Kohtuasi

Vastuvõtmise kuupäev : 14/01/2025

Kokkuvõte C-776/24 - 1

Kohtuasi C-776/24 [Bopuis]i

Eelotsusetaotluse kokkuvõte vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 98

lõikele 1

Saabumise kuupäev:

12. november 2024

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Tribunal du travail francophone de Bruxelles (Brüsseli

prantsuskeelne töökohus, Belgia)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

5. november 2024

Kaebaja:

CJ

Vastustaja:

Service fédéral des Pensions (SFP)

I. Põhikohtuasja ese

1 CJ palub tühistada 17. aprilli 2023. aasta otsuse, millega Service Fédéral des

Pensions (Belgia föderaalne pensioniamet, edaspidi „SFP“) teatas talle, et tal ei

ole alates 1. augustist 2021 õigust töötaja vanaduspensionile.

Seda otsust põhjendati järgmiselt:

„[…] vastavalt 21. mai 1991. aasta seadusele, mis käsitleb Belgia ja

rahvusvahelise avaliku õiguse alusel loodud institutsioonide pensioniskeemide

vahekorda (edaspidi „21. mai 1991. aasta seadus“), on pensioniõigused, mille te

olete omandanud töötajate pensioniskeemis, Euroopa Liidu institutsioonide

skeemi üle kantud. […]“.

i Käesoleval kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.

ET

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-776/24

2

II. Faktilised asjaolud

2 CJ töötas Belgias aastatel 1972–1992 töötajana ja iseenda tööandjana. 1. aprillil

1994 sai temast ELi ametnik ja 1. jaanuaril 1995 nimetati ta alaliselt ametisse.

3 CJ taotles 29. mail 1995 enda kui Belgia töötaja pensioniõiguste ülekandmist

Euroopa Ühenduste pensioniskeemi (edaspidi „ülekandmine“).

4 SFP teatas 15. juulil 1996 CJ-ile oma otsusest, mis sisaldas ülekantavate

pensioniõiguste summat. 4. novembril 1996 tegi ta selle summa Euroopa

Ühenduste Komisjonile teatavaks.

5 CJ küsis 14. juulil 2019 SFP-lt, millal on tema pensioni alguse kuupäev.

7. augustil 2020 täpsustas ta: „Annan teile teada, et olen rahvusvaheline ametnik

ja õigused on üle kantud kooskõlas kehtivate eeskirjadega […]“.

6 SFP vastas 12. augustil 2020 järgmiselt:

„[…] juhul, kui Euroopa Komisjon on kogu teie teenistusstaaži üle võtnud,

taandub teil töötaja vanaduspensioni arvutustulemus nulliks“.

7 CJ esitas 8. märtsil 2022 SFP-le töötaja vanaduspensioni taotluse.

25. mail 2022 tegi SFP CJ-ile teatavaks kaks otsust:

– esimene otsus, millega talle määratakse alates 1. augustist 2021 töötaja

vanaduspension, mille brutosumma on 533,85 eurot kuus;

– teine otsus, millega talle määrati alates 1. augustist 2022 (kuupäev,

mida SFP arvestas asjaomase isiku Euroopa Komisjonis teenistusest

lahkumise kuupäevana) töötaja vanaduspension, mille brutosumma on

577,85 eurot kuus.

8 CJ palus 10. juunil 2022 SFP-lt dokumentide koopiaid:

„[…] Esimene neist dokumentidest on tähitud kiri, mis saadeti mulle kindlasti

1996. aasta lõpus ja millega pidi mulle [21. mai 1991. aasta seaduse] artikli 6

lõike 1 kohaselt teatatama ülekantavad summad ja arvutuste aluseks võetud

andmed, et saada minu nõusolek või et oleks võimalik esitada vastuväiteid. […]

seetõttu palun teil edastada nii selle kirja koopia kui ka vastuvõtuteatise koopia,

millele ma oleksin pidanud alla kirjutama. Olen tuvastanud, et nende tõendite

puudumine toob kaasa toimiku ja sellest tuleneda võivate toimingute tühisuse,

sealhulgas on tühised need rahaliste vahendite ülekandmise taotlused, mille

võivad teile saata Euroopa Liidu institutsioonid, kuna ei ole toimunud õiguste

üleminekut, mis saaks sellist taotlust hõlmata.“

BOPUIS

3

9 SFP vastas 4. juulil 2022 järgmiselt:

„[…] kirjale on lisatud koopia arhiividokumentidest, mis puudutavad

pensionisumma ülekandmist Euroopa Ühenduste Komisjonile.

Ainsad leitud dokumendid on:

– teade, mis saadeti teile 15. juulil 1996 ja milles oli ära toodud

ülekantav summa ja selle arvutuskäik;

– seejärel komisjonile saadetud kiri.

Komisjon pidi teiega seejärel ühendust võtma, et ülekandmine lõpule viia ja

seejärel meilt ülekantavat summat nõuda. Kuna seejärel ühtegi toimingut ei

tehtud, see juhtum lõpetati, toimik arhiveeriti ja skaneeriti“.

10 CJ vastas 6. juulil 2022 SFP-le:

„[…] Täheldasin hiljuti, et mis puutub [21. mai 1991. aasta seadusesse], täpsemalt

selle artiklist 6 tulenevatesse täitmiskohustustesse, ei tehtud mulle sel ajal (1995,

1996, 1997. aastal) teatavaks kummagi ülekantava pensioni aastasummat koos

selle arvutamise aluseks võetud andmetega, mis oleks tulnud mulle tähitud

kirjadega teatavaks teha. […] Kuna neid teateid ei saadud, tuleb 21. mai

1991. aasta seaduse artikli 6 kohaselt seega järeldada, et lõplikud pensioni

aastasummad on kindlaks määramata. Järelikult on täidetud kõik vajalikud

tingimused, et Belgia riik võiks seaduse artikli 7 kohaselt maksta mulle

vanaduspensioni ning et ülekandmistaotluse saaks tagasi võtta, mida ma palun

käesolevaga teil asjassepuutuvalt arvesse võtta. Ma ei soovi nimelt enam, et mu

pensioniõigused, mille ma olen omandanud Belgia riigi pensioniskeemides,

Euroopa Liidu institutsioonide pensioniskeemi üle kantaks. […] Praeguseks on

teie talitused välja arvutanud pensioni, mida tuleb mulle igal kuul maksta, ja

teinud 24. juunil 2022 esimese väljamakse. Kinnitan, et see olukord on minu

hinnangul kooskõlas toimiku hetkeseisuga ja seda ei ole vaja muuta […].“

11 SFP vastas 3. novembril 2022:

„[…] anname teile kinnituse oma 4. juuli 2022. aasta kirja, pensioniotsuse ja

Euroopa Ühenduste Komisjonile saadetud kirja kohta; need on ära toodud lisas.“

12 SFP teatas 6. detsembril 2022:

„[…] teatame käesolevaga, et teie kui töötaja ja kui iseenda tööandja

vanaduspensioniga seotud summadele, mille föderaalne pensioniamet on välja

maksnud alates 1. augustist 2021 (= teie pensioni algus), on teil olnud õigus ja

neid ei nõuta tagasi. Lisaks täpsustame, et Euroopa Ühenduste Komisjon (EMÜ)

ei ole meile hiljuti mingit konkreetset taotlust esitanud.“

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-776/24

4

13 Euroopa Komisjon (individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet (PMO,

edaspidi „PMO“) pöördus 13. märtsil 2023 SFP poole järgmises sõnastuses:

„Käesolevaga kinnitan, et asjaomane isik [CJ] on andnud nõusoleku, et teie

organisatsiooni skeemis omandatud pensioniõigused kantaks üle meie

pensioniskeemi. Vastavalt eelviidatud seadustele ja meie personalieeskirjade

VIII lisa artikli 11 lõikele 2 palume teil teha […] komisjoni kontole […] igal kuul

perioodilised maksed, mis vastavad pensionisummale alates 1. augustist 2022.

[…]“.

14 SFP vastas 21. märtsil 2023:

„Kinnitame, et oleme kätte saanud teie saadetud (kirjale lisatud) taotluse [CJ-i]

(sündinud 5.7.1956) õiguste ülemineku jõustumise kohta. Pensioni alguse

kuupäev: 1.8.2022. Märgime aga, et SFP on just sellest kuupäevast alates

maksnud talle kaht Belgia õigusega ette nähtud vanaduspensioni (töötajate ja

iseenda tööandjate skeemist)! Asjaomane isik teatas meie talitustele, et ta on oma

õiguste ülemineku taotluse vormivea tõttu tagasi võtnud. Seejärel nõudis ta nende

vanaduspensionide maksmist, mis on talle Belgia õiguse alusel ette nähtud. Siiski

tundub tema terviktoimiku arhiiviga tutvudes, et menetlus toimus korrakohaselt

(1996. aastal) ja seega ei saa õiguste üleminekut (vähemalt töötaja pensioniskeemi

osas) tagasi võtta. […] seega küsin teilt: 1. Kas [CJ] on Euroopa Liidu alalise

ametnikuna teie teenistusest vanaduspensionile läinud? 2. Kas ta on alates

1. augustist 2022 saanud vanaduspensioni Euroopa Liidu riigiülesest skeemist?“.

15 PMO kinnitas 23. märtsil 2023, et CJ on Euroopa Liidu alalise ametnikuna

pensionile jäänud ja on saanud alates 1. augustist 2022 vanaduspensioni Euroopa

Liidu institutsioonide pensioniskeemist.

16 SFP küsis 29. märtsil 2023 PMO-lt:

„[…] CJ on vaidlustanud sissemaksete ülekandmise Belgia riiklikust skeemist ELi

riigiülesesse skeemi. Tema sõnul muutus tema taotlus automaatselt kehtetuks, sest

tal ei olnud võimalik teie talitustele 1996. aastal kinnitada, et otsus on talle

teatavaks tehtud. Seetõttu ei ole sissemakseid üle kantud. Seega nõudis ta, et talle

makstaks alates 1. augustist 2021 välja Belgia pension, millele tal on õigus

palgatöötajate ning iseenda tööandjate pensioniskeemide raames. Siiski möönab

ta, et ta on alates 1. augustist 2022 saanud ELi pensioni. […] Kas võiksite meile

kinnitada, et teie makstud vanaduspension (alates 2022. aasta augustist) sisaldab

20/45 suurust osa Belgia töötajapensionist 1972–1992. aasta eest? A contrario, kui

teie talituste makstav pension hõlmab üksnes hilisemaid aastaid kui 1994. aasta

(mil ta asus ELi komisjoni teenistusse), kinnitaks see väidet, et sissemaksed on üle

kandmata.“

17 PMO kinnitas 31. märtsil 2023, et Euroopa Liidu pensionis, mida CJ saab, on

ülekandmisest tulenev pensioniõiguslik staaž arvesse võetud, ning edastas selle

kohta dokumendi, milles olid ära toodud esialgsed ülekandmisarvutused, CJ-i

nõusolek õiguste üleminekuks, nende õiguste ümberarvutus pärast Euroopa Liidu

BOPUIS

5

ametnike personalieeskirjade muutmist ning Euroopa Liidu pensioni määramise

teatis, mis tõendas, et pensioniõiguste ülekandmine arvati tema pensioni hulka.

18 SFP teatas 31. märtsil 2023 CJ-ile Belgia riiklikust skeemist makstava

vanaduspensioni maksete peatamisest. Seda otsust põhjendati nii: „[…]

Arvestades, et te olete alates 1. augustist 2022 saanud vanaduspensioni Euroopa

Liidu riigiülesest skeemist; arvestades, et staaž, mis on teil kogunenud Belgia

töötajate pensioniskeemis, on Euroopa Liidu riigiülesesse skeemi üle läinud;

[…]“.

19 SFP teatas 17. aprillil 2023 CJ-ile oma otsustest, millega muudeti tema õigust

vanaduspensionile ja tunnistati SFP varasem 25. mai 2022. aasta otsus kehtetuks.

Seega ei ole CJ-il alates 1. augustist 2021 õigust saada töötaja vanaduspensioni.

Alusetult makstud summasid tagasi ei nõuta, sest SFP hinnangul on tegemist

SPF-i enda haldusliku veaga.

Need otsused on põhjendatud järgmiselt:

„[…] Muutmise põhjused[:] 29. mail 1995 esitasite [21. mai 1991. aasta seaduse]

alusel taotluse, et töötajate pensioniskeemis omandatud pensioniõigused kantaks

üle Euroopa Liidu institutsioonide pensioniskeemi.

Eespool viidatud seaduse artikli 6 kohaselt ei saa tööstaaž, mis kogunes töötajate

pensioniskeemi raames enne kõnealuse institutsiooni teenistusse asumist, anda

õigust saada töötajate pensioniskeemist pensioni. […]“.

20 SFP teatas 16. mail 2023 CJ-ile, et tema käsutuses olevatest andmetest saab

järeldada, et 15. juuli 1996. aasta teade ülekantava summa kohta saadeti talle

tõepoolest tähitud kirjaga, nagu on ette nähtud 21. mai 1991. aasta seaduse

artiklis 6.

III. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsus

III. 1. Ülekandmistaotlus on muutunud tagasivõtmatuks

Pensioniõiguste Belgia pensioniskeemidest Euroopa Ühenduste pensioniskeemi

ülekandmise korda ja tingimusi on täpsustatud 21. mai 1991. aasta seaduse

artiklites 3–7, millele on viidatud allpool nende ratione temporis kohaldatavas

redaktsioonis.

21 Artikkel 3:

„Ametnikel on institutsiooni nõusolekul õigus taotleda, et institutsioonile kantaks

üle institutsiooni teenistusse asumisele eelnenud töö ja perioodide eest ette nähtud

vanaduspension.“

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-776/24

6

22 Artikkel 4:

„Artiklis 3 nimetatud taotlus peab vastama allpool loetletud tingimustele, vastasel

korral on see kehtetu:

1° see esitatakse pensioniasutusele tähitud kirjaga hiljemalt ametniku alalise

ametisse nimetamise kuule järgneva kuuenda kuu viimasel päeval;

2° sellele on lisatud dokument, mis tõendab institutsiooni nõusolekut. […]“.

23 Artikkel 5:

„Pärast taotluse saamist määrab pensioniasutus vanaduspensioni suuruse kindlaks

kooskõlas III peatüki sätetega.“

24 Artikkel 6:

„Asjaomasele isikule tehakse ülekantava vanaduspensioni aastasumma ja selle

kindlaksmääramise aluseks olnud eri andmed tähitud kirjaga teatavaks niipea, kui

pensioniasutus on need kindlaks määranud. Pensioni suuruse kohta tuleb

pensioniasutusele esitada vaie hiljemalt teatavaks tegemise kuule järgneva

kolmanda kuu viimasel päeval.

Pensioniasutuse vaideotsus tuleb uuesti teatavaks teha. Kui erimeelsused püsivad,

tuleb hiljemalt 30 päeva jooksul alates uue teatavaks tegemise kuupäevast esitada

kaebus pädevale kohtule.

Kummagi tähtaja möödumisel muutub pensioni suuruse määramine lõplikuks. Kui

aga pädevale kohtule on nõuetekohaselt esitatud kaebus, muutub pensioni suuruse

määramine lõplikuks alles siis, kui on tehtud seadusjõuga otsus.

Lõplik aastane pensionisumma tehakse institutsioonile teatavaks.“

25 Artikkel 7:

„Kui vanaduspensioni suurus on lõplikult kindlaks määratud,

1° ei või seda enam mingil põhjusel muuta, välja arvatud juhul, kui hiljem

kohaldatakse artikli 11 kolmandat lõiku;

2° ei saa asjaomasele isikule maksta vanaduspensioni artiklis 3 mainitud töö ja

perioodide või nendega võrdsustatud töö ja perioodide eest. Samuti ei saa seda

tööd ja neid perioode enam arvesse võtta muu artiklis 1 nimetatud

vanaduspensioni määramisel või arvutamisel;

3° artiklis 3 nimetatud taotlus muutub tagasivõtmatuks, välja arvatud artikli 9

kohaldamise korral.“

BOPUIS

7

26 Artikkel 9:

„Kuni artiklis 11 ette nähtud õiguste ülemineku jõustumiseni võib ametnik

institutsiooni nõusolekul ülekandmistaotluse tagasi võtta. Selline tagasivõtmine on

lõplik“.

27 CJ esitas 29. mail 1995 vastavalt 21. mai 1991. aasta seaduse artiklile 3 taotluse

oma pensioniõiguste ülekandmiseks töötajate pensioniskeemist Euroopa Liidu

institutsioonide pensioniskeemi. ELi institutsioonid kiitsid selle taotluse heaks.

28 Vastavalt 21. mai 1991. aasta seaduse artiklitele 5 ja 6 tegi SFP CJ-ile teatavaks

15. juuli 1996. aasta otsuse, milles oli nimetatud ülekantavatele õigustele vastav

summa.

29 CJ väidab, et ta ei saanud seda otsust kätte, mistõttu ei hakanud vaidlustamise

tähtaeg kulgema, ülekantav summa ei ole lõplik ja seega võib ülekandmistaotluse

tagasi võtta.

30 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib järgmist.

– 10. detsembril 1996 täitis ja allkirjastas CJ Euroopa Liidu

institutsioonidele adresseeritud avalduse „Office National des

Pensions’i (Belgia pensioniamet) skeemis omandatud pensioniõiguste

ülekandmine EÜ pensioniskeemi Euroopa Ühenduste ametnike

personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 alusel“. Selles avalduses

volitas ta Euroopa Parlamendi administratsiooni esitama Belgia

süsteemile kõik õiguste üleminekuga seotud tõendavad dokumendid.

– 10. augustil 1998 täitis ja allkirjastas CJ Euroopa Liidu

institutsioonidele adresseeritud avalduse, milles ta märkis muu hulgas,

et „21. mai 1991. aasta seaduse artiklite 11 ja 28 alusel lähevad Belgia

pensioniskeemis omandatud pensioniõigused, mille suhtes kohaldati

eespool nimetatud seaduse artiklit 3, Euroopa Parlamendile üle alates

pensioniõiguse tekkimise kuupäevast ning seda nii Belgia õigusaktide

kui ka personalieeskirjade kohaselt“.

31 Neid dokumente arvestades ei saa CJ mõistlikult väita, et ta ei olnud sel ajal

teadlik otsustest, mis sisaldasid ülekantavatele pensioniõigustele vastava summa

arvutuskäiku.

32 CJ-il ei olnud 1996. aastal mingit põhjust SFP otsust vaidlustada. Ülekantavatele

õigustele vastav summa on õigesti arvutatud. Ajal, mil ülekandmine muutus

tagasivõtmatuks, ei teadnud CJ, et ta saab Euroopa Liidu maksimumpensioni

puhtalt oma Euroopa Liidu staaži alusel ja seega tema Belgias kogunenud

pensioniõiguslikust staažist sõltumata. Selle ülekandmise taotlemiseks vajalikud

toimingud tuli tal teha kuue kuu jooksul pärast alaliselt ametisse nimetamist, mida

ta ka tegi.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-776/24

8

33 Viimaks märgib see kohus, et CJ ei saa tugineda 21. mai 1991. aasta seaduse

artiklile 9, kuna seda sätet muudeti alates 1. maist 2004. Tagasivõtmise võimalus

kehtib nüüd ainult ametnikule, kes lahkub institutsiooni teenistusest ilma, et tal

oleks õigust vanaduspensionile.

34 Seega muutus ülekandmistaotlus tagasivõtmatuks, kui SFP teatas 4. novembri

1996. aasta kirjaga komisjonile ülekantava pensioni suuruse.

III.2. Kas 21. mai 1991. aasta seaduses ette nähtud pensioniõiguste

ülekandmise ja ülemineku tagasivõtmatus on Euroopa Liidu õiguses ette

nähtud eesmärkide ja korraga vastuolus?

35 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“)

VIII lisas oli 21. mai 1991. aasta seaduse ja CJ-i alaliselt ametisse nimetamise

kuupäeval kehtinud redaktsioonis artikli 11 lõikes 2 sätestatud:

„Ametnikul, kes asub ühenduste teenistusse pärast lahkumist ametiasutuse või

riikliku või rahvusvahelise organisatsiooni teenistusest või pärast äriühingus

töötamist, on õigus alaliselt ametisse nimetamisel1 lasta ühendustele üle kanda:

– kas ametiasutuses, riiklikus või rahvusvahelises organisatsioonis või

äriühingus töötades omandatud vanaduspensioni õiguste

kindlustusmatemaatiline väärtus;

– või kindlasummaline tagasivõtmishind, mida selle ametiasutuse,

organisatsiooni või ettevõtja pensionifond peab talle maksma

teenistusest/töölt lahkumise kuupäeval. Sellisel juhul määrab

institutsioon, mille teenistuses ametnik on, kindlaks ametniku

pensioniõigusliku staaži aastate arvu oma pensioniskeemi raames,

arvestades ametniku palgaastet ja teenistusjärku tööleasumisel ning

võttes aluseks eelpool nimetatud kindlustusmatemaatilise väärtuse või

tagasivõtmishinna.“

36 Selle mehhanismi kohaselt kantakse riiklikku pensioniskeemi tehtud sissemaksed

seega siis, kui teenistuja nimetatakse alaliselt Euroopa Liidu institutsiooni

teenistuses ametisse, neile institutsioonidele üle.

37 Ent 21. mai 1991. aasta seadus lahkneb personalieeskirjades ette nähtud

mehhanismist, kuna pensioniõigusi ei kanta üle sissemaksete ülekandmise teel ega

asjaomase isiku alaliselt ametisse nimetamisel; tegelik ülekandmine algab pärast

pensionile jäämist nii, et Belgia vanaduspensioni õigused lähevad üle EÜ

institutsioonidele.

1 Nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse

personalieeskirju, asendati sõnad „alaliselt ametisse nimetamisel“ sõnadega „pärast ametisse

nimetamist, kuid enne personalieeskirjade artiklis 77 nimetatud vanaduspensioni maksmise

õiguse saamist“. Kui CJ 1995. aastal alaliselt ametisse nimetati, ei olnud see muudatus veel

jõustunud.

BOPUIS

9

38 Üleminekumehhanismiga, mis kehtestati 1991. aasta seadusega, ei muutu

ülekandmise hetkel ei Belgia pensioniskeemide õigused ega kohustused. Neist

pensioniskeemidest ei maksta EÜ pensioniskeemi mingeid summasid. Need

skeemid jäävad ametniku pensioniõiguste eest vastutavaks ja neil on kohustus

maksta vastavat pensioni igakuiste osamaksetena alates kuupäevast, mil ametnikul

on õigus EÜ pensionile. Institutsioon määrab ametnikule EÜ skeemis Belgia

pensioniõiguste kindlustusmatemaatilise väärtuse ja vastutasuks lähevad sellele

institutsioonile üle pensioniõigused, mille ametnik on Belgia pensioniskeemides

omandanud.

39 Seda, miks Belgia otsustas EÜ mehhanismist kõrvale kalduda, selgitati 21. mai

1991. aasta seadust ettevalmistavates materjalides eelarveliste põhjustega2:

„Käesoleva eelnõuga kehtestatavas süsteemis võib rahvusvahelise institutsiooni

ametnik taotleda, et pensioni saamise õiguse tekkimise hetkel […] kantaks

pensioniõigus, mis on kogunenud Belgia skeemis perioodide eest, mis täitusid

enne tema asumist rahvusvahelise institutsiooni teenistusse, õiguste ülemineku

mehhanismi alusel sellele institutsioonile üle. Võrreldes eelviidatud artiklis 11

sõnaselgelt nimetatud võimalustega, millega kaasneb kõigi pensioniõiguste

üleminek siis, kui asjaomane isik alaliselt ametisse nimetatakse, võimaldab valitud

lahendus, mis kooskõlastati Euroopa Ühenduste Komisjoni esindajatega,

saavutada sarnase tulemuse ning ühtlasi ajatada tehtavad maksed. Selle eelis on ka

see, et toimingu eelarvekoormus jaguneb mitme aasta peale.“

40 Võttes arvesse 21. mai 1991. aasta seaduse ja personalieeskirjade VIII lisa vahelist

erinevust, märkis Conseil d’État (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev

riiginõukogu): „Seaduseelnõus sätestatud õiguste ülemineku eeskirjad ei kujuta

endast otseses mõttes Euroopa Ühenduste ametnike ja muude teenistujate

personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 rakendamist Belgia Kuningriigi

poolt. Need normid ei kõrvalda seega õiguskindlusetust täiesti, kuigi Euroopa

Ühenduste Komisjon on andnud eelnõule oma nõusoleku.“3.

41 Vastuseks Conseil d’État’ (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu)

märkustele täpsustas valitsus, et „Euroopa Ühenduste Komisjoni esindajatega on

[…] kokku lepitud, et seadus kinnitatakse Belgia riigi ja komisjoni vahelise

kirjaliku kokkuleppega, et vastastikku kooskõlastatud süsteemil oleks

edaspidiseks tagatis.“4

42 Kuigi parlamendi materjalides on öeldud, et Euroopa institutsioonid väljendasid

sõnaselget nõusolekut 21. mai 1991. aasta seadusega kehtestatud õiguste

ülemineku eeskirjadega, ja et küsimus on komisjoniga kooskõlastamises, ei ole

siinne kohus sellisest nõusolekust jälgi leidnud.

2 Parlamendi dokument, esindajatekoja 1989.–1990. aasta istungjärk, nr 1274/1, lk 2.

3 Parlamendi dokument, esindajatekoja 1989.–1990. aasta istungjärk, nr 1274/1, lk 23–24.

4 Parlamendi dokument, esindajatekoja 1989.–1990. aasta istungjärk, nr 1274/1, lk 2.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-776/24

10

43 Seda 21. mai 1991. aasta seadust kohaldatakse enne 1. jaanuari 2002 esitatud

ülekandmistaotluste suhtes. Alates sellest kuupäevast kaasneb Belgia

pensioniskeemides omandatud õiguste ülekandmisega kapitali viivitamatu

ülekandmine EÜ pensioniskeemi. Neid uusi õigusnorme ei saa CJ-i juhtumi suhtes

kohaldada.

44 Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 ette nähtud pensioniõiguste

ülekandmise süsteemiga püütakse hõlbustada siirdumist liikmesriigi avalikust

teenistusest või erasektori töökohtadelt EÜ administratsiooni ja tagada ka

ühendustele parimad võimalused valida oma teenistusse võimalikult asjatundlikke

isikuid, kellel on juba sobilik töökogemus (20. oktoobri 1981. aasta kohtuotsus

komisjon vs. Belgia, 137/80, EU:C:1981:237, punkt 11).

45 Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikega 2 püütakse muu hulgas saavutada

seda, et õigusi, mille EÜ ametnikud on oma riigis omandanud, saaks – olenemata

sellest, et need võivad olla piiratud ulatusega või koguni tingimuslikud või

tulevased või et need on kohe pensioni saamiseks ebapiisavad – asjaomase

ametniku jaoks säilitada ja võtta tema karjääri lõpus arvesse pensioniskeemis,

millega ta on liitunud, käesoleval juhul ühenduse skeemis (20. oktoobri

1981. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, 137/80, EU:C:1981:237, punkt 12;

18. aprilli 1989. aasta kohtuotsus Retter, 130/87, EU:C:1989:147, punkt 15).

46 CJ-il on õigus saada Euroopa Liidu maksimumpensioni, mille suurus on kindlaks

määratud üksnes tema ELi teenistuskäigu alusel.

Selle mehhanismi kohaselt kaotab ta niisiis pensioniõigused seoses selle

kutsetegevusega, millega ta tegeles aastatel 1972–1992 Belgias, ning seda ei

juhtuks ilma kõnealuse mehhanismi kohaldamiseta, kuigi seda peetakse tema huve

kaitsvaks.

47 Lisaks kannab Belgia riik õiguste ülemineku mehhanismi raames igal kuul CJ-i

pensioniõigused Euroopa Liidu institutsioonidele üle, samas kui talle määratud

Euroopa Liidu pensionis ei lähe Belgia tööstaažile vastavad pensioniaastad

arvesse. Selles kontekstis võib ülekandmist käsitada maksuna. See võimaldab

Euroopa Liidu institutsioonidel CJ-i arvel rikastuda.

48 CJ leiab, et kui tõlgendada 21. mai 1991. aasta seadust nii, et see võimaldab

olukorda, kus osa staaži ei võeta arvesse ei ühes ega teises skeemis, siis on see

seadus vastuolus VIII lisa artikli 11 lõike 2 esimese eesmärgiga: tagada (enne

Euroopa Liidu institutsioonide teenistusse asumist) omandatud õiguste säilimine.

SFP on omakorda seisukohal, et VIII lisa artikli 11 lõikes 2 ei ole omandatud

õiguste tegelikku arvessevõtmist selgelt sätestatud. SFP hinnangul ei nõua see

säte, et omandatud ja üle kantud õigused annaksid tulemuseks soodsama

vanaduspensioni. Belgia seaduses ei ole ette nähtud mingeid erandeid Euroopa

Liidu maksimumpensioni puhuks, mis arvutatakse üksnes ELi teenistuskäigu

alusel. SFP märgib, et CJ peab võtma vastutuse oma valiku eest ülekandmist

taotleda.

BOPUIS

11

49 Kohtuasjades, milles tehti 10. novembri 1999. aasta kohtuotsus Kristensen jt

vs. nõukogu (T-103/98, T-104/98, T-107/98, T-113/98 ja T-118/98,

EU:T:1999:289), palusid viis Euroopa Liidu Nõukogu ametnikku tühistada

otsused, millega keelduti neile tagasi maksmast seda osa EÜ pensioniskeemi üle

kantud pensioniõigustest, mida ei võetud arvesse, kui personalieeskirjade VIII lisa

artikli 11 lõike 2 alusel nende eeskirjade järgset pensioniõiguslikku staaži arvutati.

50 Seda, miks ülekantud jääki, mis jäi Euroopa Liidu pensioni arvutamisel arvesse

võtmata, tagasi ei makstud, põhjendas nõukogu järgmiselt (vt kohtuotsuse

punktid 29 ja 31):

„Kuna EÜ pensioniskeem põhineb seega solidaarsuse põhimõttel, väidab

nõukogu, et ta ei ole kohustatud hagejatele tagasi maksma ülekantud summade

jääki, mida ei ole pensioniõigusliku staažina arvesse võetud. Täpsemalt erinevad

EÜ pensionisüsteemi aluspõhimõtted tavalise pensionifondi omast, kus igal

kindlustatul on omamoodi „isiklik konto“, kuhu koguneb tema pensioni

rahastamiseks mõeldud kapital. Ta lisab selle kohta, et igal juhul teeb asjaomane

ametnik oma otsuse, et tema pensioniõigused EÜ skeemi üle kantaks, oma vabal

valikul ja kaalutlustel“.

„Nõukogu järeldab, et eeltoodud kaalutlusi arvestades on hagejate argument

ühenduste alusetu rikastumise kohta alusetu. Kuna pensioni maksmine koormab

ühenduste eelarvet, oleks igasuguse tekkida võiva jäägi ülekandmine EÜ

eelarvesse selle süsteemi solidaarse laadiga kooskõlas. Seda enam, et

pensioniõiguste ülekandmine EÜ skeemi sõltub asjaomase isiku tahtest, kellel on

õigus sellist ülekandmist taotleda või mitte.“

51 Üldkohus tühistas nõukogu otsused järgmistel põhjustel:

„39. Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi on tõsi, et mõningatest personalieeskirjade

sätetest, eelkõige artiklist 83 tuleneb, et iga ametnik ei saa oma sissemaksete

täpset väärtust alati tagasi nii nagu kogumispõhimõttel põhinevates

pensioniskeemides, ei saa nõukogu juhul, kui personalieeskirjades ei ole niiviisi

sõnaselgelt sätestatud, üksnes solidaarsuspõhimõtte alusel siiski nõuda, et rahaline

ülejääk, mis võib tuleneda riigisisestes pensioniskeemides omandatud

pensioniõiguste ülekandmisest, kantaks EÜ eelarvesse.

40. Sellega seoses tuleb rõhutada, et kui nõukogu otsustab oma vastava valdkonna

norme kohaldades, et arvessevõetav pensioniõiguslik staaž ei või ületada nende

aastate arvu, mil asjaomane isik oli riigisisestes põhiskeemides tegelikult

kindlustatud, ja et EÜ pensioniskeemi võib vanaduspensioni saamiseks, millele

endale kehtivad solidaarsuspõhimõttest tulenevad nõuded, sisse maksta ainult

neile pensioniaastatele vastava summa, ei saa nõukogu siiski kõnealuse

põhimõttega põhjendada seda, kui sellest tulenevat rahalist ülejääki ei maksta

asjaomasele isikule tervenisti tagasi, sest asjaomane isik ei ole niiviisi üle kantud

pensioniõigusi omandanud töösuhtes mõne EÜ institutsiooniga.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-776/24

12

41. Nagu rõhutasid Euroopa Kohus, komisjon ja kontrollikoda oma vastustes

Üldkohtu kirjalikele küsimustele, kuuluvad EÜ skeemi üle kantud

pensioniõigused, mida personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaldamisel

arvesse ei võeta, asjaomasele ametnikule ja need tuleb talle tagasi maksta.

42. Neil asjaoludel ei ole vaidlustatud otsused, millega keelduti hagejatele nende

pensioniõiguste ülekandmisel arvesse võetud pensioniõigusliku staaži

arvutamisest tulenevat ülejääki tagasi maksmast, põhjendatud ja need tuleb

seetõttu tühistada“.

52 Selles kohtuotsuses väljendatud põhimõtted saab CJ-i olukorrale igati üle kanda.

53 CJ väidab, et 21. mai 1991. aasta seadus, milles on ette nähtud õiguste

tagasivõtmatu üleminek EÜ institutsioonidele, põhjustab riski, et asjaomane isik

kaotab võimaluse saada vanaduspensioni, millele tal oleks olnud õigus, kui ta ei

oleks ametikohta EÜ institutsioonides vastu võtnud.5 See risk realiseerub eelkõige

siis, kui selgub nii, nagu käesolevas asjas, et Euroopa Liidu teenistuskäik

võimaldab tal iseenesest saada ELi vanaduspensioni maksimumsumma.

54 CJ-i sõnul võib selline risk kindlasti hoida kandidaati Euroopa Liidu

institutsioonide teenistusse asumast. Kuna koostoimes VIII lisa sättega, mille

kohaselt kantakse õigused üle alaliselt ametisse nimetamisel, tuleneb 21. mai

1991. aasta seadusest, et ülekandmistaotlust ja õiguste üleminekut ei saa alates

alaliselt ametisse nimetamisest tagasi võtta, võib see seadus järelikult minna

vastuollu VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohase ülekandmise teise eesmärgiga.

55 CJ on seisukohal, et liikmesriik, mille õigusaktid heidutavad tema kodanikke

Euroopa Liidu institutsioonide teenistusse asumast, rikub ka ELL artikli 4 lõikes 3

sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet.6 Selle põhimõtte kohaselt abistavad liit ja

liikmesriigid täielikus vastastikuses austuses üksteist aluslepingutest tulenevate

ülesannete täitmisel. Liikmesriigid kasutavad kõiki asjakohaseid üld- või

erimeetmeid, et tagada aluslepingutest või liidu institutsioonide õigusaktidest

tulenevate kohustuste täitmine. Liikmesriigid aitavad kaasa liidu ülesannete

täitmisele ja hoiduvad kõigist meetmetest, mis võiksid ohustada liidu eesmärkide

saavutamist.

5 16. detsembri 2004. aasta kohtuotsus My (C-293/03, EU:C:2004:821).

6 Vt eelkõige 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Wojciechowski (C-408/14, EU:C:2015:591)

ja 4. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Melchior (C-647/13, EU:C:2015:54).

BOPUIS

13

IV. Kokkuvõte ja eelotsusetaotluse põhjendused

56 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tõstab siinne kohus esile kaks

põhiprobleemi:

– esimene on see, et CJ-il ei olnud siis, kui ta pidi otsustama, kas oma Belgia

pensioniõigused üle kanda või mitte, ehk siis, kui ta alaliselt ametisse nimetati,

võimalik kindlaks teha, kas nende õiguste ülekandmine on talle kasulik. Kuna

õiguste ülekandmine ja üleminek on algusest peale tagasivõtmatud, ei ole CJ-il

siis, kui nende ülekandmine ja üleminek tegelikult realiseeruvad, enam

võimalik seda vaidlustada. Vaidlustamine peab aga olema võimalik seni, kuni

õiguste ülekandmine ja üleminek on tegelikult realiseerunud;

– teine on seotud õiguste kui selliste ülekandmisega (sellises õiguste ülemineku

vormis, mille raames SFP teeb igal kuul Euroopa Liidu institutsioonidele

Belgia vanaduspensioni makseid, millele asjaomasel isikul on õigus). Kuna

CJ-il oleks siis, kui tema pension arvutataks üksnes tema teenistuskäigu alusel

EÜ institutsioonides, õigus maksimumpensionile, põhjustavad pensioniõiguste

ülekandmine ja üleminek siin alusetut rikastumist.

57 Käesoleval juhul on probleem Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade

(kohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis) VIII lisa artikli 11 lõikes 2 sätestatud

reegli tõlgendamisega. Seega on Euroopa Kohtule vaja esitada eelotsusetaotlus.

V. Eelotsuse küsimus

„Kui liikmesriigi õigusnormides on ette nähtud, et Euroopa Liidu ametnike

personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 ette nähtud õiguste ülekandmine ei

toimu mitte nii, et sissemaksed kantakse üle, kui liidu ametnik alaliselt ametisse

nimetatakse, vaid nii, et selles liikmesriigis omandatud pensioniõigused lähevad

Euroopa Liidu institutsioonidele üle alates kuupäevast, mil ametnikul oleks

tekkinud õigus sellele pensionile, siis kas eespool viidatud artikli 11 lõiget 2 ja

Euroopa Liidu lepingu artikli 4 [lõikes] 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet

tuleb – võttes arvesse ülekandmise eesmärke, nimelt et õigusi, mille liidu ametnik

on mõnes liikmesriigis omandanud, saaks tema jaoks säilitada ja et Euroopa Liidu

avaliku teenistuse atraktiivsus oleks tagatud – tõlgendada nii, et liikmesriigi

õigusnormid peavad võimaldama ülekandmistaotlust tagasi võtta kuni ajani, mil

õiguste üleminek on jõustunud ja mil risk, et ametnik ei saa osa selles liikmesriigis

kogunenud õigustest kasutada, on talle tegelikult teatavaks saanud?“