Arvamus eelnõu kohta

Riina Sikkut

Sotsiaalministeerium

[email protected]

Teie 29.11.2024 nr SOM/24-1217/-1K, 1.2-

2/121-1

Meie 23.12.2024 nr 18-2/242031/2407551

Patsiendi tahteavaldustega arvestamine

Lugupeetud minister Riina Sikkut

Tänan, et saatsite õiguskantslerile tutvumiseks tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja

võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu (edaspidi: eelnõu).

Eesti seaduste kohaselt on lubatud inimest ravida vaid tema nõusoleku alusel, v.a erandjuhud, mil

inimene on ohtlik endale ja teistele ning seepärast kohtu otsusel allutatud tahtevastasele ravile. Ka

siis, kui inimene ei ole enam võimeline tahet avaldama, püüavad arstid ja lähedased ravi üle

otsustades arvestada sellega, mida inimene on soovinud või võiks soovida. Lähedaste jaoks on see

sageli suur emotsionaalne koormus, kui tuleb vastata küsimusele, kas otsustusvõimetus seisundis

lähedane oleks soovinud näiteks elustamist või mitte. Ajakirjas Juridica on neid olukordi

põhjalikult kirjeldatud ja analüüsitud.1 Inimeste jaoks on oluline ise otsustada oma ravi üle

olukorras, mil terviseseisundi tõttu ta enam oma tahet väljendada ei suuda. Praegu võib näiteks

notar sellise tahteavalduse küll kinnitada või lähedased ja arstid teadmiseks võtta, kuid pole

kindlust, et olukorra saabudes tervishoiutöötajad sellest lähtuvad. Tervishoiutöötajatel ei ole

kindlust, kas nad võivad patsiendi enese varem avaldatud soovi ravist loobuda arvestada. Seega

on inimväärikuse põhimõtet arvestades inimesele endale asjakohase tahte avaldamise võimaluse

loomine väga vajalik. Eelnõu astub sammu selles suunas, kuid kahjuks võib praegusest eelnõu

tekstist välja lugeda, et inimese õigust ravi lubada või sellest keelduda hoopis kitsendatakse.

Inimväärikuse põhimõtte kohaselt on lubatud inimest ravida (osutada tervishoiuteenust) vaid tema

nõusolekul. Inimesel on õigus loobuda ka talle näidustatud ravist. Vajadus saada

tervishoiuteenuseks patsiendi nõusolek tekib siis, kui tervishoiuteenuse osutamine iseenesest oleks

inimesele näidustatud (meditsiiniliselt põhjendatud)2. Seega on inimesel õigus otsustada üksnes

selle üle, kas saada meditsiiniliselt põhjendatud ravi või sellest loobuda. Inimesel peab olema õigus

anda nõusolek või loobuda ravist ka etteulatuvalt, ajaks mil ta on otsustusvõimetu ega saa oma

tahet väljendada.

Õiguskantsler on korduvalt juhtinud tähelepanu (vt näiteks ettekanne Riigikogu

sotsiaalkomisjonile, 2022. aasta tegevuse ülevaade), et tuleb luua toimiv võimalus, mille abil saaks

inimene avaldada tahet ravist loobumise kohta juba enne seda, kui ta satub otsusevõimetusse

1 Ajakiri Juridica 5/2017, lk 329 jj; 340 jj. 2 Samas, lk 330.

2

seisundisse ega ole ise võimeline ravist (tervishoiuteenusest) keelduma. Senimaani pole

otsustatud, kuidas sellist tahteavaldust teha ehk mis tingimustele peab see tahteavaldus vastama,

et tervishoiutöötaja saaks sellest lähtuda. Pole ka lahendust, kuidas teha see tahteavaldus kõigile

tervishoiutöötajatele hõlpsasti kättesaadavaks.

Ei ole kindlust, et eelnõu tagab selle eesmärgi täitmise. Kuigi seadused riigiti erinevad, ei peeta

põhjendatuks, et patsiendil võimaldataks tervishoiuteenusest loobuda vaid siis, kui tema seisund

on pöördumatu nii nagu seda näeb ette kõnealune eelnõu (vt nt selgitavat artiklit Saksamaa

regulatsiooni kohta; Suurbritannia seaduse p-d 24-26, vt ka uuringus toodud ülevaadet eri riikide

praktikast inimese tahtega arvestamisel, lk 68–78). Samas on mitmed riigid oma õigusaktidega

sätestanud, et kui on väga erandlik olukord, võib arst patsiendi tahtest ka kõrvale kalduda. See

võib kõne alla tulla näiteks siis, kui arst on veendunud, et tahteavaldus ei väljenda enam inimese

tegelikku tahet, sest avalduse tegemisest on möödunud väga palju aega ja meditsiinis on selles

küsimuses toimunud märkimisväärne areng.3 Selliseid erandlikke juhtumeid eelnõus reguleeritud

ei ole.

Põhiseadusest ja rahvusvahelisest õigusest tulenevad nõuded

1. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) üks aluspõhimõte on §-st 10 tulenev inimväärikuse põhimõte,

mille kohaselt on inimene vaba otsustama endaga seotud asjade üle (RKKKo 26.08.1997, 3-1-1-

80-97, p I).4 Põhiseadus tunnustab eraldi õigust enesemääramisele, sealhulgas õigust teha ise

otsuseid, mis puudutavad inimese enda keha (PS § 19 lg 1 ja § 26).5

2. Ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 kaitseb inimese

enesemääramisõigust tervishoiuteenuste osutamisel ja neist keeldumisel (vt Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) praktikat patsiendi enesemääramisõiguse kohta6).

3. Eesti jaoks siduva inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni (edaspidi: Oviedo konventsioon)

artiklis 9 on sätestatud, et arst peab arvestama patsiendi varasemat soovi, kui meditsiinilise

sekkumise ajal ei ole ta võimeline oma soovi avaldama.

4. Kokkuvõttes nõuavad põhiseadus ja rahvusvaheline õigus seda, et inimene peab saama ise

otsustada, kas tervishoiualast sekkumist lubada või mitte lubada.

Võlaõigusseaduses sätestatud õigused

5. Seaduse järgi võib patsiendi läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada üksnes tema enda

nõusolekul, kusjuures patsient võib nõusoleku mõistliku aja jooksul pärast selle andmist tagasi

võtta (võlaõigusseaduse (VÕS) § 766 lg 3).

6. Kui patsient on teadvuseta või ei ole muul põhjusel võimeline tahet avaldama (otsusevõimetu

patsient) ning tal ei ole seaduslikku esindajat või seaduslikku esindajat ei ole võimalik kätte saada,

on tervishoiuteenuse osutamine lubatud ka patsiendi nõusolekuta, kui see on patsiendi huvides ja

3 Vt ka Recommendation CM/Rec(2009)11 of the Committee of Ministers to member states on principles concerning

continuing powers of attorney and advance directives for incapacity, punkt 15 (2); EIK 17.09.2024 ostus asjas Pindo

Mulla vs. Hispaania p 72 - selgitus Oviedo konventsiooni artikli 9 kohta. 4 RKKKo 26.08.1997, 3-1-1-80-97, p I. 5 Põhiseaduse § 19 kommentaar 5, § 26 kommentaar 22. – Ü. Madise (toim) jt. Eesti Vabariigi põhiseadus.

Kommenteeritud väljaanne. 2020. 6 Vt konventsiooni artikli 2 kohaldamispraktika, artikli 8 kohaldamispraktika; EIK 17.09.2024 otsus asjas Pindo Mulla

vs. Hispaania.

3

vastab tema poolt varem avaldatud või tema eeldatavale tahtele ja tervishoiuteenuse viivitamatu

osutamata jätmine oleks ohtlik patsiendi elule või kahjustaks oluliselt patsiendi tervist. Patsiendi

varem avaldatud või eeldatav tahe tuleb vastavalt võimalustele selgitada välja patsiendi omaste

kaudu. Patsiendi omakseid tuleb teavitada patsiendi terviseseisundist, tervishoiuteenuse

osutamisest ja sellega kaasnevatest ohtudest, kui see on asjaolude kohaselt võimalik

(VÕS § 767 lg 1).

7. Seega tuleb võlaõigusseaduse järgi arvestada patsiendi tahet ka juhul, kui patsient ise pole

võimeline tervishoiuteenuse osutamiseks nõusolekut andma. Eespool nimetatud võlaõigusseaduse

sätetest tuleb järeldada, et kui inimene on varem avaldanud ise oma tahet (nt kirjalikus

dokumendis), tuleb seda tahet eelistada tema tahte väljaselgitamisele omaste kaudu, sest see on

inimese enda seisukoht, mitte tema lähedaste arusaam ja tõlgendus sellest.7

Patsiendi tahteavaldustega arvestamine eelnõu kohaselt

8. Eelnõu § 1 kohaselt soovitakse tervishoiuteenuste korraldamise seadusesse lisada § 595. Selle

sätte lõike 1 järgi võib inimene koostada tahteavalduse selle kohta, et kui ta satub tulevikus

otsusevõimetusse seisundisse, loobub ta ministri määruses kindlaks määratud tervishoiuteenuste

osutamisest, mida talle osutataks pöördumatu terviseseisundi korral. Pöördumatu terviseseisund

peab eelnõu järgi olema selline, millest tõenäoliselt ei paraneta ja millega kaasneb püsivalt

elukvaliteet, mida inimene ei soovi.

9. Mõistagi võib olla inimesi, kes soovivad tervishoiuteenustest loobuda vaid siis, kui nende

seisund on pöördumatu, nii nagu eelnõuga sätestatakse. Eelnõuga soovitakse luua neile inimestele

vastava tahteavalduse tegemise võimalus, et inimese soov jõuaks õigeaegselt tervishoiutöötajani.

Samas on inimesel õigus loobuda tervishoiuteenusest ka siis, kui tal eelnõus sätestatud

pöördumatut seisundit ei ole (nt Jehoova tunnistajate soov loobuda vereülekandest8). Seega peab

inimene saama etteulatuvalt loobuda ravist ka niisugusel juhul. Nende inimeste õigusega aga

eelnõu ei arvesta.

10. Patsient ei pea tegema elulõpu tahteavaldust. Inimese varem väljendatud tahet tuleb arvestada

ka siis, kui ta ei ole teinud seadusega ettenähtud vormis tahteavaldust. Alati võib olla inimesi, kes

väljendavad ravist loobumise soovi mõnes muus vormis: suuliselt, omakäelise kirjaga,

notariaalselt kinnitatud tahteavaldusega.

Võlaõigusseadus lähtub praegu sellest, et otsustusvõimetus seisundis inimese varem väljendatud

tahet ravist loobuda tuleb arvestada sellest hoolimata, mis vormis ta on tahteavalduse teinud.

Eelnõust ja seletuskirjast pole võimalik üheselt aru saada, kas see inimese õigus jäetakse alles.

Nagu eespool öeldud, nõuab nii põhiseadus kui ka rahvusvaheline õigus, et inimesele võib

(üldjuhul) tervishoiuteenust osutada ainult siis, kui ta on selleks nõusoleku andnud.

Paraku on selge, et kui inimene ei ole oma tahet väljendanud seadusega ettenähtud vormis või ei

käi tahteavaldus kõnealuse olukorra kohta, on palju keerulisem tagada, et tema tahe jõuaks

tervishoiutöötajani ja et seda arvesse võetaks. Esiteks ei oleks sel juhul tagatud tervishoiutöötajale

võimalust inimese tahet operatiivselt välja selgitada. Kui tahteavaldus peaks siiski

tervishoiutöötajani jõudma, ei pruugi ta olla kindel, et inimene tegi tahteavalduse teo- ja

otsusevõimelisena. Tervishoiutöötaja võib eirata patsiendi tahet ka seetõttu, et ta pole veendunud,

kas patsient mõistis ravist loobumise tagajärgi piisavalt hästi. Seega sisuliselt oleks ka

7 Ajakiri Juridica 5/2017, lk 332. 8 Ajakiri Juridica 5/2017, lk 341; EIK 17.09.2024 otsus asjas Pindo Mulla vs. Hispaania.

4

otsustusvõimetus seisundis patsiendi (kes pole eelnõu mõttes pöördumatus seisundis) õigus ise

ravi üle otsustada endiselt näiline. Eesmärk, miks täpsustada praegu kehtivat võlaõigusseaduse

regulatsiooni, on olnud suurema selguse loomise vajadus ja inimeste õiguste tagamine, mitte

segaduse suurendamine.

11. Tervishoiuteenuse osutamiseks on patsiendi nõusolekut vaja alles siis, kui tervishoiuteenuse

osutamine on patsiendi huvides (VÕS § 767 lg 1) ehk kui see on meditsiiniliselt põhjendatud9.

Pärast seda, kui on kindlaks tehtud, et tervishoiuteenus on inimesele näidustatud, tuleb välja

selgitada, kas patsient on sellega nõus. Seega tuleb vältida seda, et patsient loobub oma

tahteavalduses ravist, mis niikuinii on meditsiiniliselt põhjendamata.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Aigi Kivioja 693 8428, [email protected]

9 Ajakiri Juridica 5/2017, lk 330.