad võimalused.

Lõige 1 sätestab kohtuliku eelmenetluse sisu ja nende küsimuste ringi, mida kohtulikus

eelmenetluses lahendatakse. See säte ei too endaga kaasa muutust eelmenetluse sisus, küll aga ütleb

selgelt välja, millised on need küsimused, mida kohus eelmenetluses lahendab. Kriminaalasja

kohtulik eelmenetlus ei saa olla samasugune nagu tsiviilasja kohtulik eelmenetlus: kohus peab

eelmenetlust läbi viies arvestama sellega, et tõendeid uuritakse alles kohtuistungi käigus ning

eelmenetluses ei saa kohus pooltele ette öelda, milliseid asjaolusid nad peavad tõendama või

milliseid tõendeid peaks kohtule esitama. Kohus peab ka eelmenetluses olema rõhutatult

erapooletu, et vältida hilisema kohtuliku arutamise kallutatust.

Lõige 2 sätestab kohtuliku eelmenetluse nn tööriistad, mida kohus saab eelmenetluse ülesannete

täitmisel kasutada. Kui seaduses ei ole sätestatud eelistungi pidamise kohustust, ei pea kohtulikus

eelmenetluses enam eelistungit korraldama, vaid kohus võib pooltelt ka kirjalikke seisukohti

küsida. See võimaldab kohtul eelmenetlust paindlikumalt toimetada ja vabastab kohtu istungi

korraldamise kohustusest seal, kus istungi pidamine midagi juurde ei annaks, kuid nõuaks

koordineerimist pooltega ja võiks põhjustada arvestatava viivituse juba enne eelistungi pidamist.

Kui aga eelmenetluse küsimuse lahendamiseks eelistungi pidamine on siiski tarvilik või nõutav,

saab kohus eelistungi pidada ja eelistungil eelmenetluse küsimuste lahendamiseks vajaduse korral

ka tõendeid vastu võtta ja uurida, sealhulgas tunnistajaid kuulata. Need on eriti olulised võimalused

juhul, kui kohtule on eelmenetluses esitatud taotlus mõni tõend lubamatuks tunnistada: sel juhul

võib olla vajalik üle kuulata isikuid, kes teavad selle tõendi saamisloo kohta ütlusi anda. Samuti

võib olla vajalik lahendada küsimus sellest, kas süüdistatav hoidub menetlusest kõrvale ja seega

on võimalik asja arutada ilma süüdistatavata. Sellegi küsimuse lahendamiseks võib olla vajalik

tõendeid uurida, kui pooled neid soovivad kohtule esitada.

44

Lõige 3 rõhutab kohtumenetluse planeerimise eesmärke: kohtumenetlus tuleb planeerida koostöös

pooltega ning selliselt, et võimalikult arvestataks menetluse ökonoomiat: välditaks tarbetut ajakulu

istungil, isikute korduvat kohtusse kutsumist ning kohtuistungite edasilükkamist. Samasisuline säte

oli varem KrMS § 261 lõige 3 ja eelnõuga tõstetakse see säte eelmenetluse üldise reeglina

paragrahvi 2571, kuhu see sisu poolest paremini sobib.

Lõige 4 nõuab, et kohus lahendaks eelmenetluses esitatud taotlused tõendite lubamatuks

tunnistamiseks või asjaolude omaks võetuks lugemiseks eelmenetluses. Tõendi lubatavus on

juriidiline kategooria, mis ei sõltu tõendi sisust. Teisisõnu, kohus ei saa muidu õiguslikult

lubamatut tõendit lubatavaks lugeda lihtsalt seetõttu, et tõendi sisu on huvitav või aitab toetada

kohtuniku versiooni toimunust. Kui tõendi sisu saaks lubatavust mõjutada, siis kaotaks lubatavus

tõendit iseloomustava parameetrina oma tähenduse. Seetõttu on igati kohane, et vaidlused tõendi

lubatavuse üle tuleb pidada lahus tõendi sisu uurimisest ja lahus ka ülejäänud kriminaalasjas

leiduvate tõendite hindamisest. Selleks, et kohtulikul uurimisel vältida kumulatiivsete tõenditega

kohtutoimiku ülekoormamist, tuleb pooltelt võtta põhjus karta, et nende esitatud tõendid mingil

põhjusel tagaselja tõendikogumist välja arvatakse.

Loogiliselt seega tuleks pidada vaidlused tõendite lubatavuse üle ära enne tõendite kohtule

esitamist ning enne seda, kui pooled peavad otsustama, milliseid tõendeid kohtule esitama hakata

– ning enne seda, kui kohus peaks võtma vastu otsuse, kas piirata poole esitatavaid tõendeid selle

põhjendusega, et konkreetse asjaolu kohta on juba piisavalt tõendeid esitatud16. Selleks etapiks on

kohtulik eelmenetlus. Seadusemuudatuse eesmärk on vältida üllatusi kohtumenetluse kestel ning

kohtuotsuses. Praktikas on tõendite lubatavuse küsimuse lahendamisel sageli probleemiks see, et

pool küll esitab oma taotluse mõni tõend lubamatuks tunnistada juba eelmenetluses, kuid kohus

seda taotlust eelmenetluses ei lahenda ja lükkab tõendi lubatavuse üle otsustamise kohtuotsuse

tegemise faasi. See tekitab pooltes ebakindlust ning vältimaks olukorda, kus kohus võib nii poole

taotlusel kui ka omal algatusel kohtuotsuses mingid tõendid lubamatuks tunnistada, esitavad

pooled kohtule sageli sama asjaolu kohta tõendeid liiaga. Seesugune ületõendamine koormab

kohtumenetlust kumulatiivsete tõenditega ja toob kaasa menetlusressursi raiskamise. Samas ei saa

ületõendamist ka pooltele ette heita: kui just kohus ei ole selgelt öelnud, et faktiline asjaolu on

tõendatud ja rohkem tõendeid ei ole vaja esitada, on poolel raske kindlalt hinnata, kas juba esitatud

tõendid täidavad kohtuniku hinnangul tõendamise standardi või mitte. Ületõendamise probleemi

on tunnistanud ka Riigikohus oma otsuses 1-23-1763, ent selles lahendis vaatab Riigikohus mööda

asjaolust, et tõendite sisulist tõendiväärtust hindab kohus alles tõendit uurides. Seetõttu ei ole ka

kohtul võimalik pelgalt mingi asjaolu kohta esitatavate tõendite arvu järgi otsustada, et konkreetse

faktilise asjaolu kohta on tõendeid piisavalt – tõendeid hindab kohus kogumis teiste tõenditega ja

ühelegi tõendile ette kindlaks määratud kaalu omistada ei tohi. Liiatigi on poolel keeruline

ennustada, kas tõend hiljem lubamatuks tunnistatakse, kui kohus võib tõendi lubamatuse küsimuse

lahendada alles kohtuotsuses. Samal põhjusel on oluline omaksvõtuga faktiliste asjaolude

tuvastamine lahendada võimalikult kohe, kui sellekohane taotlus on esitatud. See võimaldab

kohtulikku arutamist ja tõendite uurimist kontsentreerida vaidlusalustele küsimustele ning oluliselt

säästa menetlusaega, kui pooled on valmis mingid faktid omaks võtma. Lõike 4 eesmärk on

saavutada olukord, kus edaspidises menetluses ressurssi säästvad otsustused tehakse eelmenetluses

kohe ära.

16 Selline võimalus on kohtul Riigikohtu arvates olemas (vt RKKKo 1-23-1763), ehkki loogiliselt peaks kohtul

olema võimalik mingi faktilise asjaolu piisava tõendatuse kohta seisukohta võtta alles siis, kui ta on tõendeid

sisuliselt hinnanud, mitte aga eelmenetluses, kus kohus konkreetse tõendi sisu ega tõenduslikku väärtust veel ei tea.

45

Seejuures tuleb silmas pidada, et tõendi lubatavuse otsustamisel ei asuks kohus tõendit sisuliselt

uurima. Tõendi lubatavuse kriteeriumid on Riigikohtu praktikas välja kujunenud ning nende

hindamine ei nõua tõendi sisu hindamist. Tõendi lubatavus sõltub sellest, kas tõendi saamisel on

oluliselt rikutud menetlusõigust ning lubamatud tõendid hindamisele üldse ei kuulu. Näiteks ilma

kohtu loata toimetatud läbiotsimisega saadud tõendite lubatavus ei saa sõltuda sellest, mida

konkreetselt leiti. Seetõttu tulebki tõendi lubatavuse hindamisel keskenduda just tõendi lubatavust

mõjutavate faktiliste asjaolude tuvastamisele (ja lõike 2 kohaselt saab kohus eelmenetluses ka

nende kohta tõendeid uurida), kuid sealjuures peab kohus teadlikult vältima seda, et talle saaks

teatavaks lubamatu tõendi sisu, mis paratamatult hakkaks mõjutama seda, kuidas kohus hiljem

kohtus kogutud tõendikogumit hindab.

Lõike 5 eesmärk on tagada pooltele võimalus olla ära kuulatud ka juhul, kui kohus eelistungit

kohtumenetluse planeerimiseks ei pea. See tähendab, et kohus peab pooltele teada andma, milliseid

küsimusi ta eelmenetluses lahendada kavatseb ning samas üksiti ka teada andma, mil viisil pooled

oma seisukohti saavad avaldada. Selleks võimaluseks võib olla näiteks kohtu poolt kirjalike

seisukohtade nõudmine. Seejuures tuleb kohtul alati tagada, et pooltel oleksid oma seisukohtade

esitamiseks võrdsed võimalused.

Punkt 116. Muudatuse eesmärk on anda kohtule suurem paindlikkus kohtulikku eelmenetlust läbi

viia võimalikult otstarbekal ja ratsionaalselt viisil. Seetõttu jääb eelistung kohustuslikuks vaid

tõkendiküsimuse lahendamisel ja kriminaalmenetluse lõpetamise otsustamisel eelmenetluses –

esimesel juhul dikteerib eelistungi kohustuslikkuse süüdistatava õigus olla ära kuulatud, teisel

juhul aga on tegemist sellise küsimusega, mis oma tähendusrikkuselt on võrreldav kriminaalasja

kohtuliku arutamisega.

Kehtiva õiguse järgi on kohtul eelmenetluses piiramatu volitus kriminaaltoimikuga tutvuda, ehkki

kahe toimiku süsteemi puhul ei peaks asja arutav kohtunik tutvuma materjaliga, mis kriminaalasja

lahendamisel tõendina oleks kõlbmatu. Kuna eelmenetluse küsimuste lahendamisel on kohtul

muudetud KrMSi § 2571 alusel võimalik vastu võtta ja uurida poolte esitatavaid tõendeid

konkreetselt asjakohases ulatuses, puudub ka põhjus kriminaaltoimikuga tutvumise võimaluse

säilitamiseks, mistõttu § 258 lg 3 tunnistatakse kehtetuks.

Punkt 117. Lõike 3 muudatus on tingitud sellest, et kohtu eelistungil võib olla vajalik näiteks

kuulata tunnistajat mõne menetlusliku asjaolu kohta. Seetõttu võib olla vaja ka see tunnistaja kohtu

eelistungile kutsuda. Kehtiv seaduse sõnastus tunnistajate kutsumist ette ei näe.

Lõike 4 muudatuse eesmärk on pakkuda kohtule suuremat paindlikkust kohtu eelistungi

protokollimisel. Põhimõtteliselt ei ole välistatud ka see, et protokolli koostab kohtunik ise.

Punkt 118. Muudatus on seotud kohtuistungite video vahendusel pidamise üldise korra

kehtestamisega seadustiku §-s 141. Eelistungeid võib jätkuvalt pidada video vahendusel.

Punkt 119. Lisatav lõige sätestab, et eelmenetluses tõendite esitamisele ja uurimisele kohaldatakse

üldmenetluses seda liiki tõendite uurimiseks ja esitamiseks sätestatud korda. See tagab mh ka

eelmenetluse käigus kogutud ja uuritud tõendite kasutatavuse süüküsimuse lahendamisel, kui need

tõendid peaksid üksiti ka süüküsimuse lahendamisel asjakohased olema.

Punkt 120. Säte on tõstetud eelmenetluse üldist korda sätestava KrMS § 2572 lõikeks 3.

Punkt 121. Paragrahvi pealkiri muudetakse, et see oleks paremini kooskõlas paragrahvi muutunud

sisuga.

46

Punkt 122. Muudatus on tingitud sellest, et eelistungi pidamine ei ole enam kohustuslik ning

eelmenetluse määrusi võib kohus teha ka eelistungit pidamata, kui eelistungi pidamist eraldi ei ole

ette nähtud.

Punkt 123. Muudatuse eesmärk on võimaldada ka eelmenetluses kriminaalmenetluse lõpetamist

oportuniteedi või leppimise tõttu. Kehtiv seadus seda ei võimalda, ehkki selline paindlikkus võib

aidata kaasa kriminaalasja kiiremale lahendamisele. Muudatuse kohaselt on kohtul prokuratuuri

taotlusel nt võimalik kriminaalmenetlus lõpetada mõne süüdistusaktis nimetatud teo suhtes, kui

prokuratuur eelmenetluse käigus leiab, et nende vastu puudub avalik menetlushuvi, või kui selgub,

et kannatanu ja süüdistatav on valmis leppima.

Punkt 124. Kui kohus eelmenetluses tunnistab mingi asjaolu omaks võetuks, tuleb selle kohta

koostada määrus lõike 3 kohaselt. See ei tähenda, et omaksvõtu kohta oleks tingimata vaja koostada

eraldi määrus, kuid kohus võib eelmenetluses omaksvõtu ka eraldi määruses fikseerida. Kui kohus

omaksvõtu kohta eraldi määrust ei koosta, saab omaks võetud asjaolud kajastada kohtu alla

andmise määruses.

Punkt 125. Lõige 3 sätestab, kuidas tuleks vormistada see, kui kohus lahendab poolte taotluse

mingi faktilise asjaolu tuvastamiseks omaksvõtu alusel. Kui kohus nõustub asjaolu tuvastama

omaksvõtule tuginevalt, peab kohus koostama määruse, milles esitab need asjaolud, mille ta

omaksvõtule tuginevalt tõendatuks loeb. Selle narratiivi kirjutavad kohtule ette pooled. Kohtul on

võimalik poolte esitatud narratiivi aktsepteerida nii täielikult kui ka osaliselt, kuid kohus ei saa ise

omaksvõttu endale suupärasemaks modifitseerida, kuna omaksvõtuavaldus ei ole tõendusliku

iseloomuga, vaid on menetluslik tahteavaldus. Omaksvõtu aktsepteerimine on kohtu kaalutlusotsus

ja kohus ei pea seda põhjendama ei siis, kui ta omaksvõtu vastu võtab, ega siis, kui ta otsustab

omaksvõttu mingis osas mitte aktsepteerida. Kohtumääruses omaksvõtuga tuvastatud asjaoludele

saab kohus viidata otsuses kui tuvastatud faktilistele asjaoludele.

Lõige 4 sätestab tegevuse puhuks, kui kohus mõne tõendi lubamatuks tunnistab. Tõendi

lubamatuks tunnistamisel tuleb kohtul määrata, kuidas see pool, kes soovis lubamatuks tunnistatud

tõendit kohtule esitada, saab esialgse tõendi asemel sama faktilise asjaolu tõendamiseks muu tõendi

esitada. Selleks saab kohus anda KrMS § 2571 lõike 2 punkti 2 alusel poolele tähtaja tõendist

kohtule teatamiseks ja tõendi teistele kohtumenetluse pooltele tutvustamiseks. Poolel ei ole

muidugi kohustust lubamatuks tunnistatud tõendi asemele muid tõendeid esitada ja sageli pole neid

ka kusagilt võtta.

Lõige 5 annab kohtule uue võimaluse teha kohe õigeksmõistev osaotsus, kui esitatud on selline

süüdistus, milles esitatud teokirjeldus ühtegi süüteokoosseisu ei täida. Sellise lahendi tegemiseks

tuleb kohtul esmalt tuvastada, et süüdistuses kirjeldatud tegu tõepoolest ühtegi süüteokoosseisu (st

ka väärteokoosseisu) ei täida. Kui kirjeldatud tegu vastab väärteokoosseisule, kohus

õigeksmõistvat osaotsust ei tee. Kohtule kohese õigeksmõistva otsuse tegemise pädevuse andmine

võimaldab menetlusressurssi oluliselt kokku hoida neis (küllalt harvades) kriminaalasjades, kus

süüdistuses esitatud teokirjelduse järgi ei saaks süüdistatavat süüdi tunnistada isegi siis, kui kõik

süüdistuses esitatud faktiväited leiaksid tõendamist. Kohus on seotud süüdistuse piiridega ning

seetõttu tuleb prokuratuuril süüdistus sõnastada selliselt, et seal kajastuks konkreetselt see, kuidas

süüdistatav oma tegudega kuriteokoosseisu täitis. Kui prokuratuuri esitatud süüdistus sellele

nõudele ei vasta, on selle süüdistuse alusel isiku süüditunnistamine õiguslikult võimatu ning selliste

faktide kohta tõendite uurimine oleks põhjendamatu ajaraiskamine. Seetõttu saabki sellises

olukorras vaidlus käia vaid küsimuse ümber, kas esitatud süüdistus kirjeldab mingi

kuriteokoosseisu täitmist ning selle üle saab prokuratuur soovi korral vaielda kohtuotsuse peale

apellatsiooni esitades.

47

Punkt 126. Isikuandmete üleliigse töötlemise vältimiseks eemaldatakse kohtu alla andmise

määrusest järgmised andmeväljad: süüdistatava elukoht, töökoht, õppeasutus, kodakondsus,

haridus, emakeel. Nende andmete esitamine kohtu alla andmise määruses ei ole vajalik.

Punkt 127. Täiendusega luuakse võimalus kohtu alla andmise määruses kajastada ka need

asjaolud, mille kohus eelmenetluses tunnistas omaks võetuks. Puudub põhjus, miks selles

küsimuses tuleks koostada eraldi dokument, kui asjaolude omaks võetuks lugemise küsimus

lahendati eelmenetluse käigus.

Punkt 128. Muudatuse eesmärk on lihtsustada kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi ja avalik-

õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmist, et vältida olukorda, kus kriminaalasja

lahendamine takerdub keeruka või mahuka hagi või nõudeavalduse tõttu.

Lõige 11 võimaldab kohtul tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse jäta läbi vaatamata lisaks

muudele alustele, mis seadusest tulenevad, ka seetõttu, et see avaldus või hagi oma mahukuse või

keerukuse tõttu takistaks kriminaalasja kiiret lahendamist. See olukord võib olla aktuaalne näiteks

juhul, kui kuriteo toimepaneku fakt on omaks võetud, aga vaidlus käib tsiviilnõude täpse suuruse

üle, mis kuriteokoosseisu aspektist midagi ei mõjutaks. Iseenesest ei ole kriminaalmenetluses

tsiviilhagide lahendamine ainuke võimalus, kuidas kannatanu saaks oma nõude maksma panna,

mistõttu kriminaalasja raames tsiviilhagi lahendamine teenibki eelkõige ökonoomia ja mugavuse

eesmärke. Samas nähakse siiski ka siin ette, et tsiviilasja või avalik-õigusliku nõudeavalduse saab

läbi vaatamata jätta vaid siis, kui kohtu hinnangul kannatanu oma huvide kaitsmiseks ka muus

menetluses võimeline oleks. Samas on kriminaalmenetluse eesmärk siiski just materiaalse

karistusõiguse eesmärgipärane rakendamine ning juhul, kui tsiviilhagi seda takistama hakkab, peab

kohtul olema võimalus takistav hagi või nõudeavaldus kriminaalasjast eraldada menetlemiseks

kohasemas menetluses. Üheks lahenduseks, mida töögrupi enamus siiski praegu ei toetanud, on

loobuda tsiviilkohtumenetluse ja kriminaalmenetluse ühitamise katsetest üldse ning tsiviilhagi

instituut kriminaalmenetlusest kaotada. Selle asemel võiks selgesõnaliselt sätestada võimaluse

kohtul kannatanule välja mõista valuraha vms nimetusega kompensatsioon, mille suuruse otsustaks

kohus kriminaalasjas tuvastatud asjaolude põhjal. Selle summa väljamõistmiseks ei oleks

kannatanul vaja esitada tsiviilhagi ega ka kohtul lahendada tsiviilvaidlust – tegu oleks

karistusõigusliku mõjutusvahendiga. Kui summa peaks jääma alla kuriteoga tekitatud kahju

tegeliku ulatuse, oleks kannatanul loomulikult võimalus kahju hüvitamise hagi esitada

tsiviilkohtumenetluse korras. Selline lahendus on kasutusel nt Inglismaal. Süüteomenetluse

arendamise juhtgrupp seda lahendust ei toetanud, kuna eelnõu kiireloomulisuse tõttu ei ole piisavalt

aega seda põhjalikult läbi töötada.

Lõige 12 on kaitseventiil kannatanule juhuks, kui maakohus tsiviilhagi või avalik-õigusliku

nõudeavalduse eelmise lõike alusel jättis läbi vaatamata. Kohus ei tohiks tsiviilhagi ega

nõudeavaldust läbi vaatamata jätta üleliia kergekäeliselt, vaid üksnes juhul, kui see tõesti

kriminaalasja lahendamist segama hakkab. Vältimaks maakohtunike mugavusest hagide läbi

vaatamata jätmist, nähakse ette kannatanu võimalus hagi läbi vaatamata jätmine määruskaebuse

korras vaidlustada ringkonnakohtus.

Punkt 129. Muudatus on tingitud määruskaebuste reeglite üldise loogika muutumisest. Kõnealune

määrus on määruskaebuse korras vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 130. Lõikes 7 sätestatu tuleneb sellest, et kriminaalasjades on tõendamise koormus

prokuratuuril ning kui prokuratuur oma tõendamiskoormust täitnud ei ole, tuleb in dubio pro reo

põhimõtte järgi teha õigeksmõistev kohtuotsus. Sellest omakorda tuleneb, et kui prokuratuur on

kõik oma tõendid kohtule esitanud ning need kohut süüdimõistmiseks piisavalt ei veena, ei ole

48

põhjust kohtulikku arutamist jätkata. Juba sel hetkel saab tõdeda, et prokuratuur on oma tõendamise

koormuse täitmata jätnud ning kui just kaitsja ise mingil põhjusel süüdistust toetavaid tõendeid

esitama ei asu, on sel hetkel juba selge ka kohtu otsus. Selles olukorras ikka jätkata kohtulikku

arutamist tähendaks menetlusressursi raiskamist, mistõttu muudatusega antaksegi kohtule

võimalus paratamatu õiguslik järeldus kohe osaotsusega teha. Selle sätte eesmärk on eelkõige

menetlusressursi säästmine, mistõttu kaitsjal ega süüdistataval ei ole õigust nõuda, et kohus asja

arutamise katki jätaks ja süüdistatava õigeks mõstaks ning samamoodi ei ole kohtul kohustust teha

õigeksmõistev otsus enne kõikide tõendite lõpuni uurimist. Sellekohase taotluse võib kaitsja

muidugi esitada, kuid kohus selle rahuldamata jätmist põhjendama ei pea. Asjade normaalne käik

on pigem kohtuliku arutamise jätkumine kõikide asjasse puutuvate tõendite uurimiseni, mitte

kohtuliku arutamise lõpetamine enne veel, kui kõik tõendid on uuritud.

Kohtul tekib osaotsusega õigeksmõistmise võimalus alles siis, kui prokurör on teatanud, et ta

kohtule omalt poolt rohkem tõendeid esitada ei soovi. Võimalust pärast kaitsja tõendite uurimist

veel täiendavate tõendite esitamist taotleda pole siinjuures asjakohane – prokuratuuri tõendid

peaksid olema süüdimõistmiseks piisavad ka ilma kaitsja tõenditeta või kaitsja esinemise järel

tehtavate täiendusteta. Kui kohus otsustab teha õigeksmõistva otsuse enne kaitsja tõendite uurimist,

tuleb kohtul otsust põhjendada juba esitatud tõendite ja muul viisil tuvastatud asjaolude põhjal.

Säte on sõnastatud selliselt, et kohtul on õigus kaitsja tõendeid uurimata teha otsus ka vaid mõne

süüdistuspunkti kohta, samal ajal teistes süüdistustes asja arutamist jätkates. Kui kohtul on endal

tekkinud mõte mõne kuriteo kohta teha õigeksmõistev otsus, tuleb kohtul sellest pooltele teada

anda ja nende seisukohad ära kuulata. Selline ärakuulamine konkreetse kuriteo osas uuritud

tõendite pinnalt tähendab kohtuvaidluse pidamise võimaluse pakkumist pooltele.

Lõige 8 sätestab kogu kohtuliku arutamise jaoks üldise reegli, mis kajastub ka § 14 lõikes 2 ja

tuleneb kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest. Sätte varasem asukoht oli KrMS §-s 301, kuid

kuna tegu on kogu kohtuliku üldmenetluse kohta käiva reegliga, on see toodud ettepoole

üldsätetesse. Selle sätte rakendamisel tuleb silmas pidada kahte detaili: esiteks on Riigikohus

juhtinud tähelepanu, et õigeks saab mõista ja KrMS § 301 (või eelnõu kohaselt § 268 lg 8)

tähenduses üksnes teo puhul karistusõigusliku teoühtsuse tähenduses.17 Teisisõnu, isegi kui

prokuratuur mitmeepisoodilises, kuid karistusõiguslikus mõttes jätkuva kuriteo mõne osateo n-ö

süüdistusest loobub, ei saa selle järelmiks olla osaline õigeksmõistmine, vaid süüdistuse mahu

vähenemine. Teiseks ei tähenda see, et loobutud süüdistuses kohtulikku arutamist ei jätkata, et kohe

tuleb ära teha ka kohtuotsus, vaid pigem seda, et kohus lihtsalt enam nende tegude kohta tõendeid

ei uuri (ja nende tegude kohta esitatavad tõendid oleksid asjakohatud), argumente ei kuula ka

kohtuvaidluses ja jätkab allesjäänud süüdistuste kohtuliku arutamisega. Prokuratuur võib

süüdistusest loobuda igas kohtuliku arutamise etapis, sealhulgas kohtuvaidlustes.

Punkt 131. Muudatuse eesmärk on laiendada võimalusi kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks

ilma süüdistatavata, et vähendada võimalusi kohtumenetluse venitamiseks. Igal süüdistataval on

õigus osaleda oma kriminaalasja arutamisel, samuti on süüdistatava osalemine kohtulikul

arutamisel oluline kohtumenetluse avalikkuse ja hariduslikust aspektist. Olukord, kus süüdistatava

eemalviibimine tooks kaasa selle, et kohtulikku arutamist ei saagi ette võtta ja kohtupidamine jääks

üldse toimumata, on õiguskorra seisukohast väga ebasoovitav, kuna saadab valesid sõnumeid nii

kannatanutele, potentsiaalsetele õigusrikkujatele kui ka kogukonnale. Seetõttu ei nõuta ka Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktikas süüdistatava kohalviibimist kohtulikul arutamisel igasuguste

mööndusteta: süüdistataval peab küll kindlasti olema võimalus efektiivselt oma õigusi kaitsta ja

17 Vt nt RKKKo 1-21-1421.

49

kohtumenetluses adekvaatse faktituvastamise tagamiseks on ülioluline, et lisaks süüdistusele oleks

kohtus esindatud ka kaitse. Kui võimalused süüdistatavale oma õiguste kaitseks on igakülgselt

tagatud ja süüdistatav ise seda võimalust kasutada ei soovi, ei tohi süüdistatava vähene huvi

menetluse vastu menetlust seisata. Liiatigi on lõppastmes menetluse läbiviimine mõistliku aja

jooksul just riigi kohustus. Seetõttu tehakse muudatused KrMS § 269 lõikes 2 sätestatud nende

olukordade loendisse, mil on võimalik kriminaalasja kohtulikult arutada ilma süüdistatavata, ning

laiendatakse kohtu kaalutlusõigust kriminaalasja süüdistatavata arutamise lubamisel. Kohtule jääb

igal juhul kohustus kindlustada, et süüdistatava kaitseõigus oleks tagatud ja asja arutamine

süüdistatavata ei oleks vastuolus avalike huvidega. Avalike huvide all tuleb siinjuures mõista nii

üldist kohtumenetluse avalikkust kui ka näiteks seda, et süüdistatav oleks silmitsi seatud tema vastu

tõstetud riikliku süüdistusega ja kannatanutele tekitatud kahjuga. Ehkki kohtumenetlus ei ole osa

karistusest, on protsess muu hulgas oluline selleks, et näidata kogu ühiskonnale, et

õigusemõistmine toimub ausalt ja erapooletult. Kaitseõiguse igakülgse tagatuse ja avalike huvidega

kooskõla tingimused on seetõttu nimetatud lõike 2 sissejuhatavas tekstiosas ja kohalduvad kõikide

järgnevate aluste kohta.

Punkti 1 muudatus on tehniline ja tuleneb lõike 2 sissejuhatava tekstiosa muudatusest.

Punkti 2 kohaselt piisab edaspidi asja arutamiseks süüdistatavata ka sellest, kui kohus on asjaolusid

arvesse võttes jõudnud järeldusele, et süüdistatav hoidub menetlusest kõrvale ja tema leidmiseks

on tehtud mõistlikke pingutusi. Senine sõnastus oli liialt piirav, kuna nõudis, et süüdistatavale oleks

ka kohtukutse õnnestunud kätte toimetada. Praktikas on sage, et isik küll teab, et tema suhtes

hakkab toimuma kohtulik arutamine, kuid lahkub riigist teadmata suunas ning kohtukutse

vastuvõtmisest hoidub teadlikult kõrvale. Sellises olukorras ei peaks vastutus menetluses osalemise

eest lasuma üksnes riigil, vaid ka süüdistatav ise peaks näitama üles soovi oma osalemisõigust

teostada ja menetluses osaleda. Kohtul tuleb selle punkti rakendamiseks tuvastada, et süüdistatava

leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi, mis peaks tähendama vähemalt mõnda aega

süüdistatava tagaotsimist, samuti tuleb prokuratuuril näidata täpselt, milliseid pingutusi on

süüdistatava leidmiseks ja tema teavitamiseks tehtud. Mida konkreetsemalt on süüdistatavale

teatatud toimuvast kohtumenetlusest, seda rohkem saab rääkida süüdistatava enda vastutusest

kohale ilmuda või esitada soovi korral taotlus menetluse edasi lükkamiseks – ning seda lihtsam on

kohtul tuvastada menetlusest kõrvalehoidumine. Kohus peab igas kriminaalasjas hindama, kas

pingutused süüdistatava leidmiseks ja kohtusse kutsumiseks või toimetamiseks on olnud piisavad

selleks, et õigustada kriminaalasja arutamist süüdistatava osavõtuta.

Punkti 3 sõnastust korrigeeritakse lõike 2 sissejuhatava tekstiosa uue sõnastuse ning tõdemuse

põhjal, et süüdistatava ülekuulamine kohtuistungil on süüdistatava õigus ja valik, mitte aga

kohustuslik osa kohtuistungist. Aeg-ajalt on meeleheitel süüdistatavate venitamistaktikaks

muutunud see, et süüdistatav tarbib kohtuistungi eel psühhoaktiivseid aineid (nt alkoholi) või

kroonilist haigust põdev süüdistatav jätab võtmata tema kroonilist seisundit kontrolli all hoidvad

ravimid, põhjustades sellega haigushoo, mis ei lase tal kohtuistungil osaleda. Kui süüdistatav teeb

seda kohe kohtuistungi alguses, ei saa kehtiva seaduse sõnastuse kohaselt asja üldse arutada, sest

süüdistatava ülekuulamine pole veel toimunud. Kuna süüdistatava ülekuulamine leiab enamasti

aset kohtuliku arutamise lõppfaasis, jääb süüdistatavale võimalus kogu kohtuliku arutamise vältel

menetlust torpedeerida sellega, et joob end purju või jätab ravimid võtmata. Kehtiv seadus sellise

menetlust takistava tegevuse vastu efektiivset abinõu ei sisalda. Nähtavasti oleks

ebaproportsionaalne ka süüdistatava vahistamine ja/või sundkorras ravimine. Lähtudes

tõdemusest, et avalik kohtupidamine ja võimalus esitatud süüdistuse vastu vaielda on eelkõige

süüdistatava enda huvides, ongi kohane abinõu see, et süüdistatav loetakse oma õigustest

50

loobunuks osas, milles ta oma õigust teostama võimeline ei ole. Ka siin peab süüdistataval olema

kaitsja ja asja arutamine süüdistatavata ei tohi olla vastuolus avalike huvidega.

Punkt 4 on senine sama lõike punkt 5. Kehtiv punkt 4 tunnistatakse kehtetuks video vahendusel

kohtuistungite pidamise üldise korra sätestamisega KrMS §-s 141.

Punkt 5 on sisuliselt senine punkt 7, mida on keeleliselt korrigeeritud, tagamaks ühilduvus lõike

sissejuhatava tekstiosaga.

Punkt 6 paneb vastutuse kohtuistungil osalemise eest süüdistatavale, kui süüdistatavale on istungi

toimumise aeg ja koht teada, kuid ta ei teavita kohut mõjuvast põhjusest istungi edasilükkamiseks.

See olukord tuleb praktikas ette küllaltki sageli ja põhjustab menetluse venimist. Kehtiv õigus

võimaldab istungi edasilükkamisest tulenevad kulud erikuludena panna istungi edasilükkamise

põhjustanud isikule, kuid see ei aita üle saada menetlustakistusest. Seetõttu kehtib edaspidi eeldus,

et kui süüdistatavale on kutse kätte toimetatud ja ta ei ole juba vähemalt teistkordselt istungile

ilmunud ega teatanud ilmumata jäämise mõjuvast põhjusest, siis istungi edasilükkamiseks mõjuvat

põhjust ei ole. Praktikas on punktis 6 esitatud lahendus siiski küllaltki äärmuslike olukordade

puhuks. Enamasti on võimalike mõjuvate põhjuste väljaselgitamiseks kohtul võimalik

süüdistatavaga ühendust võtta kas vahetult või kaitsja kaudu ja sellega ka vältida istungi pidamist

olukorras, kus süüdistataval on küll mõjuv põhjus, kuid ta pole võimeline sellest teada andma

näiteks seetõttu, et on sattunud autoavariisse või raske terviserikke tõttu haiglasse. Samuti ei ole

kohtul ebaselges olukorras kohustust istungit süüdistatavata pidada, vaid kohus peab igal juhul

püüdma tagada, et süüdistataval oleks võimalus soovi korral istungil osaleda.

Punkt 132. Muudetakse viide, kuna lõikes 2 on asjakohane säte liikunud teise kohta.

Punkt 133. Lisatakse säte selleks puhuks, kui kohus on otsustanud kriminaalasja lahendada

süüdistatava osavõtuta lõike 2 punkti 6 alusel, ent hiljem siiski selgub, et süüdistataval oli kohtust

puudumiseks ja puudumisest teatamata jätmiseks mõjuv põhjus. Sellises olukorras tuleb kohtul

süüdistatava taotlust lahendades hinnata, kas süüdistatava isiklik osavõtt tema juuresolekuta tehtud

menetlustoimingust oleks midagi muutnud menetlustoimingu käigu või menetluse üldise aususe

seisukohast. Seda tuleb kohtul hinnata iga taotletud toimingu puhul eraldi ning kui kohus leiab, et

süüdistatava puudumine ongi kahtluse alla seadnud menetluse üldise aususe, tuleb kohtul samuti

hinnata, kas ja kuidas on seda toimingut võimalik täiendada selleks, et süüdistatavale siiski õiglane

menetlus tagatud oleks. Reeglina olukorras, kus süüdistatavat esindab kaitsja, ei peaks süüdistatava

isiklik kohalolu või puudumine menetlustoimingu efektiivsust ülearu palju mõjutama. Samas on

muidugi võimalik, et süüdistatava puudumisel jättis kaitsja mõned olulised küsimused küsimata

ning seetõttu võibki olla põhjendatud kord juba üle kuulatud tunnistaja veelkord kohtusse kutsuda

täiendavatele küsimustele vastama.

Punkt 134. Säte lisatakse määruskaebuste üldise loogika muutmise tõttu. Kõnealune määrus on

vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 135. Säte lisatakse määruskaebuste üldise loogika muutmise tõttu. Kõnealune määrus on

vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 136. Säte lisatakse määruskaebuste üldise loogika muutmise tõttu. Kõnealune määrus on

vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 137. Säte lisatakse määruskaebuste üldise loogika muutmise tõttu. Kõnealune määrus on

vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

51

Punkt 138. Säte tunnistatakse kehtetuks, kuna määruste vormistamise ja sisu nõuded on sätestatud

KrMS §-s 145.

Punkt 139. Muudatuse eesmärk on selgelt ja ühemõtteliselt eristada tõendite lubatavus tõendite

vastuvõtmise eeldusena. Teisisõnu, kohus peab tõendi lubatavust kontrollima enne seda, kui

otsustab, kas tõend vastu võtta. Tõendi lubatavuse kontrollimine peab toimuma selliselt, et

lubamatu tõendi sisu ei saaks kohtule teatavaks, nagu on sätestatud sama paragrahvi lõikes 4.

Kohtule lubamatute tõendite teatavaks saamise vältimiseks oleks alternatiivne võimalus see, et

tõendite lubatavuse otsustamine antaks eraldi kohtuniku otsustada, kuid see lahendus oleks

kohmakas ja kulutaks ebaproportsionaalselt palju ressurssi, kaasates kriminaalasja menetlusse veel

ühe kohtuniku.

Punkt 140. Lisatava punkti 31 sisu on tuletatav asjakohasuse nõudest, mis sisaldub lõikes 1

(„...millel on kriminaalasjas tähtsust“). Säte annab kohtule selgesõnalise aluse keelduda selliste

tõendite vastuvõtmisest, mida esitatakse vaid selliste asjaolude tõendamiseks, mis on juba

tuvastatud kas omaksvõtuga või asjaolude lugemisega üldtuntuks. Selleks, et kohus saaks punkti 5

alusel tõendite vastuvõtmisest keelduda, tuleb kohtul pooltele teada anda, et mingid asjaolud on

loetud üldtuntuks või omaks võetuks.

Punkt 141. Sätte eesmärk on suunata pooli tõendi lubatavuse vaidlust tõstatama võimalikult

kohtuliku eelmenetluse faasis. Lubatavuse vaidluste toomine kohtuliku eelmenetluse etappi aitab

menetlust paremini kontsentreerida ja võimaldab vältida liigsete tõendite esitamist kohtus, samuti

väldib kohtuasjas tõendite esitamist häirivaid vaidlusi tõendi lubatavuse üle keset kohtulikku

arutamist. Mõjuv põhjus tõendi lubatavuse küsimuse tõstatamiseks pärast eelmenetlust võib olla

näiteks see, kui tõendi lubamatuse põhjuseks olev asjaolu ei saanud poolele olla varem teada, aga

samuti see, kui mingil põhjusel polnud tõendit eelmenetluses üles antudki.

Punkt 142. Muudatuse eesmärk on suunata kohut tõendi lubatavuse üle tekkinud vaidluse

lahendamist mitte edasi lükkama ning vaidluse lahendamisel vältima lubamatu tõendi sisu kohtule

teatavaks saamist. Kuna praktikas on ka tekkinud segadusi selles, mida tuleks teha konkreetse

lubamatuks osutunud tõendiga, sätestatakse nüüd selgelt, et lubamatuid tõendeid kohtutoimikusse

ei võeta. Vastasel juhul ei saa tõendi lubamatuks tunnistamist tõsiselt võtta: kohtule saab tõendi

sisu ikkagi teatavaks ning ka ringkonnakohus saab kriminaalasja kätte koos lubamatute tõenditega.

Kohtule teatavaks saanud teave hakkab kohtu otsust mõjutama olenemata sellest, kas formaalses

mõttes on tegu lubatava või lubamatu tõendiga. Kui kohus otsustab tõendi lubamatuks tunnistada,

võib aktualiseeruda poole võimalus sama asjaolu kohta muid tõendeid esitada. Süüdistus- ja

kaitseaktis nimetamata tõendite puhul tuleb KrMS § 2861 kohaselt põhjendada, miks tõendit varem

ei esitatud ja miks tõend süüdistus- või kaitseaktis ei kajastunud. Esialgu pakutavate tõendite

ootamatu lubamatuks tunnistamine võib olla piisavalt mõjuv põhjus ka süüdistus- või kaitseaktis

kajastamata tõendeid esitada.

Punkt 143. Säte reguleerib seda, kuidas kohtuistungil üldmenetluses esitatakse omaksvõtuga

tuvastatud asjaolusid.

Lõige 1 reguleerib olukorda, kus kohus on juba eelmenetluses teinud määruse, millega on mingid

asjaolud loetud omaks võetuks. Sel juhul tuleb omaksvõetud asjaoludele tuginemiseks

kohtumenetluse poolel, kes asjaoludele tugineb, kohtuistungil avaldada asjakohane osa määrusest.

Avaldamise eesmärk on siin eelkõige kohtumenetluse avalikkus ja kohtuliku uurimise

terviklikkuse tagamine. Seetõttu on ka sätestatud, et kui kohtu hinnangul sellega kohtuistungi

avalikkuse põhimõtet ei riivata, võib jätta omaks võetud asjaolud kohtuistungil ette kandmata.

Selline oleks olukord eelkõige siis, kui kohtusaalis ei ole istungi ajal pealtvaatajaid. Sellest, kas

52

asjaolud kohtuistungil avaldati või mitte, asjaolude tuvastatuks lugemine ei sõltu, kuivõrd

asjaolude tunnistamise omaks võetuks ning sellega ka tuvastatuks lugemise on kohus juba

otsustanud. Seega on olenemata määruse avaldamisest juba omaks võetud asjaolude kohta kohtul

võimalik tõendite vastuvõtmisest keelduda, kuna asjaolu enam ei vaja tõendamist. Sättest tuleneb

samuti, et omaks võetuks tunnistatud asjaolusid tuleb esitada kohtumääruse tekstist lähtudes. See

on oluline, et ei tekitataks segadust, millised asjaolud täpselt omaks võeti. Teisisõnu, kui näiteks

kohtumääruses on tuvastatuks loetud, et süüdistataval oli peas taevasinine müts, siis kohtuistungil

tulebki asjaolu täpselt sellisena ette kanda ja mitte hakata selle asemel rääkima, nagu oleks

omaksvõtuga tuvastatud, et müts oli lihtsalt sinine või helesinine. Omaks võetuks tunnistatud

asjaolude ettekandmata jätmine ei mõjuta omaksvõtu siduvust – omaksvõtust taganemise kohta

käib sama paragrahvi lõige 5.

Lõige 2 sätestab, kuidas peaks toimuma asjaolu omaks võetuks tunnistamine kohtuistungil. Sätte

kohaselt võib olla omaksvõtt esitatud nii kirjalikult kui ka suuliselt. Igal juhul peab see täitma

eelnõuga KrMS § 60 lisatava lõike 4 tingimused: olema adresseeritud kohtule ning sisaldama

asjaoludega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist, kusjuures nõustuma peavad kõik

kohtumenetluse pooled, kelle nõue või vastuväide sellest faktilisest asjaolust sõltub. Näiteks võib

süüdistatav kohtule istungil suuliselt teatada, et võtab omaks, et tema viis naabri krundilt

küttepuukoorma ära. Samamoodi võib süüdistatav sellesisulise avalduse kohtule esitada ka

kirjalikult. Kannatanu eraldi avaldust siin omaksvõtu vastuvõtmiseks vaja ei ole, sest kannatanu ei

ole selle prokuratuuri väite osas vastaspoolel, vaid väite esitajaga, st prokuratuuriga juba algusest

peale ühte meelt.

Lõige 3 näeb ette kohtu võimaluse kohtumenetluse pooli küsitleda, et veenduda omaksvõtu

informeerituses ja vabatahtlikkuses. Selle küsitlemise mõte ei ole pooli omaksvõtule suunata ega

omaksvõetavaid faktilisi asjaolusid kuidagi mugavamaks vormida, vaid kindlaks teha, et

kohtumenetluse pool, kes omaksvõttu deklareerib, saab aru, et kui kohus faktilise asjaolu loeb

omaks võetuks, on see asjaolu tuvastatud ning selle kohta tõendeid rohkem esitada ega vaielda ei

saa. Vabatahtlikkus tähendab eelkõige seda, et pool ei ole tegutsenud vastaspoole ähvarduste (olgu

siis realistlike või ebarealistlike) mõju all, vaid on ise leidnud põhjuse, miks omaksvõtt on talle

sobilik ja kasulik lahendus. Näiteks süüdistatav mõistab, et omaks võetavad faktilised asjaolud

leiaksid lõpuks niikuinii tõendamist ja soovib asjaolude tõendamiseks kuluvat aega kokku hoides

menetluskulusid säästa. Omaksvõtu vabatahtlikkuse kohta isiku küsitlemine ei anna

tõendiväärtuslikke ütlusi, vaid kujutab endast menetlusliku asjaolu (tahteavalduse vabatahtlikkus

ja informeeritus) kontrollimist.

Lõige 4 on n-ö kaitseventiilsäte kohtule selleks puhuks, kui kohtuliku arutamise käigus ilmneb, et

esialgu omaks võetuks loetud asjaolu ei saa esineda. See võib olla näiteks juhtum, kus süüdistatav

on küll omaks võtnud, et viibis kuriteo toimepaneku ajal Pärnus, ent kohtus esitatud tõendid

osutavad ülekaalukalt, et süüdistatav kuriteo toimepaneku ajal Pärnus viibida ei saanud – näiteks

on kindlad tõendid selle kohta, et ta oli kõnesoleval ajal hoopis Viru vanglas. Sellisel juhtumil saab

kohus ka kohtumenetluse poolte taotluseta varem vastu võetud omaksvõtu tagasi lükata.

Protseduuriliselt tähendab see, et kohus annab kohtuistungil pooltele teada, et ta on jõudnud

veendumusele, et esialgu omaks võetuks loetud asjaolu ei saa esineda ning seetõttu kohus tühistab

oma varasema korraldava määruse selle asjaolu tuvastatuks lugemise kohta. Kohus peaks oma

sellist plaani kohtumenetluse pooltega jagama ning andma pooltele võimaluse esitada omapoolseid

argumente, ent niisamamoodi, nagu ei ole vaidlustatav kohtu määrus asjaolude omaks võetuks

lugemise kohta, pole vaidlustatav ka kohtu määrus, millega ta oma varasema määruse tühistab. Kui

kohus otsustab esialgu tunnustatud omaksvõtu tagasi lükata, tuleb kohtul ka selle asjaolu

53

tõendamise koormust kandvale poolele anda võimalus asjaolu tõendamiseks. Andes poolele

võimaluse täiendavaid tõendeid esitada, tuleb kohtul lähtuda mh KrMS § 2861 reeglitest ning

määrata tähtaeg nende tõendite ülesandmiseks ja teistele pooltele tutvustamiseks, kui seda pole

veel tehtud.

Lõige 5 on kaitseventiilsäte puhuks, mil kohtumenetluse pool on omaks võtnud asjaolu, mille kohta

ta hiljem teada saab, et omaks võetud asjaolu tegelikult oli vale. Selleks, et omaksvõtule saaks oma

menetluslikes otsustustes tugineda nii kohus kui ka teised kohtumenetluse pooled, ei ole omaksvõtu

tagasivõtmine üldjuhul lubatud. Praktikas on aga võimalik, et kohtumenetluse pool, olles juba

asjaolu omaks võtnud, saab hiljem teada, et tal olid valed andmed, näiteks ilmnevad hiljem uued

tõendid, mis talle ei olnud varem kättesaadavad. Menetluse ökonoomia ei saa oma jäikusega tuua

kaasa situatsiooni, kus pool, olles varem asjaolu omaks võtnud, on seotud faktilise asjaoluga, mille

ta tõendite varal saaks hõlpsasti ümber lükata. Seetõttu jäetaksegi pooltele kaks võimalust

omaksvõtust taganeda: esiteks siis, kui omaksvõtust taganemisega nõustuvad ka teised

kohtumenetluse pooled ja kohus, teiseks aga juhul, kui poolele on hiljem kättesaadavaks muutunud

omaks võetud asjaolusid ümber lükkavad tõendid. Seejuures on siingi tingimuseks, et omaksvõttu

ümber lükkavaid tõendeid ei saanud varem esitada mõjuval põhjusel (näiteks ekspertiis valmis alles

hiljem või hoolimata poole hoolikast tegevusest sai pool alles hiljem teada tunnistaja olemasolust).

Poole lohakus või taktikaline valik ei kujuta endast mõjuvat põhjust.

Punkt 144. Täpsustatud regulatsioon esmasküsitlemise õiguse määramise kohta on üle viidud

lõikesse 11.

Punkt 145. Lõige 11 määrab esmasküsitluse järjekorra juhul, kui sama tunnistaja (KrMS § 292 lg

3 järgi ka eksperdi ja § 37 lg 3 järgi ka kannatanu) on oma tõendiallikana määratlenud rohkem kui

üks kohtumenetluse pool. Sarnaselt seni kehtinud korraga on neil puhkudel esimeseks teeks

esmasküsitlusõiguses selguse saamisel poolte omavaheline kokkulepe. Kui kokkulepet ei

saavutata, on jätkuvalt esmasküsitleja kohtu määrata. Erandina sätestatakse prokuratuuri eelisõigus

esmasküsitlemiseks. Selle põhjus on asjaolu, et praktikas on aeg-ajalt kohtunikud võtnud

prokurörilt esmasküsitlemise võimaluse ja sellega põhjendamatult kitsendanud prokuratuuri

võimalusi oma tõendamise koormust kanda. Kuna prokuratuuril on tõendamise koormus, tuleb talle

ka seaduses garanteerida võimalus tõendeid võimalikult efektiivselt esitada, sealhulgas valida,

millal tunnistaja kohtus üle kuulatakse.

Lõige 12 sätestab ristküsitlemisel n-ö mitteprofessionaalsete kohtumenetluse poolte osalemise.

Kehtiv seaduse sõnastus tekitab segadust, kuna KrMS § 2882 lõike 2 kohaselt saavad

mitteprofessionaalsed pooled kohtu loal tunnistajat küsitleda „pärast ristküsitlust“. Kuna tunnistaja

ülekuulamisel kohtus juhindutakse KrMS § 287 lõike 1 kohaselt § 288 sätetest (ristküsitlus), siis

on kohtutes aeg-ajalt tekkinud küsimus, milline on nende n-ö pärast ristküsitlust küsitlemiste

tõendiväärtus ja kas neile küsimustele antud vastused ülepea ongi tõendiks. Muudatusega see

segadus lahendatakse. Jätkuvalt on ristküsitlemisel küsitlejaks eelkõige professionaalid: prokurör,

kaitsja(d) ja esindaja(d). Ka mitteprofessionaalsete poolte küsitlemisõigus jääb sisuliselt samaks,

mis kehtivas seaduses: nad saavad küsitleda pärast seda, kui nende professionaalne esindaja on

küsitlemise lõpetanud, ning üksnes kohtu eelneval loal ja tingimusel, et nende küsimused käivad

mingi olulise asjaolu kohta, mille järele pärimata jätmine kujutaks endast tõsist kohtumenetluse

poole huvide kahjustamist. Üldjuhul ei peakski mitteprofessionaalsed pooled ise tunnistajaid

küsitlema, kuivõrd nende huvide kaitseks on menetluses professionaalne jurist. Loomulik asjade

käik oleks seetõttu, et nad oma kaitsja või esindajaga lepivad kokku, mille kohta jurist tunnistajat

küsitleb. Seetõttu saab olulist huvide kahjustamist jaatada üksnes juhul, kui pool mitte ainult ei

seleta kohtule, mille kohta ta küsida soovib, vaid ka põhjendab, miks ta just ise neid küsimusi peab

54

küsima. Ristküsitluse korrakohase läbiviimise huvides peaks mitteprofessionaalide isiklikku

sekkumist ristküsitlusse pigem vältima, kuna praktikas ei suuda need inimesed reeglina eristada

küsimust tunnistajaga vaidlemisest ega ka korrektseid küsimusi formuleerida.

Punkt 146. Muudatuse eesmärk on täpsustada, et kogu tunnistaja kohtus küsitlemise protsess ongi

ristküsitlus. Kehtiva seaduse loogika ristküsitluse reguleerimisel lähtub traditsioonilise ja lihtsa

kriminaalkohtuasja arutamise vajadustest: ühel pool on küsitleja prokurör, teisel pool (üks) kaitsja.

Sellises protsessis on lihtne näha, kes on kelle „vastaspool“, millest räägib kehtiv § 288 lg 2

sõnastus. Praktikas on süüdistatavaid samas kriminaalasjas sagedasti korraga mitu ning lisaks

süüdistatavatele on protsessi kaasatud ka kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik, kellel on samuti

õigus kohtus tõendeid esitada. Kehtiv regulatsioon ei sätesta, milliste reeglite järgi peaks küsitlema

need n-ö lisapooled, ega isegi seda, kas nende esitatud küsimustele antavad vastused käivad

tunnistaja ütluste hulka, millele kohus saab otsust tehes tugineda. Ainus loogiline lahendus siin on,

et loomulikult on tunnistaja küsitlemisel antud vastused osaks tunnistaja ütlustest, millest aga

omakorda tuleneb, et kannatanu, tsiviilkostja ja kolmanda isiku küsitlusvoorud peavad olema osa

ristküsitlusest. Ristküsitluses on esmasküsitluse funktsiooniks tunnistajast lähtuva tõendi

esitamine, teisesküsitlus aga täpsustab, täiendab ja kontrollib esmasküsitlusel antud ütlusi. Seetõttu

on esmasküsitlus kui presentatsioon kohtule, mis eeldab koostööd tunnistaja ja küsitleja vahel.

Efektiivse esmasküsitluse eeldus on, et nii tunnistaja kui ka küsitleja teavad, mille kohta küsima

hakatakse, ja suures plaanis, millised on vastused, mida tunnistaja annab. Sestap sätestataksegi, et

„ülejäänud kohtumenetluse pooled“ ehk need kohtumenetluse pooled, kes ei kutsunud tunnistajat

kohtusse oma tunnistajana, on kõik teisesküsitlejad. Just teisesküsitluse kord on mõeldud selle

jaoks, et potentsiaalselt põiklevalt või vaenulikult tunnistajalt saada kätte tõendusteave, mida

tunnistaja ise vabatahtlikult ei paku, ning esile tuua võimalikud ebakohad ja vastuolud ütlustes või

tunnistaja ütluste ja muude tõendite vahel.

Punkt 147. Lisatava lõike 21 eesmärk on vältida vaidlusi teisesküsitluse järjekorra üle, kui

kohtumenetluses on palju pooli ning nad küsitlemisjärjekorras kokku ei ole leppinud.

Teisesküsitlejate järjekorra kehtestamisel on lähtutud põhimõttest, et esmalt peaksid

teisesküsitluses küsimuste esitamise järjekorra saama need kohtumenetluse pooled, kelle huvid

eeldatavasti esmasküsitlejaga kõige rohkem ühtivad; seejärel need, kelle huvid eelduslikult on

diametraalselt vastupidised, ja lõpuks need, kellel suure tõenäosusega küsimusi ei ole. Nii on

näiteks tsiviilkostjaga suures plaanis sarnased huvid ka süüdistataval ja kolmandal isikul,

diametraalselt vastupidine positsioon kannatanul, ning prokuratuuri huve tsiviilhagiga seonduv ei

puuduta. Samas menetlusseisundis olevate isikute puhul tuleb konkreetne järjekord määrata kohtul

ning selle korraldusliku küsimuse peaks kohus lahendama eelmenetluses.

Punkt 148. Kehtiv seadus ei käsitle seda, kas ristküsitlust saab osadeks jaotada ( näiteks tunnistajat

küsitleda ühe kuriteo kohta esmaspäeval ja sama tunnistajat küsitleda teise kuriteo kohta

neljapäeval), samuti ei ole selge, kuidas tuleks toimida juhul, kui kohtumenetluse poolel tekib

protsessi käigus ootamatult vajadus juba üle kuulatud tunnistajat küsitleda mingite asjaolude kohta,

mis esialgu ei tundunud asjakohased. Lisatav lõige 41 sätestab tegutsemisjuhise kahe juhtumi

puhuks: esmalt selleks juhtumiks, kui tunnistaja oskab ütlusi anda erinevate asjaolude kohta, kuid

selleks, et kohtumenetluse poole positsiooni paremini mõista, on otstarbekas tunnistajat küsitleda

mitmes osas. Kohus peaks eelmenetluses endiselt võimalikult vältima isikute korduvat kohtusse

kutsumist, kuid asjaosaliste mugavusest olulisem on siiski see, et tõendite esitamine toimuks

kohtule kõige paremini mõistetaval ja hoomataval viisil. Sestap, kui pool kohtule põhjendab, miks

on tunnistaja küsitlemine mitmes jaos otstarbekas, ei peaks kohus jäigalt kinni hoidma tunnistaja

ühekordse väljakutsumise põhimõttest.

55

Teine olukord, mida lisatav lõige 41 reguleerib, on see, kus pool on oma ristküsitlusvooru

ammendanud, kuid edasise teiste küsitlejate poolt läbi viidud ristküsitluse käigus tuleb ilmsiks uus

teave, mis oluliselt mõjutab ka seda poolt, kelle küsitlemiskord juba möödas on. Näiteks võib

kriminaalasjas olla mitu süüdistatavat ning kui esimene kaitsja on oma küsimused esitanud, võib

teise kaitsja küsimusele antud vastustest ilmneda mingit sellist uut teavet, mille kohta esimesel

kaitsjal ei olnud põhjust küsimusi esitada. Eelnõu kohaselt saab kohus sellises olukorras anda

poolele võimaluse väljaspool oma järjekorda hädavajalike küsimuste esitamiseks analoogiliselt

sama paragrahvi lõikega 11. Soovides väljaspool oma järjekorda tunnistaja täiendavaks

ristküsitlemiseks võimalust saada, tuleb poolel kohtule põhjendada, millised olulised

kohtumenetluse poole huvid ilma täiendava küsitlusvõimaluseta kahjustada saaksid ning miks ei

olnud kohtumenetluse poolel võimalik kõiki küsimusi õigeaegselt esitada.

Punkt 149. Muudatuse eesmärk on piirata kohtu liigset aktiivsust kriminaalasja üldmenetluses

ning samas sätestada, et ka küsimused kohtu poolt on osaks ristküsitluse protseduurist, st kohtu

küsimustele antud vastused moodustavad osa tõendikõlbulikest tunnistaja ütlustest. Võistleva

kohtumenetluse lähtekohaks on see, et kohus lahendab asja poole poolt tõstatatud ulatuses ja

tuginevalt poolte esitatud tõenditele ning kohtul endal ei ole kohustust omalt poolt tõendeid juurde

koguda. Kohtu uurimisvõimaluste selline piiratus on põhjendatud sellega, et kohus ei ole uurija,

vaid on otsustaja ning tema tegevus ei pea üksnes sisuliselt olema erapooletu, vaid peab ka

erapooletu välja nägema. Praktikas on osad kohtunikud selle rolli hästi omaks võtnud, kuid teisalt

on ka neid kohtunikke, kes on protsessis märgatavalt aktiivsemad, kui nende roll KrMS § 14 lõike

1 järgi ette näeb. Ka Riigikohus on korduvalt märkinud, et tõendite esitamise kohustus on

võistlevas menetluses pooltel, kohus iseseisvalt tõendeid ei kogu, peab aga asja õiglaselt ja

erapooletult lahendama.18 Seetõttu on Riigikohus ka kirjutanud, et kohtule ei saa ette heita, kui ta

oma tõendite kogumise õigust võistlevas menetluses ei kasuta19, pigem on probleemne see olukord,

kus kohus asub süüdistuse tõendite puudulikkust omalt poolt korvama.20 Kummatigi on siiski

küsimusi, mille esitamine kohtu poolt võib olla kohane ka võistleva menetluse loogikat arvestades.

Eelkõige puudutavad need küsimused kriminaalmenetluse asjaolusid. Küsimusi, mille eesmärk on

muuta süüdistuse alusfaktide esinemine või puudumine rohkem või vähem tõenäoliseks, ei peaks

kohus esitama, kuivõrd võiks muidu kergesti minetada oma erapooletu õigusemõistja rolli.

Punkt 150. Muudatus tehakse, kuna vastu võetud asitõendite ja dokumentide näitamise ja

tunnistaja küsitlemise kohta lisatakse eraldi täiendav punkt. Nimelt on praktikas tekkinud vaidlusi

kehtiva punkti 2 sõnastuse pinnalt, mis osade advokaatide ja prokuröride meelest justkui näeks ette,

et muude tõendite kohta tohib küsitleda vaid seda tunnistajat, kelle ristküsitluse käigus tõendit

kohtule esitatakse. See tõlgendus ei vasta KrMS § 288 lõike 9 eesmärgile, milleks on üldiselt

ristküsitluse käigus teiste tõendite esitamise ja muude tõendite kohta küsimuste esitamise lubamine

ja seeläbi tõendite omavahel konteksti asetamine. Seetõttu ongi senine lõike 9 punkt 2 ümber

sõnastatud selliselt, et ristküsitluse käigus saab pool esitada kohtule asitõendeid ja dokumente ja

selles sisulist muutust võrreldes kehtiva sõnastusega ei ole.

Punkt 151. Muudatuse eesmärk on välistada senise KrMS § 288 lõike 9 punkti 2 väärtõlgendus

ning sõnaselgelt väljendada, et lisaks punktis 1 sätestatud võimalusele tunnistaja küsitlemisel

tõendiks mitte olevaid näitlikke abivahendeid kasutada, on võimalik ristküsitluse käigus näidata

tunnistajale ja kohtule ka juba kohtule esitatud ja vastu võetud asitõendeid ja dokumente ning

tunnistajat nende kohta küsitleda. Praktikas on sage see, et kohtule esitatakse esmalt kirjalikud

18 Vt nt RKKKo 3-1-1-91-07. 19 Vt nt RKKKo 3-1-1-89-06 või 1-18-437. 20 RKKKo 3-1-1-7-14.

56

tõendid, seejärel aga seotakse kirjalikud tõendid tunnistajaütluste abil arusaadavaks

tõendikogumiks, kus kirjalike tõenditega tuttavad tunnistajad saavad kohtule selgitada nende

tõendite tähendust ja omavahelisi seoseid, aga samuti kinnitada tõendi päritolu või käitlusahelat.

Uue punkti lisamine muudab reegli selgemaks ja väljendab koostoimes punkti 2 muudetud

sõnastusega seadusandja eesmärki paremini.

Punkt 152. Kehtivas õiguses sisalduv reegel on ristküsitluse käigus tunnistaja ütluste andmisest

keeldumise korral põhjendamatult drakooniline. Nimelt nähakse ette, et kui tunnistaja ristküsitlusel

küsimusele vastamisest keeldub, tuleb ristküsitlus kohustuslikult katkestada ning senise

ristküsitluse käigus antud ütlused saavad tõendiks olla vaid poolte nõusolekul. See reegel ei ole

ratsionaalne. Esmalt võib tunnistajal olla mõnele küsimusele vastamiseks seadusest tulenev alus.

Teiseks on aga kehtiva § 288 lõikes 10 silmas peetud olukord, kus tunnistaja keeldub vastamast

vaid näiteks kaitsja küsimustele, olenemata vastamisest keeldumise alusest, eelkõige tunnistaja

usaldusväärsuse, mitte aga ristküsitlusel antud ütluste lubatavuse küsimus. Põhjendamatu ja

praktikas teostamatu on kohtus juba kõlanud ja kohtu teadvusesse sööbinud tõendi tagantjärele n-

ö tühistamine või kustutamine näiteks üksnes seetõttu, et tunnistaja keeldus ristküsitlusel mõnele

vastaspoole küsimusele vastamast. Seetõttu tunnistatakse KrMS § 288 lõige 10 kehtetuks ning uus

reegel osalise küsimustele vastamisest keeldumise puhuks kehtestatakse KrMS § 2891 lõikes 3.

Punkt 153. Senise § 2882 sisu on üle viidud § 288 lõigetesse 11 ja 12.

Punkt 154. Muudatuse eesmärk on muuta ristküsitlus sujuvamaks ja anda küsitlejale paremad

võimalused tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Probleeme KrMS § 289 kehtiva

sõnastusega on mitu.

Esiteks nõuab kehtiv sõnastus kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise eeltingimusena

kohtu hinnangut, kas tunnistaja ristküsitlusel antud ütluste ja varem antud ütluste vahel esineb

vastuolu. Seda hinnangut kohus aga ei saa enne anda, kui talle on avaldatud, mida tunnistaja

kohtueelses menetluses rääkis. Nii tekib surnud ring, mida praktikas on lahendatud kolmel viisil.

Harilikult kohus lihtsalt usub usaldusväärsuse kontrollimiseks kohtueelses menetluses antud

ütluste avaldamise ettepaneku teinud poole väiteid vastuolu esinemise kohta ja lubab väidetavalt

vastuolu sisaldavad ütlused avaldada, jättes seaduses sätestatud eelkontrolli tegemata. Teine

variant, mis viimasel ajal on õnneks praktikas harvemaks muutunud, on see, et kahe toimiku

süsteemi eirates nõuab kohus KrMS § 289 eelduste kontrollimiseks endale kogu kohtueelses

menetluses läbi viidud ülekuulamise protokolli. Kolmas variant on see, et ütluste avaldamist taotlev

pool jutustab taotlust esitades kohtule (ja tunnistajale) oma sõnadega tunnistaja varasemad ütlused

ümber ning kohus seejärel annab avaldamiseks loa (või ei anna luba, kui leiab, et vastuolu ei

eksisteeri). Kõigi kolme variandi ühine joon on muu hulgas ka enne ametlikku avaldamist

mõnikord kümnete minutite pikkune vaidlus vastuolu olemasolu või puudumise üle, mille vältel

tunnistaja seisab tunnistajapuldis ning mõtleb, kuidas end võimalikust vastuolust välja keerutada.

Kehtiva reegli teine probleem on see, et usaldusväärsuse kontrollimiseks lubatakse avaldada vaid

vastuolulisi väiteid sisaldavaid dokumente ja andmekandjaid. Kui tunnistaja ütluste usaldusväärsus

on näiteks vastaspoole poolt küsitluse käigus kahtluse alla seatud väitega, et tema kohtus antud

ütlused on hiljutine väljamõeldis, võib usaldusväärsuse kontrollimiseks olla hoopis olulisem

avaldada neid tõendeid, mis näitavad tunnistaja ütluste järjekindlust, st pole mitte vastuolus, vaid

hoopis kooskõlas ristküsitlusel antud ütlustega. Samuti on praktikas ette tulnud olukordi, kus

tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks oleks vaja näidata, et varem, kui tunnistaja oleks

loogiliselt pidanud asjaolu mainima, jättis ta selle mainimata. Sellisel juhtumil ei ole asjaolu

puudumist võimalik mingi konkreetse lõigu avaldamisega näidata, vaid kohtule tuleks avaldada

57

terve dokument, mis oleks mitte üksnes põhjendamatult ajakulukas, vaid ka avaks ukse

tõendikõlbmatule materjalile.

Kolmas probleem on sõnastuslik, kuid reedab tegelikult kontseptuaalset läbimõtlematust: kehtiv

seadus räägib „tunnistaja usaldusväärsusest“, ent tunnistaja üldine usaldusväärsus ei ole

psühholoogiateaduse seisukohtade kohaselt mõisteliselt korrektne. Õige oleks rääkida tunnistaja

ütluste kui tõendi usaldusväärsusest, kuivõrd samast tunnistajast võib lähtuda erineva

usaldusväärsusega ütlusi (nt seoses sellega, et ühel juhul tunnistaja nägi toimuvat selgesti ja

lähedalt, teisel juhul aga kaugelt, pimedas ja vilksamisi).

Lõike 1 uus sõnastus tähendab esiteks, et kohtumenetluse pool ei pea tunnistajat ristküsitledes enam

tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tunnistaja varasemate väidete avaldamiseks

kohtu eelnevat luba küsima, vaid võib küsitluse käigus ise tsiteerida tunnistaja varasemaid väiteid

sisaldavaid dokumente (sh menetlusdokumente, kus tunnistaja varasemad väited on

dokumenteeritud) ja andmekandjaid. Teiseks annab lõike 1 uus redaktsioon võimaluse tunnistajat

küsitleda tema kõikide varasemate väidete kohta olenemata sellest, kus need väited sisalduvad.

Lisaks kohtueelses menetluses antud ütlustele võib tunnistaja olla näiteks kirjutanud mõne

kohtuvälise seletuskirja või on hoopiski päevikut või blogi pidanud või tuttavale sõnumi saatnud,

mis võimaldaks hinnata tema ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsust. Seaduse senises

sõnastuses oli mitte-menetlusdokumentides sisalduvate väidete kasutamise kohta lõige 3. Kohtule

ja vastaspoolele jääb jätkuvalt kontroll selle üle, et pooled ei esitaks asjakohatut materjali ega ajaks

tunnistajat segadusse. Küsitleja vastaspool saab asjakohatute tsitaatide vastu esitada vastuväite.

Samuti on sätestatud, et avaldada ja küsitleda võib ainult nende varasemate väidete kohta, mille

sisuks olevate asjaolude kohta tunnistaja on juba ristküsitlusel ütlusi andnud. Seda seetõttu, et

vastasel juhul ei oleks enam tegemist tunnistajate varasemate väidete avaldamisega tema ütluste

usaldusväärsuse kontrolliks. Seadus ei nõua, et tunnistajale antaks võimalus selgitada vastuolusid

või erinevusi tema kohtus antud ütluste ja varasemate muu sisuga väidete vahel. Kordusküsitlusel

on aga vastuolude kohta selgitusi nõudvad küsimused kahtlemata asjakohased. Samuti on

vastaspoolel võimalik esitada vastuväide küsimustele, mis justkui tsiteerivad tunnistaja varasemat

väidet, kuid teevad seda valesti või ei ole piisavalt spetsiifilised selles, kust tunnistaja varasem

kohtuväline väide pärineb.

KrMS § 289 alusel usaldusväärsuse kontrolliks avaldatud tunnistaja varasemate väidete tõenduslik

tähendus jääb samaks: need on kohtule küll aluseks tunnistaja usaldusväärsuse hindamisel, kuid ei

oma iseseisvat tõenduslikku tähendust tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel. Sellele viitab

jätkuvalt seaduse sõnastuses olev fraas „usaldusväärsuse kontrollimiseks“. Teisisõnu, võrreldes

kehtiva õigusega ei laiendata ega kitsendata selle muudatusega võimalust kohtuväliseid avaldusi

kasutada tõendamiseseme asjaolude tõendamiseks.

Punkt 155. Kehtetuks tunnistatavate lõigete sisu on üle kantud lõigetesse 1 ja 4.

Punkt 156. Muudatusega parandatakse senine vigane sõnastus, mis viitab justkui tunnistaja kui

inimese usaldusväärsuse kontrollimisele, ning viiakse see kooskõlla Riigikohtu praktika21 ja

teadusliku arusaamisega ütluste usaldusväärsusest. Samuti võimaldatakse muudatusega ütluste

usaldusväärsuse rehabiliteerimiseks teise tunnistaja ülekuulamist varasemate kooskõlaliste väidete

kohta, mida seadustiku kehtiv sõnastus ette ei näe.

Punkt 157. Lisatav lõige lähtub põhimõttest, et kuni tõendi usaldusväärsust pole kahtluse alla

seatud, puudub ka põhjus hakata tõendi usaldusväärsuse kinnitamiseks täiendavaid tõendeid

21 RKKKo 3-1-1-131-13.

58

esitama. See põhimõte on muuhulgas oluline menetlusökonoomia tagamiseks: eeldades tõendi

ebausaldusväärsust, tuleks justkui igale tõendile „polster ümber ehitada“. See kujutaks endast

ülemäärast ajakulu ning võimaldaks muuhulgas justkui tagaukse kaudu tuua kohtu ette materjali,

mille esitamise muidu välistaks KrMS § 66 lg 21. Lõikes 5 sisalduv reegel kehtib ühtmoodi nii

lõikes 1 kui lõikes 4 sätestatu kohta. Punkt 158. Muudatus reguleerib juhtumit, mida seni on

reguleerinud KrMS § 288 lõige 10, mis tunnistatakse kehtetuks. Kui senine regulatsioon nõudis

ristküsitlusel antud ütluste tervikuna kõrvalejätmist ja andis rohelise tee kohtuväliste ütluste

avaldamisele ka üksnes juhul, kui tunnistaja ristküsitlusel keeldus vastamast üksikule küsimusele,

siis eelnõu kohaselt on reaktsioon tunnistaja keeldumisele paremini vastavuses menetluses

toimunuga ja ülejäänud KrMSi loogikaga. Nimelt, kui tunnistaja ristküsitlusel keeldub mõnele

küsimusele vastamast, tekib küsitlejal õigus avaldada just need kohtueelses menetluses antud

ütlused, mis sisaldavad vastust sellele konkreetsele küsimusele. Muus osas puudub põhjus

tunnistaja kohtueelsel menetlusel antud ütlusi avaldada. Tunnistaja keeldumine ristküsitlusel

mõnele küsimusele vastamisest võib küll tekitada kahtlusi tunnistaja ütluste usaldusväärsuses, kuid

seda kahtlust kohus saabki hinnata. Tunnistaja keeldumise korral küsimustele vastamast on tema

kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise protseduur sarnane kehtiva seaduse alusel

tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrolliks ütluste avaldamisega: pool peab avaldamiseks saama

kohtu loa, kohus aga kuulab ära ka vastaspoole seisukoha ja avaldatavate ütluste ulatus piiritletakse

enne avaldamist. Seejärel saab pool, kes avaldamist taotles, need ütlused ette lugeda või anda

kohtule üle ülekuulamiseprotokolli, milles avaldamisele mitte kuuluvad osad on kinni kaetud.

Ütluste avaldamise otsustamisel kontrollib kohus KrMS § 291 lõike 3 tingimuste täidetust. Kui

tunnistaja aga üldse keeldub ütluste andmisest ristküsitlusel, tuleb kohaldamisele KrMS § 291 lõike

1 punkt 3.

Punkt 159. Muudatuse eesmärk on seadustada võimalus ka täisealise, kuid oma vaimse tervise

häire või puude tõttu haavatava tunnistaja korduva ülekuulamise vältimiseks. Riigikohus oma

lahendis asjas 1-12-1247 on tähelepanu juhtinud, et kehtiv seadus ei sisalda selgesõnalist võimalust

puudega või psüühikahäirega täisealise tunnistaja kohtueelses menetluses ülekuulamiseks ja

ülekuulamise videosalvestise kasutamiseks ristküsitlemise asemel, ehkki väljakutsed selliste

tunnistajate kohtus ristküsitlemisel on samasugused, nagu kehtivas seaduses märgitud alaealiste

tunnistajate puhulgi.

Lõikes 1 on peamine muudatus punktis 3. Eelnõu kohaselt laieneb lõikes 1 sätestatu edaspidi ka

täisealistele tunnistajatele, kellel on kohtus ütluste andmist takistav psüühikahäire, kõne-, meele-

või vaimupuue. Mitte kõik puuded ja häired ei ole aluseks tunnistaja kohtusse kutsumata jätmiseks

– see, et kohtus ütluste andmine ei oleks häire tõttu võimalik või ohustaks oluliselt tunnistaja enda

tervist, tuleb iga kord eraldi tuvastada. Näiteks depressioon või kerge vaimne alaareng on küll

normist hälbivad terviseseisundid, kuid ei takista kohtus ütlusi anda. Vaidluse korral tunnistaja

kohtukõlblikkuse üle peaks kohus alati kaaluma kolme aspekti. Esiteks tuleb kindlaks teha, kas

tunnistaja puue üldse võimaldab tal tunnistajaks olla, st asjaolusid tajuda, mäletada, taasesitada ja

eristada tegelikkust väljamõeldistest. Teiseks tuleb küsida selle järele, kas tunnistaja küsitlemine

kohtus oleks põhimõtteliselt võimalik mingite spetsialistide või abivahendite abil, näiteks kaasates

viipekeele tõlgi või kasutades arvutiklaviatuuri, mille abil tumm tunnistaja saab ennast väljendada.

Kolmandaks tuleb kaaluda kohtus ütluste andmise kahjulikku mõju tunnistaja tervisele. KrMS §

2901 kohaldamine poolte nõusolekut ei eelda ning selle rakendamine tähendab

konfrontatsiooniõiguse riivet ja eeldab muu hulgas KrMS § 15 lõike 3 kohast analüüsi. Poolte

nõusolekul on tunnistaja kohtus küsitlemine võimalik asendada tunnistaja kohtueelses menetluses

antud ütluste avaldamisega ka kehtiva KrMS § 2911 alusel.

Lõikes 2 tehtud muudatus on seotud paragrahvi kohaldamisala laiendamisega täisealistele isikutele.

59

Punkt 160. Lisatud lause on üle toodud sama paragrahvi lõikest 3, mis tunnistatakse kehtetuks.

Sisu jääb samaks.

Punkt 161. Lõigete 3 ja 4 kehtetuks tunnistamine on seotud KrMS § 288 muutmisega.

Süüdistatavat käsitletakse kaitse tunnistajana ning seega eelnõukohase KrMS § 288 lõike 21 punkti

2 kohaselt on süüdistatava teisesküsitlejateks kõigepealt teiste süüdistatavate kaitsjad, seejärel

prokurör ja viimaks kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik. Kohtu küsitlusõigust reguleerib KrMS

§ 288 lõige 6.

Punkt 162. Muudatuse eesmärk on täpsustada tõendi avaldamise kohustuslikku ulatust ja sellega

vältida asjakohatu materjali esitamisega aja raiskamist kohtuistungil. Praktikas on tekkinud

probleeme seoses sellega, et kohtumenetluse pooled avaldavad kohtuistungil ettelugemise või

seinale kuvamise teel mahukaid kirjalikke tõendeid, millest tõendiväärtuslik on vaid murdosa,

sealjuures täpsustamata, milline osa. Samuti on probleemiks tõendi avaldamise meetodi halb valik:

lehekülgede viisi mõnd pikka dokumenti seinale kuvades või tabeleid ette lugedes ei õnnestu tõendi

sisu tõenäoliselt kohtuni efektiivselt viia ning kohtuistungi aega kulutatakse ebaratsionaalselt.

Ehkki mõnikord on väidetud, et tõendite avaldamise võiks üldse ära jätta ning kõik kirjalikud

tõendid ja andmekandjad kohtule kohe pakina üle anda, et kohus siis saaks neid oma parima

äranägemise järgi uurida, tuleb siin siiski silmas pidada ka kohtumenetluse avalikkuse põhimõtet:

kohtusaalis viibival pealtvaatajal peab samuti olema mõistetav, millise sisuga tõendeid kohtule

esitatakse. Seda on oluliseks pidanud ka Riigikohus.22 Muudatusega jäetakse seadusest välja viide

tõendi ettelugemisele, mida seni on sageli käsitatud nö vaikimisi eelistatud viisina tõendi

avaldamiseks. Pool peab hindama, kuidas oleks tõendist lähtuv teave kõige paremini kohtu ja

pealtvaatajate jaoks hoomatav – sageli võib olla põhjendatud hoopis tõendi refereerimine või

seinale kuvamine. Seejuures tuleb tõendi avaldamisel lähtuda sellest, millist tõendusteavet kohtuni

soovitakse viia ning tõend avaldada üksnes asjakohases ulatuses. Argumendid stiilis, et kohtule

esitati tõendina leping, aga avaldati üksnes kolm lepingupunkti, mis on asjas olulised, mistõttu

lepingu viimasel lehel olevad allkirjad ja lepingu sõlmimise kuupäev justkui ei olekski teave,

millele kohus tohib tugineda (ehkki kohtumenetluse kestel pole keegi väitnud, et leping pole

sõlmitudki), on pigem otsitud ja pahatahtlikud, mis toovad kaasa menetluse venimise. Sellist

kaanest kaaneni avaldamist ei nõua ka Riigikohtu praktika (siin on põhiliseks teednäitavaks

lahendiks RKKKo 3-1-1-90-11). Teisalt tuleneb muidugi Riigikohtu praktikast ka nõue, et tõendit

esitades tuleb poolel nii kohtule kui ka teistele pooltele arusaadavalt viidata, miks tõendit esitatakse

(ja seega ka seda, milline osa avaldatavast tõendist oluline on). Kui tõendi esitaja vastaspool leiab,

et tõendit avaldatakse liiga kitsas mahus või kontekstist väljas, on Riigikohus märkinud, et

vastaspoolel on võimalus tõendit uuesti avaldada või eksitava avaldamise vastu protestida (RKKKo

3-1-1-90-11). See ei tähenda, nagu mõnel pool näha on, et vastaspool peaks saama dikteerida

tõendit esitava ja avaldava poole jaoks seda, millises mahus ja millisel viisil pool oma tõendeid

avaldama peaks (see on olnud nähtavasti mõne kaitsja võimalus prokuröre kiusata), kuid juba

esitatud ja vastaspoole avaldatud tõendit on poolel endal võimalus veelkord avaldada kindlasti

hiljemalt oma tõendite esitamise voorus. Muudatus hakkab tööle koos lõike 31 lisamisega, mis

annab kohtule võimaluse sekkuda tõendite ebaotstarbekasse avaldamisse.

Punkt 163. Riigikohus on kohtuasjades nr 3-1-1-47-15 ja 3-1-1-90-11 märkinud, et tõendi

avaldamise ulatuse ja viisi valib pool, kes tõendi kohtule esitab, ning tõend tuleb avaldada ulatuses,

milles pool tõendile soovib tugineda. Seega on eelkõige just poole otsustada, millises mahus ja

millisel viisil tõendit avaldada, kuivõrd selle tõendi kohtule presenteerimise tulemus määrab ära,

22 Vt RKKKo 3-1-1-47-15 või 3-1-1-90-11.

60

kas poole presentatsioon on kohtule arusaadav ja veenev. Üldpõhimõte jääb sellisena ka edaspidi

paika.

Muudatuse eesmärk on anda kohtule võimalus ilmselgelt ebaotstarbeka ajakasutuse puhul tõendi

avaldamise protsessi suunata ja juhul, kui pool tõendit avaldab viisil, mis ei aita kaasa selle

tajumisele või tõendi tähenduse mõistmisele, saab kohus ise määrata, kuidas konkreetne tõend

avaldatakse selliselt, et tagatud oleks nii kohtupidamise avalikkus kui ka menetlusressursi

ratsionaalne kasutamine. Kohtu sekkumine on siin siiski pigem äärmuslik abinõu ajakasutuse

normaliseerimiseks. Kuna pooltel on võistlevas menetluses tõendite esitamise ja kohtu veenmise

ülesanne ja nende valikute tagajärgedega peavad samuti pooled edasi elama, tuleb pooltele anda ka

vabadus valida parim viis oma ülesande täitmiseks ning kohtu sekkumine on õigustatud vaid siis,

kui pool on selgelt saamatu või pahatahtlik.

Punkt 164. Muudatuse eesmärk on lahendada sageli tekkiv küsimus sellest, millises menetluse

etapis saab pool esitada tõendeid, mida ta süüdistus- või kaitseaktis üles andnud ei ole.

Konkureerivaid võimalusi on kaks: KrMS § 2861 sätestab selliste tõendite vastuvõtmise üldised

tingimused kogu kohtumenetluse kohta. KrMS § 297 lõige 1 aga sätestab, et täiendavate tõendite

esitamine peaks toimuma pärast seda, kui kõik muud tõendid on kohtus juba esitatud ja uuritud.

2021. aasta maikuus Riigikohtu juures võistleva menetluse küsimuste arutamiseks kokku kutsutud

ümarlauast osavõtjad jõudsid järeldusele, et KrMS § 2861 reguleerib tõendite esitamist olukorras,

kus vajadus selle järele tekib ajal, mil poole enda tõendite esitamise voor on veel käimas. KrMS §

297 alusel aga saab pärast seda, kui poole oma voor on juba läbi, pool täiendavaid tõendeid esitada

alles siis, kui kõik muud tõendid on esitatud.

Sellele vaatamata on praktikas kahe täiendavate tõendite kogumise ja esitamise korra osas jätkuvalt

segadus ning kohtunikud keelduvad isegi täiendavate tõendite kogumise taotlust kuulamast enne

kõikide asjas üles antud tõendite esitamist. See toob kaasa viivitusi protsessis eriti siis, kui

täiendava tõendi kogumise vajadus on selge juba poole enda tõendite esitamise etapis ja tõendi

saamiseks kulub aega (nt on vaja teha EIO või määrata ekspertiis). Puudub põhjus, miks pool ei

peaks neid taotlusi esitama ja kohus ei peaks neid taotlusi lahendama esimesel võimalusel. Seetõttu

muudetakse KrMS § 297 sõnastust ja sätestatakse, et kohtumenetluse poole taotlusel võib kohus

täiendava tõendi kogumise või uurimise määrata igal ajal kohtumenetluse käigus, sellega kaotades

seni kehtinud sõnastuses eksisteerinud näiliku erisuse KrMS §-de 297 ja 2861 vahel. Muudatuse

kohaselt saab pool taotluse täiendava tõendi kogumiseks ja uurimiseks esitada igal ajal kohtuliku

arutamise kestel ning kohus peaks taotluse lahendama esimesel võimalusel, soovitavalt nii, et ei

lõhutaks ära poole tõendite esitamise vooru. Kohtu õigus ise omal algatusel täiendavaid tõendeid

koguda on võistleva menetluse üldise loogikaga ühitatav väga piiratud juhtumitel, nagu ka

Riigikohus on märkinud, ning muudatusega kohtu õigust omal algatusel tõendite kogumist ette

võtta ei laiendata.

Punkt 165. Muudatuse eesmärk on täpsustada KrMSi § 297 alusel kohtu poolt välja nõutud

täiendavate tõenditega toimimise viis. Praktikas on tekkinud segadus, kelle kätte peaksid laekuma

tõendid, mille kogumise kohus määrab KrMS § 297 lõike 1 alusel (eelkõige dokumentaalsed

tõendid ja andmekandjad). Ühelt poolt on tõendite kogumine määratud kohtumenetluse käigus ja

seega peaksid ka tõendid justkui kuuluma juba kohtule. Teisalt ei muuda tõendite hilisema

kogumise määramine ei tõendamiskoormuse jaotust ega ka seda, milline on poolte ja milline kohtu

roll menetluses. Seetõttu sätestataksegi, et tõendid, mille kogumise kohus määrab poole taotlusel,

tuleb tõendite valdajal edastada otse sellele kohtumenetluse poolele, kelle taotlusel tõendi

kogumine määrati. Poolel on seejärel võimalus ise otsustada, kas tõend kohtule esitada või mitte.

Selleks peaks kohus juba tõendite kogumiseks tehtavas määruses ette kirjutama, kuidas tõend tuleb

61

edastada, et see ei tuleks kohtu kätte, vaid liiguks otse poole kätte. Kohtu enda algatusel kogutud

tõendid peab kohus kohe kättesaadavaks tegema ka pooltele, prokuratuuri taotlusel kogutud

tõendid tuleb prokuratuuril viivitamata teha tutvumiseks kättesaadavaks ka teistele kohtumenetluse

pooltele. See järgib prokuratuuri kohustust jagada kõikide kohtumenetluse pooltega ka kogu

kriminaaltoimiku materjali olenemata sellest, kas prokuratuur ise konkreetset tõendit kohtule

esitada kavatseb.

Punkt 166. Muudatuse eesmärk on muuta kohtuvaidluste pidamise kord ratsionaalsemaks ja anda

kohtule võimalus kohe vältida ajaraiskamist. Seni Eesti kohtumenetlustes kohtuvaidlustele ajaliste

piirangute seadmist ei ole kasutatud, ehkki mujal maailmas on ajapiirangute seadmine osa kohtu

isekorraldusõigusest ning mõnel pool ka menetlusreeglites otsesõnu kirjas23. Praktikas on eriti

mahukate kohtuasjade puhul tekkinud probleem, et kohtukõnede pikkus ületab kaugelt inimeste

tähelepanu- ja mäluvõime ning kujutab endast päevade kaupa eelnevalt kirja pandud teksti

ettelugemist, mille eesmärk on peaasjalikult kirjapandud tekst protokolli saada ning KrMS § 300

lõike 3 kohaselt saada võimalus kõne tekst kohtule esitada, et kohtul oleks võimalik kõnest soovi

korral sobivaid tekstijuppe kohtuotsuses kasutada. See poolte soov kohut enda kasuks otsuse

tegemisel maksimaalselt aidata on mõistetav ja ka menetlusökonoomia seisukohast igati tervitatav,

kuid kohtukõne on seeläbi muutunud päevi kestvaks katsumuseks või lihtsalt mõttetuks

ajaraiskamiseks. Muudatustega antakse kohtule ja pooltele võimalus muuta kohtuvaidluste

pidamine ratsionaalsemaks

Lõige 4 annab kohtule võimaluse pooltele ette öelda, millele peaks kohtukõnedes keskenduma. See

praegu vaid kõrgema astme kohtutes kasutatav praktika peaks andma kohtumenetluse pooltele

mõningast tagasisidet, mis aitab kohtuvaidluseks paremini valmistuda ja väldib olukorda, kus

pooled kohtukõnes räägivad asjadest, mis kohtu jaoks üldse probleeme ei valmista ja rääkimist ei

vääri. Kohtuasja mahust ja keerukusest lähtudes saab kohus pooltega konsulteerides ka määrata

kohtukõnede jaoks ajapiirangu, mis peaks aga kindlasti olema mõistliku pikkusega, et see ei

kujutaks endast poole menetluslike õiguste põhjendamatut riivet. Kohtu kohustus, ükskõik kui

tüütu see ei tunduks, on pooled ära kuulata. Ajapiirang tuleb pooltele teada anda piisavalt varakult,

et pooled saaksid seda arvestada kohtukõnede ettevalmistamisel. Kohtuvaidluse eel on kohtul

samuti võimalus teha korraldused selles, kas ja millises mahus kohus võtab pooltelt lisaks

kohtukõnedele vastu kirjalikke seisukohti. Kui kohtuasi on lihtsamat laadi või väikese mahuga,

võib kirjalike seisukohtade läbitöötamine olla kohtu jaoks tarbetult koormav ja põhjustab tarbetuid

lisakulusid, mis tulenevad advokaatide tööajast, mis seisukohtade koostamisele kulub. Sestap

võivad pooled küll taotleda võimalust kirjalike seisukohtade esitamiseks, kuid kohtul on võimalus

kirjalikest seisukohtadest keelduda.

Lõige 5 sätestab, et kirjalike seisukohtade esitamise võimaldamisel tuleb kohtul anda kirjalike

seisukohtade esitamiseks selline tähtaeg, mis võimaldab pooltel vastaspoole kirjalike

seisukohtadega tutvuda. See on vajalik selleks, et kohtukõned saaksid koostatud juba kirjalikult

esitatut arvestades ja kohtuvaidluses saaksid pooled tõesti ka üksteise seisukohtadele vastu vaielda.

Nii saaks kohtusaalis toimuda sisuline kontsentreeritud dispuut poolte vahel, mis aitaks kohtul

otsusele jõuda.

Punkt 167. Muudatusega parandatakse kehtivas seadusetekstis olev lünk: kehtiv sõnastus

kolmandale isikule kohtuvaidluses sõnajärge ette ei näe, kuid kohtumenetluse poolena peaks

23 Vt nt North Carolina Gen. Stat. 7A-97, mille kohaselt võib kohus poole lõpukõne piirata mitte lühemaks kui kahe

tunni pikkuseks, Mass. R. of Crim. P. 24(a)(2), mille kohaselt lõpukõne pikkus on pool tundi, kuid kohus võib seda

asja iseloomu silmas pidades pikendada või lühendada (https://www.mass.gov/rules-of-criminal-procedure/criminal-

procedure-rule-24-opening-statements-arguments-instructions-to-jury).

62

kolmas isik kindlasti sõna saama. Kuna nii tsiviilkostja kui ka kolmanda isiku huvid võivad olla

suunatud süüdistatava süüstamisele, on otstarbekas anda kolmandale isikule sõna enne seda, kui

kõneleb kaitsja.

Punkt 168. Muudatus tehakse seetõttu, et eelnõu kohaselt saab kohus õiguse seada kohtukõnele

ajalise piirangu.

Punkt 169. Säte on üle viidud § 268 lõikeks 8. Prokuratuuri loobumine süüdistusest on jätkuvalt

õigeksmõistmise alus.

Punkt 170. Muudatuse eesmärgiks on võimaldada ka kohtus praktikal olevatel õigusteaduse

üliõpilastel ning täiendkoolituse raames praktikal olevatel kohtunikel viibida kohtukoosseisu

nõupidamiste juures. Seaduses sätestatud „nõupidamistuba“ ei tähenda tingimata spetsiaalset

ruumi, vaid tähistab kriminaalasja lahendamise käigus lahendi üle peetavaid arutelusid laiemalt.

Just kriminaalasjade praktiline lahendamine ja konkreetse asja üle peetavad arutelud on tegelikult

nii õigustudengite kui praktikal olevate kohtunike jaoks praktikast saadavaks lisandväärtuseks, mis

aitab praktikantidel omandada vajalikke teadmisi ja kogemusi iseseisvaks tööks kohtus. Kehtiva

seaduseteksti kohaselt ei tohiks praktikante konkreetsete asjade lahendamisel kaasata isegi mitte

passiivsete vaatlejatena. Selline kitsendus mõjub halvasti Eesti õigusharidusele ning on tänaseks

tsiviilkohtumenetluses juba eemaldatud: TsMS § 21 lg 1 näeb praktikantide nõupidamistel

viibimise võimaluse sõnaselgelt ette. KrMS § 305 lg 2 kohaselt on keeld nõupidamissaladust

avaldada universaalne ja kehtib tähtajatult kõikidele, kellele nõupidamissaladus on teatavaks

saanud, sh praktikantidele, kellega praktika ajaks sõlmitakse asjakohane

konfidentsiaalsuskokkulepe.

Punkt 171. Muudatuse eesmärk on suunata pooli ja kohut lahendama tõendi lubatavuse küsimused

kohtulikus eelmenetluses või hiljemalt kohtuliku arutamise käigus. Selle tulemusel väheneb

ületõendamine ja lühenevad kohtuistungid, samuti vähenevad olukorrad, kus kohtu

siseveendumust pääseb mõjutama materjal, mis tegelikult on lubamatu ja ei oleks üldse tohtinud

kohtu ette sattudagi. Muudatusega piiratakse kohtu võimalust tõendi lubamatuks tunnistamiseks

pärast seda, kui kohus on tõendi vastu võtnud. Edaspidi saab kohus otsuse tegemisel lubamatuks

tunnistada üksnes sellise süüstava tõendi, mis on saadud süüdistatava põhiõiguste raske rikkumise

tulemusel ja mille lubamatuse aluseks olev asjaolu ei olnud enne kohtuotsuse tegemist teada. Kui

kohus otsuse tegemisel tõendi lubamatuks tunnistab, tuleb tõendi esitanud poolele anda võimalus

sama asjaolu kohta muid tõendeid esitada. Sama reegel kehtib kogu kohtumenetluse jooksul. Pool

ei pea sellisel juhul kartma, et kohus üllatuslikult tema tõendi lubamatuks tunnistab ja ta siis asjaolu

tõendamise võimalusest üldse ilma jääb. See omakorda on eelduseks sellele, et pooled ei peaks

tõendeid kohtu ette kokku kuhjama võimaliku väljaarvamise hirmus ning kohtule liiaga tõendite

esitamine väheneb.

Samas ei oleks aktsepteeritav lahendus, kus kohus on sunnitud inimese süüdi mõistma ilmselgelt

ebaseaduslikult saadud tõendite põhjal, mille lubamatusele pooled mingil põhjusel tähelepanu ei

pööranud, kuid mis sai kohtule selgeks kohtuvaidluste või otsuse kirjutamise ajal. Sestap on raske

põhiõiguste rikkumisega saadud süüstavate tõendite väljaarvamine kohtule jätkuvalt lubatud, ent

kohus peab prokuratuurile andma võimaluse oma tõendamiskohustust täita muude tõenditega,

näiteks esitada muid kaudseid tõendeid, mis esialgu jäid esitamata, kuna oli olemas otsene tõend,

mille kohus otsustas välja arvata. Kui kohus näeb juba kohtuliku uurimise ajal, et prokuratuuri

tõend on lubamatu, ei keela miski kohtul sellele kohtumenetluse poolte tähelepanu pöörata

kohtuliku uurimise ajal ning seejärel tõend lubamatuks tunnistada ja jätta vastu võtmata. Sellega

saab kerge vaevaga vältida olukorda, kus hiljem tuleb kohtulik uurimine uuendada.

63

Õigustavaid tõendeid, ehkki lubamatuid, kohus otsuse tegemise faasis omal algatusel välja arvata

ei saa. Ehkki tõendi saamisel võib olla rikutud kellegi õigusi, on süütu inimese süüdimõistmine

sedavõrd oluline kahju, et selle ärahoidmise vajadus õigustab ka iseenesest usaldusväärsete, kuid

seaduserikkumisega hangitud tõendi kasutamist olukorras, kus sellise tõendi väljaarvamist pooled

ei ole taotlenud.

Küsimus sellest, kas välja arvatud tõendi asemel võiks esitada ka selliseid tõendeid, mida esialgu

ei olnud süüdistusaktis (või kaitseaktis)üles antud, tuleb tuleb vastata lähtuvalt konkreetsest asjast.

Kui esialgu esitatud, seejärel aga lubamatuks tunnistatud tõendi lubatavus oli ilmselgelt kahtlane

(nt oleks iga mõistlik prokurör pidanud suutma lubamatust ette näha kohtupraktikas

väljakujunenud seisukohast lähtudes), siis ei pruugi kohus süüdistusaktiväliseid täiendavaid

tõendeid lubada, kuivõrd nende tõendite süüdistusaktis mainimata jätmiseks puudus mõistlik

põhjus. Kui aga kohus täiesti omal algatusel ning ootamatult otsustab tõendi lubamatuks

tunnistada, võib see üllatus olla piisavalt hea põhjus lubada kohtule ka selliseid täiendavaid

tõendeid esitada või koguda, mida süüdistusaktis ei olnud mainitud.

Punkt 172. Muudatus parandab segadust tekitava keelekasutuse. „Süüstama“ tähendab

õiguekeelsussõnaraamatu järgi süü tõendamist või paljastamist. Seega võib rääkida süüstavatest

asjaoludest või tõenditest, mis sisuliselt tähendab, et need asjaolud või tõendid kinnitavad

süüdistust. Karistusõiguslik etteheide aga, mida on silmas peetud § 306 lõike 1 punktis 1, on

süüdistus – ja prokuratuur mitte ei süüsta süüdistatavat, vaid süüdistab, st esitab etteheite.

Kohtuotsuses tulebki lahendada küsimus sellest, kas on aset leidnud süüdistuses kirjeldatud tegu –

ja kohtu otsustus väljendab seda, kas süüstavaid asjaolusid ja tõendeid on kohtuliku arutamise

käigus kogunenud piisavalt selleks, et süüdistatav süüdi tunnistada.

Punkt 173. Muudatus on tingitud määruskaebuste üldise loogika muutmisest. Kuna kohtuotsuses

vigade parandamise määrusega muudetakse kohtuotsust, peab selle määruse vaidlustamine olema

määruskaebuse korras võimalik. Muu hulgas on see oluline juhul, kui vigade parandamise

määrusega kohus ebaseaduslikult muudab juba tehtud kohtuotsust sisuliselt.

Punkt 174. Kohtuotsuse tegemise koht on ebaoluline teave, mistõttu sellest andmeväljast

loobutakse.

Punkt 175. Kohtuliku arutamise käigus võib asjaga olla seotud palju sekretäre ja tõlke, nende puhul

on aga tegu tehnilise personaliga, kelle nimed kajastuvad kohtuistungite protokollides. Kuna need

inimesed kohtuotsuse sisu eest vastutust ei kanna, puudub ka põhjus nende nimesid kajastada

kohtuotsuse päises. Punkti 4 muutmise eesmärk on viia kohtuotsuse päises kuvatavad andmed

kooskõlla isikuandmete töötlemise minimaalsuse põhimõttega. Kohtuotsused on Eestis avalikud,

kuid puudub vajadus kohtuotsuses kajastada ja avalikustada süüdistatava elukohta, töökohta või

õppeasutust. Nii nagu nende andmete avaldamine võib tarbetult lihtsaks muuta süüdistatava vastu

eraviisiliste kättemaksuaktsioonide või vaenukampaaniate korraldamist, võib kurjategija

seostamine õppeasutuse või ettevõttega mõjuda teenimatult halvasti õppeasutuse või ettevõtte

mainele

Punkt 176. Muudatuse eesmärgiks on süüdistuses etteheidetavate kuritegude loetelu toomine

kohtuotsuse põhiosast sissejuhatavasse ossa. Selle tulemusel peaks ka resolutiivotsustest edaspidi

nähtuma selgelt, milliste kuritegude toimepaneku üle kohus on otsustanud. Praegune olukord on

selline, et kui kohus teeb resolutiivotsuse, mida hiljem põhiosaga ei täiendata, on kohtuotsus ilma

süüdistusaktita lugejale arusaamatu. See ei ole probleemiks ainult avalikkuse seisukohast, vaid

64

tekitab lisatööd ja segadust ka menetlejatele, kui on vaja kindlaks teha, milliste tegude osas on isiku

üle juba kohut peetud (ja seega enam menetleda ei tohi). Olukorras, kus isik võib olla erinevatel

aegadel pannud toime palju samale kvalifikatsioonile vastavaid tegusid, on topeltkaristamise ja -

menetlemise keelu jõustamiseks seetõttu vaja iga kord lisaks kohtuotsusele välja otsida ka

süüdistusakt. Muudatus haakub ka KrMS § 248 muutmisega, mille kohaselt kokkuleppemenetluses

edaspidi põhiosa kohtuotsusele ei koostata. Ka neis asjades on oluline, et süüdistuse sisu siiski

kohtuotsusest selguks. Muudetud sätte kohaselt tuleb kohtuotsuses esitada nii teod, mille

toimepanemises süüdistatuna oli isik kohtu all, kui nende tegude karistusõiguslikud

kvalifikatsioonid. Kohus ei pea siiski kohtuotsusesse süüdistusaktis esitatud teokirjeldust üks-ühele

kopeerima (eriti arvestades praktikas ikka veel esinevat probleemi kohmakalt või ülidetailselt

sõnastatud kümnete löehekülgede pikkuste süüdistustega), vaid peab üksnes markeerima teo

olulised tunnused, mis võimaldaksid aru saada teo iseloomust ning eristada seda teistest

võimalikest samalaadsetest tegudest. Näiteks „A oli kohtu all süüdistatuna selles, et ta 20.01.2024

pettis C-lt välja 7500 eurot, esitades C-le arve autokoormatäie nisu eest, mida tegelikult ei olnud

tarnitud“ võib olla täiesti piisav teokirjeldus isegi siis, kui süüdistuses oli tegevus märksa

detailsemalt kirjeldatud. Kui süüdistust on menetluse käigus muudetud, tuleks kohtuotsuses

kajastada viimane süüdistuse versioon, st see, mille üle kohus otsustas.

Punkt 177. Kohus peab otsuses selgelt märkima, millistele omaks võetuks tunnistatud asjaoludele

kohus otsust tehes tugineb. Punktide järjekord paragrahvis ei tähenda, et samas järjekorras peaks

olema asjaolud esitatud ka kohtuotsuses, ega osuta ka mingile prioriteetsuse järjekorrale. Sageli on

mõistlik faktiliste asjaolude tuvastamise osa kohtuotsuses alustada hoopis omaksvõetud

asjaoludest, et siis ülejäänud, tõendite varal tuvastatud asjaolude käsitlemisega jätkata. Omaks

võetud asjaolude kajastamisel tuleb kohtul lähtuda sellest, millises sõnastuses omaks võetud

asjaolud on fikseeritud kohtulikus eelmenetluses või kohtulikul uurimisel.

Punkt 178. Sõnastuslik täpsustus. Kohus otsust tehes süüdistust ei muuda, vaid võib kuriteo ümber

kvalifitseerida, mistõttu on korrektne rääkida süüdistuse kvalifikatsiooni muutmisest, mitte

süüdistuse muutmisest.

Punkt 179. Muudatus on tehtud terminoloogia ühtlustamiseks: kohtulahendid ja kohtuistungite

ajad avalikustatakse Riigi teatajas, mitte kohtute veebilehel. Praegu on kohtute veebilehel viit Riigi

Teatajale, kuid teave ise kajastub Riigi teataja kohtuteabe rubriigis.

Punkt 180. Muudatuse eesmärk on anda prokuratuurile piiratud kaebeõigus lühimenetluses, et

soodustada menetlusliigina lühimenetluse kasutamist ja tekitada õiguskaitsevahend seadusega

vastuolus olevate kohtuotsuste parandamiseks. Praktikas on maakohtud lühimenetluses teinud

lahendeid, millega küll tunnistatakse süüdistatav süüdi (ja sellega elimineeritakse prokuratuuri

kaebeõigus), ent kvalifitseeritakse kuritegu materiaalõiguslikult valesti või mõistetakse karistus,

mis ilmselgelt ei vasta toimepandud teo raskusele. Kuna prokuratuur süüdimõistvat otsust kehtiva

seaduse järgi vaidlustada ei saa ja kaitsja ei ole teenimatult kerge kvalifikatsiooni ja karistuse

vaidlustamisest huvitatud, on kohtunikel mugav taoliste lahendite tegemisega oma töökoormust

kergendada, prokuratuur aga väldib lühimenetluse kohaldamist neis asjades, kus karistusmäär on

oluline. Muudatuse tulemusena saab prokuratuur kaevata ka süüdimõistva otsuse peale

lühimenetluses, kui maakohus on otsust tehes materiaalõigust väärkohaldanud. Muudatus

tõenäoliselt süüdistatava jaoks lühimenetluse atraktiivsust märgatavalt ei vähenda, kuna

lühimenetluses mõistetavat karistust peab kohus jätkuvalt vähendama kolmandiku võrra ning ka

kehtiva seaduse kohaselt on lühimenetluses mõistetav karistus kohtuniku otsustada. Ka

süüdimõistva otsuse peale kaebamise võimalus ei ole iseenesest uus, kuid seni on see olnud üksnes

kannatanul.

65

Punkt 181. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 182. Lisatav lõige 7 toimib koosmõjus eelnõu kohaselt seadustikku lisatava § 151 lõikega

4. Muudatuste eesmärk on vältida olukordi, kus maakohtus toimunud menetlusrikkumise oleks

saanud maakohtus parandada, kuid pool oma tähelepanematusest või pahatahtlikkusest jättis

rikkumisele reageerimata, et saavutada põhjus kohtulahendi tühistamiseks

apellatsioonimenetluses. Sätte kohaselt on apellatsioonis menetlusrikkumisele tuginemise

eelduseks, et menetlusrikkumisele juhiti vastuväitega tähelepanu juba maakohtus või polnud

maakohtus menetlusrikkumisele võimalik tähelepanu juhtida, näiteks toimus menetlusrikkumine

kohtuotsuse tegemisel. Jätkuvalt on võimalik kohtulahend vaidlustada KrMS § 339 lõike 1

menetlusrikkumistele tuginevalt ka juhul, kui neile mingil põhjusel maakohtus vastuväidet ei

esitatud.

Punkt 183. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 184. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 185. Muudatusega antakse ka ringkonnakohtule võimalus kohtumenetlust läbi viia

olukorras, kus on selge, et süüdistatav hoiab menetlusest kõrvale. Kõrvalehoidmisele viitavad

asjaolud tuleb eraldi tuvastada ning samuti tuleb enne süüdistatava osavõtuta kohtulikku arutamist

teha mõistlikke pingutusi süüdistatavale kutse kättetoimetamiseks. Praktikas on ette tulnud

juhtumeid, kus apellatsioonimenetlus takerdub seetõttu, et süüdistatav, kes maakohtu istungi järel

vabadusse jäi, ei ole tema poolt avaldatud kontaktandmetel kättesaadav, väldib kohtukutse

kättesaamist ning sellega takistab kriminaalasja lõplikku lahendamist. Võimalus menetlusest

kõrvale hoiduva süüdistatavata kriminaalasja arutada on antud ka maakohtule.

Punkt 186. Säte tunnistatakse kehtetuks, kuna kohtuistungite pidamist video vahendusel

reguleeritakse edaspidi eraldi üldsättega (§ 141). Kohtuistungit võib ka edaspidi pidada videosilla

vahendusel.

Punkt 187. Muudatuse eesmärk on sarnaselt maakohtule anda ka ringkonnakohtule võimalus

kohtukõnede pikkuse mõistlikuks piiramiseks ja kohtuvaidluse kontsentreerimiseks.

Apellatsioonimenetluses on ajaliste piirangute seadmine kohtukõnedele küllaltki levinud praktika

ka mujal maailmas (vt nt US Fed. R. App. R 34(b) või The European Court of Human Rights.

Questions and Answers for Lawyers (2023), lk 29). Nagu maakohtus, tuleb ka ringkonnakohtul

kohtukõnede kestuse piiramisel silmas pidada apellatsioonis tõstatatud küsimuste hulka ja

keerukust, et mitte võtta pooltelt võimalust kohtu poole pöörduda ja oma seisukohti esitada. Lisaks

antakse sõnaselgelt apellatsioonikohtule võimalus ka kohtukõne ajal kõnelejalt küsimusi küsida, et

kohtulik arutamine oleks tõhusam. Selline praktika on tavaline paljude riikide kaebekohtutes,

KrMS § 360 lõike 3 kohaselt on küsimuste esitamine pooltele lubatud ka asja arutamisel

Riigikohtus. Kohtupoolsete küsimuste esitamine aitab kõnelejal keskenduda kohtuasja nendele

detailidele, mis kohtu hinnangul on kohtuasja lahendamiseks olulised, vältides olukorda, kus

kohtumenetluse pooled ei kõnele kohtu jaoks olulistest õiguslikest küsimustest, kohus aga on

sunnitud tõdema, et kohtuistung lisandväärtust asja lahendamise seisukohast ei andnud.

Punkt 188. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt.

66

Punkt 189. Kohtuliku uurimise ühekülgsus või puudulikkus on kohtule ette heidetav siis, kui see

kujutab üksiti olulist kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, mis on apellatsioonimenetluses

kohtuotsuse tühistamise alusena märgitud punktis 3. Seetõttu tunnistatakse segaduse vältimiseks

see alus eraldiseisvana kehtetuks. Küll on Eesti apellatsioonimenetluses kohtule võimalik esitada

kaebusi tõendite hindamise peale ning apellatsioonikohtu pädevuses on ka ise tõendeid koguda,

uurida ja (ümber) hinnata. Viga tõendite hindamisel ei kujuta endast tingimata menetlusõiguse

rikkumist, kui ühtegi tõendite hindamise kaanonit pole otseselt eiratud. Ringkonnakohtul on aga

ka võimalus tõenditele maakohtust lihtsalt erinev hinnang anda. Just seda olukorda, kus

ringkonnakohus maakohtus uuritud tõendid ümber hindab ja erinevale järeldusele jõuab, kirjeldab

kõige paremini väljend „viga tõendite hindamisel“, mis on samuti kohtuotsuse

apellatsionimenetluses tühistamise aluseks.

Punkt 190. Kui isikule mõistetakse karistus või kohaldatakse mõjutusvahendit, mis ei vasta

süüdimõistetu isikule ja toimepandud kuriteole, siis on kohus rikkunud KarSi 4. peatüki 1. jao

(karistuse kohaldamise alused) sätteid, st kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Materiaalõiguse

ebaõige kohaldamine on juba kohtuotsuse tühistamise alusena märgitud punktis 2. Seetõttu

tunnistatakse segaduse vältimiseks punkt 4 kehtetuks.

Punkt 191. KrMS § 339 lõike 1 punkt 11 on juba varem kehtetuks tunnistatud, kuid viide sellele

punktile on jäänud eemaldamata. Seetõttu tuleb viide sellele sättele välja jätta.

Punkt 192. Viide KrMS §-le 151 on vajalik, rõhutamaks, et ka kassatsioonis saab tugineda vaid

eelkõige sellistele menetlusrikkumistele, millele varasemas menetluses õigeaegselt tähelepanu

juhiti. Erandina on õigeaegsest vastuväite esitamisest hoolimata võimalik ka kassatsioonis tugineda

KrMS § 339 lõike 1 nimetatud olulistele menetlusõiguse rikkumistele.

Punkt 193. Muudatus on tehtud terminoloogia ühtlustamiseks. Lisaks edaspidi enam ei kustutata

Riigikohtu kodulehelt kassatsiooni menetlusse võtmise taotluse lahendamise andmeid, kuna need

annavad juristkonnale väärtuslikku teavet selle kohta, kas ringkonnakohtu lahend jõustus ilma, et

selle peale oleks kaevatud või otsustas Riigikohus, et kaebust menetlusse ei võeta.

Punkt 194. Muudatus on tehtud terminoloogia ühtlustamiseks.

Punkt 195. Muudatusega pööratakse ümber senine määruskaebeõiguse põhimõte. Kui senine

seadusetekst tekitas eelduse, et kõik kohtumäärused on määruskaebuse korras vaidlustatavad, siis

edaspidi on eeldus vastupidine: kui seaduses ei ole määruskaebuse esitamise võimalust ette nähtud,

siis järelikult määruskaebust esitada ei saa ja menetluslikule rikkumisele saab tähelepanu juhtida

kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus. Muudatuse eesmärk on piirata määruskaebevõimalusi

vaid nende määrustega, mille tõttu kellegi õigusi jätkuvalt piiratakse, ning selliste määrustega,

mida ei ole võimalik koos kohtuasja lõpplahendiga vaidlustada (nt seetõttu, et isik, kelle õigusi

rikuti, ei ole kohtumenetluse pooleks kriminaalasjas). Muudatus teeb ka seaduse teksti kergemini

loetavaks: konkreetse määruse tegemise õigusliku aluse juures on märgitud ka see, kas määrust

saab lõpplahendist eraldi vaidlustada või mitte. See loob suurema õigusselguse määruste

vaidlustatavuses, kuna kehtiv määruskaebuste vaidlustamine on küllaltki abstraktselt reguleeritud

ja seetõttu pole alati üheselt selge, kas konkreetne määrus on vaidlustatav või mitte. Kuivõrd

määrus on reeglina menetlusotsustus, millega menetlust korraldatakse, mitte aga lõpplahend, siis

reeglina on kohtul võimalik määrusega otsustatut hiljem ümber otsustada ning enamus menetlust

korraldavaid otsustusi on allutatud kõrgema kohtu kontrollile läbi kriminaalasja lõpplahendi

vaidlustamise. Määruskaebuse esitamise võimalus peakski olema erandlik ja seaduses sõnaselgelt

ette nähtud.

67

Punkt 196. Muudatus peegeldab tõdemust, et mõningatel juhtudel on määruskaebeõigus ka näiteks

kahtlustataval, kes on küll selgelt menetlusosaline, st mitte menetlusväline isik, kuid samas,

kuivõrd kohtumenetlust asjas ei käi (ning asi ei pruugi ka kunagi kohtusse jõuda), siis pole tegemist

kohtumenetluse poolega. Üldreegel määruskaebeõiguse kohta ei muutu.

Punkt 197. Muudatus on tingitud määruskaebemenetluse üldise loogika muutumisest. Edaspidi on

määruskaebuse korras vaidlustatavad vaid need määrused, mille eraldi vaidlustamine on seaduses

sõnaselgelt ette nähtud. Kus seadus määruskaebeõiguse kohta eraldi sätet ei sisalda, kohtumäärus

vaidlustatav ei ole.

Punkt 198. Muudatus on seotud samale paragrahvi tekstis muudatuste tegemisega, sh lõigete

lisamisega.

Punkt 199). Lisatava lõike 11 eesmärgiks on anda menetlusosalistele piisav ajavaru

kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamiseks. Seda seetõttu, et funktsionaalselt on

kriminaalmenetluse lõpetamine sarnaselt kohtuotsusega kriminaalasja lõpplahend ning vaidlus

selles osas võib olla igatpidi sama sisuline ja keeruline nagu vaidlus kohtuotsuse üle. Heaks näiteks

on kriminaalmenetluse lõpetamine seoses psühhiaatrilise sundravi kohaldamisega, mis eeldab

kohtult kõikide nende küsimuste lahendamist, mida kohus lahendab kohtuotsuseski.

Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva, mistõttu on põhjendatud ka sisuliselt mõnikord

sama keerulise määruse vaidlustamiseks varuda sama palju aega.

Punkt 200. Muudatusannab esmalt maakohtule võimaluse parandada oma jälitustoiminguks loa

andmise määrust enesekontrolli korras. See võib olla aktuaalne juhul, kui taotlust lahendades on

maakohus koostanud puudulike põhjendustega määruse, mis põhjenduste ebapiisavuse tõttu võiks

tühistamisele minna. Samas on kriminaalmenetluse lõpetamise määrused kui kriminaalasja

lõpplahendid edaspidi vaidlustatavad ilma enesekontrolli menetluseta, analoogiliselt

kohtuotsusega.

Teine muudatus puudutab osade määruskaebuste jaoks seni kehtinud kümnepäevast tähtaega, mis

nüüd kaotatakse Riigikohtu ettepanekul. Varasemalt on olnud probleeme mh sellega, et ei ole alati

selgelt piiritletav, kas määruskaebus kuulub nende hulka, mis tuleb kümnepäevase tähtaja jooksul

esitada või on kaebuse esitamiseks aega tavapärased 15 päeva. Eriti arvestades, et lühema tähtajaga

on praeguse seaduse sõnastuse kohaselt küllaltki tõsise põhiõiguste riivega määrused, ei ole

põhjendatud, et nende määruste vaidlustamiseks tuleks ette näha ahtam ajaraam.

Punkt 201. Lisatav lõige 21 sätestab üldreegli määruskaebuse esitamise tähtaja arvutamise kohta.

Määruskaebuse esitamise tähtaega hakatakse arvestama hetkest, mil kaebajale on kättesaadav

asjaolude kirjelduse ja põhjendustega vormistatud määrus. Seda seetõttu, et mitte panna kaebajaid

ebavõrdsesse olukorda olenevalt sellest, kas kohtunik koostas esialgu määruse koos kirjalike

põhjendustega või ilma nendeta. Kuna määruse põhjendustena arvestatakse neid, mis on määruses

kirjas, on selge, et informeeritud otsustuse määruse vaidlustamise perspektiivikuse kohta saab teha

alles siis, kui on täpselt teada, millistele põhjendustele kohtunik määruses tugineb.

Punkt 202. Lisatava lõike 4 eesmärk on sõnaselgelt reguleerida olukord, kus määruskaebeõigusest

on kõik kaebeõigust omavad isikud loobunud. Analoogiliselt apellatsiooniõigusest loobumisega

sätestatakse, et ka määruskaebeõigusest loobumise järelmiks on, et määrust enam vaidlustada ei

saa ja seega määrus jõustub. Selle muudatuse tulemusel saab määrusi, mida keegi vaidlustada ei

soovi, kohe täitma asuda, ilma et peaks kogu määruskaebuse esitamise tähtaega lõpuni ootama.

Loobumine tuleb fikseerida kas kohtuistungi protokollis või peab olema väljendatud kirjalikus

68

tahteavalduses kohtule. Võimalus kaebeõigusest loobumisega määrus kiiremini jõustada kiirendab

neis asjades menetlust.

Punkt 203. Muudetud sõnastuses sätestab lõige 3 määruskaebuse läbivaatamiseks

kolmekümnepäevase tähtaja. Kehtivas seaduses on määruskaebuse läbivaatamise tähtajaks kümme

päeva, mis ei ole realistlik – määruskaebusest tuleb teatada vastaspoolele ning anda talle mõistlik

aeg oma seisukohtade kohtule esitamiseks ning seejärel on võimalik, et pidada tuleb ka

kohtuistung, selle järel aga tuleb koostada ka kohtulahend. Kehtivas seaduses ette nähtud

kümnepävast tähtaega praktikas ka sageli eiratakse. Muudatusega viiakse istungi korraldamise

nõuded eraldi lõikesse 31.

Punkt 204. Sätte eesmärk on anda ringkonnakohtule paindlikkus määruskaebuse läbivaatamise

viisi valikul, lähtudes kohtu äranägemisest ja menetlusosaliste soovist istungil kohtule esineda.

Seaduse kehtiv sõnastus nõuab mõningatel juhtudel istungite pidamist ka siis, kui keegi

menetlusosalistest istungile tulla ei soovi. Nii on ringkonnakohtud olnud sunnitud määruskaebuste

läbivaatamiseks mõnikord pidama istungeid tühjas kohtusaalis. Teisalt aga kirjutab kehtiv seadus

ringkonnakohtutele ette kirjaliku menetluse ka puhkudeks, mil ringkonnakohus ise võib olla

huvitatud istungi korraldamisest. Kohtu poolt istungi korraldamine neis olukordades ei kujutaks

endast ilmselt kellegi menetlusõiguste olulist rikkumist, kuid sellegipoolest peaks istungi pidamise

võimalus olema seaduses selgelt sätestatud ka juhtumiteks, mil ringkonnakohus ise peab istungi

pidamist vajalikuks.

Lõige 31 sätestab, millisel juhul on menetlusosalisel õigus nõuda kohtuistungi pidamist. Neil

juhtumitel tuleb menetlusosalisel oma soovist määruskaebuse läbivaatamiseks kohtuistungil

ringkonnakohtule teada anda ning ringkonnakohtul on siis kohustus istung pidada. Muudel,

seaduses nimetamata juhtumitel ringkonnakohtul istungi pidamise kohustust ei ole, kuid kohtul on

alati võimalus määrata, et määruskaebuse lahendamiseks siiski istung korraldatakse. See tähendab,

et ka muude, otse nimetamata määruste vaidlustamisel on menetlusosalisel võimalik istungi

pidamist taotleda, kuid istungi pidamise või kirjaliku menetluse vahel valib ringkonnakohus oma

äranägemisel.

Punkt 205. Lõige 4 muudetakse seoses lõike 3 muutmisega ja lõike 31 lisamisega ning ka seetõttu,

et kohtuistungite video vahendusel pidamiseks kehtestatakse eelnõuga üldine kord KrMS §-s 141.

Määruskaebuse läbivaatamiseks peetava kohtuistungi võib ka edaspidi korraldada video

vahendusel.

Punkt 206. Muudatus on seotud lõigete 3, 31 ja 4 muutmisega ja viidatava sisu lõikesse 3

ümberpaigutamisega.

Punkt 207. Lisatava sättega luuakse mehhanism, kuidas uurimiskaebemenetluses või

määruskaebemenetluses enne süüdistusakti kohtusse saatmist ja kohtus arutlusele võtmist esitatud

kaebused kohtumenetluse poolte poolt tõmmatakse kriminaalasja kohtumenetlusse saabumisel

maakohtusse lahendamiseks. See on vajalik menetlustoimingute lubatavuse üle topeltmenetluste

vältimiseks. Advokatuuri tagasisides eelnõu esialgsele tekstile märgitakse aga õigesti, et nn

menetlusväliste isikute jaoks kaebeõiguse piiramine võiks nad hoopiski õiguskaitsest ilma jätta

ning kaebuste lahendamine muust kriminaalasjast eraldi võiks tekitada olukorra, kus kohus küll

tuvastab menetlusõiguse rikkumise, kuid kriminaalasja lahendav kohtunik ei pruugi sellest midagi

teada, nagu ei pruugi sellest teada saada ka süüdistatava kaitsja. Sellise infosulu tulemusena võib

tekkida olukord, kus kohus lahendab kriminaalasja tuginevalt ebaseadusliku menetlustoimingu

käigus saadud tõenditele. Samuti märgib advokatuur õigesti, et nii uurimis- kui

määruskaebemenetlus võib olla hoopiski vahendiks, kuidas kriminaalasjas aset leidnud võimalikke

69

menetluslikke minetuste suhtes saaks kiiremini kohtu seisukoha. See aga võimaldaks omakorda

pooltel edaspidiseks sobilik taktika valida. Näiteks kui süüdistaja kõige olulisem tõend ära langeb,

võib see tingida kriminaalmenetluse lõpetamise – otsus, mis muidu oleks tehtud alles kohtuliku

arutamise käigus ja võimalik, et mitu aastat hiljem.

Lõige 1 reguleerib olukorda, kus isik on esitanud määruskaebuse eeluurimiskohtuniku määruse

peale, kriminaalasi ise on aga lahendamiseks jõudnud kohtusse ning maakohus on teinud kohtu alla

andmise määruse, see tähendab võtnud kriminaalasja oma menetlusse. Lõike 1 kohaselt jätab

ringkonnakohus sellises olukorras määruskaebuse läbi vaatamata ning saadab selle lahendamiseks

kriminaalasja lahendavale maakohtule. See tagab, et just kriminaalasja lahendav kohus teeks ka

lahendi selle kriminaalasja kohtueelses menetluses tehtud menetlustoimingute seaduslikkuse ja

nende toimingute tulemusena saadud tõendite lubatavuse osas. Samal ajal aga ei teki olukorda, kus

oma õiguste rikkumisest teada saanud isik saab oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda alles võib-

olla mitme aasta pärast - või kui see kriminaalasi peaks lõppema ilma süüdistust esitamata, siis

kriminaalmenetluse seadustiku alusel ei saagi.

Lõige 11 on säte selleks puhuks, kui ringkonnakohus on küll jõudnud määruskaebust sisuliselt

lahendada, kuid ringkonnakohtu määrus ei ole veel selleks ajaks jõustunud, kui kriminaalasi

võetakse maakohtu menetlusse. Selline olukord lahendatakse niimoodi, et ringkonnakohtu lahend

ei jõustugi, aga kaebus saadetakse lahendamiseks hoopis kohtule, kelle menetluses on kriminaalasi.

Siin saab muidugi küsida, kas võib olla tegemist ringkonnakohtu ressursi raiskamisega, kui kohus

teeb lahendi, aga sellel mingisuguseid tagajärgi ei ole. Praktikas on nähtavasti sellist ressursi

raiskamist võimalik vältida seeläbi, et ringkonnakohus enne määruskaebuse lahendamist teeb

kindlaks, millises staadiumis kriminaalasja menetlus on ja uurib, kas on realistlik, kohus jõuab

määruse ära teha ning määrus jõuab jõustuda. Kui määruskaebust lahendav kohus on määruse

jõudnud teha ja määrus on jõustunud, on määruses otsustatu muidugi maakohtule siduv - küll aga

tuleb tähele panna, et eeluurimiskohtuniku määruse peale esitatud määruskaebust lahendades ei saa

riigikohus ega ringkonnakohus võtta seisukohta näiteks selle menetlustoiminguga saadud tõendi

lubatavuse osas - tõendi lubatavuse hindamine kuulub kriminaalasja lahendava kohtu pädevusse

ning Riigikohtu praktika kohaselt ei too igasugune menetlusrikkumine kohe automaatselt kaasa

selle menetlustoiminguga saadud tõendi lubamatust. Tõend on lubamatu üksnes juhul, kui selle

kogumisel on oluliselt rikutud menetlusõigust. Seda, kas konkreetsel juhul rikkumine oli oluline

või mitte, saab aga hinnata eelkõige asja arutav kohtukoosseis.

Punkt 208. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 209. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 210. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 211. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punktid 212 – 213. Kohtuotsus ja seaduses ettenähtud kohtumäärus kuuluvad Riigi Teatajas

avalikustamisele kohe pärast nende avalikult teatavakstegemist. Kohtulahend avaldatakse Riigi

Teatajas koos märkega, et avalikustatud on jõustumise ootel kohtulahend. Muudatuse eesmärgiks

on kohtumenetluse avalikkuse ja läbipaistvuse suurendamine seeläbi, et edaspidi nähakse ette kõigi

kohtuotsuste ja seaduses ette nähtud kohtumääruste (sh jõustumata ja tühistatud) avalikustamine

70

veebis, sõltumata lahendi jõustumisest. Kohtulahendist huvitatud isikutel on kohtulahendiga

võimalik veebilehe kaudu tutvuda kohe lahendi tegemise järel. See annab mh senisest märgatavalt

parema võimaluse analüüsida kohtupraktikat ja kohtupraktikas valitsevaid suundumusi ning

probleemkohti, kuna kehtiva õiguse alusel avalik juurdepääs jõustumata lahenditele puudub. See

tähendab, et näiteks asjas, kus lõpliku lahendi teeb Riigikohus, saab avalikkus, sh õigusteadlased

maa- ja ringkonnakohtu lahendi sisu teada üksnes Riigikohtu lahendis sisalduva referaadi ulatuses.

Avalikustamisele kuuluvad nii resolutiiv- kui ka tervikotsused. Kui kohus teeb lisaks

resolutiivotsusele ka tervikotsuse, asendatakse avalikustatud resolutiivotsus tervikotsusega.

Avalikustatud jõustumata lahenditele lisatakse märge „jõustumise ootel“. Kui lahend tühistatakse

või jõustub, siis märge muutub. Sama kohtuasja eri kohtuastmete lahendid on Riigi Teataja

veebilehel edasikaebuste kaudu seotud.

Paragrahvi 4081 lõike 1 muudatuse rakendamine toob kaasa muutusi kohtute tööprotsessis. Praegu

tegeleb jõustunud kohtulahendite avalikustamisega sageli kohtu kantselei. Kui lahend

avalikustatakse pärast teatavakstegemist, siis peab olema tagatud kantselei teavitamine alates

kohtulahendi tegemisest. Teine võimalus on, et pärast kohtulahendi allkirjastamist teeb

kohtuistungi sekretär kohtute infosüsteemi kaudu vajalikud toimingud lahendi veebis

avalikustamiseks. Sel juhul jääb kohtu kantselei avalikustamise tööprotsessist välja. Arvestades, et

muudatusega langeb ära kohtulahendi jõustamise ja õigel ajal avalikustamise jälgimise vajadus,

lihtsustab tehtav muudatus kohtute tööd.

Muudatuse tulemusena ei suurene kohtute töökoormus märkimisväärselt, sest juba praegu

kuuluvad kõik kohtuotsused ja seaduses ettenähtud määrused nende jõustumise korral

avalikustamisele. Kehtiva regulatsiooni kohaselt ei avalikustata täielikult tühistatud lahendeid.

Nende osakaal on väike: kriminaalmenetluses tühistati 2022. aastal vaid 0,4% ehk selle võrra

rohkem tuleb edaspidi kohtulahendeid avalikustada. Ka resolutiivotsuste avalikustamine ja hilisem

tervikotsusega asendamine ei too kaasa töökoormuse olulist tõusu. Kohtute infosüsteemi kohaselt

oli 2022. aastal asendatud resolutiivotsuste osakaal 3,1% avalikustatud kohtulahenditest,

täiendavalt tuleks avalikustada 167 resolutiivotsust.

Muudatuse rakendamiseks tuleb arendada KIS-is jõustumata kohtuotsuste resolutiiv- ja

tervikotsuste ning kohtumääruste avalikustamise ja isikuandmete varjamise automatiseerimist.

Süütuse presumptsiooni tagamise seisukohalt on oluline, et avalikustatud lahendil oleks märge

„jõustumise ootel“, „osaliselt tühistatud“, „tühistatud“ või „jõustunud“ . Nimetatud märgete

lisamiseks on vajalikud kohtute infosüsteemi ja Riigi Teataja täiendavad arendused.

Punkt 214. Lisatava lõikega sätestatakse, et kõik Riigikohtu lahendid, sh need, mis kriminaalasja

menetlust ei lõpeta, tuleb avalikustada. Avalikustamisele kuuluvad ka kohtueelse menetluse käigus

esitatud kaebuste kohta tehtud Riigikohtu määrused. Tegemist ei ole menetlust lõpetavate

määrustega KrMS § 4081 mõttes, kuid õigusselguse mõttes tuleb reguleerida Riigikohtu õiguslik

alus selliseid määruseid kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil avalikustada. Lahendite

avalikustamisel tuleb Riigikohtul endal hinnata, kas ja millises osas võiks kohtulahendi

avalikustamine edasist kohtueelset menetlust kahjustada. Juhul, kui lahendi täies mahus

avalikustamine Riigikohtu hinnangul ülemääraselt kohtueelset menetlust kahjustaks, võib

Riigikohus lahendi avalikustamisel kohtueelset menetlust kahjustavad osad lahendist kinni katta.

71

Punkt 215. KrMS § 4081 lõikest 2 jäetakse välja isikuandmete asendamine initsiaalidega ja

täpsustatakse, et avalikustamisele kuulub ka süüdistatava juriidilise isiku registrikood.

Muudatusega täpsustatakse kohtulahendites isikuandmete asendamise viisi. Alaealise süüdistava

ja avalikustamisele mittekuuluvate teiste isikute nimed tuleb asendada tähemärkidega. Alaealise

süüdistatava nimi ja isikukood avalikustatakse juhul, kui avalikustatav kohtulahend on vähemalt

kolmas, milles alaealine on kuriteos süüdi tunnistatud. Alaealine süüdistatav on süüdistatav, kes

kuritegu toime pannes oli alaealine24.

Seni kehtinud võimalus asendada nimi ka initsiaalidega ei võimaldanud isikuandmete täielikku

pseudonüümimist ja kohtulahendid olid seostatavad konkreetse isikuga. Füüsilisest isikust

menetluspoole eriliiki isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse tagab eelkõige tema nime

asendamine juhuslike tähemärkidega.

Muus osas jääb senine regulatsioon kehtima, süüdistatava nimi kuulub arvutivõrgus

avalikustamisele ka jõustumise ootel kohtuotsustes ja avalikustamisele kuuluvates kohtumäärustes.

Samuti tuleb avalikustada juriidilisest isikust süüdistatava nimi ja registrikood. Süüdimõistetu nime

avalikustamise lõpetamine on sätestatud karistusregistri seaduse §-s 28.

Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu

kandja andmeid kohtulahendist ei eemaldata. Sarnaselt on reguleeritud kohtulahendite

avalikustamine tsiviil- ja halduskohtumenetluses.

Muudatuse eesmärgiks on tagada kohtulahendite ühetaoline avalikustamine kõigis

menetlusliikides ja isikuandmete parem kaitse.

Punkt 216. Muudatuse eesmärgiks on tagada õigeksmõistetu nime ühetaoline avalikustamine või

avalikustamise lõpetamine kohtulahendites. Enne õigeksmõistva kohtulahendi avalikult

teatavakstegemist on õigeksmõistetu kohtumenetluses süüdistatav ja tema nimi kuulub

avalikustamisele Riigi Teataja veebilehel nii kohtuistungite toimumise (KrMS § 1691) kui ka

kohtuotsuse kuulutamise aja teates (KrMS § 3151 lg 1). Selles osas jääb kehtiv regulatsioon

muutmata.

Samuti jääb kehtima KrMS § 4081 lg 2 esimene lause, mille kohaselt süüdistatava nimi kuulub

veebis avalikustatud kohtulahendis avalikustamisele. Isikul, kes on kogu kohtumenetluse olnud

süüdistatava staatuses ja avalikkuse negatiivse tähelepanu all, võib olla põhjendatud ootus

õigeksmõistmise korral oma au ja hea nime taastamisele. Seega tuleb nii õigeksmõistetu kui ka

süüdimõistetu nimi avalikustada.

Kohtuotsuste avalikustamisele seab piirangud eelkõige PS §-st 26 tulenev õigus perekonna- ja

eraelu puutumatusele. Kohtulahendite avalikustamisel tuleb tagada eriliiki isikuandmete kaitse

ning see, et eraelu puutumatust ei kahjustataks ülemäära.

Õigeksmõistetu nime avalikustamisel võib tekkida ka oht tema eraelu puutumatusele, sest tema

nime seostatakse konkreetse kuriteoga. Seetõttu nähakse õigeksmõistetule ette võimalus taotleda

kohtult oma nime avalikustamise lõpetamist veebilehel avalikustatud kohtulahendis. Kohus peab

taotluse alusel õigeksmõistetu nime ja muud isikuandmed asendama tähemärkidega.

24 RKKKm 23.02.2022 1-08-14634 p11 https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=1-08-14634/40

72

Õigeksmõistetul on õigus esitada taotlus ainult täieliku õigeksmõistmise korral, osalisel

õigeksmõistmisel avalikustatakse nimi sarnaselt süüdimõistetu nimega. Juhul kui isik mõisteti

esimeses astme kohtus süüdi ja teises astmes õigeks, siis on õigeksmõistetul õigus taotleda oma

nime eemaldamist ka tühistatud süüdimõistvast otsusest.

Punkt 217. Muudatusega täpsustatakse kohtulahendites isikuandmete asendamise viisi ja

sätestatakse, et isikunimed tuleb asendada tähemärkidega. Senine regulatsioon võimaldas nimed

asendada tähemärkide või initsiaalidega, kuid initsiaalidega asendamine ei ole anonüümsuse

tagamiseks piisav, kuna võimaldab ikkagi kerge vaevaga aru saada, kellest on lahendis jutt.

Tähemärkidega asendamine ei tohi muuta kohtulahendit lugejale arusaamatuks, st ei ole

aktsepteeritav, kui näiteks kõikide erinevate isikute nimede asemel kasutatakse pseudonüümina

ühtviisi „X“, kuna lugejal ei ole võimalik sellisel juhul otsuse sisust aru saada.

Punkt 218. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 219. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt. Lisaks täpsustatakse, et kohtuotsuse

täitmise küsimuses tehtud määruse peale on määruskaebuse esitamise õigus alati ka prokuratuuril.

See ei tähenda, et prokuratuur peaks tingimata kõikidesse menetlustesse sekkuma või oma

seisukohta avaldama asjades, kus ta seda vajalikuks ei pea. Praktikas on aga esinenud juhtumeid,

kus prokuratuur menetlusosaliseks ei ole, täitmiskohtunik aga vabastab isiku karistuse kandmisest

ilma, et ta oleks analüüsinud sellise otsustuse eri- ja üldpreventiivseid tagajärgi ning sealjuures

eirab ka vangla riskianalüüsi põhjal tehtud soovitusi ennetähtaegse vabastamise või karistuse

täitmisest loobumisega seoses. Sellises olukorras on just prokuratuur kui riigi karistuspoliitika

elluviija kohane menetlusosaline, kellel peaks olema võimalik hiljemalt määruskaebemenetluses

kohtu ette tuua üldpreventiivsed ja eripreventiivsed kaalutlused, mille osas vangla teavet ei valda,

ning lasta kõrgema astme kohtul kontrollida täitmiskohtuniku kaalutlusotsust.

Punkt 220. Seaduse kehtiv sõnastus annab kohtule kaalutlusõiguse vabastada välismaalane Eestis

vangistuse kandmisest tingimusel, et ta kohe seejärel riigist välja saadetakse. Riigikohus on KrMS

§ 4241 tõlgendamisel leidnud25, et kui välismaalasest kinnipeetav karistusest vabastamise taotluse

on esitanud, on vanglal kohustus see taotlus kohtule edastada ning kohtul seetõttu ka kohustus seda

kaaluda. Küll ei näe seadus praegu selles menetluses ette mingit rolli prokuratuurile, kes aga riigi

karistuspoliitika elluviijana peaks vastutama riigi karistuspoliitika tõhusa rakendamise eest. 2024.

aastal tegid kohtud mitu lahendit, kus vanglast vabanemiseks esitasid KrMS § 4241 alusel taotluse

kinnipeetavad, kes neile mõistetud karistusest olid ära kandnud märgatavalt lühema aja, kui on

karistusseadustiku järgi vajalik selleks, et neid saaks tingimisi ennetähtaegselt vabastada. Erinevalt

KrMS § 416 alusel esitatud taotlustest pole KrMS § 4241 alusel esitatud taotluste läbivaatamisel

kehtivas seaduses ette nähtud prokuratuuri seisukoha ärakuulamise kohustust. Seega ei saa

prokuratuur ka kohtu ette tuua riigi karistuspoliitika tõhususest lähtuvaid argumente nt selle kohta,

et süüdimõistetu karistusest vabastamine ja väljasaatmine tähendaks suure tõenäosusega tema

kuritegeliku tegevuse jätkumist ning võimalik ka, et Euroopa Liidu sisese piirikontrolli puudumise

tõttu tõenäolist Eestisse tagasipöördumist hoolimata sissesõidukeelust. Muudatusega see probleem

parandatakse ja edaspidi tuleb ka KrMS § 4241 alusel karistuse täideviimisest loobumise üle

otsustades kohustuslikult ära kuulata prokuratuuri seisukoht. Samuti on kohtud KrMS § 4241

tõlgendamisel seni võtnud seisukoha, et üld- ja eripreventiivseid eesmärke kaaluda ei ole vaja ning

25 RKKKm 1-19-2118.

73

selle asemel on ainukeseks kaalutluseks KrMS § 416 lg-s 2 toodud süüdimõistetu poolt rahaliste

kohustuste tasumine. See tõlgendus on võimaldanud vanglast praktiliselt karistust kandmata

vabaneda mitmel välismaalasest kurjategijal, kelle puhul nähtavasti jäid täitmata nii karistuse eri-

kui üldpreventiivsed eesmärgid ja kes ka oma rahalisi kohustusi polnud täitnud. Seetõttu nähakse

karistuse eesmärkide arvestamine eelnõuga otsesõnu ette ka KrMS § 4241 taotluse lahendamisel.

Kohtul tuleb edaspidi hinnata, kas süüdimõistetu kiirest vabastamisest ja väljasaatmisest tõusev

tulu kaalub üles võimaliku kahju õiguskorrale ja kriminogeense riski, mida sellega võidakse

tekitada. Vanglal on võimalus ka rakendada välismaalase karistuse kandmise üleandmist tema

kodakondsusriigile rahvusvahelise koostöö instrumentide26 raames. Selline võimalus oleks

mõistlik alternatiivne lahendus puhuks, mil isiku Eestis kinni pidamine tähendaks Eesti riigile suurt

rahalist kulu, kuid isiku karistusest vabastamine ei ole aktsepteeritav seoses karistuse eesmärkide

täitmise ja kriminogeense riskiga.

Punkt 221. Säte tunnistatakse kehtetuks, sest kohtuistungite video vahendusel pidamiseks

kehtestatakse eelnõuga üldine kord KrMS §-s 141. Täitevkohtuniku asjade läbivaatamiseks võib

kohtuistungi ka edaspidi pidada video vahendusel.

Punkt 222. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Prokuratuurile

kui karistuspoliitika elluviimise eest vastutavale institutsioonile on antud võimalus määruskaebuse

korras vaidlustada kõiki süüdimõistva otsuse täideviimisega seoses tehtud kohtumääruseid, sh

kohtumäärust, mis puudutab isiku karistusest vabastamist. Kõnealused määrused on üldiselt

vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt, ent prokuratuuri kaebeõigust laiendatakse, et

prokuratuur kui riigi karistuspoliitika elluviimise eest vastutav institutsioon saaks kohtulahendite

täitmisel avalike huvide eest seista ja hoolitseda mh selle eest, et kohtud arvestaksid piisavalt

karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke.

Punkt 223 – Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 224. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 225. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt.

Paragrahv 2 käsitleb kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muudatust.

Muudatusega lisatakse KrMSRS-ile paragrahvid 26 ja 27.

Paragrahv 26 reguleerib kaebeõigusega seonduvat pärast eelnõu jõustumist. Eraldi rakendussäte

on vajalik, sest eelnõuga kujundatakse ümber määruskaebuste üldine loogika, tehakse muudatusi

uurimiskaebemenetluses ning sätestatakse täiendav tingimus kohtulahendi peale kaevates

menetlusrikkumistele tuginemiseks.

Lõige 1 on üleminekusäte määruskaebemenetlusega seonduvalt.Kriminaalmenetluse seadustiku

muudatustega mõningates aspektides määruskaebeõigust piiratakse. Õiguspärase ootuse

põhimõttest lähtuvalt aga sätestatakse lõikes 1, et kui määruskaebus on seadusemuudatuste

jõustumise ajaks juba esitatud, lähtub kohus määruskaebeõiguse tuvastamisel sellest

menetlusseadustiku sõnastusest, mis kehtis määruskaebuse esitamise ajal. See tähendab, et isegi

26 EL siseselt on selliseks instrumendiks nõukogu raamotsus 2008/909/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte

kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või

vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil.

74

kui muudatuste järel mingi määruse peale määruskaebuse esitamine ei ole enam lubatud või näiteks

on lubatud üksnes ringkonnakohtusse, tuleb enne seadusemuudatusi esitatud ja sel ajal kehtinud

reeglite järgi lubatud määruskaebus ikkagi sisuliselt lahendada.

Lõike 2 eesmärgiks on vältida õiguskaitselünga tekkimist seoses kriminaalmenetluse seadustikku

§ 151 ja § 321 lõike 7 lisandumisega. Nende sätete kohaselt ei saa kohtumenetluse pool

kohtulahendit vaidlustades enam tugineda osadele menetlusõiguse rikkumistele, millele nad õigel

ajal vastuväidet ei esitanud. Arvestades, et see võib mõnel juhul oluliselt mõjutada kohtumenetluse

poole taktikalisi otsuseid, ei oleks aus poole protsessi pealt menetlusreegleid muuta ja poolelt ära

võtta võimalus, mis tal seni olemas oli ja millega ta sai arvestada. Seetõttu sätestataksegi, et

kohtumenetluses aset leidnud menetlusrikkumistele, mis leidsid aset enne kaebeõiguse piirangute

jõustumist, võib kohtulahendit vaidlustades tugineda vaatamata sellele, et kohtule

menetlusrikkumise kohta õigel ajal vastuväidet ei esitatud.

Paragrahv 27 sisaldab üleminekusätteid kohtu koosseisu kohta käivate reeglite muutumisega

seoses.

Lõike 1 kohaselt ei takista eelnõukohane KrMS § 49 lg 1 p 21 kohtunikul asja üldkorras menetleda,

kui ta on selles kriminaalasjas juba eelistungi pidanud kriminaalasja üldkorras lahendamise

ettevalmistamiseks enne seaduse eeldatavat jõustumist 01.aprillil 2025. Seda seetõttu, et kohtuniku

vahetus pärast eelistungi pidamist tähendaks suure tõenäosusega seda, et uus kohtunik peaks ka

lähtuvalt oma kalendrist kohtuasja arutamise ümber planeerima ning see tooks kaasa viivitusi ja

segadust. Sestap välditakse topelttööd ja viivitusi ning asjad, kus on eelistung juba peetud,

arutatakse lõpuni eelistungi pidanud kohtukoosseisu poolt, isegi kui kohtukoosseisu on mingil

põhjusel sattunud kohtunik, kes samas asjas eeluurimiskohtuniku ülesandeid täitis. Kui kohtunik

leiab, et tal on ikkagi põhjus asja arutamisest taanduda, siis seda seadus muidugi ei välista.

Lõige 2 reguleerib ringkonnakohtu koosseisuga seonduvat. Ringkonnakohtu koosseis määratakse

kindlaks selle aja seisuga, mil ringkonnakohus kaebuse arutamisele määras. See ajahetk on valitud

seetõttu, et asja arutamisele määramise otsustab ka kehtiva KrMS sõnastuse järgi

ringkonnakohtunik ainuisikuliselt ning seda sätet ei muudeta. Kaebust arutamisele määrates

määratakse üksiti kindlaks ka kohtukoosseis, kes asja lahendama hakkab. Kellegi õigusi ei rikuta

sellega, kui asja lahendab kolmeliikmeline koosseis, ehkki seaduses on ette nähtud määruskaebuse

läbivaatamine ühe kohtuniku poolt. Seetõttu puudub ka põhjus juba moodustatud ja potentsiaalselt

kohtuasja lahendamisel tööle asunud kohtukoosseisu muuta.

Paragrahv 3 käsitleb riigilõivuseaduse muudatust.

Muudetakse RLSi seda sätet, mis viitab tagasi kriminaalmenetluse seadustiku

kokkuleppemenetluses tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise sättele. Kuivõrd kriminaalmenetluse

seadustiku muudatustega tekib võimalus jätta tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi

vaatamata ka lühimenetluses ja üldmenetluses, tuleb asjakohased uued alused märkida ka

riigilõivuseaduses, et saavutada aktide omavaheline kooskõla ja õigusselgus selles, et kannatanutel

on võimalus riigilõivuvabalt tsiviilkohtumenetluses esitada tsiviilhagi, mis kriminaalmenetluses jäi

menetlusökonoomia kaalutlusest lähtudes läbi vaatamata ja oleks kriminaalmenetluses olnud

riigilõivuvaba.

Paragrahv 4 käsitleb Riigi Teataja seaduse muutmist.

RTS § 2 lõiked 2–5 sätestavad kogu teabe, mis Riigi Teatajas avaldatakse. RTS § 2 lõige 6 lubab

Riigikogu, Vabariigi Valitsuse või Riigi Teataja väljaandja otsusel avaldada lisaks akte, mida ei

ole loetletud.

75

Juba praegu avaldatakse Riigi Teatajas kohtute poolt kohtute infosüsteemi kaudu avaldatud otsuste

avalikult teatavaks tegemise ajad, jõustunud lahendid ja istungi toimumise andmed.

Riigi Teatajas avaldatakse kokkuvõtteid Riigikohtu ning Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest.

Avaldatud on ka mõned Euroopa Kohtu lahendite kokkuvõtted. Kokkuvõtetele lisatakse seosed

seaduse sätetega, süstematiseeritud märksõnadega ning teiste avaldatud kokkuvõtetega. Eraldi on

loodud Euroopa Inimõiguste Kohtu artiklipõhine süstemaatiline liigitus. Riigikohtu lahendite

kokkuvõtted liigitatakse Riigikohtu märksõnastiku alusel.

Seni on kohtuteabe Riigi Teatajas avalikustamise aluseks olnud RTS § 5, mille kohaselt võib Riigi

Teatajas avaldada muud avaldatavate õigusaktidega seotud teavet.

Õigusloomepoliitika põhialuste27 punkti 12.2.2 kohaselt koondatakse oluline õigusteave jätkuvalt

Riigi Teatajasse ja selle kasutajasõbralikkust parandatakse. Olulise õigusteabe koondamine Riigi

Teatajasse võimaldab kiiret, mugavat ja kasutajasõbralikku juurdepääsu olulisele õigusteabele.

Kasutajasõbraliku Riigi Teataja projekti tulemusel paraneb kasutusmugavus veelgi. Kavandatud

on linkida viited õigusaktidele, siduda omavahel rohkem õigusteavet, võimaldada morfoloogilist

sõnaotsingut jpm. Juba praegu on kohtulahendite kokkuvõtted ja Riigikohtu lahendid seotud neis

käsitletud õigusaktide ja nende sätetega. Kavas on ka omavahel siduda samas kohtuasjas tehtud

erinevad lahendid ning lisada muutmismärge lahenditele, mida kõrgema astme kohus muutnud on.

Edaspidi loob kogu olulise õigusteabe, sh kohtuteabe koondamine Riigi Teatajasse eeldused

õigusteabe leidmisel ja tõlgendamisel tehisaru (AI) rakendamiseks.

Kohtulahendite avalikult teatavaks tegemise ajad, kohtulahendid, istungi toimumise andmed ning

kohtulahendite kokkuvõtted ei ole erandiks, vaid on alaliselt Riigi Teatajast kõigile kättesaadavad.

Seetõttu taotletakse ja on õigusselguse huvides, et kõigil oleks RTS-is sätestatust võimalik üheselt

aru saada, et kohtute avaldatud kohtuteavet ja kohtulahendite kokkuvõtteid leiab Riigi Teatajast.

Paragrahv 5 käsitleb riigi õigusabi seaduse muudatusi.

Paragrahvi 5 punkt 1. Muudatuse eesmärk on pakkuda senisest paremat kaitset sellistele

kannatanutele, kelle teovõimet ei ole kohtulikult piiratud ja kellele ei ole eestkostjat määratud, kuid

kes siiski ei oleks suutelised oma õigusi kriminaalmenetluses adekvaatselt maksma panema (mh nt

kannatanud, kes oma terviseseisundi või puude tõttu menetluses osalemisega hakkama ei saaks).

Selleks jäetakse sissejuhatavast tekstiosast välja viide piiratud teovõimele.

Punkt 2. Sõnastuslik muudatus tehakse seetõttu, et muudetakse lõike 22 sissejuhatavat lauseosa.

Esindaja on endiselt vajalik neile piiratud teovõimega kannatanutele, kelle huvid on seadusliku

esindaja omadega vastuolus.

Punkt 3. Muudatusega luuakse kohtule võimalus anda riigi õigusabi isiku varanduslikust

seisundist sõltumata ka sellisele kannatanule, kelle teovõimet ei ole küll piiratud, kuid kelle

olulised õigused ja huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta. Kehtiv kord näeb küll ette riigi

õigusabi andmise kohtu määramisel piiratud teovõimega kannatanule juhul, kui kannatanu

seadusliku esindaja huvid on kannatanu huvidega vastuolus, kuid praktikas esineb olukordi, kus

27 Õigusloomepoliitika põhialuste aastani 2030 heakskiitmine. RT III, 17.11.2020, 2.

https://www.riigiteataja.ee/akt/317112020002

76

kannatanuks on isik, kellele eestkostet määratud ei ole, aga kes ise ilmselgelt oma huvide eest seista

ei suuda. Eestkoste määramise menetluse algatamine sellisel puhul oleks kohmakas ja aeganõudev

lisandus kriminaalmenetlusele, kus mõnel juhul on võimalik kriminaalasjas lõpplahend saada vaid

loetud päevadega (nt kiirmenetlusena tehtud kokkuleppemenetluses). Seetõttu antakse kohtule

võimalus määrata riigi õigusabi tema varanduslikust seisundist sõltumata ka sellisele kannatanule,

kes küll ei ole piiratud teovõimega, kuid kelle olulised õigused ja huvid võivad advokaadi abita

jääda menetluses kaitseta.Seda, kas kannatanul on selliseid õigusi ja huve, mille kaitseks on

õigusabi määramine vajalik, otsustab kohus, nagu saab kohus otsustada ka selle üle, kas

kannatanule konkreetsel juhul on vaja riigi õigusabi määrata või ta saab oma õiguste kaitsmisega

ise hakkama. Iseenesest ei tohi riik võtta endale lapsehoidja rolli seal, kus täiskasvanud ja

adekvaatne inimene on teinud ebaharilikke eluvalikuid, näiteks keeldub süüdistatava vastu

tsiviilhagi esitamast. Siin tulebki kohtul hinnata, kas tõepoolest on tegemist kannatanu

suutmatusega oma õigusi mõista ja nende eest seista või on pigem kannatanu teinud teadliku valiku,

millesse riigil ei ole õigust sekkuda.

Punkt 4. Muudatusega antakse prokuratuurile kui kohtueelse menetluse juhile võimalus esitada

kohtule taotlus kannatanule riigi õigusabi määramiseks juba kohtueelses menetluses, et kannatanu

õigused saaksid adekvaatselt kaitstud. Prokuratuuril tuleb taotluses põhjendada, miks ta leiab, et

kannatanu olulised õigused ja huvid võiksid ilma advokaadi õigusabita kaitseta jääda.

Paragrahv 6 teeb muudatuse väärteomenetluse seadustikus

Väärteomenetluse seadustiku § 502 lõiget 3 täiendatakse viitega kriminaalmenetluse seadustiku §-

le 1605 . Muudatuse eesmärgiks on ka väärteomenetluses võimaldada menetlusvälisele isikule

tutvuda väärteoasja kohtutoimikuga.

Muus osas eelnõu eesmärkide saavutamiseks väärteomenetluse seadustikku muuta ei ole vaja, sest

väärteomenetluse seadustiku § 2 kohaselt kohaldatakse juhul kui seaduses ei ole sätestatud teisiti

väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi.

Paragrahv 7 käsitleb seaduse jõustumist.

Seadus on plaanitud jõustuma 2025. aasta 1. aprillil. Seaduse rakendamisel juhindutakse üldisest

põhimõttest, et menetlustoimingu kohta kohaldatakse menetlustoimingu tegemise ajal kehtivat

seadust. Kui kriminaalasjas on juba kohtuistungid alanud, aga eelmenetluses lahendamisele

kuuluvad küsimused (nt tõendi lubatavuse küsimus) on senini lahendamata, saab kohus need

küsimused ära lahendada kohtuliku arutamise ajal juba kehtiva seaduse kohaselt. Samuti on

võimalik kohtulikus eelmenetluses teha vajalikud korraldused selleks, et kohtueelse menetluse

lõpuleviimisel esitamata jäänud kokkuvõtted tunnistajate ütlustest saaksid esimesel võimalusel

vastaspoolele esitatud ja jälitustoimingutega kogutud materjalid tutvustatud.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõukohase seadusega võetakse kriminaalmenetluses kasutusele termin omaksvõtt, mis on seni

olnud kasutusel tsiviilkohtumenetluses ning halduskohtumenetluses, ehkki asjaolude omaks

võtmisest räägib ka kehtiv KrMS § 227 lõike 3 punkt 1. Eelnõukohase § 60 lõike 4 järgi on

omaksvõtt vastaspoole faktiväitega selgesõnaline ja tingimusteta nõustumine kohtule adresseeritud

kirjalikus avalduses või suuliselt kohtuistungil.

77

Kohus võib tunnistada asjaolu omaks võetuks või omaksvõtu tagasi lükata. Kui kohus omaksvõtu

vastu võtab, st tunnistab faktilise asjaolu omaks võetuks, loetakse see omaksvõetud faktiline

asjaolu omaksvõtule tuginedes tuvastatuks. Sellisena on eelnõukohane omaksvõtt

kriminaalmenetluses toimelt sarnane eelkõige hagimenetlusega, mis on ka loogiline, kuivõrd nii

hagiline tsiviilkohtumenetlus kui ka kriminaalkohtumenetlus on põhiolemuselt võistlevad

menetlused.

Lisaks ühtlustatakse terminoloogiat selles osas, et menetleja lahendis õigusliku argumentatsiooni

kohta kasutatakse läbivalt sõna „põhjendama“, mitte aga „põhistama“, mis tähendab TsMS § 235

kohaselt kohtule väite põhjendamist ja vabatõenditega tõendamist. Kohtulahendite Riigi teatajas

publitseerimise, so avalikkusele kättesaadavas tegemise kohta kasutatakse edaspidi läbivalt sõna

„avalikustama“ senise „avaldamise“ asemel, kuivõrd „avaldamine“ tähistab pigem kohtus tõendite

sisu tajutavaks tegemist.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas ELi õigusega.

6. Seaduse mõjud

6.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

6.1.1. Mõju kannatanute õigustele

Tsiviilhagi kriminaalmenetluses läbi vaatamata jätmise võimaluste avardamine tähendab seda, et

osad kannatanud peavad oma tsiviilnõude lahendamiseks edaspidi pöörduma tsiviilkohtumenetluse

korras maakohtusse. Kuivõrd enamik tsiviilhagisid aga ei takista kriminaalasja kiiret läbivaatamist

ei mahukuse ega keerukuse tõttu, puudub alus jätta neid läbi vaatamata ka eelnõukohase seaduse

alusel. Isegi kui hagi jäetakse kriminaalmenetluses läbi vaatamata, saab selle ikkagi lahendada

tsiviilkohtumenetluse korras. Kannatanute õiguste kaitse taseme säilitamiseks on eelnõus

sätestatud, et menetluse ökonoomia kaalutlusest tulenevalt saab läbi vaatamata jätta ainult sellise

hagi, mille esitanud kannatanu on kohtu hinnangul võimeline oma huve kaitsma ka muus

menetluses. Seega on eelkõige mõjutatud juriidilised isikud, kes praktikas esitavad keerukamatele

konstruktsioonidele tuginevaid tsiviilhagisid ja on samas ka võimelised palkama kvalifitseeritud

esindaja. Riigilõivuvaba hagi, mis kriminaalmenetluses on esitatud ja jäetud läbi vaatamata, saab

riigilõivuvabalt esitada ka tsiviilkohtumenetluses. Samuti on tsiviilkohtumenetluses kui tsiviilhagi

läbivaatamisele spetsialiseerunud menetluses tõenäoliselt keeruliste tsiviilvaidluste lahendamine

sujuvam ja otstarbekam. Seetõttu on ebasoodne mõju kannatanute õigustele pigem vähene.

Lisaks luuakse seaduslik võimalus kannatanutele kohtueelses menetluses esindaja määramiseks

riigi õigusabi korras kannatanu varanduslikust seisundist sõltumata, kui prokuratuuri hinnangul

kannatanu õigused ja huvid jääksid ilma advokaadi abita piisavalt tagamata. See muudatus mõjutab

küllalt väikest gruppi kannatanuid, kellest mõned võivad olla faktiliselt piiratud teovõimega.

Muudatuse tulemusel paraneb selliste kannatanute õiguskaitse.

6.1.2. Mõju kriminaalmenetluses osalejate õigustele üldiselt

6.1.2.1. Mõistlik menetlusaeg

Kohtumenetluste keskmine pikkus on Eestis alates 2018. aastast pidevalt tõusuteel olnud (2018.

aastal keskmiselt 32 päeva, 2023. aastal keskmiselt 55 päeva), kusjuures asjade üldarv on pidevalt

vähenenud (2018. aastal lahendasid maakohtud 5655 kriminaalasja, 2023. aastal ainult 3503 asja),

78

eeskätt on pikenenud üldmenetluses lahendatavate asjade kohtumenetlusele kuluv aeg28.Tõsi,

üldmenetluste väikese absoluutarvu tõttu on üldmenetluste keskmine menetlusaeg iga üksiku väga

pikalt menetluses olnud asja kohtus lahendamisele kuluvast ajast tugevalt sõltuv. Sellele vaatamata

on trend pikemate menetluste suunas olnud pidev (ja mitte üksnes üldmenetluste puhul), ehkki

Euroopa ja ka laiemalt lääneriikide arvestuses on Eesti kriminaalkohtumenetlus CEPEJ andmetel29

jätkuvalt üks kiiremaid, kui mitte kõige kiirem.

Seadusemuudatuste põhiline mõju avaldubki kohtulikus üldmenetluses, mida 2023. aastal oli ca

8% kõikidest maakohtutes lahendatud kriminaalasjadest30. Muudatustega luuakse võimalused

nendes asjades vältida menetluses viivitusi ja tõkestada pahatahtlikku menetluse venitamist.

Samuti luuakse võimalus kohtumenetlust üldkorras lahendatavais kriminaalasjades kontsentreerida

omaksvõtu abil, mis omakorda laseb poolte ja kohtu menetlusressurssi kokku hoida. Muudatused

süüdistatavate ja muude kohtumenetluse poolte õiguskaitset ei vähenda, kuna on suunatud

menetlusliku üllatamise ja pahatahtlike manipulatsioonide vastu (need, ehkki võiksid viia

süüdistatava jaoks soodsamale lõpplahendusele, ei ole õiglase kohtumenetluse osad), andes samas

kohtule ja pooltele suurema paindlikkuse kohtumenetluses ratsionaalseid ja õiglaseid valikuid teha.

Miski seaduses ei ahenda kohtumenetluse poolte menetluslikke õigusi ega võimalusi heas usus oma

menetlusõigusi teostada.

Lühimenetluse ja kokkuleppemenetluse sätete korrigeerimise tulemusel saab eeldatavasti ka

rohkem kriminaalasju oma lahenduse lihtmenetlustes. Lühemad ja ratsionaalsemad

kriminaalmenetlused tähendavad menetluses osalejatele aga üksiti väiksemaid menetluskulusid ja

vähem frustratsiooni ülemäära kaua kestvate protsesside pärast.

Kohtumenetluse pooltel, sealhulgas süüdistataval, on õigus õiglasele kohtumenetlusele ja osaks

sellest on ka õigus menetlusele mõistliku aja jooksul. Seadusega tagatakse senisest paremini ka

mahukate kriminaalasjade lahendamist mõistliku aja jooksul.

6.1.2.2. Mõju isikuandmete kaitsele ja kohtumenetluse avalikkusele

Seadusega piiratakse mõningate isikuandmete töötlemist kriminaalmenetluses, mille tulemusel

suurendatakse inimeste eraelu puutumatuse kaitset. See muudatus lähtub isikuandmete töötlemise

minimaalsuse põhimõttest ja puudutab isikuid, kelle isikuandmeid (sidevahendite ja

kontaktandmed, töökoht, õppimiskoht) kajastatakse praegu veel kehtiva seaduse kohaselt erinevate

menetlustoimingute protokollides. Samuti täpsustatakse ja ühtlustatakse isikunimede kajastamist

ja pseudonüümimist kohtulahendites. Muudatuste tulemusel väheneb oht, et isikuandmed sattuvad

isikute kätte, kes neid kuritarvitama asuksid.

Sätestatakse kõikide, sh veel jõustumata kohtulahendite avalikustamine. See suurendab kohtute

tegevuse läbipaistvust ja edendab õigusteadust, kuivõrd muudab senisest suurema osa

kohtulahenditest kättesaadavaks otse Riigi Teatajast kohe pärast kohtulahendi tegemist. Lisaks on

muudatusel positiivne mõju ajakirjandusele, kuivõrd kohtulahendid on kohe avalikud ja

ajakirjanikud saavad lahendi tekstiga vabalt tutvuda. Samuti reguleeritakse kohtutoimikuga

28 Justiitsministeeriumi kohtustatistika andmetel oli 2018.aastal üldmenetluses lahendatud kriminaalasja

kohtumenetluse keskmine pikkus 148 päeva ja 2023.aastal 316 päeva, samas üldmenetluses saabunud asjade

absoluutarvud olid vastavalt 453 ja 111. 29 https://rm.coe.int/cepej-report-2020-22-e-web/1680a86279 30 Lühimenetluses lahendati 2023.aastal 15% kõikidest kriminaalasjadest, kokkuleppemenetluses 78% ja

käskmenetluses alla 1%.

79

tutvumise võimalus, mis oli seni üldse reguleerimata. See annab ajakirjanikele selge aluse avaliku

huviga asjades kohtumaterjalidega tutvuda.

6.1.3. Mõju kohtutele ja kohtusüsteemile

Muudatustega antakse kohtutele rohkem paindlikkust: tingimusel, et kohtumenetluse poolte õigusi

ja avalikke huve ei rikuta, saavad kohtud senisest laiemad võimalused arutada kriminaalasja ilma

süüdistatava kohalviibimiseta ja videosilla vahendusel. Kaitsjate vahetamisega menetluse

venitamise korral saab kohus võimaluse määrata paralleelselt lepingulise kaitsjaga süüdistatavale

asenduskaitsja riigi õigusabi korras. Eelmenetluses ja määruskaebuste lahendamisel saab kohus

asja iseloomust lähtudes otsustada, kas pidada kohtuistung või mitte. Üldmenetluses saab kohus

sekkuda kohtumenetluse poolte tegevusse esemeliste tõendite avaldamisel, kui pool teeb seda

ebaotstarbekal viisil, nõuda või lubada kohtuvaidluse eel poolte kirjalikke seisukohti ning

kehtestada mõistlikud ajalised piirangud kohtukõnedele. Ristküsitluse reeglid muudetakse

selgemaks ja see vähendab vaidlusi protsessuaalsete küsimuste üle. Tsiviilhagi saab kohus

kriminaalasjas jätta läbi vaatamata ka põhjusel, et tsiviilhagi oma keerukuse või mahukuse tõttu

takistaks kriminaalasja kiiret lahendamist. Kohtul ei ole kohustust uurida tõendeid ega

argumenteerida faktiliste asjaolude tõendatusse üle olukorras, kus kohtumenetluse pooled on

mingid faktilised asjaolud omaks võtnud. Kohtule antakse senisest avaramad võimalused teha

määrused pealdisena taotlusel, selle asemel et koostada eraldi põhjendustega menetlusdokumente.

Need muudatused kogumis annavad kohtule võimaluse enamiku kohtumenetluse venimise

põhjuste maandamiseks ning eeldusel, et kohtunikud seaduses antud võimalusi oma menetlustes

kasutavad, vähendavad kohtute töökoormust ja tõstavad lahendamisjõudlust. Suurem paindlikkus

oma töö korraldamisel, sealhulgas kirjaliku menetluse rakendamisel, võib tähendada, et

kohtupidamine muutub senisest vähem avalikuks ja kohtupidamise tseremoniaalne ja

pedagoogiline aspekt jääb tagaplaanile. Selle riski maandamine on kohtunike ülesanne ja igal juhul

tuleb kohtul oma tegevuse korraldamisel kohtumenetluse avalikkuse põhimõttega arvestada.

Sätestades, et kõik kohtueelses menetluses menetlusosaliste esitatud kaebused, mida ei ole veel

jõutud ära lahendada, koonduvad kriminaalasja arutavasse kohtusse, välditakse dubleerivaid

kaebemenetlusi, mis kulutavad tarbetult menetlusressurssi ja tekitavad kohati dissonantseid

olukordi. See muudab ka kaebuste lahendamise koherentseks nn põhikriminaalasjaga.

Eeluurimiskohtunike välistamine kriminaalasja üldmenetluses arutamisest võib väiksemates

kohtutes tekitada töökorralduslikku kitsikust, kui eeluurimiskohtuniku ülesandeid on samas

kriminaalasjas täitnud paljud kohtunikud. See probleem on aga maandatav töökorraldusega, kus

ühes kriminaalasjas täidab eeluurimiskohtuniku funktsioone üldreeglina sama kohtunik.

Kohtulahendite avalikustamise ühtlustamine võimaldab kohtutes tööprotsesse lihtsustada ja

automatiseerida. Kuna avalikustamine ja pseudonüümimine on seaduses selgelt reguleeritud ning

suures osas automatiseeritav, väheneb kohtukantseleides päringute hulk ja taotluste hulk

isikuandmete eemaldamiseks. Samuti ei ole enam tarvis pidevalt jälgida lahendite käekäiku, et

kindlustada nende õigeaegne avalikustamine, kuna avalikustamisele kuuluvad lahendid ka siis, kui

nad ei ole jõustunud.

6.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Olulist mõju riigikaitsele ja välissuhtlusele seadusel ei ole.

Siseturvalisuse vaates tähendavad kiiremad ja ratsionaalsemad kohtumenetlused siseturvalisuse

suurenemist, kuna kriminaalasjad saavad kiirema lahenduse. See tähendab, et kurjategijad saavad

kiiremini karistatud ja isikud, keda alusetult süüdistatakse kuriteo toimepanekus, saavad kiiremini

vabastatud süüdistuste alt. Mõningad muudatused kohtueelse menetluse andmete avaldamises

võivad esmapilgul uurimisasutustele meelehärmi valmistada, kuivõrd sageli kaldutakse neid

80

andmeid kinni hoidma isegi siis, kui nende avaldamine on kaitseõiguse tagamiseks vajalik ja

andmete varjamiseks tegelikult põhjust ei ole. Nende muudatuste tegelik mõju on siiski vähene,

kuivõrd juurdepääsu andmetele, mida on põhjust varjata, saab jätkuvalt piirata.

6.3. Mõju majandusele

Seadusega kiirendatakse kriminaalkohtumenetlusi ja sel teel parandatakse kaudselt

ettevõtluskeskkonda. Otsest majanduslikku mõju muudatustel ei ole.

6.4. Mõju elu- ja looduskeskkonnale

Seadusega tehtavad muudatused elu- ja looduskeskkonda otseselt ei mõjuta. Kaudselt toob

muudatuste tulemusel mõningane kirjatöö ja reisimisvajaduse vähenemine kaasa väiksema

energiatarbimise.

6.5. Mõju regionaalarengule

Regionaalarengule eelnõu otseselt mõju ei avalda.

6.6. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

6.6.1. Mõju riigieelarvele

Seadusega otseselt tulu ei teenita. Kaudselt on kohtusüsteemi toimimise tõhustamise tulemuseks

see, et teenuste senise taseme säilitamiseks ei ole vaja teha lisakulutusi ning olemasolevate

vahenditega saavutatakse kiirem tulemus. Võimalik ka, et tekib mõningane eelarvevahendite

kokkuhoid näiteks selle arvelt, et lühema kohtuliku arutamise ja senisest enam lihtmenetluste

rakendamise tulemusel vähenevad riigi kulutused süüdistatavatele määratavale riigi õigusabile.

Seadusega laiendatakse kohtu võimalust määrata riigi õigusabi eelkõige süüdistatavatele

asenduskaitsja määramisega ja mõnedele kannatanutele. Kuivõrd aga need olukorrad, kus seadus

riigi õigusabi määramise lisavõimalused ette näeb, esinevad harva, ei tekita see eelarves olulist

lisakulu.

6.6.2. Mõju riigiasutuste mainele

Keeruliste ja mahukate kriminaalkohtumenetluste kestuse üle on viimasel ajal palju kurdetud ja see

on kohtu, prokuratuuri ja kriminaaljustiitssüsteemi mainele tervikuna mõjunud kahjulikult.

Muudatusega antakse nii kohtule kui ka prokuratuurile lisavõimalused selleks, et kriminaalasju

efektiivselt menetleda. Olukord, kus kriminaalasjad menetletakse lõpuni kiiresti ja korrektselt,

aitab riigi institutsioonide mainet parandada ning suurendab usku, et õiguslikud mehhanismid

Eestis toimivad ja kurjategijad võetakse vastutusele. See suurendab üldiselt usaldust Eesti riigi

vastu.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

tulud ja kulud

Seaduse rakendamisega kohalikule omavalitsusele mingeid tulusid ega kulusid ei kaasne.

Jõustumise ootel kohtulahendite avalikustamine, isikuandmete eemaldamine kohtulahenditest ja

istungitele veebilinkide kuvamine vajavad IT-arendustöid kohtute infosüsteemis, e-toimiku

süsteemis ja Riigi Teataja infosüsteemis, mis toovad kaasa mõningased kulutused. Projekti

81

„Kohtulahendite puhastamine“ rahastatakse Euroopa Liidu struktuurivahenditest 400 000 euro

ulatuses.

Lisaks on võimalikud kulutused IT-arendustele, mis on tingitud määrustele ja süüdistusaktile