Lühikokkuvõte mikroplasti algatuse ettepanekust
Algatuste eesmärk ja sisu:
Plastigraanulite keskkonda sattumine on suuruselt kolmas tahtmatu mikroplastiheite allikas. Teised peamised allikad on muu hulgas värvid, rehvid, tekstiil, geotekstiil ja vähemal määral pesukapslid. Nendest allikatest tuleneva mikroplastiheite ärahoidmiseks võib olla vaja teha suuremaid asendusi või muuta oluliselt toote omadusi. Seevastu plastigraanulite kadu on tingitud vähesest teadlikkusest ja ebaõigest käitlemisest ning seepärast saab sellist ärahoitavat reostust vähendada kiirete meetmetega. Sellest tulenevalt on poliitilise sekkumise peamine sihtmärk plastigraanulid.
Plastigraanulid, mida muu hulgas nimetatakse ka tootmises kasutatavateks graanuliteks ja vaigugraanuliteks, on kõikjal plasti tootmises kasutatav tööstuslik tooraine. Praegused graanuli käitlustavad põhjustavad kadu tarneahela kõikides etappides, eelkõige tootmisel (nii varem kasutamata kui ka ringlussevõetud materjali puhul), töötlemisel, transpordil ning muude logistika- ja jäätmekäitlustoimingute ajal. Pärast keskkonda sattumist on neid peaaegu võimatu kokku koguda. Raskendavaks teguriks on nende liikuvus. Nagu mis tahes mikroplast, kanduvad tööstuskäitistest või transpordi ajal välja pääsenud plastigraanulid kergesti õhu ja maismaa pinnaveekogude kaudu ning merehoovuste abil edasi ning neid võib leida ka pinnasest (sh põllumajandusmaalt).
Ettepaneku eesmärk on vähendada plastigraanulite sattumist keskkonda ning selle tulemusena väheneks graanulikadu lähtetasemega võrreldes 54–74 %, mis tähendab tahtmatult keskkonda lastava mikroplasti summaarse heitkoguse vähenemist 6 % võrra. Kooskõlas komisjoni üldise eesmärgiga vähendada keskkonda sattuva mikroplasti kogust 30 % aitab see säilitada ökosüsteeme ja elurikkust, vähendada võimalikku tervisemõju ja edendada kohalikku majandustegevust. Samuti võib see anda rohkem teavet graanulikao ulatuse kohta kogu graanulite tarneahela lõikes.
Ühised nõuded graanulite käitlemiseks Euroopa Liidus on kõrgetasemelise keskkonnakaitse tagamiseks väga olulised. Nagu mis tahes mikroplast, liiguvad graanulid hõlpsalt ühest geograafilisest asukohast teise ja neid võib leida kõikides keskkondades, sealhulgas kõige kaugemates paikades. Ehkki algne graanulite kadu on tavaliselt suurim ühes geograafilises piirkonnas (naftakeemia- ja polümeeritööstuse piirkonnad, samuti sadamad ja muud logistikaplatvormid jne), on graanulid väga liikuvad ning võivad seejärel maismaa pinnaveekogude ja õhu kaudu ning ookeanihoovuste mõjul laiali kanduda. Probleemi piiriülene olemus on kõige olulisem põhjus ELi tasandil tegutsemiseks. Liikmesriikide eraldi tegutsemine oleks vähem kulutõhus ega tagaks optimaalset keskkonnakaitse taset. Samuti tekiks oht, et kehtestatakse konkureerivad eri õigusnormid.
Ettepanek on iseseisev õigusakt, millega ei muudeta kehtivaid õigusakte. Selles sätestatakse nõuded, mida tuleb rakendada kõikjal graanulite tarneahelas, ning eeskirjad nõuete täitmise tagamise süsteemi kohta, mis põhineb kolmanda isiku tehtaval sertifitseerimisel, ettevõtja vastavusdeklaratsioonil ja riikliku ametiasutuse tehtaval vastavuskontrollil.
Ettepanekuga rakendatakse meetmed seoses plastigraanulite käitlemisega, mis rakenduvad tarneahela kõikides etappides, et hoida ära plastigraanulite kadu. Ettepanek hõlmab kõiki ettevõtjaid, kes:
• käitlevad Euroopa Liidus üle viie tonni plastigraanuleid aastas, ning
• ELi vedajaid ja kolmandate riikide vedajaid, kes veavad Euroopa Liidus plastigraanuleid.
Ettepanekuga on leevendused ette nähtud VKEdele.
Üldised kohustused
• Kehtestatakse üldine kao ärahoidmise kohustus ettevõtjatele, ELi vedajatele ja kolmandate riikide vedajatele. Kao esinemisel tuleb viivitamata rakendada meetmeid graanulite ära koristamiseks.
• Ettevõtjad ja ELi vedajad peavad teavitama riiklikke pädevaid asutusi oma tegevusest seoses plastigraanulite käitlemisega, või plastigraanulite veoga tegelemisest, sh olulisematest muudatustest.
• Liikmesriigi pädevad asutused peavad looma avaliku registri, mis sisaldab neile esitatud infot.
• Kõik ettevõtjad, ELi vedajad ja kolmandate riikide vedajad peavad võtma meetmeid järgmises tähtsuse järjekorras:
◦ ennetamine, hoidmaks ära graanulite väljapuistumist esmasest kaitsekestast;
◦ väljapuistunud graanulite laialikandumise tõkestamine, et hoida ära nende sattumist keskkonda;
◦ nende ära koristamine pärast väljapuistumise või kao juhtumit.
Liikmesriikide pädevatele asutustel on õigus nõuda ettevõtjatelt täiendavate meetmete rakendamist, kui kavades kehtestatud ja ellu rakendatud meetmeid ei peeta piisavaks.
Sätestatakse käitlemisnõuded
• Ettevõtjad, kes käitavad käitisi, kus käideldakse plastigraanuleid:
◦ koostavad riskihindamiskava ning rakendavad ja ajakohastavad seda kooskõlas I lisaga;
◦ esitavad oma riskihindamiskava pädevale asutusele koos ettevõtja vastavusdeklaratsiooniga, mis on välja antud lähtuvalt II lisas esitatud näidisvormist;
◦ koolitavad oma töötajaid;
◦ jälgivad ja dokumenteerivad oma asjakohaseid rakendusmeetmeid ja hinnangulist graanulikadu, võttes muu hulgas vajaduse korral parandusmeetmeid, ning tegelevad plastigraanulitega seotud oluliste vahejuhtumite ja õnnetustega;
◦ keskmise suurusega ettevõtjad ja suurettevõtjad, kes käitavad käitisi, kus käideldakse aastas üle 1 000 tonni plastigraanuleid:
▪ viivad igal aastal läbi sisehindamise;
▪ võtavad riskihindamiskava raames ühtlasi täiendavaid meetmeid kooskõlas I lisaga;
▪ peab olema välja antud IV lisas esitatud näidisvormi kohane vastavustunnistus.
• ELi vedajad:
◦ rakendavad teatavaid III lisa kohaseid meetmeid;
◦ koolitavad oma töötajaid;
◦ jälgivad ja dokumenteerivad oma asjakohaseid rakendusmeetmeid ja hinnangulist graanulikadu, võttes muu hulgas vajaduse korral parandusmeetmeid, ning tegelevad plastigraanulitega seotud oluliste vahejuhtumite ja õnnetustega.
• Kolmandate riikide vedajad:
◦ rakendavad teatavaid III lisa kohaseid meetmeid.
• Nõuete leevendused VKEdele
◦ Kõnealused nõuete leevendused mikro- ja väikeettevõtjatele ning käitiste puhul, kus käideldakse aastas alla 1 000 tonni plastigraanuleid, on järgmised:
• kolmanda isiku tehtav sertifitseerimine ei ole kohustuslik ning piisab ettevõtja vastavusdeklaratsioonist, samuti on vastavusdeklaratsiooni kehtivusaeg pikem (viis aastat);
• puudub kohustus teha asutusesiseseid hindamisi;
• puudub kohustus vastavushinnanguid juhtkonna ametlikul koosolekul läbi vaadata ning
• puudub kohustus töötada välja teadlikkus- ja koolitusprogramm.
• Keskmise suurusega ettevõtjate suhtes, kes käitavad käitisi, kus käideldakse aastas üle 1 000 tonni plastigraanuleid, kohaldatakse järgmist leebemat nõuet:
◦ esimesele sertifitseerimisele eelnev üleminekuperiood on pikem kui suurettevõtjate puhul (24 kuu asemel 36 kuud) ja vastavustunnistuse kehtivusaeg on pikem (kolme aasta asemel neli aastat).
Esialgne üldine mõjude hindamise kokkuvõte:
Euroopa Komisjoni hinnangul võib graanulikao puhul täheldada nelja liiki kahjulikku mõju: mõju keskkonnale; mõju kliimale; võimalik mõju inimeste tervisele; mõju majandusele. Mõni neist mõjudest on seotud konkreetselt graanulitega, teised aga mikroplastiga üldiselt. Graanuleid söövad teadaolevalt mitmesugused mere- ja rannikuliigid (nt merikilpkonnad, merelinnud ja karbid). Allaneelamise järel võivad need põhjustada füüsilisi kahjustusi või surma. Kui need ei saa seedekulglat läbida, võivad need põhjustada alatoitumust või nälga. Nagu mis tahes mikroplasti puhul, on probleemi lahutamatu osa graanulite võime toimida absorbeerunud toksiliste ainete ja patogeensete mikroorganismide kandjana. Plast ja mikroplast aitavad kaasa kliimamuutustele, olles nii kasvuhoonegaaside heite kui ka ökosüsteemidele ja elurikkusele avalduva surve lisaallikas. Kasvuhoonegaase eraldub kogu plasti olelusringi kestel alates tootmisest kuni lagunemisprotsessideni ning ookeanides leiduv plast võib häirida ka ookeanide võimet absorbeerida ja siduda süsinikdioksiidi. Inimesed puutuvad mikroplastiga kokku õhu kaudu ja toidu tarbimisel. Mikroplastil, sealhulgas plastigraanulitel, võib olla negatiivne majanduslik mõju sellisele kohalikule tegevusele nagu töönduslik kalapüük ja põllumajandus (nt mereelupaikadele, ökosüsteemidele ja elusloodusele avalduvast mõjust tulenev väiksem kalasaak), samuti turismile ja vaba aja veetmisele (nt randade ja selliste haavatavate alade nagu rahvusparkide, jõgede ja järvede atraktiivsuse vähenemine või sulgemine).
• Graanulikao ärahoidmiseks kehtestatavate kohustuslike nõuete ja nende täitmise tagamise süsteemi eeldatav mõju
Komisjoni mõjuhinnangus on välja toodud, et kooskõlas põhimõttega, et saastaja maksab, jäävad ettepaneku kohaselt kulud, mis on seotud nõuete täitmiseks ja kolmanda isiku tehtava sertifitseerimise või ettevõtja vastavusdeklaratsiooni põhjal vastavuse tõendamiseks vajalike meetmetega, sektori kanda. Ettepaneku kohaselt vastutavad liikmesriikide ametiasutused nõuete täitmisega seotud avaliku registri pidamise eest ning mittevastavuse korral parandusmeetmete kehtestamise ja asjakohasel juhul karistuste määramise eest. Kohustuslike nõuete kehtestamine lähtuvalt graanulikao ärahoidmiseks ning väljapuistunud graanulite laialikandumise tõkestamiseks ja ärakoristamiseks tööstusharus tehtud tööst ning nõuetele vastavuse tõendamise kohustuse sätestamine toovad sektori jaoks kaasa otsesed nõuete täitmisega seotud kulud. Väiksematele ettevõtjatele (mikro- ja väikeettevõtjatele) leebemate nõuete esitamine peaks vähendama nendele ettevõtjatele avalduvat mõju. Meetme rakendamise summaarne netokulu Euroopa Liidus kokku on Euroopa Komisjoni hinnangul eeldatavalt 376–491 miljonit eurot aastas. Riiklike pädevate asutuste halduskulude ja nõuete täitmise tagamise kulude hulka kuuluvad kulud avaliku registri loomise ja haldamise, vastavuskontrolli, kaebuste menetlemise mehhanismide ja õiguskaitse kättesaadavuse tagamise jaoks ning samuti kavandatud määruse rakendamise kohta Euroopa Komisjonile iga kolme aasta järel aru andmise jaoks. Euroopa Komisjoni hinnangul on liikmesriikide summaarsed kulud kogu Euroopa Liidus esimesel aastal eeldatavalt 313 000 eurot ja seejärel 125 000 eurot aastas.
Ettepanekus kirjeldatud meetmete rakendamise tulemusena võib Euroopa Komisjoni hinnangul plasti tooraine hind kerkida, ning plasttoodete hinnatõus avaldada mõju üldsusele. Võimalik hinnatõus on tõenäoliselt siiski piiratud, sest parimate käitlustavade rakendamise kulud on sektori käibega võrreldes väikesed. Seepärast eeldatakse, et tootjad võtavad nii väikese tootmiskulude suurenemise enda kanda ning tarbijaid see ei mõjuta. Graanuleid satub keskkonda märkimisväärselt vähem, mistõttu väheneb mikroplastireostus ning ökosüsteemid ja elurikkus on paremini kaitstud. Ühtlasi on tegemist ettevaatusabinõuga inimeste tervisele avalduda võiva mõju ärahoidmiseks. Aastane graanulikadu väheneb eeldatavalt Euroopa Liidus 25 142 kuni 140 621 tonni võrra. Saadav kasu hõlmab ka võrdsete võimaluste loomist ettevõtjatele, kuna tagatakse, et vähendamismeetmeid kohaldavate ettevõtjate positsiooni ei nõrgenda konkurents ettevõtjatega, kes ei kohalda selliseid meetmeid, nagu võib juhtuda praeguses vabatahtlikus süsteemis. Graanuleid omavate ettevõtjate jaoks toob see muu hulgas majanduslikku kasu, mis ulatub eeldatavalt 25–141 miljoni euroni ja tuleneb keskkonda sattumise asemel alles jäävate graanulite kogusest. Graanulikao vähendamisel on nende keskkonda sattumisest mõjutatud piirkondades eeldatavalt täiendav positiivne majanduslik mõju teatavatele sektoritele, näiteks töönduslikule kalapüügile, põllumajandusele, turismile ja vaba aja veetmise sektorile. Kahaneks merekeskkonda sattuvate graanulite kogus ja see vähendaks häiringuid mereliikidele, sealhulgas sellistele majanduslikult olulistele liikidele nagu austrid ja huntahven. Samuti satub vähem graanuleid käitiste reovette ja selle puhastamisel tekkivasse reoveesettesse, mistõttu jõuab juhul, kui reoveesete laotatakse põllumajandusmaale, vähem graanuleid ka mulda. Plastigraanulireostuse ennetamine käitlemiskohas toob eeldatavalt kaasa kasvuhoonegaaside heite vähenemise, kuna on vaja toota vähem plasti. Peale selle võib sellel olla kaudne positiivne mõju planktoni kasvule, mis omakorda aitab kaasa süsiniku sidumisele.