Pöördumine toetuse saamiseks

Idee autor:

Gerda Kordemets

51 322 59

[email protected]

“Pühad säilmed”

(tööpealkiri)

Jüri Vilmsi lugu

Dokumentaalfilm 90’

´

● Kes puhkab Pilistveres Jüri Vilmsi uhke hauatähise all? Kas

eesti rahva esimene märter või juhuslik soome kommunist?

Peagi saame loodetavasti vastuse, sest Eesti Muinstsukaitse

Selts on algatanud Jüri Vilmsi ekshumatsiooni.1

1 Suve lõpuks kavandatud kaevamised on lükkunud, kuna Pilistvere kogukond eesotsas kohaliku kogudusega seisis

kaevamistele väga vastu, põhjusel, et haud asub KOV-i maal ning nemad on haua eest siiani hoolt kandnud. Hetkel

on EMS taotlemas Jüri Vilmsile sõjahaua staatust, et selle teemaga edasi minna.

Dokumentaalfilm Jüri Vilmsist ühendab kaks dokumentalistikažanri

– reportaaži ja ajaloolise ülevaate.

2004. aasta 13. märtsi Postimehes kirjutas Jaan Kross: „Mina,

nagu paljud teisedki, ei usu, et Jüri Vilms on maetud Pilistvere

surnuaiale. Ma arvan, et me peaksime avama vajalikul määral Vilmsi

kalmu Pilistvere surnuaial, et me saaksime, niikaua kui tema

sugulased, tema vennalapsed, veel elus on, võtta ja sooritada temaga

ühe DNA-analüüsi. Teatavasti väitis Vilmsi lesk hiljem Londoni

lähistelt, et tema ei usu, et Vilms on maetud sellesse hauda. Tema on

veendunud, et Vilms on koos oma kaaslastega hukkunud teel üle Soome

lahe. Paljud ei usu seda, mina muuseas ka mitte. Eriti kui arvesse

võtta seda, et alles on ju ka kogu Vilmsi juhtumi hilisem

uurimismaterjal. Parem oleks, kui me oleksime tõestanud, kui see nõnda

peab olema, et Vilmsi seal hauas ei olegi, kui et elame edasi

illusiooniga, et ta seal on.“

Dokumentaalfilmi raami moodustab Jüri Vilmsi säilmete

väljakaevamine, DNA-analüüsi tegemine ning haua sulgemine ja

hauatähise taaspaigaldamine. Filmi teise plaani moodustab Jüri

Vilmsi elulugu alates tema sünnist 13. märtsil (v.k. järgi 1.

märtsil) 1889 Piduri talus Kabala külas Arkma vallas Pilistvere

kihelkonnas kuni tema arvatava surmani 1918. Lisaks käsitleb

film Vilmsi kadumise uurimist, mille tellis noor Eesti riik ja

viis läbi sulikalduvustega Peeter Matz. Kuni Vilmsi väidetava

põrmu väljakaevamiseni, Eestisse toomiseni ja suurejooneliste

riiklike matusteni aastal 1920.

Jüri Vilms oli Eesti Vabariigi esimene kohtuminister ja

asepeaminister, särav poliitik, kellele ennustati peadpööritavat

karjääri.

Pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist 24. veebruaril 1918

oli elutähtis teavitada sellest ka maailma. Saksa okupatsiooni

alla langenud Eestist aga polnud lihtne välja pääseda. Ainuke

võimalus oli minna jääd mööda Soome ning sealt edasi Rootsi.

Ohtlikule retkele otsustas kõhklemata minna Eesti Vabariigi

kohtuminnister ja asepeaminister Jüri Vilms.

Kuu aega hiljem, 27. märtsi varahommikul, asusid Vilms ja tema

reisikaaslased Arnold Jürgens, Johannes Peistik ja Aleksei Rünk

Käsmust Soome poole teele. Plaani järgi pidid nad minema

Vaindloo saareni, sealt edasi Suursaare ja Ruuskeri vahelt

Loviisasse või Kotkasse, kust reis jätkunuks läbi Lõuna-Soome

Rootsi. Vilms oli teadlik, et Suursaarele oli jõudnud Saksa

patrull, ning seetõttu otsustati saart vältida.

Kõik neli kadusid. Sealt edasi on vaid oletused – kuni tänase

päevani.

Siiani on selgusetu, mis Jüri Vilmsiga tol kevadel tegelikult

juhtus. Tänase seisuga pole võimalik kindlalt ümber lükata ühtki

kaheksast kunagi arutuse all olnud versioonist. Pole välistatud,

et neid avaneb kunagi veelgi.

KAS -

1. Jüri Vilms uppus jääteel

2. Vilmsi tapsid suvalised „mereröövlid“ rannakalurite hulgast

3. Vilmsi tapsid Soome punased

4. Vilmsi tapsid sakslased

5. Vilmsi tapsid venelased

6. Vilmsi tapsid soome valgekaartlased

7. Vilmsi tapsid rootslased

8. Vilmsi lasid kõrvaldada eestlased ehk Kontstantin Pätsi

käsilased

Enamik selle loetelu punkt on tõenäoliselt vandenõuteooriad,

mida sünnib hulgi, kui tõde ei teata. Viimane punkt võib

tekitada isegi pahameelt, kuid seda võimalust on nimetanud oma

Vilmsi monograafias „Jüri Vilmsi surm“ isegi professor Seppo

Zetterberg. Oli ju Vilms hulga sädelevam poliitik kui Konstantin

Päts. Paljude meelest pole kahtlustki, kellest oleks saanud

Eesti esimene president, kui Vilms elanuks piisavalt kaua.

Noor Eesti Vabariik tegi Vilmsist oma iseseisvuse märtri,

kultustegelase, kelle nime on kahtlastel eesmärkidel kasutatatud

veel ka üsna lähiminevikus. Meenutagem siinkohal Keskerakonna

mahitatud Jüri Vilmsi Sihtkapitali, mille varjus tehti hämaraid

kui mitte kuritegelikke tegusid ning mis tänaseks on õnneks

pankrotis.

Vilmsi maine ja nime ärakasutamine algas aga palju varem,

tegelikult kohe pärast tema kadumajäämist 1918. aasta aprilli

alul.

Kõige tõsiseltvõetavam Vilmsi surma versioon on kahtlemata

viimati, alles 2008. aastal avastatu, mille kohaselt Vilmsi

Rootsi vabatahtlikud Hauho lähistel 2. mail 1918.

http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/kas-juri-v

ilmsi-hukkasid-rootslased.d?id=27674901

Kuni selle avastuseni peeti tõeseks Jüri Vilmsi hukkamist Töölö

Suhkruvabriku tagahoovis. Selle versiooni fabritseeris 20-ndate

alul kokku Peeter Matzi nimeline kelm. Matzi kinnitusel hukati

Vilms ühes kaaslastega sakslaste poolt Helsingis Töölö

suhkruvabriku tagahoovis 13. aprillil kella 11-12 vahel.

Sama versiooni kasutasime Eesti Vabariigi 90. juubeli puhul

loodud telelavastuses „Oma Maapäev“ (ERR, 2008), sest siis

polnud veel välja ilmunud tolle Rootsi vabatahtliku päevik.

Ent juba oma raamatus “Jüri Vilmsi surm” lükkab professor Seppo

Zetterberg Peeter Matzi poolt fabritseeritu otsustavalt ümber:

"Kasutada olevad dokumendid ja uurimused ei viita seevastu

millegagi Vilmsi ja tema kaaslaste väidetavale hukkamisele

suhkruvabrikus Helsingi vallutamise ajal 13. aprillil 1918.

Materjal viitab vastupidi sellele, et ühtegi hukkamist pole

selles kohas ja sel ajal läbi viidud."

Ometi kuulutati Matzi savijalgadel fabritseering noores Eesti

Vabariigis kiiresti tõeks. Riik vajas kangelast, märtrit, vajas

seda kiiresti, ning Matzi kokkuklopsitud versioon sobis igati.

Kontrollimisele palju aega ei kulutatud. Nimetatud hukkamiskoha

lähedal oli tõepoolest ühishaud (kuhu ilmselt olid maetud hoopis

soome punased), see kaevati lahti ning Jüri Vilmsi ja tema kolme

kaaslase (väidetavad) lagunenud surnukehad toodi Eesti.

Väljakaevatud hukatute Töölö Suhkruvabriku lähedal olevast ühishauast identifitseerimine. 1924.

Paremat kandidaati noore Eesti riigi märtri rolli oleks olnud

võimatu leida. Noor, sädelev, plekitu, kangelaslik – selline oli

Vilms. Pealegi suri ta noorelt, mis lisab alati romantikat.

Noor riik korraldas oma esimesed uhked riiklikud matused. Jüri

Vilms maeti kodukohta, Pilistvere kalmuaeda, tema hauale pandi

püsti uhke hauatähis.

Värskeima versiooni järgi hukkasid Vilmsi koos kaaslastega sellel pildil olevad Rootsi

vabatahtlikud.

Pärast DNA analüüsi Jüri Vilmsi põrmule, oleme rikkamad

vähemasti teadmise võrra, kas Pilistveres puhkab Vilms.

Kui Pilistverre maetu on Jüri Vilms, nagu usuvad paljud, veel

mõned aastad tagasi ka Pilistvere Muinsuskaitse Selts (tuginedes

Vilmsi ema kunagisele tunnistusele, kes olevat surnu ära tundnud

seljas olnud kampsuni järgi), on pärast DNA analüüsi lugu

lõpetatud. Vilms, Jaan Krossi poolt „tabamatuks“ ristitud ja

siiani tabamatuks jäänud kangelane, saab kodukihelkonna

kalmistul lõpuks viimse rahu.

Aga kui see ei ole Vilms, nagu usub enamik – ka temast romaani

kirjutanud Jaan Kross ning seni kõige põhjalikumalt Vilmsi

saatust uurinud Soome ajaloolane Seppo Zetterberg?

Sellisel juhul teame filmi lõpus, et ka Aleksei Rünki, Arnold

Jürgensi ja Johannes Peistiku haudades puhkavad tõenäoliselt

võõrad – ilmselt Soome kommunistid.

Ja kus on siis sellisel juhul ikkagi eesti rahva esimene märter

Vilms ise?

Väidetevalt üks Vilmsi hukatud kaaslane.

Filmi teine plaan jutustab niisiis Jüri Vilmsi 29 aastase

eluloo. Kirjeldab selle „poliitikuks sündinud” sädeleva oraatori

kujunemislugu Eesti iseseisvuse arhitektiks ning taastab ka tema

viimase teekonna kuni kadumise hetkeni.

Lisaks sooviksime selgeks rääkida Jüri Vilmsi kui

sotsiaalradikaali maailmavaate tema ajas ja tänases päevas.

Filosoofilisemas plaanis võiks filmis arutleda ka selle üle,

kuidas oleks elu Eestis läinud, kui geniaalseks poliitikuks

nimetatud Vilms oleks saanud elada pika elu?

Ja tema ise - kas ta oleks suutnud jääda sama plekituks?

Võltsitud foto Jüri Vilmsi ja tema

kaaslaste väidetavast hukkamisest 13.04.1918 Töölö Suhkruvabriku hoovil.

Autor ja režissöör Gerda Kordemets

Operaator Kristjan-Jaak Nuudi

Produtsent Pillerin Pihelgas

EELARVE Jüri Vilms väljakaevamised 7 päeva arvestuses

Teenus Hind (ilma KMita) KM (22%) Hind kokku (KMiga) Tehnika komplekt: statiiv + kaamera + objektiiv 840€ 184.80€ 1,024.80€ Drooni rent (2 päeva) 140€ 30.80€ 170.80€ SSD salvestusmeedia (2 tk) 900€ 198€ 1,098€ Videograafi töötasu (7 päeva) 1,750€ 385.00€ 2,135€ Ööbimine Viljandis Grand Hotel Viljandi 674€ sisaldab makse 674€ Transport 200€ 44€ 244€ Muud kulud (10%) 500€ 110% 610€ SUMMA 5,004€ 844€ 5,957€

Kaitseministeerium

Eesti Sõjamuuseum

Pöördume teie poole, et leida toetust Jüri Vilmsi elu kajastavale dokumentaalfilmile tööpealkirjaga „Pühad säilmed“.

Jüri Vilms kui üks Eesti Vabariigi arhitekte väärib tema mälestuse põhjalikku jäädvustamist.

Idee teha Jüri Vilmsist dokumentaalfilm on ammune. Alguse sai see 2008. aastal, mil tegime Eesti Televisioonis telelavastuse „Oma Maapäev“. Siis sai mõeldud, et Vilmsi mälestus tuleks paremini jäädvustada.

Võttes aluseks Jüri Vilmsi saatust, eriti aga tema elu lõppu varjutava salapära, tegin varsti pärast seda Eesti Filmiinstituudile taotluse dokumentaalfilmiks, mis sisaldas ka ettepanekut Vilmsi ekshumatsiooniks. Tol korral jäeti taotlus rahuldamata ning ekshumatsiooni plaani peeti pehmelt öeldes hullumeelseks.

Varsti pärast seda tulid avalikuks uued andmed Vilmsi võimaliku hukkamise kohta, mille avaldas ajakirjanik Pekka Erelt oma 2008. aastal avaldatud artiklis „Kas Jüri Vilmsi hukkasid rootslased?“

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/27674901/kas-juri-vilmsi-hukkasid-rootslased

Kirjutis andis veelgi kinnitust, et tõenäoliselt ei surnud Vilms Töölö Suhkruvabriku hoovil, nagu sel ajal üldiselt arvati ja et sellisel juhul pole Pilistverre maetud säilmed Vilmsi omad.

Kuid juba palju varem on selle kohta avaldanud kahtlusi nii enim Vilmsi saatust uurinud professor Seppo Zetterberg (oma raamatus „Jüri Vilmsi surm“) kui ka kirjanik Jaan Kross.

Sel suvel tegi ettepaneku Vilmsi haua avamiseks Eesti Muinsuskaitseselts.

https://muinsuskaitse.ee/2024/06/19/eesti-muinsuskaitse-selts-on-alustanud-korjandust- juri-vilmsi-matuse-autentsuse-selgitamiseks/

Ikka sellesama põhjendusega, et Eesti riik ja rahvas peaksid teadma, kes tegelikult puhkab Pilistveres uhke hauatähise all.

Kaevamisi oli plaanis alustada läinud augustis, kuid EMS soov põrkus kohaliku kogukonna ning kirikukoguduse aktiivsele vastuseisule. Põhjendusteks toodi, et kogukond on haua eest hoolt kandnud ja see asub omavalitsuse maal.

Meil oli EMS-iga kokkulepe, et kui ekshumatsioon toimub, saame selle üles filmida dokumentaalfilmi jaoks.

Hetkel ollakse ootel ning püütakse Vilmsi hauale saada sõjahaua staatust.

Ootame ka meie, filmitegijad. Kui luba saadakse ja kaevamisi alustatakse, peame olema valmis koheselt reageerima ja filmimist alustama.

Seega otsime toetust filmiprojekti esimese faasi (ekshumatsiooni videodokumenteerimine) jaoks, et suuta vajadusel kiiresti reageerida.

Edasi liigume dokummentaalfilmi tootmisega tavamoel - taotleme tootmistoetust Eesti Filmiinstituudilt ja Kultuurkapitalilt.

Ekshumatsioon on ainult väike osa suurest Vilmsi elule keskendunud filmist. Jüri Vilms väärib filmi igal juhul, ka siis, kui seal ei õnnestu välja tuua uut infot.

Ent kahtlemata oleks Vilmsi säilmete tuvastamine filmi vaatenurgast äärmiselt vajalik detail.

Seetõttu palume Kaitseministeerium kaaluda Jüri Vilmsi dokumentaalfilmi tööpealkirjaga „Pühad säilmed“ (kirjeldus lisatud) esimese tööetapi toetamist summas 6000 €. Tekkivate kulude kohta on samuti lisatud dokument.

Dokumentaalfilmi „Pühad säilmed“ meeskond:

Autor-režissöör Gerda Kordemets

Operaator Kristjan-Jaak Nuudi

Produtsent Pillerin Pihelgas

Tootja Re-Marketed Gods OÜ

Kaastootmiseks oleme teinud ettepaneku suurte kogemustega dokumentaalfilmide tootjale F-Seitse.

Lugupidamisega,

Gerda Kordemets

Re-Marketed Gods OÜ