Advokatuuri finantsõiguse komisjoni seisukohad
krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu osas
KTJS § 3. Krediiditeave
Krediiditeave käesoleva seaduse tähenduses on andmed tarbijaga sõlmitud krediidilepingu kohta, mille krediiditeabe andja edastab krediiditeaberegistrisse.
Teeme ettepaneku täpsustada isikute ringi, keda puudutavat teavet loetakse krediiditeabeks, mida krediiditeabe andja krediiditeaberegistrisse edastama peab. Põhjendame ettepanekut alljärgnevalt.
Eelnõu § 3 praeguses sõnastuses edastatakse krediiditeaberegistrisse andmed tarbijaga sõlmitud krediidilepingu kohta. KTJS § 4 kohaselt tarbija käesoleva seaduse tähenduses on VÕS § 1 lõikes 5 nimetatud isik. Järelikult ei hõlma eelnõu §-s 3 sätestatu hetkel alltoodud isikute ja lepingute osas andmete edastamist, keda puudutav info peaks aga nii eelnõu mõtte kui ka muude sätete kohaselt krediiditeaberegistrist siiski nähtuma:
• käendaja ja tarbijakäendusleping - eelnõu § 7 lg 3 toob krediiditeaberegistrisse kantavate andmete koosseisu hulgas välja ka käendaja andmed, samas § 3 skoobist on käendaja välja jäänud. Tarbijast käendajaga sõlmitav põhilepingust eraldiseisev käendusleping ehk VÕS-is detailselt reguleeritud tarbijakäendus ei mahu kuidagi ka krediidilepingu mõista alla, kuid tarbija finantskohustustest ülevaate saamiseks peaks ka tarbijakäenduslepingut puudutav info igal juhul registris kajastuma. Käenduskohustust puudutavate andmete jagamist toetab ka eelnõu seletuskiri;
• kaastaotleja - eelnõu § 7 lg 4 toob krediiditeaberegistrisse kantavate andmete koosseisu hulgas välja ka kaastaotleja andmed, samas § 3 skoobist on kaastaotleja välja jäänud. Tarbija finantskohustustest ülevaate saamiseks peaks ka kaastaotleja rollis tarbijat puudutav info igal juhul registris kajastuma;
• isik, kellele krediidilepingust tulenev tarbija kohustus on üle läinud - kui krediidilepingust tulenev tarbija kohustus läheb üle teisele isikule (nt pärimise teel), peaks ka see info registrist nähtuma. Selguse huvides võiks olla vähemalt eelnõu seletuskirjas (kui mitte seaduses endas) välja toodud, et ka sellisel juhul on vajalik andmete edastamine selle isiku kohta, kellele kohustus on üle läinud. Eesmärgiks tagada, et registrist nähtuks õige info tegeliku kohustatud isiku ja tema kohustus(t)e osas;
• VÕS § 4161 (tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine) näeb ette erinevaid meetmeid võla ümberkujundamiseks. Üheks selliseks meetmeks võib olla erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete summeerimine (lg 3 p 4), mis võib olla vormistatud nt võla tasumise kokkuleppena, mis oma olemuselt on samamoodi finantskohustus. Eelnõus tuleks täpsustada, kas ka selliste kokkulepete või muude analoogsete kokkulepete info peaks kajastuma registris.
KTJS § 5. Krediiditeabe andja
(1) Krediiditeabe andja käesoleva seaduse tähenduses on:
1) krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-s 5 nimetatud krediidiandja ja §‑s 21 nimetatud krediidiagent, kui ta sõlmib krediidiandja nimel krediidilepingu;
2) krediidiasutus krediidiasutuste seaduses tähenduses;
3) hoiu-laenuühistu seaduse §‑s 3 nimetatud hoiu-laenuühistu.
(2) Krediiditeabe andjana käsitatakse ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 2 lõikes 2 nimetatud isikut, kes ei ole krediidiandja.
Teeme ettepaneku täpsustada krediiditeabe andja mõistet. Põhjendame ettepanekut alljärgnevalt.
Eelnõu § 5 lg 2 praegune sõnastus näeb ette, et krediiditeabe andjana käsitatakse ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 2 lõikes 2 nimetatud isikut, kes ei ole krediidiandja. KAVS § 2 lg 2 sätestab, et KAVS-is krediidivahendaja kohta sätestatut kohaldatakse ka sellise isiku suhtes, kes vahendab krediiti, mida annab isik, kes ei tegutse oma majandus- või kutsetegevuses ja ei ole käesoleva seaduse tähenduses krediidiandja.
Jääb selgusetuks, millist isikut eelnõu § 5 lõikes 2 on silmas peetud - kas krediidiandjat, kes ei tegutse oma majandus- või kutsetegevuses ja ei ole KAVS tähenduses krediidiandja või isikut, kes viimase poolt antavat krediiti vahendab. Seega vajab nii eelnõu tekst kui seletuskiri vastavalt täpsustamist. Hetkel jääb seletuskirjast mulje, et krediiditeabe andjana peetakse silmas isikut, kes vahendab krediiti, kuid samas eelnõu § 5 lõikes 1 toodud punktides krediidivahendajat KAVS tähenduses eraldi krediiditeabe andjana välja toodud ei ole. Eelnõu § 5 lg 1 p-s 1 on välja toodud vaid krediidiandja ja krediidiagent (so KAVS § 21 lg 1 järgi krediidivahendaja, kes on seotud vaid ühe krediidiandjaga ja tegutseb ainult tema nimel ning selle krediidiandja täielikul ja tingimusteta vastutusel), kuid krediidivahendajat üldmõistena § 5 lg 1 p-s 1 ei sisalda.
Lisaks teeme ettepaneku laiendada krediiditeabe andjate ringi ja näha krediiditeabe edastamise kohustus ette ka inkassoettevõtjale, kui viimane tegutseb krediidiostja rollis (st kui algne krediidiandja on oma krediidilepingust tulenevad nõuded loovutanud).
Pidades silmas krediiditeabe registri pidamise eesmärke, on oluline tagada, et ka inkassoettevõtjale loovutatud krediidilepingutest tulenevad finantskohustused oleksid igal juhul krediiditeaberegistrist nähtavad (arvestades lisaks, et vastavad kohustused ei pruugi olla nähtavad maksehäire registritest).
Seejuures peaks inkassoettevõtjal olema teabe esitamise kohustus üksnes sellise krediiditeabe osas, mis puudutab krediidilepingutest tulenevaid nõudeid (ja neile vastavaid tarbija finantskohustusi), mille omanikuks inkassoettevõtja ise on. Eelnõu § 5 lg 2 järgi kuuluvad krediiditeabe andjate hulka ka isikud, kes ise ei ole krediidiandjad, kuid eelnõus vajab täpsustamist, kas krediiditeabe andja mõiste alla mahuvad ka krediidivahendajad (vt põhjendused ülal) ning võlgade sissenõudmise teenuse pakkujad ehk inkassoettevõtjad, kes küll ise krediiti ei väljasta, kuid kes võivad tarbijaga sõlmitud krediidilepinguid siiski ümber kujundada.
Juhul kui nähakse ette, et ka krediidivahendaja peab edastama andmed tema poolt vahendatud krediidilepingute osas, siis tuleb vältida sellise olukorra tekkimist, kus ühe tarbija ühe ja sama krediidilepingu kohta edastab teabe registrile nii krediidiandja kui ka krediidivahendaja. Näeme, et teabe andjaks peaks sellisel juhul olema pigem siiski isik, kes on krediidiandjaks, isegi juhul, kui tema volituse alusel on krediidilepingu allkirjastajaks krediidivahendaja.
KIOS § 3 lg 9 näeb ette, et kui tarbijakrediidilepingust tulenev kohustus on muutunud sissenõutavaks ja sellest tuleneva nõude on omandanud krediidiinkasso või ta on määratud seda haldama, võib krediidiinkasso krediidisaajaga sõlmitud lepingu või sellest tuleneva nõude ümber kujundada üksnes juhul, kui see ei muuda krediidisaaja olukorda halvemaks ja selle tulemusel suudab krediidisaaja tõenäoliselt oma kohustused täita. Eelnimetatuga seoses võib krediidiinkasso teha ettepaneku: 1) krediidilepingu tähtaja pikendamiseks või tagasimakse tasumise täielikuks või osaliseks edasilükkamiseks teatud ajavahemikuks; 2) võlast osaliselt loobumiseks ja erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate võlgade summeerimiseks; 3) intressimäära muutmiseks, kuid mitte sellisel kujul, mis suurendab kogumina krediidisaaja kohustusi ebamõistlikus ulatuses.
Seega, kui inkassoettevõtja on nõude omandanud ning kujundab ise krediidisuhet ümber (sõlmib uue maksegraafiku, ajatab tähtaja, annab nö maksepuhkust vmt) ja nõue kuulub talle, peaks ta olema kohustatud sellekohase info ka krediiditeaberegistrile edastama. Muudel juhtudel ei ole inkassoettevõtjal alust/põhjust andmete edastamiseks, sh:
• kui ta tegutseb üksnes krediidiinkasso rollis ehk käsunduslepingu alusel krediidihaldajana, sest sellisel juhul on krediidiandja ise endiselt võlausaldaja ja seega ka andmete edastamiseks kohustatud isiku (krediiditeabe andja) rollis;
• kui ta tegutseb krediidiostjana, olles ise küll nõude omanik, kuid krediidisuhet ümber ei kujunda. Ka siis on tegemist varasemast krediidilepingust tuleneva võlgnevusega (mitte uue krediiditeabega) ning sellest tulenevate kohustuste täitmisel tekkinud viivituse kohta avaldatakse info inkassoettevõtja poolt üldjuhul maksehäireregistris. Krediiditeave ise on krediiditeaberegistris juba varasemalt avaldatud algse krediidiandja poolt. Uue infona võiks kuuluda krediiditeaberegistris avaldamisele siiski nõude uue omaniku ehk krediidiostja andmed (eelnõus tuleks näha ette, kas nõude omaniku vahetust puudutava info edastamiseks on kohustatud algne nõude omanik ehk krediidiandja või nõude omandaja ehk krediidiostja).
KTJS § 6. Krediiditeaberegister ja registripidaja
(1) Krediiditeaberegister on krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil krediidiandjale krediiditeabe kättesaadavaks tegemiseks peetav riigi andmekogu.
[…]
Teeme ettepaneku laiendada eelnõu §-s 6 nimetatud krediiditeabe saajate ringi ning mitte piirduda teabe jagamisega üksnes krediidiandjale. Põhjendame ettepanekut alljärgnevalt.
Eelnõu § 6 lg 1 näeb praeguses sõnastuses ette, et krediiditeaberegister on krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil krediidiandjale krediiditeabe kättesaadavaks tegemiseks peetav andmekogu. Eelnõu kavandatav sõnastus kitsendab seega krediiditeabe registri pidamise eesmärki, kuigi eelnõu §‑s 2 toodud seaduse eesmärk on oluliselt laiem kui krediiditeabe kättesaadavaks tegemiseks üksnes krediidiandjatele. Kuivõrd vastavaid andmeid võib taotleda enda finantskohustustest ülevaate saamiseks mh ka tarbija (st andmesubjekt) ise, samuti on eelnõu mõttest ja teiste sätete sõnastusest tulenevalt mõeldud vastavad andmed kasutamiseks ka muudele isikutele, siis on eelnõu § 6 lg 1 praegune sõnastus määratletud liiga kitsalt.
Krediiditeavet koondava registri loomise ja pidamise eesmärki ei tohiks aga põhjendamatult kitsendada, mistõttu teeme ettepaneku eelnõu § 6 lg 1 sõnastuses kustutada läbikriipsutatud sõna „krediidiandja“ ning asendada see sõnadega „tarbija kohta“ järgmiselt: „Krediiditeaberegister on krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil krediidiandjale tarbijate kohta krediiditeabe kättesaadavaks tegemiseks peetav andmekogu.“
Ühtlasi juhime tähelepanu, et KTJS eelnõus ei ole eraldi defineeritud mõistet „krediidiandja“. Seega vajab täpsustamist, kas eelnõus on üldse peetud silmas „krediidiandjat“ KAVS tähenduses või on selle mõiste all peetud silmas ka teisi eelnõu §-s 10 nimetatud isikuid, kellel on õigus krediiditeaberegistris sisalduvaid andmeid saada. Igal juhul vajab eelnõu § 6 lg 1 sõnastus korrigeerimist.
KTJS § 7. Krediiditeaberegistris töödeldavad andmed
(1) Krediiditeaberegistrisse kantakse järgmised andmed:
1) tarbija üldandmed – isikukood või selle puudumisel sünniaeg ning ees- ja perekonnanimi;
2) krediiditeabe andja üldandmed – nimetus, registrikood või isikukood ja krediiditeabe andja asukohariigi kahetäheline maakood;
3) krediidi käendaja üldandmed, kui see on asjakohane – isikukood, sünniaeg ning ees- ja perekonnanimi;
4) krediidi kaastaotleja üldandmed, kui see on asjakohane – isikukood, sünniaeg ning ees- ja perekonnanimi;
5) krediidilepingu üldandmed – number, sõlmimise kuupäev ja tähtaeg;
6) krediidiliik;
7) krediidi maksimaalne summa eurodes;
8) krediidijääk eurodes;
9) krediidi tagasimaksegraafiku tüüp;
10) krediidi intressimäära tüüp;
11) krediidilepingu järgmise osamakse suurus eurodes, arvates andmete viimasest uuendamisest krediiditeaberegistris;
12) krediidi tagasimakse tasumise täieliku või osalise edasilükkamise ajavahemik, kui see on asjakohane;
13) krediidilepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise aeg, kui see on asjakohane;
14) viivise suurus eurodes, kui see on asjakohane;
15) krediidilepingust tuleneva nõude võõrandamise fakt, kui see on asjakohane.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 13 nimetatud andmed edastab krediiditeabe andja registripidajale üksnes juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäevast on möödunud vähemalt seitse päeva.
(3) Registripidaja on kohustatud pidama andmete töötlemise kohta logi. Logi peab sisaldama teavet käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete töötlemise põhjenduse, aja ja andmeid töödelnud isiku kohta.
(4) Krediiditeaberegistrisse kantavate andmete täpsema koosseisu ja registri pidamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
Teeme ettepaneku lisada eelnõu § 7 lg 1 sissejuhatavasse osasse sõna „vähemalt“ ja sõnastada see järgmiselt: „Krediiditeaberegistrisse kantakse vähemalt järgmised andmed: […]“.
Eelnõu § 7 lg 4 viitab määrusele, mis sätestab täpsema registrisse kantavate andmete koosseisu, seega ei ole lg-s 1 toodud loetelu eelduslikult lõplik. Ka sisustab viidatud määrus detailselt, mida ühe või teise andmevälja all silmas peetakse ning millise teabe edastamine ja millisel kujul on kohustuslik. Seega ei piirdu registrile esitatavad ja registris töödeldavad andmed üksnes eelnõu §-s 7 loetletuga.
Lisaks toome alljärgnevalt välja tähelepanekud ja neil põhinevad ettepanekud eelnõu § 7 lg 1 erinevates punktides märgitud andmete kohta, sh teeme ettepaneku, et lõikes 1 toodud andmeväljade detailne sisu ja mõisted oleksid võimalikult täpselt sisutatud kas vastavas ministri määruses (§ 7 lg 4) või vähemalt eelnõu seletuskirjas. Ühetaolise info edastamise tarbeks on vajalik, et oleks täpselt sisustatud, mida üks või teine andmeväli endas kätkeb ning milliseid andmeid on kohustus edastada:
• punkt 1 – tarbija üldandmed – „tarbija“ mõiste kasutamine on liiga kitsas, kuna eelduslikult on siin mõeldud krediidisaaja andmeid. Seega teeme ettepaneku kasutada „tarbija“ asemel mõistet „tarbijast krediidisaaja“ või „tarbija kui krediidisaaja“ üldandmed […]; lisaks ei ole päris selge, kas isiku nimi on vajalik alati või ainult siis, kui isikukood on puudu. Sätte praegune sõnastus „selle puudumisel sünniaeg ning ees- ja perekonnanimi“ võimaldab mitmeti tõlgendatavust ja tuleks selgemaks kirjutada;
• punkt 3 – näeme vajadust, et ministri määrusega lisatakse „käendajale“ eraldi tunnus, et oleks eristatav, et tegemist ei ole „krediidisaaja“ staatuses oleva isikuga. Samuti võib olla käendajaid mitu ning nende käenduse ulatus võib olla piiratud väiksema summaga kui on krediidisumma. Krediiditeaberegistrisse peab olema võimalik kanda ka vastav info.
Lisaks palume selgitada (kasvõi seletuskirjas), kas krediiditeaberegistrisse kantakse ka sellised käenduskohustused, mis ei ole seotud tarbijakrediidilepingutega, sh näiteks ka andmed juriidilisele isikule antud laenude eraisikust käendajate kohta.
Lisaks tuleb analoogselt punktiga 1 näha sünniaja (ja isiku nime?) registrisse kandmise kohustus siis, kui isikukood puudub ehk siis lisada sõnad „või selle puudumisel“ ning sõnastada punkt alljärgnevalt: „krediidi käendaja üldandmed, kui see on asjakohane – isikukood või selle puudumisel sünniaeg ning ees- ja perekonnanimi“;
• punkt 9 – krediidi tagasimaksegraafiku tüüp – hetkel on eelnõu seletuskirja kohaselt justkui võimalik kasutada vaid kahte graafikutüüpi – võrdsete põhiosa tagasimaksetega graafikut ja annuiteetmaksetega graafikut. Praktikas on tagasimaksegraafikuid aga rohkem kui üksnes võrdsete põhiosa tagasimaksega ja annuiteetmaksega graafik. Näiteks on kasutusel nn bullet tagasimaksetega graafikud (jooksvalt tasutakse ainult intressi ning laenu põhiosa tagastatakse ühe maksena laenuperioodi lõpus), graafikud, mille alusel tasutakse esialgu ainult põhiosa tagasimakseid, jääkväärtusega maksegraafikud, samuti näiteks vaba tagasimaksega krediidilimiidi graafik, kus kohustus on tasuda minimaalselt x protsent kasutusel olevast limiidist, kuid keelatud ei ole tasuda ka enam. Eelnõu seletuskirjas toodud variandid ei peegelda seega kõiki võimalikke tagasimaksegraafiku tüüpe.
Teeme ettepaneku tuua erinevad tagasimaksegraafiku tüübid välja vastavas ministri määruses või vähemalt eelnõu seletuskirjas. Alternatiivselt võiks registris kajastatavate andmetena juurde lisada suurima eeldatava tagasimakse suuruse. Lisaks palume selgitada, kui on bulletgraafik, mis komponent peaks veel kajastuma krediiditeaberegistris, et oleks arusaadav, et krediidisaajal on bulletmakse;
• punkt 11 – eelnõu § 7 lg 1 p 11 kohaselt märgitakse lisaks krediidi tagasimaksegraafiku tüübi kohta krediiditeaberegistrisse andmed veel ka krediidi järgmise osamakse suuruse kohta. Juhime tähelepanu, et krediidi järgmise osamakse suurus võib jätta eksitava mulje tarbija tegelikest maksekohustustest (vt kommentaare eelnõu § 7 lg 1 p 9 juures, mille kohaselt sõltub järgmise osamakse suurus sellest, millist tüüpi graafikut kasutatakse). Samuti võib sellisel kujul andmete registrisse kandmine kallutada tarbijaid otsima laene, mille registrisse esitamisele järgnev makse on oluliselt väiksem, kui keskmine tagasimakse.
Teeme ettepaneku tuua välja, et osamakse ei koosne ainult põhiosa ja intressimaksest, vaid see võib endas sisaldada ka nt haldustasu, lepingutasu vms. Ehk et osamakse sisaldab endas kõiki komponente, mida krediidisaaja peab tasuma.
Lisaks palume selgitada, kui tegemist on solidaarvõlgnikega (nt 2 laenusaajat või laenusaaja ja käendaja), siis kuidas kajastatakse järgmine osamakse erinevate solidaarvõlgnike osas. Või kajastub käendaja ja kaaslaenusaaja andmetes üksnes tema roll vastava krediidilepingu raames ning eraldi andmeid võimalike kohustuste kohta nende puhul ei sisestata? Palume selgitada, kuidas ja mida näidatakse antud andmete koosseisus käendaja osamaksena?
Eelnõu § 7 lg 1 p 11 kohaselt kantakse registrisse krediidilepingu järgmise osamakse suurus eurodes, arvates andmete viimasest uuendamisest krediiditeaberegistris. Palume selgitada, kuidas seda tuleks päevapõhiselt arvestada krediidilimiidi laadsete toodete puhul, kus järgmine osamakse ei ole graafikus kokku lepitud, vaid on määratud % kasutuses olevalt limiidilt (millele lisandub sellelt arvestatav intress, haldustasu jne) ning mille puhul seega igapäevaselt võib nimetatud summa muutuda (enne tegelikku osamakse tasumise kohustuse tekkimist)? Kas kõik täiendavad teenustasud tuleb liita kajastatavale osamaksele?
Kuidas kajastada osamakset juhul, kui isikul on varasemast võlgnevus – kas varasem võlgnevus tuleb liita osamaksele või siiski eraldi välja tuua?
• punkt 13 – eelnõu § 7 lg 1 p 13 kohaselt kantakse krediiditeaberegistrisse krediidilepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise aeg, kui see on asjakohane. Seda sätet täiendab veel lg 2, mille kohaselt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 13 nimetatud andmed edastab krediiditeabe andja registripidajale üksnes juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäevast on möödunud vähemalt seitse päeva. Lisaks sätestab eelnõu § 10 lg 2, et käesoleva seaduse § 7 lõike 1 punktis 13 nimetatud andmetele on krediidiandjal juurdepääs kuni tarbija kohustuse täitmiseni, kuid mitte kauem kui 30 päeva selle kohustuse täitmise tähtpäevast arvates.
Toodud sätete koosmõjus palume vähemalt eelnõu seletuskirjas selgitada järgmisi olukordi:
• Kas päevade arvu hakkab krediiditeabe esitaja lugema osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast? Kui 30 päeva saab täis, kas siis krediiditeabe andjal on kohustus siiski vastavat teavet edastada (seaduse järgi justkui on), kuid krediidiandjal ei ole õigust seda teavet saada – kes peab arvestust viivituses oldud päevade üle ning tagab andmete jagamise või mitte jagamise krediidiandjale?
• Kui krediidisaaja jääb võlgu mitme järjestikuse osamaksega, kuidas toimub sellisel juhul viivituses oldud päevade arvestamine? Näeme vajadust vältida olukorda, kus krediidisaaja on ühe osamaksega 30+ päevas viivituses, kuid järgmise osamakse viivitus ei kajastuks registris, kuna summeeritult võlapäevade arv on üle 30 päeva.
• Andmete loetelus ei ole kirjas, et registrisse tuleb kanda ka krediidilepingu lõppemise/lõpetamise fakt. Seoses sellega on tekkinud küsimus, kas ja kui kaua tuleb registrisse edastada andmeid pärast krediidilepingu lõppemist (või ühepoolset lõpetamist nt krediidisaaja võlgnevuse tõttu). Tuginedes eelöeldule jääb ka arusaamatuks, kuni mis ajahetkeni tuleb registrisse kanda krediidilepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise aeg.
• punkt 14 – krediiditeaberegistrisse kantaks viivise suurus eurodes, kui see on asjakohane. Palume selgitada, mida selle andmevälja all täpselt silmas peetakse.
Juhime tähelepanu, et eelnõu tekst ei nimeta viivisemäära, vaid konkreetset summat eurodes. Viivise summa edastamisel igapäevaselt ja iga krediidilepingu kohta võib osutuda keeruliseks ja liiga koormavaks, sellise kohustuse panemine ei pruugi olla aga eesmärgipärane ega proportsionaalne. Viivise kogusumma suurus muutub igapäevaselt ja ei pruugi olla mõistlik seda summat iga krediidisaaja kohta reaalajas esitada. Seega teeme ettepaneku, et eurodes viivise suuruse näitamise asemel nähtuks registrist info kujul, et „maksete tasumine viivituses“ vmt. Lisaks võiks kaaluda viivituse tekkimise alguse kuupäeva ja võlgnetava põhiosa summa väljatoomist, millega viivituses ollakse.
Arvestades asjaoluga, et kogutavate andmete määratlemisel tuleks lähtuda minimaalsuse põhimõttest, võttes arvesse krediidiandjate vajadust saada teavet tarbija finantskohustuste osas, siis leiame, et viivise suuruse kajastamisel (eurodes) ei ole nii suurt kaalu tarbija finantskohustuste ulatuse määratlemisel, kuna viivituses olemise fakt iseenesest on juba indikaator, mis näitab, et tarbijal on oma finantskohustuste täitmisel raskusi ja krediidiandja saab ja peab seda tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvestama.
Kuna viivist arvestatakse krediidilepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral, siis palume igal juhul täpsustada, kas registril tuleb igapäevaselt edastada ka viivituses oleva täitmata kohustuse suurus? Kui viivituses oleva kohustuse suurust eraldi andmeväljal välja ei tooda, siis kas see peaks sisalduma § 7 lg 1 p 8 krediidijäägi summas? Eelnõu selge sõnastus on oluline, et aru saada, kas ja kuidas tuleb registris kajastada viivise suurust ja võlgnevuse summasid;
• punkt 15 - krediiditeaberegistrisse kantakse § 7 lg 1 p 15 kohaselt ka krediidilepingust tuleneva nõude võõrandamise fakt, kui see on asjakohane. Palume täpsustada, kas nõude võõrandamise fakt tuleb esitada registrisse võõrandamise kuupäeva täpsusega ja/või kas tuleb esitada võõrandamise kohta ka muid andmeid ning kui, siis milliseid?
§ 7 lõige 2 näeb ette, et käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 13 nimetatud andmed edastab krediiditeabe andja registripidajale üksnes juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäevast on möödunud vähemalt seitse päeva. Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 10 lg 2 p 5 kohaselt on võlaandmete kolmandale isikule edastamine lubatud, kui lepingu rikkumisest on möödunud rohkem kui 30 päeva. Seega esineb vastuolu IKS § 10 ja KTJS eelnõu vahel - küsimus üldnormi ja erinormi erinevuses: üldnorm ei anna alust eriseaduse normi rakendamiseks. KTJS-iga tuleb seega muuta ka IKS-i, kuid eelnõust paraku ei nähtu, et IKS-i muudetakse.
§ 7 lõige 3 näeb muuhulgas ette, et registripidaja on kohustatud pidama andmete töötlemise kohta logi, mis peab sisaldama teavet käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete töötlemise põhjenduse, aja ja andmeid töödelnud isiku kohta.
Palume selgitada, mida siin on töötlemise põhjendusena täpsemalt mõeldud ning mis vormis see põhjendus peab olema? Kas andmete pärija peab igakordset päringut põhjendama/tõendama?
KTJS § 8. Krediiditeabe edastamine krediiditeaberegistrisse
(1) Krediiditeabe andja edastab registripidajale käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 nimetatud andmed pärast krediidilepingu sõlmimist, krediidilepingu muutmist või § 7 lõikes 1 nimetatud andmete muutumise korral, kuid mitte harvem kui üks kord ööpäevas.
Esiteks, kuna sätte sõnastusest jääb see arusaamatuks, siis palume esmalt selgitada, kas andmeid peab edastama igakordselt, kui andmed muutuvad või piisab siiski kord ööpäevas andmete uuendamisest.
Teiseks, kuna § 7 lg 4 sisaldab volitusnormi, mille kohaselt võib ministri määrusega olla täpsustatud andmete koosseis, mis võib erineda § 7 lg 1 toodust, siis viide antud punktile ei pruugi olla piisav.
KTJS § 9. Krediidilepingu sõlmimise piirangutega isikute nimekiri
(1) Krediiditeaberegistri alamregistriks on krediidilepingu sõlmimise piirangutega isikute nimekiri (edaspidi nimekiri), mille pidamise eesmärk on pakkuda isikule võimalust piirata enda poolt krediidilepingu sõlmimist, et vähendada talle ja ühiskonnale ülemäärase laenamisega kaasneda võivaid negatiivseid sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi.
(2) Isik kantakse nimekirja kirjaliku avalduse alusel tähtajatult. Ühe aasta möödumisel nimekirja kandmisest arvates on isikul õigus teha avaldus enda nimekirjast kustutamiseks.
(3) Avaldus nimekirja kandmiseks ja nimekirjast kustutamiseks esitatakse registripidajale või krediidiandjale, kes edastab selle viivitamata registripidajale. Registripidaja on kohustatud viivitamata arvates avalduse saamisest kandma isiku nimekirja või ta sealt kustutama. […]
Krediidilepingu sõlmimise piirangutega isikute nimekiri on vabatahtlik nimekiri, kuhu tarbijad saavad lasta end kanda, et piirata enda poolt krediidilepingu sõlmimise võimalusi. Palume täpsustada, millised on tagajärjed/mõju krediidilepingu kehtivusele, kui krediidiandja siiski sõlmib vastavasse nimekirja kantud isikuga krediidilepingu? Samuti palume täpsustada, kui isik on lasknud end sellesse nimekirja kanda, kas temaga tagatislepingu sõlmimine on siiski lubatud või hõlmab keeld lisaks krediidilepingute sõlmimisele ka tagatislepinguid?
Lisaks teeme ettepaneku näha ette nimekirja kandmise avaldusele, nagu ka nimekirjast kustutamise avaldusele selged sisu- ja vorminõuded (nt vastava ministri määrusega) vältimaks võimalikke vaidlusi avalduse kehtivuse teemal (nt isik väidab, et sellises sõnastuses ei olnud see avaldus tema tegelik tahe).
Eelnõu § 9 lg 3 sätestab, et avaldus nimekirja kandmiseks ja nimekirjast kustutamiseks esitatakse registripidajale või krediidiandjale, kes edastab selle viivitamata registripidajale. Jääb arusaamatuks, millises olukorras saab tarbija esitada avalduse krediidiandjale ja millisele krediidiandjale ta võib seda esitada. Juhime tähelepanu, et avalduste vastuvõtmine ja registrile edastamine on täiendav halduskoormus krediidiandjale, kellega ei pruugi konkreetsel tarbijal üldse seostki olla. Kuna krediiditeaberegistrit peab siiski registripidaja, peaks tarbija vastava avalduse esitama ka siiski üksnes otse registripidajale. Seetõttu teeme ettepaneku jätta § 9 lg 3 kavandatavast sõnastusest välja sõna „krediidiandjale“ ning näha ette, et avaldust nimekirja kandmiseks ja nimekirjast kustutamiseks saab tarbija esitada vaid registripidajale.
KTJS § 10 Krediiditeaberegistrist andmete avaldamine
(1) Registripidajal on õigus avaldada krediiditeaberegistris sisalduvaid andmeid:
1) krediidiandjate ja –vahendajate seaduse §-des 5 ja 6 nimetatud krediidiandjale ja krediidivahendajale, krediidiasutusele krediidiasutuste seaduses tähenduses ning hoiu-laenuühistu seaduse §-s 3 nimetatud hoiu-laenuühistule krediidilepingu sõlmimiseks tahteavalduse esitanud tarbija krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil;
2) tarbijale tema kohta;
3) kohtule kohtumenetlust reguleerivates seadustes ette nähtud juhtudel ja korras;
4) kohtueelse uurimise asutusele ja prokuratuurile alustatud kriminaalmenetluses, sealhulgas välislepingus sätestatud korras välisriigist saabunud õigusabi taotluse alusel või Euroopa Liidu õiguses sätestatud kohustuse täitmiseks rahvusvahelise konventsiooni või muu välislepingu või politsei või muu sellesarnase pädeva asutuse koostöölepingu täitmiseks;
5) julgeolekuasutusele julgeolekuasutuste seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses nimetatud julgeolekukontrolli teostamiseks;
6) notarile ja notari määratud pärandi inventuuri tegijale pärandi inventuuri tegemiseks;
7) ajutisele haldurile, pankrotihaldurile ja Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistusele pankrotiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks;
8) füüsilise isiku maksejõuetuse seaduses nimetatud usaldusisikule füüsilise isiku maksejõuetuse seaduses või pankrotiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks.
(2) Käesoleva seaduse § 7 lõike 1 punktis 13 nimetatud andmetele on krediidiandjal juurdepääs kuni tarbija kohustuse täitmiseni, kuid mitte kauem kui 30 päeva selle kohustuse täitmise tähtpäevast arvates.
(3) Käesoleva seaduse § 7 lõike 1 punktis 15 nimetatud andmetele on krediidiandjal juurdepääs 30 päeva jooksul andmete krediiditeaberegistrisse kandmisest arvates.
(4) Käesoleva seaduse § 9 lõikes 4 nimetatud andmetele on krediidiandjal juurdepääs kuni isiku kohta käivate andmete nimekirjast kustutamiseni.
(5) Registripidajal on õigus andmete avaldamise eest küsida käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud isikult tasu käesoleva seaduse § 13 lõikes 1 sätestatud registriteenuste hinnakirja alusel.
Eelnõu § 10 lg 1 p 1 vajab meie hinnangul täiendamist andmete jagamise eesmärgi osas. Käesoleval hetkel näeb sätte sõnastus ette andmete jagamise krediidilepingu sõlmimiseks tahteavalduse esitanud tarbija krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil. Kuna näiteks krediidiliini toodete puhul on vajalik hinnata tarbija krediidivõimelisust ka pärast krediidilepingu sõlmimist korduval krediidi väljastamisel, siis teeme ettepanek seda punkti täiendada järgmises sõnastuses: „1) krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 5 ja 6 nimetatud krediidiandjale ja krediidivahendajale, krediidiasutusele krediidiasutuste seaduses tähenduses ning hoiu-laenuühistu seaduse §-s 3 nimetatud hoiu-laenuühistule krediidilepingu sõlmimiseks tahteavalduse esitanud või sõlmitud krediidilepingu alusel täiendavat krediiti taotleva tarbija krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil.“ Ühtlasi palume täpsustada, kas ühel krediidiandjal on ühe krediiditaotluse menetlemise käigus lubatud ka korduvate andmepäringute tegemine. Lisaks tuleks kaaluda vajadust laiendada krediiditeabe jagamise eesmärki johtuvalt vajadusest teatud juhtudel hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust krediidilepingutest tulenevate kohustuste ümberkujundamise korral.
Lisaks vajab täpsustamist krediiditeabe jagamise eesmärk muudele asutusele/organitele. Eelnõu § 10 lg 1 p-de 3-8 kohaselt on registripidajal õigus avaldada andmeid erinevatele organitele, nt kohtutele kohtumenetlust reguleerivates seadustes sätestatud korras, kohtueelsele uurimise asutusele jne. Eelnõu § 2 kohaselt on aga seaduse eesmärgiks tagada krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe saamine, et aidata kaasa vastutustundlikule laenamisele ja laenuvõtmisele; krediiditeabe kättesaadavuse toetamiseks, et tagada finantssektori usaldusväärsus ja teha krediiditurgude üle järelevalvet. Meie hinnangul ei ole eelnõu §-st 10 aru saada, millistel konkreetsetel juhtudel on registripidajal õigus jagada krediiditeavet kolmandate isikutega ja kas need juhud on kooskõlas §-s 2 sätestatud eesmärkidega. Lisaks juhime tähelepanu, et eelnõu 2. jao kohaselt ei ole kavas muuta õigusakte, millele §-s 10 viidatud on. Näiteks ei ole kavas muuta kohtumenetlust reguleerivaid õigusakte täpsustamaks, millistel juhtudel on kohtul võimalik registripidajalt asjakohast teavet nõuda. Täpselt ei ole aru saada, kas nt § 10 lg 1 punkti 3 kohaselt võiks registripidaja jagada andmeid ka sellises tsiviilkohtumenetluses, mis ei puuduta vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist. Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku sätestada detailsemalt need juhud (õiguslikud alused), mil § 10 lg 1 p-des 3-8 nimetatud isikutele/asutustele on õigus andmeid jagada.
Eelnõu § 10 lg 1 sätestab isikud, kellele registripidajal on õigus krediiditeaberegistris sisalduvaid andmeid avaldada. Eelnõu vastavate punktidega kavandatav isikute ring vajaks meie hinnangul laiendamist. Palume kaaluda § 10 lg 1 loetelu täiendamist „advokaatide“, „audiitorite“ ja „kohtutäituritega“. Leiame, et nimetatud isikutel on teatud juhtudel põhjendatud saada krediiditeavet ka ilma andmesubjekti nõusolekuta, kui nõusoleku hankimine on kas võimatu, raskendatud või ebaotstarbekas. Põhjendame oma seisukohta alljärgnevalt.
Näiteks võib see olla vajalik eestkostemenetluses, kui isik on piiratud teovõimega või soovitakse tema teovõimet piirata ning vabatahtlikult nõusolekut ei anta või ei ole seda seniselt eestkostjalt võimalik saada ning krediiditeabe kättesaamine osutub võimalikuks vaid registrist. Esineb ka olukordi, kus võlgniku vastu nõude esitamisel on esmalt vaja hinnata, kas võlgnik on maksejõuline, kas tal on muid kohustusi ja kas kohtumenetluse alustamine tema suhtes on majanduslikult otstarbekas. Enne nõude esitamist, pankrotiavalduse esitamist vm õigustoimingute alustamist on sageli vaja eelnevalt kindlaks teha, kas isik on juba maksevõimetu või tema finantsseisund on selline, mis muudab nõuete rahuldamise ebatõenäoliseks. Krediidiregistrist saadav teave aitab vältida asjatuid kulutusi ja kohturessursside raiskamist. Ka täitemenetluse käigus võib osutuda vajalikuks saada infot osapoole finantskohustuste kohta, et hinnata tema maksevõimet või kohustuste täitmise perspektiivi. Täitemenetluses aitab see vältida olukorda, kus nõude täitmine on ilmselgelt võimatu. Advokaadid ja audiitorid on kohustatud täitma ka rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest tulenevaid kohustusi. Kahtlaste finantstehingute tuvastamiseks võib osutuda vajalikuks ligipääs krediiditeabele, et kontrollida ja kõrvaldada võimalikku rahapesu või finantskuritegevuse kahtlust. Teatud juhtudel võib olla põhjendatud krediiditeaberegistrisse päringu tegemine ka vältimatu ja kiireloomulise menetlusvajaduse korral, sh kui isik teadlikult ja tahtlikult oma tegelikku finantsseisundit või võlanõudeid varjab. On juhtumeid, kus andmesubjektilt nõusoleku taotlemine tooks kaasa olulisi viivitusi või tekitaks menetlusosalistele põhjendamatuid lisakulusid. Näiteks esialgse õiguskaitse taotlemisel peab hageja tõendama, et kostja võlakohustuste maht on niivõrd suur, et hädavajalik on olemasoleva vara võõrandamise piiramine.
Mööname, et andmesubjekti nõusolekuta tema andmete pärimisega kaasneva õiguste riive põhjendatus ja vajalikkus vajaks eraldi täiendavat analüüsi, kuid näeme siiski võimalust analoogseks regulatsiooniks, nagu on ette nähtud 15.01.2025 jõustuvas kinnistusraamatuseaduse muudatustes, mille kohaselt saavad edaspidi füüsilise isiku nime ja isikukoodi põhiseid päringuid teha üksnes seaduses nimetatud isikud, sh advokaat õigusteenuse osutamise eesmärgil (KRS § 74 lg 42 p 1).
Eelnõu § 10 lg 2 sätestab, et käesoleva seaduse § 7 lõike 1 punktis 13 nimetatud andmetele on krediidiandjal juurdepääs kuni tarbija kohustuse täitmiseni, kuid mitte kauem kui 30 päeva selle kohustuse täitmise tähtpäevast arvates.
Näib, et kavandatava sätte sõnastusse on sattunud viga. Seletuskirjas on toodud säte teises sõnastuses, mis näib pigem olevat õige: „eelnõu § 7 lõike 1 punktis 13 nimetatud andmetele (krediidilepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise aeg) on krediidiandjal juurdepääs kuni tarbija poolt kohustuse täitmiseni, kuid mitte kauem kui 30 päeva tarbija poolt kohustuse täitmisega viivitamisest arvates.“ Palume selgitada, mida on nimetatud sättega silmas peetud ning korrigeerida eelnõu teksti selliselt, et sätte mõte oleks arusaadav.
Esiteks jääb arusaamatuks, miks on nii § 10 lg-s 2 kui ka § 10 lg-s 3 piiratud teabe saamise õigust üksnes krediidiandjal (krediidiandja mõiste on defineeritud KAVS‑is), aga mitte teistel § 10 lg 1 p-s 1 loetletud krediiditeavet saama õigustatud subjektidel (nt krediidiasutustel, krediidivahendajatel, hoiu-laenuühistutel). Teeme ettepaneku seda sätet täiendada viitega ka teistele § 10 lg 1 p-s 1 loetletud krediiditeavet saama õigustatud subjektidele, et tagada seaduse ühetaoline kohaldamine kõigi osas, kes vajavad ja kasutavad seda infot tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
Teiseks palume täpsustada, kas juurdepääs tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikule tarbija finantskohustuste infole jääb krediidiandjal (jt krediiditeavet saama õigustatud subjektidel?) siiski alles sõltumata tähtajast ning pärast 30 päeva möödumist ei saa ta enam üksnes infot viivituses oldud päevade kohta (§ 10 lg 2) ja nõude võõrandamise korral nõude võõrandamise fakti/endise võlausaldaja kohta (§ 10 lg 3). Palume selgitada, mis on sellise regulatsiooni mõte, arvestades, et tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks on krediidiandjal (jt krediiditeavet saama õigustatud isikutel) vastavat infot igal juhul ju vaja.
Antud säte näib meie hinnangul olevat vastuolus seaduse üldise eesmärgiga – võimaldada krediidi väljastajatel hinnata tarbija krediidivõimelisust igakülgselt – kuna asjaolu, et isik on oma kohustust rikkunud, on väga oluline indikaator tema maksevõime ja maksevalmiduse kohta. Järelikult juhul, kui krediidiregistrist vastavat infot ei nähtu, saab krediidi väljastaja tarbija finantskohustustest ja -käitumisest vaid osalise ülevaate. Krediidivõimelisuse hindamiseks on oluline teada isiku igakuiseid finantskohustusi nii kehtivate lepingute kui ka nt viivituse tõttu üles öeldud lepingute osas.
Seejuures jääb arusaamatuks seadusandja nägemus, millist infot sellise tarbija kohta päringu tegemisel krediidiandjale väljastatakse, kas avaldamata jääb võlas olevate päevade arv või ka üldse info selle kohta, et isikul on krediidilepingust tulenev võlgnevus. Seletuskirja kohaselt: „krediiditeaberegistrisse kogutud andmeid võlakohustuse rikkumise kohta avaldatakse krediidiandjale üksnes sel ajavahemikul, mil neid ei ole lubatud IKS-i kohaselt edastada maksehäireregistri pidajale“. Arvestades, et turul on enam kui üks maksehäireteenuse pakkuja, siis jääb krediidiandjale kohustus kõikide vastava teenuse pakkujatele päringud saata, vastasel juhul võib krediidiandja teha ebaõige krediidiotsuse. Arvestades, et valdavalt loovutatakse võlas olevad nõuded ning tavapäraselt loovutatakse sellised nõuded inkassoettevõttele, kes ei ole eelnõu praeguse sõnastuse kohaselt kohustatud krediiditeavet jagama, siis võib juhul, kui nende lepingute kohta info registris puudub, üks osa tarbija finantskohustustest jääda krediidiandja ees varjatuks ning täidetud ei pruugi olla seaduse eesmärk tagada asjakohase teabe kättesaadavus krediidivõimelisuse hindamiseks.
Kolmandaks jääb arusaamatuks justnimelt 30-päeva pikkune piirang nendele andmetele juurdepääsu osas. Eelnõu seletuskirjast nähtuvalt on see ette nähtud maksehäireregistrite ettevõtlusvabadusse põhjendamatu sekkumise vältimiseks, kuid teisalt jätab alles informatsiooni asümmeetria maksehäire andmete osas, kuivõrd krediidiandjatel jt krediiditeabe andjatel ei ole seaduses sätestatud kohustust vastavaid andmeid maksehäireregistritele edastada. Seetõttu ei pruugi maksehäireregistrite andmed olla täielikud ega ajakohased ning vastavas ulatuses jääb krediiditeabe registri loomise eesmärk täitmata. Sellise loogika alusel jäävad kohustustega viivituses olemist puudutava teabe osas lüngad sisse, kuna maksehäireregistris kõiki võlgnevusi ei avaldata ning neid võlgnevusi, mida avaldatakse, ei avaldata alati 30ndast päevast. Seega võib tekkida olukord, kus krediidisaaja viivitus ei kajastu ei krediiditeabe registris ega ka veel maksehäireregistris. Sealhulgas, kui võla suuruse eeldused ei ole täidetud, siis ei pruugi see kajastuda maksehäireregistris ka 45+ viivituses oldud päeva täitudes.
Seega ei ole meie hinnangul seletuskirjas toodud põhjendus maksehäireregistri pidajate ärihuvide kaitsest proportsionaalne ega põhjendatud, sest tegelikkuses nende ettevõtlusvabadust ei piirata, vaid maksehäireregistri teenuse järele on vajadus ka ettevõtetel ja isikutel, kes ei ole krediiditeabe saajaks eelnõu mõttes. Samuti peavad krediiditeabe saajad ka edaspidi kasutama maksehäireregistri teenuseid, kuna viimati nimetatud koguvad maksehäire infot ka teistest sektoritest (sh inkassod, tööriistalaenutused, telekommunikatsiooniettevõtted jne). Kahe seletuskirjas viidatud maksehäireregistrit pidava ettevõtte ärihuvide kaitse ei saa üles kaaluda kogu krediiditeabe andjate sektori ärihuvide kaitset, samuti tarbijate kaitset. Igal juhul oleme aga seisukohal, et 30 päevane periood kõnealuse krediiditeabe saamiseks on aga ilmselgelt liiga lühike aeg, mistõttu teeme ettepaneku, et vastavad andmed oleksid nähtavad vähemalt 6 kuu jooksul.
Puudub ka selgus, kes vastutab 30 päeva täitumise osas arvestuse pidamise eest? Viidatud sätte sõnastuse kohaselt "krediidiandjal juurdepääs" saab eeldada, et infot hoitakse registris edasi, lihtsalt register piirab krediidiandjale juurdepääsu. Kas eelnevast võib järeldada, et arvestust peab register?
Neljandaks näeme probleemi selles, et eelnõu § 10 lg-d 2, 3 ja 4 sätestavad eelnõu § 7 lõike 1 punktis 13 ja 15 nimetatud andmetele ning eelnõu § 9 lõikes 4 nimetatud andmetele juurdepääsu ning kitsalt vaid krediidiandjatel (või teistel eelnõu § 10 lg 1 p-s 1 loetletud isikutel, kui vastavat sätet eeltoodud ettepaneku valguses täpsustatakse). Kuivõrd juhtisime ülal tähelepanu vajadusele kavandatava eelnõu § 10 lõikes 1 toodud punktide loetelu täiendada selliselt, et lisada sinna täiendav punkt X järgmises sõnastuses „kolmandale isikule tarbijalt saadud vastava nõusoleku alusel,“ siis tuleks eelnõu § 10 lõigete 2, 3 ja 4 tekstides ka vastavalt asendada konkreetne sõna „krediidiandjal“ viitava sõnastusega „käesoleva paragrahvi lg 1 punktides 1 ja X nimetatud isikutel“.
KTJS § 11. Andmete säilitamine
(1) Krediiditeaberegistrisse kantud andmeid ja logi säilitatakse kaks aastat tarbijaga sõlmitud krediidilepingu lõppemisest arvates. […]
Eelnõu § 11 lg 1 sätestab, et krediiditeaberegistrisse kantud andmeid ja logi säilitatakse kaks aastat tarbijaga sõlmitud krediidilepingu lõppemisest arvates. Leiame, et säilitamise tähtaeg peaks olema kolm aastat, eriti arvestades, et kehtiva KAVS § 47 lg 5 kohaselt on krediidiandjal või -vahendajal kohustus säilitada kõik krediidi väljastamise ning krediidi teenindamisega seotud käesolevas seaduses nimetatud andmed ja dokumendid, mille alusel tarbijale krediiti antakse või teenust osutatakse, sealhulgas krediiditoimikusse kuuluvad andmed ja dokumendid, muutumatuna ja Finantsinspektsioonile kättesaadavana kogu tarbijaga õigussuhte kestmise aja ning kolme aasta jooksul tarbijaga lepingu lõppemisest arvates, kui õigusaktis ei ole sätestatud teisiti. Ka TsÜS-is sätestatud üldine tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Seetõttu teeme ettepaneku näha eelnõu § 11 lõikes 1 ette 3-aastane säilitamistähtaeg.
KTJS § 60. Krediidiandjate ja –vahendajate seaduse muutmine
1) paragrahvi 12 lõiget 1 täiendatakse punktiga 18 järgmises sõnastuses:
„18) dokument, mis kinnitab krediidiandja või –vahendaja võimekust edastada andmeid sõlmitud krediidilepingu kohta krediiditeaberegistri pidajale krediiditeabe jagamise seaduses sätestatud tingimustel ja korras“;
3) paragrahvi 47 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:
„(41) Krediidiandja või -vahendaja on tarbija krediidivõimelisuse hindamisel kohustatud arvestama võlaõigusseaduse § 4034 lõikes 31 sätestatud nõuetega.
(42) Krediidiandja või -vahendaja on kohustatud edastama andmed sõlmitud krediidilepingu kohta krediiditeabe jagamise seaduses sätestatud tingimustel ja korras krediiditeaberegistri pidajale“;
4) paragrahvi 48 lõiget 5 täiendatakse punktiga 10 järgmises sõnastuses:
„10) tarbija kohta krediiditeabe jagamise seaduse alusel asutatud krediiditeaberegistrist saadud andmed.“;
5) seaduse 6. peatükki täiendatakse §-ga 502 järgmises sõnastuses:
„§ 502. Krediidilepingu sõlmimise keeld
Krediidiandja ei tohi sõlmida krediidilepingut krediiditeabe jagamise seaduse §-s 9 nimetatud krediidilepingu sõlmimise piirangutega isikute nimekirja kantud isikuga.“;
5) seadust täiendatakse §-ga 1001 järgmises sõnastuses:
„§ 1001. Krediidilepingu sõlmimise keelu rikkumine
(1) Käesoleva seaduse §-s 502 sätestatud nõude rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest.
Eelnõu § 60 punktis 1 plaanitakse KAVS § 12 lõiget 1 täiendada punktiga 18 järgmises sõnastuses: „dokument, mis kinnitab krediidiandja või –vahendaja võimekust edastada andmeid sõlmitud krediidilepingu kohta krediiditeaberegistri pidajale krediiditeabe jagamise seaduses sätestatud tingimustel ja korras“.
Esiteks näib, et kavandatava sätte sõnastuses on ebatäpsus ning tekst „krediidiandja või –vahendaja“ tuleks asendada tekstiga „krediidiandja või –agendi“.
Teiseks toome välja, et käesolevalt kavandatava sätte sõnastus reguleerib vastavate krediiditeabe andjate võimekuse tõendamist andmete edastamisel, kuid seletuskiri selgitab vastavalt kohustust laiendavalt ka päringute tegemise võimekuse tõendamisele. Näeme probleemi eelkõige selles, et teabe andmiseks kohustatud isikute ja päringute tegijate isikute ring ei kattu ning seetõttu tuleks vastava punkti sõnastust ja/või seletuskirja teksti vastavalt korrigeerida.
Eelnõu § 60 punktis 3 plaanitakse KAVS paragrahvi 47 täiendada lõikega 42 järgmises sõnastuses: „Krediidiandja või -vahendaja on kohustatud edastama andmed krediiditeaberegistri pidajale.“ Kavandatava sätte sõnastuses näib olevat ebatäpsus ning tekst „krediidiandja või –vahendaja” tuleks asendada tekstiga „krediidiandja või –agendi“.
Eelnõu § 60 punkti 5 kohaselt plaanitakse täiendada KAVS-i § 502 järgmises sõnastuses - krediidiandja ei tohi sõlmida krediidilepingut krediiditeabe jagamise seaduse §-s 9 nimetatud krediidilepingu sõlmimise piirangutega isikute nimekirja kantud isikuga. Säte keelab krediidiandjatel selliste isikutega lepingute sõlmimise, samas ei näe seadus analoogset keeldu ette teistele eelnõu § 10 lõikes 1 nimetatud subjektidele (krediidiasutused, hoiu-laenuühistud jne). Teeme ettepaneku kohelda kõiki subjekte ühetaoliselt ning eelnõu teksti vastavalt täiendada.
Eelnõu § 60 punkti 5 kohaselt plaanitakse täiendada KAVS-i § 1001 järgmises sõnastuses - käesoleva seaduse §-s 50.2 sätestatud nõude rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot; sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest“. Juhime tähelepanu juba eelmises punktis toodule, et ebavõrselt koheldakse krediidiandjaid ning teisi nö kohustatud subjekte (krediidiasutusi, hoiu-laenuühistuid jne).
Lisaks juhime tähelepanu, et eelnev tekitab olukorra, kus krediidiandja ei saagi justkui teha krediidiotsust, kui register ei toimi, kuna ta ei saa kontrollida, kas tarbija on kantud vastavasse nimekirja või mitte. Kui VÕS § 4034 täienduse teine lause ütleb, et krediidiandja vabaneb päringu tegemise kohustusest ajal, mil registriteenuse osutamine ei ole krediidiandjast sõltumatutel põhjustel võimalik, siis nimekirja kantuse kontrollimise osas analoogne erisus puudub. Vajab kaalumist, kas vastav erisus tuleks lisada ka nimekirja kantuse kontrollimise osas. Esmapilgul ei tundu olevat põhjendatud panna kogu nimekirja kantuse olemasolu/puudumise kontrolli puudutavat riisikot krediidiandjale.
Samuti juhime tähelepanu, et on erinevaid finantseerimistooteid (nt krediidilimiidid, mis kehtivad teatud perioodi). Kui isik on end lasknud vahepeal kanda vastavasse nimekirja, aga võtab pärast seda kehtiva limiidi alt veel krediiti kasutusele (nt kasutab krediitkaarti), tundub samuti esmapilgul põhjendamatu panna selle eest vastutama krediidiandja. Pahatahtliku tarbija puhul nimekirja kandmine ja krediidi kasutusele võtmine toimuda ka vahetult. Seega vajab täiendavat analüüsi, kas vastav keeld saab kohalduda täiendava krediidilimiidi kasutusele võtmise korral või siiski üksnes uute sõlmitavate krediidilepingute osas. Ka palume vähemalt seletuskirjas selgitada, kas ja millist mõju omab keeld olemasoleva laenu osas restruktureerimismeetmete rakendamisel.
KTJS § 61. Krediidiasutuste seaduse muutmine
Krediidiasutuste seaduse §-i 88 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:
„(12) Krediidiasutusel on õigus avaldada krediiditeavet puudutav pangasaladus teisele krediidiasutusele, krediidiandjale, krediidivahendajale ja krediiditeaberegistri pidajale krediiditeabe jagamise seaduses sätestatud alusel ja korras.“
Ühtlustamist vajab loetelu, mille kohaselt on krediidiasutusel õigus avaldada krediiditeavet puudutav pangasaladus teisele krediidiasutusele, krediidiandjale, krediidivahendajale ja krediiditeaberegistri pidajale krediiditeabe jagamise seaduses sätestatud alusel ja korras, eelnõu §-s 10 sisalduva subjektide loeteluga.
Lisaks juhime tähelepanu vajadusele täiendada ka KAS-i ning näha analoogselt KAVS-i täiendustega ette, et eelnõu §-s 502 sätestatud krediidilepingu sõlmimise keeluga seoses kaasneb vastutus.
KTJS § 62. Võlaõigusseaduse muutmine
Võlaõigusseaduse § 4034 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks kontrollib krediidiandja tarbija kohta käivat krediiditeavet krediiditeabe jagamise seaduse alusel asutatud krediiditeaberegistrist. Krediidiandja vabaneb nimetatud kohustusest ajal, mil registriteenuse osutamine ei ole krediidiandjast sõltumatutel põhjustel võimalik.“.
Esiteks, eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et kui krediiditeaberegistri töös esineb tehnilisi probleeme, ei ole krediidiandja kohustatud kasutama registri andmeid krediidivõimelisuse hindamisel ja võib jätkata otsustamist ilma nendeta. Seega näeme, et krediidiandjal on positiivse krediidiotsuse tegemise õigus ka juhul, kui registripäring ei anna korrektset vastust või register ei võimalda päringut teha, kui muu kogutud teave on piisav.
Samas palume kasvõi eelnõu seletuskirjas selgitada, kuidas selliseid tehnilisi probleeme tuvastatakse ja tõendatakse. Eelnev on vajalik, et vältida võimalikku vastutust – näiteks olukorras, kus krediidiandja ei arvestanud tarbija teatud finantskohustusi registri mittetoimimise tõttu, kuid Finantsinspektsioonile kättesaadava teabe alusel oli tarbijal sel ajal olemasolevaid kohustusi, mis olid ka registris nähtavad. Tehnilise rikke info säilitamine ja kättesaadavus on seega krediidiandja jaoks kriitiliselt oluline oma õiguste kaitsmisel, kuna krediiditeaberegistri andmete mittekasutamine krediidivõimelisuse hindamisel on KAVS-i muudatuste järgi keelatud (§ 502) ja ka karistatav rahatrahviga (§ 1001).
Samuti palume selgitada, milline on muude kui § 10 lg-s 1 nimetatud päringu tegijate vaatest mõju olukorral, kus registriteenuse osutamine ei ole päringu tegijast sõltumatutel põhjustel võimalik.
Teiseks, näeme kavandatava VÕS § 4034 lg 31 sõnastuses vastuolu eelnõu § 60 punktis 3 tooduga, mille kohaselt plaanitakse KAVS paragrahvi 47 täiendada lõikega 41 järgmises sõnastuses: „Krediidiandja või -vahendaja on tarbija krediidivõimelisuse hindamisel kohustatud arvestama võlaõigusseaduse § 4034 lõikes 31 sätestatud nõuetega.” Seega tuleks vastavalt kavandatava VÕS § 4034 lg 31 sõnastust kohandada ja asendada mõlemas lauses sõna „krediidiandja“ tekstiga „krediidiandja või -vahendaja“.