Otsuse saatmine

5-24-25.asice

Digiallkirjad

Allkirjade kehtivust ei ole kontrollitud.

URMAS VOLENS PNOEE-37612240328 2025-01-09 06:57:19

VILLU KÕVE PNOEE-37108262728 2025-01-09 07:29:29

IVO PILVING PNOEE-37510070237 2025-01-09 07:46:37

SAALE LAOS PNOEE-47402262774 2025-01-09 09:13:22

HEILI SEPP PNOEE-47508022756 2025-01-09 15:05:37

5-24-25.pdf

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 5-24-25

Otsuse kuupäev 10. jaanuar 2025

Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Saale Laos, Ivo Pilving,

Heili Sepp ja Urmas Volens

Kohtuasi Regionaalministri 23. novembri 2023. aasta määruse nr 83

„Ajutised püügikitsendused, püügiõiguse tasu ja

püügivahendite piirarv harrastuskalapüügil 2024. aastal“

§ 4 lõike 8 põhiseaduspärasuse kontroll

Menetluse alus Pärnu Maakohtu 24. juuli 2024. aasta otsus väärteoasjas

nr 4-24-1337

Menetlusosalised Riigikogu

Vabariigi Valitsus

Regionaal- ja põllumajandusminister

Justiits- ja digiminister

Õiguskantsler

Vitali Nikešin

Keskkonnaamet

Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta regionaalministri 23. novembri 2023. aasta määruse nr 83 § 4 lõige 8

põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistamata.

2. Jätta Pärnu Maakohtu 24. juuli 2024. a väärteoasjas nr 4-24-1337 tehtud otsusega algatatud

õigusakti andmata jätmise põhiseadusvastaseks tunnistamise asi läbi vaatamata.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses menetlusaluse isiku nimi tähemärgiga.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kalapüügiseaduse (KPS) § 11 lõike 2 alusel kehtestas regionaalminister 23. novembril 2023

määruse nr 83 „Ajutised püügikitsendused, püügiõiguse tasu ja püügivahendite piirarv

harrastuskalapüügil 2024. aastal“ (edaspidi määrus nr 83). Määruse nr 83 § 4 lõige 8 näeb ette

5-24-25

2(15)

aastaringse kalapüügikeelu Pärnu jõe lõigul, mis paikneb punkte 58º24.667'N, 24º39.562'E ja

58º24.765'N, 24º39.519'E ühendavast sirgest allavoolu kuni punkte 58º24.429'N, 24º38.945'E ja

58º24.423'N, 24º38.834'E ühendava sirgeni.

2. Sarnane piirang endise Sindi paisu ümbruses, kuid pisut erinevate koordinaatidega, kehtestati paisu

lammutamise tõttu valdkonna eest vastutava ministri määrusega esimest korda 2019. aasta juunis

(RT I, 26.06.2019, 15) sama aasta lõpuni ning seejärel ka 2020. aastaks (RT I, 21.11.2019, 3). Seni

oli alates 1996. aastast (RT I 1996, 12, 238) kehtinud Sindi paisust 500 m allavoolu aastaringne

kalapüügikeeld. 2021. ning 2022. aastaks piirangut ei kehtestatud. Samal kujul, nagu kalapüügikeeld

kehtestati 2023. aastaks määrusega nr 54 (RT I, 22.11.2022, 13), taaskehtestati see ka 2024. aastaks.

3. Keskkonnaamet karistas 8. aprilli 2024. aasta kiirmenetluse otsusega Vitali Nikešinit (edaspidi

menetlusalune isik) KPS § 85 lõike 1 järgi rahatrahviga 20 trahviühikut ehk 80 eurot. Kiirmenetluse

otsuse kohaselt püüdis ta 1. aprillil 2024 põhjaõngega (tonka) kala keelualas Pärnu jõe paremal kaldal

koordinaatidel 58°24.5437'N, 24°38.8089'E. Selle teoga rikkus ta KPS § 10 lõiget 2 koosmõjus

määruse nr 83 § 4 lõikega 8.

4. Menetlusalune isik esitas 17. aprillil 2024 kohtuvälise menetleja otsuse peale Pärnu Maakohtule

kaebuse. Kaebuse kohaselt puudub vaidlusaluses kohas paremal kaldal keeluala tähistav märk ning

vasakul kaldal Keskkonnaameti inspektori väitel olev märk ei ole põõsaste tõttu paremalt kaldalt

nähtav. Menetlusalune isik avaldas, et internetti ta kasutada ei oska ja ajalehti ei loe. Ilma märkideta

ei olnud tal võimalik kindlaks teha, kus keeluala lõpeb.

5. Pärnu Maakohus rahuldas 24. juuli 2024. aasta otsusega väärteoasjas nr 4-24-1337 esitatud

kaebuse, tühistas Keskkonnaameti otsuse menetlusaluse isiku karistamise kohta ning lõpetas

süüteomenetluse väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lõike 1 punkti 1 alusel.

6. Pärnu Maakohus jättis määruse nr 83 § 4 lõike 8 kohaldamata ning tunnistas selle sätte

põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks. Lisaks tunnistas maakohus põhiseadusega vastuolus olevaks

niisuguse õigustloova akti andmata jätmise, millega ei nõuta põhiseadusest tuleneva määratletusnõude

täitmiseks vastavalt ametkonnalt kõigi keelualade (nii püsivate kui ajutiste) tähistamist looduses.

PÄRNU MAAKOHTU PÕHJENDUSED

7. KPS § 10 lõike 2 kohaselt on keelatud püüda kala nimetatud seaduses või selle alusel kehtestatud

õigusaktis sätestatud keeluajal või -alal.

8. Kohus luges tuvastatuks, et asukohas, kus menetlusalune isik kala püüdis, ei ole võimalik tajuda

keeluala algust ega lõppu ilma määruses nr 83 märgitud GPS koordinaate kasutamata. Keeluala on

tähistatud vaid osaliselt: keeluala alguse lähedal on vabatahtliku kalakaitse märk, millel on

Keskkonnaameti telefoninumber ning sedastus, et Pärnu jõel on neil koordinaatidel 1. jaanuarist

31. detsembrini kalapüük pidevalt keelatud. See ei vasta keeluala algusele GPS koordinaatide järgi.

Keeluala tegelik algus ei ole tähistatud. Kohus leidis uuritud tõenditele tuginedes, et menetlusalune

isik siiski püüdis kala määruse nr 83 § 4 lõike 8 järgi keelatud kohas ning selles osas on KPS § 85

lõike 1 objektiivne koosseis täidetud.

9. Kiirmenetluse otsuse järgi pani menetlusalune isik väärteo toime ettevaatamatusest hooletuse

vormis, sest ta ei teinud midagi selleks, et uurida täpselt välja keeluala piirid. Kohus leidis aga, et

selleks, et heita ette normi rikkumist või analüüsida võimalikku koosseisueksimust, tuleb esmalt

hinnata riigi hoolsuskohustust karistusnormi kindlaksmääramisel keelunormi kaudu.

5-24-25

3(15)

10. Määrus nr 83 on kehtestatud KPS § 11 lõike 2 alusel, mille kohaselt kehtestab valdkonna eest

vastutav minister kalavaru ohustatuse korral määrusega ajutised püügikitsendused. Nimetatud

volitusnorm annab regionaalministrile õiguse kehtestada üksnes ajutisi kitsendusi. Iga-aastast

pikendamist 1. jaanuarist 31. detsembrini ei saa pidada ajutiseks. Sõnasõnaline tõlgendus viitab, et

seadusandja soovis anda ministrile vaid pädevuse seada ajutisi kitsendusi. Asjaoludest nähtub, et riik

ostis Sindi tammi 2015. aastal Pärnu jõe peaaegu hävinud lõhepopulatsiooni taastamise eesmärgil.

Tammi lõhkumine ja kärestiku taastamine alates 2018. aastast tähendas püsivat protsessi ja pidevat

vajadust kaitsta edaspidi sealseid kalavarusid. Seadusandja andis aga volitusnormi ajutisteks

piiranguteks. Seega ei toimitud selles osas põhiseaduspäraselt.

11. PS § 23 määratletuspõhimõttest tulenevalt on vaja süüteokoosseisu tunnuseid tõlgendada viisil,

mis võimaldab igaühel ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus

selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Kohus peab hindama, kas määrus

nr 83 vastab põhiseaduses nõutud karistusnormi määratletusnõudele, kui määruses nr 83 on välja

toodud peaasjalikult üksnes GPS koordinaadid ja selle normi adressaadiks on nii kutselised kalurid

kui ka harrastuskalastajad. Viimaste hulka kuulub inimesi väga erinevatest ühiskonnagruppidest,

sh pensionäre, kes ei ole võimelised täitma samu nõudeid nagu nt elukutselised kalurid, kelle

elatusallikas ongi kalastus ning kellelt on mõistlik oodata ka GPS koordinaatide järgi orienteerumise

võimekust. Määruse nr 83 asjassepuutuv norm peab olema mõistetav ka lastele ja vanuritele,

mh lihtõngepüügil, mis ei eelda kalastusloa olemasolu. Kui kalurile seatud eeldused kantakse üle

harrastuskalastajatele, siis see pole kooskõlas PS §-st 12 tuleneva põhimõttega, et võrdseid saab

kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. PS § 19 sätestab igaühe õiguse vabale eneseteostusele.

Nii kaua, kui on piisavalt sotsiaalseid gruppe, kes ei suuda e-riigi kõigi ideaalidega 100% kaasas käia,

ei pea inimene lihtsat hobi harrastades elama ebaselge normi tõttu karistushirmus, õppima keelunormi

karistuse kaudu või jätma oma vabadusi seetõttu kasutamata.

12. Lihtsa ning sobiva meetmena on võimalik kirjeldada õigusaktis piiranguid selgelt ja keeleliselt

arusaadavalt maamärkide järgi või kohapealse tähistusega. Kuivõrd määrus nr 83 sisaldab ka

keeleliselt selgeid keeluviiteid, siis kohtleb õigusakt erinevates piirkondades olevaid isikuid

ebavõrdselt.

13. Lisaks pidas maakohus põhiseadusvastaseks sellise õigustloova akti puudumist, millega nõutaks

vastutavalt ametkonnalt PS §-st 23 tuleneva määratletusnõude täitmiseks kogu riigis sarnaste

keelualade suhtes informeeriva tähistuse paigaldamist kohapeal, kui maamärkide kirjeldamine

õigusaktis on mingil põhjusel tegemata, võimatu või raskendatud.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Keskkonnaamet

14. Keskkonnaamet leiab, et määrus nr 83 on volitusnormiga kooskõlas. Volitusnormi kohaselt

kehtestatakse ajutisi püügikitsendusi ohustatud kalavaru kaitseks. Kui piirkonnas on põhjendatud

kehtestada püsiv keeluala, kehtestab Vabariigi Valitsus kala püügikeelu alad või ajad

kalapüügieeskirjas. Kui kalavaru ohustatuse tase on ajas muutuv, peab ministrile jääma võimalus

püügikitsenduste vajadust iga aasta hinnata ning vastavalt olukorrale keeluala pikendada, tühistada,

suurendada või vähendada.

15. Määruse nr 83 § 4 lõige 8 on piisavalt selge ning sellega ei ole rikutud karistusnormi piisava

määratletuse põhimõtet.

5-24-25

4(15)

16. Koordinaatidega piiritlemine annab kõige täpsema keeluala paiknemise info, kuivõrd looduses ei

pruugi olla võimalik edastada alati ja igas kohas keeluala alguse ja lõpu paiknemise infot aadressi,

tänavanimede või maamärkidega. Määruse nr 83 § 4 lõikega 8 on selgelt piiritletud, millisel Pärnu jõe

lõigul ja millisel ajavahemikul on kalapüük keelatud. Keeluala asukoht on määratud koordinaatide

täpsusega. Lisaks võib kõigi koordinaatidega piiritletud keelualade looduses füüsiliselt tähistamine

olla merealadel tehniliselt väga keeruline kui mitte võimatu ning mõjutada veesõidukite ohutut

liiklemist. Normis toodu põhjal on võimalik looduses keeluala paiknemine kindlaks teha koordinaate

kasutavate tehnikavahendite või kõigile kättesaadavate internetiallikate abil.

Riigikogu

17. Riigikogu keskkonnakomisjon on seisukohal, et määrusega nr 83 kehtestatud püügikitsendust

1. jaanuarist kuni 31. detsembrini ei saa pidada ajutiseks, seda enam, et analoogne püügikitsendus

kehtis ka eelnenud kalendriaastal. Aasta ringi kehtivad piirangud ei ole ajutised, vaid alalised, neid

saab kehtestada ainult Vabariigi Valitsus kalapüügieeskirjaga. Seega ei vasta määrus nr 83

volitusnormile ning on vastuolus PS §-ga 3 ja § 94 lõikega 2.

18. Keeluala tähistavate märkide puudumine või puudulik keeluala tähistus looduses võib olla

vastuolus karistusnormi piisava määratletuse põhimõttega. Keelunormi sisustades tuleks nii inimese

kui ohustatud kalavaru kaitseks luua sobivad proportsionaalsed, sh võimaluse korral leebemad

meetmed, mis ohustatud kalavaru selgelt edendaksid. Keelunorm ei tohiks ebaselguse tõttu olla

sobimatu kõikidele ühiskonnagruppidele ning eksimuste vältimiseks peaks olema alternatiiv interneti

kasutamisele. See tähendab, et mõistlik oleks, kui keeluala piiritletaks võimaluse korral lisaks

koordinaatidele ka maamärkidega looduses ja selle kohta oleks sätestatud asjakohased nõuded ka

õigustloovas aktis. Näiteks on looduskaitseseaduse (LKS) § 23 alusel keskkonnaminister

3. juuni 2004. aasta määrusega nr 65 kehtestanud kaitstava loodusobjekti tähistamise korra ja tähised,

mis reguleerib kaitseala, hoiuala, kaitstava looduse üksikobjekti ja kohaliku omavalitsuse tasandil

kaitstava loodusobjekti tähistamist.

Õiguskantsler

19. Määruse nr 83 § 4 lõige 8 on asjassepuutuv norm. Kõnealuse sättega kehtestatud keeld piirab

PS § 19 lõikest 1 tulenevat põhiõigust vabale eneseteostusele ehk vabadust teha või tegemata jätta

seda, mida isik soovib. Võimalus tegeleda hobi korras kalapüügiga enda valitud veekogul on seega

PS § 19 lõike 1 kaitsealas. Seda õigust võib piirata seadusega või seaduse alusel igal põhjusel, mis ei

ole põhiseadusega vastuolus. Samuti kohaldub PS § 23 lõige 1, sest küsimus on vaba eneseteostust

piirava karistusnormi piisavas määratletuses. Keeluala tähistamist nõudva normi puudumise

põhiseaduspärasuse küsimuse aspektist on asjakohane ka PS § 14, mis näeb ette üldise põhiõiguse

menetlusele ja korraldusele.

20. PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleneb nõue, et igal põhiõiguse piirangul peab olema seaduslik

alus. Riigikogu pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine

põhiõigustesse on lubatud ainult seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva volitusnormi

alusel. Kui Vabariigi Valitsus kehtestab KPS § 9 lõike 1 kohaselt kalapüügieeskirjaga püügikeelud,

mis on kestvad ja ettenähtavad ehk alalised, siis KPS § 11 lõikest 2 tulenev ajutiste püügikitsenduste

kehtestamise pädevus on valdkonna ministril. Sellist pädevuse jaotust võib pidada põhjendatuks, sest

Vabariigi Valitsuse määruse kehtestamine võtab kauem aega kui ministri määruse kehtestamine ning

võib juhtuda, et ajutiste piirangute kehtestamisega on väga kiire.

5-24-25

5(15)

21. Määruse nr 83 § 4 lõike 8 kohaselt on Pärnu jõe vastavatel koordinaatidel kalapüük keelatud

1. jaanuarist kuni 31. detsembrini. Samasisuline piirang kehtis ka 2023. aastal. Teist aastat järjest aasta

ringi kehtivad piirangud ei ole ajutised, vaid alalised, neid saab kehtestada vaid Vabariigi Valitsus

kalapüügieeskirjaga. Järelikult ei vasta regionaalministri määrus tervikuna volitusnormile ning on

vastuolus põhiseaduse §-ga 3 ja § 94 lõikega 2.

22. Karistusnormi määratlematust ei tingi asjaolu, et sellega määratud püügikeelu ala on tähistatud

üksnes koordinaatidega, mitte maamärkide nimetamisega. On ilmne, et mõnel veekogul (eelkõige

avaveekogudel) ei olegi võimalik keelualasid teisiti määrata. Seal, kus keeluala piir on kohane

määrata selgelt eristuva maamärgi järgi, tuleb eelistada seda koordinaadile. Seda ei saa aga alati

nõutavaks pidada, sest koordinaat on ainult punkt, kuid maamärk võib olla suurem ja selle puhul võib

tekkida vaidlus, kust keeluala täpselt kulgema hakkab. Kui nõuda normi kehtestajalt, et ta määraks

keeluala vähemalt jõgedel alati maamärgi abil, siis toob see tõenäoliselt kaasa selle, et keeluala

kehtestatakse tegelikult vajalikust suuremana (et jõuda keeluala piiriga esimese selgelt eristuva

maamärgini).

23. Nõue märgistada keelualad mõistlikus ulatuses (keeluala piirjoone täies ulatuses märgistamist ei

saa nagunii oodata) tuleneb vahetult hea halduse tavast, mida täidesaatev võim peab järgima

(PS § 14). Seal, kus see on mõistlikult võimalik, peab esitama püügipiirangute info veekogu juures

(ka tehniliste vahenditeta nähtavalt). Seega ei ole põhiseadusega vastuolus sellise õigusnormi

kehtestamata jätmine, millega nõutaks vastavalt ametkonnalt kalapüügi keelualade märgistamist

looduses.

24. Küsimus, kas inimene teadis või vähemalt pidi teadma, et ta püüab kala keelualal, tuleb

konkreetses kohtuasjas tuvastatud asjaoludest lähtuvalt lahendada karistusseadustiku (KarS) §-s 17

sätestatud koosseisueksimust puudutavate ning vajaduse korral ka KarS §-s 18 ettevaatamatust

puudutavate reeglite alusel.

25. Võimalus, et kalapüügipiirangut võib olla vaja muuta, ning kohustus tagada piirangu

proportsionaalsus ei tingi iseenesest piirangu ajutist iseloomu ega välista selliste piirangute

kehtestamist Vabariigi Valitsuse määrusega. Üldaktide puhul kehtib üldiselt reegel, et kehtestatavad

piirangud peavad lähtuma tegelikust olukorrast ja käima ajaga kaasas, et olla kogu kehtimise ajal

proportsionaalsed. Ka Vabariigi Valitsuse määruses on sätteid, mille proportsionaalsust tuleb aeg-

ajalt kontrollida. Kui võtta ajutisuse määratlemise aluseks regionaalministri seisukoht, siis sellel võib

olla ka laiemalt negatiivseid tagajärgi, näiteks üldkorralduse andmise pädevuse piiride küsimuses,

eriti kui üldkorralduse andmise seaduslik alus kasutab samuti määratlust „ajutiselt“

(vrd RKPJKo 31.10.2022, 5-22-4/13, p 84). See hägustaks veelgi üldkorralduse ja määruse andmise

pädevuse eristamist.

Justiitsminister

26. Määruse nr 83 § 4 lõige 8 on põhiseadusega vastuolus, sest kehtestab aastaringsed piirangud

vaatamata sellele, et volitusnorm lubab kehtestada vaid ajutisi püügikitsendusi. Piirangud, mis

kehtestatakse aasta ringi (ja mitu aastat järjest), ei ole ajutised, vaid alalised. Alalised piirangud

kehtestab Vabariigi Valitsus kalapüügieeskirjaga, mistõttu ei vasta määrus volitusnormile ja on

seetõttu vastuolus põhiseadusega.

27. Määratletusnõude osas nõustub justiitsminister maakohtuga, et õigustloova akti andmata jätmine

on põhiseadusega vastuolus. PS § 3 lõike 1 esimese lause järgi on seadusandja kohustatud sätestama

eelkõige põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused. Kui seadus jätab riivatud põhiõiguse seisukohalt

olulised küsimused sätestamata, on see vastuolus olulisuse põhimõttega ja seega põhiseadusvastane.

5-24-25

6(15)

Tähistuse paigaldamine kalapüügi keelualasse on oluline, sest keelualas kala püüdmisel on võimalik

isikule määrata karistus. Kui isik ei tea, kus keeluala algab ja lõpeb, ei ole tal mõistikult võimalik ette

näha, milline tegevus on keelatud ja karistatav.

Regionaal- ja põllumajandusminister

28. Regionaal- ja põllumajandusminister (ühtlasi Vabariigi Valitsuse nimel) on seisukohal, et määruse

nr 83 § 4 lõige 8 koosmõjus KPS § 85 lõikega 1 on volitusnormiga (KPS § 11 lõige 2) kooskõlas.

Tegemist on ajutise püügikitsendusega KPS tähenduses, sest kuigi kalade ajalooline rändetee on

taastatud püsivalt, ei ole püügipiirangud püsivad. Ajutiste püügikitsenduste eesmärk on vähenenud

kalavaru taastumine tasemele, mis võimaldaks püügi avamist ja tagaks varu suutlikkuse end ise

taastoota. Ajutisena ei saa käsitada ainult väga lühiajalisi kitsendusi, sest püügikitsenduste ajutisus

sõltub erinevate kalaliikide taastumise võimest, mida mõjutavad mh ilmastikutingimused,

veekeskkonna seisund, konkureerivad liigid, inimtegevus jne. Ajutised piirangud on keskmiselt 1–3

aastat, kuid võivad kesta ka kauem. Oluline on olukorda igal aastal hinnata, mistõttu kehtestab riik

ajutised püügikitsendused igaks kalendriaastaks KPS § 11 lõike 2 alusel ministri määrusega.

29. Määruse nr 83 § 4 lõiget 8 tuleks vaadata kooskõlas sama määruse § 8 lõikega 2, millega

sätestatakse lõhe ja meriforelli püügikeeld Pärnu jõestikus aasta ringi. Määruse nr 83 seletuskirja

leheküljel 4 on selgitatud: „Lõikes 2 sätestatakse lõhe ja meriforelli püügikeeld Pärnu jõestikus. Pärast

Sindi paisu eemaldamist on tagatud rändetee paljudele kalaliikidele, kelle hulka kuuluvad ka lõhe ja

meriforell. Nende kalaliikide eduka kudemise tagamiseks ja populatsioonide taastumiseks on keelu

seadmine põhjendatud. Riik teeb Pärnu jõe siirdekalade populatsioonide taastamiseks suuri kulutusi

seoses paisude likvideerimisega ja populatsiooni taastamiseks asustatakse jõkke kalu. Et need

pingutused oleksid tõhusad, on vaja Pärnu jõestikus keelata lõhe ja meriforelli püük, kuniks looduslik

taastootmine on jõudnud sellisele tasemele, kus nende liikide püük ei ole enam populatsioonide

taastumise seisukohast liialt koormav.“

30. Seega ei olnud eesmärk kehtestada Sindi kärestikul püsivaid püügipiiranguid. Alates 2022. aastast

on riik kehtestanud KPS § 11 lõike 2 alusel korraga nii aastase lõhe ja meriforelli püügikeelu Pärnu

jõestikus kui ka aastase kalapüügikeelu Sindi kärestiku jõelõigul ajutise püügikitsendusena

konkreetseks kalendriaastaks. Seeläbi võtab riik kohustuse igal aastal hinnata Sindi paisu

likvideerimise järel lõhe, meriforelli ja teiste siirdeliikide populatsiooni seisu.

31. Kalandussektori otsuste tegemiseks kogub riik kalanduse riikliku andmekogumise programmi

(AKP programm) raames andmeid kalandus- ja vesiviljelussektori kohta. Ministeeriumi peamine

lepingupartner AKP programmi elluviimisel on Tartu Ülikooli Eesti mereinstituut, mille teadlased

teevad iga-aastast kalandusseiret ka Pärnu jõel. Teadlaste ettepanekute alusel otsustab riik ajutiste

püügipiirangute puhul igal aastal, kas piirangutega on vaja jätkata, piiranguid on vaja karmistada,

leevendada või tühistada.

32. Eesti mereinstituudi koostatud aruande „Eesti kalandussektori riikliku töökava täitmine

2022.–2024. aastal“ lehekülgedel 49 ja 50 kajastatud andmete järgi on Sindi kärestikul lõhe

noorjärkude osakaal üsna väike, ent see on teadlaste hinnangul suure tulevikupotentsiaaliga kudeala.

Ehkki lõhe ja meriforelli jaoks on Sindi kärestik oluline kudepaik septembrist kuni novembri lõpuni,

kasutavad Sindi kärestikku erinevatel aastaaegadel erinevad kalaliigid.

33. Kalapüügieeskiri koondab reegleid, mis on püsivama iseloomuga ja mille vajalikkust ei hinnata

igal aastal, nagu kalade alammõõdud, lubatud ööpäevased püügikogused, piirangud suudmealade ja

kalapääsude lähedal. Isegi kui möönda, et sõna „ajutine“ KPS § 11 lõikes 2 saab mitmeti tõlgendada,

5-24-25

7(15)

tuleb lähtuda sellest, et normi erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega

paremini kooskõlas olevat tõlgendust.

34. Määruse nr 83 § 4 lõike 8 sõnastus koostoimes KPS § 85 lõikega 1, mis sätestab väärteo

koosseisu, on piisava selgusega kindlaks määratud. Sindi kärestiku piirkonnas on keeluala

reguleeritud koordinaatidega, sest looduses puuduvad hästi eristatavad maamärgid. Lisaks on

looduses eristuvad maamärgid eelkõige teada kohalikele elanikele. Seega ei pruugi püügipiirangute

määramine looduses eristuvate maamärkide abil tuua tingimata kaasa parimat õigusselgust. Hea

halduse tavast lähtudes kaalub haldusorgan üksikjuhtumi põhiselt, kas ja kuidas on kõige mõistlikum

looduslikke tingimusi arvestades isikuid kalapüügipiirangutest informeerida. Ülereguleerimine võib

kaasa tuua soovitud eesmärgile vastupidise efekti. Selgelt identifitseeritavate maamärkide puudumisel

oleks ebaproportsionaalne pikendada keeluala ulatuses, mis ei ole eesmärgi saavutamiseks vajalik,

pelgalt põhjusel, et leida maamärk.

35. Lisaks tuleks looduses keeluala tähistada viisil, mis tagab eelduslikult isikute informeerimise

kõige mõistlikumalt. Inimestele raskesti ligipääsetavate kohtade märgistamine looduses ei ole vajalik

ega mõistlik ning osal juhtudel ka võimalik. Ka LKS § 23 ei näe ette lausalise tähistamise kohustust,

vaid loeb mõistlikul viisil tähistamise piisavaks. Hea halduse tavast lähtudes on Sindi kärestiku

piirkonna ajutistest püügipiirangutest teavitatud avalikkust meedia vahendusel ja muul viisil.

Ministeerium on kohtunud harrastuskalastajate klubide esindajatega ja püügipiirangud on enne

määruse kehtestamist läbi räägitud. Klubid edastavad vajalikku infot oma liikmetele ka veebilehtedel

või temaatilistes foorumites.

36. PS § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada

säästlikult. Kuigi igaühel on õigus olla harrastuskalastaja, peab ta sellega tegelemisel arvestama

eelmainitud põhiseaduse sätetest tulenevate põhimõtete ja kohustustega. Igaüheõigusi piirab elu- ja

looduskeskkonna säästmise kohustus, mille eesmärk on ära hoida keskkonnale kahju tekkimist ja

sellega ka inimeste elukeskkonna ja -kvaliteedi halvendamist ning millega seostub iga isiku

hoolsuskohustus teha endale selgeks enne tegevusega alustamist erinevates õigusaktides

looduskeskkonna kaitseks kehtestatud nõuded.

37. Menetlusalune isik oli teadlik, et Sindi kärestiku piirkonnas on kalapüük keelatud, aga ta ei täitnud

minimaalset hoolsuskohustust selgitada välja, kus püügipiirangud algavad ja lõpevad. Kaebaja

selgitab oma hoolsuskohustuse täitmata jätmist asjaoluga, et ta ei kasuta internetti ega loe ajalehti.

Samas on Eestis juba 14 aastat kehtinud ühiskondlik kokkulepe, et õigusaktid avaldatakse vaid

elektrooniliselt, kuigi nendest peavad juhinduma kõik, ka need, kes internetti kasutada ei oska.

Riigikohtu kirjalikud küsimused

38. Kolleegium esitas regionaal- ja põllumajandusministrile 20. novembril 2024 järgmised

täpsustavad küsimused:

a) KPS § 11 lõike 1 kohaselt kehtestatakse kalapüügikitsendus kalakaitse- või teadusasutuse

ettepanekul, mis rajaneb teadusuuringutel ja kalapüügiga seotud statististel andmetel. Kas

määruse nr 83 § 4 lõikes 8 sätestatud kalapüügikitsenduse kehtestamisel lähtuti sellisest

ettepanekust? Kui jah, siis milline oli see ettepanek? Kui ettepanek puudub, siis mis on selle

põhjuseks?

b) Kas esineb mõni KPS § 11 lõike 1 teises lauses loetletud asjaolu (rahvusvaheline leping;

EL õigusakt või kitsenduse on määranud kalapüüki reguleeriv rahvusvaheline organisatsioon),

mille tõttu ei olnud määruse nr 83 § 4 lõikes 8 sätestatud kalapüügikitsenduse kehtestamisel

5-24-25

8(15)

kalakaitse- või teadusasutuse ettepanek vajalik? Palume nimetada täpne viide asjakohasele

õiguslikule alusele.

c) Milles seisneb käesolevatel asjaoludel kalavarude ohustatus, mille tõrjumiseks on vajalik

määruse nr 83 § 4 lõikes 8 sätestatud asukohas kõikide kalaliikide suhtes aastaringne püügikeeld?

d) Miks on määruse nr 83 § 4 lõikes 8 sätestatud asukohas kehtestatud justnimelt ajutine, aga mitte

alaline piirang?

e) Millistel asjaoludel tuleks kaaluda analoogse piirangu kehtestamist alalise püügikitsendusena?

Regionaal- ja põllumajandusministri vastused

39. Määruse nr 83 § 4 lõikes 8 sätestatud püügikitsendust ei kehtestatud kalakaitse- või teadusasutuse

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud konkreetse ettepaneku alusel. Küll on Sindi

kärestiku püügipiiranguid suuliselt arutatud kalateadlastega teemakohastel seminaridel ja

ümarlaudadel. Arvesse on võetud Eesti Loodushoiu Keskuse 2022. aastal koostatud „Pärnu jõestiku

elupaikade taastamise tulemuslikkuse hindamine“ lõpparuande lehekülgedel 58–59 sedastatut: „Sindi

paisu likvideerimise ja kärestiku rajamisega seoses tehakse järgnev ettepanek: kaaluda

püügikorralduse muutmist endisest Sindi paisust allavoolu ja tagada sealsete piirangute parem

jõustumine.“ Püügikitsenduse kehtestamisel lähtuti ka sellest, et aastail 2021–2022 oli Sindi kärestiku

piirkonnas kalapüük lubatud, välja arvatud lõhe ja meriforelli püük. Kahe aasta jooksul laekus

Keskkonnaametile palju teateid ja kaebusi, mis viitasid ebaseaduslikule lõhe- ja forellipüügile.

2022. aasta lõpus ja 2023. aastal juhiti probleemile tähelepanu ka meedias. Kalade kudeaegne

koondumine kärestikule vääris sagedase häiriva inimtegevuse ja kalade ohustatuse tõttu kõrgendatud

tähelepanu. Lisakaitse oli vajalik ka seepärast, et lõhe kuulub EL nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ

(EÜT L 206, 22.07.1992, lk-d 7–50) kohaselt liikide hulka, kelle säilitamine nõuab erikaitsealade

määramist. Pärnu jõgi on määratud NATURA 2000 võrgustikku ning muu hulgas on eesmärgiks

kaitsta lõhe ja jõesilmu populatsiooni. Eesti riigil on kohustus tagada nende liikide hea seisund.

40. Ei ole ühtegi KPS § 11 lõike 1 teises lauses loetletud asjaolu, mille tõttu ei oleks

määruse nr 83 § 4 lõikes 8 sätestatud püügikitsenduse kehtestamiseks vaja kalakaitse- või

teadusasutuse ettepanekut.

41. Teadlaste seire on näidanud, et Sindi kärestiku püügikitsendusega osa on oluline kudeala mitmele

kalaliigile, nagu jõeforell, meriforell, lõhe, jõesilm, siirdesiig ja vimb. Püügikitsendus on kehtestatud

kõigi selliste liikide, kuid peamiselt lõhe kaitseks. Seireandmed näitavad, et lõhe koondub kudeajal

peamiselt alale, millele on kehtestatud püügikeeld. Püügikeeld kehtib terve aasta, sest eri kalaliigid

koevad erinevatel aastaaegadel. Lisaks on aastaringne keeld vajalik lõhe noorjärkude kaitseks. Lõhe

noorjärgud jäävad peale koorumist sünnikärestikule paikseks hinnanguliselt kaheks aastaks ja on

õngpüünistega väga lihtsasti välja püütavad. Kuigi alamõõduline kala tuleb väljapüügi korral

vabastada, siis tekitatud vigastused põhjustavad varjatud suremust. Alates 2013. aastast tehtud seire

näitab, et Sindi kärestiku sigimisedukus pole nii suur, et lubada seal noorkalade väljapüüki.

Püügikitsendus on oluline ka seetõttu, et tegu on esimese kärestikulise jõelõiguga suudmest ülesvoolu

ning sellel väljapüüki piirates pääseb lõhe ülesvoolu kudema. Lisaks on keelu kehtestamisel

arvestatud asjaoluga, et alal on potentsiaalselt suur püügikoormus, sest Sindi kärestiku lähedal on tihe

inimasustus.

42. Paisu ümberkujundamisel tehiskärestikuks ei olnud kindlust, kuidas ja kuhu kalad koonduma

hakkavad. Seetõttu asendati paisuga seotud alaline püügikeeld ettevaatusprintsiibist lähtudes ajutise

püügikitsendusega 2019. aasta juunist kuni 2020. aasta lõpuni. Toona kehtinud piiranguala oli pikem,

5-24-25

9(15)

ulatudes mitukümmend meetrit kärestikust ülesvoolu. Poolteist aastat kehtis püügipiirang jõelõigul

kärestikust ülesvoolu, sest eeldati kalade kogunemist just selles piirkonnas. Kuna seireandmed seda

ei kinnitanud ja paisu likvideerimisega seotud riskid ei realiseerunud, siis 2021. aasta alguses ajutine

püügipiirang kaotati. Siiski hakkas veidi hiljem Pärnu jõkke naasma arvukamalt kudevaid lõhesid

ning paljud kalad jäid kudema või peatuma endise paisu alusesse kärestikku. Kuna selline suur kalade

kogunemine Sindi kärestikule ei toimunud kohe pärast paisu likvideerimist, vaid ajalise nihkega, oli

see ootamatu. Kuivõrd ei olnud ka teada, kuidas kalad edaspidi käituvad, ei nähtud vajadust sätestada

püsivat püügikeeldu.

43. Lähtutud on põhimõttest, et püsiva iseloomuga piirangud kehtestatakse kalapüügieeskirjaga ning

ajutise iseloomuga kitsendused kehtestatakse KPS § 11 lõike 2 alusel kui ajutised püügikitsendused.

Kalapüügieeskirjaga kehtestatakse kalavarude kaitseks eelkõige piiranguid, mis juba oma olemuselt

ei ole ajutised ehk nende kehtestamise eeldused ei teki ega kao ajas täielikult ära. Kuni pole selge, kas

Sindi kärestikul taanduvad tegurid, mis tingisid püügikitsenduse kehtestamise ajutisena (st jätkub

kalade massiline koondumine, mis vajab püsivat kaitset, või kalavaru ei taastu tasemele, mis lubaks

seal kala püüda), ei ole seal võimalik kehtestada alalist püügipiirangut.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE

44. Regionaalministri 23. novembri 2023. aasta määrus nr 83 „Ajutised püügikitsendused,

püügiõiguse tasu ja püügivahendite piirarv harrastuskalapüügil 2024. aastal“ sätestab:

„[---]

§ 4. Lubatud püügivahendite piirarv, püügiõiguse tasu ja püügikitsendused sise- ja piiriveekogudes,

välja arvatud Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel

[---]

(8) Pärnu maakonnas Pärnu jõe lõigul, mis paikneb punktide 58º24.667'N, 24º39.562'E ja

58º24.765'N, 24º39.519'E ühendavast sirgest allavoolu kuni punktide 58º24.429'N, 24º38.945'E ja

58º24.423'N, 24º38.834'E ühendava sirgeni, on 1. jaanuarist 31. detsembrini kalapüük keelatud.

[---]“

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

(I) Määruse nr 83 § 4 lõike 8 asjassepuutuvus

45. Esimese või teise astme kohtu algatatud konkreetse normikontrolli menetluses võib Riigikohus

tunnistada kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks sellise õigustloova akti või selle sätte,

samuti õigustloova akti andmata jätmise, mis oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv

(põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lõige 1 ja § 14 lõike 2 esimene

lause). Kohtuasjast alguse saanud normikontrolli eesmärk on kaitsta eelkõige põhiõiguste kandjast

menetlusosalist (vt ka RKPJKm 30.11.2021, 5-21-14/15, p 21). Konkreetse normikontrolli

menetluses on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille

põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele

vastavuse korral (vt RKÜKo 28.10.2002, 3-4-1-5-02, p 15; RKÜKo 15.03.2022, 5-19-29/38, p 49).

5-24-25

10(15)

46. Pärnu Maakohus lahendas kaebust kohtuvälise menetleja otsuse peale, millega määrati

menetlusalusele isikule KPS § 85 lõike 1 alusel rahatrahv. Otsuse kohaselt rikkus menetlusalune isik

hooletusest KPS § 10 lõiget 2, mis keelab kalapüügiseaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis

sätestatud keelualal kala püüdmise. Menetlusalune isik kalastas määruse nr 83 § 4 lõikega 8 sätestatud

keelualal, kuid väitis, et ei soovinud keeldu rikkuda, vaid oli kohaga eksinud. KarS § 17 näeb ette, et

kui isik eksib asjaoludes, siis vastutab ta seaduses sätestatud juhul siiski ettevaatamatusest

toimepandud süüteo eest. Kui isik ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda

tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema, siis paneb ta teo toime

hooletusest (KarS § 18 lõige 3). Ka ettevaatamatusest (sh hooletusest) toimepandud väärteo eest saab

karistada (KarS § 15 lõige 3). Tunnistades määruse nr 83 § 4 lõike 8 põhiseadusega vastuolus olevaks

ja jättes selle kohaldamata, sai maakohus lõpetada põhikohtuasja menetluse süüteokoosseisu

objektiivsete tunnuste puudumise tõttu (VTMS § 29 lõike 1 punkt 1), kujundamata seisukohta, kas

menetlusalune isik võis panna teo toime hooletusest (KarS § 18 lõige 3). Kui maakohus ei oleks

nimetatud sätet kohaldamata jätnud, ei oleks ta saanud väärteomenetlust sel alusel lõpetada,

hindamata süüteo subjektiivseid tunnuseid.

47. Seega on määruse nr 83 § 4 lõige 8 väärteoasja lahendamisel otsustava tähtsusega ja asjassepuutuv.

(II) Määruse nr 83 § 4 lõike 8 põhiseaduspärasus

48. PS § 3 lõike 1 esimese lause järgi teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas

olevate seaduste alusel. Selles sättes väljendatud üldise seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt

peab põhiõigusi puudutavates küsimustes kõik olulised otsused langetama seadusandja. Seadusandja

pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse on

lubatud vaid seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva volitusnormi alusel. Üldise

seadusereservatsiooni väljenduseks on ka PS § 87 punkt 6, mis annab Vabariigi Valitsusele õiguse

anda seaduse alusel ja täitmiseks määrusi. PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt on määrus

põhiseadusega vastuolus nii juhul, kui see on antud põhiseaduse vastase volitusnormi alusel, kui ka

siis, kui määrus on antud ilma volitusnormita või ei ole volitusnormiga kooskõlas. Ka

haldusmenetluse seaduse § 90 lõikes 1 on sätestatud, et määruse võib anda ainult seaduses sisalduva

volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga.

49. KPS § 11 lõike 2 kohaselt kehtestab kalavaru ohustatuse korral ajutised püügikitsendused

valdkonna eest vastutav minister määrusega. Seejuures saab kalapüügikitsenduse kehtestada vaid

teadusuuringute ja kalapüügiga seotud statistiliste andmete alusel kalakaitse- või teadusasutuse

ettepanekul, välja arvatud, kui kitsendus tuleneb rahvusvahelisest lepingust, EL õigusaktist või

kalapüüki reguleeriva rahvusvahelise organisatsiooni nõudest (KPS § 11 lõige 1).

Püügikitsenduse ajutisus

50. Pärnu Maakohtu hinnangul on määrus nr 83 vastuolus volitusnormiga ning seega ka PS §-ga 3,

kuna volitusnorm annab ministrile õiguse kehtestada üksnes ajutisi kitsendusi, kuid piirangu

pikendamist igal aastal 1. jaanuarist 31.detsembrini ei saa käsitada ajutisena.

51. Ka Riigikogu, õiguskantsler ning justiits- ja digiminister leiavad, et ajutiseks ei saa pidada

aastaringset liigiülest püügipiirangut, liiatigi mitmel aastal järjest. Mitu menetlusosalist viitas

Riigikohtu otsusele, mis puudutas koroonapiiranguid (RKPJKo 31.10.2022, 5-22-4/13). Nimetatud

lahendist ei tulene aga seisukohta, et aastaringne ja mitmel järjestikusel aastal kehtestatav piirang ei

või olla ajutine. Riigikohus sedastas toona, et ajutist piirangut kehtestama volitav norm kohustab

kehtestama piirangule konkreetse tähtaja või kui see ei ole olukorra ettenägematusest või kiirest

5-24-25

11(15)

muutumisest tulenevalt võimalik, siis hindama pidevalt piirangu kehtivuse põhjendatust (viidatud

otsuse p 64).

52. Ajutine piirang tähistab piiratud kehtivusajaga meetmeid, vastandudes määramata ajaks

kehtestatud piirangutele. Seega ei eristu ajutine piirang alalisest selle poolest, milline on hinnang

piirangu ajalisele kehtivusele (lühike või pikk), vaid selle poolest, kas piirangu kehtivusaja lõpp on

määratud. Määrusega nr 83 kehtestatud piirangutel on kehtivusajaga piiritletud ja seega konkreetselt

määratud toime ainult 2024. aasta lõpuni. Seega on määruse nr 83 § 4 lõikes 8 kehtestatud piirang

KPS § 11 lõike 2 tähenduses ajutine.

53. KPS ning selle alamaktid reguleerivad inimtegevust veekeskkonnas, mille dünaamika on aeglane.

Inimtegevuse mõjude prognoosimine ning hindamine on võimalik enamasti aastates mõõdetaval

skaalal. Sellises kontekstis võib osutuda vajalikuks kehtestada aastaringne piirang ka mitmel aastal

järjest. Kindel tähtaeg aitab tagada, et piirangut ei unustata kehtima, vaid selle taaskehtestamise

vajalikkust hinnatakse pidevalt.

Kalavarude ohustatus

54. Volitusnormi kohaselt võib püügikitsendust kehtestada vaid siis, kui seda nõuab kalavarude

ohustatus.

55. Kuna 2024. aastat puudutava määruse nr 83 § 4 lõikega 8 taaskehtestati eelnenud aasta

samasisuline kitsendus, siis saab piirangu põhjendamise osas tugineda 2023. aasta määruse nr 54

(RT I, 22.11.2022, 13) eelnõu seletuskirjale. Selle kohaselt on tegu esimese kärestikulise jõelõiguga

Pärnu jões ning teadlaste seire näitab, et paljud kärestikulist jõe osa kudemiseks kasutavad kalad

koevad just nimetatud alal. Seletuskirja järgi on keelu seadmine vajalik, et kalad saaksid kudeda

võimalikult väikese häiringuga.

56. Regionaal- ja põllumajandusminister selgitas kohtumenetluses, et üldine kalapüügi keeld Sindi

kärestiku teatud lõigul on vajalik peamiselt lõhepopulatsiooni taastumise tagamiseks Pärnu jõestikus,

kuid on oluline ka teiste alal kudevate kalaliikide kaitseks. Keeluala on seireandmete järgi lõhede

peamine koondumiskoht kudeajal ning väljapüügi piiramine on vajalik ka selleks, et lõhe pääseks

ülesvoolu paiknevatele kudealadele. Aastaringne üldine püügikeeld on vajalik, sest lõhe noorjärgud

jäävad kudealale paikseks kaheks aastaks, on väga lihtsalt väljapüütavad ning väljapüük toob kaasa

liigse suremuse, isegi kui püütud isendid vabastatakse (vt ülal p 41). Tartu Ülikooli Eesti

mereinstituudi aruande (Tartu Ülikooli Eesti mereinstituut. „Eesti kalandussektori riikliku töökava

täitmine 2022.–2024. aastal“ lõpparuanne 2023. aasta kohta. Osa: lõhe ja meriforell. Tartu, 2024.)

kohaselt on lõhede arvukus Pärnu jões olnud väga väike (enamikul aastatel vähem kui 100 looduslikku

laskujat), kuid jõestiku looduslik taastootmispotentsiaal on suur (ca 30 000 kaheaastast laskujat)

(lk 55). Kuni 2019. aastani oli lõhede ränne Pärnu jões takistatud peamiselt Sindi paisu tõttu. Pärast

paisu lammutamist on lõhele vabalt kättesaadavate kudealade pindala Pärnu jõestikus suurenenud

3 hektarilt vähemalt 51 hektarini (lk 49).

57. Kolleegium nõustub, et asjassepuutuva normi kehtestamisel oli täidetud kalavarude ohustatuse

eeldus vähemalt lõhe osas. KPS § 11 lõike 2 tähenduses ohustab püük kalavaru muu hulgas juhul, kui

see takistab oluliselt kalavaru taastumist. Lõhede arvukus Pärnu jõestikus moodustab vaid tühise osa

selle potentsiaalsest looduslikust arvukusest ning Pärnu jõe looduslik taastootmispotentsiaal on suur.

Minister on piisavalt põhjendanud, miks üldine aastaringne püügi piiramine Sindi kärestiku teatud

lõigul on oluline lõhepopulatsiooni taastumiseks Pärnu jõestikus.

5-24-25

12(15)

Teadusliku põhistatuse tingimus

58. KPS § 11 lõike 1 esimeses lauses on sätestatud, et kalapüügikitsendus kehtestatakse kalakaitse-

või teadusasutuse ettepanekul teadusuuringute ja kalapüügiga seotud statistiliste andmete alusel.

Normi sõnastusest nähtub seadusandja tahe, et kalapüüki puudutavad piirangud peavad rajanema

teaduslikult põhistatud vajadusel. Teadusasutuse ettepaneku nõue ajutise püügikitsenduse

kehtestamisel sisaldus ühemõtteliselt juba 27. septembril 1995 vastu võetud KPS § 19 lõikes 3

(RT I 1995, 80, 1384).

59. Kalavarude kaitseks kehtestatavad püügikitsendused riivavad isikute põhiõigust vabale

eneseteostusele. Kalavarude suhtes esineva ohu kõrvaldamine on piirangu legitiimne eesmärk. Seega

seostub KPS § 11 lõike 1 esimeses lauses nimetatud teadusuuringute ning statistiliste andmete nõue

eelkõige kalavarude tegeliku ohustatuse väljaselgitamisega ning võimalikult objektiivse

kirjeldamisega.

60. Praegusel juhul on piirangu peamise alusena viidatud vajadusele taastada lõhepopulatsioon

(vt ülal p 56). Regionaal- ja põllumajandusminister on viidanud Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi

koostatud „Eesti kalandussektori riikliku töökava täitmine 2022.–2024. aastal“ lõpparuandele

2023. aasta kohta, milles on mh esitatud lõheliste arvukuse seirepüügi andmed (lk 50) ning rõhutatud

endise Sindi paisu alale jääva jõelõigu olulisust koelmualana lõheliste populatsiooni taastootmise

võimekuse taastamisel (lk-d 21 ja 49). Ka Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi koostatud „Eesti

kalandussektori kohta andmete kogumise riikliku töökava täitmine 2022.–2024. aastal“ vahearuandes

(lk-l 44 esitatud tabel) on välja toodud vajadus kaitsta Eesti jõgedes lõhe looduslikku sigimist.

Eeltoodu taustal leiab kolleegium, et kõnealust piirangut ei kehtestatud täidesaatva võimu

suvaotsusega ning täidetud on KPS § 11 lõikest 1 tulenev nõue, et ettepanek peab tuginema

teadusuuringutele ning statistilistele andmetele.

61. KPS § 11 lõige 1 ei sea kalakaitse- või teadusasutuse ettepanekule vorminõuet. Ehkki valdkonna

eest vastutav minister tõdes, et kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ettepanekut kõnealuses

asukohas liigiülese aastaringse kalapüügikeelu kehtestamiseks tehtud ei ole, kinnitas ta, et Sindi

kärestiku püügipiiranguid on arutatud kalateadlastega teemakohastel seminaridel ja ümarlaudadel.

Lisaks nimetas minister ka Eesti Loodushoiu Keskuse lõpparuannet (vt ülal p 39). Viidatud

dokumendis juhiti tähelepanu vajadusele ohjata röövpüüki Sindi kärestikul, iseäranis kuderände- ja

kudeperioodidel. Selle juures tehti ettepanekud muuta jõesilmu ja vimma püüki puudutavat

püügikorraldust Pärnu jõestikus, kaaluda Sindi paisu likvideerimise ja kärestiku rajamise tõttu

püügikorralduse muutmist endisest Sindi paisust allavoolu ning tagada sealsete piirangute parem

jõustamine (lõpparuande ettepanekud, lk-d 58–59). Ettepanek tagada paremini jõelõigul kehtivaid

piiranguid on seostatav Pärnu jõe samal lõigul juba eksisteerinud piirangutega. Selliseks piiranguks

oli määruse nr 83 seletuskirja kohaselt aastaringne lõhe ja meriforelli püügikeeld, mille järgimisega

oli kõnealuses asukohas probleeme (vt ülal p 39).

62. Kolleegium märgib, et selliste kalaliikide kaitseks, mille kaitsevajadus on teaduslikult põhistatud,

võib kehtestada ka täieliku kalapüügikeelu, kuna kalapüügiga ohustatakse teiste seas ka kaitsealuseid

liike. Regionaal- ja põllumajandusminister selgitas, et kuigi liigipõhise püügipiirangu puhul

heidetakse keelualune kala vette tagasi, põhjustavad tekitatud vigastused siiski varjatud suremust.

Kõnealune püügikeeld puudutab tiheasustusega ala, kus on tuvastatud mitmeid senise piirangu

rikkumisi. Keeluala hõlmab vaid ligikaudu 500-meetrist jõelõiku, mistõttu ei ole piirang ruumiliselt

ulatuslik.

63. Eeltoodust nähtub, et vaidlusalune kalapüügikitsendus kehtestati kooskõlas KPS § 11 lõikes 1

sätestatuga. Määruse nr 83 § 4 lõikes 8 kehtestatud piirang on seega volitusnormiga kooskõlas.

5-24-25

13(15)

Kooskõla määratletusnõudega

64. Pärnu Maakohtu hinnangul on määruse § 4 lõige 8 vastuolus ka karistusnormi

määratletusnõudega. Kui keelunormi adressaadiks on ka harrastuskalastajad, siis ei ole keeluala

kindlaksmääramine pelgalt GPS koordinaatide abil PS §-s 23 sätestatuga kooskõlas. Erinevalt kalurist

ei tohi harrastuskalastajale seada erilisi nõudeid, kuna hobi korras kala püüda võib igaüks.

65. Kolleegium ei sedasta vastuolu määratletuspõhimõttega.

66. PS § 23 lõikes 1 sätestatud määratletusnõude kohaselt peavad nii tegu, mille eest seadus karistuse

ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline

käitumine on keelatud ja karistatav ning mis karistus selle eest ähvardab, et inimene saaks oma

käitumist vastavalt kujundada. See tähendab, et süüteokoosseisu tunnused peavad olema normi

adressaadile ja seaduse kohaldajale arusaadavad vähemalt sellisel määral, et nende sisu oleks

tõlgendamisega avatav (RKKKm 01.11.2013, 3-1-1-89-13, p 8.1; RKÜKo 21.06.2011, 3-4-1-16-10,

p 50).

67. Vaidlusaluse keelunormi adressaadiks on harrastuskalastajad, kuna see paikneb määruse nr 83

teises peatükis, mis reguleerib just harrastuskalapüüki. Normi legitiimne eesmärk tuleneb esmajoones

PS §-s 5 riigile pandud kohustusest kujundada looduskeskkonna säästlikku ja avalike huvide kohast

kasutamist tagav õiguslik režiim. Igaühel on PS § 19 kohaselt õigus küll vabale eneseteostusele, kuid

PS §-st 53 tulenevalt ka kohustus säästa elu- ja looduskeskkonda. Elu- ja looduskeskkonna säästmise

kohustuse eesmärk on hoida ära keskkonnale kahju tekkimist ja sellega ka inimeste

elukeskkonna ja -kvaliteedi halvendamist.

68. KPS § 5 lõikes 2 eristatakse sõltuvalt püügivahendist nelja kalapüügiõigust: õngepüügiõigus,

harrastuskalapüügiõigus, kutselise kalapüügi õigus ja eripüügiõigus. Õngepüügi korral võib igaüks

püüda avalikult kasutatavast veekogust kala ühe lihtkäsiõngega tasuta ja püügiõigust vormistamata

(keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 37 lõige 6, KPS § 17 lõige 1). Menetlusalune isik ei püüdnud

kala lihtkäsiõngega, vaid põhjaõngega, s.o tegeles harrastuskalapüügiga (KPS § 22 ja § 23 lõike 1

punkt 1). Harrastuskalapüük eeldab kalastuskaardi olemasolu või harrastuskalapüügiõiguse eest

tasumist (KPS § 22 lõige 1). Harrastus- ja kutseline kalapüük on mõlemad seotud vahenditega, mis

võimaldavad märkimisväärselt suuremat väljapüüki ja seega ka suuremat kahju keskkonnale kui

õngepüük (KPS §-d 23 ja 31). Harrastuskalapüügivahendite seas on lisaks põhjaõngele näiteks ka

harpuun ja nakkevõrk. Seega ei ole õige vastandada kalastamisalaste keelunormide adressaatidena

kutselist ja harrastuskalastajat (vt ka KPS § 24 lõige 3). Säästmiskohustusega kaasnev

hoolsuskohustus nõuab igaühelt, et ta teeks enne kalapüügiga alustamist endale selgeks

looduskeskkonna kaitseks kehtestatud nõuded, mis temale kohalduvad.

69. Maakohtu arvates oleks kõnealuse keeluala tähistamine PS § 23 lõikega 1 kooskõlas vaid kahel

juhul: kas olemasolevate maamärkide või kohapealse erimärgistuse abil. Kolleegiumi hinnangul ei

tingi karistusnormi määratlematust asjaolu, et püügikeelu ala on normis kirjeldatud üksnes

koordinaatidega, mitte maamärkide nimetamisega. Viimane võib olla paljudel juhtudel ka võimatu.

Asjassepuutuvast normist tuleneb ühemõtteliselt, millistele koordinaatidele vastaval Pärnu jõe lõigul

on kalapüük keelatud.

70. Maakohtu otsuses tõstatatakse ka kahtlus võrdsuspõhiõiguse (PS § 12) rikkumises, kuna

menetlusaluselt isikult kui invaliidsuspensionärilt ei saa mõistlikult eeldada, et ta oleks võimeline aru

saama, kas ta asub kalapüügi keelualal, kui see on määratud ainult geograafiliste koordinaatidega.

Kolleegium ei näe, et käesoleval juhul tekiks küsimus võrdsuspõhiõiguse riivest. Kui mõnd isikut

5-24-25

14(15)

puudutavad asjaolud muudavad ta keelunormi ülejäänud adressaatidest erinevaks, siis ei ole tema

karistamisel küsimus mitte võrdse kohtlemise põhiõiguses, vaid selles, kas neid asjaolusid saab

süüteomenetluses arvesse võtta juba olemasolevaid norme kohaldades. Vajadus arvestada

menetlusalusest isikust tulenevate asjaoludega süüteoasja lahendamisel ei saa viia järelduseni, et

muidu määratletusnõudele vastavat keelunormi tuleks pidada PS §-ga 12 vastuolus olevaks.

71. Väärteo eest saab karistada siis, kui see pannakse toime vähemalt hooletusest (KarS § 15 lõige 3).

Süüdlane on hooletu, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks pidanud

seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema (KarS § 18 lõige 3). Olukorras,

kus väärteoasja arutava kohtu hinnangul ei oleks menetlusalune isik oma eripärade tõttu suutnud

eksimust kuidagi vältida, ei saa isikule hoolsuskohustuse rikkumist ette heita ning väärteomenetlus

tuleb VTMS § 132 punkti 3 ja § 29 lõike 1 punkti 1 alusel lõpetada. Samuti võib kohus VTMS § 132

punkti 3 alusel tühistada kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetada väärteomenetluse otstarbekuse

kaalutlusel isikut karistamata siis, kui tema süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub

avalik menetlushuvi (VTMS § 30 lõike 1 punkt 1), aga ka juhul, kui tegu on vähetähtsa väärteoga,

mille suhtes võib kohtuväline menetleja jätta väärteomenetluse algatamata ja piirduda hoiatusega

(VTMS § 31 ja § 30 lõike 1 punkt 11) (vt ka RKKKo 04.10.2019, 4-18-5832/8, p 28). Seega on

seaduses olemas regulatsioon, mis võimaldab kohaldada seadust õiglaselt ka neile, kes ei ole

võimelised vältima geograafiliste koordinaatidega tähistatud kalapüügi keelualale sattumist või kellel

on see raske. Pärnu Maakohtul oli võimalus arvestada menetlusaluse isiku olukorda ja leida õiglane

lahendus keelatud kalapüügile reageerimiseks õigusakti põhiseadusvastaseks tunnistamata.

(III) Õigustloova akti andmata jätmine

72. Pärnu Maakohus tunnistas 24. juuli 2024. aasta otsuse resolutiivosas põhiseadusega vastuolus

olevaks ka sellise õigustloova akti andmata jätmise, millega ei nõuta määratletusnõude täitmiseks

kogu riigis minimaalseltki keelualade – nii püsivate kui ka ajutiste – informeeriva tähistuse

paigaldamist looduses kohapeal. Otsuse põhjendustest (punkt 6) nähtub seevastu, et sellise

õigustloova akti puudumine, mis nõuaks kogu riigis kohapealse tähistuse paigaldamist, mis annaks

infot kõigi keelualade kohta, kui maamärkide kirjeldamine õigusaktis on tegemata või raskendatud ja

keeluala looduses normi adressaadile raskesti märgatav, oli vaid üheks põhjuseks, mis tingis määruse

nr 83 § 4 lõike 8 põhiseadusvastasuse.

73. Seega jätab maakohtu otsus mõnevõrra ebaselgeks, kas sooviti tunnistada põhiseadusvastaseks

õigustloova akti andmata jätmist või peeti sellise akti puudumist pelgalt üheks põhjuseks, mis tingis

püügikitsendust sisaldava normi kohaldamata jätmise. Kolleegium märgib, et selgelt kindlaks

määratud keeluala kirjeldavat normi ei muuda ebaselgeks see, et keeluala ei ole lisaks looduses eraldi

tähistatud. Seega ei saa kohapealse tähistuse puudumine ja seda nõudva õigusakti andmata jätmine

tingida määruse nr 83 § 4 lõike 8 vastuolu põhiseadusega.

74. Kui lähtuda põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohtulahendi resolutsioonist, millega Pärnu

Maakohus tunnistas õigustloova akti andmata jätmise eraldivõetuna põhiseadusega vastuolus olevaks,

tuleb kõigepealt teha kindlaks õigusakti andmata jätmise asjassepuutuvus. Õigustloova akti andmata

jätmise põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad mutatis mutandis samad põhimõtted mis

õigusnormide põhiseaduspärasuse kontrollile (vt RKPJKm 10.04.2018, 5-17-42/9, p-d 25–30;

RKPJKm 30.11.2021, 5-21-14/15, p 18).

75. Kolleegium vastab eitavalt küsimusele, kas maakohus oleks saanud teha põhikohtuasjas

teistsuguse otsuse juhul, kui oleks kehtestatud õigustloov akt, mis kohustaks täitevvõimu tähistama

ajutiste ja alaliste keelualade algust ning lõppu kogu riigis kohapealse märgistusega.

5-24-25

15(15)

76. Viidatud akti puudumine ei takistanud Pärnu Maakohtul jõuda põhikohtuasjas sama

lõpptulemuseni. Isegi kui nõustuda maakohtuga, et keeluala ei olnud menetlusalusele isikule märgatav

just kohapealse märgistuse puudumise tõttu, ehkki ta ilmutas nõutavat hoolsust, saanuks maakohus

väärteomenetluse lõpetada põhiseadusvastasust tuvastamata (vt ülal p 71). Õigustloova akti andmata

jätmise asjassepuutuvus on seega PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause tähenduses välistatud.

77. Ühtlasi juhib kolleegium tähelepanu sellele, et sisuliselt taotleb Pärnu Maakohus Riigikohtult

õigusakti andmata jätmise põhiseadusvastaseks tunnistamisega abstraktset normikontrolli. See on

vastuolus PSJKS § 14 lõikega 2. Maakohtu sõnastuses hõlmaks põhiseaduslikkuse järelevalve

kontroll nii määrust nr 83 tervikuna (ajutised piirangud) kui ka Vabariigi Valitsuse määrusega

kehtestatud kalapüügieeskirja (alalised piirangud).

78. Juhindudes PSJKS § 15 lõike 1 punktist 6, jätab kolleegium regionaalministri

23. novembri 2023. aasta määruse nr 83 § 4 lõike 8 põhiseadusvastaseks ning kehtetuks tunnistamata.

Pärnu Maakohtu 24. juuli 2024. a otsusega algatatud õigusakti andmata jätmise põhiseadusvastaseks

tunnistamise asi jääb PSJKS § 11 lõikele 2 tuginedes läbi vaatamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

5-24-25_18.asice

Digiallkirjad

Allkirjade kehtivust ei ole kontrollitud.

KADRI NÕMM PNOEE-47207312718 2025-01-10 10:25:19

5-24-25_18.pdf

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected]

www.riigikohus.ee

Riigikogu Kantselei 10.01.2025 nr 5-24-25/18

Vabariigi Valitsus PSJV nr 5-24-25

Justiitsministeerium

Regionaal- ja põllumajandusministeerium

Õiguskantsleri Kantselei

Keskkonnaamet

Pärnu Maakohus

Kohtuotsuse saatmine

Saadan põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. jaanuari 2025. a otsuse

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-24-25.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Nõmm

sekretär

Lisa:

- kohtuotsus, 15 lk

E-kiri.eml

Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga.
Tundmatu saatja korral palume linke ja faile mitte avada.

10.01.2025

Kiri nr 5-24-25/18

PSJV nr 5-24-25

Kohtuotsuse saatmine

Lugupidamisega

Kadri Nõmm

Riigikohtu sekretär