Vastus pöördumisele

ERAELU KAITSE JA RIIGI LÄBIPAISTVUSE EEST

Tatari tn 39 / 10134 Tallinn / 627 4135 / [email protected] / www.aki.ee / registrikood 70004235

Põlva Vallavalitsus

[email protected]

Teie 28.11.2024 nr 14-5/24-2115-1 Meie 23.12.2024 nr 2.3-8/24/3075-2

Vastus pöördumisele

Andmekaitse Inspektsioon sai Põlva Vallavalitsuse (KOV) pöördumise, milles küsite

inspektsiooni seisukohta Pärnu Maakohtu poolt füüsilise isiku kohta nõutava teabe ja

isikuandmete (sh eriliigiliste andmete) väljastamise osas. Pöördumisest ei selgu täpsemalt, mis

menetluses ja millisel õiguslikul alusel kohus andmeid küsib, seetõttu saame anda üldiseid

selgitusi.

Esmalt selgitan, et Andmekaitse Inspektsioon ei saa selgitustaotlusele vastates anda konkreetsele

juhtumile siduvat õiguslikku hinnangut, see on võimalik ainult järelevalvemenetluses.

Inspektsiooni kohustus on märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse

pöördumise esitamise seaduse §-st 3 tulenevalt anda õigusalaseid selgitusi.

KOV-ile seadusega pandud ülesanne on muu hulgas sotsiaalhoolekande ja sotsiaalabi teenuste

korraldamine. Seaduses ette nähtud ülesannete täitmisel tekkivat teavet saab pidada avalikuks

teabeks avaliku teabe seaduse (AvTS) mõttes, kui teavet, mis on saadud või loodud õigusaktides

sätestatud avalikke ülesandeid täites ning millele juurdepääsu võib seaduses sätestatud korras

piirata (AvTS § 3). Avaliku teabe seadus on üldseadus, mida tuleb teabevaldajal üldjuhul alati

kohaldada (v.a erinormi olemasolul) avaliku teabe avalikustamise ja juurdepääsupiirangute

suhtes. Sõltumata asjaolust, millises menetluses ja kelle poolt sama teavet võidakse veel

kasutada1. AvTS § 35 lg 1 sätestab teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamise alused, mis

muuhulgas hõlmavad era- ja perekonnaelu kaitset, teavet sotsiaalabi ja -teenuste kohta jt

piiranguid. Teabevaldaja ei väljasta teavet, millele on kehtestatud juurdepääsupiirang ning

taotlejal ei ole piiranguga teabele juurdepääsuõigust (AvTS § 23 lg 1 p 1). Seega, kui ei esine

alust keeldumiseks, tuleb teabevaldajal teabenõue täita teabenõudja soovitud viisil, kaitstes

teavet, millele teabenõudjal juurdepääs puudub.

Isikuandmeid sisaldava teabe töötlemisele rakendatakse isikuandmete kaitse üldmääruses2

(IKÜM) sätestatud korda (AvTS § 39 lg 1). IKÜM-ist tulenevalt tuleb isikuandmete ja

isikuandmete töötlemise mõisteid käsitleda laialt, st isikuandmetena tuleb käsitleda igasugust

teavet, mis puudutab kõnealust isikut3 ning töötlemisena mõista mistahes isikuandmetega

tehtavat toimingut4.

1 RKHKo 18.04.2022 asjas 3-20-1265 p 19 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete

töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta 3 EL Kohtu 04.05.2023 otsus asjas C-487/21 p 23 4 EL Kohtu 24.02.2022 otsus asjas C-175/20 p 35

2 (3)

Igasuguseks isikuandmete töötlemiseks (sh andmete vaatamine, päringute tegemine, andmete

edastamine jms) peab lähtuvalt IKÜM artiklist 6 esinema õiguslik alus. Eriliigiliste isikuandmete

töötlemisel on lisaks vajalik, et esineks üks IKÜM artikkel 9 lõikes 2 toodud punktidest, mis lubaks

eriliigilisi (näiteks terviseandmeid) töödelda, ning muul juhul on eriliigiliste andmete töötlemine

keelatud.

Siiski ei tähenda isikuandmete töötlemiseks õigusliku aluse olemasolu seda, et isikuandmete

töötlemine on igal konkreetsel juhul õiguspärane. Töötlemine kui toiming peab olema õigusliku

alusega ka kooskõlas. Teisisõnu, lisapiirangud võivad tuleneda õiguslikust alusest enesest ja

IKÜM artiklis 5 sätestatud töötlemise põhimõtetest, sealhulgas võimalikult väheste andmete

kogumise ehk minimaalsuse põhimõttest. Eeltoodud põhimõtet tuleb hinnata koostoimes IKÜM

artiklites 6 ja 9 sätestatud „vajalikkuse“ kriteeriumiga. See tähendab, et konkreetsete isikuandmete

töötlemine peab olema „vajalik“ kõnealuses aluses sätestatud eesmärgil töötlemiseks.5 Näiteks

sätestab kindlustustegevuse seaduse § 219 andmetöötlejale kohustuse kindlustusandjale

terviseandmete edastamiseks kui need on vajalikud kindlustuslepingu täitmiseks ja selle täitmise

tagamiseks või tagasinõuete esitamiseks. Kuid selle alusel tuleb edastada isikuandmed ainult selle

eesmärgi täitmiseks vajalikus ulatuses.

Lisaks on kohus terviseandmete töötlemise õigusliku aluse osas selgitanud näiteks juhul, kui

võlaõigusseaduse (VÕS § 768) kohaselt kehtib tervishoiutöötaja saladuse hoidmise kohustus.

Seadusest tulenev alus terviseandmete väljastamiseks võib olla kahetine – kas andmete

avaldamist lubav või selleks kohustav. Kohustus patsiendisaladuse avaldamiseks võib tuleneda

mõnest valdkondlikust õigusaktist. Sellisel juhul on seadusandja otsustanud, et avalik huvi on

olulisem patsiendi huvist hoida tervishoiuteenuse osutamise käigus avaldatud andmed saladuses,

nt abivajavast lapsest teavitamise kohustus.6

Samas lubav alus saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks saab olla mh vastamisel

kohaliku omavalitsuse nõudele seoses neile seadusega pandud ülesannete täitmisega, näiteks isiku

kinnisesse asutusse paigutamise menetluses7. Isiku kinnisesse asutusse paigutamine ilma tema

nõusolekuta saab toimuda ainult kohtu loal ja eeldusel, et isikul esineb raske psüühikahäire8.

Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 5 lg 2 sätestab, et psühhiaatrilist ravi ja diagnoosi puudutav

teave on isiku eraelu saladus ja selle edastamine väljapoole raviprotsessi on lubatud ainult isiku

enda või tema seadusliku esindaja kirjalikul nõusolekul, samuti uurimisasutuse, politsei,

prokuratuuri, kriminaalhooldusosakonna või kohtu seadusest tuleneva nõude alusel, muuhulgas

isiku elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele ja isiku lähedastele ulatuses, milles see on vajalik

neile isikutele seisukoha või kaebuse esitamiseks isiku kinnisesse asutusse paigutamise

menetluses. PsAS § 5 lõikes 3 sätestatud arsti konfidentsiaalsuskohustuse eesmärki silmas pidades

tuleb PsAS § 5 lõiget 2 tõlgendada nii, et see lubab asutusele viimase nõudmisel esitada üksnes

info selle fakti kohta, kas isik on ravi saanud ning seoses millise diagnoosiga. Norm ei anna aga

alust VÕS §-s 768 sätestatud saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks laiemalt, s.o

avaldada andmeid ravi täpsema sisu, diagnoosi nüansside ning ravi käigus teatavaks saanud muude

asjaolude kohta, rääkimata kogu haigusloo avaldamisest9. Märgin ka, et kohtu hinnangul ei loo

ükski seadus iseseisvat õiguslikku alust nõuda kutsesaladust hoidvalt tervishoiutöötajalt patsiendi

andmeid laiemas ulatuses ega anna ka arstile õigust kutsesaladust laiemalt avaldada, kui seda

võimaldavad VÕS § 768 ja seda täpsustavad sätted (nt PsAS § 5)10.

Eelpool kirjeldatud ja näidete abil selgitatud põhimõtted kehtivad ka isikuandmete nõudmisel

5 RKHKo 26.09.2022 nr 3-20-1449 p 24 6 RKKKo 01.04.2022 nr 1-20-5071, p 20 jj 7 Kohtule vastava avalduse ja kohtu korraldusel vajalike dokumentide esitamine on üldjuhul KOV ülesanne, vt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku 54. ptk. 8 Vt sotsiaalhoolekandeseaduse § 105 ja psühhiaatrilise abi seaduse § 11. 9 RKKKo 01.04.2022 nr 1-20-5071, p 28 10 samas, p 30

3 (3)

kohtu poolt. Kohus peaks isikuandmete küsimisel tuginema õiguslikule alusele (kas on näiteks

menetlusseadustikust tulenev erinorm kohtule andmete esitamiseks vmt), selgitama eesmärki ja

põhjendama andmete küsimise ulatust kooskõlas selle eesmärgiga.

Kokkuvõttes on Põlva Vallavalitsuse kohustus isikuandmete vastutava töötlejana tagada ja

tõendada, et tema poolt toimub isikuandmete töötlemine kooskõlas IKÜM nõuetega. Seetõttu on

KOV kohustus hinnata, kas isikuandmete väljastamine küsitud ulatuses on põhjendatud.

Kahtluse korral tuleb üle küsida ning andmete küsijal on kohustus selgitada millisel õiguslikul

alusel, milliseid andmeid vajatakse ja miks just sellises ulatuses andmed on vajalikud eesmärgi

täitmiseks.

Loodan, et minu selgitustest oli abi.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Anu Suviste

jurist

peadirektori volitusel