Arvamuse edastamine

Endla 10a / 10122 Tallinn / tel 667 2000 / faks 667 2001 / [email protected] / www.ttja.ee

Registrikood 70003218

Karin Maisvee

Justiitsministeerium

[email protected]

Tõnismägi 5a

15191, Tallinn

Teie 14.11.2024 nr 10-4/8068-1

Meie 18.12.2024 nr 2-3/2024/1389

Arvamus Euroopa Liidu parandamisõiguse

direktiivi ülevõtmise kohta

Austatud Karin Maisvee

Täname võimaluse eest esitada arvamus EL parandamisõiguse direktiivi ülevõtmise valikute osas. Peame direktiivi üldisi eesmärke ringmajanduse soodustamisel, aga ka tarbijatele laiemate valikuvõimaluste loomisel väga oluliseks ja vajalikuks. Direktiivi ülevõtmisel ei tohiks tarbija õiguseid võrreldes olemasolevate võimalustega kitsendada, pigem tuleks tarbijate õiguseid laiendada, et soodustada asjade asendamise (või lepingust taganemise) asemel parandamise valimist. Anname oma vastuse esimeses osas tagasiside konkreetselt esitatud küsimustele ning toome täiendavalt välja omapoolsed praktikast tulenevad tähelepanekud, mida hilisema regulatsiooni rakendatavuse huvides on mõistlik arvestada.

1. EL veebiliides/platvorm teabejagamiseks. Toetame pigem EL ühtses

parandamisplatvormis Eesti osa loomist, mitte eraldi iseseisvat lahendust. Soovitame

kasutada Euroopa Komisjoni loodavat veebiplatvormi riikliku sektsiooniga, mis vähendab

halduskoormust ning tagab teabe selge ja lihtsa kättesaadavuse. Samuti soovitame

rakendada kvaliteetset tõlget automaattõlke asemel, et ka näiteks Poola või Portugali

tootjad saaksid registreerida andmed Eesti remondipartnerite kohta ilma vajaliku

keeleoskuseta. Platvorm peab olema kasutusmugav ja kõigile ligipääsetav. Kuna Eestis ei

ole hetkel sellist riiklikku platvormi, mis sisaldab teavet remonditöökohtade kohta, siis

TTJA toetab ideed sisustada riiklikku sektsiooni Euroopa Liidu parandusplatvormi ühtses

veebiliideses.

Samas põhjenduste punktides 29 ja 30 on selgitatud, et kui kasutatakse EL platvormi, siis

sellisel juhul tuleb määrata liikmesriigist esindaja, kes osaleb komisjoni eksperdirühmas,

mis annab nõu platvormi ülesehituse ja toimimise kohta ning tuleb määrata ka

kontaktpunkt, kes vastutab riikliku osa haldamise eest. Kontaktpunktiks peab olema asutus,

kes teostab sisestatud andmete üle ka järelevalvet, et tagada kooskõla liidu õigusega ja teha

kindlaks ning eemaldada kehtetut teavet. Ühtlasi tuleb põhjenduste punkti 34 kohaselt

korraldada ka tarbijate teadlikkuse tõstmiseks teavituskampaaniaid (põhjenduste punkti 36

kohaselt on seda veel peetud mitterahaliseks meetmeks) või osutama sellele platvormile.

2 (6)

Seega toob ka selle lahenduse kasutamine siiski kaasa arvestatavat halduskoormust ja

otsest finantsilist kulu, mida tuleb vastavate valikute tegemisel arvestada.

2. Registrisse ei tohiks meie arvates lisada remondikohvikuid, kuna nende võimekus

kodutehnikat ohutult remontida ja toodete tagasinõudmistega kursis olla ei pruugi olla

tagatud. Samuti võib taastatud kaupade müüjate, puudusega kaupade ostjate ja kogukonna

parandamisalgatuste lisamine põhjustada tarbijatele info üleküllust. Platvorm peaks jääma

ja keskenduma ikkagi remonditeenuse pakkujatele. Taastatud kaupade müüjate, puudusega

kaupade ostjate ja kogukonna juhitud parandamisalgatuste lisamine veebiplatvormile võib

meie hinnangul põhjustada tarbijatele info üleküllust ja eksitavat, kontrollimatut ja pidevalt

uuendamist vajavat infot, mis omakorda suurendab veebilehe ülalpidamiskulusid. Lisaks

on küsitav, kas kogukonna juhitud parandamisalgatused suudavad täita tootjatele seatud

parandamiskohustust. Need algatused on sageli pigem lihtsad isetegemise lahendused, kus

tarbijale antakse vahendid ja ruum, et juhendaja abiga ise remonti teha. Samuti ei ole selge,

miks peaks taastatud kaupade müüjad ja puudusega kaupade ostjad olema platvormile

lisatud, sest piirkondlikud ettevõtted, kes sellist kaupa müüvad või ostavad, on üldiselt

inimestele teada. Veebiplatvorm peaks keskenduma ainult parandusteenuse pakkujatele, et

jääda tõhusaks ja sihipäraseks lahenduseks.

Juhul, kui siiski soovitakse taastatud/kasutatud toodete ja remondikohvikute infot jagada

(nt arvestades Eesti turul parandamisteenuse pakkujate väikest hulka), peame vajalikuks,

et seal oleks ka lahendus selle info tõepärasuse ja vastavuse/uuendamise kontrollimiseks,

et vältida ka ülejäänud info osas usaldusväärsuse kadu.

Kokkuvõtvalt TTJA ei pea vajalikuks taastatud kaupade müüjate, defektsete toodete

kokkuostjate ning parandamisega seotud kogukondlike algatuste (nagu remondikohvikud)

kohta info avaldamist. TTJA hinnangul külastab tarbija kõnealust platvormi eesmärgiga

leida remonditöökoda, mistõttu ei ole vajalik kuvada platvormil teavet, mis

remontimisteenuse osutamisega seotud ei ole.

Minimaalses osas pooldame platvormil registreerumise kvalifitseerimist ja eelkontrolli või

eelnevat heakskiitu. Tegemist ei pea olema mitte niivõrd riigipoolse eelkontrolliga vaid

vastava valdkonna pädevusi majandus-, kutse- või ettevõtlusvaldkonna erialaliidu, aga

miks mitte ka tootja vm sarnase kinnitusega. Eelneva riikliku kontaktpunkti heakskiidu

kohustuse tekitamine tooks kaasa põhjendamatut lisakoormust kontaktpunkti kohustusi

täitvale asutusele. Teisalt, arvestades, et tegu on siiski muu hulgas elektritoitel töötavate

seadmetega, siis on küsitav kas iga parandaja suudab tagada, et remonttööd oleksid

teostatud selliselt, et seadme kasutajale ei tekiks ohtu parandatud seadme kasutamisel.

Samas mõistame, et veebiplatvormil registreerimine on parandajatele ja kui see on

kohaldatav, taastatud kaupade müüjatele, taastatavate puudusega kaupade ostjatele või

kogukonna juhitud parandamisalgatustele, vabatahtlik (artikkel 7 lõige 5). Seega jääb

nagunii võimalus, et ka kontrollimata ettevõtjad, kes veebiplatvormil end registreerinud ei

ole, vastavat teenust pakuvad. Sellises olukorras keerulise ja töömahuka lisakontrolli

tekitamine registreeritud parandajatele ei ole põhjendatud, arvestades ka asjaolu, et see

toob vältimatult kaasa täiendava halduskoormuse. TTJA hinnangul oleks asjakohane, kui

kriteeriumid remonditeenuse pakkujale seab tootja, kelle tooteid parandatakse. Kuna

parandamiskohustus luuakse ka tootjatele ning suhtlus tootja ja remonditöökoja vahel on

oluline selleks, et tagada kvaliteetne tulemus, siis oleks just tootja hinnang remonditöökoja

välja valimisel määrav. Toetame sellise vabatahtliku eelkontrolli panemist tootjale või

vastavale eriala või kutseliidule.

3 (6)

3. Asendamise asemel parandamise valimisel täiendava nn 12-kuulise nõuete esitamise

aeg ehk tarbijale soodsama olukorra kehtestamise osas tagab kehtiv õigus juba praegu selle

direktiivi nõude täitmise.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 218 lg 31 kohaselt algab juhul, kui müüja parandab asja, 2

aastane pretensiooni esitamise tähtaeg asendatud asja ostjale üleandmisest. Kui müüja

parandab asja, algab 2 aastane pretensiooni esitamise tähtaeg kõrvaldatud puuduse suhtes

parandamisest arvates uuesti. Seega on Eestis tõstatud küsimus VÕS-ga tarbijalemüügi

korral (müügilepingule mittevastavusel) reguleeritud – kui puudus ilmneb 2 aasta jooksul

pärast ostu, on ette nähtud pretensiooni esitamise tähtaeg. Samas tuleb aga pöörata

tähelepanu asjaolule, et tähtaeg pikeneb üksnes parandatud osa suhtes, mitte asja osas

tervikuna. Täiendavalt märgime, et eelnev ei reguleeri olukorda, kui asjal ilmneb puudus 2

aastat pärast ostu sooritamist. Nimetatud küsimuses on direktiivi regulatsioon ja eesti

siseriiklik õigus sellisel kujul koostoimes õigusselgusetud, põhjustavad hilisemalt vaidlusi

ja vajavad täiendamist minimaalselt selles osas, et peale 2 aastast pretensiooni esitamise

aega oleks parandamise puhul soodustatud nõuete esitamise tähtaeg.

Samas ei soodustata selline olukord asendamise asemel parandamise valiku tegemist, vaid

mõlemal juhtumil on võimalik uuesti esitada nõudeid (pretensioone) algse tähtaja ehk 24

kuu jooksul. Sellises olukorras puudub tarbijal motivatsioon eelistada ise üht valikut

teisele. Juhul, kui kehtestada parandamisel pikem hilisemate nõuete esitamise periood,

muutub kauplejale riskivabamaks asja asendamine, millise nõuete esitamise tähtaeg oleks

sellisel juhul lühem. See ei tagaks ega soodustaks direktiivi eesmärkide saavutamist.

Pikema nõuete esitamise tähtaja kehtestamine ei ole selles valguses mõistlik.

Kaaluda võiks, et pretensiooni esitamise aeg tarbija parandamise valimise soodustamiseks

pikeneb 3-ks aastaks kõikide ilmnevate puuduste kohta, mitte ainult parandatud vea kohta.

Pööratud tõendamiskohustus peaks pikenema 1,5 aastaks (eeldus, et parandamine on

tasuta, müüja vastutab). Sellisel juhul oleks tarbijal soodustatud seisund, mis motiveeriks

teda parandamist valima.

Käesolev punkt on nii ettevõtete kui tarbijate vaates olulise tähendusega ning selles valitud

lahenduste mõju ja tagajärgi tuleks kindlasti eraldi analüüsida ja veenduda nende sisulises

õigsuses. Tähtaja muutmine võib panna otseseid kohustusi mõlemale protsessis osalejale

ning see regulatsioon on sellest tulenevalt eelnõu eesmärkide ja eelnõu üldise mõju osas

kriitilise tähtsusega, samuti on siinkohal ilmne võimalik ettevõtlusvabaduse riive.

4. Direktiivi meetmete tagamine ja pädevate asutuste (sh kontaktpunkti) määramine

õigustatud huvi korral meetmete rakendamiseks. Toetame vabatahtlike

tarbijakaitseorganisatsioonide pädevuste ja rolli võimestamist selles protsessis, et

õigustatud huvi korral kaitsta asjakohaste õigusnormide kohaldamist kohtus või

haldusasutustes. Vastava valdkonna haldusjärelevalve on üldistatult TTJA pädevuses, kuid

selliste täiendavate kohustuste panemine eeldab põhjalikumat analüüsi lisanduvate

ülesannete mahus ja selleks vajaminevas ressursis. Olukorras, kus lähiaastatel ei ole

eelarves täiendavate vahendite taotlemine direktiivi eesmärkide saavutamiseks riigi

kokkuhoiupoliitika tõttu realistlik, ei näe me täiendavalt selliste ülesannete panemist

ametile võimalikuks ilma, et sel eesmärgil ei eraldata vastavate ülesannete täitmiseks

vajalikke ressursse. Juba esmapilgul on direktiivist tulenevate ülesannete maht selline, mis

välistab kohustuste võtmise n-ö sisemiste ressursside arvelt ilma täiendava eelarveliste

vahendite eraldamiseta.

Pelk loend ülesannetest:

4 (6)

- tagada, et tootja teeb tasuta kättesaadavaks teabe parandusteenuse kohta;

- tagada, et tootja parandab tarbija taotlusel kaubad;

- võtta tarvitusele asjakohased meetmed, et teavitada tarbijaid, asjaomaseid ettevõtjaid

ja müüjaid Euroopa veebiplatvormist

- veebiplatvormil Eesti kohta parandusteenuste info haldamine;

- osalemine eksperdirühmas;

- kohustus olla kontaktpunkt;

- võtta tarvitusele meetmeid tarbijate teavitamiseks direktiivist tulenevate õiguste ja

nende õiguste täitmise tagamise vahendite kohta sh kuvada infot riiklikel veebisaitidel

(mulle tundub, et piisab, kui teave on antud ühtse digivärava kaudu);

- kohustus valida üks meede, millega tagatakse parandamise edendamine (põhjenduste

punkt 36 - rahaline või mitterahaline. Mitterahaline teavituskampaaniad, kogukonna

juhitud parandamisalgatuste toetamine otseste vahendite abil nt ruumide või vahendite

pakkumisega. Rahaline meede näiteks parandamisvautšerid, parandusfondid, kohalike

või piirkondlike parandusplatrvormide toetamine või loomine, koolitusprogrammide

korraldamine või rahastamine, et omandatakse parandamiseks vajalikke erioskuseid

või näiteks maksusoodustuste pakkumine.)

Seega eeldab ülaltoodud ülesannete täitmine kindlasti ka vastavate eelarveliste vahendite

eraldamist.

Lisaks ülaltoodule toome välja tähelepanekuid praktikast, mida arvestada vastavate

regulatsioonide väljatöötamisel:

5. Sissejuhatavalt märgime, et näeme tõsist probleemi selles, kuidas muuta ettevõtjatele

direktiivis toodud kohustuste täitmine atraktiivseks ehk mis peaks majandustegevuses

motiveerima ettevõtet selliseid (rahaliselt koormavaid) kohustusi täitma. Vastasel korral

jäävad direktiivis toodud eesmärgid deklaratiivseks ning tegelikult reaalsuses

mittetäidetavaks. Kindlasti on vajalik turuosaliste teadlikkust selles osas suurendada, kuid

meie hinnangul ei piisa sellest direktiivi eesmärkide saavutamiseks. Olukorrad, kus on

soositud asendamise asemel parandamine ja parandamise ajaks asendustoote pakkumine,

on küll positiivsed ja selle poole on vaja liikuda, kuid praktikas toovad kaasa otseseid

kulusid, mille võtmine ei pruugi olla ettevõtjatele motiveeriv.

6. Sõnaselgelt tuleks sätestada kohustus direktiivis toodud juhtudel ja toodete puhul tagada

asja parandamine. Kuigi olukorrad ei ole üheselt võrreldavad, siis praktikas nõuavad

tarbijad näiteks 2 aastase pretensiooni esitamise ja garantii ajal pigem toote asendamise või

soovivad isegi lepingust taganeda, kuna parandamine toob võrreldes ülejäänud juhtudega

kaasa ebamugavused. Seega tuleks direktiivi ülevõtmisel tarbijate olukorda igal juhul

õiguslike vahenditega soodustada, et nad parandamise kasuks otsustaks. Paljuski taandub

küsimus ka vastava parandusteenuse tasu suurusele – kui see kasutatud toote puhul hakkab

lähenema uue toote maksumusele, ei ole ratsionaalne eeldada, et parandatakse vana

(näiteks 5 aastat vana pesumasin) ja tasutakse selle töö eest uue masina maksumus

olukorras, kus juba sellise kasutusea puhul ei ole võimalik uut samaväärset (näiteks 5

aastast) kasutusperioodi garanteerida, võrreldes toote asendamisega uuega. Kehtivas

siseriiklikus õiguses puudub regulatsioon, et parandamist peaks kuidagigi asendamisele

eelistama. Nõuete esitamise soodusaega (nn 12 kuu põhimõte) mõju on kindlasti vajalik

eelnevalt analüüsida nii tarbijate kui ka ettevõtjate vaates.

7. Parandamise valimisel tarbijale tekkivad soodustused (näiteks täiendav aasta parandamise

võimalustega) tuleks selgelt välja tuua ja märkida, kas sellel perioodil peab kaupleja

parandama kauba tasuta või millistel juhtudel võib ta selle eest tasu küsida. Samuti,

5 (6)

millistel juhtudel võib asendustoote andmise eest tasu küsida ja millistel juhtudel tuleks

asendustoode anda tasuta, et tarbijal ei tekiks asja pika parandusaja tõttu põhjendamatuid

ebamugavusi. Müügilepingu poolte õigused ja kohustused peavad õigusaktis olema üheselt

ja selgelt arusaadavad. Hetkel ei ole kehtivas õiguses kohustust anda asendustoodet

parandamise ajaks ja sellise asendustoote andmise kohustus parandamise ajaks võiks

motiveerida tarbijat tegema parandamise valikut. Ilmne on see, et kui mõlema poole jaoks

ei ole asja parandamine majanduslikult soodne (soodsam), siis sellise valiku realiseerimine

jääb pigem teoreetiliseks kui praktiliseks valikuks. Kas selleks kasutatakse õiguslikke

mõjutusvahendeid – täiendavad soodusperioodid nõuete esitamiseks, vähendatud

tõendamiskohustus, teatud juhtudel toote asendamise täiendavad piirangud – on juba

õiguspoliitiliste valikute küsimus. Kindlasti on üheks võimaluseks ka ettevõtetele

parandusteenuse osutamisel täiendavate hüvitiste, tagatisvahendite vms pakkumine, mis

motiveeriks parandamise ajal asendustoodete pakkumist või parandamise tasu

vähendamist.

8. Pärast garantii ja pretensiooni aja lõppemist asjade mõistliku tasu eest ja mõistliku ajaga

parandamise võimaluste laiendamine vähendaks kindlasti jäätmete hulka. Selle juures on

ühtviisi tähtsad nii parandamiseks vajalike varuosade tellimise võimaldamine kui ka

kaupleja kohustus anda infot parandusega tegelevate ettevõtjate kohta. Hetkel puudub

kehtivas õiguses müüjal või kauplejal kohustus tagada hoolduse/varuosade/kulutarvikute

tellimine. Kauplejal peaks olema kohustus tagada mingi perioodi jooksul asja

eesmärgipärane (koostoimeline) kasutamine ja selleks vajalik järelteenindus/nö

müügilepinguist tulenevate pretensioonide lahendamine. Hetkel selline kohustus meie

hinnangul puudub.

9. Praktikas esineb palju probleeme ka sellega, et sobivat parandajat, kes oleks pädev kaubal

ilmnenud puuduse tuvastama ja selle mõistliku aja jooksul parandama, ei leita. Sageli

asuvad parandusettevõtjad välisriikides, mis pikendab parandusaega logistikaks kuluva aja

tõttu. Tarbija peaks kauba parandamise võimaluste kohta saama infot juba kauba ostmisel.

See võib mõjutada teda tegema ka ostuotsust selliste kaupade kasuks, mille parandamise

võimalusi on rohkem ja see omakorda soodustaks kaupade parandamisega nende pikemat

ringluses püsimist ja vähem ära viskamist.

10. Oluline on, et kauplejal oleks kohustus anda teavet ja tarbijal oleks võimalik selgelt aru

saada, kelle poole peab tarbija kauba parandamiseks või varuosade tellimiseks pöörduma,

kes vastutab ja kust infot saab. Vastasel korral ei oska tarbija enda õigusi kaitsta ega

parandamiseks vajalikku infot leida.

11. Kindlasti on vajalik õigusaktis selgelt välja tuua, millisel juhul ja kelle kanda jäävad vea

tuvastamise tasud. Sealjuures tuleb arvestada VÕS § 218 kehtiva eeldusega, mille kohaselt

esimesel aastal pärast kauba müügil üleandmist tarbija ei maksa vea kindlakstegemise eest

tasu, kuna eeldatakse, et vea eest vastutab kaupleja, sõltumata sellest, kes tegelikult vea

tekkepõhjuste eest vastutab. Direktiivi ülevõtmisega ei tohiks tarbija olukorda halvendada

ja esimesel aastal ei võiks diagnostika tasu nõuda ka siis, kui selgub, et tarbija on vea ise

tekitanud ja kaupleja vea eest ei vastuta. Nimetatu on põhjustanud vaidluseid ning ka

direktiivi vaates juhul, kui tarbijalt küsitakse veatuvastuse tasu, on põhjendatud selle

seadusega minimaalselt reguleerimine.

12. Parandusteabe vormi andmise võiks meie hinnangul teha kauplejale ka kohustuslikuks ja

määrata ära, millal ta selle tarbijale andma peab. See on vajalik, et tarbija saaks õigel ajal

piisavalt infot. Vabatahtlikult antav vorm jääks meie hinnangul pigem andmata ja tarbija

võib olulisest infost ilma jääda.

6 (6)

13. Märgime ka, et väljend „mõistlik aeg“ või „tõsised ebamugavused“ parandamise puhul

tekitab praktikas väga palju vaidluseid ja probleeme. Näiteks kui kaupleja peab mõistlikuks

parandusajaks 3 kuud, kuna ta peab varuosasid tellima välisriigist, peab tarbija samal ajal

mõistlikuks ühe nädalast parandusaega, kuna tal on igapäevaselt vajalik toodet ilma

ebamugavusteta kasutada. Võimalusel peaks mõistlik parandusaeg olema expressis verbis

sätestatud õigusaktis või minimaalselt kajastatud seletuskirjas. Veelgi parem oleks

õigusaktis määrata konkreetsed tähtajad, mille jooksul peab asendustoodet andmata kauba

parandama. Seisukoht, et see on õiguspraktika ja kohtupraktika kujundada, on iseenesest

õige, kuid praktikas ei jõua sellised vaidlused üldjuhul kohtulahenditeni, kus see praktika

kujuneda saaks – see teeb olukorra tarbija jaoks õigusselgusetuks. Selle tagajärg omakorda

on tarbijate sajad vähesisukad märgukirjad ja/või selgitustaotlused, mida saaks vältida ja

vastamisele kuluvat ressurssi oluliselt mõistlikumalt kasutada.

14. Paranduse ajaks antava asendustoote kriteeriumeid soovitame täpsustada. Näiteks ei korva

tarbija ebamugavusi oluliselt teistsuguse asendustoote andmine – näiteks, kui suure

sügavkülma osaga külmiku asenduseks antakse väikese sügavkülma osaga külmik, ei ole

tarbijal võimalik külmutatud tooteid külmiku parandamise ajaks ümber paigutada. Vajalik

toime esineks ainult juhul, kui tegemist oleks vähemalt samaväärse asendustootega.

Soovime kindlasti põhjalikult tutvuda väljatöötatud eelnõu ja vastavate muudatustega

eelnõu väljatöötamise võimalikult varajases menetlusetapis, et vältida hilisemaid

eelnõu(de) põhjalikke ümbertegemisi. Täname veelkord võimaluse eest avaldada arvamust

EL parandamisõiguse direktiivi ülevõtmise valikute osas!

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kristi Talving

peadirektor

Kristina Vaksmaa-Tammaru

620 1708 [email protected]

Hellika Teder

620 1908 [email protected]