Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus

1 (8)

Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus

Koostamise kuupäev ja koht: 17. detsember 2024, Tartu

Koostaja ametinimetus ja nimi: ringkonnaprokurör Kristo Adosson

Ametiasutuse nimi: Majandus- ja Korruptsioonikuritegude Ringkonnaprokuratuur

Kriminaalasja number: 19221000023

Kuriteo kvalifikatsioon: KarS § 298 lg 1

Kahtlustatava nimi (isikukood): XXX (XXX)

Käesolevas määruses selgitab prokurör, missugune on XXX suhtes alustatud

kriminaalmenetluse esemeks olev tegu (A), missugune hinnang on tema teole

karistusseadustiku järgi võimalik anda (B), miks on kriminaalmenetluse lõpetamine

otstarbekuse põhimõttega kooskõlas (C) ning missugune on XXX määratud kohustused ning

nende rikkumise tagajärjed (D).

(A) Kriminaalmenetluses kontrollitud teo lühikirjeldus

Kriminaalmenetluses kontrolliti, kas OÜ XXX juhatuse liige ja OÜ XXX osanik XXX lubas

vähemalt alates 24.05.2016 ning seejärel andis vähemalt alates 08.06.2017 kuni 21.11.2019

Aktsiaselts XXX (XXX) XXX (XXX) XXX XXX ja vanemarstile XXX kokku kuni 40 000

euro ulatuses varalisi soodustusi: tasus XXX ürituste ja hotelliarve eest ning kinkis XXX ja

tema lähedasele tehnikaseadmeid.

Vastutasuna XXX pakutud hüvede eest rikkusid XXX ja XXX vähemalt alates 24.05.2016 kuni

12.11.2019 tahtlikult riigihangete seadust. Rikkumise tagajärjel ostis XXX kuni 12.11.2019

XXX OÜ-lt XXX korraldamata selleks riigihanke menetluse. Samuti eelistasid XXX ja XXX

hankemenetluses „XXX“ OÜ-d XXX. Eelistamise tulemusena sõlmis XXX 28.09.2018

OÜ-ga XXX nelja aasta pikkuse raamlepingu vaatamata sellele, et esines alus OÜ XXX

kõrvaldamiseks hankemenetlusest.

(B) Õiguslik hinnang XXX teole

XXX tegevus on vaadeldav altkäemaksu lubamisena ja andmisena karistusseadustiku (KarS) §

298 lg 1 tähenduses. KarS § 298 lg 1 loeb karistatavaks altkäemaksu lubamise või andmise

avalikku ülesannet täitvale ja seejuures ametiseisundit omavale isikule. XXX täitsid avalikku

ülesannet – keskuse XXX XXX XXX hankekomisjoni liikmena ning XXX hanke

ettevalmistamises osalejana ning eduka pakkuja (kaas)valijana.

(C) Menetluse lõpetamise põhjendus

2 (8)

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 lg-st 1 ja 7 tuleneb, et prokuratuuri määrusega

kriminaalmenetluse lõpetamine on põhjendatud, kui kriminaalmenetluse ese on teise astme

kuritegu, mille toimepanemise eest ei näe karistusseadustik karistusena ette vangistuse

alammäära või näeb ette üksnes rahalise karistuse (1), kahtlustatava süü ei ole suur (2),

kahtlustatav on vähemalt asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju (3), kahtlustatav on

vähemalt võtnud endale kohustuse tasuda kriminaalmenetluse kulu (4), kriminaalmenetluse

jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi (5) ning kahtlustatav on menetluse otstarbekusel

lõpetamisega nõus (6).

(1) Kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu, mille toimepanemise eest ei näe KarS

karistusena ette vangistuse alammäära või näeb ette üksnes rahalise karistuse

KarS § 4 lg-test 1 ja 3 tuleneb, et kuriteod jagunevad esimese ja teise astme kuritegudeks ning

teise astme kuriteona on vaadeldav süütegu, mille eest on KarS-s karistusena ette nähtud

rahaline karistus või tähtajaline vangistus kestusega kuni viis aastat.

KarS § 298 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või vangistuse kestusega mitte enam

kui viis aastat. Seega on XXX etteheidetav tegu hinnatav teise astme kuriteona KarS § 4 lg 3

mõttes. Seetõttu ei ole kahtlustatava XXX suhtes kohtumenetluse läbiviimine ja tema võimaliku

süüditunnistamise korral ka karistamine ainuvõimalik meede tema õiguskuulekusele

suunamiseks.

KrMS § 202 lg-st 7 tuleneb, et kui kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuritegu, mille

eest KarS eriosa ei näe karistusena ette vangistuse alammäära või näeb karistusena ette ainult

rahalise karistuse, võib kriminaalmenetluse lõpetada ja kohustused määrata prokuratuur.

KarS § 298 lg 1 KarS eriosa normina ei sisalda altkäemaksu andmise kuriteo toimepanemise

eest sanktsioonina vangistuse alammäära, see tuleneb KarS üldosast (KarS § 45 lg 1). Seetõttu

tuleb järeldada, et KarS § 298 lg 1, KrMS § 4 lg 3 ja § 202 lg 1 ja 7 koostoimes annavad

prokuratuurile võimaluse hinnata, kas XXX süüdistuse esitamisega kaasnev kohtumenetlus,

temale karistuse taotlemine ja võimaliku süüditunnistamisega kaasnev karistus on vältimatult

vajalik või on tema suhtes võimalik saavutada karistuse eesmärke temale KrMS § 202 lg-s 2

nimetatud kohustuse määramisega.

Riigikohtu praktika kohaselt annab oportuniteediprintsiip prokuröridele kaalutlusõiguse, mille

eesmärk on tagada nii menetlusökonoomia kui ka proportsionaalsuse põhimõtte järgimine. See

loob võimaluse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamise juhtudel, mil see oleks teo

asjaolusid arvesse võttes ilmselgelt mittemõõdukas (RKKKo 3-1-1-85-04, p 16).

XXX suhtes alustatud kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse põhimõttel on põhjendatud,

kui esinevad kõik KrMS § 202 lg-s 1 toodud materiaalsed eeldused.

(2) XXX süü ei ole suur

Kahtluse kohaselt andis ta altkäemaksu veidi alla 40 000 euro ning kohtueelses menetluses

esialgselt tuvastatud andmetel teenis ta isiklikult seejuures kriminaaltulu ligikaudu 158 000

3 (8)

euro ulatuses. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 lg 1 alusel eeldab seda, et

kahtlustatava süü ei oleks suur. XXX süü ei ole ka väike, kuid kriminaalmenetluses kogutud

tõendite kohaselt on tema süü hinnatav keskmisena. See tähendab, et seadus võimaldab tema

suhtes kriminaalmenetluse lõpetada otstarbekuse põhimõttel.

Riigikohus on selgitanud, et isiku süü suuruse hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas

tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti

KarS §-s 57 loetletud karistust kergendavate ja §-s 58 loetletud karistust raskendavate asjaolude

esinemisest (RKKKo 3-1-1-12-06 ja 3-1-1-18-11). Arvestada tuleb näiteks inimese panust

grupiviisilise kuriteo toimepanemisel, tema tahtluse astet, vanust ja arusaamisvõimet ning

seadusandja sätestatud karistusraame sedalaadi kuritegude eest. Samuti võivad süü suurust

iseloomustada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus ja muud asjaolud

(RKKKo 3-1-1-76-12). Lisaks peab süü suuruse hindamisel arvestama ka inimese käitumist

vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist, kuna ka see näitab inimese suhtumist

kaitstavasse õigushüvesse (samas).

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et süü suurust võivad mõjutada objektiivsed ja

subjektiivsed asjaolud, mis on leidnud kriminaalasjas tuvastamist. Nii on kohtupraktikas peetud

objektiivseteks süüd suurendavateks asjaoludeks näiteks inimese kuritegeliku käitumise

intensiivsust, kuriteoepisoodide arvu, teopanust, teo toimepanemise viisi, kuriteoliigi

esinemissagedust, kuriteo ohtlikkust jne. Seejuures ei saa süüd suurendavana arvestada

regulatsioonialust – nt on kahjustatud õigushüve eriti oluline. Subjektiivseks süüd raskendavaks

asjaoluks peetakse aga kuriteo toimepanemise motiive ja eesmärke.

Altkäemaksukuriteo toimepanija süü suuruse hindamisel tuleb lisaks eelnevale silmas pidada

ametiisiku ja/või tema poolt kuriteo toimepanemise raames tehtud ametialase teo erakordsust,

sh kuivõrd takistas riigivõimu korrakohast toimimist altkäemaksukokkuleppe mõjul tehtud

tegu, samuti altkäemaksu andja ja saaja kogutud tulu suurust.

XXX teo kõrvutamisel raskeimate võimalike altkäemaksu andmisena hinnatavate kuritegudega

saab asuda seisukohale, et XXX tegu ei saa hinnata nende raskemate altkäemaksu andmise

kuritegude hulka kuuluvana, mis KarS § 298 lg 1 koosseisu (veel) mahuvad.

Näiteks on kohtupraktikas kõrgema astme kohtud hinnanud korduvalt altkäemaksu võtnud

inimese teosüü suureks juhul, kui altkäemaksu võtja puhul oli tegemist ministriga, s.o kõrgema

riigiametnikuga, kelle otsustused mõjutasid tegevusi üle kogu riigi. Ministri ebaseaduslik

tegevus seejuures ei piirdunud ainult Tallinna linnaga, vaid ministri ja rea altkäemaksu andjate

tegevusse hõlmati piirkondi üle kogu riigi, tegutseti äärmise konspireeritusega ja kuriteo plaan

oli detailselt läbi mõeldud, igal kuriteo osalisel, keda oli vähemalt seitse inimest, oli täita oma

roll, mistõttu kestis ka ebaseaduslik tegevus pikka aega. Eelnevat kokku võttes leidsid kohtud,

et ministri süü oli hinnatav suurena (RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 561 ja 1040). XXX ning

hankeprotsessi kaasatud erialaspetsialistide teo hindamisel millestki niivõrd kaalukast kõneleda

ei saa.

4 (8)

XXX teo hindamisel tuleb arvesse võtta, et aastatel 2013-2014 vaidles XXX

Rahandusministeeriumiga XXX avaliku hankija staatuse olemasolu üle. XXX nõustus 2014. a

Rahandusministeeriumi käsitlusega ning alates sellest ajast on XXX korraldanud riigihankeid.

Esimesed riigihanked, mis puudutasid XXX kasutatavaid vahendeid, olid käesolevas

kriminaalasjas uurimise all olevad 10.04.2018 ja 10.09.2018 algatatud hanked nr 196641 ning

nr 200881. Ka XXX juht XXX on oma kahtlustatavana antud ütlustes 28.01.2020 selgitanud,

et hange nr 1966641 oli tema esimene hankemenetlus. Eeltoodust nähtub, et kuivõrd kõne all

olevad riigihanked olid esimesed, milles ametiisikuna käsitatavad erialaspetsialistid osalesid, ei

tule kõne alla käsitlus XXX kuritegeliku käitumise korduvusest või süstemaatilisusest.

Süü suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta ka seda, et suur osa altkäemaksuna üle antud varast

moodustas XXX ühisürituste korraldamisega kaasnevate kulude kandmine, valdavas osas ei

olnud tegemist selliste varaliselt hinnatavate hüvedega, mis olnuks suunatud vahetult

ametiisikuna käsitatavate inimeste varalise seisundi suurendamisele (isiklikule rikastumisele).

XXX on eraettevõtja, mistõttu ei saa tema ametist või seisundist järeldada, et ühiskonnal on

tema vastu eriliselt kõrgendatud usaldus seoses tema kutsetegevusega.

Võimaliku altkäemaksukuriteo väiksemat ebaõigussisu näitab ka asjaolu, et XXX seotud

ühingud ei jätnud kokkuleppekohast kaupa haiglale üle andmata. XXX seotud ühingud soetasid

XXX sõlmitud lepingu täitmiseks altkäemaksukokkuleppe osaks olevaid esemeid (vt nt

RKKKm 1-20-3925, p 35). Menetluse käigus ei tuvastatud, et XXX ja äriühingute vahel

sõlmitud lepingute täitmise üle oleks peetud tähelepanu väärivaid vaidlusi.

XXX teos ei sisaldu KarS §-s 58 loetletud ja KarS § 298 lg-ga 1 hõlmamata karistust (sh

teosüüd) raskendavaid asjaolusid.

Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et täidetud on KrMS § 202 lg 1 kohaldamise

eeldus – süü ei ole suur.

(3) Kuriteoga ei tekitatud kahju

XXX ei tekitanud kuriteoga otsest varalist kahju KrMS § 202 lg 1 mõttes. Seega ei tõusetu

vajadust käsitleda menetluse lõpetamise eeldust, mille kohaselt peab kahtlustatav vähemalt

olema asunud kuriteoga tekitatud kahju heastama.

Tähelepanuta ei saa jätta, et altkäemaksukuriteo toimepanija kahjustab ühiskonna usku

ametiisikute äraostmatusse, ametliku asjaajamise usaldatavusse ja seeläbi ka avalike otsuste

õiguspärasusse. See aga ei ole hinnatav otsene varalise kahjuna KrMS § 202 lg 1 mõttes.

Oletatava kuriteoga õiguskorrale potentsiaalselt tekkinud kahju ja selle heastamine on hinnatav

avaliku menetlushuvi olemasolu seisukohalt.

(4) XXX võttis kohustuse tasuda menetluskulu

XXX suhtes tõusetunud kuriteokahtluse kontrollimisel tekkis menetluskulu 270,5 eurot, mille

XXX võttis enda kohustuseks hüvitada.

5 (8)

(5) Menetluse jätkamist ei tingi avalik menetlushuvi

Lisaks tuleb kriminaalmenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel hinnata ka avaliku

menetlushuvi kriteeriumi, kuivõrd KrMS § 202 kohaldamise materiaalseks eelduseks süü

suuruse kõrval on avaliku menetlushuvi puudumine. Avalik menetlushuvi on määratlemata

õigusmõiste, mida peamiselt sisustatakse eri- ja üldpreventiivsete kaalutluste kaudu. See on

seotud karistusõiguses ultima ratio põhimõttega, mis näeb ette, et karistust tuleb kohaldada siis,

kui muud vahendid osutuvad ebapiisavaks ja karistamise järele eksisteerib tungiv vajadus.

Menetlusõiguses hinnatav avalik menetlushuvi ei ole seotud süüdistatava staatuse ega

meediatähelepanu suurusega.

Eripreventiivset kaalutlust analüüsides tuleb rõhutada, et selles kriminaalasjas ei ole tuvastatud

asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et kriminaalmenetluse lõpetamine ja XXX kohtulikust

karistamisest loobumine võiks viia selleni, et ta jätkaks uute süütegude toimepanemist. XXX

puuduvad kehtivad kriminaalkaristused ning ta ei ole kahtlustatav pooleliolevates

kriminaalasjades. Kuigi XXX etteheidetav süütegu ei kätke endast otsese varalise kahju

tekitamist, mida kriminaalmenetluse lõpetamisel otstarbekuse kaalutlusel tuleks hüvitama

asuda, on kahtlustatav nõus tasuma kriminaalmenetluse lõpetamisest kuue kuu jooksul

158 422,67 euro suuruse rahalise kohustuse. Sellise rahalise kohustuse tasumisel on võimalik

saavutada ka eesmärk, mille kohaselt ei tohi kuritegu end ära tasuda, sest 158 422,67 eurose

kohustuse täitmisel jääb XXX ilma tulust, mida kohtueelses menetluses tema võimaliku

kriminaaltuluna käsitati. Kuritegude puhul, mille motivaatoriks on ebaseadusliku tulu

teenimine, on oluline, et inimene tajuks reaalseid varalisi tagajärgi ja et kuritegevus lõppastmes

end ära ei tasuks.

Käesolevas kriminaalasja ei tuvastatud asjaolusid, milliste korral oleks põhjendatud taotleda

kohtult XXX suhtes KarS §-s 491 sätestatud ettevõtluskeeldu. Seda arvestades on

eripreventiivsed kaalutlused XXX suhtes täidetud ka karistust mõistmata, sest kahtlustatav on

vahetult tajunud, et kuriteole järgnevad reaalsed majanduslikud tagajärjed riigituludesse kindel

rahasumma tasumise kohustuse tekkimisel.

Kokkuvõtvalt on prokuratuur seisukohal, et XXX kohustus on piisavalt mõjus ja hoiatav

jõudmaks tõdemuseni, et XXX suhtes on karistusõiguslikud eesmärgid saavutatavad ka ilma

karistust mõistmata.

Analüüsides avaliku menetlushuvi esinemist üldpreventiivsest kaalutlusest lähtuvalt tuleb

asuda seisukohale, et kriminaalmenetluse lõpetamisel ning kahtlustatavale tema süüga

proportsionaalse kohustuse määramisel ei saa kahjustada ega kannatada ühiskonna usk õiguse

kehtivusse. Üldpreventiivsed kaalutlused on praegusel juhul võimalik täita ilma

kriminaalkaristust kohaldamata, kuivõrd menetluse lõpetamisel määratud kohustusega on

saavutatud kindlus, et õigusnormid kehtivad kõigi suhtes võrdselt. Samuti on oluline, et

kahtlustatav tasub riigituludesse 158 422,67 eurot, mis oma suuruselt kattub tema poolt

isiklikult saadud ebaseadusliku tuluga. Kui XXX selle rahalise kohustusega nõus ei oleks, siis

ei saaks ka avaliku menetlushuvi puudumisest kõneleda. See kinnitab, et igale õigusrikkumisele

6 (8)

reageeritakse ning kinnitatakse nii kahtlustatavale kui ka avalikkusele, et kuriteo

toimepanemine ei tasu ära.

Avaliku menetlushuvi puudumise kriteerium on mõeldud tagama muuhulgas seda, et karistust

kohaldatakse üksnes siis, kui muudest vahenditest ei piisa ja just selle järele on tungiv vajadus.

Lisaks ei saa jätta tähelepanuta, et võimaliku kohtumenetluse korral võib kohus kohtuotsuse

tegemisel lugeda XXX teo karistamisväärsust vähendavaks KarS § 57 lg 1 p-s 7 nimetatud

asjaolu – süüteo toimepanemise kõrges eas inimese poolt. Riigikohus on selgitanud, et

väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kõrges eas inimeseks loetud ka

vanaduspensioniealisi inimesi (RKKKo 3-1-1-93-12, p 9.2). XXX etteheidetava teo

lõpuleviimise ajal 21.11.2019 oli XXX veidi enam kui 65-aastane, seega

vanaduspensioniealine.

Prokuratuur on seisukohal, et XXX kriminaalmenetluse lõpetamisega kaasnev kohustus tasuda

riigituludesse 158 422,67 eurot on kohane ja proportsionaalne talle etteheidetavat rikkumist

arvesse võttes. Karistusõiguslikud sanktsioonid peavad säilitama ultima ratio iseloomu ehk

jääma inimese käitumise suunamisel riigi viimaseks vahendiks. Karistust kohaldatakse üksnes

siis, kui selle järgi on tungiv vajadus ja muudest vahenditest ei piisa või neid ei ole võimalik

kohaseks pidada. Kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel on seega

proportsionaalne, sobilik ja kohane, kuivõrd XXX tunneb määratava kohustuse kaudu vahetut,

arvestatavat ja materiaalset mõju.

Väärib märkimist, et põhiseaduse § 22 ja KrMS § 7 lg 1 kohaselt ei tohi käsitada isikut

süüdiolevana enne, kui tema suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Riigikohus on

selgitanud, et KrMS § 202 kohaldamine eeldab teo karistatavuse üldiste eelduste

(süüteokoosseis, õigusvastasus, süü) tuvastamist ning võib seetõttu näida isikut süüstavana, ei

rajane sellel alusel kriminaalasja lõpetamise määrus samasugusel tõenduslikul baasil ja

õiguslikul analüüsil kui süüdimõistev kohtuotsus ega ole sellega samastatav

(RKKKo 1-17-3615, p 21).

(6) Kahtlustatav on menetluse otstarbekusel lõpetamisega nõus

XXX on väljendanud nõusolekut menetluse lõpetamiseks ning temale pandud kohustuse

täitmiseks.

(D) XXX määratud kohustus ja selle rikkumise tagajärg

XXX kohustub hüvitama menetluskulu 270,5 eurot ning täitma rahalise kohustuse – tasuma

riigi tuludesse 158 422,67 eurot.

Menetluskulu hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev on 31.12.2024.

Raha kandmisel riigi tuludesse on XXX kohustatud tegema igakuiseid makseid, tasudes

igakuiselt hiljemalt kuu viimaseks päevaks alates käesoleva määruse tegemisest vähemalt

kuuendiku (26 403,78) temale määratud kohustusest. Esimene osamakse peab olema tasutud

7 (8)

hiljemalt 31.12.2024, seejärel 31.01.2025, 28.02.2025, 31.03.2025, 30.04.2025 ja 31.05.2025.

Suurema osamakse tasumisel loetakse kaetuks osa järgmise kuu kohustusest, mille tõttu

vastavalt kustub hilisema(te)l kuu(de)l täidetav kohustus.

Kui isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, ei täida talle pandud kohustust, võib

prokuratuur kriminaalmenetluse oma määrusega uuendada. Karistuse mõistmisel arvestatakse

kohustuste osa, mille isik on täitnud (KrMS § 202 lg 6, 7). Seega osamakse tähtaegsel tasumata

jätmisel või kohustuse tervikuna tähtajaks täitmata jätmisel uuendab prokuratuur

kriminaalmenetluse.

Selleks, et säilitada võimalike konfiskeerimisnõuete tagamiseks kohtueelses menetluses seatud

vara tagamise meetmed, asub prokuratuur vara säilimise meetmeid tühistama koheselt pärast

seda, kui puudub võimalus kriminaalmenetluse uuendamiseks – XXX pandud kohustuste

õigeaegsel täitmisel.

Juhindudes KrMS § 202 lg-st 7 ning §-st 206, ringkonnaprokurör

määras:

1. Lõpetada kriminaalasjas menetlus.

2. Kohustada XXX:

2.1. KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel hüvitama kriminaalmenetluse kulu 270,5 eurot.

2.2. KrMS § 202 lg 2 p 2 alusel täitma rahaline kohustus – tasuda riigi tuludesse 158 422,67

eurot (sada viiskümmend kaheksa tuhat nelisada kakskümmend kaks eurot ja

kuuskümmend seitse senti).

3. Kohustuse täitmise tähtaeg:

3.1. Menetluskulu hüvitamise kohustus tuleb täita hiljemalt 31.12.2024.

3.2. Raha kandmisel riigi tuludesse on XXX kohustatud tegema igakuiseid makseid,

tasudes igakuiselt alates käesoleva määruse tegemisest hiljemalt kuu viimaseks

päevaks vähemalt kuuendiku (26 403,78) temale määratud kohustusest. Esimene

osamakse peab olema tasutud hiljemalt 31.12.2024, viimane osamakse peab olema

tasutud hiljemalt 31.05.2025. Osamakse tähtaegsel tasumata jätmisel või kohustuse

tervikuna tähtajaks täitmata jätmisel uuendab prokuratuur kriminaalmenetluse.

4. Tõkendi tühistamine: tõkendit ei kohaldatud.

5. Asitõendiga toimimise viis: XXX ja/või temaga seoses asju ei kogutud.

6. Riiklikes registrites ja andmekogudes sõrmejälgede ja DNA andmete kustutamine: andmeid

ei kogutud.

7. Anda käesolev määrus kaitsjatele Vahur Kivistikule ja Gerly Kasele, lisaks edastada määrus

koos makseinfoga kahtlustatavale XXX.

(allkirjastatud digitaalselt)

8 (8)

Kristo Adosson

ringkonnaprokurör

Vahur Kivistik

vandeadvokaat

Gerly Kask

vandeadvokaat

XXX

kahtlustatav

Kahtlustatava allkiri kinnitab ühtlasi, et ta on menetluse lõpetamise ja määratud kohustustega

nõus.