Arvamus haldusasjas nr 3-22-246

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Riigikohus

[email protected]

Teie 10.12.2024 nr 3-22-246/14

Meie 07.01.2025 nr 2-4/3155-4

Arvamus haldusasjas nr 3-22-246

Austatud kohus

1. Olete palunud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) arvamust, kas Eesti

Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 12, 29 ja 32 on kooskõlas töötuskindlustuse seaduse (TKindlS)

§ 7 lg 22 ja § 9 lg 1 osas, milles need sätted näevad ette, et töötuskindlustushüvitise suuruse

arvutamisel tuleb töötuskindlustusstaažina arvestada vanemapuhkuse kasutamise aega, mille eest

kindlustatu saab töölepingu alusel töötamise või võlaõigusliku lepingu alusel teenuse osutamise

eest tasu, mis on oluliselt väiksem töölepingu alusel töötamise või võlaõigusliku lepingu alusel

teenuse osutamise eest saadud tasust, mida kindlustatu sai perioodi eest enne vanemapuhkuse

kasutamist.

2. MKM leiab, et TKindlS § 7 lg 22 ja § 9 lg 1 on PS §-dega 12, 29 ja 32 kooskõlas. Lähtudes

peaministri 10. detsembri 2024. a resolutsioonist nr 7-7/24-01976, palub MKM käesolevat

arvamust käsitada ühtlasi Vabariigi Valitsuse arvamusena.

3. Töötuskindlustus on PS §-s 10 mainitud sotsiaalriigi põhimõttest tuletatud PS § 28 lg-s 2

sätestatud põhiõigusest – õigus riigi abile puuduse korral1 – lähtuva kohustuse täitmiseks loodud

töötaja sotsiaalse kaitse süsteemi2 osaks olev PS § 113 tähenduses sundkindlustus, mille abil,

tulenevalt TKindlS §-st 2, kindlustatakse töötaja töötuks jäämise riski ning tööandja erakorralisi

palgakulusid, mis võivad tekkida koondamisel või tööandja pankrotistumisel3. Kõnesolevas

haldusasjas on asjakohane kolmest nimetatud eesmärgist esimene – kindlustatule töötuse korral

tööotsingute ajaks kaotatud sissetuleku osaline kompenseerimine.

4. Kuigi PS terminit sundkindlustus ei defineeri, eeldab see maksuõiguse teoreetilise käsitluse

kohaselt, mis VÕS § 4221 lg-st 2 juhindudes näib olevat ka seadusandja tõlgendus, riigi isikustatud

vastusooritust. Töötuskindlustuse puhul seeläbi, et hüvitise suurus arvutatakse töötule varasemalt

makstud töisest sissetulekust lähtuvalt (TKindlS § 9 lg 4). Töötuskindlustushüvitise puhul on VÕS

1 Kuigi PS § 28 lg 2 esimene lause ei nimeta töötust otsesõnu ühena sotsiaalsetest riskidest, mille esinemise korral on

riigil kohustus abi osutada, on Riigikohtu halduskolleegium PS § 28 lg 2 esemelist kaitseala tõlgendanud laialt ja

leidnud, et sellesse kuulub ka õigus saada hüvitist tööta oleku (töö puudumise, tööpuuduse, töökoha kaotuse) korral

(Riigikohtu halduskolleegiumi 21. novembri 2011. a otsus nr 3-3-1-27-11, p 11). 2 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. mai 2017. a otsus nr 3-4-1-17-16, p 53. 3 L. Lehis. Eesti Maksuseaduste Kommentaarid. Töötuskindlustuse seadus. 2022, lk 137.

2 (6)

§ 4221 lg 2 tähenduses kindlustusvõtjaks ehk TKindlS § 3 lg-te 1–2 tähenduses kindlustatuks isik,

kellel on kohustus maksta talle töötamise või teenuse osutamise eest tehtavatelt väljamaksetelt

(tasult) töötuskindlustusmakset. Kindlustusandjaks on TKindlS § 3 lg 3 kohaselt Eesti Töötukassa,

kes valitseb töötuskindlustushüvitise sihtfondi (TKindlS § 37 lg 1), mida kasutab muu hulgas

töötuskindlustushüvitise maksmiseks (TKindlS § 37 lg 2 p 1). Lisaks kasutatakse töötuskindlustus-

hüvitise sihtfondi vahendeid tööturuteenuste osutamiseks (TKindlS § 381 lõige 4 p 1), millest

tulenevalt on kindlustatu töötuskindlustusmaksete eest õigustatud vastusooritusena saama ka

teenuseid (nt täienduskoolitusi), mis aitavad tal tööturule naasta ja seal püsida.

5. Seejuures on töötuskindlustus üles ehitatud solidaarsuspõhimõttel toimiva sundkindlustusena,

mis tähendab, et see kannab ka üksikisiku subjektiivsete õiguste kaitsest laiemat sotsiaalsete

riskide hajutamise eesmärki kindlustatute üleselt läbi kogutud vahendite ümberjaotamise, mis

paratamatult tingib selle, et mitte alati ei ole kindlustusmakse maksjal õigust vastusooritusele,4 või

eksisteerib õigus vastusooritusele üksnes piiratud ulatuses. Näiteks tekib kindlustatul õigus

töötuskindlustushüvitisele vaid juhul, kui ta on töötuna arvele võetud ja tal on töötuskindlustus-

staaži vähemalt 12 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul (TKindlS § 6 lg 1) ning

tema töö- või teenistussuhe ei ole lõppenud TKindlS § 6 lg-s 2 sätestatud alustel. Kui kindlustatu

keskmine ühe kalendripäeva töötasu ületab hüvitise arvestamise alguspäevale eelnenud

kalendriaasta Eesti keskmise ühe kalendripäeva töötasu kolmekordset suurust, arvestatakse

hüvitist viimati nimetatu alusel (TKindlS § 9 lg 3), mitte tema tegelikust keskmisest ühe

kalendripäeva töötasust lähtuvalt. Sellistel puhkudel on tegemist PS §-s 32 sätestatud omandi-

põhiõiguse riivega, sest omandipõhiõigus kaitseb muu hulgas ka rahaliselt hinnatavaid õigusi nagu

õigus saada töötuskindlustushüvitist.5 Selline omandipõhiõiguse riive osutub intensiivseks siis, kui

kindlustatud sotsiaalne risk on realiseerunud, kuid hüvitise maksmine on seadusandja tehtud

valikutest tingitult välistatud.6

6. Vanemahüvitis seevastu ei ole osaks töötaja sotsiaalse kaitse süsteemist, kuivõrd selle eesmärk

ei ole tagada piisavad äraelamist võimaldavad vahendid ajal, kui isikud seda kõige enam vajavad,

s.o hetkedel, mil nad satuvad majanduslikesse raskustesse. Vanemahüvitise eesmärk on alates 1.

jaanuarist 2004. a, kui jõustus vanemahüvitise seadus, mille alusel hakati Eestis vanemahüvitist

maksma, olnud soodustada töö- ja pereelu ühitamist (sama sätestab ka kehtiv perehüvitiste seaduse

(PHS) § 32 lg 1). Seadusandja on taolise vanemahüvitise eelduslikult kehtestanud küll PS §-s 10

mainitud sotsiaalriigi põhimõttest tuletatud majandusliku ja sotsiaalse heaolu edendamise

kohustuse täitmiseks, kuid tegemist on siiski pelgalt täiendava hüvega, mida riik omaalgatuslikult

oma kodanikele pakub lisaks sotsiaalsetele tagatistele, mis võimaldavad puuduse korral nende

minimaalse äraelamise7.

7. Sellest tulenevalt ei saa MKM Riigikohtu halduskolleegiumiga nõustuda selles, et vanema-

hüvitise eesmärk soodustada töö- ja pereelu ühitamist, oleks või peaks olema ülekantav

töötuskindlustushüvitisele, sh selle suuruse arvutamisele.8 Kuigi TKindlS § 6 lg 5 ja § 7 lg 22 on

seadusandja poolt kehtestatud eesmärgiga säilitada töötaja sotsiaalne kaitse töötuskindlustuse näol

perioodil, millal tema töö- või teenistussuhe on peatatud vanemapuhkusest tingitult, ei ole

nimetatud sätetes sisalduv regulatsioon mõeldud mitte töötuskindlustuse eesmärkide täitmiseks,

vaid vanemahüvitise eesmärgi täitmiseks, sest soodustab töö- ja pereelu ühitamist lisaks vanema-

hüvitiseks olevale asendussissetulekule (PHS § 31 lg 1) ka selle võrra, et säilitab vanemapuhkusel

olevale vanemale õiguse saada töötuskindlustushüvitist puhkuseelse töötuskindlustusstaaži alusel.

4 L. Lehis. Maksuõigus, Juura 2012, lk 267. 5 Viidatud otsus nr 3-4-1-17-16, p 39. 6 Viidatud otsus nr 3-4-1-17-16, p-d 40 ja 41. 7 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27. detsembri 2011. a otsus nr 3-4-1-23-11, p 68. 8 Riigikohtu halduskolleegium leidis 7. novembri 2024. a kohtumääruses kõnesolevas haldusasjas, et TKindlS § 6 lg-

s 5 ja § 7 lg-s 22 sätestatu näitab, et vanemahüvitise eesmärki on arvestatud töötuskindlustussüsteemi loomisel.

3 (6)

Seda aga üksnes juhul, kui vanemal ei teki vanemapuhkuse ajal täiendavat töötuskindlustusstaaži.

MKM hinnangul ei kohusta TKindlS § 7 lg-s 22 sätestatud töötuskindlustusstaaži arvestamise

erand ulatuses, mis välistab töötuskindlustusstaažina perioodi, millal isik kasutab vanemapuhkust,

mida MKM hinnangul tuleb ühes vanemahüvitisega käsitleda täiendava hüvena, seadusandjat

minema hüvede pakkumisel veelgi kaugemale, laiendades erandit ka juhtudeks, millal vanem

vanemapuhkusel olles teeb tööd, millega teenib tasu, mis on väiksem vanemapuhkusele eelnenud

tasust.

8. Töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamise reeglid on sätestatud TKindlS §-s 9. TKindlS § 9

lõiked 1–2 annavad kindlustushüvitise suuruse arvutamiseks valemi, millega selgitatakse välja

töötaja ühe kalendripäeva keskmine töötasu. See valem võtab keskmise töötasu arvutamisel

aluseks viimased 12 kuud, millal tööandja maksis kindlustatule töötasu. Sellest perioodist jäetakse

välja viimased kolm töötamise kuud, st arvesse lähevad üheksa töötamise kuud. Nendel kuudel

saadud töötasud liidetakse ja jagatakse üheksa kuu kalendripäevade ligikaudse arvuga ehk 270-ga.

Nagu Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus kõnesolevas haldusasjas oma põhjen-

dustes korrektselt viitasid, on seadusandja TKindlS § 9 lg-s 1 seega kehtestanud arvutuskäigu, mis

kuulub kohaldamisele kõigil töötuskindlustushüvitise arvutamise juhtudel, st tegemist on

valemiga, mis on oma olemuselt neutraalne ja põhineb objektiivsetel asjaoludel, võtmata arvesse

põhjuseid, miks võis kindlustatu töötukindlustushüvitise suuruse arvestusperioodil teenida tava-

pärasest rohkem või vähem. Sellise valemi rakendamisel on paratamatu, et mõne kindlustatud isiku

jaoks on seaduses sätestatud kindla ajavahemiku töötasu arvesse võtmine soodsam ja teise jaoks

ebasoodsam. Näiteks asjaolu, et töötuskindlustushüvitisele on seatud ülempiir (TKindlS § 9 lg 3),

mõjutab negatiivselt arvestusperioodil suuremat töötasu saanud isikuid, samas, kui hüvitisele

kehtestatud alampiir jällegi soodustab madalamat töötasu saanud isikuid (TKindlS 9 lg 5). Tänu

töötuskindlustushüvitise ülem- ja alampiirile saab seadusandja tagada selle, et kindlustatu saab

olenemata töötuskindlustusmaksete suurusest tööotsingute ajaks alati vähemalt äraelamist võimal-

dava hüvitise.

PS § 12 (üldine võrdsuspõhiõigus) ja § 32 (omandipõhiõigus)

9. PS § 12 lg 1 esimene lause sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse. PS § 32 lg 1 esimene lause,

kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab seevastu erilise võrdsuspõhiõiguse,

mille kohaldamisel taandub PS §-s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus.9 Sellest tulenevalt tuleb

kontrollida erilist võrdsuspõhiõigust sisaldava omandipõhiõiguse riivet, täpsemalt nn omandipõhi-

õiguse ebavõrdset riivet10.

10. PS § 32 lg-s 1 sätestatud omandipõhiõiguse (ebavõrdse) riivega saab tegu olla siis, kui

ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid.11 Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks

tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrrel-

davate isikute grupid.12

11. MKM nõustub Tallinna Ringkonnakohtuga ja Riigikohtu halduskolleegiumiga, et kõnesoleva

haldusasja faktilistest asjaoludest lähtuvalt tuleb võrrelda töötuskindlustushüvitist saama

õigustatud vanemaid, kes vanemapuhkusel olles töötasid tasu eest, mis oli väiksem tasust, mida

nad teenisid puhkusele eelnenud ajaga võrreldes ja jäid enda tahtest sõltumatul põhjusel tööta kohe

pärast vanemapuhkuse lõppemist (kaebav grupp), vanematega, kes vanemapuhkusel olles ei

töötanud ja jäid enda tahtest sõltumatul põhjusel tööta kohe pärast vanemapuhkuse lõppemist

9 Riigikohtu üldkogu 21. novembri 2023. a otsus nr 5-23-1, punkt 70. 10 Viidatud otsuse nr 3-4-1-17-16, p 58. 11 Viidatud otsus nr 5-23-1, punkt 70. 12 Riigikohtu üldkogu 15. märtsi 2022. a otsus nr 5-19-29, punkt 70.

4 (6)

(võrdlusgrupp). Seejuures on oluline, et mõlemad grupid said enne vanemapuhkust Eesti keskmise

palgaga võrreldavat tasu ning kaebav grupp teenis vanemapuhkusel tehtud töö eest kindlustus-

juhtumile eelnenud kalendriaastal kehtinud kuupalga alammäärast väiksemat tasu. Erinev kohtle-

mine seisneb TKindlS § 9 lg 1 alusel arvutatavas töötuskindlustushüvitise suuruses, sest töötus-

kindlustushüvitis on väiksem kaebaval grupil.

12. Kaebava grupi omandipõhiõigus oleks võrreldes võrdlusgrupiga põhjendamatult ebavõrdselt

riivatud juhul, kui kindlustatud riski – enda tahtest sõltumatul põhjusel tööta jäämine –

realiseerumisel oleks kindlustushüvitise maksmine piiratud kas põhiseadusega vastuolus oleval

eesmärgil kehtestatud õigusliku ebavõrdsusega või oleks õiguslik ebavõrdsus legitiimse eesmärgi

suhtes ebaproportsionaalne. Samuti siis, kui õiguslik ebavõrdsus puuduks, kuid see viiks sellise

faktilise ebavõrdsuseni, mille kõrvaldamiseks oleks seadusandja kohustatud võtma positiivseid

erimeetmeid.13

13. MKM hinnangul kaebava grupi omandipõhiõiguse põhjendamatut ebavõrdset riivet ei esine.

TKindlS § 9 lg 1 kohaldub mõlemale grupile ühtviisi, ehk teisisõnu, mõlema grupi puhul rakendub

töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisele üks valem. Nagu Tallinna Ringkonnakohus kõnes-

oleva haldusasja põhjendustes märkis, on vanemapuhkuse ajal töötamine, millega kaasneb

puhkuse ajal töötuskindlustusstaaži lisandumine, olnud kindlustatu enda tegevuse tulem. Seetõttu

ei ole kõnesolevas haldusasjas kirjeldatud ebavõrdsuseni viinud mitte seadusandja kehtestatud

õiguslik ebavõrdsus, mida ei esine, vaid kindlustatu enda tegevus. Tegemist on seega faktilise

ebavõrdsusega. MKM hinnangul ei ole seadusandjal kohustust taolise faktilise ebavõrdsuse

kõrvaldamiseks ehk faktilise võrdsuse saavutamiseks võtta positiivseid erimeetmeid tulenevalt

eespool p-des 7 ja 8 märgitud asjaoludest ja tuginevalt eesmärkidele tagada töötuskindlustuse

administreerimise lihtsus ja jätkusuutlikkus, mis tagab riigi raha kokkuhoiu14, ning töötus-

kindlustuse kuritarvituste vältimine15. Nimetatud ja varasemalt kohtu poolt legitiimseks

tituleeritud eesmärkidel kindlustatu omandipõhiõiguse ebavõrdne riive on MKM hinnangul sobiv

ja vajalik.

14. Rääkides riive mõõdukusest ehk proportsionaalsusest kitsamas tähenduses, soovib MKM

esmalt selgitada, et kuigi töötuskindlustushüvitise maksmise piiramise on kõnesolevas haldusasjas

tinginud tavapärase sissetuleku (vanemahüvitise) suurendamiseks tehtud tegevus sarnaselt

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. mai 2013. a otsuse 3-4-1-7-13 aluseks

olnud faktiliste asjaoludega, ei tohiks töötuskindlustushüvitist käsitada mitte (asendus)sissetule-

kuna sarnaselt vanemahüvitisega (PHS § 32 lg 1), vaid kaotatud sissetuleku osalise kompensat-

sioonina, nagu seda käsitab TKindlS § 2. Seega, kui võtta arvesse, et kindlustushüvitis oma

olemuselt on mõeldud kaotatud sissetuleku osaliseks kompensatsiooniks ning õiguslik ebavõrdsus

sellise kompensatsiooni suuruse arvutamisel puudub, tagab PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse

ebavõrdse riive, mis MKM hinnangul ei ole kõnesoleval juhul intensiivne (riive oleks intensiivne,

kui kindlustatu ei oleks õigustatud hüvitist saama), mõõdukuse eespool p-s 8 väljatoodud asjaolu,

et kindlustatu saab töötuskindlustushüvitise näol alati vähemalt äraelamist võimaldava hüvitise.

Seega isegi juhul, kui kindlustatu peaks enda tegevuse tulemusel saama väiksemat töötuskind-

lustushüvitist võrreldes sellega, mis ta oleks saanud, kui ta seda tegevust poleks teinud, on kindlus-

tatule siiski tööotsingu ajaks tagatud toimetulek.

15. Seejuures soovib MKM kohtu tähelepanu juhtida sellele, et kõnesolevas haldusasjas faktilise

13 M. Ernits, Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2008, § 12, p 1.7; Riigikohtu põhisea-

duslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. juuni 2005. a otsus nr 3-4-1-9-05, p-d 20 ja 23; Riigikohtu halduskolleegiumi

20. oktoobri 2008. a otsus nr 3-3-1-42-08, p 27. 14 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. mai 2013. a otsus nr 3-4-1-7-13, p 43; viidatud otsus nr

5-23-1, p 81. 15 Viidatud otsus nr 3-4-1-17-16, p 60.

5 (6)

ebavõrdsuseni viinud õiguslik võrdsus saab veidi erinevatel faktilistel asjaoludel viia ka need

vanemad, kes vanemapuhkuse ajal töötavad, töötuskindlustuse seisukohalt soodsama tagajärjeni

võrreldes nende vanematega, kes vanemapuhkuse ajal ei tööta. Seda näiteks siis, kui mõlema

vanemate grupi vanemapuhkusele eelnenud töötuskindlustusstaaž oleks väiksem, kui TKindlS § 6

lg 1 p-s 2 sätestatud 12 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul, mida TKindlS § 6

lg-st 5 tingitult pikendatakse puhkusel oldud aja võrra. Sellisel juhul ei oleks vanematel, kes

otsustavad täielikult lapse kasvatamisele pühenduda õigust töötuskindlustushüvitisele, samas, kui

neil vanematel, kes lisaks lapse kasvatamisele vanemapuhkuse ajal tööd teevad ja seeläbi TKindlS

§ 6 lg 1 p-s 2 sätestatud eelduse täidavad, oleks õigus töötuskindlustushüvitisele vähemalt selle

alampiiri ulatuses. Samuti on võimalik, et vanemapuhkusel olev vanem hoopis suurendab oma

potentsiaalset töötuskindlustushüvitist tänu puhkusel teenitud tasule.

16. Oluline on ka märkida, et taolise faktilise ebavõrdsuseni võib viia ka mis tahes muul põhjusel

ajutiselt osalise tööajaga töötamine kindlustusjuhtumile eelnenud 12 kuu jooksul, näiteks õpingud,

terviseprobleem või vajadus hoolitseda alaealise lapse või eaka pereliikme eest. Samuti olukord,

kus kindlustatu teenitud tasu on olnud kuni kolmeks kuuks vähendatud tööandjast mitteolenevatest

majanduslikest asjaoludest tingitult (töölepingu seadus § 37 lg 1). Ka nimetatud faktiliste ebavõrd-

suste tekkimist on seadusandja seni õigustanud eespool p-s 13 nimetatud eesmärkidel. Seega juhul,

kui jaatada vajadust laiendada TKindlS § 7 lg-s 22 sätestatud töötuskindlustusstaaži arvestamise

erandit ulatuses, mis välistab töötuskindlustusstaažina perioodi, millal isik kasutab vanema-

puhkust, ka töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisele juhtudel, millal vanem vanemapuh-

kusel olles osalise tööajaga töötab, teenides seetõttu väiksemat tasu vanemapuhkusele eelnenud

perioodiga võrreldes, tingiks see vajaduse töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel arvestada

ka mis tahes muul põhjusel ajutiselt osalise tööajaga töötamist, sest avaks solidaarsusprintsiibist

lähtuva neutraalse regulatsiooni eranditele, mille eesmärk peaks olema subjektiivse õigluse saavu-

tamine.

17. Sellisel juhul ei oleks tegemist enam mitte objektiivsetel, vaid subjektiivsetel asjaoludel

põhineva sundkindlustusega. See tingiks MKM hinnangul vajaduse töötaja kaitse süsteemi osaks

oleva sundkindlustuse jätkusuutlikkuse tagamiseks suurendada kindlustusmakse määra, muu

hulgas kindlustushüvitise väljamaksete keerulisema administreerimisega kaasneva täiendava kulu

hüvitamiseks, ning kujundada senise regulatsiooni aluseks olevad lähtekohad ümber. Muutmist

vajaks töötuskindlustushüvitise arvutamise valem ning uudseid meetmeid tuleks luua töötuskind-

lustuse kaitsmiseks kuritarvituste eest. Mis tahes subjektiivse kriteeriumi sissetoomine suurendaks

eelduslikult ka kaalutlusotsusega kaasnevate kohtuvaidluste arvu, sest subjektiivset õiglust ei ole

objektiivselt võimalik saavutada. Kuivõrd seadusandja ei ole seni näinud võimalust kavandada

tehniliselt, õiguslikult ja majanduslikult jätkusuutlikku töötuskindlustust isikute subjektiivsetest

lähtekohtadest kantult, oleks abiks, kui Riigikohus oma tõlgendusega vastupidiseks kohustades

seadusandjale juhtnööre jagaks.

PS § 29 (õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta)

18. Kuna töötuskindlustushüvitis ei ole oma olemuselt mitte isiku tegevusalast, elukutsest või

töökohast tingitud sissetuleku asendus, vaid riigipoolne abi, mida riik osutab läbi solidaarsus-

põhimõttel toimiva sundkindlustuse (vt eespool p 14), ei saa seda MKM hinnangul pidada PS § 29

kaitsealasse kuuluvaks. See omakorda tähendab, et TKindlS § 7 lg 22 ja § 9 lg 1 ei saa PS §-s 29

sätestatud põhiõigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ka riivata.

Lugupidamisega

6 (6)

(allkirjastatud digitaalselt)

Käddi Tammiku

õigusnõunik

Käddi Tammiku

+372 5455 0226 [email protected]